Meigo reis ümber maailma

Kes meist poleks mänginud lauamängu "Reis ümber maailma"? Nii vast ka Lihulast pärit mees Meigo Märk, kes on toonud nüüd legendaarse mängu pärisellu. Selle vahega, et mängulauaks on ei miski muu kui elusuuruses maailmakaart ning igal mänguruudul ootab ees uus põnev sihtkoht. 2014. aastal Laagri külje alt startinud rändur on finiširuudule jõudnud siis, kui jalutatud on planeedi ekvatoriaalne ümbermõõt – 40 075 km. Kus on ta aga praegu? 22 riiki, 22 000 kilomeetrit ja 24 kulunud jalanõupaari hiljem.

TEKST: RIINA PALMISTE FOTOD: ERAKOGU

Meigo saadab ajakirja lugejaile oma mõtted ja tervitused Vietnamist Thaí Bìnhi provintsist. Läbitud on pool teed, teist sama palju on veel minna. Kuna meid temaga lahutab kaunis pikk ajavahe, satun kogemata kirjutama vaat et uneajalgi. Aga kui saadan Meigole tervitused sinna kaugele, saan vastu hoopis üdini lõbusa vastuse: "Ma ei ole üldse kaugel. Eesti ja Vietnami vahel on ainult kaks riiki – Venemaa ja Hiina. Täiesti jalutamise kaugusel." Täpselt sellist positiivset energiat kiirgab Meigost juba esimesest sõnavahetusest peale. Mis seal salata – inimeses, kes tuleb lagedale sellise heas mõttes hullumeelse ideega, ei ole vast negatiivsele energiale tõesti palju ruumi."

Kuidas see kõik aga alguse sai? Miks otsustas Meigo pakkida oma seitse asja ja minna maailma rändama? Mitte lennukiga, mitte matkabussiga, vaid puhtehtsal kondimootoril ... "See idee tekkis väga äkki," meenutab Meigo, et peas idanema hakanud uitmõtte ja teeleasumise vahele ei jäänud pikka vaagimist ega aeganõudvaid nõupidamisi lähedastega. Vastupidi, sellest kasvas ruttu välja suur kinnisidee ja unistus. "Tundsin, et ma tõesti pean seda tegema – vähemalt alustama. Ka kõik minu elus lükkas mind kuidagi väga loomulikult selles suunas." Kuna Meigo on suur fotograafiahuviline, kellel on silma nii pildi- kui ka videomaterjali ülesvõtmiseks, oli kohe plaanis ka oma seiklused jäädvustada. Taskus kaheksa eurot, pakkusid kõhutäidet kevadised hapuoblikad

Kui mees 2014. aastal Laagri bussipeatusest teele asus, oli tal taskus ja pangakaardil kokku ei sugugi rohkem ega vähem kui kaheksa eurot. "Kuid mul oli Eestis oma maja, mille olin just välja üürinud ning ootasin esimest üüriraha, mille saabudes muutus rännak juba natuke kergemaks," meenutab ta. Pealegi on ju teada-tuntud tõde, et keerulistes oludes ei ole meie leidlikkusel piire. "Selle kaheksa euro eest ostsin mõned leivad. Veepudeleid täitsin pumpkaevudest ja bensiinijaamades. Kuid ma korjasin ja pesin ka mitmete kottide kaupa tee ääres kasvavaid kevadisi hapuoblikaid."

Vaevalt oli Meigo Riiga jõudnud, kui temast kirjutati esimest korda Eesti meedias. "Pärast seda saatsid mitmed inimesed mulle sõnumeid ja küsisid, kuidas seda ettevõtmist toetada saab," meenutab ta. Kaasa aitas muidugi ka see, et enamik öid – Meigo peetud statistika ütleb, et neid oli isegi üle 650 – ööbis ta üksinda telgis ega pidanud majutuse eest tasuma. "Ühe aasta kõik kulud olid mul keskmiselt 3000–3600 eurot aastas."

Kutsuti ööbima rohkem kui 220 koju

Kõige erilisemaks kogemuseks kogu rännaku vältel peab Meigo aga just kohalikes kodudes ööbimist. Pika teekonna jooksul – kokku 22 riigis – kutsuti teda ööbima rohkem kui 220 koju. "Kas te suudate ette kujutada? 220 erinevat perekonda erinevates riikides, väga erinevate kultuuriliste, finantsiliste ja religioossete taustadega. Kodu on ju kõige privaatsem paik – justkui püha paik – ning elada lühidalt kohalikus kodus koos kohaliku perega ja kogeda kohalikku elu n-ö seestpoolt ... see on kindlasti üks kõige erilisemaid kogemusi, mis ühe maailmaränduriga juhtuda võib," muljetab ta.

