Kes siis ei armastaks Kaire Vilgatsit

Tundub, et me teame Kairest kõike. Elame kaasa, hoiame pöialt ja imetleme tema värvikat mitmekülgsust: Kaire laulab, näitleb, õpetab ja korraldab. Ja pole lisaks suu peale kukkunud.

Kes siis ei armastaks KAIRE VILGATSIT

TEKST: TIINA KRUUS l FOTOD: AIVAR KULLAMAA l STIIL: AULIKKI PUNISTE l MUAH: KRISTI PETOLAI RIIDED: TALLINNA KAUBAMAJA, ERAKOGU l AITÄH: SHISHI

Kehakaalu-mured. Ebakindlus. Dieedid. Lahutus. Depressioon. Kaire on olnud oma elu paljusid tahke avameelselt näidanud. „Mul ei ole tabusid,“ nõustub ta. „Ma ei tunne, et pean kuskil omaette konutama. Kui küsitakse, siis vastan. Aga inimesed kipuvad olema õelad. Kui mi-da-gi-gi ütled, saavad nad järamiseks kondi hambusse.“

Kurjad kommentaarid ei paista Kairet siiski ülemäära heidutavat. Sest vähemalt sama pika rea saab tema säravamast poolest. Elurõõm. Huumor. Naiselikkus. Töökus. Optimism. Kui mõtleme Kaire peale, näeme silme ees laval taustalauljana õõtsuvat heatujulist naist, kõrvuti oma armsa sõbranna Dagmar Ojaga. Vahel ka solistina lava eesmises servas end igavesti mugavalt tundmas. Märkame teda mõnes telesarjas või lausa filmis või kuuleme tema häält filmi heliribal.

Kõige tähtsam on meeldida endale

Teistsugust eluviisi ta enda puhul ette ei kujuta kui lakkamatult muusikalises oravarattas keereldes. Nüüd, 46-aastaselt on ta enda sõnul omandanud siiski teatud oskuse oma kalendrisse puhkuseauke suruda – sellest selle kuupäevani puhkan ja kõik!

Elu ise tüüris sellise otsuse poole. Kaire tõdeb, et tema elus kippus olema liiga palju teistele elamist, teiste ootustele vastamist... Kuidas see üldse niiviisi oli läinud? „Neljakümnendates hakkad aru saama, et tähtis oled sa ise. Enesearmastus on lõpuks minuni jõudnud, ma suudan end peeglisse vaadates aktsepteerida. Ja kindlasti mitte kahetsusega, selliseid mõtteid mul pole!“ kuulutab ta.

Kui ta tahab, tõmbab suvel jalga lühikesed püksid ega hooli sellest, kui kellegi meelest see paslik pole. „Ma ei hakka oma elu piirama! Mul pole vaja enam kellelegi selles mõttes meeldida. Kõige tähtsam on meeldida endale,“ võtab Kaire kokku hoiaku, mis teda juba mõnda aega saatnud.

Raamat, mis muutis elu

Aga see eluhoiak ei sündinud tühja koha pealt. Kõigepealt oli raamat „Ilusad suured tüdrukud“, mis nägi ilmavalgust 2020. aastal. Lokkas koroonaaeg, mis andis mahti elu üle pikemalt järele mõelda. Enda sisse vaadata. Kaire veetis aega koos Dagmari, intervjueerija Anneli Urge ja kirjastaja Tiina Ristimetsaga, kes oli „suurtele tüdrukutele“ (see nimetus on Kairele ja Dagmarile väikestviisi kaubamärgiks saanud) ühel kontserdituuril silma peale pannud ja raamatu-ettepaneku teinud.

Raamatu kirjutamisel käis kõvem eneseanalüüs, võeti ette vaimseid rännakuid, et elu keerdsõlmi lahti harutada. „See oli tore õpetlik periood,“ ütleb Kaire nüüd. „Ma ei olnud niimoodi süvitsi, eri aspektidest endasse vaadanudki. Sealtpeale algaski endaga rahu

tegemine. Muidu sa ei mõtlegi, et endaga mingis konfliktis oled, aga tookord sain aru, et süüdistan just ennast ebaõnnestumistes, et lapsed pole „õigesti“ kasvatatud, et nende jaoks pole piisavalt seda raamatut oli vaja. Ma olen seisukohal, et oma üleelamisi ei pea varjama, sest keegi võib neist õppida. Mulle meeldib, et on blogid ja muud asjad, kus inimesed räägivad avameelselt oma kogemustest. Mõni on irooniliselt visanud, et kirjutad raamatu ja oled terapeut valmis. Ei, see on lihtsalt meie lugu, meie vaatenurk.“

