Igal rajal uued elamused

Orienteerumise kohta öeldakse, et see pole ainult harrastus, vaid eluviis. Kihk leida õige rada ja punkte jahtida on nakatanud paljusid, kes seda korra proovinud. Orienteeruda võib tõesti igaüks, kel vaid jagub seiklusvaimu.

TEKST: KADRI KÜTT l FOTOD: KORRALDAJAD, ERAKOGU

Orienteerumise peamine võlu seisneb selles, et seda harrastades ootab alati ees uus ülesanne ja sageli ka uus rada, mis pakub põnevust. Kui isegi koht on sama, paigutatakse kontrollpunktid ikka uue koha peale, nii et seiklemislusti jaguks ka tuttavas paigas. „Me orienteerujad oleme selles mõttes natuke raiskajad, et tahame alati uusi elamusi saada ja meile ei kõlba teist korda samale ringile minna. Meie ala trump ongi iga kord uue emotsiooni kogemine,“ tõdeb orienteerumispäevakute eestvedaja Mait Tõnisson. Igale oma rada

Orienteeruda on võimalik nii linnas kui ka looduses. Alustuseks on linnakeskkond turvalisem ja kergem valik, kuna objektid on seal arusaadavad ning rajad lühemad. Kes aga soovib kohe loodusesse seiklema minna, ei pea samuti eksimise pärast muretsema, sest kõikidel päevakutel on valikus ka lihtsamad rajad neile, kes orienteerumisega alles tutvust teevad. Samuti on eraldi rajad lastele.

Alustajatele on rajad, kus kõnnitakse või joostakse mööda teed ja punktid asuvad selle kõrval. Osavamaks muutudes võib valida juba keerulisema raja, kus punkte nii kergesti näha ei ole. „Rajameistrid jälgivad, et rajad vastaksid raskusastmele ehk me ei saada algajaid võssa ega lapsi paksu metsa. Lastele oleme vahel rajalõikudele julgestuseks pannud ka lindid. Hoiame nõrgemaid ja lähtume põhimõttest, et rada olgu pigem lihtsam kui raskem,“ selgitab orienteerumispäevakute eestvedaja Mait Tõnisson.

Seiklus kondimootori või lausa neljarattalisega

Põhiline orienteerumise viis on joostes või jalutades raja läbimine kaardiga. Sellest on edasi arenenud rattaorienteerumine, samuti on võimalik harrastada suusaorienteerumist, milles toimusid sel aastal Eestis maailmameistrivõistlused. „Suusaorienteerumine on pigem nišiala, kus osalevad eelkõige Põhjamaad, Venemaa ja Šveits. Eestlased korjasid aga viimastelt kodumaal toimunud tiitlivõistlustelt erakordselt palju medaleid,“ räägib Tõnisson.

Orienteerumisest on välja arenenud ka autoorienteerumine ja seiklussport ning rogaini nime all tuntud orienteerumismatk. Üldiselt on orienteerumise eesmärk saada kõik kontrollpunktid kätte ja läbida rada võimalikult kiiresti. Orienteerumispäevakutel on olemas ka rada, millel arvestust ei peeta ja mis sobib just neile, kellele ei ole kiirus ega koha saavutamine oluline.

Seiklusspordi üritustel kasutatakse raja läbimiseks ka näiteks kanuusid, ronitakse mägedes ja kaardid ei pruugi nii täpsed olla kui traditsioonilises orienteerumises.

Seikluslikemate orienteerumisviiside korral ei pruugi aga oluline olla aeg ning paremaks tulemuseks pole alati vaja kõiki, vaid hoopis kõrgema väärtusega punkte korjata. Ka autoorienteerumises püütakse kiirustamist turvalisuse eesmärgil ära hoida. Punkte on võimalik võtta üle Eesti

Kõige rohkem on Eestis traditsioonilise orienteerumise ehk orienteerumisjooksu harrastajaid. Neile toimuvad iga nädal üle Eesti orienteerumispäevakud, mida toetab ka Apotheka.

Start ja finiš on avatud tööpäeva lõpust kuni 19–20-ni õhtul ning igaüks saab rajale minna endale sobival ajal. Valikus on eri pikkuse ja keerukusega rajad. Näiteks Tallinnas võib neljapäevakutel valida tavaliselt 13 raja vahel.

Viimastel aastatel on Tallinna kandis olnud pea kõigil päevakutel orienteerumas keskmiselt 550 inimest.

Aastas korraldatakse üle 300 orienteerumispäevaku, mille eest vastutab 18 keskust üle Eesti. Parimatel aastatel on osalejaid üle 7700.

Viimase kümne aasta jooksul on harrastajate arv Eestis pidevalt kasvanud. Huvilisi on ala juurde toonud nii Eestis toimunud tiitlivõistlused kui ka ürituste rohkus, milles kaasa lüüa. „Orienteerumise hiilgeaeg oli aga 1985–1986, kui Harku metsas toimunud päevakul oli kohal lausa 1390 inimest, mis on ühtlasi ka senine Eesti rekord,“ meenutab Tõnisson.

