Kihnu Virve. Naer, pisarad ja elutarkus

Kihnu Virve.

Naer, pisarad ja elutarkus

TEKST: EVELIN KIVILO-PAAS FOTOD: AIVAR KULLAMAA

Üheksakümne neljandat eluaastat astuv Kihnu laulumemm Virve Köster on jätkuvalt särtsu täis ja terane. Ei mingit keerutamist ega ilustamist, ta räägib nii, nagu asjad on. Tervisest, suhetest, lauludest ja saatusest. Oma elu õppetundidest.

iljapuud Pihlamäe tagaaias on just õitsele löönud. Perekoer Ketu külitab maja ukse juurde sätitud V Virve-nimelise palkpingi ees. Lapselaps Raina hõikab külalised ja tagatoast tuleva Virve kõigepealt hommikust sööma. Kartulisalat, leib, suitsuräimed, tibukollane kohupiima-purukook, õunamahl, punane sõstravein – Pihlamäe talus tehakse kõik ise, vaid toekad suitsulihaviilud on sedapuhku saadud räimede vastu. Kõhud täis, sätib Raina kerilaudadele punase lõngavihu ja annab otsa Virvele kätte. Sellest saab uue undruku. Nüüd võib jutt alata…

Loomad südame küljes

„Virve, kuidas tervis praegu on?“ „Ma olen omadega nii kaugele jõudnud, et üks päev korraga. See tähendab, et kui päev on möödas, siis see on möödas, ja mis edasi tuleb, on teadmata.“

Kolm nädalat tagasi käis Virve silmaoperatsioonil. Ta oli seda minekut kümme aastat järjepanu edasi lükanud, kuid enam polnud pääsu. Hallkae oli silmas nii kurjaks läinud, et ähvardas nägemise päris ära võtta. „Mõtlesin kogu aeg, et ma ei saa ju minna, sest mul on loomad,“ sõnab Virve.

Ta oli kuueaastane, kui hakkas loomi heinamaalt ära tooma, ja nii tänini. Loomad on Virvel olnud alati südame küljes kinni. Nüüdki valguvad memme silmisse pisarad, kuid ta oma esimest, ühe silmaga hobu meenutab.

Kõik on saatuse poolt

„Öeldakse, et inimene ise sätib, aga ma olen aru saanud, et inimene ise ei tee midagi,“ ütleb Virve. „Kõik, mis sa teed, on saatuse poolt.“

Lugu juhtus siis, kui Virve polnud kakskümmendki täis. Oli külm talv, kui Virve tuli koos ühe poisiga mere pealt ja pidi tuuleaugu tõttu Tõstamaal peaaegu ära uppuma. Ühtäkki kadus põhi alt ära ja kelk vajus jää alla. „Mul olid pehmed talvevilla kindad käes ja suur rätik ümber. Mõtlesin, et nüüd jääb eit (ema – toim) ma kinnastest ja rätikust ilma. Ühe kinda viskasin jää peale, aga teist enam kätte ei saanud, sest nii külm oli. Seda, et mind pärast taga otsitaks, seda ma ei mõtlend. Pole kunagi mõtlend!“ Suure tegemise peale sai poiss lõpuks Virve veest välja tõmmatud.

Teinekord mängisid meri ja saatus Virvega siis, kui ta koos paarikuuse poja Eediga paadisillal seisis, et minna abikaasa Jaaniga ema-isa vaatama. Ühtäkki tuli suur laine, mis tõstis, mürtsti, naise koos poisiga paadisillalt üles vee kohale. „Aga näe, saatus tõi mulle paadi tagasi ja ma kukkusin sinna istuma. Kas see siis ei ole saatus? Onju saatus!“

Saatusel on Virvega olnud teised plaanid ka siis, kui ta metsas puu alla jäi, autoga avariisse sattus ja välguga pihta sai.

Pole aega hirmu tunda

Kas ta niimoodi surmasuus olles on ka vikatimeest kartnud? „Ei. Ma ei tea, ei ole nagu aega karta saandki,“ sõnab Virve.

Küll aga tunnistab Virve, et tema süda on kuulnud, kuidas surm naerab. „Ta naerab nii võikalt, et teda ma enam kuulda ei taha.“ See juhtus siis, kui vähk tütar Hilja endaga viis.

