Disain (sügis 2024)

Kergelt mängulise vimkaga kodu

Plaadimaailm

messil Cersaie 2024

Sisustusmess

Maison&Objet 30

Sisearhitekt Reet

Helisabeth Karmi

viis lemmikut

REIS. Kuhu eeslid kadusid?

Hubane talveaed mändide

Sügis 2024

Rävala pst 19/Tatari 17 ; www.ruum.ee

14

Sisustusmess Maison&Objet ülistab piirideta disaini

36 Cersaie 2024

50 Kodu, mis tuleb tehasest

22 Kodu. Kergelt mängulise vimkaga

40 TAB 2024 peakuraator Anhelina Starkova

47 Anita Karma: sügis tõi sügavuse

58 Hubane talveaed mändide all

67 Ikoon. Kui kohtuvad kunst ja matemaatika

70 Kodu. Seagull Sky

82 Kodu. Kultuuride embuses

98 Luksus sosistab vanas laohoones

80 Moodulmaja Piil mainekal konkursil Euroopa kolme parima hulgas

95 Viis noort Läti disainerit

106 Reis. Kuhu kadusid eeslid?

116 Sisearhitekt Reet Helisabeth Karmi viis lemmikut

Impressum

VÄLJAANDJA:

Delfi Meedia AS

PEATOIMETAJA: Irmeli Karja irmeli.karja@delfi.ee

KUJUNDAJA: Marju Viliberg marju.viliberg@delfi.ee

REKLAAM: Kadri Kuningas kadri.kuningas@delfi.ee

Heldin Jegis heldin.jegis@delfi.ee

Kelly Saarepera kelly.saarepera@delfi.ee

Jaana Rüütel jaana.ruutel@delfi.ee

Rachel Branten rachel.branten@delfi.ee

Hester Rüüsak hester.ruusak@delfi.ee

KEELETOIMETAJA: Jolana Aru jolana.aru@delfi.ee

TRÜKK: Printall

ESIKAANE FOTO: KADRI UNT

La dolce far niente

Usna mitu kuud järjest on see itaaliakeelne väljend minu pilku püüdnud ja mulle endast märku andnud. Võib ju mõelda, et kohe on puhkus ja küll ma siis olen jõude, kuid suvel on millegipärast alati teised plaanid: reisimine, uute kohtade avastamine, energia ammutamine jne. Nii võib tunduda, et see läks minust mööda… Ei! Alanud hooajale panekski ehk pealkirjaks la dolce far niente – magus jõudeolek. See tuleb enda ellu sättida ja leida tasakaal kiires elutempos.

Kutsub ju sügis meid nii mitmeski mõttes sammu aeglustama ja väärtustama olemasolevat. Interjööris tähendab see tasakaalu leidmist vana ja uue, funktsionaalse ning esteetilise vahel. Värvitrendidki soosivad seda: kuldne ooker, burgundia, sügavsinine ja metsaroheline. Need toonid loovad ideaalse tausta, millelt peegeldub õdus ja mõnus miljöö. Viibime ju pimedal hooajal rohkem toas kui õues – naudime siis seda parimal võimalikul moel.

Seega, võtame aja, et oma kodu veidi ümber korraldada, toome sisse nii uusi trende kui ka vanu, meile märgilisi esemeid. Loome paiga, kus saame nautida la dolce far niente’t. Sel teemal peatub meie seekordses numbris põgusalt ka sisearhitekt Reet Helisabeth Karm, kes avaldab enda viis lemmikut siin maailmas. Kuid lugemist jagub veel ja rohkemgi.

Irmeli Karja Peatoimetaja

Disaininopped

Muuda, kohanda ja lõõgastu!

Anagramm on sõnamäng. Mänguliseks võib pidada ka uut mooduldiivanisarja Anagram, mille on Vitrale loonud disainibüroo Panter&Tourron. Diivani põhimoodulite ja lisaelementide kombineerimisel – seljatugesid, patju ja lauakesi on võimalik paari liigutusega ümber tõsta – saab luua üha uusi lahendusi, kasvõi mitu korda päevas. Peagi ka Intera salongis.

Ahvatlev

Itaalia tootja Olev dekoratiivne põrandavalgusti on justkui planeet koos kauni satelliidiga ja kannab nime Terra&Luna. Eriliseks teevad valgusti puhutud klaaskuplid, mis heidavad interjööri salapärast pitsilist valgust. Astu läbi Hektor Lighti valgustisalongist.

Sügise lummuses

Pariisis toimunud sisustusmessil Maison&Objet esitles Ethnicraft uut kandikute kollektsiooni „Second Nature“, mis on inspireeritud looduse abstraktsetest varjudest ja kujudest, nt üksteisele laotud kivid, puukoor, kilpkonnakilbi imetabane muster. Kollektsioonis segunevad inspiratsioon loodusest ja moodne disain. Metalsed ja samblarohelised värvitoonid toovad endaga kaasa rahulikkuse ning rafineerituse. Vaata treimann.ee või astu läbi Treimann Mööbli ja Disaini sisustussalongist Laeva 1, Tallinn.

Käsitöö ja funktsionaalsuse harmoonia

Pariisi messil Maison&Objet oli kõnekalt esindatud 101 Copenhagen, kelle tooted on keskkonnasäästliku ja tervisele ohutu viimistlusega. Uus kollektsioon on väga mitmekesine. Iga ese kujutab endast harmoonilist kunstnikutöö ja funktsionaalsuse segu, mis on inspireeritud erinevatest kunstiliikidest ja disainiajastutest. 101 Copenhageni tooted leiad Lartusi Home showroom’ist Maakri 23A ja valgustite kollektsioonid Laterna Magica showroom’ist.

Sisustusmess Maison&Objet

ülistab piirideta disaini

Sisustusmaailma üheks erilisemaks ja oodatumaks sündmuseks on olnud Pariisi sisustusmess Maison&Objet, mis on tõeline elamiskunsti paraad – siin kohtuvad uued ja värsked sisustustrendid, pööraselt innovaatilised ideed ning kõige julgem looming. Sügisene Maison&Objet tähistas tänavu suurejooneliselt oma 30. aastapäeva. Minevikku vaatamise asemel heideti lootusrikas pilk hoopis tulevikku.

TEKST: MARIAN GRAU

Tavaliselt näevad kõikvõimalikud tulevikuprognoosid maailma üsna mustades toonides ja hurjutavad inimesi vähem tarbima ning oma ihasid alla suruma. Maison&Objet aga üllatas üdini optimistlikku teemavalikuga, milleks oli Maa ja kosmose ühinemine ning uute territooriumide avastamine. Seda muidugi kujundlikult. Terra Cosmos lubab dešifreerida tarbijate ootusi, kes janunevad uute ja huvitavate elamuste järele, ning loob unikaalseid kooslusi kosmilistest fantaasiatest ja maapealsest reaalsusest. Märksõnadeks on uudsus, loovus, innovatsioon ja seda nii vormis kui ka materjalikäsitluses.

Kui sisustusmaailmas sees elades võib end aeg­ajalt tabada mõttelt, et mida uut veel disaineritel pakkuda on ja kas tõesti pole kõike juba tehtud ja nähtud, siis Maison&Objet tõestab, et uuteks avastusteks on ruumi küll ja veel.

Terra Cosmose väljapanek tõlgendas erinevate toodete kaudu disaini lõputuid piire. 101 Copenhageni tooted leiad Lartusi Home’i showroom’ist Maakri 23A ja valgustite kollektsioonid Laterna Magica showroom’ist.

Foto: Anne Emmanuelle Thion

Austrikarpidest terratso ja teised imelised ökomaterjalid

Alati ei pea kõik uus ja suurejooneline tähendama vastuolu säästva mõtteviisiga. Ökomaterjalidele oli messil pühendatud eraldi ala, kus võis näha ja katsuda nii tapeete, kodutekstiile, mööblit kui ka kõige väiksemaid sisustusaksessuaare, mis olid kõik loodud orgaanilistest või taaskasutatud materjalidest. Ka tarbijad ise on muutunud teadlikumaks ega soovi enda ümber kujundada toksilist interjööri, mis on toodetud nii keskkonna kui ka tarbija suhtes ebaeetiliste meetoditega.

Üheks suunaks juba levinud loodusmaterjalide kasutamise või taaskasutuse kõrval on ka täiesti uute materjalide otsimine. Messi üheks suuremaks üllatajaks oli seekord prantslaste bränd Malakio, mis valmistab tooteid taaskasutatud merikarpidest tehtud komposiidist. Materjal ise näeb välja midagi terratsolaadset ja sellest valmistatakse lauaplaate, serveerimisaluseid, peegliraame, aga ka valgusteid, vaase ja küünlajalgu.

Idee uue materjali loomiseks sündis Malakio disaineril austrifarmis töötades. Igal aastal jääb Prantsusmaal üle kosmiline number –250 000 tonni – tühje austri­ ja mereannikarpe, millele ettevõtte disainer Morgan Guyader rakendust otsis. Lahendusena sündiski Malakio, mis tugevale ja vastupidavale materjalile uue elu annab. 250 000 tonnist austrikarpidest võiks igal aastal saada stiilsed sisustusesemed.

Austrikarpidest terratso näeb kena välja nii köögitarvete kui ka valgustite juures.

Foto: Malakio.com

Foto: Malakio.com

tugitoolid mõjuvad kunstiteosena.

Ootamatud vormid

Üldiselt on hea disaini kuldreegliks peetud kontseptsiooni „less is more“ ja igale tootedisainerile õpetatakse ülikoolis, et funktsionaalsus seisab vormist alati kõrgemal positsioonil. Seisnes ka ju Bauhausi koolkonnast tulenev esteetika lihtsa vormi ja täiuseni lihvitud funktsionaalsuse harmoonilises kooskõlas. On vähe disainereid, kes sellistele õpikutõdedele vastu julgevad astuda, ja seda ootamatumalt mõjusid messil Yoomoota absurdi kalduvad vormimängud, mille taga on kunstnikust disainer Taras.

ruumis toreda skulptuurina.

CPH101 kuumaastikust inspireeritud valgusti on veetlev ka päevasel ajal.

Enda sõnul miksib ta kokku kaasaegset kunsti ja disaini ning tema loodud sisustust võib interjööris käsitleda ka kui kunstiteost. Ka hinnalipik on tootel kunstiteosele vastav – näiteks tugitooli Inflated Ass (ehk viisakamas tõlkes „täispuhutud tagumik“) eest tuleb välja käia viiekohaline summa. Samas on neid eksklusiivseid toole toodetud vaid limiteeritud tiraaž ja terve laia maailma peale eksisteerib neid vaid viiskümmend! Pilkupüüdva välimusega tugitool pälvis tänavu ka maineka The Good Design Awardi auhinna, mille väljaandmise traditsiooni käivitasid kunagi suurkujud Charles ja Ray Eames ning arhitekt Eero Saarinen.

Ootamatuid vorme kohtas palju ka valgustuse vallas. Kunsti ja disaini piiride hägustumine on saanud tõenäoliselt teadlikuks strateegiaks. Valgusti ei ole enam ammu ruumis märkamatuks jääv detail, mille ülesanne on tagasihoidlikult ruumi valgustada. Vastupidi: see võib olla vabalt ka skulpturaalne objekt, mis püüab pilku ka päevasel ajal, kui valgustus iseenesest vajalik ei ole.

Foto: © Yoomoota.com

Foto: 101cph.com

Foto: lucaszito.com

Yoomoota

Lucas Zito monumentaalne valgusti mõjub

Populaarne!

Mooduldiivan Knox

KODUMAISED FURGNERI DIIVANID

Diivanid valmivad eritellimusel Eestis. Kujunda ise sobiva suuruse, kanga ja värvitooniga diivan. Valmimisaeg on 4-6 nädalat.

Tutvu kogu valikuga Furgneri salongis: Sakala 7 või e-poes: furgner.ee

Diivan Box / Kujunda ise

Diivan Urban / Kujunda ise

Mooduldiivan Knox / Kujunda ise

Luksuslik käsitöö

Mida tehnoloogilisemaks muutub maailm, seda haruldasemaks ja väärtuslikumaks muutub traditsiooniline käsitöö. Mida enam trügivad sisustusareenile uued tehnoloogiad, AI ja 3D­printimine, seda eksklusiivsemana mõjub inimfaktori töömahukas panus ja rätsepatööna valminud personaalsed tooted, mida disainitakse tellija soovide põhiselt. Seegi suund oli sügisesel messil Maison&Objet tugevalt esindatud. Silmapaistvama näitena võib tuua Itaalia brändi MIHO Unexpected Things, mis loob ökoloogilisi seinakaunistusi, eksklusiivseid vaipu, käsitsi valmistatud vaase, küünlaaluseid ja palju muud.

Kuid ka tehnoloogia ei pruugi olla elutu ega inimloomingust kaugenenud nähtus. Hispaanlaste UON Studio on hea näide, kuidas kombineerida üht ja teist. Kõik nende tapeedid, luksuslikud seinakatted ja vaibad joonistatakse esmalt üles vesivärvide ja pliiatsiga ning seejärel skannitakse ja töödeldakse digitaalselt valmisproduktiks. Iga ese on custom made ja disainitakse spetsiaalselt kliendile.

Foto: uon-studio.com

Foto: MIHO Unexpected Things

Kairos asuv disainistuudio Form loob põneva vormiga valgusteid ja peegleid, mis väljendavad hästi kosmosevaimustust.

Kosmos on „lagi“

Kosmosereisid on saamas uueks reaalsuseks ja meelelahutuse viisiks. 55 aastat pärast esimese inimese Kuule astumisest on sisustusmaailma tabanud omamoodi uus kosmosevaimustus. Kui keegi veel mäletab nõukogudeaegseid laavalampe, siis sarnased meeleolud on tagasi, võib­olla ehk veidi rafineeritumas vormis.

Messi traditsiooniks on saanud ka kuraatornäitused, mis lähtuvalt kontseptsioonist teevad valiku põnevamatest ja kõnekamatest uudistoodetest. Tänavuse kosmoseteemalise väljapaneku koostasid Francois Delclaux ja Elizabeth Leriche, kes on tõlgendanud teemat eksponentidelt valitud intrigeerivamate toodete kaudu. Sealt leiab nii ekstravagantse välimusega fantaasiaküllaseid sisustusesemeid suurtootjatelt kui ka väikeses tiraažis autoriloomingut kohalikelt käsitöölistelt ja kunstnikelt. Sõnum neil on aga üks: julgustada meid piiridest üle astuma, avastama tundmatuid territooriume ja tegema ehk spontaansemaid ning põnevamaid valikuid. Miks siis mitte murda harjumuspäraseid mustreid ka kodu sisustades?

Foto: MIHO Unexpected Things

Ainult julgetele – Imperfettolabi „mardikatoolid“.

Foto: Formthestudio.com

Kergelt mängulise vimkaga

Arhitekt ja sisearhitekt Tuuliki Pratt (sees.ee) paneb planeeringuid üle vaadates alati rõhku loomulikule valgusele, stiili luues keskendub ta ajatutele toonidele, materjale ja tooteid valides seab esikohale kvaliteedi. Kõik see hakkab silma ühes Tuuliki kujundatud kodus, mis asub pealinnas Kalaranna kvartalis. Siin elab noor abielupaar, kes jagab oma elu Tallinna ja Londoni vahet. Peaaegu terve projekteerimise faasi ajal elasid nad Inglismaal, mistõttu toimus kogu suhtlus sisearhitekti ja omanike vahel distantsilt ning inglise keeles.

TEKST: IRMELI KARJA FOTOD: TÕNU TUNNEL

Huvitavaks teeb selle kodu ka asjaolu, et oma soovide ja vajaduste täitmiseks oli võimalus osta kaks kõrvuti asetsevat korterit. Abielupaar haaras sellest kinni ja nii projekteeriti need kokku üheks suureks korteriks. See tähendas ruumiprogrammi muutmist ja kõike muud, mida selline muudatus endaga kaasa toob, sealhulgas uue ventilatsioonisüsteemi, elektrijuhtmete, valgustuse jne paigaldamist. Tänu nii põhjalikule ettevõtmisele on tegemist ühe suurema ruutmeetrite arvuga korteriga terves Kalaranna kvartalis. Stiilses kodus on neli magamistuba, kaks vannituba, suur elutuba koos köögiga ja 75­ruutmeetrine terrass. Viimane täidab suurepäraselt oma eesmärki, pakkudes linnatingimustes mõnusat ära olemist privaatses õueruumis. Küllaltki unikaalne perekorter Tallinna kesklinnas!

