Positiiv 24 2016

24 / 2016 KEVAD

TANJA MURAVSKAJA, ANDRES KEIL, ARNE MAASIK, TRIIN PITSI, EVE KIILER, RAIT TUULAS, VIVIAN AINSALU, JUHAN VOOLAID, DANIEL ALLEN, REET SAU

Anna Kukk. 1905 (vm_f439_62) 2

Elu kaevurid

Hea Positiivi lugeja! „Loomise rõõm, see olgu meie ainus tõukejõud”, sõnastas sada aastat tagasi Friedebert Tuglas Siurulaste moto. Mis on sinu fotoloomingu tõukejõuks? Mis viib sind kaameraga hulkuma linnatänavatele või loodusesse, pildistama erinevaid sündmusi, tavalist kodust elu või ette valmistama aastatepikkuseid fotoprojekte? On selleks soov kinni püüda kiirelt elu virvarri kaduvaid emotsioone? Armastus looduse või inimeste vastu?

Maailma parandamise soov? Vajadus jagada kogetud hetki või sund asuda lõputule loomingulisele teekonnale?

Tanja Muravskaja on ukraina juurtega Eesti fotokunstnik, kes on oma loomingus kümme aastat tegelenud uusrahvusluse teemaga. Ajakirjaniku ja kunstniku haridust loovalt kasutades otsib ta vastuseid ühiskonnas esile kerkinud konfliktidele, kui need hakkavad puudutama tema isiklikku elu. Uuriva ajakirjanikuna informatsiooni kogudes ja töödeldes leiab ta küsimustele vastused ning tulemuseks on kunstiprojekt.

Muravskaja jaoks on kunst ja kultuur elu loomulikud osad, mis aitavad mõtestada ühiskonnas toimuvat. Peamiselt portreežanris töötava kunstniku loomingu esteetiline keel on minimalistlik, jättes vaatajale otsustusvõimaluse, kas astuda fotodega dialoogi või mitte. On vaataja valik, kuidas ta uusrahvusluse teema plahvatusohtliku sisuga suhestub. Kuigi kunstniku projektide sünniajendiks on konkreetse hetke poliitiline olukord, muudab fotode diskreetne esitusviis Muravskaja loomingu ajatuks ning loob üha uued ja uued taassünni ja tõlgendamise võimalused. Nii valmis Positiivis esitletud seeria „Eesti rass” kuus aastat tagasi, kui rahvusluse teema valupunktide skaalat ei saanud võrreldagi käesoleva ajaga.

Ajaga võidujooksust ja portreefotograafia paradoksist kirjutab kultuuriajakirjanik, teatri- ja filmimees Andres Keil, kes on viimastel aastatel sukeldunud kirglikult portreefotograafia maailma. Inimese kujutamine ja temast kuvandi loomine portreel on suur vastutus, mis teeb fotograafi alandlikuks.

Arhitektuurifotograaf Arne Maasik on kunstiteadlase Heie Treieri algatusel võtnud ette põneva väljakutse fotografeerida Kuressaare linnust läbi Ameerika arhitekti Louis Kahni „filtri” võttes endale kujuteldavalt justkui Kahni silmad. Louis Kahn elas Kuresaares väikelapsena aastatel 1901–1906. Arne Maasiku

fotod jäädvustavad märksõnad, mis on ühised nii keskaja Saaremaa kui ka Kahni 20. sajandi arhitektuurile.

Triin Pitsi esitleb oma fotoseeriat „Mahajäetud Eesti” ning arutleb, miks tühermaad ja mahajäetud hooned paeluvad noorema põlvkonna fotograafe ja linnaseiklejaid. Kas korrastatud nüüdislinnad tekitavad vajaduse piiritlemata ruumi järele, mida igaüks saaks ise enda jaoks defineerida, või võlub näiliselt mahajäetud kohtadesse salvestunud võimaluste ja muutuste jõud?

Eve Kiileri fotojäädvustused Euroopa tuntud linnadest on pildistatud mõnusa nihkega, mis viivad vaataja kultuurirännakule täis mõistatusi, vihjeid ja humoorikaid viiteid. Oskusliku lavastajana suunab Kiiler avatud meelega vaataja mõtteruumi, kus ajaloo väärikas staatilisus põimub sujuvalt nüüdisaja kommertsi ja muretusega.

