Kanada päevikust: Kaksipidi

Laensõnad, mis algavad ladina keelest saadud tähendusega ambi, on mitmeti õpetlikud. Prefiks tähendab ju mõlema, mõlemi. Selgeim näide leidub ehk ambivalentsis.

Mis on psühholoogiline termin, tähendab ühte ja samasse teosse (mõistesse, valikusse) vastandlike tunnetega suhtumist. Ehk siis tundmuste kaksipidisust, mis on ju meil eesti keeles selgelt olemas kui isiksuse sisekonflikti ilming. Või rahvapärasemalt – nokk kinni, saba lahti.

Eesti keeles puudub sobiv tõlge ingliskeelsele mõistele ambiguity. Seda ei leia Võõrsõnade leksikonist; Silvet pakub küll kahetähenduslikkust, aga see pole rahuldav. Eriti veel, kuna Silvet lisab Inglise-eesti sõnaraamatus sinna juurde „kahtlane, ebaselge“. Teeb samuti mõlemakäelisuse mõistet (ambidextrous) tõlkides, andes lisavõimalusi – osavus, petislik, kavalus. Teisisõnu, puudub täpsus.

Just sellist seisukohta heidetakse mõnelt poolt Kanada valitsusele ette – Ottawas harrastatakse arvestatud, ettekavatsetud kahetähenduslikkust (calculated ambiguity). Võib andeks anda ühest küljest, kuna sellise pähkliga nagu praeguse pandeemiaga pole, siiski veel mitmes mõttes roheline, peaminister Justin Trudeau – nagu kogu maailm – pidanud tegelema.

Teisalt ootaks otsustusvõimet, mitte -võimetust. Kuna toetusrahade jagamisest üksi ei piisa ja selge strateegia puudmisel ei ole kaksipidisus kasulik.

On juba esitatud arvamusi, et riigi suured väljaminekud, lootuses pidurdada nakkushaiguse levikut, tähendavat neoliberalismi lõppu. Nagu paljude poliitiliste terminitega, ettevaatust! Mõiste läks igapäevasesse keelepruuki Reagani USA ja Thatcheri Suurbritannia valitsuste otsuste tõttu. Põhimõtteliselt liikusid liberaalid konservatismi suunas, andes firmadele ning indiviididele rohkem tegevusvabadust, vähendades neis nii riigimõju kui -kontrolli. Tulemuseks vabaturgude õitseaeg, jõukus, kuni ahnus viis majandussurutuseni, mida ainult riik oleks saanud ennetada. See kurikuulus masu ning süüdlased - pangad, kahtlaste laenude andjad, ettevõtted, kes optimistlikult ei piiranud väljaminekuid – olid nii suured, et neil ei lastud pankrotti minna. See oleks tähendanud masu asemel majanduslikku depressiooni. Nii tehtigi, lühinägelikult.

Tänases olukorras paistab, et oleme taas endisse liberalismi astunud. Mis nõuab tohutuid riigikulutusi, kokkuhoidlikust. Üllatavalt, Rootsi, kaua sotsialistlike põhimõtetega tegutsev riik, ei sulgenud oma majandust nagu teised maad. Seal on küll pandeemia tõttu protsentuaalselt rahvastikus olnud enim surmi maailmas, kuid mitte majanduslikku kaost. Kuna sealsed teadlased arvasid, et surmajuhtumitest ei pääse, milleks lisada tööpiiranguid.

Need riigid, kus näiliselt kogeti viiruse leviku peatamist, olid peamiselt autoritaarvalitsuste juhtida. Kus kardeti ja täideti käsku. Kuid. Singapuris ja Lõuna-Koreas on toimumas teine COVID-19 nakkuse laine, seda kogeme siin kindlasti. Ehk tõsisemalt, kuna riik oli malbe, mitte kindlakäeline. Autoritaarseid käske ei soovi keegi täita, kuid miskipärast on pika-aegne vabadus viinud faasi, kus enese huvides teistest välja ei tehta.

