Mai2018

Hind: 0.50€

Littera

Mai 2018 Paide Gümnaasiumi ajaleht

Foto: Germo Aabla

Hüvasti, Paide Gümnaasium!

2

LITTERA Intervjuu Stella Themasega

JUHTKIRI Ülle Rohtma Iga päev on millekski tähtis, igast päevast jääb midagi meelde; mida eilsetes tehti või nähti, hoida endas võib homsetel teedel.

Nende Virve Osila luuleridadega alustan Littera viimast „Toimetaja veergu“. Püüdsin meenutada, kui palju aastaid olen koolilehe tagantlükkaja olnud, see on keeruline. Kindlasti aastaid enne, kui tänased lõpetajad kooli jõudsid. On olnud paremaid ja mitte nii häid aegu, aga meenutan neid aastaid tänutundega.

Mul on olnud väga meeldivaid toimetajaid, kes on tahtnud seda tööd teha. Aitäh teile!

Kõige rohkem on ikka muretsenud peatoimetaja, läbi aastate olen koos lehte vedanud toredate noortega, kellelt olen saanud energiat edasi tegutsemiseks. Aitäh teile!

Paraku saab iga hea asi ükskord otsa. Nii lõpetab Paide Gümnaasium, mille taastamise juures ka mina aktiivselt olin; nii lõpetab ka koolileht Littera. Tulevasele põhikoolile soovitan alustada oma lehega (raadio on, aga võiks ka kirjutada).

Tänased tegijad, kui asi istus, jätkake juba teistes koolides! Soovin, et te leiaksite just selle koha, mis kõige rohkem meeldib. Jään teid ikka meenutama, kui kohtume, siis tervitame ja meenutame. Aitäh teile!

TOIMETUS Peatoimetaja: Berta Kaleva Küljendajad: Joonas Piir, Kristjan Mill Keeletoimetaja: Ülle Rohtma Toimetajad: Victoria Kondas, Andriana Lomakina, Damaris Ly Tambla, Carmen Toomet, Teisi Unt, Meeri Kätriin Voolaid, Sten Perillus, Crissondra-Lisette Galindons, Natali Martin, Germo Aabla

Teisi Unt Seekord tegime juttu Paide Gümnaasiumi vilistlase ja endise Littera peatoimetaja Stella Themasega. Stella oli juba kooliajal tubli ja aktiivne tüdruk. Samuti oli ta ka töökas kirjutaja koolilehes. Kindlasti on ka tema üks meie seast, kes peale Paide Gümnaasiumit jääb igatsema ka Litterat. Stella lõpetas kooli möödunud aastal ja nüüd õpib Tallinnas. Kohe saame teada, mida ta õpib ja kuidas tal läinud on. Uurime tema tegemisi ja meenutusi Paidest.

Millal ja kui kaua olid Littera peatoimetaja?

Ma hakkasin Litteraga tegelema 11. klassi algul ning tegin seda rõõmuga kuni kooli lõpuni.

Milliseid oskusi andis sulle kooli lehes kirjutamine edaspidiseks eluks?

Oskus ennast korrektselt väljendada nii sules kui kõnes tuleb kasuks kindlasti kõikjal ning pidev artiklite kirjutamine seda minus arendaski. Kindlasti avardas Litteraga toimetamine minu teadmisi ajakirjandusmaailmast ning tutvustas ka seda, et ega see ajakirjanikutöö pole just kõige kergemate killast. Võiksin veel ka välja tuua, et tihedad ajurünnakud aitasid kaasa ka loovuse arengule. Kokkuvõttes võtsin ma uue väljakutse rõõmuga vastu, mis andis mulle rohkem tagasi, kui arvasin.

Millist eriala ja miks läksid peale gümnaasiumi lõppu õppima?

Ma teadsin juba vähemalt 3 aastat enne kooli lõppu, et minust saab advokaat ning ma alustan oma teekonda Tartu Ülikoolis. Mul oli isegi välja mõeldud, et ma spetsialiseerun kriminaalõiguse peale. Kõik oli peensusteni paigas, ent elu tegi hoopis teised korrektuurid, mis nüüdseks tunduvad hoopis õigemad ja sobilikumad.

Ma alustasin sügisest õpinguid hoopis Estonian Business Schoolis ning erialaks valisin rahvusvahelise ärijuhtimise, kus 2. ja 3. aastal spetsialiseerun turunduse ning kommunikatsiooni juhtimisele. Siinkohal peab ka nentima, et turundus oli minu B-variant, kui juhtub, et esimene katse nurjub. Esimene aasta ülikoolis on kohe lõpusirgel ning tuleb tunnistada, et olen oma valikuga väga rahul, tunnen, et olen sattunud õigesse kohta.

LITTERA

Kogemus

Kuidas mäletad sina koolilehte? Millised mälestused või seigad meenuvad?

Keeruline on välja noppida üksikuid momente või mälestusi. Kui keegi peaks kunagi küsima, mis on mulle gümnaasiumi perioodist meelde jäänud, siis kindlasti tooksin välja ka selle ettevõtmise.

Mida soovid Paide Gümnaasiumile viimase õppeaasta puhul? Milline mälestus jääb sulle oma koolist?

Pean tunnistama, et see on kuidagi väga õrn teema.

Mäletan hästi aega, mil olin ise noorem ning nägin aeg-ajalt kooli peal värskeid vilistlasi. Nende jaoks oli ju kõik endine ja muutusteta: õpetajad-õpilased tuttavad ja juhtkondki endise koosseisuga. Nüüd on see etapp.

Pingelised päevad Riigikogus

Teist päeva alustasime hommikul kell üheks Riigikogu hoones, kus toimus fraktsiooni koosolek.

Vaatasime koos üle teiste erakondade eelnõud ning otsustasime, kuidas hääletame. Edasi liikusime Riigikogu saali, kus toimuski meie istung.

Lisaks meile töötasid ka teised fraktsioonid välja omad eelnõud. IRL soovis parandada võõrtööjõu eesti keele oskust. Reformierakond soovis tagasi tuua tasustatud kõrgkoolide reformi, kus ainult need õpilased, kes õpivad tulemusele 4.0, saavad tasuta õppekohad. EKRE ja Eesti Vabaerakonna ühine eesmärk oli võim rahvale tagasi anda. Keskerakonna soov oli muuta maksukorralduse seadust, et vähendada ümbrikupalkade teket. Ainsana sai lihthäälte enamuse IRLi eelnõu.

