Positiiv 17 2014 by Fotoajakiri POSITIIV

FOTOAJAKIRI / E STONIAN PHOTO GR APHY

17 / 2014 / SUVI

Kristiina Hansen, Piibe Piirma, Kaupo Kikkas, Ija Papstel, Triin Kerge, Grete Astover,Â Vivian Ainsalu, Kristjan Lepp, Jaanus Ree

Eesti fotograafia ajakiri / Estonian Photography Journal: POSITIIV Väljaandja / Publisher: OÜ Meediarong Peatoimetaja / Editor in Chief: Kristel Schwede Keeletoimetaja: Mare Nurmoja Makett / Layout: Villu Koskaru Kujundus ja küljendus / Design and layout: Piret Frey Trükk / Printing: Aktaprint

Info ja müük / Info and sales: kristel@positiiv.ee www.positiiv.ee www.facebook.com/FotoajakiriPositiiv Üksiknumbri hind 4.80 aastatellimus (4 numbrit) 16.Esikaane foto / Cover: Vivian Ainsalu „Tango in Paris“ Tagakaas / Back cover: Inga Lips (Meresüsteemide Instituut) ja Piibe Piirma „Rohevetikad ja tsüanobakterid – Harku järv“ (2013) ISSN 1736-9053 © OÜ Meediarong 2014 Täname Eesti Kultuurkapitali

17/2014/SUVI

Midagi hingele, midagi mõistusele. Kristel Schwede . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 3 Kristiina Hanseni muutused, seisakud ja väljalõiked ajast. Fotod Kristiina Hansen, küsis Kristel Schwede . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 4 Hübriidne kunstiuurimus. Rändajate portreed. Fotod ja tekst Piibe Piirma . . . . . . . . . . . . 10 Vereta jahi kevadised fotoretked. Kaidi Õis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 17 Kodumaa visuaalsest kirjeldamisest. Nele Tammeaid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 22 Sisekõnelused loodusega. Mihkel Riis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 24 Tähelepanekuid festivali I am Photographer fotovõistluselt. Kaupo Kikkas . . . . . . . . . . . 31 Õige vormistus teeb prinditud fotost kunstiteose. Andres Toodo . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 35 Noored muusikud. Fotod ja tekst Ija Papstel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 38 Kodukoht. Fotod Triin Kerge, küsis Kristel Schwede . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 42 Vaadates sõda. Martin Kaasen, Märt Haamer, foto Niklas Meltio . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 46 Mängufilmi „Kirsitubakas“ võttetehnikast. Mihkel Soe . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 49 Digifotograafia, standardiseeritud värvid ja laiformaatprint. Virko Kuusk . . . . . . . . . . . 50 Portreed plekitükil. Tanel Verk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 52 Twister! Pamela Peepson, fotod Grete Astover . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 54 Peegelpilt paneb meenutama. Rain Tirul . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 56 Üks hetk enne. Foto ja tekst Maike Tubin . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 56 Pariis. Fotod ja tekst Vivian Ainsalu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 58 Mustvalge pildikeel. Assar Jõepera . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 63 Varastatud hetked. Fotod ja tekst Kristjan Lepp . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 68 Õnnemängud tuulega. Fotod Jaanus Ree, küsis Kristel Schwede . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 72 7 küsimust kunstnikult kunstnikule näitusepraktikast. Küsis Laura Põld . . . . . . . . . . . . . . 78 Contents . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 80 17/2014

POSITIIV on eesti fotoajakiri fotograafidele ja fotokunstnikele, harrastuspildistajatele ja fotohuvilistele

Telli kvaliteetne fotoajakiri endale aasta lõpuni supersoodsa hinnaga! FOTOAJAKIRI / E STONIAN PHOTO GR APHY

FOTOAJAKIRI / E STONIAN PHOTO GR APHY

17 / 2014 / SUVI

15 / 2013 / TALV

Kristiina Hansen, Piibe Piirma, Kaupo Kikkas, Ija Papstel, Triin Kerge,

Kaupo Kikkas, Martin Lazarev, Roman Neimann, Kaido Haagen, Jaanus Samma,

Grete Astover, Vivian Ainsalu, Kristjan Lepp, Jaanus Ree

Laura Põld, Katrin Amos, Paul Kuimet, Wim Lamboo

FOTOAJAKIRI / E STONIAN PHOTO GR APHY

14 / 2013 / SÜGIS

16 / 2014 / KEVAD

Kylli Sparre, Kai Herkel, Kaupo Kikkas, Arne Maasik, Assar Jõepera, Kristina Õllek, Jaan Klõšeiko, Andrey Kulpin, Rait Tuulas, Danel Rinaldo

Kaupo Kikkas, Peeter Laurits, Kadarik Tüür Arhitektid, Lasse Tur, Andres Tarto, Jaak Sarv, Anton Novozilov, Flo Kasearu, Tallinna Fotokuu

POSITIIVI aastatellimus on tore kingitus või sünnipäevaüllatus fotohuvilisest sõbrale, pereliikmele ja kolleegile!

12 euro eest saad kolm ajakirja numbrit: suvi, sügis ja talv. Saada tellimisoov tellimine@positiiv.ee

16/2014/KEVAD

Midagi hingele, midagi mõistusele F

otograafid ja kunstnikud on erilised inimesed. Neil on oskus tabada, luua ja vahendada vaatenurki ning lugusid, mis on ainulaadsed. Mis mõjuvad, avavad vaatajate meeled, panevad mõtlema ja unistama. Oma loominguga näitavad nad argielu lihtsuse võlu, inimese elukaart kogu selle värvikirevuses, tuletavad ikka ja jälle meelde meie Eestimaa looduse ilu, viivad tugitoolireisijad kaugetele maadele ja annavad võimaluse osa saada ekstreemspordi adrenaliinitulvast. Kunstnike käes on võluvõti peeglitagusesse maailma. Sissepääs sinna läbi nende loomingu pole alati lihtne. Nüüdiskunst on kui ristsõna või mõistatus, mille lahendamiseks on vaja hasarti ja uudishimu, eelteadmisi ja kannatlikku meelt. Nüüdiskunsti tõlgendamine on mänguline mõistatamine ning lahenduskäigud on mõnikord päris keerulised, filosoofilised ja pakuvad treeningut aju erinevatele osadele. Mida kunstnik oma töödega öelda tahab? Miks ta on valinud just sellise teema ja esitusviisi? Miks?

unstnik Kristiina Hansen kutsub kaasa mõtlema vanakreeka filosoofi Herakleitose väitega, et muutus ja seisak on oma olemuselt teineteise kaudu defineeritavad. Et muutust ei saa esineda ilma püsivuseta ega püsivust muutuseta. Ta arendab teemat oma fotode absurdilaadsete situatsioonide ja ajutiste skulptuuride kaudu, mis põimuvad kummalisteks lavastusteks. Kristiina lähenemine oma loomingule on pigem filosoofiline

kui manifesteeriv ja nii suhtub ta selgituste jagamisse teatava ettevaatlikkusega, eelistades jätta tõlgendamise publiku fantaasialennu hooleks.

udishimulikud inimesed ei jää enne rahule, kui on saanud vastused oma küsimustele. Kunstnik Piibe Piirma on vastuste saamiseks hakanud koostööd tegema teadlastega biorobootika, keemia ja molekulaarbioloogia valdkonnast. Teda inspireerisid teaduslikke küsimusi esitama imetillukesed, silmaga nähtamatud üherakulised vetikad, kelle nad leidsid koos mereökoloogia teaduritega Eesti erinevaist veekogudest, otsisid veeproovidest mikroskoobiga üles ja seejärel pildistasid. Oma mikrovetikatest tehtud fotokollaažides näitab ta, kui kaunis on elu Eesti vetes. Piibe Piirma on võtnud enda kanda ka muljetavaldava missiooni ühendada teadus ja kultuur ning leida vastused järgmistele küsimustele: kuidas seletada ümbritsevat teaduslikult ja see poeetilisse kunstikeelde tõlkida? Kuidas luua koostöövorme, milles ühise väärtuse loomisel osaleksid võrdväärsetel alustel nii teadlased kui ka kunstnikud? Tema korraldatud teadusest inspireeritud rahvusvaheline nüüdiskunstinäitus „Rhizope“ on avatud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kolmel suvekuul. Seiklusrikast suve ja avastamisrõõmu soovides Kristel Schwede Positiivi peatoimetaja ja väljaandja

Kristiina Hanseni muutused, seisakud ja väljalõiked ajast Fotod Kristiina Hansen, küsis Kristel Schwede

Noor kunstnik Kristiina Hansen on lõpetanud Eesti Kunstiaka deemia vabade kunstide teaduskonna 2012. aastal magistrikraadiga. Oma fotode absurdilaadsete situatsioonide ja ajutiste skulptuuridega loob kunstnik intrigeerivaid lavastusi, mille tõlgendamise jätab ta publiku fantaasialennu hooleks. Fragmendid möödunud sügisel Draakoni Galeriis toimunud Kristiina Hanseni isikunäitusest „Changing, it rests“ mõjuvad unenäoliste aforismidena.

Nüüdisaegse kunstiga suhestumiseks on mingisugune kontekstiteadlikkus vältimatult vajalik.

Kuidas sinu fotoprojektid sünnivad? On sul kohe silme ees ka mõni konkreetne koht, kus neid esitleda plaanid? Minu projektid sünnivad üldjuhul üks töö korraga. Igal fotol on erinev sünnilugu ja ühte süsteemi, milleks enamasti on näituseruum, asetan nad hiljem. Minu tööde keskseks objektiks on enamasti mingi suhteliselt abstraktne või absurdne situatsioon. Need on kõik nagu ühe raamatu tegelased,

kel igaühel oma karakter, kuid kes vähemal või rohkemal määral ikkagi omavahel suhtlevad. Olen kõigis oma näituseprojektides kasutanud mingil määral kohaspetsiifilist lähenemist ja nii on ruum minu jaoks oluline. Mulle meeldib töötada kindlates piirides ja tunda oma mängumaad, kuid see, kuidas tööd kindlas ruumis mõjuvad, saab lõplikult selgeks ikkagi alles reaalselt galeriis installeerima hakates.

Kuigi ma hindan väga kunstnikke, kelle ideed on detailideni läbi töötatud, ei sobi liiga jäik planeeritus mu tööstiiliga. Näituse „Changing, it rests“ puhul otsustasin näiteks viimasel hetkel püramiidiskulptuuri eksponeerida maas, sest tal tekkis sealsete juugendstiilis põrandaplaatidega huvitav dialoog. Milline kunstnik sa oled – kas hakkad ideed pilthaaval edasi arendama või

tabab sind suur inspiratsioonipuhang ning vajad ainult piisavalt aega ja võimalusi kõigi ideede elluviimiseks? Olen suhteliselt intuitiivne kunstnik. Tavaliselt tuleb mul idee koos visuaaliga, või siis õigemini on mõte kujutisega üks lahutamatu tervik. Edasiarendus toimub paratamatult koos idee küpsemisega. Mõnikord küpseb üle ka ja tuleb kõrvale heita.

17/2014

Palun räägi veidi pikemalt seeriast „Changing, it rests“, alustades pealkirjast. Kui tähtis on sulle üldse näituse või fotoseeria pealkiri? Pealkiri (või ka pealkirja puudumine) on väga tähtis, see on osa näituse kontseptsioonist ja annab kätte esimese niidiotsa, kust asja harutama hakata. Kui kätteantud ots on vale, siis tekib tõmbamisel sõlm ja hargnema ei hakka midagi.

„Changing, it rests“ (tõlkes: muutus seisakul, muutuv puhkab vms – toim) on üks vanakreeka filosoofi Herakleitose fragmentidest. Muutus ja seisak/puhkus on oma olemuselt teineteise kaudu defineeritavad. Olles teineteise vastandid, on nende üheaegne esinemine esmapilgul võimatu, kuid Herakleitose järgi ei saa muutust esineda ilma püsivuseta ega püsivust muutuseta. Nii nagu jõgi lakkab olemast jõgi, kui vesi temas seisma jääb.

“Changing, it rests“ näituse fotod on staatilised lavastused. Teater ja (teatri) lavastus on nendes töödes minu jaoks samal kohal kui fotograafia (ja fotolavastus). Viimast kasutasin pigem vahendi kui strateegiana. Mulle meeldib mõte lavastuse muutmisest mingit sorti skulpturaalseks objektiks, mis enam ei ela, kuid selles ühes raami surutud tihedas hetkes on olemas potentsiaal narratiiviks. Kuidas ja kui kaua valmisid seeria “Changing, it rests“ tööd?

Pealkiri (või ka pealkirja puudumine) on väga tähtis, see on osa näitusekontseptsioonist ja annab kätte esimese niidiotsa, kust asja harutama hakata.

Hakkasin selle seeriaga ideetasandil tegelema aasta enne näitust, kuid praktiline teostus tuli näitusele eelnenud kahe kuu jooksul. Näituseks valmistumine on tavaliselt intensiivne periood. Kunstniku töö ei ole kahjuks ainult pildistamine, maalimine või voolimine, vaid see hõlmab ka suhteliselt igavat bürokraatiaosa ja korralduslikku poolt, mis võtab proportsionaalselt rohkemgi aega kui loominguprotsess ise. Kui vajalikuks peate oma loomingu selgitamist vaatajale? Minu arvates ei toimi kunst ainumõistetavuse, vaid pigem paljutähenduslikkuse ülejäägi kaudu. Minu lähenemine oma loomingule on pigem filosoofiline kui manifesteeriv, seetõttu suhtun ka selgituste jagamisse teatava ettevaatlikkusega. Samas meeldib mulle arutleda oma tööde ja nende erinevate võimalike tähenduste üle. See annab mulle ka mingi värske vaatenurga ning mõjub kindlasti positiivselt. Milline näituste külastaja või kunstivaataja oled ise? Kui palju soovid taustainfot? Nüüdisaegse kunstiga suhestumiseks on mingisugune kontekstiteadlikkus vältimatult vajalik. Neid töid, mis vajavad täielikuks mõistmiseks ning autoripositsioonist arusaamiseks kaasteksti, on palju. Samas, mingil moel peaks kunstiteos suutma kõnetada ka ilma tekstita või siis lisama sellele tekstilisele poolele mingi uue konteksti või kihi. Teosed, kus visuaal on

muutunud pelgalt idee illustratsiooniks, on minu silmis kunstina igavad, mis ei tähenda, et nad ei võiks kanda huvitavat ideed. Võib-olla eelistaksin neid näha pigem arvamusartikli kui kunstiteose kujul. Milline on sinu suhe valmisloominguga? Kas lased selle lahti laia maailma oma elu elama või arendad jätkuvalt edasi kas või näiteks oma peas? Või võtad tükikese juuretist kaasa ja kasutad seda edasi järgmistes töödes? Teadlikult ma seda endale eesmärgiks ei ole seadnud, kuid mul on kerge komme kasutada oma projektides kas siis mõnd eelneva loomingu materiaalset osa või vähemalt vihjata sellele mõnes töös. Nagu ma juba enne ütlesin, mulle meeldib, kui ma tean, millises ruumis ma oma töid eksponeerima hakkan, samamoodi meeldib mulle püsida mingis kindlas ruumis või nii-öelda ühes tükis ka kogu oma loomingus. Eelmistest projektidest uutesse kildude kaasavõtmine muudab sidususe minu jaoks märgiliseks, kuigi vaatajalt ma mingit äratundmist ei oota. Või äkki on see korduvkasutus lihtsalt teatav obsessiivsus mingite kujundite suhtes?

