Aprill 2015 by Dina Ressaar

HIND 0.50€

Littera PAIDE GÜMNAASIUMI AJALEHT

APRILL 2015

Hegely Klaus

Sander Laurson

Kristiine Kurema

t! a t as a a 0 le j 2 d ste u ! n e i l u d n te m l e a i j e n l ta o e e a d i im er õik t o t t i L äh k ele Ait egust pra

Kristjan Pihl

Käty Kuusemets

Rainer Lusmägi

Mari Mikson

Kaarel Siimut

Juhtkiri

LITTERA

JUHTKIRI Kõnnin

kolmanda korruse heledatest seintest piiratud punasel põrandal. See koridor, mille seinte vahele ja sisse on kolme aasta vältel kulunud tükike minust ja paljudest teistest, näib lõputult pikana. Mõtlen, et ta on justkui metafoor elu essentsile. Nii oma füüsilise kui oma immanentse olemuse poolest sarnaneb see koridor tunneliga, mille lõpus on küll valgus, kuid see valgus märgib üksnes ühe järjekordse läbitud eluetapi lõppu. Pikemas perspektiivis mõeldes jõume aga hoopis uude terminali, mis tähistab reisi jätku. Ent uskuge, teatud säral ja valgusel ei ole omane meile vaid kaugustest vastu kiirata, on olemas valgus, mida hoiame eneses ja võtame ta kaasa kohtadest, mis avaldavad oma v õ l u d e g a m i n g i t sõnulseletamatut erilist positiivset mõju. Koolipäeva lõpus ei ole siin kolmandal korrusel näha ja kuulda õpilaste ja õpetajate ruttavat, vahest kärsitut, siiasinna põikamist ja askeldamist. Taoline seisund tekitab minus sama petliku tunde, mida kogen vanavanemate talu õuel ärgates, vaid suvehommikuine taevas pea kohal, taamal kumamas tume metsapiir. Justkui oleksin vaid mina, ihuüksi, vaikuse ja enese mõtete maailmas. Aga see arvamus ja tundmus on illusoorne, sest nii, nagu kõnetab meid loodus, kõnetavad meid ka need pealtnäha hingeelutud heledad seinad siin kolmandal korrusel. Need seinad räägivad õpetajatest ja õpilastest, kes käisid sedasama koridori mööda ammu enne mind, ja neist, kes veel praegugi seda teevad. Vahel mõtlen, kui paljud neist inimestest on jäänud

meursault'likult võõraks ja kui palju on neid, kes siit lahkudes jäävad samamoodi võõraks? Silmitsedes neid seinu ja meenutades olnut, tajun, kuivõrd suure panuse on andnud mu enese kujunemise teekonnale nende seinte vahel olevad, vaimusilmas ilmuvad kogemused. Siit minnes ei pea ma niivõrd oluliseks, kui palju või vähe olen vaeva näinud faktiõppega ja mis sellest siit lahkudes minusse jääb. Kindlasti peaks igaüks ka faktidele andma koha enda kujunemisel, kuid veelgi olulisem on, kui koolielu koos õpetajate ja kaasõpilastega loob meis faktiõppest sõltumata mitmekülgse maailmataju ja avardab seda. Tihti on millegi või kellegi väärtust sõnadesse raske panna. Olen palju olnud olukorras, kui tajun mingi erilise paiga hõngu ja kellegi näilikku kohalolu. Ja taoline viirastuslik ilming põhineb tundel, mis see koht ja i n i m e n e m i n u s tekitasid/tekitavad. Alati toob see tunne minus naeratuse näole, ent õhus on vaid vaikuse tuhat vaikivat sõna. See kool, minu klassikaaslased ja tõeliselt head õpetajad on üheks sellist laadi t u n d e a l l i k a k s . Immanentsusfilosoofia ütleb, et inimene on ise koht, tal on kehaline ulatus ja piir, mida aeg läbib ja kulutab, ent ainukordsel kohal on võime jääda meeltes muutumatuks. Usun, et seesama tunne, mis tekkib minus oma kooli peale mõeldes, viitabki sõnale ainukordne. Kuigi asjaolu, et minu ja teiste abiturientide lahkudes on minu koolist saamas midagi muud, kui ta on praegu, on tema hõng minus talletunud erakordse tundena ja ma ei pea selle tunde taaselustamiseks isegi täpselt samas füüsilises kohas viibima.

Võib kõlada üksjagu tundetult, kui ütlen, et miskipärast ei valda mind sugugi eriline kahjutunne siit lahkudes. Või on see hoopis näiline ja kahjumeel jääb lihtsalt tohutu rõõmutunde varju, mida tunnetan, kui jalutan veel neid viimaseid kordi, mis mul Paide Gümnaasiumi õpilasena on jäänud, mööda seda pikka kolmanda korruse koridori. Vaatan oma koolimaja ja mõtlen, et sageli igatsevad inimesed teatud olukordade identset kordumist ja arvavad, et see on vaid võimalik aega tagasi keerates. Kes siis aega tagasi keerata saab... Isegi kui saaks, siis ei oleks minus tungi kasutada seda ahvatlevat võimalust. Ausalt öeldes ei oleks see ka sugugi vajalik, sest olenemata teatud paikadest eemaldumisel, on võlul erakordne võime jäädavalt meeltesse talletuda. Tarvis on vaid kompida sügavustes ja leida endas sellist laadi hingekeel. Ka ei avalda minus sügavat kahjumeelt asjaolu, et kirjutan arvatavasti viimast korda oma koolilehte. Püüan meenutada oma eelnevaid kirjutisi, aga mu mälupildis ei esine ükski neist kuigi eredalt. Eredalt on meeles ja siiamaani tajus vaid puhas kirg, millest kõik lood alguse said. Ja teha midagi kirest on kõige ehtsam nauding. Saan vaid soovida, et tulevate toimetuse liikmete lood valmiksid sellesama kire ajendil, sest ainult nii sünnivad meistriteosed. The Smiths laulab ühes oma loos (milles ma tajun kandvat meistriteosele omaseid printsiipe), et on olemas valgus, mis ei kustu kunagi. Niisiis, kõndides sellel kolmanda korruse heledatest seintest piiratud punasel põrandal, saab ühtäkki selgeks, et see on tõesti nii. Margit Kattai

