Positiv 16 2014 by Fotoajakiri POSITIIV

FOTOAJAKIRI / E STONIAN PHOTO GR APHY

16 / 2014 / KEVAD

Kylli Sparre, Kai Herkel, Kaupo Kikkas, Arne Maasik, Assar Jõepera, Kristina Õllek, Jaan Klõšeiko, Andrey Kulpin, Rait Tuulas, Danel Rinaldo

Eesti fotograafia ajakiri / Estonian Photography Journal: POSITIIV Väljaandja / Publisher: OÜ Meediarong Peatoimetaja / Editor in Chief: Kristel Schwede Keeletoimetaja: Mare Nurmoja Makett / Layout: Villu Koskaru Kujundus ja küljendus / Design and layout: Piret Frey Trükk / Printing: Aktaprint

Info ja müük / Info and sales: kristel@positiiv.ee www.positiiv.ee www.facebook.com/FotoajakiriPositiiv Üksiknumbri hind 4.80 aastatellimus (4 numbrit) 16.Esikaane foto / Cover: Kylli Sparre „Hommikused uudised / The Morning News“ Tagakaas / Back cover: Arne Maasik „Chicago, Wacker Drive 2007“ ISSN 1736-9053 © OÜ Meediarong 2013 Täname Eesti Kultuurkapitali

16/2014/KEVAD

Elu läheb edasi. Kristel Schwede

Unenäoliste piltide aeg. Fotod ja tekst Kylli Sparre

Tiibeti kloostrikooli argipäev. Fotod ja tekst Kai Herkel

Kylli Sparre fantaasiapiltide teemad võivad vabalt kiikuda unenägude ja sõgeduse piirimail. Antropoloog Kai Herkel uuris mitmel suvel Tiibetis Lamayuru kloostrikoolis lapsmunkade elu.

Londoni päevik. 2 osa. Fotod ja tekst Kaupo Kikkas

Arne Maasiku linnaportreed. Fotod Arne Maasik, küsis Sandra Jõgeva

Alla nulli valged teed. Fotod ja tekst Assar Jõepera

Rundumiga prooviruumist pärisellu

Linnaruumi vaatleja. Fotod ja tekst Kristina Õllek

Manfrotto Ööfoto konkurss

Võidu väljakult Vabaduse väljakule. Fotod Jaan Klõšeiko, küsis Kristel Schwede

Meditatsioonimaastikud. Fotod Andrey Kulpin, küsis Kristel Schwede

Süüria on vastuolude maa. Fotod ja tekst Rait Tuulas

Kaupo Kikkas pildistas Londonis helilooja Mark Simpsonit ja pianist Rob Thompsonit. Arhitekt ja fotograaf Arne Maasik on lummatud New Yorgi ja Chicago pilvelõhkujatest. Assar Jõepera on jäädvustanud inimjälgedest rikkumata esimese lume ja talve alguse. Viis noort EKA-s fotograafiat õppinud kunstnikku otsustasid välja uurida, kuidas toimivad omaalgatatud loomeprojektid. Fotokunstnik Kristina Õllek saab oma loomingu jaoks inspiratsiooni linnatänavatel uidates.

Graafikul ja fotograafil Jaan Klõšeikol on Eesti kunsti- ja kultuurielu jäädvustamisel eriline roll. Andrey Kulpin hindab fotograafiameti juures kunstilise ja tehnilise poole kombinatsiooni.

Rait Tuulas rändas 2010. aasta suvel seljakoti ja kaameraga läbi Türgi Süüriasse, et lähemalt uurida seda saladuslikku Lähis-Ida piirkonda.

Parim pressifoto 2013 Laserprinditehnoloogia sobib fotoraamatute trükkimiseks. Andres Toodo

Õpetaja rõõm on sama mis aednikul. Rain Tirul

Laserprinditehnoloogia pakub fotohuvilisele praegu rohkem võimalusi kui varem.

Tallinna Polütehnikumi fotograafia kutseõpetaja Rain Tirul on fotograafe koolitanud üle 20 aasta.

Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus kutsub galeriisid koostööle. Küsis Kristel Schwede EKKAK on kaks aastat korraldanud galeriide ühisavamise üritust Tallinna Teisipäev. 53 OKAPI esimesed sammud fotokunstigaleriide maailmas. Küsis Kristel Schwede

Elu enne näitust: seespidised muljed. Laura Põld

Mälupilt kui foto. Fotod Danel Rinaldo, tekst Danel ja Anna Rinaldo

Contents

Temuri Hvingija räägib, millised on noore galeriipidaja rõõmud ja mured.

Kunstnik Laura Põld kergitab saladuskatet näitusele eelnevast tööprotsessist koos performance’i-kunstniku Tiina Söödiga. Danel Rinaldo on lavastanud ja üles pildistanud lapsepõlves vanaemalt kuuldud lood.

16/2014

16/2014/KEVAD

Elu läheb edasi K

eegi ei tea, mis ootab meid järgmise nurga taga, järgmisel päeval või järgmisel aastal. Me saame vaid unistada, plaane teha, tegutseda ja loota. Kuid mida teha siis, kui lootus kaob ja uusi sihte silmapiiril ei paista? Õnneks elab meis kõigis rajaleidja, kes õige teeotsa kätte näitab, kui oleme järjekordsele elu ristteele sattunud. Rajaleidjat tasub kuulata, kuigi mõnikord on ta hääl nii vaikne, et selle märkamiseks tuleb ennast ümbritsevast mürast välja lülitada või hirmu pakutud mustade stsenaariumide ähvardavaid helisid eirata. Kunstnik Kylli Sparre tunnistab, et tema loominguline lennujulgus sai tuule tiibadesse hetkel, kui ta taipas, et võib oma pilte teha just nii, nagu ise tahab. Kylli looming on värviküllane, veidi pöörane ja mõtlemapanev. Tema esmapilgul tõsistel ja melanhoolsetel piltidel on pikemal vaatamisel tunda õrna romantilist huumorihõngu. Kylli Sparre lavastatud hingemaastikud näivad tuttavad, nendega on kerge samastuda või siis saab lihtsalt nautida kunstniku fantaasiamaailma. Unistama peab suurelt, unistuste elluviimise nimel aga tegutsema kannatlikult ja visalt. Kai Herkel hakkas õppima tiibeti keelt lootuses külastada seda kauget ja erilist maad. Külaskäigust Tiibetisse kasvas välja sügavam huvi antropoloogia, erinevate kultuuride rituaalide ja mungaks valmistumise teekonna vastu. Mitmel suvel elas ta Himaalaja mägedes Lamayuru kloostris ning uuris ja jäädvustas fotodele, kuidas lapsmunkadest kasvatatakse kloostris lugupeetud laamad. Igal linnal on oma hing ja lugu, oma rütm ja huumor. Linnas võib elada terve elu nii, et seda tundma ei õpigi. Linna olemus avaneb uudishimulikule ja armastavale pilgule. Kaupo Kikkas käis Londonis pildistamas noori muusikuid, kuid püüdis portreepiltidele ka Londoni näo ja helid. Arhitekt Arne Maasiku New Yorgi ja Chicago fotodel on näha ainult pilvelõhkujaid. Rambivalgus

on suunatud edukatele, edevatele ja väärikatele kõrghoonetele. Inimesed jäävad seekord mängust välja, kuigi inimmõte ja -töö on need linnad loonud. Linn on ka noore fotokunstniku Kristina Õlleki loomingu inspiratsiooniallikaks. Kui ta üksi sihitult ringi uitab, on tal kaamera alati kaasas, sest iial ei tea, millise põneva või naljaka leiu võib avastada. Linn muudab pidevalt oma nägu. Seal, kus ühel päeval oli maja, leiab järgmisel päeval lammutuse rusud ja mõne aja pärast juba uue hoone. Argised toimetused ja igapäevane elu, mille peale tavaliselt ei mõtlegi, saavad erilise tähenduse sõja ajal, kui kogu senine turvaline elu on pea peale pööratud. Samas aitavad just needsamad igapäevased toimetused üle elada ka ärevad ajad. Rait Tuulase Süüria fotod on tehtud neli aastat tagasi, kui riigis valitses veel rahu. Inimesed kasvatasid lambaid, käisid turul kaupa müümas ja ostmas, elasid pereelu. Mis on neist tänaseks saanud? Mälestused möödunud ajast kipuvad tuhmuma või kaovad sootuks, kui neid edasi ei räägita või üles ei kirjutata. Fotole jäädvustatuna hoiavad need sidet kallite kadunute ja tänaste põlvkondade vahel. Graafik ja fotograaf Jaan Klõšeiko on pildistanud Eesti kultuurielu alates 1960. aastate lõpust. Tema piltidele püütud lood kuuluvad hetke tabamise aega, kuid nende sõnum on ajatu. Mälupiltide fotodeks transformeerimisega tegeleb noor fotograaf Danel Rinaldo, kes lavastas ja pildistas fotoseeria vanaemalt kuuldud perepärimusest. Kevad on uudishimulik ja kirglik. Uuenev, kasvav ja loominguline. Kevad viib elu edasi. Ikka edasi ja edasi oma valitud teel liiguvad ka Positiivi kevadnumbrisse kogutud fotograafid, kunstnikud ja kunstimaailmaga seotud inimesed. Kristel Schwede Positiivi peatoimetaja ja väljaandja

Unenäoliste piltide aeg Tekst ja fotod Kylli Sparre

Reeglid on muidugi olemas, aga otseselt ei takista mind miski tegemast pilte täpselt nii, nagu heaks arvan.

Mulle avanes üks hiiglaslik uks, kui ühel hetkel jõudis minuni teadmine, et pole olemas kindlat reeglit või ainuõiget viisi, kuidas pilte teha.

lõpptulemus esialgsest plaanist ka üsna kaugele maanduda. Mõni pilt valmib kiirelt, mõni ootab kuid ja nii mõnigi valmib alles pärast mitmendat katset. Tähtsat rolli mängib ka sobivate esemete, riietuse ja kohtade leidmine.

eeglid on muidugi olemas, aga otseselt ei takista mind miski tegemast pilte täpselt nii, nagu heaks arvan. Sellest hetkest algas minu jaoks uus aeg – kummaliste, unenäoliste piltide aeg, kus kõik ei peagi olema üdini loogiline ja teemad võivad vabalt kiikuda unenägude ja sõgeduse piirimail. Selliste piltideni jõuan fotokaamera ja arvuti abil. Mitmeid pilte olen teinud nii, et ainus, mida ma hiljem muudan, on tonaalsus. Pildistamiseks oleme voodi tõstukiga paika toimetanud, nii külmas vees kui ka nõgesepõõsas pikutanud, paljajalu jäises järves seisnud, lapsi kivile üksteise selga tõstnud. Aga on ka pilte, kus olen kõik digitaalselt kokku seadnud.

V  Jooks haldjatega

16/2014

ahel tekib tunne, et võib-olla tuleks nüüd valida, kas teen puhtalt fotosid või tervenisti digitaalseid pilte. Samas ei ole kumbki tee eraldi ahvatlev ja ilmselt jään neid võimalusi ka edaspidi kombineerima. Ootamatud lahendused, mis pilditöötluses end ilmutavad, on mulle väga tähtsad. Alustan alati mingi konkreetse ideega, kuid ei hoia sellest kramplikult kinni. Nii võib

eeleolu poolest köidab mind sageli üksilduse, igatsuse ja eraldatuse teema. Ka mõningane kurvameelsus on piltidel olemas. Vahel eeldatakse, et küllap ma olengi masendunud või melanhoolne. Kuigi need tunded on mulle tuttavad või vähemasti oskan neid ette kujutada, siis minu päris elu ei ole praegu sugugi üksildane. Tõtt-öelda on isegi keeruline leida aega, millal eralduda ja üksi olla. Võibolla seda julgemalt ma nendele tunnetele ja teemadele otsa vaatan. Kahtlemata olen kujutanud ka kogemusi oma elust, aga sellegipoolest ei ole pildid minu enda pideva vaimse seisundi peegelduseks. Need on lihtsalt stseenid, mille kujutlemine ja realiseerimine mind sügavalt paelub.

