Pamela Maran: raskused lükkavad su suunda, kuhu sa peaksid minema

Pamela Maran:

raskused lükkavad su suunda, kuhu sa peaksid minema

Pamela Maran on lugejale tuttav eelkõige raamatute "Eesti vanaemade lood ja salatarkused" ning "Eesti vanaisade lood ja salatarkused" autorina. Need on hinge minevad ja mahukad raamatud. Ometi ei ole Pamela end kunagi nimetanud kirjanikuks. Ta ei ole end kunagi nimetanud ka joogaõpetajaks, kuigi on joogat õpetanud nii Eestis kui ka välisriikides.

TEKST: EINAR ELLERMAA FOTOD: SERGEI ZJUGANOV

Google ütleb, et Pamela Maran on kirjanik, joogaõpetaja ja ettevõtja. Pamela ütleb, et ta ei ole ei kirjanik, joogaõpetaja ega ettevõtja, vaid need tiitlid on talle omistanud meediainimesed.

Tundub, et Pamela on jõudnud 32 eluaasta jooksul teha ja kogeda nii palju, et mõnel tuleb enne pensioniaeg kätte, kui sama palju jõuab. Samas ei ole ta kunagi planeerinud, kuhu peaks elus välja jõudma või mida järgmiseks tegema.

Pamela töötas Ajakirjade Kirjastuse ajakirja Tervis Pluss toimetajana ja tal polnud plaani seda tööd jätta. Kirjastuses läks eelmise kriisi ajal õhkkond kehvaks. Pamela palka oli kaks korda vähendatud ja 2013. aasta suvel käis ta kirjastuse juhi jutul, et kui palka tagasi ei saa, äkki saaks mingit lisatööd. Juht ütles, et turunduses on üks koht vaba, aga sellest tööst ei tea sa mitte midagi.

Pamela ütleb praegu muiates, et kandideeris siis nii-öelda nalja pärast AQVA Spa turundusspetsialistiks ja kutsutigi 2013. augustis tööle. AQVAs asutas ta ajakirja, millest te seda lugu praegu loete. Kui esimene ajakiri 2014. aasta lõpus ilmus, saatis ta selle ka kirjastuse juhile tänusõnadega, et too aitas tal elus edasi liikuda. "Kui ta oleks olnud selline sussu-mussu ja ma oleks oma vana palga tagasi saanud, võib-olla istuksin siiamaani seal. Olen tänulik raskustele, sest tavaliselt need lükkavad su suunda, kuhu sa peaksid minema. Kui sul ei ole kontakti oma sisemise häälega, mida sa peaksid elus tegema, siis hakkab elu sind ise lükkama – saadab teele ebameeldivaid inimesi või raskeid olukordi, et läheksid sinna, kuhu tegelikult pididki suunduma."

Pamelale meeldis turundustöö. Ka AQVA oma ajakiri oli tema idee.

Pamela meenutab ajakirja tegemist nii: "Esialgu oli keeruline üksi tervet ajakirja kokku panna, kuid kogu AQVA tiim toetas ja see oli minu jaoks suur tugi. Risk oli igal juhul – kas tuleb piisavalt hea ja kas ka VAJALIK. Tegin maksimaalselt oma jõuga, et hoida kulud minimaalsed. Küll tähendas see toidupiltide ja

kaanefoto tegemist, vajalike abiliste palkamist, üleüldist koordineerimist, kõikide lugude kirjutamist jne. Tööd oli meeletult, aga samas tegin seda suure uhkustundega, et mind usaldati. Viimastel päevadel istusin öösiti üleval, sest kujundaja Eli elab Austraalias ja pidime leidma kõige sobilikuma aja, mil tema töö kõrvalt oli võimalus pisivigu siluda. Lõpuks ei osanud keegi täpselt midagi oodata, aga mul on siiani meeles, kuidas AQVA müügijuht Tiina, kes pole just suur kiitja, ütles, et ta ei osanud nii ilusat tulemust oodata. See tähendas mulle väga palju ja on siiani soojusega meeles."

AQVA juht Roman Kusma mäletab, et Pamela töötas uskumatu pühendumusega. Ta oli küll töötanud ajakirjas, aga otsast lõpuni ajakirja valmis polnud ta teinud, ometi sai kohe hakkama. Absoluutselt kõik, mis ajakirjas ilmus, tegi Pamela, välja arvatud kujundus. Idee, et spaal võiks olla lugemisajakiri, oli juba niigi julge, aga Pamela leppis lood kokku, ise kirjutas ja ise tegi fotod. Roman Kusma mäletab samuti seda, et mitu ööd järjest suhtles Pamela kujundaja Eliga, et kõik oleks perfektne. Pamelal on Kusma sõnul meeletult ideid ja tohutu töövõime, kusjuures ta teeb kõiki asju nii, et kuskil ei kuuluta, kui palju ta töötab. "Ta lihtsalt võtab ette ja teeb ära. Seejuures ta ei kurtnud siin mitte kunagi, et palju tööd on, ja ta ei hilinenud mitte kunagi. Kõik sai tehtud õigeks ajaks ja väga perfektselt. Nägin, et see on tema jaoks väga tähtis kõik asjad õigeks ajaks ära teha ja oma lubadusi pidada. Tal on tugev vastutustunne."

