Vaikusesse maetud naidis

Tove Alsterdal

VAIKUSESSE MAETUD

VAIKUSESSE MAETUD 5

1

S

aunaahju tule tegemiseks pole tal õigupoolest paberit vaja, kuid kirjad tuleb põletada. Ta hoiab üht kokkurullitud ümbrikku käes ja tõmbab tikku, teise murrab kokku ja viskab otse tulle. Ta viivitab ukse sulgemisega. Täies rõivais saunalaval istudes jälgib ta tantsu alustavaid leeke. Nagu põrgutuli, mõtleb ta, kui selle neetud maakleri kirjad tuhaks põlevad. Viimnepäev läheneb.

Kui kerisekivid on piisavalt kuumad, paneb ta kindad kätte ja tõstab seitse tükki välja. Ta mähib kivid pooleksmurtud käterätikusse ja kannab need välja kelgule. Lumi on tema jäljed peaaegu kinni ajanud. Tuul kihutab läbi aia ja paneb kased nagisema – see on ryssätuuli, mis tuleb koos jäise külmaga Barentsi merelt. Soome poolelt on kuulda raudtee igavest mürinat, kuid seal on veel midagi – justkui rahutus üle Rauhala.

Ta kinnitab suusad jalga ja leiab kaskede vahelt raja. Teistest majapidamistest ei ole mingit liikumist kuulda. Ta teeb harva tuld enne kui eidekesed on magama heitnud, siis ei torma keegi siia uudistama. … Ja kõik maailma sõbrad sõidavad põrgusse, sest sõprus maailmaga tähendab viha Jumala vastu. Häda teile, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta!

Tema ees kerkivad lumest Rauhala tumedad seinad. Elumaja seisab justkui maa sisse külmunult, mahajäetud ja kõle, kuid hääled on alles.

Ta ei lähe enam sinna sisse. Kõik aknad on jäätunud ja pole võimalik näha ei välja ega sisse, kuid ta teab, et hüüdvad hääled ootavad patuseid, nad ootavad seal sees.

Kiiresti suusatab ta mööda sissevarisenud katusega laudast. Kogu see jama siin võib põrgusse vajuda, aga ahnusekuradit, liiderduskuradit ja siivsuskuradit ta sisse ei lase. Ei võta nad surnutelt seda talu.

6 TOVE ALSTERDAL

Ait asetseb eraldi, väljaspool aeda, ja sellel puuduvad aknad. Keegi ei saa sisse jõllitada ja ta usub, et ka Jumal ei näe teda seal. Ta võtab suusad jalast ja asetab need talade vahele, millele palkait on ehitatud. Ta vinnab kelgult sooja kivikoorma ja tõmbab ukse lahti, tarib kivid üles ning tõstab voodijalutsisse – seal annavad need hommikuni sooja. Öösel laseb ta gaasi säästmiseks kaminal kustuda. Ta saaks endale gaasi ostmist lubada küll, kuid ei taha ilmaaegu bussiga poodi sõita. Inimesed vahivad. Mõnikord tulevad nad ka juurde ja küsivad: kas sina ei ole mitte Lars-Erkki Svanberg? Või veelgi hullem: LappErik! Jah, see oled ju tõesti sina, Lapp-Erik!

See on lausa saatanast, et inimesel rahus olla ei lasta.

Ta on just jõudnud oma kandami sisse tassida, kui üks hääl tema kõrvu kostub. Kauguses veereb veoauto lõunasse, Haparanda poole, kuid mitte see ei ole heli, mis tema tähelepanu köidab. Pingsalt kuulatab ta murduva lumekatte krudinat. Üks värskesse lumme vajuv samm ning seejärel veel teinegi. Ükski loom ei astu nii raskelt.

Sammud lähenevad sauna poolt, jõepealsete jääteede poolt. Kiiresti ronib ta aita ja tõmbab raske puitukse ettevaatlikult kinni. Siin on pime nagu hauas. Ta kobab taskus tuletikkude järele, kuid taipab, et petrooleumilampi ei saa süüdata. Valgus võib paista läbi seinapragude ja siis saavad nad aru, et ta on ärkvel. Küllap loodavad need kuradid ta voodist tabada, kuid Lars-Erkki Svanberg ei lase end üle kavaldada.

Ta on ennegi inimesi minema ajanud, nii noori kui vanu, kes siia oma nina toppima tulevad. Kas nad on tõesti unustanud, et kunagi sai ta jagu igast vastasest? Loodusjõud põhjast – nii kirjutati ajalehtedes.

Paganama palju artikleid. Ta on nendega pööningu seinad katnud.

Püss ripub laes tainakonksu küljes. Ta kobab mööda laetala lähemale ja tõstab selle alla. Padrunid on kõige kaugemas nurgas asetsevas kirstus, kus seisab kõik oluline – tööriistad, leib ja Rauhala võtmed.

Kord on majas, igal asjal on oma koht. Ta leiab kirstu kiiresti, kuid käed värisevad ja padrunid pudenevad maha. Ta ei kuule, kuhu need veerevad. Põrandal on neli vaibakihti – ta on kõik Rauhala kaltsuvaibad põranda isoleerimiseks siia tassinud. Ta roomab ja kobab

VAIKUSESSE MAETUD 7

pimeduses, kuid ei leia padruneid. Sammud on juba täiesti aida taga.

Olend seal väljas liigub aeglaselt, justkui jahil jälgi ajades.

