Neil, kes tahavad saada valitseja juures heasoovliku vastuvõtu osaliseks, on enamasti kombeks esitleda end talle asjadega, mis on neile kuuluvate hulgast kallimad või millest nad arvavad, et need talle enam meele järele on; sestap oleme sageli näinud valitsejatele kingitavat ratsusid, relvi, brokaati, kallis kive ja muud sarnast nende kõrge seisuse väärilist. Soovides niisiis pakkuda Tema Kõrgeaususele end ja oma teeneid koos teatava tõendusega oma alistumusest Talle, ei leidnud ma oma varudest midagi, mis oleks mul kallimat või mida hindaksin kõrgemalt kui teadmised välja paistvate inimeste ettevõtmistest, mis on minu poolt omandatud läbi kauase kogemuse kaasaja asjus ja muiste sündinud juhtumiste lakkamatu lugemise teel – olles neid 3 suure hoolega pikka aega vaaginud ja uurinud, läkitan oma töö tulemused nüüd väiksesse teosesse koondatuna Tema Kõrgeaususele. Ja ehkki annan endale aru, et töö pole Tema Hiilguse kohaloleku vääriline 4, loodan siiski väga, et tänu Tema lahkusele ja haritusele peaks see saama vastu võetud – arusaamises, et minu võimuses pole teha Tema Kõrgeaususele suuremat kinki, mis võimaldaks Tal lühima ajaga mõista kõike seda, mida mina paljude aastate kestel arvukate raskuste ja ohtude ületamise hinnaga olen tundma õppinud ja mõistnud.
Ma ei ole seda teost kaunistanud ega ole täitnud seda ohtrate lõpulausete, kõrgelennuliste täispuhutud väljendite ega muu välispidise viguri või peibutusega, millega tavatsevad oma kirjatükke kujundada ja ilustada teised, sest mu sooviks on, et teos hoopiski ilma ehteta jääks või et teda kaunistaksid ükspäinis materjali {mitmekesisus}5 ja aine kaalukus.
Ärgu loetagu ka jultumuseks seda, et üks madalast ja tähtsusetust seisusest [stato]6 inimene söandab arutleda valitsejate hoolte ja murede
üle ning korraldada nende valitsusasju; sest nii nagu maastiku kirjeldajadki7 asetuvad mägedest ja muudest kõrgematest paikadest ülevaate saamiseks tasandikule ning võtavad madalike vaatlemiseks koha sisse kõrgemal mägedes, nõndasamuti tuleb rahva8 iseloomu paremaks tundmaõppimiseks olla valitseja ning valitseja loomuse paremaks mõistmiseks kuuluda rahva hulka.
Võtku niisiis Tema Kõrgeausus see väike kink vastu samas vaimus, kui mina selle teele läkitan; kui see on Tema poolt tähelepanelikult läbi loetud ja hoolikalt läbi mõeldud, näeb ta sellest minu ülimat soovi, et ta saavutaks selle suuruse ja ülevuse, mida saatus [ fortuna ]9 ja teised tema omadused Talle ette kuulutavad. Ning kui Tema Kõrgeausus oma hiilguse harjalt mõnikord pilgu ka madalamatele paikadele suunab, mõistab ta, kuivõrd teenimatult kannatan mina saatuse õela ja katkematu pahatahtlikkuse all.
Ainuvõimust ja selle saavutamise teedest11
Igasuguse eesõigustatud seisundi [ stato ]12, igasuguse ülemvõimu puhul, millega on kaasnenud ja kaasneb käsutamisõigus inimeste üle, on võim kuulunud ja kuulub kas vabariigile või valitsejale.13 Ainuvõim on kas pärilik – kui sinjoore suguvõsa on olnud maa eesotsas pikka aega – või vastne. Viimane omakorda on kas läbini uus, nagu oli seda Francesco Sforza14 valitsemine Milanos, või on kui liiges lisatud võimu saavutanud valitseja pärilikule võimule, nagu on seda Hispaania kuninga15 valitsemine Napoli kuningriigis. Kirjeldatud viisil ainuvalitsusele allutatud maad on harjunud elama valitseja võimu all või olema vabad; neid allutatakse kas võõraste või oma relvadega, saatuse [ fortuna ] või tubliduse [ virtù ]16 kaasabil.
