Positiiv 18 2014 by Fotoajakiri POSITIIV

FOTOAJAKIRI / E STONIAN PHOTO GR APHY

18 / 2014 / SÜGIS

LIIS LILLO, KATRINA TANG, ELNA KAASIK, PEETER SIRGE, PASCAL VAN HEESCH, REET SAU, GREESI LANGOVITS, AASA RUUKEL, JAAK VISNAP, TANEL VERK

Eesti fotograafia ajakiri / Estonian Photography Journal: POSITIIV Väljaandja / Publisher: OÜ Meediarong Peatoimetaja / Editor in Chief: Kristel Schwede, kristel@positiiv.ee Toimetaja (nüüdiskunst) / Editor (Contemporary Art): Laura Põld, laura@positiiv.ee Keeletoimetaja: Mare Nurmoja Makett / Layout: Villu Koskaru Kujundus ja küljendus / Design and layout: Piret Frey Trükk / Printing: Aktaprint

Info ja müük / Info and sales: kristel@positiiv.ee www.positiiv.ee www.facebook.com/FotoajakiriPositiiv Üksiknumbri hind 4.80 aastatellimus (4 numbrit) 16.Esikaane foto / Cover: Katrina Tang. „Keijo“ seeriast „Unustatud väärtus – Eesti maakool“. 2014 Tagakaas / Back cover: Jaak Visnap. Fragment seeriast „Udu“ 2012

ISSN 1736-9053 © OÜ Meediarong 2014 Täname Eesti Kultuurkapitali

18/2014/SÜGIS

18/2014

Unustatud väärtus – Eesti maakool. Fotod Katrina Tang, küsis Kristel Schwede

Maailmaparanduslikult maakoolidest. Kristel Schwede

Maakooli tuleb pidada südame ja mõistusega. Kalle Küttis, Haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu juht

Liis Lillo elusad skulptuurid ja leidsituatsioonid. Fotod Liis Lillo, küsis Laura Põld

Elna Kaasiku igavikulised luulevaibad. Fotod Elna Kaasik, Peeter Sirge. Küsis Kristel Schwede

Peeter Sirge teekonnad fotomaastikel. Fotod Peeter Sirge, küsis Kristel Schwede

Balti keti tummad tunnistajad. Fotod Pascal van Heesch, küsis Kristel Schwede

Eesti2 ehk Eesti ruudus. Tekst ja fotod Reet Sau

Mini-a-tuurid. Fotod ja tekst Greesi Langovits

Foto-paber-käärid. Kristel Schwede, kollaažid Aasa Ruukel

Jalutuskäik udusel rannal. Fotod Jaak Visnap, küsis Kristel Schwede

Näidata või mitte näidata – see on küsimus. Kaupo Kikkas

Lugemiku kirjastus ja raamatupood. Kristel Schwede intervjuu Anu Vahtra ja Indrek Sirkeliga

Filmifestival kui kvaliteedikontroll. Muljeid Karlovyst. Liis Mutli, fotod Martin Kaasen

Arhitektuurifotost arhitekti pilgu läbi. Kaidi Õis, fotod Architekturbild 2013

Sublimatsiooniprinterid. Andres Toodo

Kuidas müüa fotokunsti? Tiražeerimine ja signeerimine. Intervjuu Kadri Laasi ja Meelis Tammemägiga

Disaini ja kunsti vahekodu. Intervjuu NORR11 sisustussalongi juhataja Maris Tämmoga

Contents

80 1

Unustatud väärtus – Eesti maakool Fotod Katrina Tang, küsis Kristel Schwede

Kooliskäimise aeg on tähtis osa meie lapsepõlvest. Selle jäljed, saadud kogemused ja teadmised jäävad meiega kogu eluks. Igal aastal suletakse Eestis mõni väike maakool ja vanemad peavad mõtlema, millist haridusteed oma lapsele valida. Koolivalikul laps ise enamasti kaasa rääkida ei saa. Temast võib saada õpilane suure linna suures koolis, kus võib tuhande ringis olla selliseid kooliõdesid ja -vendi, kelle nime ta kunagi teada ei saa. Ta võib omandada hariduse edasipüüdlikus erakoolis või leida ennast väikesest kodusest maakoolist, kus esimese klassi lapsed õpivad ühes klassiruumis koos neljandasse klassi jõudnud naabrilastega. Katrina Tangi tuntakse eelkõige fotode järgi, mida ta on teinud lastest nii moe- kui ka pereajakirjade tarvis. Suvel tutvustas ta oma näitusel fotoprojekti Suigu maakooli lastest. See teema on talle südamelähedane olnud juba pikki aastaid. Küsisin Katrinalt, kuidas ta maakoolide seeriani jõudis ja miks see teema teda paelub.

lustasin Suigu kooli projektiga seitse aastat tagasi, aastal 2008, kui lõpetasin õpinguid reklaamifotograafi erialal Inglismaal Bournemouthi kunstiinstituudis. Kuigi elasin Inglismaal, otsisin südamelähedast lõputööd Eestist. Sattusin juhuslikult lugema artiklit, et maakoole hakatakse kinni panema. Ma ei mäleta enam, kas see oli faktipõhine uudis maakoolide sulgemisest või emotsionaalne lugu ühe koolirahva vaatenurgast. Igatahes läks see

18/2014

mulle hinge ja leidsin endale ka lõputöö teema. Hakkasin kodus interneti vahendusel otsima infot Pärnu maakonna koolide kohta ja tegin endale neist nimekirja. Suigu kool oli esimene, mille uksele koputasin: „Tere, mul on lõputöö projekt mõttes, kas tohin teie koolielu pildistada?” Kooli direktor Anneli Uibu võttis mind väga soojalt ja avatult vastu. Nüüd olengi juba seitse aastat olnud nende koolifotograaf. Alustasin maakoolide fotoprojekti maailma päästmise missiooniga. Mõtlesin, et teen fotoseeria valmis, viin riigikokku ja panen neile lauale. Olin noor kunstnik, kes projekti tehes otsis samal ajal iseennast ja oma visuaalset fotokeelt. Vahepeal läks aga elu kiireks ja ma ei jõudnudki Pärnumaale Suigu koolilapsi pildistama. Tundsin, et ei osanud sel ajal veel maakoolide sulgemise teemat sügavuti mõtestada, ja tõstsin Suigu kooli teema paariks aastaks kõrvale. Pidin hakkama saama omaenda elukäänakutega, tulin pärast kooli lõpetamist Inglismaalt Eestisse ja kolisin varsti edasi New Yorki.

u sõbranna Tiiu Parbus on alati olnud väga vaimustatud minu tegemistest ja pakkus välja, et võiksin teha oma näituse maakoolist Evald Okase muuseumis Haapsalus. Olen talle mõtte eest väga tänulik, sest ma polegi seda seeriat varem Eestis näidanud. Teema on mulle väga südamelähedane, aga tunnen, et projekt on veel pooleli, mistõttu ma natuke pelgasin selle rahva ette toomist. Olen fotoseeriasse pannud väga palju iseennast. Kommertslikus lastemoe maailmas pilte tehes võtan kogu protsessi õppetunnina ja veidi muretumalt. Moesuunad ja

Haridus on väga oluline, kuid sama tähtis on haritus, eluharidus. Neid tuleks võrdselt väärtustada.

selle väljendusviisid muutuvad nii kiiresti, et kui midagi ei tule välja, nagu tahaksin, siis pole hullu: järgmine kord olen juba edasi arenenud ja oskan paremini. Antud projektiga ma sellist kogemust ei soovi, kõik peab olema paika loksunud.

el aastal maakoolide projektiga uuesti alustades nägin, et olen tagasi alguses. Seitse aastat tagasi käisin neljas Pärnu maakonna koolis: Taali, Suigu, Selja ja Krabi koolis. Nüüdseks on kolm neist suletud. Suigu on ainuke, mis ikka veel tegutseb. Otsustasin, et näitan Eesti maakoolide lugu ainult Suigu kooli näitel. Olen neilt aeg-ajalt küsinud tuleviku kohta. Tundub, et praegu on kõik hästi. Projekti jätkates olen proovinud rohkem sügavuti minna ja mõista, kuidas maakoolid toimivad. Arvan, et 25 pildiga seeria ei kõneta piisavalt, need fotod ei ütle edasi kõike seda, mida ma ise tunnen seal koolis viibides, ning see kandub ka vaatajale. Töötan selle teemaga edasi.

len ise õppinud koos tuhande lapsega Pärnu gümnaasiumis, mis asub kesklinnas. Paralleele minu enda lapsepõlve ja maakoolide vastu huvi tundmise vahele ei saa tõmmata. Mul pole midagi halba öelda suurte koolide kohta, sain oma koolist hea hariduse. Seisan lihtsalt maakoolide jätkamise eest. Minu arvates pole puuduv raha piisavalt mõjuv põhjus, miks väikekoole sulgeda. Küsiksin hoopis: kas lapsed ja laste haridus on tõesti koht, mille pealt kokku hoida? Üks põhjendus, mis tuuakse, on, et maakoolide haridustase pole nii kõrge kui linnakoolides. Sellele väitele vaidlen vägagi vastu. Viige üks linnalaps metsa ja küsige temalt puude ja põõsaste kohta. Ta ei tunne neid. Maalapsi tahetakse vägisi võõrandada nende loomulikust keskkonnast. Haridus on väga oluline, kuid sama tähtis on haritus,

eluharidus. Haridust ja haritust tuleks võrdselt väärtustada. Ainult raamatuharidusest jääb eluga hakkamasaamisel väheks. Väikeses koolis õpivad üheskoos erinevas vanuses ja erinevate võimetega lapsed, ka erivajadustega lapsed. Üheskoos tegutsedes kasvavad nad kokku, neil ei tehta vahet. Suures linnakoolis narritakse erilised lapsed grupist välja. Linnas võib grupist välja jääda kas või sellepärast, et sul pole viimast iPad’i. Tekib küsimus: mis on väärtuslik?

nglise keeles on väljend sustainable development (säästev areng). Säästlik ja jätkusuutlik areng on ka mulle südamelähedane. Ma imetlen maainimeste nutikust igapäevaeluga hakkamasaamisel. Nad peavad kogu aeg välja mõtlema igasuguseid võimalusi ja vahendeid, et eluga toime tulla.

Mul on tegelikult palju küsimusi, mis ootavad vastuseid. Arvan, et kui haridusministrilt küsima läheksin, võiksid nad mind vastustega nurka suruda. Eks igaüks vaatab ja ajab asju oma vaatevinklist. Mina üritan näidata maakoole nende endi silme läbi ja proovin külaskäikude ajal nende olemasolust rõõmu tunda. Photographer Katrina Tang: “I try to show the life of Estonian country schools as they see themselves and during these visits, I enjoy their existence.” katrinatang.com mail@katrinatang.com

Maailma paranduslikult maakoolidest Kristel Schwede

äikekool ei ole maapiirkondades lihtsalt haridusasutus, mille väärtust saaks mõõta Exceli tabeli arvutustega eelarve piires. Maakool on tegelikult maapiirkonna vereringeks, mille arendamist ja ajakohastamist peaks vaatama laiemalt Eesti regionaal- ja majanduspoliitika seisukohast. Seal, kus on koolid, tahavad elada ka noored pered. Koolide ellujätmiseks tuleks nende funktsioone lihtsalt laiendada elukestvateks õppeasutusteks kohalikele elanikele rändkoolituskeskuste näol, internetiga varustatud kontoripindadeks kohaliku piirkonna ettevõtluse arendamiseks ja kodustöötajatele suhtluskeskusteks, noorsootöö ja sotsiaaltöö tegevuste läbiviimiseks, kultuuri- ja vabaaja sisustamisest rääkimata. Selleks peaksid koostööd tegema erinevad ministeeriumid: haridus-, majandus-, sotsiaal-, põllumajandus- ja kultuuriministeerium.

undub ebapraktiline sulgeda järjepidevalt toimiv kool, et siis järgmistel aastatel küsida eurorahasid ühekordsete kogukonna elu arendavate projektide elluviimiseks. „Tagasi maale“ riikliku programmi raames võiks koolide sulgemise asemel maale kutsuda ettevõtlikke noori, kel on tegutsemiseks vajalik energia ja kes on aru saanud, et tegelik elu ei seisne mitte järjest suurema rahasumma teenimises vaid hoopis kogukonna, ümbritseva keskkonna ja enda pere teenimises.

18/2014

Maakooli tuleb pidada südame ja mõistusega Kalle Küttis, Haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu juht Ükski omavalitsus ei tee koolide liitmise või sulgemise otsust uisa päisa, reeglina eelnevad sellele tulised debatid. Üle maakonnaääre ei pruugi need paista, kuid suu res plaanis pole seetõttu sugugi vähemolulised. Põhikool on üks kohaliku elu tähtsamaid osi ning seetõttu peab ka see otsus jääma omavalitsuse ja kogukonna teha.

aakool Eestis on ja jääb. Igasse valda, kus on juba mõnikümmend last, peab jääma püsima 6- või võimalusel ka 9-klassiline põhikool. Kuid aastaid taustal tiksunud demograafiline tegelikkus on sundinud linne-valdu otsuseid tegema ning need on reeglina hädavajalikud otsused just hariduse sisulist kestlikkust silmas pidades. Sajandivahetusel ületas õpilaste arv 220 000, kuid eelmise õppeaasta alguses oli koolilapsi 135 000. Numbrid näivad külmad ja umbisikulised, kuid nende taga on protsessid, mida tuleb arvestada ja otsused mida tuleb teha, kui tahame säilitada ning kasvatada hariduse kvaliteeti, eriti maal. Riigi selge eesmärk on, et kodulähedane maapõhikool on ja peab jääma – sellest on lähtunud ka omavalitsustele antavad toetused, mis näiteks eelmisel aastal kasvasid eelistempost just pisematele omavalitsustele.

