Veebruar 2015

HIND 0.50€

Littera VEEBRUAR 2015

PAIDE GÜMNAASIUMI AJALEHT

Kallis sõber, kas sa tead, varsti on ju sõbrapäev!

Kaua aastaid tundnud sind, sellel ajal puudub hind.

Seega tahaks öelda sulle, oled kõige kallim mulle.

Soovin sulle ma vaid head loodan et sa seda juba tead.

Toredat sõbrapäeva!

2 JUHTKIRI L

ubadused, uue aasta lubadused, need

on miski, mis üsna tihti käivad aastanumbri vahetusega kaasas. "Uuel aastal hakkan tervislikult toituma", "uuel aastal hakkan trenni tegema", "uuel aastal pingutan koolis rohkem", ilmselt üsna tavalised lubadused ühe noore jaoks, kuid üldiselt mõttetused, sest jaanuari lõpuks on need üldjuhul ajaloo prügikastis ja toitumise, trenni ning pingutamisega on lood täpselt nagu möödunud aastal.

Lubadust võiks vaadelda kui suulist lepingut kahe osapoole vahel, uue aasta lubaduste puhul täidad sina ise mõlema osapoole rolli. Sisuliselt on nende mittetäitmine justkui iseneda petmine.

Ilmselt siiski vähesed meist tunnevad sellise petmise pärast süümepiinu, sest iseenesest ei ole ju midagi katki ja pealegi on meil aega ka järgmisel aastal. Kuid kui lepingu teiseks osapooleks ei oleks sina ise, vaid teine inimene, kuidas siis lubaduse täitmata jätmisel süümepiinadega oleks? Siinkohal tulevad mängu ka muud aspektid, nagu südametunnistus, kuid usun, et iga vähegi taktitunnet omav inimene ei jää emotsioonituks olukorras, kus ta on teist petnud. Niisiis oleks justkui kergem taluda iseenda kui teiste petmist.

Kuid kas me ei peaks iseennast mitte kõige rohkem austama? Tegelikult ei tahagi ma üles kutsuda lubadusi mitte andma, vaid pigem lubamise korral ka nende täitmise jaoks vaeva nägema. Uue aasta lubaduste täitmisele aitaks kindlasti kaasa nende väikesteks sammudeks lahti

Mõtisklus

Me oleme kõik ohvite ohvrid MARGIT Kattai

Lapsepõlvest saadik on mulle

kõrvu jäänud vanaema suust kuuldud kuldsed sõnad: mida külvame, seda lõikame. Ehk oled sinagi neid sõnu end ümbritsevatelt inimestelt kuulnud? Kas ja kui palju või vähe, ei oma siinjuures tähtsust.

Küsimus on, kas leiad neis sõnades mingit sügavamat mõtet, kas tunned neis peituvat väge. Miskipärast leidsin mina nende sõnade tõelise mõtte alles nüüd, kui võtsin kätte Louise L. Hay raamatu "You Can Heal Your Life" ja needsamad sõnad vaatasid mulle otsa kohe teose esimesest peatükist.

Tihti arvame, et ainiti sihti suunavad teod on need, mis tagavad suurima tõenäosusega ihaldatud eesmärgini jõudmise. Kuid oled sa kunagi mõelnud, milline põhjus varjub vahel nii ambitsioonitu olevuse taga või et miks nii kaalutletud otsuste ja valikute teel tehtud teod ikka ja jälle kiiva kisuvad? Aiman, mida sa mõtled. Elu on tõepoolest ettearvamatu.

Ebaõnnestumised ja kukkumised on paratamatud, kuid näha maailma paigana, kus inimesed on ebaõiglaselt omakasupüüdlikud, ja vaadelda ennast juba enne kukkumist kui ebaõnnestujat on tõeline põhjus, miks ei leidu tahet teha või siis ka kõige siirama tahtmise juures leidub su teel mõni suurem takistus.

kirjutamine ja kõik need väiksed sammud võiksid olla iga päev nähtavas kohas. See väldiks nende unustamise esimese kuu jooksul ja suure tõenäosusega aitaks ka ennast mitte petta. Kui saaks sel aastal oma eesmärgid täidetud, oleks võimalus järgmisel aastal juba tunduvalt suuremate eesmärkideni pürgida.

DIANNE Aalde

LITTERA

Taani filosoof ja kirjanik Soren Kierkegaard on öelnud, et just meie dominantseimad mõtted on need, millest väljendub ja mis kujundavad meie elu. Mõte ja tegu on tulnud aga uskumusest ja meie uskumused on just need, mis loovad meile kogemusi.

"Sellest, mida enda kohta mõtleme,

saabki tegelikkus" (Louise L. Hay).

Kas pole võimas? Neid sõnu lugedes püüa kinni mõtted, mis on päeva jooksul sinust võimust saanud. Kui ma ütlen sulle, et universum toetab su kõiki mõtteid ja uskumusi ja neist mõtetest lähtuvalt kujundad enese jaoks kas meeldivad või halvad kogemused, siis milliseid mõtteid sooviksid seniste asemel omada?

Analüüsides neidsamu sinus säilinud uskumusi, mis suunavad vahel heale või halvale kogemusteele, leiad ehk asjaolu, kust need pärinevad. On ilmselge, et inimesed, kes meid ümbritsevad, kellega me ise end ümbritseme, mõjutavad meie olemust enim. Öeldakse, et inimene iseloomu ja vaateid defineerib viie tema lähima sõbra olemus. Kuid tegelikult hakkavad sõbrad meie vaimu mõjutama alles siis, kui mingid kindlad uskumused on juba kinnistunud. Uskumuste süsteemi saame selgeks juba väga varajases lapsepõlves. (Seega tagasi mõtisklust alustavate sõnade taga oleva vanaema juurde.)

"Juba väga väikse lapsena õpime ennast ja elu hindama vastavalt sellele, mida ütlevad ja teevad täiskasvanud meie kõrval." (Louise L. Hay) Tõsi, vanemate või vanavanemate tegusid jälgides õpime, mida mõelda nii enda kui maailma kohta. Elades perekonnas, kus valitseb hirm, süüdistamine või vägivald, õpid enda ja maailma kohta palju negatiivset. Sellised perekonnasisesed olukorrad on lapses kasvava ebakindluse allikas. Seevastu ümbritsetuna perekonnast, kus valitseb rahu, tasakaalukus ja üksteise mõistmine, tunneb laps end õnneliku ja tõeliselt armastatuna.

