Õpetaja kutse

Kutsestandardi rakendamine õpetajate ettevalmistuses ja kutsealase arengu kavandamisel

ÕPETAJA KUTSE

professionaalne areng ja eneseanalüüs

2

Saateks Eesti õpetaja räägib vähe enda kutsealasest tegevusest, oma tundidesse ei oodata vaatlejaid ja oma kogemust jagatakse napisõnaliselt. Mis on selle põhjuseks? Ometi on meie õpetajad väga pühendunud ja õpilaste õpitulemused Euroopa kontekstis täiesti arvesta­tavad. Ehk ei ole õpetaja harjunud rääkima oma kutsetööst või puudub selleks vastav mõistestik? Õpetaja kutsekvalifikatsiooniga seonduvad nii formaalsed kui ka sisulised küsimused. Formaalselt on Eestis kokku lepitud, et õpetaja on kõrgharidusega spetsialist, keerulisem on küsimus õpetajatöö sisulistest näitajatest. Õpetaja kutsekompetentsuse küsimustega tegeletakse nii Euroopa Komisjoni tasandil kui ka kõikides riikides iseseisvalt. Küsimuse aktuaalsus on tingitud mitmetest asjaoludest, eelkõige arusaamast, et eriala­ne kompetentsus — aine valdamine — ja kutsealane kompetentsus — õpetamine — eeldavad erinevat valmidust. Üks katse määratleda õpetaja kutsealast kvalifikatsiooni Eestis on Õpetaja kutsestandard (www.kutsekoda.ee).

Standardi näol on tegemist kutsealaste pädevuste kirjeldusega, mis aitab eelkõige õpetajal endal analüüsida ja hinnata oma kutsealast toimetulekut. Samas on standard (või vähemalt peaks olema) kokkulepe õpetaja rolli mõistmisest erinevate osapoolte vahel — õpetajad, koolitajad, tööandjad, lapsevanemad ja õpilased. Standardiga määratleme, mida väärtustame õpetaja töös tänases koolis, näiteks on märksa enam tähtsustunud õpimotivatsiooni toetamine, koostöö kolleegidega ainete integreerimisel ja suhtlemisoskused.

Professionaalseks õpetajaks kujunemine on aeganõudev protsess, milles peaks olema järjepidevus ja seostatud kolm taset: ülikoolis toimuv õpetajakoolitus, järgnev kutseaasta ning seejärel tööalane täiendusõpe. Õpetajal peab olema töökeskkonnas võimalusi refleksiooniks, tagasiside saamiseks ja individuaalsetest vajadustest lähtuva täiendusõppe kavandamiseks. Kutsestandard on üks abivahend õpetajate kutsealase teadlikkuse kujunemisel ja professionaalse arengu kavandamisel.

Käesoleva väljaande eesmärk on tutvustada õpetaja kutsestandardit, selle tekkimise konteksti ja kasutamise võimalusi.

Eve Eisenschmidt hariduse kutsenõukogu esimees Eduko nõukoja esimees

3

1. Ootused õpetajale Arenev ühiskond vajab muutunud rollipildiga õpetajat.

Eesti õpetajahariduse strateegias 2008–2013 on seatud eesmärgiks, et aastal 2013 töötavad Eesti koolides väärikad, motiveeritud ja asjatundlikud õpetajad, kes oma töös ja kutsealase arengu kavandamisel lähtuvad järgmistest põhimõtetest: •

Õpetajal on ühiskonnas väärikas positsioon. Õpetaja on teadlik oma rolli olulisusest ühiskonnas ning valmis kandma vastutust õppijate kujunemisel otsustus- ja vastutusvõimelisteks Eesti ja Euroopa kodanikeks. Õpetaja osaleb paikkonnakultuuri edendamisel ning on oma kutseala kultuuri kandja.

•

Õpetaja on õppija ning oma kutsealase arengu hindaja ja kavandaja. Õpetaja tegutseb olukorda analüüsides ning lahendab probleeme teaduslikke meetodeid kasutades. Ta tunneb õppimise ja õpetamise alaseid uuemaid uurimistulemusi, toetub neile oma töös, suudab oma töömeetodite tõhusust hinnata ning osaleda uuringutes. Ta suudab hinnata ja kavandada oma koolitusvajadust.

•

Õpetaja toetab õppija arengut. Õpetaja tegevuse tulemuslikkuse näitajaks on õppija areng. Õpetaja lähtub õppija individuaalsetest arenguvajadustest. Õpetaja analüüsib iga üksikut õpiolukorda, suudab õppijaid motiveerida, valib sobilikud õpitegevused ja metoodikad ning suudab analüüsida nende mõju õppija arengule. Õpetaja tuleb edukalt toime mitmekultuurilises õpperühmas, märkab õppijate erivajadusi ning oskab nendega arvestada.