Ma olen seisukohal, et OMA ÜLEELAMISI ei pea varjama, sest keegi võib neist õppida.

aega olnud jne. Sain aru, et kõige sellega leppimiseks tuleb edasi minna, mitte jääda tagantjärele kahetsemise lõpmatusse ringi tiirutama.“

Ent raamat ei parandanud Kaire haavu, pigem tegi seda kirjapaneku protsess. „Mul on hea meel tagantjärele näha, et

Keha nõustub valikutega

Kaire ei usu, et raamat kaotas tema elust igaveseks kõik edasiste dieetide ja muude eksperimentide kiusatused. Ta on juba piisavalt elukogenud, et muiata: „Ära iial ütle iial!“ Mis kaalujälgimis-katsetustesse puutub, siis praegu on reeglid lihtsad: Kaire jälgib, mida sööb ja on seadnud endale piiriks tarbida alkoholi vaid kord nädalas. „Tunnen end hästi, sest ma ei survesta end. Kui muidu ootad söögikorda ja unistad, millal see dieet kord lõppeks, siis praegu tunnen, et mu keha on valikuga nõus. Enne pole vist keha nõus olnud – võtsin küll eri dieetidega alla, aga kõik see tuli tagasi,“ ütleb Kaire.

Tema nüüdne menüü lähtub tervest mõistusest, mis tähendab kolme söögikorda ja kaht vahepala päevas. Hommikul omlett või puder, lõunaks supp, õhtul pigem salat. Kui praad, siis salati, mitte friikatega. „Magusat ma ei võta! Ja kord nädalas on lubatud patustada, kasvõi näiteks burksiga,“ räägib Kaire oma uuest söögikorraldusest.

Ta on väga uhke, et jõuab metsikust töötempost hoolimata ja koduste toimetamiste kõrvalt trennis käia. Esmaspäeviti on neil Dagmariga jõusaalitrenn treeneriga. „Nui neljaks läheme sinna! Peaks käima kolm korda nädalas, aga iga kord normi täita ei õnnestu,” tunnistab Kaire. Tema kodukandis Rae vallas valmis uus sulgpallihall, kus on palju väljakuid ja nii juhtus, et Kairest sai sulgpallifänn. „See inimene, kellega koos mängimas

käin, on väga osav, samal ajal kui mina olen talupojatarkusega hull rapsija. Muidugi ta võidab alati,“ kaebab Kaire. Kaotusteseeria katkestamiseks on tal kindel plaan sulgpallitreener palgata ja ometi kord ka võitudeni jõuda.

Närtsib lavata

Kui ta mõistagi jälle ajahätta ei jää. Võib-olla tuleks tal vahepeal minna hoopis ajaplaneerimise trenni? Sest nagu Kaire tunnistab, on ta projektide vastuvõtmises kibe käsi: „Mina olen selline: ahaa, tore projekt, võtan vastu. Aga siis tuleb järgmine tore projekt ja veel järgmine...“ Praegu on ta juba veidike õppinud tegemisi nii planeerima, et mõnda vahemikku ei säti ta uut tööd, vaid broneerib aja hoopis puhkuseks või muudeks eraelulisteks toimetusteks.

Aga ikkagi – töö! „Minu kutsumus on lava ja ma närtsin, kui seal ei seisa,“ tõdeb Kaire. „Lavale minek on elu kõige magusam hetk! Nüüd võib-olla olen küll juba hakanud realistlikumalt mõtlema, kas ma tahan olla kogu aeg laval? Ma ei tea! Olen hakanud WAF-koolis õpetajana kaasa lööma. Olen juba valmis mõneti sinna jõudma, et ma ei pea kogu aeg laval olema… Mulle meeldib laulda, aga jah – hakkan selle mõttega harjuma.“

Kaire rõõmuks on talle hakatud pakkuma väikeseid osi telesarjades, nagu viimati humoorikas seriaalis „Naised vormis“. Talle meeldib dubleerida multifilme, see on tõeline lemmiktöö. Draamateatris õpetab ta parajasti näitlejaid laulma uue kabareetüki „Café Théâtral“ tarvis. Võib-olla saabki niisugustest ettevõtmistest uue Kaire Vilgatsi kaubamärk. Aga kas te samas ikka usute, et me teda laval edaspidi ei näe? Mõelge veel kord!

Endale otsa vaadates

Kuigi Kaire rõhutab mitu korda oma vanust, väidab ta samas, et tunneb end energilisemana kui kümme aastat tagasi. „Tänu toitumisele ja elustiilile, elukogemusele. Ja sellele, et ma aktsepteerin ennast! On ju piinav olla rahulolematu, liiga kriitiline enda vastu!“ tunnistab ta. Lisaks sellele, et Kaire on ise oma elu lõngakera harutanud, käib ta juba kuus aastat psühholoogi juures, lahutusest peale.

