Ema Tiina Mälbergi ja poeg Karl Robert Saaremäe ühine tee (elu)teatris

Rakvere Teatri näitleja Tiina Mälberg ja tema poeg, vabakutseline näitleja Karl Robert Saaremäe astuvad sama teed. Näitlejaks olemisest on neil üsna samasugune nägemus, kuigi ühel juba ligi kolmkümmend, teisel vaid kolm-neli aastat professionaalset lavakogemust.

TEKST: MARTIN HANSON FOTOD: SERGEI ZJUGANOV

Tiina on oma tänases koduteatris teinud peaaegu 70 lavarolli, millele lisaks astunud üles ka teles ja filmides, kõige tuntumalt Kadri Kõusaare filmi "Ema" peategelasena. Robertil on rolle veel vähe "vöö vahele" kogunenud, kuid ette on siiski näidata juba nii mõndagi: säravaimana roll Joosep Tootsi poja Oskarina eelmisel aastal linastunud mängufilmis "Talve", samuti saab teda varsti näha kodumaise bestselleri põhjal vändatud "Apteeker Melchiori" filmiversioonis.

Kuna "ajad" on kummalised, siis ei ole mõtet ka juttu kahe näitlejaga hoida kinni "tavalise" persooniloo kirjutamise reeglites. Sellest, miks ja kuidas Tiina 80ndate lõpus teatrikooli ning siis teatrisse sattus, on kirjutatud küllalt, kordama seda uuesti ei hakka. Põhjuseid, miks Robert teatrisse suundus, jätkamaks peretraditsioone (Roberti isa on näitleja Üllar Saaremäe), ei ole ka vaja kaugelt otsida.

Olemegi niisiis olukorras, kus saame rohkem süüvida hoopis inimeseks olemise saladustesse. Just sellest võtmes kolmepoolne vestlus Tiina ja Robertiga ka toimus. Lisaks sellele, et teemad on hingelisemad, siis ka kohtumine ise toimub praeguste reegli kohaselt, virtuaalselt. Vähemalt poolvirtuaalselt: Tiinaga kohtusin turvaliselt Rakveres, kust Roberti püüdsime kinni Skype’i kaudu.

Kohtumised virtuaalmaailma kaudu

Olgugi et praegu oleme sunnitud pigem suhtlema üksteisega virtuaalsete kanalite kaudu, siis juba väga

pikka aega on paljude jaoks selline pealiskaudne infovahetus olnud põhiliseks viisiks teist inimest kõnetada. Mõlemad näitlejad vaatavad sellest tulenevate muutuste suunas skepsisega. Peamiselt, kuna sõnumikanalites ei suuda keegi väljendada ennast 100% nii, nagu see plaanitud oli. "Me loome endale millestki või kellestki tihti pildi vaid selle põhjal, mida me oleme kuulnud ja näinud ning enamasti ei lähe need kaks pilti – reaalsus ja sinu enda loodud luul – kokku. See aga ongi inimeste ja olukordade puhul nii vaimustav, et nad pakuvad alati üllatusi. Mulle tundub, et me peaksime inimestena pigem lõpetama selle eeldamise. Need suhtlemised on küll kiiremad, kuid on ka poolikud, pealiskaudsed. Tegelikult tahaks ikkagi kohtuda inimestega ja neid näost näkku kõnetada," mainib Robert. "Minu soovitus oleks inimestel tänases olukorras pöörduda rohkem kultuuri poole, kitsamalt kirjanduse poole. Me ei oska enam kasutada sõnu, me ei tunne keelt ega oska kirjutada. Lisaks on palju muutunud ka sõnade tähendused. Näitlejana me kasutame pidevalt sõnu ja otsime seda õiget, õigele emotsioonile vastavat sõna. Minul on näiteks väga raske luua kiireid suhtlemisi virtuaalkanalite kaudu, eriti inimestega, keda ma ei tunne. Mul jääb palju mõistmata, mida teisel pool mõeldakse ja kuidas, kas mind üldse mõistetakse. Kui oskame end aga lopsakamalt väljendada, väldime pingeid neis suhtlemistes, kus nii-öelda tõlkes asjad kaduma kipuvad minema," räägib Tiina. Nii on võimalik hoida korras ka oma vaimne tervis ja olla tasakaalukam kogu elus.

