Ah, mis nüüd mina

Jõulud on andmise aeg. Järgmised paar rida võivad olla ülekohtused paljude meeste suhtes, kuid mina olen tõepoolest üles kasvades näinud mustrit, kus naised annavad rohkem, panustavad enam, unustavad endid ära.

TEKST: INGA LUNGE l FOTO: HELIS KÜNNAP

Mulle tundub, et mehed unustavad ennast vähem. Ikka leiavad nad aega, et mõnuleda, tegeleda enda jaoks oluliste asjadega, juua sõbraga baaris üks õlu.

Ma ei käi väga tihti massaažis, iluhooldustel, isegi juuksurisse satun harva.

Kui naised praegu leiutavad, kuidas raha kokku hoida ja pere eelarvet tasakaalu viia, näevad nad tihtipeale võimalust teha seda iluhoolduste arvelt. Muige koht! Mul ei ole selliseid stabiilseid väljaminekuid mitte kunagi olnudki. Ripsmed, küüned, juuksed, karvad, kulmud – mind on õpetatud nendega ise hakkama saama. Tõsi, väga suur abi on minu elukutsest ja meigikunstnikest, kes minuga töötavad.

Aga massaaži ma iseendale teha ei saa. Võin vaid hoida oma keha viisil, et see oleks maksimaalselt pingevaba.

Ma pole kunagi arvanud, et ainult keha näitab seda, milline inimene on. Samas on minu ümber ka neid, kes just niimoodi mõtlevad. Ma ei ole vähem mina, kui peaksin kaotama ühe sõrme või jala. Füüsis on vaid üks osa inimeseks olemisest. Minu keha – juba see, et ma niimoodi öelda saan, annab mõista, et keha on minu oma, mitte „mina ise“.

*** Kuidas ma hoian seda, mis on minu oma? Suures plaanis mulle täitsa meeldib hoolitseda selle eest, mis mulle kuulub või on mulle kallis. Lapsi hoian, kodu hoian, autot, mootorratast – aga oma keha?

Mõtlesin neid mõtteid, kui mõni aeg tagasi massaažilaual lebasin. Muidugi ei olnud ma ise nii tark, et endale sinna aeg kirja panna. Lihtsalt juhtus, et üks ilus hing kinkis mulle selle võimaluse ja mina haarasin sellest kinni. Muidugi oli mõnus. See ilus ja tubli naine, kes mind venitas, mudis ja kangutas, imestas, kuidas mu keha nii pingevaba on. Oh, kuidas oleks ahvatlev selle teadmisega õlale paguneid laduda – aga see ei ole selleks ei õige aeg ega koht.

Millal sina lähed hambaarsti juurde? Ükskõik millise arsti juurde? Millal paned massaaži aja? Kas ka siis, kui on paha, valus ja ebamugav? Miks me alles siis need käigud ette võtame? Millele me loodame? Võiksime kogu aeg keha eest hoolitseda, teha talle pai, nautida, mitte oodata, kuni juba midagi küljest ära hakkab kukkuma.

*** Ah, mis nüüd mina, eks ole?! Kõik muu on olulisem ja pealegi tuleb praegu kulusid kokku hoida. Mina olen selle mõtlemise saanud kaasa lapsepõlvest. Vanaema ja ema jätsid ennast alati viimaseks. Võtan endale õiguse seda mustrit nüüdsest veidi kohendada.

Tasakaal on tähtis – tasakaal enda ja teiste eest hoolitsemise vahel, andmises ja võtmises, pingutuses ja lõdvestuses, puhkuses ja töös. Maailmas on palju asju tasakaalust väljas.

Et suures pildis tasakaal säiliks, oleks ilus, kui on rohkem neid, kes iseennast tasakaalu saavad ja ise probleemiks ei kujune. Panen oma keha tihtilugu proovile – tasakaaluks võiksin talle ilusaid ja helgeid hetki pakkuda. Minna massaaži siis, kui lihased pole veel pinges, märgata oma keha ka siis, kui kõik on korras.

Jõulud on andmise ja võtmise aeg. Oleks ilus, kui naised märkaksid, kas neil on teistele ja iseendale andmine tasakaalus. Ah, mis nüüd mina? Aga kes siis veel kui mitte sina. Sul on vaid üks keha, hoia ja armasta seda.

Panen peagi massööri juurde uue aja – ma isegi ei teadnud varem, et mul seda päriselt aeg-ajalt vaja on. Kui jõuluroad söödud, toad koristatud, lastel kingid käes – kas oleks võimalik, et naised veel enne aasta lõppu oma keha peale mõtleksid. See oleks üks ilus pisike samm tasakaalu poole selles tihti nii heitlikus maailmas.

Tasakaal on tähtis – tasakaal enda ja teiste eest hoolitsemise vahel, andmises ja võtmises, pingutuses ja lõdvestuses, puhkuses ja töös.