Võidukad arhitektuuripreemiate laureaadid 2022

Taas said auhinnatud meie parimad loomingulised arhitektuuris, sisearhitektuuris ja maastikuarhitektuuris. Jaanuari lõpus selgusid arhitektuuripreemiate laureaadid ja publiku lemmikud. Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit ja arhitektuuriajakiri MAJA premeerisid tänavu kokku 16 laureaati – Eesti arhitektuurivaldkonna väljapaistvamate saavutuste ja teoste autoreid.

Uurisime võitjatelt, mis inspireeris looma just sellist objekti, milliseid uusi lahendusi, materjale või võtteid sai kasutada ja mida keerukat tuli protsessis ette. Heidame pilgu 12 laureaadile, meiega jagasid oma kogemusi-mõtteid MUBA sisearhitektuurse lahenduse loojad, Tabasalu põhikooli ja spordihoone sisearhitektid, Tondiraba looduspargi ning Tartu linnaujula maastikuarhitektid, näitusepreemia autorid ja linnakunstifestivali autor.

EESTI KULTUURKAPITALI ARHITEKTUURI SIHTKAPITALI PREEMIAD f Peapreemia pälvis Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskus

Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskus ehk linna põhikoolide uus tööõpetusmaja on suurepärane võimalus luua sobivad tingimused, et taas väärtustada ise oma käega päris asja tegemist. Keskuses saab teha puidu-, metalli- ja plastitööd, kasutada arvprogrammjuhtimisel (CNC) põhinevaid tööpinke, töötada looduslike materjalidega, nagu savi ja kivi, keevitada, sepistada ning teha naha- või õmblustööd.

Hoone keskossa on koondatud uue tööõpetusmaja toimimiseks vajalikud abiruumid ja fuajee. Tööõpetuse klassid asuvad kummalgi pool fuajeed. Puidu- ja metallitöö ruumid on paigutatud ridamisi kõrvuti hoone tagaküljele, võimaldades ruume paindlikult siirdeseinte abil teineteisega liita või üksteisest eraldada. Kodundusköök ja universaalne klassiruum jäävad hoovi poole ning avanevad hooneesisele vaba aja alale.

Sisearhitektuuris mängisid olulist rolli kaks aspekti. Esiteks on arhitekt laesakkide ja suurte aknapindadega andnud siseruumile juba väga tugeva iseloomu. Teiseks on hoone kõik konstruktsioonilised seinad tellija julgel ja kategoorilisel soovil ristkihtpuidust.

Arhitektuur Joel Kopli (KUU arhitektid). Sisearhitektuur Kristel Jakobson (Haka Disain).

Mis inspireeris looma just sellist objekti? Milline on olnud tagasiside?

Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskuse uue hoone leidmiseks korraldati 2019. aastal arhitektuurivõistlus ja meie õnneks osutus sellel osalemine edukaks.

Eelkõige Rakvere põhikoolidele mõeldud tööõpetuse tundide läbiviimiseks mõeldud hoone on erinevaid käsitöölisi tegevusi arendav ja võimaldav hoone ehk sisult erinevatest töökodadest koosnev hoonekompleks. Töökoda osutus funktsioonina põnevaks väljakutseks, millele arhitektuurset väljundit otsida. Eesmärk oli lahendusega sobitada hoone olemasolevasse juba võrdlemisi küpsesse ja väärikasse linnaruumilisse konteksti, tagada hoone funktsionaalne toimivus, aga samas peita sellesse ka omad mängulised elemendid ja nüansid. Mõtlema pidi ka hoone põhikasutajatele - õpilastele ja meistritele, et võimaldada neile ruum, kus neil ka päriselt on tore ja meeldiv aega veeta. Tagasiside on olnud seni positiivne.

Milliseid uusi lahendusi, materjale või võtteid kasutasite?

Hoone on rajatud CLT- ehk ristkihtpuitkonstruktsioonis, millega varasem kokkupuude puudus. CLT eelis on see, et ta näeb juba nö n-ö toorikuna väga meeldiv ja soe välja ning täiendavate viimistluskihtide kasutamine tundus liialdusena. Soov oli puitu näidata interjööris võimalikult ausalt ja palju. See oli ka üheks tugevaks argumendiks selle materjali kasuks otsustamise juures, kuna viimistluse arvelt saime lahenduse tellijale märkimisväärselt soodsamaks.