LITTERA

Luuletus

Ammu oodatud päeval MARGIT Kattai Ammu oodatud päeval jääb lähtekoht algusesse ja mina kaon tuldud teelt kaugusesse seisan sihile seljaga nagu tagurdaks tulevikku Kas elul on kombeks niisama kiirelt me silme eest mõõduda nagu rongisõidu ajal eemalduvad meist märkamatult vaid vilksamisi nähtavad kevadvärvides puud? Miski pole jääv ei kevad ei armastus enne kui jõuame aru saada enne kui jõuame alustada ei ole enam võimalik tunda elu tervikut täpselt nii nagu eile oleks võinud silmapilk hetkede kogum ja meie nende osa või on hetked hoopis osa meist Rongi uksed avanevad nagu tarkuse ja teadmiste väravad peale tulevad uued ent näost on kõik samad tunnen mind alatult seljatagant külma, nii tugeva tuulena tõukavat nooruse mõistmatust hommiku soe päike on endiselt ergas

aga mina näen vaimusilmas halle pilvi pea kohal nende tõelus ei ole minust kaugel kuuldes vanadust kähedal toonil lausuvat kui vaid suudaks ja saaks nooruse mõistmatust nuheldes hääles kahetsus iseennast petta üritav vooruslikkus ja meil kõigil on see nägu Päike püüab küüniliselt ringutada oma eredaid hommikukiiri puude varju jääva viimase lumelaigu suunas ja lumi on sama põikpäine nagu ma ise ent arukam see viimane lumi võtab veel viimast muigab päikese suunas rahulolevalt varjatud varjust Unised silmad avanevad tundmatu kaasreisija suunas jälle see nägu ta istub minust kaugel meie vahel on mitu tühja istet kuhu on valgunud meie mõlema üksteisest eraldatud murede ja rõõmude maailmad Ja sellel ammu oodatud päeval lendab aeg veel kiiremini vahepeatusi pidamata maailma rõõme ja muresid jagamata

Mõtisklus

LITTERA

Tehnoloogiaajastu lapsed MARIELLE Kleemeier

Tehnoloogia

kasutus on muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Kuna praegused põlvkonnad kasvavad üles suuremas jaos iseseisvalt o r i e n t e e r u d e s internetiavarustes, on väga oluline märgata võimalikke ohte ning probleeme, mis sellega kaasas käivad.

määral arendab see lapse mõtlemist, kuid kas tal areneb välja ka suhtlemisoskus, loovus ning fantaasia, mida saame näiteks raamatutest. Seepeale tekkis küsimus, kas ta üldse enam õue tuleb või saab kõik igapäevatoimingud tahvelarvutis tehtud. Kõige jahmatavam näide on aga see, kui näen 7-10-aastaseid poisse trennis jalgpalli mängimas. Neil puudub igasugune tiimitöö oskus ning vastupidavus mängus kaasa joosta. Kui aga trenn lõpeb, saavad poisid kokku ning räägivad arvutimängudest. Ühest küljest positiivne majaelanikele, kes ei pea koduõuel laste kisa kuulama, aga hoopis halvem asjaolu on see, et enam ei veedeta aega õues mängides.

Ei tule üllatusena, et igapäevane elektroonika kasutamine kahjustab tervist. Uuringud on näidanud, et pidev tehnoloogia kasutamine põhjustab unetust, takistab lapse arengut ning tekitab ka sõltuvust. Seepärast peaksid lapsevanemad lastesse varakult süstima tervislikku eluviisi: käima ratastega sõitmas, veetma lastega ühe päeva värskes õhus või Olenemata vanusest peaksime mängima erinevaid pallimänge. igaüks endale leidma iga päev vaba hetke, et oma nutiasjad kõrvale Minu jaoks kõige parem näide on panna. Tuleks minna välja ilusat minu 6-aastane sugulane, kes ühel ilma nautima, või vihmase ilmaga päeval teatas mulle, et temal on lugeda üks põnev raamat läbi. tahvelarvutit vaja. Kindlasti mingil

Kaitsmine

LITTERA

Uurimistööde kaitsmine läheneb DIANNE Aalde

Käes on neljas veerand ja

11. klassi õpilastel on kibekiire aeg, sest uurimistööde esitamise tähtaeg 6. aprillil on jõudnud väga lähedale. Kirjade järgi peavad mustandid olema juba juhendajani toimetatud ja on veel viimased päevad aega teha parandusi oma töös. Uurisin, kui kaugel tegelikult oma tööga ollakse ja millised raskused protsessi käigus esile kerkisid. Küsitlesin ka 10. klassi õpilasi, keda ootab uurimistöö kirjutamine ees järgmisel aastal, ja küsisin, mida nemad sellest arvavad. Küsitluse põhjal välja kujunenud pilt on paljutõotav. Enamik õpilasi on oma tööga joone peal ja 6. aprilliks saab kindlasti nõuetekohane töö esitatud. Samas leidub ka neid, kes on pisut ajahädas, ja ka neid, kes juba praegu võivad kindalt väita, et sel aastal nende töö komisjonini ei jõua.

