Meierei uus elu – butiikspaa vaatega õunaaiale

Meierei uus elu –

butiikspaa vaatega õunaaiale

Pärnumaal Tõstamaal asub pärl. Selleks on renoveeritud meierei – pealinlased Anne-Liis ja Andrei Ostov kirjeldavad, kuidas ja miks see nende omaks sai.

TEKST: ANNE-LIIS JA ANDREI OSTOV FOTOD: OLEV MIHKELMAA

K

ui kõik ausalt ära rääkida, siis süüdi pole mitte miski muu kui ootamatult taevast alla sadanud COVID-19, mis kogu maailma segi pööras. Kui keegi oleks meile mõned aastad tagasi öelnud, et avame Tõstamaal hotelli, siis oleksime ilmselgelt selle välja naernud. Olgem ausad – Tõstamaa ei ole ju Pariis või Rooma ega isegi mitte Tallinn või Riia. Ja meie ei ole turismitegelased.

Tõstamaa Meierei ajalooliste hoonete üleskõpitsemine on olnud viimastel aastatel üks meie pere mõnusatest hobidest. Peahoone ja suvituskorterite maja ehk peamaja kõrval asuva maja korda tegemist oma suvekodu tarbeks alustasime hobi korras juba seitse aastat tagasi. Meil oli selge visioon, et tahame suvemaja kujundada eraldi korteritena. Peamajaga konkreetseid plaane ei olnudki, arvasime, et eks aeg näitab ja ... no näitaski. Mõlemad majad olid umbes 20 aastat seisnud tühjana, sisuliselt tuli otsast peale ehitusega alustada, aga kõigepealt muidugi majad ja ümbrus rämpsust puhastada. Paar-kolm esimest aastat läkski võssa kasvanud krundi tööstusjäätmetest puhastamisele, kümnete abihoonete lammutamisele ja selle kraami sorteerimisele ning prahi ära vedamisele, mis pärast 90ndate Vene kriisist tulenevat pii-

Tõstamaa meierei seitse aastat tagasi Foto: erakogu

matööstuse pankrotti veel ära varastatud polnud. Seejärel sai korda tehtud fassaad, uuendatud uksed-aknad ja korrastatud park. Lihtsalt sellel põhjusel, et kõrvalmajas puhkust nautides oleks ümbrus esteetiline ja korras.

Eelmisel kevadel selgus, et ringi rändamisel ja erinevatest kultuuridest ja inimestest inspiratsiooni ammutamisel on nüüd tükiks ajaks kriips peal. Õhtud ka puha vabad, sest planeerimisega tegelemine tundus masohhistlik ja ka teatrid-kinod-kontserdisaalid kinni. Midagi tuli selle vaba ajaga ette võtta ja siis sündiski mõte, et kui ise kuhugi minna ei saa, siis kutsume inimesed enda juurde. Mõeldud-tehtud – miks mitte külaliste ringi laiendada! Äriplaani läbi mõtlemine ei olnud keeruline, ärimaailmas oleme tegutsenud ja tegutseme ka praegu. Aga päris kindlasti ei nimeta me end turismiärimeesteks. Meierei on meie suvekodu ja meie filosoofiaks on ja jääb võõrustada Meiereis oma suvekodu külalisi. Kogu Tõstamaa Meierei tegevus on meile tore (seni veel suvine) hobi ja võimalus tutvustada Tõstamaa kanti, mida ise väga suvituskohana armastame.

Milline on Meierei atmosfäär? Lahe!

