Sõjas olen üles leidnud oma tõelise mina.“

MTÜ Slava Ukraini juht Johanna-Maria Lehtme, taustalt kultuurikorraldaja, kes seotud tihedalt filmindusega, on viimased kaheksa kuud elanud ise justkui filmis. Ta usub, et sellel filmil on õnnelik lõpp.

„Sõjas olen üles leidnud enda tõelise mina.“

TEKST: KADRI KÜTT l FOTOD: ERAKOGU

November Ida-Ukrainas. Bahmuti elanikud on ehitanud oma trepikoja ette tellistest ja metallplaadist ahju, mida nad kütavad prügi või mõne langetatud puuga. Nad võtavad koos naabritega laua ümber istet ja hakkavad sööma – pole vahet, kas olla väljas või sees, sest kütet toas ei ole. Supp on keedetud vihmaveest. Ümberringi pommitatakse – see on nende uus normaalsus, kuid nad ei vingu. „Bahmuti inimestel pole mitte midagi, nad elavad vaid humanitaarabi toel,“ sõnab Johanna-Maria. Inimeste silmist kiirgab tohutut tänulikkust kohale saabunud abi eest. Nad küsivad tagasihoidlikult, kas järgmine kord on võimalik seepi tuua, sest nad ei ole end mitu nädalat pesnud. Kui Johanna-Maria uurib, kust nad vett saavad, tuleb vastuseks: „Varsti pidi vihma sadama hakkama…“

Naine teab, et talv muudab Ukraina abistamise keerulisemaks ja vett tuleb hakata keetma lumest. See teadmine vaid kannustab kogu Slava Ukraini tiimi veelgi enam abi andmise nimel pingutama.

Aeg ja au Ukrainale

Veel enne, kui töö Johanna-Maria Ukrainasse viis, oli ta Ukrainas elanud ja loonud riigiga isikliku suhte.

„Aastal 2017, kui olin oma tööst väga väsinud ja mul juhe kokku jooksis, tahtsin elus kannapöörde teha,“ meenutab ta. „Teadsin, et saan töötada arvutiga ükskõik kus ja kolisin päevapealt Kiievisse. Helistasin sealsetele kultuurivaldkonna kolleegidest tuttavatele ja küsisin, kas tohin paar ööd nende diivanil magada.“

Riik tundus võõras, kuid piisavalt erinev, et väljakutset pakkuda. Tagasi Eestisse tuli Johanna-Maria 2019. aastal ja sama aasta märtsis sündis tal tütar Sume, kelles voolab eesti ja ukraina veri.

Tugev side Ukrainaga ajendas Johanna-Mariat sõja alguses oma senist elu kõrvale jätma, et aidata ukrainlasi. „Minu endine abikaasa põgenes koos laste ja teiste pereliikmetega Kiievist. Ta helistas mulle 27. veebruaril ja ütles, et Ukrainasse on kiirabi vaja,“ meenutab ta.

Heitlik algus

Johanna-Maria teadis vaid üht inimest, kel oleksid vajalikud tutvused, et rong ukrainlaste abistamiseks hooga käima lükata. Selleks oli Ilmar Raag. Paar tundi hiljem oli kokkulepe sõlmitud ja algas koostöö Vanalinna Rotary Klubiga.

Taustal tegi Johanna-Maria ka Facebooki postituse, mis sai rohkelt tähelepanu ja abistada soovivate inimeste hulk hakkas iga minutiga kasvama. Rotary klubi ostis kiirabiautosid ja JohannaMaria koos 30–40 abilisega sorteeris päevad läbi meditsiinitarvikuid, et komplekteerida autodesse vajalikku. „Algus oli äärmiselt kaootiline – kogusime, sorteerisime ja komplekteerisime asju vastavalt abipalvetele,“ räägib JohannaMaria. „Töötasime adrenaliini pealt ja autopiloodil, mõttetööks aega ei olnud,“ räägib ta.

Sel ajal ei näinud naine oma perekonda peaaegu üldse: ta lahkus hommikul kella kaheksa paiku kodust ja naasis südaöösel. „Magasin küll lapse juures ja ärkasin tema kõrval, aga tema mind ei näinud. Samamoodi oli kogu meie tiimil,“ meenutab ta. 7. märtsil 2022 asutas JohannaMaria oma kodus köögilaua taga koos endiste kolleegidega kultuurikorraldusest, Janeli Puusaagi ja Elo Laura Aaspõlluga, MTÜ Slava Ukraini. „Meie esialgne kolmik oli kodukootud, aga teadsin, et need inimesed on väga hea organiseerimisoskuse ja kõrge pingetaluvusega.“

Kui ma kardaks, siis see hirm halvaks mind.