Sajandivahetusel ületas õpilaste arv 220 000, kuid eelmise õppeaasta alguses oli koolilapsi 135 000.

uid ükski omavalitsus ega kodanik ei tohiks unustada, et kool on lastele ning mitte lapsed koolile. Kui lapsi pole, siis lapsi pole. Kui ikka õpilaste arv klassis kukub alla kümne, alla viie ja siis isegi 2 õpilaseni (jah, meil on koole, kus keskmine klassitäituvus on näiteks 1,9), siis sellel on palju suurem mõju kui arvatagi oskame. Kui vallas on 10-minutilise bussisõidu kaugusel kaks pooltühja kooli, on ju igati mõistlik kaaluda nende liitmise plusse ja miinuseid. Tihti tähendab see mõne maja maha jätmist või koolinime hingusele minekut. Kui kunagine 12-klassiline maakeskkool või täistsükligümnaasium omab 10. klassis vaid kolme õpilast ning selle all oleva põhikooligi õpilased oma gümnaasiumiastet ei usalda ja sadu kilomeetreid kaugemale keskkooli lähevad, tuleb tõsiselt mõelda, et ehk tasub see ressurss panna põhikooli tugevdamisesse. Viimased kümme aastat on näidanud, et kiratsev gümnaasiumiaste mõjub halvasti ka selle all olevale (reeglina) tugevale põhikoolile ning kiiremini tehtud valus otsus annab nii kogukonnas kui ka jätkusuutlikkuses suurema võidu.

ee on vaid pisike läbilõige omavalitsuste ees seisvatest küsimustest, sest otsustamatus tähendab reeglina seda, et ka üha kasvava rahalise panuse juures läheb proportsionaalselt üha rohkem ressurssi mööda õpilasest ja õpetajast – küll pooltühjade hoonete kütmisesse või hädaremontidesse. Liiga väikeses klassis jääb õpilane ilma elementaarsestki hädavajalikust sotsiaalsest keskkonnast, kogemusest teiste endaealiste seas hakkama saada. Õpetajad ei saa kätte täiskoormust ega palka, mistõttu paremad lähevad üsna kiiresti minema ning tahes-tahtmata kaob ka lapsevanemate usaldus. Seega tuleb maakooli pidada korraga nii südamega kui ka mõistusega, sest haridust anname just õpilasele ning selle kõige esimene kriteerium peab olema kvaliteet.

18/2014

1. september 2004

1. september 2008 10

18/2014

PRINT FOTO VIDEO KOOL POOD RENT HOOLDUS

LIIS LILLO elusad skulptuurid ja leidsituatsioonid Fotod Liis Lillo, k체sis Laura P천ld

Liis Lillo nime kuulsin esmakordselt Toulouse’i kaasaegse kunsti keskuse (BBB Centre d’Art Contemporain) koordinaatoriga juttu puhudes, kui ta rääkis mulle ühest Toulouse’is tegutsevast noorest ja ambitsioonikast Eesti kunstnikust. Prantsuskeelse häälduse järgi ma Liis Lillo nime ära ei tabanud. Meili teel suheldes selgus, et Liis on lõpetanud Toulouse’i kõrgema kunstiinstituudi (Institut supérieur des arts de Toulouse) ning viibib praegu residentuuris SainteAlvère’is. Nii temaatika kui materjalikasutuse poolest juba portfoolio põhjal intrigeeriva ja mulle paljus lähedasena tundunud looming kutsus autoriga kontakti looma. Järgmisel külastusel oli mul õnne Liis Lilloga põgusalt kohtuda ning nii jõuabki Eesti lugejani pilguheit tema tegemistele. Alustades vormist, kas eelistaksid end nimetada installatsioonikunstnikuks, fotograafiks ja/või videokunstnikuks? Mis tuli kõigepealt ja kuidas sa neid meediume ise oma töös tervikuna näed? Tegelikult ei kasuta ma enesetutvustamisel neist ühtegi – nii video, foto, installatsioon kui ka performance on

Lühiajalistest performance’itest ja installatsioonidest, mis eksisteerivad vaid teatud aja teatud kujul ja mitte kunagi täpselt samamoodi, on foto ainus jääv dokument.

minu käesolevate tööde väljendusvormid. See ei tähenda, et ma ühel päeval näiteks maalima või joonistama ei tohiks hakata. Tõsi on, et fotoaparaat on minu õpingute algusest saadik olnud asendamatu vahend märkmete tegemiseks ja ideede otsimiseks. Minu töödes on performance lahutamatu fotost ja enamikel juhtudel on mu fotod lavastatud. Pildistan lühikese kestvusega performance’id. Kutsun neid ka elus skulptuurideks. Laenasin selle termini Valie Exportilt. Need kaduvad momendid eksisteerivad lõpuks vaid kahemõõtmelistena. Teine meetod on dokumentaalne leid situatsioonide jäädvustamine sellistena, nagu neid näen. Ma ei sekku, ei muuda ega ka kohenda olemasolevat, aga valin, mida pildistan. See on sageli väga metoodiline, korduvate situatsioonide otsimine. Näiteks nagu minu kaks väljaannet „Scénographie” („Stsenograafia”) ja „Chorégraphie” („Koreograafia”).

Coeur de pierre (Kivist süda), 2013 Foto, 213 x 316,8 cm, fotoprint Keha sulandub ja ühineb keskkonnaga. Keegi peidab end kiltkivide vahele, mida pärast lõikamist kasutatakse katuste katmiseks.

18/2014

Inimene seob end sageli teatud kohaga, palju raskem on aga lahti öelda, ära minna, eemalduda, mitte kiinduda.

Habit-A, 2011-2013. Foto. 72,8 x 111cm, fotoprint

Räägi õpingutest Toulouse’is. Mis oli iseloomulik sealse õppe juures? Kes olid meeldejäävaimad õppejõud ja kuidas see sinu loomingusse on jälje jätnud? Toulouse on meeldiv üliõpilaste linn, kus pole kõrgeid maju ja tekib ruttu kodune tunne. Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonnaga võrreldes on üliõpilastel palju rohkem vabadust erinevate meediumite valikul ja katsetamisel. Igapäevaseid akadeemilisi joonistustunde pole. Ateljeede valik on suur ning võimalusi palju, nii materiaalseid kui tehnilisi. Aastas on vähemalt kaks korda workshop’i-nädalad, mille jooksul on võimalik töötada õppejõudude poolt kohale kutsutud kunstnikega. Kõige omanäolisemad olid ehk Etienne Cliquet’ veebitunnid. Kaheksandal semestril oli soovitatav teha

ka mõni pikem õppereis, mina otsustasin minna kolmeks kuuks Shanghaisse Paul Devautour’i loodud XiYiTangi kooli. Teisest kunstnikust kirjutama paneb eelkõige mingi äratundmine loomingu tasandil. Vormiliselt on selleks ehk vastanduvad arhitektuurisituatsioonid või ohjamata loodus koos kodukitleid ja seelikuid meenutavate rõivaesemetega. Anonüümse (lakooniline linnaruum) ja personaalse (kodutekstiilid ja kodused rõivad, kodud laiemalt) kõrvutamine. Pealkirjad nagu „Tisser une chambre à soi” ja „Sous Abris” viitavad samas ka sinu loole eestlasena Toulouse’is. Pealkirjad on mulle tähtsad. „Tisser une chambre à soi” on vihje Virginia Woolfi raamatule „Une chambre à soi” („Oma

tuba”, originaalpealkiri „A Room of One’s Own”), kus ta räägib sellest, et igaühel on vaja oma tuba ja 500 naela aastas. Kuigi ta kirjutas selle aastal 1929 naiste õiguste kaitseks, on see küsimus aktuaalne ka tänapäeval ega puuduta ainult naisi. Igaüks vajab privaatsust ja iseenda ruumi. Mind huvitab kodutuse tunne. Kodutus ei tähenda veel, et me tänaval elame, kodutus iseloomustab ka neid inimesi, kes elavad mitmes kohas, kes ei piirdu ühe rahvuse ja maa piiridega. Nende kohta võib ju öelda ka, et nad on maailmakodanikud selles globaliseeruvas maailmas.

kohaga, palju raskem on aga lahti öelda, ära minna, eemalduda, mitte kiinduda. Riideese on nagu meie esimene elupaik, arhitektuur, mis meid kaitseb, teine nahk. Maju on raske ühest kohast teise viia, riideese on aga kerge ja lihtsasti kaasaskantav. Otsin seoseid arhitektuuri, riiete, keha ja ümbritseva maastiku vahel.

Palun räägi, mis on Habit-A?

Räägi nendest rõivastest, mida oled kasutanud – nende seas on rahvariide seelik, justkui kardinast õmmeldud rataskloššseelik, varrukad, tuareegide rätikud ... Miks just selline valik? Kuidas selle keele juurde jõudsid ja kuidas seda meediumit edastad?

Habit-A on sõnademäng: habille (= riideese) + habitat (= eluase). Inimene seob end sageli teatud

Mind huvitavad igasugused rõivastumise kombed, mis on erinevate geograa filiste kohtades spetsiifilised. Näiteks

Shanghais avastasin, et naised kannavad söögi- ja töötegemisel valevarrukaid. Hakkasin selliseid käiseid otsima ja ostma. Lõpuks oli mul umbes kakskümmend erinevast materjalist ja erinevate motiividega varrukapaari. Õmblesin neid kokku pikkadeks varrukateks ning hiljem tegin installatsiooni „Hands free”. Sarnaselt tegutsesin ka Ghardaïas olles: varustasin ennast tuareegide erinevat värvi sallidega. Leian inspiratsiooni kohast, kuhu lähen, otsin riideesemeid, mis on unikaalsed ja omased ühele linnale või maale. Kuid see pole reegel: kasutan ka riideesemeid, mida pole võimalik identifitseerida, spetsiifilise kohaga seostada.

Les mains libres (Vabad käed), 2012 Installatsiooni vaade. Bazaar Compatible Program, Shanghai, 2012 Need sambad on tehtud vale-varrukatest, mida mida hiina naised kasutavad süüa tehes või töötades.

18/2014

Chorégraphie (Koreograafia), 2012-2013. http://liislillo.com/editions.html Kunstniku raamat, 20,2 x 27,5 cm, 200 eksemplari. Shanghais kuivavad riided igal pool tänaval ebatõenäolistes kohtades, muutudes anonüümseteks inimesteks, kummitusteks.

Scénographie (Stsenograafia), 2012-2013 http://liislillo.com/editions.html Kunstniku raamat, 20,2 x 27,5 cm, 200 eksemplari. 16

Sinu teosed on paratamatult ajutise iseloomuga. Leidmotiivide ja installatsioonide dokumentatsioonist saab sageli ainus märk tehtust. Minu meelest on see materjali kergus väga veetlev, on imekspandav, mismoodi puutumata (üle maalimata ja muul viisil muutmata) seelik riidekapist sinu installatsiooni sattudes piiratud ajas kunstiteosena jäädvustub. Praegu teen ma installatsioone, kus kasutan volditud riideid nagu telliskivi või maakivi maja ehitamisel. Minu suureformaadilised seinale kleebitud fotod on sageli dialoogis ühe installatsiooniga, ümbritseva ruumiga. On tõsi, et lühiajalistest performance’itest ja ka installatsioonidest, mis eksisteerivad vaid teatud ajal teatud kujul ja mitte kunagi täpselt samamoodi, on foto ainus jääv dokument. Mulle meeldib Tadashi Kawamata idee näitusest, mis kestab üks sekund („By Land”, 1979): see on aeg, kui rong sõidab üle silla ja reisija näeb silda aknast vilksamisi. See meenutab hetkede, olukordade kaduvust ja lühiajalisust nagu Gordon Matta-Clarki majad, mis on määratud lammutamisele. Lõpuks ei jää nendest majadest midagi alles peale dokumenteeritud materjali. Üks riidekapis seisev seelik võib näiteks installatsiooniks saada ja sealt tagasi riidekappi või kasutatud riiete poodi rännata. Sageli jätan ma riideesemed puutumata, oleneb projektist. Millised projektid sul hetkel käsil on ja mis lähiajal tulemas? Olen kuni septembri lõpuni kunstiresidentuuris Sainte-Alvère’is Dordogne maakonnas. Oktoobris osalen Mille Tiroirsiga näitusel Pamiersi linnas. Novembris on mul koos üheksa teise välja valitud noore kunstnikuga ühisnäitus Saint-Rèmys kohas nimega Atelier Blanc au Moulin des Arts. Soovin Liisile palju edu. Nagu meie kohtumisest kõrvu jäi, loodab kunstnik lähima paari aasta jooksul ka Eestisse näitust tegema jõuda. Selle osas soovitan mõistagi silmad ja kõrvad lahti hoida!

