Katrin Pauts VALGE AIAGA MAJA
1.
“Kas issi tuleb ka? Kus issi on? Kas ta tuleb meile varsti järele? Millal minu pidu pihta hakkab?”
Ärevus lämmatab mind. Tõmban ahnelt õhku pingest krampi kiskuvatesse kopsudesse, aga see ei too värskust ega selginemist. On lämbe augustiöö, üks sellistest, kus kõik kleepub. Mu ihu kleepub kuumusest ja hirmust.
“Aktuaalses kaameras” lubati täna varahommikuks äikest, meenub. Tuiskan virilat last järel vedades läbi hämara parkmetsa, lootes, et vähemasti suund on õige. Mäletasin seda ähmaselt, olin siin mõned korrad Gerti oodates jalutanud. Öö muudab kõik äratundmatuks.
Me peame bussipeatusse jõudma. Meil on kiire. Siit saab otse lõigata. Keegi ei tohi teada. Keegi ei tohi meid siin näha. Muidu kukub meie plaan läbi. Siis võidakse kätte maksta –keegi võib Nellile liiga teha.
Ühes käes pigistan lapse sõrmi, teises naeruväärselt kõrge kontsaga rihmikuid, mille olin käigu pealt jalast kiskunud. Rihmikud on vuhvel-firmakad, muidugi Gerdi ostetud, kelle
siis veel. Talle meeldis, kui naistel olid korralikud kingad, võimatult ebamugavad, see tähendab. Et naine ei näeks välja nagu Soome mutt.
Proovin jubedat pilti peast välja saada. Gert esikus siruli, nagu oleks ta surnud. Gert oligi mängult surnud. Mängult tapetud.
Sugereerin endale, et see pole ju tõsi, vaid ainult mäng, mis on planeeritud ja kokku lepitud. See pidigi nii olema, kuigi kokkulepe, millest Gert mulle telefonis rääkis, oli natuke teistsugune. Aga võisin ju valesti aru saada või miski muutus vahepeal.
Gerdi verega määritud tennised. Uued, tumesinised, tuntud firmalt. Nägusad. Gert oli ostu üle veel nii uhke, sest seda kaubamärki ei tooda siin maale ja pole nii, et enamikul oleksid just need ketsid jalas.
Jeerum, miks mulle sellised lollid mõtted tulevad? Keda peaksid praegu huvitama mingid raisku läinud ketsid?
Miskipärast on mul silme ees ainult tema hirmkallid jalanõud. Sest need olid ukse vahel, takistuseks. Ma ei saanud ju seda kuradi ust kinni. Lükkasin kogu jõust, et tütar ei peaks koledat pilti nägema, kuna ma ei suudaks nii väikesele lapsele midagi seletada – meie silmarõõm, nunnu Nelli, kes ootas õues, sest olin juba mitu päeva tagasi lubanud, et isa tahab talle üllatust teha. Lükkasin ust ja olin Gerdi peale maruvihane, et ta mind ette ei hoiatanud. See vaatepilt ei olnud meie plaani osa. Ammugi, et Nelli sellele peale juhtuks.
Olin Gerdi peale juba ennegi vihane, et jõudsin lapsele lubaduse anda, kui ta mulle ootamatult helistas ja ütles, et vaata,
Amanda, nüüd on selline lugu. Midagi ei ole teha. Nüüd on nii ja sul tuleb sellega leppida, sest muud väljapääsu lihtsalt ei ole.
“Ma olen sind ju hoiatanud ka, et midagi sellist võib kunagi juhtuda,” ütles Gert, kuigi see polnud päris tõsi. Midagi päris niisugust polnud ta kunagi mõista andnud – midagi nii keerulist ja vastutusrikast.
Kuulasin teda, suu ammuli.
Ma ei osanud midagi öelda ega mõelda. Ei osanud ka vastu vaielda, sest olin temaga suhtes ju vabatahtlikult – see oli ju vabatahtlik, et ikka veel Gerdiga koos olin?
Gerdi eluviis oli mulle ometigi teada. Loogiline, et midagi pidigi ükspäev juhtuma, sisendasin endale. Üritasin kohaneda mõttega, et see loll olukord oli mu oma valik.
Püüdsin meelde tuletada, kas bussipeatuses, mida olin paar korda vilksamisi näinud, on telefoniputka. Mu mälu järgi justkui oli, aga ega ma väga kindel olnud.
Ma pidin helistama. Selline oli plaan. Pidin tegema kusagilt kõne, mingilt anonüümselt numbrilt helistama politseisse ja ütlema, et Gerdiga on midagi juhtunud. See pidi olema märguanne, et plaan on käiku läinud. Plaan, mille Gert oli koos uurijaga sepitsenud ja milles meie Nelliga olime tahtmatult osalised.
Mu puperdavas südames urgitses sisetunne, et midagi oli esikus avanenud pildis valesti. Nagunii läheb midagi viltu. Kuidas võiks säherduse ripa-rapaka planeerimise peale üldse mõelda, et ei lähe? Me oleme lõpuks veel sügavamal sita sees kui enne.
