Saame tuttavaks valgustidisainer Tarmo Luisk 18 Karakteriga kodu suvepealinnas

Valgustidisainer Tarmo Luisk:

ülevalgustamine teeb ruumid igavaks

Ühest küljest on Tarmo Luisk meile juba ammu tuttav, kuid teisalt on põhjust temaga uuesti tutvuda. Silvia Pärmann tegi meie ikoonilise valgustidisaineriga intervjuu, mis avab Tarmo olemust ja töid.

TEKST: SILVIA PÄRMANN

Pärast seitse aastat kestnud pausi avab Tarmo Luisk 24. septembril Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis näituse „Vähem on vähem“, mis sai tõuke meie vajadusest hankida pidevalt juurde uusi asju ja värskeid emotsioone. Üldisest veendumusest, et kui majandus ei kasva, on väga halvasti! Aga miks?

Käisin hiljuti ühes valgustisalongis, mille omanik meeletu lambivaliku vahel ringi jalutades nentis, et kuna messe pole toimunud, siis polegi selles valdkonnas poolteist aastat midagi uut toimunud.

Ja küsis ka ise retooriliselt, aga et kas tegelikult on siis midagi veel puudu.

Küsid õige küsimuse. Tegelikult muidugi ei peaks ühtegi lampi tegema, ei peagi ühtegi asja juurde tegema, kõik on juba olemas. Lisaks veel kasutatud lambid, saad juhtmed ja valgusallika ära vahetada ja töötavad hästi edasi, iseenesest on need ägedad ja kordumatud esemed.

Foto: Atko Januson / Positive

Samas pole keegi kunagi kunstist rääkides maininud, et aga tegelikult on ju kõike piisavalt, ei ole ju puudust maalidest, skulptuuridest. Kas selline näituseformaat tähendab sinu jaoks ka rohkem kunstiprojekti või on ikkagi oluline, et kõik need teosed hiljem toodeteks muutuksid?

Disainer muidugi ei peaks tegelema selliste asjadega nagu muuseuminäitused, aga mulle see formaat meeldib. Ja olen ikka tihedalt neid teinud, kaheksa personaalnäitust juba. Minu jaoks on näitus hea võimalus ennast kokku võtta, teha poolikud asjad lõpuni, saada tagasisidet ja muidugi ka tähelepanu.

Aga tegelikult ma ise mingit piiri ei tõmbagi. Ma olen jaburdusi näitustele päris palju teinud, aga mingil hetkel on need jaburdused muutunud toodeteks. Nagu näiteks see Mullinägu. Tegin selle Disainiöö projekti jaoks. Ka valgusti Stereo Head sai kõigepealt näituse jaoks tehtud. Nii et mul pigem ei ole mingit piiri. Mulle ei ole oluline, kui palju neid valgusteid lõpuks toodetakse, aga see on oluline, et ka näitusele tehtud valgusti oleks kasutatav. See on disaineri eetikaga nii tihedalt seotud – ma ei taha teha asju, millega mitte midagi teha pole. Nii et vahel ikka küsin endalt midagi uut tegema hakates, et milleks.

Tarmo Luisk ütleb näituse „Vähem on vähem“ avamise eel, et igasugune manifesteerimine tundub talle suht nõme, niisamuti avaldused stiilis, kuidas asjad tegelikult on või olema peaksid. Kindlasti ei ole tema eesmärk olla tohutult sügav ja vastanduda. Ta tahab disainida suurepäraseid lihtsaid tooteid, mis on selge ja positiivse sõnumiga ning pakuvad häid emotsioone pikaks ajaks. Foto: Atko Januson

Valgusteid võib ju iseenesest palju olla, aga samas on meie kodud ajaga väga muutunud. Suur osa maailmast on kolinud maalt metropolidesse mikrokorteritesse. Kas see, kuidas me elame ja kuidas see muutub, on mingi impulsi andnud?

Näiteks see Twisted Blister sari on just sellele mõeldes tehtud – saab kasutada väikestes ruumides, riiul ja valgusti koos. Ja lisaks – ma olen loomult laisk, nagu paljud – kui kolima pead, siis kõige hullem asi on ju asjade pakendamine. Aga see on tugeva turvaraamiga lamp, tõstad riiulid eraldi ja ga-

bariitidelt pole ka hirmutavalt suur. Mul pole kunagi olnud seda mõtet, et pean tegema midagi väga suurt, et see silma paistaks. Asi ei pea hiiglaslik olema, et ta väljapaistev oleks.

