Estraveller 4 2015

Eesti reisiajakiri • 4/2015 • hind 3€ • ilmub kuus korda aastas

a e r o K a n u

: a n n i m t s u j h 10 põ

Lõ

MYANMAR kaunis ja vaene CHICAGO kuldaja eramud BERGAMO Itaalia väikelinnad RATASTEL maailma avastamas VIINIS vana head Euroopat otsimas BRATISLAVA Viini väike sõber BARCELONA pildikesi KALAMBUUR Koržetsite kalaresto EXPO 2015 avatud novembrini

. s a d ö ö M . l l e k i l o o . k u e m n e m A . s Esim u t s a m r a e n e . m i d s ü E ü N . i d u A e n e m i s E

Audi A1

Audi A3

Audi Q3

Audi Q5

Kuumakse alates 187 €

Kuumakse alates 274 €

Kuumakse alates 208 €

Kuumakse alates 321 €

Aastase fikseerimata intressimäära 2,1 % + 6 kuu EURIBOR (07.09.2015 0,038%) on 20 150 € maksva sõiduki Audi A1 basic finantseerimisel 15% sissemakse, 60-kuulise perioodi, 35% jääkmaksumuse, läbisõidupiiranguga 20 000 km/aastas kuumakse 187 € ja krediidikulukuse määr 2,138% aastas. Lepingutasu 199 €. Krediidi kogusumma on 18 418,68 €. Kasutusse võetav krediidisumma on 17 127,50 €. Krediidi kogusumma arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, intressikulu, lepingutasu. Arvesse ei ole võetud võimalikke sõiduki registreerimiskulusid, riigilõive, hindamisakti tasu ega finantseerimise eeltingimuseks oleva kasko- ja liikluskindlustuse makse suurust. Tutvuge pankade liisingutingimustega ning vajaduse korral konsulteerige asjatundjaga.

Audi Tallinn Paldiski mnt 100a Telefon: 611 2000 E-mail: tallinn@audi.ee Audi Kuressaare Tallinna tn 61a Telefon: 453 0100 E-mail: kuressaare@audi.ee Audi Pärnu Tallinna mnt 87e Telefon: 444 7130 E-mail: parnu@audi.ee www.audi.ee

Vorsprung durch Technik

Millest seekord?

16

Kaunis ja vaene Myanmar

Kristina Mänd soovitab veel hiljuti maailma suletuimaks riigiks peetud Birmas ruttu ära käia.

26 10 põhjust minna Lõuna-Koreasse Silvia Pärmanni soovitused neile, kes ei kavatse eal tunnistada, et K-pop, kimchi ja kõrged mäed teile tegelikult meeldivad.

32 Väike Bergamo

Ivan Lavrentjev seletab rohkem Milano lennujaamana tuntud Bergamo näitel, miks tasub Itaalia väikelinnades käia.

36 Chicago põliste rikaste paradiisis

Priit Pullerits hindab omaaegsete superrikaste häärbereid Kuldrannal.

3

Millest seekord?

46 Kondiauruga maailma avastama Elu lõpuni meelde jäävad võlu ja valu, vahetud emotsioonid ning hoopis uus pilk rattasõidule – Giro d’Estonia retke muljed ja nõuanded pani kirja Rivo Sarapik.

42 EXPO 2015

Kaido Haagen käis maailmanäitusel.

52 Ilusal sinisel Doonaul

Silvia Pärmann leidis Viinist vana Euroopa kilde ja lähistelt Bratislavast lihtsalt vana.

60 Barcelona

Raido Ruuse pildikesi Katalooniast.

64 Parki kalale

Karl-Kristjan Nigesen ja Tanel Eigi leidsid veel ühe põhjuse Hirveparki külastada – Koržetsite restorani Kalambuur.

4

Kolumn

Muutuv elu Mulle tundub, et reisimine on praegu lihtsam ja spontaansem kui kunagi varem.

Pooleaastased kavandamised, info hankimine ja unistamine ning paberile trükitud reisiraamat näppude vahel on kaduv erand. Nüüd on asi lihtne – majutuse, meelelahutuse või õhtuse gurmee broneerimiseks piisab telefonist, igaks asjaks on äpp ja valiku langetamine teiste endasarnaste kasutajate hinnangutele tuginedes lihtsaimast lihtsam. Või kas ikka on?

Transferwise’i, Bitcoini ja idufirmade ajastul pole siin lihtsat tegelikult midagi.

Koodikirjutajatest geeniused üllitavad üle päeva midagi uut, mille vajalikkusest keegi varem arugi ei saanud. Ka uus asi ise on algul keeruline ja hoomamatu. UI ja UX ehk kasutusmugavuse ja -kogemuse spetsid teevad seejärel, mis suudavad, aga stevejobsilikku disaini ja kasutajasõbralikkust kohtab ikka veel harva. Sellest hoolimata on tänaseks enesestmõistetavate vidinate võrgustik saanud märkimisväärseks osaks igapäevaelu sujuvamal korraldamisel.

Et “Pealtnägijas” päevavalgusele toodud taksomaffiat mitte toetada, tellid masina Taxify’st või Uberist. Lennupileti ja majutuse otsimine on järjest kiirem – reisibüroode online-lahendused koondavad kõikvõimalikud pakkumised ühte süsteemi kokku. Personaalne hotspot igal pool taskus, saavad tehtud ka keerukamad ja arvutiekraani vajavad toimingud.

Barking aitab hädast välja, kui linna parkimiskohad otsas. Foursquare ütleb, kus süüa tasub, oled sa siis Melakas või Haapsalus. Ununenud reisikindlustus tuleb vajadusel mobiilioperaatorilt. Waze näitab, kustkaudu ummikutes istumiseta sõita tasub. Telefoni sisse ehitatud GPSiga ei eksi sa enam kunagi ära. Ja tänu Instagramile ei valmista reisifotode kvaliteet ammu piinlikkust.

Ma olen üks neist, kes naudib uute asjade katsetamist ja innovatsiooni ning mulle päriselt meeldib oma elu nende tehnikavidinate abil koordineerida. Ka seenemetsa minnes otsin välja taskutega pusa, sest mõistliku arvuti hinda maksvat nutitelefoni ei saa ju koos noaga seenekorvi panna. Isegi kui ära ei eksi ja hätta ei satu, võib metsas midagi põnevat leida. Ninasarvikpõrnikas või kolmandasse tsooni maha jäetud metsseajäljed vajavad jäädvustamist. Kes teravat lähivõtet soovib, soetab telefoni külge mõni lehekülg edasi tutvustatava objektiivikomplekti. Ja kas te teadsite, et iPhone on maailma populaarseim fotokas?

Selles spontaansust võimaldavas ja igal hetkel inspireerivas digimaailmas on toimumas üks nihe. Olete tähele pannud, et Facebook on muutunud? Üha vähem sõprade eraelu ja isiklikke mõtteid kajastavaid pilte-postitusi, üha rohkem ettevõtete teadlikku toimetamist, arvamusliidrite sõnavõtte ja impersonaalsemaid fotosid.

Kohati tundub, et Facebook on uus Delfi.

Järjest lihtsam on juhe täiesti seinast tõmmata ja suhelda päris inimestega.

Sõbrad Facebooki asemel. Asjatundlik reisikonsultant broneerimisäppide asemel.

Paberile trükitud Michelini punane raamat Foursquare’i asemel. Albumitäis kõnekaid fotosid instagrammide asemel.

Vana hea füüsiline maailm ei kao kuhugi. Omandab kohati küll luksuse mõõtme, aga seda enam me teda ju hindame.

JANIKA RITSON Estravel

KAANEFOTO SILVIA PÄRMANN Kui kusagil on odav, nagu Busani linna Gam­­ cheoni piirkonnas veel mõni aeg tagasi oli, siis muidugi hakkavad vaesed kunstnikud kohe sinna kolima. Alguses värvisid nad asumi üle, joonistasid seinad täis, tegid hulga skulptuure. Siis tulid kohvikud, disaini- ja käsitööpoed, galeriid ja väikesed muuseumid ning tänaseks on Gamcheon üks põnevamaid ja suuremaid kunstiprojekte Aasias.

Eesti rei­si­­aja­ki­ri aastast 2000.

Il­mub veebruaris, aprillis, juunis, augustis, oktoobris ja detsembris.

VÄLJAANDJA Critera VMG OÜ SISU Alari Rammo, alari@critera.ee VORM Karl-Kristjan Nigesen KEEL Katrin Kern KAARDID Helle-Mai Rudnik RISTSÕNA GH Press TRÜKK Uniprint REKLAAM Nordicom, 5666 7770 reklaam@nordicom.ee WWW.TELLIMINE.EE/AJAKIRJAD/ ESTRAVELLER 12 kuud – 17 eurot 6 kuud – 8,60 eurot otsekorraldusega – 2,9 eurot Estraveller ei jõua postkasti? Kojukannet teostab Express Post, 617 7717, tellimine@expresspost.ee.

Välja­andja ei vastuta teenuse­­­pak­kujate teh­ tavate muudatuste eest sõidu­­plaanides, hin­da­ des jms. Ajakirjas ilmunud ma­terjalide kasu­ta­ mi­ne on luba­tud ainult täie­liku viitega allikale.

Estraveller Internetis: www.issuu.com/estraveller

6

o s n i g p n õnev! i s l e H Eckero Line viib sind Helsingisse, kus leidub põnevaid muuseume ja meelelahutust kogu perele!

Tule ja tutvu meremaailmaga SeaLife’is, roomajatega Tropicarios, Soome kunstiga Ateneumis või moodsa kunstiga taasavatud Kiasmas – või veeda kasvõi pool päeva teaduskeskus Heurekas! Peale avastusretke ja mugavat ööd hotellis jõuad ka kesklinna poodidele värske pilgu peale heita. Rohkem infot leiate www.visithelsinki.fi

Helsingisse viib alati Eckerö Line’i MS Finlandia, mõnusad hotellipaketid Helsingisse alates 74€

AUTOGA SOOME!

MS Finlandia pardal seilad mugavalt ka autoga – meie autopaketid on mõeldud kahele kuni viiele inimesele ja sõidukile, soodsate autopakettide hinnad alates 69€.

Lisainfo www.eckeroline.ee ja parimatest reisibüroodest üle Eesti.

Püsikliendi eelised Kuldkaardiga

UUED PARTNERID Nõmme Jaamarestoran – Elsa ja vilesid, liigsest kunstist ja teadusest rääkimata. Me tahame teha seda, mida kõige paremini oskame: head ja ausat toitu.

Söögile-joogile lisaks soovime pakkuda elamusi ka hingele. Restoranisaali pianiino pole küünalde hoidmiseks, vaid sellel kuuleme kindlasti nädalalõputi kedagi mängimas. Ürituste tarbeks on meil Tagatuba kuni 45 inimesele, mille uhke viiemeetrise laua taga kirjutati 1918 valmis iseseisvusmanifest. Lisaks on siin kabinet-tiibklaver Blüthner ning kaks korda kuus pühapäeviti kellaviieteed – salongiõhtute kontserdisari.

Asume Nõmme jaamahoones Jaama 18.

Parkimine on prii, aga tule parem rongiga.

Estraveli püsikliendina saad esmaklassilise teeninduse nii online-kanalites kui ka büroodes. Tasuta reisiabi ja tellimine 24/7 telefonil 6 266 266.

• Soodustused Estravelist reisiteenuste tellimisel

Kuldkaart • Mobiilne Kuldkaart

• Boonuspunktid reisi• Soodustused tellimustelt ning Estravelist reisierinevad preemiad teenuste tellimisel

• Eripakkumised ja • Boonuspunktid püsisoodustused ligi reisitellimustelt ning 200 koostööpartnerilt erinevad preemiad • • Parimad reisi- ja Eripakkumised pakkumised püsisoodustused iganädalase ligi 200 koostööuudiskirjaga partnerilt Parimad • • Nüüd ka reisipakkumised mobiilne iganädalase kliendikaart uudiskirjaga

Loe lähemalt www.estravel.ee/kuldkaart

Oleme võtnud endale eesmärgiks tuua Nõmmele taas korraliku restorani. Elsa ongi vana kooli söögiasutus valgete linade, põlledega ettekandjate ja klassikaliste toitudega. Menüüs on rohkem ja vähem uhkeid roogi sõjaeelse vabariigi ja vene ajast, kuid ei mingeid kellasid

www.jaamarestoran.ee, tel: 5623 5167 www.facebook.com/nommejaam Estraveli Kuldkaardi ja Platinum Club kaardiga -10% à la carte menüüst (v.a. argipäevased eripakkumised)

Monroe Cafe & Lounge Monroe Cafe & Lounge on uus lastesõbralik kohvik Peetri Selveris, mis pakub mõistliku hinnaga erinevaid toite – pastad ja pitsad, sushi, laste menüü, päevapraed, à la carte. Samuti oleme mõelnud väikestele inglitele, kellele on mugav lastetuba ja laste-WC. Kõiki toite saab ka kaasa osta. www.monroe.ee, 659 0590.

Estraveli Kuldkaardi ja Platinum Club kaardiga -10% kogu arvest ja kaasamüügilt

PÜSIKLIENDI EELISED Aqva Hotel & Spa

Püsisoodustus 10% spaahoolitsustelt, à la carterestorani Fiore ja sohvabaari Fresco kogu menüüst ja veekeskuse hinnakirjast (v.a kampaaniahinnad) Parkali 4, Rakvere, www.aqvahotels.ee

Arensburg Boutique Hotel & Spa

Püsisoodustus 10% restorani Arensburg menüü tavahindadest, lounge’i à la carte-menüüst ja spaahoolitsustelt Lossi 15, Kuressaare, www.arensburg.ee

Laulasmaa Spa

Püsisoodustus 10% à la carte-restorani menüüst (sh joogid), veekeskuse sissepääsu üksikpiletitest (sh ka õpilane, pensionär ja perepilet), spaahoolitsuste tavahindadest ettetellimisel (kaardi olemasolust tellides teavitada) Puhkekodu tee 4, Laulasmaa, www.laulasmaa.ee

Kalev Spa Hotell & Veekeskus

Püsisoodustus 10% ujula baaris ja kohvikus, majutuse päeva parimast hinnast, veekeskuse ja spordiklubi üksikpileti tavahinnast, wellness’i, ilu- ja tervisekeskuse teenustelt; VIP-saunades ning lobby-baaris ja restoranis Aia 18, Tallinn, www.kalevspa.ee

Saka mõis

Püsisoodustus 10% à la carte menüüst, 5% spaateenustelt Saka mõis, Kohtla vald, Ida-Virumaa, www.saka.ee

Saaremaa Spa Hotels

(Rüütli, Meri, Saaremaa Valss) -10% boolingu, squash’i, jõusaali, basseini, üldsaunade ning protseduuride letihindadest, samuti à la carte-restorani menüüst Kuressaare, Pargi 12, Pargi 16 ja Kastani 20, www.saaremaaspahotels.eu

Toila Termid - Toila SPA Hotell

Püsisoodustus 10% Toila Termide piletist ja hotelli tavahindadest Ranna 12, Toila, www.toilaspa.ee/et/p/termid

Tallinn Viimsi SPA Hotell

Püsisoodustus 10% ilu- ja tervisekeskuse teenuste ja sushi-baar Sushi Time hinnakirjast; 5% vabaajakeskuse ning spaa üksikteenuste ja piletite täishinnast Randvere tee 11, Viimsi, www.spatallinn.ee

Meresuu Spa & Hotel

Püsisoodustus 10% wellness hoolitsustelt, restorani Rootsi lauast, spordivahendite rendilt Aia 48a, Narva-Jõesuu, www.meresuu.ee

Strand SPA & Konverentsihotell

Püsisoodustus 10% restorani à la cartemenüüst ja spaa üksikpileti hinnast Tammsaare pst 35, Pärnu, www.strand.ee

SWISS

MADE

Uudised Silver Gutmann

Pärnusse oktoobris kohvikunädalale

10

Tupungato | Dreamstime.com

Veel mõned päevad on Tallinna Portreegaleriis avatud armastatud laulja ja muusiku Jaak Joala (1950–2014) elule ja loomingule pühendatud näitus. Hoolikalt valitud (kuraator René Kirspuu) ja tihtipeale varem avaldamata fotode abiga avaneb külastajal võimalus läbida Joala teekonda eesti lapsest nõukogude superstaariks.

Saab piiluda ka kulisside taha: piltidelt leiab Joala perekonna, reise eksootilistesse kohtadesse ja igapäevast elu. Eestlastele Moskvas läbilöönud laulja ja venelastele sarmikas euroopaliku aktsendiga staar Pribaltikast, esines Joala nii raudtee-ehitajatele Siberis kui ka prominente täis saalidele Kremlis. Ta oli kuulsaimate heliloojate ja lauljate sõber, ent suutis jääda tavaliseks inimeseks, oma rõõmude ja muredega.

Need kaks tahku Joala isiksusest võtabki näitus kokku. Lisaks fotodele näeb ka laulja dokumente, isiklikke asju ja esinemisülikondi. Mõnusates galeriiruumides liikumist soosivad ka majas kõlavad Joala parimad palad. Näitus jääb avatuks 25. septembrini, Jaak Joala surma-aastapäevani. Vaata lisa www.tallinnportraitgallery.com.

Café Grand, Kookon, Mahedik, Teatrikohvik, Taluturu kohvik, Piparmünt, Wesseti terrassi kohvik, Peccadello Kaubamajakas ja Pärnu Keskuses, Romantic baar, Muuli baar, Strandi lobby-baar ja Jahtklubi välkkohvik.

Eripakkumisi on kõikjal piiratud arv, nii et tasub harjutada ka kohvikulaua broneerimist.

Kel rohkem aega, võib end põhjalikumalt harida ja osaleda kohvi- ning teekoolitustel. Vaata lähemalt www.kohvikutenadal.ee

Ferenc Ungor | Dreamstime.com

Näitus Jaak Joalast Tallinnas

Pärnu esimene restoranide nädal läks nii kenasti, et sügisel korraldatakse linna kokkade mõnusas sünergias ka üks kohvikute nädal.

3.–11. oktoobrini pakutakse salatist, desserdist ja tassist teest või kohvist koosnevat einet seitsme euroga. Eriline rõhk ongi tee- ja kohvikultuuri edendamisel.

Pakkumistega kostitab huvilisi tervelt 23 kohvikut: Villa Ammende salongikohvik, Komfek, Piccadilly, Cafe Piano, Cafe Cello, Cafe XS, Hea Maa, Kohvihoovik, MUM, Noot,

Veel üks põhjus külastada Barcelonat Casa Vicens avab järgmisel aastal uksed Arhitektuurigurmaani eriliseks lemmikuks on tipparhitektide projekteeritud eramud. Põhjus on lihtne, pilk argisesse elukeskkonda avab arhitektuuris inimmõõtme, võimaldab osa saada arhitekti ja tema tellija ajastust ning elustiilist.

Iga maja on omaette jutustus ning see lugu rullub lahti ka pealiskaudsema vaataja ees, tõsisemast huvilisest rääkimata.

Eramutega kipub olema enamasti nõnda, et seal elab keegi. Nõnda on võhivõõra võimalused neist lugudest osa saada mõnevõrra piiratud. Ometi on erandeid. Olgu näiteks legendaarse juugendarhitekti Victor Horta kodumaja Brüsselis, Alvar Aalto projekteeritud Villa Mairea Soomes Noormarkkus või Le Corbusier kavandatud Villa Savoye Pariisi lähedal.

Kõik need hooned on uudistajale avatud ja paiskavad külalise kui ajamasinaga võrratult põnevasse keskkonda.

Euroopa eramuklassika avatud poolele on järgmisel aastal lisandumas Antoni Gaudí projekteeritud Casa Vicens Barcelonas. Tegu on esimese tähelepanuväärse majaga, mille legendaarne arhitekt projekteeris, justkui ava­ akordiga tema loomingule. 1889. aastal valminud šedöövris ei kohta me veel Gaudí voolavat jõulist plastikat, eeskujudeks on oriendi ning mauride värvikas vormi- ja mustrikeel.

Casa Vicensi tellijaks oli jõukas tööstur, kelle tehased tootsid telliseid ja keraamilisi plaate, nõnda sai majast ka ühe kunagise äriettevõtte visiitkaart.

Möödunud aastal ostis maja Mora pank ning tuleval aastal avatakse see ime restaureeritud kujul muuseumina kõigile huvilistele.

Lõpliku valmimishetke teadasaamiseks hoidke pilk peal www.casavicens.org veebil.

Uudised

Pagasikaal koju ja reisile kaasa

VANTAA LENNUVÄLJALE Helsingis

ESTONIAN AIR jätkab vajaliku lisa-

raha teenimiseks (suvel oldi kasumis!) imekohtadesse lendamist, nii et ärge ehmuge koduseid värve järgmisena Örebro-Kopenhaageni liinil nähes. Firma teeb oktoobrist allhanget ka Rootsis Gällivare-Arvidsjauri-Stockholm Arlanda liinil. Tallinnast avas Estonian Air jälle lennud Stockholmi Bromma lennuväljale, kaks korda päevas. Linnale veidi lähemal, kuigi ühistransport võtab suht sama kaua aega.

