Eestlane ja arhitekt
Eesti Arhitektide Liidu 100. sünnipäeva valguses on põhjust heita pilk minevikku. Millal muutus arhitekti institutsioon selliseks, nagu me seda praegu praktikas kogeme, ja kuidas see on ajas muutunud.
A
TEKST: LEELE VÄLJA, ARHITEKTUURIAJALOOLANE
Narva raekoda oli üks esimesi hooneid, millele koostati enne ehitamist üksikasjalikud joonised. Foto Carl Sarap ca 1939, Tallinna Linnamuuseum.
100
ntiikmaailmast on meil teada mitmedki arhitektiks nimetatud isikud eesotsas Vitruviusega 1. sajandil eKr. Tema „Kümme raamatut arhitektuurist“ on praegugi arhitektuuriteooria alustalaks. Siiski oli nii antiikmaailmas kui ka läbi kesk- ja uusaja arhitekti mõiste hoopis laiem. Tavaliselt oli arhitekt ka ehitusmeister, kes objektil vahetult viibides ehituse eest vastutas. Seda mitte autorijärelevalve positsioonilt, vaid sageli lausa peatöövõtjana. Tegelikkuses võib nimetada seda ka teistpidi – ehitusmeister oli muu hulgas see, kes tegi hoone püstitamiseks vajalikud joonised. Kuigi selge on see, et jooniste osakaal oli võrreldes tänapäevaga kaduvväike ja paljud otsused sündisid kohapeal. Üldse oli ülestähenduste osakaal nii kirjasõna kui ka jooniste kujul keskajal üpriski kasin. Siinset elu puudutavates keskaegsetes ürikutes ehitusteemaline ülestähendus peaaegu puudub ja ennemini saame teada skulptuuride või muude ehisdetailide looja kui ehitusmeistri. Kogu keskaeg ei väärtustanud inimest loojana, vaid käsitles teda pigem Jumala tööriistana. Alles renessanss hakkab tähelepanu pöörama inimesele kunstiteose taga. Kui Liivi sõja ja neile järgnenud veel mitme sõja lõppedes sai kogu Eesti ala 16. sajandi lõpuks Rootsi riigi koosseisu, ilmusid siia ka uut masti asjapulgad, nagu sõjaväeinsenerid ja -arhitektid, kelle peaülesanne oli tegeleda kindlustuste rajamisega. Tsiviilehituses järgiti aga paljuski endiseid tavasid. Kui Narva hakati püstitama uut raekoda, siis ei pöördunud raad mitte mõne Rootsi arhitekti poole, vaid kutsuti Lüübekist ehitusmeister ja kiviraidur Georg Teuffel. Seda võib pidada igati ajastuomaseks tellija käitumiseks. Siiski valmisid raekoja kohta põhjalikud joonised koos lõigetega ja isegi makett, et tellijale asja näitlikustada. Aastatel 1663–1665 Narvas viibinud Teuffel ehitustegevuse juhtimisest siiski loobus ja tegelik ehitustöö sai osaks juba teistele. Igal juhul oli see üks esimesi kordi siinkandis, kus ehitamisele eelnesid põhjalikud joonised. Üldse püüdis Rootsi riik, kus olid levinud juba renessansiaegsed regulaarlinna põhimõtted, siinset kaoo-
