Valetajate klubi

PROLOOG

Endise kallima lips oli Nataliel ärgates endiselt peos. Pea valutas ja suus oli paha maitse, nagu oleks ta hambaid pesemata magama läinud. Tal oli vastik ebamäärane tunne, et ta oli teinud midagi, mida kahetseb, aga hetkel ei suutnud ta meenutada, mis see on.

Ta ei olnud kodus. Ta istus, turvavöö üle rinna. Silme ees oli tema enda auto tuuleklaas, kaetud õhukese jääkirmega, ja tema Colorado osariigi võtmehoidja rippus süütelukus.

Natalie taipas siis, et tal oli olnud mälukaotus. Seda oli ennegi juhtunud, kui ta oli palju noorem, ja selle kohutava toibumise mälestus tabas teda nagu elektrilöök. End kiiruga üle vaadates nägi ta, et riided on seljas, midagi pole katki ega valesti. Ta pistis lipsu mantlitaskusse.

Siis keeras ta tahavaatepeegli enda poole ja nägi, et tema pruunid silmad on tohutud, pupillid tillukesed nagu nõelapead ja ripsmetušš laiali. Alumise huule all oli haav, aga muid vigastusi ei olnud. Ta polnud seega ilmselt vastu maja või puud sõitnud.

Sireene polnud kuulda.

Natalie keris akna alla ja autosse vajus õhuke jääkiht, mis tegi villased sukkpüksid ruudulise seeliku all niiskeks. Väljas oli peaaegu pime.

Töö. Ta oli töö juures. Lumise parkla teises otsas nägi ta erakooli idatiiva tagaust, kus ta töötas haldusassistendina.

Ta tõmbas villase mütsi pähe ja avas autoukse, märgates jalajälgi, mis küll veidi lume alla jäänuna viisid auto juurest kooli võimla tagumise ukse juurde. Teised jäljed, täpselt samasugused nagu esimesed, tulid ukse juurest autoni, aga mitte sirgjoones.

Need käisid siksakis ja lumes oli ka suur lohk, umbes väikese 5

inimese suurune, nagu tema. Ta pani ettevaatlikult saapa ühe jälje peale, veendumaks, et see sobib. Sobis. Tundus seega, et kehakujuline lohk lumes oli see koht, kuhu ta oli kukkunud, ja mantlit patsutades selgus, et see on märg.

Natalie väljus autost ja kissitas tuule käes silmi. Jalad olid nõrgad, nagu oleks ta pikemalt jooksutretilt naasnud.

Ta läks mööda jälgi tagasi koolimaja poole. Taevas muutus tormiselt hallikast tumedamaks ja Nataliele, kes jumaldas kunsti, tundus, et keerlevad valged helbed tema ja tähtede vahel meenutavad monokroomset van Goghi maali. Teda ümbritsesid igast küljest lumised mäetipud. Mäe jalamil oli linna keskus. Tuled särasid. Majad, puhkusekorterid ja vanad kauplused olid tumeda ja lookleva jõe kaldal üksteise peale kuhjatud nagu jõulukingid.

Raske tagauks oli paokil. Kui ta seda tõmbas, uks ägas ja avanes kriipides. Ta astus peksleva südamega sisse.

Koolipäeval oleks võimla täis põrkavate korvpallide häält, naeru, vilistamist ja põrandal kriuksuvate tossude helisid. Nüüd kostis rõdult vaikne ühelaadne popmuusika, aga mitte keegi ei laulnud kaasa ega pannud hantleid pauguga käest.

Natalie läks kõhklevalt aeglaste sammudega topeltuste juurde, mis avanesid korvpalliplatsile.

Tavaliselt seisid need uksed hallide kummitakistuste abil lahti.

Nüüd olid need kinni, aga mõlemas ukses oli ristkülikukujuline aken. Natalie pani käed silmade ümber.

Tal kulus millegi nägemiseks veidi aega. Plats oli hämar, valguskuma andsid vaid rohelised hädaväljapääsu tähistavad tuled uste kohal ja saali nurkades. Silmad harjusid. Seal oli midagi.

Ta nõksatas uksest eemale, nagu oleks klaas kätt põletanud.

Käed kerkisid suu peale. Ta peaaegu karjatas, aga suutis karje siiski lämbuvalt häälitsedes summutada.

Ukse lähedal oli hunnik riided ja katkisi kehaosi liikumatuna keset vereloiku.

Mida kuradit ma tegin?

6

:

Falconi Akadeemia parkla tuled värelesid. Oli esmaspäeva varahommik ja alles pime. Vana Pathfinder jättis lumme rehvijäljed, pöörates töötajatele mõeldud parkimiskohale.

Harry Doyle astus välja ja litsus kannaga sigaretikoni maas laiaks. Ta võttis armatuurlaualt kulunud nokkmütsi ja pani selle oma hõredate juuste peale. Ta lõi juhiukse kinni ja vaatas taevasse, mis hakkas idas roosaks ja oranžiks tõmbuma. Parklat kattis tohutu valge kohev vaip. Eile õhtul oli olnud talve esimene suurem lumesadu ja osad vanemad teatavad kindlasti, et lapsed on haigeks jäänud, et nad saaksid sõpradega mäele suusatama minna.

