Väike kunstiajalugu

Esimesed märgid

Läheme ajas 17 000 aastat tagasi. Kaks inimest ronivad läbi kitsa avause ja hiivavad end üles Lõuna-Prantsusmaal asuva sügava koobastiku pikkadesse kurvilistesse käikudesse. Nende all vahutab jõgi, pressides visalt oma rada läbi kaljude. Käigu seinad on süsimustad ja välismaailmast ei kandu siia ainustki heli. Täiskasvanu hoiab käes põlevat tõrvikut ja selle suitsev leek heidab seintele valguskeeli. Teismeline järgneb talle, heites pilke seintele uuristatud piisonite ja põhjapõtrade gravüüridele. Mõnikord, kui koopaseinad lähenevad, peavad nad neljakäpukil ronima või otsima teed ümber ammu välja surnud koopakarude skelettide, mille kolpadest on eelmised külastajad kihvad välja kiskunud, et neist ripatseid ja kaelakeesid teha.

Koos suundub paar koobastiku kõige kaugemasse ossa, üle poole kilomeetri kaugusel sissepääsust. Seal, kükitades kandadel, et jalad ei jääks mudasse kinni, lõikavad nad niiskest koopapõrandast välja raske saviplaadi, kasutades selleks kaasa

võetud teravat kivitükki. Nende jalad vajuvad plaati tõstes ja kivipaljandini kandes veelgi sügavamale mutta, aga paljandil asuvad nad tööle. Pehmest savist vormuvad aeglaselt kaks täiskasvanu käsivarre pikkust piisonit. Piisonid järgivad kalju kontuure, kuid kerkivad pinnal uhkelt esile, isane tagajalgadel emase selja taga.

Loojad seisavad ja hoiavad tõrvikut kõrgel. Piisonid näivad elustuvat, nende turjakarvad tõusevad turri, iseloomulikud kühmjad seljad ja sabad näivad leegi võbeluses tõmblevat.

Kas need skulptuurid valmistati elu maagilist loomist tähistava viljakusrituaali tarbeks? Või viidi teismeline sügavale koobastikku osana täiskasvanuks saamise tseremooniast, üleminekuriitusest täiskasvanuks saamise teekonnal? Võime ainult oletada. Kaks piisonit Tuc d’Audoubert’is Prantsusmaal on pärit paleoliitikumi ajastust. Kujud on eelajaloolised, tehtud enne kirjalike märkmete ilmumist, ammu enne kirjakunsti leiutamist. Need on maailma varaseimad teadaolevad reljeefid ehk taustapinnalt väljaulatuvad skulptuurid. Arheoloogid ja paleontoloogid suudavad välja selgitada, kuidas ja kelle poolt piisonid loodi, kasutades koopasse jäänud märke – mudas säilinud kanna- ja skulptuuridele vajutatud sõrmejälgi. On uskumatu neid jälgi näha – jääb mulje, nagu oleks piisonid meisterdatud vaid mõni hetk tagasi ja oma sõrmejäljed savisse jätnud kunstnikud just äsja minema astunud. Ent me ei saa olla kindlad selles, milleks need skulptuurid tehti. Mida tähendas säärane kunst meie esivanematele ja mida tähendab nende kunst meile tänapäeval? Pidasid nad oma tegevust üldse „kunstiks“?

Selles raamatus vaatleme suurt ja mitmekesist ainestikku kogu maailmast, mida tänapäeval peetakse kunstiks. Kuid mida meie mõiste „kunst“ all silmas peame? „Kunst“ on libe termin. Selle tähendus ja väärtus muutub aja jooksul, kuid kokkuvõttes on mõiste loodud sihiga väljendada midagi sõnadest kaugemale ulatuvat. Tänapäeva maalikunstnik Ali Banisadr ütleb, et kogu kunst alates koopakunstist on seotud maagiaga. Tema sõnul üritasid koopakunstnikud „kasutada maagiat, panna

visuaalsesse keelde midagi, mida me ei suuda tegelikult mõista.