Rajaleidja

Ootus 6

T천lkija

P채채steoperatsioon 16/2014

Tiibeti kloostrikooli argipäev Fotod ja tekst Kai Herkel Tiibet ja elu Himaalaja mägedes on mind huvitanud pikki aastaid. Umbes 12 aastat tagasi õppisin antropoloog Natalia Munatajeva juures tiibeti keelt lootuses, et mul õnnestub ükskord Tiibetisse reisida. Natalia ja laama Konchok Sangyas kutsusidki mind aasta pärast õpinguid Himaalajasse Ladakhi.

Soov

Pärast Ladakhi-reisi saime loa minna ka kolmeks nädalaks Tiibetisse. Reisisime mitu kuud ja tegime koos oma esimese fotoprojekti „Oskus olla õnnelik arenevas maailmas“, kus uurisime ladakhi ja tiibeti naiste väärtushinnanguid ning ellusuhtumist. Antropoloogia hakkas mind tõsisemalt huvitama. Õppisin kunstiantropoloogiat Eesti Kunstiakadeemias ja edasi juba

Fotod on tehtud neljal suvel 2006-2011.

Õppimine 8

Motikapoisid

Helsingi Ülikooli antropoloogia osakonnas. Viimaste aastate uurimisteemadeks on olnud erinevate kultuuride rituaalid ja mungaks valmistumise protsess. Tänu laama Konchok Sangyase õnnistusele ja soovituskirjale sain paar suve elada Lamayuru kloostris ja uurida, kuidas lapsmunkadest kasvatatakse kloostris lugupeetud laamad. Alljärgnev materjal on esitatud visuaalse välitöö päeviku vormis.

Lamayuru klooster

Lamayuru klooster Lamayuru klooster asub Ladakhi ühe suurema linna Lehi läheduses, täpsemalt 124 kilomeetri kaugusel Lehist. Klooster asutati munkade sõnul 13. sajandil. Seal on oma kool, kus lapsmungad saavad alghariduse. Pisikesed mungad õpivad kloostrikoolis kuus aastat. Lapsed alustavad päeva hommikul pool

viis ja kogunevad kella viieks kloostriväljakule õppima. Iga poiss otsib endale mõnusa eraldatud koha ja kordab kõva laulva häälega üles antud õppetükke. Õpetaja, kes neid kontrollib, kuuleb laulvaid hääli juba kaugele. Kui midagi läheb valesti, tuleb õpetaja lähemale ja parandab. Õppimine kloostriväljakul kestab umbes tunni. Seejärel suunduvad poisid väikesesse kloostriruumi gompa’sse, mis on üks

vanemaid kloostris ja antud laste käsutusse rituaalide sooritamiseks. Iseseisev rituaaliõppimine kestab tund aega. Üks poistest toob suure teekannuga teed ja lapsed joovad enne rituaali alustamist tiibeti traditsioonilist võiteed. Seejärel võtab üks poistest rituaalimeistri koha ja jagab kõigile rituaalsed esemed. Lapsed järgivad täpselt täiskasvanud munkade rituaalset käitumist. Vahel muutuvad nad ülemeelikuks ja

Hommikusöök 16/2014

Mäng

teevad rumalusi, kuid koguvad end samas ja jätkavad rituaali. Pärast rituaali on poistel vaba aeg kuni hommikusöögini, mis algab siis, kui kokkmunk helistab kella. See juhtub umbes kell 8. Vaba aeg ei tähenda, et midagi ei ole teha. Poisid kas õpivad või aitavad teha hommikusööki. Tavaline kloostri

Pilliõppimine 10

hommikusöök on traditsiooniline tsampa, mis meenutab meie kamajahu. Poisid ise ütlesid, et neile tsampa ei meeldi, parema meelega sööksid nad riisi ja köögivilju. Kui kloostris on olnud mingi tähtis sündmus ja järele on jäänud pidurooga, söövad poisid seda. Samuti on lastele ette nähtud puuviljad, mesi ja värske või. Lastele mõeldud

tagavara seisab lukustatud kapis. Kokkmunk kontrollib, et lapsed tõepoolest sööksid, sest muidu võib juhtuda, et nad hakkavad tegelema millegi muuga ja söök ununeb. Laste emad on ju kaugel ega saa neil silma peal hoida. Muul ajal kontrollib lapsi kooliõpetaja. Kui poisid rumalusi teevad, siis sekkuvad kasvatustöösse ka teised

täiskasvanud mungad. Lapsed kuulavad munkade sõna. Koolipäev algab India ja budistliku hümni laulmisega kell üheksa ning tunnid kestavad umbes kella üheni. Suvel peetakse tunnid väljas, poisid istuvad puude varjus ja õpivad. Kuigi pisikesed mungad on jagatud teadmiste järgi klassidesse, meenutab õppimine palju eraõpetust. Kuna poisse on kümme, on õpetajal aega kõigiga tegeleda ja neid kontrollida. Poisid õpivad matemaatikat, geograafiat, lugemist, kirjutamist, tiibeti, hindi, ladakhi ja sanskriti ja inglise keelt. Õppemeetodiks on jätkuv kordamine. Kodutööd koosnevad mitmesugustest kirjutamisülesannetest, mille tegemist kontrollib õhtuti õpetaja. Koolitunnid kestavad kloostris 30 minutit, 45 minuti asemel. Individuaalse õpetuse puhul on see arusaadav. Kui koolitunnid on lõppenud, söövad poisid koos täiskasvanud munkadega kloostri söögisaalis lõunat. Lõunaks antakse poistele riisi ja köögivilju, vahel ka magustoitu, arbuusi või banaani. Üks poiss ütles, et tahaks banaane rohkem, kuid seda saab harva, sest banaan teeb paksuks. Lõunasöök lõpetatakse teejoomisega. Pärast lõunat on poistel mängimiseks vaba aeg. Nad mängivad kriketit, ronivad puude otsa või hiilivad külapoodi kommi ostma, mis on tegelikult tavapäeval keelatud. Alla külapoodi võivad lapsed minna vaid siis, kui on mingi tähtpäev või religioosne pidu kloostris. Kloostri juures on ka pood, kuid sealt aetakse poisid minema. Lastele meeldib osta Fantat ja Coca-Colat. Kui keegi tuleb kloostrisse mootorrattaga, tunnevad poisid loomulikult huvi motika vastu. Poisid on poisid. Kell viis algab täiskasvanud munkadel õhtune religioosne rituaal puja, millest poisid osa võtavad. See on ainus kord päevas, kui nad osalevad täiskasvanute rituaalis.

16/2014

Teepoiss väike laama Konchok

Pühade ajal võtavad poisid kõikidest rituaalidest osa. Rituaalne tegevus ongi kloostris peamine. Pärast õhtu-puja, umbes kell kaheksa, on õhtusöök, kus pakutakse traditsioonilist suppi. Õhtusöögi järel lähevad poisid oma tubadesse, et järgmiseks päevaks õppida. Poiste öörahu algab kell üheksa või pool kümme ja õpetaja kontrollib, et poisid ei jääks liiga kauaks kloostri ümbruses ringi kolistama.

Suur tänu minu EKA magistritöö juhendaja Mare Kõivale Tartu Kirjandusmuuseumist. Tema kirjutas Helsingi ülikooli antropoloogiaprofessorile Karen Armstrongile, kellele olen tänulik, et ta mind Helsingi ülikooli võttis. Tänan emeeritus Jukka Siikalat, kes leidis alati tarviliku raamatu oma riiulist ja oli valmis seda laenama. Tema uurimused aitasid mul edasi liikuda. Samuti olen tänulik Toomas Grossile ja Timo Kaartisele, kes kuulasid alati kannatlikult minu uusi utoopilisi ideid.

Rituaalid

Rituaalid 12

16/2014

Londoni päevik 2. osa

Tekst ja fotod Kaupo Kikkas

Alustan järjekordset varast hommikut oma Kagu-Londoni ööbimispaigas. Jalad on eelmistest päevadest endiselt valusad ja jõuan juba endalt küsida, milleks see kõik. Rongiga kesklinna, jooksupealt pirukas ja kohv ning edasi metroosse, et kohtumispaika sõita. Nagu ikka, seljas konstant selt 20 kilo fotovarustust, mis on umbes nagu teol tema koda, ainukese vahega, et ma ei saa sinna kotta peitu pugeda. Mark Simpson Hommikud on rasked, kuna magan kehvasti ja eelmise päeva emotsionaalsed kõrghetked on parasjagu jahtunud. Korraks tekib tunne, et kõik on ilmaasjata. Aga see on täpselt hetkeni, kuni kohtan oma järgmist modelli Mark Simpsonit. Ta on Inglismaa kuulsaim noore generatsiooni helilooja. Marki kergelt paistes ja punetavas näos on meie kohtumise hetkel umbes samad emotsioonid, mida äsja kirjeldasin. 24-aastane Simpson kirjutab oma esimest ooperit ning tööprotsess on väga närviline. Pärast eelmise aasta BBC Promsi avakontserdi triumfi on ootused tema loomingu suhtes äärmiselt kõrged. Marki avamiseks kulub mul pool päeva, kuid siis see juhtub, ta lõkerdab ja irvitab maailma üle ning nägu pole ka enam vist nii paistes. Mul oli temaga seoses üks idee ka. Olin piltidelt näinud East Endi vanu sadamakraanasid ja tahtsin Marki nende juures pildistada. Ütlen enesekindlalt, et läheme sõidame nüüd kraanade juurde. Mark Simpson 2013 14

Rob Thompson 2013

Olen aru saanud, et kui vähegi võimalik, tasub kõik väljastpoolt tulevad ideed vastu võtta või neid vähemalt tõsiselt kaaluda, isegi kui need tunduvad alguses tobedad. 16/2014

Samal ajal ei olnud ma üldse kindel, kas sinna juurde ikka saab, Google Maps seda ei öelnud. Õnneks sai! Rob Thompson Viimasteks sessioonideks on ennast juba päris raske kokku võtta. Teadmine, et maraton hakkab lõppema, annab jõudu ning suudan kogu oma energia koondada. Minu honorarid ei ole kaugeltki sellised, et saaksin ühe sessiooni pärast assistendiga Londonisse lennata. Kui soovin Eestis elada, pean väga pingutama, et samale perioodile õnnestuks mitu sessiooni koondada, muidu oleks mu töö rahaliselt lihtsalt võimatu. Kui aga õnnestub hästi planeerida, on lihtne ka tööga üle doseerida, nagu seekord juhtus. Aga ma tean, et kõik on seda väärt. Viimane sessioon kuulub pianist Rob

Thompsonile, kes üllatab mind suurepärase kodutööga. Ta annab mulle uusi ideid ja on mu töödega hästi tuttav. Fantastiline! Ma teen käigupealt plaanid ümber, mis mul tema jaoks olid valmis mõeldud, ning lasen ennast tema ideedel kanda. See mõjub nii värskelt! Olen aru saanud, et kui vähegi võimalik, tasub kõik väljastpoolt tulevad ideed vastu võtta või neid vähemalt tõsiselt kaaluda, isegi kui need tunduvad alguses tobedad. Oma ideid jõuab ka tulevikus realiseerida, aga kõrvalt tulnud värske vaatenurk annab alati võimaluse tavapärasest rutiinist väljuda ja töö ei muutu igavaks. See viimane ongi tegelikult ka vastus küsimusele, miks peaks vahel proovima välismaal pildistada. Ideede värskus, uued inimesed, uus keskkond ja sünergia. Isegi kui see suurt sissetulekut ei tõota, teeb see sind siiski palju rikkamaks.

