Eestlane ja arhitekt

Eesti Arhitektide Liidu 100. sünnipäeva valguses on põhjust heita pilk minevikku. Millal muutus arhitekti institutsioon selliseks, nagu me seda praegu praktikas kogeme, ja kuidas see on ajas muutunud.

TEKST: LEELE VÄLJA, ARHITEKTUURIAJALOOLANE

Narva raekoda oli üks esimesi hooneid, millele koostati enne ehitamist

üksikasjalikud joonised. Foto Carl Sarap ca 1939, Tallinna Linnamuuseum. A ntiikmaailmast on meil teada mitmed-

ki arhitektiks nimetatud isikud eesot-

sas Vitruviusega 1. sajandil eKr. Tema „Kümme raamatut arhitektuurist“ on praegugi arhitektuuriteooria alustalaks. Siiski oli nii antiikmaailmas kui ka läbi kesk- ja uusaja arhitekti mõiste hoopis laiem. Tavaliselt oli arhitekt ka ehitusmeister, kes objektil vahetult viibides ehituse eest vastutas. Seda mitte autorijärelevalve positsioonilt, vaid sageli lausa peatöövõtjana. Tegelikkuses võib nimetada seda ka teistpidi – ehitusmeister oli muu hulgas see, kes tegi hoone püstitamiseks vajalikud joonised. Kuigi selge on see, et jooniste osakaal oli võrreldes tänapäevaga kaduvväike ja paljud otsused sündisid kohapeal.

Üldse oli ülestähenduste osakaal nii kirjasõna kui ka jooniste

kujul keskajal üpriski kasin. Siinset elu puudutavates keskaegsetes ürikutes ehitusteemaline ülestähendus peaaegu puudub ja ennemini saame teada skulptuuride või muude ehisdetailide looja kui ehitusmeistri. Kogu keskaeg ei väärtustanud inimest loojana, vaid käsitles teda pigem Jumala tööriistana. Alles renessanss hakkab tähelepanu pöörama inimesele kunstiteose taga.

Kui Liivi sõja ja neile järgnenud veel mitme sõja lõppedes sai

kogu Eesti ala 16. sajandi lõpuks Rootsi riigi koosseisu, ilmusid siia ka uut masti asjapulgad, nagu sõjaväeinsenerid ja -arhitektid, kelle peaülesanne oli tegeleda kindlustuste rajamisega. Tsiviilehituses järgiti aga paljuski endiseid tavasid. Kui Narva hakati püstitama uut raekoda, siis ei pöördunud raad mitte mõne Rootsi arhitekti poole, vaid kutsuti Lüübekist ehitusmeister ja kiviraidur Georg Teuffel. Seda võib pidada igati ajastuomaseks tellija käitumiseks. Siiski valmisid raekoja kohta põhjalikud joonised koos lõigetega ja isegi makett, et tellijale asja näitlikustada. Aastatel 1663–1665 Narvas viibinud Teuffel ehitustegevuse juhtimisest siiski loobus ja tegelik ehitustöö sai osaks juba teistele.

Igal juhul oli see üks esimesi kordi siinkandis, kus ehitamisele eelnesid põhjalikud joonised. Üldse püüdis Rootsi riik, kus olid levinud juba renessansiaegsed regulaarlinna põhimõtted, siinset kaoo-

EÜS-i maja (1901) on esimeste eesti rahvusest projekteerijate hulka kuuluva Georg Hellati olulisemaid töid.

Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum.

tilist ehitustegevust suunama ja reguleerima hakata. Ehk siis teadmiseks neile, kellele tundub, et riik ja omavalitsus sekkuvad nende omandi kasutamisse igasuguste regulatsioonidega, et kuhu ja kui palju tohib ehitada, siis on tegemist juba üle 500 aasta vana traditsiooniga.

Kui järgnenud Põhjasõda lõpetas nn kuldse Rootsi aja ja 1710. aastast liideti venelaste vallutatud alad kümmekond aastat hiljem

Vene tsaaririigi koosseisu, muutus ka ehitustegevus. Praegused Eesti alad jagunesid kahe kubermangu vahel. Eestimaa kubermang keskusega Tallinnas ja Liivimaa kubermang keskusega Riias. Ametisse asusid kubermanguarhitektid, kes olid sageli ka olulisemate avalike hoonete projekteerijaks, kuid ei öelnud ära ka baltisakslastele mõisate projekteerimisest. 19. sajandiks olid lihtsate ehitusmeistrite kõrvale asunud insenerid ja arhitektid. Suuremat nõudlust nende järele tekitas tsaaririigi kasvav bürokraatia, mis hakkas ehitustegevust üha rangemalt reguleerima ja hoonetele projekte nõudma.

