Pianist ja tema kaitseinglid

PIANIST ja

„Kõige õndsam hetk ringreisil on mängida ja tunda, et inimesed tähelepanelikult kuulavad ja pärast pika aplausiga tänavad. Kõige hirmsamad on aga viimased tunnid enne esimest kontserti – kas kõik helitehniliselt sujub, kas inimesi tuleb ja kas neile meeldib,“ tõdeb Rein Rannap suvise tuuri eel. Kui valmis on pianisti vaim ja keha järjekordseks loominguliseks maratoniks?

tema

KAITSEINGLID

Ettevalmistus eesseisvaks 15 kontserdiks huugab täistuuridel. Oma sportlikule vormile annab Rannap ausa hinnangu: „Null!“. Noorena tundus enda liigutamine talle lihtsalt ajaraisk, ta hankis lausa arstitõendi, et pääseda kehalise kasvatuse tundidest. Hiljem on pianist aru saanud, kui suur füüsiline koormus on tegelikult klaveri harjutamine, kuigi see sõltub muidugi mängitavast repertuaarist. Näiteks kui ta kümmekond aastat tagasi harjutas Liszti ülivirtuoosseid palu, langes kaal iseenesest.

Võhma vajab reisideks

Suure muutuse Rannapi eluviisi tõi aastaid hiljem elukaaslane Eve Aus, kes viis mehe algul jalutama, seejärel suusatama ja lõpuks rattaga sõitma – ja need tegevused hakkasidki talle meeldima. Viimasel ajal adub Rein juba ise, kui tähtis on liikuda ja püüab iga päev vähemasti 6000 sammu astuda. Maakodus viibides teevad nad Evega iga päev pikki matku metsas. „Võhma on ikka vaja, eriti reisidel, et jaksaks mäkke tõusta, näiteks mõnda vana kindlust vaatama. Aga klaverimäng seda ei vaja,“ selgitab Rein.

Väljaspool muusikat on tema lemmiktegevus snorgeldamine. Snorgeldama hakkas Rannap alles 50-aastaselt, kui sattus esimest korda Egiptusesse. Algul läks see vaevaliselt, aga peagi söandas ta ujuda kaugele merele, sügava vee kohale. „Peapidi vee all olles viibid nagu teises reaalsuses,“ tõdeb muusik. „Isegi kui silmapiiril pole kauneid värvilisi kalu ja vapustavaid koralle, nagu kipub olema näiteks Vahemeres – siis ikka on hoopis teistsugune vaade ja taju.“

Seitse aastat lihata

Kuigi spordist käis Rannap omal ajal kaarega mööda, on tervislik toitumine olnud talle oluline päris noorest east peale. Umbes 17-aastasena otsustas ta hakata taimetoitlaseks ja jätkas seda eluviisi seitse aastat, sest tundus, et nii on õige – mitte küll maailma päästmise eesmärgil, aga oma tervist ja loomade heaolu silmas pidades. Kui enne oli ta olnud haiglane ja tihtilugu hädas külmetuste ja nohuga, siis taimetoitlus mõjutas tervist nii, et sealtpeale on viirustega vaevlemist haruharva ette tulnud.

Nüüd hoolitseb toidulaua eest elukaaslane, kellele meeldib süüa teha. „Kuna Eve on ise sportlik ja heas vormis, siis loomulikult jälgib ta, et toit oleks tervislik ja mitmekesine. Aga alles päris viimasel aastal on ta jagu saanud mu halvast harjumusest öösel enne magamaminekut kõht täis pugida... Tänu sellele on nüüd õnneks ka mu kaal langenud,“ tunnistab Rannap. Tema varasema kaootilise elukorralduse asemel on nüüd sisse seatud kindel söömis- ja unerütm: „Ma olen alati teadnud, et nii on tervislikum, kuid mu olemusele oli see hästi võõras: vabakutseline ei pea kindlal ajal tõusma ega sööma. Ja öösel istub töö kõige paremini.“

Rannap korjab meelsasti varakevadel maakodu ümber värsket umbrohtu, hiljem ka kuusekasve ja teeb neist toorsalateid. Rohelised salatid meeldivad talle üle kõige– ilmselt on see maitseeelistus külge jäänud kunagisest taimetoitlase-ajastust. „Mäletan, kui olin Türgis maailmanäitusel esinemas ja elasime kohapeal kohe mitu kuud, siis tõime turult värsket kraami. Teised sõid põhiliselt kaasavõetud lihakonserve, mina aga ainult õli ja äädikaga salateid. Oi kui hea! Värskete tomatite, sibulate jms maitse on siiani eredalt meeles!“