Väljend "Võttis oma seitse asja ja asus teele" Meigo puhul päris üks ühele siiski paika ei pidanud. Telgi, magamiskoti ja madratsi kõrval said kotti pakitud riided ja hügieenivahendid, aga ka näiteks paar meenekingitust, Eesti lipp ja hiiglaslik, üle kahe meetri laiune maailmakaart. Viimast ei kasutatud mitte navigeerimiseks, vaid sinna oli Meigo joonistanud oma marsruudi, et näidata kohalikele inimestele, kus Eesti asub. "Üle 90 protsendi inimestest, kellega rääkisin, ei olnud Eestist midagi kuulnud," ei tee ta saladust. Siiski võib arvata, et oma loo jagamine sellisel kujul aitas siiski kuigivõrd kaasa, miks abistas teda teekonnal enam kui 2200 inimest ja miks avanesid Meigole rohkem kui 220 kodu uksed.

Muidugi on tulnud kaasa pakitud varustus teel pea täies mahus välja vahetada – isegi templeid täis pass. Jalanõusid muidugi tublisti rohkemgi kui korra – neid kulus Meigol Vietnami jõudmiseni kokku 24 paari. "Mõned kandsin täiesti räbalateks. Kõige kauem jalutasin ühe paariga üle 1600 kilomeetri," meenutab ta jalavarje, mille taldu kaunistasid juba lõpus suured augud, mida tuli siis isehakanud kingsepana erinevate plasttükkidega kokku lappida. "Mitmel korral kohalikud inimesed ütlesid, et kuule, su jalanõud on väga kulunud. Palun luba mul osta sulle uus paar."

Neljajalgsed reisisellid

Heale vastatakse ikka heaga. Nii nagu on Meigole abikätt ulatatud, on ka mehel endal õnnestunud oma rännakutel palju heategevust teha. Olgu või teel kohatud neljajalgsed sõbrad. "Näiteks Poolas, Slovakkias, Ungaris ja Indoneesias kohtasin tee ääres – väga kaugel inimestest – näljaseid koeri või kasse. Nii ma siis ikka andsin neile juua ja süüa ning haarasin nad endaga kaasa järgmisesse külla või linna, kus proovisin neile leida mõne uue lahke peremehe." Isegi kui kohe ei õnnestunud, prooviti mõned külad või linnad hiljem uuesti, kuni lõpuks õnn naeratas. "Kõige kauem jalutas minuga kaasa Ungari tee äärest leitud noor emane kuldse karvaga koer, kes oli minuga kokku täpselt kümme päeva ning jalutas üle 190 kilomeetri. Sisenesime koos isegi üle piiri Rumeeniasse," meenutab ta üht vahvatest teekaaslastest.

Abikätt on ulatatud mujal ja teistelegi. Peamiselt Aasia suurtes linnades. "Seal ostsin ikka oma rahanatukese eest mõnele tänaval elavale inimesele ühe või mitu söögikorda. Kindlasti muutus nende ja ka minu päev sellest palju helgemaks ja soojemaks. Vietnami pealinnas Hanois on

Meigo rännak numbrites

• 22 000 kilomeetrit on Meigol praeguseks läbitud. • Jalutatud on 22 riigis. • Ööbitud ja elatud on rohkem kui 220 kohalikus kodus. • Rohkem kui 650 ööd on ööbitud üksinda telgis. • Ühe päeva jooksul jalutas keskmiselt 25–35 kilomeetrit. • Ühe päeva jalutamise rekord on 64 km. • Meigot on aidanud rohkem kui 2200 lahket inimest. • Kulunud on 24 paari jalanõusid. • Rännakut alustades oli Meigol taskus 8 eurot. • Ühe aasta kõik reisikulud kokku 3000–3600 eurot aastas. • Eesmärk on läbida ühtekokku 40 075 kilomeetrit ehk Maa ekvatoriaalne ümbermõõt.

üks piirkond, kus on palju kodutuid. Seal jagasin talvel mitu kotti sokke ja kindaid – käed ja jalad ju ikka külmetavad kergemini."

Taaskohtumine emaga ja esmakohtumine naiste poksi maailmameistriga

Olgugi et suur osa teekonnast on läbitud üksi või koerte-kassidega, peab Meigo kõige südantsoojendavamaks kohtumiseks hoopis seda, kui ema Marje tuli koos temaga rändama kokku nelja riiki – Kreekasse, Türki, Nepali ja Vietnami. Igati põnevaks peab ta aga ka kohtumist mitmekordse naiste poksi maailmameistri Mary Komiga ja maailmakuulsa Shillongi kammerkoori liikmetega. "Viimased laulsid personaalselt mulle kolm laulu," muljetab ta.