Projekt on sisearhitekti sõnul väga kliendi nägu, kes soovis kvaliteetseid ja ainulaadseid lahendusi väikese mängulise vimkaga. Eesmärk oli luua rahulik taustsüsteem, kus saab hoolega valitud esemeid eksponeerida, seepärast on ka seinad valget tooni. Ükski detail elamises pole juhuse hooleks jäetud, sest kõik nüansid said koos läbi mõeldud ja käidud. Suund oli algusest peale teada, ent selle kergelt mängulise poole üle põrgatasid nad mõnda aega mõtteid. Kui lõpuks ka see kätte saadi, läks juba libedalt.

Projekti alguses valmisid ka moodboard’id ja nende illustreerimiseks 3D­pildid. Tuuliki leiab, et viimased on tegelikult väga kõnekad, sest ilusaid Pinteresti pilte on lihtne kokku panna, ideid konkreetsesse ruumi aga hulga keerukam. Kui vannitubadega said nad kohe ühele lainele, siis eriti elutoa kallal nokitseti pikemalt. Omanike suur soov oli leida oma uude koju tõeliselt erilisi disainesemeid.

Omanikud hindavad lihtsust, eleganstust ja materjalide mitmekesisust. Väga oluliseks muutus erinevate materjalide kombinatsioon ja lahenduste väljatöötamine, et ruumikogemus üllataks ning mõjuks värskena. Nii on näiteks kõik korteri kardinad lina ­

Ühe- või kahekihiline disainkinnitustega ruloo ROLL UNO Itaalia tootjalt TAO Design. Tootenäidised ja materjalid Texstudio esinduses.

sest riidest (kardinad on meelega veidi pikemad, et hoolduse korral jääks pikkus samaks), kasutatud on palju metalli ja klaasi (kohvija abilauad), on nahast tugitoole jne. Kõikjal on üks suur materjalidega mängimine (vastandid nagu soe­külm, pehme­kõva jne).

Šikki koju sisenedes püüab pilku üldiselt neutraalne värvilahendus, sekka mõned põnevad värvilaigud. Tuuliki armastab luua ruume, mis toetavad ja hoiavad tervist, ning neidki ruume disainides lähtus ta põhimõttest valida siia ehtsad, kvaliteetsed ja ajatud materjalid. Põrandaid katab lai ühelipiline ühtlane tammeparkett, vannitoa seintel ilutsevad kivist seinaplaadid – need kestavad ja rõõmustavad aastaid.

See oli selles suhtes üks eriline projekt, et sisustuse otsimisele kulus rohkem aega kui kogu korteri sisekujundusele. Nii võib siin kohata disaini, mis on tuntud üle maailma. Sisearhitektile endalegi meeldivad siinses kodus väga paljud asjad, aga ennekõike sellised

erilised esemed nagu Glas Italia peeglid, Baxteri ja Zilio tugitoolid ja Desalto söögilaud. Need kõik on ajatud, hästi disainitud ja ülikvaliteetsed. Oluline oli ka keskkonnaga arvestamine. Nii on näiteks kontori vaip tehtud vanadest kalavõrkudest ja kõik esemed väga kvaliteetsed ning ehedast materjalist, et neid oleks võimalik tulevikus hooldada ja parandada.

Selle kodu puhul on vist lihtsam nimetada asju, mis pole tuntud disaintooted. Üheks selliseks on sinine diivan, millest mugavamat on raske leida. Diivani puhul kaalub mugavus kõik muu üles. Mõnevõrra tavalisemad on ka voodid, kuid nende puhul mängis rolli praktilisus (panipaigaga) ja vahetatav kangas (lihtsasti hooldatav) ning stiilne disain. Pea kõik muud asjad on ühel või teisel moel küllaltki tuntud ja armastatud.

Tuleb veel ära märkida, et see kodu on täis kaunist kunsti, mis on soetatud üle terve maailma. Eestist ilutsevad seinal Pille­Riin Leeda minimalistlikud tööd, mis mõjuvad eriti värskelt.

Valgustus on hea planeeringu kõrval üks olulisemaid asju ja siin ei saa järeleandmisi teha. Kui Tuuliki ise oleks ehk valgusega rohkemgi mänginud, siis elanike kindel soov oli, et eluruumides oleks lagedes hämardatavad kohtvalgustid ja ei midagi muud. Hea valguslahendus peab igal juhul täitma koduomanike soove. Vannituppa projekteeriti sisse ka valguskarniise, mis loovad väga hubase atmosfääri.

Kui peaks nimetama selle kodu kolm märksõna, siis need on Tuuliki arvates kvaliteetne, unikaalne ja ajatu. Kõige rohkem on ta ise rahul vannitubadega. Ta leiab, et materjalide ja toodete valik ning valguslahendused moodustuvad kena ja ajatu terviku.

Väga rahule jäi ta ka linasest kangast magamistoa garderoobi ustega, mis mõjuvad ruumis elegantselt. Sellist lahendust polnud ta varem projekteerinud ja polnud kindel, kui hästi see välja kukub. IDEE 4 sai sellega aga suurepäraselt hakkama!

Sisearhitekt meenutab, et see oli üks ääretult meeldiv projekt, kus ta sai omanikega väga kiirelt samale lainele. Tema jaoks oli huvitav seegi, kuidas teise kultuuriruumi mõju projekti üle kandus. Kasvõi näiteks kohtvalgustite soov eluruumides, ent tegelikult ka see, kuidas kamin ja saun ei olnud üldse huviorbiidil. Olles ise elanud mitmel kontinendil, oli see Tuuliki jaoks põnev ja kultuuriliselt rikastav kogemus.

Tuuliki kolm soovitust kodusisustajale

1. Mugav kodu saab alguse toimivast ruumiprogrammist. Investeering sellesse tasub end alati ära.

2. Trendidega tuleks olla ettevaatlik – need kipuvad väga kiiresti muutuma. Soovitan soetada pigem vähem ja kvaliteetseid tooteid. Need rõõmustavad kauem.

3. Kõik ei pea olema eriline, sest eriline vajab enda ümber õhku ja ruumi, et särada.

Disaininopped

Pilgupüüdja

Ambrogio abilaua/valgusti disaini autor on disainistuudio Favaretto & Partners. See on pilkupüüdva kujundusega disainielement tuppa. Lauajalaks on ettekandjast abiline, kes aitab meeleldi hoida esemeid nii diivani, tugitooli kui ka lamamistooli kõrval. Õhtusel ajal saab abilauda kasutada ka valgustina. Valmistatud uudsest EcoAllene plastmaterjalist (100% taaskasutatud materjalidest). Uudistada saab treimann.ee või Treimann Mööbli ja Disaini sisustussalongis Laeva 1, Tallinn.

Paitav

Mida teha, kui ruumi ei sobi ei ruudu- ega ristkülikukujuline vaip ja ka ümmargune ei tundu päris see? Just sellisteks olukordadeks on loodud Saarestiku vaibaseeria. Saarestiku vaibad on inspireeritud loodusest – sopilistest rannamaastikest ja sahisevast pilliroost. Käsitaftingtehnikas kootud vaibad on luksuslikust lambavillast, mis on heli neelav, õhuniiskust tasakaalustav, tulekindel ja taastuv materjal. Seeria koosneb standardsuuruses ja -värvitoonis vaipadest, millele lisandub kohandamisvõimalus. Saarestiku vaibad valmivad käsitööna Tallinnas. Vaata lähemalt: annikelaigo.com

Sihvakas

Elegantne ja erakordselt rafineeritud AXOR Citterio C tõlgendab valamusegistit uue ajastu valguses, mis nõuab üha väiksematelt vannitubadelt aina rohkem mugavust ja isikupära. Valamusegisti tunnusjooneks on segistitila ja kang-käepideme sujuvalt kulgevad faasitud servad. Neile, kes soovivad veelgi isikupärasemat lähenemist, on käepidemed saadaval unikaalse sisselõigatud kuubimustriga (pildil), lisaks on võimalik tellida AXOR Signature’i kaudu veel teisigi erinevate mustritega käepidemeid. Samuti on kollektsioon saadaval kõigi AXOR FinishPlusi värviliste pinnakatetega.

Satiinine ja matt

Disainlülitite tootja JUNG on oma modernsesse A VIVA lülitite ja pistikupesade sarja lisanud klaasraamid, mis on mati viimistlusega, ümarate servade ja satiinise pealispinnaga. Need ei ole mitte ainult ilusad silmale vaadata ja head käega katsuda, vaid need tähendavad ka uusi võimalusi luua interjööri elegantseid disainlahendusi praktilistele elektripaigaldistele. Valikus on seitse värvitooni. Uued raamid sobivad kõigile JUNG-i A-sarja lülitite ja pistikupesade sisudele, sealhulgas valguslülititele, pistikupesadele, nõrkvoolupesadele, LED-dimmeritele ja termostaatidele. jung.ee

ILUS PÄEV ALGAB HÄSTI

MAGATUD ÖÖST!

Sleepwelli voodid ja madratsid on inspireeritud kargest Eestimaa loodusest, mida iseloomustab ajatu põhjamaine disain. Sleepwelli BLACK Continental sahtlitega kontinentaalvoodi on ideaalne kooslus – lihtne elegants ja mugav praktilisus. Mahukate sahtlitega voodi, kus saab käepäraselt voodiriideid ja muud vajalikku hoiustada. Aluskušeti peal on vedrumadrats, mille sisuks on keha ülitäpselt toetav 7-tsooniline multipocket-vedrustus ja Tiger Touch poroloon –materjalitööstuse viimane sõna. Puhas, helge ja minimalistlik disain on alati maitsekas. Head und!

Vaata lisaks: sleepwellbed.com

Uus ja elegantne lahendus interjööris –PAINDUV

SOKLILIIST

Lincona tootevalikusse on jõudnud uus painduv sokliliist, mis on hea ja lihtne lahendus nii kumerate kui nõgusate seinte ning postide viimistlemisel Painduva liistu kõrval on saadaval ka sama profiiliga jäik liist, mis teeb liistude omavahelise kombineerimise hõlpsaks, mugavaks ja taskukohaseks

Valmistatud vastupidavast plastist, on need liistud UV-kiirguse, niiskuse ja mehaaniliste kahjustuste kindlad, sobides ideaalselt ka niisketesse ruumidesse. Liistud on ülevärvitavad.

Tutvu liistudega lähemalt Lincona kodulehel lincona.ee

MIKS VALIDA KÖÖGIMÖÖBLI

SARI TERCA

Kui otsid stiilset, funktsionaalset ja taskukohast köögimööblit, siis Kammono F sari on suurepärane valik! Laia valiku moodulitega lood just sinu ruumile ja vajadustele kohandatud köögi. Kvaliteetsed materjalid tagavad pika kasutusea ning seda on lihtne paigaldada. Puhas disain, lihtsad jooned ja minimalistlik stiil sobivad nii moodsasse kui ka klassikalisesse interjööri. Sarja mitmekülgsus, nüüdisaegne disain ning hea hinna ja kvaliteedi suhe teevad sellest populaarse valiku paljude koduomanike seas.

Mobecor OÜ, mobecor.ee

VALGUSTITE VALIMINE MUUTUS JUST LIHTSAMAKS!

Rohkelt inspiratsiooni pakkuv Lampardi uus koduleht lampard.ee on praktiline tööriist nii sisearhitektidele kui ka oma kodu sisustajatele. Lai valik katalooge ning hoolikalt kureeritud tootevalik muudavad valgusprojekti koostamise ladusaks protsessiks.

Tootevaliku ning tehnilised küsimused on võimalik broneeringu alusel koos valgustusdisaineriga üle vaadata Lampardi hubases stuudios aadressil Raua 10, Tallinn.

C A V A

Cersaie 2024: naturaalse väärtustamine

Mida silmapaistvat välja tuua? Messil käis kohapeal Vivika Tihkan ( Vivarec Viimistlussalong). Messi Cersaie 2024 kandvaks stiiliks on naturaalsus ja ehedate materjalide väärtustamine, soojad ning heledad toonid, vaoshoitud, rahulik ja ajatu välimus. Muuseas, värvivalikust leiab ka eestimaisele paekivile lähedasi toone ja nii saab neid sobitada siinse traditsioonilise arhitektuuriga.

FOTOD: VIVIKA TIHKAN JA TOOTJAD

Seega ei ole üllatav, et Cersaie parima disaini auhinnaga pärjati Federica Biasi poolt Decoratori Bassanesi jaoks disainitud kollektsiooni Wă, mis on saanud alguse Hiina­reisi mälestustest ja sealsetest maaküladest ning iseloomulikest kivikatustest, kus ebakorrapärased savist katusekivid on laotud üksteise peale. Neid kumeraid katusekive ja ehedat savipinda meenutab ka looduslähedases toonis Wă mosaiik.

Samu väärtusi toetav Japandi stiil on esindatud Kronos Ceramiche tsementkrohvi meenutavas seerias Materia. Lihtsad ja ehedad pinnad ning trendikad värvid ühendavad Jaapani ja Skandinaavia esteetika ning on maitsekalt tasakaalus. Siledale pinnale ja lihtsale välimusele pakuvad vaheldust vahvelkäterätikut meenutava struktuuriga seinaplaadid ja samas toonis mosaiigid.

Naturaalsusest ja soojadest toonidest lähtuvalt on paljudele keraamikatehastele inspiratsiooni andnud liivakivi, mille mahe ja ühtlane muster annab elegantse tausta ning sobitub igasse interjööri. Värvigamma varieerub kollakate, beežide ja hallikate toonide

Fiandre Selenite

Auhinnatud Decoratori Bassanesi kollektsioon Wă.

vahel. Lea Ceramiche kollektsioonis Intense reprodutseeritakse tõetruul viisil sellele settekivimile omaseid terakesi ja fossiilseid jäljendeid, pakkudes autentset ning loomulikku emotsiooni. Värvivalikust leiab ka eestimaisele paekivile lähedasi toone ja nii saab neid sobitada siinse traditsioonilise arhitektuuriga.

Sarnase iseloomuga on ka Ragno uus seeria Tiempo. Põrandaplaate täiendab seinaplaatide kollektsioon, kus siledale pinnale pakuvad kontrasti tugevalt reljeefsete triipudega plaadid. Atlas Concorde esitles oma nägemust Boost Icori nime all. Ühtlase ilmega plaati ilmestavad Boost Expressioni seeria 3D-dekoorid, kus värvid ja tekstuurid on jätkuvas dialoogis materjalide ja ruumi, valguse ning kujuga. Põnevate lahendusteni on viinud arhitekt ja disainer Elisa

Ossino kaasamine – tulemuseks on ümardatud servadega ribad ja ümmargune mosaiik, reljeefne rõngastega plaat, teraline struktuur ja pulkade motiiv.

Läbivaks jooneks on ka pikad ja peened ribad ning erinevates variatsioonides kit­kat­mosaiigid. Nii on palju põrandaplaate saanud lisaks tavapärastele mõõtudele 7 × 30, 10 × 60 või 15 × 90 suurused või veelgi peenemad ribad, võimaldades katta ka kumeraid pindu. Haruldaste kivimite otsing jätkub ja Fondovalle on seerias Alpine vastandanud Itaalia Alpide loodusmaastiku ja travertiiniga sarnase hallika kivi, mida pakutakse viies pastelses toonis, kus muster Vein illustreerib kivi lõikamist pikisuunas ja Crossi ilmekas struktuur on ristisuunas lõikamise tulemus. Tähtsal kohal on tõetruu

Kronos Materia

Lea Intense

Fondovalle Alpine

Ragno Tiempo

tulemuse saavutamine ja Real Matti tehnoloogia abil saadud siidine ning sügavalt matt pind on looduskiviga äravahetamiseni sarnane, tagades ka hõlpsa hoolduse.

Pruunid toonid on tõusnud esiplaanile ja Fiandre uudiste seast leiab tõetruu välimusega kauni tumepruuni Breccia Imperiale kvartsiidi. Luksusest pakatab seleniidist inspireeritud pruunides toonides sari, mille juveelile omane poleeritud pind lausa helendab ja sillerdab valguse käes.

Marmorite valikusse lisandub igal tootjal üha eksklusiivsemaid ja haruldasemaid kivimustreid. Plaadiga ei kaeta enam ainult põrandaid ja seinu, kuna paljud efektsed kivimid pääsevad mõjule just väiksemas mahus, näiteks laua või leti pinnana. Uudisena on lisandunud keraamika tootevalikusse ka juba valmis mööblitooted: jalgadega komplekteeritud diivani­ ja söögilauad, vannituppa valamud ning riiulid.