Minu lähenemine oma loomingule on pigem filosoofiline kui manifesteeriv, seetõttu suhtun ka selgituste jagamisse teatava ettevaatlikkusega.

17/2014

Eelmistest projektidest uutesse kildude kaasav천tmine muudab sidususe minu jaoks m채rgiliseks, kuigi vaatajalt ma mingit 채ratundmist ei oota.

17/2014

H체briidne kunstiuurimus

R채ndajate portreed

Tekst ja fotod Piibe Piirma

Miks meri on sinine? Miks liblikas lendab? Miks päike tõuseb? Nii küsib laps, kombates ilmaelu olemust ja piire. See on väga vajalik algus, millest lähtub edaspidi teadusliku ja loova mõtlemise ühendamine. Kuidas seletada ümbritsevat teaduslikult ja see poeetilisse kunstikeelde tõlkida?

uidas tänapäeva tippteadusele orienteeritud ühiskonnale edastada sõnumit, et loodus ja ümbritsev keskkond vajavad laiemat kultuurilist mõtestamist ja väärtustamist? Ja kuidas luua koostöövorme, milles ühise väärtuse loomisel osaleksid võrdväärsetel alustel nii teadlased kui ka kunstnikud? Alustama peab teadusele kõige lihtsamate küsimuste esitamisest. Meil peab olema soov aru saada, mida on teadusel anda kultuuri mõttes laiemalt. Mind inspireerisid teaduslikke küsimusi küsima imetillukesed, silmaga nähtamatud üherakulised vetikad. On põnev teada, et teelusikatäis merevett sisaldab kaugelt rohkem kui miljonit elusolendit, teiste hulgas planktonit. Sõna „plankton“ tuleb kreekakeelsest sõnast πλαγκτoς, mis tähendab „eksinud“ ja laiemas tähenduses ka „rändajat“. Mikroskoopilised organismid, kes elavad kõigis veekogudes, on toiduahela alglülideks ehk primaarprodutsentideks, kes saavad oma energia fotosünteesist. Moodustades vaid ühe protsendi kogu Maa biosünteesivast massist, toodavad nad peaaegu 45% aastasest hapnikukogusest. Peale selle võivad nad meie keskkonda mõjutada ka negatiivses mõttes, sest

17/2014

planktoni kontsentratsioon veekogudes aina suureneb. See on kahjulik meie tuleviku elukeskkonnale, sest rikkalik vetikate vohamine mõjutab veekeskkonna tasakaalu ja seega ka kõigi teiste olevuste elutingimusi.

ma näituse „HÜBRIIDSED PRAKTIKAD – üldiselt üksikule“ tarbeks loodud „Rändajate portreede“ abil olen püüdnud näidata kõigepealt seda, kui kaunis on elu Eesti vetes. Minu loodud fotokollaažides on kujutatud organisme, kelle oleme koos TTÜ Meresüsteemide Instituudi mereökoloogia labori teaduritega meie erinevaist veekogudest leidnud, veeproovidest mikroskoobiga üles otsinud ja seejärel pildistanud. Selle eest olen väga tänulik instituudi vanemteadurile Inga Lipsile ja nooremteadur Karin Ojamäele. Minu käest on küsitud, kes on nende teoste autor. Kõigepealt on selleks kahtlemata loodus ise, mis on nii teadlasi kui kunstnikke inspireerinud senikaua, kui inimene on Maal eksisteerinud. Kui aga kitsamalt „Rändajate portreedest“ rääkida, siis siin on tegemist minu ja bioloogide kogutud veeproovidest leitud elusorganismidega, kellele olen kunstnikuna visuaalse vormi andnud. Enam kui kahesajast mikroskoobipildist valisin ma välja kauneimad mikrovetikad ja andsin fototöötluse abil neile visuaalse vormi. See eeldas kõigepealt Eesti veekogudest veeproovide võtmist, seejärel aga tõhusat laboritööd, mida ma tänu vastutulelikele teadlastele kogeda võisin. Ja muidugi oli vaja eelteadmisi vetikateadusest ehk algoloogiast, sest laborisse sisenemiseks ja teadlastega ühise keele leidmiseks on vastastikune mõistmine ülitähtis.

Piibe Piirma lühibiograafia Piibe Piirma on Eestis tegutsev meediakunstnik, kuraator ja õppejõud. Ta on disaineri ja kunstnikuna töötanud aastast 2002 ja erinevaid meediakunstinäitusi kureerinud aastast 2006. Piibe Piirma praegune tegevus on tihedalt seotud tema õpingutega Eesti Kunstiakadeemia doktori koolis kunsti ja disaini erialal. Tema väitekirja teema on „Inter- ja transdistsiplinaarsed koostööd. Kunst ja teadus kunstniku uurimuses“. Ta uurib ja analüüsib oma väitekirjas isiklikke kunstnikukogemusi, mis põhinevad tema koostöökogemustel erinevais teaduslaboreis (TTÜ biorobootika keskus, TTÜ keemiainstituut, TÜ molekulaarja rakubioloogia instituut, TTÜ meresüsteemide instituut). Ta on avaldanud biokunstialaseid artikleid kultuurilehes Sirp, veebiajakirjas Eesti Arst ja teadusajakirjas Horisont. Alates aastast 2012 on ta Soome Biokunstnike Ühingu liige.

M Ränivetikad ja detriit – Soome lahe keskosa.

Ränivetikad – Soome lahe keskosa. 12

ida ma soovin oma tööga öelda? Kõigepealt seda, et maailm on suur ja unikaalne süsteem, mille kõik osad on omavahelistes keerulistes seostes. Selle mõistmine nõuab meie kõigi ühist tööd. Tänapäeva kultuuriline sümboolika on tänu teadusele ning üha populaarsemaks saavatele interdistsiplinaarsetele uurimisja käsitlusvormidele tohutult laienenud, kunstnikud kui kriitilised mõtlejad ja teravate ühiskondlike küsimuste tõstatajad on kutsutud osalema mitmetesse mängulistesse, riskijulgetesse ja provokatiivsetesse koostöövormidesse. Tänu erinevatele töögruppidele ja loovisikute koostööle võime jälgida, kuidas meie ühiskond muutub. Pean ütlema, et käesolev aeg on selleks väga soodus, sest soov üheskoos luua on omane nii teadlastele, kes on avatud uutele väljakutsetele, kui ka kunstnikele, kes oma töös aina enam teaduse poole vaatavad. Ma olen veendunud, et kunstnikel, kes seovad oma tegemisi tihedalt teaduse ja tehnikaga, on väga kindel roll teaduse ja tehnika arengu mõtestamises ja laiema avalikkuse ette toomises.

Enneolematus teaduse, tehnika ja kunsti ühinemise situatsioonis on ülivajalik mõista, et maailm on tervik, mille hoomamiseks tuleb meil kõigil tublisti vaeva näha. Veelgi enam – ühise tuleviku suundade ja väärtuste loomise peale tuleb mõelda just nüüd.

unstnike ja teadlaste väga eripalgelisi koostöövorme püüan ma lahata ka konverentsil „Kunst ja teadus – hübriidne kunst ja interdistsiplinaarne uurimus“ (30.05– 1.06.2014, Eesti Kunstiakadeemia) ja näitusel „Rhizope“ (29.05–24.08.2014, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, www. rhizope.org). Selle sündmuse ühe korraldajana pean oma missiooniks välja tuua nii rahvusvaheliselt tuntud teadlaste ja kunstnike tegemisi kui ka Eesti doktorantide hübriidseid koostöövorme. Põhifookuses on interdistsiplinaarne suhtumine, mis väljendub nii uute teooriate kui ka väga praktiliste tulemuste kaudu.

Rohevetikas – Hõbesalu, Kiissa laht, Läänemaa.

Sinivetikad ja detriit – Kaberneeme, Ihasalu laht. 17/2014

Rohevetikas – Harku järv.

Vaguviburvetikas – Soome lahe keskosa.

Ränivetikad – Kaberneeme, Ihasalu laht.

Ränivetikas – Soome lahe keskosa.

RĂ¤nivetikas â&#x20AC;&#x201C; Soome lahe keskosa.

17/2014

Vereta jahi

kevadised fotoretked Küsis Kaidi Õis

Tiit Hunt. Ronk. Corvus corax. Kell 08.15

Igal kevadel koguneb seltskond loodushuvilisi fotograafe nädalavahetuseks mõnda avastamisväärsesse Eesti paika, et pidada veretut jahti. Tabatud hetked vormistatakse fotodena, mille paremikku näeb sügisel RMK peamajas näitusel ja hiljem ka teistes Eesti paikades.

Tiit Hunt: Kui on soov tabada liigile iseloomulikke tunnuseid, on selleks vaid piiratud hulk rakursse.

„Vereta jahi“ hing on zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt, kelle eestvedamisel on ettevõtmine toimunud juba 17 korda. Milles seisneb „Vereta jahi“ fenomen ja kuidas toimub kevadiste loodushetkede jäädvustamine, räägivad Tiit Hunt, kaaskorraldaja Tõnis Haamer Overall Eestist ning jahi mitmekordne meister, fotograaf Ingmar Muusikus.

Millised on „Vereta jahi“ mängureeglid? Tiit Hunt: „Vereta jaht“ on kui päris hiilimis- ja varitsusjaht. Igal aastal seatakse fookusesse uus jahiala ja jahiloom. Iga fotograaf otsustab ise, kui tähtis jahilooma tabamine talle on. Jahiloom määratakse eesmärgiga, et seda liiki märgataks nii maastikul kui ka näitusel. Pildistada võib siiski kõike ja kõiki, looduse puhul on tähtis just selle mitmekesisus. Ka kokkuvõttev näitus peaks igas plaanis iseloomustama piirkonna maastikulist ja liigilist mitmekesisust.

Kuidas „Vereta jahi“ mõte sündis? Tiit Hunt: 1997. aastal korraldas Peeter Ernits Eesti poliitikutele looduses fotojahi, kus poliitikud olid jahitavad. Minu panuseks oli lisada sündmusele sisuline pool. Pidin leidma osalevad loodusfotograafid, kaardistama jahi toimumiskoha ja valima iseloomuliku jahilooma. Lisaks tuli mul korraldada loenguid ja filmiõhtuid. Kahe-kolme aastaga kujunes „Vereta jaht“ selliseks, nagu seda praegu tuntakse. Tõnis Haamer: Tiit Hunt tuli ideega meie juurde Overalli. Kuna temal oli idee ja meil kaamerad ning muud võimalused selle teostusele kaasa aidata, siis klappis kõik ilusasti kokku.

17/2014

Jarek Jõepera. Halljänes. Lepus europaeus. Kell 08.26

2013. aasta võidupildi lugu: Ingmar Muusikuse „Põdrad“

äksin Haversi randa, mis on kurvitsaliste teada-tuntud rändepeatuskoht, linde otsima, aga linde ei olnud. Päike oli just loojunud, kui roostikust ilmus välja põder – noor lehm. Võis arvata, et ta tuli tärkavat pilliroogu sööma. Veerand tundi hiljem saabus teine loom – noor põdrapull. Noored said õhtusel mererannal kokku. See oli ilus hetk. Loomade käitumisest oli näha, et nad ei tundnud teineteist. Kui põdrapoiss lähenes, tõmbas põdratüdruk kõrvad pea ligi. Ta oli argliku loomuga ja kartis veidi uut tuttavat. Hiljem, kui tutvus sobitatud, käis põdrapreili uudistavalt poisil sabas, kui too läks eemalt lombist jooma. Selle tutvumishetke ma pildile püüdsingi.

Indrek Ilomets. Hiireviu. Buteo buteo. Kell 07.51

Teravat pilti saada oli keeruline, sest oli juba üsna hämar. Ei hakanud loomadele väga lähedale minema, muidu oleks võinud nad ära peletada. Proovisin ümbrust rohkem pildile saada, selleks kasutasin madalat võttepunkti, et veelombid mudasel rannal loojangutaevast peegeldaks.

Ollar Kallas. Laanepüü pesal. Tetrastes bonasia. Kell 10.42

Miks just jaht? Tõnis Haamer: „Vereta jaht“ on alati toimunud nagu õige jaht koos jäägritega ning aidanud fotograafiat ja jahindust kokku viia. Jäägrid näitavad kätte hea stardipositsiooni, sihid ja piirkonnad. Palju sõltub ka õnnest. Teadmised ja oskused tuleb mängu panna, üritada avanevate võimalustega klapitada. Igaühel on oma salastrateegia, plaan, kuhu jääda passima või kust edasi liikuda. Õhus on väike

võistlusmoment ja kokku on see suur õnnemäng. Tiit Hunt: Jahi õnnestumisel on suur roll kohalikel jäägritel, kes suunavad fotograafide pilku. Teatud alateadliku vilumusega otsustatakse, kuidas ja kus ringi vaadata. See, kui hästi keegi oskab vaadata ja näha, on sügavalt individuaalne. Tõnis Haamer: „Vereta jaht“ on tinginud selle, et väga paljud praegu

tegutsevatest jahimeestest on avastanud fotograafia kui jahipidamise lisavõimaluse – jahielamuse, mis vormistatakse pildina kedagi surmamata. Loodusfotograafiat kirjeldatakse enamasti kui meditatiivset protsessi, tundidepikkust varjes ootamist lootuses loomaga kohtuda. Selles kontekstis on „Vereta jaht“ välkformaat.

Arne Ader. Kõre. Bufo calamita. Kell 12.01

Ingmar Muusikus. Põdrad mererannal („Vereta jahi“ meister 2013). Alces alces. Kell 22.03 17/2014

Tõnis Haamer. Veekonn. Rana esculenta. Kell 19.24

Tõnis Haamer: Mida rohkem loodust pildistatakse, seda rohkem on hetki, mil mõeldakse ümbritseva peale, õpitakse seda ise tõlgendama ja nägema.