Teistmoodi hommikupuder Kuumuta vesi keemiseni. Lisa helbed ja sool ning kuumuta tasasel tulel, kuni helbed on pehmed. Siis riivi pudrusse meelepärane juust. Sobib nii kõva kui pehme juust. Serveeri oliiviõli, parmesani, ürtidega.

Retsept: Ragne Värk

Lufthansa

PUDRUSPETSI VERSATSI

Finavia

saabki pärast pool igavikku kestnud ehitust rongiga. Päris terminalis asuv peatus ei ole aga ikka veel valmis, nii et täitsa kuiva jalaga kohale saamist lubatakse ehk oktoobris.

REKLAAM

Veski Matil on taas rõõmusõnum pudrugurmaanidele.

Müügile jõudis Eesti esimene seemnetega hommikupuder!

Kaer, oder, rukis, nisukliid, päevalille-, lina- ja kõrvitsaseemned on uudne, üllatav ja võrratult maitsev kombi­­natsioon. Tähelepanuväärne on ka selle toitekooslus: kaer on rikas B1-vitamiini poolest, rukis sisaldab rohkelt looduslikke suhkruid, päevalilleseemned on E-vitamiini ja magneesiumi allikad, kuldsed linaseemned kiirendavad seedimist ja alandavad vererõhku ning kõrvitsaseemned lisavad valku ja tujutõstvat L-trüptofaani. Samuti on teraviljad ja kliid väga kiudainerikkad.

Hellita end parima pudruelamusega!

Hää Eesti Asi vastas, kust saab sama mugavalt kaasa haarata varem unustatud sprotid ja Muhu leiva.

AIR BALTIC lubab augustist võt-

ta lisaks 55x40x20 cm käsipagasile pardale ka ühe 30x40x10 cm isikliku asja. Asjade ammendav loetelu on ka ära toodud: ridikül, arvutikott, tax-free kott, fotokott või vihmavari. Kokku ei tohi kaks pagasiühikut 8 kg kaalupiiri siiski ületada.

FINNAIR avab kaksteist uut liini ja

LUFTHANSA alustab oktoobri lõpus

lende Frankfurdist Keenia pealinna Nairobisse. Esialgu neli korda nädalas, detsembrist viis. Lennuaeg tuleb Frankfurdist üle kaheksa tunni. Piletid nüüd otseselt odavad pole, aga mõelge – üks ümberistumine ja see pole Riias! Kui nad vaid vähem streigiksid ...

tihen­­dab lennugraafikut. Järgmisel suvel avab Finnair Helsingist uued lennuliinid Pulasse Horvaatias, Edinburghi Šotimaal, Legolandi koju Billundi ja maailma kõige põhjapoolsemasse lennujaama Svalbardi. Lisaks alustab Finnair seniste tšarterreiside asemel regulaarseid lende mitmele Kreeka saarele, samuti Riminisse ja Veronasse Itaalias ning Varna linna Bulgaarias.

Tiheneb ka Eesti ja Soome vaheliste ühenduste hulk.

EASYJET hakkab detsembri alguses

lendama Tallinnast Milano Malpensa lennujaama (mis ei ole Bergamo, kuhu lendab Ryanair). Sinna jõuab neljapäeva õhtuks, tagasilend väljub pühapäeva hommikul ehk toimuvadki kolmetunnised lennud kaks korda nädalas kenaks nädalavahetusereisiks.

Finnair

Lennufirmade pagasipiirangud muutuvad aina tüütumaks ning päris ebameeldiv on avastada, et lennujaamas tuleb kohvrist mõni asi lisatasu vältimiseks käsipagasisse ümber tõsta. Liiatigi on ka käsipagasile tekkinud piirangud, mida õnneks tihti ei arvestata – siiski leidub täiesti väärikaid lennufirmasid, kus fotohuviline reisisell ei mahu oma fotokotiga isegi äriklassi käsipagasi piirangusse.

Kaalud pagasi kodus või hotellis ära ja juba ongi stressi natuke vähem.

Eestis ei paku pagasikaale just iga pood ja vajadus sellise vidina järele kipub enamasti tekkima vahetult reisi eel. Täiesti mõistliku pagasikaalu leiab www.trekker.ee – väike, kerge ja funktsionaalne, näitab kaalu nii kilogrammides kui ka naelades. Hind on ka mõistlik, 22 eurot.

Estonian Air

Taevased sõnumid

TALLINNA

LENNUJAAMAS on suve hakust ometi apteek. Selline pisike, aga vajaliku peaks kätte saama ja seda pärast turvakontrolli. Asub ta poe

11

Siseturism

Lõõgastav suvepikendus Noorus Spas giga, piiramatu vee- ja saunakeskuse ning fitness-keskuse külastus, kummalegi kaks hoolitsust (30 min seljamassaaž ja 20 min massaaživoodi AQUAI). 6–12aastasele lapsele maksab lisavoodi 15 €, vanemale 30 €.

Pakkumine kehtib majutuseks kuni 16.10.2015.

Estonia Resort Hotel & Spa

nimi The Three Apples sümboliseerib kolme suunda: noorust ehk fitness-keskust, tervist ehk veekeskust ja ilu ehk wellness-keskust.

Pakett kahele nädala sees maksab 90 eurot ja nädalavahetusel 115 eurot. Hinnas on üks öö majutust kaheses toas koos hommikusöö-

Finnair

Narva-Jõesuu kaunil liivarannal olev hotell Noorus Spa pakub suurepärast pikendust suvele. Tule ja naudi hotelli rohkete basseinide ja saunadega veekeskust. Lisaks saab tellida meeldivaid noorendavaid hoolitsusi Three Apples Spa wellness-keskuses. Spaakompleksi

Pädaste mõis

Sügispuhkus Estonia Resort Hotel & Spas

Maagiline sügis Pädaste mõisas Luba endale lõõgastav kaheöine puhkus ühes Baltimaade parimas hotellis – Pädaste Mõisas. Muhu saarel asuv merevaatega maaliline mõisakompleks, hõrk Põhjala saarte köögikunst Alexanderi restoranis ja unustamatud spaahoolitsused muinasjutulises interjööris – kõik see ümbritsetuna puutumata loodusest.

Pakett kahele maksab kaheks ööks 472 eurot ja sisaldab kaks ööd majutust härrastemaja Superior-klassi toas ja rikkalikke hommikusööke restorani Alexander talveaias. Saabumisõhtul pakutakse kolmekäigulist peakoka menüüd Eesti parimas restoranis, teisel päeval kahekäigulist lõunat. Lisaks kuulub hinna sisse kahe peale 50 euro väärtuses spaahoolitsusi.

Eripakkumine kehtib broneerimiseks kuni 22.10.2015 ja majutuseks kuni 25.10.2015.

12

Pakume sulle mõnusat lõõgastuspaketti uues Estonia Resort Hotel & Spas. Värvikirevad sügisesed jalutuskäigud rannapromenaadil ja Pärnu parkides ning turgutavad hoolitsused loovad mõnusa meeleolu ja pikendavad möödunud suve.

Estonia Resort & Spa asub kaunis kuurortlinnas Pärnus, jalutuskäigu kaugusel kesklinnast ning kõigest 300 m kaugusel kuulsast Pärnu supelrannast. Pärnu märksõnadeks on parkide rohelus, lõputud pärnaalleed, soe ja soolane meri, valkjaskuldne rannaliiv, muul, hubased kohvikud, festivalid, kontserdid, tervis, reipus.

Pakett kahele maksab sõltuvalt toaklassist reedel-laupäeval 144–208 eurot (tavahinnad 176–249 €) ning pühapäevast neljapäevani 124–188 eurot (tavahinnad 156–229 €). Hind sisaldab üht ööd majutust kahele koos rikkaliku hommikusöögiga restorani Noot Rootsi lauas, piiramatut spaa ja sauna kasutust koos Surnumeres hõljumisega ning veerandtunnist Humala kehahoolitsust mõlemale. 4–14aastastele lastele maksab lisavoodi 25 €.

Pakkumine kehtib majutuseks kuni 20.12.2015.

Võta ühendust Estraveli siseturismi osakonnaga tööpäeviti kella 9.00–17.30 telefonil 626 6233 või e-posti aadressil siseturism@estravel.ee. Hinnale lisandub teenustasu kaheksa eurot. Estraveli Kuldkaardi omanikke teenindame üle 150eurose ostu puhul tasuta, alla selle on teenustasu neli eurot.

Estonian Way of Wellness

4* hotell, a`la carte restoran, spaa- ja saunakeskus, spaahoolitsused, aktiivspaa ja konverentsikeskus.

Uue kontseptsiooniga kuurorthotell, mis ammutab inspiratsiooni Eesti loodusest, rahvuslikest traditsioonidest, käsitööst ja kultuurist!

PÄRNUS! ESTONIA Resort Hotel & Spa A.H. Tammsaare pst 4a/6, Pärnu, ESTONIA 372 447 6905 I sales@spaestonia.ee I www.spaestonia.ee

Olloclipi objektiivid on saadaval nii iPhone’ile kui Samsungi Galaxi S4 ja S5 mudelitele.

4-in-1 objektiiv maksab veebist (www.olloclip.com) tellides 80 €.

Makrofoto huulheinast.

Pildistame telefoniga See aeg, kus telefoniga sai häda korral mingisuguse pildi teha, on jäädavalt möödas. Nüüdisaegsed telefonid võimaldavad teha fotosid, mille kvaliteet ei jää kuidagi alla filmiajastu kaameratele, vastupidi, on paremgi.

On üks nüanss, millele telefoni suurus piirid seab: vähegi suuremate kaameratega võrreldavat objektiivi telefonikeresse ei mahuta. Aga vahel tahaks ka telefoniga pildistada mõnd pisikest putukat nõnda, et tema naeratus ekraanilt välja paistaks. Või siis kasutada lainurkvaadet, mis mahutaks kaadrisse rohkem kui tavaliselt.

Olloclipi 4-in-1 objektiivikomplekt on sellisel puhul üks populaarsemaid lahendusi. On see üldse lahendus? Võid ju pisikese telefoni läätse ette kruvida mida iganes, aga kuna telefoni konstrueerinud insenerid pole võtnud eesmärgiks ehitada vahetatavate objektiividega kaamerat, siis on tulemuseks ikkagi langus pildikvaliteedis.

Proovisime Olloclipi ja tõsi ta on, mõnes nüansis foto kvaliteet kannatab, aga sellegipoolest saab telefonifotograaf loomevabadust juurde.

4-in-1 sisaldab nutikalt vormistatud nelja objektiivi. Esmapilgul oleks neid justkui kaks – lainurk ja kalasilm. Kalasilm on kalasilm, koondab laia vaatevälja ja kaadri nurkadesse jäävad mustad alad. Lisaks on ka pildi kujutised veidi udused. Pildid on mõneski mõttes efektsed, aga pikapeale tüütavad ära.

14

Märksa laiemat kasutamist leiab lainurkobjektiiv. Kaadrisse mahub tavapärasest rohkem inimesi või puid, kuidas soovite, aga taas on servades pildiedastus natuke niru, lisaks on objektiivil ka päris tugev moonutus ning nõnda pole tegu just päris arhitektuurifotograafi töövahendiga. Kõverate seintega majad, mis servades jäävad natuke hägusaks, pole just ülemäära efektsed. Samas, on motiive, mille puhul selle objektiivi piirangud ei häiri. Nagu ikka, sõltub kõik pildistajast ning hea fotograaf ei takerdu oma tehnika piiratusse, vaid kasutab ära selle tugevad küljed.

Kui kaks pealmist läätse maha keerata, siis paljastuvad makroläätsed – 10x ja 15x suurendusega. See on koht, kus Olloclip vaimustust tekitab. Makromaailm avab inimsilmale paratamatult kättesaamatuks jääva dimensiooni ja juba pilguheit sinna on omaette elamus. 10x makro on kaadri ulatuses veidi parema joonisega, 15x seevastu viib teid pildistatavale objektile sedavõrd lähemale, et servades toimuv polegi enam niiväga oluline.

Loomulikult pole Olloclip 4-in-1 omasuguste seas ainus toode, küll aga on ta väärt ost, arvestades hinna ja pakutavate võimaluste suhet. Muidugi saab suure kaameraga paremaid pilte teha, tegu on lihtsalt erinevate tootekategooriatega, ka erinevate hinnakategooriatega. Olloclip mahub ühes telefoniga taskusse ja on teil alati kaasas. Vahel on see vägagi arvestatav väärtus.

KARL-KRISTJAN NIGESEN

Kalasilmaga tehtud foto.

Lainurkobjektiiviga tehtud foto.

Ilma lisaobjektiivita tehtud foto.

Anna Katariina Nigesen

Anna Katariina Nigesen

Foto

DURAND

MILJONI SAMMU MATKASAABAS. Vastupidav ja põrutusi vähendav PU vahetald, spetsiaalne kanna toestussüsteem, veekindel ja hingav membraan, varbakaitse ning tehniline välistald tagavad, et Sinu jalad oleks hoitud. Ka väga pikkadel retkedel.

Tehtud Euroopas.

Saadaval MATKaSPORT kauplustes ja Küti Äri kaupluses, Kuressaares.

Birma

Veel mõne aasta eest Põhja-Korea järel ühes maailma suletuimas riigis soovitab MTÜ Mondo vabatahtlikuna kolm kuud kohapeal elanud Kristina Mänd ruttu ära käia – varsti avastavad selle salapärase riigi kõik.

Kaunis ja vaene

Birma Tekst KRISTINA MÄND Pildid KAIR KÄSPER

16

Birma

K

unagi jõukas ja paljutõotav maa keerati 1962. aastal militaarrežiimile ehk vaesusesse ja isolatsiooni. Sõjaväeline hunta asendas ka 19. sajandi keskpaigast kasutatud Briti koloniaalnime Birma ametlikult Myanmariga.

Nime teema on siiani vastuoluline: kui näiteks ÜRO tunnistab Myanmari Liidu Vabariiki, siis USA ja Suurbritannia mitte – seetõttu on maailmas mõlemad nimed kasutusel. Kohalikud eelistavad pigem Myanmari, sest kõik pole Birmale nime andnud bamarid, ent mõne jaoks tähistab Myanmari kasutamine siiani režiimi toetamist.

Pindalalt on Myanmar 15 Eestit ehk umbes sama suur kui Texase osariik või Prantsusmaa.

Loodus on kaunis ja ökosüsteem ilmselt kõige mitmekesisem terves piirkonnas, sest pikk territoorium läbib kolm ökoloogilist piirkonda, põhjas on Himaalaja mäestik ja lõunas saarestik. Kahjuks on aga loomade ja loodusega lood kehvad. Myanmaris elab kolmandik maailma aasia elevantidest ja suurim tiigrite kogukond maailmas, aga nende kaitsmine on küsitav. Kuigi ligi kümnendik riigist on kaitsealad, siis tegelikku kaitset ei pruugi see rahapuudusel tähendada. Ka metsi võetakse hoogsalt maha ja juurde väga ei istutata.

KUULSAIMAKS BIRMALASEKS ON ilmselt 1991.

aastal Nobeli rahupreemia saanud Aung San Suu 17

Birma

Kyi. Inimõiguslane ja praegune parlamendisaadik sai tuntuks demokraatlike ideede kandmisega. Tema isa, kindral Aung Sani (1911–1947) peetakse kaasaegse Birma iseseisvuse rajajaks. Ta polnud küll demokraat ja lootis ehitada ühe parteiga sotsialistliku föderatsiooni, kus vähemustel on selged enesemääramise õigused. 1947 ta mõrvati.

Aung San Suu Kyi jätkas oma isa tööd, istus seetõttu 15 aastat koduarestis ning tema nime ei tohtinud mainidagi.

See muutus 2012. aastal ning praegu juhib 70aastane proua parteid Rahvuslik Demokraatialiiga ning parlamendi opositsiooni. Loodetud presidendikandidaati temast tänavustel valimistel ilmselt ei saa, sest mundrid ülikondade vastu vahetanud

Mida Hsipaws veel teha?

• Roni Lily hotelli torni ja vaata üle Hsipaw, • Mine giidiga jala või motikaga Palau kü-

•

•

• •

18

mägesid ja jõge. Aeg-ajalt satub mõni teine turist ka päikeseloojangut vaatama, aga üldiselt on seal tühi.

Söö Mrs. Pontooni juures, mis asub vanglasarnase Red Dragoni hotelli vastas, juustu ja singiga võileibu. Peale riisi ja nuudleid oli see mõnus vaheldus.

Joo Mrs. Popcorni juures avokaadomahla või tamarinditeed. Proua aias saab rahulikult raamatut lugeda ja jätkata oma jalutuskäiku Little Bagani.

Võta ratas ja sõida või käi jala kaheksakilomeetrine ring kohalikes külades riisi- ja sojaoapõldude vahel.

Vähemalt korra söö rasvas praetud väikeseid soolaseid pallikesi, mida pakutakse koos kastmega. Maksavad 70 senti ja on väga head.

• • •

•

lasse mägedes. Seal saab ka ööbida, aga voodilinu pole ja mina nägin seal iga lapse peas täisid. Küla ise oli maaliline ja sattusime pulmagi.

Osta kohalikult turult iga päev hästi palju mandariine ja tõsta oma C-vitamiini taset.

Mine jaluta küladesse jõekaldal, aga ole valmis, et kohalikud koerad ei pruugi sellest väga vaimustuses olla.

Söö Club Terrace’is ja Lily hotellis. Viimases on suurepärane chef, aga meeleolukalt olematu teenindus. Seega, kannatust, sest toidu kvaliteet kaalub selle üles. Ja hamburger oli sama suur kui mu pea. Mässasin sellega pool tundi, aga sain hakkama.

Või lihtsalt ole Black House’i terrassil jõe kaldal või Lily katusel ning naudi vaadet ja elu.

kindralid on parlamendis ja valitsuses ülekaalus ning kirjutanud põhiseadusesse, et välismaiste sugulastega kodanik ei tohi olla Myanmari president. Aung San Suu Kyi abikaasa on aga britt, ka kaks poega on Briti kodanikud.

Myanmari armeed muidugi põlatakse ja kardetakse. Kord kohtasime teel 100 autost koosnevat sõjaväekolonni, kohalikud vandusid ja sülitasid. Sõdurid ei jäta distsiplineeritud muljet – mõlkis kiivrid viltu peas, mitu relva üle õla, ülbe hoiakuga ja mundrid kortsus, istuvad nad oma väeosade ees või kohalikes söögikohtades. Ühe bamariga rääkides sain aru, et kui meie armee on selleks, et riiki ja rahvast kaitsta, siis birmalased ja nende armee arvavad, et inimesed ja riik on sõjaväelaste teenistuses.

MYANMARI 51 MILJONIST ELANIKUST

umbes kaks kolmandikku on bamarid, alla kümnendiku on šane ja kareneid, veel vähem arakane, tšine ja lisaks veel katšinid, monid, hiinlased, hindud, tailased, bengalid. Myanmar on jagatud seitsmeks piirkonnaks (kus on ülekaalus bamarid) ja seitsmeks peamiselt sealsete vähemustega asustatud osariigiks – Arakani, Kaja, Kareni, Katšini, Moni, Tšini ja Šani osariigid.

Viimaste probleem on enesemääramis­ õiguses. Etnilised vähemused on taotlenud föderatsiooni loomist juba Briti koloniaalvõimu alt vabanemisest saadik, aga

Birma sõjaväeline valitsus surus kõik katsed maha, võrdsustades kohalikku autonoomiat separatismiga. Kuigi 2011. aastast võimul olev valitsus ja president U Thein Sein on olukorda leevendanud, ei ole inimestel usku Myanmari keskvalitsuse siirusesse riik sisuliselt föderatiivseks muuta.

Aga asi pole ainult autonoomias.

Myanmari keskvalitsus arendab haridusja tervishoiusüsteemi just riigi keskaladel elavate bamarite kogukondades, jättes ilma vähemusrahvused, kellest kõige õnnetumas seisus on külakogukonnad, kellel puudub ligipääs riiklikele haridusasutustele ning tervishoiuteenustele. Inimesi see ei rahulda ja nii ongi Myanmaris pidevalt konflikte ja rahuolematust. Turistidele on Myanmar aga turvaline ja rasketesse paikadesse ei pääse niikuinii.

LIGI KOLMVEERAND Myanmari ini-

mestest elab maal ja suurem osa elust keerleb külade ja põllumajanduse ümber.

Elu määravad pigem viljasaak ja aastaaegade vaheldumine kui poliitika või unistus rikkusest. Kõige olulisem on vee tase – jõevett kasutatakse nii joomiseks, pesemiseks kui ka vesipühvlite ujutamiseks. Sotsiaalne kapital töötab, inimesed aitavad üksteist ja kedagi ei jäeta hätta.

