Rinnavähist taastuv Marju Tamm: soovin, et naised julgeksid sellest rääkida

"Unistan, et minu energia taastub ja saan taas hommikuni tantsida," õhkab positiivsusest veekeskuse juht Marju Tamm, kellel tuli suve hakul silmitsi seista valusa diagnoosiga: teise astme rinnavähk. Nii nagu paljud teised, oli temagi kippunud seni oma unistusi ja ideid tulevikku edasi lükkama. Praeguseks on ta õppinud, et tegutseda tuleb nüüd ja kohe. Oma osa selles on muidugi ootamatul karmil diagnoosilgi, mis tegi selgeks, et seaduspärasusi nagu "Olen ju nii noor, minuga seda ei juhtu" ei ole olemas.

TEKST: RIINA PALMISTE FOTOD: SERGEI ZJUGANOV

Rinnavähist taastuv Marju:

soovin, et naised julgeksid sellest rääkida

Veel aasta tagasi oli Marju samuti üks neist, kes uskus, et noore inimesena, kelle perekonnas pole vähki esinenud, pole vaja ülemäära muretseda. Nii juhtuski, et kui möödunud aasta veebruaris avastas elukaaslane, et Marjul on paremas rinnas suurem muhk, ei pööranud naine sellele esiti suurt tähelepanu. Seda hetkeni, kui lebas kuu aega hiljem saunalaval ja tema pilku haaras juba silmanähtavalt kõrgem ebaloomulik muhk. Siis sai Marju aru, et tuleb kontrollida, millega tegu. Kõigepealt perearsti külastus, millele järgnes rinnaarsti visiit. Edasi juba mammograaf ja biopsia. Kuniks 9. juuni hommikul heliseski telefon. Kui paluti tulla 19. juunil haiglasse, et rääkida vastuste tule-

mustest, aimas Marju meel juba halba. "Sain kohe aru, et vastused ei ole head," meenutab naine arsti murelikku häält ja soovi sellest telefoni teel mitte rääkida. Kuna täpselt 19. juunil oli aga tütrel keskkooli lõpetamine, palus naine siiski võimalust kohtumist ja lisaanalüüse pisut edasi lükata. Talle tuldi vastu. "Olen väga tänulik, et sain selle päeva enda lähedastega veeta."

Diagnoosist teada saades oli Marju parasjagu poolel teel tööle. "Mõtlesin, kas liigun tagasi koju või lähen ikka tööle," meenutab ta dilemmat. Natuke pärast seda, kui oli auto peatanud ja võtnud hetke, et anda pisaratele voli ja kõik emotsioonid endast välja nutta, jõudis Marju oma mõtetes tõdemuseni, et tänapäeval on see haigus ju ravitav. Mure asendus lootusega, et ehk avastas ta tüki siiski õigel ajal. "Teadsin, et vähil on neli astet. Kaks esimest astet on paremini ravitavad, kolmanda ja neljandaga juba keerulisem. Kohtumisel sain teada, et minul on teise astme rinnavähk." Arst kinnitas Marjule samuti, et haigus on ravitav ja tema eest hoolitsevad parimad arstid.

Suur abimees huumor – mida mustem, seda parem

Ootamatust uudisest toibumiseks kulus Marjul umbes päev. "Mõtlesin selle teema läbi ja teadsin, et tuleb edasi minna. Usk ja lootus olid olemas," ei tee ta saladust, et eks paljuski ongi teda aidanud just tema positiivne loomus. Siiski isegi kui teame kõik, et negatiivsus annab negatiivsusele ainult jõudu juurde, ei sünni me keegi siia ilma tundetu tükina ja emotsioonid tahes-tahtmata mõjutavad meid – ka negatiivsed. Mingit väljalülitamisnuppu justkui pole. Mis on aidanud Marjul sellega toime tulla? "Mind aitab huumor, eriti meeldib must huumor," õhkab Marjust optimismi. Halamisoskus läks temast kauge kaarega mööda.