Kuuekümne kaheksa aastane majahoidja läks jalgu lohistades võimla tagumise ukse poole. Tagumise koridori fluorestsentslambid helendasid vastikult kollastena. Ta ümises, minnes mööda koridori poiste riietusruumi poole, kuhu jättis oma kappi lõunasöögi ja jope, suundudes seejärel koristustarvete ruumi. Harry võttis kinni kalli mopi klaaskiust varrest ning tiris selle ja ämbri piki koridori korvpalliplatsi poole. Ta astus topeltustest sisse ja lülitas kõik üheksa lülitit ühe käeliigutusega sisse. Suured võrega kaetud laelambid hakkasid surisedes tööle. „Mida kuradit?“ hüüatas ta moppi käest pillates.

Vars kukkus kolinal vahtrapuust laudadele. „Issand halasta.“ Sõnad tulid üle huulte lämbuvalt.

Harry otsis pükste lukuga taskust telefoni. „Halloo,“ üles ta, kui oli valinud hädaabinumbri. Tal oli raske hingata. „Siin Falconi Akadeemia, 70. maantee lähedal. Blackswiftist läänes. Issand. Jeesus, Maria ja Joosep. Me vajame abi. Verd on palju.“

KBEV 16 VÄRSKED UUDISED:

„Siin Melissa O’Hare otse ühe meie kohalikus koolis aset leidnud tõsise sündmuse juurest. Teame seni, et äsja lõhestas Big Elk Estatesi juures hommikust rahu sireenide huilgamine. Nagu minu selja taga näha, on Falconi Akadeemia ees suur hulk politseiautosid. Falconi Akadeemia on väärikas erakool turvalises ja jõukas kogukonnas. Võimud on keeldunud jagamast kommentaare selle kohta, kes on need kaks inimest, kes mitu tundi tagasi sealt välja kanti, üks politsei kõneisik on viidanud, et uurimine juba käib. Üks huvipakkuv isik on tuvastatud ja küsitlemiseks kinni peetud.

Colorado Mountain Medicali haigla allikate sõnul on järgmised kaksteist tundi määravad, kas politseil on tegemist õnnetusjuhtumi, kallaletungi või mõrvaga. Mina olen Melissa O’Hare ja hoian teid selle loo arengutega kursis.“

Pool aastat varem

1.

Noor turvamees andis Honda Civicule märku sõita Big Elk Estatesi väravaga suletud tänavasse ja vaatas autot huviga kahel põhjusel.

Esiteks oli see siin Lexuste, Hummerite ja Roverite piirkond ning see Civic polnud lihtsalt vana odav auto; sel oli värvikahjustusi ja mõlke.

Teiseks oli selle roolis istuv kahekümneaastane naine kena, lühikeste kastanpruunide juuste, erkpunaste huulte ja suurte naljakate päikeseprillidega. Ta lehvitas turvamehele ja mees lehvitas innukalt vastu. Kõikide teiste siia sisse sõitnud autode roolis olid olnud sel päeval mornid päikesesirmidega pensionärid.

Natalie parkis auto müügis oleva maja ette teiste autode kõrvale.

See oli hingemattev, suur, kaasaegne mägivilla tohutute akende ja imelise kiviktaimlaga, mis oli täis oranžikaid ja roosakaid kive. Ta seisis hetke suurel eesmisel murulapil, nautides seda majesteetlikkust, ja tuulehoog pani tema madala pihaga kleidi reite ümber laperdama.

Ta võttis poolsaapad fuajees jalast ja seisis seal paljajalu, nautides jahedat marmorpõrandat jalge all, vaadates välisukse kohal olevat vitraažakent. Sellel oli kujutatud hirveema koos vasikaga kollaste lilledega välul, taustal mets. Natalie võttis telefoni välja ja tegi sellest pilti. Siis võttis ta väikesed sussid, mis olid majas ringi liikumiseks nõutud, pani jalga ja hakkas ringi vaatama. Ülemisel korrusel suures magamistoas kirjeldas lühike vormikas paksude pikkade tumedate juustega naine külastajatele silmapaistvat antiiklühtrit. Natalie tundis seda maaklerit, Ashat, kuna oli mõned kuud tema lahtiste uste päevadel kohal käinud. Asha poeg Oliver ja tütar Mia käisid Falconi Akadeemias. Oliveriga polnud kunagi probleeme olnud, ent Mia oli otsekohene, sõnakas ja

9

enesekindel. Osad õpetajad kirjeldasid teda kui „tüdrukut, kes mingit jama ei talu“, ja teised „tõelise tüütusena“. Nataliele Mia meeldis. „Te näete, et pronksi pinnal on vasekarva, kuldset, rohelist ja elevandiluukarva paatinat,“ ütles Asha parasjagu. „See sobib imehästi vaatega mägedele neist maast laeni ulatuvatest klaasustest.“ Asha oli hakanud entusiastlikult kirjeldama kõigi peade kohal rippuvaid pisarakujulisi kristalle, kui märkas Nataliet ja vaikis.

