Vesta-Linne on murest murtud
Kirjutanud
TOVE APPELGREN
Joonistanud
SALLA SAVOLAINEN
Vesta-Linne on murest murtud
Rootsi keelest tõlkinud TÕNIS ARNOVER
Vesta-Linnel on rannaroostikus päris oma kivi. Seal haub ta oma kõige mustemaid mõtteid.
„Mul on endast kahju, olen päris tavaline keskmine laps,“ mõtleb ta. Nii see vanaema ütleb.
Vesta-Linne saab väga hästi aru, mida see tähendab. Tema jaoks on kõige hullem see, et Paul-Aksel, Vendla ja Freja on kõik temast paremas seisus. Et neid armastatakse rohkem kui teda. See on Vesta-Linne kõige mustem mõte. Kindla peale armastab ema teisi rohkem kui teda. Paul-Aksel on tema esimene laps ja esiklaps on eriline, ema on seda ise öelnud, ja Vendla on ka esimene laps, ema ja Viktori esimene laps, ja Freja on titt, kõige väiksem – pesamuna.
Vesta-Linne saab ju aru, et peres lihtsalt ei ole tema jaoks kohta. Vähemalt suuremat kohta mitte. „Vaevalt nad minust puudust tunnevad, kui ma ära suren,“ mõtleb ta ja tunneb, kuidas pisarad silma tikuvad. „Nad isegi ei nuta mu matusel.“
Kuigi ümberringi on helge suvi, valitseb Vesta-Linne hinges sünge sügis ja tema silme ette kerkib täiesti selge pilt väikesest valgest kirstust ilusate lillede keskel.
Vanaema võib-olla nutaks, jah, tema ja Nuusu uluksid kindlasti kurvalt tema haual. Vanaisa oleks ka seal ja isa oleks. Viktor, kes õpib Kõrgõzstanis, niisuguse tühja asja nagu Vesta-Linne matuse pärast küll koju ei tuleks, selles on Vesta-Linne kindel. Paul-Aksel vahest tunneks temast õige pisut puudust.
Ema ja nooremad õed on muidugi kohal, aga nemad küll päriselt ei kurvastaks, kindlasti mitte, nemad tunneksid hoopis kergendust, kõik kolm, selles on Vesta-Linne täiesti kalju- ja raudkindel.
Kui ilus on väike valge kirst surnuaia suurte tumedate hauaplaatide vahel lopsakate vahtrate all! Ta lamab kirstus külma ja üksikuna, surnud nagu kuivanud konnakorjus tiigi ääres, jäik nagu auto alla jäänud rebasepoeg maanteel, peagi niisama ussitanud nagu mäda õun vanas muinasjuturaamatus, mida ta maal loeb.
„Meile loeti muinasjuttu,“ ütleb ta rõõmsalt.
Vesta-Linne meelest ütleb ta seda õelalt.
„Miks sa pead alati nii õel olema?“ hüüab ta ja kargab kivil püsti.
Suur pisar valgub mööda
Vesta-Linne põske alla. Ta nuuksatab. Ta on nii kurb ja üksik. Parajasti läheb Vendla roostikust mööda.
Vesta-Linne mängib hea meelega oma väiksema õe Frejaga. Freja on armas ja pai ega vaidle kunagi vastu, kui Vesta-Linne tahab olla Mängumaja Printsess. Aga siis tükib nende mängu Vendla – ja tahab ka printsess olla! Ema on muidugi Vendla poolel, nagu alati. Sünge Vesta-Linne läheb mere äärde. Tal on rannaroostikus päris oma kivi. Seal kükitades veeretab ta peas oma kõige mustemaid mõtteid: talle tundub, et ema armastab õdesid ja venda rohkem kui teda ning et tema jaoks ei ole peres kohta. Õhus on tunda toidulõhna, kuid ta ei kavatse sööma minna.
Tasapisi läheb tusameel siiski üle ja enam ta ei tunnegi end maailma kõige üksikuma inimesena. Ta mõtleb välja uue mängu, milles saavad kõik kaasa lüüa. Vend ja õed on tegelikult ju toredad, emast rääkimata.