Mis veel inspireerib? Paljud su valgustid on kuidagi muusikaga seotud – neil on klapid peas, näevad välja nagu kassett või kannavad mõne muusikainstrumedi nime.

Muusika on lapsepõlvest saati käivitanud loomingulisuse. On lood, mis on selle käivitanud, on konkreetseid bände ka.

Sellele näitusele tuleb ka päris äge helikujundus. Mis hakkas kuidagi kujunema helidest, mida teevad erinevad asjad, mitte siis muusikainstrumendid. Käisin traaditehases, kus üks masin tegi üllatavalt sellist tangorütmi, vahepeal käis mingi vile. Tõesti äge.

Ja siis ühel sõbral on kontoris ventilatsiooniseade, mis teeb sellist hästi aeglaselt kulgevat muusikat. Tema on sellega harjunud, ei saa ise midagi aru. Ega päeval seda ei märka ka, aga õhtul, kui on vaikne, siis ventseade mängib katkematut meloodiat. Need helid on mul failina olemas, vaatab, mis lõpuks kokku tuleb.

Kas see on kokku uus valgustite perekond?

Need on kõik erinevad, aga midagi neid ikka seob jah. Esiteks on nad minu meelest ülimalt lihtsad ja teine läbiv teema on traat. Eestis on mitu traadirobotit, millega saab lihtsate vahenditega ägedaid asju teha. Valgustite värv on ka sama, nii et lõpuks ikka moodustab mingi perekonna. Ja eks mul ole ka oma äratuntav käekiri.

Sa toodad oma valgustid Eestis?

Need firmad, kellega koostööd teen, tegutsevad Eestis. Eestis maksab materjal rohkem kui Hiinas kogu toode. Aga ma ei tahagi, et oleks tohutud tiraažid, ja seega polegi mul mõtet pead vaevata sellega, et Hiinast saaks odavamalt.

Traat on eetiline materjal. Traadist asju saab teha ilma jäätmeteta. Traat jookseb ja lõikad seal, kus vaja, midagi ei lähe raisku. Ja metall on ju väga taaskasutatav, vanametalli on kogutud ja ümber töödeldud sajandeid. Juba rauaajal sulatati kõiki asju ümber, mis vaja. Pigem on märgistuseta plast see, mida tahaks vältida.

Väga paljud asjad teen ise. See on õpetanud mind asjadele sellise loogikaga lähenema, et kui ise suudan kokku panna, siis ka keegi teine saab sellega hakkama ja lõpuks ehk ka mõni ontlikum tüüp suudab vajadusel kodus mõne detaili ise ära vahetada.

Minu jaoks on ülioluline aru saada, kuidas asjad funktsioneerivad, ma pean selleks nad ise kokku panema. Kui läheb väga high tech’iks ja on vaja, et valgusti teeks lisaks valgustamisele veel seda, teist ja kolmandat, siis pean abi küsima.

Tarmo Luisk teeb kõik oma joonised käsitsi ja paljud valgustid on ta ka oma kätega kokku pannud. Pliiatsiga ja paberil sündis ka näituse „Vähem on vähem“ kujundus Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galerii jaoks.

„Vähem on vähem“ pole ainus näitus, mis sul sel sügisel ees on. Tartus ERM-is avaneb TAVA2021 festivali raames 29. oktoobril Eesti valgus- ja valgustidisaini ülevaatenäitus. Eestis on palju pimedat aega, aga valgustidisainerid võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Miks?

Tegelikult tõesti ei ole väga palju noori disainereid selles valdkonnas peale tulnud. Ma ei oskagi öelda, miks. Ilmselt on üks asi see, et inimesed ei leia endale väljundit. Võid ägeda asja teha, aga kui seda ei hakata kasutama, see ei lähe tootmisesse, siis kaob tuhin ära.

Aga samas ei ole meie rahvaarvu kohta mitte midagi häbeneda. Häid näiteid on ikka väga palju.

Kuidas Eesti valgustidisain või üldse valgustidisain viimasel paaril kümnendil muutunud on?

Loomulikult on tehnoloogia pakutavad võimalused palju mõjutanud. Ma usun, et ega see hõõglampi meenutav lamp ei kao ka kuhugi, aga LED-iga annab palju rohkem mängida. LED allub tarkadele lahendustele, see on väga õhuke, mis annab ka ülipõnevaid võimalusi

Ma tegelikult ei jälgi igapäevaselt, mis ümberringi selles vallas toimub. Aga messidel ikka muidugi käin ja vaatan ringi, mis tuuled puhuvad. Hea on näha, kui keegi veel samas suunas mõtleb, see annab kinnitust mingitele oma ideedele.