Oodatust suuremaid raskusi valmistas nõuetekohane vormistamine. Klausleid, mida tööd kirjutades täitma peab, on palju ja see muudab kogu töö kokkukirjutamise aeganõudvaks. Mõne jaoks kerkis töö käigus aga esile rohkelt raskusi, sest puudus ettekujutus soovitava eesmärgini jõudmiseks kuluvast töömahust, samuti jäi puudu teadmistest ja oskustest. Ka mina olin sunnitud töö käigus vähendama uuritava teema ulatust, sest esialgne visioon kujunes liialt ajamahukaks. 10. klassi õpilasi küsitledes oli hea kuulda, et mõtted, seoses järgmisel aastal ees ootavaga neil juba liiguvad. Leidub ka neidki, kellel on juba välja mõeldud oma uurimistöö teema. Kui ühest suust jäi vastustest kõlama see, et kogu uurimistöö müsteerium tundub hirmuäratavana, just kaitsmise osa. Samas oli hea näha, et tööde kirjutamise vajadusest saadakse

Olin e öd g algul üsna ö t e s mi tähta etasin a, i kõhkvel, kuidas näeb r u Uu ise vah s ei jõ lda, üldse uurimistöö välja. See a m i in ta õe esi , ja m valm av m . on uus kogemus ja võtan seda eb ajaks gend teen LE n tõsiselt, võib-olla liiga tõsiselt. e t L r läh ! Täh n ke mida et JÄ Kevad saabus välgukiirusel, kuigi t , o a, lge ma alt , et ma alustasin varakult. Selline tee hem on se eldam peale vä üüd ip ilja . r a töö nõuab palju vaeva, aga k k is h ag et n ääb liiga iga la Issand jumal, nädal j kõik, mis ei tapa, teeb i g i a idu n asj olin l ja pool töö esitamiseni. u tugevaks. M ätsi LE L j Ä Alustasin kokkupanekut neli J päeva tagasi, sõrmeküüned on näritud ja juuksed peast kistud. Oleks pidanud varem alustama, oleks kergem. Aga ei, laiskus võttis kontrolli üle.

aru ja peetakse tähtsaks, et peale gümnaasiumi lõpetamist ülikooli astudes oleksid teadustööde kirjutamise põhitõed teada ja oskus olemas. Kuna kaitsmine paneb põlved värisema nii meil, 11ndikel, kui ka 10ndikel, palusin 12ndikel anda mõni kasulik nõuanne, kuidas kaitsmisel ellu jääda. 1. Pöörake suurt tähelepanu oma töö vormistusele ja ärge kartke läbi kukkuda. 2. On oluline, et õpilane teaks igat külge oma tööst, sest õpetajad tuhnivad välja iga pisiasja. 3. Vastates tuleb jääda enesekindlaks, kahelda oma vastustes ei tohi, sedasi veenad ka komisjoni. 4. Esitluse puhul pole vaja slaidile liigselt teksti panna, slaid seinal ei tohi rääkida rohkem kui sina. 5. Esitluse tekst ei pea olema täiesti peas, kuid see jätab parema mulje, kui esineja on vaba ja räägib loomulikult. 12. klassi õpilased kinnitavad, et kaitsmist pole mõtet üleliia karta. Tuleb vaid endasse uskuda ja natukene vaeva näha.

Film

LITTERA

Mõtteid pärast filmi „1944” vaatamist Margit

Lennart Meri on oma teoses „Hõbevalgem“ sõnastanud mõtte, et minevikku (hõlmaku see indiviidi tasandil minevikku või suure hulga rahva minevikuajalugu) tundmine, teadmine ja enesele teadvustamine võib määrata selle, kuidas kujuneb tulevik. Teisisõnu kalduvad Meri sõnad suunas, kuhu peaks iga rahva juhtima ka ta elutarkus, ehk tunne oma minevikku ja õpi sellest, et muuta olude kulg kordumatuks, eriti kui kaldud oma minevikule tagasi vaatama pisar silmis ahastusega.

Siim

Sõda on mõjutanud nii noori kui vanu, nii naisi kui mehi. Nähes sõjas osalenud väikerahvaste saatust, tekib tunne, et sõjamälestused käivad kaasas ka praeguste noortega. Vanemad, vanavanemad ja filmid jutustavad lugusid, mis olid eestlastele täis hirmu, surma ja alandust. Negatiivne alatoon paneb noori samuti vihkama. Vihkamine on viinud lõheni eestlaste ja venelaste vahel. Koos sõnaga venelane meenuvad sõnad viha, reeturlikkus, küüditamine... Sõda hävitab väikerahvaid nii füüsiliselt kui vaimselt. Kas väikeriigi roll ongi olla ettur, olla kaotaja?