Hoonel on eriskummaline katusemaastik ja see tuleneb katuse tasapinnas olevatest akendest, aga samuti hoone keskosasse, n-ö pööningule peidetud tehnokommunikatsioonidest. Loodesse suunatud katuseaknad tagavad töökodadele sobiva ülalt langeva valguse ja vähendavad seintes olevate akende vajadust. Seina pinda ja -esist saab kasutada tööriistade või -masinate jaoks ning nendest ei ole ühes toredas töökojas kunagi puudu. Muu hulgas ilmestab võrdlemisi ratsionaalsetest põhjustest tekkinud katusemaastik ka lihtsalt ruumimõju nii välis- kui ka siseruumis. f Tegevuspreemia pälvis Eik Hermann f Sisearhitektuuripreemia pälvis MUBA ehk Tallinna Muusikaja Balletikool

Filosoofia ja praktikapõhise teooria lektor Eesti Kunstiakadeemias ning ajakirja Ehituskunst kaaspeatoimetaja Eik Hermann pälvis preemia tegevuse eest arhitektuurimõtte edendamisel ja vahendamisel.

MUBA hoonesse on koondatud kolm kooli: Tallinna Muusikakeskkool, Tallinna Balletikool ja Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool. Maja ühendab palju erineva funktsiooniga ruume alates saalidest ja klassiruumidest ning lõpetades õpilaskodu ning ujulaga. Hoone jaguneb tinglikult kaheks: avalikuks alaks ja koolimajaks. Kõige suurem omapära, mis eristab MUBAt teistest koolimajadest, on pidulikkus hoonesse sisenemisel. Tekib tunne, nagu siseneks teatrisse või kontserdimajja – unistusse, mille poole selle kooli õpilased iga päev püüdlevad.

Arhitektuur Thomas Pucher, Marvi Basha (Atelier Thomas Pucher), Markus Kaasik, Helina Lass, Taavi Lõoke, Hanna-Liisa Mõtus, Andres Ojari, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma (3+1 arhitektid). Sisearhitektuur Ahti Grünberg, Tõnis Kalve, Kadi Karmann, Mari Põld, Ardo Hiiuväin, Kärt Hollo, Merje Karu (T43 sisearhitektid); Katrin Talvik; Markus Kaasik, Hanna-Liisa Mõtus (3+1 arhitektid). Maastikuarhitektuur Markus Kaasik, Helina Lass, Hanna-Liisa Mõtus, Siim Tiisvelt (3+1 arhitektid), Edgar Kaare, Laura Männamaa (TajuRuum).

Mis inspireeris looma just sellist objekti?

Kuna hoone on eripärane ja suur, 23 000 m2, siis on raske anda ühtset vastust, mis inspireeris looma just sellist interjööri. Meie esmane inspiratsioon hakkab kujunema alati arhitektuurist ja tellija lähteinfost, mille põhjal hakkame looma enda kontseptsiooni kihistusi.

Selle hoone eripära on see, et seal on koos kolm kooli, mis seniajani toimisid kõik iseseisvalt. Lisaks kolmele koolile on hoones avalik tsoon ehk kontserdisaalidega hooneosa (neli saali), õpilaskodu, bassein ja spordisaal. Tegu ei ole ka tavaliste koolidega, mille tõttu on majas palju erinevaid pillide harjutusklasse, helistuudiod, tantsustuudiod, harjutussaalid ja ka üldharidusklassid.

Tellija tagasiside on olnud positiivne, aga kuna tegu on suure hoonega, siis eks alati ole kohti, mis saaks veel paremini lahendatud olla. Väljastpoolt maja on samuti pigem positiivne tagasiside tulnud.

Milliseid uusi lahendusi, materjale või võtteid kasutasite?