Valgustitest räägitakse kõige pimedamal ajal. Samas on valgusreostus probleemiks muutunud. Mis suhe sul pimedusega on?

Valguse hulga vajadus on minu jaoks ajas vähenenud. Ma pigem ostan endale lahjemaid valgusallikaid, kui vanasti oleks valinud. Tahan, et valgus ja ruum oleks dramaatilisemad. Tahaks pigem mingeid tsoone tekitada. Ülevalgustamine teeb ruumid igavaks. See on ka üks moodsa aja probleem.

Aga ma ei tegele ainult valgustitega, tegelikult tahaks järgmiseks jalgratta teha. Ma olen sellega päris kaugel. Ja kui on hea idee, siis miks ka mitte! Võib vahelduseks jalgratast leiutada küll!

Uute asjade ihalus on nii tootjal kui ka tarbijal. Aga ega tõesti keegi tegelikult vist ei tea, miks majandus kogu aeg kasvama peab.

Eks sellest kõigest hakkas tekkima ka selle näituse kontseptsioon. Disainerina olen ma selle maailma keskel. Teatav industriaalsus, arusaadavus, ilu läbi funktsionaalsuse. Rohkem pole ehk vaja, vähem ongi vähem.

Ma ei suuda tõsiselt võtta neid vähem-on-rohkem-jutte. Vähem on ju vähem. Valge ei ole uus must, must on must.

START!

Ehitus on alanud

Karakteriga kodu

suvepealinnas

Pärnu ühte neofunktsionalistliku joonega eramusse on rajanud kodu prantslannast sisekujundaja Aurélie Desmas. Algselt üpriski külmavõitu ja põhjamaiselt tagasihoidlikule elamisele on ta paari aastaga jõudnud oma näo anda. Tema kodust õhkub veidi suurlinlikku tunnetust, samal ajal aga ka mõnusalt hubast looduslähedust ja veidi feng shui’le omast mõtteviisi.

Kui paljud väikelinna inimesed unistavad elust Pariisis, Londonis või New Yorgis, siis Aurélie jaoks on töötamine nendes suurlinnades juba läbitud etapp ning ta on jäänud pidama väikesesse ja armsasse Pärnusse. Kuurortlinna mitmekülgne pale rahuliku ja vaikse talve ning elust pulbitseva suvehooajaga tundus täpselt sobiv ja isegi omamoodi tagasipöördumine lapsepõlve. Prantsuse põhjarannikul üles kasvanud Aurélie leiab Pärnu ja Bretagne’i väikelinnade vahel üsna palju sarnasusi – turism, hooajalisus ja merelähedus. Suvepealinna sattus ta elama tänu Eesti juurtega abikaasale, kellega elati eelnevalt koos New Yorgis. Ühel hetkel tundus, et tahaks oma maja, aeda ja värsket mereõhku ning Pärnu tundus selleks igati sobiv ja ka kinnisvara mõttes taskukohane paik.

Pere näoga kodu

Paar aastat tagasi hakatigi New Yorgis elades Pärnusse elamist otsima. Kui alguses oli kaalul ka krundi ostmine, siis üsna pea sai selgeks, et mõistlikum oleks leida maja, kuhu saaks kiirelt sisse kolida ja kus pääseks ajakulukatest renoveerimistöödest. Neofunktsionalismi esindav paar aastat vana eramu tundus kohe sissekolimiseks igati sobiv. Vaid interjöörile oli vaja anda pisut personaalsust ja isikupära, et kodu oleks pere nägu.

Maja puhul võlus Aurélied Bauhausi koolkonnale omane esteetika ja arhitektuur, samuti tohutu avarus ja valgusküllasus. Eelmiste omanike loodud sisekujundus ei olnud aga päris Aurélie maitse ja suures osas sai sisustus välja vahetatud või pisut isikupärasemaks tuunitud. Esimese asjana va-

hetati välja tapeedid ning tumedad toonid asendati heledate ja õhulistega. Vaid lastetoa tapeet jäi maha võtmata, kuid see kaeti beebitoale sobivate kleebistega. Endiste elanike köögilaud värviti säravkollaseks ja paigutati ümber kontoriruumi. Möödunud elanike valikuid on jäänud meenutama neutraalsemates toonides värvitud seinad, köögimööbel, vannitoad ja põrandad ehk teisisõnu suuremad ning kulukamad elemendid, mille väljavahetamist ei olnud lihtsalt mõistlik ette võtta.