Nippe, kuidas mitte ära eksida

■ vali alguses lihtsamad rajad; ■ liigu mööda kindlaid objekte, nagu teed, põlluservad, kraavid; ■ hoia kompass ja kaart koos, sest nii on kaart õiget pidi ees; ■ aja pöidlaga kaardil järge; ■ kui jääd hätta, küsi teistelt abi!

Orienteerujale meeldib värske õhk

Orienteerumine sobib kõigile, aga ennekõike neile, kes armastavad värskes õhus liikuda. Orienteerujad on ilma suhtes üsna leplikud inimesed, kellele isegi meeldib muutlike olude ekstreemsus. Selle ala harrastamiseks ei pea tingimata tahtma ega suutma rada läbi joosta, vaid igaüks võib liikuda omas tempos. Päevakutel on osalejatest umbes viiendik selliseid tõsiseid sportlasi, kes raja väga

kiiresti joostes läbivad. Samas on ka neid, kes tulevad koos laste ja koertega.

Orienteerumisega alustamiseks on vaja vaid tahet. Kaardi saab alati stardist, kust on võimalik ka kompassi laenata. „Kompass näitab põhjasuunda, mis on oluline, et kaart endale õiget pidi ette saada. Enamik on nii mobiilis kui ka GPS-seadmes erinevaid kaarte näinud ja saavad ka leppemärke tundmata suurematest objektidest ning looduse vormidest aru. Iga korraga saab targemaks ja kaardi paremaks mõistmiseks võib selle kohta juurde lugeda,“ ütleb Tõnisson.

Tallinnas on võimalik teadmisi omandada ka täiskasvanute orienteerumistreeningutel. Päevakutel on alati kohapeal olemas juhendaja, kes vajadusel raja läbimiseks vajalikud põhimõtted osalejatele üle kordab.

Punktide võtmiseks kasutatakse orienteerumisel elektroonilist kontrollkaarti, SI-pulka (SPORTident). Seadme sees on mälukiip ja selle registreerimisel leitud punktis salvestub läbi käidud kohtade info. Isiklik SI-pulk

Päevakud ja püsirajad

Tavapäraselt orienteerutakse päevakutel ja teistel seiklusspordiüritustel, kuid oma orienteerumisvormi saab hoida ka püsiradadel. Nende läbimiseks võib kaardi kodus välja trükkida ning endale sobival ajal ettevalmistatud rada läbida. Rohkem infot orienteerumise ja treeningute, päevakute ning püsiradade kohta leiab: • orienteerumine.ee/index.php • paevakud.ee/ • linnaorienteerumine.ee/ • srd.ee/srdsk/ • autoorienteerumine.ee/

tasub osta sagedasel orienteerumisel ja selle hind (35–70 eurot) sõltub seadme mälumahust ja tundlikkusest punkti registreerimisel. Ka seda on võimalik stardipunktist laenutada.

Orienteerumine on oivaline!

Ettevõtja Meelis Atonen sattus esimest korda kaardiga metsa umbes 9–10- aastaselt sõbra ja tema vanemate innustamisel.

Meelise esimene katse orienteerumispäevakul oli Viljandi järve taga, kui kaardid olid veel mustvalged. Tõsisemalt hakkas ta orienteerumisega tegelema aastal 1982, mil Viljandis algasid orienteerumistreeningud. „Hakkasime käima võistlustel, koos oli vahva kamp – kohalikest tegijatest ägedad eeskujud. Lisaks meeldis mulle metsas kiiresti punkte taga ajada,“ meenutab Meelis.

Nooruses tegeles Meelis ka suusaorienteerumisega. Ka tema noorem tütar on orienteerumishuviline, kellele meeldivad nii suusa- kui ka rattaorienteerumine. Seetõttu on Meelis viimasel ajal korraldanud ise oma 11-aastasele tütrele orienteerumistreeninguid. „Nii käime ikka metsades, kaart näpu vahel, ja korraldame teineteisele harjutusi ja väljakutseid. Koroonaviiruse ajal on ka palju püsiradasid, mida samuti läbimas käime,“ tutvustab ta. Treeninguid alustasid lapsed aga linnaorienteerumisest.

Meelise jaoks on orienteerumine väga mõnus spordiala, sest see on võitlus iseenda, looduse ja rajameistriga. Ehkki ta juba aastaid enam endale tulemusi eesmärgiks ei sea, vaid pigem tunneb mõnu raja läbimisest, tekib stardis kaarti haarates ikkagi hasart, sest kes ei tahaks rajal kiirem olla. Tema lemmikud on Lõuna-Eesti metsad, kus on reljeefi ja erinevaid metsatüüpe. Väga meeldib talle orienteeruda ka Soomes, kus on justkui võpsikuid vähem, aga samas on uusi ja võimsaid metsi piiramatult. Meelis soovitab orienteerumisega alustamiseks endale põhilised leppemärgid ja kompassi toimimine selgeks teha. „Alustada võiks kergematest radadest, kas või linnas. Sealt edasi juba metsa algajate radadele, mis kulgevad mööda teid. Kui see selge, saab juba reljeefi ja teisi märke lugema hakata,“ innustab ta. „Orienteerumine ei saa kunagi lõpuni selgeks, ikka on uued olukorrad ja väljakutsed ning kogu aeg saab juurde õppida. See teebki orienteerumise oivaliseks.“