LITTERA

Persoon

3

Prantsuse Pierre Põhjamaal SANDER Paalpere

Pierre Cailloux Tingaud on

22aastane prantsuse noor, kes otsustas tulla Eestisse Paide Avatud Noortekeskusesse vabatahtlikuks terveks aastaks. Ta saabus Eestisse 4. jaanuaril 2015. aastal.

Pierre, Sa oled lõpetanud Prantsusmaal nii gümnaasiumi kui ka ülikooli, millised on Prantsuse ja Eesti koolisüsteemide erinevused?

Prantsusmaal on eelkool kuni üheteistkümnenda eluaastani, kuhu minnakse kuuendal eluaastal. Peale eelkooli on kool, mis kestab kuus aastat, ja peale seda saab juba ülikooli minna.

Kuidas tulid selle peale, et minna õppima noorsootöötajaks?

Sest mulle meeldib töötada noortega ja see annab mulle häid kogemusi. Kuigi Prantsusmaal pole vajalik omada haridust, aga ma õppisin noorsootöötajaks sellepärast, et oma haridusega saan olla noortekeskuse juhataja.

Olen seda tööd teinud 5 aastat. On tore olla noorsootöötaja, aga me ei saa selle eest kuigi palju palka ja ma ei ole kindel, et ma teen seda tööd elu lõpuni.

Kuidas on Prantsusmaa noortel suitsetamise, joomise ja narkootikumide tarbimisega?

Tavaliselt on see keelatud alla 18aastastele, nagu siingi (Eestis), aga ikkagi rohkem kui 50% koolinoortest suitsetavad ja joovad alkohoolseid jooke.

Mõned ööklubid on avatud ka 16aastastele ja seal on noored tih ti v äg a p u r ju s . K an ep it suitsetatakse aina rohkem ja rohkem. Kui noor jääb alkoholiga politseile vahele, ütleb politseinik tihti, et alaealine ei tohi juua, kuid kanepiga on teisiti, kui sellega vahele jääda, viiakse noor kohe politseijaoskonda, teavitatakse vanemaid ja tehakse trahvi.

Tegeled ka jalgpalliga, mitu aastat oled ning mis positsioonil mänginud ja ka väiksemaid treeninud? Oled võitnud ka suuremaid karikavõistlusi?

Alustasin 1998. aastal jalgpalli mängimisega, aga väiksemaid olen treeninud nüüdseks juba viis aastat. Kuni 10. eluaastani mängisin tipuründes, peale seda, 11aastaselt hakkasin mängima

keskkaitses ja mängisin seal 18aastaseni, peale seda, tänaseni, olen mänginud väravavahina.

Oled väga aktiivne noor, kust Sa leiad energiat kõikideks nendeks tegevusteks, millega tegeled?

Ma ei teagi... Ma arvan, et saan energiat inimestega koos olemisest ja nendega suhtlemisest, sest mulle ei meeldi olla üksi ja raisata oma aega teleka ees vedeledes.

4

Intervjuu LITTERA

Andrei Hvostov MARI Mikson

Meedialaagris käies oli mul

võimalus teha intervjuu Andrei Hvostoviga. Intervjuu tegin koos Tallina tüdruku Sandraga. Algul, kui meile see variant pakuti, olime suhtleliselt šokis, sest ettevalmistusaega oli ainult 10 minutit, küsimusi polnud ja teavet Hvostovi kohta teadsime minimaalselt. Ühesõnaga, meid visati külma vette, aga saime hakkama, endalegi üllatuseks väga hästi.

Hvostov on uskumatult otsekohene ja uskumault veidrate mõtetega mees, aga see on nii lahe. Koju tulles tahtsin kõigile rääkida, kui ägeda mehega oli minul võimalus kohtuda. Rääkisin tema ideedest, mis olid kõigi arvates täiesti absurdsed, aga tundsin, et minu kohustus on nüüd samamoodi kõike neid mõtteid põhjendada, nagu tema seda tegi. Esimene asi, mis ta meile ütles, et meiega on hea rääkida, sest me ei julge talle vahele segada ja ta võibki maad ja ilmad kokku rääkida, enne kui uue küsimuse esitame, ja nii see oligi.

Kelleks te end ise peate, kas kirjanikuks, ajakirjanikuks või ajaloolaseks?

Seda võib tegelikult kujutada nii, et ma istun kolme tooli peal korraga. Ja kui ma ei mahuks, siis tõenäoliselt lamaks üle nende kolme tooli, üks on siis žurnalistika, teine ajaloo ja kolmas kirjaniku tool. Ja minu elu jooksul on need toolid olnud

erineva mugavuse või pehmuse astmega. Siis, kui ma alustasin ülikoolis, olin täiesti veendunud, et minust saab ajaloolane. Žurnalistikaga tegelemine oli võiamalus natuke kõrvalt teenida. Aga nagu see elus tihtilugu juhtub, siis asjast, mis oli minu jaoks kõrvaltegevus, sai elukutsumus. Möödus umbes 10 aastat ja ma sain korraga aru, et ajakirjanik olla Eesti ühiskonnas 1990ndatel pole üldse mingisugune uhkuse asi. See on kõikide eluvaldkondade professionaalide üldine suhtumine ajakirjanikesse, et sa oled lihtsustaja, et sa oled pinnapealne, mingisuguse kergesti seeditava pudi tootja ja siis selle pudi laiale auditooriumile, lugevatele massidele, telekat vaatavatele massidele, lusikaga sisse söötja.

Mõne tõsise professionaali, mõne tõsise eluvaldkonna inimese jaoks oledki nagu idioot.

Siis mulle tunduski, et prooviks natuke rolli muuta – hakkaks kirjanikuks. Kirjanikke peetakse ikka rahva mõistuseks ja südametunnistuseks, kõlab nagu õilsalt. Siis ma kirjutasingi oma esimese raamatu. Nüüd ma ise identifitseeringi end aina enam ja enam kirjanikuna, aga üllataval kombel enamik lugejaskonnast peab mind siiski esmajärjekorras ajakirjanikuks. Ma ei ole sellest märgist, mis on mulle otsaette löödud, lahti saanud.

