alati narkootikumid. Probleem on selles, et me oleme selle juhtumiga varsti juba kuu aega kõvasti vaeva näinud ja ma ei tea, mida Gunnar ette kujutab, aga ega inimesed hakka lihtsalt selle peale rääkima, kui asendaja tööle võetakse.“ „Mul on kahju, Mia, pean nüüd lapsed kooli viima. Aga kuule…“ „Nii?“ „Kõik saab korda,“ ütles Henrik. Idikas, pomises Mia endamisi naeratades, asetades mobiili istmete vahele. Kuid naeratus vaibus kiiresti. Miks Henrik jõukudevahelise kakluse teooria küsimuse alla seadis? Mis teda Vrinnevi tapmiste juures häiris? Sest midagi oli. Mobiil hakkas helisema. Ta ohkas, kui nägi, et helistajaks on Gunnar. „Mis siis nüüd on?“ ütles ta vastu võttes lühidalt. „Kas sa oled teel jaoskonda?“ küsis Gunnar. „Palun ütle, et sa oled teel siia.“ Ta paistis olevat liimist lahti. „Ma istun autos,“ vastas Mia. „Mis siis?“ „Midagi hirmsat, Mia. Youtube’is on üleval üks film.“ „Mis film?“ „Noor mees, kelle keha ümber on seotud lõhkelaeng,“ vastas Gunnar. „Ja sa tead täpselt, kellega tegu.“ * * *
Jana seisis oma garderoobitoa suure peegli ees. Aeglaselt nööpis ta kinni valget siidpluusi, mõtted Peril. Eile oli mees esimest korda otse küsinud, mis teda tagasi hoiab. Nagu oleks näinud ta hirmu läheduse ees, kuid poleks julgenud sellest varem rääkida. Per ei teadnud ta taustast midagi. Ei saaks kunagi aru, mida ta on läbi elanud. Jana hingas sügavalt, tõmbas juuksed eest ja libistas sõrmed üle kuklasse kraabitud deformeerunud tähtede. Ker. Surmajumalanna. Nii kaua kui ta mäletab, oli ta teinud kõik, et neid kraabitud tähti varjata, ning ta kartis meeletult, et Per saab teada, mida need tähistavad. Ta jääks ilma Perist, oma karjäärist, tervest elust, kui tuleks välja, et teda on kunagi treenitud tapma ja et ta on tapnud. 20
EMELIE SCHEPP
Silme ette kerkisid lühikesed mälupildid. Kitsast haisvast konteinerist, reisist üle Atlandi ookeani ning kolmest mehest, kes valisid välja tema ja teised lapsed. Pärast seda, kui nende vanemad olid maha lastud, viidi lapsed Norrköpingi rannast tükk maad eemale saarele. Nad koolitati palgamõrtsukateks eesmärgiga kaitsta üht narkokartelli. Ja neile anti uued nimed. Nimed, mis kraabiti nende nahale ja mis pidid neile eluaeg meenutama, kes nad on ja milleks nad on võimelised. Muidugi sai ta aru, et nad olid olnud vaid teiste hullumeelsusesse kistud abitud lapsed. Ent see kõik oli liiga raske, polnud võimalik rääkida, kes temast oli tehtud, ja sellest, et refleksid ja instinktid istusid kehas, kuigi oli möödunud nii palju aastaid. Jana lasi juuksed tagasi kuklale. Temas ei varitsenud mitte vaid hirm, et Per kraabitud tähti näeb ja tahab teada tõde ta verisest minevikust. Oli veel midagi. Intensiivne igatsus tema järele. Mõtted katkestas telefonihelin. Ta lahkus avarast garderoobitoast, astus voodi juurde ning vaatas ekraani. Salastatud number. „Jana,“ võttis ta kahtlevalt vastu. „Mul on vaja sinuga kokku saada.“ Isa häält kuuldes levis üle keha teatav ärevus. Karl helistas talle harva, õigupoolest mitte kunagi. „Otsekohe,“ lisas mees. „Ma olen juba teel.“ „Minu poole?“ üllatus Jana. „Jah.