4

•

Õpetaja on juhendaja ja õpioskuste kujundaja. Õpetaja on teadmiste ja oskuste vahendamise kõrval üha rohkem juhendaja ja nõustaja, kes kujundab õppija arengut toetava õpikeskkonna ja suunab õpiprotsessi. Õpetaja tunneb tänapäevaseid infoallikaid ning mitteformaalse õppimise võimalusi, kasutab oma töös tänapäevaseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid ning toetab õppijat iseseisvate õpioskuste omandamisel, teabe valikul ja töötlemisel. Õpetaja suudab juhendada ka täiskasvanud õppijaid (lapsevanemad, kolleegid, praktikandid).

•

Õpetaja on valdkondi lõimiv ainetundja. Õpetaja on oma ainevaldkonna asjatundja, mõistab selle arengutrende ning valdkondadevahelisi seoseid, suudab eristada õppesisus olulist vähemolulisest, lõimida õppesisu teiste ainevaldkondade, ümbritseva keskkonna ja õppija kogemusega.

•

Õpetaja kaasab õppija arengu toetamisse kolleege ja lapsevanemaid. Igal õpetajal on valmidus osaleda meeskonnatöös ning oskus algatada ja juhtida õppija arengut toetavaid grupiprotsesse. Õpetaja kaasab õppijate arengu toetamisse lapsevanemaid, kolleege, kogukonna esindajaid, erialaasjatundjaid.

Nimetatud põhimõtetest lähtuvalt kujundati ka õpetaja kutsestandard ja õpetaja kutseoskuste kirjeldus.

Kutsestandardi kutsekirjelduses rõhu­ta­takse õpetajatöö järgmisi aspekte: Õpetaja on rahvusliku identiteedi kandja ja ühiskonna vaimsuse kujundaja, kelle põhitegevused on: õppeprotsessi planeerimine ja juhtimine, õppija juhendamine, tema arengu ja motivatsiooni toetamine, õppeprotsessi analüüsimine ja hindamine ning tagasiside andmine õppijale, tema vanematele/hooldajale, õppija kaasamine õppesisu ja eesmärkide kavandamisse, õppija toetamine õpi- ja sotsiaalsete oskuste omandamisel. Õpetaja valdab õppesisu (ainet) ja os­kab valida sobiva tegutsemismudeli sõltu­valt õpigrupi tasemest ja õpiolukorrast.

Õpetaja oskab toimida töökollektiivi ja töörühma liikmena ja on suuteline osalema õppeasutuse arengu- ja õppekavade väljatöötamises ning hariduselu edendamises nii õppeasutuses kui ka väljas­pool seda. Õpetaja oskab juhendada lapsevanemaid ja teha nendega koostööd, suuna­tes neid lähtuvalt õppija vajadusest kasuta­ma tugisüsteeme ja spetsialistide abi. Õpetaja järgib üldinimlikke eetilisi põhimõtteid ja austab õppija individuaalsust ning inimväärikust. Õpetajaks olemine eeldab vastutustunnet õppijate arengu ja õpikeskkonna turvalisuse eest. Õpetaja vastutab oma tegevuse seaduslikkuse eest. Õpetaja kutsealane areng koosneb esmaõppest, kutseaastast ja elukestvast täiendusõppest.

Koos Sinuga, mu õpetaja, paneme aluse minu toime­ tule­kule kogu edaspidises elus!

5

Esmaõppes omandatakse õpetaja tööks vajalikud põhiteadmised ja oskused. Kutseaasta toetab algaja õpetaja kohanemist haridusasutuse kui organisatsiooniga, mille käigus arendatakse edasi esmaõppes omandatud kutse­ oskusi. Õpetaja professionaalne areng kulgeb esmakoolitusest kutseaasta läbinud algaja õpetajani, sealt edasijõudnu ja meisterõpetajani. Esmased pädevused (kompetentsus) kujunevad õpetajakoolituses, täienevad kutsealases tegevuses ning täienduskoolituses. Õpetaja professionaalne karjäär võib alata erineva õpi- ja töökogemuse pinnalt.

Mõistet õpetaja kasutatakse kutsekirjelduses koolieelse lasteasutuse õpetaja, klassiõpetaja, aineõpetaja (põhikooli ja gümnaasiumi aineõpetaja ja kutseõppe­asutuse üldhariduslike õppeainete õpeta­ja) ja eripedagoogi tähenduses.

6

Õpetaja kutse kujundamine on õpetajate ja õpetajakoolitajate kätes.