Kriisiolukord õpetab ennast tundma

Slava Ukraini kasvas iga päevaga ning Johanna-Maria mõistis kohe, et selle kõrvalt ta midagi muud teha ei jõua.

Esimest korda pärast sõja algust läks Johanna-Maria Ukrainasse aprillis. Kui siis tundusid pidevad õhusireenid, erikontroll ja tänavatele paigutatud kaitserajatised ja -relvastus talle hirmutavana, siis nüüdseks on see muutunud igapäevaseks vaatepildiks. „Veider, kuidas inimesed harjuvad kiiresti asjadega, mida nad varem poleks osanud ette kujutadagi. Olen leidnud endas inimese ja iseloomujooned, mida püüdsin varem peita,“ tunnistab Johanna-Maria. „Varem hoidsin end tagasi ja tundsin enda olemuse üle kuidagi valehäbi. Nüüd on mul täiesti ükskõik. Olen leidnud üles enda tõelise mina.“

Mõistagi pole vaimul lihtne sõjaga kohaneda. Johanna-Marial olid samuti alguses ärevushäired, mis nüüdseks on õnneks seljatatud. Mõni päev tagasi oli

 Vabatahtlikud koos Ukraina partneriga jagamas Bahmutis humanitaarabi. ta Bahmutis, kus iga 20 sekundi järel pommitati ning ta ei tundnud enam ärevust, hirmu ega adrenaliini. „See on asendunud uue emotsiooniga, aga ma ei ole suutnud veel aru saada, mis see on,“ tõdeb ta.

Pelgupaigaks loodus ja loomad

Praegu jagab Johanna-Maria oma aega võrdselt Eesti ja Ukraina vahel, et ka tema tütar saaks emaga aega veeta. Ta toimetab Ida-Ukrainasse abi, suhtleb väeüksuste ja tsiviilelanikega, et saada teada, mida veel teha ning millist abi just praegu tarvis on. „Sõja käigus olen hakanud vaatama rohkem iseendasse. Väärtushinnangud on täiesti

muutunud ja paljud asjad, mis enne tundusid olulised, paistavad nüüdseks mõttetud,“ tunnistab ta. „Vahel tunnen puudust inimlikust kontaktist, mis oleks muul teemal kui sõda. Näiteks kohtuda mõnel õhtul sõpradega ja normaalse inimese kombel lihtsalt juttu rääkida. Kuid praegu mul ei ole selleks lihtsalt aega.“ Siiski püüab ta leida hetki enda laadimiseks. Tagasiteel riigi idaosast teeb ta alati Kesk-Ukrainas pausi ja veedab päeva looduses. Jalutamine, kohtumine loomadega ja mõtete korrastamine muudab rahulikumaks. Harkivis olles helistab ta kohaliku loomaaia direktorile, kes lubab ta paariks tunniks suletud territooriumile loomadega vestlema.

Loomaaias on alles paar orangutani, kellele meeldib multikaid vaadata ja nii nad seal, üks ühel, teine teisel pool klaasi neid koos vaatavad. Vahel laseb loomaaiatöötaja lahti kolm leemurit, keda Johanna-Maria kutsub Tiku, Taku ja See Kolmas. Ta mängib nendega, toidab jõehobu. „Kui linnas pommitatakse, on see loomaaed minu pelgupaik,“ sõnab ta. Aeg-ajalt viib Johanna-Maria sinna ka mehi sõprusüksustest, et ka nemad saaksid igapäevamurede eest korraks põgeneda.

Lühidalt JohannaMariast

 Õppinud Tartu Ülikoolis juristiks ja katsetanud seejärel eri ameteid.  Tegutsenud kultuurikorralduses projektipõhiste töödega.  Töötanud PÖFFi külaliste osakonna juhi ja Eesti Festivaliorkestri produtsendina ning Odessa filmifestivali külaliste osakonna juhina.  MTÜ Slava Ukraini asutaja ja juht.

 Johanna Harkivi loomaaias gorillaga sõbrustamas.

 Guerilla kiirabi ja taktikalise meditsiini üleandmine üksusele Karpatska Sich.

Sõda avab südamed

Slava Ukraini eestvedamine on Johanna-Mariale töö, aga ka missioon. Kui seda ühel hetkel enam ei ole, tuleks tal hakata end uuesti avastama. „Olen näinud, et pole uksi, mida ei saa avada. Sõda on inimesi muutunud – nad mõtlevad kaasa, on vastutulelikumad ja avatumad. Oma koostööpartneritega Ukrainas töötame nagu üks organism,“ räägib Johanna-Maria.