Uusi lahendusi ja materjale oli mitmeid. Näiteks:

• kahes suures ja väikeses kammersaalis võtsime väljakutseks teha saalid metall-lehest ning panna see helipeegeldav materjal akustiliselt ideaalselt toimima. Metallile tasakaaluks oleme kasutanud puitu, et lisada soojust. Puiduna kasutasime industriaalparketti;

• stuudiotes on samuti kasutatud metalli, aga seekord metalltorudena ja tõmmatud teraspaneelidena, mida kõike toetab hea akustika. Samuti on metalli kõrval tasakaaluks kasutatud puitu;

Näitusepreemia pälvis näitus „Klaasimeistrid“

• suure saali esimese korruse soovisime teha üleni industriaalparketist (seinad, põrand ja lava) ning seintel on disainiks vertikaalsed jämmusad puitprussid. Pealtnäha lihtne kujundus, mis aga peidab endas mitmeid erinevaid akustilisi kihistusi erinevate paneelide taga. Samuti on erakordne saali lavapõrand, kuna parketi all on spetsiaalne vetruv põrand; f Näitusepreemia pälvis näitus „Klaasimeistrid“

• fuajees tõusevad läbi kolme korruse saalide seinad, mis peavad mõjuma efektselt ja samuti praktiliselt ehk akustiliselt. Sein sai katteks kuldse tapeedi, millele kinnituvad distantsiga paksust vildist vertikaalsed mahud. Vildist mahtude küljes on ka valgus, mis paneb seina efektselt hõõguma.

Mida keerukat või ootamatut oli protsessis?

Projekteerimise ajal oli meile kindlasti keerukaim ajafaktor: kokku 23 000 m 2 eriotstarbelisi ruume ja aega oli 8–9 kuud, et vormistada eelprojektist tööprojekt. See oli ka põhjus, miks meie meeskond kasvas selle projekti ajaks nii suureks.

Samuti oli meile uus nii suure meeskonna targalt juhtimine. See oli väheste öötundidega, aga samas kindlasti ka väga õpetlik ajajärk meie professionaalses elus.

Näitus annab ülevaate Eesti klaasitööstuse ajaloost ja olulisematest klaasitootjatest.

Sisearhitektuur Anne Määrmann, Kristi Prinzmann (Bob & Doko); kuraator Anne Ruussaar; graafilised disainerid Marje ja Martin Eelma (Tuumik Stuudio).

Mis inspireeris looma just sellist objekti?

Klaasinäituse kujundus on saanud inspiratsiooni klaasi omadustest – klaas on peegeldav, läbipaistev, klaas võib olla värviline, klaas on korraga õrn ja tugev.

Ajaloomuuseumi Maarjamäe tallihoone näitusekorrusele sai loodud diagonaalsete seintega uus maailm, mis kannab endas kristallpalee esteetikat. Tummad tumedad kipsseinad vahelduvad nöörkardinatest seintega, mis loovad uue huvitava keskkonna, kus saab jalutada näitusel läbi kaaravade, samas õhkõrnalt tajuda nöörkardina vahelt juba näituse järgmist osa. Näituse kujundusega tahtsime kõnetada külastajat, pakkuda midagi enamat kui ainult vitriinides olevaid esemeid ja nende juurde kuuluvat ilusat graafikat. Tagasiside näitusele on olnud väga hea. Näituse sisu kõnetab, sest paljudele tulevad klaasist esemed iseenda kodudest tuttavad ette. Meie loodud interjöör on sellele toeks ja taustaks, kuid annab ka teistmoodi ruumikogemuse. Lisaks on meil loodud väikesed kogemusalad, kus mängime julgemalt klaasi omadustega. Eriti hea on kuulda, et näitus on üles leitud ja kuraatorituurid alati rahvast täis.

Milliseid uusi lahendusi, materjale või võtteid kasutasite?

Üks unustatud materjal, mille enda jaoks uuesti avastasime, oli nöörkardin. See sobis meie näitusekujunduse kontseptsiooni just seetõttu, et aitas luua õhulise läbipaistva seina, mis jaotab ruumi, aga samas annab külastajale ka võimaluse valida oma teekond mänguliselt läbi kardina. Lisaks püüdsime leida efektseid lahendusi, kus saaksime anda edasi klaasi omadusi. Kasutasime akrüülpeeglit päris peegli asemel, materjal on avalikus ruumis turvalisem ja meile sobisid ka selle pinna peegelduse moonutavad omadused. Värviliste klaaside maailmas kasutasime põnevaid tänapäevaseid kleebiste lahendusi.