Koolieelse lasteasutuse õpetaja õpetab lapsi koolieelses lasteasutuses.

Klassiõpetaja õpetab oma klassis põhiliselt kõiki aineid 1.–6. klassini.

Aineõpetaja töötab põhikoolis, güm­naasiumis või kutseõppeasutuses, õpeta­des üht või mitut ainet.

Eripedagoog töötab hariduslike erivajadustega õppijatega.

2. Teadmised Õpetaja on haritlane, kel on laialdased teadmised erinevatest eluvaldkonda­dest, õpetatavast ainest, samuti on olulised teadmised inimese arengust ja ühis­konna toimimisest.

Kutse­standardis on määratletud õpetaja teadmised järgmiselt:

Üldteadmised ja -oskused 1) Orienteerub Eesti, Euroopa ja maa­ilma ajaloos ja kultuuris, ümbritsevas keskkonnas, ühiskonna toimemehha­nismides ja kodaniku rollis ühiskonnas.

2) Omab teadmisi inimese arengu seaduspärasustest.

3) Keeleoskus: a) riigikeel: kesktase – õpetajate puhul, kelle emakeel ei ole riigikeel; kõrgtase – eesti õppekeeles ning eesti keelt ja muud õppeainet eesti keeles õpetavatele õpetajate­le, kelle emakeel ei ole riigikeel; b) üks võõrkeel – B2; c) üks võõrkeel – A2.

4) Kasutab info- ja kommunikatsiooni­tehnoloogia vahendeid, kusjuures tavakasutajast õpetaja:

b) tunneb IKT-põhise aktiiv- ja projekt­õppe põhimõtteid ja metoodikat ning oskab neid integreeri­da aineõppesse; c) oskab valmistada elektroonseid ja veebipõhiseid õppematerjale; d) oskab leida infot ja leitud infot/allikaid/materjale kriitiliselt hinnata, materjale refereerida ja nendele korrektselt viidata; e) oskab kasutada erinevaid IKT vahendeid oma tööde vormistamiseks ja esitamiseks (nt e-portfoolio, koduleht jmt) ning andmete süstematiseerimiseks; f) järgib veebipõhise informatsiooni ja intellektuaalse omandi kasutamise häid tavasid; g) teab IKT kasutamisega seondu­vaid ohte enda ja õpilaste tervise­le, sotsiaalsele ja vaimsele arengule, oskab neid vältida õppeprotsessis.

5) Tunneb koolikorraldust ja asjaajamist haridusasutuses.

6) Tunneb toetava ja turvalisuse õpikeskkonna nõudeid ja järgib neid.

a) oskab kasutada IKT riist- ja tarkvara, sh õpiprogramme ja veebi­põhiseid õpikeskkondi;

7

Põhiteadmised ja -oskused 1) Omab teadmisi pedagoogikast ja psühholoogiast, sh õpipsühholoo­giast: a) kasvatusteaduste ja kasvatusfilosoo­fia põhitõdedest ja suundumustest õppimisteooriatest, -strateegiatest ja stiilidest; b) aktiviseeriva ja arendava õpikesk­kon­na kujundamise põhimõtetest ja meetoditest, sh juhtimise ja mees­konnatöö põhimõtetest; c) õppija arengu seaduspärasustest ja eripärast; d) mitmekultuurilise õpikeskkonna eripärast; e) kooliuuringute korraldamise meetoditest; f) juhtimise ja meeskonnatöö põhimõtetest; g) nõustamise, sh kutse- ja karjääri­nõustamise ja juhendamise põhimõtetest ja meetoditest; h) erinevatest analüüsi-, tagasiside- ja hindamismeetoditest.

2) Omab teadmisi ainest ja ainedidaktikast: a) õpetatavast ainevaldkonnast ning aine sisu valiku põhialustest ja selle õpetamise põhimõtetest; b) riikliku õppekava ja selle raken­damise võimalustest, sh eelne­va ja järgneva kooliastme või haridustase­me nõudmistest; c) ainete omavahelise lõimimise võimalustest ja seostest ümbritseva keskkonnaga; d) õpetaja professionaalset arengut toetavatest materjalidest.

8

3) Omab teadmisi hariduskorraldu­sest, oma töövaldkonda reguleerivast seadus­andlusest ning õppeasutuse välistest ja sisestest tugistruktuuri­dest.

Eriteadmised ja -oskused Üldhariduskooli õpetaja (klassiõpetaja, aineõpetaja) kutsekompetentsuses ei ole olulisi erinevusi. Koolieelse lasteasutuse ja eripedagoogi töös tuleb rõhutada järgmisi lisapädevusi.