Sellised poliitilised simulatsiooni aitavad noorel aru saada, kuidas toimib poliitika ning kui raske on ühe seaduseelnõu läbisurumine. Igati huvitav kogemus, soovitan kõigile!

Sten Perillus 25. ja 26. aprillil korraldas Tallinna Ülikool Riigikogu simulatsiooni, kus võtsin osa ka mina. Simulatsioon oli jagatud kahte ossa: eelnõu väljatöötamine ning riigikogus eelnõu vastuvõtmine. Projektist võttis osa 54 noort (enamik tudengid), kes oli jaotaud fraktsioonidesse vastavalt tänasele poliitmaastikule. Mina kuulusin sotsiaaldemokraatide fraktsiooni, kuhu kuulus peale minu veel 13 inimest.

Esimene päev algas poliitiliste ideoloogiate loenguga.

Lektoriks oli Eestis tuntud politoloog Tõnis Saarts.

Loengul tehti selgeks, millised on praegu parlamendis olevate parteide maailmavaated ning kuidas nende ideoloogiad on aastate jooksul muutunud. Edasi jagunesime fraktsioonide kaupa eelnõusid välja töötama.

Sotsiaaldemokraatide hingeeluga oli meid kurssi viima tulnud Rainer Vakra. Kaardistasime ära, millised on Eesti peamised probleemid. Lauale jäid kolm peamist teemat: mitteformaalse õppe tunnustasime, ajateenijate palgatõus ning lasteaedade koha ja toidumaksu kadumine. Just viimane teema oli oluline, kuna see oli kõige enam seotud sotsiaaldemokraatide platvormiga. Eelnõu ettevalmistamine oli vaieldamatult kõige raskem osa, kokku kestis eelnõu ja seletuskirja koostamine (vaidlused, kalkulatsioonid, indekseerimine, vormistamine jne) ligi kuus tundi. Päev lõppes lobistamisega, kus prooviti leida ühisosa võimalike partneritega. Meie partneriteks osutusid IRL ja EKRE.

SDE fraktsioon Riigikogus

3

LITTERA

Meenutused abiturientidelt

Paide Gümnaasiumi viimane, 94. lend, tulevikust, eksamitest ja koolist Meeri Kätriin Voolaid Lõpukell on juba helisenud ja tegin juttu natuke abiturientidega, kes on ka Paide Gümnaasiumi viimased.

Uurisin, mis on nende mõtted ja plaanid tulevikuks, millised tunded ja emotsioonid valdasid neid enne eksameid ja peale esimest, eesti keele eksamit. Veel tuli jutuks Paide Gümnaasium, sest nagu mainitud, on nemad selle kooli viimane lend.

Maailm on nüüd valla ehk kas tulevikusihid on juba silme ees? Mis edasi?

Emily Bollverk: “Tulevikuplaanid ei ole veel päris kindlad, eks kõik selgub pärast sisseastumiskatseid, neid plaanin teha erinevatesse koolidesse, kuid eelkõige kutsub mind Tallinna Ülikool.”

Geir Samuel Voolaid: “Peale gümnaasiumi lähen arvatavasti 8 kuuks kaitseväkke ja alles peale seda ülikooli.”

Mari Viirpuu: “Mina lähen õppima Tartu Ülikooli füsioteraapiat, kui sisse saan muidugi. Olen mõelnud ka maastikuarhitektuuri peale, aga see on pigem varuvariant.”

Germo Aabla: “Nüüd, kui gümnaasiumiaastad on juba peaaegu läbi, olen omale kindla sihi ette mananud – peale kaitseväge, kuhu lähen kohe peale gümnaasiumit, lähen õppima majandust, täpsemalt finantsi. Olen hetkel kahe vahel, kas minna Tartu Ülikooli või Tallinna Tehnikaülikooli.”

Kelli Talimaa: “Päris aus olla, siis minu edasised plaanid on hetkel veel lahtised. Plaan on edasi psühholoogiat õppima minna (see on minu eesmärk olnud juba 4. klassist saadik), kuid kahjuks vedas eksaminärv eesti keeles alt ja selle taha võib jääda ka ülikoolioht, kuid ma ei lase pead norgu ja saavutan oma eesmärgi.

Iga asi on millegi jaoks hea ja kui sel aastal ülikooli ei lähe, siis järgmisel aastal teen eksami uuesti ja ülikool – siit ma tulen.”

Crislyn Saviste: “Maailm võib meile kõigile küll peale keskkooli lõppu valla olla, aga nagu paljudel, on mul plaanis jätkata õpinguid ülikoolis. Päris täpsetest plaanidest ja valikutest veel rääkida ei tahaks, aga mind tõmbab ikka pealinna ja ülikooli osas ühiskonnateaduste poole.”

3 rasket aastat seljataga, kindlasti on see hea tunne, kuid mis tunded ikkagi valdavad enne eksameid ja peale esimest eksamit? Oleks pidanud ehk veidi rohkem õppima?

Emily: “Tunne on hea, kuid samas ei jõua veel päris kohale, et see pikk koolitee on tõesti lõpule jõudnud. Eksamite ees ei ole huvitaval kombel pooltki nii suurt hirmu, kui oli enne 9. klassi eksameid. Tean, et praegused eksamid on küll suurema kaaluga, kuid samas mõistan, et olen nendeks 12 aastat valmistunud ja tegelikult ei ole hullu midagi.”

Geir Samuel: “Eriti eksamite pärast ei pabista, kuna pole mõtet, aga õppima oleks pidanud kindlasti rohkem. Alati saab rohkem ja paremini.”

Mari: “Hetkel pole üldse sellist tunnet, et koolilõpp on käes, pigem selline tunne, et vaheaeg.

Esimene eksam läks suhteliselt hästi, ei arva, et oleks pidanud rohkem õppima.”

Germo: “Kolm aastat on möödunud nagu linnulennul, mõned ütlevad, et need aastad olid rasked, mina aga seda ei ütleks. Eksamid on nagu nad on, tuleb lihtsalt ära teha. Ega ei ole midagi hullu, kui kolm aastat on hästi õpitud. Minul erilist pinget ei ole. Eesti keele eksam on tehtud ja arvan, et läks küllaltki hästi, arvestades palju ma selle jaoks vaeva olen näinud.”