18/2014

Homotypie (Homotype), 2013. Installatsioon. Seelikud, traatraamistik. Installatsiooni vaade: YoungYoung, le parcours off du YIA, Espace Morin, Paris, 2013

Artist Liis Lillo: “A garment is like our first abode, like the first layer of architecture protecting our body or a second skin. Houses are difficult to bring along but clothing is light and portable. I am seeking understanding of the relations between architecture, clothing, the human body, and the surrounding landscape.” liislillo.com liis.lillo@gmail.com

18/2014

Elna Kaasiku igavikulised luulevaibad Fotod Elna Kaasik, Peeter Sirge küsis Kristel Schwede Tekstiilikunstnik Elna Kaasiku vaibainstallatsioon „Hommage luulelemmikuile“ hinnati kolmanda preemia vääriliseks rahvusraamatukogu juubeliaastal toimunud konkurssnäitusel „Kunstnikult raamatukogule”. Vaipadesse on põimitud autori valitud luuletajate portreed ja talle tähenduslikud luuleread, materjaliks lisaks traditsioonilisele linale, puuvillale ja villale ka ajalehed, kohvipakid ning fotode väljatrükid. Just tekstiili ja luuleridade vahelt välja vaatavad luuletajate portreefotod tekitasid huvi, kuidas tekstiilikunstnik jõudis fotode kasutamiseni oma loomingus. Oled tekstiilikunstnik, sinu materjalideks on lõngad ja niidid. Kuidas sõna ja foto sinu vaibainstallatsiooni sattusid? Olen teksti ja fotot ka varem oma tekstiililoomingus kasutanud, kuid tõuke installatsiooni „Hommage luulelemmikuile” loomiseks andis rahvusraamatukogu juubelikonkurss. Kirjandus on mind alati huvitanud ja teadsin, et tahan teha vaiba, kuhu on sisse kootud minu lemmikluuletajate read. Alustasin Underist, edasi hakkas kõik laienema kuni viimase hetkeni. Valisin juurde teisi luuletajaid, kelle looming on mind sügavalt puudutanud: Trapeež, Runnel, Langemets, Hirv, Ehin, Paavle. Kokku kogunes autoreid seitse ja neid kõiki ühendas minu jaoks ühtseks tervikuks

armastuse teema ning viis, kuidas nad seda oma loomingus on väljendanud. Loomulikult olid mul kõigi valitud autorite lemmikread olemas, kuid selleks, et leida need read, mis ühtseks tervikuks sulanduksid, töötasin ma luulekogud uuesti põhjalikult läbi. Valisin välja lõigud või read, mis kõnetasid mind kõige rohkem ja vastasid minu jaoks olulistele tunnetele – need on igatsus, kirg, armastus, surm ja igavik. Tavaliselt loetakse luuleraamatuid omaette ja teisendatakse luuletused oma elukogemuseks ja tunneteks ümber. Paberist sõnaread vaibas vaheldumisi tekstiiliga mõjuvad eemalt abstraktselt ja hakkavad kõnelema lähedalt vaadates. Fotoportree luuletajast lisab aga uue dimensiooni, see toob autori peaaegu lausa füüsiliselt näituseruumi kohale. Installatsioonis „Hommage luulelemmikuile” oled luuleread küll valinud sina, kuid tänu fotodele kõlavad need autori häälega. Foto on väga tähtis, sest inimene väljendab ennast kogu oma olekuga. Selleks, et lugeja saaks iga autoriga kätte tunde, mis minul tema suhtes on, oli tingimata vaja kasutada fotot. Fotoportree oli vajalik suhtlemiseks ja sideme tekitamiseks. Soovisin, et vaiba vaatajal-lugejal tekiks luuletajaga isiklik kontakt, mitte umbisikuline suhe. Fotod autoritest, keda olen tundnud ja kellega suhelnud, olen ise pildistanud ja mul on selle üle väga hea meel. Samas olen ma erinevaid autoreid mingil eluhetkel fotodele jäädvustades nad dokumenteerinud ja pean seda oluliseks. Olen ka luulevaipadele lisanud autorite sünni- ja surmadaatumid, sest need näitavad aja piire, milles luuletaja

on elanud ja oma loomingut loonud. Näiteks Jaan Paavlest (1940–2010) tegin foto oma maakodus lõkkeplatsil, tundsin teda päris hästi. Tema luulevaibal kõneleb igavik eriti kujukalt: Millest algab sünd / Surmast Surma saladus on / Surma ei ole Millest sa elus kinni hoiad? / Suitsust Millist rolli fotograafia sinu igapäevases elus mängib? Kas käid tihti fotoaparaadiga ringi ja teed pilte? Suhtun fotodesse ja kasutan neid ka oma töödes loominguliselt, ma ei aja taga tehnilist täpsust ega teravust. Kuigi olen terve elu pildistanud, ei pea ma end fotograafiks. Pildistamine on mulle inspiratsioonivahend loomingu jaoks ideede kogumiseks. Peaaegu kõik minu merevaibad on sündinud fotodest või mälu salvestustest. Leian kompositsioone läbi fotoaparaadi ja suumin detaile. Läbi kaamera vaadates näeb piiratud pinda, see võimaldab hästi kaadrit leida ka kunstiloomingu jaoks. Selected portraits of poets and their meaningful poetic lines are embedded in textile artist Elna Kaasik’s carpet installation “Homage to Favourite Poets”. www.facebook.com/ElnaKaasik info@elnadisain.ee

Hommage luulelemmikuile Iâ&#x20AC;&#x201C;IX. Jaan Paavle (1940â&#x20AC;&#x201C;2010). Kudum, paber, lina, puuvill, vill, puit. 2013

18/2014

FO TO

AJ AK

ES TO IR I /

NI AN

PH OT

OG R AP

VAD 14 / KE 16 / 20

FO TO

AJ AK

ES TO IR I /

NI AN

PH OT

OG R AP

14 / SU 17 / 20

ist in a era, Kr r Jõ ep ld o , As sa l Ri na aa sik Da ne ne M ul as , as , Ar Ra it Tu o Ki kk , in up lp , Ka Ku drey He rkel , Ka i ko, An Sp ar re Kl õš ei Ky lli Ja an

Õ lle k, FO TO

AJ AK

ES TO IR I /

NI AN

PH OT

OG R AP

GIS

14 / SÜ 18 / 20

Kerge, l, Triin Papste as, Ija Ree anus o Kikk pp, Ja a, Kaup jan Le Piirm , Krist , Piibe alu en ns ns an Ai a Ha r, Vivi Kristiin Astove Grete

CH, N HEES AL VA PASC L VERK SIRGE, , TANE PEETER VISNAP ASIK, , JAAK NA KA UKEL EL RU , SA TANG ITS, AA TRINA NGOV LLO, KA EESI LA LIIS LI SAU, GR REET

HEA FOTOSÕBER! Telli kvaliteetne fotoajakiri endale aastaks! Positiiv ilmub 4 x aastas: kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Aastatellimuse hind on 16 eurot. Kõik, kes tellivad SEPTEMBRISOKTOOBRIS fotoajakirja POSITIIV, saavad kingituseks POSITIIVi kalendri!

Vivian Ainsalu. Tango in Paris

POSITIIVi aastatellimus on tore kingitus või sünnipäevaüllatus! Ajakirjast leiavad huvitavat lugemistvaatamist fotograafid ja fotokunstnikud, harrastuspildistajad ja fotohuvilised. Saada tellimussoov: tellimine@positiiv.ee www.positiiv.ee www.facebook.com/FotoajakiriPositiiv

Peeter Sirge teekonnad fotomaastikel Fotod Peeter Sirge, küsis Kristel Schwede

Peeter Sirge on fotograafiaga tegelenud 40 aastat ja tema kodulehe portfoolio on väga mitmekesine: portreed, aktid, pulmad, loodus, arhitektuur, reportaažid. Ta on töötanud fotoreporterina Sõnumilehes, Õhtulehes, Postimehes, pildistanud sisekujundust ja arhitektuuri mitmetele ajakirjadele ja muuseumitele ning näidanud oma loomingut pidevalt näitustel. Viimased kolm aastat on ta lisaks fototöödele korraldanud Peeter Sirge

18/2014

Fotokoolis kursusi ning fotoretki. Kuid see pole veel kõik! Kas mäletad, milline oli sinu esimene foto, mis ajakirjanduses ilmus? See oli vennasvabariigi Jakuutia delegatsioonist venekeelses noortelehes Molodjož Estonii. Oled teinud palju portreid ja arhitektuurifotosid tellimustööna. Kui oma rõõmuks pildistad, kas valid samad teemad? Arhitektuuri ja sisekujundusega on sellised lood, et need jäävad pildistama minnes

nagunii taustaks. Loodus samuti. Kui tahad pilti elavamaks muuta, tuleb modell ise kaasa võtta. Nõukogude ajal oli suhtumine, et ilma inimeseta pilt pole õige pilt. See oli muidugi sotsrealistlik äärmus, kuid inimene muudab pildi alati huvitavaks. Kas on mingi teema, millega sa üldse ei haaku? Sport võib-olla. Sellesuvine jalgpallihullus jättis mind täiesti külmaks. Samas olen üles pildistanud Eesti jalgpalliajaloo ühe kuulsaima matši, millest spordiajakirjanikud räägivad siiamaani: 1999. aastal toimunud

Eesti–Šotimaa jalgpallikohtumise. Sain alles poole mängu pealt pihta, mida nad seal platsil õiendavad, kuid pildid said tehtud. Oled omandanud tehnikakoolis fotograafia ja Moskvas üleliidulises kinematograafiainstituudis mängufilmi operaatori eriala. Palun räägi veidi oma haridustee valikutest. Miks sa läksid edasi õppima liikuvate piltide tegemist? Kõik algas piltide klõpsimisest. Kui hakkasid pildid tulema, läks huvi laiemaks. Fotograafia ja kinohuvi olid mul juba kooliajal, tahtsime pinginaabriga mõlemad Moskvasse õppima minna. Käisime koos Tallinna Fotoklubis Gunnar Allikvee kursusel ja Kinoliidu filmipäevadel loengutel, kus äsja Moskvas filmikooli lõpetanud noored operaatorid Arvo Iho ja Mark Soosaar jagasid oma värskeid teadmisi. Pidin mitu korda proovima, enne kui Moskva kinematograafiainstituuti sisse sain, pinginaaber vahepeal loobus. Minu fotonäituste kohta on öeldud, et need on kinolikud. Ega fotoaparaadi ja kinokaamera tehnika ning sellega töötamine nii erinev polegi. Lihtsalt lõpptulemuses tuleb mängu ajafaktor. Fotode puhul määrab vaatamise aja vaataja, filmi puhul aga otsustab režissöör, kui kaua üht kaadrit vaadatakse. Kas oled ise ka mõne filmi teinud? Tegin ühe autorifilmi „See olemine” skulptor Lembit Palutedrest. Film valmis 1990. aastal, kui suures ümberkorralduste tuhinas taheti kõik nõukogudeaegsed ausambad likvideerida. Üks neist, mis palju poleemikat tekitas, oli Lembit Palutedre ja Mart Pordi 1905. aasta veretöö ohvrite mälestuseks rajatud skulptuurigrupp Tammsaare pargis Estonia teatri taga. Siiani on skulptuur oma endisel kohal, kuigi skulptor on juba ammu meie seast lahkunud. Võimalik, et just tänu minule see monument puutumata jäigi. Oled fototeenuseid osutanud nüüdseks 40 aastat nii palgalise töötaja kui ka ettevõtjana. Palun räägi oma ettevõtja-argipäevast. Mis on aastate jooksul muutunud? Kui ma 1979. aastal fotokooli lõpetasin, oli põhitööd ja lisaotsi lihtne leida. Kliendid

Hea oleks, kui modell midagi väljendaks, kas pilgu või liigutusega. Mida täpselt, ei olegi alati nii tähtis.

helistasid mulle ise lauatelefonile koju, ma isegi ei tea, kust nad mu telefoninumbri olid saanud. Tööd jagus. Elasin siis hästi, ei saanud kurta. Minu klientideks on olnud mitmed ajalehed, ajakirjad, kirjastused ja muuseumid. Näiteks kirjastuses Kunst pildistasin kunstiraamatute jaoks maale, mis mõnikord asusid pimedates hoidlates. Kord pidin pildistama pimedas keldris slaidi suurest maalist, mis oli mõõtmetega 4 x 5 meetrit. Üles valgemasse ruumi keegi seda vedama ei hakanud. Tänapäevaste võimalustega võrreldes oli tulemus nagu öö ja päev. Keegi neid slaide ju hiljem ei korrigeerinud. Tehniliselt oli keeruline aeg, aga noorena oli energiat rohkem. Kui minu tööaeg Postimehes otsa sai, siis olid küll mõned kuud, kui teadsin väga täpselt, kui palju maksab sai ja kui palju vorst. Aga see periood möödus, töötasin ennast paari kuuga üles. Sain aru, et edaspidi pean tellimuste saamiseks tegelema aktiivselt „enese müümisega”, kuigi mulle rääkimine eriti ei meeldi. Müügitöö on tänapäeval paratamatu ja võtab tööajast umbes 90 protsenti. Facebook on väga tänuväärne suhtluskanal: ükskõik, mida kirjutad või näitad, keegi ikka „laigib”. (Muigab.)

Sul on muljetavaldav omatehtud fotoaparaatide kogu. Millal sa neid valmistama hakkasid ja miks neid ikka edasi teed? Fotoaparaatide meisterdajaid on üle maailma küll ja küll. Vähe sellest, nad ka pildistavad, seda kõike näeb Internetist. Mulle on alati meeldinud meisterdada ja kruustangid peavad kogu aeg kuskil lähedal olema. Nõukogude ajal oli isetegemine vajaduspõhine ja paljude jaoks paratamatu, siis oli fotoaparaatide varuosi keeruline saada. Minu esimesel fotoaparaadil, isa Zenit3M kaameral, polnud näiteks välgukinga, kuhu välk kinnitada. Teistel aparaatidel see oli, järelikult pidin endale ka ehitama. Sain tehtud, aga nägin, et välk otse näkku pole ju mingi valgustus. Niisiis pidin välja mõtlema, kuidas välku kõrvale juhtida. Oma koolitustel räägin praegu, et kaamera sisse ehitatud välgud tuleb nätsuga kinni kleepida, muidu pole tehtud pildid fotograafia. Kui ma mõne kasutatud fotoaparaadi oma kollektsiooni ostsin, sain kaasa ka „juppe”. Näiteks läksin Nõmmele Smenat ostma ja anti mingeid igaks juhuks kogutud osi ka kaasa. Olen need ära kasutanud. Olen ka spetsiaalselt internetist vajalikke osi ostnud. Fotoaparaat on tegelikult ehituselt väga lihtne. Aparaadi korpus on raam, kuhu ühele poole kinnitatakse kassett filmiga ja teisele poole objektiiv. Asi see siis pole raam ise metallist, puust või legoklotsidest valmis ehitada. Nüüd, kui kõike on vabalt saada, on fotoaparaatide ehitamine muutunud omamoodi hasardiks ja eks väike edevus on siin ka sees. Mõned aastad tagasi korraldasin fotokeldris Lee näituse „DIY Camera. Isetehtud fotoaparaadid”, kus said osaleda need, kes olid ise kaamera teinud. Näitusel olid väljas kaamerad ja nendega tehtud fotod. Selle kollektsiooniga on mind korduvalt kutsutud esinema, viimati Narva noortefotode võistlusele. Eraldi teema omatehtud kaamerate reas on pinhole- ehk pinnikaamerad (Peeter Toominga sõnaleiutis). Vist ei ole teisiti võimalik fotoaegade algusele lähemale jõuda kui sellise lihtsa omatehtud fotokaga. Oluline selles primitiivses protsessis on ka juhuse faktor. Digifoto on pinnipildiga võrreldes nii vastikult lihtne ja korralik.