Kui Virve veel väike tüdruk oli, rääkisid vanad inimesed, et kui koer ulub, nina allapoole, tuleb sinna majja surm, ja kui koer ulub, koon ülespoole, pidi tulema tulekahju.

Virve tulnud just Hilja juurest koju toimetama ja järsku vaadanud, et noor Ketu ulub mehe toa akna all ega taha tuppa tulla. Hilja suri samal aastal 11. novembril ja mees läks mõni kuu hiljem, Virve 84. sünnipäeval, 30. jaanuaril.

Ennast tuleb hoida

Virvel on meeles, kuidas tema ema õnnetult kartsa pealt kukkus, nii et redeli pulk jäi kõhtu püsti kinni. Mamma käinud küll Pärnus opil ära, kuid ta ei võtnud aega, et ennast pärast kosutada. „Ta tuli haiglast välja ja läks kohe poodi, sest lapsed ju ootasid,“ ütleb Virve. Ema tuli poest välja sellise kotiga, mida oli raske isegi rattale vinnata.

Mõni aeg hiljem tundis ema, et kõht on raske ja läks Pärnusse kontrolli. „Haiget saanud koht oli vähjaks läinud. Pärast kuulsin, kuidas arstid rääkisid, et sel inimesel polnud vähk, vaid ta tõstis endale vähja,“ räägib Virve. „Talle oli öeldud, et kui tõstad, läheb vähjaks, kui ei tõsta, elad kaua, aga ta tegi teistpidi, ja läks.“

Ülearu hea pole ka hea

Kui Virve midagi oma elus kahetseb, siis seda, et ta Kihnu elama tulles ei võtnud vastu maja, mida talle saiaraha eest pakuti. Nii olnuks lastel mäe peal majakohad olemas. „Kui sa ülearu hea oled, siis see ei ole ka väga hea. Sa pead ikka oma eest ise ka väljas olema,“ tõdeb Virve. „Aga midagi teha ei ole, mis tehtud, see tehtud. Mul ei ole aega mõtleda. Ja seda ma ka ei tea, mis asi see häbi on. Ma ütlen kohe prauhti välja ja ongi kõik. See on kõige suurem viga, mis mul on.“

Kaeblemine ei aita

Hoolimata teele veeretatud katsumustest pole olnud Virvel kombeks oma muresid ja hädasid kellelegi küla peal kurtmas käia.

Hobune Juss nagu ka kõik eelmised hobused on tugevalt laulumemme südame küljes.

„Mul on üks vana indi laul: „Ära külarahval kaeba, külarahvas naerab sind, räägi parem kuldse kuuga, tema teab, mida vajab hing“,“ laulab Virve. „Onju ju õigus! Mis ma saan, kui räägin? Kui ei räägi, on kõige parem!“ hakkab laulumemm naerma.

Praegu on olemine tore ja aina paremaks läheb. Isegi koroona-aja üle ta ei kaeble, vaid pani tõve hoopis laulu sisse.

Ülemöödunud kevadel, kui koroona lahti läks, pani vallavanem Kihnu kinni, nii et välja minna ei saanud ja rahvast sisse ka ei lubatud. „Mind poodi ei lubatud. Poeg käis poodis, tõi mulle kauba. Võõraid siin ei käind, ja oli hea kah, heameelega ei taha ju koledat haigust,“ räägib Virve.

Nüüdseks on Virvel kaks vaktsiinisüsti käes ja koroonaproovgi tuli enne silmaoperatsiooni ära teha.

Pikka laulu ei saa lühemaks teha

Oma esimese laulu tegi Virve 1942. aastal tantsuviisiga. Kokku on ta loonud sadu laule. „Kõik laulud on elust, mitte ühtegi pole ma õhust tõmband,“ sõnab Virve. Viimane sai valmis möödunud õhtul. „Ma tegin siukse lolli laulu, kuidas noormees jätab maha,“ itsitab Virve, võtab kaustiku kätte ja loeb: „Küll elu on ilus siis, kui oled veel noor, aga kui sind katab vanadusloor,

siis elu koormat vedama sa pead nii kui vana hobune, kes kaugel-kaugel teel.