Esimeseks pääsukeseks sai 1812. aastal kehtestatud ülevenemaaline tüüpfassaadide kohustus, mis näidisalbumites nägi ette,

millised peavad majade fassaadid olema. Tagahoovides toimuv jäi veel pikaks ajaks reguleerimata. Kuigi arhitektuurselt liigse reglementeerimise ja üheülbastamisena tunduv, tähendas see siiski eriti provintsilinnade jaoks suurt sammu slummist tsivilisatsiooni suunas. 19. sajandi lõpuks oli kord siiski rangemaks muutunud ja suuremates linnades oli maja ehitamiseks vaja linnavalitsuse kinnitatud ehitusprojekti. See tõi projekteerijad lähemale ka lihtsamale rahvale, kes natuke varandust kogununa tagasihoidliku maja tahtsid püsti panna.

Linnade kiire kasv üha lisanduva tööstuse ja selle jaoks vajalike inimeste näol tähendas ka intensiivset ehitustegevust. Kui enne 1890. aastaid ehitatud majade projektide leidmine arhiivist kuulub suure õnne rubriiki, siis sealt edasi kasvab tõenäolisus hüppeliselt. Sellega koos on näha ka kasvavat nõudlust projekteerimisvõimekusega inimeste järele. Samuti hakatakse esitama nõudeid projekteerija kvalifikatsioonile.

Tormiliseks kujunevad uue sajandi esimesed aastad, kui uusi maju kerkib tormiliselt, ühelt poolt arvukalt tööstushooneid, tei-

salt puidust üürimaju tööliste majutamiseks. Just viimastest saab alguse noorukese Peterburi Tehnoloogiainstituudist inseneridiplomi saanud Voldemar Lenderi tähelend. Pärast lõpetamist Tallinna naastes asus ta tööle vagunitehasesse Dvigatel ning avas selle kõvalt ka ehitus- ja tehnikakontori. Viimane osutus ootamatult menukaks – kööktubadega väikeste üürimajade ehitajate hulgas oli arvukalt eestlasi, enamik neist tellis projekti maja tarbeks rõõmuga oma kaasmaalase käest, selle asemel et kasutada venelasi või sakslasi, kes projekteerijate hulgas valdavas enamuses olid.

Siiski oli eesti soost ehitusinsenere, kelle poole eestlased meelsamini pöördusid, teisigi. Tartus tegutses Riia Polütehnikumis õppinud Fromhold Kangro, kes oli Karlova maadele kerkinud üürimajade omanike seas sama populaarne kui Lender Tallinnas. Nende kaasaegne, Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi lõpetanud Georg Hellat oli aga juba mastaapsema haardega. Tema projekti järgi kerkis ühiskondlikke hooneid nii Tartusse, Pärnusse, Tallinnasse kui ka Valka. Tuntuim neist rahvusliku stiili mõttega flirtiv EÜS-i maja Tartus. Enne sõja puhkemist jõudsid tegutsemist alustada ka esimesed eesti rahvusest „päris“ arhitektid: 1912. aastal avasid ühise büroo Riia Polütehnilise Instituudi insener-arhitektina lõpetanud Artur Perna ja Peterburi Kunstiakadeemias arhitektuuri õppinud (jäi küll lõpetamata) Karl Burman. Ka neile jagus tellijaid eelkõige haljale oksale jõudnud eestlaste seas, enne I maailmasõda valminud üürimajade ja eramute projektide seas on nad lausa enamuses. Ja just Burmani töölaualt pärinevad sõjaeelse juugendklassitsismi parimad pärlid.

Noores iseseisvas Eesti Vabariigis hakkas üht-teist muutuma.

Arhitektuuribürokraatia muutus omakeelseks, kuigi vaevaliselt, sest eesti keeles nappis vajalikku sõnavara. 1920. aastatel, aga hiljemgi, kui enamiku tegevarhitektide haridus pärines veel tsaariaegselt Venemaalt või Saksamaalt, kasutati erialastes vestlustes sageli just saksa keelt. Diplomeeritud arhitektide kõrval tegutsesid projekteerimisvaldkonnas ka insenerid; ehitustehnikud, kelle õigust ehitusprojekte

Just selliseid maju projekteeris Voldemar Lender linnastuvatele eestlastele, kes oma esimesi üürimaju rajasid. Foto Eesti Ajaloomuuseum.

Postmodernism sobis hästi edeva tellija ja arhitekti koostööks. Rezhissöör Tõnu Virve maja Pirital. Arhitekt Vilen Künnapu, 1983.