Ta loobub padrunite otsimisest ja roomab gaasikamina poole, kus seisab kirves. Kobab kätega piki rohmakat palkseina, kuid kirvest ei ole. Kurat, see jäi vist sauna. Talle meenub, et ta toetas selle pärast puude lõhkumist saunasilla najale. Nüüd on sammud maja nurga juures – oi pagan, kui need nüüd sisse ronivad. Ta ei ole ust lukku keeranud ega riivi pannud ja siin on tal kõik, mida üks inimene eluks vajab. Keegi ei saa seda temalt võtta. Või tulevad nad talle järele? Ta ei kavatse kuskile minna. Viimnepäev, mõtleb ta, kui üle vaipade tagasi kobab. Lars-Erkki Svanberg ei karda elavaid, ainult Rauhala surnud võivad teda hirmutada, ja põrgutuli. Ta võtab laadimata püssi ja ajab end vaevaliselt püsti. Selg on küürus ja jalad kanged, kuid ta astub kottpimeduses ukse poole ja lööb selle lahti. Nõrk lumevalgus langeb tuppa. Ta kiikab välja, kuulatab tuult. Lumi on vaikne, keegi ei liigu enam. Aeglaselt astub ta neli trepiastet, mis teda maapinnast lahutavad.

Ta kavatseb just püssi tõsta ja ümbrust uurida, kui inimkeha vari lumele langeb. Keegi on seisnud ja oodanud, kükitanud ukse taga, kui ta selle avas. Ta pöörab ringi ja näeb ilma näota inimest, müts alla tõmmatud, nii et välja paistavad ainult põlevad kuradisilmad. Halvav hirm võtab võimust ja ta raputab püssi: „Kaduge minema, te neetud … Põgenege tulevase viha ees … Õiglane kohtumõistja, pattude nuhtleja põletab teie hinged … See pole midagi muud kui saatanasitt …

Saatanasitt.”

Siis näeb ta kätt, mis tema pea kohale tõuseb. Ühe tööriista vari.

Kurat ja põrgu, on tema ainus mõte, nad leidsid kirve.

Ning seejärel on Rauhalas jälle kõik vaikne. * * *

Ta keeras korteriukse võtit. Kaks tiiru, mis käe sees olid, kaks tiiru, et oleks kindel, et uks on korralikult lukus.

Hais lõi näkku. Ta taganes ja hoidis hinge kinni – mädanenud prügi ja sitt.

Suletus, üksindus ja sisseimbunud uriin.

8 TOVE ALSTERDAL

Katrine mässis salli näo ette, tõstis reisikohvri esikusse ja tõmbas kiiresti ukse kinni. Pole vaja, et hais tungiks trepikotta ja paneks naabrid tema kohaloleku vastu huvi tundma. Miks ta ei ole varem tulnud?

Põrandal moodustasid post ja reklaamlehed lohakaid kuhje. Siin oligi see vana imiteeritud rokokoostiilis kummut, pruunikasroosa kangastapeet, mida pole kunagi vahetatud, ja kübarariiul, millel lamas ema vana karusmüts. Seinal rippus Tate Moderni galerii motiividega kunstikalender, mille Katrine oli Londonist jõulukingiks saatnud.

Mitte ühtegi lehte ei olnud keeratud. Aeg oli seisma jäänud.

Ma tulin kohe, kui nad helistasid, ütles ta iseendale. Kaitsekõne keerles Katrine peas, kui ta kõndis toast tuppa ja lõi aknaid pärani lahti. Ma elan Londonis. Ma ei saa kord nädalas koju lennata, et ema külastada. Miks ei ole Ante tema eest hoolitsenud? Mul on vend, põrgu päralt, mul on vend, kes elab siit kolme kilomeetri kaugusel.

Ma ei saa kogu süüd enda peale võtta.

Ta vajus köögitoolile ja vaatas tõtt põlenud toidujäänustega, mis vedelesid ümber röstri. Mis asi see oli? Vorst? * * *

Haiglas öeldi, et Ingrid Hedstrand kannatas alatoitumuse all ja see oli arvatavasti ka dementsust süvendanud. Üks naaber oli häiret löönud.

Välisuks oli olnud lahti ja Ingrid oli lamanud põrandal, võimetu üles tõusma. Jalad ei olnud aga tema suurim probleem. Haiglas konstateeriti Alzheimeri tüüpi seniilne dementsus. Usutavasti oli Ingrid Hed­ strandil olnud ka väiksemat sorti rabandus ja nüüd arutati edasist ravi.

Anna andeks, ema, et ma siin ei olnud. Anna andeks, et ma ei teadnud.

Ta istus tükk aega elutoa nurgadiivanil ja nuttis. Talle kangastusid mälupildid emast siin toas, tobedad väikesed detailid. Kuidas ta istus siin diivanil, alati serva peal, ja kudus televiisorit vaadates kindaid või heegeldas salli või jakki. Ükskõik mis saade, käed olid tal alati käimas. Õhtuti üks tass kuuma vett piima ja suhkruga ja üks võileib, veetee!

Kas see ei olnud lihtsalt kuum vesi ja suhkur? Õhtul pani ta selga oma helerohelise hommikumantli, et mitte ilmaasjata riideid kulutada.

Ja juuksed – alati enne magamaminekut kenasti rullidesse keeratud.

VAIKUSESSE MAETUD 9

Jumestus peale kantud hommikuti enne apteeki minekut. Katrinele meenus, et ta oli endale nooremat ema soovinud, kuid mitte põhjus, miks see oluline oli tundunud.

Hall videvik võttis võimust.