Roman Kusma nimetab Pamelat ka keelehoidjaks, kes spaas töötades otsis järjekindlalt kõigile võõrapärastele sõnadele eesti vasted. Näiteks kui mõne toidu nimetus pulbitses keerulistest võõrkeelsetest sõnadest, millest paljud aru ei saanud, siis Pamela muutis nimed eestikeelseks.

Kusma meenutab veel ühte seika Pamelaga seoses. AQVAs küll toimusid jõulupeod, aga ühel aastal keegi initsiatiivi ei võtnud ja paistis, et pidu jääb ära. "Pamela küsis minu käest, kas pidu ei tulegi. Ma ütlesin, et kellelgi pole aega sellega tegelda. Pamela ütles, et teeb ära. Tegi korraliku stsenaariumi ja korraldaski praktiliselt üksi huvitava peo. Meie peod on siiani jätkunud. Kui Pamela poleks sel hetkel asja enda peale võtnud, siis võib-olla oleks see traditsioon kadunud. Jah, ta suudab palju anda. Aga et kuskile ennast puššima minna, nagu tänapäeval öeldakse ja tehakse, seda Pamela ei tee mitte kunagi." 2016. aastal ilmus Pamela esimene kokaraamat "Hullult head valge suhkruta magustoidud". See raamat müüs hästi ja õpetas ühtlasi, kuidas raamatu tegemine käib ja milline on raamatuturg. Aasta hiljem avaldas ta teise kokaraamatu "Hullult head valge suhkruta legendid" legendaarsetest magustoitudest tervislikumal kujul.

Jätame Pamela praegu AQVAsse tööle ja läheme jooga juurde. Pamela ütleb, et hakkas joogat praktiseerima juba 11-aastaselt, aga vaimne pool, mis tegelikult on jooga olemus, tuli aastaid hiljem. "Inimesed teevad joogat sageli nagu fitnessi või mati peal võimlemist. Jooga tähendab, et sa ühendad oma teadmised teadmisega kõiksusest, et olla kontaktis loomuliku vooga. Sinust peaks saama nagu lill – kui hommikul päike tõuseb, siis avad ennast, kui õhtul päike loojub, siis sulged oma kroonlehed ehk elad loomulikus rütmis."

Pamela on õppinud joogat Indias, Tais ja paljudel koolitustel meile lähemal. Ta tegi joogakoolitusi ja joogalaagreid üle maailma. Viimane laager oli selle aasta jaanuaris Indias, kuni viirus tegevuse pausile pani. Pamelat selline asjade käik ei kurvastanud.

"Minu jaoks on jooga läinud liiga kaugele algsest õpetusest. Sellest on saanud paljuski retuusi- ja joogamatiäri, kus vaimne pool on tagaplaanil, ning see on minu jaoks võõras. Ma tahan joogat õpetada küll, aga ideaalne oleks nii, et lähen külla kohale ja inimesed tulevad sinna vabatahtlike annetustega, aga tulla saavad ka need, kel ei ole raha. Ma ei taha neid õpetusi edasi anda ärilise projektina."

Pamelal olid Rakveres ja Tallinnas joogastuudiod, mis ta 2020. aastal sulges. Ta nägi, et paljudel õpetajatelgi pole kontakti jooga vaimse õpetusega, nad teevad oma tööd raha pärast ja sellepärast, et see on nii-öelda äge. "Jooga eesmärk ei ole pakkuda midagi ägedat, vaid ühendumist, et sa saaksid aru, kuidas elu toimib. Jooga on meeleseisund, milles sa oled ühenduses kõiksusega. Minu jaoks on ka jõusaalis käimine jooga, kui ma tunnetan oma keha ja harjutusi. Joogat võib teha kududes või autoga sõites. Enamik joogatajaid ei tee tegelikult joogat, vaid võimlevad matil, ja paljud, kes oma arust ei tee joogat, on tegelikult kõiksusega ühenduses. Kui sul puuduvad igasugused mõtted ja hinnangud ning sa oled ainult hetkes, siis sa teed tegelikult joogat. Sa lepid endaga, oma puudustega ja sellega, et mingi osaga endast ei suuda sa rahu sõlmida. Igas inimeses on jumalik pool ja sitapea pool. Jooga tähendab, et sa embad mõlemaid pooli. Siis sa saad aru, et neil pooltel ei ole vahet, sest neist moodustub tervik, kus on koos headus ja kurjus. Ei saa ju lõigata münti pooleks ja arvata, et mündil enam tagumist poolt ei ole. Kui hakkad nägema münti tervikuna ja saad aru, et tagumine pool ei kao ära, siis oled liikunud joogasse."

Küsin, kui kaua niisuguse tunnetuseni jõudmine aega võttis. Pamela naerab ja ütleb, et 32 aastat. Pluss eelmised elud.