18/2014

Kas sa teed näitusepilte samuti omatehtud aparaatidega? Jah, kui nad vahepeal ära ei lagune. Kui lolli peaga teha alumiiniumplekist mõni fotoaparaadi detail, mis peaks tegelikult olema roostevabast terasest, siis lagunevadki. Kuidas sa oma fotonäitusteks valmistud? Kas mõtled välja mõne kindla teema või projekti ja hakkad seda süstemaatiliselt ellu viima või koguneb sul aja jooksul sahtlisse palju materjali, mida on võimalik näituseks vormistada? Näituse ideed tekivad enamasti töö käigus. Kui pihta hakkan, läheb asi liikuma ja tekib selgem nägemus. Oma esimese näituse „Võõras linnas” pildid tegin Lätis, Leedus ja teistes liiduvabariikides reisides, pildistasin tänavatel toimuvat turisti pilgu läbi. Olin mõned pildid teinud, kui tundsin, et teemat võiks edasi arendada ja sellest

saaks näituse. Fotoseeriast on näha ka minu huvi kinokunsti vastu, kus kaadreid järjestatakse ja sisu antakse edasi kindlas järjekorras. Näiteks seerias „Võõras linnas” istuvad ühel pildil sõbrad tänavakohvikus ja ajavad juttu, järgmisel pildil on nad juba oma teed läinud ja näha on ainult tühjad lauad. Niiviisi kahe, kolme või nelja kaupa pilte vaadates tekib ka näitusekülastajal omamoodi ajafaktori tajumise tunne. Fotonäitus „Eesti mehed” sündis Peeter Toominga palvel Tallinnfilmi trepigaleriisse ajakirja „Teater. Muusika. Kino” portreetellimustest. „Suur”, mis on tegelikult nimeta näitus loodusfragmentidest ja koosneb sajast toonitud pildist, oli 25-aastasele ikka suur tükk küll. „Kihnukadri” tekkis ühe Kihnus veedetud öö jooksul Postimehe portreeloo kõrvalt.

„Sfäärilised ruumid” on arhitektuurimuuseumi poolt tellitud panoraamfotod Eesti erinevatest esindussaalidest. Pildistasin tasapinnalised panoraamid ehk „kukerpallid”. Tulemuseks oli Eesti kõige suuremõõtmelisem fotonäitus, kokku 29 „kardinat” prinditi välja 2 x 4 m kangale. Näituseseeria „Maastikud” sai oma nime Helmut Newtonilt. Käisin 2004. aasta talvel Helsingis tema loomingu näitust vaatamas ning samal talvel hukkus ta kahjuks autoõnnetuses. Sellest ajast peale alustasin tööd ühe suurema näituse kallal, aga üht suurt mitmetel põhjustel ei tulnud, tuli hoopis mitu väikest, viimane selle aasta mais, järgmine ehk aasta pärast. Kuidas sa vormistad oma fotod näituse tarbeks nii, et alles jääb nende vanafotograafia hõng? Leiutasin selle nähtuse jaoks uue sõna

– filmilikkus. Pean silmas analoogfotograafiat, mitte kino. Ei tasu kasutada väga häid filme ega täpseid skännereid ja tähtis on, et pilti Photoshopis pärast üle ei töödeldaks. Digifoto läks kvaliteedi poolest juba päris ammu filmist mööda oma värvide ja pikslite võidujooksuga. Tegelikult võidujooksu ei toimunudki, juba esimesed digiaparaadid jätsid filmi kaugele seljataha. Nojah, eks mõne jaoks kestab võidujooks siiamaani. Fotograafid sellest kõva häälega ei räägi, see on rohkem esoteerikute rida, aga kui fotograaf pimikus filmi ilmutab ja pildid algusest lõpuni ise laboris valmis teeb, on nendesse töödesse salvestunud ka autori energia. Pildil, mis jõuab mälukaardilt arvutiekraanile, on see energia olematu. Olen märganud, et pildistamise kohtadega on samuti salapärased lood. Mõnikord satun ilma fotoaparaadita jalutades paikadesse, mis tekitavad inspiratsiooni ja soovi just seal pildistada. Kui lõpuks varus-

18/2014

tuse ja modelliga tagasi jõuan, on sealne võlu kadunud ja võib kadunuks jäädagi. Samas on kohti, kuhu ikka ja jälle tagasi tahan minna ning olen enamasti rahule jäänud ka seal tehtud piltidega. Millist nõu sa annad algajale fotograafile, kes soovib õppida aktifotode tegemist? Kuidas sa aktifotode modelle üldse leiad? Kas sa otsid neid tänavalt või pakuvad nad end ise? Kas nendega peab kuidagi teistmoodi suhtlema, et pildistamise õhkkond oleks avatud ja loominguline? Loodus ja arhitektuur on alati heaks tagaplaaniks: see tekitab modelliga suhte või pinge. Hea oleks, kui modell midagi väljendaks, kas pilgu või liigutusega. Mida täpselt, ei olegi alati nii tähtis. Lihtsalt õiget hetke tuleb tabada. Tänavalt ma aktimodelle ei otsi, ena-

masti on nad ennast ise pakkunud. Mingit erilist suhtlemisalast nõu ma anda ei oska. Enda arvates suhtlen ma pilti tehes kõigi inimestega ühtemoodi, on ta siis riigikogu liige või aktimodell: keera vasakule, keera paremale; tõsta kätt, ära tõsta kätt; hinga, ära hinga. Olen kuulnud küll, et aktimodelliga suhtlemisel pidavat olema mingi eri keel. Sattusin kunagi kogemata ühele selleteemalisele kursuselegi, kuid pidin seal naeru kinni hoidma ja haigutusi alla neelama. See ei ole minu jaoks teema. Photographer Peeter Sirge: “You determine how long you look at photos, however, in case of the film, the film director decides how long to show one frame of film.“ peetersirge.ee www.facebook.com/peeter.sirge

18/2014

Balti keti tummad tunnistajad Fotod Pascal van Heesch, küsis Kristel Schwede

25 aastat tagasi rivistus kaks miljonit Eesti, Läti ja Leedu elanikku ühtseks 600 kilomeetri pikkuseks inimketiks Tallinnast Vilniuseni, et demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet. Meeleavaldus toimus 23. augustil, MolotoviRibbentropi pakti allakirjutamise 50. aastapäeval. 25 aastat hiljem otsustas Hollandi foto kunstnik Pascal van Heesch Balti keti teekonna läbida oma kaubikuga, et uurida, kuidas on kulgenud vahepealne elu Baltimaades, millised muudatused on toimunud ja kas on jäänud jälgi nõukogude ajast. Tema fotoseeria „Balti kett 25 aastat hiljem” mõjub nagu kummastav retk ajamasinaga paarikümne aasta tagusesse aega. Pascal van Heech on valinud lugu jutustama tummad tunnistajad: teede ääres olevad ehitised, kuulutuste tahvlid ja skulptuurid. Positiiv uuris, kuidas Pascalil selline fotoprojekti mõte tekkis.

otograafia üheks oluliseks rolliks on jäädvustada kaduvat ja peegeldada ajalugu. Mind paeluvad Ameerika traditsioonilised road movie’d, samuti fotoseeriad kohtadest, millelt on näha, et fotograafil on sellega olnud ainult lühike kokkupuude läbisõidul. Mõte pildistada Balti keti teekonda tekkis mul uurimistöö käigus veoautojuhtide elu jäädvustamisel Balti riikide teedel. Leidsin, et Balti keti projekt on tähtsam, pakub rohkem väljakutseid ja sobitub paremini minu praeguste fotoprojektide suundadega. Kasutasin Balti keti teemat loo pingestamiseks, et näha

erinevaid kohti minu käsutuses olnud piiratud aja jooksul.

a ei ole varem Balti riikides reisinud ega tea, millised muudatused on toimunud kahe ja poole aastakümne jooksul, kuid ma nägin tulemust, mis oli aastate jooksul saavutatud. Näiteks kortermajad, mida leiab kõikides endistes Nõukogude Liidu liikmesriikides, on Baltimaades renoveeritud: need on soojustatud ja aknad-uksed vahetatud uute vastu. Minu arvates on see suurepärane võimalus parandada tõhusalt paljude perede elutingimusi. Või vaatepilt, mida nägin mõni aeg tagasi Pajiesmeniai külas, kus nõukogude ajal ehitatud suurele pooleli jäänud vundamendile oli hakatud maja ehitama. Sõitsin oma kaubikuga mööda Balti keti teid ja küsisin endalt, millised oleksid Balti riigid praegu, kui meeleavaldust ja muudatusi poleks toimunud. Kuidas on võimalik, et süsteem, millesse nii paljud inimesed uskusid ja millesse nad panustasid, vahetati nii kiiresti välja uue süsteemi vastu? Endalt neid küsimusi küsides otsisin vastuseid Balti keti vaiksetelt tunnistajatelt, erinevate piirkondade ehitistelt. Kuue nädala jooksul sõitsin mööda Balti keti teed mitmeid kordi ja püüdsin üles leida fotoprojekti lüngad, sest teadsin, et iga kord märkan teistsuguseid asju.

alisin fotoseeria jaoks formaadi, mis annaks nähtut edasi objektiivselt. Et mõista Balti riikide keerulist lähiajalugu, suhtlesin oma uurimistöö raames päris palju kohalikega, kel oli erinev ajalooline taust. Sellegipoolest jätsin emotsioonide blokeerimiseks fotodelt välja inimesed. Balti riikides reisides on lihtne

Kuidas on võimalik, et süsteem, millesse nii paljud inimesed uskusid, vahetati nii kiiresti välja uue süsteemi vastu?

leida inimesi, kes suhtlevad meelsasti ja räägivad vabalt inglise keeles, kuid nende puhul on tegemist siiski piiratud näitega haritud kohalikest noortest. Minu pildid ei ole sellised, mida teeksid Balti ketist eestlased, lätlased ja leedukad. Need pole puhkusepildid ilusast loodusest. Need pole ka pildid edukatest töökatest noortest inimestest. Valisin teistmoodi vaatenurga jaoks autsaideri rolli, et välja noppida ja jäädvustada väike osa mineviku jälgedest olemasolevas reaalsuses. „Külmutades” juhusliku ja mängides faktiga fotograafia objektiivsusest rõhutasin oma piltidel jäänuseid minevikust. Photographer Pascal van Heesch: „Photographing the way I do is selecting a very small part of the existing reality to capture the remains from the past.” pascalvanheesch.com

Maasikate m端端gilaud. P49 Viljandi-T端ri, Eesti. 1. oktoober 2013

Noorpaaride kauplus. Tallinn, Eesti. 29. september 2013

18/2014

Kodanike infotahvel. P49 Viljandi-T端ri, Eesti. 1. oktoober 2013

Kortermaja. Karksi, Eesti. 26. september 2013

Panga automaat. Valmiera, L채ti. 25. september 2013

Kortermaja. Litagne, L채ti. 23. september 2013

18/2014

Aiamaa eraldis. Valmiera, L채ti. 24. september 2013

Kortermaja. Valmiera, L채ti. 25. september 2013

Kodanike infotahvel. Pajiemenia, Leedu. 6. oktoober 2013

Areng. A2, Vilnius, Leedu 8. oktoober 2013

18/2014

Eesti ehk Eesti ruudus 2

Fotod ja tekst Reet Sau

Lugu tõstis ilmselt üksikute kaadritena tasa pead juba mitu aastat tagasi, kui otsisin ruudu sisse sobivaid motiive. Hoomata ümbritsevat ruudukujulisena ja komponeerida seda pealtnäha jäikadesse raamidesse on omaette väljakutse, mis alati ei õnnestugi nii, nagu soovik18/2014

sin. Aga idee, kuidas muuta lugu tervikuks, sai tõuke alles hiljuti, ühel talvisel õhtul Tallinnas Rotermannis asuvas restoranis Platz. Täpselt õiged paekiviseinad panid oma maalähedusega tööle kusagil kuklas ammu

valvanud mõtte. Paekiviseintele sobivad minu arvates iseäranis hästi mustvalged fotod ning pealegi seostub paekivi mul alati ka Eestiga. Jutuajamise käigus selgus, et Platz näeks hea meelega oma seintel midagi uut ja vahest ka teistsugust. Jõudsime kokkuleppele, et pildid võiksid olla seotud Eestiga ja nii saigi „Eesti ruudus” omale kuju ja vormi.

Mustvalge fotograafia on ühest küljest jäänud väga realistlikuks, teisest küljest aga saanud pisut ebareaalse maigu. Mind köidab mõte, et filmile pildistades tuleb kasutada ja teha ära kõik mis võimalik, et saavutada soovitud tulemust. See on nagu manuaalne fotomanipulatsioon, mida digitaalse manipulatsiooniga pole mõtet võrrelda. Kihte kasutada ei saa, kõik kihid tuleb päriselt ehitada ja pilt nii-öelda korraga ära teha. Vana keskformaatkaameraga ringi

liikudes näeb asju pisut teisiti. Aeglasemalt. Järjest kärsitumaks, digitaalsemaks ning app’imaks muutuva elutempo juures mõjub see terava kontrastina, kui on vaja seada kompositsioon, ava, säri, teravus ja siis veel kord kadreerida ning vinnastada katik, et saaks päästikule vajutada. Ja seda, kas pilti ka tuli, ei tea enne, kui rull ilmutatud ja kuivama riputatud. Mulle meeldib analoogfotograafia puhul tema aeglus ja põhjalikkus. Pildistatav objekt on läbi keskformaatkaamera vaadates kuidagi

eriline ning ka inimesed muutuvad. Vahet pole, kas kiire reportaaž või aeglane komponeerimine, maailm on hoopis teist nägu. Eestimaa on väike ja armas, kuid näha ja avastada on nii palju, et valgeid laike jääb minu jaoks jagub. Kuigi mulle meeldiks käia ja avastada järjest uusi kohti, nõustun ma igati Fred Jüssiga, kes on öelnud: „Kui sa tahad leida midagi uut, siis käi mööda vanu radu.” Uued rajad saavad „vanaks” pika aja vältel. Kõige südamelähedasem paik Eestis

on mulle Saaremaa ja eriti Sõrve. Seal on mu teine kodu ja ükskõik kui kaua ma sealt eemal olen, iga kord sinna jõudes on tunne, et ma pole üldse kunagi ära olnudki. Kõik rajad seal on läbi käidud palju kordi ja kunagi ei pea pettuma. „Eesti ruudus” seerias on kaks pilti Sõrvest: telliskivimaja Säärel, mida on väga hea „ruutu võtta”, ning üks vana kuuriesine. „Eesti ruudus” on mu teine näitus, mis on negatiividest positiivideni valminud pimikus. Nii nagu negatiivide ilmutamisel

18/2014

toimuvad ilmutustankis vahel omad saladused, on alati olemas ka väikesed pimikuseiklused ning särianomaaliad. Kuigi ma tean, et tegutsen alati ühtemoodi, on ikka põnevusvärin sees, kui jõuab kätte aeg film kuivama riputada. Minu Eesti-nägemused on lihtsad ja tagasihoidlikud, ehk isegi staatilised. 13 pildiga näituse koostamine tõi kaasa sületäie muretsemist, kompromisse, üle takistuste ronimist, kuid ka rõõmu, võite ja head meelt. Ja vist nii ongi õige. Et rahul olla ja eneseleidmise jälle ära tunda,

on tarvis ikka rabeleda ja vahepeal end kuskile kaotada. Photographer Reet Sau: “I love analog photography for his slowness and depth.“

www.facebook.com/reet.sau

18/2014

Mini-a-tuurid Fotod ja tekst Greesi Langovits

Mulle meeldib, et olen oma elus saanud õnnelikult ühendada kolm väga tähtsat valdkonda: muusika, reisimise ja fotograafia. Olen elukutselt klassikaline laulja ja laulnud terve oma teadliku elu. Ellerheinas olin 17 aastat, pärast seda õppisin klassikalist laulu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Läti Muusikaakadeemias. Pildistanud olen samuti nii kaua, kui ennast mäletan. Juba lapsepõlves oli mul „seebikas” igal pool kaasas ja pilte sai tehtud, kuni filmi jätkus.