Kahju, et jaanuaris lahkus elavate hulgast inglise poliitiline filosoof Sir Roger Scruton. Väga viljaka autori arvamust oleks olnud huvitav kuulda täna. Scruton jättis sügava jälje poliitilisse mõtlemisse, kaitstes traditsionaalset konservatismi. Sellega ta huvid ei piirdunud – esteetika ja inimväärtused (muusika, arhitektuur, vein, kirik/organiseeritud religioon, isegi suguelu/erootika) – paelusid teda, ta kirjutas neil teemadel olulisi raamatuid. Elutööd hindas kuninganna ta rüütliks löömisega.

Scrutoni sulest ilmus tähtis poliitilise mõttekäigu sõnaraamat, mille kolmas trükk saabus letti 2007. aastal, 25. ilmumisaastapäeva puhul. Vajalik teatmeteos, erapooletult, asjalikult kirjutatud. Definitsioonidest aga üksi ei piisa, teod on määravamad kui sõnad, nagu teame.

Ning Scruton seletab asjalikult lahti võimu ning selle pidamise tagamaid, makjavellilikust võimuahnitsevast, sõnamurdvast poliitikast (Machiavellit peetakse esimeseks moodsa riigi valitsemise teooria esitajaks) Reaganomicsi ehk Reaganiaegse majandussüsteemini välja.

Pildi teeb selgemaks Scrutoni mõne olulisema raamatu pealkirja äratoomine. The Meaning of Conservatism (1980). The Soul of our World (2014), kus hingeelu ja poliitika tihtine vastuvooluseis on geniaalselt lahti mõtestatud. Isikliku poliitilise seisukoha võttis ta kokku teoses A Political Philosophy: An Argument for Conservatism (2006). Ka kritiseeris julgelt Suurbritannia ülikoolides tugevalt juurdunud marksismi, toetas kommunismivastast võitlust Euroopas.

Kõige ilmekamalt Tšehhoslovakkias, kus Scruton tegutses ning õpetas 1980. aastatel, levitades seal vabadusest toodud keelatud kirjandust. Kogemused seal ja mujal said kaante vahele teoses The Thinkers of the New Left (1985). Kasvav nördimus Läänes toimuvaga viis täiendatud kordustrükini 2015. aastal, lisatud selge alapealkirjaga – Fools, Frauds and Firebrands. Jah, narrid, petised ning vaenutule õhutajad. Selliseid silmakirjalikke tuleharke on hilisajaloo „vaba maailma“ valitsuste juhtkohtadel olnud kahjuks liigpalju.

Scruton ei peaks Trudeau’d selliseks. Küll, vaatamata ta üllatavale hetkepopulaarsusele – kuna mida on ta saavutanud? – küsiks Scruton, miks puudub kindel, konkreetne tegvuskava.

Pidagem meeles, Trudeau kas just puperdas pandeemia algpäevil, aga riigimehelikult ei käitunud. Tähtsam oli tollal Aafrika visiit, et koguda Kanadale toetust ÜRO Julgeolekunõukoguliikmeks pürgimisel. Mis on hambutu tiiger. Selmet koduste muredega tegeleda. Sealt see ambivalentsus algaski. Ei igapäevane pressikas rahulda rahvast, ei muutnud tõika, et kobatakse pimedas. Pole ta ainus. Tahaks siiski kindlamat kätt riigitüüril. Scruton defineerib konservatismi järgnevalt, mis peaks antud olukorras kõiki rahuldama: ühiskondlik ja poliitiline seisukoht, mille ajendiks on soov säilitada eksisteerivaid olmeolusid. Kuna need olud on paremad kui olemasolevad alternatiivid nii turvalisuse huvides kui selles, et nad on tuttavad, mitte võõrad. Mitte mingi udune reglement, mis muutub päevast-päeva, sõltuvalt olukorrast või ütlejast. Ega raudse rusikaga lauale virutamine, oponentide vahistamine, küüditamine ja nagu Singapuris, surmanuhtluse rakendamine. Mis muidugi ei ole sugugi aialatil kõõlumine, oodates, mis suunas karata, sinna, kus on turvalisem.

Irooniaks Scrutoniga arvestades on see, et USA ja Suurbritannia valitsused, vabariiklased ja toorid, mõlemad konservatiivsed, ei oska samuti ühtlast strateegiat rakendada. Ka siin ootaks haritud, kuigi vaid lavakunsti, draamaõpetaja paberitega Trudeau’lt enamat. Liberalismi vigadest õppides.

TÕNU NAELAPEA