Ta läks välja rõdule ja seisis kaua niiskes jaheduses, laskis pilgul üle äärelinna libiseda. Månadsvägen, Västerby, Jakobsberg … lapsepõlvemaa, mis oli üks teede ja elumajade piirkonna vahele jääv väli, lörtsine ja savine. Kas seal polnud mitte alati sopane? Mustus pritsis teksastele. Sealt oli ta lõiganud kooliteed ja klassivendade lumesõja vahele jäänud, nuusutanud töökodade taga kontaktliimi ja esimest korda Jojjega amelenud. Kogu tema kooliaeg laius teisel pool välja, ühetasased hooned algkoolist kuni lõputute gümnaasiumipäevadeni.

Lõpuaktuse päeval jõi ta end täis vastikust segust, mille oli kokku kallanud Ingridi kapist varastatud pudelipõhjadest, ning ärganud võõras voodis iivelduse ja mõtetest tühja peaga. Vaba.

Kõnniteed ristusid üksteisega, kuid viisid lõpuks ikka keskusesse, rongijaama, minema siit.

17 minutit Stockholmi keskjaama. Tal ei olnud plaanis kunagi tagasi tulla.

Katrine seisis ikka veel külma trotsides rõdul ja proovis seda tunnet jälle endasse püüda. Et kogu maailm lebab tema jalge ees, et kõik on võimalik. Kuid see tunne oli kadunud.

Kaheksa aastat oli ta elanud Londonis, töötanud vabakutselise ajakirjanikuna, teinud keeruliste aastate jooksul odavaid tööotsi väljarännanud rootslastest ja unistanud suurelt sealsest tulevikust. Ta oli kolinud mööda erinevaid kortereid, valmis kõigeks, et läbi murda, kuni tõmbas võidupileti ja sõlmis reporterilepingu Dagens Ekoga.

Seejärel kohtas ta meest nimega Alastair – psühhoterapeuti, kellel on Harley Streetil oma praksis. Milline juhus, et nad olid kohtunud – üks pidu, tuttava tuttav. See oli viis aastat tagasi, kui ta esimest korda mehe Harley House’i korrusele kutsuti, tornide ja uksehoidjatega majja Marylebone Roadil – aadress, mis pani inimesi kulmu kergitama.

Ma pean end kokku võtma, mõtles Katrine, ja haaras rõduäärest.

Terase külmus tungis ta kätesse ja pani sõrmed jäätuma.

62 TOVE ALSTERDAL

Päike oli vaid kahvatu valguslaik silmapiiril. Valge udu varjas maapinna teisel pool jõge. Ta kõndis aeglaselt mööda aeda. Hüljatud paiga rahu tabas teda uuesti – kuidas majad tundusid olevat külmunud ühel kindlal silmapilgul. Elu oli seal sees ikka veel alles ja võis välja sulada, inimesed hakkaksid end jälle liigutama ja Lars-Erkki Svanberg tõuseks surnust üles.

Kui tema kahtlused vastasid tõele ja Gunnar Pelttari oligi Siri salaarmastus ja kui nad olidki tõesti voodisse jõudnud, see pidi olema olnud kaua aega tagasi, 1931. aasta mais, kui tagasi arvutada, samal kevadel, kui Ådalenis kõlasid lasud, kuum ja romantiline revolutsioon, ülestõus! Ja unistused, unistused millestki muust, elust!

Aida ees jäi ta seisma ja mõtles mõtte lõpuni.

Nad võisid olla sugulased. Tema ja Rauhalas sündinud lapsed, pearätikuga tüdrukud ja nende lapsed, kus nad praegu ka poleks.

Nõod, mõtles ta. Tema enda ema ja tapetud Lapp-Erik olid sellisel juhul nõod või vähemalt poolnõod.

Oli täiesti tuulevaikne. Tumm ja liikumatu õhk.

Ta põleks põrgus, kui ta ainsalegi hingele räägiks.

Katrine vaatas ringi.

Uinuvad talud, tühjad väljad. Natuke aega tagasi oli ta silmanud paari autot Haparandasse tööle sõitmas ja kampa noorukeid koolibussile minemas, kuid praegu ei olnud kedagi näha.

Mõte oli muidugi hullumeelne ja täiesti loogiline.

Katrine tegi lumel paar ettevaatlikku sammu ja vajus põlvini sisse.

Tema eelmisest käigust jäänud jäljed olid peaaegu üleni täis tuisanud. Kõige hullem, mis juhtuda saab, veenis ta ennast, on see, et Anna Haara istub oma aknal ja jälgib teda. Ja mida ta saaks teha? Talle kepiga järele sörkida või politseiga ühendust võtta, mis tähendaks sel juhul tõenäoliselt Thore Palot.

Tema mõistaks.

Katrine kummardus ja sirutas käe trepi alla ning tundis külma rauda naha vastas. Ta vaatas veel korra ringi, enne kui trepist üles astus ja võtme aida rohmakasse lukku torkas. Võti keeras üllatavalt kergelt. Lars-Erkki Svanberg oli oma majapidamise eest hoolitsenud ja lukku õlitanud, kõlas vaid õrn krigin, kui ta massiivse ukse lahti

VAIKUSESSE MAETUD 63

tõmbas. Katrine lipsas kiiresti sisse ja laskis uksel jälle kinni vajuda.

Pime nagu hauas, mõtles ta ja kahetses hetkeks. Siis sai ta Palodelt laenatud taskulambi põlema. Värisevate kätega laskis ta valgusvihul mööda väikest ruumi libiseda ja nautis omaenda südame pekslemist – millal ta viimati midagi keelatut oli teinud? Ta valgustas laiu, viimistlemata männipuidust põrandalaudu, kuid ei näinud ühtegi jälge, mitte ühtegi tumedat vereplekki. Siin oli ta lamanud, just ukse ees. Mõnes artiklis oli kirjas, et aidas olid olnud kaltsuvaibad, mis analüüsimiseks ära viidi.