Arne Maasiku linnaportreed Fotod Arne Maasik, küsis Sandra Jõgeva

Arhitekt ja fotograaf Arne Maasik tõi Eestimaale Ameerika metropolide hõngu esimest korda sajandivahetusel, kui Tallinnas Raatuse galeriis toimus tema mastaapne fotonäitus New Yorgist „NYC SHOTS“ (2000). Suureformaadilised mustvalged fotod New Yorgi pilvelõhkujatest suhteliselt kitsal galeriipinnal neelasid vaatajad endasse ega lasknud enam lahti. Metropoli ja pilvelõhkujate lummusest pole vabanenud ka Arne Maasik ise. Viis aastat hiljem järgnes näitus „NYC SHOTS 2005“ ja 2013. aasta suvel „Chicago“. Avastasin alles nüüd, et su linnavaadetel ei ole inimesi. Kas see on taotluslik? Nii küsitakse iga näituse avamisel. Miks? Arhitektuursele keskkonnale, millega mina tegelen, ei anna inimese portree palju juurde. Rõhk ei ole inimesel. Kas su seeriaid linnadest (Chicago, New York, Moskva, Pariis, Veneetsia, Tallinn jne) võib võtta kui nende linnade portreid? Jah. Igal linnal on oma vaim ning oma fotodel katsun ma seda püüda ja nähtavaks muuta. Näiteks Ameerika metropolid erinevad Euroopa omadest nagu öö ja päev. NYC, Times Square. 2005 16

Chicago, Wacker Drive. 2007

Chicago, L-train. 2007 16/2014

Chicago, L-train. 2007 17

NYC, Second Avenue. 2005

Igal linnal on oma vaim ning oma fotodel katsun ma seda püüda ja nähtavaks muuta. Tõepoolest, Ameerika suurlinnade ajalooliselt väljakujunenud keskused on tihti kohad, kus pole elu pärast tööpäeva lõppu. Inimesed lahkuvad linnasüdamest, sõidavad oma äärelinnakodudesse ja kesklinnast saab geto. Kord saabusin Detroiti umbes kell kuus pärastlõunal, ei näinud tänavatel kedagi ja olin esimese

hooga veendunud, et toimunud on mingi katastroof, millest ma pole midagi kuulnud. Väidetavalt on ainsad USA linnad, kus inimesed kesklinnas ka jala käivad, New York ja Chicago. Täiesti nõus. Euroopa linnadel, olgu nad suured või väikesed, on olemas ajalooline järjepidev areng, mis ulatub tihti tuhandete aastate taha. Sellega seoses on nende visuaalne keel ja energeetika hoopis teised kui kõigest paarsada aastat vanadel Ameerika linnadel. Mida sa arvad Ameerika linnaruumi anarhiast? Et igaüks teeb oma auto remonditöökojale või kiirsöögikohale sellise juurdeehituse nagu jumal juhatab. Ei ole vist mingit järelevalvet ega miljööväärtuslikke piirkondi? Järelevalve ja miljööväärtuslikud piirkonnad on ka neil olemas, nii

Chicagos kui New Yorgis. Aga see anarhia, mida sa mainid, muudabki need linnavaated apetiitseks hoolimata grid-planeerimisest, mis on enamikus Ameerika linnades ühesugune. Grid on tänavate võrkplaneering, üldjuhul põhjalõunasuunaline. Selle printsiibi järgi on planeeritud palju linnu ka meil Euroopas, Eestis näiteks Paldiski. Millise linna portreteerimine on sul järgmisena plaanis? Selle aasta sees on võimalik sõita ühe näituseprojektiga Rooma, kus ma ei ole enne käinud. Linn ise on ajalooliselt mõistagi üks maailma märgilisemaid.

NYC, Empire State Buildingust vaade Broadwayle 16/2014

Chicago, Michigan Avenue. 2007

16/2014

Alla nulli valged teed Fotod ja tekst Assar Jõepera

Iga talve algus on eriline. Sõltumata sellest, kas ta tuleb hooga, kattes valge vammusega terve maa, või tasahilju miinuskraade doseerides. Esimesel puhul tekitab ootamatult saabunud mustvalge olek hämmeldust ja abitust. Abitust, sest korraga ei oska

inimene kuskile astuda ega suusaotsadele suunda seada. Niivõrd vale tundub ümberringi laiuvat süütut loodusmaali inimjälgedega rikkuma minna. Kuid minna tuleb. Juba puhtalt uudishimust, avastada teid üle soode, rabade, järvede, jõgede – kõiki neid, mida teistel aastaaegadel ei ole võimalik käia. Minna läbi õrna lume ja nautida, sest seda omamoodi piiripealset seisundit kohtab aastaaegadest vaid korra, talve saabudes.

Ilma lumeta talve algusel on teistmoodi võlud. Tavapäraselt paneb pakasepreili endale selga härmalilledest sinakashalli pidukleidi ja lehvib sellega mööda vanade puitmajade aknaklaase, õhukesi tiike, heinamaid, hoovipealseid kiikesid ja metsaäärseid. Kui kõik tantsusaalis viibijate värvid on monokroomselt hallikarva muudetud, läheb peoperenaine peitu – pidulaud fotograafidele on kaetud. Just nii võib kirjeldada aega, kui loodus tardub.

16/2014

Rundumiga prooviruumist pärisellu 2013. aasta sügisel avasid viis Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna taustaga kunstnikku Mari-Leen Kiipli, Kulla Laas, Aap Tepper, Mari Volens ja Kristina Õllek liikuva loomingulise platvormi Rundum. Mida Rundum endast täpsemalt kujutab ja kuidas tekkis mõte selline ühendus luua?

Küsis Kristel Schwede

teostus on tulnud LÉ 60-lt (www.le60.tumblr.com). Vastavalt kuudele liigub plakatil R undumi poolring teatud nurga võrra edasi, kuni moodustab kujuteldava täisringi. Kuu programmi kajastaval plakatil on alati toodud välja planeeritud üritus koos vastava aadressiga, viidates seejuures Rundumi mobiilsusele. Praegu tegutseme OkasroosiKristina Õllek: Rundumi kese lossis, kuid tulevikus plaanime loomise mõte tekkis meil sealt edasi liikuda mõnda uude Maarin Ektermanni loengus, kui ruumi, mis ehk seni tühjalt on arutlesime kunstniku elukutse seisnud. Mujal maailmas on kunstüle. Olime just fotokunsti nike seas üsna levinud praktika, et bakalaureuseõpet lõpetamas ja väikese raha eest kasutatakse oma veidi hirmutav oli mõelda, mis tööpinnana mõnda tühja äri- või meist edasi saab, sest konkreetne kaupluseruumi senikaua, kuni tööturg või väljund puudus. paikne üürnik või ostja on leitud. Otsustasime, et haarame ohjad Kunstnikud saavad uue, inspireeenda kätte ja hakkame uurima, riva koha oma teoste loomiseks ja kuidas toimivad omaalgatatud näitamiseks ning samal ajal toovad loomeprojektid ning kuidas uut väärtust ka paigale. kunstnikud, disainerid ja teised Oleme oma tegutsemiskuude loomevaldkonna inimesed on jooksul jõudnud toimida aktiivse oma elu korraldanud, nii et kunsti- ja kohtumispaigana: tegutMaija Laast ja Gustav Kalm tutvustamas oma näituse nad tegelevad sellega, mis neile senud Fotokuu satelliitprogrammi“Avamine N 19.12.2013 kell 18:00” flaiereid. Nende näituse meeldib, ja saavad seejuures ka na, mille vältel korraldasime noorte idee sündis soovist mõtestada kunsti ilmsikstuleku ja ära elada. Tundsime puudust fotokunstnike messi, vestlusõhtuid avalikuks saamise hetki, mille tulemusel nad eksperimen teerisid ühe õhtu näitusel avamise formaadiga, avades galeriipinnast-prooviruumist, fotokunsti müümise, vormistamise näituse avamist. kus saaks paindlikult korraldada ja sellest kirjutamise teemadel, osaFlaieri disain: LÉ 60. Foto: Kristina Õllek näitusi ja esitleda alles töös olevaid lenud Tallinna Teisipäeval. Igakuiselt poolikuid projekte, et pärast publiku on toimunud Rundumi prooviruumi Üks Rundumi eesmärke on ka kokku viia tagasisidet neid edasi arendada. näitused, millele lisaks alustasime ka erinevad kultuurialgatused ja sotsiaalsed Alustasimegi oma liikuva projektiruumiga näitusesarjaga „Showcase“: vitriinkapist grupid ning avardada avaliku ruumi mõiste Rundum. näitusepind liigub ringi nii asukoha kui ka piire. Soovime kunstiprojektidega avada Saksakeelse sõnapaari „rund um“ tähenvastutava kunstniku mõttes ning suhestub publikule ruume, mis muidu on tähelepadus on „ümberringi“ või „ümbritsema“. Ka selle kaudu erinevate kohtadega Tallinna nuta jäänud või olnud avalikkusele suletud. meie tegevust võib vaadata kui hargnevõi Eesti avalikus ruumis. Ringiliikumist jäljendab ka Rundumi mist linnaruumis ja eksperimenteerimist www.rundumspace.com visuaalne pool, plakatid ja flaierid, mille erinevate kunsti näitamise võimalustega. www.facebook.com/rundumspace 24

Linnaruumi vaatleja

Fotod ja tekst Kristina Õllek

Pildistamine on minu jaoks üks vaatamise viise ja kuigi kaamera on mul peaaegu alati kaasas, ei tähenda see, et ma iga kord ka pildistaks. Viimasel ajal on aina enam hetki, mil tean, et nüüd võiksin kaamera välja võtta ja pildistada, kuid ei tee seda. Mõni kord on isegi parem, kui võimalused jäävad alles, settivad...

Nimeta #1. Seeriast “Cityscape“. Pooleliolev projekt (2010-..). 2010

Linn on minu fotoloomingu üheks mõjutajaks. Mulle meeldib linnas ringi uidata, see protsess on vajalik, et linna mõista. Nii võib avastada end kohtades, kuhu kunagi varem pole sattunud, samuti aitab see tekitada uudsust võib-olla juba rutiinseks muutunud koduteel. Linnaruumi õnnestub jälgida kõige paremini üksinda sihitult ekseldes, eriti võõras linnas või välismaal. Kui ma mõnda aega Berliinis elasin, tundsin kogu aeg vajadust välja minna ja ringi liikuda. Kodused igapäevatoimetused tundusid vähem tähtsad, linna peal toimus samal ajal nii palju huvitavat, millest tahtsin osa saada. Sihituks uitamiseks on vaja aega, õnneks oli mul seda Berliinis õpingute kõrvalt piisavalt. Sageli valisin spontaanselt

16/2014

mõne suuna, jalutasin või sõitsin rattaga, vaatasin siis kaardi pealt, kuhu ma välja olin jõudnud. Kaamera oli mul alati kaasas, kuna iial ei tea, millise põneva leiu võib avastada. Olen tihti pildistanud ka kodulinna. Ühel külmal talvehommikul, kui miinus kraade oli 12 ringis, sõitsin bussiga Tallinna kesklinna suunas. Parajasti lammutati Tallinna Ülikooli vana maja. Maja seinad olid juba õhku lastud, rusud tungisid dramaatiliselt veel püsti seisvate uste vahelt välja. Hüppasin peatuses bussilt maha, kuigi teadsin, et jään loengusse hiljaks, ja läksin pildistama. Järgmisel hommikul sellist vaatepilti enam ei olnud. Inimesed minu linnaruumi fotodel enamasti puuduvad või jäävad anonüümseks.

