Kodusünnituse hirmud ja imed

Rahvusvaheliselt tuntud Eesti looduskosmeetikasarja

Tilk! looja ja nelja lapse ema Pille Lengi

(37) ütleb, et tema elu unistus on täitunud – tal on kokkuhoidev suur pere ja lapsed, kes saavad koos kasvada.

Omamoodi unistuse täitumiseks on aga ka see, et neljast lapsest noorim, viiekuune odusünnitus on teema, millest meie ühiskonnas laiemalt ei räägita. Või kui räägitakse, siis jagatakse meedias pigem halbu kogemusi,“ ütleb Pille. „Samas on see paljudes riikides saanud üheks sünnituse vormiks, kus riik tagab ka meditsiinilise personali kohalolu.“ See, et kodusünnitus oleks ämmaemanda assisteeritud, peab Pille võtmetähtsusega küsimuseks. „Kindlasti ei peaks naine kusagil üksinda või mehega kahekesi sünnitama.“

Harald, sündis nende kodu elutoas.

Pille on alati teadnud, et soovib endale mitut last. Olgugi et tal on kaheksa aastat vanem õde, tunneb Pille, et kasvas vanusevahe tõttu üksi. „Kasvasin nagu üksik laps. Kui

„Kmina läksin kooli, oli tema juba 15 ja tal tekkisid juba oma huvid.“ Hiljem see vahe kadus ja täna ühendab õdesid väga palju. „Enda lastele soovisin lapsepõlve, kus on ka teised omavanused. Ja nüüd on mu eluunistus suurest perest täitunud. Lastel on ülilahe koos mängida ja kasvada. Näen, kuidas nad üksteist hoiavad. Võtame neid igale poole kaasa ja ka reisime koos,“ mõtiskleb ta. Peale väikese Haraldi kasvavad peres veel Edward (9), Beatrice (6) ja Richard (4).

Totaalselt erinevad sünnituskogemused

Kui pere esimene poeg sündis, oli Pille just Hiinast tagasi Eestisse kolinud. „Ma ei teadnud kodusünnitusest ega douladest midagi.

Teadsin, et ainus koht, kus saab sünnitada, on haigla ...“

Esimest sünnituskogemust nimetab ta parajalt hullumeelseks. Esimestest tuhudest sünnituseni läks 30 tundi. Tuhud olid kohe regulaarsed, aga mitte väga intensiivsed. Valutasin terve päeva kodus, haiglasse kontrolli minnes ei olnud avatus veel suur, seega saadeti meid tagasi koju. Õhtul kell 23 läksime haiglasse tagasi – vähemalt keegi jälgib ja vajadusel saab meditsiiniline personal kohe reageerida. Järgmise 12 tunni jooksul aga ei juhtunud endiselt midagi ...“ Kuna haiglapersonal vahetus, tundis Pille puudust ühest kindlasti inimesest, kes teda jälgiks ja toetaks.

„Korraga jäid lapse südamelöögid nõrgemaks, misjärel tehti veed lahti – need olid juba rohelised. Olin siis selili laual, tekkisid kõikvõimalikud rebendid ja laps sündis ülikiiresti. Kogemuse mõttes täislaks,“ räägib Pille mõtlikult oma esimese lapse sündimise loo ja lisab, et toimunu traumeeris teda. „Mõtlesin pikalt, et mis siis valesti läks ja mida mina valesti tegin. Kõik oli ju hästi ... Mu vaimne tervis sai päris korralikult kannatada, samuti füüsiline keha. Pidin esmalt kuu aega rahulikult taastuma, et mul ei oleks valus liikuda. Hakkasin ennast oma kehas jälle hästi tundma neli-viis kuud pärast sünnitust.“

Pille teab, et traumaatilise sünnituse läbi teinud naise emotsioonidega ei tegele keegi peale naise enda, kes on niigi hapras seisus. „Keegi ei tule selle pealegi, et sul võib hinges mingi haav olla ... Pead ise abi otsima. Douladest on nii palju abi, soovitan kõigile, kel vaja enda seest keerulisi emotsioone läbi lasta ...“

Pille kõik lapsed on olnud suured – esimene

4,2 ja viimane peaaegu

5 kilo

Kui esimene poeg sai aastaseks, tutvus Pille doula ja sünnitoetaja Karita Mikkoga. „Lisaks sünnitustele toetab ta ka naisi pärast sünnitust. Saime perega temaga hästi lähedaseks. Kui jäin teise lapse ootele, teadsin kohe, et tahan Karitat haiglasse sünnituse juurde – et oleks üks tugiisik, kes oleks algusest lõpuni meie jaoks olemas.“