Päris mööda ei saa minna ka puidust, kuigi messil esitleti seda vähe. Aga siiski, suuremõõdulise 120 × 278 cm plaadina mõjub puidumuster väga võimsalt ja meenutab laudise asemel puitpaneeli. Peened ribad, kas siis lõigatud soontega või trükitud mustrina, lisavad Atlas Concorde uuele puidumaailmale Log isikupära ja põnevust. Tamme kõrvale on tee leidnud omanäolise süümustriga Veneetsia piirkonnas kasvav pöök.

Midagi ootamatut, vallatut ja lõbusat leidus messil ka. Opificio kollektsioon Reverse ehk Tagurpidi tõukab meid enneolematus

suunas. Trim­plaadi puhul on serv justkui siksakkääridega lõigatud. Hop meenutab purskkaevu visatud õnnemünte, mis moodustavad isepäise mustri. Kontrastses toonis vuuk täiendab ümarate aukudega plaati ja üheskoos moodustub terviklik disain.

Fiandre Selenite

AtlasConcorde Marvel Diva

Opificio

VALAMU JA PLAADID –TÄIUSLIK KOOSKÕLA

Atlas Concorde valamud pakuvad luksuslikku ja praktilist lahendust ning lõputuid loomingulisi võimalusi. Need keraamilised valamud on loodud harmooniliselt täiendama laia plaadivalikut, võimaldades luua terviklikke ja ühtseid sisekujunduslahendusi, mis peegeldavad isiklikku stiili ja maitset.

Habitat seeria valamud on valmistatud kvaliteetsest keraamikast, mis tagab nende vastupidavuse ja pikaealisuse. Keraamika sile pind on kergesti puhastatav, pakkudes mugavust igapäevaseks kasutamiseks.

Atlas Concorde on tuntud oma kõrge kvaliteedi ja tähelepanu poolest detailidele, mis peegeldub ka Habitat seeria toodetes – igal valamul on läbimõeldud disain, mis ühendab endas esteetika ja funktsionaalsuse.

Tutvu võimalustega Vivarec Viimistlussalongides

Kopli 3, Tallinn / Kastani 42, Tartu / vivarec.ee

Tänavuse Tallinna arhitektuuribiennaali peakuraator, Ukraina arhitekt Anhelina Starkova on sõja ajal Ukrainas Harkivis elades mõistnud, et arhitektuuril on võime inimesi ühendada ja isegi ühiskonda tugevdada. Ta teab nüüd, et turvalise varjualuse loomine on meie põhiinstinkt, mida võib täielikult mõista alles hukkumise äärel olles, elu ja surma vahel – seal on inimesed sõja ajal.

TAB 2024 peakuraator

Tänavuse Tallinna arhitektuuribiennaali peakuraator Anhelina Starkova sai oma esimese töökoha 20-aastaselt ja suure tellimuse 21-aastaselt. Sellest alates on tema elu olnud täis arhitektuuriteemalisi väljakutseid. Töötamine ja õpetamine kogu Euroopas, sh Šveitsis, Ukrainas ja isegi Venemaal, kus on täiesti erinevad rahvuslikud horisondid ning arusaamad arhitektuurist, on talle andnud suure kogemuste ja teadmiste pagasi, millele ta nüüd oma kuraatoritöös tugineb. Kuid mitte ainult sellele –Starkova hindas arhitektuuri tähenduse ja väärtused ümber, kui tema kodulinna Harkivi Ukrainas tabasid õhurünnakud ja selle igapäevaelu hakkas kujundama sõda.

TEKST: SILVIA PÄRMANN / FOTOD: ANHELINA STARKOVA, SØREN PIHLMANN JA EESTI ARHITEKTUURIKESKUS

TTallinna arhitektuuribiennaali (TAB 2024) teema on „Ressursid tulevikuks“. See uurib põhimõtteid, mis kujundavad muutusi arhitektuuris. Mis inspireeris selle teema valimisel ja kuidas kajastuvad selles praegused globaalsed väljakutsed arhitektuuris ning linnaplaneerimises?

Biennaali teema oli vähem seotud otsuste või inspiratsiooniga, pigem kogemuse, suhtluse ja eluga, mis seab väljakutseid kaasaegsele arhitektuurikultuurile. Usun, et kuraatori positsioon tuleneb minu elustiilist. Ma alati küsin endalt, mis mind innustab ja kuidas ma peaksin reageerima ühiskondlikele muutustele. Rahvusvaheliselt töötava arhitektina ja töötades koos Valerio Olgiatiga olen kohanud palju andekaid arhitekte ning mõtlejaid, kellel on tõeline huvi arhitektuuri vastu. Aja jooksul olen mõistnud, et kaasaegne arhitektuuriväli on nii mitmekesine, et see võib olla lausa üle jõu käiv!

Ja siis tuli sõda. Olin siis Ukrainas ja kõik katkes. Tundsin, et ühelt poolt on mul palju öelda, aga kõik, mida teadsin, kuulus vana, sõjaeelse surnud maailma juurde. Tundsin, et pean ellu jääma ja säilitama oma huvi arhitektuuri vastu, hoolimata sellest olukorrast ning mind valdavast pettumustundest. Mõtisklesin selle suure plahvatuse üle ja otsustasin luua uue maailma neist tükkidest, mis on minu jalge ees. Võime neid nimetada lootusepiiskadeks – ressurssidest, mis annavad meile tulevikulootust.

Elate Harkivis, mida raputab sõda. Kuidas on see mõjutanud teie arusaama arhitektuuri rollist ühiskonna vastupanuvõimes ja taastumises? Kuidas kujundab see perspektiiv TAB 2024 narratiivi? See on mind tugevalt mõjutanud nii indiviidi, naise kui ka arhitektina ning mõjutanud ka Tallinna Arhitektuuribiennaali. Esiteks hindasin ümber arhitektuuri olemuse: paljud tänapäeval arhitektuurile omistatud tähendused on väärtusetud. Teiselt poolt olen mõistnud, et arhitektuuril on võime inimesi ühendada ja isegi ühiskonda tugevdada. Turvalise varjualuse loomine on meie põhiinstinkt, mida võib täielikult mõista alles hukkumise äärel olles, elu ja surma vahel –seal on inimesed sõja ajal.

Kuidas määratlete säästlikkuse rolli arhitektuuris TAB 2024 kontekstis? Milliseid uuenduslikke lähenemisviise või strateegiaid peate oluliseks?

Säästlikkus sai suureks mõjuks arhitektuurimaailmas pärast teist maailmasõda. Ometi oli säästlikkuse ettepanek esitatud avatult, isegi

ebamääraselt, ja seetõttu on sellega seotud palju keerulist. Näiteks kipume arvama, et demokraatlikud, sotsiaalselt avatud riigid saavad garantii, et arhitektuur on oma olemuselt kvaliteetne ja kättesaadav kõigile. Kahjuks näeme, et üle reguleeritud, üle disainitud linnad kipuvad lõpuks muutuma „monostiliseerituks“, kalliks ja isegi ligipääsmatuks, nagu juhtus Kopenhaagenis ja paljudes teistes Euroopa linnades.

Olen muutunud väga skeptiliseks säästlikkuse idee suhtes, nagu me seda praegu tunneme, ja selle tasakaalustatud saavutamise võimalikkuses linnades ilma ühe ressursi õigusliku ja majandusliku domineerimiseta teise üle. Seetõttu püüdsin oma kuraatoriprojektis kriitiliselt analüüsida arhitektuuri praegust olukorda ja jääda ausaks levinud säästlikkuse diskursuse suhtes.

Traditsiooniliselt on TAB 2024 programmi osaks installatsioonikonkurss, mille võitis Belgias tegutsevate arhitektide Elisabeth Terrisse de Bottoni ja Matthieu Brasebini ootepaviljon „Aega pole raisata“ („No Time to Waste“), mis pakub ootamise ja ajaveetmise ruumi Balti jaamas.

Dechelette Architectsi näitusetöö on tampsavist ja see valmis kümnete vabatahtlike abiga sel suvel Tallinnas. Tampsavi on kruusane savisegu, mida kasutatakse massiivsete seinte ehitamiseks ja savimajade suuremateks parandustöödeks.

TAB 2024 sümpoosion on biennaali võtmesündmus. Milliseid põhiteemasid soovite aruteludes tõstatada ja kuidas loodate osalejaid inspireerida?

Kuna tõstatasime arhitektuuri ressursside teema, otsustasin muuta sümpoosioni programmi võimalikult avatuks ja mitmekesiseks. Sel põhjusel kutsusime kokku rahvusvahelised tegijad, kellel on täiesti erinevad taustad. Lisaks toimub sümpoosion Eesti Kunstiakadeemia (EKA) hoones, mis kannab noorte tudengite vaimu, ja avasime uksed ka Tallinna linnale, muutes sissepääsu tasuta mitte ainult professionaalsele publikule, vaid kõigile. Sel moel tahame innustada arhitektuuri muutuma kättesaadavamaks ja arusaadavamaks ka üldsusele.

Teema rõhutab hoonete ja ehitusmaterjalide eluea pikendamist.

Kas saaksite tuua näiteid?

Vastupidavuse ja pikendamise tähtsus on arhitektuuri olemuslik osa, eriti tähenduslikuks sai see minu jaoks pärast sõjakogemust. Kuidas aga saame seda nähtust seostada digiajastu arhitektuuriga? Kuidas saab kaasaegses arhitektuuris konstruktsioone kokku panna nii, et vältida linnade võõristavaks muutumist, kui ehitatakse massiivset ja vastupidavat arhitektuuri?

Postmodernistlik praktika tõi lõpuks linnadesse teatud määral kaootilist juhuslikkust, mistõttu küsime, kuidas saaksime linnadesse elu tagasi tuua? Soren Pihlmannil, ühel TAB 2024 sümpoosioni esinejal, on tõhus vastus – ta nimetab seda arhitektuuri ümbermõtestamiseks, kus ta annab hooneelementidele ümberkujundamise teel uue elu. Teine arhitektuuribüroo, kes on kaasatud, Dechelette Architects, keskendub materjalide igavikulisusele. Nad küsivad: kes me oleme? Kas meie oleme maa? Kui jah, siis ehitagem maast, pinnasest! Nende arhitektuurifilosoofia eesmärk on viia hoonete eluiga lõpmatusele lähemale.

Harkiv. Anhelina Starkova kureeritud näitus „Ressursid tulevikuks“ Eesti Arhitektuurimuuseumis keskendub sellele, kuidas mõelda, kujundada ja ehitada taaskasutatud materjalidest ning luua neist ressursse tuleviku kujundamiseks.

Paljud kuraatorinäitusel esindatud arhitektid on tuntud oma uuenduslike lähenemisviiside poolest. Millised neist on eriti läbimurdelised või tähtsad tulevikuarhitektuuri seisukohast?

Kunsti tõeline olemus avaldub siis, kui võtame aega, et minna lähemale ja kuulata. Sama kehtis ka Soren Pihlmanni kohta – mitme kuu pikkuse suhtluse käigus üllatas ta mind sellega, kui ootamatult julge ja ligitõmbav oli tema arhitektuuritunnetus. Tema viis hinnata olemasolevat ja leida ilu igas detailis on transformatiivne ning uuenduslik kogemus, mida ta näitab oma viimases projektis „Thoravej 29“, mida esitame TAB 2024 kuraatorinäitusel arhitektuurimuuseumis.

Teine huvitav arhitektuuripraktika on Dechelette Architectsil. Kuigi nad on noored, ehitavad nad arhitektuuritraditsiooni kvaliteediga ja püüdlevad individuaalse ning tundliku dialoogi poole materjalidega, mis on nende siirusest tulenevalt uuenduslik.

Näitusel on esindatud mitmed Šveitsi arhitektid. Mis teeb Šveitsi arhitektuuri biennaali teema jaoks eriti oluliseks ja kuidas need firmad panustavad üleüldisesse narratiivi „Ressursid tulevikuks“?

Šveitsi arhitektuur on TAB­il hästi esindatud, kuna meil on rahvusvaheline kuraatorite meeskond (kaaskuraator Daniel Walser on Šveitsist, Jaan Kuusemets Eestist). Otsustasime kokku tuua inimesi erinevatest Euroopa osadest, sealhulgas Šveitsist. Šveitsi arhitektuur on hästi arenenud tänu riigi stabiilsele kultuurilisele olukorrale ja šveitslaste siirale huvile inseneritöö ja arhitektuuri vastu, millest saame õppida. Mis on eriti huvitav – isegi üks ja ainus Šveitsi arhitektuurimaastik on nii mitmekesine! Näeme arhitektuurimuuseumis avaneval näitusel, kuidas arhitektid mõistavad ja kasutavad kohalikke ressursse ning kuidas nende tulemused on ootamatult erinevad!

Kuidas näete kohalike Eesti arhitektuuripraktikate ja globaalsete trendide koostoimet näitusel? Mida ainulaadset on Eestil siia lisada?

Kuna Tallinna biennaal peab teenima kohalikke huve, uurisime hoolikalt (tänu kohalikule kaaskuraatorile Jaan Kuusemetsale) Eesti ehitustööstust, materjalide tootmist, haridust ja üldisi Eesti arhitektuuri suundumusi. Kuraatorite meeskond reisis enne TAB 2024 projekti planeerimist Tallinna ja ma tahtsin biennaaliga tuua tead­

misi, mis aitaksid kohalikel tööstustel kasvada vastavalt nende perspektiividele.

Tehnoloogia areneb, kui me üksteiselt õpime – see on selliste sündmuste nagu TAB algne eesmärk. Teiselt poolt toovad Eesti osalejad sügavaid kogemusi kohalike materjalidega, mis on enamikus Euroopa osades unustatud – näiteks pilliroog kui ehitusmaterjal on Eesti arhitektuuris endiselt kasutusel, kuid Ukrainas või Šveitsis unustatud. Seega saame ka Eestilt õppida. Ainult suhtlus ja teadmiste vahetamine saavad soodustada loovust.

„Maja kahele“ interjöör, Le Havre, Prantsusmaa, 2021.

Anhelina Starkova projekt „Maja kahele“, Le Havre, Prantsusmaa, 2021.

TAB-i installatsioonikonkursi tulemusena kerkib Balti jaama bussiootepaviljon, mille linn Balti jaama uuendades rajamata jättis. Milliseid kriteeriume pidasite võitja valimisel oluliseks? Mis sõnumi see publikule edastab?

TAB 2024 installatsioonikonkursi ülesanne oli kavandada objekt kindlasse kohta – Balti jaama ootealale. Ootasime projekte, mis mitte ainult ei austa kohalikku materjalipotentsiaali ega arvesta kliimat ja kultuuri, vaid esitavad väljakutse tulevase paviljoni ehitusprotsessile, muutes selle tehnoloogiliselt kättesaadavamaks. Võitjad Elisabeth Terrisse de Bottoni ja Matthieu Brasebini oma ootepaviljoniga „Aega pole raisata“ pakkusid välja konstruktsiooni ja materjalivaliku, võttes aluseks iidse ning kaitsva Egiptuse gabiooni ehk kivikorvide kasutamise tehnika. Nad näitasid meile mitmeid võimalikke tulemusi ning kontseptsioon oli projekteerida paviljon kohapeal, tehes arhitektuurilisi otsuseid vastavalt Tallinna linna vajadustele. Teisisõnu, žürii valis nende töö ilma täieliku formaalse projektita, kuid arhitektuuriprogrammiga, mis järgib TAB 2024 väärtusi.

Harkivis asuva teadus- ja tehnoloogiakeskuse maa-alune raamatukogu. Interjöör Anhelina Starkova.

AASTAT PARIMAS VALGUSES

ESINDUSSALONG

Anita Karma: sügis tõi sügavuse

Trendid soosivad isikupära, ainulaadset disaini ja kvaliteetset käsitööd. Üha enam loobutakse masstoodangust ja minnakse sisustuse jahile disaini- ja antiigivara turule, teise ringi poodidesse või hoitakse aktiivselt Marketplace’il silma peal. Tähelepanu haaravad tooted, millel on lugu rääkida ja hing sees. Tegemist on keskkonnasäästliku liikumisega, mis on üha enam kanda kinnitamas ka meie ühiskonnas.

TEKST: SISEKUJUNDAJA ANITA KARMA / FOTOD: SHUTTERSTOCK

Ruumide kaunistamisel on sel sügisel tähelepanu keskpunktis keraamika – nii disainerite loodud tööd kui ka isevalmistatud esemed. Eestis on väga palju stuudioid, kus saab kvaliteetselt aega veeta ja valmistada professionaalse keraamiku juhendamisel soovitud eseme. See saab olla nii dekoratiivne kui ka funktsionaalne, aga tulemuse teeb eriliseks valminud toote ainulaadsus. Lisaks sellele on materjal pärit loodusest ega sisalda kübetki keemiat.