Aeglaselt ja metoodiliselt valgustas ta oma ümbrust, suusakuninga elupaik sai talle tükk tüki haaval nähtavaks.

Nurgas seisis mingit sorti kamin, selle lähedal kulunud tugitool, väike klapplaud ja taburet. Maalid seintel, laev tormisel merel ja kuningas Oskar II, naelutatud otse värvimata seinapalkidele. Laes rippus petrooleumilamp ja kõige kaugema seina külge olid ehitatud salved kartuli või vilja jaoks. Kohe uksest paremal viis järsk trepp pööningule. Laes rippusid konksud ja vardad nende ümmarguste leivapätside hoidmiseks või mis need nüüd olidki, mida sada aastat tagasi tavatseti toidutagavaraks üles riputada.

Katrinel tõusis klomp kurku. Kurvaks ei teinud mitte üksnes koletu lõpp, vaid ka üksinduse hõng, pilt kuningast. Mees oli üritanud keset kartulikuhjasid kodust õhkkonda luua.

Ta suunas valgusvihu trepile, mille ülemisest otsast paistis pime neljakandiline auk. Trepilauad olid tugevad, siin ei olnud miski mädanenud ega katki. Kindluse mõttes pistis ta taskulambi siiski kaenla alla, et saaks üles ronides kahe käega kinni hoida.

Pööning oli olnud tema magamistoaks. Katrine valgustas aeglaselt ruumi. Ühe pikiseina kaugeimas ääres seisis kitsas voodi. Petrooleumilamp, paar puitlaegast. Tema pilk jäi pidama seinal voodi kohal.

Seda ei katnud puit. Valgusvihk ei ulatunud sinna hästi, niisiis hiivas ta end üle põrandaaugu ja roomas neljakäpukil edasi. Mingil põhjusel tundus nii turvalisem, justkui nõrgal jääl.

Ta laskis valgusel üle seina libiseda ja nähtavale ilmus selge muster: tähemärgid, pildid, mustad pealkirjad: „Lapp-Erik üllatab jälle”, „Loodusjõud põhjast”, „OM-pettumus”, „Skandaal Oslos”. Ta jätkas järgmise

64 TOVE ALSTERDAL

seina äärest, kus meeter meetri järel oli kaetud ajaleheväljalõigetega, laeni välja. Jõuetu näoilme halastamatus välklambimeres, mustvalge mees, kes end suusakeppidega vältimatu õnnetuse poole tõukas. Talle tundus, et seinad hiilivad lähemale, karjuvad oma sõnumeid. Kiiresti valgustas ta voodi kõrval seisvaid laekaid. Ajalehed, paar raamatut. Üllatunult tõstis ta pealmised välja: „Bigglesi ohtlik missioon”, „Bigglesi napp pääsemine”, „Biggles ja kummituslendur” – terve kuhi kapsaksloetud väljaandeid, kaanel lennuk ja piloodimütsiga mees. Viimane raamat oli välja antud aastal 1976. Siis oli Lars-Erkki Svanberg juba ammu täiskasvanu. Ta pidi olema muretsenud need tükk aega pärast lapsepõlve lõppu, võib-olla siis, kui vanemad surid. Vaevalt, et nende fundamentalistlik kristlus Bigglesit soosis. Õrnustundega pani ta raamatud jälle käest ja lükkas laeka tagasi oma kohale voodi peatsisse. Sel hetkel tajus ta äkitselt, mis tunne oleks end täielikult välismaailmast isoleerida, enda ümber müür ehitada.

Viimast korda valgustas ta oma ümbrust ja märkas, et mees oli ainsa aknaluugi ette lauajupi naelutanud. Kindluse mõttes. Katrine ronis pööningult alla. Talle tundus, et enamikku oma varandust oli Svanberg kartulisalvedes hoidnud. Katrine võttis taskulambi vasakusse kätte ja sobras paremaga keset väikeseid naelu ja vanu tööriistu, roostetanud rauast köögitarvikuid, pannkoogipanne ja karikaid 1951. aasta Rootsi meistrivõistlustelt Söderhamnis. Lõpuks oli ta leidnud mitte vähem kui kolm erinevat võtit. Katrine istus ja kaalus neid käes.

Ema nõbu või mitte. Ja kes tema sellisel juhul lahkunu jaoks oli, kas nende suguluse kohta ka mõni sõna oli? Ta juurdles, kas Ingrid teadis. Kas ta oli kogu elu varjanud, kes tema isa on, või kas ta üldse oli kunagi teada saanud? Katrine nägi enda ees ema, kuidas ta oli valges haiglavoodis kokku kahanenud, peaaegu läbipaistev. Sa ei tohi praegu surra, ma ei tea, kuidas ma hakkama saan, kui sa sured.

Ta libistas võtmed jopetaskusse.

Mingit sorti õiglust sain ma igal juhul, mõtles ta, kui ukse külmunud sõrmedega lukku keeras. Ta segas oma jälgi lumel ja riputas võtme tagasi oma kohale, enne kui Rauhala peahoone poole rühkima asus. * * *

VAIKUSESSE MAETUD 65

Lukk oli pikaldasem. Seda maja ei olnud keegi väga kaua hooldanud, kuid tal õnnestus pressida ukse vahele kahekümnesentimeetrine pragu, enne kui trepil asuv lumi teda lõplikult takistas. Katrine surus end sisse, jope jäi luku taha kinni ja kärises katki ning viimaks seisis ta jääkülmas eesruumis, mis siin vist kõikidel majadel oli. Järgmine uks oli samuti lukus, aga mitte niisama tõrksalt, ja Rauhalas sees ta oligi.

