Miks maailm ei toimi?

Kuidas sai alguse raha?

Mis teeb rahast raha? On see mõne valitseja/väejuhi/poliitiku otsus? On see pankuri või kullassepa otsus? Miks on kuld olnud läbi ajaloo nr. 1 raha ning mitte näiteks pronks? Neid küsimusi on lõputult ja kuna keskmise inimese teadlikkus rahast on nullilähedane, siis ei tulegi sellistele küsimustele kohe vastust.

Esimesed primitiivsed ühiskonnad ehk korilaste-küttide kommuunid olid need, kus tekkis probleem, mida hakkab lahendama raha. Kuna toitu, tööriistu ja kõike muud eluks vajalikku oli piiratud koguses, siis tuli hakata arvet pidama selle üle kui palju iga liige kommuuni heaolusse panustab. Kui kommuun on piisavalt väike, näiteks paarkümmend inimest, siis pole raske mälu järgi seda teha. Inimestele jäi meelde, kes on rohkem või vähem panustanud ning seeläbi tehti arvet saaduste jagamisel.

Probleem tekib siis, kui kommuunid suuremaks kasvavad. 100+ inimese korral läheb arvepidamine juba keerulisemaks, sest inimese mälul on omad piirid. Tekib vajadus usaldusväärse arvutusinstrumendi järele. Kuidagimoodi tuli leida viis, et kaubavahetus oleks aus ning kommuuniliikmed üksteist petta ei saaks.

Kuid missugune see usaldusväärne arvepidamine välja näeks? Mingisugune arveraamat? Kui inimesed oleks osanud kirjutada ja lugeda (mida tol ajal ei osatud), oleks loogiline samm kõik lihtsalt kirja panna ehk üks keskne arveraamat. Iga kommuuniliikme panustamine tuleks panna kirja läbi ühiselt mõistetava väärtuse. Kuid kuidas teha kindlaks, et keegi salaja sinna omakasu huvides sissekandeid ei teeks? Kuidas

Kapitalism ja sotsialism

Kapitalism või vabaturumajanduse süsteem baseerub eraomandil. Kõik ettevõtted, mis tooteid või teenuseid pakuvad, kõik majad, autod, arvutid, telefonid ja kõik muu, mida me igapäevaelus kasutame on kellegi omand. Kapitalistlikus majandussüsteemis on ettevõtjad need, kes teatud toodete või teenuste turul pakkumisega, või nende mittepakkumisega kogu majandust juhivad ning sedaviisi läbi vabal tahtel toimuva kaubavahetuse ühiskonnale väärtust loovad. Ettevõtlus on kapitalismi alus ja selle süsteemi oluline osa ning iga ettevõtte eesmärk on kasumit teenida.

Kuid kas ettevõtjad on need, kes otsustavad kui palju kasumit nende ettevõte teenima hakkab? Kindlasti mitte. Selle otsuse teevad tarbijad. Ettevõtted ei tooda oma tooteid endale, vaid hoopis turu ehk kogu ülejäänud ühiskonna jaoks. Nad peavad suutma oma tooteid ja teenuseid müüa ning kui tarbija ei soovi ettevõtja pakutut, jääb ettevõtjal kasum saamata. Ning kui ettevõtja ei suuda vastavalt tarbija soovidele oma tootevalikut kohandada, ootab teda ees pankrot ja tema koha võtavad üle need, kes tema valdkonnas paremini tegutseda suudavad.

Tarbijal on seega ettevõtjast palju rohkem võimu otsustamaks, kuidas ühiskonna ressursid suunatakse. Läbi toodete ja teenuste ostmise või mitte ostmise otsustavad nemad, missugused ettevõtted jäävad püsima ning missugused pankrotistuvad. Nemad otsustavad, mida toodetakse ning kui palju ja vastavalt oma käitumisele määravad ettevõtete sissetulekud. Kui ettevõte A pakub toodet x mingi hinnaga ning ettevõte

Turg

Raha annab kõigile majanduses osalejatele võimaluse planeerimiseks ning majanduslikuks kalkulatsiooniks. Ühiskonna arenedes primitiivsemast keerulisemaks tekib vajadus ühtse mõõdupuu järgi, mille alusel toodangu ja kapitali väärtust mõõta ning vastavalt sellele mingit kaupa kas rohkem või vähem toota. See on üks raha funktsioonidest, nimelt arveldusühik. See ei erine näiteks kilogrammist või meetrist. Need mõlemad on kokku lepitud suurused, tänu millele saame me vastavas valdkonnas otsuseid teha. Ning tänu rahale teevad ühiskonnas osalejad otsuseid, mida toota ning missuguseid teenuseid pakkuda.