Pehmed naturaalsed toonid on Põhjamaades alati olnud populaarsed, küll aga on sel aastal on teinud suurt tähelendu sügav sinine, metsaroheline ja burgundiapunane . Trendi järgides ei pea kogu elamist ilmtingimata seda värvi võõpama, piisab aksessuaaridest ja väikemööbli uuendamisest, mis koheselt muudavad ruumi ilmet. Kiire värskenduse saab teha, kui vahetada magamistoas välja voodipesu, köögis laudlina ja elutuppa tuua uued padjad, kardinad ning vaip. Samuti annavad värvilised valgustid ruumile iseloomu ja sügavamat ilmet, muutes selle mänguliseks ning põnevaks.

Julgeid ja maitsekaid lahendusi ei tasu samuti karta. Kui värvida kogu ruum ehk seinad, lagi, siseuksed ühte sügavat tooni, on

tulemus pigem minimalistlik ja äärmiselt esteetiline. Suur rõhk on aksessuaaridel, küll kehtib nende puhul kindlasti reegel „ less is more“ (vähem on rohkem).

Sellised interjöörid õhkavad enesekindlust ja toetavad ruumis viibijate loovaid ning innovaatilisi ideid.

Selle sügise favoriit on rikkalik veinipunane, mis peletab põhjamaise kaamose ja toob meeleollu mõnusat sooja hõngu. Eklektilist särtsu lisavad erinevad mustrid, eriti efektselt mõjuvad burgundiatooni kõrval loomamustrid ning läikivad detailid. Küllus on moes ja seda ei saa kunagi olla liiga palju.

Tänu tarbijate nõudlikkusele liigub mööblitööstus jõudsalt jätkusuutlikuma tootmise suunas ja Euroopa Liidu ökomärgise taotlemine on muutumas heaks tavaks. Oluline on materjali puhtus, seaduslikest allikatest pärit puit ja mööbli parandamise võimalus olukorras, kus mõni osa mööblist on saanud kahjustada või vajab demonteerimist. Tänu sellele on võimalik mööblitüki kasutusiga pikendada ja seda korduvalt kasutada.

Ümarad vormid ja rikkalik kõrgläige on teinud jõudsalt comeback ’i. Köögisaare nurgad võtavad kumeraid vorme ja tööpinna muster on külluslik. Köögi sanitaartehnika ja aksessuaarid on kergesti hooldatavad ning minimalistlikud, kuid viimistlus särab, kuna valikus domineerib kroom. Kauneid sööginõusid ei tasu peita, vaid tuleb paigutada klaasustega kappi, et nad ei pakuks rõõmu ainult einestades, vaid oleksid osa ruumi dekoorist.

Vannitoas pakuvad silmailu looduslähedased kivimustrid , aga ka väiksemas formaadis dekoratiivsed ristkülikukujulised plaadid. Valamud ja WC­potid läigivad ning valikus on mitmeid värvikaid lahendusi. Väike ruum ei saa olla ainult funktsionaalne, vaid peab pakkuma luksust ja visuaalset naudingut.

Kui sel sügisel pole suurt sisustamist ega ruumide värskendamist plaanis, siis kindlasti tasub minna savi voolima, klaasi puhuma, sügistaimedest pärga meisterdama või hoopis liituda maalikursusega, et end ikka ja jälle arendada ning valminud teosega oma kodu interjööri rikastada.

Kodu, mis tuleb tehasest

Aasta tehasemaja konkurss on ood puidule, kuid mitte ainult. Kvaliteetse tootmise kõrval on oluline arvestada ka hoone asukohaga ja panna selles toimima interjöörilahendus. Noppisime 14 aasta jooksul esitatud objektide hulgast välja neli põnevamat ja pilkupüüdvamat eramut ning ühe korterelamu, mis võiks inspireerida kõiki, kel plaanis uue kodu rajamine.

TOIMETAS: IRMELI KARJA

Tehasemajal on vaja vastata mitmetele tingimustele, muu hulgas peab võistlustöö esitamisel olema tehasemaja või fassaadielemendi põhikonstruktsioon valmistatud puidust, konstruktsioon eeltoodetud tehase tingimustes jpm. Uurisime aasta tehasemaja konkursi kauaaegsetelt žüriiliikmetelt, mida nad veel tehasemaja puhul tähtsaks peavad.

Veronika Valk-Siska, arhitekt: Tehasemaja teeb tihtipeale eriliseks see, kui arhitektuur on sedavõrd hästi läbi mõeldud, et tehasemaja ei mõju sugugi „tehasemajalikult“. See tähendab, et mitte tootmisviis ei määra hoone ruumilahenduse ega välimuse, vaid hoone hea toimivus (otstarbekohasus, kestlikkus, kasutajasõbralikkus) ja esteetika on esmatähtsad, sealjuures saavutatud tehaselise tootmise abil. Olulised on hoone ruumiline kooskõla ümbritsevaga, sobiva mõõt­

kava tajumine, arhitektuurne rütm ja mahtude liigendus, tundlik materjalikasutus ning oskuslik ehitustöö. See tähendab ühtlasi, et hea tehasemaja puhul on koostöö arhitekti, inseneri, majatehase, arendaja/tellija ja ehitaja vahel olnud väga hea.

Targo Kalamees, ehitusteadlane: Puit on niiskustundlik materjal (laguneb liigniiskuse tõttu, geomeetria muutus ja tugevus sõltuvad niiskusest jne). Tehase tingimustes on võimalik niiskusolusid paremini kontrollida ja liigniiskust vältida. Objekti tööaeg lüheneb ja detailide valmistamise taset saab tõsta.

Jarek Kurnitski, tehnikateadlane: Tehasemaja ruumimoodulid ja elemendid on toodetud tehases ning ruumimoodulite puhul on need tavaliselt lõpuni viimistletud sisustusega. Nii saab mooduleid ja elemente transportida kaugele ning hoone kiiresti püstitada. Tehasemaja peamine innovatsioon ongi töö viimine ehitusplatsilt tehasesse, kus tootmine toimub sisetingimustes ja seda on võimalik ka automatiseerida.

2024

Stiili eripreemia – Finnlog OÜ suvemaja Soomes f Arhitekt: Mikki Ristola, Aarti Ollila Ristola Arkkitehdit Oy f Insener: Toni Väistö, Timber Bros Oy f Suurus: 142 m2

Jõulise ja omanäolise välis- ja siselahendusega puitmaja. Žürii hindas projekti puhul erilist puitmaja arhitektuuri vormikeelega sobituvat värvikat välis­ ja sisekujundust.

Fotod: Katri Kapanen

2023

Parim eramu – massiivpuidust maja Pirital, EstHus OÜ

f Arhitekt: Peeter Loo, Jaanus Saarepera, KAMP Arhitektid OÜ

f Insener: Martin Groznõi, Janek Paabut

f Suurus: 252,8 m²

Maja on ehitatud, kasutades ainult naturaalseid lahendusi. Sisepindu katab savikrohv, konstruktsiooniks on MHM ehk ristkiht ­ naelpuit ning soojustuseks on kasutatud naturaalset puitkiud­soojustuslahendusi.

Fotod: Tõnu Tunnel

Foto autor: Karmen Alamets

2020

VELUX-i eripreemia parima valguslahenduse eest ja ESSVE eripreemia – Happy Home / HH Prefab OÜ, eramu Viimsis f Arhitekt: HH Prefab OÜ ja Linda Veski Olsen f Insener: Mäekuue OÜ, Indrek Mäe f Üldpind: 234 m2

Fotod: Dmitry Cherny

2018

Parim käsitööpalkmaja – Hobbiton OÜ

f Arhitekt: Kristjan Prii f Insener: Marko Teder f Suurus: 157 m²

Vana talumaja asemele ehitatud moodsate siselahendustega, aga väljastpoolt traditsioonilise talumajaga sarnanev kaasaegne eluhoone. Tellija soov oli taastada looduskaunis paigas esivanemateaegne talukompleks.

Aasta tehasemaja 2018 – korterelamute kompleks Norras Tønsbergis, Kodumaja Konkursi žürii hinnangul on võidutöö tõeline premium ­ klassi toode, mida iseloomustab ruumiline läbimõeldus, kõrge insenertehniline tase ning arhitektuurne terviklikkus. Ehitatud tehases, valmistatud puitkarkass­ruumelementidest. Planeeringute juures on kasutatud lahendusi, mis loovad esteetilised, avarad, valgusküllased ja lihtsa skandinaavialiku funktsionalistliku joonega korterid.

Fotod: Jesper

Snekkestad

Fotod: Tõnu Tunnel

Kaasaegne Eesti kunst noortest talentidest elavate legendideni.

Sinu kaasaegsete kunst sinu koju, kontorisse, kingituseks või investeeringuks!

Kadri Toom, All-vee, 2023, 1/1 tpl’a, tsüanotüüpia, kõrgtrükk, siiditrükk, mõõt raamiga 140x110

ARTROVERT GALERII

Ristiku 10, Tallinn

Avatud: T – L 12.00 – 18.00 Muudel aegadel kokkuleppel

Hubane talveaed mändide all

Talveaedade ajalugu ulatub sajandite taha. Juba 17. sajandil rajati kohti, kus kasvatada soojema kliimaga harjunud taimi ja mille arvelt oma eluruume laiendada. Selles osas ei ole aegade jooksul suuri muudatusi toimunud ja talveaedade peamised eesmärgid on jäänud samaks. Talveaia idee on ühendada looduse ilu siseruumides elamise mugavusega.

TOIMETAS: IRMELI KARJA / FOTOD: KADRI UNT

Nii algas ka selle talveaia lugu. Pererahvas unistas juba aastaid lisaruumist, kus oleks võimalikult palju loomulikku valgust ja mis ühtlasi toimiks praeguse elutoa pikendusena, sest külaliste võõrustamist on selles majapidamises omajagu. Talveaias on tunne, et oled õueterrassil, kuid samal ajal vihma ja tuulte eest kaitstud.

Tegu on juba olemasoleva hoone juurdeehitusega, millel suurust 30 ruutmeetrit. Esmalt lihtsa projektina tundunud idee osutus aga palju keerukamaks ja detailirohkemaks. Otsustati kaasata sisekujundaja. Kadri Unt ja Margit Grünthal

(Kodudisainer.ee) pakkusid esmalt välja üldkontseptsiooni, mis ei oleks lihtsalt klaasist kasvuhoone, vaid hubane­tubane ruum. Koostöös ehitaja ja arhitektiga said kõik tehnilised võimalused paika loksutatud.

Otsustamist vajavaid küsimusi oli palju. Õnneks sai talveaia ehitada maja sellele poolele, kus on loodus kõige lopsakam ja metsikum. Ilmakaarte järgi sobis see samuti. Samas maja küljes on teisel korrusel väljaulatuv rõdu, mis jääks talveaia kohale; ära pidi mahutama ka avara laiuva terrassi – kõik need nüansid oli vaja tervikuks saada. Oli palju arvutusi ja arutlusi, et saada soovitud kuuemeetrist ukseava terrassipoolsesse külge. Kõige olulisem – hea ehitaja – oli olemas.

Kui pererahvas unistas alguses vaid puhkeruumist, siis Kadri ja Margit soovitasid sinna ära mahutada ka söögitoanurgakese

Linnakodu, mille talveaeda astudes on hetkega tunne, et oled metsas, keset metsikut loodust.

hubaseks einestamiseks, kus on mõnus oma perega aega veeta ja külalisi võõrustada.

Meie ilmad on teadagi heitlikud ja suvele tõmbab ilmataat julmalt kriipsu alla, kui september lähenema hakkab. Kes meist ei tahaks õues viibimise aega pikendada ja ka suvel olla kaitstud, ilmast sõltumata. Nii valiti ehitatavale talveaiale puitraamidega klaaspakettaknad, mis tagaksid tuulekindluse.

Sisekujundajad sobitasid kokku erinevad materjalid, mis toimivad koos imeliselt. Tänu valitud soojustusele on talveaed sisustatud tavalise, mitte välimööbliga. Hubasust ja pehmust annavad linase kangaga diivanid, naturaalsed vaibad ja muud erinevad tekstiilid.

Maja ja talveaia stiil on sarnane, kuid talveaiale on lisatud veidi suvekodu miljööd ning meeleolu – elutoast otse puhkama, ühe sammuga linnast suvekoju. Rohke klaaspind pakub maksimaalset valgust ja panoraamvaateid ümbritsevale loodusele.

Küttekehana on talveaias kasutatud infrapuna­soojuskiirgureid. Sellise valiku puhul on vaja arvestada ruumi mõõtudega ja paigutada kiirgurid täpselt õigesse kohta, et soojus liiguks ühtlaselt ega jääks kuhugi kinni.

Esimesel suvel on pere kõik hommiku­ ja õhtusöögid just siin ruumis möödunud ning ilmselt kujuneb sellest meelislugemispaik ka sügisõhtuteks.

Põhjamaine kodutunne algab NordIn Sisustusest!

Tallinna esindus:

Pärnu mnt 110

Tel: +372 658 0560

AVATUD

Tööpäevadel: 10:00 – 18:00

Laupäeval: 11:00 – 16:00

Pühapäeval: suletud

Tartu esindus: Tehase 16

Tel: +372 733 3800

AVATUD

Tööpäevadel: 10:00 – 19:00

Laupäeval: 10:00 – 16:00

Pühapäeval: suletud www.nordin.ee

IKOON. Kui kohtuvad matemaatika ja kunst

Valgustidisaini visionääri Poul Henningseni 1958. aastal loodud rippvalgusti PH 5 on palju enamat kui lihtsalt valgusallikas – sellest lihtsast lambist on saanud Skandinaavia disaini sümbol, mis on üle kuue aastakümne inspireerinud ja rõõmustanud disainientusiaste kogu maailmas.

TEKST: SILVIA PÄRMANN / FOTOD: LOUIS POULSENI PRESSIFOTOD

Rippvalgusti PH 5 sündis Taani disaineri Poul Henningseni (1894–1967) soovist luua valgustuslahendus, millel poleks kõigi tollal kasutusel olnud valgustite puudujääke, mis disainerit väga ärritasid. Henningsen oli alustuseks õppinud arhitektuuri, kuid leidis kiiresti oma kire valgustusvaldkonnas. Ta oli pioneer, keda mõjutasid sügavalt Skandinaavia disaini põhimõtted: lihtsus, funktsionaalsus ja minimalism.

1920. aastatel oli elektrivalgustus ikka veel üsna uus ja enamik valgusteid andis tugevat ning häirivat valgust, mis oli ebameeldiv ja silmadele kahjulik. Henningsen, Taani disainer, arhitekt ja kultuurikriitik, oli sügavalt mures valguse kvaliteedi ning selle mõju üle inimeste igapäevaelule. Ta asus missioonile, et luua valgustid, mis hajutaksid valgust pehmelt ja ühtlaselt, parandades nii keskkonda kui ka inimeste kogemust selles.

Henningseni uurimistöö valguse peegeldamise ja pimestamise teemal ajendas teda looma mitmekihilisi lambivarje, millest kuulsamad kuuluvad PH­seeriasse. 1958. aastal esitletud PH 5 oli revolutsiooniline disain, mis sobis igasuguste lambipirnidega. PH 5 disain põhineb hoolikatel arvutustel, et tagada valguse ühtlane jaotumine. Henningsen kavandas mitmekihilised lambivarjud nii, et need suunaksid valgust nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt, luues pehme ja ühtlase valguse, mis ei pimesta ruumis viibijaid. See teaduslik lähenemine disainile on üks põhjusi, miks PH 5 on ajatu. Selle nimi PH 5 viitab valgusti põhivarju 50 cm läbimõõdule – otsekohene ja praktilise meelega disainer ei pannud oma loomingule kunagi poeetilisi nimesid.

PH 5 esteetilise veetluse, funktsionaalsuse ja uuendusliku inseneritöö kombinatsioon on kindlustanud sellele koha disainiklassika hulgas.

PH 5 on tõeline mälestusmärk Poul Henningseni geeniusele ja tema pühendumusele igapäevaelu parandamisele disaini kaudu.

Rippvalgusti PH 5 ei ole ainult taanlaste lemmik; see on muutunud ülemaailmseks disainiikooniks, mis on esindatud paljudes muuseumides, disaininäitustel ja erakogudes.

