Kauge eestlane
Meigo reis
ümber maailma Kes meist poleks mänginud lauamängu "Reis ümber maailma"? Nii vast ka Lihulast pärit mees Meigo Märk, kes on toonud nüüd legendaarse mängu pärisellu. Selle vahega, et mängulauaks on ei miski muu kui elusuuruses maailmakaart ning igal mänguruudul ootab ees uus põnev sihtkoht. 2014. aastal Laagri külje alt startinud rändur on finiširuudule jõudnud siis, kui jalutatud on planeedi ekvatoriaalne ümbermõõt – 40 075 km. Kus on ta aga praegu? 22 riiki, 22 000 kilomeetrit ja 24 kulunud jalanõupaari hiljem. TEKST: RIINA PALMISTE FOTOD: ERAKOGU
M
eigo saadab ajakirja lugejaile oma mõtted ja tervitused Vietnamist Thaí Bìnhi provintsist. Läbitud on pool teed, teist sama palju on veel minna. Kuna meid temaga lahutab kaunis pikk ajavahe, satun kogemata kirjutama vaat et uneajalgi. Aga kui saadan Meigole tervitused sinna kaugele, saan vastu hoopis üdini lõbusa vastuse: "Ma ei ole üldse kaugel. Eesti ja Vietnami vahel on ainult kaks riiki – Venemaa ja Hiina. Täiesti jalutamise kaugusel." Täpselt sellist positiivset energiat kiirgab Meigost juba esimesest sõnavahetusest peale. Mis seal salata – inimeses, kes tuleb lagedale sellise heas mõttes hullumeelse ideega, ei ole vast negatiivsele energiale tõesti palju ruumi."
92
Kuidas see kõik aga alguse sai? Miks otsustas Meigo pakkida oma seitse asja ja minna maailma rändama? Mitte lennukiga, mitte matkabussiga, vaid puhtehtsal kondimootoril ... "See idee tekkis väga äkki," meenutab Meigo, et peas idanema hakanud uitmõtte ja teeleasumise vahele ei jäänud pikka vaagimist ega aeganõudvaid nõupidamisi lähedastega. Vastupidi, sellest kasvas ruttu välja suur kinnisidee ja unistus. "Tundsin, et ma tõesti pean seda tegema – vähemalt alustama. Ka kõik minu elus lükkas mind kuidagi väga loomulikult selles suunas." Kuna Meigo on suur fotograafiahuviline, kellel on silma nii pildi- kui ka videomaterjali ülesvõtmiseks, oli kohe plaanis ka oma seiklused jäädvustada.
Taskus kaheksa eurot, pakkusid kõhutäidet kevadised hapuoblikad
Kui mees 2014. aastal Laagri bussipeatusest teele asus, oli tal taskus ja pangakaardil kokku ei sugugi rohkem ega vähem kui kaheksa eurot. "Kuid mul oli Eestis oma maja, mille olin just välja üürinud ning ootasin esimest üüriraha, mille saabudes muutus rännak juba natuke kergemaks," meenutab ta. Pealegi on ju teada-tuntud tõde, et keerulistes oludes ei ole meie leidlikkusel piire. "Selle kaheksa euro eest ostsin mõned leivad. Veepudeleid täitsin pumpkaevudest ja bensiinijaamades. Kuid ma korjasin ja pesin ka mitmete kottide kaupa tee ääres kasvavaid kevadisi hapuoblikaid."