Ukrainas ei räägita sõja lõpust, vaid selle võidust. Veel mõni aeg tagasi ei saanud kohalikud teha plaane järgmiseks kuuks ega nädalakski, kuid viimasel ajal on

Ole koos Ukrainaga: „Lootuse jõulud“

Näitame sõjast enim mõjutatud ukrainlastele, et nad ei ole jäänud üksi! Kingime Ukraina rindejoonel ja vabastatud külades elavale 50 000 ukrainlasele lootuse abipaki, mis toidab, hooldab ja soojendab.

Abipakki kuuluvad:

• toidupakk ühele inimesele kaheks nädalaks; • hügieenitarbed; • soe tekk ja padi.

Annetuse tegemiseks mine lehele lootus.slava.ee.

Sinu annetatud abipaki toimetab kohale abivajajate kodudesse MTÜ Slava Ukraini.

Mulle antud aasta eurooplase tunnustus on kogu meie tiimile, sest üksi ei suudaks ma midagi.

elu veidi normaliseerunud. „Plaanide tegemine on muidugi jätkuvalt Vene rulett. Mitu meie sõpra on saanud surma suvalise pommitamise tagajärjel. Ukrainlastel aga jätkub tahet ja positiivsust,“ tõdeb Johanna-Maria.

Ta tajub, et ka eestlased ei ole sõjast väsinud. Seda kinnitas ka Slava Ukraini hiljutine kampaania „Tuhat kangelast lumes“. Ukraina sõjaväelaste talvevormide jaoks koguti oodatust poole rohkem raha ja järjest rohkem inimesi pakub end appi. „Inimesed saavad aru, et mida kiiremini saabub võit Ukrainas, seda turvalisemalt võime me Eestis ennast tunda,“ ütleb ta.

Raske aja nutikad lahendused

Ukrainas on kolmandik elektritaristust hävitatud ja teine kolmandik paranduses. Elektri kasutamine on piiratud ja koos kohalike kolleegidega töötas Johanna-Maria Lvivi kontoris generaatori toel. Autos, millega nad Ukrainas ringi liiguvad, on samuti generaator, puhuks, kui tuleb kusagile ootamatult ööbima jääda. Samuti on autosse varutud kütust, vett, gaasipõleti, kastrul ja supid. „Paljud ei kujuta ilmselt ette, mida tähendab elada ilma elektri, gaasi ja veeta. Olen mõelnud katsetada seda Tallinnas, alates plaanist, kuidas telefoni aku tühjenedes saan riigilt olulisi teateid, kuni selleni, kuidas saan rahuldada oma igapäevavajadused – süüa, pesta, käia WC-s. Kõik võiksid selle olukorra ilma paanikata läbi mõelda ja kriisideks riigi soovituste kohaselt valmistuda,“ soovitab Johanna-Maria.

Tulevik koos Ukrainaga

Ka oma elule on Johanna-Maria Ukrainas ohtu tajunud, ent ta on õppinud hirmuga toime tulema. „Kui ma kardaks, siis see hirm halvaks mind. Ukrainas on olnud väga ebameeldivaid hetki, eriti viimasel ajal Iraani droonide tõttu. Kuulen, kuidas need lähenevad ja hakkan automaatselt varjulisse kohta jooksma,“ kirjeldab ta.

Johanna-Maria juhib ühingut Slava Ukraini, kuid teeb kõike, mida parasjagu vaja, isegi keevitustöid. Ükski päev ei sarnane eelmisega.

Ta nimetab nende MTÜ panust piisaks meres, ent teab, kui väärtuslik see on – kui nemad ei aitaks, oleks abi vähem. „Mulle antud aasta eurooplase tunnustus on kogu meie tiimile, sest üksi ei suudaks ma midagi,“ sõnab ta. Johanna-Maria on kindel, et ka tulevikus hakkab ta jätkuvalt Ukrainat abistama.

Hiljuti arutas kogu Slava Ukraini tiim, kui kaua keegi jätkata soovib ja suudab ning lepiti kokku, et töötatakse võiduni ja edasi veel kaks aastat. „Soovime ka Ukraina ülesehitamises osaleda. Sõda toob endaga alati kaasa innovatsiooni ja Ukrainas on selleks suur potentsiaal. Kindlasti on ka palju murekohti, ent kodanikuna saame ise oma elukeskkonna jaoks palju ära teha.“