Ta vaatas kiiresti ringi ega julgenud siia kauaks jääda.

Kaks ruumi vasakul, üks otse ees ja köök paremal. Niiskus oli sisse tunginud, aknaruutude siseküljel oli samuti jää. Viltuste kapiuste järgi hinnates uuendati kööki ilmselt viiekümnendatel. Ta avas metoodiliselt üksteise järel uksi – klaas ja portselan olid ikka veel alles – ja jätkas sahvriga, tõstis isegi üles põrandaaluse külmkeldri luugi, suunas valgusvihu alla ja judises, nähes purke, mis olid ikka veel täis midagi ebamäärast, konserveeritud toitu jumal teab mis ajast. Lumi pudenes taldade küljest ja jättis põrandale valged jäljed, kui ta magamistoa poole kõndis.

Kõige tugevamalt hakkas silma puudus. Mitte kusagil ei olnud kardinaid, ühtki nipsasjakest ei olnud näha. Vaid paljad pinnad, raske mööbel. Ühes magamistoas oli üksainus väike pilt Jeesusest. Kardinad on kuradi aluspüksid, oli Eva-Lena Palo hommikul jutustanud, kui võttis maha talvekardinad ja vahetas need heledamate kevadiste vastu. Kõik seesugune, asjad, millega end ümbritsetakse, kuna need on ilusad ja loovad hea tunde, olid siin ranges õpetuses patuasjad, mis puhusid inimese õhku täis, liiga paksuks, et läbi kitsa värava taevariiki mahtuda.

Rauhalas oli kasvanud seitse õde-venda, kuid Lars-Erkki oli ainus, kes siin veel vanemate surma ajal – Hilding Svanberg suri 1988. aastal ja Aili viis aastat hiljem, 1993 – oli elanud. Natuke üllatavalt olid need detailsed faktid tulnud Sofia Palolt, kes oli suvel töötanud kirikaias ning rehitsenud kruusa ja kõdunenud lehti iga Kivikanga haua juures. „Kas tead, et siin on surnuid rohkem kui elavaid? Mida see Kivikanga kohta ütleb?” „Kas see pole siis mitte kõikjal nii?” oli Katrine vastu küsinud, kuid nüüd hakkas ta mõistma, et neiu jutus oli iva. Siinsed surnud ei

66 TOVE ALSTERDAL

olnudki päriselt surnud, nad olid alles oma majades, nad olid varjud ja mälestused, mis juhtisid ja valitsesid elavaid.

Ta tõmbus eemale aknast, mille lumi ja jää olid kinni müürinud, esiku hämarusse. Seal oli kaks ust, üks viis tualetti ja teine asus trepi all. Katrine vajutas taskulambi põlema ja valgustas trepialust. See oli kitsas panipaik, mille kõige kaugemas nurgas seisis seif. Soliidse kapi pealispind oli raskest tumedast puidust. Koodlukku polnud, üksnes üks suur lukuauk. Katrine tiris sulejope seljast ja asetas selle põrandale, laskus siis põlvili ja proovis aidast leitud võtmeid. Viimane sobis.

Põrgu päralt, kui keegi nüüd tulema peaks, mõtles ta.

Seifis seisis kuhi pabereid ja vihikuid, samuti üks rahalaegas.

Katrine sirutas käe, kuid teda tabas absurdne mõte sõrmejälgedest. Ta tõmbas kampsunivarruka alla, et saaks laeka ilma jälgi jätmata välja võtta.

Keda see huvitab, mõtles ta ja avas selle, kõik on surnud. Põrgut pole olemas.

Rahalaekas oli paar münti ja kolm paberraha, kaks vana kümnekroonist ja üks viiekroonine, millel ilutses Gustav III ja mida juba palju aastaid polnud näha olnud. 70ndatest? Rahatähed olid luku taga lebanud nii kaua, et olid kehtetuks muutunud.

Katrine tõstis üksteise järel välja vihikud, kõik hoolikalt märgistatud. Põllumajanduskassa 1931, põllumajanduskassa 1930 ja kodused arveraamatud mitmest dekaadist. Ta lehitses neid natuke, kõik sissekanded oli teinud ilus vanaaegne käekiri – toidukaubad, sõnnik, elekter, kuus polnud just palju väljaminekuid ja sissetulekuid, aastad jooksid üksteise otsa surutult mööda. Äkitselt märkas Katrine üht nime ja keeras lehe tagasi. Ühel real seisis tõepoolest S. Kankanranta.

Sada krooni. Oktoober 1944. Katrine otsis nii eest- kui tagantpoolt, aga rohkem seda nime ette ei tulnud.

Kassaraamatute all lebas kuhi abielu- ja ristimistunnistusi. Hilding Albert Svanberg oli kosinud Aili Lovisa Pelttari 1932. aasta veebruaris.

Sama aasta septembrist oli pärit kinnistusraamatu kanne. Carl Pelttari oli oma väriseva käega talu Aili ja Hilding Svanbergi nimele kirjutanud.

Nii vara, mõtles Katrine, nad ei olnud siis ju ise veel vanadki.

VAIKUSESSE MAETUD 67

Kõige põhjas, veel mõne põllumajanduskassa vihiku all, lebas hooletult pooleks murtud paber. Ta voltis selle lahti ja välja kukkus väike kirjakimp, kokku seotud punase paelaga, mis säras kõige selle range ja kasina keskel. Katrine tundis, kuidas tal põsed õhetama lõid, see ei olnud tegelikult üldse tema asi, sorida nende inimeste kõige sügavamates saladustes, kodu puutumatuse rikkumine, sissemurdmine … ajakirjanikuaju kalkuleeris välja kõik mõeldavad määratlused ja karistused. Äkitselt mõte peatus.