Vesipühvlitele olen muide oma südame kaotanud. Nad on naljakad loomad, kes näevad välja nagu dieedil ninasarvikud, kergelt karvased. Põrnitsedes ja elegantse sammuga veavad nad rakendeid või vaatavad niisama möödaminejaid. Piima nad ei anna ja pühvlite liha üldiselt ei sööda – nende funktsioon on põldu künda ja asju vedada. Kell kaks iga päev ujutasid Hsipaws kaks poissi oma pühvleid jões kohe Club Terrace’i vastas – kui võimalik, käisin alati vaatamas. Enne ujumist pöörlevad nad tolmus ja mudas, siis ujuvad end puhtaks ja lähevad koju.

Perekonnad on suured ja inimeste arvu külades hinnatakse majapidamiste järgi: öeldakse, et külas on 2000 majapidamist, mis teeb kokku umbes 10 000 inimest.

Mitmed sugupõlved elavad koos vaiadele püstitatud bambusmajades, mööblit pole palju, asjad ripuvad seintel ja magatakse lavatsile pandud mattidel. Maja alla on jäetud ruum üleujutuse puhuks, muidu hoitakse seal loomasööta või vesipühvleid. On ka tellistest ja kivist maju, aga need pole üldse nii romantilise välimusega. Majad on värvitud helekollaseks, -roheliseks või -roosaks.

Enamikus külades, kust läbi sõitsin, on elekter, aga igaks juhuks ka generaatorid.

Majades toimiv veevärk on pigem haruldus.

VISKASIN PILGU KA ÜHTE JÕUKAMASSE MAJAPIDAMISSE. Tellismaja alumisel kor-

Templid ja mungad Üks esimesi muljeid oli varahommikuses Yangonis mustade kaussidega ringi käivad mungad, kellele inimesed süüa annetavad. Mungad ei tohi nimelt ise süüa teha ja nii käivad nad mööda linna või küla ja koguvad toitu, mida siis jagavad. Nad ei kerja, vaid pakuvad inimestele n-ö usulist teenust – võimalust anda ja jagada. Munkade ja nunnade arvu on keeruline öelda sõltuvalt sellest, kas nende hulka arvata ka noviitsid ja kloostrikoolides õppivad lapsed. Aga hinnanguliselt on Myanmaris kuni miljon roosa, safrankollase või terrakotapunase rüü kandjat.

Budism määrab Birmas rohkem kui valitsus inimeste elu ja väärtusi. Juba kuningad pidasid munklust (sangha) tähtsaks – seda näitavad nii Baganisse ehitatud 4000 templit kui ka munkade roll kuningate peamiste nõuandjatena. Mungad pakkusid kloostrikoolides Briti koloniaalvõimu ajal ka emakeelset haridust ja 2007. aastal juhtisid nad n-ö safranirevolutsiooni.

Iga noormees peab vanuses 7‒13 vähemalt seitse päeva mungana veetma. Briti koloniaalvõim ja hilisemad valitsused on munkade rolli ühiskonnas vähendanud ja õigem oleks öelda, et segaseks teinud, aga mungad on endiselt lugupeetud ja hinnatud.

Templitesse ehk pagoodidesse ei tohi siseneda jalanõude ega sokkidega (mis seletab riigis levinud plätundust) ja õlad peavad kaetud olema. Küll aga tohib seal suitsetada ja internetis olla. Parima netiühenduse leidsingi Yangoni kuulsas Shwe Dagoni pagoodis , kus suurte kuldsete Buddha-kujude ja Las Vegase stiilis välkuvate tulede vahel pidasin isegi skaibikõne!

rusel oli elutuba, kus pehmetel diivanitel söödi ja vaadati telekat. Sealsamas seisid ka auto ja kaks motikat. Majadel on aknad, aga enamjaolt klaasimata. Et saada sooja, magatakse paksude värviliste kunstmaterjalist tekkide kuhja all, pea atlasspadjal.

Mina lendasin Doha kaudu Yangoni ja liikusin sealt kahe päeva pärast ööbussiga oma elupaikka Hsipawsse. Yangon (varem Rangoon) on suur, lärmakas, tolmune ja sõbralik linn. Ööbisin SleepIn Hostelis, mis oli täitsa tore, ainult et toas polnud akent. See polegi vist väga haruldane, sest suured majad on kitsad, üksteise otsas kinni ja kvartalid sügavad. Hostelis on aga Neymari välimusega baarmen.

Jõudsin kohale kell kuus hommikul ja taksosõit lennujaamast linna viis mind mööda Yangoni majesteetlikust Shwe Dagoni pagoodist, mille kullast kuplid hommikuses udus mind tervitasid. Paarist päe-

vast piisab, et külastada ka Sule pagoodi ning minu lemmikut, Botatungi pagoodi.

YANGONIS ANNAVAD TOONI kolo­­niaal­­­­

ajast pärit suured uhked hooned, mis tunduvad olevat ideaalsed linnasõja pidamiseks. Yangonis on lihtne liikuda ja Lonely Planet annab väga hea ülevaate, mida teha ja kuhu minna.

Soovitan kindlasti ette võtta kolmetunnine rongisõit ümber linna ja vaadata, kuidas pesu kuivatakse: pesu laotatakse raudteele ja rong sõidab sellest üle. Miks, ei tea. Veel nägin imeilusat ja imekallist kunstipoodi Yangonis jõe kaldal. Kui paadilossija kuupalk on 60 eurot, siis poes maksis üks kullatud bambusest tops 80 eurot.

Yangonis leidsin kergelt üles bussile pileti ostmise koha, seejärel korraldati kiiresti sõit bussijaama (22 km linnast väljas) ja bussijuht teadis kohe, et eestlane läheb Hsi19

Birma pawsse. Tal olid ette valmistatud kaardid tekstiga „Stop 30 minutes“, juhuks kui ma ei saa aru, mis kell buss kuskilt edasi liigub.

MAALILISES HSIPAWS ŠANI PROVINTSIS

elasin kaks kuud. Hsipaw on natuke suurem küla või väiksem linn, oleneb kustpidi vaadata – 50 000 elanikuga rahulik paik, kuhu turistid satuvad peamiselt matkama.

Käisin Šani palees, mille ehitas Šani prints oma perekonna tarbeks, ja viimase printsi vennapoja naine rääkis väga heas inglise keeles perekonna ajaloost. Kui proua sai teada, et olen Eestist, teatas, et eestlasi käib siin küll! Arvasin, et vahest läks tal miskit sassi, aga ei – ta leidis kohe Tiina Jokineni ja Madis Eelmaa raamatu „Rännakul Itta“.

Minu hotelli Lily Home omanik, proua Lily, oli aga naeratav karm ärinaine, kelle Miami-stiilis värviline klaasliftiga hotell on isegi suurem vaatamisväärsus tolmuste tänavate, koerte, rollerite ja kanade seas kui Mahamyatmuni Paya tempel.

Tegin mitmel nädalal varahommikusi matku Šani küladesse – ojad, riisi- ja sojaoapõllud ja nende vahel arbuusipõllud, taamal pagoodide kuldsed kuplid, banaani- ja mangopuude salud, erakordselt korras majapidamised, karvased veepühvlid trotslikult tööd tegemas ja rõõmsad lapsed, kes mulle vahelduvalt mingalabar, hello ja good bye hõikavad. Tekkis selline õnnis tunne ja veendusin järjest enam, et Šani osariik on üpris ligilähedane looduslikule muinasjutumaale.

HSIPAW HITIKS OLI AGA KASSIDE pidev

klassivõitlus – meie hotelli halltriip versus teise tänava hall. Pool neli öösel läks sel-

20

line lärm lahti, et pool hotelli oli akende ja rõdude peal kaasa elamas. Pool tundi kassid jälgisid teineteist, lihased pingul ja hirmsad hääled kurgust tulemas. Siis karati teisele turja ja nii 10 minutit veeresid nad pallina hotelli õuel täielikus vaikuses.

Siis hakkas jälle jälgimine ja kisa peale.

Lõpuks sai ühel hotellikülastajal küll ja ta viskas neile vett kaela. Kell neli oli etendus läbi, osa pealtvaatajaid läks magama, teised aga ööturule.

Pilkases pimeduses jõelt tulevas niiskuses toimetasid küünla- ja ka lambivalgel kümned mehed ja naised, ladudes välja oma värskeid puu- ja köögivilju. Nende vahel raiusid lihunikud liha ja küünlavalguses küütlesid värskete kalade soomused.

Lapsed magasid vanemate taga või istusid niisama, värvilised fliispidžaamad seljas ja tuttmütsid peas. Paar naist küpsetasid värskeid snäkke ja toidulaua juures sõid eriti kaugelt tulijad šani nuudleid.

Pilt oli filmilik ja tontlik, seda enam, et inimesed toimetavad vaikselt. Sellist kisa ja pidevat möla nagu mõne lõunapoolsema

Pilkases pimeduses jõelt tulevas niiskuses toimetasid küünla- ja ka lambivalgel kümned mehed ja naised, ladudes välja oma värskeid puu- ja köögivilju.

riigi turul, siin ei kohta. Ja tööd teevad naised ning mehed, mitte nii, et naised töötavad ja mehed vaatavad, kuidas naised töötavad. Tean, et minu järgmisel päeval söödud võikala sidrunikastmes tuli just sealt, sest nägin, kuidas Club Terrace’i peakokk seda ostis! Enamik müüjaid lahkus kell kuus, aga osa jäi terveks päevaks.

OLIN JUBA VAREM TÄHELE PANNUD ÜHT ÄRI – jalgratta peale on pandud raam,

mille külge on seotud sadu väikseid kilekotikesi: maitseaineid, suppi, pähkleid, liha, snäkke. Rattur sõidab ühe küla juurest teise juurde või Hsipaws ühe putka juurest teise juurde ja müüb neid kotikesi. Nüüd nägin, et neid kotikesi ostavad edasimüüjatest ratturid aga sealtsamast turult hulgimüüjatelt.

See on nagu meie autolavka süsteem ja väga efektiivne.

Hsipaw on armas ning jalutuskäigud vanade templite varemete ja tiigipuust kloostri juurde, kus on bambusest Buddha, ainult kinnitavad seda. Kosk oli täpselt nii pildilik, nagu olema peab, ning vaated Päikeseloojangu mäelt erkrohelise kloostri eest vapustavad.

Enamik turiste käibki seal paariks päevaks matkamas, edasi jätkatakse reisi kas Mandalaysse või Inle järve äärde.

Paljud aga ei raatsi lahkuda ja veedavad terve nädala Hsipaw võluvas õhkkonnas.

Kahjuks paljudesse küladesse turiste ei lubata ja ka sõit Lashiosse pole väga soovitav. Mina aga tööasjades „suurlinnas“ siiski käisin, seal on võimsad templid ja ohtralt hiinlaste äritegevust, aga ka palju tolmu ja liiklust.

Kuna olin bussisõitu Yangonist Hsi-

Birma pawsse tulles juba proovinud ja Pyin Oo Lwin on motikaga liiga kaugel, siis läksin rongiga. Kaheksa tundi ilusat loodust ja külasid, vagunis ringisebivad hiired, kõikumine nagu Ameerika mägedel ja Gokteiki viadukti ületamine olid elamus.

PYIN OO LWIN on väike koloniaalmaja-

dega linn, mille asutas briti kapten May, et pakkuda Mandalays elavatele inglastele varjulisemat kohta linnakuumuse eest.

Linna nimeks sai tema enda järgi Maymyo (May linn). Laenutasin hotellist korraliku jalgratta ja vaatasin ilusaid, aga lagunevaid koloniaalehitisi – Purcelli kellatorni, koolimaja, hotelli, kuberneri maja ja paari villat.

Suurim vaatamisväärsus on 1915 loodud Kandawgyi botaanikaaed, kus lilled ja põõsad laiutavad üle pisikeste sildade ja kuldse pagoodi, liblikahuvilised saavad käia liblikamuuseumis ja linnuhuvilised jalutada läbi aviaariumi. Nägin valget paabulindu ja takiine, nunnu olemisega kits-antiloope, kes pesitsevad Ida-Himaalajas. Loodusimedest asub Pyin Oo Lwini lähedal Anisakani kosk.

KUNA RONGISÕIT OLEKS VÕTNUD VEEL KUUS TUNDI, siis proovisin Mandalaysse

minekuks jagatud taksot. Neljakesi autos, saime ilusti kohale ja igaüks maksis 67 km läbimiseks alla kuue euro. Mandalay ise oli suur ja tolmune ega pakkunud suurt huvi. Olin lugenud aga ümbruses asuvatest vanadest linnadest ning leidsin “Historic Mandalay” brošüürist päevareisid.

Giidiks oli võluv tudeng nimega Pyo, kes jagas viiele turistile kasulikke teadmisi

Tekkis selline filmilik tunne nagu New Yorgis Times Square’il või Marrakechis Jemaa el-Fnaa väljakul. Ligi 800 aastat tagasi lasid Bagani kuningad need templid ehitada. ja ka nõuandeid käitumise ja tavade kohta.

Innwa (ka Ava) oli Birma kuningriikide pealinn 14.‒19. sajandil. Praegu käiakse seal vaatamas Bargaya tiigipuust kloostrit, Innwa kindlust (itaallaste ehitatud, kus bamarid võitlesid inglaste vastu) ja vana küla (kus kohalikus teemajas jalgpalli vaatasime).

SAGAING on kuulus kümnete küngastel

asuvate kuldsete pagoodide poolest, millest tuntuim on Soon Oo Pone Nya Shin.

Vaated on kaunid, pagoodid mõnusalt jahedad ja igal pool töötavad hõbedameistrid. Amanapuras ehk surematus linnas olid taas pagoodid ja kloostrid, millest põnevaim on Mahad Gandaryone – iga päev kell 10.30 hommikul võtab 1500 munka end süüa saamiseks ritta ja kümned turistid ronivad neile kaameratega näkku, et seda jäädvustada. Päikeseloojanguks aga on kohustuslik minna 200 aasta vanusele maailma pikimale (1,2 km) tiigipuust 1086 postil seisvale U Beini

sillale ning ahhetada ja ohhetada koos tuhandete teiste inimestega, kui ümmargune punane päike loojub. Üks saksa turist oli nii elevil, et ronis kohalike kurgi­­ peenrasse! Jah, oli ilus päev.

Veel tasub minna hommikul kell 9 väljuvale laevale ja sõita Minguni, et vaadata maailma suurimat tellisehunnikut.

Nii reklaamitakse Pathodawgyi pagoodi, mis on nii lagunenud, et sildid hoitavad ronimise eest. Aga sealsamas kõrval müüvad ametnikud ikka kolme dollari eest pileteid! Neljakandiline pagood on vägev, maavärina tekitatud suure praoga keskel, millest vapramad üle hüppasid. Aga veelgi võluvamad on selle ees asuvad lõvisarnased ümarad kujud. Pilet katab ka Minguni kella ja suure valge Hsinbyume Paya vaatamise.

Mina teist korda Mandalay mäest üles ronida ei viitsiks ja soovitan laisematel seda mootorratta või taksoga teha. Ka Mandalay marionetiteater on külastamist väärt – tunnise etendusega saab päris hea ettekujutuse traditsioonidest ja tegelastest kohalikus elus. Vaadake nende etendust, sööge Rohelises Elevandis ja kaaluge, kas viitsite jalutada ümber Manda­ lay lossi (kokku 8 km ühesugust müüri).

TEATRISSE TASUB MINNA VARAKULT,

sest päeval õpivad kohalikud noored sealsamas inglise keelt – turistidega saavad nad seda harjutada. Mina rääkisingi tund aega nende tegemistest, Eesti elust ja ilmast. Inglise keel on kohalikel suuresti küll Ken Lee tasemel, aga asi seegi, kuskilt peab ju alustama. Paar korda pakkusin ka abi, et mõnda eriti naljakat versiooni mõnest toidust või

21

Birma

Kultuurireisid bussiga Pikalt bussides olles sain tõelise doosi kohalikku filmikunsti ja muusikat. Tundsin mõned näitlejad juba ka ära – nii vist juhtub Eesti filme vaatava välismaalasega, kui ta kohtab igas teises filmis Mait Malmstenit, Lembit Ulfsakit või Maria Klenskajat.

Filmid tundusid kõik olevat ühe ja sama stsenaristi koostatud ja süžee oli järgmine: on poiss, kellel on üks nohikust sõber ja üks asjalikum, aga ka nohiklik sõber. Siis poiss kohtab tüdrukut, kellel on üks sõbranna, kes pooltel juhtudel oli hoopis naiseks riietunud poiss. Siis nad armuvad. Aga siis on poisil alati mingi teise naise teema. Alati on kaasatud ka vanemad ning suhted saavad kõik õnneliku lõpu perekoosolekul.

Eriti ilusad on need hetked, kus nii poiss kui ka tüdruk unistavad oma armastatust, mida näidatakse vihmas ja aegluubis, taustaks laul ja tuul. Ükskord nägin ka kättemaksudraamat, mis oli natuke põnevam, aga Hello Kitty patja aegluubis nutvast tüdrukust ei pääsenud ka see teos.

Ole sa suur või väike, Hello Kitty peab Birmas kuskil olema.

Parim oli üks kohalik vanaproua, kellega koos riisikottide otsas istudes Hsipawst Namlanisse sõitsime. Muidu oli väärikalt traditsiooniliselt riides, ilus kott süles, aga siis võttis jaki seljast ja oh üllatust, alt tuli välja roosa tohutu Hello Kitty aplikatsiooniga pluus. Ja kui ostsin endale poest niisked salvrätid, siis võite kolm korda arvata, mis oli pakendi peal.

Muusikavideod on peamiselt sellised, et laulu taustaks näidatakse tüdrukutest pilte, kus nad poseerivad erinevates ja üldjuhul väga läänelikes riietes. Aga eriti meeldisid mulle hetked, kui sain teleka ligi ja vaadata mõnda Hollywoodi filmi, kus avastasin, et kõik natukegi katmata rinnad või põlved on udused. Eriti tore oli üks Indiana Jones’i film, kus lisaks näitlejanna rindadele olid uduseks tehtud ka templis oleva kuju paljad kohad! Ja suitsetamine on ka udune.

sildist parandada (prok carry – pork curry; morning buzur – morning bazaar; Tips for personal – Tips for personnel).

Bagani viiva laeva peale saamiseks tuleb läbida vanadekodu. Ühes suures ruumis olid koos kümned inimesed, kes rõõmsalt ja hambutult turistidele naeratades vanaduspõlve veedavad. Ühes majas mehed, teises naised ja kolmandas sotsiaalsed tegevused.

Laevasõit oli aga mõnus: kümme tundi jõekallaste vahtimist, logelemist, lugemist, lobisemist ja päevitamist oli peale tolmust Mandalayd õige tegevus. Kuna laev jäi hiljaks, siis nägime järjekordset kaunist päikeseloojangut jõel, kui esimene Bagani kuulsatest templitest meie ette kerkis.

BAGANIS TULEB VÕTTA E-RATAS (nagu

motoroller) ja sellega kõik ligi 4000 templit üle vaadata. Igas templis tuleb jalast 22

võtta jalanõud ning vaadata Buddha kuju.

Ma loobusin ja vaatasin 20 kuulsamat – suurimat, vanimat, kaunimat, kõrgeimat jne. Tekkis selline filmilik tunne nagu New Yorgis Times Square’il või Marrakechis Jemaa el-Fnaa väljakul. Ligi 800 aastat tagasi lasid Bagani kuningad need templid ehitada ja vaatamata maavärinatele, erosioonile ja hooletusse jätmisele on nad endiselt uhked ja tähelepanuväärsed.

Lonely Planet annab hea ülevaate, millistesse minna ning kust on parim vaadata päikeseloojangut. Kuna mu hotell asus templite keskel, siis sain neid ka oma rõdult imetleda. Söömiseks soovitan proovida kas StarBeani või StarBeami restorane ja kel ostusoove, siis lakitud ja kullatud bambusest asjade ostmine on Baganis õige tegevus. Paljud lähevad sealt ka Popa mäe otsa. Ööbuss Baganist Inle järve poole jõu-

Ungari tammevaatides olnud kohalikest viina­­ marjadest villitakse seal Šveitsi masinat ka­­su­­tades veine, mis pannakse Hiina pude­­litesse ja kaetakse Tai siltidega.

dis kell kolm Nyaungshwesse. Head inimesed andsid väljamagamiseks toa hotellis kohe kätte. Esimesel päeval sain hotellist taas väga korraliku jalgaratta ja sõitsin vaatama ümmarguste akendega tiigipuust kloostrit ja seejärel ühte Myanmari kahest

Merele!

Muretu lõõgastus kruiisilaeval — soe päike, mahe meretuul ning uutest emotsioonidest pulbitsevad sadamalinnad.

Lõuna-Kariibi kruiis laeval Celebrity Summit

Hawaii saarte kruiis laeval Celebrity Millenium

Hind alates 618 eurost reisija (7 ööd)

Hind alates 1149 eurost reisija (11 ööd)

Ida-Kariibi kruiis laeval Celebrity Reflection

Šotimaa ja Iirimaa kruiis laeval Celebrity Silhouette

Hind alates 688 eurost reisija (7 ööd)

Hind alates 1980 eurost reisija (12 ööd)

www.estravel.ee/kruiisid Hinnas sisaldub: kruiis ülaltoodud marsruudil ühele reisijale 2-inimese kajutis, toitlustamine laevas kogu kruiisi jooksul, lai valik vaba aja veetmise võimalusi laeva pardal, jootrahad, sadamamaksud, kütuse lisatasud. Hinnas ei sisaldu: lennud kruiisi alguskohta ja tagasi, ekskursioonid kruiisi toimumise ajal, reisikindlustus, vajadusel viisateenus, reserveerimistasu.