Kadri

Kristofer

Väikeriigid, pisikesed maalapid hiiglaslikul planeedil, mille pärast, üllataval kombel, võideldakse ebainimlikult palju. Suurriigid tungivad liiga tihti väikeste kallale, nagu annaks see üks maalapike suurele uue väärtuse. Selle keskel on väikeriik oma kodanikega, keda lastakse maha, visatakse vangi, küüditatakse, mobiliseeritakse võõrasse väkke... Keegi neist ei küsinud sellist saatust, see lihtsalt suruti peale. Elmo Nüganeni film kajastas kõke seda väga hästi, pani mõtlema eestluse, oma riigi ja sõja peale. Ka süütuse ja süütunde teema on oluline. „1944“ väärib ka teist kinokülastust.

Pärast filmi vaatamist tekkis tahtmine panna ühte saali Saksa ja Vene väes sõdinud mehed. Ma tahaksin, et nad koos vaataksid filmi ja teaksid, et neil on ühesugune minevik. Nad pidid võitlema selle eest, mille eest ei tahtnud, ning seal, kus ei soovinud. Kodus filmile mõeldes tundsin, et minus on peidus rohkem patriootlikku vaimu, kui olen arvanud või tahtnud arvata.

Film

LITTERA Margit

Aga minul või meil, nooremal generatsioonil, jääb vaid õppida, aru saada ja loota, et tuleb veel eesti filme, mis näitavad, milline oli kord meie saatus, et meis kasvaks isamaa-armastus ja teadlikkus minevikust.

Deimon

Minu arvates on „1944“ sobilik kõigile vaatamiseks, sest ei muututa sallivamaks, kui ei räägita probleemidest. Lisaks annab film hea ülevaate, milline sõda tegelikult on ja kui lihtne on seal enda lähedasi kaotada. Nüganen ütleb selgesti, et sõjas ei ole võitjaid.

Sille

Film rõhub minu arvates sellele, et tõelise sõja käigus ei saa olla kangelasi, sest kõik on ühtmoodi haavatavad, kõik kaotavad midagi (kas siis endast või kellegi teise). Kõik on inimesed, kes tegutsevad keerulistes situatsioonides erinevalt, olenemata tõekspidamistest ning väärtushinnangutest.

Christopher

Eesti saatus on olnud olla võõrvõimude käes, alustades baltisaksa ajastust kuni nõukogude võimuni. Eesti on alati tahtnud olla vaba, ja nüüd, kui vabadus on saavutatud, siis, kuidas seda hoida? Sõda on poliitiline mäng, kus riigijuhid mängivad süütute inimeste elu ja maaga. Sõda kurnab, laastab, hävitab kodusid ja peresid.

Kaarel

Dianne Väikerahvastel on alati vähem sõnaõigust kui suurtel, sõjas tuleb see paremini välja. Väikerahvad m u u t u v a d vahendiks, millega suured võitlevad. Täpselt nii juhtus 1944. aastal eesti meestega. Kas Nõukogude või Saksa sõjaväkke, selle otsustas sünniaasta. Sõda lõpetas elamata elusid, purustas lootusi ja unistusi. Nii juhtus ka Karli ja Jüriga.

Tavainimese jaoks on sõda täis teadmatust, hirmu ja igatsust. Filmis näeb vaataja tavaelu küllalki põgusalt, kuid ometi piisavalt, et jääda mõtlema tõeliste väärtuste üle. Eriti kaalukas on stseen, kus Jüri Jõgi toimetab enda poolt tapetud Karli kirja ta õele. Olen kindel, et sõdurite jaoks on sõjal teistsugune tähendus kui tsiviilelanike jaoks. Näinud poiste suhtumist üksteisesse, mõistan, et sõda jättis neisse sügava jälje, mille põhjustas pidev tapmine ja kaaslaste kaotuse talumine.

Erakogu

Isikulugu

LITTERA

Ülle Rohtma: „Oma elutöö MARI Mikson Õpetaja amet on vastutusrikas ja kindlasti mitte kergete killast, kuidas sündis otsus saada just emakeeleõpetajaks? Pärast keskkooli lõpetamist oli mul plaan minna õppima hoopis ajalugu, natuke õppisin ka ja talvise sessi tegin ära, siis aga avanes võimalus minna reisile, mis langes kevadise sessi aega. Nii ma Tartust ära tulingi. Edasi läksin Tallinna eesti keelt ja kirjandust õppima, see tähendaski, et minust saab õpetaja. (Mu matemaatikaõpetaja oli väga üllatunud, miks eesti k e e l t , m i t t e matemaatikat.Mäletan siiani ta üllatunud pilku.) Praktikal olin Tallinna 27. koolis ja 22. keskkoolis. Mõlemas olid vapustavalt toredad juhendajad, sealt saigi vist alguse kindel teadmine kooli minna. Paidesse mind suunati (tol ajal oli selline asi nagu suunamine), kolm aastat oli kohustuslik, aga aeg on veninud üsna pikaks. Olete juba kaua aega olnud Paide Gümnaasiumis. Mis on PG plussid ja miinused? Ma tahan veidi otsesest vastusest kõrvale hiilida, räägiksin sellest, millises gümnaasiumis mulle meeldib olla. Kõigepealt näen gümnaasiumit akadeemilise asutusena, kuhu tullakse kindla teadmisega, mida tahetakse. Õnneks on mul aegade jooksul olnud väga palju motiveeritud