Koolieelse lasteasutuse õpetaja: 1) loob last arendava mängulise ja turvalise keskkonna; 2) suudab juhendada mängulist õppimist; 3) kujundab lapsest lähtuva kasvukesk­konna; 4) märkab varakult erivajadusi ja nõus­tab lastevanemaid erispetsialisti konsulteerimise vajadusest; 5) kujundab esmaseid suhtlemis-, õpi- ja koostööoskusi; 6) nõustab lastevanemaid arengu- ja kasvatusalastes küsimustes.

Eripedagoogi põhitegevus on hariduslike erivaja­dustega (HEV) lapse arengu suunamine eesmärgiga soodustada psüühi­liste protsesside ja isiksuse arengut eakohase normi suunas, esma­se puu­de ületa­mine/vähendamine ja tei­ses­te puuete vältimine pedagoogiliste vahenditega, tema potentsiaalsele arengu­vallale vastava õpikeskkonna kujundamine.

Eripedagoog: 1) tunneb HEV laste õppekavade (indi­viduaal­ne õppekava, lihtsustatud õppekava, toimetuleku õppekava, hooldusklassi õppekava) õppeainete sisu, õpetamise metoodika ja õppe­korralduse erinevusi ning nende õppekavade rakendamise võimalusi; 2) oskab õppeprotsessi üles ehitada vastavalt HEV õppekavadele, orienteerudes õppekava põhieesmärgile ja pädevuste kujundamisele; 3) suudab uurida ja kirjeldada laste kognitiivset arengut, psüühilisi protsesse, sotsiaalset arengutaset ja kõnelisi iseärasusi; suudab välja selgitada laste teadmisi ja oskusi ning hinnata lapse arengu vastavust eale; 4) oskab lapse uuringul saadud tulemuste põhjal koostada individuaalset õppekava ja klassi arengukavasid; 5) valdab õppesisu (ainet), tunneb HEV laste kasvatamise/õpetamise eripära (ainete õpetamise erimetoodikat);

6) arvestab oma töös HEV lapse reaalse arenguvalla madalast tasemest ja potentsiaalse arenguvalla kitsusest tulenevaid nõudeid õppeprotsessile; 7) arvestab HEV laste õpetamisel nen­de tunnetustegevuse ja kõne arengu iseärasustega; 8) suudab vastava õppevara puudumi­sel ise koostada nõuetekohaseid harjutus­materjale/ülesandeid, muuta raskus­astet ning kasutada töövõtteid, mis parimal viisil toimiksid laste elementaarse taju, piiratud töömälu mahu, puuduliku verbaalse mõtlemise tingimustes; 9) nõustab õppijaid, õpetajaid ja laste­vanemaid lapse erivajadustest lähtuvalt; 10) on valmis osalema eripedagoogika/ -metoodika edendamisel nii haridus­asutuses kui ka väljaspool seda; 11) omab valmisolekut täiendusõppeks sõltuvalt eripedagoogika profiilist, sihtrühmast.

9

3. Kutseoskused Kutseoskusi kirjeldatakse tegevustena, mis aitavad õpetajal toime tulla just tänases keerulises ja muutunud kooli­keskkonnas, seega kannavad kindlasti ajastu märki. Õpetaja oskusi võib võrrel­da jäämäega (joonis 1), kus vundamendi moodustavad inimese hoiakud, väärtused ja teadmised. See, millesse me usume või mida me teame, väljendub meie tegevusena. Hoiakud ja väärtused mõjutavad meie käitumist ja tegevust, kuid samas tegevuses saadud kogemus mõjutab meie hoiakute ja väärtuste kuju­ nemist. Kutseoskusi on kirjeldatud 8 erinevas valdkonnas (joonis 2), kus esimese ploki moodustavad just õpetajakut-

sele eriomased oskused: õppetöö planeerimine ja juhtimine, õpikeskkonna kujundamine, õppimise juhendamine ning õppija arengu ja õppeprotsessi analüüsimine ja hindamine.

Teise ploki moodustavad nn sotsiaalsed oskused, mis on vajalikud kõigile spetsialistidele, kes töötavad inimestega: suhtlemine, koostöö ja motiveerimine. Kõige tähtsama osa moodustab õpetajatöös vaieldamatult eneseanalüüs, sest õpetaja on tippspetsialist, kellel on väga palju iseseisvat situatiivset otsustamist ja suur vastutus. Õpetaja ametis on

Oskused

Teadmised

Hoiakud, väärtused

Joonis 1. Kutseoskused kui jäämägi

10

TEEN

TEAN

USUN

alüüs ja kutsealane areng Enesean Õppimise planeerimine ja Õppija arengu ja õp-

juhtimine

peprotsessi analüü-

Koostöö

simine ja hindamine Õpetaja kompetentsus Õpikeskkonna

Suhtlemine

kujundamine Õppimise

Motiveeri-

juhendamine

mine

Joonis 2. Kutseoskuste valdkonnad

vähe trafaretset käitumist ning valikute tegemine nõuab iga konkreetse olukorra kiiret ja põhjalikku analüüsi.