Kelli: “Enne eksamit olin ma üllatavalt rahulik ja üllatunud, kas tõesti olen vabanenud sellest kohutavast palavikust… Kahjuks ei, kuid kindlasti hakkan sellega tulevikus tegelema, et tulemusi parandada. Õppimise koha pealt ma ei heida endale midagi ette, sain oma lemmiku PG õpetaja Rohtma käest piisava koolituse, pigem oleksin pidanud eksamipalavikuga tegelema.”

Crislyn: “Enne eksameid mul närvi sees ei ole.

Ei saaks öelda, et üldse ei muretse, aga need 12 kooliaastat on meid selleks eksamiperioodiks ette valmistanud. Olen arvamusel, et kindlasti ei tohiks üle mõelda ega õppida, sest viimasel hekel terve 12 aasta töö kordamine toob pähe pigem segadust kui selget mõistust.”

4

LITTERA

Arvamus

Mis on eredaim mälestus Paide Gümnaasiumist, mis tuleb esimesena meelde?

Emily: “Esimesena tuleb kooliga muidugi minu lend meelde, kellega kõik need lõputuna näivad koolipäevad mööda sai saadetud ja kelleta ma poleks seda teha suutnud.”

Geir Samuel: “Oh neid mälestusi on palju, aga kaks kõige meeldejäävamat hetke on kindlasti meie kooli suurim üritus, võimlemispidu, kus olen saanud olla 2 korda õhtujuht ning klassiga ka edukalt tantsida. Ning 10. klassi algus, kus tuli palju uusi inimesi, kes nüüdseks on mu väga head sõbrad.”

Mari: “Esimesena meenuvad kavaproovid ja esinemised klassi võimlemiskavaga. Riigikaitse laager ka kindlasti.”

Germo: “Kõige lahedam asi gümnaasiumi jooksul oli meie endi retsimine 10. klassis. Meile öeldi, et see peaks meid valmistama ette järgnevaks kolmeks aastaks, ja seda see ka ilmselt tegi. Kaks päeva väga lahedaid asju, mida muidu mitte kunagi ei teeks.”

Kelli: “Paide Gümnaasium jääb mulle ausõna igaveseks meelde, sest siin ma mitte ei arenenud ainult koolitöös, vaid ka inimesena. Oli palju positiivseid, kuid ma ei hakka salgama, ka negatiivseid kogemusi. Samas ma olen ääretult tänulik just neile negatiivsetele kogemustele, sest see kasvatas mind inimesena tohtutult. Üks asi veel. Kõige parem, fantastilisem, soojem ja siiram mälestus PG-st on minu klassijuhataja Ulvi Vaher – ta on lihtsalt suurepärane inimene.”

Crislyn: “Keskendudes meie keskkooliaastatele on eredaim mälestus ilmselt 10. klassi esimene koolipäev, kui klassis oli vanu tuttavaid, aga samas ka väga palju uusi nägusid. Mõeldes tagasi sellele päevale, kui räägiti oma-

Miks peaks iga 7.-12. klassi õpilane käima vähemalt korra elus meedialaagris?

Olen kaks korda osalenud meedialaagris: ühe korra 2017. aasta sügisel ja teise korra nüüd, 27.-29. aprillil. Mõeldes nüüd aga nendele kahele korrale, siis mul ei jätku sõnu selleks, kui imeline see üritus on. Imelised juhendajad, imelised kaasvõitlejad, imelised külalised, ja nii edasi.

Juhendajad on enamikus Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengid, kes kõik on oma ainele nii pühendunud, et soovivad tarkusi jagada ka koolinoortele. Ma arvan, et ürituse teebki nii imeliseks see noorte vibe, mis lõhub kõik seinad laagriliste vahel. Lisaväärtuse annab ka see, et üks peakorraldaja on meie kooli vilistlane Kristofer Jürisoo.

Ise laagris olles (eriti nüüd viimasel korral) panin tähele, et noortel ei ole absoluutselt kartust hakata võõrastega rääkima. Samuti ei ole väga suurt alt üles vaatamist juhendajatega, toimub täiesti vaba suhtlus ja iga laagriga lisanduvad ka paljud uued sõbrad, kustumatud mälestused ja purgitäis uusi tarkusi.

Iga laagriga kaasnevad ka uued külalised ja uued võimalused. Külalisi on alati igale maitsele, seekord olid näiteks Õhtulehest Robin Roots ja Martin Šmutov, youtuber Henri Karpov ehk Hensugusta ning ,,Plekktrummi“ saatejuht Joonas Hellerma, keda õnnestus minul ka intervjuuerida (ausalt, ma olen tema suurim fänn nii et see kogemus ja mälestus on hindamatu). Ühesõnaga, tõesti peaks iga õpilane vähemalt korra elus seal käima (ja suure tõenäosusega järgnevad veel mitmed käimised), sest mina olen õnnelik, et sellise laagri enda jaoks avastasin. Sõna ,,IMELINE“ on täpselt selle kirjeldamiseks.

Carmen Toomet Meedialaager on Noorte Meediaklubi korraldatav noortelaager, mille eesmärk on tutvustada noortele nii trükikui ka multimeedia olemust. See toimub alati erinevates koolides, näiteks sügisel oli Elva gümnaasiumis, aga seekord hoopis Tarvastu gümnaasiumis.

Carmen Toomet intervjueerimas Joonas Hellermad

5

LITTERA

Persoonilugu

Heli Hiiemäe – meie oma taliujuja Andriana Lomakina Millal hakkasid ujumisega tegelema ja kust sa selle pisiku said?

Basseinis ujumisega olen tegelenud praktiliselt sünnist saati, isa tegeles ujumisega ja käis ka minuga iga päev vees. Nii saingi ujumise selgeks ning edasi oli juba loogiline, et lähengi ujumistrenni.

Taliujumisega on teised lood. Sõber kutsus mind 2017. aasta augusti alguses maailmameistrivõistlustele ja teadsin, et peaksin enne veel mõned stardid tegema, et asjaga ennast kurssi viia, kuidas väljas võistlused toimuvad. Mulle hakkas väga meeldima ja nüüd plaaningi tegelema jääda.

Kui tihti treenid end ja kuidas trennid välja näevad?