Mida keerukat või ootamatut oli protsessis?

Eks iga projektiga tuleb teha kompromisse. Meie jaoks oli oluline säilitada näituse kujunduse suur idee ehk klaaspalee maailm. Ülejäänud elementide koha pealt olime nõus tegema muudatusi, mis olid tingitud kas eelarvest või ehituslikest nõuetest, lisaks oli ajaloomuuseumile oluline erinevate vitriinide taaskasutamise võimalus. Seetõttu muutusid algsed erikujulised ja keerukad vitriinid lihtsavormiliseks ning modulaarseks. Näituse üldkujunduses see tegelikult suurt rolli ei mängi ja ehk aitab see lihtne vorm ka paremini klaasesemetest eksponaatidele keskenduda.

Eesti Arhitektide Liidu Preemiad

f Preemia VÄIKE pälvis lugemispaviljon „Valge leht“ f Arhitekti aastapreemia pälvis Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskus

„Valge leht“ on Tallinnas Kadriorus asuv väike avalik raamatukogu ehk lugemispaviljon, mille arhitektuur on inspireeritud kirjandusliku idee kujundist. Ideed on õhus ja nii hõljub ka paviljoni katus kerge paberilehena õhus, toetudes vaid klaasist riiulitele. Riiulid on täis raamatuid, millest moodustuv sein annab paviljonis viibijale teatava privaatsuse. Paviljoni põrandaks on lihtne puitterrass, mis koos klaasist seintega loob paviljonis kohaliku miljööga haakuva suvise ja verandaliku atmosfääri. Lugemispaviljon aktiveerib endise söötis linnaruumi, tuues sinna inimesi ja tegevusi.

Arhitektuur Jaan Tiidemann, Jarmo Vaik.

Mis inspireeris looma just sellist objekti?

Inspiratsioon valgele lehele tuli õhust. Nagu ideed ikka kipuvad tulema. Idee ja aimdus olid kõigepealt ning materjal tuli siis hiljem järele. Kõige keerulisem selles töös oligi õigete materjalide leidmine ja kokkusobitamine, pidime leidma midagi, mis teeks hõljuva mõtte nähtavaks. Tagasiside on olnud erakordselt hea. Lugemispaviljoni on märgatud ja paljud on öelnud, et ainuüksi sellest mööda kõndimine või sõitmine on olnud elamus. Mina aga olen vastanud: astuge ikka sisse ka!

Milliseid uusi lahendusi, materjale või võtteid kasutasite?

Kasutatud võtted ja materjalid ei olegi nii uued, lihtsalt neid on varem pigem kasutatud teises kohas. Jutt on klaasplastist, mis on tuttav ja valdav materjal jahiehituses. 1980. aasta olümpia ajal olid Tallinnas klaasplastist Pepsi putkad. Paljudele on kindlasti tuttav Raadiomaja küljes olev valge tuvi – ka see on klaasplastist!

Arhitektuur Joel Kopli (KUU arhitektid). Sisearhitektuur Kristel Jakobson (Haka Disain).

Eesti Sisearhitektide Liidu Preemiad

f MUBA ehk Tallinna Muusika- ja Balletikool

Sisearhitektuur: Ahti Grünberg, Tõnis Kalve, Kadi Karmann, Mari Põld, Ardo Hiiuväin, Kärt Hollo, Merje Karu (T43 sisearhitektid); Katrin Talvik; Markus Kaasik, Hanna-Liisa Mõtus (3+1 arhitektid).

Arhitektuur Thomas Pucher, Marvi Basha (Atelier Thomas Pucher), Markus Kaasik, Helina Lass, Taavi Lõoke, Hanna-Liisa Mõtus, Andres f Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskus f Tabasalu põhikool ja spordihoone

Ojari, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma (3+1 arhitektid).

Maastikuarhitektuur Markus Kaasik, Helina Lass, Hanna-Liisa Mõtus, Siim Tiisvelt (3+1 arhitektid), Edgar Kaare, Laura Männamaa (TajuRuum).