Tõenäoliselt ma ei saagi sellest kunagi lahti. Hetkel ma proovin olla mingi hübriidinimene, veidi kõigest kolmest.

Kas on võimalik olla hea inimene ja hea ajakirjanik ühekorraga?

Ei. Ühekorraga hea inimene ja hea ajakirjanik olemine lihtsalt ei tule välja. Ajakirjanikku võib võrrelda kirurgiga. Ütleme näiteks, et kirurg peab amputeerima patsiendil jala ning on kriisiolukord ja valuvaigistit ei ole. Siis kirurg lihtsalt amputeerib valuvaigistit kasutamata ja pärast seda võib öelda, et ta on julm ja tundetu inimene ning ta isegi ei minestanud seda tehes. Kirurgid on õppinud oma patsientide valu endast mitte läbi laskma. Kui lased endast oma patsiendi valu läbi, siis arstina ei pea sa vastu rohkem kui kaks, kolm aastat.

Siit võib tuletada, et arstid on vilunud, arstid ongi sihukesed julmad ja arstid on pahad inimesed. Nad teevad selliseid asju, mida tehes meie, normaasled inimesed, kaotaksime tõenäolislet kohe teadvuse. Kui tuleksime teadvusele, siis kohe kahetseksime, et oleme teadvusele tulnud ja kaotaksime uuesti teadvuse. Aga nemad?

Nad ei lähe isegi hulluks kõige selle juures. Ja nad on tegelikult hästi-hästi toredad inimesed, aga samas vaata, millised monstrumid. Muidugi on ideaal, et oleksime kõikides oma otsustes 100%-liselt head inimesed, aga paraku on see võimatu.

LITTERA

Intervjuu

5

mees, kes teab, mida räägib Nimetage palun kolm asja, mida peab kindlasti meeles pidama, kui on soov saada ajakirjanikuks.

Esiteks, tuleb koolis hästi palju õppida, ja mitte seetõttu, et siis saab ülikooli sisse tasuta kohale, vaid tegelikult ka. Mina olen näiteks reaalainetes täiesti saamatu, kuigi ma käisin matemaatika-füüsika eriklassis.

See ahistab siiani aeg-ajalt mind ja segab töö tegemist. Selles mõttes ei ole ajakirjanikul mitte ükski teadmine üleliia. Kõik, mida koolis on võimalik tundides saada, seda tuleks ka õppida. Teiseks tuleb aegsasti hakata endale paksu nahka k a s v a t a m a , s e d a kriitikataluvust, et siis, kui te kunagi jõuate oma esimesele töökohale, esimesse toimetusse ja teie esiemsed katsetused ei ole võibolla perfektsed ja mingi kuri toimetaja, vanemtoimetaja või peatoimetaja ütleb midagi hästi halvasti, tuleb lihtsalt õppida seda taluma. Ma ei tea, kuidas on see üldse võimalik, aga tegelikult olemegi kõik oma iseloomult niivõrd erinevad, et mõned ongi oma loomu poolest flegmaatikud ja teised sellised ülikergelt plahvatavad koleerikud. Kuid ajakirjanik ei tohi olla üli-ülitundlik, pigem olla juba flegmaatik. Kuigi ma pole kindel, kas seda on võimalik harjutada. Vähemalt võiks selle siis enda kui ajakirjaniku kujunemise loos võtta eesmärgiks, võibolla on siis võimalik selle poole liikuda. Tuleb õppida mingeid rolle võtma, nagu näitlejad

teevad. Kolmandaks, mmm.. see on nüüd see teema, kus ma ei taha kasutada sõna korruptsioon, aga te puutute ajakirjanikena kokku inimestega, kes püüavad teid mõjutada mingisuguste nende endi eesmärkide saavutamiseks, omakasupüüdlikel eesmärkidel, ja see ei pea isegi olema mingi rahaline ümbrik, mis on tihkelt täis löödud 50euroseid kupüüre, kuna mõjutada võib kümneid erinevaid teid pidi. Näiteks saad ajakirjanikuna kutse presidendi vastuvõtule ja tunned end sellest väga meelitatuna ning siis edaspidi proovid meie kallist presidendist kuidagi eriti soojalt kirjutada, et võibolla ta kutsub ka järgmine kord jälle. Selles mõttes, et on väga palju erinevaid võtteid, kuidas ajakirjanikega üritatakse manipuleerida, tema egot ja enesearmastust ära kasutada.

See tuleb lihtsalt aegsasti endale selgeks teha ja olla nii vähe mõjutatav kui üldse võimalik.

Kas tänasel päeval on ka mõnda oma teost piinlik lugeda?

Jah, kõiki. Ma vihkan oma tekste. Enda ajakirjanduslikke tekste on hästi raske lugeda, ma väldin seda. Ma ei oska isegi põhjendada, miks, selleks, et teada saada, peaksin tõenäoliselt psühholoogi juurde minema ja küsima, milles on asi.

Kasvasite üles Sillamäel ja olete kirjutanud sellest raamatu “Sillamäe

passioon”. Mille poolest Te olete erinev näiteks Tallinnas üles kasvanud noorest? Mis oli seal teistmoodi?

Mul on täiesti teistsugune elukogemus, kui Tallinnas üles kasvanud inimesel. Ma ütleks, et isegi unikaalne, ning see on eelis. Sillamäe on mõnes mõttes anomaalia, nagu piiri peal olev n ä h t u s . Ta o n f a k t i l i s e l t , geograafiliselt ja administratiivselt Eesti riigi territooriumil asuv linn, aga vaimselt asub ta hoopis kusagil mujal. Vaimses mõttes ta ei ole Eesti linn. Seepärast ongi anomaalia ja sel ajal, kui mina seal elasin, oli ta ka suletud linn.

Selle elanike geograafilses vaimsuses linnad Tartu ja Tallinn üldse puudusid. Oli vaid Leningrad ehk Peterburg, linn, mis ei tahtnud Eestist midagi teada. Sillamäe oli nagu maailm omaette, seal kasvades ja koolis käies tunnetasin seda väga teravalt. Ma elasin ja kasvasin üles mingis omapärases getos, kus ma olin vähemuse esindaja.

Kas teil on kunagi plaan tagasi minna Sillamäele?

Miks?