Mustmiljon täidetud reisiunistust 24/7 tasuta reisiabi 6 266 266, estravel@estravel.ee

Birma

veinistandusest, Red Mountain Wineryt.

Ungari tammevaatides olnud kohalikest viinamarjadest villitakse seal Šveitsi masinat kasutades veine, mis pannakse Hiina pudelitesse ja kaetakse Tai siltidega. Kõike juhatab prantsuse veinimeister.

PROOVISIN KÕIK VEINID ÄRA, vaada-

tes künka otsast Inle järve ja mägesid ning nautides järjekordset päikeseloojangut. Siin kohtasin ka eestlasi – “Lepik nr 9” jalgpallisärk reetis päritolu. Järgmisel päeval tegin kahe tai ja kahe saksa tüdrukuga koos kanuureisi Inle järvele, kus olid vaatamiseks jalaga sõudvad kalurid, ujuvad aiad, 25 kaelavõruga kangakudujad ja lugematud käsitöömeistrid. Süüa soovitan Live Dim Sumis. Esimest korda nelja nädala jooksul sain ka läänemaailma toitu – burgerit suurepärases õhtuses kohas nimega Beyond Taste. Oi-oi, kui hea!

Kes tahab matkata, siis mitmepäevased matkad Kalawist Nyaungschwesse lubavad vägevaid vaateid ja elamusi. Tagasi Hsipaws oli aga hea olla ja veendun üha enam, et see on parim paik Myanmaris elamiseks.

Minu töökoha peakorter asus Namlanis. Hsipawst 36 miili lõunasse jäävas külas käisin korra nädalas: panin kiivri pähe, kindad kätte, salli kaela, istusin rolleri tagaistmele ning 2,5 tundi hiljem 24

Ööbima pidin kloostri­­ koolis, aga siis otsustati, et ei, ööbin kohalikus külalistemajas. Seal aga hakkas omanik vastu, öeldes, et polit­­ sei ei ole andnud luba. olin pärast kaunist sõitu kohaliku noormehe osaval juhtimisel kohal. Tagumik kange, aga elus. Töötasime kolleegidega terve päeva ja õhtul naasin samamoodi Hsipawsse. Selge oli, et mina selle rolleriga külade, kanade, pühvlite, veoautode ja inimeste vahel ise parem ei sõida.

NAMLANISSE TURISTID NALJALT EI SATU.

Elu ja tegevust kontrollivad endiselt sõjaväelised grupeeringud ja ei ole nii, et lähed, kuhu tahad. See on ka põhjus, miks mina elasin Hsipaws ja mitte Namlanis. Iseenesest polnud see paha, sest Hsipaws on palju rohkem teha ja näha, aga eks ilmselt see suletus pole lasknud Namlanil areneda.

Kuna sõit Namlani ja tagasi võttis

ligi 4,5 tundi, siis korra otsustasime, et ööbin seal. Selleks pidi kohalik organisatsioon politseilt loa saama. Mina pakkisin oma läptopi, hambaharja, soojad sokid ja pidžaamapüksid seljakotti ning sõitsin bussiga hommikul Namlani. Ööbima pidin kloostrikoolis, aga siis otsustati, et ei, ööbin kohalikus külalistemajas. Seal aga hakkas omanik vastu, öeldes, et politsei ei ole andnud luba ja tema ei tohi välismaalasi majutada.

Siis asus asjaga tegelema Namlanist pärit parlamendisaadik, kes ütles, et mina võin külalistemajas ööbida küll. Rollermunk (munk, kes sõidab rolleriga) viis mind siis külalistemajja, aga perenaine ei andnud alla ja teatas, et kohti pole. Rollermunk tõi mind kontorisse tagasi. Parlamendisaadik ütles (vähemalt ma arvan, et seda ta ütles, sest ega ma ju aru saa), et mida kuradit, haaras toru ja paari minuti pärast topiti mind parlamendisaadiku autosse ja viidi samasse külalistemajja tagasi.

OMANIKUTÄDI OLI VÄGA AUPAKLIK, aga

mitte loll! Tuba küll leiti, aga see oli nii räpane ja tilluke, nii et tulime taas tagasi kontorisse. Siis helistas parlamendisaadik politseisse ja ütles, et mina ööbin kontoris ja asi ants. Ja nii ma siis ööbisin töötajate-

Birma ga koos kontoris tüdrukute toas mattidel, atlasspadjal ja lillelise fliisist teki all, ning pidasime pidžaamapidu.

Namlan ise on pikk küla, kus on mägi ja selle otsas loomulikult tempel ja kõige pikemate ripsmetega Buddha. Teiseks on aga Namlanis imeilus allikas. Namlan tähendabki tõlkes kohta, kus on maaalune vesi. Varem kohalikud küll kasutasid vett, aga loopisid allikasse ka prahti ja sodi. Üks nüüdseks pensionil olev arst, kes on kogukonnas väga lugupeetud inimene, võttis oma südameasjaks allika puhastamise ja korrashoiu.

Vabatahtlikena on ta organiseerinud inimesed allikat puhastama ja rajama kanaleid, et vesi saaks voolata basseinidesse

Toit on Myanmaris rahulik, segu bamari, india, hiina ja tai mõjudest. Väga teravaks kisub asi mõnede karridega.

Põhitoiduks on riis. (üks munkadele pesemiseks, üks külaelanikele pesemiseks ja üks pesupesemiseks).

Rääkisin talle “Teeme ära!” kampaaniast ja soovitasin alustuseks panna allika ümber sildid — „ Ära viska siia prahti. See on puhas vesi!“, või „Hoiame Namlani puhtana. Ei viska prahti maha!“. No ja ega prügikastide organiseerimine ka paha pole.

PROBLEEM ON TEGELIKULT SELLES, et

prügimajandust kui sellist Myanmaris pole.

Isegi kui inimesed ei viskaks bussiaknast või oma majast prahti tänavale, vaid paneksid selle prügikasti, siis seda pole kuskile töötlemiseks viia. Seepärast kogutakse külasid ja linnakesi läbivatest ojadest ja teedelt praht kokku ning pannakse lihtsalt põlema.

Juba Yangoni tänavatel jäid silma suured punased lärakad. Arvasin, et on toimunud midagi hirmsat ja see on veri. Ja nägin seda veel ja veel ja veel. Asi tundus vägivaldne. Aga siis nägin ühte meest ühte nendest punastest lärakatest välja sülitamas ja seejärel mulle suure punase suuga naeratamas – tuli meelde, et nad närivad ju beetlilehti, mille sisse pannakse erinevaid asju – kookosepiim, tubakas, beetlipähklid, jne. See teeb suu õõvastavalt punaseks ja vist tekitab ka kergelt õndsa tunde.

Päristoit on Myanmaris rahulik, segu bamari, india, hiina ja tai mõjudest. Vä-

ga teravaks kisub asi mõnede karridega.

Põhitoiduks on riis, mida süüakse kala-, sealiha-, kana-, lamba- või juurviljakarriga. Juurde pakutakse suppi ja pisikesi lisasnäkke, nagu marineeritud juurviljad, toored juurviljad, kikerherned, kastmed jne. Mõnikord segatakse nuudlid või ka riis tšillist, tamarindist ja krevettidest tehtud pastaga, mis annab hea maitse. ŠANI NUUDLEID SÜÜAKSE peamiselt

hommikusöögiks või vahepalaks ja neid saab igal pool tänavalgi. Aeg-ajalt kisub toit natuke rasvaseks, aga üldiselt on hea.

Suurima üllatuse valmistas mulle tööl pakutud mustjas ollus, mis osutuks verehüübeks. See sarnanes meie verikäkiga ja oli väga hea. Alati saab end tänavalt varustada puuviljade ja avokaadodega. Juurde juuakse teed. Kohalik õlu on lahja laager, aga kõlbab küll. Ja kohalik vein on täitsa hea.

Tänavate ääred on täis väikeseid söögikohti, mida inimesed oma kodude ees peavad. Sama oli ka Yangonis, kus Anawrahta tänaval 9. ja 19. tänava vahe on täis superhäid pad thai, karri või nuudlite söömise võimalusi. Istud maha ja saad süüa, mida kokale näitad. Lihtne ja mugav.

Ainus keeruline asi on, et kohalikud istuvad lastele mõeldud plasttaburettidel.

Mina nendele istuda ei julge, sest näen juba ette, kuidas see pisike asi mu all lihtsalt laiali vajub. Olen paar korda siis lihtsalt suurema pingi palunud või puuoksal istunud. Ikka jube piinlik on tolmus vedeleda, nuudlid süles.

INIMESED ON MYANMARIS aga saledad

ja kenad, ilusate läikivate mustade juustega, mis väga varakult halliks ei lähe. Nad pole väga pikad, aga mitte ka nii tillukesed kui Tais. Mehed kannavad kas šani pükse või sarongilaadset seelikut longyi’d.

Viimast kannavad ka naised, aga sidudes seda meestest erinevalt. Jalas on peaaegu kõigil plätud või riidest ketsid.

Vanemad prouad kannavad väga

Aita kaasa Kristina Mänd töötas ligi kolm kuud riigis vabatahtlikuna, et arendada Rural Development Foundation – Shan State ehk RDFSSi (www.rdfss.com) kui organisatsiooni. Kel on huvi endal midagi teha, saab kandideerida ka ise www.mondo.urg.ee või www.reliefweb. int. Samuti võib toetada MTÜd Mondo rahaliselt (konto EE491010220099409013, selgitusse märksõna Birma). Rahal on seal kordi suurem väärtus, sest näiteks õpetaja keskmine kuupalk Namlani lähistel on u 64 eurot. Nii palju raha kui võmalik tasuks ka turistina jätta just kohalikele, väikeettevõtjatele, mitte keskvalitsusele ja suurtele.

ägedaid turbani moodi salle ja põldudel töötavad inimesed hiina mütse. Põsed määritakse kokku puudest saadava thanaka-pastaga, et päike liiga ei teeks. Varahommikul bussi peale minnes nägin ühe mägihõimu inimesi traditsioonilistes rõivastes – musta ja lillaga riie oli kõvasti ümber keha tõmmatud ja selle peal imeilus tikitud jakk.

Välismaalaste vastu ollakse sõbralikud, aga mitte üleliia. Ka segapaare eriti ei kohta, välja arvatud üks Yangoni läänelik kohvik ja suhtedraama Hsipaws. Kohalikud tüdrukud ei otsi rikast valget meest ja kohalikud mehed on enamiku valgete naiste jaoks pisut väikesed. Ka arvan, et see pidev beetlilehtede närimine, mis teeb suu punaseks, on lääneliku valge hamba kummardajatele eemaletõukav.

Mitmed välismaalased on öelnud, et küll inimesed Myanmaris on sõbralikud.

Ma ei oska öelda, et nad oleksid sõbralikumad kui lugematute teiste maade inimesed. Küll aga on nad väga uudishimulikud ja väljendusrikkad – pidev röhitsemine, sülitamine ja läkastamine saadavad igal sammul. Ja seda ma küll igatsema ei jää.

Lennunõu Euroopast otselende Myanmari ei ole, mis tähendab Eestist vähemalt kaht ümberistumist.

Samas ei pruugi hind sinnakanti enam väga kõrge olla – häid variante leiab näiteks üsna siksakilisel marsruudil Helsingi-London-Hongkong-Yangon Finnairi, Cathay Pacificu ja Dragonairi lendudel. Pikalt kavandades jääb Soomest algava pileti hind veidi alla 600 euro. Minnes lubab pärastlõunane väljumisaeg laevaga sõita. Tulles on aga jõudmine sedavõrd hiline, et tasub investeerida 50 eurot ja lisada piletile ka viimane hilis­õhtune Tallinna lend. Alternatiiv on kombineerida mitut Kagu-Aasia riiki. Bangkoki, Kuala Lumpuri või Singapuri pileteid pakutakse kampaaniate käigus sageli umbes 600 euro juures. Malaisia või Tai pealinnadest eraldi piletid Birmasse saab parimal juhul isegi vähema kui 50 euro eest suuna kohta, seda näiteks maailma parima odavlennufirma Air Asiaga, mis lendab Birmas lisaks Yangonile ka Mandalaysse.

MAURI SAAREND, Estravel

25

Korea

26

Korea

10

Isegi kui te ei kavatse iialgi tunnistada, et K-pop, kimchi ja kõrged mäed teile tegelikult meeldivad.

põhjust minna Lõuna-Koreasse

Tekst ja pildid SILVIA PÄRMANN, Diivan

1. Väikesed saared Korea idülliline lõunatipp asub Gangnami stiilis tempost, värvidest ja mitte kõige rafineeritumast maitsest ainult tunnise lennu kaugusel ning see lend tasuks teha. Jeju, korealaste lemmikpuhkusesaar, täitub suvel ja igal nädalalõpul nii luksushotellides mesinädalate veetjate kui ka entusiastlikult, telgid seljas, koguperematkale suunduvate seltskondadega. Jeju on aga omakorda sisse piiratud väikestest kuldsete liivadega saartest, mille üks praegu vaikiv vulkaan enne kustumist maaliliselt mustade kividega üle külvas.

Laevad sagivad eriti Marado, Gapado ja Udo vahel usinalt, igal saarel saab laenutada ratta või rolleri – ent neist suurimale jalgsi tiiru peale tegemine võtab umbes kuus tundi ja väikseimal saab hakkama tunniga. Mis jätab enam kui piisavalt aega mereannirestoranide ja randade jaoks.

2. Midagi vana Souli kerkiv 555,7 meetri kõrgune Lotte World Tower, mis järgmisel aastal valmides saab olema maailma kõrguselt kuues hoone, paneb end pisikese onnina tundma kõik Gangnami pilvelõhkujad.

Ent tegelikult pole Soul ega ülejäänud Korea suurlinnad kuigi uued ning kõrgusehulluse-eelsel ajal sündinud arhitektuuri ei pea otsima pilvelõhkujatest kaugelt. Soul on täis muinasjuturaamatulikult kauneid vanu paleesid ja templeid, mida ümbritsevates aedades mändide all rahulikult ja distantsilt suurlinnavaateid nautida saab.

Neist kuulsaim, 14. sajandi lõpus Džosoni dünastia jaoks ehitatud Gyeongboki palee on ise muljetavaldav, sama võluv on aga kohe selle naabruses asuv üks suuremaid säilinud traditsiooniliste majade ehk hanok’ite asum, kus maailma ühe moodsaima linna kodanikud elavad ikka veel sajanditevanustes majades. Paljude traditsiooniliste äride asemel on koha sisse võtnud kohvikud ning butiigid – ent sadades ikkagi elatakse, millest omakorda kümnetes pakutakse kodumajutust: väikest tuba, lihtsat aset põrandal ning otsatult emotsioone.

Suurim säilinud hanok’ite asum on Soulist neljatunnise bussisõidu kaugusel Jeonjus, kus nädalavahetuse lemmikmeelelahutuseks on iidsete majade vahel ajastutruudes kostüümides promeneerimine.

27

Korea 3. Cheonggyecheoni oja Kui kuulute sellesse ebausu lahku, mis toetab teooriat, et esimest korda üle silla minnes ja midagi soovides läheb see täide (mis otseselt ei välista, et ei tohiks samal ajal katsetada ka sireliõite, langevate tähtede ja noorkuuga), siis näeb paradiis ilmselt väga sama moodi välja kui Souli südalinnas kulgev 5,8 kilomeetri pikkune Cheonggyecheoni oja. Üle selle vii paarkümmend silda.

Souli inimesed on rohkem õhtuinimesed. Isegi poed pannakse enamasti kinni alles pärast keskööd (kui need pole avatud terve öö) ja nii läheb ka Cheonggyecheon elama õhtul. Valgussõud, bändid ja purskkaevud leiab jalutajate rõõmuks iga mõnesaja meetri tagant.

Kui tänavapinnast allpool asuva Cheonggyecheoni kaldad on uputatud lopsakatesse taimedesse ja ainult jalutajate päralt, siis tagasi tänavale tõustes hargnevad selle kallastelt sügavamale kvartalitesse Souli kõige kirevamad turud.

See tundub kõik olevat linna ürgne osa, kuid tegelikult tuli oja inimeste ellu alles 2005. aastal, kui ühe tee lammutamise käigus see taas avastati.

5. Haeundae rand Busanis Barcelona, Miami ja Rio de Janeiro nimekirja jätkab täieõiguslikult ka Busan oma Haeundae rannaga. Pilvelõhkujatest piiratud paarikilomeetrine kuldne liivarand on koht, kuhu kõrghooajal suunduvad tuhanded korealased, et päikesevarju all tukkuda, kummirõngaga laintesse hüpata ja sõpradega loendamatuid selfie’sid teha. Päevitamine pole lumivalget näonahka kummardavate korealaste hulgas populaarne ega ka ujumisoskus üleliia laialt levinud.

Kui riigi populaarseim rand pole teie jaoks, siis Busanil on vaiksemaid küllaga – või põgenege masside eest linna piiravatesse mägedesse matkama.

4. Gamcheoni värvid Gamcheon on rohkem labürint kui linnaosa Lõuna-Korea suuruselt teise linna Busani servas.

Kui kusagil on odav, nagu Gamcheonis veel mõni aeg tagasi oli, siis muidugi hakkavad vaesed kunstnikud kohe sinna kolima. Alguses värvisid nad asumi üle, joonistasid seinad täis, tegid hulga skulptuure. Siis tulid kohvikud, disaini- ja käsitööpoed, galeriid ja väikesed muuseumid ning tänaseks on Gamcheon üks põnevamaid ja suuremaid kunstiprojekte Aasias.

Ehkki hulk kunstnikke on väikestesse majadesse sisse kolinud, pole kuhugi kadunud ka vanad asukad, kes ikka rahulikult oma katuseaias paari tomatitaime kastavad ja naabriprouadega õhtuti maja ette juttu ajama ja inimesi vaatama kogunevad.

28

Lase suurlinnadel end võluda!

Paneme Sulle kokku mitmekülgse linnareisi – olgu see Euroopas või mujal maailmas.

Kultuurne Barcelona

Moekas Milano

majutus kahele al 98 eurost/öö ekskursioonid kahele al 24 eurost

majutus kahele al 82 eurost/öö ekskursioonid kahele al 30 eurost

Kosmopoliitne London

Romantiline Pariis

majutus kahele al 142 eurost/öö ekskursioonid kahele al 90 eurost

majutus kahele al 113 eurost/öö ekskursioonid kahele al 29 eurost

Vaata kõiki ideid puhkuseks suurlinnades www.estravel.ee/linnareisid

Mustmiljon täidetud reisiunistust 24/7 tasuta reisiabi 6 266 266, estravel@estravel.ee

Korea 6. Baroksed söömingud tänaval Kimchi, grill ja palju riisi on korea köögi kolm sammast, mida tunnevad ka need, kes kordagi elus korea toitu maitsnud pole.

Ehkki räägitakse, et Korea lõplikult kaheks lahutanud sõja ajal 1950ndate alguses oli riigis tõepoolest nälg, pole toidupuudus osa riigi kuvandist. Toitu on igal pool rikkalikult ja see on turisti jaoks õnn, et osa sellest on nii kummaline, et maitsmata jääb. Kõike niikuinii ei jõuaks.

Restorane on loomulikult arvukalt, kuid õige õhtusöögi saab ikka tänaval.

Linnades ringi liikudes säriseb ja aurab kogu aeg kusagil miski, Soulis Gwangjangi turul tõrjuvad õhtu saabudes toidumüüjad rõivakaupmehed kõrvale, muutes selle üheks maailma suurimaks tänavarestoraniks.

8. Hauad ja muud märgid mõõtmatult pikast ajaloost

7. Merineitsid Tõe huvides peab ütlema, et nagu Jaapaniski, leidusid Koreas karmide sukeldujate-merenaiste ehk haenyeo’de kõrval kunagi ka oma õrnad geišad, kisaeng’id. Ehkki neil oli korralik haridus ja ilusad kleidid ja neist on kirjutatud isegi hulk muinasjutte, armastusromaanidest rääkimata, saab kisaeng’ina tänapäeva Koreas tööd vaid paaris vabaõhumuuseumis.

Haenyeo’d on Korea lõunatipus Jeju saare ja selle ümbruse saartel elavad vanaprouad, kes veedavad päevas neli kuni kuus tundi merepõhjast käsitsi ande võrku noppides. Vahel kuni kahekümne meetri sügavuses vees, korraga rohkem kui

30

minutiks vee alla kadudes. Siiski nii kalda lähedal, et nende tegevust on palja silmaga võimalik jälgida igas vaiksemas lahesopis.