Henningseni töö ei seisnenud vaid esteetiliselt meeldivate esemete loomises, tal oli ka selge sotsiaalne agenda. Ta uskus, et hea valgustus võib parandada elukvaliteeti, ja soovis, et hästi disainitud tooted oleksid kättesaadavad laiemale publikule. Tema koostöö Taani valgustitootja Louis Poulseniga võimaldas tuua uuenduslikud tooted massidesse. Ehkki disain pole aastatega muutunud, on paraku muutunud valgustite hind nii palju, et see jääb kättesaamatuks just neile, kellele Henningsen valgustit disainides algselt mõtles.

Valgusti põhiomadused on jäänud samaks, ent uudsusejanusele tarbijaskonnale on viimastel kümnenditel loodud hulk uusi värvikombinatsioone. Kuigi algne PH 5 oli saadaval klassikalises valges toonis, on see arenenud mitmetesse värvikombinatsioonidesse. 2017. aastal, et tähistada oma 60. aastapäeva, tutvustas Louis Poulsen PH 5 kaasaegsetes värvikombinatsioonides. See annab võimaluse sobitada valgusteid moodsate interjööridega, säilitades seejuures klassikalised juured.

Vaatamata pikale ajaloole ei ole PH 5 jäänud staatiliseks. Louis Poulsen on välja andnud uuendatud versioone, näiteks PH 5 Mini, mis säilitab algse disaini olemuse, kuid sobib ka väiksematesse ruumidesse.

Üks põhjusi, miks PH 5 on jätkuvalt populaarne, on mitmekülgsus. Seda saab kasutada erinevates keskkondades, alates söögitubadest kuni kontoriteni, ja see sobib nii kaasaegsete kui ka traditsiooniliste interjööridega. See on asjakohane, olenemata parasjagu valitsevatest trendidest.

Seagull Sky

Pealinnas Rocca Towersi viimastel korrustel asub kodu, kust saab imetleda võrratuid vaateid. Kahel korrusel paikneva elamise sisearhitekt Nadežda Kornilova (DEZ Studio) sai interjööri kujundamiseks ja sisustamiseks vabad käed. Tema kõige olulisem inspiratsiooniallikas oli vaade aknast.

TEKST: IRMELI KARJA / FOTOD: MÄRT LILLESIIM

Lummavad vaated panid mõtte tööle õhulisuse ja avaruse suunas – kuidas siis teisiti! Koduomanik pöördus sisearhitekti poole palvega luua mugav ja eriline ruum juba etteantud korteri planeeringu, põranda ning seinte viimistlusega. Ühest küljest seadis see mingil määral piiranguid, kuid teisalt oli see hea alus konkreetse inimese jaoks uue kodu loomiseks – uue loo kirjutamiseks.

Kui mitmed loovinimesed mõtlevad uue projekti puhul ka legendile, siis Nadežda tööprotsess näeb välja nii, et ta valib igale oma projektile nime: „Arvan, et see muudab projektid ka isikupärasemaks, isegi kui need sisaldavad juba midagi eelmistelt omanikelt. Esimese asjana uurin piirkonda, kus objekt asub, tutvun omanikega, esitan palju küsimusi pere, soovide ja hobide kohta. Nii küpseb peas idee ja sünnib üldine suund, kontseptsioon. Sama lugu juhtus selle korteriga – esimese asjana nägin tuppa sisenedes suuri aknaid, taevast ja päikeseloojanguriba. Projekti nimi oli ilmne – Seagull Sky.“

Õnneks sai disainer stiili, värvi ja tekstuuri valikul täieliku tegutsemisvabaduse, ainus tingimus oli jätta tehniline osa ning olemasolevad viimistlusmaterjalid võimalusel samaks.

Omanik armastab külalisi vastu võtta, nii oli seegi oluline märksõna. See tähendas erinevate tsoonide loomist ja vaja oli ära paigutada maksimaalselt vajalikku mööblit, kuid säilitada seejuures mugav liikumisvabadus.

Esimesel korrusel on väike esik koos vannitoa ja nurgagarderoobiga, kust pääseb otse köök­elutuppa, sealt saab minna trepist üles teisele korrusele, kus on magamistuba, läbikäidav garderoob ja vannituba.

Kõrgustes asuv kodu on jagatud värvide järgi – alumisel korrusel sümboliseeris terrakotavärv just seda päikeseloojanguriba, mida Nadežda alguses aknast nägi, mustade detailidega, nagu lindude siluetid taeva taustal. Teisele korrusele liikudes on näha, kuidas värvid muutuvad rahulikumaks ja neutraalsemaks, mis ongi magamistoas lõõgastumiseks vajalik.

Oluline oli, et kogu ruum oleks ühtne, nii et eredad aktsendid ja rahulikud värvid oleksid tasakaalus. Disaineri soov oli ka, et asjadel oleks huvitavad ja meeldivad tekstuurid, et detaile oleks põnev vaadata.

Nadežda: „Üldiselt on nii, et kui sul on konkreetne idee ja värvipalett valitud, on edasi minna palju lihtsam, eriti kui tellija on kõik ideed heaks kiitnud.“ Kogu sisse ehitatud mööbel on valmistatud eritellimusel disaineri eskiiside järgi.

Mööbli valikul oli kõige olulisem diivan. Kui sisearhitekt seda Milano messil Max Divani stendis nägi, otsustas ta, et paneb selle kindlasti mõnda erilisse projekti. Diivani kõrval on koha sisse võtnud samast materjalist, kuid teises värvitoonis tugitool. Peegelplaatide tükkidest valmistatud kohvilaud on ainus, millega korteriomanik kohe nõus polnud. Aga kui ta selle koju tõi ja nägi, milliseid peegeldusi ja päikesesära see annab, ütles ta, et see jääb siia kohe kindlasti!

Vaipa otsiti väga kaua. See pidi olema ebatavalise kuju ja värvigammaga, mis sobiks juba valitud terrakotaga. Lõpuks leiti see carpetvista.com­i kodulehelt.

Kuigi elamises ei muudetud seinte värvi ega viimistlust, oli kaks kohta, kus oli vaja uusi materjale lisada: köök ja voodi taga asuv sein. Kontseptuaalselt oli oluline, et kööginurk oleks ühtlane. Õnneks leiti Spazio salongist soovitud tooniga plaadid ja võimalus tellida segu siledatest ning tekstureeritud plaatidest lõi seinale soovitud aktsendi.

Magamistoas on eritellimusel valmistatud seinapaneel firmalt Accent Wall. Arendaja paigaldatud musta tooni elektrifurnituur vahetati valge vastu, et detailid ei karjuks.

Voodi on teadlikult valitud pleksiklaasist jalgadega, et luua „hõljuv“ efekt. Murdunud peegliga voodilauad loovad peegelduse nii, et tekib illusioon ja need sulanduvad muu interjööriga.

Kuna aknad on ebastandardsete mõõtudega ja tellija soovis privaatsust, eriti teisel korrusel asuvas magamistoas, otsustati kasutada puidust ribikardinaid. Need valmisid eritellimusel stuudios Albatros Textile. See on väga õnnestunud võte, kui arvestada,

SINU KODU, SINU STIIL!

Värskenda oma kodu IDEAhome’iga – siit leiad mitte üksnes ainulaadse mööbli ja stiilse valgustuse, vaid ka võimaluse luua IDEA Design Studio abil ideaalne ruum. Meie tooted pole mitte ainult ilusad ja funktsionaalsed, vaid kajastavad ka sinu individuaalsust.

Filmi 6 / Bensiini 5, 10155 Tallinn

Tel 508 1251

info@ideahome.ee

www.ideahome.ee

www.ideadesignstudio.ee

IDEA Design Studio projekt Toolid, söögilaud, valgustid: IDEAhome

et esimesel korrusel polnud mõtet kogu akna kõrgust täielikult kinni katta. Vaid hubasuse ja aktsendi pärast lisati rasked päevakardinad kõrvale.

Nadežda ütleb selle kodu sündi kokku võttes, et paljudes kultuurides on kass õnne sümbol ja enne majja kolimist tuleb kass sisse lasta, siis on majas rahulik ja hea elada. Tema kaldub siiski arvama, et koju tuleb kutsuda sisearhitekt või disainer, kes loob interjööri ja lahendused just omaniku vajadusi ning soove arvestades.

Õhuline ja valgusküllane kodu on valmis külalisi vastu võtma ning paneb vaateid imetledes unistama...

Nadežda

kolm

soovitust kodu kujundamiseks

1. Võta ruumi tervikuna. Pea kinni ühest stiilist.

2. Vaata ringi, kogu infot – selleks on palju võimalusi. Lehitse ajakirju, otsi fragmente meeldivatest interjööridest, ühenda need pildid rühmadesse, tõsta olulisemad esile – mis sulle kõige rohkem meeldib? Värv, kuju, tekstuur, materjal. Mis sõelale jääb, sellest saab lõpuks soovitud tulemus.

3. Ära unusta valgust. Kontseptsioon, värv, tekstuurid on olulised. Kuid see, kuidas valgustus mõjutab kõiki interjöörikomponente, on mõnikord palju olulisem kui seinte värv. Mitmetahuline, erinev valgustus annab interjöörile viimase lihvi. www.dez.ee

IG: @dez_interiors

Moodulmaja Piil

mainekal

konkursil Euroopa kolme parima hulgas

Riias septembri lõpus toimunud auhinnatseremoonial DesignEuropa Awards anti üle preemiad silmapaistvaimatele Euroopa disainidele ja disaineritele.

Väikeettevõtete kategoorias jõudis kolme parima hulka Eesti ettevõte Arsenit oma kokkupandava moodulmajaga Piil.

DesignEuropa Awards on Euroopa disaini skeene iga ­ aastane tähtsündmus, mida korraldab Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) alates 2016. aastast. Auhinnakonkursil tõstetakse esile EL­is registreeritud disainilahendusi, tunnustamaks ettevõtteid, kes on andnud märkimisväärse panuse disainivaldkonda ja loonud innovaatilisi tooteid. Tänavu jagati disainiauhindu esimest korda Riias. Auhinnakategooriaid oli sel korral neli: tööstusettevõtete auhind, väike­ ja keskmise suurusega ettevõtete auhind, järgmise põlvkonna disaini auhind ja elutöö auhind. Žürii hindas kandideerinud disaine muu hulgas selle põhjal, milline on disaini esteetiline väärtus ja visuaalne atraktiivsus, tõestatav mõju turul, jätkusuutlikkus, kasutatavus ja innovatsiooni tase. Konkursile esitati rekordiliselt üle 800 taotluse ja kandidaate oli kogu Euroopast.

Juba teine finaali jõudnud Eesti disainer

Väike­ ja keskmise suurusega ettevõtete kategooria esikolmikusse pääses ka Eesti ettevõte Arsenit oma looduses kokku pandava moodulmajaga Piil, mille autor on Arseni Timofejev. Piil on minimaalse pindalaga, kuid funktsionaalne maja, kus on olemas kõik võimalused kaugtööks ja puhkuseks. Tegu on isikupärase disainiga, mis aitab vähendada ehitusmõjusid looduskeskkonnas.

Timofejev ütles, et registreeris oma toote tööstusdisainilahendusena, sest kartis, et keegi võib vastasel juhul tema disaini kopeerida. „Mulle tundus, et autoriõigused mulle siin piisavat kaitset ei taga ja autorsuse tõendamine oleks ilma registreeritud disainita keeruline,“ nendib Timofejev. Disainer ütleb, et huvi tema toote vastu on juba väga suur ja hetkel tegelebki ta aktiivselt selle kommertsialiseerimisega.

Arsenit oli möödunud aastal tööstusettevõtete kategooria nelja parima hulka tulnud Cleveroni kõrval juba teine maineka konkursi finaali jõudnud Eesti ettevõte.

Võidukarikas väikeettevõtete kategoorias läks sel korral Rootsi disainerile Per Brickstadile läbipaistva plaadimängija Transparent eest.

Disaini registreerimine on rohi varguse vastu Riias auhinnatseremoonial osalenud Patendiameti peadirektor Margus Viher ütles, et Piil on suurepärane näide sellest, kuidas ettevõtjad oma loomevara haldama peaksid.

„Disainerite, ettevõtjate ja loojate esimene samm peaks olema oma loomingu kaitsmine, sest siis on nende originaalsed ideed varguse eest paremini turvatud. Tänapäeval kipuvad asjad kiiresti käest libisema, kui sul ei ole kindlustust, mida oma loomevara kaitsmine annab,“ rõhutas Viher.

Kultuuride embuses

TOIMETAS: IRMELI KARJA

TEKST: GRAHAM WOOD / BUREAUX

STILISTIKA: SVEN ALBERDING / BUREAUX

FOTOD: GREG COX / BUREAUX

Maha kooritud kihtide alt tulid välja värvitud kohad, mis andsid tõestust sellest, et kunagi olid lael olnud freskod.

Kunstirühmituse Slavs and Tatars asutajad Kasia Korczak ja Payam

Sharifi on täitnud oma Berliini

Gründerzeitwohnung’i (Saksamaa 19. sajandi majandusõitsengu aegne korter) kunsti, käsitöö ja folklooriga, et näidata, kuidas nad suhtuvad külalislahkusesse.

Puunikerdustega Maroko uksest pääseb suurde Berliner Zimmer ’isse (sisehoovi suunatud nurgatuba) ning sealt edasi Kasia Korczaki ja Payam Sharifi magamistuppa. Payam rääkis, et kui uks on suletud, ei saa külalised mõnikord arugi, et tegu on uksega. „See ei lähe siinse keskkonnaga kokku. Traditsiooniline Maroko uks 19. sajandi majas – see peab olema kas skulptuur või seinadekoratsioon,“ ütles ta.

Payam on Texasest pärit Ameerika ­ Iraani kirjanik, teadur ja kunstnik, kes on elanud ja töötanud muu hulgas Londonis, New Yorgis, Pariisis, Moskvas ning Teheranis. Kasia, kes on pärit Kesk-Poola linnast Łódź, on elanud, töötanud ja õppinud Londonis, Arnhemis ja Brüsselis. Berliini valisid nad oma kodulinnaks mitmel põhjusel.

Piirkonna töölisklassi juured muutsid korteri detailid veel huvitavamaks. Seal oli kasutatud palju originaalseid materjale ja lae all olid karniisid. Selliseid lagesid eriti palju ei kohta, need on nagu lihvimata teemandid. Kuni 20. sajandi lõpuni panustasid inimesed just nimelt lagedesse.

Renoveerimistööde käigus ei muudetud korteri olemust, vaid püüti rõhutada selle eripära. Eesmärk oli mitte midagi ära rikkuda. Maha kooritud kihtide alt tulid välja värvitud kohad, mis andsid tõestust sellest, et kunagi olid lael olnud freskod. Pärast puhastamist otsustasid nad jätta kaunistused puutumata. Lagi on nüüd väga rikkaliku tekstuuriga ja annab toale iseloomu.

Samuti lihviti vana tammeparkett ja puitlauad, mis viimistleti õli ning vaha seguga. Uksed lihviti ja värviti uuesti üle ning lihvimata seintele kanti lihtne lubitsement.

Maroko uksest teisel pool algab üleminek taastatud 19. sajandi mööbliesemetega alalt ruumidesse, kus ei olnud Kasia ja Payami jaoks midagi huviära­

Töötoas asuv kohviku-žanrimaal pärineb Teherani juudi antiigipoest. Muude kunstiteoste hulgas on Assaf Gruberi skulptuur ja Zbigniew Libera fotod. Kasia ja Payam tõid 1930ndate aastate pöörleva tooli Berliini kirbuturult ning kirjutuslaud on pärit Poolast. Vaipade hulka kuuluvad pärsia kilim ja lõviga vaip.

Elutoa sissepääsu juures on Marine Hugonnieri „Art for Modern Architecture (Hommage to Ellsworth Kelly)“: Iraani päevalehe esiküljed Iraani revolutsiooni hiilgavate päevade ajal, kus kunstnik on sekkunud abstraktsete vormidega maalikunstnik Ellsworth Kelly auks.

Janek Simoni teos „Man with the Head of Dog“ on tõlgendus müütilistest koerakoonlastest, keda on Marco Polo reisikirjades kirjeldatud kui Andamani saartel elavaid inimolendeid.

Sageli ei tea inimesed, mida oma Berliner Zimmer’iga teha. Kasia ja Payam otsustasid teha sinna söögitoa. Suur vaip köögis võib mõnele tunduda ebaloogiline, kuid see lisab ruumile hoopis hubasust.