Kuigi mind sinna ikka vahel kutsustakse, siis ma ei taha sinna getosse enam tagasi minna. Ma võiksin minna sinna kunagi võibolla kirjanikuna, sest kirjanikul on ükskõik, kus ta on, aga ajakirjanikuna poleks mul seal mitte midagi teha. Ma ei saaks seal hakkama.

6

Sõpruskool

LITTERA

Foto: Erakogu

Foto: Erakogu

Sõpruskool Kilingi-Nõmmel EGELYN Oja

Paide Gümnaasiumi 10. klass

käis oktoobrikuus külas Kilingi-Nõmmel, kus loodi sõbralikud sõprussuhted sealse 10. klassiga. Päev möödus väga kiirelt ja tegusalt, mängiti ekstreemseid mänge ja leiti endale palju uusi sõpru. Nüüd ootame pikisilmi ka neid Paidesse külla.

Selle plaani kõige suuremaks eestvedajaks oli meie klassijuhataja Jaanus Moppel, kes on ise olnud Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis õpetaja. Lepiti mõlema kooli jaoks sobib päev kokku ja oligi minek. Päev algas sellega, et tutvustati linna tähtsamaid ja suuremaid kohti,

siis näitasime mõlemad enda koolist ja klassist slaide.

Mängisime päeva jooksul väga palju erinevaid tutvumis-ja seltskonnamänge, mis olid üpriski lõbusad, ning sai veelgi rohkem tuttavaks uute inimestega. Sealse koha leivanumbriteks olid squash ehk seinatennis ja metsas mängitav disc-golf. Kaetud oli ka Rootsi laud, kus leidus kõigile midagi sobivat süüa. Kool jättis väga hea mulje, sest kogu päev oli hästi organiseeritud ja oli palju vaeva nähtud külaliste vastuvõtmisega. Lõpus tegime ka grupikalli ja nagu kombeks, saadeti Facebookis üksteisele sõbrakutseid. Nii oligi see positiivne ja tore päev KilingiNõmmes läbi. Kõigile meeldis

sõbruskooli valimise plaan, sest vähemalt Paides pole selline asi populaarne ja see oli lõbus meelelahustuslik ekskursioon.

Kui võrrelda tänapäeva nõukogude ajaga, siis nüüd on palju lihtsam sõpruskoole valida ka välismaalt, sest piirid on lahti ja nii on hea reisida. 10. klassil on veel arenemisruumi, äkki leiame Euroopast ka endale sõprusklassi.

Nüüd ootamegi ka neid veebruarikuus Paidesse külla, et saaksime oma linna ja kooli tutvustada ja sõbrussidemeid veelgi täiendada. Tore asi jälle gümnaasiumi ajast, mida kunagi on hea meenutada.

Mõte

7

LITTERA

Me hoiame nõnda ühte...

Me hoiame nõnda ühte ... ja muud me ei vaja tuge kui üksteise selged õlad ja muud me ei vaja tuge kui ühised rõõmsad võlad mis üheskoos tuleb meil kesta ... neid meri ei saa meilt pesta ... kas oskame hoida kõik ühte ...

Paul-Eerik Rummo

ENE Airik

Inimene on sotsiaalne olend ja seetõttu vajab ta iseenda määratlemiseks teisi inimesi enda lähedusse ja enda ümber.

Talle on oluline kuuluda nende hulka, kellega tekivad ühised mõtted ja soov koos tegutseda.

Mõned ühtekuulumised võivad kesta terve elu, nagu perekonna või suguseltsi liikmeks olemine.

Teistele on antud oma aeg, kuid soodsatel tingimustel võib ka siin ühe(k)s olemise tunne jätkuda peale reaalset kõrvuti eksisteerimist. Miks muidu korraldame aeg-ajalt oma klassi või kooli kokkutulekuid?

Kohtumine endiste koolikaaslastega on ka kohtumine iseendaga nooruspäevilt. Kuigi iga aastaga saame ju vanemaks, siis millegipärast need, kellega sai ühes klassis tarkust taga nõutud või koos kooliteed käidud,

jäävad meie silmis just nii nooreks (meie ise muidugi ka), nagu nad olid siis, kui astusime iseseisvasse ellu ja lahkusime üksteisest.

Mis seob meid rohkem – kas ühised pingutused saavutuste nimel (klassi võit spordivõistlustel, edukas esinemine aktusel või koolipeol, vanapaberi kogumine) või koos tehtud tembud, mida hoolega varjasime ja oleme siiani saladuses hoidnud? Igatahes on meil jagada midagi ühist, midagi sellist, mille üle olla uhked või mille pärast tunda veel praegugi piinlikkust. Kindlasti on meie elus omal kohal nii ühed kui teised, sest selliselt me koos kasvasime, saades tuge heast ja õppides läbi halva.

Kuulumine kuhugi või kellelegi (mitte omamise mõttes) eeldab vastutust, sest ühiselt tehtud tegude tagajärjed sõltuvad igaühest eraldi ja kõigist koos.

Kui midagi läks korda, andsid selleks kõik oma panuse, ka siis, kui see algul nii välja ei paistnudki. Samuti oli igaühel oma osa ebaõnnestumistes, nii neil, kes tegid, aga mingil põhjusel valesti või halvasti, kui ka neil, kes kaasa ei aidanud, vaid vaatasid lihtsalt kõrvalt.

Kokkutulekutele tulevad kas vähesed või paljud, aga enamasti kunagi pole kohal kõik. Mõned on juba meie hulgast lahkunud ja mõned viibivad kaugel eemal, üksikud ei pea seda üritust endale oluliseks. Kõige olulisem on tunda oma südames, et kuulud kokku nendega, kellega koos möödusid lapsepõlv ja õpinguaastad, mille tähtsust inimeseks kujunemisel on raske üle hinnata.

Lugu on kirjutatud kooli aastapäeva eel ning on avaldatud ka Paide Linnalehes.

8

Aabitsapidu

LITTERA

Aabitsapidu JANNE Rihe

Neljapäeval, 15. jaanuaril leidis aset traditsiooniline abiturientide ja esimeste klasside ühine üritus aabitsapidu. Aabitsapidu on märk sellest, et esimese klassi jaoks oluline raamat, aabits, on läbi saanud ning tähed selged.

Kuna peo teemaks olid aabitsategelased, olid kõik oma ülesannet täitnud ning vasavalt riietatud. Peol tulid esimese klassi laste poolt esitusele laulud, luuletused ja näidendid, mille tekstid pärinesid aabitsast.