Kunst on alati olnud seotud maagiaga.“ Mida öeldu tähendab?

Banisadr ei räägi abrakadabra-tüüpi maagiast, küülikute kübarast väljatõmbamisest, vaid salapärasest, seletamatust väest. Sedalaadi maagia võib muuta objekti või märkide kogumit seinal ja anda neile võime edastada vägevaid, kaugelt väljapoole kõneldava keele haaret ulatuvaid ideid. Mõnikord on ideed väljendatud kas kiirelt või hoopis hingematva keerukusega. Kunstnikud kasutavad sellist maagiat, et muuta kõige lihtsamaid märke või igapäevaseid materjale – sütt, kivi, paberit, värvi – kunstiteosteks.

Looma voolides või figuuri maalides ei püüa kunstnikud ilmtingimata luua sarnasust, vaid nad püüavad väljendada midagi olulist kujutatava looma või figuuri kohta. Seetõttu ongi kunstil –ükskõik kui erinevad teosed väliselt ka tunduksid – lõppkokkuvõttes üks ühisjoon. Kunstnikud on läbi ajaloo (ka läbi esiaja) alati otsinud oma ideedele parimaid väljendusvahendeid. Selles seisneb kunstile omane „maagia“, tegur, mis võimaldab kunstil meiega ühendust võtta, meid emotsionaalselt liigutada isegi siis, kui me mõnikord ei oska seletada miks. Kunst võib aidata meil maailma teistmoodi näha või mõista meie kohta selles veidi selgemalt. See on kange kraam.

Käesolevas raamatus rändame mõnest vanimast kunstipaigast tänapäevani, et uurida, kuidas kunst ja kunstnikud on meie maailma kujundanud ja mõjutanud. Läbi ajaloo ei kulge järgimiseks ühtki selget teed, hoolimata varasemate käsitluste väidetest, nagu oleks rada olemas. Selle asemel jalutame koos ja uurime läbi aja rännates, kuidas mitmed teed omavahel lõimuvad. Me kohtume tänapäeva jaoks anonüümsete kunstnikega nagu need kaks, kes aastatuhandeid tagasi piisoneid vormisid, ja kohtume teistega, keda eluajal ülistati, kuid kelle looming on sellest ajast saadik unarusse jäänud. Kohtame kunstnikke, kelle nimed on endiselt tuntud, ja neid, kes andekusest hoolimata on suuresti tundmatud. r ändame üheskoos mööda maailma, taaselustades unustatud kunstnikke ja avardades kunstiajaloo tavapärast vaadet.

Meie teekond algab, nii uskumatult kui see ka kõlab, 100 000 aastat tagasi, kui nüüdisinimesed valmistasid esimest korda värvi, jahvatades punast ookrikivi ja segades saadud pulbrit (pigmenti) põletatud luudest pärit rasvollusega. Lõuna-Aafrikas Blombose koopast on leitud 100 000 aasta vanust värvi sisaldavaid merekarpe. Nii kaugele minevikku ulatuvat kunsti ei ole leitud ja karpides valmistatud värvi võidi kasutada keha kaunistamiseks või matustel. Kuid oskus teha värve ja seega maailma sihipäraselt ning loominguliselt muuta oli olemas.

Selleks ajaks, kui nüüdisinimesed hakkasid umbes 60 000 aastat tagasi Aafrikast Euroopasse ja Aasiasse rändama, olid nad hakanud esemetele ja seintele dekoratiivsete märkide tegemiseks kasutama värvi. Kaunistamine võib muuta pinnad paeluvamaks, kuid sügavamat sõnumit selles ei ole. Täpid või ristid potil ei püüa meile midagi öelda elus olemise või inimeseks olemise kohta. Selleks vajame kunsti. Aafrikast ei ole seni leitud ainsatki eelajaloolist seinamaali, kuid hilisemate indoneesia ja Euroopa näidete sarnasus viitab ühisele mõtteviisile, mis sai alguse Aafrikast enne massilise rände algust. Ahvatleval kombel jääb öeldu praegu veel teooriaks.