Kutsetegevuste rakendamiseks peab õpetaja omandama laiaulatuslikud pedagoogilised ja psühholoogiaalased teadmised ja nendest lähtuvalt meetodid, tegevusteed teadmiste rakendamiseks igapäevases töös. Õpetajakoolituse aspektist vaadeldes, on standard (kutseoskuste kirjeldus) oluliseks pidepunktiks õpetajate ette­valmistamisel. See loob eesmärgiselguse ja vähendab survet õpetaja isiksusele. Ikka ja jälle kipume rääkima, et õpetajaks sünnitakse ja õpetab see, kellel on mida õpetada, st tunneb mõnd ainevaldkonda suurepäraselt. Sellise

suhtumisega toetame õpetaja kui poolprofessionaali ideo­ loogiat. Õpetajakoolituses osaleja­te ring on küllalt lai — mitmed erinevad õppejõud ja koolipraktikat juhendavad tegevõpetajad, koolijuhid, üliõpilased. See on üks põhjus, miks selged kokkulepped on vajalikud.

Muret valmistab asjaolu, et õpetajakoolituses omandatu ei rakendu õpetajatöös ja õpetajad tunnevad end igapäevaste tööprobleemide lahendamisel isoleerituna ja abita. Kuid õpetajaharidus on pidev ja õpetaja professionaalne areng sõltub igapäevasest õpetamiskogemusest ja töökeskkonnast, koostööst kolleegide, juhtkonna ja lastevanematega.

11

Professionaalse arengu toetamiseks on oluline koolisisese tugisüsteemi loomine, kõikide õpetajate professionaalse arengu eesmärkide selgus ning võimalused reflek­siooniks ja enesetäiendamiseks. Erinevates riikides läbiviidud uuringud näitavad, et esimese aasta tugiprogrammid (kutseaasta alustavale õpetajale) keskenduvad eelkõige emotsionaal-tehnilise toe pakkumisele ning algaja õpetaja mugandab end kollektiivi harjumustega. Nii võivad jääda paljud õpetajakoolituses omandatud teadmised rakendamata, sest kogenud kolleegid, sh mentor ei ole valmis professionaalseteks vestlusteks. Põhiliselt keskendutakse n-ö lohutamisele, aga kutseoskuste arengut ei toimu. Mentor märkab tunnis eelkõige noore õpetaja ainealaseid eksimusi, nõu antakse uute teemade selgitamiseks.

Enese­kehtestamise esmaseks võtteks soovitatakse rangust ja autoritaarsust. Kui algaja õpetaja tegevuse analüüsimise aluseks võtta kutseoskused, jõutaks ilmselt distsipliiniprobleemide sügavamate põhjusteni ja ka lahendusteni.

12

Õpetajaks kujunemine on pidev töö iseendaga.

Muutuste esilekutsumine õpetaja kutse­alases tegevuses on ülimalt keeruline. Ilmselt siin peitubki põhjus, miks koolis on tekkinud n-ö revolutsiooniline olukord, kus õpetaja on stressis ja hindab oma positsiooni ühiskonnas madalalt.

Arutelu kutsestandardi ümber on emotsionaalne ja selles nähakse üht katset õpetajat kontrollida mitte aidata. Standardis võiks näha suurepärast võimalust just õpetajat aidata, omandada eesmärgi­päraselt vajalikke kutseoskusi. See on võimalus õpetaja professionaalseks enese­määratluseks.

Järgnevalt tutvustatakse kõiki kutse­oskuste valdkondi lähemalt.

Planeerimine ja juhtimine Õpetaja: 1) arvestab õppe kavandamisel riikliku ning õppeasutuse õppekava ja arengukava eesmärke; 2) koostab ainekava või tegevuskava ja õpetaja töökava; 3) koostab individuaalse õppekava; 4) seab õppele, ainekursusele ja tunni­le selgeid eesmärke ning määratleb õpitulemused, arvestades läbivaid teemasid ning õppijate hariduslikke erivajadusi; 5) kaasab õppe kavandamisse õppijaid, lastevanemaid ja kolleege, kohanda­des plaane ja tegevusi vastavalt muutuste­le õppekeskkonnas; 6) juhib rühmade toimimist ja arengut, kavandab ja korraldab õppetöövälist tegevust.