Oma panuse andsid ka abituriendid, kelle esitatud näidend põrsas Pambust pakkus väikestele palju nalja ja rõõmu.

Peo lõpus premeeriti kõiki esimese klassi lapsi šokolaadimedaliga, tänukirjaga ning abituriendid ulatasid lapsele, kelle olid esimesel septembril kooli viinud, pildi, meenutamaks esimest koolipäeva.

Aabitsapidu pani mind ajast tagasi rändama ning meenutama oma esimest klassi. 12 aastat tagasi pidasin samuti aabitsapidu, kuid siis hoopiski teises rollis. Kuigi ma enda

esimese klassi peost suurt ei mäleta, on mul siiski eredalt meeles ärevus, mis mind valdas, kuid samas ka aukartus kooli vanimate õpilaste ees. Selliste sündmuste meenutamine teeb alati südame soojaks ning paneb taga igatsema lapsepõlve, mil elu ei varjutanud ükski murepilv.

Aabitsapeo juures pakkus minu jaoks eriti suurt rõõmu sära ja ehtne rõõm väikeste silmis, kes olid üritusest äärmiselt õhevil.

Oli näha, et nad olid oma esitustega palju vaeva näinud.

Loodan, et see üritus jättis nende lapsepõlve kustumatu mälestuse.

Lapsed küll ei riietanud end aabitsategelasteks, kuid neil olid toredad peavõrud, kus oli näha, kes nende tegelaskuju pidi olema.

Aabitsapidu

LITTERA

e.

nistus

s

Iga lap

bitsa sai aa

t tun se ees

i

l채bim

P채evajuhid riietasid end kukeks ja kanaks.

1. klassi lapsed esitasid koos mitu laulu.

9

10

Doonorlus

LITTERA

Verevendlus KRISTOFER Jürisoo

Veri, nõelad, arstid, valu. Ma

tean liiga palju inimesi, kes neid kardavad. Lausudes isegi ühe neist, näen, kuidas teise inimese silmad suurenevad kahekordselt ja mõni hakkab värisema. Tihtipeale kipun ma naerma. Mitte küll nende üle, vaid nende reaktsioonide ning kuidas ma nendes nii palju ennast näen. „Tädi nühkis ja nühkis...”

Ka mina kartsin nõelu ja arste ja kõike sellega seonduvat. Kui pisem olin, siis alati oli ema arstil kaasas. Nii enne kui ka pärast vere võtmist olin kindlalt tema külge klammerdunud. Siis tõmmati mind tema juurest ära, asetati toolile ja hakati kätt nühkima vatipadjaga. Žgutt tõmmati ka kõvasti ümber käevarre. Tädi nühkis ja nühkis ning siis kadus korraks silmist.

Tagasi tuli ja juba nõelaga, mis oli küll pisike, kuid olles näinud

igasuguseid Ameerika filme, meelestasin end negatiivselt.

Olin kindel, et sinna ma suren.

Puhkesin isegi nutma, kui arstitädi lähenes nõelaga, et see mulle veeni torgata. Jäi tunne, nagu võtaks ta minult tüki küljest. Mitte küll küljest, aga seest. Torge tehtud ja verega tehtud mis vaja, pisteti mulle vatipadi torke koha peale ning lubati ema juurde tagasi.

Katsumus oli läbi. Tundsin, nagu oleksin vallutanud Everesti tipu.

Sain vanemaks, kadus ka hirm nõelte ees. Mina kasvasin ja nõelad jäid aina väiksemaks ning julgesin ka arstidega rohkem suhelda, mis hõlbustas kindlasti minu käike Pärnu 56 asuvasse Paide Perearstikeskusesse.

Tihedate arstilkäikude ja sõprade kaudu jõudis minuni ka info doonorlusest. Enam-vähem pool aastat tagasi oli veel minu suur ja k i n d e l p l a a n m i n n a Ta r t u Ülikooli meditsiini õppima.

Nüüd on see idee ära vajunud, kuid see ajendas (lisaks ka veel teiste aitamine, loomulikult) minna ja proovida. „Kui ta rääkima hakkas, tardusin hetkeks.”

Esimene kord, kui sammusin kindlalt Paide Kultuurikeskuse väikesesse saali, olin natuke närvis, peab tunnistama. Läksin kolmest administraatorist ühe juurde ning kuulasin, mis tal mulle öelda oli. Kui ta rääkima hakkas, tardusin hetkeks. Ma ei kuulnud mitte midagi. Nägin ainult, kuidas suu liikus.

Vaatasin hetkeks ringi ja siis vaikselt nihkusin laua poole, et kuulda mingisugustki heli.

Jõudsin piisavalt lähedale, kui juba kuulsin, mis tähtis jutt üle laua minu kõrvadeni jõudma hakkas. Leidsin õige sageduse, tuli välja. Üks mure lahendatud.

Doonorlus LITTERA

11 elus. Naerusuil suundusime oma meeneid lunastama. Eelmine kord võtsin šokolaadi, mis oli igati õige otsus. See maius on jumalik. Seekord, mõtlesin veidi praktilisemalt ning haarasin nutikindad, mida läheb nii praegu kui ka tulevikus küll ja veel vaja.

Doonorlus on lihtne viis kedagi aidata. Foto: Erakogu „Ähh, toru valesti küljes!”

Edasi liikusin juba kontrolli, kus tehti kindlaks, kas ma ikkagi saan verd anda või mitte. Kõik läks üpris ladusalt ning sain lõpuks lamada alusel ning medõde nimega Tiina torkas mulle nõela veeni ja verd hakkas voolama.

Pigistasin rahus südamekujulist palli ning siis hakkas järsku midagi piiksuma. Paanikasse ei sattunud, kuid väike hirm tuli ikkagi sisse. Tiina tuli vaatama, mis viga ja avastas: "Ähh, toru valesti küljes!" Ma ei teadnud, kas naerda või nutta, kuna olukord oli nii naljakas ja samas ka tõsine, minu arvates. Mina kipun kõike väga dramaatiliselt võtma. Kui masin hakkas piiksuma, siis mõtlesin kohe, et ma olen mingi surmava haigusega nakatunud ja sealt vallandub sündmuste ahel, mis ei lõppe hästi. Vahel on naljakas, vahel isegi hirmuäratav. Aga nagu näha, kuna ma kirjutan siin, siis laabus kõik täitsa normaalselt.