õpilasi (on ka praegu!). Teiseks tahan näha enda vastas mõtlevat ja laia silmaringiga noort, kes sunnib ka mind vormis olema, kes julgeb oma arvamust avaldada ja põhjendada, kellelt ka minul on midagi õppida. Vaidlused ja diskussioonid meeldivad mulle väga, aga pärast kella jäägu öeldu klassi. Mulle ei meeldi, kui tullakse lihtsalt ära olema. Miks raisata oma aega? Kristjan Pihl: Ainuüksi selle eest, et koolileht Littera tänaseni üldse ilmub, väärib Ülle Rohtma sügavat kummardust. Ta mõistab, kui tähtis roll on iseseisval koolilehel õpilaste arengu ja koolidemokraatia seisukohast, teisalt ei sekku Rohtma üleliia lehe toimetamisse, vaid püsib heas mõttes passiivse mentorina õpilaste kõrval. Kujutan ette, kui mitu korda on ta pidanud õpetajate toas lehes ilmunu pärast aru andma, kuid oma õpilastele on ta pidevalt julgust sisendanud - tehke, tehke! Tema pühendumus on imetlust väärt.

Kuidas peaks olema teie arvates õpetaja ja õpilase vaheline suhe? Siin olen konservatiivne. Paide 1. Keskoolis oli legendaarne eesti keele õpetaja Mai Hiiemäe, kes ütles mulle kohe õpetajatöö algul mõned õpetused kaasa, mäletan neid senini ja olen neist juhindunud. Meil on erinevad rollid elus ja koolis. On mingid piirid, millest ei saa üle minna. See ei tähenda, et õpilane ja

õpetaja on erinevatel kaeviku pooltel, küll aga ei pea ma õigeks semulikke suhteid. Küsin alati 10. klassis, kas tohin sinatada, aga ma ei eelda, et ma ise kuidagi semuks muutuksin. Küll teen ettepaneku minna sinale üle pärast lõpetamist. See on toiminud, vaid üks noormees ütleb, et ta ikka ei saa mulle sina öelda (kuigi käib tihti külas). Kas lapsed pigem annavad või võtavad energiat? Nii üht kui teist. Õpetaja on ju veidi nagu näitleja, kes peab kiiresti reageerima, kelle jaoks on iga tund uus etendus. Energiat võtavad tegelikult need tunnid, kus kaasa ei tulda, kus oodatakse, et õpetaja midagi kandikul ette toob. Tänapäeval peaks töö olema kahepoolne, ka mina tahan midagi uut saada. Positiivset energiat. Milline on teie elu väljaspool kooli? Eks see elu ikka kooliga seotud ole, eriti nüüd, kui ka poeg on kodust läinud. Küll veedan oma puhkused ja vaba aja Virumaal looduse keskel: panen käed mulda, suvel käin üsna palju ujumas, naudin merd (olen loomult mereinimene). Mulle meeldib reisida, teatris käia ja lugeda head raamatut. Õnneks on praegu valik väga suur.

Isikulugu LITTERA

olen teinud Paide Gümnaasiumis.” Olete vahel tundnud, et enam ei jaksa, et õpetajaamet on end ammendanud ja vajate mingit uut väljakutset või väljundit? Jaa, muidugi. Praegugi tunnen, tegelikult igal kevadel (küll sõbrad teavad), aga oma elutöö olengi Paide koolis teinud. Võibolla olen olnud liiga mugav, et teha muudatusi. Milliseid mälestusi meenutaksite oma keskkooliajast? Millised oleks erinevused teie keskkoolist ja tänapäeva keskkoolist? See oli ikka väga teistsugune aeg. Olid kommunistliku partei direktiivid ja käsud, aga tegelikult oli see ka nooruseaeg. Mäletan üsna hästi pisut salajasi üritusi, üsna tuliseid vaidlusi erinevatel teemadel. Muidugi pidime teadma, kus mida öelda. Küll pean ütlema, et mingi protestivaim oli mul juba keskkoolis olemas, ilmset ülekohut ma ei kannatanud ja kippusin ikka sõna võtma. Mõnedki tunnid (füüsika) veetsin ukse taga elu üle järele mõeldes. Aga mu klassivend oli direktori poeg, nii et suuri jamasid ei tulnud. Kuidas olid lood teie ajal spikerdamisega? Ikka spikerdati. Ma arvan, et see tohutu spikerdamine pärinebki nõukogude ajast, sest oli asju, mis olid nii loogikavastased, et neid ei saanud ometi pähe

tampida. Aga muidugi valisime aineid, kus seda teha. Ise püüan küsimused/teemad seada nii, et näeksin vastaja seoste loomise oskust. Muide, klassi eest on väga hea vaadata, kuidas keegi püüab lisa otsida, aga loogikaga jääb hätta. Meenutage oma lemmikõpetajat, milline ta oli, mida olete temalt õppinud? Mul polegi otse sellist õpetajat, keda oleksin üleni eeskujuks võtnud. Pidasin lugu esimesest õpetajast, aga pärast tema käe alt äraminekut pettusin. Keskkoolis oli mul klassijuhatajaks ajalooõpetaja, väga tasakaalukas, alati väga väljapeetud, alati kostüümis. Temas oli mingit Eesti-aegset väärikust. Sealt vist pärineb ka minu ajaloohuvi. Kas teie jaoks on vilistlaste kokkutulek tähendusrikas ja oluline? Ikka on! Mul on olnud nii palju õpilasi, kelle käekäik läheb korda ja keda ikka rõõmuga näen. Mul on ka 5 (!) lendu, oma klass kasvas alati hinge külge. Tegelikult ei pea kohtumiseks viit aastat ootama. Mul on tore saada kirju erinevatest maailma punktidest, kuulda, kuidas kellelgi läheb, vaadata pulmapilte ja laste pilte. Tore on see, kui keegi annab teada, kuidas ta on hakanud elule teisiti vaatama, asju kõrvalt hindama, kui inimene on oma eluga rahul.

