esimene peatükk
Raamatute põhjal, mida inimesed laenutavad, saab nende kohta palju öelda. June armastas siis, kui tööl oli vaikne ja rahulik, ühte mängu mängida. Ta valis välja mõne külastaja ja kujutas tema laenutatud raamatute põhjal ette ta elulugu. Täna oli ta valikus keskealine proua, kes soovis laenutada kahte Danielle Steele’i raamatut ja „Metsiku matkamise teejuhti Islandile“. Mõningase arupidamise järel otsustas June, et naine on lõksus armastuseta abielus; võimalik, et mühakliku ja agressiivse abikaasaga. Ta kavatses põgeneda Reykjavíkki, kus ta armuks mõnda tahumatusse habemikku kohalikku. Aga just siis, kui naine arvab, et on leidnud tõelise õnne, leiab abikaasa ta üles ja teatab … „No see oli küll täielik pasalasu.“ June’i raputas ta ulmast üles proua Bransworth, kes leti ees seistes ta nina all raamatuga vehkis, raamatuks oli Kazuo Ishiguro „Päeva riismed“. „Milline mõttetu jama. Isandad ja teenrid? Pigem kapitalistlik propaganda. Minagi oskaksin paremini kirjutada.“ Proua B külastas raamatukogu mitu korda nädalas, ka kõige palavamal suvel seljas iidamast-aadamast lambanahkne kasukas ja käes lahtiste sõrmeotstega kindad. Pealtnäha valis ta raamatuid täiesti suvaliselt: ühel päeval oli ta valikus torulukksepa käsiraamat, teisel mõne Nobeli auhinna võitnud autori teos. Aga mida ta ka ei laenutanuks, tulemus oli ikka ühesugune. „Ma kaalun protestiks oma lugejakaardi tagastamist.“ „Palun vabandust, proua Bransworth. Kui soovite, võite uute raamatute seast esimesena valida.“ 7
FREYA SAMPSON
„Ilmselt on ka need kõik saast,“ kuulutas proua B ja tuiskas enda kiiluvees kerget märja kitse lehka heljuma jättes spordikirjanduse riiuli juurde. June lõpetas iidse tagastatud raamatute käru täitmise ja asus sellega ruumis navigeerima. Chalcoti raamatukogu asus kunagises külakoolis, 1870ndatel ehitatud tuult läbi laskvas punastest tellistes hoones. Kaheksakümmend aastat hiljem oli see algupäraseid elemente säilitades raamatukoguks ümber ehitatud, alles olid jäänud tugeva vihmaga läbi tilkuv kivikatus, jalge all kriuksuvad laudpõrandad ja end pööningule hoiule pandud arhiivikarpidest jonnakalt läbi näriv hiireperekond. Volikogu oli raamatukogu viimati remontinud millalgi üheksakümnendatel, kasutades ribavalgustust ja üldkasutatavatele hoonetele iseloomulikku rohelist vaipkatet. Aga June armastas endiselt ette kujutada, milline see võis välja näha oma esimeses elus, kui kriimulise näoga lapsed istusid ridadena seal, kus seisid nüüd riiulid, ja õppisid tolmustele tahvlitele krihvliga tähti kirjutama nagu mõnes „Jane Eyre’ist“ pärit stseenis. Käru ruumi etteotsa lükates nägi June oma ülemust enda suunas purjetamas, käekotist välja kiikamas „Proua Dalloway“. „Tule minu kabinetti. Kohe praegu.“ Marjorie Spencer oli raamatukogu juhataja, silti ametinimetusega kandis ta pluusi küljes nagu sõjas võidetud medalit. Naine väitis end lugevat üksnes intellektuaalseid romaane, aga June teadis, et ta oli raamatu „Viiskümmend halli varjundit“ tagastamistähtaega vähemalt kolm korda pikendanud. June astus ülemuse kannul ta kabinetti. See oli tegelikult kombinatsioon lao- ja personaliruumist, aga Marjorie oli sinna aastate eest paigutanud kirjutuslaua ja isegi nimesildi uksele riputanud. Ruumi oli seal ainult ühele toolile, niisiis sättis June end printeripaberivirnale. „See on rangelt entre nous, aga mulle helistati just volikogust,“ ütles Marjorie kaelas rippuvat pärlirida näperdades. „Nad tahavad, 8