Merineitsi hellitusnime kandvate daamide varustus on väga primitiivne – ujumislestad, mask, üks pikk terav nuga peos ja raskused vööle seotud, et kiiremini põhja jõuda – ja töö nii riskiderohke, et nooremaid naisi selle ameti poole ei tõmba.

Kunagise 30 000 traditsioonilise töötegija asemel heidab end täna merre umbes 4500 naist. Kuid seeeest kasvab iga aastaga suuremaks lootus pääseda UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Need künkad fotol on sama otstarbega, mis Egiptuse püramiidid – muruga on maskeeritud Silla dünastia kuningate ja nende õukonnaliikmete hauad (viimane neist suri 935). Need on vaid üks märke Korea kujuteldamatult pikast ajaloost. Gyeongju, miljonilinna Busani külje all asuv rahulik väikelinn, oli tuhandeaastase Silla dünastia pealinn, kus igal sammul asub midagi, mis selle ajastu mõttesse toob.

Tumuli pargis, ehk selles künklikus surnuaias, on säilinud esialgsest 150st valitseja hauakambrist küll ainult 23, aga linn on ilmselt üks maailma parimaid vabaõhumuuseume, kus varemete ja haudade vahel jalutamisele vahelduseks võib istuda mõnda suurepärasesse restorani, uurida kaupluste pakkumisi ja siis jälle jätkata.

Kuivõrd dünastia liikmetel teadaolevalt elavaid sugulasi pole, kes võiks käia nende hauaküngastelt muru niitmas, siis teeb seda surnuaiavaht, mistõttu tuleb sissepääsu eest ligi kaks eurot maksta.

Korea

9. Galeriid ja uue kunsti muuseumid Soul oli kolm aastat tagasi maailma disainipealinn, ent nüüdiskunsti pealinna tiitlile võiks ta pretendeerida igal aastal, vähemalt Aasia omale.

Euroopast ja Põhja-Ameerikast vaadates võib Korea paikneda ju kusagil kaardi servas, aga tegelikult asub vähemalt miljonilinn Seoul kaasaegse kunsti maailmas väga kaardi keskel. Sealsetes galeriides ja uue kunsti muuseumides (millest paljud on eramuuseumid) ei näe mitte ainult Aasia tippkunstnike töid – neid täidavad näitused, mida kadestavad paljud lääne suurlinnad. Ja muidugi võiks näiteks Vivian Maieri, maailma ühe geniaalseima tänavafotograafi näitust vaadata ka New Yorgis, Sydneys või Londonis. Aga selles on mingi võlu, kui pärast saab muljeid vahetada tänavarestoranis laual liha grillides või juba samal õhtul Udo saarel valgel liivarannal päevitades.

10. Kohvi­­ kontseptsioon Korea on teemaa, kui asi puudutab seda, mida nad ise kasvatavad.

Ometigi on korealaste suhe kohvisse unikaalne, et mitte öelda maniakaalselt kirglik. Käsitsi jahvatatud oad, tuhanded väikesed röstikojad, sajad kordumatud maitsed, õhuline piimavaht. Seda kõike kuumalt ja külmalt, tänaval papptopsis, stressi maandavas kassikohvikus või disainiajakirjadest tuttava interjööriga moodsas lounge’is.

Oma kohvikus külaliste jaoks maitseid timmimas leiate nii endisi tipplumelaudureid, kodumaale naasnud Pariisi hotelliomanikke kui ka kunstnikke ja kirjanikke. Unistus oma kohvikust on Koreas suurem kui kusagil mujal maailmas. Ja ilmselt on see täitunud ka sagedamini kui kusagil mujal maailmas.

Lennunõu Kiireimad ühendused Eestist (lisaks Tallinnale ka Tartust) Korea pealinna Souli on võimalikud muidugi Finnairi lendudel Helsingi kaudu. Eesti ja Soome vaheline lühike ots tuleb üle elada ebamugavas propellerlennukis, aga edasi läheb juba palju paremaks. Odavamad edasi-tagasipiletite hinnad jäävad 650‒700 euro vahele, kampaaniate käigus saab vahel ka veidi soodsamalt. Ühe ümberistumisega lende Koreasse pakuvad aga teisedki: Finnairiga sarnane hinnatase on Turkish Airlines’iga Istanbuli kaudu, kus aega kulub rohkem, kuid kõik lennud toimuvad reaktiivlennukitega, pagasit saab kaasa võtta seitse kilo rohkem ja sümboolse lisatasu eest saab Türgi suurimas linnas pikemalt peatuda.

Kes Moskvat ja Suhhoi Superjete ei pelga, võib leida veidi odavamaid pileteid Aeroflotiga. Lufthansa lennud Frankfurdi, Estonian Air/KLM Amsterdami või Air Baltic/Air France Pariisi kaudu teevad veidi suurema ringi ja on enamasti ka eelnimetatud variantidest paarkümmend protsenti kallimad.

MAURI SAAREND, Estravel

31

Itaalia

Väike Bergamo Ivan Lavrentjev seletab rohkem Milano lennujaamana tuntud Bergamo näitel, miks tasub Itaalia väikelinnades käia.

Tekst IVAN LAVRENTJEV

T

ihtipeale jääme uskuma, et riigi fassaadiks olevad linnad ongi kõik, mida üks või teine maa suudab külastajale pakkuda. Niivõrd kirju ja eripalgelise riigi puhul nagu Itaalia tuuakse küll sisse ka piirkondlikku elementi, kuid suhtumine taandub keskustele: Rooma ja Napoli, Veneetsia ja Firenze. Käidud ja nähtud, finita.

Mõnikord võib aga miljonite turistide tallatud teelt kõrvale hiilida ja minna väikelinna, et otsida keset rahulikku elu riigi parimat külge, olgu see ajaloo, kunsti ja arhitektuuri või hoopiski gastronoomia vallast.

Seejuures, meenutades ülikooli antro-

32

poloogialoengutest tuttavaid mõisteid, ei ole ma suur osaleva vaatluse pooldaja ega kipu väiksesse külla minema ja kohalike ellu tungima, vigases keeles suvalist juttu ajades ja oma kätega viinamarju korjates.

Küll aga võivad ka eespool mainitud (turisti)rahvarohked linnad kiirelt väsimust põhjustada, eriti kui kogu usk Vatikani muuseumis ongi vaid ventilatsiooni toimimisse ja ainukeseks itaaliapäraseks asjaks San Marco väljakul on uhkustavate hiinlannade Dolce&Gabbana käekotid.

Kui teie hindate samuti rahulikkust, kuid ei taha samas tsivilisatsiooni hüvedest, tasemel vaatamisväärsustest ja heast

teenindusest lahti öelda, siis soovitaksin heita pilgu Itaalia väikelinnade poole – just sellist diskreetsuse ja külalislahkuse õiget tasakaalu pakubki Tartu-suurune Bergamo, Milano järel Lombardia maakonna suuruselt teine linn.

ANTIIKSEST BERGAMOST pole kuigi

palju järele jäänud – Alpide jalamil paiknenud linn oli alati kaubavahetuse ja sõjapidamise oluline keskus, linna tänavad mäletavad hulgaliselt vallutajaid sajandite jooksul, hunnide Attilast Itaalia ühendaja Garibaldini välja. Siit ka linna jaotus alumiseks ja ülemiseks.

Itaalia

Reisinõu

Fabio Michele Capelli I iStock

Bergamosse saab Tallinnast Ryanairi otselennuga, samuti auto, rongi või bussiga Milanost, kuhu oktoobri lõpuni lendab Estonian Air. Bergamo kõrval tasub külastada ka teisi lähedal asuvaid linnu Cremonat, Bresciat ja Veronat, samuti on sealkandis kaunid Como ja Garda järved.

ÜLEMISE LINNA RAHU peavad tagama

XVI sajandil valminud müürid. Tõsi küll, Veneetsia vabariigi osaks olnud Bergamo müürid ei täitnud kunagi kaitsefunktsiooni ning juba rohkem kui sajandi vältel on see olnud pigem park. Üles saab jala, bussi või funikulööriga, sealt avanevad linna kõige ilusamad vaated Lombardia maastikule ning turisti jaoks huvitavamad kohad paiknevad samuti just seal, Città alta’s.

Mina jõudsin Bergamosse varakevadise pühapäeva hommikul, kui iga meetri peal oli tunda, et linn on veel ärkamas, jättes öö ja talve seljataha. Stiilsete mantlite ja kaabudega peenemaitselised linlased

liiguvad mööda vanalinna, nende ees enamasti väike ja aktiivne terjer.

ESIMESED KOHVIKUD teevad uksed lahti

ja espresso lõhn lööb värskendavalt ninna, segatuna hommikuse niiskuse ja esimeste märtsikuiste soojakraadidega. Pagarikodadesse on juba tekkinud järjekorrad ning minagi saan ühes neist pitsaviiluga kõhu täis. Tuleb nentida, et väikelinnade pagariäride toodang on paarieurose hinna juures alati maitsev. Kui esmased vajadused rahuldatud, võib liikuda linna peaväljakule – Piazza Vecchia’le – ja arhitektuuri meistriteostega tutvuma hakata.

BASILICA DI SANTA MARIA MAGGIORE

portaali valvavad lõvid tuletavad taas meelde, et linn on pikalt kuulunud Veneetsia vabariigi tiiva alla. Kui mõned väiksemad elemendid välja jätta, siis tüüpilise XII sajandil ehitatud romaani kiriku välimus on petlik – fassaad sai valmis alles paari sajandi pärast ning seest on üldsegi tegemist puhta barokiga.

Stiilide mitmekihilisust vaadelda on muidugi põnev, sest arhitektid ja kunstnikud pidid kujunduselementide eklektilisust koomale tõmbama, et kirik tunduks modernsele külastajale loogiline. Seda enam, et sakraalse funktsiooni täitmise 33

Itaalia Città alta, ülemise linna värav on üksjagu väärikam kui Tallinnas Toompeal. Ka siinsed kinnisvarahinnad on väärikad, ulatudes viiest tuhandest eurost kaheteistkümneni ruutmeetri kohta.

On raske uskuda, et Basilica di Santa Maria Maggiore pärineb XII sajandist.

Jõukas linn on kirikut aegade edenedes uuendanud, pildiolev interjöör pärineb barokiajastust.

Keskajal pesti sellistes katusealustes pesu, tänapäeval saab õnneks lihtsamalt hakkama.

kõrval oli sellel mitu sajandit ka poliitiline tähtsus – linnaisad korraldasid võlvide all kokkusaamisi ja võtsid vastu külalisi.

Kuigi viimased freskod lisati kirikusse alles XVIII sajandil ning need maalis Tiepolo, siis põhiline, Püha Maarja loo süžee sai kajastatud kakssada aastat varem väljapaistva Veneetsia kunstniku Lorenzo Lotto käega. Eluajal rahalistes raskustes vaevelnud ja seepärast palju just väikelinnades töötanud kunstniku pärandit hakati taasavastama ja hindama alles XIX sajandil ning nüüd peetakse teda Giorgione ja Tiziani kõrval kõrgrenessansi suurkujuks.

Kui lähete sisse tavalisel ehk mitte 34

missa ajal, siis suure tõenäosusega saab ka akustikat nautida – kirikusse on maetud Bergamo kuulsaim elanik helilooja Gaetano Donizetti ning tema bel canto motiivid liiguvad löövis ja kajavad nurkades. Samas, kirik jääb ikkagi kirikuks ning seda pelgalt muuseumiks tembeldada oleks vale.

KUI AGA SOOVITE JUST MUUSEUMI MINNA, siis neid on Bergamos kaks eriti

põnevat: eespool mainitud Donizetti elu ja loomingut kiiduväärt põhjalikkusega lahkav muuseum (Via Arena 9) ja korraliku renessansi ja baroki maalide koguga Accademia Carrara kunstimuuseum

(Piazza Giacomo Carrara 82). Kuigi selles ei näe eriti põhikooli õpikust või vanaema riiulilt leitud kunstialbumist tuttavaid šedöövreid, on muuseum just paraja suurusega, et seal jalutades mitte eksida ega ära väsida, ning kunstist tõeliselt huvituv külastaja avastab siin enda jaoks üht-teist.

Bergamos jalutades ja fassaadide kujunduses kasutatud liseene ja vitraaže vaadates meenutasin vene luuletaja Anna Ahmatova sõnu: “Itaalia on unenägu, mis tuleb tagasi teie elu lõpuni.” Teda täiendades ütleksin, et Bergamo ongi selle une essents, korraga väike ja samas põnev, provintslik ja ikkagi väärikas linn – eks vahel ongi tore unne vajuda.

Villapuhkus Vahemere ääres

Villarent lubab Sul tunda end osakesena kohalikust elust ja kultuurist. Lai valik villasid üle Euroopa — Kreeta valgetest treppidest ning Türgi vürtsilõhnalistest tänavatest Horvaatia tuletornide ja Sitsiilia oliivisaludeni.

Apartement päikeseküllases Sitsiilias

Apartement elegantse Nizza lähistel

Rendihind nädalaks alates 299 eurost

Rendihind nädalaks alates 260 eurost

Kauni vaatega apartement Spliti lähistel

Mägivilla päikeselises Costa Bravas

Rendihind nädalaks alates 349 eurost

Rendihind nädalaks alates 415 eurost

www.estravel.ee/villapuhkus Hinnad kehtivad majutuseks oktoobrikuus. Hind kehtib kogu apartemendi/maja rendiks laupäevast laupäevani ehk perioodiks 7 ööd ja 8 päeva. Küsi meilt ka personaalset villapakkumist vastavalt Sinu eelarvele, inimeste arvule või piirkonnale, kus sooviksid puhata!

Mustmiljon täidetud reisiunistust 24/7 tasuta reisiabi 6 266 266, estravel@estravel.ee

Chicago

Tupungato | Dreamstime.com

Vaade John Hancock Centeri pilvelõhkuja vaateplatvormilt põhja suunas piki North Lake Shore Drive’i. Michigani järve ulatuvast liivaneemest vasakul laiub Lincolni park, millest omakorda lõunasse jääbki Gold Coast ehk Kuldrand.

36

Chicago Öelge “Chicago!” – ja enamikule kangastuvad pilvelõhkujad. (Mõnele ka ilmselt muusikal.) Aga tuleb välja, et moodsate kõrghoonete sünni­­linna omaaegsed superrikkad ei ihalenud elamist pilvepiiril, vaid rajasid kesklinnamelust eemale oma kitsa kogukonna, mis kannab tänini paljutõotavat Gold Coasti, Kuldranna nime.

Chicago

Tekst ja pildid PRIIT PULLERITS

põliste rikaste paradiisis

S

uurlinnades on tänaval tülitajad enamasti kahtlase tausta ja tumedate eesmärkidega.

Aastate jooksul on mind hoiatatud, et ära noist välja tee ning ära nondega silmsidet loo. Aga too küpses keskeas keskmist kasvu mees, rohekat värvi jope seljas, kes astus mulle ligi Chicago ühel olulisemal liiklusarteril, Michigani avenüül just kunstiinstituudi muuseumi treppide ees, mida valvab kummaski servas suur pronkslõvi, näis igati sõbralik ja uudishimulik. Ta naeratas ja osutas pilguga roheliste kaantega Michelini reisiteatmikule, mida olin just hetke eest uudistanud, vahepeal silmi raamatu lehekülgedelt üle kuue sõidureaga avenüü Chicago rohkem kui sajandivanustele imposantsetele kõrghoonetele tõstes.

“Näen, et huvitute arhitektuurist,” lausus ta.

Sattusin kimbatusse. Ma ei ole mingi andunud arhitektuurihuviline, aga tõsi on see, et kui oled tulnud Ameerika suurlinna, mida peetakse pilvelõhkujate sünnikoduks, siis loomulikult püüad oma silmaga uurida, mille poolest üks või teine sealne ehitis on eriline ja silmapaistev.

“Kas just huvitun, aga ...” otsisin ebaledes vastust mehe pöördumisele, tegelikult teadmata, mida talle kosta. Aga ta võttis sujuvalt jutujärje üle.

“Ma korraldan Chicago vaatamisväärsuste tuuri ja mõtlesin, et äkki tahate liituda,” tegi ta ettepaneku.

Ta oli igati meeldiv ja viisakas mees, kaugeltki mitte pealetükkiv, pigem siiralt abivalmis, mistõttu mul oli isegi pisut kahju talle ära öelda. “Tänan kutsumast, aga mul on oma programm, mida tahan järgida,” sõnasin Michelini teatmikule osutades.

Kuldranna häärberid

Ei, see ei olnud hädavale. Olin Chicago kesklinna uhkete pilvelõhkujate ning sealse moodsa arhitektuuriga tutvunud terve eelmise päeva.

Nüüd olin otsustanud siirduda kaugemale, Gold

Ameerika kahe nimekaima arhitekti, Louis Sullivani ja (noore) Frank Lloyd Wrighti projekteeritud Charnley-Persky House (1365 N. Astor St) on ainus maja Astori tänaval, kuhu igaüks võib sisse pääseda.

Coastile ehk Kuldrannale, kuhu hakkasid 19. sajandi lõpus kogunema linna rikkad ja kuulsad ning kus asuvad tänini Chicago muljetavaldavaimad eramud. Õigem oleks öelda, et häärberid.

Gold Coast, mis jääb kõrghooneist tulvil kesklinnast ehk The Loopist 2-3 km põhja poole, ei ole koht, kuhu turiste hordide kaupa ja bussidega veetakse. See ei ole piirkond, mille kohta leiaks teab mis palju kutsuvaid pilte Chicagot tutvustavais raamatuis, kus enamasti annavad tooni pilvedesse küünitavad kiiskavsiniste või tumedate akendega pilvelõhkujad. Gold Coastil ehk Kuldrannal tuleb liikuda kitsastel tänavatel, kus autod mahuvad vaevaliselt parkima ning tänava äärtes kõrguvad lehtpuud, mis teevad ruumikate ning õhuliste klantspiltide tegemise peaaegu võimatuks.

See-eest saab Kuldranna tänavail jalutades tunda end sama hästi kui privaatselt. Pärast vaimselt kurnavat eelmist 37

Chicago

The Gardener House (1345 N. Astor St) on ehitatud aastal 1882 ning omanik küsib selle eest 2,5 miljonit dollarit (parempoolne maja).

Need romaani stiilis eramud (1316-1320 N. Astor St) lasi ehitada 1889. aastal kinnisvaramagnaat Potter Palmer, kes pani toona aluse Chicago Kuldranna kiirele arengule.

1887. aastal ehitatud Kuninganna Anne’i stiilis nelja magamistoaga maja (1308 N. Astor St) maksab 1,9 miljonit dollarit ja on elegantsem kui mõnigi kallim maja.

päeva The Loopi urbanistlikus džunglis kulub kahetunnine ringkäik – sellest ajast piisab uudistamiseks küll ja enamgi veel – lõõgastuse ja vahelduse saamiseks igati ära. Lisaks ergutab ringkäik kujutlusvõimet, kui meeldivalt, rahulikult ja õdusalt võiks hiidlinnaski elada – kui vaid võidaks lotoga mitu miljonit.

Uurime hindu

Odavaim müügilolev eramu, 1887. aastal ehitatud kuninganna Anne’i stiilis nelja magamistoaga maja (1308 N. Astor St) maksab 1,9 miljonit dollarit. Hinnaredelil kõrgemale liikudes leiab paar maja (1310 ja 1345 N. Astor St), mis on samuti ehitatud 1880. aastate lõpus, 2,5 miljoni dol38

lari eest. Hinnaskaala ülemises otsas on saadaval kaks eramut, mille eest tuleb välja käia pisut alla kuue miljoni dollari.

Nii palju maksavad Wrigley-Offield Mansion (1400 N. Astor St), kus on pinda üle 900 ruutmeetri, ning liikumise Arts and Crafts vaimus rajatud Charles Vallette Kasson House (1442 N. Astor St), kus on pinda 600 ruutmeetrit. Nonde kahe maja ajalooliselt suuremat väärtust peegeldab ka tõsiasi, et neil on nimi, mitte pelgalt aadress. Kusjuures väärtus ajas üksnes kerkib, ja seda jõudsalt. Vähem kui kolm kümnendit tagasi, aastal 1987, tuli Charles Vallette Kasson House’i eest välja käia kõigest 870 500 dollarit.

Kel raha siiski veel üle ning kes otsib parimat

Chicago pakkumist, seadku sammud Astori kõrvaltänavale, North State Parkwayle maja number 1508 ette.

Seal on üheksa miljoni dollari eest saadaval 1896. aastal valminud George’ide ajastu stiilis häärber, mille lasi ehitada advokaadifirma Winston & Strawn juht Fredrick S. Winston. Ruumist seal küll puudu ei tohiks tulla: 35 tuba, kümme vannituba ja kümme kaminat ning kolm terrassi.

Aga ma ei ole mingi ostuhuviline, isegi kinnisvaramaakler mitte, et peaks hindu vaadates silmi suureks ajama. Palju põnevam on süüvida sellesse, mida sealsed ilusad ja nooblid majad kõike rääkida võiks, kui nad vaid saaks. Sest jutustada oleks neil oi kui palju.