Kuidas olete leidnud looduse pildistamiseks oma vaatenurga?

Urmas Tartes. Jahimehed vee all ehk ujuri vastne sööb kiili vastset. Kell 13.59

Tiit Hunt: Looduses mängib objekt ennast sageli ise kätte. Kui on soov tabada liigile iseloomulikke tunnuseid, on selleks vaid piiratud hulk rakursse. Võtmeküsimus on, mida fotograaf näha suudab. Kõike, mida ma pildina näen, näen ma osana suurest tervikust, seoses kõige ümbritsevaga. Kaudselt moodustavad pildi mustmiljon seost ja elementi, sealhulgas hääled ja lõhnad ning muu kaadrist väljapoole jääv. Oskus on neid seoseid pildilt hiljem välja lugeda. Mis motiveerib „Vereta jahti“ igal aastal ette võtma? Tiit Hunt: Võib-olla võimalus pakkuda looduskogemust, millest jääb igapäevaelus puudu? Tõnis Haamer: Minusuguse jaoks, kes ei näe metsa iga päev, on „Vereta jaht“ mingis mõttes aasta tähtsündmus, võimalus ennast suure looduse osana tunda. Üksi või kahekesi looduses liikudes ei näe kunagi nii palju, kui selle paari päeva jooksul seltskonna peale kokku. Kui olnuks õigel ajal õiges kohas, võinuks ise ükskõik millise neist hetkedest tabada.

Peeter Sink. Ühe jalaga maa peal (metstilder). Tringa ochropus. Kell 18.51 20

Olavi Hiiemäe. Metskits. Capreolus capreolus. Kell 12.31

Mida te peate „Vereta jahi“ suurimaks väärtuseks? Tõnis Haamer: Mida populaarsem on loodusfotograafia, seda rohkem teavad inimesed keskkonnast, kus nad elavad. Mida rohkem loodust pildistatakse, seda rohkem on hetki, mil mõeldakse ümbritseva peale, õpitakse seda ise tõlgendama ja nägema. Ingmar Muusikus, „Vereta jahi“ mitmkordne võitja: „Vereta jaht“ on hakanud kuuluma mu kevadete juurde, nagu on Tartu suusamaraton osa talvest. Tunne on sama. Kui seda enam ei toimuks, siis jääks midagi olulist puudu. Küllap on „Vereta jahile“ juba seda luues õnnestunud anda hea formaat, mida aastatega on ainult natuke kohendatud. Au ja kiitus muidugi Tiit Hundile, kel on jätkunud visadust seda vankrit vedada. Arvata võib, et see ei ole alati kerge olnud. Hea seltskond, uued „jahialad“, parasjagu põnevust – selline näeb „Vereta jaht“ välja seestpoolt.

Tõnu Noorits. Suitsupääsukesed. Hirundo rustica. Kell 17.31

Kõik fotod on pildistatud ühe päeva jooksul samas paigas: laupäeval, 18. mail 2013 Silma looduskaitseala Linnamäe, Martna ja Piirsalu jahipiirkonnas. . Karl Tammiste. Suur kirjurähn. Dendrocopus major. Kell 20.42 17/2014

Kodumaa visuaalsest kirjeldamisest

Nele Tammeaid, Eesti Rahva Muuseumi fotograaf

Eelmisel aastal toimunud kodumaa piltide kogumise võistlus oli osa kultuuripärandi aasta programmist. Eeskuju võeti saja aasta tagusest ettevõtmisest, kus verinoor Eesti Rahva Muuseum kuulutas välja sellenimelise pildikogumisvõistluse. Eesmärk oli sama mis käesolevalgi ettevõtmisel: koguda fotosid, mis kirjeldaksid eesti inimest, elu ja kultuuri. Sajandi jooksul toimunud muutusi illustreerivad kahe võistluse fotod ilmekalt. Koos aja ja keskkonna ümberkujunemisega on palju muutunud ka fotograafia olemuses. Saja aasta eest saabunud pildid olid valdavalt tehtud klaasnegatiividele – see tähendas fotograafile rasket ja suureformaadilist tehnikat, aeglast ja kulukat tööprotsessi ning põhjalikku kaalutlemist, läbimõeldud otsuseid pildi osas. Sada aastat tagasi oli pilte väga vähe ja üleskutse rõhk sellel, et jäädvustada kiiresti hääbuvat, sest hiljem vastavad teadmised kaovad. Praegust aega iseloomustab aga piltide üleküllus. Foto on kõikjal ning seotud põhimõtteliselt kõigi meie kultuuri tahkudega. Inimesed teevad tohutul hulgal pilte, mis tähendab, et meil on kultuuri kohta väga palju visuaalset dokumentatsiooni. Need igapäevased ja tavalised fotod ütlevad meie kultuuri kohta väga palju. ERM on oma kogumispoliitikas sõnastanud, et nii mineviku kui ka tänapäeva uurimisel lähtutakse inimesest

2 22

Argist võib mõista kui meie kultuuri seda osa, mis on meile üdini omane, iseenesestmõistetav ning tundub kultuuri sees olles ainuvõimalik.

kui kultuurilisest ja sotsiaalsest indiviidist oma aja ühiskonnas. Tähtsal kohal on sealjuures just argikultuur ehk igapäevaelu. Argist võib mõista kui meie kultuuri seda osa, mis on meile üdini omane, iseenesestmõistetav ning tundub kultuuri sees olles ainuvõimalik. Selle märkamine, tuvastamine ning sellest rääkimine ei ole alati lihtne. Fotograafial on argise uurimiseks head eeldused, sest foto annab võimaluse tuvastada neid mehhanisme, mis on peidetud tavapärase taha. Pildid aitavad jäädvustada ja kirjeldada tavalist ning võimaldavad hiljem ka selle kohta küsimusi esitada.

1 Kodumaa piltide võistluse parim foto Teepaus. Kihnu neiu naudib teed Kihnu tuletorni tipus. Pärnumaa, Kihnu saar. Aprill 2013. Silvia Soide 2 Harjumaa parim foto Generatsioonide kontrast. Üks daam ja noormees Tammsaare pargis suvist ilma nautimas. Harjumaa, Tallinn, Tammsaare park. Juuli 2013. Karl Kask 3 Ida-Virumaa parim foto Pärandihoidja. BaltHerNeti 5. suvekool on jõudnud viimasesse õhtusse. Nagu ikka, läks see lauluga. No mis viga laulda, kui selline vägev lõõtsamees käepärast! Ida-Virumaa, Alutaguse puhke- ja spordikeskus. Juuli 2013. Piret Noorhani 4 Jõgevamaa parim foto Kodumaa – kodu maal. Suvine heinategu. Jõgevamaa, Torma vald, Vaiatu küla. Juuli 2013. Liina Laurikainen

4 17/2014

„Aasta loodusfoto 2014“ ja parim Soome lahe teemaline pilt Andrus Allikase Karge hommik

Sisekõnelused loodusega Mihkel Riis

Eesti suurimaid ja vanimaid fotovõistlusi „Looduse aasta foto“ toimus tänavu neljateistkümnendat korda. Konkursi üheks tähtsamaks ülesandeks looduses käimise ja fotograafia propageerimise

kõrval on meie loodusfotograafia suundumuste järjepidev talletamine ning Eesti looduse mitmekesisuse, ilu ja muutuste jäädvustamine. Hea ülevaate sellest annavad fotovõistluse aastaraamatud.

Täiskasvanud. Loomaportreed. I koht Margus Kaidja Passipilt 24

„Aasta loodusfoto 2014“ tiitli vääriliseks hinnati Andrus Allikase selle aasta talve kõige külmemal hommikul tehtud foto „Karge hommik“. Žürii liige Tiit Leito märkis, et kui enamasti otsitakse pildilt jutustust, siis, viidates Valdur Mikita raamatule, on selle töö puhul tegu hoopis sisekõnelusega, mille tunnetamiseks on omal kohal mitmiktaju.

Täiskasvanud. Loomad tegutsemas. I koht Remo Savisaar Mine ära

Noored. Loomapildid. I koht Karl Jakob Toplaan Munavaras

Täiskasvanud. Loomad oma keskkonnas. I koht Valdur Maibach Roosamanna mägedes

Lapsed. Loomapildid. I koht Leana Jete Korb Hamster ja kevadine tõru

Lapsed. Looduspildid. I koht Marten Põder Tilgapüüdmine

Täiskasvanud. Mustvalge looduspilt. I koht Valdur Maibach 17/2014

Noored. Inimene ja loodus. I koht Anton Hallik Loodusfotograaf

17/2014

Praegu üsna tavaline taime- või loomaliik võib peagi olla haruldane, mõne aja pärast aga lakata üldse olemast.

Täiskasvanud. Inimene ja loodus. I koht Mati Kose Me hulbime kõik samas supis.

Täiskasvanud. Taimed ja seened. I koht Marko Poolamets Jõe ületus

Maalikunstnik Tiit Pääsuke tõi välja, et võidutöö sisaldab nelja kunsti: taevast vaadates võib rääkida maalikunstist, merd vaadates graafikast, kive vaadates skulptuurist ning kogu pilti vaadates fotokunstist. Žürii esimees Rein Maran sõnas konkursi järel, et iga loodusfotot võib vaadelda ja mõista kui konkreetse ajahetke ja koha mälusalvestist. Meid ümbritsev maailm on pidevas muutumises, nii loomulikus kui ka inimese tekitatus. Seal, kus praegu kohab mets, võivad mõne aja pärast laiuda põllumaad või tööstusettevõtted. Tänapäeval üsna tavaline taime- või loomaliik võib peagi olla haruldane, mõne aja pärast aga lakata üldse olemast. Nii mõnigi liik aga sobitab end uutesse paikadesse elama või kasvama. Loodus meie ümber muutub järjest kiiremas tempos. Igapäevases eluolus me neid muutusi ei märkagi, ent võrreldes kümmekond aastat tagasi pildistatud kohta tänapäevasega, hakkame looduses toimunud muutusi nägema. Selleks et meie fotodest saaksid väärtuslikud mälukandjad, ei ole palju tarvis. Oma fototeegis olevad salvestised tuleks varustada võimalikult täpsete aja- ja kohaandmetega, sõltumata sellest, kas tegemist on taime, looma või maastikuga. Fotovõistluse korraldajad on Looduse Omnibuss, Eesti Looduskaitse Selts ja Eesti Energia. Kõiki võistlusel tunnustatud töid saab näha aadressil laf.looduseomnibuss.ee internetis.

Täiskasvanud. Vormimängud looduses. I koht Minna Varikmaa Kummitus 28

17/2014

Lapsed. Inimene ja loodus. I koht Grete Johanna Korb Peegeldus

LOODUSE AASTA FOTO 2014

Tähelepanekuid festivali I am Photographer fotovõistluselt Kaupo Kikkas I am Photographer’i fotovõistlus on Eestis ainulaadne õige mitmel põhjusel. Arvatavasti kõige rohkem eristab seda teistest võistlustest formaat, kus avalikul (ja veebis ülekantaval) hindamisel valitakse võidutöö trükitud ja vormistatud fotode hulgast. Selline tingimus paneb fotograafile kohustuse teha oma tööst hindamiseks ka kvaliteetne lõppvormistus. Tänapäevases

digimaailmas on selline võistlusformaat omane veel vaid vähestele konkurssidele, millest on kujunenud ühed prestiižsemad, sest neil osalemine esitab fotograafile kõrgeimad nõudmised. Teiseks on antud võistlus vägagi rahvusvaheline, ja seda mitte ainult osalejate, vaid ka žürii poolest, kuhu erapooletuse huvides ei kuulunud sellel aastal ühtegi Balti riikide fotograafi. Lõppvõistlusele pääsevatest töödest tehti ka eelvalik, mistõttu oli tööde kvaliteet ootuspäraselt väga kõrge. Žürii koosnes väga erineva pildikeele ja kultuurilise taustaga fotograafidest ning nõnda

oli võidutööde valik mitmekesine ja veidi eklektiline. Kui hindamisel said kõrgeimaid hindeid pigem väga värvilised, pisut üleküllastunud pildikeelega tööd, siis lõpptulemus, kus grand prix’d läksid mustvalgetele lihtsa pildikeelega staatilistele töödele, andis eestlastele põhjust juubeldada. Mait Jüriado ja Annika Metsla (pulma- ja portreekategooria peapreemia võitjad) tööd on pisut sarnasedki, eestlaslikult „kaetud“ olemusega mustvalged fotod tõsistest lastest ja nende esilekerkimine mõlemas erineva žüriiga kategoorias oli suur üllatus.

Parim pulmadetail. 2. koht. Mait Jüriado. An eye for gold. 17/2014

Parim glamuurifoto 2014. Stina Kase. T端druku portree. 32

Parim pulmafoto 2014 ja parim reportaa탑 2014. Mait J체riado. Between. 17/2014

Photographer

fotov천istluselt

Parim portreefoto 2014 ja parim foto lastest 2014. Annika Metsla. Kaksikud.

Õige vormistus teeb prinditud fotost kunstiteose Andres Toodo, suureformaadilise fotoprindi ja värvihalduse spetsialist

Loomulikult on kunstis kõige tähtsam sisu ja visuaalne atraktiivsus, kuid ükski andekas fotokunstnik ei tohiks alahinnata piltide kvaliteetse vormistamise vajalikkust, kui ta soovib oma loominguga maailma galeriidesse jõuda.

ormistuse ehk lõppviimistluse alla koonduvad trükitehnoloogia ja trükimeedia valik, alusmaterjal, millele kinnitatakse trükitud foto, ning muud vormistusel kasutatavad materjalid või tehnikad. Pildi lõpliku vormistuse esteetilisus ja korrektsus avaldavad otsest mõju sellele, kuidas kõlab kunstiteose sõnum. Foto vormistamise stiilist ja kasutatud materjalidest sõltub, kas potentsiaalne kollektsionäär seisatab teose ees või mitte. Ideaaljuhul tekib algselt immateriaalse visuaali (pildifail) ja materiaalse vormistustehnika vahel sünergia ning looming leiab täiusliku kehastusvormi. Lisaks esteetilisele väljanägemisele peab fotokunsti vormistamisel arvestama ka kõrgete galeriistandarditega, milleks on prindi tehniline kvaliteet, tuhmumiskindlus ja taiese säilivusaeg.