Mõned varaseimad teadaolevad märgid on koopaseintelt loomamaalingute kõrvalt leitud punaste punktide ja käejälgede kogumid. Õõnsat linnuluud kasutades puhuti punast ookrivärvi üle šablooniks oleva käe, jättes pinnale labakäe jäljendi. Prantsusmaal Chauvet’ koopas oli ühel eelajaloolisel inimesel väike sõrm kõver ja tema iseloomulikke käejälgi võib leida kogu koobastikus. Borneol leidub varaseid käejälgi ida-Kalimantani kõrvalises koobastikus ja Sulawesil Leang Timpusengi lubjakiviseintel. Need umbes 35 000 aastat tagasi tehtud käejälgede kogumid asuvad üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel, kuid edastavad sama sõnumit: mina olin siin, see on minu märk. Need käejäljed ei ole kunst, pigem nende allkirjad, kellele võibolla oli usaldatud loomade maalimine. Varaseimad loomakujutised on esimesed kunstiteosed. Nüüd võib meie teekond päriselt alata.

Maalingud loomadest ilmusid umbes samal ajal või isegi varem kui käejäljed. Sulawesi käe kõrval on pikkade pühkivate liigutustega maalitud babirussa ehk hirvsiga. Pilt on vähemalt 35 700 aastat vana. Sügaval Leang Tedongnge koopas asuva kolme metssea vanuseks on dateeritud uskumatud 45 500 aastat, mis teeb neist maailma varaseimad figuraalse kunsti (kunsti, mis kujutab äratuntavaid vorme) teadaolevad näidised. Nii indoneesias kui ka Euroopas maaliti loomi profiilis, kasutades tugevaid piirjooni. Keskenduti loomade siluettidele ja eriomastele tunnustele: sarvedele ja lakale. Sügaval koobastikus põlevate tõrvikute valgel pidid need olema aukartustäratav vaatepilt.

Pisikesi skulptuure on leitud ka koobaste põrandatelt, kus elasid tolleaegsed inimesed. Luudest, mammutivõhkadest ja kividest nikerdati loomi või inimese ja looma hübriide, nagu näiteks 40 000 aasta vanune mammutivõhast valmistatud lõvimees. Teised vormiti suurte rindade, toeka istmiku ja rasedusest paisunud

kõhuga naisterahvasteks nagu 25 000 aasta vanune lubjakivist Willendorfi Venus. Need kujukesed võisid olla talismanid, väikesed kaasaskantavad skulptuurid, millel usuti olevat kaitsevõime, mis pidid omanikku kaitsma või aitama tal saada palju lapsi.

Tänapäeval saavad arheoloogid skulptuure ja maale dateerida teaduslike meetodite abil. Nad võivad määrata kasutatud materjalide vanuse või dateerida leidude pinnale moodustunud mineraalseid ladestisi. Siiski oleksid inimesed kuni 20. sajandi alguseni naernud väite peale, et see kunst on loodud tuhandeid ja tuhandeid aastaid enne roomlasi. Viktoriaanid uskusid maailma olevat vaid mõned tuhanded aastad vana ja varaseim tärmin, mida nad kunsti puhul kasutada lubasid, oli „rooma-eelne“. Charles Lyelli ja Charles darwini murrangulised uurimused geoloogilise aja ja liikide evolutsiooni kohta tõid esile arusaama, et maailm ja selle elanikud on palju vanemad, miljoneid aastaid vanemad, kui varem arvatud. Alles pärast Lyelli ja darwini uurimuste avaldamist hakkasid arheoloogid selle teooria toetuseks katalogiseerima säilmeid – tulekivikirveid ja eelajalooliste inimeste skelette.