Põlvest põlve

Enam kui põlvkond on nüüd üles kasvanud ajal, kui Eesti on vaba. Iseseisvuse taastamisest 20. augustil 1991. a. on möödunud 29 aastat. Paljud kinnitavad, et põlvkond on kaks kümnendit, mis aga on provisoorselt määratud.

Sotsioloogias peetakse põlvkonnaks selliste inimeste hulka, kelle haridus, elukogemused ja veendumused on omandatud ühesugustes ajaloolistes oludes. Need noored inimesed on eesti rahva tulevik, kelle õnneks on olnud mitte kogeda okupatsiooni rõhuvaid sundusi, vaid liikuda demokraatliku süsteemi raamides, mitte piiramatult ega piiratult aga julgelt edasi. Sündides internetiajastusse on nad ka kodus kõige muutuva tehnoloogiaga, põhjus, miks e-riik Eesti on maailmas innovaatorlikumaid rahvaid koolipingist peale..

Põlvkonna õnneks on nendel olnud patriootilised inimesed olemas, nõustamaks ja toetamaks ajal, kui kaelakandjateks kasvati. Demograafiliselt defineeritakse põlvkondi erinevalt – on ju buumerid sõjajärgse kahekümne aasta jooksul sündinud. Siis on edasi X ja Y põlvkonnad. Ning kattuvalt viimasega millenniaalid. Suvaliselt valitakse määravat kirjeldust, kuid otsustav peaks olema sotsioloogiline möödupuu. Kuna ju igal ajal on, arvestades tänapäeva hea tervise, arstirohtude tõttu pikemate eludega, olemas inimkonnas ühtaegu tervenisti neli põlvkonda. Vanemad, lapsed, vanavanemad ja lapselapsed.

Eestlaste hulgas on ikka olemas neid, kes võitlesid relvaga Teises ilmasõjas, saavad lastelastelastelegi sellest rääkida kui soovi. Tähtsam aga ehk see põlvkond, mis võrdub Põhja-Ameerika buumeritega – kes kasvasid üles küüditamiste kiuste, N. Liidu karmi venestamispoliitikaga, mis tahtis hävitada keeli, rahvaid ja inimesi, mitte panslavismi huvides, aga haige, kurja ja vigase ideoloogia nimel. Selle põlvkonna vastupanu – loominguliselt keelt hoides, vaikselt oma järeltulijaid patriootiliselt harides, meenutades oma vanemate isamaa armastust oli võtmeks laulva revolutsiooni eelsetel aastatel.

Tänaseni kehtivad kahjuks lahkhelid, arusaamatused, millele ei aita kaasa paljude teadmatus, mida reaalselt tehti paguluses Ka võõrsil sellest, kuidas Eestis pidi ära elama. Aateline olla oli väga raske okupatsiooni ajal.

August Gailiti Prügide rügement – Prügi, Puru ja Pudsu – vanaisa, isa ja poeg võitlesid romaanis „Isade maa“ vabaduse nimel. Ilukirjanduslikult – aga tõele vastavalt, kolm põlvkonda olid Eesti eest relvadega väljas. Teame tänagi, et ühestainsast põlvest ei aita selle tagamiseks. Vabariigi aegsed eeskujud viis teismelisedki kodumaad kaitsma totalitaarvõimu eest, paraku aga ülekaaluka võimu vastu kaotades.

Märkides iseseisva Eesti taastumise aastapäeva ei tohi unustada lasta Prügide, kõikide eelkäijate eeskuju, kelle pingutuste tõttu on uus põlvkond ja enamgi üles kasvanud vabana. Et me merivood jääks vabaks.

TÕNU NAELAPEA