VIIMANE R AAMATUKOGU
et ma osaleksin esmaspäeval välkkoosolekul. Juhtkonna koosolekusaalis.“ Ta tegi pausi, kontrollides, kas kuuldu avaldas June’ile ikka piisavalt muljet. „Sa pead minu äraolekul siin ise hakkama saama.“ „Olgu, mis siis ikka.“ „„Laste luuleaia“ ärajätmiseks on juba hilja, niisiis pead ka selle minu eest ära tegema.“ June tundis, kuidas rindu tekkis kramp. „Tegelikult on mul väga kahju, aga Alan peab …“ „Ei mingeid agasid. Lisaks on see sulle hea praktika – kui ma jõulude ajal pensionile lähen, siis pole välistatud, et minu järeltulija tahab niikuinii, et sa need üle võtaksid.“ June’i sisemus tõmbus sellele mõeldes õõnsaks. „Marjorie, sa ju tead, et ma …“ „Taevane arm, June, need on lasteluuletused, mitte „Kiidulaulude“ saade.“ June avas vastu vaidlemiseks suu, kuid Marjorie oli juba arvuti poole pöördunud ja teinud seda viisil, mis ütles selge sõnaga: „Ära tüüta mind.“ June lahkus kabinetist, püüdes tugevamaks muutuvat krampi rinnus mitte tähele panna. Kell oli peaaegu viis, niisiis alustas ta raamatukogu sulgemise eelsete toimingutega. Vedelema jäetud raamatuid ja ajalehti korrastades kujutas ta ette ootusrikkaid „Laste luuleaia“ külastajate nägusid, lapsed ja vanemad, kõik kärsitult ootel, et ta rääkima hakkaks. June’i raputas tahtmatu värin ja ta lasi ajalehevirnal põrandale kukkuda. „On sul abi vaja, kullake?“ Stanley Phelps silmitses teda oma toolilt. „Tänan, kõik on korras,“ vastas June laiali lennanud lehti kokku korjates. „Kell on juba viis, nii et kahjuks on aeg koju minna.“ „Kas ma tohiksin enne seda pisut abi paluda? Teiste huvide tagamise eesmärgil ümbritsevast eraldumine. Üksteist tähte, esimene on I.“ 9
FREYA SAMPSON
June mõtles hetke, ise oma peas vihjet lahates, nagu mees oli teda õpetanud. „Kas see võiks olla isolatsioon?“ „Braavo!“ Stanley Phelps, kes nautis teise maailmasõja teemalist ajaloolist ilukirjandust, oli alates kümne aasta tagusest ajast, mil June raamatukogus tööle hakkas, käinud seal peaaegu päev. Mees kandis tviidkuube ja rääkis nagu mõni P. G. Wodehouse’i tegelaskuju ja tüdruk kujutas ette, et mees elab luitunud luksusest ümbritsetuna, kannab siidpidžaamat ja sööb hommikueineks suitsuheeringat. The Telegraphi ristsõna lahendamine kuulus ta igapäevaste rituaalide hulka. „Aga nüüd, enne kui ma lahkun, on mul siin midagi sinu jaoks.“ Stanley toppis käe vana kortsunud riidest poekoti sügavustesse ja tõmbas sealt välja pundi nöörijupiga kokku seotud närtsinud lilli. „Palju õnne sünnipäevaks, June.“ „Oi, Stanley, seda poleks vaja olnud,“ ütles June, tundes, et punastab. Ta polnud raamatukogus kunagi kellegagi oma eraelu arutanud, kuid Stanley oli aastate eest miskitmoodi ta sünnipäeva välja uurinud ega olnud seda hiljem mitte kordagi unustanud. „Kas sul on täna õhtul midagi erilist plaanis?“ küsis mees.“ „Kohtun lihtsalt mõne vana sõbraga.“ „Noh, loodetavasti on sul lõbus. Sa oled uhket pidu väärt.“ „Tänan sind,“ ütles June ja vahtis üksisilmi lilli, et ei peaks mehele silma vaatama. Kui kell oli pool kuus läbi, astus June sooja varasuvisesse õhtusse. Ta keeras raamatukogu raske ukse lukku ja hakkas minema mööda The Parade'i nimelist tänavat, möödudes teel kõrtsist, mille ukse kohal plagisesid tuules Briti lipuvärvides vimpliread, külapoest ja vanast pagariärist, kust nad emaga olid igal pühapäeval moosipalle ostnud. Postkontori ees seisid paar raamatukogu lugejat ja June noogutas neile vaikides tervituseks, et siis mäest alla keerata, 10