Õpetaja on juht, kes korraldab paljude õpilaste tööd. Põhjalik eeltöö – planeerimine – tagab süsteemse tegevuse nii ühe tunni jooksul kui ka õppeaasta raames.

13

Õpikeskkonna kujundamine Õpetaja: 1) loob õppimist ning õppija arengut toetava demokraatliku ning vaimselt ja füüsiliselt turvalise keskkonna;

6) arvestab mitmekultuurilise õpikesk­kon­na eripäraga ning ennetab võimalikke probleeme;

2) kaasab õpikeskkonna kujundamisse õppijad ja lastevanemad ning raken­dab meeskonnatöö põhimõtteid;

7) kohandab ja/või koostab õppevara;

3) jälgib õpperühmas toimuvat ja rea­geerib sellele paindlikult; 4) ennetab ja lahendab distsipliini­probleeme; 5) märkab õppija individuaalset eripära, hariduslikke erivajadusi ja isiksuse probleeme ning reageerib sobivalt;

Õppekeskkond mõjutab töömeelelu, aga ka vaimset tervist. Kõige kiiremini saame hinnata füüsilist kesk­konda, rohkem tähele­panu ja oskust nõuab vaimse ja sotsiaalse kesk­konna analüüsimine.

14

8) kasutab õppe juhendamisel info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimalusi; 9) valdab õppetunni läbiviimisega seotud rutiinsed tegevusi; 10) reageerib asjakohaselt kriisiolukorda­des, oskab anda esmaabi.

Suunates õpilasi oma õppimist juhtima ja isiklikke eesmärke seadma, kujundame iseseisvaid õppijaid.

Õppimise juhendamine Õppimise juhendamise valdkond ilmes­tab kõige selgemalt õpetaja rollimuutust, kus õpetaja on eelkõige suunaja ja toetaja, andes õpilastele võimaluse ise oma õppimist juhtida. Antud valdkond eeldab põhjalikke didaktikaalaseid teadmisi. Õpetaja: 1) teavitab õppijaid õppe sisust, eesmär­ki­dest ja oodatavatest õpitulemustest ning hindamispõhimõtetest; 2) toob välja seosed erinevate ainevaldkondade vahel; 3) seostab ainevaldkonna teadmisi ümbritse­va keskkonnaga, suunab teadmisi rakendama;

5) suunab õppijaid oma õppimist juhtima; 6) arvestab õpilaste sotsiaalsete ja õpioskustega ning arendab uusi; 7) toetab õppija isiksuse arengut, loovust, arendab teadmisi ja oskusi; 8) arendab õppijates kõrgema astme kognitiivseid oskusi; 9) õpetab õppijaid orienteeruma teabes ja meedias; 10) kohandab õpet ja õpikeskkonda erineva keeleoskuse ja kultuuritaustaga õppijatele.

4) kasutab õppe eesmärgile, õppijate eale ja võimetele sobivaid rühmapõhi­seid ja individuaalseid õppemeetodeid ja -vorme;

15

Õpilaste motiveerimine Distsipliiniprobleemid tunnis on eelkõige tingitud madalast õpihuvist, üle jõu käivast õppematerjalist või üksluisest meetodist. Õpilase madal enesehinnang viib õpilased kõrvaliste tegevustega tegelema. Õpetaja:

3) julgustab õppijaid isiklikke eesmärke seadma; 4) tunnustab õppijate pingutusi, et tagada eduelamusi; 5) suunab õppijaid ennast analüüsima, et neil kujuneks positiivne enesehinnang ja adekvaatne minapilt; 6) annab õppijatele järjepidevalt nende arengut analüüsivat tagasisidet.

1) selgitab välja õppijate taseme, võimed ja huvid ning arvestab nendega; 2) kasutab kaasahaaravaid, õppijat akti­veerivaid õppemeetodeid;

Õppijate õpimotivatsiooni toetamine on õpetajatöö üks keerulisemaid aspekte. Soovist õppida saab alguse tee teadmiste juurde.