Mind huvitab eelkõige koht või olukord, mis on inimeste poolt loodud, erinevad arhitektuursed vormid, nende mustripinnad ja jooned. Samuti ebasobivad ja luhtunud kooslused, paradoksaalsuse ja näilise võimalikkus ning vea olemus, selle otsimine ja leidmine; tähtis märksõna on ka iroonia. Kunstnikuna on mulle oluline see, kui olen oma teostega andnud vaatajale uue viisi millegi äratundmiseks ja tajumiseks. Mulle meeldib manipuleerida tõelisusega ja vaatajat eksitada, esitada ebareaalset reaalsena või panna inimesed mõtlema, mis see reaalsus üldse on. Mulle meeldib foto puhul tema võime olla mitmetähenduslik ja visuaalselt kihiline, kuigi ta on vormilt enamjaolt tasapinnaline. www.kristinaollek.com 25

Nimeta #2. Seeriast “Cityscape“. Pooleliolev projekt (2010-..). 2011 26

Nimeta #3. Seeriast “Cityscape“. Pooleliolev projekt (2010-..). 2012 16/2014

Nimeta #1. Seeriast “All of a Sudden“. Pooleliolev projekt (2012-..). 2012

Nimeta #2. Seeriast “All of a Sudden“. Pooleliolev projekt (2012-..). 2012 28

Nimeta #3. Seeriast “All of a Sudden“. Pooleliolev projekt (2012-..). 2012

Nimeta #4. Seeriast “All of a Sudden“. Pooleliolev projekt (2012-..). 2012 16/2014

METSIKUS LOODUSES

135

180

300

SP SUPER TELEOBJEKTIIV SINU PEEGELKAAMERALE Tamron SP 150–600MM F/5-6.3 DI VC USD võimaldab sul jäädvustada metsikut loodust kogu selle mitmekesisuses. Linnud, loomad ja kauged maastikud. Uue Tamroni super teleobjektiiviga pääsed lähemale kui iial varem ja saad heita pilgu seni kättesaamatule! Vaata Tamroni SP objektiivide kohta lisainfot ja uuri testide tulemusi internetis.

Soodushind Photopointis 1099€ (tavahind 1399€) Pakkumine kehtib kuni 28.02.2014, vaata lähemalt www.photopoint.ee 30

www.tamron.eu

UUS

600

FOTOSÜNDMUS

Manfrotto Ööfoto konkurss

I koht Arseniy Semyonov Ilutulestik

III koht Jan Lepamaa Kurva lõpuga öine serenaad

Traditsiooniline Manfrotto Ööfoto konkurss toimus 2013. aasta pimedamal kuul novembris. Aastate jooksul järjest populaarsemaks muutu nud konkursile esitati seekord rekordilised 962 tööd. Konkurss leidis aset www.snap.ee pildipangas ja osalema olid oodatud kõik fotohuvilised, nii harrastajad kui professionaalid. Väärikate auhindadega konkursile sai esitada töid, mis olid pildistatud hämaras või pimedas. 16/2014

II koht Jaanus Jagomägi Wembly Flow

Võistlustöid hindas tunnustatud fotograafidest koosnev žürii koosseisus: loodusfotograaf Sven Začek, portreefotograaf Penelope Russak ning foto- ja videograaf Toomas Ili. Hindamisel olid olulisteks kriteeriumiteks tavalisest hämaram keskkond, loovus, originaalsus ning tehniliselt hea teostus. Parimad tööd selgitas žürii välja läbi kahe põhivooru. Manfrotto Ööfoto 2013 võitjad  I koht Arseniy Semyonov „Ilutulestik“. Žürii liikme Toomas Ili kommentaar: „Pilt, mis tõmbab enda sisse! Oskuslikult valitud koht, võttenurk ja muidugi hetk. Tulemuseks süngelt lahe kaader.“

 II koht Jaanus Jagomägi „Wembly Flow“ Žürii liikme Sven Žaceki kommentaar: „Ööpildid on tihti staatilised või pakub liikumist ainult pöörlev maakera, mis taevavõlvile täherajad joonistab. Siinses fotos on aga möllu kuhjaga, kollastes vestides kontrolörid pakuvad häid pidepunkte. Täiesti endasse imev foto, mis nõudis teistmoodi nägemist.“  III koht Jan Lepamaa „Kurva lõpuga öine serenaad“. Žürii liikme Penelope Russaku kommentaar: „„Kurva lõpuga öine serenaad“ on pilt, mis jäi teiste hulgast kohe silma. Imeilus, romantiline ja nukker kaader, mille jaoks autor on osanud leida väga sobiva pealkirja.“

Võidu väljakult Vabaduse väljakule Kristel Schwede

guline eneseväljendus on sama vajalik ja enesestmõistetav kui hingamine, lihtsalt pidi ellujäämise nimel kas kohanduma või end olukorrast loovalt ja mänguliselt välja keerutama. Oli ka kompromissituid hingi, kellele elu muutus nii väljakannatamatuks, et nad otsustasid mängust üldse välja astuda. Inimese vaba vaimu ei ole võimalik vägisi kinni püüda. Seda saab ainult murda või üle värvida. Intervjuus Marge Monkole („Vabaduse väljak“, Vabaduse Galerii, 2011) on Jaan Klõšeiko Vabaduse väljaku tähenduse kohta öelnud: „Meist igaühel on oma Vabaduse väljak. See vähene pind, millel seisame, kuidas vabadust tajume ja oskame rakendada.“ Ning kunsti ja vabaduse seostest: „Olen märganud, et kes on iseennast reetnud, reedavad iseennast ka kunstis. See on parandamatu või väga raskelt paranev haigus.“

J Jüri Arrak (sünd 1936) valab veini isikunäituse avamisel Tallinna Kunstisalongis. 1973

Mälestused möödunud ajast tuh muvad või kaovad sootuks, kui neid edasi ei räägita või üles ei kirjutata. Fotole jäädvustatuna hoiavad need sidet kallite kadunute ja tänaste põlvkondade vahel. Graafik ja fotograaf Jaan Klõšeiko on pildistanud Eesti kultuurielu alates 1960. aastate lõpust. Tema piltidele püütud lood kuuluvad hetke tabamise aega, kuid nende sõnum on ajatu. 32

äesolev fotode valik on pärit Jaan Klõšeiko näituselt „Vabaduse väljak“ (Vabaduse Galerii, oktoober 2011 ja TAM Galerii, oktoober 2013). Portreefotod ja reportaažid Eesti kultuuriinimestest on jäädvustatud aastatel 1970–2007 väljaku vahetus läheduses, suurem osa neist Eesti NSV-s. Näituse nimi on sümboolne. Vaba vaimuga inimesel polnud nõukogude ajal palju valikuid. Võis kameeleonina värvi muuta, vaikida ja eemale tõmbuda või leida võimalus sõnumi esitamiseks kodeeritud viisil. Kunstnik, kellele vaba loomin-

aan Klõšeiko on öelnud, et kõik tema fotodel olevad inimesed on olnud tema jaoks ja ka Eesti kultuurielus väga olulised nii kunstnike kui ka inimestena. Nad on olnud eeskujud. Fotodele jäädvustatud inimeste muretutelt nägudelt on näha, et nad on pildistajat usaldanud. Jaan Klõšeiko on sündmuste pildistamist kirjeldanud järgmiselt: „Niipea kui ma huvitavat situatsiooni märkasin, panin sekundi jooksul kaadri paika ja pildistasin kohe. Mingit hilisemat kadreerimist ei toimunud.“ Ta leiab, et võti tema loomingu mõistmiseks on mitmetähenduslikkus, mis võib-olla esimesel vaatamisel kohe välja ei tule.

Fotoduell I. Klõšeiko pildistab Viidingut. 1971–1972

Fotoduell II. Viiding pildistab Klõšeikot. 1971–1972

16/2014

Peeter Ulase (1934–2008) isikunäituse avamine Tallinna Kunstisalongis. Õuest läbi klaasi vaatavad Marju Mutsu (1941–1980), Olga Terri (1916–2011), Vive Tolli (sünd 1928), Kaisa Puustak (sünd 1945). 1976

Juhan Viiding (1948–1995), Eda Sepp (sünd 1935) ja Tõnis Rätsep (sünd 1947) Vabaduse väljakul. Juuli 1975 Jaan Klõšeiko: „Olime teel Tatari tänavale Ludmilla Siimu ateljeesse. Juhan Viidingule meeldis vägesid juhtida ja ta oli pildistamise hetkeks juba lavastuslikult päris suures hoos. Meiega oli kaasas väliseesti kunstiteadlane Eda Sepp, kes tõi oma külaskäikudele Eestisse kaasa alati mitu portfellitäit raamatuid, mis kultuuriinimeste seas ringlesid.“

Nikolai Kormašov (1929–2012) Kunstihoone hoovis asuvas ateljees. 1972

Kunstnike Liidu Rahvarinde toetusrühma moodustamine Kunstihoone hoovil. Jüri Arrak, Leonhard Lapin ja Heinz Valk. 5. mai 1988. Jaan Klõšeiko: „1940. aastal korraldati koos punavõimu saabumisega rahvale üle maa miitinguid tihti veoauto kastis. Heinz Valgule meeldis mängida absurdimänge ja nii kutsus ta Kunstnike Liidu Rahvarinde toetusrühma moodustamiseks rahvast kokku samuti veoautokastis kihutuskõnet pidades.“

16/2014

August Luur (1934â&#x20AC;&#x201C;1990) Kunstihoone kangialuses. 25. august 1988

Ants Juske aitab saata tĂśid Vilniuses toimuvale Balti noorte kujutava kunsti triennaalile. 25. august 1988

Näituse „Uus laine: 21. sajandi eesti kunstnikud“ avamine Tallinna Kunstihoones. 27. aprill 2007. Kuraatorid Anders Härm (sünd 1977) ja Hanno Soans (sünd 1974). Kunstnik Sandra Jõgeva (sünd 1976).

Pronksiöö tormid ja tungid. 27. aprill 2007

16/2014

Meditatsioonimaastikud Fotod Andrey Kulpin, küsis Kristel Schwede

Mulle meeldib see, kuidas kolmemõõtmeline maailm tasapinnalise kujutisena joonistub.

Andrey Kulpin, kuidas te fotograafiani jõudsite? Mind on alati paelunud loodus ja meid ümbritsev maailm. Lapsepõlves veetsin palju aega Pärnumaa metsades vanaisa juures, kes kutsus mind alati kaasa seeni, marju ja muid loodusande korjama. Temalt õppisin märkama pisiasju – taimedest putukateni ja liivaterakesest

pinnavormideni –, detaile, millest meie maailm ju koosneb. Hakkasin enda ümber nägema seda, millest enamik inimesi mööda vaatab, ja mul tekkis soov nähtavat teistega jagada. Alguses joonistasin, seejärel, umbes 15-aastasena, haarasin kaamera. Ma pole kunagi fotograafiat õppinud, kuid jälgisin meistrite töid, mis huvi pakkusid, ja pildistasin, mis endale meeldis.

Mis teile fotograafiameti juures meeldib? Kunstilise ja tehnilise poole kombinatsioon. Nii foto- kui ka filmikunsti puhul on lummav protsessi esteetilisus. Nõnda, kuidas kunstnik armastab pintslitõmbe tunnetust ning värvipurgi avamise lõhna, on midagi hingematvat särimõõte- ja fokuseerimis elektroonika täpsuses, mis teeb ilu jäädvustamise võimalikuks. Mulle meeldib see, kuidas kolmemõõtmeline maailm tasapinnalise kujutisena joonistub. Kui maalis vahendab kunstnik oma tundeid ja tajusid, siis fotograafia ning kinokunst annavad maailma edasi eelkõige just sellisena, nagu ta on. Loomulikult on siingi palju kunstilise eneseväljenduse vabadust, kuid pildistada saab siiski vaid seda, mis kaamera ette jääb. Järelikult tuleb kunstiteose sündimiseks fantaasiamaailm reaalsuses luua või sattuda eeloleva tormi epitsentrisse õigel ajal. Mulle ei meeldi (kodu)seinte vahel istudes luua, tahan ise olla seal, kus tegevus toimub.