Kes peab kesklinnast Kuldrannale jõudmiseks jalavaeva paljuks, sõitku punase metrooliiniga Clark/Divisioni peatusse, sammugu seal mööda Divisioni tänavat kaks kvartalit ida suunas, Michigani järve poole, ning keeraku siis vasakut kätt põhja suunas, North State Parkwayle. Esmane pilk piki seda üksikute, pisut kidurate puudega ääristatud tänavat tahaks nagu öelda, et olete eksinud: vastu vaatavad suured ja kõrged kortermajad.

Just selles hoones toimusid tolle aja Chicago küllap kõige rajumad peod – silt välisukse kõrval teatas, et “If You Don’t Swing, Don’t Ring” (“Kui sa partnerit ei vaheta, ära kella lasegi”) –, kuni Hefner kolis oma impeeriumi 1974. aastal Los Angelesse. Nüüd on maja jagatud neljaks luksuskorteriks, mille hinnad küünivad kolme miljoni dollarini. Ja romantilist basseini, mille Hefner lasi ehitada keldrikorrusele, ei ole samuti alles.

Esimese eheda mulje Kuldranna klassikast saate, kui ületate järjekordse saksa kirjaniku, Schilleri nimega tänava. Seal seisavad vasakut kätt kolm teravate katuseharjade ja tornidega hallist kivist kolmekorruselist ühepereelamut (1424– 1428 N. State Pkwy), kõik pärit 19. sajandi lõpust.

Need on tihedalt külg külje kõrvale surutud, mis näitab, kui hinnaline oli juba tollal, Kuldranna kujunemisajal, iga ruutmeeter, mida ehituse alla võtta. Ka aiaplatsid rinnuni ulatuva musta raudaia taga on pigem sümboolsed, mahutades mõne üksiku lilleklombi või pisikese põõsa.

Edasi, kui olete jõudnud kolmandiku kilomeetri pärast North State Parkway lõppu, Lincol-

12korruselise Beaux-Arts-stiilis kortermaja (1550 North State Parkway) igal korrusel asus algselt, sajand tagasi, 15-toaline korter pindalaga üle 800 ruutmeetri.

Nüüd on need korterid jagatud enamasti kolmeks.

Kuldranna algus

Ei, olete õigel teel. Pärast seda, kui kinnisvarakröösus Potter Palmer ja ta seltskonnadaamist abikaasa Bertha Honoré rajasid 1880. aastate keskel laieneva Chicago põhjaserva oma ekstravagantse romaani-gooti stiilis lossi ning panid sedasi aluse tulevasele Kuldrannale, taipasid peagi teisedki kinnisvaraarendajad, et jõukate inimeste tärkavasse lemmikpaika tasub investeerida.

Nii hakkasidki prestiižsesse rajooni juba 20. sajandi algul kerkima ka enam kui tosinakorruselised imposantsed elumajad. Juba ülemöödunud sajandi lõpuks elas Chicagos kakssada miljonäri – ja toona tähendas miljonäri staatus ikkagi pururikast inimest – ning kõik, kes lugesid end kõrgklassi kuuluvaks, ihalesid elukohta Gold Coastil.

Seda sai paljudele neist pakkuda vaid kõrgustes, sest põhjas piiras Kuldranna laienemist Chicago suurim, ligi 500-hektariline Lincolni park ning läänes sakslaste ja rootslaste, itaallaste ja iirlastega asustatud töölispiirkond.

Iroonilisel kombel jäi ka Palmerite loss, mille seinu kaunistasid Prantsuse impressionistide maalid, suurte kortermajade pealetungi alla. Kui häärber oli jäänud möödunud sajandi keskel kasutult ja tühjana seisma, lammutati see 1950. aastal. Selle asemele ehitati kaks 22-korruselist elumaja.

Pärast North State Parkway ristumist Goethe tänavaga, kus paremat kätt kõrgub endine hotell Ambassador East, mille allkorrusel asus 1970ndateni Chicago nooblimaid restorane Pump Room – kundedeks Ronald Reagan, Frank Sinatra, John Steinbeck, Elizabeth Taylor, Audrey Hepburn, Liza Minnelli jne, jne –, hoidke pilku vasakule. Musta värvi raudaia taga seisab neljakorruseline prantsuspärase fassaadiga häärber (1340 N. State Pkwy), mis ehitati üle-eelmise sajandi lõpus ühele kirurgile, kuid mille omanikuks sai 1960. aastatel Playboy ajakirja asutaja Hugh Hefner.

39

Chicago laususin talle, osutades napile vabale ruumile.

“Eks samamoodi, nagu ma siia sisse sain,” vastas ta täiesti muretult.

“Kas te elate siin ilusal tänaval?” küsisin tagamõttega, et äkki õnnestub välja meelitada mõnda detaili, kuidas käib elu kuulsal Astori tänaval.

“Jaa, kas pole need siin mitte ilusad majad, mis?!” vastas ta. Sain sellest ameerikalikult rõõmsast retoorikast aru, et sisulisemat vestlust siit ei hargne, ning soovisime teineteisele head päeva.

Astu ajas sajand tagasi

Üks 130 aastat tagasi ehitatud Chicago katoliku peapiiskopi punastest tellistest residentsi sissekäikudest.

ni pargi lõunaservani, tõmbab pilku korraga nii vasakule kui ka paremale. Vasakul uhkeldab 12-korruseline Beaux-Arts-stiilis kortermaja, millest sai pärast valmimist veidi rohkem kui sajand tagasi Kuldranna luksusliku elu suursugusemaid sümboleid. Igal korrusel asus ainult üks, 15-toaline korter pindalaga üle 800 ruutmeetri.

Kuni viis tuba igast korterist olid mõeldud teenijatele. Nüüdseks on priiskamist vähemaks tõmmatud: hiidsuured korterid on jagatud kolmeks ning nende hind jääb olenevalt suurusest ühe ja kolme miljoni dollari vahele.

Piiskopi valdused

Teisel pool teed laiub aga Kuldranna vanim ja suurim kinnistu – sellel asub Chicago katoliku peapiiskopi 130 aastat tagasi ehitatud punastest tellistest residents, mille katuselt sirutub taeva poole tervelt 19 kõrget korstnat. (Tõsi, oma ülesannet täidab neist vaid kolm.) Kompleks, mille juurde kuulub ka tõllakuur, on nii suur, et aasta tagasi ametisse pühitsetud uus peapiiskop ei pidanud kohaseks sinna elama asuda. Ta on hakanud kuuldavasti koguni uurima, kuidas sellele tarbetult suurele valdusele kõige paslikum rakendus leida.

Asjatundjad on residentsi väärtuseks hinnanud vähemalt 14 miljonit dollarit.

Peapiiskopi valduste kirdepoolsest nurgast keerabki lõunasse Astori tänav, Kuldranna peaarter, kus mõlemasse serva tihedalt pargitud autod jätavad ruumi vaid ühele sõidusuunale. Märkasin, kuidas 40ndates naine üritas oma halli BMWd vabale kohale manööverdada. Ta oli raskustes.

Otsustasin teda kõrvalt juhendada, näidata vaheldumisi kaugust eesmise ja tagumise autoni.

Nägin, et tema auto parempoolne külg on kriibitud – ju mingi varasem viltu läinud manööver.

Kolm korda mu abiga edasi-tagasi nõksutanud, sai ta lõpuks tee serva pargitud.

“Ma ei tea, kuidas te siit pärast välja saate,” 40

Hiljem uurisin poola päritolu Jason Lesniewiczilt, kes on Chicago turismiametis just linnajagude asjatundja, mis sorti need inimesed on, kes praegu Kuldrannal elavad. Ta rääkis, et palju on neid, kes on saanud seal maja päranduseks.

“Old money,” ütles ta nende iseloomustuseks.

Tema sõnul pole Kuldrand nüüdisajal sugugi nii ihaldusväärne nagu sajand ja enam tagasi, sest see jääb Chicago kesklinnas viimasel ajal hoogu kogunud sotsiaal- ja kultuurielust võrdlemisi kaugele. Aga mõistagi leidub jätkuvalt neid, kes unistavad elamisest Kuldrannal, lisas ta, sest sealsed aadressid on tänapäevalgi staatuse näitajaks.

Kui poleks sõiduautosid tänava ääres, võiks piki Astori tänavat jalutades tekkida vabalt tunne, et oled astunud ajas tagasi 19.–20. sajandi vahetusse. Tänav on saanud nime üle-eelmise sajandi Ameerika ühe rikkaima mehe John Jacob Astori järgi (kelle tollane varandus oleks tänases vääringus väärt 78 miljardit dollarit!), kuigi ta ei elanud Chicagos mitte kunagi. Aga tema nimega kaasnes rahaka kõrgseltskonna aura. See aura peegeldub Astori tänava majade fassaadilt vastu tänini.

Peatuge näiteks Astori ja Burton Place’i ristmikul ja vaadake paremale: teie ees seisab renessansi stiilis punakas neljakorruseline palee (1500 N. Astor St), mille ajalehe Chicago Tribune kirjastaja ja hilisem Chicago linnapea Joseph Medill laskis 1893. aastal ehitada pulmakingiks oma keskmisele tütrele. Nüüd on seda tabanud sama saatus, mis endist Playboy häärberitki: 1978. aastal jagati palee kaheksaks korteriks tollase hinnaga miljon dollarit.

Sammuge poolsada meetrit edasi ning peatuge lumivalge fassaadiga maja ees. Sellest on välise tagasihoidlikkuse tõttu kerge mööda jalutada, ent ometi on tegemist meistriteosega: Edward P. Russell House (1444 N. Astor St) on jazz’i-ajastul valitsenud art déco-stiili elegantseim näide Kuldrannal, nii mõnegi spetsialisti arvates aga kogu Chicagos. Omaaegsele pankurile kuulunud maja vertikaalsust rõhutav arhitektuur oleks justkui mõjutatud Chicago kuulsatest pilvelõhkujatest.

Ainus maja, kuhu pääseb igaüks

Seal, kus Astori tänav teeb Schilleri tänavaga ristudes väikse jõnksu paremale, jääb nurga peale veel üks maja, millest on Kuldranna uhkete kuninganna Anne’i, neoromaani, neokoloniaalstiili sugemetega häärberite vahel lihtne mööda

Chicago vaadata. Selle punastest tellistest hoone, mille ainsaks fassaadikaunistuseks on eenduv kandiline rõdu, lasi 19. sajandi viimasel kümnendil ehitada puidutööstur James Charnley. Kummatigi on see kahekorruseline 11 toaga maja Kuldranna kuulsamaid: preeria stiilis eramu projekteerisid Ameerika kaks nimekaimat arhitekti, Frank Lloyd Wright ja Louis Sullivan.

Wright nimetas seda siis koguni kõige esimeseks modernseks majaks Ameerikas. Eelmise sajandi lõpus ostis hoone 1,65 miljoni dollari eest vene-juudi immigrantide järeltulija Seymour Persky, arhitektuurihuvilisest jurist, ning annetas selle Ameerika arhitektuuriajaloolaste ühingule.

Charnley-Persky House (1365 N. Astor St) on ainus maja Astori tänaval, kuhu igaüks võib sisse pääseda. Kolmapäeva lõuna ajal on külastus tasuta, laupäeva ennelõunal maksab kümme dollarit.

Kontrastina pealtnäha tagasihoidliku Charnley-Persky maja kõrval laiub George’ide ajastu stiilis Astor Courti häärber, mille ehitamise tellis sajand tagasi puidutööstur William Owen Goodman. Astor Court (1365 N. Astor St), mis nüüdseks on samuti korteriteks jagatud, meenutab väliselt Londoni suursuguseid eramuid.

Märkasin selle lõunapoolses nurgas raudväraval, millest saab piiluda sisehoovi, vineeritükil silti “For Rent”, välja üürida.

Huvitav, kui palju rikkurite rajoonis kas või lühiajaline elamine maksab? Astusin sildile lähemale, et lugeda väikest kirja. Ilmnes, et üürile pole anda korter Astor Courti häärberis, vaid selle endisesse tõllakuuri kujundatud elamine. Kirjelduse järgi paistis see üksjagu uhke: marmorpõrandad, kõrged laed, kamin. Aga magamistube on vaid üks ja vannitube Ameerika arvestuse järgi poolteist. Teisisõnu: ruumi suurt pole. Ja koduloomi ka pidada ei tohi, on lisatud hoiatus.

Olete huvitatud? Kui jah, siis 3650 dollari eest kuus on see teie.

Nagu näha, maksab isegi tilluke elamine, mis sisuliselt jääb kangialusesse nurgatagusesse, Kuldrannal jätkuvalt hinda, mille eest leiaks mujal Chicagos sama suuri elamispindu neli-viis.

Aga seal ei ümbritse sind põlise rikkuse ja omaaegse kõrgklassi aura.

Prantsuspärase fassaadiga häärberis 1340 North State Parkway, mille ostis 1959. aastal Playboy ajakirja asutaja Hugh Hefner, asub nüüd neli luksuskorterit.

Renessansi stiilis neljakorruselise palee 1500 N. Astor Street lasi ajalehe Chicago Tribune kirjastaja ehitada 1893. aasta pulmakingiks oma keskmisele tütrele.

Lennunõu Chicago O’Hare’i lennujaam kuulub reisijate arvult planeedi suurimate hulka ja lennuvõimalustest sinna juba puudu ei tule. Meile lähimatest viivad Chicagosse ühe ümberistumisega teiste seas Estonian Air/SAS Skandinaavia, Lufthansa Frankfurdi, Estonian Air/KLM Amsterdami ja suveperioodil Finnair Helsingi kaudu.

USAsse ostureisile minnes võiks kaaluda ka Turkish Airlinesi ja Istanbuli. Nendega on tarvis küll mõlemal suunal Türgis ööbida, aga hotelli saab tasuta ja pagasit on tavapärase asemel kaasa lubatud võtta 2x23 kilo. Lisakohvri brändikaupadega täites hoiab Eesti hindadega võrreldes kokku rohkemgi kui lennupileti raha.

Alanenud kütusehindade ja veidi kasvanud konkurentsi tõttu on USA suunal taas ka mõistlikke kampaaniahindu tekkinud: pikalt ette ostes ja madalhooajal (st välistades suvekuud ja aastavahetuse perioodi) võib pileteid leida umbes 500 euro kandis, väljaspool kampaaniaid 100‒200 eurot kallimalt.

Kuna Chicago on oluline transiitpunkt, siis nutikamad reisijad saavad linna külastada sootuks tasuta. Seda juhul kui reisi lõppsihtkoht asub kaugemal (sobivad nt Hawaii saared, USA läänerannik, Ladina-Ameerika). Tuleb vaid leida selline hind ja lennufirmade kombinatsioon, mis lubab marsruuti Chicago kaudu ning soovi korral pikemat peatust seal. Võimalusi on piisavalt.

MAURI SAAREND, Estravel

41

EXPO

VENEMAA JA EESTI on oma paviljonid kenasti kõrvuti sättinud. Esmapilgul tundub, et head naabrid on ka paviljonide vormi kallal koos vaeva näinud – kaugeleulatuv nokk ja püstine puitlaudis on väga sarnased. Lähemal vaatamisel on hooned siiski üksjagu erinevad.

Kahjuks ei ole Venemaa suutnud oma suurt ja läikivat monstrumit sisuga täita. Külastajaid tervitav peegellagi pakub küll eneseleidmisrõõmu, aga kõledates trepihallides paviljoni sees hakkab peas kõmisema mõte tühjadest tünnidest. Ainukese plusspunkti saab Venemaa nostalgilisele kolmikmahlajoogiaparaadile uue elu sissepuhumise eest – nüüd pakutakse sellest värvilisi maitseviinasid.

Eesti paviljoni vormi ja sisulist toimimist jälgides ütleks kommentaariks ainult ühe lause: maksumaksjana pole mul kahju mitte ühestki riigi kulutatud sendist.

Tekst ja pildid KAIDO HAAGEN

Maailm tuli itaallaste õuele

Expo Milano 2015

Oktoobri lõpuni on Milanos avatud maailmanäitus, kus Eesti paviljon annab taas põhjuse olla uhke oma maa üle. On asju, mis meil õnnestuvad. Lisaks on tegu sihtkohaga, kuhu Tallinnast saab sõita suisa mitme otselennuga. Osta piletid ja kasuta võimalust lisada sügisesse positiivseid elamusi.

42

EXPO

HIINLASED EI KOONERDA. Punase ussinahkse (ametliku versiooni järgi peaks see meenutama hoopis draakoni nahka) kattega Hiina suurima kinnisvaraarendaja Vanke paviljon oli kõige silmapaistvam mitte-riigi-paviljon. Arhitekt Daniel Libeskind, arhitektuuriilma juudi rahvusest imemees.

POOLA Poola õunad, kes neid ei teaks. Kipume neid vahel põlglikult vaatama – ikkagi Poola omad – ja unustame, et põllumajandus võib tõepoolest ka rahvuslik uhkus olla.

Teravmeelne õunakastipaviljon üllatab ka seestpoolt. Peeglite, sadade väikeste kõlarite ja hoolikalt komponeeritud taimemaastikuga suudetakse katusele luua mulje lõputust imelisest lilleaasast.

BRASIILIA pakub külastajaile ebakindluse kogemust ja võimalust leida tasakaal. Roheluse kohale pingutatud õõtsuval võrgul kõndijaid jälgides on kerge eristada eneseimetlejaid, teistega arvestajaid ja tõelise tasakaalu otsijaid.

Huvitav küsimus on, kas loodusele rõhuv paviljon on loodud teadlikult tasakaalustama Rio olümpia ökoloogiliste probleemidega seotud uudiseid. Tulemus on igatahes väga sümpaatne.

43

EXPO

AUSTRIA on loonud leitsakulisse Itaaliasse suurepärase ja tõetruu looduskeskkonna, milles jalutaja kõrvu paitab linnulaul ja nägu värskendab karge mäestikuõhk.

TÜRKMENISTAN. Paviljoni fassaadil olevad kuldsed naftapisarad ja lendav vaip asuvad täpselt Eesti paviljoni vastas. Sees väärib vaatamist käsitsi kootud hiigelmõõtmetes seinavaip. Muus osas on aga mulje nagu omaaegsel VDNH-l, kus mul omal ajal Toiduainetööstuse KTB fotograafina õnnestus käia.

IISRAEL paistab silma imposantse 70 meetri pikkuse ja 12 meetri kõrguse vertikaalse põllu kontseptsioonile tugineva seinaga. Kuna ekspositsiooniga tutvuma enne pika propagandavideo vaatamist ei lasta, siis kujunes minu mulje paviljonist ainult välisilme põhjal. Lisapunktid saab Iisrael kõnnitee vormistamise eest, kuna tavapärane ühtlane kivisillutis näeb piltide allservas üpris igav välja ja piirab ka kaadri komponeerimisvõimalusi.

UNGARI võib küll deklareerida, et tema paviljoni kontseptsioon põhineb hea toidu ja tervislike eluviiside koostoimele keskkonnasäästliku majandamisega, aga visuaalne sõnum on juba kaugelt kõigile üheselt selge – vaid vaat veini võib päästa maailma!

44

BELGIA paviljoni ees asub lihtsalt mõnusa joonega õlle- ja vahvliterrass.

Elu läheb põnevaks keldrikorrusele suundudes: tutvust võib teha märksa ebatraditsioonilisemate toitlustusvaldkondadega. Ühe näitena võiks mainida kõikvõimalike ussikeste ja putukate toiduks kasvatamist, kelle valgu- ja rasvasisaldus võib kohati olla märkimisväärselt suur.

Surfama!

Surfilaagrid üle maailma – parim puhkus nii ekstreemsportlasele kui algajale.

Lõuna-Prantsusmaa peo ja surfilaager Moliets

Fuenteventura surfilaager Kanaaridel

Nädal alates 199 eurost

Nädal alates 319 eurost

Prantsusmaa joogaja surfilaager Carcans

Surfiseiklused Balil ja Nusa Lembonganil

Nädal alates 349 eurost

2 nädalat alates 1279 eurost

Vaata lähemalt www.estravel.ee/surfama Mustmiljon täidetud reisiunistust 24/7 tasuta reisiabi 6 266 266, estravel@estravel.ee

Rattaretk

Kondiauruga

maailma avastama Elu lõpuni meelde jäävad võlu ja valu, vahetud emotsioonid ning hoopis uus pilk rattasõidule – Giro d’Estonia retke muljed ja nõuanded pani kirja Rivo Sarapik.

Tekst RIVO SARAPIK Pildid RIVO SARAPIK, SIGNE SILLASOO,

TOOMAS ERIKSON, ROMET KARU

46

Rattaretk Giro d´Estonia

Kui orus kestab suvi, siis 2700 m kõrgusel Passo dello Stelvio otsas valitseb ka mai lõpus talv ja poolemeetrine lumi.