Robert lisab teiselt poolt arvutiekraani, et veel üks mure selles tänapäevases suhtlemises on tohutu kiirus. Eriti kiirus, mida oodatakse kirjadele ja sõnumitele vastamisel. Eeldatakse, et neile peab vastama kohe – kui vastust ei tule, küsitakse, miks vastust ei tule. "Soovitan lugeda Rootsi käitumisteadlase Thomas Eriksoni raamatut "Idioodid minu ümber", mis arutabki seda, kuidas inimesed, kes kõik on täiesti erinevad, eeldavad – jälle eeldavad –, et teised on samasugused kui tema ise: samade mõtete, tunnete, käitumiste, harjumuste ja kõige muuga. Ning see eeldus tekitabki palju möödarääkimisi," mainib Tiina.

Teatrielu kriisiaja oludes

Kiire elu ja tempoka suhtlemise ajastul võiks just teater ju olla siis see koht, kuhu tullakse korraks "jalga sirgu" laskma, oma käiku aeglustama. Seda, mitte üldse selles vinklis, et teater on hea ja pime koht, kus väikene uinak teha. Ikka selles mõttes, et teater tegelebki inimesega, tema olemusega. Peamiselt sellega, mida me ise oma elus iseendaga kas ei julge, ei viitsi või ei oska teha: õppida ennast tundma? "Eks teatrile ole ka neid väljaspoolseid surveid palju: peaksime arvestama sellega, et inimestel on kiire ja ei ole aega 2–3 tundi teatris istuda. Me arvestamegi. Kui usaldatakse meile oma väärtuslikku aega, siis me ei kuritarvita seda, vaid pakume vastu parimat. Siiski on otsustus ja vastutus ikka inimesel, tulgu, kui soovib, tema ju ostab pileti, valib loo. Ma ei arva, et me peaksime vaatajat kuidagi eriliselt meelitama, pigem peaksime olema tema suhtes ausad ja nõudlikud. Erinevatel aegadel on vaja erinevaid emotsioone: vahel on vaja unustust, vahel uut mõttesuunda, vahel kaasamõtlemist, vahel aga lihtsalt naerda," ütleb Tiina ja lisab, et tema on alati proovinud teha teraapilist teatrit, mis annaks inimesele rohkem, kui nõuaks.

Robert nõustub, kuid lisab, et teatrisse tulles või etendust valides peaks laskma lahti juba mitu korda mainitud eeldustest ja pildist, mis see teater on. "Minu meelest tuleks unustada ära, et teater on vaid see nelja seina vahel tehtav näitemäng. Seda ikka tehakse, seda on vaja ja seda tehakse väga hästi, siis võiks teatrit vaadata ja hinnata laiemalt," räägib noor näitleja.

Miks Robert seda ütleb, on tingitud asjaolust, et tihti ei osata publiku ja vahel ka kolleegide, teatriruumi terviku poolt hinnata näiteks noorte näitlejate katsetusi. Praegusel ajal mängib Robert uues Paide

Teatri etenduses, Peeter Volkonski lavastatud nägemuses maailmakuulsast Georges Bizet’ ooperist "Carmen". Seda olukorras, kus trupis ei ole ühtegi professionaalset ooperilauljat või ka laia ooperikogemusega näitlejat. "Ma olen ju näinud nüüd kulisside tagant, kui palju erinevate etenduste puhul materjaliga tööd tehakse, kui palju läheb sellesse tööd, et saaks lavale võimalikult võimsa tulemuse. Me oleme Paides ka kui tsirkusetrupp, kellel on näod valgeks võõbatud ja kes kõik on kui akrobaadid, päriselt ei ole ka. Mängimas ooperit, mida päriselt teha ka ei oska. Meie esteetika on pigem ülemängimine, ooperlik nägemus, kuhu me toome siis juurde viimases etenduses ka inimestevahelised suhted," räägib Robert ja lisab, et ka publik võiks teatris truppi rohkem usaldada ja mõista, et lavastus ei ole kuulutamas täielikku, lõplikku tõde, vaid etendab oma nägemust millestki. "Publik võiks rohkem anduda sellele konkreetsele dialoogile, mis saalis toimub – dialoogile siis nii laval kui ka trupi ja publiku vahel. Sellel dialoogil on oluline roll meie kõigi kasvamisel, maailma mõistmisel," lisab noor näitleja filosoofilise mõtte.