Määratlete ennast kommertsfotograafi ja fotokunstnikuna. Kuidas jaguneb teie aeg tellimustööde ja fotokunsti vahel? Ma ei tee neil vahet. Alati on võimalik vastu võtta tellimused, mis on meeltmööda, ning luua neist kliendile žanrist sõltumatu kunstiteos. Fotokunsti erilisus seisneb selle looja ning ümbritseva keskkonna lahutamises. Sa justkui vaatad filmi ning nopid endale meelepäraseid kaadreid igasuguste eelarvamusteta. Peaaegu igast žanrist on võimalik leida film, mida on huvitav jälgida. Teie maastikufotod on mõtlikud ja inimtühjad. Kas te hindate eraelus samuti vaikust ja üksindust? Jah ja ei. Püüan elus kulgeda võimalikult dünaamiliselt, eesmärgiga näha ja „vaadata“ võimalikult palju „filme“. Sisimas olen pigem vaatleja. Inimese esinemine fotol annab sellele teatud (uue) sisu, vaatajal tekivad mälestused, esile kerkivad kultuuriruumist johtuvad eelarvamused ning seega möödapääsmatult teatud alltekst pildi vastuvõtmiseks. Minu jaoks võrdub maastikufoto meditatsiooniseisundiga, kus pea on täielikult mõtetest puhas ning maailm on nähtav sellisena, nagu ta on; sellisena, nagu näeksid seda tulnukad, kes meist ega Maast midagi ei tea. Seetõttu soovin, et fotodki oleksid meie universumi ühe aja ning ruumi hetketõmmised. Kuidas te leiate oma fotode teemad? Ideed tulevad enamasti spontaanselt. Kujutan endale mingisugust pilti ette ning kui see mulle meeldib, püüan seda teostada. Ettevalmistusele kulub loomu-

16/2014

Fotokunsti erilisus seisneb selle looja ning ümbritseva keskkonna lahutamises. likult aega. Mida enam on panustatud eeltööle, seda vähem ressurssi kulub hiljem järeltöötlusele. Eelistan teha pigem viis kvaliteetset fotot kui viiskümmend sellist, millest ühtegi välja valida ei anna. Maastikufotode puhul otsin tihti huvitavaid kohti Google Mapsist, pidades silmas, missuguse ilmaga ning millisel kellaajal avaldub koha olemus kõige paremini. Kuidas te olete korraldanud oma loomingu müügi? Millistest galeriidest saab teie

loomingut osta ja kuidas te müügikohti valite? Minu loomingut saab osta peamiselt interneti vahendusel, näiteks Saatchi Online’i vahendusel. Samuti osalen rahvusvahelistel kunstilaatadel. Viimased olid Amsterdam Showcase, Parallax Art Fair Londonis (2012) ja Story of the Creative New Yorgis (2013). Meil on keeruline loomingut müües elus püsida: on vähe galeriisid, mis otseselt kunsti müümisega tegelevad, ning avamistel käivad peamiselt teised kunstnikud. Millised on teie tulevikuplaanid? Praegu arendan kaht lühifilmi kavandit ning kaht visuaalkino teost, kus esiplaanil on pilt, mitte lugu. Õigem oleks isegi öelda, et iga vaataja leiab pildis mingi oma loo. Samuti on mul plaanis võtta vastu rohkem huvitavaid tellimusi. Peale selle on meil käsil koostööprojekt Eesti ja Saksamaa partneritega. Arendame ristmeedia kampaaniat Indrek Hargla „Apteeker Melchiori“ raamatusarja baasil.

16/2014

Süüria on vastuolude maa Tekst ja fotod Rait Tuulas

Ma ei ole kusagil mujal kohanud nii palju siirust, avatust ja külalislahkust, mis on surutud nii rangetesse religioossetesse, ühiskondlikesse ja poliitilistesse raamidesse.

Päikeseloojangul Palmyra linna lähistel mäenõlval jalgu kõlgutades ja kõrbe jälgides näeb lühikese aja vältel sadu erinevaid värvivarjundeid.

Lähis-Ida on mind alati võlunud kui saladuslik piirkond, millest kuuleb palju erinevaid lugusid, kuid millest vähesed tegelikult teavad. Nii pakkisin 2010. aasta suvel oma seljakoti ja kaamera ning seiklesin läbi Türgi Süüriasse, et hiljem oma lugusid rääkida.

üüria on minu silmis vastuolude maa. Ma ei ole kusagil mujal kohanud nii palju siirust, avatust ja külalislahkust, mis on surutud nii rangetesse religioossetesse, ühiskondlikesse ja poliitilistesse raamidesse.

Süüria linnad kõrguvad mitme tasandiliselt üles, katustel ja eritasandil olevatel terrassidel käib omaette elu. Linnades on mitmeid üle poole sajandi vanuseid ja tunnelitena kilomeetritesse ulatuvaid turutänavaid, kus üksteise kõrval näeb ühteaegu nii kirevaid kangaid, vaipu, riideid, siidi, villa, ehteid kui ka palvemaju, saunakomplekse ja mida kõike veel. See kõik on mattunud vürtsiäridest lenduvatesse aroomidesse. Linnast väljas laiuvad silmapiirini ulatuvad üüratud väljad, mida kaunistavad lugematud oliivipuud, lambakarjad ning kivised teed. Vestlused kohalikega ei alga kunagi küsimustega, kellena sa töötad, kui jõukas sa oled või mida sa õppinud oled. Inimesi huvitab enam, kui suur on su pere ning kas

nad on kõik terved ja õnnelikud. Tänavatel vaatab kõikjal vastu vahetu, lihtne ja ilustamata elu. Juba siis kuulsin kohalikelt, et rahvas ei ole võimul oleva valitsejaga sugugi rahul ning presidendi isa olevat olnud märksa parem mees ja juht kui praegune president. Toona ei oleks ma aga kuidagi uskunud, et aasta pärast puhkeb Süürias sõda. Kurvaks teeb, et tuhandete aastate vanuse inimkonna hälli paks ajaloo- ja kultuurikiht on praeguseks ulatuslikult kannatada saanud. Paljud nendest kohtadest, mis selle lühikese kuuga armsaks said, on sõja käigus igaveseks kadunud. Veel kurvemaks teeb, et kadunud on ka sajad tuhanded lahked ja sõbralikud süürlased, kes mind mu seikluse jooksul Süürias soojalt vastu võtsid.

Mees kolme tooliga katusel. Aleppo

16/2014

Inimesed marsruuttaksos teel Ar-Raqqah’sse

Üle poole sajandi vana Aleppo müstiline souq. 44

Süüria linnade tänavatel vaatab kõikjal vastu vahetu, lihtne ja ilustamata elu.

Kaks poissi kivil. Aleppo

Saiaturg Aleppos. Kui päike loojub ja temperatuur muutub talutavaks, hakkab Süüria linnatänavatel kihama elu. Kaupmehed ei müü seal midagi väikestes kogustes, kõike on alati külluses.

Kaks lambakarjust Aleppo lähistel 16/2014

Aasta pressifoto 2013 Erik Prozes, Eesti Pressifotograafide Liit Veebruari lõpus kuulutati välja konkursi Aasta Pressifoto 2013 võitjad.

esti Ajalehtede Liidu (EALL), Eesti Pressifotograafide Liidu (EPFL), Canoni ja Overalli žürii valis 1209 foto seast Aasta Pressifoto ning parima uudis-, olemus-, spordi- ja portreefoto. Žüriisse kuulusid Maalehe tegevtoimetaja Tiina Reinart (žürii esimees), vabakutseline pressifotograaf Toomas Volmer, Soome Aasta Pressifotograaf 2011 Touko Hujanen ja Leedu Fotograafide Ühingu esimees Jonas Staselis. Parim olemusfoto ja peapreemia „Aasta Pressifoto 2013“: Annika Haas fotoseeria „Meie mustlased“.

Mustlased ehk romad on Eesti kõige suletum ja salapärasem vähemusrahvus. Fotoseeriana esitatud dokumentaalne sissevaade ei võta muust ühiskonnast sotsiaalses ja majanduslikus eraldatuses toimetava rahvakillu suhtes arvustavat seisukohta. Tegu on mustlaste enese reflektsiooniga, mille kogukonna liikmed fotograafile ise pakkusid. Eriti väärtuslikuks teeb kogu fotomaterjali tõsiasi, et mitte kunagi varem pole Eestis nii laiaulatuslikku visuaalset kajastust Eesti mustlaste ehk romade kohta esitatud.

Parim portreefoto: Birgit Püve (Eesti Ekspress) fotoseeria „Elada mitmuses“. Kaksikute teema tõstatab tänapäeva individualismi ülistavas maailmas küsimuse iga üksiku inimese unikaalsusest. Kaksikuid sünnib üha rohkem, samal ajal otsib ühiskond ainulaadsust. Kasvav mitmike arv on muutnud hoopis kaksikuid ja kolmikuid endid ning sarnasuse mõistet laiemalt. Igaüks meist soovib olla eriline, ilma et tuleksime selle peale, et on kaksikuid, kes eelistavad teadlikult olla sarnased. Selleks, et erineda meist kõigist.

Parim uudisfoto: Andres Putting (Delfi) „Lahkumine lennates“. 21. novembril 2013 teatas Rein Lang ETV otsesaates Kahekõne, et astub kultuuriministri ametist tagasi. Pildil on ta lahkumas telemajast.

Parim spordifoto: Hendrik Osula (Delfi) „Ühe õnnetus on teise õnn“ Tartus toimunud 100 m suusasprindi poolfinaal, kus tänu soomlase õnnetusele sai Kein Einaste finaali.

Parim spordifoto: Hendrik Osula (Delfi) „Ühe õnnetus on teise õnn“ 46

Parim olemusfoto ja peapreemia „Aasta Pressifoto 2013“. Annika Haas. Valik seeriast „Mustlased“.

Ükskõik millisesse mustlaskodusse satud, kasvõi kõige vaesemasse, kaetakse laud, kuigi pakkuda saab ehk ainult küpsist ja teed.

Tartu südalinnas Fortuuna tänavas elab mustlaspere juba 10 aastat vee ja elektrita varisemisohtlikus majas. Tõeline „fortuuna vedamine“.

Heal järjel Pärnu noor mustlaspere. Ema Diana, ärimehest isa Aivar ning vennaksed Sillart ja Ivar.

Mustlase armastus. Pruut ootab peiut.

16/2014

Parim portreefoto: Birgit Püve (Eesti Ekspress) fotoseeria „Elada mitmuses“.

Silvi ja Maimu

Parim uudisfoto: Andres Putting (Delfi) „Lahkumine lennates“

Karmen ja Sandra

Laserprinditehnoloogia sobib fotoraamatute trükkimiseks Andres Toodo, suureformaadilise fotoprindi ja värvihalduse spetsialist Kuigi esmapilgul võib tunduda, et termin „digitaaltrükk“ või „digitaalprint“ tähendab ühte kindlat trükkimisviisi, hakkab lähemal uurimisel lahti kooruma lai valik erinevaid tehnoloogiaid ja nende alamtehnoloogiaid. Võib tekkida küsimus, miks rääkida fotoajakirjas laserprinteritest, kui enamjaolt need masinad galerii standarditele vastava fotokvaliteedini ei küüni. Tegelikkuses pakub laserprinditehnoloogia fotohuvilisele praegu rohkem võimalusi kui varem. Laserprinterid Laserprintimise tehnoloogia on kasutusel olnud peaaegu 40 aastat. Lihtsustatult võttes on laserprinteri peamised komponendid laser, elektrostaatiliselt laetav valgustundlik trummel, tooner ehk tahm ning kuumuti. Prinditav andmevoog transformeeritakse printeri draiveris trükirastriks. Värvilisel printeril genereeritakse iga põhivärvi jaoks oma raster ehk saadakse CMYK värvilahutus. Laserprinterite valik vastavalt hinnale, formaadile ja kvaliteedile on väga lai. Nende eelisteks on madalad ülalpidamiskulud, töökiirus ja soodne hind. Kodu ja kontori kasutusse mõeldud printerid siiski ei võimalda kvaliteetset fotorealistlikku väljundit. Nende miinusteks on vähene resolutsioon ja sellest tulenevalt liiga jäme raster, kitsas värviruum, vähene kontrast, ebaühtlased pooltoonide üleminekud ja mitteneutraalne halliskaala. Eraldi peab mainima paberitest tulenevaid tegureid. Nimelt kasutatakse laserprinterites valdavalt katmata pabereid, mis ei hiilga oma

