3 minute read
Oskus aidata
Mulle meeldib praeguse veidi loksutatud aja juures nii mõndagi. See, et inimesed tõusevad kõrgemale isiklikest muredest, tehakse koostööd, hoitakse neid, kes veel eile olid võõrad. On midagi sõnulseletamatut ilusat selles, et märkame taas teineteisele otsa vaadata, ei karda läheneda, ei hoia distantsi.
TEKST: INGA LUNGE l FOTO: HELIS KÜNNAP
Abi küsida ei ole lihtne. Pole mugav olla abivajaja rollis, kui oled elanud teadmisega, et saad alati ise hakkama. Abi küsimise taga peitub tihti suur jõud ja julgus. Vahel on keeruline paluda abi isegi lähedastelt, veelgi raskem aga võõrastelt. Kui aga elu pillutab sind ootamatusse olukorda, on mõistlik seda teha. Küsida teed kohalikelt, tunnistada oma oskamatust tundmatutes vetes ja paluda abi sellelt, kes seal juba ujuda oskab.
Ma ei torma appi, kui abi ei küsita. Isegi kui näen mõne probleemi jaoks kerget lahendust, jätan selle enamasti enda teada. Ma ei saa võtta ära kellegi teise kogemust vaid seetõttu, et see minul juba olemas on. Saan vaid pakkuda: „Kui sa soovid, siis sa võid lasta mul ennast aidata.“
Aitamiseks on vaja luba ja aitaja tarkust. Kas ma olen aitamiseks õige inimene? Võib-olla on selleks hoopis psühholoog, arst või terapeut. Ma ei torma, mutrivõtmed peos, sõbra autot parandama – ma lihtsalt ei oska. Kui ma kapoti all mõne vidina teise kohta liigutan ja mulle paar üleliigsena tunduvat mutrit lahti kangutan, ohkaks sõber hiljem kurvalt: ega sel autol enne nii väga viga polnudki. Õnneks oskan ma soovitada paari head remondimeest.
Inimene on keerulisem kui auto. Kui olukord eeldab vaid piduri vajutamist õigel hetkel, oskan ma abiks olla. Kui viga on kusagil süsteemis, ei hakka ma parem targutama.
Muidugi ma aitan ja päris tihti. Ka siis, kui ma näen, et inimene ei julge abi küsida. Aitan lihtsates olukordades, sest see on inimlik. Ma ei pööra pead kõrvale. Vahel tunnen, et see on suur julgus – olla abiks ka siis, kui teised tarduvad ebaõiglust nähes paigale. Aga need ei ole hetked, mille abil ma endale rinda märke kogun. Ma ei vaja tasu või tunnustust, mis tuleb väljastpoolt. Teen seda, sest teisiti läheksin iseendaga vastuollu, teistmoodi ma elada ei taha.
Praegune aeg on toonud keerulisemaid abivajamisi, kui olen seni harjunud. On tarvis veelgi rohkem tarkust ja tasakaalu enda sees, et teha vajalikke otsuseid. Mida raskem on probleem, seda rohkem paigas tuleb olla minul, et aidata. Kui minu enda sees on mõrad, võin teisi aidates ise veelgi rohkem katki minna. Kui olen tugev ja näen suurt pilti, on minust rohkem kasu. On äärmiselt oluline, et me teiste aitamise tuhinas ennast ära ei kaotaks. Aitamine, mitte ühekordse aktsioonina, vaid pikema protsessina, kätkeb endas ideaalses olukorras oskust ka iseennast hoida. Lennukiga sõites korratakse meile enne õhku tõusmist: „Hädaolukorras pane esmalt hapnikumask endale ette, siis alles abista teisi.“ Sama kehtib ka maa peal. Kui aitaja läheb katki, on ühel hetkel abivajajaid veelgi rohkem. Märka ennast ja hoia tugevana omaenda suhted. Kui see karikas on täis ja veidi juba üle ääre ajab, saab selle, mis üle ääre loksub, rakendada kellegi abistamiseks.
Kui ma palun remondimehel vahetada piduriklotsid, siis ootan, et ta täidaks just selle ülesande. Ma ei soovi, et ta vahetaks mustad istmekatted roosade vastu, kruviks küljest raadio ja asendaks selle grammofoniga. Nii on ka inimestega. Abistajana on oluline lasta säilida abivajaja eneseväärikus, pole vaja teha üleliia palju – ta on inimene, mitte kassipoeg. Ma saan olla toeks, aga mitte muuta teist endast sõltuvaks.
Loomade ja lindude aitajad teevad kõik selleks, et vigastatud loom või lind ühel päeval taas vabaduses hakkama saaks. Tarkus mitte enda tõde ja hoolimist peale suruda, oskus end tagasi hoida on praeguse aja abistamiste juures kõige vajalikum.
Indiast pärit tark mees Sadhguru õpetas oma tütrele väidetavalt ainult ühe tarkuse – mitte kunagi vaadata kellelegi ülevalt alla ega ka alt üles. Ainult otse silma vaadates näeme teist inimest tõeliselt selgelt.