Kahekümnendates ja pigem kontserdiks kui üheksa miljonit dollarit maksva häärberiga tutvumiseks riietunud Natalie torkas jõukate potentsiaalsete ostjate seas silma.

Hetk hiljem Asha jätkas. Ta liigutas käsi graatsiliselt ja väljendusrikkalt, peaaegu nagu tantsiks. Ta lehvitas vanemale mehele ja naisele, kes tulid vannitoast tagasi magamistuppa. „Vabandage mind korraks,“ ütles Asha oma võlutud kuulajaile. „Palun vaadake ringi.“ Ta tõmbas rõõmsalt hinge, nagu tahaks vihjata, et maja lõhnast peaks piisama, et kõik sellesse armuksid. „Nautige kõike.“ Asha suunas elegantse eaka paari vapustava vaate poole ja seisis nende vahel, seletades, kuidas neil kõigil on vedanud, et nad saavad elada Kaljumäestikus.

Järgmised pool tundi jalutas Natalie rahulikult ringi majas, mida müüsid ühe Falconi Akadeemia õpilase jõukad vanemad.

Nad olid ebameeldivad inimesed, nii et Natalie üllatus, nähes, et neil on suurepärane kunstimaitse. Proua oli arvatavasti palganud mõne kogemustega sisekujundaja. Natalie oli kindel, et abielu oli õnnetu, kuna Yvonne, tema sõbranna ja kolleeg Falconi kantseleist, oli rääkinud, et käis linnas dringil ja kohtus mehega. Yvonne oli viisakalt teretanud ja mees oli pannud käe vastu seina, et ta ei saaks tualetti minna. „Mulle on alati Aasia naised meeldinud,“ oli mees öelnud ning Yvonne oli tema käe alt läbi pugenud ja kähku jalga lasknud.

Sellise abikaasaga polnud ime, et naine, kes oli küll vannitoad ja kapid suures osas tühjaks teinud, oli jätnud maha mõned Xanaxi

10

tabletid, mis vedelesid külalistetoa vannitoa sahtli tagumises otsas koos korgitseri, välgumihkli ja pooliku Marlboro Lightsi pakiga.

Natalie pistis tabletid taskusse.

Viis minutit hiljem istus ta peatrepi alumisel astmel ja võttis kitsaid susse jalast. Asha tuli trepi ülemisse otsa ja küsis: „Kas sa hakkad minema?“ „Jah,“ vastas Natalie. „Mul on tegemist.“ „Midagi lõbusat?“ küsis Asha ja istus tema kõrvale trepiastmele.

Inimesed olid suures osas lahkunud. Maja suletakse viie minuti pärast. „Lähen venna juurde ja viin ta koera jalutama.“ „Selleks on hea ilm,“ sõnas Asha. „Ma lähen tütre jalgpallivõistlustele.“ „Mia, eks?“ küsis Natalie. „Sa tead teda?“ „Muidugi. Ta on jalkastaar.“ „Kui kena sinust nii öelda.“ Asha noogutas tagasihoidlikult. „Jah, Mia on päris osav, aga mitte tänu mulle. Suudan vaevu kõndimise ajal nätsugi närida, aga mu abikaasa oli väga sportlik.

Nooremana.“ „Arvasin, et kooli jalgpallihooaeg lõpeb sügisel.“ „Jah,“ vastas Asha. „Aga osad tüdrukud mängivad aasta läbi.

Talvel sees ja kevadel klubinaiskondades.“ „Sul on poeg ka, eks?“ jätkas Natalie. „Oliver? Kuuendas klassis?

Mängib trombooni?“ „Jah,“ vastas Asha. Ta silmitses Nataliet, pea viltu, südamekujuline nägu hämmeldunud. „Sa oled nüüdseks käinud mitmel mu avatud uste päeval.“ „Kokku kuuel.“ Natalie kontrollis telefonist teavitusi. „Ja mõne su konkurendi omadel ka. Sinu omad on enamasti palju paremad.

Sa teed väga head tööd.“ „Tänan,“ sõnas Asha. „Kas ma tohin midagi küsida?“ „Aga palun.“

11

Asha näperdas kõhklevalt ühe oma kõrvarõnga tagakülge.

Natalie ootas küsimust Mida sa siin tegelikult teed? Aga hetke pärast küsis Asha: „Sulle meeldib kunst, eks?“ „Jah,“ vastas Natalie, pistis telefoni kotti ja pani kotisanga õlale, valmis lahkuma. „Olen tähele pannud, et sa veedad palju aega maalide ees.“ „Vahel meeldib mulle lihtsalt ilusate asjade seltsis olla.“ Ja näpata. Ja teeselda korraks, et see on ka minu elu. Natalie tõusis ja läks ukse poole, et oma jalanõud võtta. „Kellele ei meeldi ilusad asjad?“ tähendas Asha retooriliselt.