Sisearhitektuur Kristel Jakobson (Haka Disain). Arhitektuur Joel Kopli (KUU arhitektid).

Tabasalu avaliku arhitektuurivõistluse tulemusel valminud haridus- linnak koosneb Tabasalu riigigümnaasiumist (punase puitfassaadiga), mis on projekteeritud 360 õpilasele, Tabasalu kooli algklasside majast (halli ja kollase fassaadiga), mis on 550 õpilasele, ning spordihoonest, mis oma suure saaliga on mõeldud teenindama kogu valda.

Kompleksi kandvaks ideeks on sise- ja väliruumi maksimaalne integreeritus, mis loob hoone liigendatud mahtude vahele erineva iseloomu ning funktsiooniga alasid.

Sisearhitektuur Raul Tiitus, Tarmo Piirmets (PINK); projektimeeskond Birgit Palk, Anni Kotov. Arhitektuur Andro Mänd (Hoov AB), Pelle-Sten Viiburg (Doomino Arhitektid). Maastikuarhitektuur: Kaie Kuldkepp (Nüüd arhitektid).

Mis inspireeris looma just sellist objekti?

Peamiselt ikka arhitektuur. Pelle Viiburgi loodud nutikas hoone ja selle siseruum oli äge raamistus või lõuend, mida oli lihtne edasi arendada. Lisaks on koolivõrgu uuendamine hetkel aktuaalne teema ning meil oli meel terav ja pliiatsid teravad. Varasemad kooliruumid olid loonud teatava eelhäälestuse ja mõningase arusaamise haridusruumiga kaasnevatest probleemidest. Tellija oli ka väga inspireeriv, tundub, et Tabasalu kool on oma suunalt haridusmaastikul küllalt uuenduslik.

Milliseid uusi lahendusi, materjale või võtteid kasutasite?

Seda otseselt ei olnudki. Avaliku raha eest ehitamine peaks olema ratsionaalne. Pigem üritan leida juba varasemast kasutatud materjalide uusi kasutusviise või vahekordi ja seeläbi luua unikaalseid kooslusi. Eks need uued materjalid ja võtted on ju kooliruumi suhtes üsna ajutised. Koolimaja võiks ju olla aktuaalne järgmised 50 kuni 100 aastat. Vaatamata konservatiivsele hoiakule loodame, et tuli nooruslik keskkond.

Mida keerukat või ootamatut oli protsessis?

Koolihoone on varasemast tuttav teema ja seetõttu midagi väga üllatavat ei olnudki. Projekti tegemine on n-ö kontoritöö laua taga. Üllatused võib-olla kaasnesid, kui Harku vald, kool ja ehitaja selle protsessi lõpule viisid ning suures osas ka teostada suutsid. Kohati tundus see uskumatu, aga nad tegid selle ära!

Eesti Maastikuarhitektide Liidu Preemiad

f Emajõe linnaujula

Olemasolevat randa kasutati ka enne n-ö ruutpesiti: inimesed olid jagunenud seltskondadeks, mille vahelt kulgesid pigem laiad käiguteed. Ei moodustunud ühtlast puhkajate massi, vaid selgelt tajutavad ajutiselt privatiseeritud kohad. Seda põhimõtet on jätkatud ka uues lahenduses, sest üksteisest mõistlikku kaugusse hoidmine on saanud kandvaks põhimõtteks.

Rand on liigendatud olemispesadeks, milles igaühes on istumis-päevitamisplatvorm ja mänguvahend. Ka laste mänguväljak ei ole koondatud ühte kohta, vaid hajutatud. Selliselt tekivad kohad, mis on tegevuste mahu poolest võrdsed, kuigi tegevused ise võivad erineda.

Maastikuarhitektuur Mirko Traks, Kristjan Talistu, Uku Mark Pärtel, Juhan Teppart, Karin Bachmann (Kino maastikuarhitektid).

Mis inspireeris looma just sellist objekti?