Kõik tardus.

Kõige pealmine kiri oli adresseeritud preili Siri Kankanrantale Kivikanga külla. Kirjutatud hariliku pliiatsi ja korrapäratu käekirjaga.

Ta jõllitas kirjamarkide rida. Mustvalged ja sama motiiviga: võimas õhulaev ühe linna kohal hõljumas. Tekst oli kirillitsas, kuid leidus neli tähte, mille ta suutis selgelt välja lugeda: CCCP. Nõukogude Liit.

Ta tõstis kõige pealmise tasakesi kõrvale, ettevaatlikult, et kirjad oma kõrge vanuse tõttu katki ei pudeneks, otse tema silmade all ei laguneks. Kokku kolm kirja, kõik adresseeritud preili Siri Kankanrantale. Ta pani need tagasi paberisse ja pistis pakikese püksivärvli vahele, ülejäänud asjad tõstis seifi tagasi ja keeras selle lukku. Üks jalg oli ära surnud ja selles torkisid justkui nõelad, kui ta kiiresti majast väljus ja ukse õlaga kinni nügis.

Siis nägi ta, et teda oli jälgitud. Üks tõukekelguga kuju tee peal, liikumatu, kuid nägu tema poole suunatud. Ümar väike keha. See oli naaber, muidugi oli see Anna Haara, kes nägi kõike.

Alati leidub vabandus, mõtles Katrine, kui ta mööda iseenda jälgi tagasi rühkis, vabandus igaks olukorraks, haige põhjendus, miks ta täiesti vales kohas oli.

Ta seisatas ja tõmbas hinge ning naeratas naisele. „Ma mõtlen teha dokumentaalsaadet,” lausus ta. „Lapp-Erikust.

Ma pean enne salvestama hakkamist luuret tegema, helisid kuulama ja miljööd tunnetama.” „Ma arvasin, et vargad,” ütles eideke.

VAIKUSESSE MAETUD 211

3

N

üüd oli siis paps ka uksi lukustama hakanud. Åke Palo tagus uksele, kuid seest oli kuulda vaid Akka närvilist haukumist.

Tüüpiline. Pärast Lapp-Eriku mõrva oli Thore kõigile rääkinud, et hirmul ei tohi lasta võimust võtta, sest hirm oli siinsele elustiilile suuremaks ohuks kui mõni üksik kurjategija. Tema enda isakodus oli tõesti alati võõraid vastu võetud, lastud sisse hulkureid ja neid söödetud, kui riik seda keelas, mobiliseeritud soldatitele ja soome põgenikele ulualust antud, ja kui tema ema julges avada ukse, kui Hitler teisel pool hävitustööd tegi, siis, kuradi pärast, ei hakka ka Thore Palo nüüd ennast luku taha keerama. Åke vandus ja togis jalaga välisukse ette langenud lund.

See oli Eva-Lena, kes oli sundinud teda papsi arsti juurde sõidutama, sest kolm korda oli juba niigi vahele jäänud. See suur politseinik arvas vist, et on surematu, lebas diivanil ja teeskles, et ei tea asjast midagi.

Ta astus trepist alla ja kõndis kõrvalhoone juurde. Seal rippusid varuvõtmed, kõige kaugemas nurgas kogu selle koli taga, millest ta pidi üle ronima, sest isa oli nii pagana kangekaelne, vasakul, riiuli kõrval, mida varjasid ema vana tõukekelk ja katkise päramootoriga paat, mis polnud kolmkümmend aastat jõele saanud. Åke sai koera järgi aru, et midagi on valesti. Kui ta luku lahti keeras ja ukse avas, roomas Akka kiunudes mööda esikupõrandat. Ta ei tulnud tervitama ega keerutanud ümber tema jalgade, nagu tal kombeks oli, kui Åke mõnikord külla tuli. Seda ei juhtunud sageli. Tõsiasi

212 TOVE ALSTERDAL

oli, et tema naine käis siin tihedamini, aitas koduseid toimetusi teha.

Perekondlikud õhtusöögid oli üks asi, nelja silma all suhtlemine teine. „Halloo, Thore!” hüüdis ta. „Peame minema hakkama! Arsti juurde, tead küll.”

Seejärel tundis Åke haisu ja midagi musta kerkis ta silmade ette.

Põrgu päralt, ainult mitte see! Tal oli kiusatus selg keerata ja minema kõndida ning mitte kunagi tagasi tulla, lasta sel sindrinahal oma väljaheidetes lebada ja ise oma jamaga hakkama saada, kuid siiski astus ta kööki ja vaatas hävitustööga tõtt. Sita, alkoholi ja pohmelli hais segunes millegagi, mis oli põlenud, ta nägi põletusjälgi pliidi ees põrandal, kus nõgi, helbed ja paberitükid olid laiali lennelnud – ime, et vanamees polnud kogu osmikut maha põletanud. Ja pudel laual, loomulikult tühi Wyborowa vodka, kuigi Thore oli rohkem kui kakskümmend aastat tagasi vandunud, et alkoholiga on nüüd lõpp. Siis kui sündis tema esimene lapselaps. Åke tundis, kuidas kalkus temas võimust võttis. Miski sügaval sisimas, milleni keegi ei ulatunud, ei EvaLena ega jõnglased, isegi mitte tema enda ema, kui too veel elus oli olnud. See oli terasest ja rauast koorik ümber kõige, millest oli mõttetu kõneleda. Nüüd on viimane kord, mõtles ta, viimane kuradi kord, kui ta isaga räägib. Kui temaga üldse oli võimalik rääkida. Ta hoidis end tagasi, et mitte põrandale sülitada ja viinapudelit vastu seina puruks virutada, selle peale oleks vanamees ehk ärganud. Ta kõndis lihtsalt aeglaselt läbi köögi, sest Åke Palo ei olnud nagu tema isa, kes kõik kohad täis sittus ja teistel koristada laskis. Juba siis, kui poeg üksteist oli. Emal ei olnud vaja õhtusest vahetusest tulles seda näha, siis oleks tülitsemine jälle peale hakanud. Niisiis oli ta koristanud, samal ajal kui isa diivanil norskas. Åke mälupildid olid väga selged, see oli hais, mis need esile manas, see põrgu, kus ta oli knapsu – see, kes nuttis, kui nutmine ei olnud lubatud, ja märgas öösiti voodit. Mälestused haarasid teda nii jõuliselt, et silme eest muutus ähmaseks.