Käty Kuusemets: Kui Rohtmast rääkida, siis mäletan, et gümnaasiumi alguses läksime tema tundi värisedes, gümnaasiumi lõpuks aga olime tänulikud nende teadmiste ja oskuste eest, mida ta meile oli õpetanud. Mäletan siiani hästi raamatute põhjal kirjutatud kirjandeid, mis pea otsas tossama panid, kuid samas õpetas loetut asetama laiemasse konteksti ja nägema suurt pilti, leidma seoseid. Miski on temas, mis paneb õpilased töötama ja vaeva nägema! Tehes temaga klassivälist koostööd koolilehe Littera jaoks, veendusin, et ta on väga tore inimene, kes on täielikult enda erialas ning ta oskas alati kõikidele küsimustele vastused anda. Ta on väga abivalmis ning talle võisin helistada ka hilisõhtul ning arutada koolilehe või Meediamulliga seotud probleeme ja küsimusi. Ta on gümnaasiumiajast üks minu lemmikõpetajaid, hindan väga tema töökust ja energiat, tema õpetamisoskust.

Hegely Klaus: Õpetaja Rohtma on üks asjalikumaid õpetajaid, keda tean. Alati olid tal käed-jalad tööd täis. Lisaks tavalistele kooli distsipliinidele jagas ta kõigile ka raamatupisikut. Mina hakkasin kirjandusest põhjalikumalt huvituma just tänu temale ning õpin ka seetõttu ülikoolis kirjandust. Asjalikkuse kõrval oli ruumi ka rõõmsameelsusele, mida üks stressis kooliõpilane õpetajast enim ootab. Võin öelda, et päris mitmetele ülikooli õppejõududele teeks ta oma teadmiste ja nõuannetega kindlasti silmad ette! Just gümnaasiumi kirjanduse tunde igatsen enim.

Rakett 69

LITTERA

Naer, ragisevad KAAREL Siimut

Juba

11 nädalat on eetris olnud teadusvõistluse ,,Rakett 69'' viies hooaeg, milles osalemine on mulle kui tavalisele kooliõpilasele olnud siiani uskumatu kogemus. Kui teha väike meenutus oktoobrisse, kui ma läksin teadmatuses ja üksinda AHHAA teaduskeskusesse, lootes lahendada võimalikult hästi ära vähemalt mõnigi teaduslabürindi ülesanne, siis nüüd on see minu samm omandanud hoopiski teistsuguse mastaabi. Isegi naljakas on mõelda mõttele, mis tekkis mu pähe, kui kell 5 hommikul Aigar Vaigu juurde jooksin, et kaks nööri kokku siduda: ,,Täiega lahe, seda meest ma olen telekast näinud!'' Sellele

Foto: Rakett 69

järgnes nädal, mil salvestati poole hooaja jagu stuudiosaateid, mis nüüdseks juba eetris olnud on. Enne seda nädalat loeti kõigile sõnad peale: ,,Palun, noored, kui te ei ole elus kordagi haamrit, saagi või akutrelli käes hoidnud, siis nüüd tehke seda, kui te ei taha endast lolli muljet jätta!'' Tegelikult ongi praktilised oskused väga tähtsad ja mina kui võrdlemisi lahtiste kätega inimene ei pidanud vajalikuks spetsiaalselt saate jaoks saagima, puurima või teipima hakata. Läbi terve salvestusperioodi on peast läbi käinud huvitavad mõtted. Kusjuures mina pole ainuke raketlane, kes mõtles esialgu 15 hulka pääsemisele, millele järgnes soov mitte esimesena välja langeda, soov kümne parima hulka pääseda ning viimaks tundus, et vau, isegi

stuudiosaadetest on võimalik läbi saada ja teadusteatris oma esinemisoskus proovile panna. Siiani olen ma seda kõike suutnud. Tagasivaade stuudiosaadetele on ülimalt põnev ning toob siiani kananaha ihule. Kõik algas teadmatusest. Meile oli selgeks tehtud vaid uus formaat, mille järgi tuleb järgmisesse saatesse pääsemiseks vähemalt üks ülesanne võita. Järgneva nelja võttepäeva jooksul saime kõik sellest teadmatusest lahti. Koos teadmatusega kadus kaamerate eest ka kaheksa võistlejat, kes suures osas kaadri taga pöidlaid kõvasti pihus hoidsid.