„Arusaadav, et mees kardab, kuid see oli lausa komöödia...”

Teine kord andsin enda verd jaanuari keskel. Läksime lausa mitmekesi. Meid oli kokku neli.

Margo kartis kogu protsessi kõige enam, kuna see oli tema esimene kord. Arusaadav, et mees kardab, kuid see oli lausa komöödia, mis seal vahel toimus.

Hüsteeria ja surmahirm. Minul endal läks kõik täiesti korralikult. Õde Olgal oli natuke raskusi mu veeni leidmisega, aga lõpuks sai hakkama. „Kellelgi hakkab ninast verd jooksma ja juba huilgavad sireenid nagu maailma lõpp oleks käes.”

Pärast vere loovutamist päriti, kas minuga on kõik korras. Nalja selles olukorras väga teha ei saanud, kuna muidu oleks kohe paanika tekkinud. Vähemalt nii juhtub igas Ameerika filmis.

Kellelgi hakkab ninast verd jooksma ja juba huilgavad sireenid nagu maailma lõpp oleks käes. Ning oh imet! Ka Margo oli

Peale seda istusime laua taha, kus saime juua mahla ja küpsist süüa, et pärast liigselt ära ei väsiks. Ühed küpsised, mis seal pakuti, olid üllatavalt head.

Siiani pole leidnud neid kusagilt poest. Muljetasime ka eelmisest korrast ning sellest, kuidas mina ja Madleen õpetaja Krabi tundi hilinesime, kuna annetasime verd. Naersime, et kui jõudsime kolmandale korrusele, olime mõlemad jube väsinud ja kartsime tunnis peapesu saada.

Kuid fortuuna naeratas meile ning meid tembeldati lausa patriootideks.

Doonorlus on populaarne, seda ei saa eirata. Muidugi võiks olla sellise väikese heateo tegemine veel populaarsem, kuid ei saa välistada, et kõik seda teha ei saa.

Mõlemal korral, kui olen verd andnud, oli väike saal täitsa täis.

Rõõm oli näha, et inimesed teevad midagi selle nimel, et keegi teine jääks ellu. Ning ma olen kindel, et ei ole ainus, sest kunagi ei või teada, millal mul läheb kellegi teise verd vaja.

Sellega seoses kutsun kõiki, kes on vähemalt 18-aastased, veredoonoriks. Nänni saab ja diplomi saab esimene kord. Hea tunne tuleb veel lisaks. Ja mis peamine, tasuta süüa ja juua saab!

12

Rakett 69

LITTERA

KAISA Lütt

Rakett 69 on reaalteemaline saade ning seal saab näha ka meie oma gümnasisti Kaarel Siimutit. Esimene saade toimus 17. jaanuraril.

Saatese said ainult 15 osalejat: 6 otse ning 9 valisid välja kohtunikud. Nende 15 võistleja seas oli ka Kaarel. Saatesse pääsemiseks tuli lahendada rida ülesandeid. „...ämber, kivi ja tool.”

Esimeseks ülesandeks oli vaja omavahel kokku siduda üksteisest kaugel asetsenud 2 nööri. Abivahenditeks olid ämber, kivi ja tool. Teiseks ülesandena tuli lilla vedelik gaasiga muuta läbipaistvaks. Ka Kaarlit saab mõneks hetkeks selle ülesande juures näha.

Kolmandana tuli hammasratta puslesse liita 5 hammasrattast nii,

et hammasrattad saaksid kõik korrapäraselt liikuma hakata.

Neljandana tuli leida üles lülitid, mis paneksid rohelise tule põlema. Õige lülituse järel sai otse edasi, vale lülituse korral sai võistleja lisaülesande.

Teises saates jagati 15 noort 3 rühma: oranžid, sinised ja rohelised. Kaarel oli roheliste tiimis.

Noortel tuli lahendada 2 ülesannet. Esimesena anti rühmadele pikk jupp nööri, kummipael ja ämbrid.

Nöörijupid ja kummipael tuli omavahel nii kokku siduda, et oleks saanud tõsta kaugemal asetsenud ämbrit. Võistlejad pidid tõstmise ajal olema ämbritest 1,5 meetri kaugusel. 5 ämbrit tuli üksteise peale tõsta. Ülesandega sai kõige kiiremini hakkama roheline tiim.

Teise ülesandena viidi tiimi kapten teise ruumi koos raadiosaatja ja kuubikuga, millel olid rohelised täpid peal. Teistel tiimikaaslastel oli alus, millel oli 3 rohelist täppi, üheksa suurt klotsi ja raadiosaatja.

Meeskonnatööna pidid nad üksteisele seletama läbi raadiosaatjate, kuidas, kus, milline klots olema pidi. Võitjana väljus taas roheline tiim, teiseks jäid oranžid ja kolmandaks sinised.

Kuna rohelised võitsid mõlemad mängud, siis said nad valida, milline tiim peab oma meeskonnast 2 tiimikaaslast duellile saatma. Duellile läksid kaks sinise tiimi noort, üks nendest oli kapten. Kapten pidi kahjuks ka saatest lahkuma.

LITTERA

Rakett 69

13

on orbiidil

Kolmandas saates tuli esimese ülesandena ehitada laudadest sild, et saaks sellest üle minna. Lauad pidid olema ühendatud ilma naelteta nii, et need kannaksid kõiki meeskonna liikmeid.

Rohelised, kes olid juba alguses liidrid, võitsidki selle ü l e s a n d e . Te i s e s ülesandes tuli ehitada 2meetrine torn, mis lõpuks kannaks 10 sekundit 0,5 kg raskust. Tuli disainida mooduleid ja need omavahel pärast ühendada.

Seelord võitis napilt sinine meeskond rohelisi. Kuna ükski meeskond ei võitnud mõlemat ülesannet, siis said kohtunikud valida ühe duellile mineja oranžist tiimist. Kohtunike valitud võistleja pidi Foto: Rakett 69 valima omale vastase Kuidas tundusid esimese enda tiimist.Duellil tuli neljast saate ülesanded? erinevast klotsist laduda püramiid. Võitis kiirem. Ülesanded oli head. Vaja oli kiiret ja loogilist mõtlemist. Ühel pikal vahetunnil sain ma Kaarliga intervjuu teha.