16

Koostöö Õpetaja kõige olulisemad koostööpartnerid on õpilased ja nende vanemad. Kooli tasandil tehakse koostööd teiste õpetajate ja juhtkonnaga. Koostöö vähendab isoleeritust, võimaldab saada tagasisidet oma tööle ja tuge teistelt osapooltelt. Õpetaja: 1) tegutseb aktiivse meeskonnaliikmena, õppides teistelt ning jagades oma teadmisi, oskusi ning õnnestumisi kolleegidega; 2) teeb tihedat koostööd kolleegidega, et lahendada õppijate, õpirühma või organisatsiooni probleeme; 3) arendab koostöös kolleegidega ainekava, kooskõlastab töökava, teavitab kolleege õppetöös üles kerkinud probleemidest; 4) küsib õppijatelt oma tegevusele tagasi­sidet, arvestab õpieesmärkide seadmi­sel, õpikeskkonna kujundamisel ja õppetöö korraldamisel õppijate ettepanekutega, kaasab õppijaid ja laste­vanemaid probleemide lahendamisse ja ühistegevuse planeerimisse;

7) osaleb koos kolleegidega koolisiseste ja -väliste ürituste korraldamises, kaasates ka kogukonna erineva kultuuritaustaga liikmeid ja lastevanemaid; 8) osaleb õppijate arengu toetamiseks õppeasutuse ja kogukonna ühistege­vustes, projektides ja/või algatab neid; 9) teeb õppeasutuse arendamise ettepane­kuid; 10) teeb koostööd õppeasutuse siseste ja väliste tugisüsteemidega (logopeed, sotsiaalpedagoog, omavalitsuse haridus- ja sotsiaalnõunikud jt), aidates õppijal ületada õpi-, käitumis- ja kodusest kasvukeskkonnast tingitud sotsiaalseid raskusi.

Õpetajate koostöökultuur mõjutab õpilaste käitumis- ja suhtlemiskultuuri.

5) selgitab välja lastevanemate ootu­si ja küsib tagasisidet oma tööle, informeerib lastevanemaid õppe-eesmärkidest, sisust, õppekorraldusest, hindamispõhimõtetest, annab tagasisidet õppija arengust, nõustab lapsevanemat lapse kasvatamise küsimustes; 6) küsib kolleegidelt hinnangut oma tööle ning analüüsib konstruktiivselt kolleegide tööd;

17

Suhtlemine Suhtlemisprotsess on õppeprotsessi loomulik osa. Suhtlemise abil loome koostöö ja vastastikkuse mõistmise õhkkonna. Õpetaja: 1) valib olukorrale sobiva suhtlemistasandi ja -viisi; 2) kasutab korrektset õppekeelt kõnes ja kirjas; 3) väljendab end selgelt ja arusaadavalt; 4) kuulab aktiivselt ja annab tagasisidet; 5) valib olukorrale vastavaid ja partnereid arvestavaid küsimusi, korraldusi, märguandeid; 6) ennetab/lahendab konflikte; 7) oskab avalikult esineda.

18

Õpetaja eneseväljendusest sõltub edastatava sõnumi kvaliteet ja selle mõistmine õppijate poolt. Hea suht­lemis­oskus loob eeldused konfliktivabaks õppetööks.

Õppija arengu ja õppeprotsessi analüüsimine ja hindamine Õppija arengu analüüsimine ja hindamine on vastutus­rikas valdkond, mis eel­dab põhjalikkust ja selgust.

3) valib õppijate arengule ja oodatava­tele õpitulemustele vastavaid hindamis­meetodeid;

Õpetaja:

4) analüüsib õppijate arengut ja kavan­dab sellele vastavalt edasisi tegevusi;

1) analüüsib õpilase õppes osalemist, arengut ja õpitulemusi, annab oma analüüsi tulemuste kohta erinevatele osapooltele (õppija, lapsevanem, juht­kond, kolleegid) adekvaatset ja mitmekülgset tagasisidet, tagades samas delikaatsete isikuandmete kaitse; 2) tutvustab õppijatele, kolleegidele ja lastevanematele oma hindamis­põhimõtteid selgelt ja arusaadavalt;

5) kasutab asjakohaseid analüüsimeetodeid.

Õppijate areng ja õpi­tulemused on õppetöö kavandamise olulis­teks alusteks.

19

Eneseanalüüs ja kutsealane areng Õpetajatöö eeldab pidevat enesetäienda­mist ja kutsealase arengu analüüsimist. Õpetaja: 1) analüüsib järjepidevalt oma tööd (õppetundi, tegevusi, õpitulemusi, püstitatud eesmärkide saavutamist, siseja välishindamise tulemusi); 2) kasutab oma tegevuse kohta erinevaid tagasiside saamise meetodeid; 3) püstitab analüüsi tulemustest lähtu­valt oma isiksusliku ja kutsealase arengu eesmärke, kavandab eesmärki­de saavutamiseks vajalikke tegevusi; 4) määratleb oma koolitusvajadusi ning täiendab oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi; 5) osaleb asutusesiseste õpirühmade töös, täienduskoolituskursustel ja seminaridel, uurimis- ja projektrühmades, et olla kursis muutustega haridusvaldkonnas, uuendada oskusi ja teadmisi ning rakendada neid oma igapäevatöös.