üüdseks olen töötanud kolm aastat vabakutselise solisti ning kooriartistina Eestis ja välismaal. Tänu oma perele ja Ellerheinale olen harjunud mööda maailma ringi reisima, mulle selline elu vist sobib. Kontsertreisid on nagu teine reaalsus. Rutiin on

Arvan, et ma õpin ja avastan iga päev midagi. Inimene peab tundma, et on arenguruumi, muidu muutub mugavaks. 48

teistsugune, igav ei ole hetkekski, isegi siis, kui oled samas linnas varem juba näiteks 50 korda käinud. Natuke mustlase elu moodi, mis ei sobi kindlasti mitte kõigile: lennujaamad ja hotellid, kodust palju eemal ja üksi. Minu esimene fotonäitus „Mini-a-tuurid”, mida sai sel kevadel rahvusraamatukogus vaadata, koosnes reisidel tehtud mobiilifotodest. iPhone’il on tore programm – Hipstamatic – ja sellega olengi viimased paar-kolm aastat jäädvustanud kõike, mis mulle endale põnev tundub ja silma hakkab. Nii mõnigi inimene on pidanud siin-seal korduvalt mu järele ootama, kuni ma oma „hipstasid” teen. Tihti ripub mul lisaks telefonile kaelas ka korralik Canoni peegelkaamera, eriti, kui satun mõnda kohta, kus kunagi käinud pole.

obiilipiltide tegemine on juba viimased paar aastat olnud omaette eesmärk. Isegi kui lähen niisama oma kodulinnas Tallinnas linna peale jalutama, mõtlen päevas vähemalt korra, et äkki saab mõne uue põneva „hipsta”. Vahel möödub mitu päeva või isegi paar nädalat, kui ei saa ühtegi korralikku kaadrit. Minu arvates pole mõtet pidevalt otsida seda „õiget”, peab lihtsalt silmad lahti ringi käima ja siis mingil hetkel ehk võib märgata midagi, mida tahaks jäädvustada. Hästi palju mängib rolli ka juhus, kuhu parasjagu satun, kunagi ei tea, mis nurga taga ootab. Pildistan kõike: loodust, linna, fragmente, sotsiaalseid sõnumeid, ka ilusaid vaateid ehk „tavalisi turistikaid”. Neid viimaseid teen ma telefoniga siiski üsna vähe. „Mini-a-tuuride” seerias näeb detaile Eesti, Läti, Soome, Taani, Saksamaa, Prantsusmaa, Šveitsi, Hispaania, Kanada ja Ameerika Ühendriikide linnadest. Mulle meeldib maailmast üles leida need väikesed elemendid, mis muidu teistele ehk silma ei jääkski. Tore on, et tänu sellisele

hobile märkan enda ümber toimuvat ka palju rohkem. Üldse ei meeldi olukord, kui olen just avastanud midagi huvitavat, aga ei ole aega peatuda ja klõpsu ära teha. See jääb lausa piinama! Paar korda olen konkreetsesse kohta hiljem tagasi läinud ja juhul, kui miskit pole muutunud, ka pildi kätte saanud. Mitte ühtegi „Mini-a-tuuride” seeria pilti pole lõigatud, kuid mõni on muudetud mustvalgeks. Hipstamaticu programmiga käivad kaasas erinevad filtrid, kuid mulle meeldib algne lahendus ning sellisel kujul on pildid siin ka eksponeeritud.

ks tähtsaid põhjuseid, miks ma selle näituse üldse tegin, oli see, et ma ei taha, et kogu mu elu oleks digitaalne ning mahuks ühte karpi (arvuti). Mulle meeldib, kui pildid on albumites või ripuvad raamitult seinal – neile tuleb niimoodi elu sisse. Need fotod on mulle ka suveniiride eest, sest seda kommet mul pole, et ostaksin kuskilt kaasa näiteks piltidega kruuse või seinale riputatavaid taldrikuid. Arvan, et ma õpin ja avastan iga päev midagi. Inimene peab tundma, et on arenguruumi, muidu muutub mugavaks. Classical singer Greesi Langovits: “I like that in my life I have been able to happily combine three very important things: music, traveling and photography.” His first photo exhibition “MINI-A-TOURS” is about travel photos made by cell phone. glangovits@gmail.com

Minu lemmikpilt asub Torontos täiesti nurgataguses kohas ja kahjuks ei näe enamik inimesi seda meistriteost mitte kunagi. Selliste maalingutega kui „Naine triibulises” võiks minu poolest terve linnajao täis maalida, nagu Viinis Hundertwasser.

18/2014

2 5

1 Lepatriinu oli Helsingi kaubanduskeskuses ühe prügikasti peal. Poe turvamees tuli uudistama, mida ma seal kasti ees koogutan. 2 Keegi oli öökullid joonistanud Helsingi raamatupoes tahvlile ja hakkas neid just ära kustutama, kui ma mööda jalutasin. Ütlesin, et oodaku 30 sekundit, teen pilti. Öökullid ja kakud on mu lemmiklinnud. 3 Seda pilti nähes naersid Mainzi sushi-restoranis kohalikud jaapanlased end seeneks. Olime sõbrannaga poole tunni jooksul kahe peale tühjaks söönud üle 40 väikese sushitaldriku. Kuhjasin need liikuvale letile üksteise otsa – ju kõik arvasid, et kohe kukub taldrikute hunnik ümber ja saab nalja. Aga ei kukkunud! 4 Keegi sama suur linnumängufänn kui mina, oli pildi Tallinnas lumele joonistanud. 5 Pilt on tehtud ühe kontserdi ajal Estonia Talveaias, kus taimedele paistis peale sinine ja punane valgus. Nii ma seal vaikselt ringi hiilisin ja pildistasin.

7 6 Miki Hiir Pariisis on hea näide sellest milliseid naljakaid ja sürrealistlikke kooslusi ma siit-sealt leian. 7 Sattusin Madriidis Kristallpaleesse just näituse ajal. Keegi oli ladunud pool põrandapinda täis musti ja valgeid pudeleid, väga efektne! 8 Keset Helsingit oli suur kirju plank, mis oli üleni graffitit täis, mulle jäi kohe silma punane vunts ja sain jälle uue laheda hipsta! 9 Pariisis jäi mul silma ja pani muigama poe aknal olev loosung: “I’m not a shopaholic, I’m helping the economy”. 10 Olen eluaeg olnud suur filmifänn ja loomulikult ei saanud ma Forrest Gumpi sildist Heidelbergis ilma pildistamata mööda minna.

18/2014

Foto-paber-käärid Kristel Schwede Kollaažid Aasa Ruukel Lapsepõlves on loominguline eneseväljendus sama iseenesestmõistetav kui elamine ise. See toimub justkui muuseas mängimise, õppimise, söömise, ringijooksmise ja igapäevase elamise käigus. Laste looming on vaba reeglitest ja meeldida soovimise pingutustest, see on vahetu, kaasahaarav ja sisu poolest vägagi väljendusrikas.

aadake näiteks 11-aastase Viimsi koolitüdruku Aasa Ruukeli kollaaži sellel leheküljel. Kui hästi on ta tabanud, konstrueerinud ja võimendanud naiselikkuse põhirelvi: meelad huuled, voogavad juuksed, rauge pilk meigiga rõhutatud silmades, koketne kübar ja seksikad stiletod! Tahtmatult hakkab peas kerima lugu: „Huvitav, kes need naised on, nende vahel tundub olevat mingi pinge. Kas on nad sõbrannad või rivaalid? Või on prillidega, veidi tähtsama olekuga daam hoopis teise tüdruku ema?” Kui uurisin Aasalt, kuidas tema looming tekib, siis vastas ta, et teeb pilte, kui tuju tu-

leb, ja mingit lugu ta sealjuures ise juurde ei mõtle. Need jäävad vaatajate välja mõelda. Lihtsalt mõnikord tekib tal idee, mille jaoks otsib ajakirjadest sobivaid detaile. Teinekord aga on vastupidi: kõigepealt leiab ta hoopis huvitavad fotod, mis tekitavad soovi käärid haarata ja pilte teha. Aasa ema Annika Haasi sõnul meeldis tema tütrele juba päris väiksena albumites olevatest fotodest detaile välja lõigata: „Nii avastasingi ükskord, et ta oli erinevate piltide detailid üheks tervikuks kokku seadnud ja nõnda päris uue nägemuse loonud. Ta võis olla siis nelja-viiene. Päris terviklikku pildialbumit meil kodus enam ei

ole, sest fotomaterjal on läinud kääride saagiks. Aga loomulikult kõlbab Aasale kollaažide valmistamiseks imehästi ka igapäevaselt postkasti ilmuv rämpspost: müügikataloogid, reklaampost, mõttetud naistekad ja nii edasi. Viimasel ajal on hakatud Aasa hobi tõttu meile vanu ajakirju otse koju kätte tooma.”

asa ema on professionaalne fotograaf Annika Haas, kelle portreelooming ja näitused Peipsiääre elanikest, kohalikest mustlastest ja Tallinna Lennujaama lähistel paiknenud aiamaa elanikest on leidnud tunnustust nii Eestis kui välismaal. Annika Haas on osanud tütre loodud kunsti väärtustada ning teinud Aasa loomingu nähtavaks ka laiemale publikule. Nad on esinenud koos näitustel, samuti saab Aasa loomingut nautida internetis ja soovi korral endale ka koju seinale osta. Annika Haasi sõnul on Aasal peas üsnagi isevärki mõtted, mis lihtsalt tahavad välja tulla. „Koolis peavad klassikaaslased teda natuke „teistsuguseks”, kuid murelikuks see teda ei tee. Viimasel ajal on hakatud Aasalt kollaaže tellima. Nendega on juba keerulisem, sest alati ei pruugi tellitud töö ja võõra inimesega seoses seda lähet tekkida, millest hea idee või lugu välja kooruks. Siis on tore, kui tellijal on oma üpris kindel suund või mõttepoeg ette antud, nagu näiteks oli ka Sven Vabari novelli „Maarahvas” puhul, mida Aasa kultuuri väljaandes Müürileht oma kollaažiga illustreeris.”

as Aasa ise ka pildistab? Annika arvates on loomulik, et tänapäevasel digiajastul pildistab iga laps. „Nutitelefonide fotokvaliteet on läinud nõnda heaks, et pildistamisfunktsioon on muutunud selle seadme vaat et

18/2014

üheks tähtsaimaks osaks. Aasale meeldib väga teha ka niinimetatud liikuvat pilti ning animatsiooniringi vahva mõju on see, et videod on saanud ka sisu.” Annika Haasile meeldib tütre loominguline kergus ja vabadus ning see, kuidas ta alati oskab oma kollaažidesse mingi pisikese mõttevimka sisse panna: „Usun, et tulemus on sellepärast just nii mõnus, et tema töö taga ei ole mingit sundust. Kui ta tahab, siis teeb, ja kui ei taha, siis võivad

käärid, liim ja ajakirjad vabalt seista ja oma aega oodata.” 11-year-old schoolgirl Aasa Ruukel makes pictures whenever the need arises. It is up to the viewers to create the story that goes with her collage. www.fotobrigaad.ee/kunst/aasa-ruukel

18/2014

Jalutuskäik udusel rannal

Fotod Jaak Visnap, küsis Kristel Schwede

Kunstnik Jaak Visnap teeb enamasti fotosid inspiratsiooni kogumiseks ja talletamiseks oma maalide ja graafiliste lehtede jaoks. Ka udusele Pirita rannale läks ta jalutama ja pilte tegema samal eesmärgil. Valminud fotod hakkasid aga elama oma elu ... Kuidas udupiltide seeria tekkis?

Paar aastat tagasi sattusin nägema udupilvede kogunemist mere kohal ja tekkis idee, et udu saaks loomingus huvitavalt ära kasutada. Kui ma ühel hilisel sumedal suvehommikul ärkasin ja aknast välja vaatasin, siis teadsin, et nüüd on õige aeg pildistama minna. Haarasin kaamera, hüppasin autosse ja sõitsin Pirita randa. Ilm oli väga soe, umbes 25–30 kraadi, ja ümbrus mattunud ühtlasesse piimjasse udusse. Jalutasin ringi ja kogusin huvitavaid kaadreid jõest, me-

rest ja rannas aega veetvatest inimestest. Udusel rannal kõndides polnud aru saada, kas tegemist on hommiku või õhtuga, suve või sügisega. Fotokaamera on mul tihti kaasas, teen enamasti pilte inspiratsiooni saamiseks oma maalide ja litograafiliste lehtede jaoks. Kui olin Pirita pildid valmis teinud ja üle vaadanud, otsustasin, et nii eheda ja puhta materjali jätangi fotodeks. Kokku kuulub udupiltide seeriasse viisteist fotot.