Suitsuhimust priiks

Kui tavaliselt hakatakse suitsetama noores eas, siis Rannap langes selle sõltuvuse lõksu suhteliselt hilja, alles kolmekümnendate eluaastate teises pooles. „Kuigi minagi neid pisitasa proovima. Kuid võttis siiski veel üle 10 aasta, enne kui sellest sai sõltuvus,“ meenutab Rannap, kes proovis korduvalt pahest loobuda. Suitsetamise mahajätmine nikotiini sisaldavate apteegitoodete abil kestis umbes viis aastat – eelviimasel aastal aitas sigareti vastu tavaline näts ja viimasel katkematu piparmündikommide lutsutamine, aga lahti ta suitsuhimust lõpuks sai.

Alkohol maitseb talle endiselt, kuid selle tarvitamist on ta suutnud vähendada miinimumini: „Olen tähele pannud, et lisanduvate aastatega väheneb alkoholist saadav lühiajaline mõnu, aga pikeneb märgatavalt pohmelliaeg… ja kes tahaks järgnevaid päevi kaotada.“

Klaver tuleb viimast korda külla

Juunikuus läheb Rein Klaveripoeg Rannap oma klaveriga taas tuurile „Klaver tuleb külla!“. Esimesel sellenimelisel tuuril 25 aastat tagasi toimusidki kontserdid ainult külades („külasse“ ehk „külla“), hiljem lisandusid ka linnad. Tänavusuvine on juubelituur ja muusiku sõnul jääb ringreis sellisel kujul viimaseks. Juubelit tuleb aga igal juhul vääriliselt tähistada. „Kavas on põhiliselt armastatuimad meloodiad varasematelt tuuridelt, aga ka mu uut popmuusikat – koguni neljal klahvpillil korraga,“ lubab Rannap. Kuidas kõik need pillid kirikusse mahuvad ja korraga kõlama hakkavad, selgub alates 7. juunist, kui tuur „Klaver tuleb (viimast korda) külla 25!“ alguse saab.

Pika une väärt mõju

Puhkepäevi pole ma kunagi tundnud, vabakutselisel on kõik päevad ühesugused.

Rujas suitsetasid kõik peale minu ja prooviruumi õhk oli suitsust paks, ei hakanud tolleaegsed sigaretid mulle külge, sest neil polnud üldse meeldiv maitse! Kui USAs elasin, suitsetas hea tuttav lahjasid mentoolisigarette, nii hakkasin Rannap usub, et muusika tegemine mõjub tervisele soodsalt. „Vooseisund (flow) – luues ja esinedes on imeline ja küllap see tugevdab lisaks vaimsele ka füüsilist organismi. Sama on muusika kuulamisega, kui sellest vaimustuda, sinna üleni sisse minna, tekib ju samuti vooseisund,“ räägib ta.

Rannapi võluvits enda kiirelt vormi ajamisel on pikk uni: „Mulle on eluaeg tundunud, et kui ma pole põhjalikult välja maganud, on mu sooritused kehvad. Kui nooruses arvasin, et vajan kanget kohvi enne esinemist või muud vastutusrikast ülesannet, siis hiljem olen aru saanud, et kõige

Rein teab, et vooseisund (flow) luues ja esinedes on imeline. Lisaks vaimule tugevdab see ka füüsilist organismi.

mõjuvam on vajadus, väline sund–kui ikka tuleb midagi hetkel ära teha, siis organism leiab võime sellega ka hakkama saada. Näiteks mõnel suvetuuril olen teinud kaks kontserti päevas, mõnel tuuril ka 30 kontserti jutti, puhkepäevadeta.“

Tundliku loomuse võlu ja valu

Loomeinimesed on enamasti keskmisest märksa tundlikuma loomusega ja Rannap pole siin mingi erand. „Tundlikkus aitab kaasa sellele, et märkad ümbritsevast paljut: armast inimest, detaile looduses, rääkimata erinevatest kunstiliikidest. Ka fantaasia töötab tundliku loomuse puhul ilmselt tugevamini kui teistel. Lugedes või mõeldes on mul alati silme ees konkreetne pilt, helid ja kõik muu – väga selgelt ja eredalt, detailideni välja. Ja see jäädvustub mällu. Head kujutlusvõimet on hädasti vaja midagi looma hakates, selle tulevast lõplikku kuju ette nähes. Ja muidugi esinedes, et mängitava sisse minna, sellega ühte sulada.“