Mis siis, et Gert oli väitnud, et plaan ei olevat tegelikult üldse kiiruga tehtud, vaid juba varem valmis mõeldud skeem just selliseks puhuks nagu täna. Ta tegevat politseiga juba ammu koostööd. Ta olevat juba poolenisti nagu üks nende hulgast. Hea ja aus inimene.
“Ära närvitse. Kui teed kõik täpselt nii, nagu ma ütlen, ei saa midagi valesti minna,” rahustas Gert. “Sa ju oled mind ennegi usaldanud ja kõik on lõpuks okeilt välja kukkunud, eks ole?”
Mitte midagi ei ole kunagi “okeilt” välja kukkunud, kuigi
Gert oma enesekesksuses seda vist siiralt arvas, ja ma poleks pidanud teda kunagi usaldama.
Ma ei taha mõelda, mis hakkab edasi saama. Mu ajul on nihuke omapära, et kui püüan pingelises olukorras liiga detailselt mõelda, hakkab mul kõrvus huugama. Aju nagu kuumeneks üle ja lülituks hoopistükkis välja.
Mul on tarvis nii palju praktilisi asju välja mõelda ja ära korraldada – asju, mille kohta ei andnud Gert ainsatki nõuannet.
Argipäevaseid tegemisi, milles Gert õieti kunagi ei osalenudki. Pean kuidagi edasi elama – kusagil ja millestki, sest mul on laps. Olen lapsega nüüd üksi, vähemasti mõned kuud või aastad. Või üldse. Igavesti – kui kõik peaks valesti minema.
Ü-k-s-i. Korrutan seda endale, sest pean sellega kohanema. Enam ei saa loota, et raha kusagilt lihtsalt tuleb. x
Laps ei jää kuidagi vait. Väiksekesel on nii palju küsimusi. Miks me oleme siin, kuhu läheme, mis imelikud mustad puud need on ja miks kuu ei ole nagu päike. Millal me jälle issi juurde jõuame ja kas varsti saab ükskord ometi torti?
Et see kõik pidi veel ka tütre sünnipäevale sattuma!
Nelli on ootamatult ära jäänud peo pärast kogu oma väikesest südamest löödud ja kui küsimustesse tekib paus, nohiseb ta etteheitvalt ja äraootavalt. Ma ei taha talle rohkem valetada ja seepärast korrutan aina, et ta vakka püsiks ja kannataks.
Vahel olengi halb ema. Ma ju olen alles nii noor. Vahel on mul varemgi olnud see korraks kihvatav ja hetk hiljem nii sügavat õudust tekitav impulss, et võiksin Nelli lihtsalt kuhugi jätta ja ära minna. Kaubanduskeskusse. Rongijaama. Kiriku ukse taha, nagu olin raamatutest lugenud.
Olen alles ise laps. x
Õnneks vaid korraks tabab mind mõte, et tahaksin tegelikult elada ilma Nellita. Kui palju lihtsam oleks siis kõik.
Ilma Nellita oleksin võtnud oma seitse asja ja lihtsalt jalga lasknud juba ammu enne seda tänast jama. Oleksin jätnud
Gerdi kus kurat ja kolinud näiteks Ameerikasse. Teinud kas või pornofilme, nagu kuuldavasti üks kooliõde, kel nüüd Miamis oma maja olevat. Mida iganes, peamine, et oleksin elanud endale. Olin lolli peaga arvanud, et beebi on mulle parema tuleviku garantii, aga tegelikult sattusin lihtsalt vangi. Emal oli algusest peale õigus ja mul tuleb kõik see peagi alla neelata.
Kuhu mujale oleks mul Nelliga minna kui ema ukse taha kaapima?
Vihkan Gerti, jõuan otsusele. Ma ei taha temaga enam tegemist teha. Tahan vabaks saada.
Taban end lootmast, et ta ei tõuse kunagi sealt põrandalt – et ta ongi tõesti surnud.
Valge aiaga maja oli nende kõigi unistus ...
Kui nooruke Nelli saab unelmate töökoha nooblis moežurnaalis, varjutab lootusrikkalt alanud karjääri verine saladus tema ema Amanda minevikust.
Mõistatuse võtit otsides avastab Nelli, et ei tohi ühtki mälestust usaldada. Ta taipab, et ema on talle kogu elu valetanud, aga mis motiividel? Ning miks uinunud kurjus äkki ärkas?
Viirastuslikus väikelinnas põimub kolme põlvkonna naiste saatus. Kui kogu tõde lõpuks päevavalgele ilmub, ei usu enam keegi oma silmi.
x x x
Katrin Pauts (snd 1977) on menukate põnevike autor, kes on tegutsenud nii ajakirjaniku kui ka teletoimetajana. Oma suurimaks eeskujuks peab ta Rootsi krimikirjanduse superstaari Camilla Läckbergi, aga ka igihaljast Agatha Christiet.
Üle kõige armastab Pauts folkloori ja kummitusi, kellest ei tule puudust käesolevaski loos.
www.ajakirjad.ee
facebook.com/vestaraamatud