Udu ühtlustab, varjab ja muudab pildid veidi kummituslikuks ja ajaväliseks. Ajastu märgid tulevad detailides välja alles lähemal vaatamisel: inimeste riietes, rannapinkides, riietuskabiinides. Mulle meeldib, kui piltides on mitu tasandit ja kõik pole esimese korraga „läbi loetav”. Need on aeglaselt vaatamise pildid. Tänapäeva pildimaailm on informatsioonist küllastunud ja kunstil on palju konkureerivaid meediume. Inimeste

vastuvõtuvõime on suures infokülluses piiratud. Minu udupildid pakuvad võimaluse astuda korraks välja maailmast, kus aetakse taga järjest suuremat pikslite arvu, kiirust ja erksamaid värve, ning nautida aeglast kulgemist mererannal. Kasutan pildistamiseks enamasti vana Nikon FM filmikaamerat. 36 kaadrit piltide tegemiseks võib tänapäeval tunduda ahistav, kuid tulemus kaalub üles kõik sekeldamised, mis kaasnevad filmide

muretsemise ja ilmutamisega. Eriti põneva koloriidiga fotod on tulnud sõprade käest saadud vanu, aegunud filme kasutades. Mõnikord on küll juhtunud, et olen sattunud peale kordumatule sündmusele, mida oleks tulnud jäädvustada sekundi murdosa jooksul. Siis olen kahetsenud, et digikaamerat samuti kaasas polnud. Olen märganud, et inimkäega tehtud kunstiteoseid vaadatakse kauem, neist ei libiseta nii kiiresti üle. Võib-olla sellepärast, et kunstiteosel, mille on loonud inimene mehaanilisi protsesse kasutades, on tugevam energia. Filmirull, positiiv või negatiiv suudab peale kujutise salvestamise jäädvustada aja ja koha vaimu, ka filmiga tegeleva inimese energiat. Fotokunst on elav, loominguline protsess ja hea kunstiteose saamisel mängib suurt rolli juhus. Mulle ei meeldi kontrolliv ja lõpuni läbimõeldud maailm, milles puudub juhus ja loovus. Olen märganud, et tänapäevane fotokunst on muutunud tehniliselt väga täiuslikuks ja formaadilt väga suureks, kuid minu meelest jääb kontseptuaalsel kunstil tihti puudu vahetust emotsioonist ning liigselt lavastatud kompositsioonid tunduvad igavad. Viga ja juhus on kaks olulist tegelast, mis aitavad luua ajatu ja sisuka kunstiteose. Ilmselt sellepärast ma tegelengi litograafia ehk kivitrükiga, mitte digitrükiga. Artist Jaak Visnap: “My mist photos provide an opportunity to enjoy a slow walk on the seashore, stepping outside of the world where the increasing number of pixels, speed and more vivid colors are chased.” litokeskus.ee www.facebook.com/jaak.visnap

18/2014

ARVAMUS

Näidata või mitte näidata – see on küsimus Kaupo Kikkas

Kunstilise fotograafia eksponeerimises on huvitavad ajad. Tööde näitamise viis on läbi teinud mitmeid pöördelisi muutusi ja on teatavas mõttes pisut ummikuski. Moodne, mässuline kunstnik on proovinud end distantseerida traditsioonilisest pilt-seinal-vormistusest kui millestki vanamoodsast, valides eneseväljenduseks pigem mis tahes muu fotoga seotud meediumi videost installatsioonini, peaasi, et see ei oleks liiga traditsiooniline.

ellist suhtumist kohtab palju veel praegugi, kuid ei saa öelda, et see enam domineeriks. Pigem asuvad nüüd kuraatorid ja kunstnikud end tuulelipuna pärituulde sättima, sest ühtäkki on jälle moes filmiga kaamerad ja pilt-seinalvormistused. Sellises olukorras ei ole iseenesest midagi üllatuslikku, kuna ühest küljest ei suuda publik kõikvõimalikke installatsioone ega muid kiiresti muutuvaid, „futuristlikke” fotograafia meediume aktsepteerida ning selliselt vormistatud töid on raske müüa ja reprodutseerida. Teisalt on Y-generatsiooni kunstnikud nii mugavaks muutunud, et võimaluse korral ei tahaks nad enam üldse pildistada ja end tüütu meediumiga vaevata ning piirduks ainult kuraatoriteksti ja äärmisel juhul mõne lihtsakoelise telefonifoto või -videoga. Seega ehk ongi samm tagasi hea võimalus edasi liikumiseks. Eelneva võiks kokku võtta ühisnimetajaga „kuidas näidata”. Aga ikkagi jääb küsimus: kas üldse näidata või mitte?

äitamine ja näitus on oma olemuselt üsna mitmetähenduslikud sõnad ja küllap enese publiku ees alasti kiskumine oma olemuselt seda ongi. Seetõttu tundub, et enamik esiknäitusi jätab soovida, kuna kvaliteetne ekshibitsionism saabub kogemustega. Kõige tüüpilisemad esiknäituste eksimused on ülepingutatud kontseptsioon, soov šokeerida, kopeerida või lihtsalt igavus.

Iga saavutus on just nii palju väärt kui selle nimel tehtav pingutus.

Kui esimestel juhtudel on tihti põhjuseks suunav kunstiharidus, mis seab noore kunstniku tegevusele kriteeriumid, siis viimase puhul enamasti puhas edevus. Sattumine vaimustusse asjaolust, et tekib võimalus fotomeediumi kaudu midagi edasi anda, on võrreldav vaimustusega kõnevõime oskuse üle, seejuures ilma kõne sisu arvesse võtmata. Kindlasti kuulusin ka ise viimaste hulka, kes ei saanud alguses päriselt aru, mida ta täpselt teeb ja miks ikkagi eksponeerib. Kuid on üks eriline kvaliteet, mis vabandab paljugi ja mida ei tohi mingil juhul alahinnata. See on nooruse progressiivsus ja energia, mis kipub vaikselt elukogemu-

sega asendudes maha käima. Seda relva ei tohi ükski kunstnik kasutamata jätta, sest sealt saadav reaalne kogemus on parim vasturaskus eelnimetatud negatiivsetele märksõnadele. Kui piisavalt varakult ei teki tööharjumust oma projektide nimel tõsiselt vaeva näha, siis pole kunstnikult palju oodata, kuna hiljem kipub energia ainult vähenema. Usun, et iga saavutus on just nii palju väärt kui selle nimel tehtav pingutus ja seetõttu on näituse tegemine ka hea lakmuspaber, tõestamaks endale ja teistele, kas sa oled valmis kõiki neid ohvreid tooma.

a neid ohvreid ei ole vähe: alates tehnilistest probleemidest ja materjalidest kuni tööde vormistamise ja näitusepinnani. Seega tulevad mängu eelkõige raha, aga ka bürokraatia ja koormav suhtlus ning loomulikult mõõtmatu aja- ja energiakulu. Kuna Eestis sisuliselt puudub toetav galeriimaastik, siis on raske ka ringkonnavälist nõu ja tuge saada ning arvatavasti tunneb iga noor kunstnik ennast teatud hetkel väga üksikuna. Sellel kannatuste teel on õnneks ka mõned positiivsed lõigud. Kuna fototurust tuge ei ole, siis puudub ka galerii või tugeva kuraatori surve kunstnikust müügiartiklit vormida ning säilib täielik loomevabadus. Naljatledes võib öelda: kunstnik on näljas, aga vaba. Kui näituse ettevalmistamise teekond saab väärikalt käidud ja jõuab kätte avamise päev, siis võime kunstnikule julgustavalt õlale patsutada, sest ainuüksi selle tee läbimine on meile tõestanud tema sisemist tugevust ja tahet ning sellest saab ka ilma näitust nägemata tema esimene kvaliteedi garantii.

Foto Reet Sau. Ettevalmistused näituseks „Eesti² ehk Eesti ruudus“

18/2014

Lugemiku kirjastus ja raamatupood Küsis Kristel Schwede Kunstnik Anu Vahtra ja graafiline disainer Indrek Sirkel on PõhjaTallinnas Kultuurikatla kõrval endises garaažis pidanud aasta aega kunstiraamatute poodi Lugemik. Lisaks raamatupoele tegutseb ka kunstitrükiste kirjastus Lugemik. Kuidas te jõudsite kunstitrükiste kirjastamise juurde ja sealt edasi raamatupoeni?

ugemiku kirjastusega alustasime pooljuhuslikult tegelikult juba neli aastat tagasi, 2010. aasta talvel. Esimese raamatuna andsime välja Mari Laanemetsa Berliinis kureeritud näituse „There, Life Would Be Easy” kataloogi. Pooljuhuslikult seetõttu, et hetkel, mil esimene raamat trükki läks, ei olnud meil veel kirjastus ametlikult registreeritud, rääkimata konkreetsete plaanide olemasolust. Esialgne plaan oli koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega hakata välja andma õhukesi vihikuid, millest iga vihik oleks keskendunud ühele Eesti nüüdisaja kunstnikule. Erinevatel põhjustel jäi see mõte teostamata, aga soov Eesti kunstnike projekte kirjastada jäi.

ari Laanemetsa kataloogi „There, Life Would Be Easy” kirjastamise järel saime kokku ja arutasime pikemalt, mida ja kuidas võiks Lugemikuga välja anda. Selleks ajaks olid mitmed projektid hakanud ilmet võtma – Soome kunstniku ja fotograafi Tuukka Kaila esimene raamat „Fleeting” ning Paul Kuimeti seeria „In Vicinity”. Tuukkaga koostöös andsime sel kevadel välja tema uue raama-

tu „Everything I Now Have, One Day I Will Have Lost”. Pauliga plaanime juba pikka aega järgmist koostööprojekti. 2012. aasta suvel, kui olime kaks aastat kirjastanud ja kümmekond raamatut välja andnud, tekkisid esimesed ideed seoses raamatupoega. Peale muude soodsate asjaolude (EKKM-i huvi „muuseumipoe” vastu, head mõttekaaslased Neeme Külm, Jaana Jüris ning Ralf Lõoke jne) oli peamiseks tõukeks tunne, et peame omakirjastatud raamatutele Eestis kuidagi konteksti looma. Koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga, kes meie raamatuid Apollos ja Rahva Raamatus levitab, saime küll Lugemiku raamatud kohalikku levisse, aga tundus, et sellest siiski ei piisa.

uurtes raamatupoodides on valik küll lai, kuid nüüdiskunsti valdkonda silmas pidades pinnapealne ning alternatiivsemad trükised kipuvad seal lihtsalt ära kaduma. Kuna Eestis polnud kunsti- ja kultuuritrükistele keskenduvat raamatupoodi, siis tundus, et selline ettevõtmine oleks ka laiemas plaanis väga teretulnud. Meie soov oli ka kokku koguda Eestis väljaantavad trükised, mida tuli varem erinevatest poodidest, muuseumidest ja keskustest taga otsida. Kuidas on sobitunud kirjastamine ja raamatupoe pidamine tegeliku eluga? Kas kõik on läinud nii, nagu ette kujutasite, või on see teekond olnud täis ootamatusi ja üllatusi? Ei teagi nüüd, kuidas sellele vastata. Ühtpidi on kõik läinud väga hästi. Nii kirjastus kui ka raamatupood on loonud uusi võimalusi tegeleda asjadega, mis meile väga meeldivad. Samuti oleme saanud töötada koos inimestega, keda hindame,

ning tutvunud väga paljude uute professionaalidega, kellega on arendav mõtteid vahetada. Ja mis seal salata, ka vastukaja meie tegemistele on olnud positiivne. Samas peab muidugi tunnistama, et kõik argine, mis kirjastamise ja raamatupoega kaasneb, võtab ikka väga palju energiat. Eriti keeruliseks on osutunud raamatupoe pidamine. Lepingute sõlmine, e-poe uuendamine, müüjate otsimine, uute raamatute tellimine ja kõik muu võtab rohkem aega, kui me sooviks. Vahel tekib küsimus, millal üldse jõuame loomingulist tööd teha ning uusi projekte planeerida. Palun kirjeldage Lugemikuga seoses neid hetki, mis annavad tunde: yes, vaat see on elu, mis mulle meeldib! Kirjastuse puhul on selleks kindlasti hetk, kui värskelt trükikojast tulnud raamatut esimest korda lehitseda saab. Raamatupoes teeb südame soojaks, kui mõni külastaja kiidab raamatuvalikut või leiab mõne teose, mida ammu otsinud on – nendel hetkedel on tunne, et meie töö läheb tõesti inimestele korda. Kõikteadja Vikipeedia ütleb: „Lugemik on õppeotstarbeliste tekstide kogu. Peamiselt kasutatakse lugemikke keeleõppes, eriti algõpetuse juures lugemise õppimisel.” Kas teie missioon on õpetada inimesi nüüdiskunsti lugema? Kirjastuse nimi tuli sõna „lugemik” kahest meie jaoks olulisest tähendusest. Üks oligi see lihtne ja Eestis kõigile teadaolev seos õppimise ning lapsepõlvega, mis meile väga meeldis. Teisalt nimetatakse sõna „lugemik” ingliskeelse vastega „a reader” materjalide kogu, mida näiteks õppejõud paljundusmasina abil oma tudengitele koostavad. Samuti nimetatakse nõnda

Foto Anu Vahtra. Lugemiku raamatupood on avatud aprillist oktoobrini N–P kell 13.00–19.00.

mis tahes konkreetsel teemal välja antud oluliste tekstide kogumikku. Meie missioon ei ole kindlasti kedagi õpetada. Õpetamisega on seotud teatud suhtumine stiilis „sa pead seda teadma”. Meile lihtsalt tundus, et puudu oli nende noorte kunstnike hääl, keda oleme nüüd kirjastanud. Eestis on siiani näitused avatud väga lühikest aega. Seega kaovad mitmed äärmiselt huvitavad projektid pärast kaht nädalat orbiidilt. Trükiseks tõlgendamine annab neile aga uue, iseseisva elu. Kui näeme midagi, mis meile meeldib, siis tahame seda ka teistele näidata. Raamatute tegemine on selleks väga hea meetod. Kuidas te kunstnikuraamatuid kirjastamiseks valite? Paljuski ikka oma maitse järgi. Peamiselt läheneme kunstnikele ise, aga viimasel ajal on üha rohkem ka kunstnikud meie juurde tulnud ja oma mõtetest rääkinud. Näiteks Dénes Farkasiga on meil väga meeldiv koostöö just selles mõttes, et kui tal mõni mõte tuleb, siis saame kokku ja arutame, kuidas