VIIMANE R AAMATUKOGU
jalutada üle külaplatsi ja mööda Kuldse Lohe nimelisest toitu kaasa müüvast söögikohast, ning sealt edasi vasakule Willowmeadi kvartalisse. 1960ndatel ehitatud piirkond oli nagu küülikuurg, täis ühesuguseid ruudukujuliste aiakestega paarismaju, majaesistel sissesõiduteedel seismas ratastega prügikastid. Just siin, rohelise välisukse ja luitunud punaste kardinatega majas, oli June elanud neljandast eluaastast alates. „Ma olen kodus!“ June võttis nööbitava kampsuni seljast, jättis kingad kingariiulile esmaspäeva hommikut ootama ja astus elutuppa. Üks piltidest oli viltu vajunud ja June keeras selle õigeks, silmitsedes kulmu kortsutades pildilt vastu vahtivat kahuste juuste ja hambaklambritega teismelist. Breketid olid õnneks ammu möödanik, kuid alati tugevaks krunniks krutitud pruunide lokkide pöörase massiga oli ta endiselt hädas. Kui pildiga kõik jälle korras oli, astus June üle elutoa vasakpoolset seina katva suure raamaturiiuli juurde, kust vaatasid vastu tihedalt sirgesse ritta surutud raamatute seljad. Adichie, C.; Alcott, L. M.; Angelou, M. Ta leidis soovitud raamatu ja läks sellega kööki, kus pani mikrolaineahju valmistoiduna ostetud lasanje ja valas endale klaasi veini. Silma ei hakanud ainsatki elumärki: majas valitses vaikus, kui kõrvalmajast telekast kostev tasane kõnekõmin välja arvata. June vaatas läbi hommikul saabunud posti: teadaanne prügikastide tühjendamise kohta ja Dunningshire Gazette. Ta vaatas ajalehe vahele, soovides veenduda, et sinna pole mõni sünnipäevakaart sattunud, kuid ei leidnud midagi. June’i huultelt pääses kerge ohe ja ta võttis lonksu veini. Mikrolaineahi tõi kuuldavale kõlli, mis teda ehmatas. June võttis lasanje ja tõstis selle taldrikule, lisades kaunistuseks mõned kurgiviilud. Ta pani taldriku lauale ja võttis istudes raamatu kätte. See narmendas ja oli aastatepikkusest lugemisest kulunud, sõnad „Uhkus ja eelarvamus“ esikaanel olid vaevu loetavad. 11
FREYA SAMPSON
Ta avas ettevaatlikult raamatu, et esilehel olevat pühendust lugeda: „18. juuni 2005. Mu armsale Juunipõrnikale. Imelist kaheteistkümnendat sünnipäeva. Hea raamatu seltsis ei ole sa kunagi üksi. Armastusega ema.“ June võttis suutäie, avas raamatu esimeselt leheküljelt ja hakkas lugema.
teine peatükk
„Alan Bennett, kus pagan sa oled?“ Oli laupäeva hommik ja June ei suutnud teda kusagilt leida. Ta oli terve maja läbi otsinud ja kontrollinud isegi pööningut, juhuks kui loom oli üles midagi otsima läinud, kuid asjatult. „Tule nüüd, Alan, aitab naljast,“ hüüdis ta, kuid maja vastas torsaka vaikusega. June torkas tüki saia röstrisse ja lülitas veekeetja sisse. Ta kuulas aegamisi keema mineva vee kohinat ja püüdis sisemuses pulbitsevaid tundeid eirata. Teda ootas ees nädalavahetus, pikk ja imeliselt tühi. Aga ehkki enamasti tekitas mõte üksinduses lugedes veedetud tundidest temas rõõmu, tundis ta end sel juunihommikul pisut närvilisena. Raamatukogus töötatud kümne aasta jooksul oli tal alati õnnestunud vältida „Laste luuleaeda“ või üldse igasuguseid tegevusi, mis hõlmasid rühma ees esinemist. Ja nüüd, juba esmaspäeval, pidi ta seisma kümnete laste ja nende saatjate ees, rääkima, laulukesi laulma ja nende meelt lahutama nagu … June võttis suutäie röstsaia, kuid see tekitas tunde, nagu mäluks ta kartongi, ja ta lükkas taldriku kõrvale. Viis minutit hiljem istus ta paksu ja narmendava „Sõja ja rahu“ köitega elutoa diivanile. See oli romaan, mida June oli korduvalt ebaõnnestunult lugeda üritanud, kuid just see oli oma enam kui tuhande leheküljega ideaalne projekt, mis pidanuks aitama sel nädalavahetusel ta tähelepanu mujale viia. Lisaks oli ema seda raamatut armastanud ja seetõttu painas June’i süütunne, et tema polnud suutnud seda lõpuni lugeda. Ta kergitas pehmekaanelise raamatu nina alla ja hingas sisse päevinäinud paberi ja tolmu 13