17/2014

Galerii nõuetele vastavad fotoprinterid ja tindid Prindi tehnilise kvaliteedi kriteeriumidest sõltub, millised trükiseadmed ja trükimeediad sobivad fotokunsti printimiseks. Tänapäeval on standardiks kujunenud vähemalt kaheksat tinti kasutavad fotoprinterid. Printeris peab olema kasutusel pigmenttinti kasutav tehnoloogia. Pigmenttint garanteerib parima kolorimeetriliste näitajate ja tuhmumiskindluse kombinatsiooni. Tindi kolorimeetrilised omadused mõjutavad printeri poolt võimaldatava värviruumi avarust ehk lihtsalt öeldes reaalset pooltoonide kogust ning maksimaalset värviküllastust. Mida avaram värviruum, seda sujuvamad on pooltoonide üleminekud ja kirkamad värvid. Tint mängib neutraalsuse tagamisel tähtsat rolli halliskaala osas, mis on omakorda äärmiselt tähtis mustvalgete fotode printimisel. Halltoonides ei tohi olla mingeid parasiittoone. Hallide toonide neutraalsuse tagavad printeris kasutatavad erinevate densiteetidega mustad tindid, mida tihti nimetatakse ka hallideks tintideks. Tähtis roll on ka trükirastri algoritmidel, paberil, trükitarkvara seadistustel ja failile tehtaval trükiettevalmistusel. Lisaks käivad erinevate tinditehnoloogiatega kaasas muud füüsikalised fenomenid, millest kunstnik ei pruugi kohe teadlik

Foto vormistamise stiilist ja kasutatud materjalidest sõltub, kas potentsiaalne kollektsionäär seisatab teose ees või mitte.

olla. Näiteks metamerism, bronzing ja gloss differential. Galerii kvaliteediga fotokunsti ei saa printida odava ruutmeetrihinnaga lahusti- ehk solventtindi või alternatiivtootjate tintidega. Trükimaterjal ja prindi kvaliteet Eraldi tähelepanu tuleb pöörata fotopaberitele, millele prinditakse. Trükimeedia, olgu selleks paber, lõuend või mõni sünteetiline materjal, mõjutab prindikvali-

Kaupo Kikkas. Taevasambad väikevormide seeriast “Treescape”. Akrüülklaasist plokk 15x21cm. Limiteeriud, signeeritud, käsitöökarbis. Üks Okapi galeriis müügil olev fotominiatuur osteti kingituseks Soome presidendile.

Esmane reegel kunstiteose vormistamisel on mitte kasutada taiest kahjustavaid materjale ja muid lahendusi. 36

teeti samavõrra kui printer ja tint. Trükimaterjali kolorimeetriline võimekus määrab prindil olevate detailide teravuse, kontrasti, värvide küllastuse, varjualad, helendite väljajoonistuse ning pool- ja halltoonide korrektsuse. Äärmiselt tähtsad on ka trükimeedia füüsikalised omadused. Need mõjutavad paberi üldist väljanägemist. Mõni paber on peale vaadates „odav“, teine paber tundub aga käte vahel aristokraatlik, kaunis ja jõulise karakteriga. Paber ütleb vaieldamatult taiese üldmulje kujunemisel oma sõna. Näituse ja limiteeritud tiraažiga fotode printimisel eelistatakse tuhmumiskindlaid pabereid, mis on ilma happe, ligniini ja kloriinita. Tihti on need paberid tehtud puhtast puuvillast. Optiliste valgendite sisaldus võiks nende puhul olla minimaalne. Parima trükimaterjali valikul tasub konsulteerida asjatundjaga, kellel on ülevaade materjalidest ja nende kõikvõimalikest

omadustest. On pilte, mis on paberivaliku suhtes vähenõudlikud, kuid palju on ka selliseid fotosid, mis hakkavad elama just selle „õige“ paberi pinnal. Mõned fotod vajavad võimalikult kõrgete tehniliste kvaliteedinäitajatega pabereid, et kogu pildis sisalduv kontrast ja värvigamma vaatajani tuua. Teise autori tööd eeldavad aga pigem „pehmemate“ näitajatega materjali. Milline lõplik vormistusviis valida? Pärast foto väljatrükkimist on kunstnik oma teose valmimisega alles poole peal. Nüüd algab lõppviimistlemine, mille käigus otsustatakse prindile sobilik alusmaterjal ja raam või mõni muu vormistuse viis. Esmane reegel kunstiteose vormistamisel on mitte kasutada taiest kahjustavaid materjale ja muid lahendusi. Paberile prinditud foto võib liimida tugevale alusmaterjalile või kinnitada muuseumi reeglite

Metamerism on kolorimeetriline nähtus, mille käigus kaks erinevat spektraalkoostisega peegeldust (loe: värvi) annavad ühes valguses metameerse sobivuse ehk inimene tajub mõlemat värvi sarnasena. Teistsuguse spektraalkõveraga valguse käes aga paistavad samad spektraalkoostisega peegeldused (ehk värvid) kahe erineva värvina. Tint, mis on metamerismi suhtes tundlik, tekitab inimesele samast fotost erinevates valgusoludes erineva värvitaju.

Bronzing tekib valguse ebaühtlasest põrkumisest ja tagasipeegeldumisest trükisepinnalt. Selline hajumine on seotud tindis kasutatavate värvipigmentide füüsikaliste omadustega ja see väljendub häiriva vaskse helgi tekkimisega, kui printi teatud nurga alt vaadelda.

Gloss differential kirjeldab prindil nähtavaid läikeerinevusi. Erinevate läigete hälve on nähtav vaid läikega (gloss) ja poolläikega (semigloss, semimatte, pearl) paberitel. Ideaaljuhul läigib prindi pind olenemata värvidest ja heledustest täiesti ühtlaselt. Pigmenttindil ja ka teistel tinditehnoloogiatel on kalduvus jätta heledamad pinnad võrreldes tumedamate pindadega rohkem läikima.

kohaselt lahtisena happevabale aluskartongile koos paspartuuga. Suureformaadilised prindid liimitakse üldiselt kvaliteetsele alusmaterjalile. Populaarsemad alusmaterjalid on vahtplastist sisuga kapaplaat, PVC, alumiiniumkomposiit või täisalumiinium plaat. Kapaplaati, mis on küll tänu soodsale hinnale, kergele kaalule ja mugavale käsitsemisele väga

17/2014

Pärast foto väljatrükkimist on kunstnik oma teose valmimisega alles poole peal.

populaarne, galerii piltide vormistamiseks tegelikult ei soovitata. Kapa on liiga nõrk ega kaitse pilti vajalikul määral. Praktiliselt kõik kapale kinnitatud pildid tõmbuvad varem või hiljem kaardu. Kapas kasutatav vahtplast hakkab üsna kiiresti kolletuma ja muredaks muutuma. Seda materjali kasutades on mõistlik pilt kindlasti raamida. Parim alusmaterjal, mida rahvusvahelised galeriid samuti aktsepteerivad, on alumiiniumkomposiit. Tegemist on perfektselt sileda ja vastupidava materjaliga, mis annab suureformaadilisele prindile vajaliku kaitse ja esteetilise välimuse. Prindi kinnitamisel peab kasutama kvaliteetset happevaba liimi. Väiksemad ja hinnalisemad tööd konserveeritakse happevabale aluskartongile ja viimistletakse eestpoolt samuti happevaba paspartuuga. Nii on pilt kaitstud võimalike ohtlike keemiliste ühendite eest. Lisaks pilt raamitakse ja pannakse klaasi alla. Kui eelarve võimaldab, tasub eelistada spetsiaalset muuseumiklaasi, mis on tavaklaasiga võrreldes nagu öö ja päev. Muuseumiklaas ei peegelda ja on nii suure kontrastiga, et seda pole praktiliselt märgata. Teatud puhkudel tasub mõelda prindi pinna lisakaitsele laminaadiga või spetsiaalse kaitsespreiga. Laminaat annab füüsiliselt parema kaitse, kuid on selgelt märgatav ega ühildu kõikide trükimaterjalidega. Odavaid reklaamitööstuses kasutatavaid laminaate fotokunsti vormistamisel ei soovitata, kuna need ei pruugi olla keemiliselt stabiilsed ja vähendavad pildi kontrasti. Kaitsesprei annab pildile

UV-kaitse, ei ole kuidagiviisi märgatav ja sobib põhimõtteliselt kõikide erinevate trükimaterjalidega. Kaitsesprei ei paku paraku laminaadiga samaväärset kaitset pildi pinna mehaaniliste vigastuste eest. Fotoakrüül, face mount või Diasec-tehnoloogia Eraldi mainimist väärib fotokunsti vormistusest rääkides fotoakrüül, face mount või Diasec-tehnoloogia. Heal lapsel mitu nime. See on spetsiifiline, äärmiselt keerukas ning kulukas tehnoloogia, mille käigus paigutatakse foto ette spetsiaalse optilise liimiga kirgas akrüülklaas. Visuaalne tulemus on eriliselt efektne, andes pildile laitmatu läike, suure kontrasti ja tajutava kolmemõõtmelisuse. Kasutatavate klaaside paksust saab muuta. Foto kaitstakse tagantpoolt vastupidava alumiiniumkomposiidiga ja pildile ehitatakse taha spetsiifiline tugevdusraam. Foto kinnitamisel akrüülklaasile on kasutusel kaks erinevat tehnoloogiat. Originaalne Diaseci nime kandev tehnoloogia töötati välja Šveitsis 1970. aastatel. Diasec-tehnoloogias kasutatakse foto kinnitamisel klaasile spetsiaalset silikooni. Uuema lahenduse puhul kasutatakse optiliselt kirkale polüestrile kantud liimi. Eestis on kaks laborit ArtProof ja Diesel Arts, kus valmistatakse face-mount-pilte. ArtProof on ainuke Skandinaavias tegutsev labor, kus valmistatakse originaalse Diasectehnoloogiaga kunstiteoseid. Diesel Arts kasutab hilisemat, optilise liimiga lahendust. Kvaliteedi erinevust kahe tehnoloogia vahel pole täheldatud. Face-mount-tehnikas valmistatud piltidel on head tuhmumiskindluse näitajad. Kokkuvõtteks võib öelda, et rahvusvahelisel kunstiturul konkureerimiseks peab investeerima kvaliteeti. Mõistlik on teha koostööd laboritega, mis on spetsialiseerunud fotokunsti tootmisele. Kui vähegi võimalik, tuleb kasutada trükitehnoloogiaid, materjale ja lahendusi, mis garanteerivad parima tehnilise kvaliteedi, tuhmumiskindluse ja esteetilise tulemuse. J

Noored muusikud Ija Papstel

Mustvalged fotod on mind võlunud aastaid. Olen neid üritanud teha sellest ajast peale, kui oma esimese digifotoaparaadi sain, kuigi iga kord ootas mind ebaõnnestumine – alguses puudulike teadmiste, hiljem tehnika tõttu.

astast aastasse täiendasin oma teadmisi ja tehnikat. Kuigi mõnikord õnnestus oma unistusele lähedane tulemus saada, tundsin, et midagi jääb ikka puudu. Piltides ei olnud seda vana hõngu, mis mind analoogfotograafia puhul võlub. Juhuslikult sain sõbrannalt teada, et meil Tallinnas on selline koht nagu Nõmme Noortemaja fotoklubi, kus õpetatakse analoogfotograafiat. Kuna sõbranna ise oli seal juba käinud, sain tema käest klubi

tegevuse kohta rohkem infot ja ühel sügisel panin ennast ka klubisse kirja. Analoogfotograafiaga olen nüüdseks tegelenud kolm aastat. Mäletan väga hästi oma esimest filmi ja esimest pilti, mille pimikus ilmutasin. Minu silmis oli see kui üks maailmaimedest: näha, kuidas valgele paberile tekib pilt. Kõhus olid liblikad ... Siiani tuleb väike värin sisse, kui filmi ilmutan, sest kunagi ei tea, kuidas välja tuleb. See on põnev hetk, kui filmi ilmutamisprotsessi lõpus keerad ilmutustanki lahti ja vaatad, kas filmil üldse on midagi. Mulle väga meeldib pimikus tööd teha, sest see on protsess, mis nõuab aega ja pühendumist. Pimikus võtan aja maha, unustan igapäevased mured ja keskendun täielikult pilditegemisele. Aasta jooksul õpin alati midagi uut, nii et avastamisrõõmu pimikus jagub ning selle üle mul on väga hea meel. Konkursile esitatud pildiseeria idee sündis paar aastat tagasi. Olen igapäevaselt tunnistajaks, kuidas kaksikõed Sandra

Fotovõistlus „Must ja valge 2014“ Tallinna Nõmme Noortemaja fotoklubi korraldatav mustvalget analoogfotograafiat propageeriv võistlus „Must ja valge“ toimus sel aastal juba 13. korda. Žüriisse kuulusid Toomas Kiige Eesti Fotokunstiühingust, Vahur Puik MTÜ-st Eesti Fotopärand, Kaupo Kikkas Fotomuuseumist, Kristel Schwede fotoajakirjast Positiiv ning Margus Maasik Tallinna Nõmme Noortemajast. Täiskasvanute arvestuses sai peapreemia Ija Papstel pildiseeriaga „Noored muusikud“. Ka ajakiri Positiiv andis sellele seeriale oma auhinna, milleks on

aastatellimus ning piltide avaldamine ajakirjas. Noorte arvestuses pälvis peapreemia Marie Aare oma pildiga „Lotta“. Ära märgitud sai Spudro Spärde pilt „Mopopullot“. Fotokunstiühingu eripreemia pälvis Peeter Sirge seeria mustvalge tehnika meisterliku kasutamise eest. Žürii pidas eripreemia vääriliseks ka Theo Efrost ning Vallo Poolerit. OÜ Fotoait andis eripreemia Katrin Väärtnõule pildi „Pehmo“ eest. Äramärgitud töödest koostatakse Nõmme Noortemajas näitus. Tanel Verk, Nõmme Noortemaja fotoklubi

Pimikus võtan aja maha, unustan igapäevased mured ja keskendun täielikult pilditegemisele. ja Helena pilli harjutades vaeva näevad. Kerge see töö ei ole. Vahel harjutavad nad läbi pisarate, samal ajal kui teised lapsed õues või arvutis mängivad. Nii tuligi mõte jäädvustada tüdrukuid nende pillidega, et näidata, kui ilus see kõrvaltvaatajale on. Ja et jääks mälestus nendest hetkedest, kui nad kunagi tulevikus ehk mingil põhjusel pilli enam ei mängi. Mõned seeria pildid sündisid esimese kaadriga, mõnega pidin vaeva nägema. Pilt Helenaga (tüdruk käsipõsakil – toim) oli juhus, sest esialgne idee oli hoopis teine. Siis tuli tuppa ta õde Sandra ja nad hakkasid omavahel jutustama. See, kuidas ta oma õe poole vaatas, meeldis mulle palju rohkem ja nii pilt sündiski. Näiteks pildiga, kus kaksikud on üheskoos, oli nii nalja kui ka natukene pahameelt. Kuna nad pidid üksteisele hästi lähedal seisma, oli neil alguses nalja kui palju, ent järgmisel hetkel oli jälle riid kerge tulema. Mina muudkui üritasin tüdrukuid pildile saada, aga niipea kui olin valmis, olid nemad juba paigast ära, või siis jälle vastupidi. Vahepeal olin juba valmis loobuma, aga tegime pausi, kus selgitasin, et sellest tuleb üks ilus asi. Terve õhtu läks ühe pildi saamisele, aga, nagu öeldakse, loeb tulemus ja tulemusega olen ma väga rahul.