“ „Aga miks nii kiire, millest sa rääkida tahad?“ „Saad varsti teada,“ vastas isa ja lõpetas kõne. Judin käis läbi keha. Ta aimas juba, millest isa tahab rääkida. Või pigem kellest. Danilo Peñast. Mehest, kellel oli Janaga ühesugune verine minevik ja kes kujutas Jana jaoks pidevat ohtu. Sest ka tema kuklal oli nimi: Hades. Surmajumal. Nemad kahekesi olid ainsad, kes aja saarel üle elasid, ja Danilo teadis täpselt, kui tähtis oli Janale nende ühise mineviku varjamine. Janas kohus viha, kui ta mõtles kõikidele neile kordadele, mil mees oli ähvardanud ta paljastada. Kui Danilo kaoks, ei peaks enam nii väga kartma, et tõde päevavalgele tuleb. Ja tema võiks Periga edasi elada, ÜHEKSA ELU
21
olemata hirmul, et Danilo nad uuesti teineteisest lahku rebib või ähvardab Perile viga teha, kui Jana tema tahtmist ei tee. Danilo istus Vadstena kohtupsühhiaatriakliinikus. Niipea kui ta välja lastakse, tapab Jana ta ära, tapab ära selle psühhopaadist hullu, tapab teda ikka ja jälle, kuni mees lõpuks sureb ja jääbki surnuks. Ja see tundus täiesti ebareaalne, täiesti uskumatu, et ta saab lõpuks teada, millisel päeval see võiks juhtuda. * * *
Kaamera liikus aeglaselt üle mehe segipekstud näo. Üks silm oli täiesti kinni paistetanud, teisest oli järel vaid väike pilu. Paistes huuled liikusid, kuid kuulda polnud sõnakestki. Kaamera liikus allapoole, verise Adidase jaki poole. „Kurat võtaks, mis see on?“ Mia vahtis koosolekuruumi arvutist filmi. Gunnar paistis morn, Ola sügas mütsi pealt oma pead, Anneli näppis õhukest kuldketti kaela ümber ja Patriku käed olid teksapükste taskus. Ruuduline flanellsärk oli talle mõni number suur, kuid ta nägi sellegipoolest viisakam välja kui oma varasemates riietes. „Sa ju tunned ta ära?“ küsis Gunnar. „Armand Muric,“ noogutas Mia. „Me lasime ta eile vabaks.“ Ta vaatas uuesti ekraanile. Ta ei teadnud, kui palju kordi oli ta oma kriminaalinspektoritöös näinud läbipekstud inimesi, ilma et see oleks talle hinge läinud. Kuid praegu, vaadates selle kahekümneaastase poisi siniseks pekstud nägu, tõmbus kõik seest külmaks. Kuidas ta võis noormehe minema lasta? Miks ta ei oleks võinud poissi veel kinni pidada, veenda teda nõustuma isikliku kaitsega? „Kui kaua see film Youtube’is üleval on olnud?“ Patriku hääl katkestas ta mõtted. „Seitse minutit,“ vastas Ola ja lükkas mütsi laubal ülespoole. „Meile tuli anonüümne vihje vahetult enne, kui see üles laeti, ning nagu te teate, avaldas selle keegi, kes nimetab end MS-13-ks, mis on maailma ühe kõige ohtlikuma kriminaalse võrgustiku nimetus Kesk-Ameerikas ja USA-s.“ Enne kui pilt üldplaani tagasi suumiti, jõudis Mia märgata mobiili, mis oli kinnitatud selle külge, mis paistis olevat pommivöö Armandi 22
EMELIE SCHEPP