FREYA SAMPSON
julgust andvat lõhna. Aga sellega segunes teinegi lõhn, mille põhinoodiks oli seep imekerge tubakavarjundiga. June sulges silmad ja kujutas ette, kuidas ema ta kõrval istub, jalad enda alla keritud, nagu talle meeldis, raamat süles ja tuhatoos diivani käetoele seatud. Nad olid kahekesi niimoodi veetnud sadu nädalavahetusi, istudes kõrvu rahulolevas vaikuses, mida katkestasid üksnes loetu üle naerva ema kurgupõhjast tulevad naerupuhangud. See mälestus tekitas June’i rindu valusa igatsust tulvil tombu. Ta avas raamatu ja asus lugema. Ta oli lugenud umbes kolmkümmend lehekülge, kui helises uksekell. June küsis endalt põgusa hetke jooksul, kas see võis olla postimees, kes toimetab kohale terve virna eile maha unustatud sünnipäevakaarte, kuid hurjutas end kohe nii naeruväärse mõttegi eest. Kui June ukse avas, seisis ta silmitsi fuksiaroosas kleidis ja hiiglaslikke kuldseid kõrvarõngaid kandva naabrinaise Lindaga. Linda oli sisse võetud Jilly Cooperi romaanidest ja riietus alati nii, nagu võiks Rupert Campbell-Black* iga hetk Chalcotisse ilmuda ning ta jahiballile viia, olgu kell või üheksa hommikul. Ta hoidis süles nördinud ilmega Alan Bennettit. „Sa vaata, millise salakavala väikese eluka ma oma tuulutuskapist leidsin.“ Alan tõi kuuldavale raevuka sisina ja murdis end Linda haardest välja. „Palun vabandust, Linda. Ma olen teda igalt poolt otsinud.“ „Pole hullu. Sa pole ju parasjagu millegagi hõivatud?“ Enne kui June midagi öelda jõudis, oli Linda juba uksest sisse trüginud ja teel elutuppa, hüüdes ise üle õla: „Mulle ilma piimata, ma olen parasjagu Slimming Worldi dieedil.“ June valmistas kahes täksitud servaga kruusis teed ja viis need * Jilly Cooperi raamatu tegelane. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
14
VIIMANE R AAMATUKOGU
elutuppa, kust leidis eest end diivanile sirakile visanud ja „Sõda ja rahu“ lehitseva Linda. „Jessas, kullake, miks sa end sellise asjaga piinad?“ küsis Linda raamatut tülgastusega põrandale visates. „See oli üks mu ema lemmikuid.“ „Raamatute osas oli tal alati jube maitse. Sa ikka tead, et ma ostsin talle kõik Jilly raamatud ja ta ei lugenud iialgi ühtegi?“ Linda rasvase pliiatsijoonega näkku joonistatud kulmud kerkisid õudust väljendades ja June puhkes naerma. „Ma pean tunnistama, et see siin on isegi minu jaoks pisut kõva pähkel.“ „See on väga hea, et su ema armastas džinni ja klatši, muidu poleks me saanud iialgi sõbrad olla.“ Linda võttis lonksu teed. „Ma mõtlesin just eile … kas sa mäletad veel oma seitsmendat sünnipäeva, kui me tegime sulle selle „Charlie ja šokolaadivabriku“ tordi? Üritasime uhket klaasist lifti teha, aga jäime pisut jokki ja kogu krempel oli lontis nagu Pisa viltune torn.“ Naine tõi kuuma teed diivanile läigatades kuuldavale valju naerupahvaku. „Teie tegite mulle alati kõige uhkemaid sünnipäevatorte,“ sõnas June naeratades. Tüdruku kuuendaks sünnipäevaks olid ema ja Linda talle küpsetanud hiiglasliku ämbliku ja säravroosa sea raamatust „Charlotte koob võrku“ ja üritasid kümnendaks sünnipäevaks suhkrumassist meisterdada „Harry Potteri“ Hermionet ja Hagridit, kuigi tulemuseks olid pigem õudusfilmi tegelaskujud. „Miks sa ei võinud leppida printsessipildiga tordiga nagu teised sinuvanused tüdrukud?