17/2014

Kodukoht Fotod Triin Kerge, küsis Kristel Schwede

Triin Kerge on elanud välismaal seitse aastat, neist viimased kolm on ta õppinud Walesi Ülikoolis dokumentaalfotograafiat. Elu Eestist eemal on kasvatanud tema kodumaatunnetust ja andnud oskuse vaadata kodust elu nii eestlase kui ka välismaalase pilgu läbi. „Kodukoha“ projekt uurib, milliseks on muutunud Eesti kodude nägu pärast 20 iseseisvusaastat.

Kuidas on läinud teie fotoõpingud Walesi Ülikoolis? Miks te hakkasite õppima just dokumentaalfotograafiat?

Milliseid fotoõpingutelt saadud teadmisi või oskusi hindate kõige rohkem?

Fotoõpingud Walesis on läinud hästi. On olnud kolm põnevat aastat ja see aeg on möödunud väga ruttu. Fotograafiaga alustades tundsin, et just dokumentaalfotograafiaga suudan oma mõtteid kõige paremini edasi anda. Olen huvitatud igapäevaelust, mind inspireerib nii minu enda igapäevaelu kui ka see teema laiemalt. Kõige huvitavamad on mulle pigem isiklikud projektid, millega vaatajagi suudab suhestuda, ja tänu sellele muutuvad need tihti universaalseteks.

Meil on olnud vabadus juba esimesest aastast töötada omaenda pikemaajaliste projektide kallal ja see on mulle väga meeldinud. Sageli on ette antud vaid mõned märksõnad (kui needki) ja me ise ehitame projekti üles. Meil on oma tugigrupp väga innustavate ja professionaalsete õpetajatega, kellega oleme saanud sõpradeks. Nad on meid projektide raames tundma õppinud ja tänu sellele oskavad meid vastavalt vajadusele kõige paremini juhendada. Õppeprotsessi

Kui oled püstitanud endale ausa eesmärgi ja tahad selleni jõuda, siis on raskem projekti mitte teha kui projektiga kaasnevaid raskusi ületada.

on eriliseks teinud seegi, et põhiline rõhk on ideede arendusel ja tehnilist poolt õpetatakse vaid töötubades. Ideede arendamise oskus on kindlasti üks peamisi kunste, mida see kool on mulle õpetanud. Kuidas teie „Kodukoha“ seeria tekkis? Kas teemavalik on seotud välismaal elamise ja koduigatsusega? Seeria sai inspiratsiooni tegelikult eelmise aasta viimasest projektist „Cymydog/Neighbour“ (naaber – walesi ja inglise k). Selle projekti raames pildistasin sarnaselt „Kodukohaga“ oma tänava naabrite kodusid vaatega aknast välja. Teadsin, et ma tahan teha kooli viimast projekti Eestis, ja soovisin projekti kaasata kindlasti ka aastaaegade vaheldumise. Kuna mulle endale oli „Cymydog/Neighbour’i“ pildistamine väga meeldiv ja ma olen inimeste kodudest huvitatud, siis leidsin, et see oleks sobiv viis ka Eestis pildistada. Kindlasti on kõnealune projekt seotud välismaal elamise ja koduigatsusega, kuid eelkõige tundsin, et see on sobivaim viis rääkida mulle olulist lugu. Nende kodude abil soovin kommenteerida Eesti kultuuri ja ajalugu ning seda, kuidas Eesti hakkab nüüd, pärast 20 iseseisvusaastat, nii-öelda oma nägu võtma. Kuna olen Eestist eemal elanud, siis olen sarnaselt paljude teiste minu põlvkonna inimestega huvitavas

17/2014

positsioonis: oleme Eestist eemal olnud ja meie kodumaatunnetus on kasvanud (osadel muidugi ka pole). Seetõttu suudame vaadata oma kodumaad nii eestlaste kui ka välismaalaste pilgu läbi. Kuidas valisite fotoprojekti jaoks kodusid? Kas koduomanikud lasid hea meelega teid oma koju pildistama? Alustasin oma projekti tarbeks pildistamist sõprade ja tuttavate juures ehk siis ei valinud teadlikult erinevaid kodusid. Nüüdseks olen ka lihtsalt ustele koputanud ja niimoodi uusi kodusid leidnud. Minu eesmärk oli pildistada võimalikult paljudes erinevates kodudes ja siis valik teha. Oma piltidega tahtsin kommenteerida kolme põhilist teemat: eestlaste suhet loodusega, nõukogude aega ja lääne mõjutusi. Pean ütlema, et väga paljud tuttavad kahtlesid, kuidas ma suudan sellise projekti jaoks inimesi nõusse rääkida, eriti lihtsalt ustele koputades. Minu positiivseks üllatuseks on inimesed aga palju lahkemad ja avatumad, kui nad ise arvavad ennast olevat, ja

kodude leidmisega suuri probleeme ei tekkinud. Olid mõned eitavad vastused, aga ma aktsepteerin seda. Kodu ongi väga privaatne koht ja saan aru, miks mõned inimesed ei taha fotograafi sinna pildistama. Samas jäävad kõik kodud anonüümseks, kuna ma ei kirjuta ühelegi pildile asukohta ega nime alla. Olete seeriaga tegelenud pool aastat. Kas fotoprojekt on ka teis endas midagi muutnud? Praegu (Kevad 2014 – toim) ei ole projekt ametlikult lõpetatud, ma ei ole sellele punkti pannud ja ennast niimoodi analüüsinud, kuid kindlasti on see muutnud mind enesekindlamaks. Tuleb usaldada oma sisetunnet ja sellest lähtuda. Nii raske kui see ka ei ole, tuleb kõrvalistele kommentaaridele võimalikult vähe tähelepanu pöörata. Kui oled püstitanud endale ausa eesmärgi ja tahad selleni jõuda, siis on raskem projekti mitte teha kui projektiga kaasnevaid raskusi ületada.

17/2014

Vaadates sõda Tekst Martin Kaasen, Märt Haamer, foto Niklas Meltio

Tänapäeval ootavad meediaväljaanded fotoajakirjanikult järjest enam nii foto- kui ka video reportaaže. Uued nõudmised ja ristmeedia järjest ulatuslikum kasutamine on loonud lausa uue ametinimetuse – videograaf. Aprillis käis Tallinnas külas soome foto- ja videograaf Niklas Meltio, kes on rahvusvaheliselt tuntuks saanud fotolugudega Afganistanist, Liibüast, Egiptusest, Süüriast ja Ukrainast.

alti Filmi- ja Meediakooli (BMF) kinosaalis toimunud seminari korraldas Overalli Proshop koostöös Canoni, Eesti Pressifotograafide Liidu ning BMF-ga. Seminari alguses näidati Niklas Meltio dokumentaalfilmi „Süüria sõja pale“, mille ta tegi koos oma hea sõbra ja kolleegi Ivar Heinmaaga. Pärast filmi vaatamist toimus vestlusring, kus osalesid filmi autor,

Niklas Meltio: • Sõjafotograaf Robert Capa (1913– 1954) on öelnud: „Kui sinu fotod pole head, siis pole sa olnud piisavalt lähedal.“ • Parim võimalus usaldust saavutada on õppida tundma kohalikku keelt. • Kui tahad olla mobiilne, kanna kaasas võimalikult vähe varustust.

operaatorid Mihkel Soe ja Ivar Heinmaa ning fotograaf Raigo Pajula. Räägiti rindereporteri töö nüanssidest ning ohu hindamisest, mis on kriisikolletes töötades elu ja surma küsimus. Niklas Meltio kaaslane Süürias, operaator Ivar Heinmaa märkis, et suure õlakaameraga liikudes tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, kuna teatud kauguselt pole võimalik eristada, kas tegemist on raketiheitja või kaameraga. Tuleb olla tähelepanelik ja lahinguolukorras kaamerat õlal mitte hoida. Ka statiiviga on parem sel viisil toimida, et see ei meenutaks ühtegi relva. Targa rindeoperaatori või -piltniku varustusse ei tohi kunagi kuuluda ühtegi relva.

õjakoldes on õige võttetehnika kasutamine väga oluline. Rindereporter peaks valima eelkõige vahendid, mis on tagasihoidlike mõõtmetega ja kaalult kerged. Kaamera peaks olema tolmu- ja niiskuskindel, mis ei tähenda seda, et kaamera eest ei pea hoolitsema. Kaamerat on vaja igal õhtul nii seest kui väljast puhastada ja seda on vaja hoida korralikus kaamerakotis. Rindereporter ei tohi riskida, et seadmetega hooletu ümberkäimine seaks pildid ohtu, sest fotod ja videod on ainsad, mida fotograaf kriisikoldest või sõjast kaasa saab võtta. Niklas Meltio kasutab kaht peegelkaamera keret, millel kummalgi üks fix-objektiiv. See on tema jaoks igati piisav ja heal tasemel varustus, millega jääb märkamatuks ning saab luua kontakti kohalike inimestega, kelle usalduse võitmisest sõltub kõik. Väga tähtis on kohalikega õigesti käituda. Tuleb teha eeltööd, katsuda neid mõista ja nendega kaasa mõelda. Sõjareporter peab valima poole ja võitma usalduse – seda mitte eesmärgiga muuta oma arvamust, vaid selleks, et sündmusi

Targa rinde operaatori või -piltniku v arustusse ei tohi kunagi kuuluda ühtegi relva.

võimalikult objektiivselt kajastada. Poolevahetus lõhub jutu ja pidev ühelt poolelt teisele hüppamine võib lõppeda traagiliselt. Õppima peab ka kohalikku keelt, teadma kultuuri, ajalugu ja kombeid. Tähtsad on detailid: oma kaaslastega tasub kõneleda sama keelt igas mõttes – nii verbaalselt kui mitteverbaalselt. Enne sündmuste kajastamist mõtleb Niklas Meltio kõigepealt läbi, mida ta oma piltide või videotega öelda tahab.

uidas peaks sõjareporter hoidma salvestatud materjali? Alati tuleks arvestada kõige hullema stsenaariumiga ja hoida oma salvestisi erinevates paikades. Mingi osa peab alati jääma sõjakoldest eemale: kas autosse, hotelli või piiri taha ööbimispaika. Kindlasti peab salvestusmeedia vastu pidama karmides tingimustes. Niklas Meltio rõhutas, et perekond peab olema teadlik sõjareporteri töö eripärast. Valik tuleb teha perega koos ja eriarvamusi olla ei tohi. Vastasel juhul ei saa pere koos püsida. Oluline on usaldus, et ei võeta läbi-

mõtlemata riske, ja tasub pidada meeles, et see on pere sissetulekuallikas, nii nagu iga teinegi töö. Fotod kriisikoldest ja rindelt mõjuvad vaatajale traagiliselt, kuid ei ole mõeldud šokiteraapiaks, vaid üldsuse informeerimiseks jätkuvatest verevalamistest Süürias, Ukrainas ja mujal ning samuti selleks, sõjakoledusi ei unustataks. Pressifotograafina peab Niklas Meltio oluliseks eelkõige oma loomingu avaldamist meediaväljaannetes. Galeriid ei ole tema arvates selliste piltide jaoks kõige õigemad kohad. Oma fotosid näidates pole talle tähtis, et südantlõhesta-

17/2014

vad pildid kõiki vaatajaid jäägitult kõnetaks. Pigem püüab ta edasi anda nende inimeste vaateid, kes kannatavad vägivalla all, seda paratamatult ise taastootes. Niklas Meltio kuulub tunnustatud Canon Explorerite1 meeskonda ning teda on

tunnustatud mitmete auhindadega, mille seas on ka Picture Of the Year (POY). Film „Süüria sõja pale“ on saanud Soome aasta dokumentaali auhinna. Filmi „Süüria sõja pale“ leiab ERR-i saadete arhiivist.

Canon Explorer on üks kolmest Canon Euroopa tunnustusprogrammist, mis on loodud huvitavate ja eristuvate fotograafide äramärkimiseks. Sellesse kuuluvad fotograafid ja filmitegijad, kelle loomingu žanriks on sport, ajakirjandus, loodus, rändamine, portree, pulmad ja arhitektuur.

PRINT FOTO VIDEO KOOL POOD RENT HOOLDUS 48

Mängufilmi „Kirsitubakas“ võttetehnikast Mihkel Soe, operaator Andres ja Katrin Maimiku täispika mängufilmi „Kirsitubakas“ võtted toimusid augustis ja oktoobris 2013 Setumaal, kinolinale jõuab film sügisel 2014. Valisin „Kirsitubaka“ filmimiseks Canon C300 kaamera mitmel põhjusel. Kõige tähtsamaks pidasin selle filmi juures kaamerakomplekti kompaktsust ja mobiilsust, sest võttekohad olid keset metsi ja rabasid, kuhu ligipääs oli raske. Kaamera õlal ja ainult üks kohver

Foto Mart Vares

objektiivide ning varuakudega kaasas, olime valmis minema kõige sügavamatesse rabadesse. Kompaktsust lisasid kaamera sisse ehitatud ND-filtrid, mis osutusid väga kasulikeks vahelduva pilvisuse korral. See kiirendas märkimisväärselt meie filmimise tempot, võrreldes filtrivahetamisega matte-box’is või, mis veel hullem, kui oleks pidanud filtreid objektiivi ette keerama. Teine tähtis aspekt oli kaamera tundlikkus. Meil oli mitmeid stseene, mis toimusid lausa öösel ning ma tahtsin neid filmida loomuliku valgusega. C300 S35 sensor toimis ideaalselt ISO 3200 juures koos uute Canon CINE T1.5 objektiividega.