keha ümber. Filmikaader värises pisut, nagu oleks kaamerat hoidev inimene närvis, ja siis film lõppes, vaid minut ja kaksteist sekundit pikk. „Kas me teame, millal see on filmitud?“ küsis ta. „Ei,“ vastas Ola. „Aga on üks kommentaar.“ IT-kriminalist kallutas end klaviatuuri kohale. Ta oli pikk ja kõhn, kuigi ta toidusedel koosnes peaaegu eranditult Coca-Colast ja kommidest, ning tal oli uskumatu võime leida üles ükskõik mida, kui ta vaid mõnele arvutile ja ühendusele ligi pääses. Kiiresti keris ta kommentaariväljale ning osutas ekraanile, kus seisis: „Hagebys käib kell üheksa pauk.“ Hageby, mõtles Mia. Linnaosa, kus oli juba aastaid rahutu. „Miks see film üles on laetud?“ küsis Gunnar pahaselt. „Kes midagi sellist teeb?“ „See ei saa tõsi olla,“ arvas Anneli ja raputas ägedalt pead. „Inimesi lihtsalt ei õhita.“ „Aga mõtle, kui keegi seda sellegipoolest teha kavatseb?“ küsis Mia talle otsa vaadates. „Mõtle, kui Armand istubki praegu seal ruumis?“ „Kell on kahekümne pärast üheksa,“ märkis Ola. „Sellisel juhul on kakskümmend minutit jäänud,“ ütles Patrik. „Ola, pane see film veel üks kord käima,“ palus Mia. „Me peame püüdma ta üles leida.“ „Palun,“ ütles Ola ning vajutas filmi käima. „Aga pole kindel, kas me näeme midagi, mis …“ „Tasa.“ Mia kallutas end üle ta õla. „Me näeme tervet rida asju. Me näeme räpast põrandat, me näeme porihalli seina …“ Youtube’i vaatamiste arv suurenes pidevalt ja küündis juba saja kuuekümneni. Film hakkas lõppema. „Pane pausile!“ palus Mia. Ola pani pausile hetkel, kui kaamera üldplaani tagasi suumis. Taustale jäi Armandi läbipekstud nägu. „Tühjad riiulid, päevavalguslambid,“ jätkas Mia. „Näete?“ Gunnar noogutas. „Näeb välja nagu mahajäetud toidupood,“ ütles ta. „Kaheksateist minutit jäänud,“ poetas Patrik. „Seega – mahajäetud pood Hagebys,“ kordas Ola ja keris lisanduma hakanud kommentaarideni: Kurat, kui haige. ÜHEKSA ELU
23
Nõus, kes sellist paska veebi paneb. Pole aimugi, kes need tüübid on, aga tore on, et getokõnts ise endi ridades korrektiive teeb. „Vaata,“ osutas Ola kommentaarile, mille oli kirjutanud ennast Kirren011-ks nimetav kasutaja. Nice, tahaks plahvatust näha. Kus ta on? MS-13 oli vastanud: Oleks pumbad alles, näeks seda plahvatust kogu linn. „Pumbad?“ küsis Anneli. „Mida ta sellega silmas peab?“ „Ta peab mõtlema midagi kergesti süttivat,“ vastas Ola. „Nagu gaas, bensiin … bensiinijaam.“ „Sul on õigus,“ ütles Gunnar. „Aga milline?“ „Kell tiksub,“ kordas Patrik. „Me teame seda isegi!“ sisistas Mia. „Mõelge järele,“ jätkas Gunnar, „kus asub Hagebys mõni vana bensiinijaam?“ „OKQ8,“ ütles Anneli. „Ma tean, et Hageby oma pandi kinni.“ Ola hakkas innukalt klaviatuuril klõbistama. „Klapib, bensiinijaam pandi mõne aasta eest kinni.“ „Armand on seal,“ nentis Mia. „Me peame sinna sõitma!“ „Pommirühmata mitte,“ kinnitas Gunnar. „Siis ütle neile, et nad kiiresti teeks! Ja vaata, et Youtube filmi maha võtaks.“ „Mia, viisteist minutit on järel, me ei jõua …“ „Jõuame!“ käratas Mia ja tormas toast välja. * * *
Jana oli üleni pinges, kui ta ukse avas ja nägi ukse taga isa, kepp käes. Raske must mantel rippus ta õlgadel ning ta terashallid silmad piidlesid Janat pealaest jalatallani. „Räägi,“ ütles Jana. „Millal ta vabaks saab?“ „Ma pole kindel, et sa seda teada tahad,“ vastas Karl ning astus temast mantlit seljast võtmata aeglaselt mööda. Jana sulges ukse pauguga. „Pole midagi, mida ma tahaksin meelsamini teada kui see, millal Danilo kohtupsühhiaatriast välja lastakse.“ 24
EMELIE SCHEPP