Seda kapitali ja ressursside suunamise probleemi on võimalik lahendada ainult teadmistega. Ning need teadmised on alati hajutatud üle kõigi ühiskonnaliikmete. Loomulikult on mõned inimesed rohkem ja teised nendes otsustes vähem pädevad, kuid mitte kunagi ei kuulu need teadmised väiksele grupile inimestele. Informatsioon maailma toimimisest on jagatud kõigi indiviidide vahel ning ühiskond toimib vastavalt individuaalsetele otsustele. Iga inimene õpib elu jooksul mingit valdkonda või valdkondi ning teeb ratsionaalseid otsuseid vastavalt õpitule. Kõrgelt haritud ja intelligentsed inimesed töötavad oma kindlal erialal aastaid ja aastakümneid, tundes lõpuks oma tööala kõiki külgi. Kõik inimesed töötavad või tegelevad mingi erialaga ning nad õpivad elu jooksul tundma seda, mille tulemusena suudavad just nemad oma valdkonnas ressursside suunamiseks ja efektiivsemaks kasutamiseks kõige kaalutletumaid otsuseid teha. Pole mingit põhjust arvata, et andes

Riigi olemusest

Kuna riigil on meie kõigi elule suhteliselt suur mõjuvõim, algavad igasugused ideed ühiskonna toimimisest kõigepealt riigi või poliitilise korra vajalikkuse tunnistamisega. Enamiku mõtlejate jaoks on valitsuse olemasolu möödapääsmatu ning ainuõige viis ühiskonna toimimiseks. Nad kõik arutlevad, kuidas valitsus majandusse sekkuma peaks, kuid väga vähesed neist arutlevad selle vajalikkuse või olemuse üle. Seda institutsiooni mõistmata on aga väga keeruline saada aru ka selle mõjust ja tagajärgedest kogu ülejäänud ühiskonnale.

Lühidalt on riik jõu kasutamise institutsioon (jõuinstitutsioon), mis on monopoliseerinud teatud valdkonnad (politsei, tervishoid, haridussüsteem, energiatootmine, teedeehitus jne.) ning võtab seega vastutuse kõigi inimeste mingite eluaspektide korraldamiseks teatud valdkondades ja territooriumil, mida ta väidab enda oma olevat. Neid riigimonopole võib nimetada ka jõumonopolideks ning need saavad eksisteerida ainult rohkemal või vähemal määral läbi füüsilise jõu või ähvarduse võimalikke konkurente riigistatud valdkondadest elimineerides. Riik keelustab või reguleerib rangelt erinevad võimalikud erasektori pakutavad lähenemised probleemide lahendamiseks tema enda monopoliseeritud valdkondades, jättes selleks alles vaid ühe või mõned parasjagu valitseva poliitpartei poolt heakskiidetud viisid. Kui erasektor hakkab mingis tegevusalas tavainimesele paremat teenust pakkuma, siis on see otseseks ohuks riigi mõjuvõimu säilimisele nimetatud valdkonnas.

Võlg

Me kõik oleme kuulnud müstilistest riigivõlgadest. Need summad on alati seal miljardites või triljonites. Liiga suured, et keskmine inimene neist kuidagi aru saaks. Ning mingil naljakal kombel see võlg kunagi ei vähene, vaid alati suureneb. Sarnane lugu on ka eraisiku ning ettevõtete võlgadega. Koguaeg on meie ümber laenude suurenemine, odavad intressid ning kohe-kohe saabuv heaolu tänu võlale (mitte selle ära maksmisele mingil põhjusel). Me oleme sellega juba nii ära harjunud, et me isegi ei pööra sellele tähelepanu. Kogu pankadele võlgu oldav summa on maailmas praeguse seisuga üle 400 triljoni dollari. Samas ringluses oleva raha hulk jääb erinevatel andmetel umbes 100 triljoni dollari kanti. Paradoks? Tõepoolest. See saab olla nii ainult tänu osalise reserviga pangandussüsteemile, mis on tänapäeval levinud enamusse maailma riikidesse. Raha saab eksisteerida ainult siis kui on võlg. See on pangadusstandard, milles mingil põhjusel ei kahelda. Samas ega sellest eriti ei räägita ka. Koolides ei õpetata rahast mitte midagi ning õhtustes uudistes ei räägita ka rahast ja majandusest midagi peale selle, kui palju kasvasid sel aastal SKP ja SKT. Tänapäeval luuakse raha läbi võla ning see juhtub siis kui keegi pangast laenu võtab. Kui ammustel aegadel tuli raha loomiseks reaalselt kulda või hõbedat kaevandada, siis tänapäeval toimub see kõigest nupuvajutusega. Kui enamus riike oli veel kullastandardil, siis oli vähemalt mingi piir sellel, kui palju võlga ehk uut raha pangad luua