Operaatorite tähelepanekud Canon EOS C300 kohta: Ants Martin Vahur, operaator: Mängufilmi „Must alpinist“ võtetel Siberi tingimustes (−20 °C) pidas Canon C300 kaamera väga hästi vastu. Pildikvaliteedi poole pealt hingab kaamera päris lähedalt kuklasse tipptaseme kinodigikaameratele. Eriliselt tahaks esile tõsta Canoni Cine-seeria optikat, mis oma ülihea kvaliteediga on suurepärane suure ekraani filmi puhul. Ivar Taim, operaator: Tooksin Canon C300 puhul välja mõningad omadused, mis on teinud kaamerast hea töövahendi: • väga hea tundlikkus (saab filmida väga vähese valgusega);

17/2014

• •

Super35 suurusega sensor (filmilik teravussügavus); EF-bajonett (suur optikate valik; mitmete odavate adapteritega võimalik kasutada ka vanu Vene m42-optikaid); duubelsalvestuse võimalus kahele kaardile korraga (turvaline salvestus); ajakoodiga sünkroniseerimise võimalus (lihtsustab kordades hilisemat pildi ja heli sünkroniseerimist); XLR-sisendid helile; kompaktsus.

Keerulisemates olukordades kasutasin isegi ISO 6400. Leppisime režissööridega pärast kaameraproove kokku, et kogu film filmitakse õlalt. Sellest tingituna oli väga vajalik, et kaamera oleks kerge. Zacuto vahenditest õnnestus kombineerida õlakomplekt, millega kaamera „istus“ ideaalselt õlal. Polnud vaja lisada raskusi, mis minu meelest on praeguse aja väikeste kaamerate juures päris totter. Kaamerate tootjad näevad tohutut vaeva, et muuta kaameraid väiksemaks ja kergemaks, ning selleks, et neid õlal hoida, peavad kasutajad kaamera õlakomplektile lisama vasturaskusi. Kasutasin Zacuto Z-Finder elektroonilist pildiotsijat, mis oli kaameraga ühendatud HDMI-kaabli abil ning toimis Canoni LP-6 akudega. Fookusekeeraja sai kasutada pildi teravustamise kontrollimiseks C300 LCD ekraani, mis tänu oma mitmekesistele võimalustele võimaldas paiknemist kaamera paremal küljel. Fookuse keeramise juures oli kindlasti abi LCD suurendamise funktsioonist, mis toimis ka filmimise ajal. Salvestamiseks kasutasime 64 GB CF-kaarte, mis oli meie päevase filmimise juures piisav suurus. Saime töötada päevad läbi ühe kaardiga, millel olevad salvestised õhtul kopeerisime. Kaks kõvaketast asusid meie Rõsna baasis ning üks välise toiteta ketas oli meil platsil kogu aeg kaasas. Heli sünkroniseerimiseks kasutasime TC Sync’i helipuldi ning kaamera vahel. Lisaks oli kaamera küljes üks raadiomikrofon, millega tuli miks helipuldist otse kaamerasse.

Digifotograafia, standardiseeritud värvid ja laiformaatprint Tekst Virko Kuusk, Overall Eesti Fotod Martin Kaasen

Tänapäeva digifotograafia lihtsus ja kvaliteet on teinud printimise mugavaks. Kasutades erinevaid prinditehnoloogiaid, saame printida väikeselt ja suurelt, õue ja tuppa, autole ja kontorisse. Tulemus sõltub otseselt pildi kvaliteedist ja on eriti silmatorkav just suurte piltide puhul.

valiteetse lõpptulemuse saamiseks on soovitatav juba pildistamisel arvestada üldlevinud standarditega. Nii tuleks enne pildistamist sättida paika kaamera valge tasakaal ja kasutada värviprofiili jaoks värvide seadistamise vahendit ColorChecker. Tähtis on, et ka arvutiekraani värvid vastaksid standardile. ColorCheckeri abil saab arvutis värvid seadistada standardile vastavaks, kvaliteetsete ekraanide kasutamine aitab saavutada paremat tulemust. Arvutiekraani on mõõteriista ja tarkvara abil lihtne kalibreerida. Eesmärk on, et kõigis kolmes etapis – pildistamine, fototöötlus ja trükkimine – oleksid värvid võrreldavad. Digikaamera ja arvutiekraani värviulatus on suurem kui printeritel ning seetõttu kasutatakse värvihaldust, et saavutada väljatrükil parim kontrastsuse ja värvitoonide vastavus lähtepildile. Värvihalduse abil luuakse printerile trükiprofiil, mille abil pilt välja prinditakse. Profiil arvestab printeri trükirežiimiga, kasutatava materjali ja tintidega.

ui värvid on paigas, siis saab keskenduda printimisele. Laiformaatprint on nüüdseks juba lihtsalt kättesaadav ning selle võimalike rakenduste valik tänu erinevatele tehnoloogiatele tohutu. Lisandunud on ka uued ja keskkonnasõbralikud tehnoloogiad, mille võimalused ja kvaliteet on varasemast veelgi paremad. Head näited on UV- ja latekstehnoloogia. UV-printer võimaldab printida otse „kõvadele“ materjalidele: pleksiklaasile, plekile, vineerile, klaasile ja nii edasi, kuid ka

17/2014

tavapärastele rullmaterjalidele. Latekstehnoloogia omapära on keskkonnasõbralikkus, kuna printeris kasutatavad tindid ei erita ebameeldivat lõhna ning neid võib seetõttu kasutada lamineerimata siseruumides, isegi haiglates, koolides ja kodus. Sellest hoolimata saab selle tehnoloogiaga printida enamikule tavapärastele rullmaterjalidele, nagu tavaline ja läikiv paber, kiled-plastid, kleepsud ja vinüülid, mida kasutatakse nii sise- kui ka välitingimustes. Latekstehnoloogia loob tohutud võimalused sisekujunduse vallas: printida

saab tapeetidele, tekstiilile ja muule sellisele. HP on toonud turule uue, kolmanda põlvkonna latekstehnoloogia printeri, mis võimaldab printida kvaliteetselt ja säravate värvidega kiiresti ning veelgi enamatele materjalidele. Lisaks ei pea muretsema prindi katmise pärast, kuna see on kriipimiskindel. Uued tehnoloogiad ja võimalused eeldavad teadlikku värvihaldust ning korralikku kvaliteeti, et tulemus saaks pakkuda naudingut pikaks ajaks.

Portreed plekitükil Tanel Verk, fotod Fotomuuseumi kogust

Pärast seda, kui Joseph Nicéphore Niépce asfaltpildi leiutas, algas fotograafias niinimetatud alkeemiaperiood. Lühikese aja vältel leiutati mitmeid tehnikaid ja menetlusi, mis võimaldasid „päris elu“ jäädvustada. Ehkki selleks ajaks, kui Frederick Scott Archeri oma märgkolloodiummenetlusega välja tuli, oli fotograafiline alkeemia väldanud juba paarkümmend aastat, seadis see pildistamise uuele tasemele. Archeri leiutis võimaldas valmistada nii kvaliteetseid klaasnegatiive ja positiivkujutisi klaasil kui ka teha fotosid teistelegi alusmaterjalidele. Erakordselt laia leviku omandas metallile tehtud foto. Kuigi plekkpilt arenes inglase Archeri tehnikast edasi mitmel pool maailmas, on ferrotüüp paljuski omane Ameerikale, kus see kodusõja ajal (1861–1865) muutus üheks kõige populaarsemaks inimeste ja nende elutegevuse jäädvustajaks. Kiirfotograafid tegid portreid metallile linnatänavatel ja laatadel ning isegi keset sõjatandrit. Õhuke metall-leht kaeti musta lakiga, milleks võis olla šellak või pigmendiga segatud linaõli. Mustaks värvitud plekkplaadikesi oli võimalik osta, seega jäi fotograafil üle vaid kanda sellele kolloodiumikiht (kolloodium – eetripõhise 52

lahusega kilejas materjal, mida kasutati haavade liimimiseks), mis sisaldas broomi või joodi soolasid, ning seejärel muuta see hõbenitraadi vesilahuses valgustundlikuks. Pärast pildistamist ilmutati kujutis raudsulfaadi ja lämmastikhappe toimel

Kiirfotograafid tegid portreid metallile linnatänavatel ja laatadel ning isegi keset sõjatandrit.

ning kinnistati harilikus naatriumtiosulfaadi lahuses. Seejärel tekkis plekitükile kohe positiivkujutis ning tellija võis oma näopildi sealsamas kätte saada. Ferrotüüpe tuntakse ka nimedega tintype, melainotype, lettertype. Need olid levinud väga paljudes suurustes, kuid harilikult jäid mõõtmed 6 x 9 cm juurde. Päris väikeste mõõtmetega pildikesi tehti prossidesse, medaljonidesse, nööpidesse ja sõrmustesse. Neid valmistati spetsiaalse kaameraga, mis suutis korraga pildistada 12–16 kujutist ühele plaadile.

Fotomuuseum, tlm 23755.

Plekkpiltide autorid on enamasti jäänud anonüümseks. Parimal juhul leiame raamilt või ümbriselt kohanime, kus ülesvõte tehtud, ja sellega üldiselt asi piirdubki. Näiteks on ühele Fotomuuseumi kogus olevale metallpildile kraabitud vendade Toivo ja Peeter Putniku nimed ja pildistamiskohaks Peterburg. Päris kindlasti Eestis tehtud ferrotüüpe on seni teada väga vähe, kuid leidub fotosid, millel on eestlasi ja siinse piirkonnaga seotud inimesi kujutatud. Tallinna ja teistesse Eesti- ja Liivimaa linnadesse jõudis märgkolloodiummenetlus palju hiljem. Tolleaegse ajakirjanduse andmeil võib täheldada uute fotoateljeede tekkimises pikemat vaheaega, mis kestis kümmekond aastat. Nähtus on tõenäoliselt seletatav üldise äreva olukorraga, majanduslike raskuste ja kaubateede katkemisega Krimmi sõja ajal (1853–1856). Ehkki otsene sõjatanner oli Krimmis Jevpatoria ja Sevastoopoli all, blokeeris Inglise laevastik juba 1854. aasta märtsis Läänemere. Endastmõistetavalt peeti siis fototarbeid liigseks luksuseks ning nende sissevedu katkes. Praegu võime Eestis kokku lugeda sadakond ferrotüüpi, millest 63 asuvad Fotomuuseumi kollektsioonis.

Fotomuuseum, tlm f9845.

17/2014

FOTOKOOL

Twister! Tekst Pamela Peepson, fotod Grete Astover, modellid Sander, Liisi ja Sven

disaineri ideed, oleksid asjast siiralt huvitatud ja oma töös pädevad. Olin kindel, et modell ei tohiks olla agentuurist: ta oleks võinud kaamera ees liiga eneseteadlikuks muutuda ja tulemus oleks mõjunud tehislikult. Red Emperori baar oma parajalt mängulise ja põneva sisekujundusega oli meie moeseeria tegemiseks ideaalne „urgas“.

Mis tahes Skandinaavia pealinnas ringi käies võib tänavatel märgata nokamütside tagasitulekut ja seda nii naistel kui meestel. Tallinn on riietumisiseärasusi alati natuke aeglasemalt omaks võtnud, niisiis tuligi isu seda trendi veidi kiirendada. Nokamütside kollektsioon „Twister!“ kasvas välja kooliprojektist, kus Eesti Kunstiakadeemia ja sealhulgas ka tekstiilidisaini osakonna 100. sünnipäeva puhul tuli välja mõelda meene, mida hiljem saaks ka tarbijateni tuua.

ekstiilidisaini kolmanda kursuse tudengina ja eelkõige meestemoest huvitatuna tahtsin teha midagi kantavat ja praktilist, mida varem polnud teinud. Otsustasin teha mütsi, mis ei küsi sugu ning on disainitud nii, et võtab kandja peas õige kuju ja välistab räpinokatsile omase jäiga vormi. Mustrid mõtles välja tekstiilidisaini tudeng Kert Viiart, kes sai inspiratsiooni Kreenholmi manufaktuuri vanadest kanganäidistest. Moeseeria tegemine pärast nokamütside valmimist oli minu jaoks asjade loomulik käik. Tahtsin luua pildistatava toote ümber sellise maailma, mis toetaks ideed ja sobiks kontseptsiooniga. Tootefotodega poleks saanud edasi anda fiilingut, mis mul peas keerles, kui algselt mütsidele mõtlesin. Selleks et meeskonna koostöö hästi sujuks, tegin tublisti eeltööd, leidmaks tiimi õiged inimesed, kes toetaksid

okamütsid seostuvad mulle eelkõige USA muretute 1990. aastatega, pidasin tähtsaks, et ka fotod näeksid ajastukohased välja. Lisaks filmiga fotoaparaadiga pildistamisele katsetas vabakutseline fotograaf Grete Astover filmi „rikkumist“ enne ilmutamist. Tavaliselt kasutab ta selleks suvalisi ettejuhtuvaid vahendeid, seekord olid nendeks sidrun ja klaastaara korgid. Protsess toimus pimedas vannitoas, ainsateks silmadeks sõrmed. Kuna ühtegi projekti pole võimalik täielikult ette planeerida, siis näis selline tegutsemine meile loomupärane. Sellise maailma tekitamine moe- või fotoseeriaga mis tahes riideeseme või toote ümber on mulle vajalik, et ma ka ise näeksin ja paremini usuksin, kellele ma mingi asja valmistan. Hea on, kui saab projektil lasta loomupäraselt paar kuud kasvada, siis on aega seda täiuslikuks vormida ja idee algusest lõpuni ellu viia.