Koolis räägiti, et Asha on mingi ammu surnud maharadža sugulane, ja Natalie teadis, et Asha suguvõsa on rikas ja ta teeb tööd ainult lõbu pärast. „Kas sulle meeldis see maja?“ Milline rumal küsimus. Ei, kõik see luksuslik peaaegu tuhat ruutmeetrit oli vastikult elamiskõlbmatu. „Jah,“ vastas Natalie. „Aga tead, mis? Mulle meeldivad need kõik. Neid on meeldivam vaadata kui mu korteri nelja seina.“ „Nojah,“ lausus Asha ja tema hääletoonis puudus varasem soojus. „Kui veab, leiad viimaks ka õige. Hoian pöialt.“ Natalie vaikis, tunnetades, et selles on mingi varjatud vihje.

Ta pani päikeseprillid ette ja ütles: „Ma hoian sulle ka pöialt.“ „Kuidas palun?“ „Su tütre jalkavõistlusele.“ Natalie vehkis rusikaga. „Edasi, Falcons.“ „Jajah, muidugi.“ Asha krimpsutas nägu ja pani siis kohe rusika suu peale. „On kõik korras?“ küsis Natalie. „Jah, tänan küsimast. Kõht valutab. Arvatavasti mängueelne ärevus. Ma pole pärast kõiki neid aastaid ikka harjunud, kui stressirohke see võistluste värk on.“ „Mhmhh,“ pomises Natalie kahtlevalt. Majast välja särava päikese kätte astudes hüüdis ta üle õla: „Kõik läheb hästi.

Kindlasti võidate suurelt. Nagu alati.“

2. „Imeilus,“ ütles Brooke Elliman vaikselt, vaadates tütar Sloane’i jalgpalliväljakul jooksmas, pettemanöövreid tegemas ning vastasmängijate vahelt läbi triblamas erakordse kiiruse ja osavusega.

Brooke filmis tütre mängu oma uue kalli Panasonicu videokaameraga ja selle kvaliteet oli vapustav. Ta sai lähemale suumida, et näha Sloane’i keskendunud ilmet ja lihaseid tema tugevatel jalgadel. Kaamera salvestas kõike alates teisel pool palliplatsi puude küljes sahisevatest lehtedest kuni higiplekkideni Sloane’i pluusil.

Sloane pääses läbi. Brooke’i käsi värises veidi erutusest ja närvilisusest ning ta hüppas püsti, vältides hoolega luksuslikku hüpiktelgi katust, mille alla ta istus. „Anna minna, Sloane! Tubli!“ Sloane söötis palli tiimikaaslasele, kes lõi peale. Pall lendas üle värava ja kaks tüdrukut jooksid tagasi, oodates vastasnaiskonna söötu. Brooke lõpetas filmimise. Ta keerutas pahaselt abielusõrmust parema käe sõrmes, kuhu ta oli selle pannud pärast Gabe’i lahkumist. Briljandiga kihlasõrmus oli kodus seifis.

Platsi ääres seisis Nicholas Maguire, kes mõnevõrra ebatavalises, ent pühendunud rollis treenis mitte ainult Falconi Akadeemia esindustiimi, vaid ka mitme kohaliku klubi tiime. Ta plaksutas käsi ja hüüdis: „Hea sööt! Tubli töö! Peaaegu!“ Ta heitis pilgu Brooke’i suunas ja lehvitas korraks, millele naine vastas. Brooke hakkas mõttes koostama sõnumit, mille ta mehele pärast mängu saadab.

Heites pilgu kõnnitee poole, nägi ta, et Asha Wilson oli viimaks kohale jõudnud. Asha tütar Mia oli mänginud klubijalgpalli koos Sloane’iga esimesest klassist saadik ja nad olid ainsad üheksanda klassi õpilased, kes olid esindusnaiskonda valitud. Asha ja Brooke

13

polnud just sõbrannad, aga nad olid aastate jooksul tüdrukuid ergutades veetnud koos mitmeid mõnusaid tunde. Nad olid kurtnud tütarde paljude vigastuste üle ja veetnud kümmekond nädalavahetust Kesklääne suvalistes hotellides, kui turniirid toimusid mujal. Mitmel puhul olid nad baaris dringil käinud.

Brooke oli kord öelnud Ashale, et talle meeldiks, kui nad teineteist paremini tundma õpiksid. Brooke’il polnud häid sõbrannasid.

Ta oli üritanud sõprussuhet Ashaga süvendada, kutsudes ta koos abikaasa Philiga õhtusöögile, aga see heade kavatsustega kutse oli andnud tagasilöögi. Asha oli pahandanud, et Brooke kallas aina Philile veini juurde, kuni mees vatras joomaselt börsist ja investeerimisvõimalustest Telluride’is. Ka polnud Ashale meeldinud see, kui ta leidis nad kahekesi tagumiselt terrassilt marihuaanat suitsetamas pärast seda, kui Phil oli tualetti läinud.

Seejärel olid nad olnud ainult jalgpalliemadest sõbrannad.