18/2014

antud ideed saaks trükisena teostada. Kirjastamisega kaasneb ka väga palju praktilist. Idee on üks asi, aga sinna juurde kuulub alati eelarvestus, trükikojaga suhtlemine, endale tähtaegade seadmine ja hiljem levitamine. Kindlasti on meie jaoks kirjastamise üks põnevamaid osi konkreetsele projektile antud ajahetkel koos kunstnikuga nii sisuliselt kui ka eelarveliselt sobivaima lahenduse leidmine. Lugemikus on põnev rahvusvaheline kunstiraamatute valik, teil on sõbralikult koos nii akadeemilised kui ka mängulisemad trükised. Kuidas te neid raamatupoodi valite? Mingit läbivat valikuprintsiipi meil ei ole. Kodumaistest trükistest üritame poodi võtta suhteliselt laia valiku teoseid. Hoiame silma peal, mida kirjastavad muuseumid, keskused, ülikoolid ja teised kunstiga tegelevad asutused. Samuti püüame tuua poodi trükiseid, mis mujale kindlasti ei jõuaks: kas neid on tehtud liiga vähe, neil pole ISBN-koodi, nad „ei müü” või on mõni

muu põhjus. Kuna me mõlemad õpetame Eesti Kunstiakadeemias, siis julgustame tudengeid oma lõputöid ja muid trükiseprojekte poodi müügile tooma. Meile tundub tähtis ka see, et Lugemiku raamatupood oleks muu hulgas koht, mis annab Eesti kultuurikirjastamisest hea ülevaate. Rahvusvaheliselt valime poodi raamatuid, mida peame kuidagi tänapäevases (kunsti)maailmas tähtsaks. Enamjaolt on meil poeriiulitel väikeste ja keskmise suurusega kirjastuste väljaanded. Samuti nagu Eestist, üritame ka väljastpoolt leida spetsiifilisemat kraami, mis kindlasti ka välismaal suurpoodide lettidele ei jõua: kunstnike enda kirjastatud trükised, veidrad lasteraamatud, LGBT-ajakirjad ja zine’id, erootika ja porno kaasaegses võtmes ja nii edasi. Tänapäevased akadeemilised teosed ja tekstikogumikud on osutunud poes väga edukaks. Kuna mitmed kultuurivaldkonnad on väga spetsiifilised, siis ei saagi eeldada, et suuremad raamatupoed neid oma valikusse suudaksid lisada. www.lugemik.ee

Filmifestival kui kvaliteedikontroll. Muljeid Karlovy Varyst Liis Mutli, fotod Martin Kaasen

Sõitsime Karlovy Vary rahvus vahelisele filmifestivalile, et kogeda filmimaailma suursündmust omal nahal ja koguda inspiratsiooni ning teadmisi professionaalsetelt filmitegijatelt ja festivalikorraldajatelt. Organiseerime Overalliga veebifilmide festivali ja kavatsesime võtta eeskuju neilt, kes seda kõike palju ägedamalt teevad.

arlovy Vary filmifestival on Kesk- ja Ida-Euroopa mainekaim filmiüritus ning ühtlasi üks maailma vanimatest filmifestivalidest. Karlovy Varys pani meid imestama selle suhteliselt väikese linna suursugune arhitektuur. Uhked hooned kaunistavad oru keskel vooklevat jõeäärset piirkonda ja kõrged klassitsistlikud majad jätavad vägisi mulje Hollywoodi stuudio makettmajade rivist. Tekib soov majade fassaadi taha piiluda, et kindlaks teha, kas tegemist on päris või papist majaga. Ringi jalutades selgub siiski, et kõik on ehe. Festivalipublik oli valdavalt nooremapoolne ja kogu Karlovy Vary atmosfäär oli läbi imbunud filmist ja filmitegemise mõnust. Selle tõid ilmselt kaasa festivalile saabunud tõelised filmihuvilised ja -tegijad. Oli äärmiselt põnev viibida koos inimestega, kes teevad oma tööd kirglikult ja professionaalselt.

Andres Maimik: “Festivalidel tasub kindlasti igal võimalikul juhul osaleda! Seal on kõige tänuväärsem publik.”

eisi alguses seadsime eesmärgiks kohtuda „Kirsitubaka” tegijatega, et uurida, kuidas neil õnnestus oma film nõnda mainekale festivalile viia. Eesti režissööride Katrin ja Andres Maimiku kirjutatud täispikk mängufilm „Kirsitubakas” valiti „East of the West” võistlusprogrammi, mis koondab Kesk- ja Ida-Euroopa režissööride värsket loomingut. „Kirsitubakas” on romantiline draamakomöödia ja üdini positiivne film armastuse keerdkäikudest. Filmitegijad rääkisid, et juba võtteperioodi ajal mõeldi „Kirsitubaka” saatmisest Karlovy Varysse. Maailma esilinastuseks on festival parim koht, publik koosneb seal filmispetsialistidest, kelle tagasisidel on suur väärtus. Andres Maimiku sõnul on

„Kirsitubaka“ meeskond Karlovy Varys: peaosatäitja Gert Raudsep, produtsent Anneli Lepp, peaosatäitja Maris Nõlvak, režissöörid Katrin ja Andres Maimik.

Iga filmi võib lugeda õnnestunuks, kui luua sellest õppetund. Isegi kui ei võida ega pälvi suurelt äramärkimist.

festivalidel osalemine kui kvaliteedikontrolli läbimine. „Seal on kõige tänuväärsem publik. Festivalidel tasub kindlasti igal võimalikul juhul osaleda! Tuleb vaadata erinevate festivalide kodulehti või uurida filmiteadlikelt inimestelt, milline üritus võiks just konkreetse filmi puhul sobida, ja sinna siis kandideerida. Alati tuleb lennata kõrgelt ja sihtida võimalikult täpselt. Iga filmi võib lugeda õnnestunuks, kui luua sellest õppetund. Isegi kui ei võida ega pälvi suurelt äramärkimist.“

ndres Maimik rääkis, et omaette töö oli filmi sobitamine festivalioludesse ja Karlovy Varysse toimetamine. Rohkelt aega ja tähelepanu nõudsid filmiloo tutvustamine ja infomaterjalide valmistamine. Kuigi suhtlemist oli väga palju ja iga kokkulepet tuli sõlmida erineva inimesega – üks tegeles prog-

18/2014

rammiga, teine majutuse ja transpordiga, kolmas materjalide saatmisega ja nii edasi –, sujus kõik kokkuvõttes kenasti. Vaatajad võtsid filmi soojalt vastu ja esilinastusel rõkkas pilgeni täis saal naerust, nii et produtsent Anneli Lepp pidi üllatuma: „Ma ei teadnudki, et nii naljaka filmi tegime!” Meeskond eesotsas Katrini ja Andresega ei püüdnudki oma rõõmu varjata: „Tundsime end filmitegijatena väga hästi! Pärast filmilinastust tuldi ikka juurde ja öeldi midagi tunnustavat. Tagasiside oli hästi hea ja toetav.” Kuna Karlovy Vary filmifestivali näol on tegemist maineka üritusega, siis oli Katrin ja Andres Maimiku arvates seal osalemine kahtlemata suur tunnustus kogu meeskonnale ning mõjuv ergutussüst iseendale.

Arhitektuurifotost arhitekti pilgu läbi Kaidi Õis, Põhja-Tallinna linnaosa arhitekt Fotod Architekturbild 2013 Suvekuudel oli Eesti Arhitektuurimuuseumis võimalik vaadata praeguse hetke maailma arhitektuurifotograafia paremikku. Eestisse jõudis näitus pärast auhinnatud tööde esmaesitlust Frankfurdis Saksa Arhitektuurimuuseumis. 1995. aastal asutatud arhitektuurifoto auhinda annab iga kahe aasta tagant välja Saksamaal tegutsev mittetulundusühing Architekturbild e.v. Tegemist on esimese omataolise preemiaga maailmas ja selle populaarsus ning rahvusvaheline maine on kasvanud kiirelt. Arhitektuurifoto teemade ulatuse laiendamiseks korraldatakse võistlus alati mingil kindlal teemal, 2013. aastal oli selleks „Im Brennpunkt / Focus of Attention” („Tulipunktis”). Võistlustööd on neljast fotost koosnevad seeriad ja selle peapreemiaks on 6000 eurot.

rhitektile on foto igapäevane töövahend, mille abil dokumenteerida keskkonna muutumist ning dokumenteeritut aluseks võttes visualiseerida tulevasi maailmu. Üha keerulisem on teha vahet, kas pildil kujutatu on tegelikkus või arvutikujutis. Tehiskeskkonna ja loodusliku maailma üha tihedam põimumine annab ainest mõtisklemiseks. Fotost, mis esmapilgul võimatuna tundub, kuid mis ometi kujutab reaalsust, saab vahend seisukohavõtuks ja sekkumiseks (vt Enrico Duddecki foto, lk 71). 2013. aasta võistluse peapreemia läks Saksamaale: fotograafid Frank Bayh ja Steff Rosenberger-Ochs eksponeerisid Stuttgarti

uue raudteejaama ehituse vastu protesteerijate püstitatud ajutisi telke (vt lk 72, ülemine foto). Ajal, mil maailma elukeskmeks on saanud üleilmselt üheilmeline linn, küsib üha enam arhitekte iseendilt, kuidas luua inimmõõtmelist ja ainulaadset elukeskkonda. Selline juurdlemine viib sageli tõdemuseni, et kui ehitise esmane ülesanne on pakkuda varju, siis ehitisest saab arhitektuur alles siis, kui füüsilisele varjualusele – näiteks ilmastikuolude eest – lisandub vaimne mõõde ja maailmaparanduspüüe. Just seetõttu on pildil kujutatud „ajutine arhitektuur” arhitekti jaoks võluv ja paeluv, pakkudes hinnalist teadmist, milline on linn, mis toob elanikud barrikaadidele, ning taasluues seose reaalusega, mis jumalikul linnulennuperspektiivist planeerijal pahatihti kaotsi on läinud.

ivisse raiumine ei aita, ka arhitektuur kaob ajas ning arhitektuurifoto võlub just seetõttu, et jäädvustab hääbuvaid maailmu. Mida arhitekt loob, seda aeg ja elu hävitavad ning just selle pildi halluses on ootamatult eredalt jäädvustatud ühe kaduva maailma ilu ja valu (vt Nadia Pugliese foto, lk 72, alumine). Küllap on igas arhitektis peidus flâneur (logeleja – prantsuse k), kes armastab ümbritsevat elu jälgida. Kohti, mida ise külastada ei ole võimalik, vahendab arhitektuurifoto. Kuid millegipärast arhitektuurifoto inimest ei armasta – sellel jäädvustatud ideaalne linn on inimtühi. Siiski, hoolimata fotograafi taotlusest või kontseptsioonist, otsin arhitektina piltidelt ikkagi eelkõige elu märke, eriti just keskkondadest, mis esmapilgul tunduvad elamiskõlbmatud – nii ka sellelt kõrgtiheda suurlinna portreelt (vt Simon Schnelli ja Morgane Renou foto, lk 73).

Millegipärast arhitektuurifoto inimest ei armasta – sellel jäädvustatud ideaalne linn on inimtühi.

Foto: Enrico Duddeck

18/2014

Foto: Frank Bayh & Steff Rosenberger-Ochs

Foto: Nadia Pugliese

Foto: Simon Schnell & Morgane Renou

18/2014

Sublimatsiooniprinterid Andres Toodo, suureformaadilise fotoprindi ja värvihalduse spetsialist

Eelmistes Positiivides olen kirjutanud analoogse fotosuurenduse võimalustest ja lasertehnoloogiatest. Seekord tutvustaksin lähemalt sublimatsiooniprinteri võimalusi ja tööpõhimõtteid. Sublimatsiooniprinterid võimaldavad printida väikeseformaadilisi fotosid. Enim levinud formaadid on 10 x 15 cm kuni A4. Tehnoloogiliselt on sublimatsiooniprinteril teiste trükitehnoloogiate ees mitmed eelised koos mõnede nõrkustega.

Kodukasutajale mõeldud printer Selphy CP820 võimaldab printida kvaliteetseid fotosid otse kaamerast, mälukaardilt või USB-pulgalt.