Riiulitel on mitmesugused keraamilised ja klaasist nõud, vürtsid ning toiduvalmistamis- ja serveerimisnõud.

tavat. Seal võtsid renoveerimistööd märksa moodsama suuna –ruumid on kujundatud minimalistlikult ja lisatud uued seinad vannitubade jaoks, samuti ehitati koridori üks vannituba juurde.

Siin on kõigele lähenetud küll väga kaasaegselt, kuid detaile pole siiski unarusse jäetud – uste hinged on peidetud ja süvistatavad käepidemed on rosettidel. Seal, kus muidu oleksid liistud, on spetsiaalne värv. See loob ülejäänud korteriga tõelise kontrasti. Maroko uksest inspireerituna on uute alade põrandad plaaditud töötlemata tsementplaatidega, mis loovad samuti erilise atmosfääri.

Kasia ja Payam soovisid, et nende kodu oleks sotsiaalselt ning kultuuriliselt kaasav – et nii nemad ise kui ka külla tulevad kunstikogujad tunneksid end ühtviisi hästi.

Sisekujundus alates laekarniiside tundmata autoritest kuni Poola ja Iraani käsitöötraditsioonidest inspireeritud sisustuse ning dekoratiivsete elementideni on ühtne ja kaasav.

Üks väljapaistvamaid mööbliesemeid on magamistoas olev Iraani pink (ingl riverbed). See esindab Kesk­Aasias ja Kaukaasias levinud rahvaarhitektuuri. Neid on näha teeäärsetes peatuskohtades, jõgede läheduses (nagu ingliskeelne nimi ka viitab) ja teemajades. Huvitav

Köögis on koha leidnud Kasia perekonnalt päritud sajandi keskpaigast pärit kapp.

Josef Gočári lühter on Kasia ja Payami üks lemmikuid lühikest aega kestnud Tšehhi kubismi (1911–1914) elemente. Sel perioodil põimisid Tšehhi arhitektid kubismi ehitiste fassaadidesse, mööblisse ja sisekujundusse.

on see, et erinevalt lääne kommetest, kus tool on kellegi oma, ei ole sellel pingil eraldatud istumiskohti. Ruumi on kolmele või neljale inimesele ning kellelgi pole oma kindlat kohta.

Rumeenia päritolu kolme jalaga taburetid on lihtsam näide rahvaarhitektuuri käsitööst. Korterist leiab ka eelmise sajandi keskpaigast pärit Poola mööbliesemeid, millest paljud on Kasia pärinud oma perekonnalt. Payami üks lemmikesemeid on 1914. aasta eelne Josef Gočári kubistlik lühter.

Ka korteris olevad vaibad on hea näide sellest, kuidas käsitöö saab esindada erinevaid kultuure. Ida­Euroopas pannakse vaibad seintele, Lähis ­Idas ja Kaukaasias jällegi põrandale. Tihti sätivad inimesed vaibad nii seinale kui ka põrandale ning naudivad ebaselgust, mida see väljendab.

Kasia ja Payami kodus näitavad vaibad aga nende huvi sisekujunduse vastu. Üldisemalt esindavad vaibad aga kultuurisilda kaasajaeelse ajastuni ja teistsugust suhtumist võrreldes sellega, kuidas nendesse tavaliselt läänes suhtutakse. Sellistes riikides nagu Iraan ja Türgi, mis on tuntud vaipade valmistamise poolest, ei ole vaibad sugugi nii hinnalised. Need kestavad sada aastat. Vaipadele on kümneid kordi punast veini aetud ja need pestakse lihtsalt puhtaks. Selline asi ei vaeva inimesi üleliia palju.

Magamistoas on akvasinised töötlemata tsemendist plaadid, looduslik poorne viimistlus võimaldab neil „hingata“ ja hoida temperatuuri jahedana. Erinevalt ülejäänud majast on siin seinad, laed ja panipaigad minimalistlikud. Laest ripub pająk (poola keeles ämblik). Pająk oli algselt paganlik traditsioon, mida traditsiooniliselt riputati maapiirkondades kodude külge, et tähistada saagikoristust. Neid valmistatakse sageli juhuslikult leitud materjalidest.

on elegantne ja minimalistlik, samuti plaaditud mustriliste töötlemata tsemendiplaatidega. Kolmejalgne tool on Rumeenia päritolu.

Üks vaip on köögis ja teised mujal. Payami sõnul on hügieeni ja puhtuse hullus, mistõttu on enamik lääne kööke plaaditud, järjekordne kaasaja kinnisidee. „Teen süüa kolm korda päevas, peab olema täiesti segane, kui mitte ükski asi maha ei kuku,“ leidis ta.

Payami ja Kasia kodu vaadates on ilmselge, et soovitud on kombineerida tänapäeva ning minevikku.

Seda on näha mitmetähenduslikkuses, ebakindluses ja isegi vastuolus, mida mõni ese kiirgab, kuid mis loovad koos ainulaadse

külalislahke meeleolu. See kõik ärgitab suhtlema – see kutsub kokku mööbliesemete ja sisekujundusdetailide tundmatud autorid, mineviku ja oleviku, erinevad tõlgendused ning veiniplekkidega vaibad.

See on Kasia ja Payami kodu, kuid ka teised võivad end seal koduselt tunda. See on koht, kus ehitatakse sildu.

Vannituba

Viis noort Läti disainerit, kelle tegemistel silma peal hoida

Läti kaasaegne disainimaastik on täis noori andekaid loojaid, kes üha enam pälvivad rahvusvahelist tähelepanu. Nende tööd eristuvad funktsionaalsuse ja esteetika tasakaalu poolest, pakkudes lahendusi, mis räägivad nii jätkusuutlikkusest kui ka innovatsioonist. Tutvustame viit disainerit ja brändi, kelle looming kujundab Läti disaini tulevikku ja kelle tööd sobivad suurepäraselt ka Eesti kodudesse.

TEKST: SILVIA PÄRMANN / FOTOD: SILVIA PÄRMANN, TOOTJAD

Linda Kivule – Riia portselani uus kõrgaeg Instagram @lindakivule

Linda Kivule on Läti keraamik, kelle loomingus mängivad keskset rolli portselan ja kuld.

Ta kasutab portselani delikaatseid omadusi, et luua õrnu ja esteetilisi esemeid, mida iseloomustavad minimalistlikud vormid ning elegantsed jooned. Kivule looming paistab silma selle poolest, et ta suudab portselanist luua samal ajal praktilisi ja esteetiliselt võluvaid esemeid.

Tema portselanitööd on sageli inspireeritud loodusest, pakkudes minimalistlikke ja puhtaid jooni, aga ka tema kunstnikest vanemate töödest – näiteks vaasidel ja kaussidel esineva lõvimotiivi laenas ta ühelt oma isa teoselt. Tema looming on erakordselt peen ja detailne, sobides nii igapäevaseks kasutamiseks kui ka erilisteks sündmusteks.

Linda Kivule tööd on müügil tema stuudio­poes (Brivibas iela 137, avatud kokkuleppel, tavaliselt igal tööpäeval), kust leiab ka paari teise silmapaistva Läti noore disaineri töid.

Rihards Ābeltiņš – vaimukas, väljapeetud ja soodne Instagram @rihardsabeltins

Rihards Ābeltiņš on Läti skulptor, kes ühendab oma loomingus orgaanilised vormid ja kaasaegse esteetika. Ābeltiņši looming ulatub nii monumentaalsete avalike skulptuuride kui ka väiksemate interjöörielementideni, mis sobivad suurepäraselt kaasaegsesse sisekujundusse. Tema skulptuurid toovad ruumi tekstuuri ja dimensiooni ning pakuvad samal ajal esteetilist tasakaalu, rahu ja killukese huumorit. Tema kipsist tööd on inspireeritud klassikalistest skulptuuridest ja Läti skulptorite loomingust.

Ābeltiņše viimaseid töid saab näha tema Instagrami-kontol, kus ta jagab loomingulist teekonda ja visuaalseid katsetusi. Ja mis kõige toredam – tema meeldejäävad kipsist tööd maksavad igaüks vaid paarkümmend eurot. Müügil Linda Kivule stuudio­poes (Brivibas iela 137) ja tema enda poes (eelneval kokkuleppel).

Linda Kivule

Rihards Ābeltiņš

Vaidava Ceramics – traditsioon moodsas võtmes vaidava.lv

Vaidava Ceramics on Läti pereettevõte, mis asutati 1980. aastal ja on spetsialiseerunud käsitsi valmistatud keraamilistele lauanõudele. Nende looming ühendab traditsioonilised tootmismeetodid ja ajatu põhjamaise minimalismi. Vaidava tooted, sealhulgas populaarne kollektsioon „Earth“, on valmistatud kohapeal kaevandatud terrakotast ja on tuntud looduslähedaste toonide ning soojade, maalähedaste pindade poolest. Iga brändi ese valmib algusest lõpuni käsitsi umbes 15 keraamikust koosneva tiimi käe all. Nende kollektsioonid, näiteks „Eclipse“ ja „Moss“, on saanud laialdast rahvusvahelist tunnustust ja on saadaval mitmetes disainipoodides, sealhulgas Finnish Design Shopis.

Ralfs Ašaks – mööbel väikestele kodudele

Ralfs Ašaks on Läti mööblidisainer, kelle tööd paistavad silma innovaatilise ja funktsionaalse lähenemisega. Tema looming keskendub peamiselt väikeste ruumide vajadustele, pakkudes nutikaid ja mitmeotstarbelisi lahendusi. Üks Ašakse tuntumaid töid on multifunktsionaalne laud 50|50, mis koosneb kahest kergesti eraldatavast lauast ja tumbast ning on ideaalne valik kompaktsetesse interjööridesse. Selle toote puhul tõstab Ašaks esile jätkusuutlikkust – selle eesmärk on täita mitut vajalikku ülesannet, et mööbel oleks pikalt kasutatav, olenemata muutuvatest trendidest.

Lisaks mööbli praktilisusele on Ašaks osalenud rahvusvahelistel disainikonkurssidel. Näiteks saavutas ta 2021. aastal kolmanda koha Jaapanis toimunud Kagu toolidisaini konkursil mängulise tooliga Moro, mis toimib nii istme kui ka tõukerattana, pakkudes kasutajatele lõbusat ja praktilist kogemust.

Gvido Bajars ja tema rattasokk velosock.com

Gvido Bajars on tuntud innovaatilise toote VELO SOCK poolest, mis on maailma esimene siseruumides kasutatav jalgrattakate. VELO SOCK loodi selleks, et kaitsta kodu, kontorit või autot rattarehvidega kaasneva mustuse eest. See katab jalgratta raami ja rehvid üliveniva kangaga, mis hoiab mustuse katte põhjas, jättes ümbritseva ruumi puhtaks ning korda. VELO SOCK sobib 99% täiskasvanute jalgratastele ja on valmistatud vastupidavast kangast, mis imab vett ning kuivab kiiresti.

Bajarsi toode pälvis 2017. aastal maineka A’ Design Awardi, mis on rahvusvaheliselt hinnatud tunnustus tipptasemel disainile. VELO SOCK ei keskendu ainult funktsioonile, vaid ka esteetikale ja pakub kasutajatele kaasaegsete disainielementidega lahendusi. VELO SOCK on patenditud mitmes riigis, sealhulgas Euroopa Liidus, USA­s ja Jaapanis.

Vaidava Ceramics

Ralfs Ašaks

Gvido Bajars

Tubane Disain: ajatu ja jätkusuutlik

tubane valik

Oled ehk märganud ajakirjades õdusaid interjööre, kus modernne ja kaunis mööbel tõmbab kohe pilku. Nüüd on need unistuste mööbliesemed kättesaadavad ka Eestis.

Tubane Disain, väike ja pühendunud pereettevõte, on suutnud tuua siinsesse mööbliärisse kõrgkvaliteetsed lauad. Tubase

Disaini eesmärk on pakkuda igale kliendile unikaalset ja hoolikalt viimistletud disainmööblit, mis ei ole mitte ainult funktsionaalne, vaid ka loodussäästlik ning ajas kestev.

Kirg disaini vastu, mis ei küsi aega ega kohta

Ettevõtte Tubane Disain jaoks ei tähenda mööbel lihtsalt praktilisi esemeid, vaid on sümbioos kirest ja funktsionaalsusest, mis muudavad stiilseks iga kodu. „Me valmistame modernseid laudu suure pühendumuse ja hoolega, sest usume kodumaisesse jätkusuutlikku disaini, mis ei küsi aega ega kohta,“ ütleb Tubase Disaini perenaine Laura Sepp.

Nende töö keskmes on lahendused, mis vastavad ka kõige nõudlikumale maitsele, luues laudu, mis sulanduvad harmooniliselt kodu interjööriga ja pakuvad samal ajal unikaalset ning silmapaistvat disaini.

Jätkusuutlik disain ja keskkonnasäästlikkus

Ettevõtte kultuuri tuumaks on väärtused, mis suunavad teadlikku ja jätkusuutlikku disaini. Tubase Disaini eesmärk on luua mööblit, mis kestab põlvest põlve, on taaskasutatav ja mille tootmine jätab minimaalse jalajälje keskkonnale. „Me ei tekita üleliigset laovaru ega raiska toorainet,“ selgitab Sepp. Tubane Disain keskendub ainult parimate võimalike tulemuste saavutamisele, tagades, et nende tooted sobivad ka kõige nõudlikumale kliendile.

Kohalikud materjalid ja hoolikalt läbimõeldud tootmisprotsess

Tubane Disain kasutab oma laudade valmistamisel ainult kõrgeima kvaliteediga materjale. Lauaplaatide puhul kasutatakse naturaalset kasevineeri, mis on loodushoidlik, vastupidav ja kestlik. „Lisame vineerist lauaplaadile tugevduse ja mustri ühtlustamise eesmärgil naturaalse elava tammespooni, mille viimistleme hiljem sobiva peitsiga. Viimase lihvi anname me lauapinda kaitsva lakiga, et laud oleks võimalikult hooldusvaba. Erinevalt õlidest ja vahadest on lakitud lauaplaat kaitstud igasuguste plekkide eest,“ kirjeldab Sepp tööprotsessi. Ettevõtte meeskond on eriti uhke selle üle, et kõik nende valmistatud lauad on unikaalsed. Käsitööna valminud mööbel, mille iga detail räägib oma lugu, on midagi, mida ei saa masstoodanguga võrrelda. „Me ei lepi vähemaga, vaid keskendume parimate võimalike tulemuste saavutamisele.“

Koostöö kliendiga ja unikaalsed lahendused

Koostöö kliendiga on ettevõtte jaoks samuti äärmiselt väärtuslik. Tubase Disaini jaoks on oluline, et kogu tellimisprotsess oleks kliendile sujuv, mugav ja tõhus. „Meie teenused on suunatud inimestele, kes soovivad leida omanäolisi lahendusi ega rahuldu masstoodanguga.“

Kui soovite ettevõtte Tubane Disain kaudu endale lauda disainida, on oluline esmalt mõelda, milline disain sobiks kõige paremini teie interjööriga ja milline on laua otstarve.

Kliendid saavad valida erinevate toonide ja disainide vahel ning luua oma unistuste laua koos Tubase Disaini meeskonnaga. Uue e­poe konfiguraatori abil on klientidel võimalik kujundada oma laud vastavalt soovidele, viimistledes iga detaili täiuslikuks tervikuks.

Tubase Disaini tulevik – oma tootmishoone

Pereettevõtte järgmine suur samm on oma tootmishoone valmimine, mis võimaldab klientidel tulla kohapeale ja tutvuda toodete ning tootmisprotsessiga lähemalt. „See annab klientidele võimaluse kogeda oma silmaga, kuidas meie mööbel valmib, ja osaleda oma toote loomise protsessis,“ jagavad nad põnevusega.

Tellimisprotsess ja kliendi rahulolu

Tubase Disaini tellimisprotsess on lihtne ja kliendisõbralik. „Tellimuse esitamiseks pole vaja muud, kui anda meile oma soovitud lauast teada e­kirja teel või e­poe kaudu,“ ütleb Sepp. Veebipoes saavad kliendid kasutada uut konfiguraatorit, mis teeb laua disainimise lihtsaks ja lõbusaks.