Brooke lehvitas Ashale ja patsutas tühja kohta. „Tere!“ ütles Asha, vajudes ägades istuma, käsi kõhul. Ta vaatas väljakule. „Kus Mia on?“ „Ta on praegu pingil.“ Asha oli mures. „Tõesti? Miks?“ Ehkki nad olid tiimi noorimad mängijad, olid Mia ja Sloane juba parimad. „Ei tea,“ vastas Brooke. „Aga ta vist lonkas natuke.“ Asha laksas istme käetuge. „Ilmselt siis sääreluu eesmine sündroom.“ „See ei tundu väga tõsine.“ Brooke silmitses Asha riietust. „Sa oled väga üles löödud.“ Tal endal oli seljas sportlik sobivates toonides võrkriietus, millega ta oli enne käinud oma kardiokikkpoksi trennis. „Näed suurepärane välja. Ma ei viitsi enam jalgpallivõistlusteks end meikida.“ See polnud tõsi. Brooke tahtis võistlustel hea välja näha, sest kohal olid kaks meest, kellest ta hoolis üle kõige: tema abikaasa Gabe ja treener Nick. Tema hoolitsetud juuksed olid keskelt lahku kammitud ja langesid ülakehale nagu Demi Moore’i siidised juuksed. Ehkki tundus, et ta ei kasuta meiki, olid tal ripsmepikendused, täidetud huuled ja ta nägi ikka rabav välja.

14

„Ma tavaliselt ka ei viitsi,“ vastas Asha. „Aga tulin otse töölt.“ Kohtunik vilistas. „Poolaeg,“ ütles Brooke ja võttis maast läbipaistva plastist külma rohelise tee topsi.

Asha ajas end järsku sirgu ja osutas Brooke’i jalgade juurde. „See on hea videokaamera.“ „Jah. Mulle meeldib. Vaata.“ Ta ulatas selle Ashale, kes tõstis kaamera näo ette. „Ostsin selle, et saaksin filmida Sloane’i tutvustava video jaoks. Treener Nick ütles, et enamik vanemaid kasutab iPhone’e, aga ma tahtsin, et kvaliteet oleks parim.“ Asha istus veidi aega vaikides ja küsis siis: „Sa pead silmas vist videot, mida saata värbamiseks kolledžite treeneritele? Kas veel pole vara selle peale mõelda?“ „Ei ole. Treener Nick ütles, et suure osa esimese divisjoni kolledžitiimide nimekirjad on täis tüdrukute kümnenda klassi lõpuks, nii et pean varsti hakkama meile saatma ja külastusi planeerima.“ Asha häälitses kummaliselt, umbes samamoodi nagu siis, kui ta istet võttis. „On kõik korras?“ küsis Brooke.

Asha ei vastanud.

Brooke pani käe tema käsivarrele. „Tahad sellest rääkida? Ma ei käi peale, kui sa ei taha. Aga sa võid mulle kõigest rääkida.“ Asha pidas hetke aru ja sosistas siis: „Mul on tunne, et ma olen rase.“ Brooke polnud seda oodata osanud. „Oh sa poiss,“ vastas ta hämmeldunult. „Jah,“ sõnas Asha. „Minu esimene reaktsioon polnud selline.

Pigem: „Issand jumal, mis, kurat, minuga toimub?“ Hetke pärast Brooke naeratas. „Palju õnne siis!“ „Aga ...“ Asha jätkas kõhu masseerimist ja lisas vaikselt: „Philil ja minul on probleeme.“ „Ei, mitte teil. Kui kahju.“ Brooke ootas, aga Asha näris huult ja vaikis. „Mis iganes see on, hullem see ikka olla ei saa kui minu elu, eks?“ Brooke naeris. „Vaata sinna. Näed Gabe’i oma väikese

15

Broncose päevavarju ja lenduriprillidega? Ta istus teisel pool väljakut, et ei peaks minuga suhtlema. Sinu abikaasa pole ju välja kolinud ja oma spinningutreeneriga magama hakanud, ega?“ „Ei. Ei, aga ...“ Asha raputas pead. „Ta teeb viimasel ajal rohkem tööd ja kodus tahab ta ainult voodisse minna. Ja mitte koos minuga. Omaette. Läheb keldris olevasse magamistuppa, kus on vaikne, kustutab tuled, poeb teki alla ja magab. Ja kui ta on ärkvel, on ta pahas tujus. Olen kõike üritanud. Rääkinud rohkem.

Vähem. Puudutanud teda. Jätnud ta rahule. Teinud talle söögiks midagi, mis talle meeldib. Ei ole midagi valmistanud, sest tal pole kõht tühi.“ Asha surus käed näole. „Oo ei, see on kindlasti raske,“ sõnas Brooke. „Tead, kui sa oled rase, siis peab ju midagi veel teie vahel toimima.“ Brooke heitis talle üleannetu viltuse pilgu. „Kui just ...“ Asha ajas end sirgu, tupsutades ühte silma. „Ma pole kellegi teisega maganud. Seda ma ei teeks, aga eelmine kord Philiga oli kaks kuud tagasi.“ Teadmata, mida kosta, päästis Brooke’i kohtunik, kes läks väljakule ja vilistas, kutsudes tiimid tagasi. „Oh!“ ütles ta kergendust tundes. „Vaata, poolaeg on läbi. Läheb taas lahti.“ „Tubli, tüdrukud!“ hüüdis Asha pigem kurnatuna kui innukana. „Issand, ma võiksin praegu pikalt magada. Mind ajab iiveldama, olen väsinud ja unustan tihti. Kaotasin täna oma lemmikkäevõru ära.“ „Oli see kindlustatud?“ Brooke’il olid ainult sellised ehted, mis olid kindlustusraha väärt. „Ei.“ „Kahju.“ Brooke plaksutas, kui tüdrukud platsile läksid. „Kus sa selle kaotasid?“ „Avatud uste päeval.“ „Keegi varastas selle,“ teatas Brooke asjalikult. „Nii see oligi.