Basseinis ujun 5 korda nädalas, vaheaegadel on 2 trenni päevas k.a nädalavahetused. Enne vette minekut teeme pool tundi jõusaalis üldkehalist ettevalmistust, siis hüppame vette ja ujume vastavalt vajadusele (võistluseid arvestades).

Järves käin ujumas nii palju kui võimalik ja olen vees enesetunde järgi.

seda öelnud, lõi äikest vähem kui 5 km meist eemal.

Basseini ääres seisid ka soomlased ja hollandlased.

Nii palju kui aru saime, teadsime, et ka soomlastel on sama teema käsil mis meil – hüppame vette ja saame löögi. Hollandlased olid esimesed, kes vette läksid, kuid siis lõi jälle äikest ning kõik olid kiirelt jällegi väljas. Siiski torm möödus ning saime oma viimase trenni korralikult ära teha.

Kui mõelda aastaid tagasi, siis vähemalt 10 aastat tagasi toimus selline asi nagu 24 tunni ujumine Türil, kus ujuti n-ö kevadesse. Seda enam kahjuks ei toimu, kuid minu meelest võiks selle ürituse jällegi käima lükata.

Mis on sinu suurimad saavutused ujumisalaselt?

Kindlasti pean nendeks kahte Ironmani naiskonna arvestuses võidetud teist kohta. Samuti ka suvel ujutud Väinjärve I kohta. Taliujumises tooksin välja MK etappide võidud, millest kõige eredamini on meeles Minskis võidetud I koht. Maailmameistrivõistlustelt jääb meelde 100 m vabalt ujumises II koht ning kindlasti eestikate esimesed kohad.

Mis sind ujumise juures paelub?

Iga ujuja saab samastuda sellega, et sa vihkad ja armastad seda spordiala kogu südamest täpselt samal ajal. Laagri ajal kestavad veetreeningud vähemalt 2 tundi, see tähendab seda, et sa vaatad kogu selle aja ainult basseini põhjas olevat musta joont, teed pöörde ja jälgid seda jälle. Seda ujujad teevadki päevast päeva, aastast aastasse. Usun, et ujumine on kõige raskem spordiala nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kui vaimselt ära kukud ehk motivatsioon kaob, siis on ikka väga raske vette hüpata ja jälle oma 160 pikkust vees ära tiksuda. Kuid siis puhkad jälle päeva või kaks ning tunned, kuidas tekib selline nälg ujumise vastu ja lähed jälle basseini ning ujud.

Mis on sinu parim mälestus seotud ujumisega?

Kõige viimane naljakam mälestus meenub mulle äsja lõppenud laagrist, kus viimase trenni ajal vallutas paariks tunniks äike Torremolinose. Minul oli kavas 4 km ajale ujumine, teistel pooleteise tunni ujumine.

Ujula poole kõndides sadas vihma ja lõi äikest. Kõik püüdsid Kristit veenda, et vette ei saa minna. Kristi oli veendunud, et selleks ajaks, kui meie vees oleme, on äike juba Soomes. Mõne minuti pärast, kui ta oli

Heli Hiiemäe Ironman 70.3 Otepääl

6

LITTERA

9.b meenutab

Mis on sinu eesmärgid, mille poole püüdled?

Otsest eesmärki hetkel polegi. Praegu keskendun basseinis pigem sellele, et ületada enda rekordeid ning ujumisest pigem rõõmu tunda. Kui nüüd hakata vaatama, mille jaoks me praegu treenime, siis tahaksin kindlasti edukalt ujuda juuni alguses 10 km Pühajärves ning Ironman Tallinnal naistetiimis alla tunni 3,8 km.

Kas näed end ka tulevikus ujumisega tegelemas?

Kindlasti, ma ei suudaks veest eemal olla. Minu jaoks on see elustiil ja bassein on praktiliselt 2/3 minu elust ning sellest loobuda ma ei suudaks. Ujulat võin vabalt nimetada enda teiseks koduks.

Kõige emotsionaalsemad mälestused on pärit võimlemispeolt, mis on meie klassile väga südamelähedased. Saavutasime igal aastal head kohad, kõige tihedamini esimese. Võistlused on meie klassi tugevaim külg, sest oleme väga võiduhimulised. Võit on kergem tulema kui kaotus. Üleüldiselt oleme rahul oma üheksa aastaga siin koolis. Täname õpetajaid, kes meid need aastad välja kannatasid ja meist inimesi üritasid vormida. Lõpetuseks ütleksime, et aitäh 9.b, teiega oli tore, kuid teieta on veel toredam.

Kes on sinu suurimad eeskujud?

Katie Ledecky – ameerika pikamaaujuja Sarah Sjöström – rootsi liblikaujuja

9.b meenutab möödunud aastaid Crissondra-Lisette Galindons ja Natali Martin Nagu igas klassis on ka meil oma Tootsid ja Teeled.

Jõutakse kohale 10 minutit enne tundi, täpselt teiseks kellaks või Karli ning Oskari puhul poole tunni pealt. Üheksa aasta jooksul on meie klass loonud palju mälestusi, mida peale kooli lõppu meenutada.

Kõige meeldejäävaim oli klassiekskursioon Endla rappa. Eriti öine võidujooks õpetajatega, sest käes oli öörahu, kuid kes ikka soovis magama minna. Joosti mööda maja ringi ning unest polnud juttugi. Teine highlight meie üheksast aastast oli poiste tööõpetuse tund. Õpetaja Pleesi keelas kasutada masinat, mis oli katki, kuid nagu ikka, meelitas see Raikot masinale aina lähemale. Paari minuti pärast süttis masin põlema ning õpetaja jooksis klassis ringi karjudes: “Kus on vesi? Kus on vesi?”

Väga suure jälje on jätnud ka meie vene keele tunnid, kus õpetaja pole kaks aastat õpilasi enne tunni algust klassi lasknud lõhutud Puškini pildi tõttu, mis visati palliga kapi taha. Just äsja käis meie klass reisil Peterburis, kus oli jälle probleeme öörahuga ning noorte soov öösel välja minna oli suurem kui eales varem. Meie klassijuhataja seisis hommikumantlis hotelli koridoris ja hoidis kõigel oma kullipilguga silma peal. Temast mööduda polnud võimalik, ilma et ta meid tuppa tagasi käsutaks.