Daniel Allen on Lõuna-Eestis elav Briti reisiajakirjanik ja fotograaf, kes oskas fotoinimese õudusunenäost luua põneva kunstiprojekti. Nimelt avastas ta, et kolimise käigus keldrisse viidud slaidikogu oli vahepeal hallitama läinud. Slaididele talletatud mälestused kaugetest maadest ja huvitavatest inimestest olid jäädavalt muutunud abstraktseteks piltideks, mis jutustasid juba uut lugu.

Eesti esimesed kutselised naisfotograafid Anna Kukk (1885–1960) ja Evi Lemberg (1904–1999) olid naised, kes saatusekäänakud ja sõjakatsumused vapralt üle elasid ning jätkasid visalt tegutsemist lemmikalal fotograafina. Anna Kukk elas kümme aastat Venemaal Kaug-Idas Zeja linnakeses ja tema elutööks kujunes dokumentaalseeria kohalikust kullakaevanduse piirkonnast. Lembergite abielupaar rändas teise maailmasõja puhkedes koos fotostuudio sisustusega Saksamaale põgenikelaagrisse ja sealt edasi Poola. Tagasi kodumaale jõudis Evi Lemberg osalise ateljeesisustusega 1960. aastail pärast abikaasa surma ning jätkas tööd fotograafina.

Jätkuvat loomisrõõmu soovides Kristel Schwede Positiivi peatoimetaja ja väljaandja 1

Sisukord Contents

1 Elu kaevurid Life Miners Kristel Schwede, Editorial 6 Aeg, inimene ja Tanja Muravskaja Time, Human and Tanja Muravskaja Tanja Muravskaja, Photos Muravskaja Interview by Kristel Schwede

Foto: Andres Keil

Esikaane foto Cover Rait Tuulas Tbilisi metroos, 2015 Tbilisi Subway, 2015

12 PORTREEFOTOGRAAFIAST About Portrait Photography Andres Keil, Photos & Article 18 Kuressaare linnus läbi Louis Kahni filtri Kuressaare Citadel via Louis Kahn´s filter Arne Maasik, Photos Heie Treier, Article 22 Tühjuse võlu Enchantment of Emptiness Triin Pitsi, Photos & Article 28 Mälestused ja fragmendid monumentide pilgu all Memories and Fragments in Glance of Monuments Eve Kiiler, Photos Reet Varblane, Article

Tagakaane foto Back cover Arne Maasik.

Pöide kindluskirik. Saaremaa, 2015 Pöide Fortress Church. Saaremaa, 2015 2

32 Tundmatud kohad ja asjade loomus Unknown Places and Nature of Things Katrine Gram Sloth & Johna Hansen, Photos Sloth & Hansen Interview by Laura Põld

62 Minu 105-aastane My 105-year-old Camera Reet Sau, Photo & Article

Foto: Rait Tuulas

64 Rohkem kui moefoto: fotokunst brändi identiteedina Not Merely Fashion Photography: Fine Art Photography as a Brand Identity Annika Haas, Article Heiki Laan & Dmitri Gerasimov, Photos

38 SELJAKOTI JA ÜHISTRANSPORDIGA GRUUSIA LINNADES Backpacking by Public Transport in Georgian Cities Rait Tuulas, Photos & Article 44 Hallitanud mälestused Mouldy Memories Daniel Allen, Photos Kristel Schwede, Article 50 Emajõe maalitud Tartu Urban Paintings by River Emajõgi Juhan Voolaid, Photos & Article Foto: Annika Haas. Londoni rahvuslik portreegalerii

54

Kohtumised kakkudega Meetings With Owls Vivian Ainsalu, Photo & Article

68 PORTREEFOTOGRAAFIA OSCARID. KUIDAS NEID KÜLL JAGADA? Oscars of Portrait Photography.

How to Deal Out Fairly?

Annika Haas, Photos & Article 70 Öised hetked. Manfrotto ööfoto konkurss 2015 Nocturnal hours.

Manfrotto Nightly Photo Competition 2015 Jürgen Veerme, Article 74 Eesti parimad pressifotod 2015 Estonian Press Photo of the Year 2015 Andres Haabu, Article 78 Extract

Evi Lemberg suvekodus Pirital

56 MEIE ESIMESED NAISFOTOGRAAFID Our First Female Photographers Anna Kukk (1885-1960) and Evi Lemberg (1904-1999) Anna Kukk & Evi Lemberg, Photos Annika Haas, Article 3

Kingi fotoinimesele POSITIIV!