Samas on tundliku inimese närv paljam ja ärritus kergem sündima. Loominguline depressioon võib endast märku anda, kui käsil on korraga mitu projekti või mitu tähtaega lähestikku sattunud. „Vahel hirmutab ette ka mure, et äkki seekord inspiratsiooni ei tule... Kuigi seni on see alati õigel ajal juhtunud,“ ütleb Rein. „Lisaks võib loomingulisse depressiooni viia võimaluste puudumine, tegevusetus – kui see on peale sunnitud, mitte enda vaba valik puhkamiseks.“

Kohustused võimalusteks

Peale USAs elatud aega Eestisse naastes olid kõik tema töised sidemed katkenud, nii et lõpuks ei jäänudki üle muud, kui ise oma kontserte korraldama hakata. Rannap tõdeb, et ka korraldamine on tema jaoks looming – veerandsada aastat tagasi esimest tuuri kokku sättides istus ta laua taha, vasakul Eesti kaart, paremal vihikuke kirikute telefoninumbritega, käes lauatelefoni toru. „Puhkepäevi pole ma kunagi tundnud, vabakutselisel on kõik päevad ühesugused,“ tunnistab Rannap. „Pidevalt on nii palju asju tegemata, aga ei saa ju puhata, kui kogu aeg on orad tagumikus! Hakkasin nüüd Eve soovitusel oma varasemat faili „Kohustuste nimekiri“ nimetama hoopis „Võimalusteks“. Väike asi, aga tundub, et aitab elu pingevabamalt võtta!“

Rein on tunnistanud, et kohtumine elukaaslase Evega on olnud ta elu õnnelikumaid seiku: „Mul oli raske uskuda, et ongi olemas keegi läbinisti heatahtlik ja tasakaalukas. Ma ei oleks ilma temata suutnud nii palju esineda ja muusikat kirjutada kui viimasel paarikümnel aastal – vähemalt pool sellest on puhtalt Eve teene. Ta mõtleb kaasa, julgustab, meenutab ülesandeid, on väga järjekindel, vahel käib päris visalt peale, et mu edasilükkaja-loomusest jagu saada. Aga ikka heatahtlikult, nii et pole võimalik vihastada.“

Otsekoheselt ja diplomaatiata

Eve ise ütleb Rannapi kohta, et too on keeruline. Kohati on tal kaasaga raske, sest Rein ütleb vahel hoogu minnes mõtlematult ja teravalt ning Evele läheb see hinge. Õnneks ei pea ta viha. „Arvan, et olen väljakannatatav, kuna hoolin tast väga ja arvan, et oskan seda ka välja näidata,“ loodab Rannap.

Evel on õnnestunud läbi murda mehe paljudest varasematest mõtte- ja käitumismustritest. Kuivõrd ta on ametilt ja ka olemuselt õpetaja, oskab ta hästi suunata ja mõjutada Rannapitki viimase konarlikul hakkamasaamisel inimsuhete ilmas. „Ilmselt võiks enamik minu suhteid olla palju tihedamad ja sügavamad. Eluaegse vabakutselisena ei ole ma ühtegi kollektiivi kuulunud, isegi lasteaias ei käinud. Eve räägib, et see ei tulnud mulle kasuks, sest seal oleksin õppinud orienteeruma inimestevahelistes suhetes. Eks see on mu karjääri teele palju kive veeretanud, et ma ei oska inimestega n-ö läbi saada. Ei oska neid õigesti kuulata ega mõista nende seisukohti, vaid lähtun alati ainult oma huvidest ja eesmärkidest. Samuti olen varem sageli otse välja öelnud, mis hingel kripeldab, mõtlemata, kuidas selline diplomaatiata otsekohesus võib mõjuda,“ tunnistab Rannap.

Kui muusikult küsida, millised kolm asja ta võtaks kaasa üksikule saarele, tuleb vastus kiirelt, nagu oleks ta seda küsimust ammu oodanud: „Võtaksin kaasa Eve – minu maapealse kaitseingli ja mu välise kõvaketta – kuigi inimene pole küll asi. Lisaks oleksid möödapääsmatud klaver ja ka lemmikpadi, mis on mul reisidelgi alati kaasas.“