K

ondiauruga maailma avastamise veetluse on leidnud seltskond Eesti pühapäevasõitjaid, kes sõtkusid kolm aastat tagasi Tallinnast Pariisi ja tänavu kevadel Giro d’Estonia nime all Poolast Itaaliasse, mõlemal puhul 3000 kilomeetrit. Kuna selliseid reise ükski büroo ei paku, korraldati sõidud ise. Otsiti pedaalijad, taustatiim, sõiduvahendid ning sama sõnumit levitada tahtnud partnerid, kes rahaliselt õla alla panid.

Ehkki rattad olid süsinikkiust ja sadulas liibukates mehed-naised, oli tegemist siiski reisiga, mis mahub kategooriasse “matk”. Kolme nädala peale etappideks jagatud sõit ei olnud võistlus, vaid ühelt poolt võimalus suurtuure vaatama minna ja võõraid riike endale sõpradeks meelitada ning teiselt poolt üleskutse end ületama sundida.

KUIGI SUURVÕISTLUSELE VÕIKS SUUNDUDA KA LENNUKIGA, vältides higi, õli ja teetolmu,

leidsid osalejad, et see oleks küll mugavam, samas aga palju igavam ning vähem meeldejääv. Mida rohkem meeli õnnestub ümbritseva tajumisse kaasata, seda tugevam jääb tempel kogetust. Lisaks õnnestub värskes õhus ja kestata liikudes saada ka elamusi, mis plekk-plastkarbis kättesaamatud.

Näiteks piiravad auto katuseaknad vaatevälja ning mägedes jääb maastiku ja lõhnade tunnetamine mugavalt istmel lösutades palju õrnemaks kui ise 15% kaldega mäest üles rühkides, higipull otsaees, seejuures kerget käiku otsides ning endale sisendades “ma jaksan küll”. Kui lisada siia veel

Seitsme Eesti hobiratturi endale korraldatud retk Lõuna-Poolast läbi seitsme riigi Itaaliasse. Toimus 9.–31.05.2015, läbiti 3000 kilomeetrit ligi 30 000 tõusumeetriga. Sõideti Giro d’Italia radadel ning roniti velode seljas mitme kuulsa mäe otsa – Passo dello Stelvio, Monte Carpegna, San Marino jne.

Meeskonda kuulusid MariLiis Juul, Tõnu Vahter, Raivo Sormunen, Kalev Albri, Toomas Erikson, Kaupo Karja, Rivo Sarapik.

Toetustiimi moodustasid fü­­ sio­­terapeut Ingrit Ernits, mehhaanik Ardu Ernits, logistikapealik Romet Karu ning tiimi piltnik ja kirjapulk Signe Silla­­soo.

Kuidas sõidupäevad välja nägid, mida ja kui palju meeskond sõi ning milliseid viperusi teel ette tuli, vaata piltidelt ja päevakokkuvõtetest www.facebook.com/giro2015

vihm ja muud sademed ning ilmaga kaasnevad rõõmud, saab tempel veelgi vägevam. Muidugi lisavad elamusele väärtust tipu juba vallutanud ning vastu veerevad rattasõbrad, kes tunnustavalt noogutavad või “Hello!” hõiskavad. Ükski auto-bussijuht seda ei tee.

“Rattaga ongi kõik vahetum, teekond, seiklused, ilmaolud, lõhnad, raskused. Ja loomulikult on iga kilomeeter oma jõuga läbitud. Rattaga näeb ja tunnetab läbitavat teekonda rohkem kui autotranspordiga,“ selgitas tuuri kaasa teinud hobisõitja Kalev Albri. Samas saab rattaga kiiremini kui jalgsi, mis oleks veelgi vahetum viis liikuda.

Just sellised kogemused ning nende hankimine panid seitsmeliikmelist ratturite ja neljaliikmelist taustatiimi iseendale rattaseiklust ehk Giro d’Estoniat korraldama. Ühelt poolt meelitas füüsiline pingutus, sest kolme nädalaga läbiti 3000 km ligi 30 000 tõusumeetriga ja põletati enam kui 100 000 kalorit inimese kohta, kuid teisalt ka maailma avastamine. Sel korral lasti rataste alt läbi kaheksa eriilmelist riiki – Poola, Slovakkia, Ungari, Horvaatia, Sloveenia, Itaalia, San Marino ja Šveits.

KUI TALLINNAST PARIISI SÕITES ISTUTI SADU­­ LASSE EESTIS, siis Itaalia-tuuri puhul Lõu-

na-Poolas, kus võeti suund Vahemere äärde. “Ühelt poolt see on sport ja karm, kuid teisalt täielik puhkus. Elu on sellisel retkel lihtne – maga, söö ja sõida,” selgitas retke eestvedaja Tõnu Vahter.

“Argielus ei ole tihti võimalust lemmiktegevusele kolme nädalat aega võtta.” Lisaks aitas ajule restarti 47

Rattaretk Et ratastega saab kulgeda peamiselt väiksemaid teid mööda, kohtab seal ka seltskondi, kes suuremale teele ei trügi.

Kalev annab heaga kitsedele teed.

Rattasõidu valu pool.

Kukkumised. Selle siin tingis enda uljus paduvihmas, oleks võinud varjualuses raju möödumist oodata.

Giro d’Estonia peakokk Kaupo. Ise söögi tegemisega õnnestus kolme­­ nädalasel rattatuuril 11-liikmeline tiim ära toita u 1500 euroga. Seejuures said söönuks nii taimetoitlane, lihalembid kui ka paleo juhiseid jälgiv.

Giro d’Estonia rattur Kaupo Imolas Tanel Kangertile kaasa elamas ning jõudu karjumas.

teha tõik, et internet ja arvutid helendavate ekraanidega polnud käepärast – päevakajalisi teemasid ei teadnud, järjekordse staari kehaosade välgutused seltskonnani ei jõudnud ning uudistest jälgiti vaid ilmaprognoose. Kuna eesmärk oli meeskondlik, siis ei tapnud ka tempo ehk grupp sättis liikumise aeglaseima sõitja järgi. Täiuslik puhkus.

KUIDAS ENDALE RATTAREISI KORRALDADA?

Paindu nagu vaja. Rattaretke plaanides tasub põhimõtetes olla paindlik. Esiteks tuleb arvestada meeskonnaga, et pingeid oleks võimalikult vähe ja keegi riidu ei keeraks. Loo enda ümber seltskond nendest, kellest igaühel näed tiimis oma kindlat rolli. Kes suudab seda ratturite rongi tuuri vältel vedada, kes hoiab tuju üleval, kes teeb meediat või kes kokkab. Keegi tunneb hästi arvutit või taipab meditsiinist ja valdab massööri tööd. Keegi peab oskama rattaid remontida ja vägagi hästi rooli keerata. Selliste rollide peale tasub mõelda 48

juba aegsasti, ideaalis aasta jagu varem, et saaks kokku leppida ja kedagi kampa kutsuda. Igal tööl pole kuu aega puhkust saada kerge.

PEATEELT PAREMA ELAMUSENI. Suurtel ja pea-

teedel liikumine on liikluse kiiruse tõttu ohtlik ning mitmel pool ka keelatud, mistõttu saab väikesi teid mööda kulgedes riigist hoopis teise pildi kui kiirteel, kus piiretest väljapoole ei näe.

See avab paikadel aga hoopis teise näo – üksildased külad, kus maa hõng ning üksik rattureid tervitama jooksev koer, kass, lehm või kits. Külaelanikud viskavad terekäe ning on valmis oma veetilka või värskelt nopitud küpset tomatit jagama. Suurlinnades ja selle ümbruses näeb päriselu vähem.

ABIVAHENDID AITAVAD. Giro d’Estonia mars-

ruuti aitas plaanida Garmini kaardirakendus Space Camp, kus saab lisaks distantsile ka näiteks tõusumeetrid kokku arvutada. See on eriti oluli-

Rattaretk ne just mägisel maastikul. 120 km 100 või 4000 tõusumeetriga on kaks täiesti erineva raskustasemega päeva.

Enne sõitu jagati retke kolm nädalat paarikümneks etapiks, millest igaühe kulgemine pandi paika eelõhtul – kuigi see oli teada, vaadati majutust jooksvalt vastavalt ilmale ja saadavusele. Hea on seadmeid ning nende lugemise ja kasutamise oskust Eestis proovida.

SPORT VÕI MÕNU? Maanteeratastel läbimiseks

on mõistlik päevane distants 100–150 kilomeetrit. Sõltuvalt ilmast ja sõitjate tasemest võtab selle läbimine 6–8 tundi. Siis jääb aega üle ka rattarajalt eemal asuvate vaatamisväärsustega tutvumiseks, taastumiseks ning ringikolamiseks.

Kuna ei tapa distants, vaid tempo, sättis grupp selle aeglaseima liikuja järgi. Keskmiselt kulgeti kiirusel 26-27 km/h, maastikul ja maastiku/cyclocross’i-rattaga oleks tempo ilmselt aeglasem.

OLE VALMIS HULLEMAKS. Et ratastel viibitakse

ilmatingimuste meelevallas, tasub ka suvel ja soojadesse riikidesse minnes olla valmis talvisteks oludeks ehk võtta kaasa erineva ilma riideid.

Näiteks kolm aastat tagasi Tallinnast Pariisi sõites kosutas Saksamaal mägedes rattureid vihm. Keset juulikuud oli Lõuna-Euroopas sooja kuus kraadi, taevast valas padukat ning näpud ei suutnud peagi enam käike vahetada või pidureid pressida.

Hea, kui on kasutada funktsionaalsed riideesemed, mida saab kombineerida – siis peab vähem asju kaasa pakkima. Näiteks on spordiriietel universaalne materjal meriinovill, mis reguleerib hästi sooja-külma ehk kehal ei hakka jahe ka niiske särgiga. Kombineerimisel aitavad näiteks säärised ja käised. Neid saab kasutada, kui lühikeste varrukatega on jahe, samas ei pea siis veel üht komplekti riideid kaasa võtma.

Kuna Eestis mägesid ei ole, võib võõrsil liikudes üllatuda, kui kiiresti kõrgustes ilm muutub – nulli lähedalt 30 lõõskava kraadini ja vastupidi.

Lisaks hakkab mägedes laskumistel külm, sest tõus võtab naha märjaks.

Erandiks on Prantsusmaa, kus Tour de France´i toimudes isegi kaherattalistele võistlustrass tunde enne võistlejate saabumist kinni pannakse.

KATUSEALUNE MAKSAB ROHKEM. Giro d’Es-

tonia 11-liikmeline tiim majutus kolm nädalat Lõuna-Euroopas u 1500 euro eest. Kui ilm oli sant, üüriti katusealune. Suure grupi puhul osutuks mõistlikumaks lahenduseks kas maja või korter, mis maksis 100–120 eurot. Kui ilm oli ilus ja kuiv, telgiti. Kui nii-öelda metsik telkimine väljaspool kämpinguid oli võimatu või ka keelatud (näiteks Šveitsis), osteti tasuline muruplats. Selle hind jäi 100 eurost allapoole, boonuseks kämpingu lisaväärtused nagu pesumasin, internet jne.

Majutust aitas leida booking.com, samas mitmed kihvtid Itaalia turismitalud polnud seal esindatud. Aitasid viidad “Agriturismo” tee ääres ning kohapeal omanikuga kauplemine.

KALOREID PEAB LUGEMA. 11-liikmeline tiim, millest enamik veel suure osa päevast sadulas veedab, vajab päevas mitu kilo toitu. Kuivained ja konservid, mis mujal Euroopas vähem levinud või kallid, said kodust haagisesse kaasa pakitud.

Samas värske toidukraam, juur- ja puuviljad ning salatid on tootjariikides esiteks odavamad ning teisalt on nende valik suurem. Toidupoodide valik oli kaheksas riigis Eestist mitmekesisem, hinnad meie tasemel või odavamadki.

Giro d’Estonia tiim valmistas söögi ise – haagises oli kaasas gaasiballoon pliidiga. Nii õnnestus kolme nädala toidukulud 11 inimese kohta hoida u 1500 euro piirides.

SAATJAGA ON LIHTSAM. Lisaks rattureile oli Giro

retkel kaasas neli saatjat ning kaks autot, täpsemalt sõiduauto ja väikebuss, millel järelhaagis. Esimene saatis päeval rattureid ning vedas kaasas päevast toidukraami, et pedaalijad ei peaks seda taskutes kaasas tassima, ning teine korraldas laagri logisti-

Giro d’Estonia masinapark koosnes sõiduautost, väikebussist ning haagisest. Viimane mahutas kõik eluks vajaliku, vajadusel kõik rattad, aga ka toidukraami, tiimiliikmete asjad jne.

SUURTUURILT EMOTSIONAALNE PURAKAS.

Uue vaate rattasõidule võib anda ka suurtuuri nägemine – mais Itaalias, juulis Prantsusmaal ja augustis Hispaanias. Lisaks võidusõidule kaasneb sellega melu, mis aitab kaherattaliste kultuurist laiema pildi maalida. Teeääred on täis kaasaelavaid fänne, saab rääkida iidolitega ning nõutada autogramme. Kui veel minna etappide finišeid või võtmekohti mägedes vaatama, saab järgmisel korral telerist võistlust hoopis laiema silmaringiga kaeda.

KÜLL TULEB ARVESTADA, et sõitu näeb kõige

paremini ja ülevaatlikumalt siiski telerist. Samas ei asenda ükski ekraan ja hästi võetud kaamerapilt kogemust, kui iidol sinu silma all 70 km/h tunnis üle finišijoone sprindib või mäest üles kangutab. Üldiselt saab ratastel suurtuurile ligi paindlikumalt kui autoga ega pea ummikutes passima.

49

Rattaretk TARK VÄLDIB TULEKAHJU. Kolme nädala jook-

sul väsivad inimesed füüsiliselt, kuid teisalt võib hakata kurnama rutiin. Kui lisada siia veel vihmane ilm, on pinnas soodne tülide ja arusaamatuste tekkeks, mis omakorda võivad reisi kõigi jaoks ära rikkuda. Et seda ei juhtuks, tasub põhiasjad ja -arusaamad enne sõitu kokku leppida, näiteks, et ratturid sõidavad koos ja kedagi maha ei jäeta.

Samamoodi jooksvalt – kui keegi ei jaksa sõita, ei maksa teda sundida. Kui keegi ei taha ühist lihakastet ja eelistab taimetoitu, tasub seda võimaldada. Tiimiliikmed võiksid kõik rahul ja rõõmsad olla. Esiteks on nii lihtsam ja toredam eesmärgini minna ning teisalt läheb elu edasi ka pärast reisi.

KAS VARUSTUS AITAB VÕI TAKISTAB? Sõidu-

Teekond Veneetsiasse.

kat. Hommikul sõideti bussiga järgmist majutust otsima, käidi poes ning varuti muu vajalik.

RUTIIN KUI SÕBER. Et Giro d’Estonia meeskon-

nal oli eesmärk ja vajadus läbida teatud ajaga kindel kilometraaž jõudmaks Lõuna-Poolast Itaaliasse suurtuuri saatma, aitas seda ellu viia kindel päevakava. Ärgati kell 7, sadulasse kell 9, õhtul u 17st uues kohas laagris. Saateauto järgnes rattureile, saatebuss täitis enda ülesandeid. Järgnes ühine õhtusöök ning vaba aeg. Päevakava tasub enne läbi rääkida ja kokku leppida, sellega saab võimalikud arusaamatused ning ka ajakulu ära hoida.

vahendi põhjalikum hooldus enne minekut on enesestmõistetav. Lisaks tasub mägedesse minnes vahetada välja kassett, näiteks 28 või 32 hambaga, millega saaks mõnusalt ka 25% tõusunurgaga mäest üles. Teisalt tasub endale elementaarne selgeks teha – kuidas midagi vahetada ja taskupumbaga purunenud kummist uuesti töövahend saada jne.

Mitu tuhat kilomeetrit läbivale retkele sobivad jaemüügis müüdavad sõiduvahendid, hakkama saab ka karbonraami ja -jooksudeta.

KINDLUSTA JA VALVA. Lisaks tervisele tasub

kindlustada ka sõiduvahend. Sellest olulisem on aga ise oma varustusel silm peal hoida või leida selleks valvur või valvega parkla. Giro d’Estonia tiimil varastati tuuri viimasel päeval majutusasutuse parklas lukustatud haagisest pooled sõiduvahendid. Kui kindlustus ka materiaalse kaotuse hüvitab, siis emotsionaalset väärtust korvata ei saa.

Rohkem ja vähem hulludele TRANSCONTINENTAL RACE 3300 km, tänavu juulis-augustis Belgiast Istanbuli. Rattur peab iseseisvalt hakkama saama ehk kandma nii toitu-jooki kui ka varustust rattal ja kõrvalise abi kasutamine on keelatud.

Marsruudi saab iga sõitja ise kokku panna, peab vaid korraldajate ette nähtud kontrollpunktid läbima. www.transcontinentalrace.com JAPANESE ODYSSEY 2700 km, läbi Jaapani, 14 päeva septembris.

Transcontinental Race’i Aasia vend toimub tänavu esimest korda. Nelja kohustusliku kontrollpunktiga sõidu trajektoori saab rattur ise valida. Ehkki aega võetakse, paremusjärjestust ei selgitata. Registreerimise tasu pole, soovitatav teha annetus 75 eurot. japansuunaese-odyssey.com THE GRAND TOUR OF MTB 4420 km, Kanadast Mehhikoni, viimati mullu juunis. www.tourdivide.org

50

RED BULL TRANS-SIBERIAN EXTREME Maailma pikim rattavõistlus läbi Venemaa Siberisse, juulis-augustis. 9200 km jagatud 15 etapiks. www.redbulltranssiberianextreme.com RACE ACROSS AMERICA Legendaarsemaid ja nimekamaid, aga ka karmimaid rattasõite, millel saab osaleda nii üksi kui ka meeskonnaga. Ligi 5000 km pikk sõit eeldab ultravõistluste läbimise kogemust. Rada muutub igal aastal veidi ja viib pedaalijad USA läänekaldalt idasse. Sõitjaid peab saatma saateauto.

Distants 4800 km, osavõtutasu individuaalsõitjale alates 3000, meeskondadele 4700 dollarist. www.raceacrossamerica.org TRANS AM BIKE RACE Idast läände kulgev, kümmet osariiki ja enam kui 50 000 tõusumeetrit pakkuv retk erineb Race Across Americast selle poolest, et ratturile pole lubatud väline abi. Toimub juunis, registreerimistasu puudub. Distants 6000 km. www.transambikerace.com

HAUTE ROUTE Võimalus harrastajal profituuri raskust ja melu kogeda. Nädalaga läbitav 1000 km distants viib Prantsusmaal lisaks mägede vallutamisele ka eraldistardisõidule legendaarsel Alpide tõusul Alpe d´Huez. Osalustasu 1600 eurot, saab ka paari päeva kaupa osaleda al 350 euro eest. www.hauteroute.org LE ETAPE DU TOUR Samuti võimalus harrastajal profisõitja kogemusi maitsta. Läbitakse Tour de France’i võistluse üks etapp. Tänavu osales sõidul enam kui 30 Eesti ratturit. Osalustasu alates 80 eurost. www.letapedutour.com PARIIS-BREST-PARIIS Maailma legendaarseim pikamaasõit viib Pariisist rannikulinna Bresti ja tagasi ehk kokku 1200 km. Toimub augusti lõpus, sõidu kontrollaeg ulatub 90 tunnini ja sõidutempo ning läbimise aja saab ise valida. Tänavu osaleb esmakordselt ka Eesti meeskond. Osalustasu u 110 eurot. www.paris-brest-paris.org

Doonau

Üks linn ilusal sinisel Doonaul

Viini tänavatel ja parkides on veel alles kilde sellisest Euroopast, nagu see oli enne suuri sõdu, USA popkultuuri ja rämpstoitu, Ida-Euroopa, Aasia ja Aafrika immigrante ning sandaalidega sokke kandvaid Saksa turiste, koges Silvia Pärmann.

Tekst ja pildid SILVIA PÄRMANN, Diivan

52

Doonau

Kas tea et Slov d, pealinn akkia on ViinBratislava 80 km ist vaid kaugu sel?

53

Doonau

V

iin on viimane tõeline vana Euroopa, kuid isegi Viinis ei piisa selle õige tunde tabamiseks enam mööda tänavat jalutamisest, tuleb ikkagi minna Leopoldi muuseumisse.

“Vienna 1900” näitusel saab kohtuda Gustav Klimti, Koloman Moseri ja Josef Hoffmanniga ning nende Viiniga, selle Viiniga, mille järele kõik vanaprouad õhkavad. See pole maalinäitus, ehkki maale muidugi on ka. See on näitus Viinist, milles nad elasid: mööbel nende kodudest, tundmatu Jaapani kunstniku tööd Klimti elutoa seinalt ja tema taas ülesehitatud kabinet kuni raamatukapi kõrval seisva skeletini välja (ehtne, mitte plastmassist, tänu loodusmuuseumile), kirjavahetus, linnakaardid.

Vaasid ja serviisid; vitriinkapid; toolid, millel Viini elanikud oma kodudes istusid, kui nad hommikukohvi kõrvale lugesid ajalehest uudiseid Viini kunstnike esinemisest 9. Veneetsia kunstibiennaalil (kus Eesti osaleb alates 1997. aastast ja mis praegu toimub 56. korda).