Foto Mart Kalm allkirjastada oli hakatud piirama juba tsaariaja lõpul, pidid kasutama vastavate õigustega spetsialisti allkirja ostmist või taanduma oma tegevusega väiksematesse asulatesse. Projekti olemasolu enne ehitamist muutus üha enam tavapraktikaks. Kuigi taluelamute puhul siin administratiivset sundi polnud, siis laenusoovi korral, mis eriti aktuaalne oli uusmaasaajate seas, tuli krediidiasutusele esitada ka elumaja projekt. Tõsi, selle vormistamisele väga kõrgeid professionaalseid nõudeid ei seatud ja olid need majadki ju sageli lihtsamat laadi.

Siiski tõi see ja uue haridusseadusega seatud kuueklassilise alghariduse kohustusest tulenev koolimajade ehitamise buum professionaalsete projekteerijate töö ka külapilti. Eestlase suhe projekteerijaga tuleb hästi ilmsiks toonast projektdokumentatsiooni uurides. Kui enamik ehitas kenasti projekti järgi, siis alati leidus „jonnakaid“ omanikke, kes teadsid ise, kuidas paremini on, ja projektis ette nähtud lahendusi ehituse käigus meelevaldselt muutsid. Et siis pärast kõvasti vaeva näha, et juba tehtud muudatused ka seaduse silmis kooskõlastatud saaks.

8. oktoobril 1921 viieteistkümne arhitekti loodud Eesti Arhitektide Ühing (õigusjärglaseks võib pidada Arhitektide Liitu) sai ellu kutsutud kogu arhitektuuri- ja ehitusvaldkonna korrastamise, aga

ka populariseerimise eesmärgil. Ühingu 15. aastapäeval kirjutas asutajaliikmete hulka kuulunud Edgar Johan Kuusik: „Igast kaarest kodumaale kokkutulnuil arhitekteil puudusid ühised traditsioonid käitumises nii kolleegidega kui ka tööandjatega. Kuid ka suuremal osal publikumist ei olnud ettekujutust ei arhitekti ülesannetest ega kohustustest, mis iga ühiskonna liige omale võtab hoone püstitamisel.“

Praeguseks on „publikumi“ ettekujutused mitmekesistunud. Palju on teemaga kokku puutunuid, kes esmatasandi mõistetes ja probleemides orienteeruda suudavad, aga alati leidub ka neid, kellele kogu valdkond tuumafüüsikana tundub. Märksa parem on olukord arhitektkonna seas, kus reeglid ja institutsioonid päris kenasti paika on loksunud. Eriti uhke näeb aga pilt välja hariduses. Kui 1920. aastatel siirdus enamik arhitektuuriharidust ihkavaid noori Saksamaale, siis algusest peale tõusis päevakorrale ka omakeelne arhitektuuriharidus. Tõsi, arvestatava omakeelse õppeni jõuti toonases Tallinna Tehnikumis alles 1930. aastatel. Kokku jõudis sealt diplomini 33 arhitekti. Paralleelselt sellega töötati välja kutsetunnistuste süsteem Inseneri Koja juurde. Nüüd on pilt hoopis helgem: akadeemilist kõrgharidust annab arhitektuuri vallas kaks kõrgkooli, kui lisada siia maastikuarhitektid, siis lausa kolm. Lisaks arhitektuuri rakenduskõrgharidus, mis on olnud esimeseks hüppelauaks mitmetele edukatele arhitektidele.

Arhitektide Ühingu eestvõttel toimusid ka esimesed arhitektuurinäitused, kus esitleti ehituste kavandeid, fotosid valminud hoonetest, ka perspektiivvaateid ja mööblijooniseid ning sisustatud väikekortereid. Ilmusid esimesed arhitektuuriväljaanded ja arhitektuur pakkus kõneainet leheveergudel.

Kui 1920. aastatel võis näha linnades õige imelikke maju kerkimas, siis 1930. aastate lõpuks oli linnade ruumikultuur muutunud küllaltki edumeelseks. Arhitekti kasutamine muutus haritud elanikkonna seas üha tavapärasemaks, lisaks olid saadaval tüüpprojektide kogumikud (eelkõige küll maa-ehitiste tarbeks), mis olid arhitekti teenusest veelgi kättesaadavamad. Muidugi esines teatud hierarhiseeritust. Lihtsamaid agulimaju projekteerisid sageli ikkagi insenerid või ka tehnikud, kelle eest mõni insener allkirja andis. Väärikamate hoonete tarbeks oli aga kümneid suurepäraseid arhitekte, kelle töö tulemusi näeme paljudes linnades.