Raha ja vabadus

Tänapäevases riigi patriootliku tähtsuse ja ülimuslikkuse propagandas elanud inimestel on väga keeruline ette kujutada maailma, kus individuaalne vabadus oleks olulisemal kohal kui valitsuse kontroll majanduse üle. Kuid ometi on see täiesti mõeldav ning mitte nii utoopiline kui esmapilgul tunduda võib. Ning sel kõigel on fundamentaalne seos rahaga. Kullastandardil või muul tugeva raha ühiskonnas pidi valitsus toimima tänapäevaks mõeldamatul viisil: ta pidi olema rahanduspoliitiliselt vastutustundlik. Poliitikutel polnud võimalik rahavaru suurendada ja nad pidid omama finantsvastutust ning järgima finantsreegleid, mis kehtivad igale normaalsele ühiskonna liikmele.

21. sajandiks oleme sellest kaugele liikunud. Moodsa aja suurim pettus on, et valitsused ja pangad peavad raha kontrollima ning vajadusel selle ringlust suurendama või vähendama. Enamjaolt ikkagi suurendama. See on vaieldamatult kogu peavoolu majandusteaduse ja poliitika algpunkt olenemata, et selle tõestuseks tõendid absoluutselt puuduvad ning iga katse rahandussüsteemi tsentraalselt reguleerida lõpeb varem või hiljem majanduskriisiga. Rahandussüsteemi kontrollimine poliitikute ja bürokraatide poolt on probleem, mis maskeerib iseennast lahenduseks. See on nagu mis iganes narkootikum, mis alguses tekitab hea enesetunde, kuid niipea kui mõju kaob, on enesetunne selle võrra halvem. Siis saabub koht, kus tuleb vastu võtta otsus: kannatada need järelmõjud ära või võtta uus doos, tehes lõpuks vältimatud järelmõjud veelgi valusamaks.

Bitcoin ja vabadus

Pärast aastaid erinevaid katseid programmeerijate poolt alternatiivset raha luua on Bitcoin esimene toimiv lahendus, lubades digitaalseid makseid teha mitte ühegi kolmanda osapoole sekkumiseta. See on esimene digitaalne süsteem, mille siseselt pole võimalik ühikuid kopeerida ja paljundada. Bitcoini võib lugeda ka esimeseks digitaalseks sularahaks, sest maksed toimuvad otse inimeselt inimesele. Kolmanda osapoole usaldamisel digitaalseteks makseteks on mitmeid negatiivseid külgi. Esiteks on see turvarisk, kuna maksed toimuvad läbi keskse punkti ning see avab võimalused tehnilisteks probleemideks ja rünnakuks. Teiseks on kellelgi ülevaade kõigist maksetest, jättes tehingu tegijad mõjutatuks jälgimise ja poliitiliste osapoolte poolt, mistõttu on lihtne pettuse või rahapesu ettekäändel teatud maksed keelata. Läbi keskse osapoole toimuvad maksed võtavad seega ära mitmed tugeva raha tunnused ning raha pole enam kontrollitud selle omaniku, vaid makse läbiviija poolt.

Tsentraliseeritud maksed kaotavad küll mõned vajalikud raha omadused, kuid seda ei juhtu füüsilise sularaha maksetega. Aga kuna kogu maailm muutub järjest digitaalsemaks ning telekommunikatsioon levib igasse eluvaldkonda, on füüsilisest sularahast saamas ebapraktiline meedium. Liikumine füüsilisest rahast digitaalseks ei anna tehingu osapooltele muud võimalust kui tehingu läbiviijat selle teostamises lihtsalt usaldada. Ning veel, kullast eemaldumine, mida ükski osapool