KAUA AEGA TEADSINGI MA AINULT SELLIST VIINI. Teadsin Viini kui Habsburgide-aegset arhi-

tektuuri, maale, surnud heliloojate muusikat. Kui harmoonilist, kaunist, akadeemilist. Ennekõike olin ma Viini kuulanud ja raamatutest vaadanud.

Aga iga päev Viinis oli see linn teistsugune kui nendel plaatidel või piltidel.

Viin tundus nendel linnana ainult inimestele, kes ei otsi materiaalset. Mis mind ei hirmutanud, ma ei otsi seda ka kuigi pühendunult (välja 54

Kerge. Õhuke. Kiire.

Sinu uus ASUS ZenBook UX305FA ZenBook UX305 kaalub vaid 1,2 kg ja on kõigest 1,2 cm paksune. Lihtsalt öeldes on tegemist kõige õhema ja kergema sülearvutiga, millel on 13,3-tolline täis-HD ekraan.

Sujuva töö tagab kiire 256 GB SSD-salv.

13,3” FHD IPS

Intel Core M 5Y10

8 GB 256SSDGB

Windows 8.1

1,26 kg

garantii 3 aastat

10:00

899.-

vaata lisaks: www.KLICK.ee/ZenBook

Doonau

Friedensreich Hundertwasser alustas maalikunstnikuna ja ehkki ta otsustas arhitektuuri kasuks, mõjuvad tema majad ikkagi maalitult, mitte kividest üleslaotult.

Muu hulgas eksponeeritakse Sigmund Freudi muuseumis diivanit, mis on peaaegu muutunud Freudi ja psühhoanalüüsi sünonüümiks. Freud elas Viinis suurema osa oma elust, 1938. aastal põgenes ta aga natside eest Londonisse.

arvatud kingi). Ma tõesti ei tea, miks valsside, maalide, metsade ja klassikute kõrval Naschmarkt nii vähe tähelepanu on saanud.

See on tänapäevases mõttes kindlasti kunstiteos – poole kilomeetri pikkuselt mööda Linke Wienzeilet kulgev turg täis toidulette ja restorane, mis laupäeviti lähevad kaugemas otsas sujuvalt üle kirevaks kirbuturuks, mis on nii juhuslik, et saab olla vaid ülimalt täpse kunstnikukäega loodud.

See keskpäevakuumuses vaagnatelt, hõbenööpidelt, klaaspudelitelt, kinganinadelt päikest silma peegeldav installatsioon erineb küll üksjagu sellest, mida pakuvad hästi konditsioneeritud Albertina või Muuseumikvartal, ent elamusteskaalal saab sama palju punkte. Eriti pärast seda, kui olete tuhandete riidehilpude vahelt tirinud välja peaaegu õiges suuruses litritega kleidi ja pika kasuka – ning need mõistagi igaks juhuks ära ostnud.

TEISTSUGUST VIINI, mis ei hõlju rin-

gi muretus rütmis, on olnud lühikeseks ajaks ja seda mäletavad vähesed. Üks sellist Viini näinud inimene oli Lee Miller, ameeriklannast fotograaf, kes ise on küll lahkunud, kuid kelle fotod on jäänud. Sel kevadsuvel kohtus tänane Viin oma teistsuguste aastatega Albertina muuseumis.

Rüüstatud Belvedere loss, mille ümber longivad aadlike asemel lehmad, kasutades uhkeid purskkaeve kahtlemata oma jooginõuna. Varemed, hävinud kodud, hävinud maailm.

Ent lõhki rebitud Reich’i sisuliselt tei56

ne pealinn Viin peideti ruttu uue värvikihi ja värskete mõtete taha. Peale fotode on tunnistuseks sellest ajast veel vaid paar väga kummalist monumenti, täpsemalt hiiglaslikud betoonist kaitsetornid Arenbergparkis. Gigandid ehitati varjendeiks õhurünnakute eest ning ühtlasi pildid need ka pakkuma võimalust majutada kuni 30 000 sõdurit, neis olid maa-alused haiglad ning oma relvatehas.

Tornid ehitati nii, nagu kestaks sõda igavesti ja needki peaks kestma igavesti. Ilmselt kestavadki, sest seni pole keegi suutnud viie meetri paksuste betoonseintega torne keset elumaju lammutada. Neist üks on kasutusel näitusepaigana, kuid rahuaja Viinis pole tornidele tõtt-öelda keegi suutnud ühtegi head rakendust leida.

ARHITEKTUURI MÕTTES on Viin palju

mitmekesisem, kui päris linna südames katedraalide ja kaarikute vahel seistes aimata võiks. Üsna Arenbergparki kaitsetornide lähedal asub paar hoonet, millest Viini inimesed palju parema meelega räägivad: ikoonilise arhitekti Hundertwasseri loodud voolava vormiga majad, mis trumpavad üle ka katalaanide Antoni Gaudí, kes vähemalt põrandad sirgeks jättis. Hundertwasseri majad voolavad nagu Doonau ning nende katustelt ja akendest turritab välja suuri puid otsekui elu- ja veejanuseid taimi jõekaldast.

PÄRIS DOONAU ISE on Viini igapäevaelus märkamatu, linlaste jaoks on jõgi

südalinnale vee lähemale toov Doonau kanal, mida ääristavad rannatoolidega sisustatud baarid, milles õhtuti kõlav muusika ei meenuta mitte millegagi valssi “Ilusal sinisel Doonaul”; kirbu- ja disainiturud, mille vahele on pikitud vabaõhujõusaale, ning muidugi mõned skulptuurid ja ohtralt tänavakunsti, kilomeetrite pikkuselt.

Viin on igal ajastul tervitanud avangardiste ning kunst sünnib seal igal sajandil ja igal sammul, nii nagu 1900, nii ka täna. Lihtsalt täna juhtub seda mõnevõrra vähem stuudiotes ja ateljeedes ning uus kunstiajalugu sünnib tänaval.

Kui Leopoldi muuseum saja või pisut enama aasta pärast avab näituse “Vienna 2015”, on see kahtlemata üks ägedamaid näitusi nende ajaloos.

Snagu Prantsusmaal! aiakesed ja koogid

Värsked saiakesed ja hõrgutavad koogid-tordid Cafe Lyoni tippkondiitritelt!

Cafe Lyoni küpsetised valmistatakse ainult naturaalsetest toorainetest, algusest lõpuni käsitööna! w w w. c a f e l y o n . e e

Doonau

58

Doonau Kui sa oled juba Viinis, miks siis mitte külastada ka Slovakkia pealinna Bratislavat? Silvia Pärmann ei jäta märkamata, et jõge pidi on meeldiv reisida.

Üks tänav ilusal sinisel Doonaul

V

iini kesklinnas eelmaldus kaldast katamaraan ja kapten teatas: “Doonau kanal on siin kohal 250 meetrit lai ja neli meetrit sügav.”

Taustaks mängiv valss oli rahulik, vesi oli rahulik, ehkki eriti sinine just mitte.

Reis Viinist Bratislavasse kestab ainult 75 minutit, kuid selle ajaga jõuab mõõtmatult kaugemale, kui neist kaht pealinna lahutavast 80 kilomeetrist võiks arvata. Istud päikesepaistelisel hommikul Lääne-Euroopa kõige lääneeuroopalikumas linnas laeva, vaatad möödalibisevat kallast, väikeseid linnu ja sügavrohelisi metsi ning jõuad hetk hiljem Ida-Euroopa südamesse.

Bratislavasse jõudes on Doonau sügav, pruunikas ja voolab tempokalt. Kõik muu on Bratislavas väiksem ja kitsam ja kulunum.

Peaaegu pool kilomeetrit lai jõgi poolitab linna kaheks teineteisest nii kaugel asuvaks kaldaks, et päeva jooksul mõlemal kaldal ringi vaadata ei viitsi. Jõuaks mui-

dugi, aga ükskõik kui heade kavatsustega päeva alustada, mõni Staré Mesto poolel asuv kohvik veenab ringi.

Asi on eriti lootusetu, kui te kohe sadamast Laurinská tänavale jõuate. Tegelikult on muidugi kõik täiesti suurepärane, alustades kohe tänava ühes otsas oleva Foxfordiga.

Bratislava hommik koosneb pigem soojadest lõhnadest, möödakiirustavatest inimestest ja õiges kohtas olemise tundest kui minutitest ja tundidest.

Kui kella vaadata, siis selgub, et Foxfordi saiakesed, salatid ja vrapid võivad vabalt tunnipikkuseks venitada selle, mida kavandasite kiireks kohvipausiks. Väljast, muuseas, on kohvik isegi igav. Tavalised lauad, toolid, päikesevarjud. Sees avaneb värviline maailm, lettidel on peaaegu et kõrvuti koogid ja kokaraamatud, ilusad inimesed nende vahel vaikselt kiiktoolides õõtsumas.

Bratislava keskaegne vanalinn on pigem suur, seda piirab ühest küljest jõgi, läänepoolne ots kisub aga mägiseks, olleski

Lennunõu Viini suunduvate lendude valik on Bratislavast oluliselt suurem ning vähem kui kahe ümberistumisega ja mõistliku hinnaga lende Slovakkia pealinna tegelikult polegi. Bussisõit Viinist kestab ka sama kaua, mis mõneski suurlinnas niikuinii kulub lennujaamast kesklinna jõudmiseks. Austria pealinna pakuvad Tallinnast hooajalisi otselende nii Estonian Air kui ka Air Baltic. Soodsaimad edasi-tagasihinnad algava 200 euro kandist või veidi kõrgemalt.

Läti lennufirma on enamasti veidi odavam, aga enne valiku tegemist tasuks arvestada, et lõunanaabritel tuleb pagasi eest lisaks maksta ja propellerlennukid tähendavad üle poole tunni pikemat ning vähem mugavat lendu. Ümberistumistega lendudest tulevad kõne alla eelkõige Finnair Helsingi ja Lufthansa Frankfurdi kaudu.

Hinnad ei pruugi palju erineda otselendudest, aga mõlemad pakuvad nüüd hindu ka käsipagasiga reisijatele. Äraantava pagasi hinnalisa on 15‒20 eurot ehk vähem Air Balticu küsitavast. Lufthansal on jätkuvalt tasuta suupisted ja joogid ning pagasiga kaasneb võimalus istekohta valida. Finnairil on mõlemad Euroopa lendudel lisatasu eest.

MAURI SAAREND, Estravel

Aadressiraamat Katamaraanid Viini ja Bratislava vahel: Twin City Liner www.twincityliner.com Bussid Viini ja Bratislava vahel (u 20 väljumist päevas): Blaguss, www.blaguss.sk Slovak Lines Express, www.slovaklines.sk Foxford Laurinská 1 ja Obchodná 26 Urban House Laurinská 14 www.urbanhouse.sk Slowatch Laurinská 19 Slavica Laurinská 19

tegelikult juba Väikeste Karpaatide nõlvadel, kus kõrgub ka kindlus. Idaservast algab uuem linn, milles on endale kodu leidnud paar kaasaegse kunsti ning disaini galeriid, aga muidugi ka kingapoed ja kohvikud.

Laurinská tänav on siiski kenasti tasane ja isegi selle äärde jäävad ja oma sisuga disaini aardelaekaid meenutavad väikesed poed ei roni läbi mitme korruse. Ent ühe maja erinevatest ustest algavad Slowatch ja Slavica tähendavad ikkagi sügavast teadmatusest esimeste Slovakkia nüüdisdisaini alaste kõrguste vallutamiseni tõusmist.

Need on ohtlikud poed krediitkaartidele, eriti kui ehtedisain päris ükskõikseks ei jäta. Ehkki väikesed, võib pärast nendes põhjalikumat ringivaatamist olla tõesti juba tunne, et puhkus ja kohvipaus on hädavajalikud. Võibolla see mõte ei tulekski nii lihtsalt, kui kohe kaupluste vastas ei oleks Urban House. Aga see on seal.

Urban House’i täidab eranditult ainult hea maitse: uus ja vintage mööbel, hea kohv, kirju menüü ning kadestamisväärse sisuga raamaturiiul. Õhtuti, vähemalt nädalavahetustel, muutub see ka väikseks kontserdipaigaks. Kui õhus ei oleks tunnet, et Bratislava vanalinnas võib olla ka väga häid vintage-poode ja paar fotogaleriid, oleks edasiliikumine päevakorras vaid väga tahtejõulistel inimestel.

Bratislava vanalinn on mõistagi täis ka kirikuid, teatreid, ministeeriume ja saatkondi. Võimalik, et nende külastamine jääb mõneks teiseks korraks, kui ainult päevaks kohale sõitnud olete.

Tagasi Viini läksime tol õhtul bussiga.

Peamiselt rääkis selle kasuks alla seitsme euro maksnud pilet (versus 30eurone laevapilet). Aga ka soov vältida kiusatust jõe äärde jõudes jätkata sõitu Viinist siiski veel kaugemale, paar tundi mööda jõge Budapesti poole.

59

Hispaania

Tekst ja pildid RAIDO RUUSE

Läheks õige Katalooniasse?

H

ispaania pole ainult Kanaari saared ja Barcelona vaid Las Ramblas. Barcelona on kirev – saad sukelduda suurlinna tunglemisse ja samas, pöörad ümber nurga ning leiad end õdusalt kõrvaltänavalt hulga väikeste restoranide ja poekeste keskelt.

Hispaania rannikuäärsetes linnades saad nautida kõige värskemaid mereande, millest Eestis võid ainult unistada, otsi või pliit ja hakka kokkama. Nii ka siin, Barcelona on ju merelinn.

60

Ideaalis võikski talle esiti pilgu heita merelt, tekib suurem pilt ja ettekujutus ajaloolise linna mastaapidest.

Kui suurest linnast isu täis, siis juba mõnetunnine autosõit viib sind metsiku mäestiku väärika rahu keskele. Hubaste tubadega väikeseid butiikhotelle ja spaasid jagub ka looduse keskele.

Ja talv? Barcelonas ning Kataloonias võib käia ka talvel, mägedes on lund ja suusaradasid, linn keerleb ikka oma toimekas rutiinis.

1

2

Hispaania

3

4

5

1

Kataloonia maastikud on tõepoolest maalilised.

2

Merelinna tasub vaadata ka merelt.

3 4 5

Sagrada Familia ei ole veel kaugeltki valmis ja ometi on see hoone ka poolikuna võrratu.

Siin tulevad värsked mereannid restorani külmletti tõepoolest otse merelt.

Barcelonas jagub vaatamisväärset, hea ülevaate linnast saab Barcelo Raval hotelli 360 baarist, vaate kõrvale serveeritakse suurepäraseid mojito’sid.

61

Hispaania 6 7 8

Barcelonas jagub hoogu, ka vana­­ inimestel.

Jalgpallist ei saa üle ega ümber.

Pöörad kõrvaltänavasse ja satud turule.

9

Kohalike tavalised suupisted on Kataloonia külalise jaoks imeline gurmeetoit.

10

Hotelli tasub hoolega valida ja koonerdamine ei tule kasuks.

Mas Albereda (www.masalbereda.com) gurmeekallakuga butiikhotell asub Barcelonast tunnise sõidu kaugusel, siin on rohkem Katalooniat ja vähem linnakära.

6 7

8

9

62

10

Tutvume

Parki kalale Ei ole midagi meeldivamat kui eine roheluses ja ka talvel on Hirvepark kaunis. Leidsime veel ühe põhjuse Hirveparki külastada.

Einestasid TANEL EIGI ja KARL-KRISTJAN NIGESEN Kirja pani ja pildistas KARL-KRISTJAN NIGESEN

T

allinna parkidega on üks häda, eriti kesklinna omadega. Kaunid on nad küll, aga palju sul seda aega ikka on, et seda puhast ilu nautida. Midagi võiks seal ju veel olla – võimalus istuda, juua head kohvi, mis ei oleks serveeritud papptopsis, või võtta ette üks mõnus lõunasöök. Hirvepargis oli selline võimalus olemas kohvik Gusto kujul, ent kahjuks sai tolle söögikoha aeg ühele poole. Nüüd on Hirvepargis avatud Kalambuur nõnda tore paik, et selle jutu kirjapanija kipub sinna ikka ja jälle tagasi sattuma.

KALAMBUUR ON PERERESTORAN, sedasorti

asutus, mida Eestis enamasti ei kohta. Üleüldse 64

on meil ju vähe neid ärisid, kus mitu põlvkonda üheskoos askeldaks. Kalambuuris seevastu on tegevad korraga kaks ning vahel suisa kolm põlvkonda Koržetseid. Vladislavi teavad pea kõik, tema poega Kaarlit, kes on Kalambuuri peakokk ja keskne figuur, üksjagu väiksem seltskond. Lisaks on kohvikus ametis ka naispere.

Koržetsid armastavad kala, ja seda on Kalambuuris tunda. Maitsed on lihtsad, kokk annab võimaluse säramiseks toorainele, mitte ei kipu enese ülevoolavat loomingulisust eksponeerima.

Lihtne pole see köök sugugi halvas mõttes, lihtsuse saavutamine on kunst omaette ja võhikul see ei õnnestugi.

Kuulata Vladislavi kalast rääkimas on omaette nauding. Istusime pargikohviku terrassil, kuulasime juttu kasvatusekala maitsenüanssidest ja kohaliku tooraine eripärast. Sai selgeks küll, miks mõnes kohas on kala hea ja teises keskpärane. Selgus ka, miks romantiline “otse kalurilt” või “ise eile püüdsin” ei kipu Eestis toimima, va kaluriromantika kipub takerduma tooraine käitlust puudutavasse regulatsiooni, millele hinnangut anda polegi siinkohal põhjust.

Tutvume

Kalambuur näitab siiski efektselt, et väikese köögiga pisike söögikoht suudab ka eestimaises bürokraatiaruumis suurepärast kohalikku kala pakkuda. Hooajad ja meie mere piiratus toovad laudadele ka võõramaised mereelukad.

HIRVEPARGIS SERVEERITAV MENÜÜ ei ole kuigi

pikk – neli põhirooga. Säravaimaks neist on koha (võiga pole koonerdatud, ja see on hea), räime-peedikotletid viivad keele alla ning forell on lihtsalt maitsev. Eelroogadest on tursamaksast, kilust ja forellist koosnev kalavalik meeliülendav ning pliinide puhul tasub tähele panna, et see on ka omaette päris toitev roog. Taimesõpradele on ka toit olemas.

Lühikese menüü tõttu tekib olukord, kus suurema külastustearvuga kalasõbrad kipuvad kordusteahelasse sattuma. Sestap tasub hoida silm peal Kalambuuri Facebooki küljel, kus Kaarli õde Britta sagedased eripakkumised välja kuulutab.

Muide, Brittaga suhtlete tõenäoliselt ka kohta broneerides ja see on üks asi, mis Kalambuuris laua saamiseks varsti pea möödapääsmatu on.

Aga liha? Kui te tõepoolest üldse kala ei söö, siis on Vladislav oma kätega teile valmistanud va-

ruks pelmeene. Need on kindlasti head.

Lapsi rõõmustavad kalapulgad, mis tehakse heast kalafileest ning paneeritakse krõbeda maisihelbepuruga. Söögikoht, mis ka lastele tahab kvaliteetset toitu pakkuda ja õpetab neid kala sööma, väärib alati kiitust.

JOOGIVALIK? Lühike, aga rõõmustab ka kesk-

Kohvik Kalambuur Toompuiestee 8, Tallinn Avatud T–P 12–22 Telefon 5669 4194 E-post kalambuur@kalambuur.ee

misest kultiveerituma maitsega veinisõpra mitme toreda veiniga, mida mõnigi suurem ja pikema veinikaardiga söögikoht ei taipa pakkuda. Tänulik veinisõber saab siinkohal teha kummarduse Kaarel Koržetsi abikaasale Merlele. Massiõllesid ei serveerita, see hoiab eemal ebameeldiva publiku, küll aga on valikus Koržetsite kodutänavas asuva Põhjala pruulikoja tooted.

Mis saaks Kalambuuris veel paremini olla?

Park läheb sügise edenedes aina kaunimaks ja küllap pakutakse selles võluvas miljöös varsti ka kalaroogadega võrreldavas headuses kohvi.

Ah jaa. Ka mitte-Koržetsitest seltskond on Kalambuuris tore. Töötajaid valides peetakse oluliseks, et iga tööpere liige oleks värvikas isiksus ja sobituks seltskonda.

65

Andreykr | Dreamstime.com

Ledmark31 | Dreamstime.com

Ristsõna

SAADA 66

õige vastus 20. oktoobriks 2015 rs@critera.ee ja osaled loosimises, kus auhinnaks on 65-eurone Estraveli kinketšekk. Eelmise numbri ristsõna õigesti lahendanute seast sai Estraveli kinketšeki Ville Veskus. Palju õnne! Me võtame ise ühendust.

DJI droonide ametlik lennubaas

Siit tuleb talv!

MĂźnchen alates 9990â‚Ź

www.estonianair.ee