Ajatud väärtused

Eesmärgiks sai luua sisekujundus, mis oleks omal moel ajatu ning mõjuks värske ja kaasaegsena rohkem kui vaid paar hooaega. Ajatu ilme loomist peab Aurélie ka oma klientidele tehtud sisekujundustes üheks võtmesõnaks. „Esiteks on selline lähenemine keskkonnsõbralikum ja teiseks ei taha ju keegi viibida elukestva remondi keskel,“ lisab ta. Aurélie meenutab oma lapsepõlve, mis möödus justkui ehitusobjektil elades, sest tema vanemad armastasid interjööri pidevalt üm-

ber disainida. Iga natukese aja tagant vahetati küll tapeeti, küll värviti seinu ja igal aastal läbis vähemalt üks tuba majas totaalse muutumise. Tõenäoliselt nakatas vanemate suur loomingulisus ka Aurélied ja sellepärast temast sisekujundaja saigi. Oma loodud interjöörides hindab ta aga eelkõige kestvust ja püsivaid väärtuseid.

Tähelepanu väikestel detailidel

Olles ise sisekujundaja, on muidugi lihtne varrukast kõikvõimalikke nippe ja trikke võtta, kuidas võõras interjöör hubasemaks muuta ning leppida näiteks mitte just kõige meelepärasema köögimööbliga. Aurélie ütleb, et köögi ilmet oli väga lihtne personaalsemaks muu-

MAGSSOFTmooduldiivanal2470€ DOTdiivanipadjad85€ TRAYlauakeal179€

PEASvaipal219€ EIFFELdiivanilaudal269€

KINDEL VALIK AASTATEKS

MÖÖBEL / VALGUSTID / AKSESSUAARID

ta mitmesuguste sisustuselementidega – olgu selleks siis endale meelepärane veekeetja, toataimed või köögitekstiilid. Välja vahetati ka kardinad ja pandi need ülejäänud interjööriga kõlama.

Kõige suuremaks ja kõnekamaks detailiks sai köögis hiigelsuur Pärnus toodetud söögilaud. Eelmine söögilaud, mis kontoriruumi koliti, oli niivõrd suure ruumi jaoks liialt väike ja mõjus ebaproportsionaalselt. Külmiku ja sügavkülma vahel oleva veidra tühimiku täitmiseks telliti metallist riiulid, kus on hea veinipudeleid hoiustada. Seintele lisati oma looga tähenduslikud kunstiteosed ning juba oligi köögil täiesti uus ja värske ilme. Teistel, kellel sama mure, soovitab Aurélie pöörata tähelepanu just väikestele detailidele. „Samas ei tasu teha viga ja üritada näiteks enda jaoks võõrast -

köögimööblit suure koguse köögitarvikute alla peita. Segadus ei peida kunagi midagi, vaid toob hoopis selle, mida peita üritad, esile,“ annab Aurélie professionaalset nõu.

Avara ruumi väljakutsed

Arhitekt Rein Metsheina projekteeritud eramu on avar ja valgusküllane ning lähtub voolava ruumi printsiibist. Igal sammul piilub kuskilt aknast sügispäike ja pimedaid nurgataguseid majas ei kohta. Trepihallist paremale jääb kööginur-

ka avanev elutuba, mis kõrgub üle kahe korruse katuseni välja. Elutoast võib pilgu heita ka teise korruse kaarjale rõdule, mis jäljendab pisut Pärnule omast funki ja 1930ndate elegantset kuurordiarhitektuuri.

Samas ei ole suurte ruumide kujundamine alati kõige kergem ülesanne ja Aurélie sõnul oli elutoa sisustamine üks suurimaid väljakutseid. Raskeks tegi selle just õigete proportsoonide jälgimine ja suurte mahtude täitmine. Näiteks elutoa nelja meetri laiuses seinas sooviti näha raamaturiiulit, mis kataks kogu pinna ja pärast pikki otsinguid kohandati sobivaks Novamobili praktiline, kuid samal ajal õhuline sektsioon.

Samuti tuli end kurssi viia Euroopa mööblitootjatega ja leida siit oma lemmikud. Disainerikarjääri alustas Aurélie New Yorgis ning suurem osa kontaktidest ja brändidest oli seetõttu seotud Ameerika turuga. Et aga vältida hiiglaslikke tollimakse ja pikki tarneaegu, siis tehti tutvust kohaliku valikuga. Eestis töötades tuli kõva eeltöö Euroopa tootjate osas muidugi ainult kasuks, sest ka klientidele sisustust valides peab Aurélie oluliseks (ja keskkonda säästvamaks) eelistada kohalikku toodangut.