Köite kokkusidumises läks mul veidi rohkem aega, kui ma Kuidas sa saatesse sattusid? o l e k s i n t a h t n u d .

Ma olen eelmisi hooaegu Keemiaülesannet teadsin ma vaadanud ja siis ma mõtlesin, et unepealt. Kolmandas ma ülesanded on üsnagi lihtsad. hakkasin lihtsalt suuremast Terve suvi oli mul kinnisidee, et hammassrattast pihta. Neljandat ma pean proovima sinna ülesannet nägin ma esimest saatesse saada. Nii ma lõpuks korda ja seda ma ei osanud. sinna ka pääsesin.

Viienda ülesande tegin ma kiirustades ära.

Mis tundeid esimene saade tekitas ja kas sa olid närvis?

Ma sain sinna rajale alles kell 5 öösel ja olin päris väsinud. Mu aeg ei olnud kõige parem ja lootused vaid langesid, kuid kui mu nimi siiski välja öeldi, olin väga õnnelik.

Kas sulle meeldib pigem ülesandeid üksi lahendada või teistega koos?

See oleneb ülesandest.

Pigem meeldib tegelda rühmas, sest seal tuleb alati rohkem ideid ja on rohkem abikäsi.

Mida sa soovitaksid teistele koolikaaslastele, kes tahaksid ka näiteks tulevikus sinna saatesse minna?

Seda ei tohi karta. Kui sa reaalselt tahad sinna minna, siis sa lähedki. See ei tohiks olla kättesaamatu või helesinine unistus, sest see on võimalus kõigile.

Kuidas sa oma aega suudad sisustada nii, et sa jõuad olla koolis ja saadet tegemas käia? Üldjuhul toimuvad lindistamised sellistel aegadel, mis kõigile sobivad.

14

Isikulugu

LITTERA

Kristofer Jürisoo: MARI Mikson Mida tähendab sinu jaoks vaba aeg?

Vaba aeg? See on vist mingi lahe asi, mida ma kogenud pole? Seda ütlen ma sellepärast, et mul sellist asja ei eksisteeri. Heakene küll, paar tundi vahel on aega iseendale, kuid muidu on olukord järgmine: jookse sinna, jookse tänna, käi koolis, õpi, ürita tuba korras hoida (mis ei õnnestu mitte kunagi), tantsi, laula jne. Ma ei tea, pea peal seisu pean vist ka veel ära õppima ja siis olen kõike teinud. Kuid tegelikult minu vaba aeg on arvatavasti magamine.

Jah, magamine. Hea, soe ja suur tekk ning lihtsalt lülitad end välja.

Autoga on ka lahe ringi sõita. Ma olen vist sõltuvuses... Ei möödu nädalat, kus ma ei aja oma 93. aasta Ford Escortile, mida me kutsume Clipperiks, häält sisse.

Tihti hõivab auto koos minuga ka osa abiturientidest. Seega, käituge ilusti, lapsed, PG abituriendid jälgivad teid. Meie silmad on kõikjal.

Milline on sinu suhe hommikutega?

Minu suhe hommikuga ei ole just kõige roosilisem. Ma vihkan hommikuid. Ma ärkan alati üles, nagu ma oleksin kohe suremas, mu juuksed on jubedad, nendega oleks keegi nagu tolmu pühkinud või midagi. Ning tihtipeale on universum öö jooksul keeranud mulle käru ikka päris mitu korda. Ükskord, kui olin juba õndsasse unne vajunud (jube hea oli), ärkasin järsku öösel üles.

Tundsin, et midagi on valesti.

Vaatasin enda ümber ringi ning märkasin, et mu voodipesu oli kadunud. Nagu KÕIK asjad.

Tekk, padi ja lina. Mis mul muud üle jäi kui neid otsima minna. Ega ma siis nagu kass pole, et tõmbab kerra ja kohe on hea soe. Muidugi leidsin ma kõik oma kadunud asjad üles. Tekk viibis näiteks duššikabiinis, lina oli verandal nurgas ning padi oli diivani all.

Kujutage nüüd ette mind oma

elutoas, kõik asjad kaenlas, mõtlemas, et jumal hoia, kuidas nii juhtuda sai?! Tihtipeale ma lihtsalt naeran ka enda üle nendes olukordades.

Meenuta, millega tegelesid viimati, kui juhuslikult silmad kinni vajusid?

Enne, kui ma magama jään, vaatan tihti telefoni teel YouTube'ist videosid. Mingeid täiesti suvalisi. Rumalaid kasse või kitsi. Kitsed on ühed lemmikud. Ja siis vahel muusikat ka. Muidugi on alati sellised olukordi, kus ma vaatan mõnda naljakat videot ja siis video paremal pool kõrval reas on loetelu, mida veel vaadata. Ning seejärel avastan ma end kusagil täiesti suvalises YouTube'i nurgas, kus roomavad ringi videod, mis jätavad nii külmaks kui ka šokeerivad kõige imelikumal moel. Proovige seda, see on hindamatu kogemus.

Kultuurišoki saate, ausalt.

LITTERA

Isikulugu

15

„Kitsed on ühed lemmikud, keda õhtuti YouTube’is vaadata.”

Mis on sinu aktiivsuse salavõti? Kuidas sa jõuad igale poole?

See võtmeke, millest Sa räägid, on mul võtmekimbus täitsa olemas. Seal on koduvõti, siis veel kapivõti, ÕE ruumi võti ja paar teist võtit ning see salavõti ka, mida keegi ei näe. Kuid see on päris tavaline võti, ei ole mingite erisustega ega midagi. Lihtsalt pistan selle võtme kusagile lukuauku ning bingo, olengi igal pool, kus vaja! Polegi vahet, mis lukuauk, auk on auk. Vahel kasutan ka ajamasinat. Et juhul kui vaja, siis lähen ajas tagasi ja jõuan ka sinna, kuhu enne ei jõudnud. Ei mingit raketiteadust.

Proovige ise ka.

Kuna oled koolis väga aktiivne, kas õpetajad saavad aru, et vahel sa lihtsalt ei jõua?

Parem küsimus oleks, kas ma ise saan aru, et ma ei jõua. Ega ma siis nende juude kurtma ka ei lähe, et ma ei jõua. Ikka, hambad ristis, proovin kõike teha. Vahel ma ei teagi, kas märgatakse ka, et ma midagi teen. See pole tegelikult tähtis, kuid lihtsalt tahaks teada, oleks huvitav.