Päevad ei ole siiski vennad ja eks Marjulgi on tulnud silmitsi seista mitte nii kergete päevadega. Neid on aga tema sõnul aidanud kõige paremini mööda saata just head päevad ja emotsioonid. Marju meenutab seepeale paaril korral keemiaravi ajal tabanud nõrkushetki. "Sel hetkel, kui sa ei jaksa enda keha liigutada. Lamad voodis ja ei jaksa tõusta. Teised naudivad päikest ja ujuvad merevees," meenutab ta abituse ja nõrkuse tunnet. "Oli ka hommikuid, kui vaatasin enda peegelpilti ja ei tundnud ennast ära. Hall ja väsinud." Just sellistel hetkedel tundis Marju, kui oluline on nii oma kaaslase kui ka sõprade tugi. Sellest üksi aga ei piisanud – tuli olla ka iseenda suurim motivaator. Endale pidevalt sisendada, et see läheb üle. "Kui olemine oli parem, nautisin elu täiel rinnal. Käisin sõbraga tantsimas, ujumas, lugesin, tegelesin enda kollektsiooniga," muljetab Marju, et kuna oli suvi, sai enamik nädalalõppe veedetud oma parima sõbrannaga Võsul. "Pärast iga läbitud keemiat tegime koos midagi põnevat."

Kõige hullemad mõtted ja doktor Google’id on Marju seega endast võimalikult kaugele hoidnud. "Kord guugeldades tekkis küll masendus, kuna leidsin ainult kõige raskemad lood," meenutab ta, et pärast seda otsustas ka kohe, et edaspidi loeb Google’ist ainult teaduslikku kirjandust. Kindlasti aga mitte teiste läbielamisi või kommentaare. "Otsustasin infot saada vaid arsti käest, sest kõigi ravi ja raviplaan on erinev. Pigem loen raamatuid." Seepeale meenubki Marjule üks mõttelõiguke Vahur Kersna raamatust: "Elu mõte – elada kirega ja endast kõik andes, et lõpuks saaks öelda: olen teinud kõik, mida sain teha, ja pole raisanud oma elu, sest ma tean, et ei ela igavesti. Elu on lühike, ainult sünnist surmani ja mitte sekunditki rohkem!"

"Olen ikka ehtne Kingpool – nii väljanägemiselt kui ka olemuselt."

Kehastumine krapsaka Kingpoole rolli

Marju positiivsus pole võõras tema kolleegidelegi. Ehk on just see põhjus, miks kehastab ta seekordsel Aqva Naksitrallide-teemalisel jõulukaardil krapsakat ja lõbusat, aga ühtaegu tundelist ja suuremeelset Kingpooli. Tegelast, keda silme ette manades meenub esimesena just tema kiilaspea, aga kellest õhkab just samasugust positiivsust nagu Marjustki. Kes meist siis ei mäletaks Kingpoole maha lõigatud kingaotsi – et oleks hea lahe varbaid

naise tohutu suureks kujunenud pearättide kogu. "Kõige vähem muretsesin selle diagnoosiga siiski juuste pärast," tõdeb ta veendumusega. "Kõige suurem mure oli hoopis, et mul ei olnud võhma. Kui varem jooksin 10 kilomeetrit, siis haiguse ajal ei jaksanud paari kilomeetritki joosta. Võhm on ka kadunud. Kõige rohkem igatsen energiat, et taas sportida." Praegu tasapisi kõndimisega algust teinud naine loodab siiski nii pea kui võimalik tagasi spordirajal olla. "Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis järgmisel aastal jooksen vähemalt poolmaratoni," lubab ta suure õhinaga. liigutada? Kust siiski selline idee? "See mõte sündis ühel koosolekul. Kõik minu kolleegid olid mind näinud ainult rätikuga, aga ühele koosolekule otsustasin minna ilma," meenutab Marju tuppa siginenud vaikust, kui ta uksest sisse astus. Ehk oleks vaikus kestnud kauemgi, kui Marju poleks ise üht lõbusat nalja õhku visanud. "Seepeale hakkasid "Kui kõik läheb kõik naljatama. Kui teemaks tuli jõulukaart, andis kolleeg teada, plaanipäraselt, siis et näen välja nagu Kingpool." See kõik viis selleni, et kui paar päeva järgmisel aastal hiljem kutsus tegevjuht Roman jooksen vähemalt Marju jutule, et küsida ääri-veeri, mis oleks, kui selle aasta jõulupoolmaratoni." kaart tulekski Naksitrallidest, oli Marju kohe vahva ideega päri. "Olengi ikka ehtne Kingpool – nii väljanägemiselt kui ka olemuselt." Sageli on siiski naiste jaoks üks suur stressiallikas just see Kingpoolele omane kiilanev pea. Marju ei tee saladust, et eks temalgi ole tulnud vahel oma pikki juukseid igatseda. Lohutust on ta leidnud mõttest, et juuksed kasvavad tagasi ju ainult veel tugevamana ja tervemana. Samuti on kiilaspea andnud võimaluse uusi stiile katsetada. Olgu selle tõestuseks kasvõi