Eelised ja nõrkused Sublimatsiooniprinteriga prinditud foto ilu seisneb analoogfotoga sarnases naturaalses pehmuses. Tegemist on continuous tone’i ehk rastrivaba prindiga. Failis olevad pikselid prinditakse paberile üks ühele. Iga piksel on paberil juba õige tooniga. Pehmeid toone aitab saavutada ka sublimatsioonile omane pikseliservade hägustumine. Sublimatsiooniprinterite võlu tuleb välja just rastergraafika printimisel. Vektorgraafika puhul jäävad need seadmed tihti hätta. Probleemiks on liigne detailide pehmus. Joonise pehmusele aitavad kaasa registratsioonihäired, mis on tingitud paberi mitmekordsest sisse- ja väljaliigutamisest. Tänu mikronihetele ei kattu järjest prinditavad eri värvi kujutised täpselt. Kolorimeetrilised omadused, nagu värviruumi avarus, musta tihedus ja hallskaala neutraalsus on sublimatsiooniseadmetel digilaboriga sarnased, jäädes samas nüüdisaegsetele tindiprinteritele alla. Tehnoloogiliselt on sublimatsiooniprinterid väga töökindlad, andes stabiilse kvaliteediga väljatrükke, ilma et kasutaja peaks muretsema laserprinterile omase paberi määrdumise või düüside ummistumise

pärast, nagu võib juhtuda tindiprinteriga. Professionaalsed sublimatsiooniprinterid sobivad kõige paremini näiteks fotostuudiosse kiirteenuse osutamiseks ja kaasaskantavateks laboriteks. Seadmed on väikesed ja kerged, võimaldades üritustel kiiresti labor üles seada. Professionaalsed sublimatsiooniprinterid ühilduvad lihtsalt Lightroomiga ja Photoshopiga. Printer on alati kiiresti töövalmis. Tuntuimad tootjad on näiteks DNP, Shinko ja Kodak. Kodukasutajale teevad sublimatsiooniprintereid Canon (Selphy mudelid) ja Sony. Printerite peamiseks miinuseks on trükimeediumide olematu valik. Põhimõtteliselt saab printida vaid ühte tüüpi paberile. Trükiprotsess Sublimatsioon tähendab värvaine hetkelist transformeerumist tahkest olekust gaasiliseks ja siis uuesti tahkeks. Transformatsioon saavutatakse värvaine kuumutamisel. Printimiseks on vaja spetsiaalse vääristusega paberit, värvainet kandvat filmi ja termopead. Peegelduvas ehk subtraktiivses värvimudelis prinditakse pooltoone kolme

põhivärvi abil: C (tsüaan), M (magenta), Y (kollane). Põhivärvid on enamasti kantud polüesterpõhimikuga filmirullile. Esimene värvikiht koos fotopaberiga liigutatakse termopea alla. Samal ajal kui paber ja värvilint liiguvad, kuumutab termopea värvilindil olevat värvainet. Vastavalt vajadusele kuumutab termopea värvainet rohkem või vähem. Mida rohkem antud värvi kujutise printimiseks vajatakse, seda rohkem termopea konkreetset kohta kuumutab. Värvaine aurustub, tungib fotopaberisse ja taheneb uuesti ehk stabiliseerub. Kui terve paber on koos esimese põhivärvi kihiga termopea alt läbi liikunud, tõmmatakse paber tagasi algasendisse. Samal ajal jookseb värvainelindilt ette teise põhivärvi lint ning kogu protsess tehakse uuesti läbi, kokku kolm korda. Neljandal korral kaetakse prinditud kujutis kaitsekihiga, mis annab pildile ühtlase läike ja lisab tuhmumiskindlust. Sublimatsiooniprinterit ei tohi segi ajada sublimatsioonülekande printeriga, mis kasutab tinti ning spetsiaalset ülekandepaberit, millega kujutis lõppmeediumile kantakse (see võib olla ka tekstiil).

18/2014

Kuidas müüa fotokunsti? Tiražeerimine ja signeerimine Meelis Tammemägi TAM Galeriist kutsus oma galeriisse külla Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse projektijuhi Kadri Laasi ja Positiivi peatoimetaja Kristel Schwede, et ajakirja vahendusel fotograafidele ja fotokunsti ostjatele selgitada, miks on trükitud fotode tiražeerimine, signeerimine ja kvaliteetne vormistamine nende müümiselostmisel tähtsad.

eelis Tammemägi (MT): Trükitud fototeoste kvaliteetne vormistamine ja tiražeerimine on eriti tähtis tänapäeval, kui internetist on igaühel võimalik fotosid alla tõmmata ja põhisuhtlus käib Facebookis fotode näitamise-jagamise kaudu. Tiražeerimise all pean silmas seda, et trükitud fotode vormistamisel märgitakse sellele väljatrükkide kogus ja seeria number, mis näitab, mitmenda väljatrükiga antud seerias on tegemist. Samuti peab fotodele olema märgitud autori nimi ja pealkiri (kui see

Foto: Arne Maasik. Arne Maasiku teose „Chicago Loop 8522“ sertifikaat.

olemas on), foto valmimise aasta, võimaluse korral ka väljatrüki aasta ja teose mõõdud (kõrgus ja laius). Tiražeeritud, signeeritud ja kvaliteetse vormistusega foto on kunstiteos. Galeristina on mulle lisaks oluline, et raamitud foto oleks vormistatud nii, et seda saaks ka raamist välja võtta.

adri Laas (KL): Fototeose tiraaž on eelkõige oluline kogujatele, kuid kindlasti on see ka heaks müügiargumendiks kunstnikule. Kui mõnda teost on trükitud ainult viis eksemplari, siis on selle hind kallim. 500 eksemplari puhul on hind märkimisväärselt odavam. Eesti kunstiturg ei ole eriti suur ja siin ei peaks kunstnikud kartma kümnest fotost koosneva tiraaži otsalõppemist. Oma teoste tiražeerimine näitab fotokunstniku professionaalsust. Tiražeerimata fotode trükkimine võib kujuneda postrite tootmiseks, mida võib trükkida igavesti ja millel puudub ainulaadse kunstiteose väärtus. Kuigi maailma kunstiturul pole tiražeerimise suhtes kindlaks määratud reegleid või mustreid, peaks professionaalne kunstnik siiski teadma, miks ta teeb oma loomingut just teatud kindlate mõõtmete, kindla tiraaži ja vormistusega. Ideaalsel juhul kirjutatakse tiraaži suurus ja mõõdud pildi taha oma käega ning lisatakse allkiri. Teose allkirjastamine on vormistamise juures tähtis. Olen nooremate kunstnike puhul märganud, et probleem pole suurtes tiraažides, pigem vastupidi. On tulnud ette juhuseid, kus tiraažiks peetakse seda arvu, kui palju teoseid sellel hetkel trükitud on. Väites, et teose tiraaž on üks, ei saa kunstnik kunagi sedasama tööd juurde trükkida. Seega ei teata täpselt, mida tiražeerimine foto graafia puhul tähendab. Tänapäevaste vahenditega on võimalik alati teoseid juurde trükkida. Uus tiraaž

Trükitud fototeoste kvaliteetne vormistamine ja tiražeerimine on eriti tähtis tänapäeval, kui internetist on igaühel võimalik fotosid alla tõmmata.

tähendab näiteks ka seda, kui foto trükitakse välja mõne teistsuguse paberi peale või teises mõõdus. Samast fotograafilisest kujutisest aja jooksul uute tiraažide trükkimine ei ole harv nähtus. Samas võib see kunstikogujate hulgas tekitada mõnevõrra segadust ja ebakindlust, sest ei ole lõplikult teada, mitu teost sellesama fotoga ikkagi turul ringleb. Olen tähele pannud, et fotokunstnike seas levib uus trend tiražeerida kujutist, mis tähendab, et kujutise enda tiraaž on juba ette paigas ning sinna alla lähevad kõiksugu eri mõõtudes teosed. Seega mitte mõõdud ja trükk ei loo tiraaži, vaid kujutis ise.

tosid. Võin küsida nende eest näiteks 2000 eurot ja neid ostetakse. KL: Kui fotokunstnik hakkab oma teoste tiraaže planeerima – on need siis 5, 10 või 20 eksemplari –, peaks ta kindlasti juurde arvestama ka kunstnikueksemplarid (ingl k artist proof, lühend AP). Need on vajalikud selleks, et kunstnikule endale jääksid ka mõned teosed juhuks, kui kogu tiraaž müüakse ära ja näiteks mõni muuseum soovib teha tema loomingust näitust. Vastasel juhul peab ta hakkama otsima inimest, kes võib-olla 20 aastat tagasi tema teose ostis. Fotograafia puhul olid kunstnikueksemplarid algselt proovitrükid, mis võisid veidi erineda hilisematest trükkidest. Tiraaži planeerides peaks arvestama, et kaks kunstnikueksemplari peaks igal kunstnikul olema. See lisatakse trükiarvule: näiteks 3/10+2 tähendab, et tegemist on 3. väljatrükiga, seeria kogutiraaž on 10 ja lisaks on veel 2 kunstnikueksemplari. Kunstnikueksemplare kunstnikud ei müü, kuid neil on õigus teoseid näitustel eksponeerida. ML: Kui fotokunstnik kingib sõbrale mõne oma teose, siis võiks selle ka korralikult vormistada, lisada juurde tiraaži ja oma allkirja. Kvaliteetselt vormistatuna on kingitus väärtuslikum ka kingi saajale. Galerii võib kingituste puhul enda jaoks vastava märke teha, peaasi, et tiraažide arvestus sassi ei läheks.

MT: Fotokunstniku oma käega ilmutatud ja signeeritud originaalfotode väärtus aja jooksul kasvab. Mul pole praegu mingit probleemi müüa 1970. või 1980. aastate originaalfo-

18/2014

Foto: Artur Sadovski. NORR11 sisustussalongi kunstivalik muutub ja uueneb pidevalt.

Disaini ja kunsti vahekodu Küsis Kristel Schwede Tallinnas Rotermanni kvartalis on mõned aastad tegutsenud Taani kaubamärgi NORR11 sisustussalong, kus eksisteerivad sõbralikult koos innovaatiline disainmööbel, hubane kodudisain ning seintel nüüdiskunst – vaatepilt justkui tänapäeva kodus. Salongi brändijuht Maris Tämmo, teist sellist salongi Eestis vist polegi?

Pakume täislahendust kodu sisustamisel ja Eestis teist sellise kontseptsiooniga salongi tõesti ei tea. Ka kliendil on kergem koju kunsti valida, kui see on eksponeeritud loomulikumas keskkonnas, kui seda on näiteks galerii või kunstisaali seinad. Meil on väga lai valik erineva käekirjaga ja erinevate põlvkondade kunstnike loomingut: õlimaale, graafikat ja ka fotokunsti. Kuidas te valite salongi kunstiteoseid, näiteks fotokunsti? Otseseid kriteeriume või kindlat temaatikat meil kunstivalikul ei ole, toimime tihti oma sisetunde järgi. Pakutavad tööd

peavad kokku sobima meie salongi iseloomu ja kujundusega ning neid täiendama. Oleme andnud võimaluse ka väga uutele ja noortele kunstnikele. Mõnikord oleme võtnud töid prooviks, sest kunagi ei tea, mis kliendile võib meeldida. Samuti teeme koostööd galeriide ja kunstivahendajatega, kes meile kunstnike töid pakkumas käivad. Nende valikut me usaldame, sest nad on kunstiskeenega veelgi rohkem kursis. Praegu on meil müügisalongis väga mitmekesine fotokunsti valik: on Herkki-Erich Merila naisaktid, Renee Altrovi lahtilammutatud fotoaparaati kujutav töö, Laura Kallasvee ja Sander Narusbeki looming.

Samuti on meil müügil Martin Lazarevi Brasiilia temaatikaga fotod. Kas igaüks võib NORR11 salongi oma töid müüki pakkuda? Põhimõtteliselt küll. Meile on oma töid tulnud pakkuma nii-öelda inimesed tänavalt ja mõned neist, kelle tööd oleme vastu võtnud, on olnud ka väga edukad. Peame aga hoidma kriitilist meelt seetõttu, et müügisalongi seinte pind on piiratud ja meil ei ole lihtsalt uute tööde jaoks ruumi. Küll aga vahetame aeg-ajalt kunsti/kunstnikke välja, et oleks vaheldust ja ruumi uutele töödele.

huvitavad kompositsioonid, nagu Laura Kallasvee kinga ja suitsukonide motiivid. Meie kunstivalik muutub ja uueneb pidevalt. Just praegu lisandub uusi väga nimekaid kunstnikke, nagu Peeter Laurits ja Arne Maasik. Kas ostuotsus tehakse tavaliselt kiiresti või kulub selleks aega? On ostjaid, kellele mõni foto väga meeldib, ta sooritab ostu emotsioonide

ajel ja spontaanselt. Palju on ka kliente, kes käivad mõnda tööd mitu korda vaatamas ja mõtlemas. Paluvad ehk mõneks päevaks broneerida või viivad koju ja proovivad täpselt järele, kuidas tundub, ja alles siis sooritavad ostu. Oleme ka ise hakanud suurteks fotokunsti fännideks ja ostnud mitmeid töid. Kuna teame enamasti ka tööde tausta ja lugu, siis saab mõni neist kohe armsaks ja leiab tee meie oma koju, nii et teost ei jõuagi NORR11 müügisalongis eksponeerida.

Kes on peamised fotokunsti ostjad? Huvilised ja ostjad on nii kohalikud kui ka turistid. Võib öelda, et suuremad fotode ostud on teinud teadlikud kunstihuvilistest välismaalased ja pigem vanemast vanusegrupist. Samuti on paljud sisekujundajad teinud ostud koos oma klientidega, see suund näitab praegu kasvutendentsi. Milliste fotode vastu kõige rohkem huvi tuntakse? Ei oskagi kohe vastata, kuna meie fotokunsti valik on väga erinev. Portreedega on keeruline, kuna paljud ei soovi oma koju fotot võõrast inimesest, pigem lähevad kaubaks anonüümsemad inimfiguurid, näiteks Herkki-Erich Merila aktid või

Mõnikord oleme võtnud töid prooviks ja andnud neile võimaluse, sest kunagi ei tea, mis kliendile võib meeldida 18/2014

18/2014/AUTUMN

Contents Forgotton Value – Estonian Country School Photographer Katrina Tang Interview by Kristel Schwede Liis Lillo’s Live Sculptures and Inventive Situations Artist Liis Lillo Interview by Artist Laura Põld Eternal Poetry Carpets Artist Elna Kaasik Interview by Kristel Schwede

Publisher and Bookstore the READER Artist Anu Vahtra and Graphic Designer Indrek Sirkel Interview by Kristel Schwede 66 Film Festival Participation is the Quality Control Impressions of Karlovy Vary. Article by Liis Mutli

Architectural Photography Through the Eyes of an Architect Article by Kaidi Õis

20 How to Sell Fine Art Photography?

Peeter Sirge’s Journeys to Photographic Landscapes Photographer Peeter Sirge Interview by Kristel Schwede 25 Silent Witnesses of the Baltic Way Photographer Pascal van Heesch Interview by Kristel Schwede

Estonia Inside the Square Photos and Article by Reet Sau

MINI-A-TOURS Photos and Article by Greesi Langovits

Photo-Paper-Scissors Article by Kristel Schwede, Photo Collages by Aasa Ruukel

Walking Down the Foggy Beach Artist Jaak Visnap Interview by Kristel Schwede

To Show or Not to Show – That is the Question Article by Kaupo Kikkas

Replication and Signing Interview with Kadri Laas (Project Manager of the Estonian Contemporary Art Development Center) and Meelis Tammemägi (Galleryst of TAM Galerii) 76 Intermediary Home of Design and Art Brand Manager of NORR11 Maris Tämmo Interview by Kristel Schwede

Foto: Tanel Verk. Proovipilt 1920ndate plaatkaameraga, mis kuulus Viljandi fotograaf Jaan Rietile. Pildistatud Kodaki litograafilisele kilele. Esiplaanil fotograaf Jaanus Ree. 2010

Hind: 4.50 造