Kui Gabe ja mina müüsime oma teist maja, võttis keegi, kes seda vaatamas käis, riiulist kaasa väga haruldase ja hinnalise vana raamatu. Varas jäi vahele alles siis, kui ta seda müüa üritas.“

16

„Ilmselt on see võimalik,“ vastas Asha. „Käisin eile õhtul Sherwoodi majas, et tänaseks kõik valmis panna. Võtsin käevõru ära ja panin sellesse väiksesse dekoratiivsesse kaussi köögikapil ja unustasin sinna. See meenus mulle täna pärastlõunal, kui ma lõpetama hakkasin, ja seda polnud enam.“ Asha vaatas kurvalt rannet. Kadunud käevõru oli tema lemmik. Siis ta jätkas: „Kas sinu meelest on imelik, et administraator minu avatud uste päevadel käib?“ „Mis administraator?“ „Kooli administraator. Direktori assistent.“ Brooke kortsutas kulmu. „See korealanna, kel on neet nina küljes?“ „Ei, see teine. Neid on kaks. Istuvad kõrvuti.“ „Oh,“ ütles Brooke. „Saan aru. See tukaga punapea, kes on alati seda nägu, nagu tahaks ta olla kusagil paremas kohas.“ „Tema nimi on preili Bellman. Natalie Bellman.“ „Miks ta mitu miljonit maksvaid maju vaatamas käib? Arvatavasti tema su käevõru varastaski. Vaata. Algas. Ja Mia mängib.“ Brooke pani sõrmed suhu ja vilistas. „Andke minna, tüdrukud!“ Ta lülitas videokaamera tööle ja hakkas filmima.

Kaks tüdrukut olid mängude ajal ühesuguse soenguga ja nii juba aastaid. Juuksed olid keskelt lahku kammitud, prantsuse patsi punutud, mis rippus seljal. Nad mängisid parem- ja vasakäärt ning pärast lahtiviset sai Mia palli ja pani ajama. Sloane jooksis teises servas ja keskväljal mängiv tüdruk hüüdis: „Sul on aega, sul on aega!“ Mia jõudis nurka, möödus kaitsemängijast ja andis söödu.

Sloane hüppas õhku ja lõi peaga palli värava paremasse ülemisse nurka. See oli täiuslik.

Brooke filmis ka mõned sekundid plaksutamist ja vajutas siis stopp-nuppu. Ta pani kaamera enda taha toolile ja karjus: „Hästi, tüdrukud!“ Treener Nick vaatas teiselt poolt platsi tema suunas.

Brooke pani käed suule ja saatis teele suure õhusuudluse. Ta vajus tooli seljatoele, endaga rahul. Ja siis tabas teda mõte, mis tekitas

17

jäise väreluse. See õhusuudlus polnud midagi erilist, mitte mingit varjatud tagamõtet. Mitte keegi ei peaks seda imelikuks ... välja arvatud Gabe. Kas Gabe oli seda näinud?

Brooke vaatas abikaasa poole. Päikeseprillid olid ees, üks jalg toetus teisele põlvele, nagu poleks ta nende tütre väravale reageerinudki. „Brooke? Brooke?“ „Vabandust. Mis on?“ „Kas sa said selle?“ küsis Asha. Ta naeratas. „Ütle, et said selle peale!“ „Ikka,“ vastas Brooke, üritades seda tobedat õhusuudlust unustada. „Kogu selle vägeva värava.“ „Kas sa saaksid selle mulle ka saata?“ „Ikka, hea meelega. Mul on su meiliaadress.“ „Tore. Aitäh. Pean vist hakkama ka Mia videot kokku panema.“ „Oot.“ Brooke pöördus toolil Asha poole. „Kas sa kavatsed ta esimese divisjoni kolledžisse saata? Ütlesid, et tahad Mia kodu lähedale jätta.“ „Jah. Tahan, aga tema seda ei taha. Ta muudab üle päeva meelt. Ühel hetkel tahab ta minna erakolledžisse ja saada kraadi psühholoogias, järgmisel otsib õppekava, mis pakub semestrit merel, sest tahab saada merebioloogiks. Viimasel ajal on ta rääkinud suurematest koolidest, kus on hea filminduse õppekava. Californias.