Enesearmastuse võtmeks sisemine ilu

"Meie, naised, pühendume siiski liialt välisele ilule," õpetab Marju, et ennast tuleb armastada mitte ainult kena välimuse, vaid enda isiksuse pärast. "Peaksime just rohkem sisemist ilu kasvatama – uusi teadmisi omandades, uusi oskusi õppides, lugedes, teisi inimesi väärtustades, looduses aega veetes. Me ju kõik vananeme ja meie välimus muutub – juuksed hõrenevad, nahk vajub. Kui me oleme kogu oma nooruse ainult välisele ilule pühendanud, võib olla vanemas eas üsna raske ennast armastada."

Veel valutab Marju südant selle pärast, et talle tundub, et noored naised ei pööra oma tervise kontrollimisele piisavalt tähelepanu. "Nagu ka mina seda ei teinud. Mõtleme ju, et olen nii noor, minuga seda ei juhtu," teab Marju omast kogemusest. Siiski soovitab ta kõigil üle 20 aasta vanustel naistel kord kuus ise oma rindu kontrollida. Jälgida, kas rinnas leidub mingeid tükke või moodustisi. "Kui on kahtlusi, tuleb ikkagi kohe helistada perearstile," teab ta nüüd.

Nii nagu ei tasu tähelepanuta jätta regulaarset tervisekontrolli, ei maksa Marju sõnul ka oma unistusi ja ideid muudkui edasi lükata. "Mina kipun ka kõiki unistusi ja ideid edasi lükkama. Mõistan, et ühel hetkel ei ole enam kuhugi lükata. Tegutseda tuleb kohe. Unistused tuleb ellu viia," utsitab ta teisi tagant. "Ka ei ole mõtet muretseda pisiasjade pärast. Asjade pärast, mida muuta ei saa." Marju, kes usub, et sõnadel ja tegudel on suur jõud, soovitab nii palju kui võimalik vältida negatiivsust ja halbu sõnu. Ta innustab kõiki leidma igas päevas midagi head ja naeratama nii palju, kui ainult jaksu on. Millest aga supernaine praegu ise unistab? "Unistan, et minu energia taastub ja saan taas hommikuni tantsida. Unistan, et palju põnevat oleks veel tulemas. Mul on väga palju ideid – soovin, et jõuan need kõik teostada," loetleb ta ja jätkab siis: "Soovin ka südamest naerda. Soovin, et meie kõikide elus läheb alates tänasest paremini. Soovin, et inimesed hoiaksid iseennast ja teineteist."

Surgiva naturaalne mineraalvesi on pärit Itaaliast, Trentino piirkonnast, Adamello Brenta looduspargist, mis asub 1134 m kõrgusel merepinnast.

Kerge iseloomuga vesi, millel on vähene mineraalide sisaldus ja madal nitraadi sisaldus

Surgiva vesi on väga neutraalse maitsega ja ei muuda serveeritava toidu ega teiste jookide maitset.