KÜSIMUSED JA VASTUSED: kuidas planeerida perelisa saabudes rahaasju?

Nõu annab investor, rahatarkuse koordinaator ja kolme lapse ema Liisi Kirch.

Perelisa planeerides kardavad paljud lapsevanemad kulutusi, mis tuleb juba enne beebi sündi, aga ka järgnevate aastate jooksul teha. Kuidas luua selleks puhuks eelarvet?

Lapsega ei kaasne mitte ainult kulutused, vaid ka tulud: esimese lapse puhul lapsetoetus 80 eurot kuus, kolmanda lapse puhul 100 eurot kuus + peretoetus 600 eurot kuus, lisanduvad veel sünnitoetus riigi poolt, KOV-i poolt, vahel ka tööandja poolt.

Eesti riik on väga lastesõbralik! Mõelgem kasvõi sellele, et emb-kumb vanem saab kodune olla kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ja meil on paindlik vanemapalgasüsteem. NB! Ei ole nii, et lapse pooleteiseaastaseks saades peab tööle tagasi minema. See on nii ainult siis, kui ise planeerimisega tegeleda ei viitsi. Esimese sammuna tuleb selgeks teha, millised tulud lisanduvad.

Teiseks võiks puhvrit koguda selle nimel, et ei peaks tööle tagasi minema kohe, kui vanemapalk lõpeb (uurida tasub ka eespool mainitud paindlikku vanemapalgasüsteemi sotsiaalkindlustusameti kodulehel).

Mis võiks olla keskmine summa, millise väljaminekuga peaks pere beebit ootama jäädes arvestama?

Kui varasemat puhvrit polegi, siis saab kenasti hakkama lapse sünni puhul saadavate toetustega. Eriti keerulises olukorras tasub pöörduda KOV-i sotsiaalosakonna poole ja paluda abi. Usun, et 1000 euroga saab teise ringi turult kõik vajaliku kätte, võimalik, et soodsamaltki. Millised kulutused on vältimatud ja millised saaks tegemata jätta?

Sõltub väga palju sellest, mitmes laps perre sünnib. Kui esimese lapsega on kulutusi rohkem, siis mida laps edasi, seda enam asju on juba olemas. Tuleb ainult veenduda, et need on kasutuskõlblikud, näiteks et käru ei hallitaks.

Vältimatud on suuremad ostud ehk lasteasjad, mida noor pere vajab: beebivoodi, käru, kõhukott, auto turvatool auto olemasolu korral. Loomulikult ka mingi osa riideid, soovituslikult mitu esimest suurust juhuks, kui esimesel paaril kuul ei ole aega riiete hankimisega tegeleda. Pole mõtet võtta ette kellegi teise nimekirja ja siis kõik asjad sealt ära osta. On juhtumeid, kus laps kasvab nii ruttu, et ei jõua kõike lihtsalt kasutama hakata. Ka ei tea kunagi ette, kas mängukaared või lamamistool beebile üldse sobivad, võimalusel võiks neid proovida mõne sõbra või tuttava pool. Beebiasjad leiavad tegelikult kasutust küllaltki lühikese aja jooksul, seetõttu tasub eelistada teise ringi kraami.

Mis on olnud sinu kui lapsevanema jaoks asjad, mille soetamist oled hiljem kahetsenud?

Olen väga rõõmus, et mul jätkus oidu juba esimese lapsega eelistada kasutatud asju. Näiteks ostsime esimese käru 200 euroga, pidasime enne nõu kogenumatega ja saime täpselt õige toote. Aga tean ka juhtumeid, kus osteti esimeses järjekorras tutikas käru, mille puhul hiljem selgus, et maapiirkonnas lumistel teedel sellest kasu polnudki. Aja kokkuhoiu mõttes tuli poest ruttu hankida teine täiesti uus vanker (laps keeldus kusagil mujal magamast) – kogukulu ligi 1500 eurot! Samuti juhtumid, kus kärustreigist üle ei saadudki ja mugavaimaks osutus hoopis kõhukott ... Õnneks olid mõlemad kasutatuna ostetud ja käru müüdi ostuhinnaga edasi.

Liiga palju sai algul varutud riideid, kuid meeletu kasvutempo tõttu ei jõudnud osa neist kunagi lapsele selga. Taas olen rõõmus teise ringi turu olemasolu üle. Ka ei leidnud kasutust magamiskott ja esimesed jalanõud. Jalatseid tasub minna ostma ikkagi siis, kui lapsel kõndimine selge, sest iial ei tea, mis jalanumber tal selleks hetkeks olla võib. Teisisõnu, ärge kiirustage!

Jaga soovitusi noorele perele, kuidas lasteasjade pealt raha kokku hoida. Tasub läbi mõelda, kas sugulastel on juba mingit kraami olemas, mida saaksid kasutada (beebivoodi, käru, turvatool jmt), samuti uurida sõpradelt-tuttavatelt, ehk on neil midagi seisma jäänud. Ei tasu minna kohe poodi uusi asju ostma, väga paljud beebividinad ei leia nii palju kasutust, et need kuidagi ülemäära vanaks oleksid jäänud. Samuti näitab praktika, et kui küsida aegsasti väikelapsevanematelt, ega neil midagi kuuris või garaažis seismas pole, siis on nemad kokkuvõttes sulle tänulikud, et ees olevad asjad minema viid – mõnikord sümboolse tasu eest ja vahel niisamagi. Mõjust keskkonnale ei hakka rääkimagi. Kindlasti pole vaja beebile osta kostüüme jõuludeks, halloween’iks, lihavõteteks, või uhkeid kleite. Imik tunneb end kõige paremini mugavates tavariietes (bodid ja sipupüksid), ka pole siis muret, mida kõike ta ära määrida võib. Samuti ei ole ma kunagi aru saanud, miks peaks üldse poest mänguasju ostma, kui neid on lastega peredel alati üleliia. Võti on jälgida oma last ja saada aru, mida talle päriselt vaja on. Vähem on parem, me ei taha tegelikult lapsi üle stimuleerida. Niisiis soovitan soojalt mõelda minimalistlikult ja eelistada kasutatud asju. Näiteks esimestel kuudel pole mänguasju vajagi, lapsele on vaja süles hoidmist ja paitamist. Kui huvi asjade vastu tekib, siis sobivad imehästi juba kodus olemas olevad lusikad, kulbid, sallid ja mütsid. Isegi kui te ühtegi mänguasja ei osta, siis tekivad need teile koju nagu iseenesest. Näiteks katsikukingitused või kui lastega sõbrad annavad mingi osa leludest teile, et neil kodus vähem asju oleks. 