Linnaujula on üks Tartu kolmest rannast. Lodjakoja ehitusega tugevnes surve seda randa kaasajastada. Enne oli see poolmetsik ja stiihiline, ainsaks puhketaristuks põhimõtteliselt riietevahetuskabiinid, mõned treeningvahendid ja prügikastid. Ka sellisena toimis rand väga hästi ja meie eesmärk oli senist toimivust säilitada ning lisada uusi võimalusi. Inimesed puhkasid juba siis n-ö ruutpesiti, säilitasime selle hajususe ka uue lahenduse puhul. Projekteerimine toimus COVIDi kõrghetkel ning selline omaette olemise ja pesade vajadus linnaruumis oli väga aktuaalne.

Kujunduskeel lähtub kaartidel kasutatavast pin-märgist „oled siin“. Kohalolu on ju seisund, mille poole tasub püüelda, ja miks mitte harjutada seda just rannas olles. Ühena vähestest kohtadest Eestis on siin jõebassein, mis võimaldab väiksematel ja algajatel ujujatel turvaliselt harjutada. Säilitasime ranna heinaga kaetud osa, mille veepiiril vohab veetaimestik. Selliselt säilib veelindude-loomade elupaik, rand on visuaalselt mitmekesisem ja soovijad saavad mööda laudteid kõndida veetaimestiku vahele ning sealset elu lähemalt vaadelda. Rannas on olemas ka lõkkeplats koos lõkkealusega. Tagasiside on olnud väga positiivne. Väike rand on leidnud palju tähelepanu ja kasutajate hulk on tohutult kasvanud. Päris mitmed on öelnud, et on oma igapäevast teekonda muutnud selliselt, et saaks rannast läbi kõndida või pedaalida. Kuigi projekteerimise käigus sai läbi räägitud paljude huvigruppidega, siis neid tuleb järjest juurde ja on selge, et rand ei olegi veel päris valmis ning teenuseid ja tegevusi lisandub veelgi. Hetkel asutakse lisaks projekteerima toidukaravanide ala, kus on ka suur ühine välikohvik.

Milliseid uusi lahendusi, materjale või võtteid kasutasite?

Rannas on harjumuspärasest erinevad turnimisvahendid. Soov oli vältida temaatilisi kataloogi mänguvahendid, nagu paadid vms. Usume, et lapsed on parema fantaasiaga, kui me arvame, ning nad vajavad palju vähem etteprogrammeeritud tegevusi ja suunamist. Metallist turnikad on inspireeritud nõukaaegsetest eelkäijatest, mis võisid olla ühel päeval paat või kosmoselaev ja teisel puu või maja ning võimaldasid väga palju erinevaid mänge või ka sporti teha. Neid samu turnikaid on tuunitud tänapäevasemaks ja vormikeelt ühtlustatud ujula üldise kujundusega.

Mida keerukat või ootamatut oli protsessis?

Nii nagu mujalgi, tabas ka meid ootamatult järsk hinnatõus kõiges, mille tõttu jäi ehitusest välja rannaga külgnevasse metsatukka kavandatud laudtee. Loodetavasti leitakse selleks vahendeid tulevikus. Tee on ratastooliga sõidetav, sellel on puhkekohad ja laudteega paralleelselt kulgeb ka poom, millel saab teel kõndijaga kaasa turnida. Tee paigutus lähtub metsatukas olevatest nahkhiirte võimalikest varjepuudest, mille nahkhiirespetsialist kaardistas ja millede vahelt tee kikivarvul läbi läheb. Maha võetaksegi mõned väga üksikud põõsad, teekoridor on püüdnud arvestada võimalikult suure hulga puude-põõsastega. f Mõttepaus – linnakunstifestivali PÖÖRA! installatsioon Eesti Arhitektide Liidu 100 aasta juubeli tähistamiseks korraldatud ning Ljudmilla Georgijeva ja Mae Köömnemägi kureeritud festivali kandev teema oli rohepööre, mis kõige laiemas mõttes tähendab inimtegevuse põhjustatud kliimamuutuste (tagasi)pööramist tasakaaluseisu. Vabaduse väljak Tallinnas sai „Mõttepausi“ rajamise käigus 2999 puitpakku – mõttepausiks ja puidu eluea tsükli pikendamiseks. Mõttepausil sai mõtiskleda puude käekäigust, pinnapealsest suhtumisest puudesse ja võimalikust tulevikuvaatest, või siis lihtsalt olla. Hiljem anti puitpakk oma tavatsüklisse tagasi.