20

Oma tegevuse analüüs on professionaalse arengu aluseks.

4. Kuidas teostada eneseanalüüsi? Õpetaja professionaalne areng on elukestev protsess ja õpetajakutse loomuse tõttu on äärmiselt oluline pidev enesetäiendamine ja õppimine. Õpetamise „kõrgema kvaliteedini” aitab õpetajal jõuda reflekteerimine, mis võimaldab pidevalt jälgida, hinnata, analüüsida ja parandada oma professionaalset tegevust. Kompetentseks õpetajaks kujunemiseks on vajalik pidev eneseanalüüs, oma tegevuse hindamine, võrdlemine standarditega, arutelud kolleegidega – see kõik, mida sisaldab aktiivne praktika mõtestamine, on õpetaja professionaalses arengus väga oluline.

Vaatamata kirjaliku eneseanalüüsi ja refleksiooni olulisusele, ei ole see spontaanne tegevus meie igapäevaelus, kuna nõuab palju aega ja pingutusi. Tavaliselt valmistavad raskust küsimused: mida analüüsida ja kuidas analüüsida.

TÄHENDUSE LOOMINE Mida õppisin?

Mida analüüsida?

Oma igapäevane kogemus ja kutsestandardis esitatud pädevused on aluseks õpetaja eneseanalüüsile, arenguvajaduste selgitamisele ja edaspidiste tegevuste plaanimisele oma professionaalses arengus.

Kuidas analüüsida?

Tundub, et seda oskab iga õpetaja, kuid paraku jääb analüüs kirjeldavale tasandile ja ei jõuta edasiste arengute kavandamisele. Saka mõisas toimus augustis 2007 õpetajate liitude esindajate, kutsekomisjoni liikmete, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli õppejõudude ühisseminar, mille raames analüüsiti erinevaid refleksioonimudeleid ja ühistöö raames valmis n-ö Saka ring (joonis 3).

KAVANDAMINE Mida teen järgnevalt?

KOGEMINE Uue tegevuse rakendamine

MINA ÕPETAJANA PÕHJENDAMINE

HINDAMINE

KIRJELDUS

Miks nii läks?

Kuidas läks?

Mida tegin?

Joonis 3. Saka ring – eneseanalüüsi ring 21

Kuigi tegemist on seminari raames valminud ühistööga, on selle aluseks erinevad refleksiooniteemalised tööd (Korthagen, Moon jt). Oma professionaalse arengu analüüsimisel ja reflekteerimisel alustatakse konkreetse tegevuse või sündmuse detailsest (1) kirjeldusest. Tuuakse välja kõik olulised ja esmapilgul vähem olulised detailid, faktid, tegevused, osapooled. Kirjeldusele järgneb antud tegevusele või sündmusele (2) hinnangu andmine. Antakse oma isiklikust perspektiivist lähtuvalt hinnang sündmuse või tegevuse õnnestumise kohta, tuuakse välja kõik head ja mitte nii head aspektid. Edasi otsitakse (3) põhjendusi sündmusele või tegevusele, sellele, et ta läks just sedasi. Seostatakse sündmust või tegevust teoreetiliste seisukohtade, oma teadmistega, samas ka oma isiklike tunnete ja varasemate kogemustega. Seostamise alusel luuakse põhjendusi.

Järgmise sammuna luuakse (4) isiklikku tähendust antud sündmusest või tegevusest, selle mõju professionaalsele tegevusele, teadmisi teooriast ja oma professionaalsest praktikast õpetajana, mis kujunesid antud sündmuse või tegevuse tule­musena. Lähtudes oma professionaalse tegevuse eesmärkidest ning toetudes õpitule (5) plaanitakse tegevusi edaspidiseks, et arendada endale olulisi pädevusi.

Uutele tegevustele järgneb taas eneseanalüüsi ja reflek­ siooni ring.

Eelkõige peaks eneseanalüüsi oskuste ja harjumuse kujundamisega algust tegema õpetajakoolituse õpingute raames, järgnevalt kutseaasta ja kutse taotlemise protsessis.

Õpetaja professionaalse arengu eest saab vastutada vaid õpetaja ise.

22

Õpetaja V kutsestandard: www.kutsekoda.ee Eesti õpetajahariduse strateegia 2008-2013: www.hm.ee Õpetajaharidust edendav programm Eduko: www.archimedes.ee/eduko

23

Programmi elluviija on Sihtasutus Archimedes Eduko b端roo Koidula 13A, 10125 Tallinn Tel: 699 9396 E-post: eduko@archimedes.ee