Paide Gümnaasiumi võimlemispidu 2016 1.koht

7

LITTERA

Õpetaja meenutab Meenutused

Victoria Kondas Elna Ilus: 1. septembril 1985. aastal alustasin esmakordselt tööd Paide I keskkoolis. Esimene päev kulges nii nagu tänapäevalgi, esmalt aktus ning seejärel klassijuhataja tund. Ometigi on antud päev minu jaoks natukene erilisem. Nimelt eelmisel päeval olid minu pinginaabril pulmad ning selleks, et jõuda kohale õigel ajal, tuli Valgamaalt lahkuda juba kell viis hommikul.

Paidesse jõudes jätkus aega vaid riiete vahetuseks. Nii nagu tavaliselt algas ka peale seda päeva tavaline õppetöö ning tol ajal töötas kool kahes vahetuses. Minu tööpäev algas kell 8.00 ning lõppes 17.30. Peale seda tuli ette valmistada ka veel järgmise päeva tunnid.

Rutiinist puhkamiseks võtsime õpilastega ette mitmeid matku. Eriliselt on meelde jäänud kaks suusamatka. Üks toimus Paide rajoonis, millega kaasnes ka väljas ööbimine. Õnnetuseks olime unustanud kaasa võtta ahju torud: väljas oli 28 kraadi külma. Teine meeldejääv matk oli Koola poolsaarele. Poolsaarele jõudmiseks oli vaja lugeda kaarti, kuid Tallinna rongijaamas selgus, et keegi meie grupist kaarti lugeda ei oska. Õnneks jõudsime siiski sihtpunkti kohale.

Tänapäeval on traditsiooniks saanud, et 10. klassi õpilased korraldavad 12. klassile lõpetamise puhul peo, kuid vanasti korraldasid noored õpetajad abiturientidele ristimise. See nägi ette kinnisilmi takistusraja läbimist. Rajale oli tilgutatud ka paukjoodi. See oli õpilastele väga ehmatav kogemus. Sellegipoolest oli ka järgnev hommik tore. Nii mõnelgi õpetajal õnnestus kogemata sellele astuda ning tore oli vaadata ehmumist, hüppeid ja kuulata vahvaid häälitsusi.Võis kuulda ka mõnda vandesõna. Õpetaja Elna Ilus 1. septmebril 1985. aastal

Õpetajad teatrifestivalil Silva Jürisoo: Viljandis on aastaid korraldatud õpetajate teatrifestivali „Sillad“. Õpetaja Riina Õun, hea kolleeg, tegi ettepaneku, et ka meie kooli õpetajad sellest osa võtaksid. Valmistasime ette kolm võimlemiskava, tolle aasta teemaks oli VAHE TUND. Meie võimlemiskavad olid vahepalad pikematele etendustele. Peale esimest kava ei reageerinud publik just vaimustusega. Järgnevate etteastete järel pälvisime aga juba soojema vastuvõtu ning tunnustuse publiku. Autasustamise hetkel ei osanud me kuidagi reageerida, kui selgus, et olime pälvinud eripreemia. Läksime teadmisega, et oleme vaid vaheesinejad. Õpetaja Riina Õun oli ainus, kes teadis, et oleme seal tegelikul võistlemas, ning ta varjas seda osavalt festivali lõpuni. Auhinnaks saadud savist kauss on siiani sünnipäevadel kommikausina kasutusel.

Külalisõpilane füüsika klassis Silva Jürisoo: Enne remonti oli füüsikaklassi keskmise pingirea eelviimase pingi all suur auk.

Oli tavaline, et mõni ulakam õpilane sattus oma tooliga auku ning kukkus. Ühel päeval märkasin, et august pistis pea välja hiir. Kaalusin ka klassile ütlemist, kuid otsustasin siiski selle esialgu enda teada jätta. Kartsin, et mõni õpilastest satub paanikasse ning ronib lauale. Hiirt oli august näha mitmeid kordi, kuid õnneks ei pannud seda keegi tähele. Tunni lõppedes rääkisin ka õpilastele juhtumist ja siis oli ka näha hirmunuid nägusid.

Uus tahvel Silva Jürisoo: Peale remonti sai kool juurde 5 uut nutitahvlit. Selleks, et õpetajad oskaksid neid kasutada, toimus koolitus auditooriumis. Selleks, et meile näidata, kui vastupidav tahvel on, võttis üks koolitajatest taskust võtmekimbu ning kraapis tahvlit. Hea, et ta seda minu tahvliga ei teinud, vastasel juhul oleksin kindlasti mõned kurjemad sõnad lausunud.

8

LITTERA

Arvamus

Riina Õun: Praeguses direktori kabinetis asus vanasti klassiruum, kuhu paigaldati üks esimesi kooliarvuteid. Ühel hommikul oli arvutihiir kadunud ning selle murega pöörduti tolleaegse õhtuse administraatiori Linda Meistri juurde. Linda vastas selle peale aga, et tema ei ole mingit hiirt näinud ning pakkus, et võib-olla on mõni õpilane kooli oma hamstri kaasa toonud.

Paide Gümnaasium oli, on ja jääb!

Kaarel Vene Esimene september 2009 oli just see saatuslik kuupäev, kui astusin sisse kooliuksest ning pea täis mõtteid: “Järgmised üheksa aastat kannatusi.” See ei olnud pigem kabuhirm, vaid teadmatus selle ees, mis mind täpsemalt ees ootab. Aastad on läinud tegelikult lennates. Iga kord kui suve algul said taas kätte klassi lõputunnistuse, siis mõtlesid aastale tagasi, et kui kiirelt see ikkagi läks. Mõnikord oli ka päevi, kui vaatasid kella ja see ei liikunud kuhugi suunas.

Samas parematel päeval astusid alles välisuksest sisse, kui juba järgmine hetk olid selle kaudu koolist lahkumas. Aeg on üks kurikaval asi.

Oma põhikooliaastatega olen õppinud väga paljusid asju. Ei, ma ei räägi ainult tehetest ligikaudsete arvudega või minevikuvormidest inglise keeles, vaid tegutsemisoskus, motiveerimisoskus, juhtimisoskus, meeskonnatööoskus, üksi nokitsemise oskus jne.