Autor Mark Grimitliht.

Mis inspireeris, millised uudsed lahendused olid kasutusel ja kas oli ka midagi ootamatut? Inspireeris esindusliku Vabaduse platsi ja koduste pakkude sümbioos. Uuenduslik oli pakkude ridamisi paigutus. Ootamatu oli linnaelanike ruumikasutus – julgeti pakkudel istuda, neid nihutada ja ööpimeduses isegi skulptuure laduda.

f Tondiraba looduspark

28 hektaril laiuv poollooduslik park on oluline lüli Lasnamäe rohelisest selgroost. Kunagine raba on pikalt olnud inimmõju ja seejärel loodusjõudude meelevallas. Seetõttu on sellest kujunenud ülipõnev ja omanäoline roheala. Seda kõike armastavad nii linnud ja loomad kui ka kaitsealused taimed ning kahepaiksed. Pargi maastikuarhitektuuri kandev idee on olemasolev eriilmeline, tühermaalik, kuid vaheldusrikas loodus – just seesama veidi metsik ja räsitud, kuid Lasnamäele iseloomulik ning isetekkeline, isepäine keskkond. Ühest küljest on maksimaalselt säilitatud juba olemasolevat ja seda ka delikaatselt, ilma looduslikku tasakaalu lõhkumata eksponeeritud. Teisalt on pargi keskmes ka inimene, keda pole loodusest eemale tõrjutud, vaid vastupidi, kõikvõimalike võimalustega parki meelitatud.

Maastikuarhitektuur Heiki Kalberg, Tanel Breede, Merle Karro-Kalberg (AB Artes Terrae); panustasid Mirjam Tasa, Anna Belova, Sten Juur, Henri Kalm, Hendrik Kurrikoff.

Mis inspireeris looma just sellist objekti?

Eelkõige inspireeris juba välja kujunenud keskkond ise. Tondirabas on väga palju eriilmelist loodust: raba, veesilmad, tühermaa, mets, pae- ja turbapaljand jms. Vahel metsas uidates tundub, et see koht polegi Lasnamäel. Oluline oli väärtuslik keskkond säilitada ja seda rikastada. Rajati niidualasid, puhastati veesilmad, mis nüüd on kaitsealusele vesilikuliigile veel parem elupaik. Mõne ala päikesele avamisega said kasvuhoo sisse samuti kaitse all olevad orhideelised.

Teiseks juba välja kujunenud tegevused ja inimesed. Lasnamäe tühermaid, milleks Tondirabagi võis enne pidada, kasutavad kohalikud rohealadena väga intensiivselt. Kui me enne projekteerimist Tondiraba külastasime, oli näha nii lõkke tegemise kui ka pikniku pidamise kohti, oli näha soovi ja vajadust metsatukkades omaette olla. See kõik pargis ka säilis ja mõnda tegevust uue lahendusega võimendasime. Nüüd saab pargis ametlikult lõket teha ja piknikku pidada.

Kolmandaks muidugi tellija soov luua Baltimaade suurim park. Lisasime uusi funktsioone ja tegevusvõimalusi: jagrattarajad, pumptrack, rannavõrkpalli väljakud, uisuväljak, mänguväljakud jne.

Milliseid uusi lahendusi, materjale või võtteid kasutasite?

Pargi rajamise ajal pidi ehitaja arvestama kahepaiksete elutsükli ja -paigaga, mis tegi ehitamise keerulisemaks ning leiutada tuli uusi rajamisviise. Õnneks saime järele proovida nii mõndagi uut, mida pole varem Eestis tehtud. Näiteks on parki rajatud veemänguvahend, kus lapsed saavad ise vett pumbata. Osa sellest vahendist ehitati kohapeal koos ehitajatega nuputades, kuidas parem teha oleks.

Kujunduslahenduses kasutati kohati pargi ehitamisel tekkinud materjali: näiteks lahti murtud paekivitükkidest said astmekivid või sisalike peesituskohad. Olulised olid kõik puud ja põõsad. Väärtustasime ka sammaldunud betoonlahmakaid, sest loodus oli need juba n-ö omaks võtnud.