Vanemate lahkuminek mõjus lastele rängalt ja nende muredega tuli tegelema hakata. Õnneliku juhuse tõttu leidis Kaire imelise inimese, kellega ta lausa sõbraks sai ja ka tööväliselt suhtleb: „Täitsa lõpp, kui palju ta mu perele toeks on olnud. Tal on kütust, sära silmas!“

Psühholoogi juures on Kaire käinud leevendust otsimas oma sisseõpitud mustritele – ta on kasvanud isata ja ka ilma isakujuta ning usub, et see on teda suuresti mõjutanud. „Mul on olnud ärevushäired. Enesehinnanguga olen olnud kimpus. Mingi aeg polnud ma võimeline selliseid asju analüüsima, aga nüüd on see kõik tulnud tänu psühholoogi juures käimisele, kus saame harutada minu ja laste puntraid. Praegu olen iseendaga juba mõnda aega heas kohas olnud, aga ikka käin. See ei käi nii, et mina teen end korda ja siis kõik toimib. Olen valmis endale otsa vaatama – jah, ma tegin valesti, aga nüüd teen seda mida vaja.“

MINA OLEN SELLINE: ahaa, tore projekt, võtan vastu. Aga siis tuleb järgmine tore projekt ja veel järgmine...

Pooltäis klaas, mitte pooltühi

Muidugi on Kaire hakkamasaaja. „Kui räägime klaasist, siis minu oma on ikka pooltäis, mitte pooltühi!“. Kuna ta peab oma ema väga jõuliseks, kindlasti hakkama saajaks, siis usub, et on midagi temalt pärinud. Kui on raske hetk, siis pole tal vaja end välja karjuda ega veinipudeli järele haarata. Parem on sõbranna käevangu haakida ja jalutama minna. „Püüan liikuda just vaimse tervise pärast,“ tunnistab Kaire. „Mul on olnud depressiooniepisoode.

Kui jään paigale ja satun mulli, kust ei taha välja tulla, siis tuleb just nimelt pingutada ja minna. Kui on rusuvam meeleolu, tuleb end liikuma lükata!“

Kaire pojad, 18-aastane Alfred ja varsti 17 saav Mihkel on vahepeal elanud isaga Pärnus. „Neil läks seal väga hästi, aga nüüd tuli üks neist tagasi. Tütar Karin (13), kes on minu juures elanud, on väga tubli. Eks ma olen lastele andnud palju kohustusi, maja kraamida ja süüa teha. Ega see lihtne ole, kui palutakse, et emme, tellime Wolti, aga ma ütlen ei-ei-ei, vaatame, mis meil külmkapis on!“ räägib Kaire.

Praegu unistab Kaire sellest, et… maha rahuneda. Ta on kodust nii palju eemal olnud ja tunneb, et see võlg vajab maksmist. „Tahan sellesse panustada nii, et ma ise tahaks seal olla, mu lapsed ja sõbrad tahaks seal olla. See on unistus, millega tegelemist juba alustasin.“

Tõmbab ligi endasarnaseid

Oma vahepealsetest kaaslase leidmise otsingutest, Tinderi-seiklustest õppis Kaire seda, et ei väärtustanud end niisama, vaid läbi teiste inimeste. „Praegu tunnen, et olen tore ja hea, andekas ja ilus inimene ja mul pole vaja end seal kellelegi tõestada. Ma ei ütle, et ma kahetsen seda perioodi, seal oli väga põnev. Mõni tutvus püsib siiamaani, näiteks käin ühe inimese juures rehve vahetamas. Ta on lihtsalt tore. Üks Tinderi tõde, millesse ma väga usun, on see, et me tõmbame ligi endasuguseid, inimesi samas olukorras kui me ise, samade muredega. Aga tegelikult olen tänulik kõigi vestluste ja aja eest, mida ma seal suheldes sain.“

Lõppeva aastaga on Kaire üpriski rahul. Uue aasta mida-vaja-tehanimekirjas seisab esimese asjana majaga tegelemine – kusjuures konkreetne tegevuskava on juba olemas. Mõned uued sammud tahab ta astuda seoses laulmise ja enesetäiendamisega. Lõpuks tahab ta inimesena areneda edasi samamoodi nagu seni. Seista endaga rahujalal. Sel eesmärgil ikka psühholoogi juures edasi käia, sest arutlusteemasid jagub endiselt. „2023. saab olema väga hea aasta, ma tean seda juba. Minu isiklikus elus kindlasti!“ lubab Kaire. Muidugi me usume teda, kuidas teisiti saakski!