Need kõik loovad vundamendi tulevaseks elus, seega tee niipalju kui jaksad ning võta elust juba nooremas eas maksimum. Usu, see toob kasu! Eks nende aastate jooksul ole olnud kergemaid ja raskemaid aegu. Seda nii õpetajate kui ka üldise koolisuhtluse mõttes. Samas, kõik probleemid on seljatatud ja nende kaudu ka targemaks ja tugevamaks saadud.

Seeläbi võib öelda, et kool on ka elukooli alus, kuna saad palju kogemusi läbi reaalsete situatsioonide ning kogemuste.

Kahjuks ei pääse me ka tulevasest koolireformist, mille käigus senine Paide Gümnaasium kaotab oma kuju ning selle asemel seab ennast sisse Hammerbecki nimeline põhikool. Selle juures ongi kõige kurvem, et kool, mis 9 aastat oma on olnud, kaotab oma senise vormi. Tore oleks olnud ikkagi lõpetada ka Paide Gümnaasium ning tunda ennast täieväärtusliku vilistlasena. Loodan, et kooli kokkutulekutel

võetakse siiski muutusi arvesse ning olen ka Paide Gümnaasiumi põhikooli lõpetanuna oodatud. Muutuste tõttu jään eriliselt igatsema praeguse kooli õpetajaid, üritusi, õpilasesindust, huvijuhi ruumi, üldse tervet koolimaja, klassijuhatajaid jne.

Eks muutustega tulebki kaasas käia ja need ongi kurvad, kuid julgelt võin väita, et just Paide Gümnaasium on see kõige erilisem ning väga omapärane. Meil on kõige omapärasemad õppetunnid, rahvatantsutunnid, omapärane õpilasesindus, omapärased õpetajad ja juhtkond, omapärane kooliraadio. Neid asju on väga palju, milles just Paide Gümnaasium on omapärane.

Seetõttu soovin südamest, et ka Hammerbecki põhikool säilitab omapärasuse ja lööb laineid üle Eesti. Väärtuseid loome igaüks igale asjale ise.

Paide Gümnaasium on praeguse vormiga suutnud oma väärtust rohkem kui veel tõestada. Seda nime peaks edaspidi asutama ja uhkusega kandma, et olin Paide Gümnaasiumi õpilane või Paide Gümnaasium oli väga tasemel kool. Nimi kandub uude riigigümnaasiumisse edasi. Eks aeg näitab, kas ka senine maine ja väärtus.

Võin tunnistada, et enamuse oma kooliajast olen iga päev mõelnud, millal see juba ükskord läbi saab. Piinlikkusega peab selle peale praegu ütlema, et ei tahaks väga kooli jätta ning edasi minna. Üheksa aastat on see siiski mind kantseldanud ning kannatanud. Aitäh teile, kõik õpetajad, klassikaaslased, klassijuhatajad, töötajad ning juhtkond. Olid väga toredad põhikooliaastad. Üheksa aastat mõnusat kohustuslikku ragistamistööd hakkab läbi saama. Avanevad uued uksed ja võimalused. Et need toredad aastad juba lõppema hakkavad, siis kisub aeg-ajalt isegi pisar silma. Kahju on kõigest, mis selle kooliga heaks või halvaks on saanud.

Nüüd, kui lõpetamiseni on jäänud natukene rohkem kui üks kuu, proovin hoida meelt rõõmsana ning võtta sellest koolist viimast. 21. juuni lõpuaktusele Paide Muusika- ja Teatrimajja lähen ilmselt kurva meeleoluga. Mitte, et meel on nutune lõpetamise pärast, vaid et see on viimane minu põhikooliosa lõpuaktus. Paide Gümnaasium oli, on ja jääb meie südametesse.

9

LITTERA Damaris Ly Tambla

ÕE tegemised

10

Tagasivaade PG Õpilasesinduse aastale

Kuidas õpilasesindus koolis sellel õppeaastal oma ülesandeid on täitnud? Õpilasesindus on vähemalt kord kvartalis saanud kokku kooli juhatusega (direktor, õppealajuhataja ja huvijuht).

Oleme andnud tagasisidet, jaganud tulevikuplaane ning arutlenud murekohtade üle. Samuti toimus sellel aastal positiivne ümarlaud õpilaste ja õpetajate vahel, kus arutleti „Ideede, unistuste ja ettepanekuid muutusteks koolis“ konkursi käigus tulnud ettepanekuid ning nende reaalsust. ÕE on selle taga, et traditsiooniliselt toimub Oma Kooli Nädal, sõbrapäeva tähistamine, Õpilasesinduse presidendi ja asepresidendi vastuvõtt. Nende ürituste korraldamisel nähakse ühiselt palju vaeva ning abiks on ka huvijuht.

Ei tekiks ju meeskonnavaimu, kui poleks playboxe, mida üheskoos teha, ning koolis on tore olla, kui kõik saavad pidžaamades hommikul uksest sisse astuda, ühtsustunne kasvab, kui üheskoos vana koolimaja juurest 500 heeliumit täis lilla kooli logoga kaunistatud õhupalliga marssida rongkäigus staadionile ja jäädvustada end ajalukku.

Sel aastal moodustati õpilasesinduse liikmetest ka tiim, kes korraldas suurimat üritust -võimlemispidu. Võib öelda, et kõik said suurepäraselt hakkama ning pidu jääb paljudele pikaks ajaks meelde. Eraldi tiim korraldas 7.12. klasside jõulupeo, mis oli väga lõbus tänu klasside etteastetele ning esinejate Emili ja Alexi muusika järele tantsimise ja laulmise, samuti paarilise leidmise mängule.

Oma abikäe andsid õpilasesinduse liikmed muudel üritustel ka, näiteks isadepäeva ja emadepäeva korraldamisel, öökooli/öölugemise läbiviimisel, jõululaada paika seadmisel, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kontsertaktuse korraldamisel, kevadkontserdi planeerimisel ning ka laagrite läbiviimisel. Ja muidugi muffinite ja kiluvõileibade valmistamisel.

On palju, mis õpilasesindus on teinud, kuid enne läheb issanda päike looja, kui selle nimekirjaga valmis saab.

Seetõttu jääb vaid üle olla tänulik kõige eest ja öelda: Suur tänu, kes on vaeva näinud ja aega kulutanud!

Mis saab edasi?

