Mida me oleme õppinud uues olukorras

Keegi ilmselt ei kahtle selles, et viimased kuud on meile õpetanud palju. Andnud uusi teadmisi, oskusi, õpetanud toimetulekustrateegiaid, korrigeerinud tavapärast käitumismustrit ja muutnud mitmeid seniseid hinnanguid. Põhjuseks mõistagi COVID-19 ja sellega kaasnev praegune elustiili muutus, millega kõik silmitsi seisavad.

Suur osa inimesi, kelle igapäevaellu kuulub uudiste jälgimine, teavad nüüd kindlasti rohkem tervisevaldkonda puudutava kohta: nii viirusega seonduvast kui tervisetöötajate raskest igapäevatööst ning vajadusest seda väärtustada. Ka seda, et paljud teisedki eesliinil töötavad inimesed peavad muretsema päev-päevalt lisaks tööga seonduvale ka iseenda ja koduste nakkusohu pärast. Seoses COVID-19ga on nii mõnigi inimene nüüd õppinud näiteks hügieeni- ja sanitaarvaldkonnast rohkem kui eales varem. Samuti viiruse kohta – kuidas see levib, kui kaua püsib pindadel ja kuidas igapäevatoiminguid tehes nakatusmisoht miinimumini viia.

Uue olukorra ja muutunud elustiiliga kohandumine, valikute ja prioriteetide ümberseadmine võtab oma aja. Paljusid inimesi on tabanud viimastel kuudel töö kaotus ja teadmatus edasise suhtes. Teistel on muutunud töö iseloom. On neid, kelle elu varasemast kiirem ja kohustused vaevalt 24 tunni sisse ära mahuvad. Need, kel on peres koolilapsi, on pidanud tavapärase elu suuresti ümber korraldama distantsõppe tõttu ja nii mõnigi lapsevanem on lisaks töökohustustele pidanud ka koduõpetaja rolli astuma. Suur osa vanemaealistest on nüüd tõelises isolatsioonis, kuna ühistegevusi ja peredega kokkusaamisi ju praegu ei toimu.

On inimesi, kel nüüd tavapärasest palju rohkem aega. Nii mõnigi on hakanud rohkem alkoholi tarvitama, sest hommikul pole vaja vara tõusta ega tööle rutata, mõni on jällegi muutunud suureks küpsetusmeistriks. Mõni inimene on leidnud omale uue põneva hobi, teine jälle taaselustanud vanu huvipakkuvaid tegevusi. On neid, kes leidnud just isolatsiooniperioodil aega koduseks remondiks või mõne koduga seotud ümberkorralduse tegemiseks. Mõnda inimest on tabanud ostupaanika, teine aga jällegi peab vaatama, et kuu lõikes ikka raha igapäevaostudeks jätkuks. Kes muretseb laiemalt majanduse ja näiteks väikeäride püsimajäämise pärast, kes aga sellepärast, et piirangute tõttu pole näiteks iluteenused veel avatud.

Selle kõige taustal kõlabki ilusti praegusel ajal kasutatav ütlus, et kas me ikka oleme samas paadis? Jah, paadid võivad küll erinevad olla, ent lõppeesmärk, kuhu oma paadiga jõuda, peaks olema kõigil sama: võitlus viirusega, ja selle leviku tõkestamise nimel omapoolse parima panuse andmine, milleks on õige tervisekäitumine. Tundub, et suur osa inimesi on uue tervisekäitumise reeglid õnneks omaks võtnud. Teadmine, et igaüks saab eesmärgi nimel kaasa aidata, on palju väärt.

KAIRE TENSUDA