Kuu ja tähe sära saatjaks kaunil kevadööl, seisatan ja vaatan taevakõrgusse...“

Kas sel suvel Virvet esinemas ka näeb? „Ikka käime, kui tüdrikutel aega on. Rahvas on ka siuke, et… tõusevad püsti. Ma oleks nagu president. Kõik on mu ümber nagu mesilased. Me oleme väga tänulikud Eesti rahvale,“ pole ta kiitusega kitsi. Kindlasti näeb Virve pereansamblit esinemas 24. juulil „Virve külas“ ja 14. augustil Hiiumaa öölaulupeol.

Virve kolm rohtu

1.„VIIN peab majas olema, kui ühtegi rohtu pole,“ ütleb Virve kindlalt. „Kui kere on lahti, võta üks naps pipraviina. Kui nahk katki, pane haava peale puhast soola ja loputa viinaga.“ Üks aine puhastab, teine kuivatab. Virve oli 15-aastane, kui küttepuid tehes rebis hobuse ootamatu liigutus tal pool pöialt otsast. Mamma pistis pooliku pöidla tasku ja kuna arstidel toona muud nõu polnud, kui halvaks kiskuv pöial otsast ära lõigata, hakkasid nad seda ise kodus viina, puskari ja soolaga kosutama. „Kas sa tead, mis maik sel on? See oli nii kole. Mul tulid higipisarad silmadest kolinaga välja. Aga kosutasime nii kaua, kuni kosus ära.“

2.SOOL on hea igasuguste nahahädade vastu. Nahka tuleb hõõruda soolaga siis, kui nahk sügeleb ja tekivad punased täpid. „Pärast lähed õue ja viskad selle soola üle vasaku õla, sülitad kolm korda järele ja ütled: mine sinna, kust sa tulid. Varsti näed, kuidas nahk hakkab valgeks minema,“ räägib Virve.

3.„KAMPRIÕLI on elurohi, kui on roos,“ sõnab Virve. Roos on lillakaspunakas lööbega nahapõletik, mis tekib, kui haigusetekitajast mikroob on sattunud vigastuse kaudu organismi. Kampriõliga määrimine päästis haiguse käest Virve poja ja selle soovitusega on ta aastakümneid tagasi ka teisi aidanud.

NB! Rahvameditsiin oli vanal ajal au sees, kuna muid ravivõimalusi eriti polnud. Tänapäeval on palju tõhusaid, ohutuid ja vähem valulikke raviviise, millega tõbedest jagu saada.

Kui Virve laulu teeb, siis ikka paarkolm tükki korraga. „Vahel kipuvad mul laulud liiga pikaks minema, aga nii pikki laule ei ole vaja. Kuid ma ei saa ju lühemaks ka teha, kui laul on pikk,“ itsitab memm.

Virve ütleb, et on oma surmalaulugi valmis teinud. Juba 1985. aastal. „Sellepärast surm ei tulegi,“ ütleb Virve ja purskab naerma.

Vahel lihtsalt juhtub

Kaks korda on juhtunud, et laulumemmel on sõnad laval täitsa meelest läinud.

Ükskord oli siis, kui nad said kutse tulla pereansambliga Ingrid Rüütli juubelile esinema. Virvel tuli öösel mõte teha üks uus laul. Õppis selle pähe ja lõõritas nagu linnuke.

Kohale jõudes ei saanud nad aga kohe esinema hakata, sest teised alles laulsid. Kui nad lõpuks lavale jõudsid, ei tulnud Virvel sõnagi suust. „Raina oli sõnad omale pähe tagunud ja laulis laulu ära. Ma ei saand seda ka aru, mis keelt Raina laulis, nagu oleks välismaalane old. No aga juhtub,“ naerab Virve.

Teine kord ei tulnud Virvele laul meelde Kukerpillide juubelil. „Siis jäin laval seisma ja ütlesin rahvale: täna jääb laul ära, ma ei oska laulda. Ja läksin lavalt ära.“

Seda, et sõnad vahepeal sassi lähevad, on aga rohkem ette tulnud. Sellest pole aga suurt lugu, sest Virve pistab siis lihtsalt teised sõnad vahele, saab uuesti sabaotsast kinni ja laulab edasi.