Foto: Rakett 69

LITTERA

Rakett 69

ajud ja McGyver Ta v a l i n e p ä e v a l g a s hommikuvõimlemisega ning järgnes grimm ja saate salvestus. Võite vaid ette kujutada, milline oli motivatsioon, kui roheline tiim esimeses saates mõlemad ülesanded kinni pani ja sinised duellile saatis. Tagantjärele on huvitav mõelda faktile, et sinised saatsime täiesti juhuslikult. Oleks me saatnud oranžid, oleks ka praegu seis hoopiski teistsugune. Järgnesid saated, kus joonistati triipkoode, tehti purjeautosid, mikroskoope ja muud lahedat. Üks kõige asjalikum asi, mida raketisaates on võimalik lauale panna, on teip. Ilma lihtsalt ei ole võimalik üht ülesannet mõistlikult ära lahendada. Isiklikult meeldis mulle kõige rohkem ülesanne, kus oli vaja arvuti toiteplokist, C D - m ä n g i j a s t j a mobiiltelefonist ehitada süsteem, mis mobiili helisedes ukse riivist lahti teeks. ,,Oi kurat, kui lähedal me olime,'' mõtlesime Karliga pärast ülesannet, olles kuulnud kohtunike lootustandvat juttu ülesande ajal meie laua juures. Tegelikult ei saanud me kumbki aru, mis meil täpselt valesti oli.

Foto: Rakett 69

Kõige selle asjaliku kõrval saadeti korda ka hulgaliselt lollusi, millest mõni ka kaamerasilma ette jäi. Samas jääb nii mul kui teistel eluks ajaks meelde, kuidas vannitoakaaluga autot kaaluda või see, et kartulist katkist laserit ikka tööle ei pane. Kuna ühe saate filmimiseks kulub tavaliselt umbes kuus tundi, siis võite ainult arvata, kui kaua üritasin ma seda laserit meeleheitlikult tööle saada mõttega, et äkki joppab. Ikka ja jälle võitsid sinised… Lahkus roheline, lahkus oranž, jälle roheline ja paar oranži, aga sinised ikka neljakesi nagu Fantastic Four. Ei olnud isegi mõtet enam oletada, kelle sinised duellile saadavad. Loogika oli järgmine: arvestama peab faktiga, et sinised võidavad nagunii ühe ülesande. Siis ongi meie saatus endi kätes: kui suudame ühe ülesande võita, lähevad duelli oranžid, kui võidavad taas sinised, läheme meie (ja vahepeal ka oranžid, kuid see on pigem erand). Ja oi kui magus oli see võit pärast käru ette põrkeraua ehitamist.

Hiljem kuulsime, et meie masina andur näitas kiirenduseks 145m/s2. Anduri 2 mõõtepiirkond oli 300m/s ja teiste tulemused sinna sisse ei mahtunud. Seega täielik seljavõit, ilus punkt stuudiosaadetele ja hea tunne teadusteatri teemade valiku saate salvestusele minnes. Üks asi, mis vajaks minu meelest ära märkimist, on raha. Seesama 10000 € teadusstipendium, mille nimel kõik tegelikult saatesse tulid. Huvitav on aga see, et ,,Rakett 69'' on mäng, milles loeb minu jaoks 100% mänguilu, põnevus ülesannete lahendamisel ja uued tuttavad. Kõrvaltvaatajale võib tunduda see uskumatu, aga see stipendium ununeb neid põnevaid ülesandeid lahendades täiesti. Praeguseks on ,,Rakett 69'' hooajast eetris olnud ligi kaks kolmandikku. Üks on aga kindel: mida lähemal lõpp, seda rohkem peab mõtlema, kuhu kruvi keerata, kuhu auk puurida või mis kinni teipida, sest kaalul on rohkem, kui võiks arvata.

Foto: Rakett 69

Erasmus

LITTERA

Kogemusterikas reis Portugali

MARTIN Nõulik

Tükk

aega tagasi ühines Paide gümnaasium Erasmuse programmiga, kus nelja riigi koolid moodustasid sõpruskoolkonna, ehk iga maa õpilastel on võimalus külastada teist maad ja tutvuda sealse kultuuri ning eluga, aga samuti ka haridussüsteemiga. Sõpruskonda kuuluvad Rootsi, Kreeka, Eesti ja Portugal. Detsembri lõpus tuli teade, et on võimalus kandideerida programmi ning viibida seitse päeva Portugalis, et õppida tundma loodust. Selleks, et pääseda Portugali, pidi tegema motivatsioonikirja ning täitma vajalikud paberid ja dokumendid. Portugali reis toimus 28. veebruarist 6. märtsini. Meie koolist olime Henri Vilmrega kahekesi.

Minekupäev oli väga ootusterohke ning uudishimu oli suur. Lend toimus läbi Stockholmi ning sealt edasi 4 tundi lendu Portugali, mis tundus väga pikk ja tüütu, kuid vähemalt pakuti pardal maitsvat sööki. Kohale jõudes ootasid meid vahetuspered, kes meid võõrustasid. Koju Sintrasse jõudes toimus kõik loomulikult: õhtusöök, hambad puhtaks ja magama. Järgnevad päevad olid täis igasuguseid tegevusi looduses, katseid erinevate muldadega ja mägiratta retk. Viimasel päeval külastasime ka Lissaboni, Portugali pealinna, kus nägime maadeavastajate ausammast ja muid monumente. Õhtul oli pidulik õhtusöök ning ärasaatmine, toimus ka väike karoke, mitmekäiguline õhtusöök ja sertifikaatide kättesaamine. Varahommikul kell 6 saadeti meid takso peale ja algas kihutamine lennujaama,

sest kohalikud portugallased ületavad kiirust üsna tihti. Kokkuvõtteks oli see reis väga hea kogemus kogu eluks, sest andis võimaluse arendada inglise keele oskust, katsetada erinevaid situatsioone ning laiendas silmaringi ja õpetas toimetulekut erinevate inimestega.