Jah, lahe atmosfäär, nagu Anne Veski laulus. Stiilivaba stiilsus, nagu ise naljatame. Peamaja sisekujundusega tegelesime ise, vahel küsisime targematelt kunstnikest sõpradelt nõu. Lähtume sellest, et teeme kõike eelkõige iseendale ja tahame ka seda loomeprotsessi nautida. Oleme suhteliselt julged ajastute-materjalide-kultuuride miksijad ja taaskasutajad. Soovime ära kasutada kõik, mis vanal majal oli meile pakkuda – alates Tõstamaal toodetud tellistest laotud sajandivanustest müüridest ja massiivsetest seinapalkidest. Me ei ole peljanud ka mujalt saadud teise ringi materjale, sisekujunduselemente ja mööblitükke kasutada, rääkimata reisidelt kaasa toodud kraamist. Usume, et säästlikult ja keskkonnasõbralikult mõeldes ning tervet talupojamõistust appi võttes on kokkuvõtteks võimalik luua väga lahe terviklik keskkond, mis sellest, et IKEA mööbel kohtub 70ndatest pärit Estoplasti lambiga.

Üllatusi on renoveerimise käigus ette tulnud muidugi küll ja veel, näiteks tuli pea sada aastat vana pehkinud trepp vahetada uue vastu, mis tänu arhitekti nutikusele ja kohaliku meistri kätetööle tuli välja vähemalt sama imposantne kui vana. Peamajas kasutatud värvid viitavad eelkõige Eestile, sest sinimustvalge varjundid on meie arust lihtsalt väga kaunid. Sisekujunduses on viide ka Meierei ajaloole, kohalik kogukond on olnud suureks abiks ning oleme saanud juba kasutada mitmeid vanu fotosid ja esemeid, mida kavatseme kindlasti ka majas eksponeerida.

Mida Meiereis külalistele pakutakse? Mugavat maaelu luksust!

Tahame tõesti oma külalistele pakkuda „mõistlikku luksust“. Ise palju Euroopas ringi reisinuna teame, et pole midagi mõnusamat sellest, kui jõuad kuhugi tundmatusse maakohta, aga ei pea tegema ühtegi allahindlust mugavale voodile, pimendatavatele kardinatele või sellele, et duširuum on toas, mitte ühises koridoris. Ja eks meres on küll tore ujuda, aga iga kord lihtsalt ei viitsi ekstra kuhugi minna ja ennast liivaseks teha, vaid tahaks lihtsalt ennast korraks basseini kasta.

Võime öelda, et Meierei „arendustiim“ on läbi aastate olnud meie pere ja meie sõbrad. Oleme tõepoolest aastate jooksul sõprade käest ideid ammutanud ja praegu on raske juba ühe või teise mõtte

konkreetset autorit meenutada. Meierei hoonetekompleksi arhitektuurse lahenduse on loonud üks meie sõpradest, Tarmo Teedumäe arhitektuuribüroost Allianss Arhitektid, kelle porfoolios leidub teisigi lahedaid ja omanäolisi hotelle.

Õnneks ütleb nüüd ka turismiseadus, et uue aja hotell ei pea olema kinni vanades stampides, nagu väljamõõdetud vastuvõtulett, kindel tubade arv ja muu kivisse raiutud standard. Meierei peagi avatavas hotellis ongi ainult viis tuba, külastajad saavad ise võtta kapist oma hommikusöögipaki ja sobival ajal seda ise köök-söögitoas valmistada ning teiste külalistega tutvuda. Pehme vaip, oma vannituba, suur voodi, wifi, soojendusega bassein, mõnus privaatne atmosfäär ja omaette olemine – just see külalisi Meiereis ootabki. Ainus, mida meil ei ole, on televiisor, sest uudiseid lugeda saab igaüks ka oma nutiseadmest ja ülejäänud teleka töö teeb maal ära looduse märkamine ning nautimine. Basseini ääres on ka jäätisekohvik, see on kokku üks väike butiikspaa vaatega õunaaiale. Meierei õhuline õunapuulehtedega logo on aga inspiratsiooni saanud just tulevikku planeeritud õunaaiast.