Aastatellimus Eestis 18 eurot Ilmub 4 x aastas positiiv.ee/tellimine 4

Fookuskaugus: 45mm Ava: F/1.8 1/500sek

Super-valgusj천ulised F/1.8 Tamron objektiivid.

Fikseeritud fookuskaugus, absoluutne tippkvaliteet ja enneolematud makrov천imalused koos VC pildistabilisaatoriga.

5

www.photopoint.ee

Aeg, inimene ja Tanja Muravskaja Fotod Tanja Muravskaja, küsis Kristel Schwede

Tanja Muravskaja (s 1978) on Eesti nüüdiskunsti väljal tegutsenud kümme aastat. Tema minimalistlikus formaadis teostatud portreeseeriad ja installatsioonid tõlgendavad meie lähiajalugu ja ühiskonnas toimuvaid protsesse ning on valmimise hetkel olnud poleemikat tekitavateks kunstisündmusteks. Hiljem elavad nad ajatu loominguna väljaspool kunstisaale oma elu, luues uutel ajahetkedel uusi tähendusi ja sümboleid.

positiivne ja kiitev, vaid hoopis kritiseeriv reaktsioon. Inimesed on minu kunstiprojektidele reageerinud üsna valulikult. Olen näiteks mõnel üritusel ning minuga tullakse rääkima aasta või paari tagusest näitusest vägagi emotsionaalselt ja repliikidega, mida ma antud olukorras poleks oodata osanud ega meeleldi ka kuulda tahtnud. Õnneks olen selliste reaktsioonidega peaaegu harjunud. (Naerab.)

Kui suure osa sinu kunsti- ja kuraatoriprojektide elluäratamise tõukejõust moodustab maailmaparandamise, kui palju isikliku arengu soov? Mis on sinu loometöö käivitavaks jõuks?

Oma sotsiaalselt terava ja tundliku loominguga laiendad vaatajate maailmapilti või sunnid vähemalt ausalt peeglisse vaatama. Kas töö käigus või pärast projekti lõppemist on juhtunud, et sinu enda maailmapilt või esialgne arvamus ühiskondlikest protsessidest on kardinaalselt muutunud?

Uudishimu. Kui ühiskonnas ja poliitilises elus toimuv hakkab mõjutama minu isiklikku elu ja selles sisaldub lisaks konfliktne koostisosa, mis ei ole mulle selge, tekib soov vastuseid leida. Üks väliskuraator on öelnud, et minu töömeetod on ajakirjanduslik. Ilmselt kasutan uurivat meetodit oma ajakirjaniku hariduse tõttu. Küsimuste tekkides leian neile vastused ja tulemuseks on kunstiprojekt.

Vastuste otsimise puhul pole tegemist primitiivse protsessi, vaid põhjaliku ja aeganõudva uurimistööga, mis võib kesta terve aasta. Nii oli fotoseeriatega „Positsioonid” (2006‒2007) ja „Nemad, kes laulsid koos” (2008).

Kas sinu loomingulised projektid jätavad maha märgilised piirjooned ka isiklikus elus?

Fotomeedium võimaldab koguda infot inimese kohta ja astuda temaga dialoogi. Loen palju ja suhtlen tihedalt modellidega, keda jäädvustan. Kui vaatan oma vanu fotoprojekte, meenuvad mulle kohtumised ja kogu taustainformatsioon, mis pole vaatajale nähtav, on lausa teadlikult mittenähtav, et vaataja saaks ise vabalt näitust või pilte tõlgendada.

Panen käimasolevasse projekti palju aega ja emotsioone ning kõik kulmineerub tavaliselt näituse avamisega. Sellele järgneb faas, kus saan inimestelt tagasisidet, mis ei pruugi olla 6

Olulised põhimõtted, n-ö selgroog jääb samaks, kuid projekte tehes arvestan alati uue infoga ja vaatan üle oma arusaamad käsitletavast teemast. Olen Eesti identiteediga seotud projekte teinud alates 2006. aastast. Saksamaal ja mujal Euroopas räägiti sel ajal multikultuursest ühiskonnast positiivses võtmes. Mul olid illusioonid, et multikultuursus on võimalik ka meil Eestis.

2010. aastal sain aru, et riigi ideoloogia jääb samaks mis 1990. aastail ja euroopalikule mõtlemisele ei olda avatud. Eestis on olemas üks rahvus ja ülejäänud on „kõik teised”. Arusaamine oli valus, kuid vajalik. Tõde jõudis minuni kunstiprojektide kaudu. Kui ma neid poleks teinud, oleksin edasi uskunud midagi, mis pole reaalne.