Tellimuse täitmiseks kulub 3–5 nädalat ja Tubane Disain võtab vastu ka eritellimusi, pakkudes lahendusi, mis vastavad täpselt kliendi soovidele ning vajadustele. „Kõik jagatud ideed ja mõtted viime ellu koostöös kliendiga, sest meile on äärmiselt oluline, et soovitud laud sulanduks kliendi kodu interjööriga ja vastaks 110% ootustele,“ kinnitab Tubase Disaini perenaine.

www.tubane.ee

Foto: Pilleriin Leet

Luksus sosistab vanas laohoones

Läti ettevõtja Roalds Cinis, UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Kuldīga südames asuva hotelli Noliktova No. 5 ja restorani Goldingen Room looja, on mees, kellel puudub küll akadeemiline arhitektuuriharidus, kuid kellel on erakordselt hea ruumitaju ning lai silmaring. Et ellu viia enda ja partneri Santa Cine idee butiikhotellist, palus ta appi Eesti arhitekti Martin Sammi.

TEKST: SILVIA PÄRMANN / FOTOD: HOTELL NOLIKTOVA NO. 5

Hotell Noliktova No. 5 Kuldīgas on sihtkoht omaette, mis väikese, ent väleda Alekšupīte jõe kaldal ühte südalinna hoovi peidetult köidab nii oma atmosfääri kui ka disainiga. See hotell on eelkõige loodud pakkuma rahulikku õhustikku, kus iga detail on selle eesmärgi nimel hoolikalt läbi mõeldud.

Keskajal asutatud Kuldīga linna südames asuv hotell on majas, mis oli algselt kasutuses laohoonena ning hiljem ka hobusetallina. Hoolimata väljakutsetest, mida pakkusid hoone vundamendi kindlustamine ja erinevate ametkondade nõudmised, suudeti räämas laohoone uuele elule äratada kaasaegse butiikhotellina, säilitades samal ajal maja ajaloolise välisilme ja karakteri.

Hoone ost ja ümberehitus hotelliks oli tõeliselt julge samm. Ehk kohe alguses tuli julgustav ja positiivne signaal ettevõtmise õnnestumiseks: Läti ehitisregistrisse oli juba eelnevalt märgitud kasutuskood, mis tähistas võõrastemaja! Selgus, et 1990. aastate alguses oli seal lühikest aega asunud õllebaar, mille teisel korrusel oli paar magamistuba. Laohoone ega ka hilisema õllebaari sisemusest ei olnud enam alles palju, mida säilitada, ent näiteks originaalsed vanad aknad ja puitpõrandad on praeguseks hoolikalt taastatud ja räägivad hoone algupärasest funktsioonist.

Omanik Roald Cinis armastab lugeda ja tema lemmik on Saksa kirjanik Erich Maria Remarque. Võib ­ olla sealt on pärit ka tema stiilitunnetus: detailitäpne, boheemlaslik ja nostalgiline. Ehitusalal tegutsev Cinis suutis oma ideaalse ruumi realiseerida ka siin, luues hotelli, mis on tavakasutajatele kodune, ehk isegi pisut nostalgiahõnguline tänu mitmetele möödunud sajandi keskpaigast pärit mööbliesemetele ja väikesele raamatukogule, mis moodsa aja kodudest tihti puuduvad – kuigi võib­olla mitte alati arhitektuurikriitikult aplausi teeniv.

Omanik Roald Cinis armastab lugeda ja tema lemmik on Saksa kirjanik Erich Maria Remarque. Võib-olla pärineb neist raamatutest ka tema stiilitunnetus: detailitäpne, boheemlaslik ja nostalgiline.

Kahese toa hind hotellis algab 80 eurost ühe öö eest.

Dana Ozollapa

Pärand kohtub kaasaegse mugavusega

Enamik hotelli mööblist valmis eritellimusel Lätis. Mööbli, uksed ja aknad valmistasid kohalikud meistrid Arvils Endols ning Guntars Jurevics, järgides Roaldi ideid. Maalid, mis on eksponeeritud hotelli ja ka hotellist mõnekümne meetri kaugusel asuva restorani Goldigen Room seintel, on ostetud oksjonitelt ning nende seas on mitmeid Läti kohalike kunstnike tööd. Samuti leiab hotellist Eesti kunstniku Andrus Joonase loomingut. Ka tekstiilid on kõik Lätist, kardinad valmistas Oksana Blocka. Graafilise disaini eest vastutas Inese Krone, kelle käekiri on interjööri mõjutanud rohkem, kui seda tavapäraselt interjöörides näha võib. Hotellis leidub ka ainulaadseid otse ustele maalitud kunsti­

teoseid, mille autor on kohalik harrastuskunstnik Kristine Leja, kelle omanik avastas tänu sellele, et naine töötas puidutöökojas, kus valmis osa hotelli interjööridetaile.

Need maalid annavad nii sõna otseses kui ka kaudses tähenduses hotelli igale toale oma näo. Vaid kolmekorruselise, kuid UNESCO ja muinsuskaitse nõuete tõttu ülikeerulise objekti juures oli meeskond muidugi suurem: hotelli renoveerimisel ja sisustamisel mängis olulist rolli ka Sergei Sarkisov, kes tegutses projekti konsultandina. Samuti andis oma panuse Liene Blumberga, kes koostas tehnilised joonised.

Noliktova No. 5 ei ole lihtsalt koht, kus ööbida, vaid see on boheemlasliku stiilitunnetusega loodud elamus, kus on paras annus ajaloohõngu. Iga ruum räägib oma lugu ja hotelli atmosfäär

Ettevõtja Roald Cinis on koos meeskonnaga suutnud Kuldīga südalinna luua vanasse laohoonesse hotelli, kus iga detail peegeldab pühendumist ja armastust käsitöö ning kunsti vastu. Hotelli rikkalikku kunstikogusse on jõudnud ka Eesti kunstniku Andrus Joonase tööd.

Noliktova No. 5 nimi on väga otsekohene – see tähendab tõlkes kaubaladu number viit.

Dana Ozollapa

Restoran Goldigen Room, mis asub hotellist mõnekümne meetri kaugusel ja kus pakutakse külalistele hommikueinet, on Rolad Cinise abikaasa looming – töötades õppejõuna Firenze ülikoolis, avastas ta sealse toidukultuuri ja tegi karjääris kannapöörde.

on selline, et meelitab peatuma, enda ümber ringi vaatama, aega maha võtma. See on ruum, kus saab väärtustada reisi iga hetke ja kogemust.

Lagedast laost meeldejäävaks majaks

Maja enda arhitektuurist tingitult on igal korrusel ja toal oma eriline iseloom. Eesmärk ei olnud hoonesse toppida võimalikult palju tube. Nii jäävad esimesele korrusele kõikidele külalistele kasutamiseks mõeldud lounge ja väike kööginurk, kus külalised saavad suhelda ning koos aega veeta. Samuti on esimesel korrusel avatud kami­

naga saun ja hubane raamatukogu, mis annab võimaluse lõõgastuda ning unise väikelinna vaikust nautida. Toad asuvad teisel korrusel ja tänu katuseakendele õnnestus kasutusele võtta ka viilkatusealune kolmas korrus.

See on hotell, kus omaniku selge kontseptsioon on professionaalide abil saanud tervikuks, kus iga külaline tunneb end teretulnuna ja koduselt ning kus on tunda, et igal detailil on oma tähtsus ja väärtus. Need tunduvad hotelli puhul enesestmõistetavad asjad –mis samas liiga tihti tuuakse ohvriks tasuvalt kasutatud ruutmeetritele ja sellele, mida peavool peab parasjagu „heaks disainiks“.

Arhitektuuri(ajaloo) jalutuskäik Kuldīgas

Läti linnakese Kuldīga lisandumine UNESCO maailmapärandi nimistusse möödunud aastal sai Eestis teenimatult vähe tähelepanu, ent 1242. aastal Venta ja Alekšupīte jõe kohtumispaika rajatud linna tasub külastada ka neil, kellele arhitektuur ja keskaegne tänavaplaneering pööraselt põnevalt ei kõla. Üle Venta jõe sirutuv tellissild (18. sajandi tööstusrevolutsiooni aegadest pärit 164-meetrine tellissild on pikkuselt kolmas omataoline Euroopas) koos 200 meetrit sillast allavoolu asuva Euroopa kõige laiema joaga väärivad kindlasti vaatamist. Sild oli omal ajal märkimisväärne saavutus sillaehituses, sest sellele mahtus sõitma kaks vastassuunas liikuvat tõlda.

Kuldīga peamine võlu seisneb 13. sajandile iseloomulikus linna ebaregulaarses kitsaste tänavatega planeeringus ja vanalinna 17.–19. sajandist pärit hoonestuses, mis tähendab romantilisi majakesi, mille omanikud on iga aknalaua ehtinud lilledega, nagu sõltuks sellest nende elu.

Linnast leiab ühe vähestest 17. sajandi hoonetest, mis ehitatud puidust täitevõre tehnikas ja mis Kurzeme hertsogiriigi ajal oli esimene apteek; raekoja lähedal seisab Kurzeme vanim puumaja aastast 1670; ja muidugi on perfektselt renoveeritud Kuldīga vana raekoda 17. sajandist, mille ülakorrustel otsustati linnaelu asju, keldris aga peeti vanglat.

Komplekteeri oma soovidele vastav ja sobivas mõõdus köögimööbel

Malta suuruselt teisel saarel Gozol lonkisid veel viieteist aasta eest ringi eeslid ja enamik majapidamisi tegeles põlluharimisega. Praeguseks on talumajades butiikhotellid, nagu näiteks Thirtyseven Gozo, ja peenarde asemel basseinid.

REIS. Kuhu eeslid kadusid?

Kõrge ja lai roheline metalluks on kõvasti lukus. Koputan veel kord, leian väikese uksekella, aga ma isegi ei kuule läbi paksude müüride, kas see heliseb. Munxari kitsal kõrvaltänaval ei ole kedagi, ükski auto ei sõida mööda, ükski naaber ei piilu kardinapraost. Munxar pole kusagil konfliktitsoonis või muidu jumalast hüljatud paigas, see on idüllilisel Gozo saarel keset Vahemerd, lühikese jalutuskäigu kaugusel kaunitest randadest ja sukeldumiskohtadest.

TEKST JA FOTOD: SILVIA PÄRMANN

Olen jõudnud külalistemajja täpselt lubatud ajaks, kell kaks pealelõunal, aga uksed ja aknaluugid on kõvasti kinni tõmmatud, inimesed peidus, nagu oleks ennelõunaselt praamilt saabunud käputäie turistide asemel taas kord Briti armee.

Paar maja edasi avaneb kollane uks. „Ah, meil on silt ikka veel vale ukse juures!“ tervitab külalistemaja omanik Patti ja juhatab mind läbi labürindi, mis ühendab omavahel kolm traditsioonilist Gozo külamaja šikiks majutusasutuseks basseini, sopilise aia, fotograafist sõprade tööde ja paari tüüne budakujuga.

Mu tuba on suur, valge ja pisikeste akendega, mille ribikardinaid Patti kohe kinni keerama tormab. Kohe, kui ta on tuhisenud muude asjadega tegelema, keeran need muidugi jälle lahti, ja istun, jalad diivanilauale päikese kätte tõstetud, et kohaneda järjekordse uue vaatega oma elus.

Legendaarne butiikhotell on olnud üks peamisi põhjuseid, miks olen Gozole tulnud – ehkki ma ei ütleks ära ka kergest päevitusest. Thirtyseven Gozo tundub vähem nagu hotell ja rohkem nagu filmivõtteplats, kus iga detail räägib luksusest ja personaalsusest. Hotell asub võluvas 400­aastases talumajas, kust omanikud Patti ja Giuseppe on välja visanud eeslid, isegi eeslilõhna pole jäänud – ometigi olid need loomad majade esimeste korruste püsielanikeks aastasadu –ja kujundanud sellest kümne toaga oaasi.

Iga tuba on unikaalselt sisustatud, nii et külaliste kogemused ei ole kunagi samasugused. Ühel toal võib olla hubane terrass vaatega orule, näiteks minul, samas kui teine võib pakkuda keset Vahemerd hoopis idamaist eksootikat, nagu Shanghai Junior Suite, mis tagab täieliku eraldatuse peahoonest. Patti ema on hiinlanna, mis selgitab soovi lubada Malta saarte traditsioonilisel arhitektuuril ja köögil nii avalikult Aasiaga flirtida. Nad on tahtnud luua kodu ränduritele ja maailmaavastajatele, mitte tavalise anonüümse hotelli ning see kõik käib Patti jaoks kodu juurde.

Mul on selleks päevaks lisaks hotelli nautimisele endale püstitatud ainult kaks olulist ülesannet: minna mere äärde ja midagi süüa. Ei lähe kaua, et taibata – need asjad saab ühendada. Gozo rannajoon on 45 kilomeetrit pikk ja valikut mul on. Aga ma lähen väga ebaoriginaalselt M ġ arr ix ­Xinisse, kus on „fantastiline restoran, see on tegelikult lihtsalt üks kuur rannas, aga toit on parim“, soovitab Patti.

Angelina Jolie ja Brad Piti filmi „Mere ääres“ võtted toimusid kümme aastat tagasi M ġ arr ix­Xini linnas, kus ma ei peatu, vaid lähen kohe randa. Kuuldavasti olid ka nemad igal võimalusel teinud nii, suundudes sellessesamasse kuur ­ restorani, kuhu minagi teel olen. Mõned mustadesse kalipsodesse pugenud kujud suunduvad vee poole, muidu on kuulus koht hämmastavalt rahulik.

Menüüs on hulk kala ja mereande, mis kõik pidi olema kohalik –see kõlab lihtsalt, aga on iga päevaga raskemini saavutatav. Kui veel 15 aastat tagasi oli enamik Gozo elanikke kuidagi põllumajandusega seotud ja liikus ringi eesliga, siis nüüd on pilt teine.

inimtühjad.

Kui teine, hakkan ma päriselt mõistma alles järgmisel hommikul.

Patti ja ta abikaasa Giuseppe kohtlevad mind nagu vana tuttavat, kes on pärast pikka eemalviibimist lõpuks jälle külla jõudnud, ehkki kohtan neid täiesti kindlalt esimest korda elus. Kui vajan midagi, pole tarvis isegi lauset lõpetada, nad korraldavad selle kohe. Ja nii on mulle organiseeritud hommikune joogatund Patti joogaõpetaja juures enne, kui jõuan uurima hakata, mis võimalused mul saarel üldse on.

„… ja tule otsi oma kehast üles hingamine. Pane tähele, mis on täna sinus kõige elavam,“ kuulen joogaõpetaja Michelle Bartolo meditatiivset häält ja tõesti tunnen, kuidas stress taandub. Ma lihtsalt hingan, nagu Michelle soovitab.

Michelle on üks arvukatest Gozo elanikest, kelle eestvedamisel on jooga saarel märkimisväärselt suurem äri kui eesli­ või lehmapidamine. Ta on Maltal sündinud, kuid kasvanud Kanadas, nüüd kodus tagasi. Tema stuudio on tegelikult ühe paarsada aastat vana maja elutuba. Või siis tall. Kunagi elasid selles eeslid – traditsioonilised Gozo majad on kahekorruselised, all elasid loomad ja teisel korrusel pererahvas.

Elu Gozol kees küll juba Rooma ajal, ent tänapäeval on saar vaikne ja tänavad südapäeval

Joogaks on diivan seina äärde lükatud, matid elutoa põrandale lahti rullitud, mingi guru pilt seinale sätitud. Võib­olla passib ta sealt muidugi kogu aeg. Enamik Michelle õpilasi on välismaised vaprad ja ilusad, kellega ta kohtub video vahendusel, või siis kohalikud ettevõtjad, kel kodus oma joogaruum sisustatud. Vaid neljapäeviti juhendab ta kohalikke õpilasi oma Gharbi linnakeses vaikse tupiktänava lõpus asuvas majas.

„Tee veel üks mõnus teadlik hingamine…“ alustab Michelle, aga ei jõua kaugemale, sest hüppan vaikse karjatusega istuli – midagi suurt, karvast ja kergelt kala järele haisvat pühib üle mu näo. See on Michelle’i kass, kes on ärganud oma uinakust raamaturiiulis ja alustanud teed toidukausi poole, laskmata elutoa põrandal lebavatest kehadest ennast häirida. Häiritud on aga kogu hingamisele pühendunud pisike seltskond – mu vabandused ei aita. Kass pole muidugi milleski süüdi, ega tema karjatanud.

Tunni lõpuks pole ma päris kindel, kas ka Michelle’i meelest on joogastuudio pidamine lihtsam äri kui keskmise suurusega eeslikarja kantseldamine.

Gharbist on mu külalistemajja umbes tunnine jalutuskäik, mille ma hommikul liiga hilja ärgates Boldiga läbi kihutama pidin. Otsustan nüüd selle kompenseerida, tehes tagasiteel väikese kõrvalepõike saare pealinna Victoria tsitadelli.