Kuivõrd on aga väga erinevaid riike läbides tulnud rinda pista tõsiste, ehk isegi eluohtlike katsumustega? "Mitu nädalat jalutasin ja telkisin Türgi lumistes mägedes kuni 17 külmakraadiga. Iraani ja India kõrbealadel jalutasin aga mitmeid nädalaid ka 42kraadises kuumuses," meenutab Meigo. Kergete killast polnud Aasia mussoonvihmade perioodid, kus mitu kuud sadas lakkamatult vihma, mis tähendas, et kõik asjad olid pidevalt läbimärjad. Võõras mure pole otsa lõppenud toidukraamgi. "Laoses läbisin üksinda üht mägidžunglit, milleks kulus planeeritust palju kauem aega ning kolmandal päeval lõppeski kogu kotis olev toit otsa. Siis hakkasin lihtsalt sööma värskeid bambuselehti, millel on tegelikult väga palju kasulikke omadusi." Ja olgugi et satutud on ka väga ohtlikesse piirkondadesse, meenutab Meigo neid praegu ainult põnevusega. "Mõned läbitud piirkonnad olid tõesti kõrgema kriminaalsusega ja kahel korral, Indias ja Myanmaris, organiseeris kohalik omavalitsus minu küsimata mulle väga rohkelt relvastatud eskordi, kes jalutasid või sõitsid minu kannul mitmeid päevi."

Füüsilistest katsumustest märksa keerulisemaks peab Meigo aga hoopis sisemisi. "Just seda, kuidas oma sisemisi negatiivseid emotsioone kontrollida ja neid positiivsetega ületada. Proovisin alati säilitada sellise hoiaku, et kõik väljakutsed ja katsumused on suured abilised, mis aitavad mul muutuda kogenumaks, arukamaks, tugevamaks ja paremaks ning nende kõigi eest tuleks väga tänulik olla."

Armastus ei hüüa tulles

Miks on aga Meigo siis ikkagi praegu, kui läbitud on alles pool teest, Vietnami pidama jäänud? "2016. aasta detsembris – olles jalutanud 19 riigis kokku natuke üle 13 000 kilomeetri – olin jõudnud Vietnami pealinna Hanoisse. Seal kohtusin kohaliku neiu Sâmiga," pajatab Meigo. Kuna neiu oli Meigo pikast jalgsirännakust väga inspireeritud, avaldas ta soovis mehega mõneks päevaks ühineda. "Ma proovisin teda küll maha rahustada ja hirmutada, et pikki distantse jalutada on väga raske nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt – igapäevane eneseületus." Siis tuli aga välja, et neiu on väga tugev ja jooksnud isegi üle mitmekümne maratoni, nii et Meigol ei jäänud muud üle, kui anda Sâmile roheline tuli.

Järgneva ühe aasta jooksul sõitis Sâm Meigoga kohtuma täpselt kümme korda – kaks korda bussiga ja kaheksa korda lennukiga – viide erinevasse riiki. "Koos jalutasime üle 740 kilomeetri. Niimoodi me armusime ja praeguseks on ta minu abikaasa ja meie tütre Maria Mai ema," muljetab Meigo.

Praegu ollaksegi seega üheskoos Vietnamis, aga mitte enam kauaks. Elu tuli küll vahele, aga siiski plaanib Meigo jätkata jalutamist Indoneesias Sumatra saarel täpselt samast punktist, kus tal täitus 20 000 kilomeetrit jalutamist. Seda muidugi siis, kui olukord maailmas on paranenud. "Mina ikka jalutaks ning abikaasa ja tütar sõidaksid samal marsruudil kas mootorratta või väikese matkaautoga kaasa." Sellest on saanud ühine suur perekondlik unistus, mille elluviimist pikisilmi oodatakse. Plaan on endiselt sama – täituma peab planeedi ekvatoriaalne ümbermõõt.

Mis ootab Meigot ja tema perekonda aga siis, kui rännak ühel päeval seljataga? "Kindlasti tahaks olla mõnda aega Eestis ja avastada detailselt kogu Eestimaad. Olla koos pereliikmete, sugulaste ja sõpradega. Võib-olla kirjutada üks raamat," mõtiskleb Meigo ja lisab siis: "Loodetavasti jätkuvad ka uued suuremad maailmarännud."

Sellest, kas Meigol on õnnestunud praeguseks oma teekonda jätkata ja kuhu ta on jõudnud, loe lähemalt Meigo blogist: facebook.com/ thewalkaroundtheworld