AQVA töö pärast kolis Viljandimaal sündinud ja Järvamaal kasvanud Pamela elama Rakverre. Rakveres on ta elanud seitse aastat, aga kui küsitakse, kas ta teab seda inimest või tänavat, siis ta pigem ei tea. Pamela selgitab, et kuna ta on introvertne tüüp, ei sotsialiseeru ega käi üritustel, siis pole ju vahet, kus elada. Tunnistab, et talle meeldib vaikne Hiiumaa. Ja kui praegu kolmandas klassis käiv tütar oma elu peale läheb, siis võib-olla suundub Pamela elama Hiiumaale.

Pamela tegi AQVAs turundustööd kolm aastat ja peab seda aega väga põnevaks. 2017. aasta jaanuaris jättis ta selle töö. "AQVA juht Roman Kusma ütles mulle, et kui ma ise ära ei lähe, siis ta peab mu minema ajama, sest mul on kontoritöö jaoks liiga palju talenti. Roman aitas mul ka oma ettevõtte teha, sest seadused ja numbrid on minu jaoks väga kauge teema."

Pamela turvavõrguks oli võimalus teha oma ettevõttega AQVA turundustööd edasi, aga peagi pöördus tema poole Estraveli juht Aivo Takis ja soovis samas mahus ajakirja nagu AQVA-l. Nende ajakiri Estraveller oli aastaid ilmunud, aga nad ei olnud sellega enam rahul. Uue kontseptsiooniga kaks korda aastas ilmuvat ajakirja tegi Pamela kuni 2020. aasta kevade eriolukorrani.

Viimased kolm aastat on Pamela teinud tõeliselt suuri asju. Kaks aastat tagasi ilmunud vanaemade raamat ja hiljuti ilmunud vanaisade raamat on hiiglaslikud teosed nii sisu kui ka vormi poolest. Liigutavad, puudutavad. Ja paksud nagu entsüklopeediad. ""Eesti vanaemade lood ja salatarkused" sündis, kuna mu vanaema oli mulle kallis ja ma tahtsin tema armastust edasi kanda. Eesti 100. aastapäevaga seoses tekkis plaan selle põlvkonna lugusid säilitada ja intervjueerida 100 vanaema. Otsisin vanaemasid igast maakonnast. Enne vestlust ei tundnud ma neist kedagi. See oli kohutavalt suur töö. Alustasin 2017. aasta oktoobris ja aasta hiljem läks raamat trükki. Tegin raamatuesitlusi üle Eesti ja ikka küsiti, kas vanaisade raamat ka tuleb. Viilisin vastusest kõrvale, sest ei suutnud kohe teist nii mahukat tööd ette võtta. 2019. aasta veebruaris käisin Tallinna TVs Hannes Võrno saates ja ta sisuliselt pressis mult välja vastuse, et tuleb ka vanaisade raamat. Olin kuradi vihane, kui selle jaa olin öelnud. Ma elan emotsionaalselt väga läbi, mida inimesed mulle räägivad, ja ma ei olnud taastunud vanaemade lugudest. Aga kui ma midagi luban, siis pean selle ära tegema. Võtsin endale ka abilise, kes suhtles telefoni teel ja leppis kohtumisi kokku. Eelmise aasta kevadest selle aasta sügiseni töötasin vanaisadega. Vanaisad on sageli rohkem läbi elanud, Vene sõjavägi, vangilaagrid jne, nad räägivad rohkem ja neid on raamatus 66, mitte 100.

Kolm viimast suve ei ole ma teadnud, mis õues toimub. 2018. aasta suvel oli kuuldavasti kuumalaine. Nägin läbi akna, kuidas inimesed liikusid rätikute ja bikiinidega. Mina istusin toas, kirjutasin ja puhur töötas. Eelmisel suvel käisin vanaisade juures, sel suvel veel ja lisaks kirjutasin."

Vanaisade raamatut kirjutades tegi üldiselt plaanivaba Pamela plaani: kui see valmis saab, siis peab jääma mingi auk, kus ta ei tee mitte midagi. "Ma tahan nüüd saada lilleks, et aru saada, kuhupoole ma pean oma kroonlehed avama ja kuidas edasi minema. Praegu ootan, mis järgmisena ette tuleb."

Pärast kolme aastat vanaemade ja vanaisade maailmas ütleb Pamela, et ei suuda sõnadesse panna, mida need kolm aastat temas on muutnud. "Tean, ma ei ole kindlasti enam see, kes ma olin enne. Oli uskumatuid kohtumisi. Mõnegi inimese kohta mõtled, et ta ei saa ju olemas olla, ta on kohutavad asjad üle elanud, kõigile pealekaebajatele ja piinajatele andestanud ning ikka elurõõmus. Jõuame jälle jooga mõtteviisi juurde. Mõni käib seda ühendust otsimas Indias, aga ei leia. Teine ei otsi, aga saab Vorkuta vangilaagrist. Elu ise otsustab. Seetõttu ongi targem lihtsalt lubada elul juhtuda."

Sisukalt veedetud aeg