Pigem märgatakse rohkem, kui ma tunnist kipun vahel puuduma.

Kallid õpetajad, ma tõotan, et ma ei puudu pea kunagi põhjuseta!

Saate rahulikumalt magada äkki nüüd.

Kuidas tuled toime ürituste korraldamisega?

Üpris kindlalt võin öelda, et mina ise olen üks suur nali, kui üritusi on vaja korraldada. Ma võtan tihti palju asju enda peale ning siis olen plindris. Okei, teeme nii, et sain nendega hakkama. Siis tuleb mingi muu probleem.

Näiteks, et esinejaid pole või et koosolekule ei saa keegi tulla.

Ma lähen alati jube pingesse ning vahel tahaks kõigi peale karjuda, sest midagi ei lähe plaanipäraselt.

See on pea igal aktivistil nii.

Murphy seadused kehtivad siin 150% ja IGA kord.

aktiviste on selliseid. Kuid enamus nii-öelda tõmblejaid on toredad inimesed. Natuke isemoodi, aga see ainult rikastab.

Ning igatahes on sellised asjad väga, väga, väga kasulikud. Teie silmaring laieneb, sõpruskond suureneb, te näete ja kogete uskumatuid asju. Samas võtke asja ka rahulikult ning pole mõtet võtta enda peale kümneid tegevusi. Luban, et teie elu on 10 korda kergem.

Olgu, oletame, et ületasime need probleemid. Üritus on kahe päeva pärast. Mina olen siis juba selline närvipundar, et jube.

Emotsioone, mis minust läbi käivad, on liiga palju, et neid kokku lugeda. Kord olen ma kuri, kord nutan, kord masetsen ja siis ma naeran hästi palju. Väga palju. Ning siis mind vaadatakse nagu mõnda hullu. Pilgud juba lausuvad: "Kuule, mees, mine Jämejalga." Ja ega need pilgud ei valeta ka. Ning siis läheb kogu üritus nagu valatult, kuid alati märkad midagi, mis natuke valesti läks. Ja siis on minu silmis kogu üritus luhta läinud. Nii see käib, karm reaalsus. Või olen lihtsalt mina selline imelik. Aga selline elu on isegi täitsa vahva vahel. Stressi on palju, kuid see on pikas perspektiivis seda väärt.

Kogemusi saab igaüks kohe ohtralt. Kui tohin end lisada aktivistide gruppi, siis julgen kõigi meie nimel väita, et enamus

Foto: Merle Rüütel

Varia

16

LITTERA

Ellu on ärganud kooli vaim!

Täna

hommikul oma trepialuses korteris koolijütside kiirustavate sammude saatel ärgates tuli mul mõte teiega rääkida. Mitte et mul seda võimalust harva oleks, kuid ainuke erinevus seekord on, et tahtsin selle ka kirjatähes jäädvustada.

Kui ma veel oma parimates aastates olin ja ükski mu 206 kondist ei valutanud, elasin punases majas Wittensteini linnuse külje all. Too koolimaja on küll väiksem kui praegune, kuid ka tollel on palju jutustada. Üks huvitav, kuid sama ajal hirmus s ü n d m u s j u h t u s neljakümnendatel, siis, kui oli Teine maailmasõda. Nimelt kukutas sõjalennuk pommi täpselt koolile pihta, nii et koridorist võis vaadata otse tähistaevast. Pärast seda olid õpilased sunnitud harima ennast nii ühes eramajas Pikal tänaval kui ka palvemajas Pärnu

tänaval. Kui saadi aru, et too koolimaja jääb väikeseks, siis hakati plaanima uue ja suurema ehitamist. See juhtus kuuekümne esimese aasta talvel. Ehitati kaks aastat ja nii ta valmis saigi. Isegi mina lõin paar kruvi seina ja juhendasin enda laiade teadmistega. Kuigi uus koolimaja ei olnud enam nii ilus punane, oli see ikkagi hea ja avar. Nüüd oli õpilastel hea pühendada kogu aur targaks saamisele, sest õppimine oli ju kõikide lemmiktegevus. Aga eks vahel pidi muuga ka tegelema, näiteks raamatute lugemisega, või siis, kui aega veel üle jäi, oma pioneerirätiku triikimisega.

Muide, üks suur sündmus on vahepeal veel toimunud, kui enne oli meil ainult pisike võimla, siis kahe tuhande üheksandal aastal saime enda kasutusse uhke spordikeskuse. Selle üle oli vist kõigil hea meel, võibolla ainult neil mitte, kellele sport ei meeldi,

aga selliseid meie koolis küll ei leidu. Vahepeal tehti muidugi koolis remonti ja pandi huvitavad tahvlid seintele kah, mis näitavad liikuvaid pilte, ja kui kirjutad midagi selle peale, siis saab ühe nupuvajutusega kõik ära kaotada.

Eks ta mingi mustkunst ole.

Selleks korraks aitab, olen isegi palju rääkinud, mul on tihe päev ja ma pean palju tähtsaid pabereid ära kaotama ja natuke sahtlites tuulama ning e-kooli segamini ajama. Muidu oleks ju nii igav, kui kõik oleks alati korras. Järgmine kord tutvustan iseennast ja räägin, kuidas ma siia sattusin, võibolla tuleb midagi muud huvitavat ka meelde.

Kohtume juba varsti!

Lapsesuu MARIELLE Kleemeier, KADRI Sibul Kes on poliitbroiler?

Kes on peibutuspardid? ,,Poliitbroiler on õpetaja.'' – Mona ,,Poliitik on poliitbroiler.'' – Karel ,,Poliitbroiler on väga tark inimene.'' – Steven ,,Poliitbroiler on president.'' – Remo

,,Kummist part, kellega püütakse loomi.'' – Karel ,,Peibutuspart on see, kes kogu aeg uhkustab.'' – Remo ,,Hernehirmutise teine nimi.'' – Sandra

Toimetus Peatoimetaja: Margit Kattai Korrektor: Ülle Rohtma Küljendaja: Kristofer Jürisoo Toimetus: Mari Mikson, Kaisa Lütt, Janne Rihe, Marielle Kleemeier, Kadri Sibul, Dianne Aalde, Egelyn Oja