LITTERA

Foto: Erakogu

Erasmus

Foto: Erakogu

Klassipulm

LITTERA

Hõissa, pulmad! JANNE Rihe

6. märtsil toimus traditsiooniline abiturientide klassipulm. Seekord sõudsid abieluranda suisa 2 üksteist leidnud paari: Elis Themas ja Siim Paapsi ning Brigitta Tael ja Margo Asten. Noorpaarid laulatati pulmaisa Alo Aasma poolt Paide Vallitornis. Laulatus oli äärmiselt emotsiooniderohke. Mõlemad paarid lugesid ette südamlikud abielutõotused ning avaldasid üksteisele igavest armastust. Pulmast ei puudunud ka traditsioonilised pulmamängud, mis pakkusid nalja ja rõõmu kõigile osalejatele. Soovime vastabiellunutele pikki ning rõõmurohkeid aastaid!

Lub ter an sin üle ve o d kät jäänu ma el k d e and lu a.. .

sa kas ja a g ,a id küll aile vi d? t t w ju ta Ilus ka Ha hini os d min mborg La

i Abituurium s iimasek kolmeks v aruge nädalaks v lle ja närvi, se kannatust kem l tuleb roh aja jooksu lme aasta töid kui ko u. peale kokk

Ma pean selle õhupalli . kätte saama..

n Sul o ilusad d. silma

Mõelge ikka seksuaalsuse peale! (inimeseõpetus)

LITTERA

Klassipulm

JA SII MIS S? !?

Anna veel laps lapse kätte...

L hing eidsin kelle esugula sed vid olen eote saa , n t õhtu ii mõnig el i uinu nud. ..

Õp eta t u tele nni ja Kra b s fon i ka ei tas i u sut tele tem ada, p ses o a r on t mu timiso l j s e k tav Kui sulle ald used i a e vad oma nimi . e ja m a t a e n p ä T õ s , it meeldi, sii h Kranic stali õpetaja E. Marika Uu i ühe minut d kes suutis tunnis saa m e k astada roh i d e l u s uue! k o jo õn iooni kui m informats e tunni õpetaja üh jooksul! Tundk e siirast r . klassik õõmu oma aaslas a A rge j a t est. et u: “Ä asti, hakka p te neid Te Õ ist õv !” armas Käige tama! om nii k le ju o T lge uu k tundid lau a ei es! m

Tah siit an ära ...

Vaim

LITTERA

Kooli Vaim hoiab asjadel silma peal See

on lugu sellest, kui rändasin veebruarist aprillikuusse ning nägin kirevat koolielu kõrvalt. Ma veel ei tahaks öelda, mis on mu nimi või kui vana olen, uskuge mind, sellega on veel aega. Eelmine kord rääkisin teile natuke Paide Gümnaasiumi ajaloost läbi enda silmade, aga seekord võiks juba vähe põnevamad teemad sisse tuua. Niisiis, ühel õhtul tulin ma direktor Talviste poolt, ise olin veidi nukker ja tusane. Kõndisin mööda Paide tänavaid kodu poole ja avastasin, et käimas on üks vinge üritus, milleks on MoeP. A. R. K. Naljakas mõelda, et algusaastatel toimus see kooli aulas ja õpilased kõndisid

modellikõndi tavaliste koolilaudade peal, aga nüüd suurel laval koos professionaalsete disainerite ja modellidega. Ühesõnaga, mu tuju muutus väga lõbusaks ja meeleolukaks. Kõigil oli pidulik ilme, uhiuued rõivad, värkselt pestud pea. Ja oi, oi, oi kui palju oli selle korraldamisega vaeva nähtud, olin eriti uhke meie aktiivsete PG õpilaste üle. Lõpuks kesköö paiku jõudsin ka koju, oma mugavasse kooli keldri häärberisse, et seal mõtiskleda ning üks pikk uinak teha. Tahaks veel teiega natuke jutustada. Vaimuna kooli peal ringi tuiates olen tähele pannud veidraid asju, mida enne polegi märganud. Esiteks pole meie kooli lugudesse kunagi kirjutatud hoolimatusest,

TOIMETUS Peatoimetaja: Margit Kattai Korrektor: Ülle Rohtma Küljendaja: Kristofer Jürisoo Toimetus: Dianne Aalde, Mari Mikson, Kaarel Siimut, Janne Rihe, Marielle Kleemeier, Martin Nõulik

lohakusest ja laiskusest – hommikuti ei jõua tundidesse hilinejaid enam kokkugi lugeda. See läheb mul umbes 102 pealt sassi, ja nii peaaegu iga päev. Teiseks, ringi vaadates näen, et üks iPhone siin ja teine seal. Selline tunne, et see nutiajastu ei lõppegi kunagi otsa ning läheb üha hullemaks. Minu ideaalis võiksid kõikidel vahetunnis olla käes hoopis paksud raamatud, et ennast veegi täiendada, sest kool ju ongi selleks. Samas, mina olen juba nii vana, et mida ma ikka kritiseerin siin kõike. Mõistlik oleks selleks korraks kirjutamine ära lõpetada, aga te kuulete minust juba edasi järgmises lehes, siis juba veelgi põnevamate teemadega.

Ikka teie maja Vaim