17/2014

FOTOKOOL

Peegelpilt paneb meenutama Rain Tirul, Tallinna Polütehnikumi fotograafia kutseõpetaja Fotol nähtav ei ole elu ise, vaid kujutis või kujutlus elust, mida fotograaf tahab vaatajale näidata ja sisendada. Analoogkinos pole kinolinal olev isegi mitte kujutis, vaid projektoris liikuval filmil oleva kujutise vari. Peegli pilt ehk peegeldus peaks olema palju objektiivsem. Kas ikka on? Esiteks vahetab peegel ära vasaku ja parema poole. Proovige oma peegelpildiga kättpidi tervitada – ta pakub tervituseks „vasakut“ kätt. Poolte äravahetamine on põhjuseks, miks me vahel ei meeldi endale fotol: seal me näeme ennast nii, nagu teised meid tunnevad, peegel pakub aga meile äravahetatud pilti: seitel, lokid ja kõik muu on teisel pool kui tegelikult ja siit tuleb

lahknevus enda foto ja peegelpildi vahel. Peegli võimekusel on piirid: ta ei näita kunagi kogu ruumi, vähemalt ei näe me omaenda selja taha. Väike peegel näitab ainult nägu, suur peegel ka jalgu. Hommikune pilk peeglisse on ülevaatlik: peaasi et sobib tänavale minna. Peegel teeb tuju heaks, kui oleme endaga rahul: enesekindel inimene on ilus. „Peeglike-peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?“ Võib-olla pole see edevuse küsimus, vaid nii saame endale lihtsalt vajalikku tuge. Peegel aitab unistada. Kartmatu olek peegli ees annab kinnitust: ma pean, ma suudan, ma teen ära. Peegliga tõttvaatamine annab jõudu. Peegelpilt paneb ka meenutama: me näeme peeglist aega. Mälupildis olime/oleme lapsed, nüüd aga ... vaata, kuidas aeg on näojooni uuristanud. Peegel näitab tõtt, kui oleme tujutud, õnnetud või väsinud. Kõik see on peeglist näha. Filmidest on tuttav motiiv, kui-

Peegli peale ei tasu vihane olla, sest peegel ei „mõtle“ olemasolevale midagi juurde, vaid võrdleb ootusi tegelikkusega. das meeltesegaduses peategelane lööb karistuseks oma saatuse eest puruks peegli. Killud ... ja õnnetu kujutis on kadunud, kuid probleemid ilmselt mitte. Peegli peale ei tasu vihane olla, sest peegel ei „mõtle“ olemasolevale midagi juurde, vaid võrdleb ootusi tegelikkusega.

Üks hetk enne Foto ja tekst Maike Tubin, Tallinna Polütehnikumi fotograafiaõpilane Foto idee „Peegelpilt on sinu vanem versioon (või vastupidi)“ oli meie kooliülesanne. Modelle leida ei olnud kuigi keeruline, sest pildi kontseptsioon tundus paljudele huvitav. Leidsin tuttavate hulgast ema ja tütre, kes on hästi sarnased ja kellele minu idee sobis. Otsisin koha ning leppisime koos kokku, mis valdkonnast pilt tuleb. Foto pidi olema seotud kutseharidusega – sellest ka valdkonna valik: restoraniteenindaja. Pildistamise päeval sujus meil omavaheline koostöö väga hästi. Sättisin rekvisiidid paika ning tegin mõned proovipildid. Kasutasin olemasolevat aknavalgust ning ühte kõrgemalt, laest langevat prožektorit.

Modellidel oli hea meel rolli astuda, sest tänapäeval ei kohta etiketti järgivaid asutusi kuigi sageli. Selleks et pilt õnnestuks, tuli täpselt jälgida ema ja tütre asetsemist. Pildistasin mõlemaid eraldi ning minu õnneks olid modellid äärmiselt tähelepanelikud: nad pidid fotol olema täpselt teineteise peegelpildiks.

Proovisime paari erinevat poosi, kuid meie valikuks osutus selline malbe ja rahuliku alatooniga pilt. Järeltöötlus läks suhteliselt kiiresti, kuna eeltöö pildistamise ajal oli täpselt planeeritud ning hästi teostatud. Ma ise ei käi tihti restoranis, kuid arvan, et selline klassikaline ja ajastupärane stiil võiks teenindajatel siiani olla. Modellidel oli hea meel rolli astuda ning natuke nukker sealt pärast välja tulla, sest tänapäeval ei kohta etiketti järgivaid asutusi kuigi sageli. Fotosessioon pakkus meile omamoodi äratundmisrõõmu ning tekitas soovi taastada midagi, mida väga tihti ei näe. Seda kooliülesannet oli äärmiselt meeldiv täita. Ja miks mitte võtta asi suuremalt ette, teha sellest kas või terve seeria ning taastada tänapäeval harva ettetulevaid hetki ja olukordi.

17/2014

Pariis Fotod ja tekst Vivian Ainsalu Ega ma päris hästi enam mäletagi, kust tuli üldse mõte minna Pariisi hunniku filmirullide ja pool sajandit vana keskformaatkaameraga.

hk juhtus see pärast minu esmavisiiti Valguse Linna, kui ma digikaamera mälukaardi täitudes astusin sisse esimesse teele jäänud fotokauplusesse ja palusin pildid plaadi peale kirjutada? Mõni minut hiljem ulatas süüdlasliku näoga klienditeenindaja kaardi üle leti tagasi, ütles, et ei ole võimalik, ja kadus pilku peites tagatuppa. Otse loomulikult polnud kaardil enam ainsatki fotot. Aga võib ka olla, et süüdi on minu vasi-

kavaimustus ja kutsikaarmastus linna vastu, mille kiviseid trotuaare on kulutanud maailma kõige andekamate kunstnike jalatallad; kunstnike, kelle geniaalsus heljub siiamaani tajutavalt linnatänavail ning annab Pariisile minu meelest nii lummava aura. Nende hulgas on ka minu ebajumalad Eugène Atget ja Brassai, kelle jälgi mööda ihkasin kõndida. Või õigemini, liikuda nende kuulsate fotograafide jälgede kõrval, tasa-tasa, õige vaikselt, aukartlikus kauguses. Nende fotod vanast Pariisist ja selle asukatest on võlunud mind juba ammu ning mis olnuks sellele veel loogilisem jätk kui proovida ka ise filmi abil minevikku naasta. Üks minu lemmikpaiku Pariisis on kunagine kunstnike ja boheemlaste keskus

Valguse linn

Montmartre’i mägi. Sealsetel kitsastel tänavatel võin ekselda eneseunustuseni, kuni villis jalad lihtsalt enam ei kanna. Kaduda möödanikku, mõelda, unistada, kadreerida, päästikule vajutada.

hel säärasel jalutuskäigul satun tänavanurgal tantsivale paarikesele. Ragisevast valjuhääldist kõlab tango, mis kutsub ligi pealtvaatajaid. Tantsijad liiguvad kiirelt, eemalduvad ja lähenevad taas, keerlevad päikesepaistesse ja siis jälle majade varju. Manuaalse kaameraga on sellise hetke püüdmine paras peavalu. Kuid stseen on liiga magus, et üldse üritamata jätta. Jändan kiirustades hoobadega, üritan miskitmoodi teravust paika saada, vajutan päästikule, kerin filmi edasi. Tango lõpeb ootamatult ja juba käivad tantsijad rahva seas ringi, kaabu näpu vahel. Jõudsin üles võtta neli kaadrit. Ma polnud kindel, et suutsin midagi kinni püüda. Põletav ootus lõppes pärast filmi ilmutamist, kui selgus, et õnnestunud oli vaid üks kaader.

ariisis on lihtne minevikku rännata. Igal sammul võib avaneda jalge all mõni jäneseurg, mis viib su hoopis teise maailma. Jõe ääres jalutades satun hämara silla alla, kus kunagi võisid kliente passida kerglased tänavatüdrukud, valmis müüma end igale mööduvale püksikandjale. Vaimusilmas näen ilmuvat ka Brassaid oma kolmjalaga, just nagu ilmub kujutis fotopaberile. Ööelu kõrval armastas ta jäädvustada ka uulitsatüdrukuid. Nüüd heljub siin kokottide parfüümi asemel vaid hingemattev kusehais ning pimedas nurgas määnduvad mullused puulehed. Rütmilise kontsaklõbinaga möödub minust pariisitar, kelle mopsist jääb maha kollane kusenire, mis vingerdab rõõmsalt munakivide vahelt rohelise Seine’i suunas, kandes endaga roosasid tätraid – üleval bulvaril kasvavailt visnapuudelt pudenevaid õielehti. See on värvikirev, kuid nukra alatooniga kooslus. Stseen meenutab mulle miskipärast veidi aja eest ühe Ladina kvartali pagariäri vaateaknal uhkeldanud hirmkalleid erinevates toonides makroone. Värvibukett on täpselt sama. Vikerkaare ühes otsas on üks ja teises otsas teine maailm. Üht kuulsat ütlust parafraseerides tahaks lausuda, et kõik teed viivad Eiffeli torni juurde. Ükskõik kus sa parasjagu Pariisis viibid, ikka terendab Raudne Leedi läbi suurlinna hämu kusagil katuste kohal või vilksatab uhkete linnamajadega palistatud suurejoonelise bulvari lõpust. Pimestab, paelub, kutsub ligi. Ja ma lähengi, nõrk nagu ma olen. Panen käe vastu betoonkamakat, millele toetub hiiglase jalg, ja kõnnin minema, et leida end mõne aja möödudes jälle täpselt samast kohast.

htu vajub linna peale nagu hall kartulikott, kattes ka viimase punetava viiru taevaserval. Aegamisi süttivad tuled. Punased, kollased, rohelised. Kaugemal ja lähemal, vilkuvad ja ainiti põrnitsevad. Asjade piirjooned ähmastuvad ja nägemise asemel võimenduvad teised meeled. Panen silmad kinni ja kuulan suurlinna õhtumuusikat. Ühtlasesse liiklusmürasse lõikub ajuti mõni kärsitu signaal, eemalt kandub naerupahvakuid, vana karussell pöörleb raginaga, plaatani otsas trillerdab musträstas. Säravat ööd, Valguse Linn.

17/2014

Mustvalge pildikeel Assar Jõepera

Mustvalge pildikeel on meile, Fotoluksi inimestele, alati südamelähedane olnud.

namikul praegustest fotovõistlustest on olemas mustvalgete fotode kategooria, kuid eraldiseisvat suuremat konkurssi ei ole toimunud. Nii korraldasimegi Fujifilmi mustvalge fotokonkursi, et väärtustada ja populariseerida mustvalget pildikeelt. Meeldiva üllatusena laekus võistlusele kokku 1476 tööd 558 autorilt. Eriti meeldiv oli, et töid saatsid inimesed, kellest paljud töötavad igapäevaselt fotograafina. Seetõttu oli konkursi pildivalik igati heal tasemel.

onkursi nimekas žürii (koosseisus Alar Madisson, Erik Prozes, Reimo Võsa-Tangsoo, Toomas Volkmann, Tõnu Tunnel) sai piisavalt pead murda, et valida välja parimad tööd ning leida nende seast kolm kõnekaimat ning nendele järgnevad, tunnustust väärivad tööd. Esikoha ning peaauhinna Fujifilm X-T1 kaamera näol pälvis Vivian Ainsalu võistlustööga „Tango“. Võidupilt kõnetas žüriiliikmeid mitte niivõrd kõrge tehnilise kvaliteedi kuivõrd väga erilise hetke tabamise ning sellega kaasneva emotsiooni poolest. Auhinnalise teise koha ning Fujifilm X-M1 kaamera võitis Dmitri Gerassimov tööga „The Birth of Venus“, milles vastanduvad puhas ilu ja prügimäe mustus. Kolmanda koha ning Fujifilm X20 kaamera sai Mardo Männimägi fotoga „Mehed“, mille suurepärane monokroomne pildikeel ja emotsioonid pälvisid žürii poolt rohkelt kiitust. Esikolmikule järgnenud seitsme äramärgitud töö autorid olid Andres Keil, Arnaud Orhan Brossard, Felix Laasme, Janis Kokk, Kaupo Kikkas, Renee Altrov ning Ülo Soomets.

17/2014

Renee Altrov

otoluks tänab kõiki fotograafe konkursile pilte saatmast ning žürii liikmeid vabatahtliku panuse ja parimate fotode valimise eest.

Lisaks täname Fotomuuseumi galeriid Lee, kes võimaldas seal auhinnad üle anda, ning Fujifilmi ja ajakirja Positiiv auhindade väljapaneku eest.

Mardo M채nnim채gi

Felix Laasme 64

Andres Keil

Ă&#x153;lo Soomets

Jaak Nilson 17/2014

Dmitri Gerassimov 65

Kaupo Kikkas

Arnaud Orhan Brossard

Janis Kokku

Usaldusväärne kvaliteet Fujifilm X-T1 pakub SLR tasemel kasutusmugavust, intuitiivseid mehhaanilisi nuppe ja enneolematut töökiirust ning seda kõike kompaktses keres. • Reaalajas elektrooniline pildiotsija (viiteaeg 0,005 sek) • Ülikiire reageerimisaeg (AF kiirus 0,08 sek) • Ülim täpsus ja kontroll • Erinevates ilmastikuoludes vastupidav ehitus • Täiustatud juhtmevabad funktsioonid

"Kui plaanite osta prosumer tasemel vahetatavate objektiividega CSC või DSLR kaamerat, siis peaksite kindlasti ja tõsiselt kaaluma seda uut ning jalustrabavat Fujifilm X-T1 kaamerat" Photography Blog

"Tipptasemel SLR stiilis kaamera, millel on suurepärane koostekvaliteet ja kasutusmugavus, ˇ klassikaline välimus ning mis teeb suurepäraseid pilte" ePHOTOzine

"Fujifilm X-T1 kaameras tipnevad 80 aaasta jooksul kogunenud oskused ja seda on ka näha. See on üks nendest tulevikku vaatavatest kaameratest, millel on nii süda kui ka hing" Pocket Lint

Rohkem infot: fujifilm-xt1.com

www.photopoint.ee

www.fotoluks.ee

Varastatud hetked Fotod ja tekst Kristjan Lepp

Alustasin fotoreporterina Sädemes ajal, kui pildistaja tööpäev algas ja lõppes märglaboris askeldamisega. Sellest ajast olen teinud erinevatele väljaannetele nii portreepilte kui ka muid fotosid kokku paarkümmend aastat. Pikemad peatused on olnud ajakirjades Stiil, Stiina, Kroonika, Eesti Naine. Viimases kahes olen ka praegu palgal.

Sinna lähedale Kloostrimetsa jõudsime just loojangu ajal, aga pilved tihenesid ja hakkas vaikset vihma sadama. Metsa alla enam valgus ei jõudnud. Digisensori jaoks – tundlikkus, ava ja säri – oli hetk üsna viimase piiri peal. Filmiajastul oleksin pidanud paaniliselt filmi vahetama või mõttes eelmised võtted maha kandma ja ilmutamisel tundlikkust suurendama. Hüppav inimene on õnneks ühel hetkel liikumatu just selle sekundi murdosa jagu, mida pildistamisel vaja läheb: enam kõrgemale ei tõuse ja kukkuma veel ei hakka.