Ma ei suuda enam järge pidada.“ „Californias?“ kordas Brooke. See ei meeldinud talle. „Jah. Miks nii paljud noored tahavad Californiasse minna?“ „Sest see on vapustav, ilus ja põnev.“ Asha naeris. „Unustasin juba. Sa käisid Californias kolledžis, eks?“ „California ülikoolis,“ vastas Brooke. „Olen Bruinsi jalkatiimist.“ „Sellest koolist räägib Mia kõige rohkem.“ „Kui nii, siis ehk on ta kuulnud Sloane’i sellest rääkimas.“ Asha ei pannud Brooke’i ründavat hääletooni tähele, vastates:

18

„Arvatavasti. Igatahes aitäh, et mulle selle klipi saadad. Ostan ise ka sel nädalal videokaamera.“ Brooke noogutas. „Jah. Muidugi. Ikka.“ Asha telefon helises, naine tõusis, öeldes hääletult: „Pakkumine!“ Ta läks eemale kõnele vastama. Kui ta tagasi tuli, oli mäng peaaegu läbi. Naised ei rääkinud rohkem midagi, enne kui oli aeg hüvasti jätta. „Nägemiseni, Brooke,“ hüüdis Asha. „Ole tubli!“ „Sina ka,“ vastas Brooke külmalt, tõstmata pead, sest ta üritas oma matkatooli kokku panna ja kotti toppida.

Sloane tundus olevat pahas tujus, kui Brooke läks väljakule teda kallistama. „Tubli olid, kullake,“ ütles Brooke. „Aitäh.“ „Kus su isa on?“ Gabe’i tool oli kadunud. Brooke tõstis käe varjuks silmade kohale ja vaatas ringi. Mees oleks pidanud kõnniteel ootama. „Ta läks ära.“ „Mis asja? Ta pidi su õhtusöögile viima.“ „Palusin tal seda teine kord teha. Mul pole tuju.“ „Olgu,“ sõnas Brooke. „Pole midagi. Kas ma broneerin meile laua Provence’i kohvikus? Võid sõbranna kaasa võtta. Kutsu Miat.“ „Ma ei taha Miat kutsuda.“ Sloane vaatas kaugusse ja lehvitas pikale laiaõlgsele sassis juustega poisile, kes nõjatus vastu väravaposti. „Kas ma võin lihtsalt Reade’iga koos olla?“ Reade oli vanem poiss, kellest Sloane oli mitu kuud vadranud.

Nad olid alles hakanud paarina tunduma. Brooke vastas: „Tead mis, ma võin sind ja Reade’i õhtusöögile viia. Saan teda paremini tundma õppida. See oleks tore.“ „Mis asja?“ Sloane raputas pead. „Ei. Uhh. Kas ma võin lihtsalt temaga minna? Ta ootab. Palun, ema?“ „Aga nii tore oleks ...“ „Ema! Ei oleks.“ Sloane’i näoilme otsustas asja. Tütar oli järeleandmatu. „Olgu siis,“ ütles Brooke. „Mine.“

19

Sloane hakkas minema ja Brooke vaatas kohmetult ringi, ega keegi nende jutuajamist kuulnud.

Mitte keegi ei kuulanud, nii et Brooke hüüdis ja lehvitas, sõbralik ilme näol. „Hea mäng! Olgu pealegi. Näeme! Lõbutsege.“ Ta nägi, kui tütar Reade’i juurde jõudis ja talle ei meeldinud, kuidas poiss Sloane’il piha ümbert kinni haaras ja ta enda vastu tõmbas, et nad saaksid kõndida, puusad vastamisi. Reade oli Sloane’ist kaks klassi eespool. Paar aastat tagasi oli Brooke käinud joogas koos poisi „vabameelse“ ema Lindaga. Naised olid korra pärast tundi teed joomas käinud ja telefoninumbreid vahetanud. Ent Brooke lasi sellegipoolest oma tütrel minna kaasa võhivõõraga. Talle meenus kauge mälestus. Linda nuttis selles joogatunnis ja rääkis juhendajale, et üks Reade’i sõber oli ootamatult surnud. Brooke ei olnud suurt midagi kuulnud ja jätkanud oma nurgas venitamist. Ta ei tundnud Reade’i ema eriti ja Linda ei tulnud pärast seda enam joogasse. Ta oli tõtt-öelda peaaegu täielikult pildilt kadunud.

Kui tütar künka taha silmist kadus, lootis Brooke, et Reade’il läheb hästi. Klassikaaslase ootamatu surma järel on raske edasi liikuda, mõtles ta.

KATKE POLITSEIVIDEOST FALCONI AKADEEMIA KOOSOLEKURUUMIS KÜSITLEMINE: BELLMAN, NATALIE MARIE 13.25

Videopilt liigub kiiresti läbi ruumi suurele lauale selle keskel ja raamaturiiulile tagaseinas, seejärel lähikaader sõrmedest objektiivi ees liikumas. Noore naise hääl küsib: „Kas te filmite mind?“ Teine naine, uurija Beth Larson, vastab: „Jah. Üks hetk, ma sätin telefoni statiivile.“ Kaamera ei võbele enam. Uurija Larsoni sõrmed kaovad.

Kaadris on nüüd Natalie Bellman, kes istub diagonaalis uurija Ken Bradley vastas. Laual uurija ees on pastakas, paberiplokk, mobiil, veepudel ja väike pruun Starbucksi topeltespresso plekkpurk.

Nataliel pole midagi. Küünarnukid on tooli käetugedel ja käed kokku pandud, keha lähedal. Rind kerkib ja langeb silmaga nähtavalt, aga ta hingab läbi nina.