Pargi liikluslinnakus on esimest korda Eestis kasutatud rohelist asfalti. Väga suures ulatuses rajati niitusid ja paljuski kasutasime pügatud muru rajamise asemel niidumatti.

Maastikurattarada kulgeb väikeses puudesalus ja lookleb puude vahel. See rajati sinna käsitööna ja sulatati loodusesse kohapeal. Teisiti polekski nii tundlikku tulemust saanud.

Pargi ühel mänguväljakul asuv loss on maailmas ainulaadne, teist sellist pargi ehitamise ajal kuskil ilmas polnud.

Koos maastikuarhitektuuri lahendusega sai lahenduse ka infotahvlite süsteem. Park on kui õppekeskkond, kus saab teada nii kahepaiksete, taimede, tühermaade kui ka paiga ajaloo kohta.

Mida keerukat või ootamatut oli protsessis?

Baltimaade suurim kogu pere park koos looduspargiga rajati pooleteise aastaga. Selle aja sees tuli teha loodusuuringud, sellele toetada kogu pargi kujunduslahendus ja ehitamine.

Kuna päris palju asju ja lahendusi tehti Eestis esimest korda, siis muutis see kogu protsessi selle võrra närvilisemaks, kuid huvitavamaks.

Tondiraba pargi alla jäävad Tallinna linna kõige suuremad torud ja juhtmed, mis linna vee, elektri ning soojaga toidavad. Keeruline oli ka leida tasakaal kõigi parki puutuvate huvigruppide – võrguvaldajad, Lasnamäe elanikud, poliitikud, taimed, putukad, loomad ja linnud – vajaduste ning soovide vahel.

PUBLIKU LEMMIKUD

Sisearhitektuur: Kuusalu keskkooli algklasside hoonetiib f Arhitektuur: Sindlinahk – Vaksali jalakäijate sild ja tunnelid Sindlinahk, ametliku nimega Vaksali sild Tartus, on kergliiklussõlm, mis koosneb jalakäijate ja jalgrattasillast ning kahest tunnelist. Sindlinahk on maastik-maamärk, mille läbivaks kandjaks on looklev nahk, mis loob liikumisteede sujuva jätkuvuse ja toob klinkertellisega liiklussõlme inimmõõtmelisust. Vaksali sild ja tunnelid on hea näide ühe väga problemaatilise koha täielikust muutumisest kvaliteetse arhitektuuri kaudu. f Maastikuarhitektuur: Tondiraba looduspark

Ka rahvas sai anda hääle portaalis Moodne Kodu ja publiku lemmikud selgusid kolmes kategoorias. f Sisearhitektuur: Kuusalu keskkooli algklasside hoonetiib Kuusalu keskkooli algklasside tiib on ühe suure kooli väike osa, mis toimib eraldiseisva tervikuna. Arhitektide ees oli väljakutse uuendada õppehoonet järk-järgult nii, et see oleks igal ajahetkel kasutatav, sest ka ehituse ajal pidi kool kogu aeg töötama. Kooli ruumilahenduses on tugevalt arvestatud tänapäevaste õppemeetoditega, mis püüavad aktiveerida õpilastevahelist suhtlust. Koolihoonet kasutatakse õhtusel ajal huvitegevuseks ja see lisab hoonele väärtuse kogukonna keskusena. Sisearhitektuur ja arhitektuur Kristiina Aasvee, Allan Pilter, Kaur Talpsep, Teele Kapsta, Elise Roos, Lauri Eltermaa (Kauss Arhitektuur); infograafika Reilika Purk ja Gertu Kallas (Sasu).

Autorid: Sille Pihlak, Siim Tuksam (PART).

Maastikuarhitektuur Heiki Kalberg, Tanel Breede, Merle Karro-Kalberg (AB Artes Terrae); panustasid Mirjam Tasa, Anna Belova, Sten Juur, Henri Kalm, Hendrik Kurrikoff.

Arhitektuur: Sindlinahk – Vaksali jalakäijate sild ja tunnelid