Lähitulevikus on tulemas keskkonnanädal, tulevad ka talgud, et muuta meie koolimaja õpilasesõbralikumaks: valmistame üheskoos juurde autokummidest tumbasid ja istekohti. Samuti on plaanis kooli ühislaager Metsajõel.

Järgmisel aastal jääb alles põhikool ning enamiku õpilaste soovil saab kooli nimeks Paide Hammerbecki põhikool. Lisaks sellele jäi kooli põhikirja punkt, mis määrab, et 108 aastat loetud Paide Gümnaasiumi ajalugu jätkub selles majas edasi. Õpilasesindus koos kooli juhtkonnaga on kuulutanud välja logokonkurssi uue kooli jaoks. Igaühel on võimalus esitada oma kavand. Võitja valitakse enne kooliaasta lõppu, autor pälvib tunnustuse ning hea vaevatasu samuti.

Selleks, et ka järgmisel aastal oleks Paide Hammerbecki põhikoolis õpilastel hea, on valmimisel uus õpilasesinduse põhikiri.

Kodu on pelgupaik Berta Kaleva Kodu pole lihtsalt maja, kus suur pere elab, vaid tunne, mille need inimesed loovad. Tühipaljas rahulolematus ning soov ennast teostada ei tohiks kodutunnet hävitada.

Kodu, see soe tunne, saadab igavesti elurändureid ning juhatab nad tagasi punkti, kust oma rännakut alustati.

Kui küsida, mis on kodus, siis Maire Aunaste kirjutatud sõnad kõlavad järgmiselt: „Kodu on suhteline mõiste – ta võib maksta muinasjutulisi varandusi või mahtuda ühteainsasse hinge.“ Minul on raske ette kujutada, et ma veedaks oma elu viimased aastad kohas, kus ma esimesed sammud tegin. Need asjad ju ei ole enam nii.

Ma pean oma pesast välja lendama. Kas ma tahan seda?

Isegi, kui ma seda mingil hetkel soovisin, siis enam mitte. Siin on minu inimesed, minu elu ja minu kodu.

Ma ütlesin kodu, jah, sest tunnen, et see on koht, kus saan hingata, nutta, naerda ja elada. Ma arvan, et kõigil on kuskil selline paradiis. Kõik vajavad kohta, mida nimetada koduks, kus olla õnnelik isegi siis, kui keegi õhtul avasüli ei oota. See paradiis on pelgupaik.

Siiski on üpris levinud, et noored, näiteks peale gümnaasiumi lõpetamist, lähevad suuremasse linna ülikooli või koguni välismaale, et leida oma eesmärgid ning astuda nende eest võitlusesse. Justkui tõukaks mingi rahulolematus neid selg ees elumerre. Tundub, et see turvaline paradiis unustatakse mõne hetkega. Aga kes teab tegelikult, mis nende hinges toimub. Ka „Tões ja õiguses“ lahkus noor Indrek kodust ning läks linna kooli. Järelikult ei pakkunud see koht talle piisavalt rahulolu ning ambitsioone. See-eest vana Andres tundis, et Vargamäe on koht, kus tema peab ka oma viimased elupäevad veetma.

LITTERA

Kultuur

Niivõrd erinevad inimesed ongi. Mõni leiab oma Vargamäe ühest kohast, mõni mujalt.

Tõnu Õnnepalu teoses „Paradiis“ on ta kirjutanud: „Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi.“ Ma arvan, et vastus sellele küsimusele oleks, et kõigi jaoks on kodu paik, kuhu pidama jääda. Sama kehtib osaliselt ka inimeste kohta. Mõni uus inimene on selline, keda tunneks justkui aastaid, mõni aga jätab täiesti külmaks. See inimene, kellega side tekib, jääb hinge pikaks ajaks ning võib olla osa ka kodutundest. Ma arvan, et rahulolematus, mis aastaid tagasi kodust elumerre saatis, on muutunud rahuloluks sel hetkel, kui tekib tunne, et midagi on saavutatud. Olgu selleks unistuste töö või pere. Siiski on kõigi nende saavutuste aluseks kodu, mille loob iga inimene oma südames. Pole oluline, mitu tuba selles kodus on, olulised on inimesed, kes kodutunde loovad.

Kodu on pelgupaigaks võitluses eluga. Kui minnakse kaugemale oma ambitsioone rahuldama, siis millalgi jõutakse ikka sinna, kust alustati – koju. Tunne, et kuskile kuulutakse, on hindamatu ning väärt rohkem

Kammerkoolide festival Tartus Berta Kaleva Paide Gümnaasiumi segakoor käis 13. aprillil Tartus XIV Eesti kammerkooride festivalil. Seal lauldi kolm laulu: Kustas Kikerpuu „Mu süda oled sa“, Veljo Tormise „Ringmängulaul“ ja Eduard Oja „Kangakudumise laul“. Nende laulude õppimiseks kulus kooril palju aega ja vaeva. Proovidega alustati juba oktoobri lõpust, mil suurem osa koorist nõustus õpetaja ettepanekuga minna sellele festivalile ning panna oma võimed proovile. Lavale astuti teisena ning närv oli suur. Kolmest laulust kaks õnnestusid selliselt, nagu oodati, kuid üks, „Ringmängulaul“, valmistas suuremat raskust, sest oli probleeme meeshäälte (bass, tenor) sissetulekutega ning ka häältes oli kuulda ebakõla. Siiski on hea tõdeda, et laul, mis valmistas algul suurimat raskust, õnnestus kooril ehk isegi kõige paremini. Koor oli ilmekas, hääles oli energiat ning dünaamika oli võrreldes teiste esitatud lauludega märksa muljetavaldavam. Kokkuvõttes sai Paide Gümnaasiumi segakoor neljanda koha ning pälvis tubli osalemise eest diplomi.

11

Enne Paide Gümnaasimit käis laval Jakob Westholmi Gümnaasiumi kammerkoor, kes esitas neli laulu: „Meil aiaäärne tänavas“, „Kui mina alles noor veel olin“, „Vaikne lauluke“, „Kiitkem südamest Mariat“. Nende esinemist õnnestus kuulata alles Tartu Ülikooli peahoones, kus toimus ka autasustamine.