Jää siukseks, nagu sa oled

Unistusi on Virvel olnud elus küll. „Aga ma, loll, ei osanud neist kinni võtta. Ma lasen kõik lahti.“ Üks suur unistus ja pealekauba ka õnnistus on lapsed, ja see, kui lapsed on terved.

Millist õpetust on Virve soovinud oma laste ellu kaasa anda? „Varastada ei tohi – see on suur asi. Valetada ka ei tohi, aga ma olen ise ka valetanud natuke. Ma tahtsin noorena välja minna teistega, aga ma olin haige. Mulle pandi kraadiklaas alla, aga ma võtsin selle alt ära. Tegin soojaks ja jäin vahele. Nii rikkusin teiste peo ka ära ja

Kõik krutskid ja julgustükid, mida olen teha tahtnud, olen ka elus ära teinud.

keegi ei saanud minna,“ muigab Virve, kelmikas kuradike silmis.

Ta on ka seda meelt, et kui teisele midagi lubatud on, tuleb see ka täide viia. Veel enne surma ütles ema: „Virve, sa oled elupäevad olnud hea laps. Jää ikka siukseks, nagu sa oled. Ära mine vale tee peale.“

Ema on Virvel tänini südame peal. „Su ema elab vä?“ küsib Virve.

Saanud jaatava vastuse, ütleb ta: „Küll on rõõm! Hoia! Ta on kullatükk.“

Südamevalu on ja jääb

Virve ütleb, et kõik krutskid ja julgustükid, mida ta teha on tahtnud, on ta ka elus ära teinud.

„Poistega sain ma hästi läbi ja ega ma kõige inetum ei old kah,“ itsitab Virve. „Aga oli ka niimoodi, et keda mina tahtsin, see ei tahtnud mind ja kes mind tahtis, seda ei tahtnud mina. Nii ta on ja nii ta jääb. Aga mille kuradi pärast siuke asi on, seda mina ei tea.“

Üks mees öelnud kohe päris oma naise kuuldes, et võttis vale naise ja tahtis hoopis Virvet võtta. „See oli minu oma kooliõde. Noh! Ja minu vana ütles siis, et tema oleks võind Leida võtta, mitte mind. Ma ütlesin siis, et vahetame ümber. Meite vana ütles, et ei saa! Ei vaheta!“ * * *

Lõngaviht kerilaudadel on Virve näppude vahel keraks saanud.

Asjatoimetustelt koju jõudnud lapselaps Raina paneb kausiga lauale auravad kartulid, porgandid, kapsa ja kamaraga liha. „Kihnust ei saadeta kedagi tühja kõhuga minema,“ sõnab Raina.

Virve tõstab toidu taldrikule. „Kaks jagu on elus päris puhast paska ja üks jagu on head elu,“ ütleb memm otse. „Kui me laulmas käime… see on kohe teine asi. Ma tahaks väga väljas käia. Eestimaad näeb siis väga palju ja Eestimaa on nii ilus. See on tore, et praegu on mul hea elu.“

KOROONALAUL (valsi viisiga)

Koroona, koroona, koroona, sa mustade tiibadega lind, ta lendab nüüd Eestimaa kohal, siin hingi sa endaga viid.

Ei aita siin pisarad palgel, sa ei tea, mis on mure või rõõm, :,:sa haarad nad endale sülle, eluküünlad sa kustutad siis.:,:

Nii kergelt me alla ei anna, me rahval on erine jõud, me kärbime lühemaks tiivad iga päevaga väheneb lend. Ühel päeval sa kukudki alla ja rännata enam ei saa :,:ja kuigi sa saaksid veel lendu siis koju sa minema pead.:,:

Kui palju sa haiget meil teinud, mis südamest-hingest ei kao, need pisarad mis meile jäänud, need voolavad üle me maa. Sa kuulud sa viid me elu ja lahku viisid meid siis :,:koroona, koroona, koroona, miks äikese kaasa sa tõid.:,:

Koroona, koroona, koroona, lase lainetab sinine meri, ja lehvib sinimustvalge üle sinava Eestimaa taeva. Koroona, su pisaraist saanud on järv, mis lainetab päeval ja ööl, :,:siit lainetelt endale nime sa said, koroona, koroona, koroona.:,:

Virve Köster