Uurija Bradley tõstab pea ja vaatab kaamera taha. Ta hüüab uurija Larsonile: „Kas su telefon on paigas?“ „Jah,“ vastab naine. „Salvestan.“ Uurija Bradley paneb lauale paberipataka, mida hoiab koos paberiklamber. „See on tema Karupoeg Puhhi märkmik, kui oled valmis alustama,“ ütleb ta. Ta naeratab Nataliele sapiselt. Karupoeg Puhhi märkmik teeb talle nalja. Või siis valmistab piinlikkust.

Natalie ei vaata mehele otsa.

Uurija Larson ilmub korraks kaadrisse, võttes dokumendi.

Natalie ilme on läbitungimatu, aga tema rind kerkib ja langeb veel kiiremini. Tema pilk jälgib pikka naisuurijat, kes kaob

21

kaadrist. Natalie vahib ruumi tagaseina ja kissitab silmi, mis on tõlgendatav mitmeti. Vaenulikkus? Kahtlus? Hirm? „Mina olen uurija Ken Bradley,“ ütleb uurija video jaoks, „ja ma olen Falconi Akadeemia koosolekuruumis koos oma paarilise uurija Beth Larsoniga. Me töötame Denveri isikuvastaste kuritegude talituses.“ Ta osutab Nataliele. „Kas te saaksite öelda oma täisnime, aadressi ja sünniaja?“ „Natalie Marie Bellman, Blacktail Mountain Road 11846, korter 12, 18. juuli 1994.“ „Ja teie ametinimetus Falconi Akadeemias?“ „Haldusassistent.“ „Kas te saaksite uuesti rääkida – ja seekord üksikasjalikumalt –, mida te tegite eile pärastlõunal ja ka hiljem õhtul Falcon Valley võimlas?“ „Ma otsisin ...“ Uurija Bradley paneb oma suured kämblad lauale, ohates ärritunult. Plastist veepudel kukub pikali.

Natalie võpatab ja vaikib. „Vabandust,“ ütleb mees. „Jätkake.“ „Ma juba rääkisin seda. Otsisin oma kõrvaklappe, mille olin eelmine päev jõusaalis trenni tehes kuhugi jätnud, ja mis ma lõpuks leidsin käimislindi tagant.“ See jutt tundub olevat eelnevalt läbi harjutatud. Ta on kehv näitleja.

Uurija Bradley raputab pead ja avab espressopurgi. „Te jääte siis selle loo juurde? Olgu. Meil on pikk päev ees ootamas, Natalie.

Mis tegelikult juhtus?“ „Ma ju ütlesin. Kui tahate, jutustan kõike hea meelega uuesti.“ Uurija Bradley pöördub paarilise poole, kes seisab kaamera taga. „Beth, kas ka sulle tundub, et kõik siin ajavad jama, või on asi ainult minus?“ Uurija Larson ütleb kaamera tagant: „Ei ole ainult sinus.“ Natalie ohkab ja vaatab mujale.

22

„Seda kutsutakse valetamiseks, Natalie.“ Uurija Bradley kummardub lähemale, nii lähedale, et see on heidutav. „Vaadake mulle otsa.“ Naine vaatab.

Bradley osutab näpuga tema näo suunas. „Ma arvan, et te valetate.“

3.

Natalie töö haldusassistendina polnud põnev. See oli fakt.

Päeva jooksul vastas ta telefonile, trükkis infolehti, saatis meile, lõikas saali üles riputamiseks kaunistusi välja, sobras kaotatud asjades, otsides jakkidele õmmeldavaid nimesilte, lobises Yvonne’iga ja jõi mitu tassi kummeliteed.

Ta oli teinud mitmeid töid, mis polnud nii istuvad. Jalgrattakuller, toidukuller. Juhendaja veinijoomisega maalimiskursustel Denveris, kus tema juhtida oli laupäeva pärastlõunane kursus „Maali oma lemmiklooma“. Ta teenis endiselt raha oma loomapiltide müümisega Etsy keskkonnas.

Ta polnud oma tööga koolis otseselt rahulolematu. Nädalavahetused ja õhtud olid vabad, et käia matkamas, rattaga sõitmas, maalida ja vaadata telerit ning ta eelistas mägesid Denveri liiklusele, hoonetele ja tasasele linnamaastikule. Ka oli tore elada venna Jay läheduses.

Alguses, poolteist aastat tagasi, kui Jay küsis, kas õde oleks huvitatud, et teda pärast jalgrattaõnnetust aidata, oli Natalie kõhelnud.

Jah, vend tasus korralikult tänu kokkuleppele rikka purjus vanamehega, kes ta alla ajas, aga Nataliel oli oma elu; mõned sõbrannad, ema ja tol hetkel ka suvetöö ettekandjana Le Méridieni katusebaaris kesklinnas.

Jay ütles, et olgu siis, aga nädal hiljem küsis uuesti. „Tean, et sa teenid hotellibaaris head jootraha, Nat,“ oli ta öelnud. „Aga ma sain päris kopsaka valuraha. Peaksin mõne kuu pärast ise ringi liikuda saama. Ega see igaveseks ole. Ja hooldaja on väga tore, aga kui ma maksan kellelegi kakskümmend taala

24