Anu Saagim – piimavann 15 aastat hiljem

esti Naises, mis on kuukiri, on intervjuu või muu lugu tavaliselt valmis enne pildistamist. Saan seda lugeda või toimetajalt suusõnal muljeid. Igasugune väike detail annab pildistamiseks vihjeid. Mõnikord olen portreteeritavaga varem kohtunud, kohvi joonud ja mõtteid jaganud. Loomulikult on abi Google’ist ja iseenda silmaringist. Nädalaajakirjas ja lehes, kus tempo kiirem ja ettevalmistusaega napib, tuleb enamasti loota oma sabatundele. Kuigi, mõned lood on juba pikalt planeeritud. Ja mõned lihtsalt juhtuvad. Urmas Väljaots, Pariis–Tallinn Pilt Urmasest sündis toimetuses kuuldud jutukatkete põhjal. Räägiti, kuidas U rmas aastaid tagasi, enne Pariisi minekut, oli sale kitsekene, aga nüüd karuks kasvanud. Habemesse ja musklisse. Vaatasin netist mõnda pilti hüppavast kitsest, saatsin Urmasele ka. Toimetaja soov oli pilti teha teletornis – meie mees Pariisist, taustal silmapiirini ulatuvad Eesti mets ja meri. Eks veidi proovisin. Ei tulnud.

Kunagi ilmus Kroonikas pilt, kus Anu lesis piima täis vannis oma Muhumaa suvekodus. Talunikud olid raevus, kuigi mõni aasta hiljem käisid nad pealinnas miitingutel piima maha kallamas. Anu sai vist vannifirmadelt palju pakkumisi, igatahes on netis suhteliselt palju pilte Saagimist ühes või teises vannis. Anul oli vist juubel tulemas ning otsustasime ühe mitte nii ahvatleva vannitoaseeria teha. Märksõnadeks vanadus, pohmakas ja nii edasi. Mahajäetud korter ja paar pakki piima. Loomuliku valgusega pildistamine ei tulnud kõne alla, samuti ei oleks mahtunud kitsukesse vannituppa stuudiovälgud. Pealegi pole 220 V~ võimsusega töötava välguga eriti asja niiskesse ruumi. Muhus slaidi tehes olin stuudio just vannitoas lahti pakkinud, kuid seal oli ka piisavalt ruumi. Aga sel korral toppisin väikesed speedlight’id (tavalised kaamerale kinnituvad välkvalgustid) läbipaistvatesse kilekottidesse ja nende piisavalt kiirete sähvatustega sai ka piimapritsmed pildile.

Mihkel Mutt Kuku klubis Artikkel Mihkel Mutist ilmus tema vaimueliidi poole sajandi seltskonnakroonika, romaani „Kooparahvas läheb ajalukku“ ilmumise järel. Oli igati loomulik, et saime kokku Kuku klubis („Jah, lähme Koopasse,“ lausus Mutt telefonis), tema raamatute tegelaste lemmikkohas.

Olime 1990. aastatel Mihkliga koos töötanud Hommikulehes, seega tutvumiseks aega ei kulunud. Võhivõõrastega pildistamist alustada on mõnevõrra raskem. Iga pilt on ju inimeselt varastatud hetk. Põgusa tervituse järel kaamera välja sikutada ja sahmerdama hakata.. Hetk on mõlemale ebamugav. Selles mõttes on head need sessioonid, kuhu on kaasatud stilistid,

jumestajad ja kes kõik veel. Sel ajal, kui asjamehed õiendavad ümber modelli, on mul piisavalt aega tema nägu tundma õppida ja paar sõna juttu ajada. Mihkel Mutiga jooksis Kukus kõik paika. Pärast käisime veel jõuluturul, tegime pilti jõuluvana ja purjus soomlastega.

Mihkel Mutt 17/2014

Anu Saagim

17/2014

Urmas V채ljaots

Õnnemängud tuulega Fotod Jaanus Ree, küsis Kristel Schwede

Spordifotograaf Jaanus Ree peab oma karjääri üheks tipphetkeks osalemist eelmise aasta suvel Hongkongis Red Bull Illume fotokonkursil, kus tema foto Norra rulatajast Gard Hvaarast 2013. aasta Simple Sessioni harjutuspäeval valiti 6417 foto seast 50 parima hulka. Kui kaua te olete spordifotosid teinud? Tõsisemalt hakkasin asjaga tegelema aastal 2007, kui vigastasin purjelauavõistlustel jalga ning pidin seetõttu kaldale jääma. Laenasin tuttavalt kaamera, et saada „fotograafina“ kohtunike paati merele üritust lähemalt jälgima. Sealt alates hakkas tulema pildistamise pakkumisi paljudele purjelauaüritustele ning hiljem ka muude spordialade võistlustele. Milline on teie silmis hea spordifoto? Minu meelest on hea spordifoto see, mida vaadates ütled: „Vau!“ Kõik peab paigas olema, nii sportlase kui ka fotograafi sooritus. Millise spordifotograafi tööd teile endale kõige rohkem meeldivad? Miks? Hm ... iga fotograafi töö juures on alati midagi huvitavat, kuid eelkõige jälgin ekstreemsporti pildistavaid fotograafe,

Purjelauaga olen pikalt sõitnud, kuid viimasel ajal pole jõudnud sellega väga tegeleda. Kui tuul puhub, siis olen olnud pigem objektiivi taga.

sest just nende töödest saan kõige rohkem inspiratsiooni. Surfifotograafidest nimetaksin Chris Burkardi, kelle töödes on alati tunda seda õhustikku, mis surfimaailmas on. BMX-jalgratta omadest tõstaksin esile Vince Perraud – tal on superhea kompositsioon. Lorenz Holderil on jälle uued nurgad ning mõnus valgusekasutus. Milliseid spordialasid te ise harrastate? Purjelauaga olen pikalt sõitnud, kuid viimasel ajal pole jõudnud sellega väga tegeleda. Kui tuul puhub, siis olen olnud pigem objektiivi taga. Kuna vee poole on mingi tõmme, siis olen vaikselt hakanud

Jules Denel Kaplinnas

harrastama ka lainesurfimist ning kohati ka veelauasõitu. Rula on mul alati autopagasis ning vahel ka reisidel kaasas. Treeningu mõttes teen veel maanteerattasõitu, murdmaasuusatamist ning käin vahel jooksmas. Lisaks olen noorena tegelenud poksimise, kergejõustiku, judo ning tennisega.

Palun kirjeldage mõne valitud foto pildistamise lugu. Pildistasin Kaplinnas Prantsuse professionaalset purjelaudurit Jules Deneli. Lained olid kindlasti ühed suurimad, mida elu sees olin näinud, kohati ehk kahe-kolmekorruselise maja kõrgused murdlained. Üldiselt sai Jules nendega ilusti hakkama, kuid lõpus

17/2014

hakkas proovima pea ilmvõimatuid trikke ning kukkus umbes viie meetri kõrguselt lainetipust selg ees alla ning lasi varustusest lahti. Mõneks hetkeks polnud teda kuskil näha. Teadsin, et asjad ei ole hästi, ning tahtsin talle appi minna, kuid võõras kohas seitsmemeetriste lainete vahele niisama sulistama ei lähe. Lõpuks ilmus ta nähtavale, hoides oma varustusest kinni, ning ujus lainetes, mis keerutasid

teda nagu pesumasina trummel mõnda kaltsu. Eeldatavalt oleks ta pidanud lainetega liikuma kalda poole, kuid hoovus lükkas teda tagasi. Päike oli just loojunud ning seetõttu tekkis ka haioht. Pärast poolt tundi ujumist jõudis ta puruväsinuna kaldale, lohistades lainete poolt lõhutud varustust enda järel. Vaatamata sellele vastas ta küsimusele, kas kõik on korras, suure naeratusega: „See oli nii hea päev!“

Drew Bezanson Simple Sessioni ajal Pirita teel

Steven Van Broeckhoven L천una Aafriakas. 74

Formula Purjelaua v천istlused Tallinna lahel

Sup v천imlemine Surfilaagris Lemmerannas 17/2014

Gard Hvara Simple Sessionil 76

Tony Mõttus Fuerteventural

Jules Denel Lõuna Aafrikas 17/2014

7 küsimust

kunstnikult kunstnikule näitusepraktikast Kristi Kongi on tänavuse Sadolini nüüdiskunstipreemia laureaat, meeldejääv oma särtsaka värviruumi ja maalide-installatsioonide poolest. Lisaks tundub mulle, et ta on oma töökultuuri poolest väga distsiplineeritud ning inimesena usaldusväärne, mis on kindlasti näitusekorraldajate vaatenurgast hea lisaomadus. Kristi Kongi osales Rael Arteli kureeritud näitusel „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“ Tartu Kunstimuuseumis (24.01.–09.03.2014) ja tema tööd on väljas ka Merike Estna ja Kati Ilvese kureeritaval näitusel „Merike Estna & maal avatud ruumis“ KUMU Kunstimuuseumis (27.06.– 02.11.2014). Kui pikalt on ette planeeritud sinu näituseprojektid? Kas võtad näituste planeerimisel arvesse mingisugust projektide omavahelist koosmõju või tervikut, mida võiks nimetada sinu brändiks, äratuntavaks jooneks? Mõtlen ühe konkreetse näituseidee peale tavaliselt päris pikalt, aasta kuni paar. Kui olen suure osa valmis mõelnud, siis suudan tegeleda mitme asjaga korraga. Vahel võib nii leida ootamatuid lahendusi. Naudin väga seda, kui saan oma näitustest kokku moodustada ühe loo. Nagunii on need kõik minu arenemislood. Minu enda jaoks vormuvad kõik mu tegemised üheks tervikuks. Kuidas leiad esinemiskohti?

Olen kirjutanud taotlusi näitusekohtade saamiseks ja olen saanud ka kutseid näitustel esinemiseks. Kuna mõtlen ja tegutsen kohaspetsiifiliselt, siis tavaliselt otsin ka näitusekoha selle järgi. Ja see ei pea tingimata olema konkreetne galerii, mulle pakuvad väga huvi ka galeriivälised kohad, korter või linnaruum jne. Kas sinu tööprotsess kulgeb plaani järgi ja süstemaatiliselt või pigem eksperimentaalselt? Alustan ideest. Loon enda ümber ruumi, kus saan ideed teostama hakata. Idee tehniline teostus tuleb mul tihtipeale suhteliselt täpselt pähe. Naudin iga uue projektiga tekkivat töörutiini. Mulle meeldib koostada tööplaane, olen üpris süstemaatiline, kuid jätan alati võimaluse ka eksperimenteerimiseks. Kas sul on püsiv stuudio või vahetad seda seoses erinevate näituste või projektidega? Mul on olemas oma püsiv stuudio, see on väga oluline, kuid olen ka stuudiot vahetanud , kui kohaspetsiifilisus on olnud tähtis. Ideaalne stuudio on avar, sel peab olema kõrgust ja hea valgus. Kust oled saanud raha näituste ettevalmistuseks? Kuidas oled hakkama saanud, kui rahastust pole leidnud? Näituse ettevalmistamisega on mind palju toetanud Eesti Kultuurkapital. Olen otsinud ka sponsoreid, põhiliselt mitmesuguseid värvifirmasid. Vahel olen ka värvide

Laura Põld

näol toetust saanud. On olnud mitmeid olukordi, kus olen pidanud väga väikese rahasummaga hakkama saama. Olen teinud näiteks paar totaalset suurpuhastust ja ära kasutanud kõikvõimalikud vanad lõuendiraamid, kangad või muud materjalid. Midagi olulist pole ma tegemata jätnud. Üks näitustega seotud tähtis aspekt on veel ning see puudutab dokumenteerimist, kajastusi ja kõike seda, mille põhjal kirjutatakse kunstiajalugu. Kas leiad, et kunstnik peaks ise otsima suhtlust kriitikute ja kirjutajatega? Näituse dokumenteerimise ja selle jäädvustamisega peab tegelema professionaal. See on väga tähtis, sest tegemist on ainsa jääva materjaliga, mis pärast näitusest alles jääb. Mis puudutab kajastust, siis arvan, et kui kunstnik tahab, võib ta otsida suhtlust kriitikute ja kirjutajatega. Kui on huvi, siis on ka suhtlus. Ise olen tavaliselt oodanud ja vaadanud eemalt, mis toimuma hakkab. Leian, et professionaalide seas huvi tekitamisega peaks tegelema pigem galerii või siis mõni kommunikatsiooniinimene. Mida näitus sulle kui kunstnikule tähendab? Näitus on võimalus näidata oma tegevuse tulemusi avalikult ja saada tagasisidet. Oluline on oma projekt lõpuks ruumiliselt ära vormistada ja vaadata, kuidas see avalikult ja õiges ruumis toimib. Näituse tegemine annab mulle kindlust, võimaluse oma tegevuse üle järele mõelda ja vaadata oma maale-installatsioone eemalt. See kõik viib uute mõteteni.

Kristi Kongi „Transformaator“. Näitusevaade Draakoni galeriis 2010, foto Stanislav Stepaško.

17/2014

17/2014/SUMMER

Contents Something for Soul, Something for Mind. First Column by Editor in Chief Kristel Schwede

Changing, it Rests. Photos by Kristiina Hansen. Kristiina Hansen Interview by Kristel Schwede

Portraits on the Metal Sheet. Article by Tanel Verk

Twister! Caps Design and Article by Pamela Peepson, Photos by Grete Astover

Mirror Image Makes to Remind. Article by Rain Tirul

Visual Describing of Homeland. Photocontest of Estonian National Museum. 22 Article by Nele Tammeaid

A Moment Before. Photos and Article by Maike Tubin

Inner Talks with Nature. Nature Photo of the Year 2014. 24 Article by Mihkel Riis

Paris. Photos and Article by Vivian Ainsalu

I am Photographer Festival 2014. Article by Kaupo Kikkas

Black and White Pictorial Language. Article by Assar Jõepera

Stolen Moments. Photos and Article by Kristjan Lepp

Games With the Wind. Photos by Jaanus Ree. Jaanus Ree Interview by Kristel Schwede

Hybrid Practice. The Portraits of Voyagers. Photos and Article by Piibe Piirma

Bloodless Hunt. Tiit Hunt, Tõnis Haamer and Ingvar Muusikus Interview by Kaidi Õis

Perfect Formatting Turns A Printed Photo into A Work of Art. Article by Andres Toodo

Young Musicians. Photos and Article by Ija Papstel

Place of Home. Photos by Triin Kerge. Triin Kerge Interview by Kristel Schwede

Niklas Meltio: I saw the War. Article by Martin Kaasen, Märt Haamer

The Shooting Techniques of Feature film “Cherry Tobacco“. Article by Mihkel Soe

Digital Photography, Standardized Colors and Widescreen Prints. Article by Virko Kuusk

7 Questions from Artist to Artist about Exhibition Practice. Kristi Kongi Interview by Laura Põld

Eesti Rahva Muuseumi kodumaa piltide n채itus 1913, ERM Fk 213:319, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/604572

17/2014

Hind: 4.50 造