Nad võitsid esikoha. Neid kuulates jäi kõrvu tämbri puhtus ning harmoonia. Oli näha, et laule oli valitud hoolikalt ning tehtud ainuõiged valikud, sest kaks laulu olid Veljo Tormise omad, mis oli ka konkursi üheks pidepunktiks. Lisaks oli nende repertuaaris ka ilmalik laul, mis on omane kammerkooridele. Jakob Westholmi Gümnaasiumi kammerkoor oli ka teistest ehk erinev seeetõttu, et nende koor koosneb abituuriumi noortest, kes 2018. aastal gümnaasiumi lõpetavad. Nende koolis on muusikaline süvaõpe IX klassini, mistõttu on neil väga head muusikalised oskused ja teadmised.

Kolmandana esines Rapla Ühisgümnaasiumi noortekoor Mitte-Riinimanda, kes sai teise koha. Nende repertuaari kuulusid laulud „If ye love me“, „Omnis Una“, Millal saame sinna maale“, „Oh, minu ellad“.

Rõhku oli pööratud kammerkoorilikele kirikulauludele. Võiks öelda, et nende repertuaar oli minu isiklik lemmik. Nende puhul jäi silma väga hea meeste ja naiste häälte vaheline koostöö. Mõnes kohas oli kuulda abstraktset rütmi nihkumist. Koori dirigent Urve Uusberg on Pärt Uusbergi ema. Koori ajalugu on suhteliselt pikk, juba 1993. aastast tegutseb Riinimanda nimega koor Rapla Ühisgümnaasiumi juures, kuid segakooriks kasvas 1997. aastal. Koor on saanud palju auhindu ning esinenud ka mitmel pool Euroopas.

Neljandana esines Tallinna Inglise Kolledži neidudekoor, kes sai kolmanda koha. Nemad esitasid kolm laulu: „Ilus neiu kiigel“, „Õnn ja arm“, „Olematu laul“. Nende repertuaar sarnanes kõige rohkem Paide Gümnaasiumi segakoori omaga, sest ka neil polnud ühtegi kirikulaulu. Mulle tundus nende kõla veidi nõrgem kui teistel, sest polnud meeshääli. Siiski oli harmoonia väga hea ning neidude tämbrid olid puhtad ning kõlavad. Hääled tegid väga hästi koostööd ning laulud olid valitud vastavalt võimekusele.

Tartu Ülikooli peahoones avamisel olles sai kuulata ka Tartu Ülikooli koori esinemist. Nende häältes oli tunda küpsust ning nende häälemäng oli oskuslikum.

Kõik lauljad olid ilmekad ning hea kooritunnetus tundus olevat kõikidel.

LITTERA

Arvustus

Koolitööga otse lavalaudadele Germo Aabla Käisin 29. märtsil 2018. aastal Paide Muusika- ja Teatrimajas vaatamas kahe Paide Gümnaasiumi noore loodud muusikalist lavateost. See valmis kahe 11. klassi õpilase Andriana Lomakina ja Erlanne Vahteri praktilise töö raames. Andriana kandis lavastaja ja Erlanne produtsendi rolli.

Mõte teha muusikaline lavateos oli tüdrukutel juba ammu ning enne, kui mõte juhendajale ette kanti, oli neil juba stsenaarium valmis. Võib öelda, et on hämmastav, kui suure teosega said kaks 11. klassi tütarlast hakkama. Nad püüdsid leida igale rollile vastava osatäitja, et lavastus oleks loomulik ja mina võin öelda, et sellega saadi suurepäraselt hakkama. „Meil oli konkreetne projekt väga kindlaks ajaks ja sellest lähtudes tegime ka valiku. Valisime need, kes on just selle lavastuse jaoks parimad,” ütles lavastaja.

Etenduses sai näha enamjaolt Paide Gümnaasiumi õpilasi, kes näitles, kes laulis. Lisaks Paide Gümnaasiumi õpilastele oli ka mitmeid õpetajaid, Paide Ühisgümnaasiumi vilistlane ja lausa lapsevanem, kellel ei olnud üldsegi mitte väike roll. Peaosatäitjad olid Elizabeth Lindjärv ja Marko Sunni.

Etendus koosnes sisuliselt inimeste omavahelisest kõnest ja peategelaste/solistide või/ja koori laulmisest. Kõik esitatud laulud olid näidendiga hästi seotud ning kordagi ei tekkinud häirivat pausi. Esitamisele tulid mitmed tuntud Eesti muusikapalad, popist kuni eestimuusika klassikasse kuuluvate lugudeni.

Minu kõrv ei eristanud seda, et kusagil oleks midagi laulmise juures valesti läinud, super töö nii lauljatelt kui ka nende juhendajatelt.

Lavastuse pikkus oli umbes 1 tund seega ei olnud mitut vaatust ja Paide Muusika- ja Teatrimaja istmetel ebamugav ei hakanud ja samas oligi see just piisav pikkus. Kui oleks olnud pikem, siis oleks lugu hakanud venima, kui aga oleks lühem olnud, siis minu arust ei oleks saanud kõike nii hästi edasi anda, seepärast arvangi, et pikkus oli just see, mis vaja.

Etendus rääkis kahest perest, kelle vahel on vanast ajast juba suur tüli, mis leiab lõpuks loogilise lahenduse. Üks pere oli heal järjel, teine aga vaesem. Seda oli hästi näha nende riietusest. Rikkamad kandsid korralikke, esinduslikke ja võib vist öelda, et tiba luksuslikumaid asju. Vaesem perekond oli aga rohkem vanaaegsemas stiilis riietatud, mis pidi väljendama vaesust ja mida see ka teha suutis. Kogu lavastuse

vältel oli riiete toon väga ühtlane ja hoolikalt läbi mõeldud.

Ma olin päris üllatunud, kui etendus algas, sest ma ei olnud valmis selleks, et see on sellisel tasemel. Ootasin mingisugust läbikukkumist, aga vastupidiselt ootusele, minu silm seda ei märganud Üldkokkuvõttes arvan, et tegemist oli igati nauditava etendusega. Näitlejad said väga hästi hakkama ja sobisid oma rollidesse ideaalselt. Arvestades, et suur osa osatäitjaid ei olnud enne nii suurel laval näidelnud või üldse näitleja rolli kandnud, siis see teeb kogu etenduse veelgi muljetavaldavamaks. Loodan, et kunagi on võimalik seda veelkord esitada, sest koolinoorte kohta oli see tõesti korralik sooritus.

Lavastaja Andriana Lomakina ja produtsent Erlanne Vahter

12