Volli veste: Vabandust

Kui kaotad südame, ära samas kaota pääd. Rahvasuust õpetus kulus marjaks ära. Kuid kuna õnn juhtus sisse lööma siin mandril, siis oli lisaks töökaaslaste õpetus.

Enne kui põlvitad temakese ees (no kui prohvetlik, arvestades tänapäevaste kössitamistega), sõrmus peos, süda kurgus ja huulil elumuutev küsimus, siis on tarvis uuring läbi viia. Ämmaga arvestada. Semud ütlesid, et mitte ainult välimust passida – niuke nigu vanamoor praegust on, võib vabalt su kaunitar tulevikus olla. Muidugi nii ei olnd, värske ja sädelev nigu hommikune kaste tänaseni.

Ei, hoiatus oli hoopis iseloomu suhtes. Mida tulevane ämm oma tütrele oli õpetanud ja kas see külge jäi. No kik nood naljad ämmade kohta vastavad tõele. Mis ime, varastad ta silmatera ära. Ole kas või priske tengelpungaga – ikke ei sobi. Ei unustata igal võimalusel seda meelde tuletada. Olen aga tänulik, et ämma iseloom tütrele edasi ei kandunud. Temake on mõistlik, noh tavaliselt. Sestap me abi-, veel vähem kooselu präägustel imelikel aegadel on püsinud. Ämm on kaua pilverüngalt alla vaadanud, kas Kertut hoian ikke nigu peaks. No teen parima.

Olin patseerimas hiljuti, õhtal, kaugele teistest hoides, kui mõtlesin, et kuramuse keeruline on olla viisakas võõrkeeles. Siis mõte kaldus ämmale, tänus, et ta nii hea lapse ilma oli toonud. Ja siis kukkusin irvitama. Tuli meelen, kuidas meist nii mõnigi siia kanaadasse sattudes hirnus keelt õppides mõne väljenduse tõttu. Noh näituseks – ma vabandan on ju ämm suri. Vabandage, excuse me pakkus saunast väljudes, pärast usinat jumalavilja mekkimist, sänikaeladele mõnu, ku põõsa man oll.

Neid veelgi, nii mõnigi habemega. Paljusid noist ei sobi isegi vestesse peita, poleeri või häma, kuda tahad. Siis see kurikuulus keelte miksamine. Parim näide, et kallimast saab hani, kes toidunõude asemel peab kraanikaussi oopis ülemisi kumerusi suruma.

Meenus ka minust vanemate meeste, kellest kahjuks vähe on järgi, väide, kuda tolles Tšehhi põrgukatlas, mille kõrval praegune koroonapõrgu on kahvatu, laulsid sõdurid marssides nimme „Kus on kurva kodu“. Teades väga hästi, mida too kolmas sõna slaavi keeltes tähendas.

Tänaseks on tuu angliski enam-vähem suus, mitte üle kivide ja kändude nigu toona. Kuid paljudel on ikke hääldusvarjund, aktsent küljes. Ning pentsikult kukkus, ehk kukub mõnel ikkagi hääldamine välja noil, kes pärit saartelt, Võrumaalt, paikadest kus räägiti murrakuliselt, nigu üles kasvades oli õpitud. Üts Karula miis pani lausa naarma, ku ta siin hädälidse maadlõs kiilega.

Ähh, mes ma ses möödanikust. Olevik ise keeruline loom. Kuid nalja viskamata see eluke ei kõlba peni hänna allagi.

VABARNA VOLLI