Kolm küsimust

Anne-Liis, millised raskused või keerukamad olud ette tulid? Meierei on 98 aastat vana üsna suvaliselt ja kiiresti ehitatud tööstushoone. See tähendab, et kõik oligi keeruline. Seda nii ehituslikus mõttes kui ka esteetilise terviku loomisel. Tahtsime jõuda selleni, et maja väärikas ajalugu oleks selgelt tunda, aga lõpptulemus kaasaegne, mitte nostalgiline. Puhastatud said sajand vanad tellis- ja maakiviseinad, sealjuures sai seinaaukude paikamiseks kenasti kasutada territooriumilt lammutatud varisemisohtlike hoonete telliseid, sest kollaseid telliseid tootis Pärnumaal sajand tagasi vaid Tõstamaa tellisetehas. Valatud sai uus betoonpõrand, mis tööstushoonele sobilikult betoonina ka viimistleti. Paralleelselt sellega, et pusisime vana säilitada, on kasutatud moodsaid (ja kiireid) ehituslahendusi, nagu näiteks PUR-vahuga soojustamine ja infrapunaküte. Teise korruse palkseinad said samuti niipalju säilitatud, kui ehitusnormid vastavalt kasutusalale vähegi lubasid. Paraku tuli nii mõnigi imposantne detail ohutuse pärast tulekindla kipsi taha peita, nii näiteks on va-

helae kipsi ja uue laudise all tegelikult peidus ka vana puhastatud laudadest lagi, mida aga eksponeerida ei saa. Maja on tööstushoone ja muinsuskaitse all ei ole, seega olid ühtepidi vabad käed, aga teistpidi pidime arvestama just selle tõttu väga rangelt kaasaegsete normidega, sest säiilitamisväärtuse pärast ei saanud teha projektis mööndusi. Kahjuks tuli välja lõhkuda vana trepp, aga tänu sellele sündis aritektil mõte trepp-söögilauast, mis on kujunenud tõeliseks vaatamisväärsuseks, sest sellega tulevad tutvuma mitte hotellikülalised, vaid niisama möödaminejad, kes on näinud sellest pilte või tuttavate käest kavalast ruumilahendusest üht-teist kuulnud.

Mida põnevat olete kasutanud mööblina, aksessuaaridena jne?

Kogu majas on tegelikult minimaalselt uut mööblit, enamik on hangitud ettevõtete väljamüükidelt. Nii näiteks peame ütlema tänusõnad Radisson SAS hotellile ülimugavate king size voodite eest koos elegantsete lugemisvalguse lahendustega, ABC Kinga kasutusest väljas olevale kaubanduse disainmööblile ja Viru tänava veinipööningu vanadele laudadele, mis praegust peosaali, endist piimasaali ilmestavad. Meeletult tänulikud oleme kohalikule kogukonnale, kes tõid meile majast ja seal töötanud-elanud inimestest fotosid, mis nüüd hotellitubade seintes. Kuigi interjööri üldmulje sai väljapeetud sinihallvalge, siis tahtsime kindlasti anda värvi kohaliku käsitööga ja Tõstamaa käsitöökeskuse meistrid ongi loonud just Meierei jaoks unikaalsed diivanipadjad, kus kohalik triibumuster rahulikule ilmele särtsu lisab. Hotellitubade sinine palmikutega vaip on samuti spetsiaalselt meie maja jaoks tellitud ja valmistatud. Koridoris on kasutatud Lihulast pärit Narma vaipu, mööblit on muidugi hangitud ka IKEA-st ja taas on põhjust tänada ka kohalikke annetuste eest. Basseiniala mööbli leidsime aga pärast pikki otsinguid hoopis JYSK-ist. Basseiniterrassi ühest küljest lihtne, teiselt poolt kogu hooviala tervikuks siduv trepp on samuti üks arhitekti võlukunstidest, kus algselt evakuatsiooniteena mõeldud trepist sai suvine peasissepääs. 70ndate Estoplasti kontori lambid või piimanõud said ka korralikult paika sätitud.

Mille üle olete eriti uhked?

Vist kõige rohkem selle üle, et tundub, et me pole vana maja ära rikkunud! Eks protsessi käigus on olnud ikka väga palju kahtlusi, kuidas kõik uus ja vana kokku sobitub, kuidas tervik välja tuleb ja kas inimesed seal ennast hästi tundma hakkavad. Nüüd oleme selle suvega saanud nii palju positiivset tagasisidet, et tundub, et võime endale hea hinde panna.