16/2014

kolorimeetriliste näitajatega. Spetsiaalseid, parema kvaliteedi ja suurema grammkaaluga kaetud pabereid saab kasutada suure jõudlusega digipressides. Digipressid ehk professionaalsed tööstuslikud laserprinterid Digipressid ongi need, mis pakuvad fotograafidele eelkõige huvi. Just need printerid meelitavad fotograafe albumeid ja väikesetiraažilisi raamatuid publitseerima. Digipressid on praegu trükitööstuse üks kiiremini arenevaid trende. Tänu professionaalsetele laserprinteritele, mis võimaldavad Print-on-Demand-teenust, saab igaüks olla tänapäeval kirjanik ja printida oma teosest just nii palju eksemplare, kui parajasti vaja. Need masinad pakuvad ofsettrükiga samaväärset kvaliteeti, kuid kiiremat teenust. Erinevalt ofsettrükist puudub digipressiga printimisel keerukas trükiplaatide valmistamise etapp. Kliendi PDF-formaadis fail jookseb trükkali arvutist printerisse ja vaid loetud sekundite pärast tulistab printer trükitud lehed välja. Need seadmed võimaldavad märksa paremat resolutsiooni koos palju peenema ja täpsema rastriga. Lisaks on saavutatud värviruumi avarus võrreldav ofsetväljundiga. Tuntuimad lasertehnoloogial põhinevate digipresside margid on Canon oma imagePRESS’i masinatega ja Xerox DocuTech’i ja iGen’i mudelitega. Eestist võib hea näitena tuua paljudele fotohuvilistele tuntud firmat Oma Raamat, kus saab fotoraamatuid printida. HP Indigo

Ink. Ehituselt ja tööpõhimõttelt on Indigol sarnasusi nii lasertehnoloogia kui ofsetiga. Kirjeldatud tehnoloogia kätkeb palju trükikvaliteeti parandavaid omadusi. Printerid ei ole piiratud vaid nelja CMYK põhivärvi kasutamisega, vaid suudavad printida korraga kuni seitsme erineva tindiga. Indigost saadav print teeb enamjaolt laserprinteritele silmad ette. Seetõttu on need masinad üle maailma laialt levinud ja saanud hea kuulsuse osaliseks. Tõenäoliselt kasutab praegu enamik firmasid, kes pakuvad väikesetiraažiliste raamatute ja albumite trükiteenuseid, just Indigo digipresse. Tuntuim neist on Blurb, mille teenuseid kasutavad ka Eesti fotograafid. Kokkuvõtteks Kodudesse ja kontoritesse mõeldud laserprintereid ma fotode printimiseks siiski ei soovita. Tulemus pole kuidagi võrreldav fotolabori ega veel vähem fotoprinteri omaga. Tööstuslike laserprinterite tulemus (kaasa arvatud Indigo) on omajagu parem, kuid näitusetöid nendega printida ei maksa. Isegi kui teha trükikvaliteedis järelandmisi, peab arvestama faktiga, et paberid, mida neis seadmeis kasutatakse, ei vasta tänapäevastele tuhmumiskindluse standarditele. Laserprinterite paberid sisaldavad enamasti optilisi valgendeid, mis soodustavad aja jooksul paberi kolletumist. Lisaks ei pruugi paberid olla happe-, ligniini- ja kloriinivabad. Fotograafid saavad lasertehnoloogia võimalusi kasutada eelkõige portfooliote, albumite ja väikesetiraažiliste fotoraamatute produtseerimisel.

Indigo digipressid on teatud mõttes laserprinteritega sarnased, kuid tahma asemel kannavad need masinad paberile tinti. Indigos kasutatava tindi nimetus on Electro

Rauno Oolberg

Merili Reinpalu

Tiina M천niste

Merlin Viir

Kirsti Kullerkupp 50

Liisi P채eva

Õpetaja rõõm on sama mis aednikul Rain Tirul, Tallinna Polütehnikumi fotograafia kutseõpetaja Fotod TPT fotograafia eriala õpilased

Oli aeg, kui fotograafidest oli suur puudus ja nii loodi 1968. aastal vastav eriala Tallinna Kinomehaanikute kooli juurde. Kutselistele fotograafidele jagus töökohti ateljeedesse (passipildid, portreed, ürituste jäädvustamine) ning erinevatesse asutustesse ja ettevõtetesse. Paljude asutuste palgal oli üks või mitu fotograafi ja peaaegu kõigil ministeeriumidel oli oma pildistaja.

a minul vedas, kui sain pärast tehnikakooli fotoeriala lõpetamist fotograafina tööle toiduainete ministeeriumi konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo (KTB) reklaamiosakonda. Paljud tolleaegsed tuttavad pärisid, mida ma reklaamin, kui suurem osa toiduainetest oli defitsiit ja poelettidel neid näha polnud. Pildistasin ettevõtetes eesrindlasi, hooneid, seadmeid. Töökohas aga uusi ja vanu tooteid – nende retsepte pidi Moskvas aeg-ajalt kinnitamas käima. Pärast 12 tööaastat KTB-s pakuti mulle Tallinna Sidekoolis fotograafia eriala meistri töökohta. 1988. aastal vastvalminud sidekoolis oli suur ja uus fotostuudio, läksin sinna tööle rõõmuga. Oma 26 tööaasta jooksul olen arenenud ja kasvanud koos kooliga. Praegu on päris naljakas meenutada aega, kui saime 1990. aastate alguses esimesed arvutid. Kuigi paljud vanemad õpetajad kurtsid, et elu on niigi keeruline, nüüd hakka veel arvutit õppima,

16/2014

tabasin kohe, et arvutist saab fotograafile suur abimees. Taani polütehnikumist meie sidekoolile kingitud MAC-iga sai näiteks inimestel päid vahetada, taevast punaseks teha ja muudki. Photoshopi versioon oli siis 2.5. Umbes samal ajal osteti kooli ka üks VHS- ja kaks Super-VHSvideokaamerat ning terviklik montaažikomplekt. Põnevust jagus küllaga, ja seda jätkub õnneks siiamaani. Kodudes tookord videokaameraid enamasti polnud, nii et õpilastelgi oli huvitav. Oleme teinud Teeviida (noorte infomess – toim) jaoks lühifilme teistele koolidele, esinenud amatöörfilmifestivalidel ja saanud ka auhinnalisi kohti, tippsaavutuseks oli aasta parim Eesti harrastusanimafilm. Aastate jooksul on meie kool mitu korda nime muutnud, neist kauaaegsemad ja tuntumad on Tallinna Tehnikakool nr 2 (mille ise lõpetasin 1976), Tallinna Sidekool (asus Lasnamäel) ja nüüd Tallinna Polütehnikum, kus fotograafia eriala õpetatakse meedia osakonnas. Sidekool liideti polütehnikumiga aastatel 2004–2006 ja kooli uueks aad ressiks sai Tallinn, Pärnu mnt 57.

Sadu Triste Juurikas

Pille-Riin Sepp

Ühtviisi teraapilised on nii väike ebaõnn kui ka kordaminekud.

Joanna Jõhvikas

Paljud sidekooli lõpetanud läksid edasi õppima filmi- või teletööd ja töötavad ka praegu sellel erialal. Mitmest lõpetajast on saanud filmistuudios või televisioonis valgustajad, on ka operaatoreid. Teine edasiliikumise suund on olnud Eesti Kunstiakadeemia (EKA), meie lõpetajad lähevad sinna tihti kas fotograafiat või mõnda muud eriala õppima. EKA-sse on võetud meie vilistlasi hea meelega, sest tehniline baas on neil olemas. Mitmed neist on õppimise ajal või pärast lõpetamist töötanud EKA-s laborandi või tunniandjana. Fotograafi kutse omandamise aeg koolis on aastate jooksul muutunud. Kui kooli algusaastatel õpetati fotograafe aasta või poolteist, siis alates 1994. aastast, kui lisasime juurde animatsiooni ja video algõppe, muutsime koolituse kaheaastaseks. 2014. aasta sügisel tuleb jälle muudatus ning tulevased fotograafid peavad ametioskused selgeks saama pooleteise aastaga. Sügisel lisandub ka

videooperaatori ja valgustaja õpe, kuhu oodatakse fotoeriala lõpetanuid või tõsiseid huvilisi mujalt. Õppetöö aluseks on värsked, 2013. aasta sügisel koostatud kutsestandardid. Fotograafia erialale sisseastujate konkurss on kogu aeg olnud viis-kuus inimest kohale. Pole ka ime, sest arenenud riikides pildistavad vähemalt pooled inimesed ja paljud soovivad oma harrastust ka koolis õppida. Alustame koolis põhimõistetega: ISO arv, ava, säri ja valgus. Esimesel poolaastal õpitakse, kuidas tekib filmile mustvalge kujutis, ja teisel poolaastal uuritakse värvikujutise tekkimist, ilmutamist ja kopeerimist. Väike osa õpilasi on üsna innukad hõbefotograafias, ikkagi puhas käsitöö, kus midagi ei ilmu fotopaberile niisama. Oma käega katsumine, ise läbitegemine ja eksimine – kõike seda on vaja. Ühtviisi teraapilised on nii väike ebaõnn kui ka kordaminekud. Isegi unistamine on teraapia. Tööde

planeerimine, lahustitega tegelemine ja pimikus negatiivkujutisega kahekesi olemine mõjub tegijale rahustavalt. Tulemuse ootus tõrjub kõrvale reaalsuse. Pildistajad jälgivad ja ootavad hetke, et ühe näpuliigutusega aeg seisata, et nautida seda hiljem pikemalt, kordamineku üle uhkust tunda ning oma töid sõpradele näidata. Kui hästi läheb, siis ka raha teenida. See on mõnus tunne, mille peale tasub aega, vahendeid ja energiat kulutada. Tänapäeva kaameratootjad on igati kaasa aidanud, et kõik kaadrid õnnestuksid või peaaegu õnnestuksid. Õpetaja roll on lihtne: tuleb võimalikult kiiresti ära tabada õpilase hetketase või probleem, kus on vaja aidata, ja aidata nii palju, kui hetkel vajalik. Ei üleõpetamine ega ka poolik abi vii sihile. Õpetaja rõõm on sama mis aednikul: hea on näha, kui tööl on silmaga nähtav tulemus.

Tallinna Teisipäev vol 4. Näitus „Täiendades kunstiajalugu“, sõjajärgne kunst Mart Lepa kunstikogust. Mart Lepp ja Riivo Anton.

Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus kutsub galeriisid koostööle Küsis Kristel Schwede, fotod Hannes Aasamets

Eesti Kaasaegse Kunsti Arendus keskus (EKKAK) on tegutsenud kaks aastat. Umbes sama kaua on Tallinna kunstiellu toonud elevust galeriide ühisavamise üritus Tallinna Teisipäev, mis on siiani toimunud juba viis korda. Kadri Laas, oled EKKAK projektijuhina üks Tallinna Teisipäeva korraldajatest. Kuidas selline tore mõte tekkis? Tallinna Teisipäev toimus galeriide ühisava-

16/2014

misena esimest korda 2012. aasta septembris ja oli esimene omataoline üritus meie kunstimaastikul. Eesmärgiks oli vähemalt neli korda aastas avada galeriid laiemale publikule ja teha seda ühel õhtul kontsentreeritult. Ka edaspidi plaanime samamoodi jätkata. Tegemist on üle maailma erinevates linnades kõlapinda leidnud ürituste liigiga. Olenevalt linnast võib vastav üritus hõlmata sadu galeriisid ja näitusepaiku. Näiteks New Yorgi galeriide piirkonnas Chelseas korraldatakse näituste avamisi peamiselt neljapäeviti.