Teist sünnituskogemust peab meelest ära minna. Võib öelda, et hingasin nii Beatrice’i kui ka Richardi endast välja. Kui esimese lapse pressisin toore jõuga välja, siis järgmised sünnitused olid hoopis teistsugused.“

„Jätsime kõik lahtiseks“

Ise kolm last sünnitanud, oli Pille kuulnud palju sünnituskogemusi. Ja kui pandeemia algas, kuulis ta, mida piirangud sünnitusmajadesse kaasa tõid.

Eelmise aasta lõpus jäi Pille taas beebit ootama. „Hakkasin mõistma, milline järgmine sünnituskogemus minu jaoks olla võiks. Karita poleks saanud minuga haiglasse tulla, sest kaasas võib olla vaid üks tugiisik. Uurisin eraämmaemandate kohta ja leidsin, et Siiri Ennikat soovitatakse palju. Kirjutasin talle ja ta oli nõus meiega sünnitusele kaasa tulema. Esialgu rääkisime, et sünnitan ikkagi haiglas ... Sisimas aga hakkas kodusünnituse idee mulle aina enam meeldima. Mõistus siiski pelgas seda alguses – ma ei teadnud, kuidas see käib; kas olen selleks valmis ... on see ikka hea idee?!

Mõlgutasin seda mõtet mõnda aega ja arutasime seda ka Siiriga, kes võtab samuti kodusünnitusi vastu. Ta toetas kodusünnituse mõtet.“

EI TULE

PEALEGI, ET SUL VÕIB HINGES MINGI HAAV OLLA

Kuna kodus oli veel kolm last, siis polnud Pille siiski ise kodusünnituses kindel. Lahtiseks jäi see mõte kuni lõpuni. „Võib-olla see võttis ka meilt endilt pinge maha. Otsustasime, et kui kõik on hästi ja suuremad lapsed hoitud, jääme koju. Kui vaja, läheme haiglasse ... Ja muidugi meeldis mulle ka mõte, et kui kodus sünnitan, saab Karita ka meiega olla, ning see teadmine andis mulle kindlust. Karita oli meie plaaniga nõus.“ Pille tegi mehega kõik, et neil oleks võimalik kodus sünnitada.

„Võtsime Karita käest vanni, saime Siiriga kokku. Siiri andis meile meelekindlust, et oleme õigel teel. Tal endal oli vajalik meditsiiniline

KEEGI KOGEMUS KEVAD 2023 9 KUUD 77 aparatuur olemas – mulle oli ka see väga oluline. Tundsin kindlustunnet, aga hoidsin siiski avatud meelt ka haiglasse mineku osas,“ meenutab Pille.

Kuidas suhtus kodusünnituse ideesse Pille mees? „Alguses oli ka tema teadlikkus – nagu minulgi – kodusünnitusest väike. Hästi palju aitas Siiriga kohtumine, kus ta rääkis täpselt, kuidas kõik käib ja milliseid vahendeid saame kasutada. Ja kui midagi oleks juhtunud, oleksime saanud haiglasse minna. Kuna meil oli varem juba kolm sünnituskogemust olnud, siis ilmselt olid need kogemuse mõttes kõige suuremaks abiks.“

Lähedastele rääkis Pille oma kodusünnitusest alles siis, kui beebi oli juba sündinud. „Kõik olid positiivselt üllatunud – mitte keegi ei öelnud midagi halba. Ma arvan, et kui oleksin meie soovist kodus sünnitada varem rääkinud, oleksid nad võib-olla kartma hakanud. Olen väga tundlik ega oleks teiste hirme siis vajanud.“

Sünnitas elutoas vanni

Oli eelmise aasta 28. juuli, mil pere lapsed olid juhuslikult vanaema juures ja Pille läks toidupoodi. Kuigi tähtaeg oli juba käes, polnud me arvestanud, et beebi otsustab päriselt sel päeval sündida, sest Richard sündis lausa kaks nädalat pärast tähtaega. „Korraga tundsin, et mul tulid veed ära. Helistasin mehele ja ütlesin, et nüüd on nii. Ta hakkas siis vanni kokku panema ...“ muigab naine. „Muretsesin veel, et kas ikka sooja vett jätkub – meil on väike boiler. Pidime seda juurde keetma.“