Pärnu koduski on mitmed sisustusesemed Pärnumaa päritolu. Suuri vaipu oli sisustuspoodidest peaaegu võimatu leida ja Vändra vaibatehases õnnestus tal luua enda disainiga ning äärmiselt poeeti-

lise sõnumiga vaibad. Kodukontorisse kujundati lootoselehtedest inspireeritud pehme põrandakate, magamistoa vaip aga ammutab inspiratsiooni sillerdavast veepinnast. Elutoa vaip kujutab suurt puud, mis peegeldab akna taga kasvavat õunapuud.

Keerukaks ülesandeks oli ka pimeda Eesti talvega arvestava valgustuse loomine. Siinkohal on maitsekalt kombineeritud üldvalgust ja pehmemaid aktsentvalgusteid. Ka raamaturiiulisse on kohandatud LED-valgustitest koosnev lisavalgus ja pimedamal ajal on võimalik valida, milliseid ruumi osasid on soov parasjagu esile tõsta. Veidi lihtsamalt kulges elutoa puhkeala planeerimine. Eelmiste omanike valitud diivan sobitus oma proportsioonidelt kenasti ruumi ja sellel sai vahetatud vaid kangas.

Võluv looduslähedus

Kaasaegsesse betoonmajja kodu loomine ei pea ilmtingimata tähendama külma ja karge interjööriga kohanemist. Kuigi hea sisekujundus peegeldab hoone arhitektuuri, siis pehmendati suuri mahte ja valgeid seinu soojemate ning hubasust loovamate aktsentidega. Eriti oluliseks sai õdusa meeleolu loomine põhjapoolsemates tubades – loodust kummardavas rohelises magamistoas ja säravkollase lauaga kodukontoris.

Magamistoa loomisel ammutas Aurélie inspiratsiooni metsatemaatikast, mis kõnetab rohkete varjundite ja rikkalike tonaalsustega ning toob interjööri võluvat looduslähedust. Roheli-

ne värviskeem oli ilmne valik, seda enam, et see võib olla nii soe kui ka külm korraga.

Toa kujundamine sai kõik alguse Rebel Wallsi tapeedist. Garderoobi seinad värviti Aurélie lemmiku värvitootja Farrow & Balli värviga roheliseks. Vooditootja leiti Soomest Peltolast ning peatsi taha on installeeritud LED-riba, mis annab öösel õrna ja mahedat valgust.

Magamistuba on jagatud mõtteliselt kaheks. Teisel pool voodipeatsi taha jäävat seina asub nutikas walk-in-garderoob, kuhu telliti garderoobisüsteem Eesti toojalt L-Uks. Tulemus sai üle ootuste hea – mõeldud on nii ehtesahtlitele, nutikatele valguslahendustele, stiilsetele riputusvõimalustele kui ka peidetud panipaikadele.

Eksperimendid õueruumiga

Elutoast avaneb pääs lõunapoolsele terrassile ja seda ümbitsevale pisikesele aialapile, kus torkab esmalt silma laitmatult hooldatud muru ning alles seejärel terrassi ümbritsevad taimed – astilbed ja kuldkollased enelad, mis rõõmustavad oma õiteiluga veel sügiselgi.

Perfektse muru eest vastutab abikaasa, Aurélie ise hoolitseb lillepeenarde ja pisikese köögiviljaaia eest. Aias toimetamine on Aurélie üks lemmiktegevusi ning jõukohast ja mitte just eriti ajanõudlikku nokitsemist jagub pea igasse päeva. Teadlikult valiti aeda mitmeaastased taimed, et hoida aia hooldusvajadus minimaalsena.

Kuna Aurélie alles harjub põhjapoolse eluga, siis toimib hobiaiandus hetkel veel katse ja eksituse meetodil. Õnneks elasid kõik taimed eelmised talvekülmad kenasti üle. Samuti tuleb kogu aeg meeles pidada, et Eesti taimekasvatuskalender on Prantsuse omaga umbes kuu aega nihkes ning väga mugav on küsida aiandusalast nõu Prantsusmaal elavalt emalt ja isalt, kes on usinad aednikud. Kõik, mis neil tehtud, saab Pärnus kuu aega hiljem ellu viidud.

Aiakujundus ei ole veel kaugeltki valmis ja Aurélie märgib, et aiadisainerite jaoks on maastikukujundus tavaliselt mitmeaastane projekt. Nii on ka Pärnu aias veel ees palju ümberistutamist, kohandmist, kliimaga harjumist ja huvitavat eksperimenteerimist.