Tallinnas alustasime viie galeriiga ning EKKAK neutraalse katusorganisatsioonina võttis enda peale ürituste ja avamiste koordineerimise. Sarja esimesel üritusel osalesid Haus, Tam, Vaal, Temnikova & Kasela ning 1Galerii. Järgmistel kordadel on osalenud ka Hobusepea ja Okapi galerii, EKA G, Rundumi projektiruum ning kunstiraamatute pood Lugemik. Kõik galeriid on meelsasti ideedega kaasa tulnud ja see on meie töö palju lihtsamaks teinud. Praeguseks on Tallinna Teisipäevast kujunenud galeriidevahelise koostöö vorm, mis aitab Eesti galeriides toimuvaid näitusi ja seal osalevaid

Tallinna Teisipäev vol 5. Galerist Meelis Tammemägi (vasakul) koos graafik ja fotograaf Jaan Klõšeikoga TAM galeriis näituse „Väljavõtteid Eesti kultuurielust läbi Jaan Klõsheiko kaamerasilma“ avamisel.

kunstnikke tutvustada ka rahvusvaheliselt. Ka osalevate galeriide tagasiside on olnud positiivne, üritus on toonud näitustele rohkem külastajaid. Ootame uusi huvilisi, keda üritustesarja kaasata. Millised on arenduskeskuse teised tegevused ja eesmärgid? Arenduskeskuse loomise tingis vajadus organisatsiooni järele, mis kutsuks galeriisid ja kunstiga seotud institutsioone koostööle. Kõik EKKAK tegevused on suunatud Eesti kaasaegse kunsti turu arendamisele ja eesti galeriide konkurentsivõime suurendamisele. Nõustamised, koolitused ja seminarid, mida me korraldame, on mõeldud kunstnikele, galeristidele ja kunstikogujatele. Toetame ka noori kunstivahendajaid, et anda neile lisavõimalusi oma professionaalsete teadmiste täiendamiseks. Lisaks toetab EKKAK Eesti kunsti eksporti, mille näiteks võib tuua Temnikova & Kasela galerii märkimisväärse töö kunstimessidel välisriikides. Samuti lõime noorte galeristide praktikaprogrammi välisriikide galeriides. Selle raames praktiseeris 2013. aastal näiteks Mihkel Ilus Glasgows Kendall Koppe galeriis (tema praktikaperioodi kulminatsiooniks oli Baselis toimuval Liste messil osalemine) ning vastavalt Londonis ja Berliinis praktikal käinud Sandra Veinla ja Merilin Talumaa, kelle Eesti Ekspress valis

Tallinna Teisipäev vol 2. Kunstihuvilised Vaal galeriis kunstikriitik ja kuraator Niekolaas Johannes Lekkerkerki loengut kuulamas.

2014. aasta tulevikutähtedeks. Kuna vajalik on kaasata Eesti rahvusvahelisse kunstivõrgustikku, korraldame koos Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega kunstiprofessionaalide visiite Eestisse. Näiteks selle aasta veebruaris tuleb Peterburist Ermitaaži nüüdiskunsti kuraator Dimitri Ozerkov ja Birminghamist Ikoni galerii direktor Jonathan Watkins. EKKAK kodulehel on kirjas, et keskus pakub kunstigaleriidele mitmesuguseid konsultatsioone: galerii identiteet ning selle veebiväljund, näituseprogrammi koostamine, nüüdiskunsti installeerimine, rahvusvahelistele kunstimessidele kandideerimine ja neil osalemine, galeriide rahastusvõimaluste leidmine. Palun räägi täpsemalt, mis nende tegevuste taga peitub? EKKAK poole saab tõepoolest pöörduda erinevate küsimustega, mis puudutavad galerii juhtimist või arengut. Oleme galeristidele korraldanud seminare galerii toimimise põhitõdedest seoses kunstituru olemuse, kunstnike esindamise põhimõtete ning juriidilise ja ärilise poolega. Lisaks on teemadest olnud hõlmatud galeriide professionaalne areng ja koostöö näiteks heade rändnäituste organiseerimise näol. Tähtis on ka näituste korraldamise pool ja programmivalikud, mille puhul peab ga-

Oluline on, et galerii ei võtaks kunstnikult näitusepinna üüriraha ja tegutseks üldiselt kunstniku huvides.

lerii silmas pidama, et eksponeeritav kunst oleks hea ja huvitav, sest galerii ümber tekkinud kunstnike võrgustikust saavad ka muud tegevused alguse. Samuti oleme puudutanud nüüdiskunsti installeerimise (kunstiteoste ülesseadmine ja mahavõtmine näituste ja väljapanekute jaoks – toim) põhimõtete teemat, mis tänapäeval võib hõlmata eriteadmisi nii valgustamise kui seadmete tehnilise poole pealt. Enamikul Eesti galeriidest ei ole otsest kogemust välisriikide kunstimessidel osalemisel ning arvestada tuleb sellega,

et suuremate kunstimesside korraldajad valivad galeriid ise, arvestades galeriide ja kunstnike mainet. Seega on tegemist poolsuletud turuga, millele pääsemiseks on vaja eelnevat kogemust ning pikaajalist eeltööd, ning sellesuunaliste küsimustega saab meie keskus samuti aidata. Jätkame seminaride ja konsultatsioonidega ka sellel aastal. Näiteks tuleb sügisel mitmenädalane galeristide meistrikursus koostöös Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudiga, kuhu on oodatud nii kunsti, kunstiteaduse kui ka Eesti Muusikaja Teatriakadeemia kultuurikorralduse üliõpilased ning tegevad galeristid. Lühemad seminarid toimuvad peamiselt kunstnike esindusvormi väljatöötamise, ühisturunduse ja näitusekujunduse teemadel. Kas alla aasta tegutsenud noor galerii, kes alles areneb ja otsib oma nägu, saab ka keskusest abi? Absoluutselt, lisaks juba kanda kinnitanud, tuntud kunstigaleriidele ootame just uusi algatusi nii galeriide kui projektiruumide näol. EKKAK on seisukohal, et Eesti kunstituru arengu eelduseks on rahvusvahelise profiiliga kommertsgaleriide või kunstivahendajate lisandumine lähiaastatel. Arenduskeskuse üks rolle on siinseid galeriisid nõustada eelkõige kunstnikke esindava galeriiformaadi poole liikumisel. Kunstnike esindamine tähendab eelkõige kindla grupi kunstnikega pidevat töötamist, mis hõlmab nii näituste korraldamist, pressiga suhtlemist, kataloogide väljaandmist kui ka kunstnike abistamist teoste produtseerimisel. Oluline on, et galerii ei võtaks kunstnikult näitusepinna üüriraha ja tegutseks üldiselt kunstniku huvides, nõustades muu hulgas ka tema karjääri arengut. Kõik see tagab kunstnikule väga vajaliku stabiilse töökeskkonna, sest kunstniku ja galerii vahel peab ideaaljuhul toimima partnerlussuhe. Eestis on praegu üks kunstnikke esindav galerii, nimelt Temnikova & Kasela galerii, kuid ka TAM galerii on astunud mitmeid samme selles suunas. Töötame selle nimel, et neid lisanduks lähiaastatel veel. Uute tegijate puhul on hea võimalus jälgida, mis on nende suurim väljakutse, ja aidata neil leida Eesti galeriiväljale sobivaid lahendusi.

16/2014

Tallinna Teisipäev vol 5. Tuuli Manni ja Jaanika Peerna ühisnäitus „Metsahäälte vaikus“ Haus galeriis. Jaanika Peerna elava joonistamise performance.

Foto: Temuri Hvingija. OKAPI galerii püüab vahendada võimalikult mitmekesist fotoloomingut

Möödunud aasta suvel hakkas Tallinna vanalinnas tegutsema uus disaini ja fotokunsti galerii OKAPI. Galerii avati laiemale publikule ühel sumedal augustiõhtul kunstiürituse Tallinna Teisipäev raames Ann Tenno näitusega „Mitte ainult kivid“. Positiiv uuris galerii ühelt asutajalt Temuri Hvingijalt millised on noore galeriipidaja rõõmud ja mured. Kuidas teil tekkis galerii loomise mõte? Klaasikunstnikud Birgit Pählapuu ja Raili Velt otsisid endale uut galeriid ja leidsid endised kaupluseruumid Niguliste tänavas. Ruum on päris suur ja nad pakkusid mulle fotode väljapaneku võimalust.

Fotod sobivad klaasikunstiga hästi kokku ja nii ma leidsingi ennast ühel hetkel galeristi rollis. Mis teile galeriipidamise juures rõõmu teeb? Millised on mured? Aeg-ajalt tuntakse ikka huvi, kuidas mul läheb, kuid tegelikult peaks seda küsima umbes viie või kümne aasta pärast. Alles aasta pärast saan öelda, kuidas ja kas mul üldse läheb. Rõõm on see, et saame ise teha seda, mida tahame, nii vastutusrikas kui see ka on. Mulle meeldib, et saan kaasa lüüa fotokunsti arendavas protsessis ja aidata fotokunstnikke nende loomingu müümisel. Samas on galeriipidamine päris ränk töö. Organiseerimine ja olmeküsimused võtavad väga palju aega. Kas või näiteks see, et valgus oleks õige ja vastaks fotode esitlemisel galeriide standarditele.

Olete fotograafina tegutsenud ja oma teenuseid pakkunud üksjagu aastaid. Senine ettevõtluskogemus andis ilmselt kindlustunde ka galeriiprojekti alustamiseks. Seda kindlasti. Võtsin päris suure riski, kui alustasin galeriiga nullist ilma igasuguse finantsabita. Mul pole galeristiharidust, õpin kõike iseseisvalt igapäevase töö käigus. Mõnikord on küll selline tunne, et aitab küll, see on raske, aga olen siiski hakkama saanud. Usun, et see on pikaajaline projekt. Milline oli esimene foto, mille galeriis maha müüsite? See oli Kaupo Kikkase „Tsirkus tuleb linna“ (“Circus is Coming to Town“). Ostjateks oli kaks meesterahvast New Yorgist. OKAPI korraldab nii näitusi kui ka müüb fotoloomingut. Milliste põhimõtete järgi te fotoloomingut müügiks valite?

OKAPI esimesed sammud fotokunstigaleriide maailmas Küsis Kristel Schwede Foto: Temuri Hvingija. OKAPI galeriis on fotokunsti peamised ostjad olnud välismaalased.

Proovin leida ja vahendada võimalikult mitmekesist ja huvitavat fotoloomingut. Galerii eesmärk on eelkõige uute fotograafiliste lahenduste edendamine: mitmesugused fototrükid, tehnikad, erinevad materjalid ja vormistamise viisid. Siiski hoiame teatud taset, mis on kohane galeriile, et see ei muutuks suveniiripoeks.

võtame endale müügihinnast protsendi. Selline hinnapoliitika võrdsustab kunstniku ja galerii, see tähendab, et ostjale on kunstiteose hind sama nii galeriist kui ka kunstniku käest ostes. Kunstnikel puuduvad enamasti igapäevased võimalused oma töid laiemale publikule eksponeerida, galeriid aga selle nimel just tegutsevadki.

Kas tundmatu fotograaf võib ka sisse astuda ja oma töid pakkuda?

Kes on OKAPI-s peamised fotokunsti ostjad ja kui hinnatundlikud nad on? Fotokunsti on siiani ostnud peamiselt välismaalased. Meie klientideks on teadlikumad ja nõudlikumad fotokunstihuvilised, kollektsionäärid ja lihtsalt fotokunsti nautijad. Eestis eriti ei osata kunstniku poolt signeeritud fotokunsti originaalteost väärtuslikuks kunstiteoseks pidada. Põhjuseks võivad olla meie inimeste kesised materiaalsed võimalused ja liiga vähesed teadmised nüüdisaegsest kunstist.

Jaa, ikka. Tööd peavad olema kvaliteetselt vormistatud ja hea on, kui fotograaf on nendega ka mõnel näitusel esinenud, samas ei ole see nõue. Kui fotograaf võtab ühendust, saame müügitingimustest juba täpsemalt rääkida. Milline on OKAPI galerii hinnapoliitika? Teose hinna määrab fotokunstnik, meie

16/2014

Mulle meeldib see, et saan kaasa lüüa fotokunsti arendavas prot sessis ja aidata fotokunstnikke nende loomingu müümisel.

