Ainus, mida vajad

Mäletan väga selgelt tunnet, mis mind valdas, kui eelmise aasta jaanuaris ilmusid rasedustestile kaks oodatud triipu. Ühelt poolt nii suur rõõm – jess!!! Teisalt aga tekkis pähe kohe miljon küsimust – kuidas nüüd siis kõik edasi minema ja olema hakkab? Tagantjärele saan öelda, et ootusaeg oli minu jaoks pigem lihtne ja õnnelik. Ehk ka seetõttu, et tundsin end oma muutuvas kehas algusest peaaegu lõpuni suurepäraselt. Ma ei kogenud kordagi iiveldust, jätkasin oma igapäevaste tööde-tegemistega, tagatipuks nautisin täiel rinnal suve ja käisin peaaegu iga päev meres ujumas. Mu füüsilise kehaga oligi kõik hästi, õnneks ka beebiga. Kui olin esimese kuu õndsas beebiootusemullis olnud, algas Ukrainas sõda. Mind valdas enneolematu hirm – aga mis siis, kui ...?! Meedias ilmusid pildid Mariupoli sünnitusmaja varemetest. Veristest sünnitajatest nende keskel. Teiste rasedatega rääkides tunnistasime kõik, et kardame sisimas meeletult. Nii Ukrainas toimuva kui ka enda pärast. Tajusin esimest korda, kui haprad on rahu ja turvatunne. Kui habras on beebiootel naise vaimne tervis. Just viimasele pühendame selles ajakirjas omajagu ruumi. On asju, mida me ei saa muuta, aga on ka palju sellist, mis on meie suunata. Oma mõtetega töötamisest võib sõltuda sinu ootusaja meelerahu. Ja seda läheb sul kohe kindlasti vaja nii raseda kui ka värske emana.

KAANEL: Heelia Sillamaa

FOTOD: Triin Maasik

STILIST: Merit Boeijkens

MEIK JA SOENG: Marika Jerbach

KLEIT: Riina Põldroos

Nauditavat ootusaega!

Mari-Liis Helvik