“ ütles Linda teeseldud nördimusega silmi pööritades. „Muide, kuidas su sünnipäev oli? Kas sa kohtusid sõpradega?“ „Tänan, tore oli,“ vastas June. „Hmm …“ Miski Linda toonis andis mõista, et ta teadis väga hästi: tüdruku ainsateks sõpradeks olid olnud Elizabeth Bennett ja härra Darcy. „Noh, ma tõin sulle midagi.“ 15
FREYA SAMPSON
Linda tõi käekotist lagedale nelinurkse paki, mille June mõningase hirmuvärinaga lahti tegi. Linda sünnipäevakingitused järgisid alati kindlat teemat: möödunud aastal oli selleks olnud raamat pealkirjaga „Kuidas panna inimesi endasse armuma“ ja aastal enne seda „Lõpeta muretsemine ja hakka elama“. Nüüd tõi June pakkimispaberist lagedale raamatu pealkirjaga „Mis edasi? 90 päeva elule uue suuna andmiseks“. „Ma nägin seda vanakraamipoes ja mõtlesin kohe sinu peale,“ teatas Linda silmanähtava uhkustundega. „Tore. Tänan sind.“ June libistas pilgu üle tagakaanel oleva teksti ja püüdis innukat muljet jätta. „Kas meeldib? Ma lihtsalt mõtlesin …“ Linda vaikis hetkeks ja June ootas sõnu, mis pidid kindlalt järgnema. „Kullake, möödas on peaaegu kaheksa aastat. Ja ma tean, et sa tunned emast endiselt puudust – me mõlemad tunneme –, aga ehk oleks aeg natuke midagi muuta?“ June rüüpas teed. Linda tuli igal ta sünnipäeval selle jutuga ja June oli kogemuste põhjal selgeks saanud, et kõige parem oli seni vait olla, kuni ta oli saanud oma suu puhtaks rääkida. „Ma tahan öelda, et vaevalt sa nooremana sellisest elust unistasid?“ jätkas Linda. „Enne kui su ema haigeks jäi, olid sul suured plaanid: sa pidid minema ülikooli ja hakkama kirjanikuks. Kas sa ei leia, et sul oleks nüüd aeg seda ehk teha?“ „Linda, kõigil lastel on tobedad unistused. Pealegi meeldib mulle töö raamatukogus.“ „Nojah, muidugi, aga see ei pea olema sellises pisikeses külas nagu Chalcot. Sa oled alati tahtnud Cambridge’i minna; ma olen kindel, et sealgi on raamatukogusid.“ „Aga miks ma peaksin tahtma kuskile minna? Siin on mu kodu.“ June libistas pilgu üle elutoa: raamaturiiul täis tema ja ema raamatuid, aastate jooksul kogutud igat masti portselankujukesi tulvil kaminasimss, seinad täis omavahel sobimatutes kirju-mirju raamides 16
VIIMANE R AAMATUKOGU
pilte ja fotosid. „Ja mis saaks Alan Bennettist? Ma ei usu, et ta uues kohas hakkama saaks.“ Alan tõi oma nime kuuldes kuuldavale loiu kurina. „Kuule, ma ei püüagi sulle survet avaldada, kullake. See on väga tore, kui sa siin õnnelik oled. Ma lihtsalt mõtlesin, et ehk tahad elult natuke enamat. Muud ei midagi.“ June pani raamatu käest ja läkitas Lindale võimalikult julgustava naeratuse. „Ma olen sulle su mure eest tõepoolest väga tänulik. Aga ma armastan oma elu. Ma ei muudaks mitte midagi.“ „Sel juhul tuled sa ju kindla peale täna pärastlõunal suvepeole?“ Naeratus kadus June’i näolt. „Nojah, ma olen täna pisut hõivatud.“ „No kuule, sa ise ütlesid, et see „Sõda ja rahu“ on paras jama. Ja kunagi meeldisid sulle need peod.“ Linda ajas end diivanilt püsti ja ulatas tühja kruusi June’ile. „Päriselt ka, Linda, mul on nii palju …“ „Ma koputan minema hakates su uksele,“ ütles Linda. „Ja ma tean küll, noor daam, milliseid võtteid sa kasutad, niisiis katsu sa teeselda, et sind pole kodus.“