Kohalik tegija
Pamela Maran: raskused lükkavad su suunda, kuhu sa peaksid minema
Pamela Maran on lugejale tuttav eelkõige raamatute "Eesti vanaemade lood ja salatarkused" ning "Eesti vanaisade lood ja salatarkused" autorina. Need on hinge minevad ja mahukad raamatud. Ometi ei ole Pamela end kunagi nimetanud kirjanikuks. Ta ei ole end kunagi nimetanud ka joogaõpetajaks, kuigi on joogat õpetanud nii Eestis kui ka välisriikides. TEKST: EINAR ELLERMAA FOTOD: SERGEI ZJUGANOV
G
oogle ütleb, et Pamela Maran on kirjanik, joogaõpetaja ja ettevõtja. Pamela ütleb, et ta ei ole ei kirjanik, joogaõpetaja ega ettevõtja, vaid need tiitlid on talle omistanud meediainimesed. Tundub, et Pamela on jõudnud 32 eluaasta jooksul teha ja kogeda nii palju, et mõnel tuleb enne pensioniaeg kätte, kui sama palju jõuab. Samas ei ole ta kunagi planeerinud, kuhu peaks elus välja jõudma või mida järgmiseks tegema. Pamela töötas Ajakirjade Kirjastuse ajakirja Tervis Pluss toimetajana ja tal polnud plaani seda tööd jätta. Kirjastuses läks eelmise kriisi ajal õhkkond kehvaks. Pamela palka oli kaks korda vähendatud ja 2013. aasta suvel käis ta kirjastuse juhi jutul, et kui palka tagasi ei saa, äkki saaks mingit lisatööd. Juht ütles, et turunduses on üks koht vaba, aga sellest tööst ei tea sa mitte midagi. Pamela ütleb praegu muiates, et kandideeris siis nii-öelda nalja pärast AQVA Spa turundusspetsialistiks ja kutsutigi 2013. augustis tööle. AQVAs asutas ta ajakirja, millest te
104
seda lugu praegu loete. Kui esimene ajakiri 2014. aasta lõpus ilmus, saatis ta selle ka kirjastuse juhile tänusõnadega, et too aitas tal elus edasi liikuda. "Kui ta oleks olnud selline sussu-mussu ja ma oleks oma vana palga tagasi saanud, võib-olla istuksin siiamaani seal. Olen tänulik raskustele, sest tavaliselt need lükkavad su suunda, kuhu sa peaksid minema. Kui sul ei ole kontakti oma sisemise häälega, mida sa peaksid elus tegema, siis hakkab elu sind ise lükkama – saadab teele ebameeldivaid inimesi või raskeid olukordi, et läheksid sinna, kuhu tegelikult pididki suunduma." Pamelale meeldis turundustöö. Ka AQVA oma ajakiri oli tema idee. Pamela meenutab ajakirja tegemist nii: "Esialgu oli keeruline üksi tervet ajakirja kokku panna, kuid kogu AQVA tiim toetas ja see oli minu jaoks suur tugi. Risk oli igal juhul – kas tuleb piisavalt hea ja kas ka VAJALIK. Tegin maksimaalselt oma jõuga, et hoida kulud minimaalsed. Küll tähendas see toidupiltide ja