Elu enne näitust: seespidised muljed Laura Põld

Rääkisime hiljuti minu Viini galeristi Ulrike Jakobiga teoste hindadest ja sellest, millise valemi järgi kunstniku „väärtus“ fikseeritakse. Üks muutuja valemis oli haridus, millele järgnes kohe tema märkus: „Tegelikult see ei ole tähtis“. Kunstniku staatuse defineerib hoopis tema näituste ajalugu ja kvaliteet, see, kus ja kellega on esinetud ning millist kõlapinda ettevõtmine on pälvinud. Pole siis ime, et kunstnik peab oma tänast eksistentsi tuleva aasta näitusteprogrammiga õigustama.

uigi näitused ongi just see kontekst, mille põhjal nüüdiskunstist kõige rohkem kirjutatakse (näitusearvustused, intervjuud seoses isikunäitustega, samuti pressitekst, mis igast näitusest märgina maha jääb), jäävad päris praktilised näitusele eelnevat tööprotsessi puudutavad küsimused sagedamini kunstnike omavaheliste vestluste teemaks ja teinekord isegi põhjendatult. Taustainfo, kuidas, kus ja kelle abiga midagi tehti, võib olla üleliigne ja demüstifitseeriv kauatehtud kaunikese suhtes, mis lõpuks galeriis seisab. Samas, noore kunstniku seisukohalt võib selline formalistlik lähenemine olla päris arendav ja kasulik. Mõnda head ja oma praktika kontekstis hetkel kättesaamatut muuseuminäitust vaadates taban ennastki paratamatult mõtlemast, kuidas see kõik

on kokku pandud ja ellu viidud. Mõnikord võtavad teema üles kunstitöötajad, et avada tavapublikule maailm, milles tegutseb see „tasustamata tööd tegev loovisik“. Tavaliselt tuuakse paralleele ettevõtja ja loovisiku vahel, peavad ju mõlemad oma head organiseerimisvõimet plaanide elluviimiseks rakendama.

unstniku argipäev sisaldab projektikirjutamist, rahastuse taotlemist, logistika planeerimist. Samal ajal peab kunstnik oma loomingus jääma korraga järjepidevaks ja eksperimentaalseks, oskama olla (vähemalt ühe jalaga) kohal, siin ja praegu, et oma tegevuses publiku jaoks mitte kaotsi minna.

una arvan, et näitust võib teha väga erinevatest printsiipidest lähtuvalt, ja nii seda kindlasti ka iga kunstnik teeb, siis pole huvitav siinkohal ainult endast rääkida. Palusin kogemusi jagama ka Tiina Söödi. Tiina on Viinis tegutsev performance’i-kunstnik, kes on korraldanud isikunäitusi ja loonud oma etenduste osana füüsilisi objekte, nii et tema puhul võiks öelda, et ta mängib oma loomingus tihti samuti galeriimaastikul. Ta on saanud tunnustust koostööprojektide eest Dorothea Zeyringeriga (vt http:// sootzeyringer.wordpress.com). Praegu ehitab ta interaktiivset installatsiooni koos uusmeediakunstniku Ioan Cernei’ga grupinäituse jaoks, mis toimub Galerie5020-s Salzburgis novembrist detsembrini 2014. aastal (vt http:// tiinasoot.weebly.com).

Seitse küsimust Tiina Söödile Kui kaua võtab aega kunstiprojekti sünd? Kas ajad loomeprotsessis taga mingisugust projektide omavahelist koosmõju/tervikut? Projekti ettevalmistusaeg läheb üha pikemaks, praegu on käsil vähemalt aastase ettevalmistusperioodiga projektid. Varem olid need pooleaastase, minimaalselt kahekuuse ettevalmistusajaga. Oma stiil tuleb nagunii, pigem üritan selle eest põgeneda ja teha midagi uut, mida ma veel teinud ei ole. Pigem on piiranguks see, kui leian end mõttelt, et ma olen seda juba teinud. Samas näiteks koostööprojektis Sööt/Zeyringer oleme palju rohkem armunud oma stiili ja töömeetoditesse ja üritame sama joont hoida. Kui palju dikteerib esinemiskoht? Noor performance’i-kunstnik peab esinema galeriides ja ruumides, mis ei ole esinemiseks mõeldud. Esinemine teatrites ja teistes etendusruumides on märksa mugavam ja loomingu kvaliteedi suhtes parem – jagub rohkem energiat ja aega kunstisse panustamiseks. Suvalistes ruumides esinemise korral peab kõige kõrvalisega (valgus, heli, publiku istekohad jne) ise tegelema või paljudest asjadest loobuma.

Tiina Sööt valmistamas ette projekti “Talking Alone Together” (koos Dorothea Zeyringeriga) Impulstanz TURBO residentuuris Viinis. Foto: Laura Põld

Kas oled kunagi ennast mõnele kuraatorile, portfoolio käes, pakkuma läinud? Ei ole julgenud, aga arvan, et selline tegevus on absoluutselt normaalne. Ka performance’i koha pealt on normaalne korraldada kohtumisi esinemiskohtade juhatajatega ja üritada oma projekti niiöelda ukse vahele saada. Küll aga saadan regulaarselt erinevate esinemiskohtade taotlusvoorudele avaldusi. Kunstnikutööd võrreldakse ettevõtja omaga, kuna ühel inimesel lasub terve protsessi organiseerimine. Kui palju kasutad abijõudu? Õega (performance’i-kunstnik Mai Sööt) oleme tihti üksteisele abiks, aga mitte kuigi suures mahus, pigem loeme üksteise tekste, käime proovides nõu andmas ja nii edasi. Praktiliste asjadega aitab elukaaslane.

16/2014

Kas sul on püsiv stuudio? / Mis on su varuplaan, kui stuudiot ei ole? Pidev kombineerimine, töötamine kodus, töötamine kellegi teise stuudios, kellegi teise ülikoolis, kellegi ema tühjas korteris…

jäädagi. Koostöö nõuab panustamist ka oma koostööpartneriga suhtlemisse. Tuleb hakkama saada konfliktidega, õppida teist tundma ja kriitilistel hetkedel toetama. Kõige tähtsam pluss on see, et koos teha on palju lõbusam.

Teed sageli koostööd teiste kunstnikega. Mida koostöö annab? Kas millestki peab loobuma? Koostöö annab suurema võimaluse teha midagi uut, ennast üllatada. Ideed sünnivad dialoogist ja on teistsugused, kui kumbki osapool üksinda saavutaks. Lisaks saab jagada töömahtu ning seetõttu teha suuremaid ja keerulisemaid asju. Samas nõuab koostöö rohkem ajalist distsipliini. Ei saa töötada siis, kui inspiratsioon tuleb, vaid inspiratsioon peab tulema siis, kui on kohtumine kokku lepitud. Samas on see ka pluss, sest vastasel juhul võib inspiratsiooni ootama

Kuidas suhtled publikuga? Vajalik on suhtlus pärast etendust, sest siis saab palju värsket tagasisidet. Mul on blogi ja koduleht ning Facebook on ka väga oluline kunstniku töövahend. Performance’i-kunstnikul toimub suhtlus ka otseselt töö sees, lava pealt. Tähtis on publikut alati austada. Üritan arvesse võtta, et aeg ja tähelepanu, mida publik minu tööle pühendab, on tohutult väärtuslik ressurss ning kogemus, mille ta sellest saab, peab selle panuse korvama. Lisaks olen võtnud eesmärgiks, et pean olema igas olukorras valmis avatult rääkima sellest, mida ma teen.

Mälupilt kui foto Fotod Danel Rinaldo, fragmendid seeriast „Palat nr 6“ Tekst Danel & Anna Rinaldo Olen pikemat aega olnud lummatud inimeste kujutlus võimest ja selle detailsuse keerukusest. Kui raske on peas tekkivaid pilte sõnadesse panna, veelgi keerulisem on neid visuaalsesse kunstivormi valada. Mälupilt muutub ajas, vormi salvestamise võlu seisneb aga selles, et igal hetkel on kujutluspildile ligipääs.

See ja paljud teised lood, ka vene kirjandusklassiku Anton Tšehhovi novell „Palat nr 6”, ajendasidki mind kokku panema neid kilde mälupiltidest. Saja-aastane Pärnu vana haigla oma tsaariaegse suursugususega sobis antud stsenaariumite loomiseks suurepäraselt: treppide ja palatite rägastikud, kevadine hommikuvalgus, seintelt ja lagedelt kooruv värv jutustasid omi lugusid. Head inimesed, kes nõustusid kaamerasilma ette jääma, aitasid need negatiividele talletada.

Mälupilt muutub ajas, vormi salvestamise võlu seisneb aga selles, et igal hetkel on kujutluspildile ligipääs.

Albert Einsteini sõnade järgi on kujutlusvõime tähtsam kui teadmised. Ehk siis vastupidiselt kujutlusvõimele on teadmistel piirid. Kujutlusvõime suudab luua pilte, mis ei ole rangete raamide vahele seatud. Tal on vaba voli transformeerida reaalsust. Paljud meist on kuulnud lugusid oma esivanematelt: nende noorpõlvest, põnevaid ja hirmuäratavaid lugusid sõjaaegadest. Antud projektile andsid tõuke minu vanavanaema Maria jutustatud lood, mida ma alati huviga kuulasin, püüdes mällu talletada detaile tekkinud kujutluspiltidest. Need olid lood inimestest, armastusest, hullumisest, üksindusest, valgusest ja pikkadest varjudest, mis kriibivad mööda lõputuid koridore. Maria, õpetajaharidusega organist, töötas Tallinna psühhoneuroloogia haiglas sanitarina. Miskipärast on mulle kõige eredamalt meelde jäänud tema lugu vaimuhaigest patsiendist, kes taburetti pea kohal viibutades oleks ühel saatuslikul ööl peaaegu mu vanamemme eluküünla kustutanud. Memm ise pidas eluga pääsemist jumalikuks sekkumiseks.

16/2014

16/2014/SPRING

Contents

Life Goes On First column by Editor in Chief Kristel Schwede

Time for a Dreamlike Images Kylli Sparre’s thought-provoking fantasy images swing freely between the border of dreams and madness.

Everyday Life in the Tibetan Monastic School Anthropologist Kai Herkel lived in Lamayuru Monastery in Tibet and examined the life of child monks.

London Diary. Part 2 Portrait photographer Kaupo Kikkas’ working day in London.

City Portraits Architect and photographer Arne Maasik is fascinated by New York and Chicago skyscrapers.

White Winter Paths Assar Jõepera has captured the first snow and the start of winter.

Together into Real Life Five young photographic artists from the Rundum group decided to find out how to initiate and manage self organized creative projects.

Cityscape Observer Why has the modern city inspired so many artists? Kristina Õllek talks why she loves to wander around town.

Annual Contest of Manfrotto Night Photo 2013

From Victory Square to Independence Square Graphic artist Jaan Klõšeiko has photographed Estonian cultural life since the late 1960’s.

Meditation Landscapes Andrey Kulpin learned how to observe and love nature through the teachings of his grandfather.

Syria is a Land of Variances Rait Tuulas spent the summer of 2010 backpacking through Turkey to Syria to learn more about this mysterious Middle Eastern region.

The Best Press Photo of the Year 2013

Laser Printing Technology is Suitable for Printing Photo Books Print specialist Andres Toodo gives advice.

Teacher’s Joy is the Same as the Gardener’s Rain Tirul, the photography teacher of Tallinn Polytechnic School, has trained photography students for over 20 years.

Estonian Contemporary Art Development Center Invites Galleries to Cooperation

The First Steps of Photographic Art Gallery OKAPI

Life Before Art Exhibition: Personal Impressions Artist Laura Põld and performance artist Tiina Sööt talk about their life prior to the art exhibition.

Memory Image as a Photo Danel Rinaldo has directed and photographed childhood recollections of his grandmother’s life.

Aili Vint (sünd 1941) koos oma teostega isikunäituse avamisel Tallinna Kunstisalongis. 17. august 1977. Fotod Jaan Klõšeiko.

16/2014

Hind: 4.80 造