Ta nägi oma isa diivanil lamamas, pudel rinnal, kuid see oli üksnes mälupilt. Nüüd vedeles pudel põrandal, see oli pudel number kaks, ning isa magas toolis, täies rõivas, pea rinnale vajunud ja tumedad plekid rinnal ning sinisel fliistekil, mille Eva-Lena oli Thorele jõulukingiks ostnud, ja seal lebas relv. Miks tal relv oli?

VAIKUSESSE MAETUD 213

Åke põrnitses plekke ja mõistis, et tegemist ei olnud oksega. See oli tumedam, nagu veri. Ja kiunuv koer peremehe jalge ees, kui ta lähemale astus, et isa raputada, kuid koer oli nende vahel ja ähvardas, nii et ta kukkus õlaga otse vastu elutoa lauda ja märkas isa nägu. Esmalt ta ei mõistnud. Mida oli Thore oma näoga teinud, mida ta nüüd oli korraldanud? Määrinud näkku toitu või verd või mis see võis olla? Ja siis märkas ta, et vere taga ei olnudki nägu. Millega sa hakkama oled saanud, isa, mida sa nüüd oled teinud? Kusagilt kaugelt kostus möire, mis tuli tema enda suust, miski tema sisemuses plahvatas ning teras ja raud rebenesid katki. Ta üritas end püsti ajada ja põgeneda, kuid prantsatas tagurpidi põrandale, ning selles urus oli pime ja vaikne, kus ta end varjas, kuni aluspüksid olid kuivanud ja pisarad otsa saanud ning ema ta puhtaks pesi, magama äiutas ja kunagi kellelegi ei rääkinud. * * *

Maakler niheles teisel pool kirjutuslauda ja soris ühe käega paberites.

Tema naeratus oli jäik, justkui oleks keegi selle talle näkku maalinud. „See on natuke nagu hokimängus,” ütles ta, „kus enne lõpuvilet võib kõike juhtuda.”

Katrine sulges silmad ja avas need jälle. Maakleritobu oli alles. „Meil oli suuline leping,” ütles ta. „Nemad tegid pakkumise, meie olime nõus, peaksime ju lihtsalt paberitele alla kirjutama.” „Mul on kahju, aga see ei olnud enne tänast hommikut täiesti selge.”

Ante ja Ingridi volitused hõõgusid kotis. Maakleriga oli kohtumine alles päev tagasi e-kirja teel kokku lepitud. Katrine oli saabunud liiga varajase lennuga, kolm tundi mööda Luleåt ringi kõmpinud ja Frassesi kohvikus hamburgerit söönud. „Tuhat kilomeetrit,” ütles ta ja tundis, nagu hakkaks miski temas murduma. „Ma lendasin tuhat kilomeetrit ja sul on kahju.” „Põhimõtteliselt ei kehti ju ükski leping enne allkirjastamist.” „Põhimõtteliselt? Mis kuradi põhimõtteliselt, põhimõtteliselt võite te inimesi tüssata nii palju kui soovite ja sellest puhtalt pääseda, kas seda tahtsid sa öelda?”

214 TOVE ALSTERDAL

Katrine tõusis püsti sellise hooga, et nahast ja terasest valmistatud disaintool peaaegu ümber lendas.

Ostja oli pakkumise tagasi võtnud. Poolteist miljonit oli vastu taevast lennanud ja tema oli selles süüdi. Sest ta ei olnud kiirustanud, ta ei olnud juhust kasutanud, oli uskunud, et majal on mingisugune väärtus, mida ei saa rahas mõõta.

Ante lööb ta maha. „Nagu varem öeldud,” köhatas Jerker Nyberg kurgu puhtaks, „vaatasid nad ka üht teist objekti, ja kui see asi nüüd venima hakkas …” „Millist objekti?” Ta võiks vähemalt maja ja vastu pükse saamist õigete nimedega nimetada. „Jah, nad valisid teise maja.” „Mille sa neile kaela määrisid?”

Maakleri huuled olid pingule tõmbunud. Ta vahtis oma pabereid, lehitses neid kiiresti, kuigi oli ilmne, et ta neis seisvat teksti ei lugenud. „Tahaks teada, mida maaklerite ühing sinu äriajamisviiside kohta ütleb,” jätkas Katrine. „Tead, ma helistan ja küsingi nüüd kohe. Sul on kindlasti number olemas?”

Kui ta mobiiltelefoni haaras, muutis maakleri nägu värvi. „Kõik on reeglite järgi käinud. Ning see oli ostja, kes tundis huvi just nende kahe talu vastu.” „Talud! See on väike lagunemisohtlik sitamaja, mis on seisnud hüljatuna aastast 1974.”