Victoria, kohalike jaoks Rabat, on mõnus koht hulga poekeste ja kohvikutega, mis läheb elama õhtuti. On rahulik ennelõuna, kohalikud on kontorites ja turistid rannas. Ainult üksik jalgarattur veereb minust mööda vahetult enne linnapiiri. Viipame teineteisele. Turistide massid pole veel matnud enda alla Gozo pisut rohkem kui 30 000 elanikku ega nende kombeid, kogu saar käitub ikka nagu üks suur sõbralik küla.

Paar Thirtyseven Gozo tuba flirdib Aasia teemaga - ühe omaniku ema on hiinlanna ja seetõttu armastus Aasia mööbli ning aksessuaaride vastu suur.

Thirtyseven Gozo kõik toad on erinevad, pika ajalooga maja arhitektuur ja kaasaegne disain segunevad siin põnevaks tervikuks.

VÄIKE RAE arendus polegi nii väike kui nimi

piirkonna arendus hõlmab endas üle 800 korteri ja ridaelamuboksi!

Uus linnaäärne elukeskkond asub Rae vallas Rae külas piisavalt kaugel linnakärast, kuid küllalt lähedal linna mugavustele.

Kortermajade arendus on etapiviisiline.

Alustatavas järgus on planeeritavate majade arv kokku 24. Need valmivad lõplikult 8–10 aasta jooksul.

Tegemist on B-energiaklassi majadega. Majades on lift ning kütteks kasutatakse maagaasi, mis korteri siseselt ehitatakse valmis vesijuhitava põrandaküttena ja mida saab reguleerida digitaalse termostaadi abil. Hea õhukvaliteedi tagab korterites lokaalne soojustagastusega ventilatsioonisüsteem.

Kortermajade keskele arendatakse mugav rohepark – mõnusate puhkealade, istepinkide, ojade, välijõusaali ja laste mänguväljakutega. heaolu perede lastega vesse ar võetud on arendamisel Piirkonna

Pargis saab piknikut pidada ja väiksematel lastel silma peal hoida. Pargis on voolav vesi ja ülekäigusillad.

Tutvu arendusega:

• Allusion kardinad

• Tekstiilkardinad

• Voldikkardinad

• Ribikardinad

• Rulookardinad

• Sisekujundus

• Aknakatete müük, mõõtmine ja paigaldus

Tsitadell on muljet avaldavalt suur nii väikese saare kohta. Gozo ümber peetud Berberi korsaaride ja Malta ordu lahingud olid põhjuseks, miks kuni 1637. aastani oli kogu Gozo elanikkond seadusega kohustatud enda turvalisuse huvides ööbima tsitadellis. Praegu elab seal vaid paar perekonda.

Tsitadellis võib veeta veerand tundi ja tunda siis juba igavust või ka pool päeva ning kõikidesse sinna mahutatud muuseumid, kohvikud, kirikud ja suveniiripoed läbi uurida.

Mul läheb kiiresti, sest otsustan ka sel päeval keskenduda elus põhilisele – rannale.

Seekord lähen Victoriast oma hotellini Munxaris ja siis veel natuke edasi, maantee lõppu Xlendisse. Need on kõik erinevad linnad, aga olen kohal vähem kui tunniga.

„Sa käid ikka kiiresti!“ hüüab näost punetav rattur, kes minuga ühel ajal randa jõuab. Tõepoolest, sama tüüpi ma Victoria piiril nägingi!

Gozo oma heade ja inimtühjade teedega on ahvatlev ratturitele, aga kuidagimoodi läheb seal teel peaaegu alati ülesmäge – või siis laskub nii järsult, et targem on rattalt maha ronida. Jalgsi võib kurve lõigates tõesti kiiremini edasi liikuda, eriti kui vastaseks on keskmisest pontsakam sportlane, kes oma kalli ratta kord aastas välja ajab.

Xlendi on muidugi seda pingutust väärt. Lahe suudmes asuv torn ehitati kaitseks türklaste rünnakute eest 1650. aastal. Lahe ümber on ennast poolkaares sisse seadnud restoranirivi, otsekui end mõnust natuke kerra tõmmanud kass päikese käes soojaks köetud kivil. Päevitamiseks just parajalt siledatelt kaljudelt viivad redelid vette ja väikeses sadamas õõtsuvad värvilised paadid. Restoranide juurest viib tornini kitsas matkarada, just selle lõpus ma rattamatkajaga kohtungi.

Vaatame merele, mida muud seal teha olekski. Kusagil seal teisel pool vett on Sousse ja Monastir, Tuneesia linnad, kus inimesed räägivad peaaegu sama keelt ja kus päike on sama kuum – Gozo

ja kogu Malta on Tuneesia põhjatipust isegi kaugemal lõunas. Me keegi ei näe muidugi tegelikult midagi, vahemaa on liiga suur, üle 200 kilomeetri. „Tead, kas sinna laev ka läheb?“ uurib saksa aktsendiga rattur, lootes ilmselt leida kusagilt laugemat maad. Ma ei tea, aga mul on tekkinud sama küsimus.

Külalistemajja tagasi jõudes uurin natuke Gozo transpordiühendusi Tuneesiaga ega leia suurt midagi peale kaks korda nädalas Maltalt toimuvate lendude. Uurin Pattilt, kes on pool maailma läbi reisinud, et kuidas ta – ja muidugi ka kõik teised Gozo elanikud –Tuneesias käivad. Ta vaatab mind suurte silmadega, pilk täis arusaamatust: „Miks me peaks tahtma käia kusagil, kus on veel palavam?!“

Hindan spontaanse Tuneesia­seikluse teostamise võimatuks ja ehkki pole üldse palav, lähen ikkagi oma tuppa, kaaludes võimalust ajaviiteks lõpuks Angelina ja Bradi film ära vaadata. Jään juba enne algustiitrite lõppu lõunaunne, ilma igasuguse hirmuta midagi olulist Gozo elus maha magada.

Kuidas kohapeal liikuda?

Maltalt Gozole saab mitu korda päevas sõita ainult reisijatele mõeldud kiirlaevaga Vallettast (www.gozohighspeed.com/) või autosid peale võtva praamiga (www.gozochannel.com).

Gozol on arvestatav ühistransport ja Bolt alati paari minuti kaugusel. Saar on samas nii väike, et kellel ambitsioon puhkuse ajal tavapärasest enam liikuda, saab linnast linna ka vabalt jalutada.

Autorent on soodne, ent liiklus vasakpoolne ning tõusudlangused randa viivatel teedel järsud.

Mġarr ix-Xini rannas asuva resto kuulsaimad külalised on seni olnud Angelina Jolie ja Brad Pitt filmi „Mere ääres“ võtete ajal.

Gozo tänavakunst meenutab, et veel hiljuti elasime sootuks teistsuguses maailmas.

Thirtyseven Gozo restoran on saare üks paremaid, kuid avatud vaid hotelli külalistele.

Seitse kohta, mille pärast sõita Gozole, isegi kui sellest saarest iialgi varem kuulnud ei ole

1. Tsitadell

f Kus: Gozo „pealinn“ Victoria (kohalikele Rabat)

f Miks: See ajalooline kindlus on arhitektuuri meistriteos, kus segunevad kesk- ja renessansiaegne stiil. Kui arhitektuur tegelikult ei huvita, siis kindlusemüüridelt avanevad parimad vaated kogu saarele.

f Ära maga maha: Gozo katedraali interjöör on üks suurepärasemaid baroki näiteid.

2. Ta’ Frenci restoran

f Kus: Xaghra, 5000 elanikuga Gozo vanim asulakoht, tafrenc.mt

f Miks : Interjöör on võib-olla isegi olulisem põhjus kui toit – ehkki ka see on hea, aga Gozol on suurepäraseid restorane igal sammul. Interjööris on ühendatud traditsiooniline Malta arhitektuur ja modernsed elemendid. Hoone ise on renoveeritud talumaja, millel on kiviseinad, kaunid kaared ja kus on tunne, nagu oleksid külas rikkal Gozo vanaemal.

f Ära maga maha: Restorani ümbritsevad aiad on õhtul, kui temperatuur on langenud, üks meeldivamaid kohti Gozol einestamiseks.

3. Villa Rundle aed

f Asukoht: Victoria

f Miks: See botaanikaaed on muidu kivisel saarel meeldiv roheline oaas pedantsel hooldatud puude, purskkaevude ja teedega – suurepärane näide maastikuarhitektuurist, mis arvestab kohalike traditsiooniliste liikidega.

f Kas teadsid: Botaanikaaed asub kohas, kus oli brittide võimu ajal eksperimentaalfarm, mille rajas kuberner Leslie Macleod Rundle, kes valitses saart 1909 kuni 1915.

4. Tal-Massari veinimaja

f Asukoht: Għarb, www.massarwinery.com

f Miks: See butiikveinimaja pakub rohkem kui ainult veini. Hooned on hea võimalus uurida Malta saarte traditsioonilist arhitektuuri, kus on šarmantne kiviehitus ja stiilsed sisekujundused.

f Ära maga maha: Degustatsioonituba, mis pakub nii veinikui ka disainielamuse. Veinidegustatsioone pakutakse kolmel päeval nädalas, vajalik on eelnev broneerimine kodulehel.

5. Gozo ajaloomuuseum

f Asukoht: tsitadell, Victoria f Miks: Ajaloolises 17. sajandi hoones paiknev annab muu kõrval ka ülevaate Gozo arhitektuuripärandist.

f Ära maga maha: Ära unusta eksponaatide kõrval uurida ka hoone enda arhitektuuri ja selle kaunilt restaureeritud ruume.

Xlendi lahe suudmes asuv kaitsetorn ehitati kaitseks türklaste rünnakute eest 1650. aastal.

6. Xwejni soolapannid

f Kus: Zebbug, saare looderannik, xwejnisalpans.com

f Miks: Need ikoonilised soolapannid on rohkem kui lihtsalt loodusmälestised. Nende geomeetrilised, peaaegu skulptuursed kujundid näitavad, mis juhtub, kui kohtuvad looduslikud protsessid ja inimeste leidlikkus. Tõusuvee ajal ujutab meri soolapannid üle, vesi aurustub kuuma päikese käes, jättes mere taandudes maha soola. Soola tehakse siin maist septembrini.

f Ära maga maha: Päikeseloojangul on vormi- ja valgusmäng täiesti sürreaalne.

7. Dwejra ja Azuri akna asukoht

f Kus: Gozo saare lääneosas, üsna lähedal saare põhjakaldale

f Miks: Azure Window oli looduslik kaar, mis ulatus merest välja, luues lummava silueti. See oli üks Gozo peamisi turismiobjekte ja üks Malta saarte kõige tuntumaid loodusmälestisi. Kahjuks varises Azuri aken 2017. aasta märtsis tormi ajal kokku. Kuigi see hävines, jääb see endiselt populaarseks külastuspaigaks, kus saab imetleda ümbritsevat maastikku.

f Ära maga maha: Koht on suurepärane sukeldumiseks.

Interjöör

Te llis sise k ujundus

e s - oman äo lin e , so e ja us a ldus vää rn e

Terca tellised ja tellisplaadid

Kui enamasti oleme harjunud telliseid nägema fassaadidel, ahjude, kaminate, soojamüüride ja korstnate ehitusel, siis üha enam kohtab tellist ka sisekujunduses.

Terca keraamiliste ja klinkertelliste tootevalikus on esindatud väga laia värvigamma, mõõtmete ja pinnaviimistlustega telliseid, mistõttu leiab sobiva lahenduse nii modernse, klassikalise kui ka loodus- või maalähedasema maitse eelistaja.

Rohkem informatsiooni ja inspiratsiooni Terca tellistest ja meie teistest toodetest leiate meie kodulehelt:

wienerberger.ee

Reet Helisabeth Karmi viis lemmikut

Minu pere

Minu lemmik segasummasuvila. Kuldsete kätega elukaaslane Viljar, kellega koos ehitame ja loome, tütred Skarlet (7 a) ja Freja Freta (4 a) ning kassid. Kašmiirkasukas Maru, kes pidi poiss olema, kuniks mõistsime, et perre on siiski lisandunud hoopis üks preili, mispeale teine, vasekarva poisskass nimega Tom Dixon majja saabus. Nii ongi kasse kaks ja lastega koos on nad ühed parajad pasatskid, kelle krutskeid pealt vaadata on lõbus kõhutäis naeru igas päevas.

Minu kodu & disain selles

Kui minu vanem tütar oli viiene, küsis ta: „Emme, mitmes kodus ma elanud olen?“ Mõtlesin, lugesin kokku ja vastasin: „Kuues.“

Oma kodude loomine on olnud justkui hobi, eraldi väljund oma loomingule – koht, kus katsetada erialaselt ise kõike, mida muidu ehk ei julgeks.

Naudime nüüd elu kaua unistatud majas, mille enamjaolt ise ka ehitanud oleme. Mina muu hulgas projekteerinud –see on maja, mille seinad ­ katus kasvasid alles pärast põhiplaani valmimist. Nagu sisearhitektile omane – kõigepealt ruum detailsusteni, siis alles muu.

Must maja, musta chevron­parketi, vaskpeegelkamina, marmorplaadist voodipeatsi ja muude „kiiksudega“ on koduks paljudele minu armastatud disainesemetele. Näiteks erinevatest klassikalistest toolidest koosnevale valget tooni kollektsioonile, mis ajas täieneb ning minuga alati kaasa rändab: Eames, Bertoia, Grcic, Philippe Starck, Arne Jacobsen, Verner Panton jt. Minu kodu on tõesti minu lemmikkoht maailmas.

Roosa

Kuigi naudin ka teisi värvitoone ja ruume luues kasutan eelkõige muid neutraalsemaid gammasid, siis just see õige, vanaroosa – olgu see pintsak, kingad, lilled, mõni ehe, sein, lagi, uks, tool, diivan, vaas või marmor – on minu vaieldamatu lemmik.

Hiljuti avastasin enda jaoks padeli –tõesti vinge mäng, soovitan – olin just ostnud oma esimese reketi. Ja siis leidsin sellise disainiga reketi, mis sisaldas roosat –muidugi pidin selle välja vahetama.

Üks 70ndate Jaguar ise korda teha ja roosaks võõbata on suur unistus. Tütarde emaks olemine ei ole selle tooni eelistust leevendanud, pigem vastupidi. Kuigi üks, see väiksem, on mul rohkem tulihingeline Batman kui teab mis printsessi materjal...

Itaalia

Disain, arhitektuur, toit, vein, muusika ja keel – armutult ideaalne kombinatsioon, mis ühes riigis korraga koos olla saab. Kordi kümmekond, kui Itaalias olen olnud, on igaüks neist olnud võrratu ning igal korral avaneb justkui uus külg sellest riigist ja kultuurist. Koht, kus Milanos kohtuda silmast silma oma eriala superstaaridega, nagu Marcel Wanders, Tom Dixon (siinkohal „päris“ Tom Dixon, mitte kass) jne ning muinasjutulistes väikelinnades nautida ehedat la dolce far niente’t. Ma lihtsalt ei saa küllalt ja võin Itaaliasse reisida veel ja veel...

Meri

Suvi, meri ja Saaremaa. Kuumust, merd ja paate jumaldan lapsest saati, purjetamisega tutvusin enne Viljarit, kes eluaegse purjetajana viis mu päriselt merele. Ta on pärit Saaremaalt, nagu minugi juured. Kuressaare on saanud meie teiseks koduks, meri ja seilamine parimaks päriselt koos olemise ning muust maailmast puhkamise viisiks. See on väga eriline, loomeinimesele lausa hädavajalik tunne, olla vahepeal päriselt offline. Mõte puhkab, laine loksub ja silmapiiril ei paista ainsat maismaa kiilugi. Meri ja päike on mu lemmikpaus.

Fotod: Erakogu

Foto: Anne-Mai Pällo

Kujunda hästi toimiv kontor

Eduka planeerimise juures on märksõnadeks funktsioonid, liikumisvoog ja paindlikud sisustuslahendused. Mõeldes läbi mida kontoris tehakse ja kuidas ruumides liigutakse ning luues selle põhjal tegevupõhised alad, on tulemuseks hästi toimiv töökeskkond.

Vaata lisaks ajtooted.ee

Kontori planeerimisel tulevad Sulle appi AJ-i sisustusspetsialistid, kes soovi korral võtavad enda kanda kõik projekti etapid alates kavandite loomisest ja tootesoovitustest kuni mööbli paigaldamiseni objektil.