Nõukogude aeg tähendas suurt murrangut, suuremat ja valusamat, kui seda oli olnud üleminek tsaaririigist iseseisvasse Ees-

tisse. Ühelt poolt oli sõda arhitektide ridu kõvasti hõrendanud, kaotusi oli nii langenute kui ka emigreerunute näol. Teisalt hakati „importima“ õige ideoloogiaga Venemaa eestlasi (tsaariajal Venemaale rajatud Eesti asundustesse asunute järeltulijad) ja vene arhitekte, kes kohalikele vormilt rahvuslikku, sisult sotsialistlikku arhitektuurikäsitlust õpetama pidid.

Õnneks või kahjuks ei jõudnud siia just idanaabrite helgemad pead ja nii on kogu stalinistliku arhitektuuri kihistus meil pisut nihkega ning sageli veidravõitu. Nõukogude korraga kaasnenud totaalses elamispindade puuduses nähti aga ühe lahendusena eramuehituse soosimist, mis ettevõtlikele ja individualistlikele eestlastele hästi sobis. See tähendas rikkalikku tööpõldu arhitektidele, kes pärast tööd haltuura korras eramutele projekte tegid. Kuigi olid olemas ka mõned tüüpprojektid ja ehitatavad ruutmeetrid rangelt normeeritud, eelistasid paljud isiklikumat lähenemist.

1950.–1960. aastatel kerkisid kümned tuhanded eramud suuremates ja väiksemates linnades. 1960. aastatel, kui loodeti industriaalsete ehitusmeetoditega elamispinna puudust leeven-

dada, piirati mõnevõrra eramukruntide eraldamist. Kümmekond aastat hiljem sai selgeks, et nii see ei lähe, ja eramuehitus võis jätkuda. Normidest kõrvale hiilimiseks leiutati igasuguseid JOKK-skeeme, mille juures arhitektidest palju abi oli. Nii valmisid eramud ruumikate pesukuivatusruumide või pööningutega, leidlikkus abiruumide nimetamisel oli piiritu. Normeeriti nimelt ainult elamispinda. Nõukogude aja lõpu poole lasti ka normid vabaks ja nüüd said ambitsioonikamad omanikud ning arhitektid end vabalt väljendada. Moodi tulnud detailiküllane postmodernism pakkus selleks piiramatuid võimalusi.

Ilmselt on just ürgses oma talu ihaluses ja nõukogude aja eramutraditsioonis kinni eestlaste soov oma maja järele. Kuigi praeguseks on rikkalikult ka tüüpprojekte, siis ikkagi väga sageli otsitakse arhitekt, kes selle suure unistuse paberile paneks. Eestlaste väiksele ühiskonnale omaselt leitakse see sageli klassi- või kursusekaaslaste kaudu, aga harvad pole esteetilistel kaalutlustel põhinevad valikud. Maju kerkib arvukalt ja nii oldi juba 2010. aastal Veneetsia arhitektuuribiennaalil väljas näituseprojektiga „100 maja“, kus olid esindatud eesti arhitektide kavandatud silmapaistvad eramud, neist enamik (90) valminud taasiseseisvumise järel. On selge, et nüüd, kümmekond aastat hiljem, võiks välja tulla järgmise sajaga. Valikut oleks.

Põhjanaabrite ja rootslastega võrreldes on meie suhe arhi-

tektidega olnud hoopis isiklikum ja igapäevasem. Seal on individuaalprojekti järgi püstitatud eramu pigem elitaarsust esindav, olgu seda vaimses või materiaalses plaanis, meie eramuehitajate (ma ei räägi siinkohal arendustest, vaid ikka üksikelamute ehitajatest) seas võib seda pidada pigem tavaliseks. Ilmselt on palju ka inimesi, kelle isiklikku tutvusringkonda või vähemalt arvukate koolikaaslaste hulka kuulub mõni arhitekt. Raske on leida Eestist ka mõnda suuremat asulat, kust ei oleks pärit ühtegi arhitekti. Lõpetuseks sooviks, et neid jaguks ka poliitikute hulka senisest enam. Lõppude lõpuks on meie ruumikultuur ja keskkond eelkõige otsustajate ning alles siis loojate nägu.

Palju õnne kõigile arhitektidele ja arhitektuurivaldkonnaga seotud inimestele!

Postmodernism sobis hästi edeva tellija ja arhitekti koostööks. Jaan Taltsi maja Pärnus Kuninga tänaval, arhitekt Raine Karp 1991.

Foto Toomas Tuul

Veneetsia 12. arhitektuuribiennaalil (2010) esitletud näituse avamine Eesti Arhitektuurimuuseumis 2010. aastal. Foto Eesti Arhitektuurimuuseum