Ta tundis keset oma vihahoogu häbi, et ütles maja kohta halvasti, solvas neid, kes olid selle eest kõik need aastad enne seda hoolt kandnud. Justkui oleks tema süüdi, et see oli seisnud ja lagunenud, kuigi ta ei olnud selle olemasolust teadlikki. Pärast Peterburi Pulkovo lennujaamast õhku tõusmist polnud ta suutnud ühtegi pikemat mõtet lõpuni mõelda. Iga tunne kohtus vastupidise tundega. Kui ta üritas rõõmustada, et oli oma juuri tundma õppinud, tahtis ta üksnes nutta, sest kõik oli kaotatud.

Maakler jõllitas ekraani. „Objektiks on Kivikangas 28:1, kõrvalhooned …” „Mis Kivikangas 28:1?” „See on katastritunnus, postiaadressiks on Rauhala …”

VAIKUSESSE MAETUD 215

„Mida sa ütlesid?” „Jah, see on kinnistu, mille ostja omandas.” „Kas nad ostsid Rauhala?”

Katrine vajus istuma ja puhkes naerma, ta ei suutnud end tagasi hoida. Jerker Nybergi pilk muutus ärevaks, ta arvas ilmselt, et naine on hulluks läinud. „See ei ole ju enam saladus. Peamaja, väiksem eluhoone, muidugi soojustamata, kuid kolm kõrvalhoonet ja maa …” „Ja kui palju neile selle sara eest maksti?” Ta ei suutnud naermist lõpetada. „Puhtformaalselt ei ole asi muidugi enne lõplik, kui pärandvara nimekiri selgeks saab, talus oli ju surmajuhtum, kuid kõikidele lepingutele on alla kirjutatud ja jõustuvad …”

Naer katkes äkitselt. „Surmajuhtum? Kas maaklerite keeles räägitakse nii? Rootsi keeles ütleme me jõhker mõrv.”

Ta tõusis ja haaras koti ning astus paar sammu ukse poole. Üks kummaline mõte maandus talle pähe ja ajas juured alla. Kui nad olid tema maja eest pakkunud poolteist miljonit, siis võidi Rauhala väga tõenäoliselt müüa kahe või rohkema eest. Ta keeras ringi. „Kes Rauhala ostis?” „Kogu suhtlus käis läbi advokaadibüroo …” „Helene Miele Averbach & Miele büroost, Artillerigatan, Stockholm.” Katrine oli üritanud mitu korda helistada, kuid advokaat ei olnud vastanud ja samuti ei olnud ta võtnud vaevaks tagasi helistada. „Kui palju talle maksti? Mida ta sellega peale hakkab?”

Jerker Nyberg manas jälle ette pingutatud, kuid laitmatult valge maaklerinaeratuse. „Kui te olete ikka veel müümisest huvitatud, siis saame teid loomulikult aidata.” „Unusta ära,” ütles Katrine ning lahkus.

Ta sõitis üle Bergnäsi silla, mis linnast välja viis, soojendus põhja lükatud.

Hing oli ikkagi jääs.

216 TOVE ALSTERDAL

Rauhala oli maha müüdud, võib-olla miljonite eest. Millal oli maaklerilt esimene kiri saabunud? Detsembris? Tükk aega enne seda kui keegi Lapp-Erikule kirvega pähe lõi. Pärandvara nimekiri … talus oli ju surmajuhtum olnud. Peab Antele helistama.

Hei, vennas, me jäime just pooleteisest miljonist ilma. Sorry, shit happens. Homme on uus päev.

Ta valis selle asemel Stockholmi advokaadi numbri.

Sama automaatvastaja. „Olete helistanud Averbach & Miele büroosse, advokaat Helene Mielele, a message will follow in English.” Katrine helistas infotelefonile ja palus ennast Averbach & Miele bürooga ühendada. Administraator ütles, et Helene Miele on väljas tööasju ajamas ja Henrik Averbach ei ole samuti kättesaadav. Kas ta soovis teadet jätta? „Kindlasti,” vastas Katrine. „Öelge, et soovin rääkida sellega, kes minu maja tahtis osta. Ja et ma võtan ühendust advokaatide ühinguga, kui ta enne kella viit tagasi ei helista.”

Välja ilmusid sildid, mis kuulutasid mahasõitu Kallaxi lennujaama suunas, ning pähe tükkis mõte pilet ümber muuta ja otse koju lennata. Mida ta Kivikangas peale hakkab, kui pole vaja maja tühjendada, koristada või üldse mitte midagi, mida ta oli planeerinud, et maja oleks valmis uute omanike saabumiseks?

See jääb alles. Nad ei saa sellest mitte kunagi lahti. Ta oli endale maja kaela peale saanud, kuid see muutis ta siiski natuke rõõmsamaks.

Kindlasti oli seal vaja kevadeks ettevalmistusi teha? Ja mida muud tal ikka teha oleks? Lennata koju Londonisse ja seista silmitsi oma suhte ja ülejäänud eluga?

Katrine surus alla häiriva mõtte, mis kõhus tuure kogus, ja keeras üles E4 peale. Råneå kandis muutus liiklus rahulikumaks ja ta valis Thore Palo numbri.

Ta kuulas üht tooni teise järel, kuni saabus vaikus. Küllap oli mees koeraga õues. Ta nägi vaimusilmas neid üheskoos aeglaselt mööda külateed rühkimas.

Mobiiltelefon ei vastanud samuti.

Ta helistas teistele Palodele ja toru tõsteti juba pärast esimest tooni. „Halloo.” Vastajaks oli Sofia.