Tiina aga lisab, et ei ole vaja kohe mõelda, et noored lörtsivad kuulsat ja klassikalist materjali. Peabki andma võimaluse katsetada, eksida, aga ka õnnestuda. Tiinal omal on praegu Rakvere Teatris käsil roll muidu pigem filmirežissöörina tuntud Veiko Õunpuu lavastuses "Tants" (toetub August Strindbergi tuntud näidendile "Surmatants"). "Meie peamine idee on mõtestada seda konkreetset teksti nii, et selle aktuaalsus ilmneks ka täna. Me teame, kuidas seda teha, kuid me ei saa kuidagi nõuda, kuidas sellest saalis aru peaks saama. Siin on igal vaatajal oma vaba voli otsustada, mida välja loeb ja mida eirab. Etendus toimub siin ja praegu, need mõtted ja pildid, mis ma koos trupi ja lavastajaga sinna proovisaalis sisse panime, sünnivad igal õhtul ainukordselt uuesti," ütleb Tiina.

Puhkamise kunst

Robert on vabakutseline ja on selle valikuga rahul. Tiina on aga pärast kuut aastat Viljandi Ugalas nüüd varsti juba veerand sajandit olnud tegev Rakvere Teatris. Tiina on oma aja ja ruumi suhtes väga tähelepanelik ehk ei lase end liigsetest tegevustest koormata. "Täna tehakse korraga liiga palju, aetakse taga iga eurot, igat väljakutset ja tööd. Mulle see ei istu, vajan reageerimiseks ja keskendumiseks aega. Paljud põnevad pakkumised tuleb juba plaanis olevate tööde tõttu tagasi lükata. Minu jaoks on tähtis, et kvaliteet ei kannataks. Selleks on tasakaal mulle väga oluline," ütleb Tiina selle peale, kui tema poeg räägib loo, kuidas uue filmi "Apteeker Melchiori" võtete jaoks arvati, et näitleja võiks end kolmeks kuuks vaid nendele pühendada. Robert oli selle peale olnud segaduses, kuna samal ajal olid tal kohustused veel mitmes linnas ja mitmes projektis. "Me ei oska tegelikult keegi õigesti puhata. Kui puhkusele minnakse, siis tehakse kalender nii tihedaks, et puhkuselt tulles ollakse veel kordades väsinum. Mulle meeldib iseenesest käia kultuuri- ja linnareisidel, kuid tihti avastan, et ma ei lasknud sellel kohal endaga rääkida ja puhastuda muudest mõtetest. Ma ei lasknud end selle uue paiga võludel puudutada, sest tegelesin kogu reisi ikka ainult iseendaga," räägib Robert ja lisab, et tema ei tunne, et saaks Eestis puhata – Eestis Robert töötab, puhkab aga siis, kui on kuskile minek.

Kui on ikka väsimus ja vajadus puhata, siis võiks seda endale lubada ning lihtsalt magada, leiab Tiina. "Hirmuta, et midagi jääb tegemata, millestki jääme ilma. Ei ole vaja kuhugi kaugele isegi lennata. Minge lihtsalt mere äärde, metsa või rabasse jalutama. Ei ole mõtet ennast ribadeks tõmmata, pole vahet, kas oled 50- või 28aastane," viitab Tiina nii enda kui ka oma poja vanusele.

Mõlemad näitlejad aga leiavad, et on üks hea koht, kus saab argijamadest ja pingetest puhata ning see koht on hubane kodu: ühel Viljandis ja teisel Rakveres.