Kuidas kunstiprojektide ideed sinu juurde jõuavad? Kas neid tuleb korraga palju või pead neid kannatlikult välja mõtlema? On sul ideid ka tagavaraks kogutud?

Idee tekkimine sarnaneb teksti tekkimisega. Mõlemad tulevad reaktsioonina konkreetsele sündmusele, järgneb soov visuaalselt või tekstuaalselt midagi jäädvustada. Alguses võib tekkida üks lause, millest kasvab välja raamat või mõni suurem kunstiprojekt. Töö käigus kogun infot ja arendan seda edasi. Kui

idee on küps ja läbi mõeldud, hakkan pildistama. Kunstiideedest sorteerin välja need, mis on hetkel minu jaoks olulised, ja need, mis võiksid jääda järgmiseks või ülejärgmiseks korraks. Valin elluviimiseks teemad, mis on seotud tänapäeva elus toimuvaga.

Teed vahepeal kuraatoritööd. „Fotokuu 2015” raames kureerisid näitust „Külm vesi. Võrdlev sissevaade 1990ndate üleminekuaja Balti fotokunsti”. Mida kuraatoriprojekt sulle annab?

Kuraatoriks ma ennast ei nimetaks. Kuraatoriprojektide juurde on mind viinud huvi mingi valdkonna suhtes ja soov seda laiemalt tutvustada. „Külma vee” näituse fotograafid (Andrejs Grants, Inta Ruka jt) räägivad visuaalset keelt, mida meil Eestis pole võimalik osata, sest puudub vastav haridus ja vundament, mille peale võiks sellisel tasemel looming tekkida.

Pean tähtsaks traditsioonilist fotoharidust. Minu meelest on fotokunsti aluseks ning vundamendiks klassikaline foto. Fotograafiline keel on konkreetne visuaalne keel, millel on kindel väljendusviis.

Fotokunst on õnneks muutunud nüüdiskunsti loomulikuks osaks, kuid fotokunstis toimuv on pigem interdistsiplinaarne ja nüüdiskunsti keel. Fotograafiline keel, mida sain näidata „Külma vee” näituse raames, on tänapäeval haruldane.

Ajalooline foto oma arhailisuses näitab, kust me tulime ja kes me olime, ning selle spetsiifiline keel tekitab minus jätkuvalt imetlust. Tahtsin neid töid ise näha ja käes hoida.

Kuidas näituse „Külm vesi” idee sündis?

2014. aasta talvel arutasid Fotokuu korraldajad, millist näitust keegi soovib kureerida. Uurin oma fotoloomingus erinevaid ühiskondlikke ja poliitilisi protsesse ning seetõttu mind huvitas, mis on selles valdkonnas toimunud naaberriikide fotoelus.

Pakkusin näituse teemaks välja 1990. aastate ehk üleminekuaja Baltimaade fotokunsti. Enamik sel ajal tegutsenud kunstnikest oli veel elus ja sain küsida, kuidas aeg neile tundus.

Teine küsimus, mis mind huvitas, oli kunstniku roll: kas ta oli ühiskonnas tähtsal positsioonil, kas tema sõna võeti kuulda. Kuidas kunstnikud reageerisid sündmustele, mis toimusid Balti riikide vabanemise eel, sel ajal ja pärast seda. Valisin žanriks fotokunsti, mis kajastas tolle aja igapäevaelu ning mida fotograafid olid teinud sellepärast, et teema neid puudutas.

Jätsin välja ajalehtedes-ajakirjades avaldatud tellitud tööd, kunstfotod ja aktid. Avastasin, et Leedus on väga suur fotoarhiiv ja Lätis väga head portreedokumentalistikat, kuid valisin eelkõige pildid, mida varem polnud näinud. „Külm vesi” polnud ajaloolase või kunstiteadlase näitus, kus piirid on rangelt paika pandud, vaid eelkõige kunstniku emotsionaalne nägemus lähiajaloost läbi Baltimaade fotokunstnike loomingu.

Näitame Positiivis sinu fotoseeriat „Eesti rass” (2010), mille sõnum on viimase aasta poliitiliste sündmuste taustal igati aktuaalne. Millised olid seeria tekkemehhanismid? „Eesti rass” oli eelmiste uusrahvusluse teemat käsitlevate kunstiprojektide järg. „Positsioonides” uurisin noortelt Eesti kunstnikelt ja intellektuaalidelt, milline on nende suhe Eesti lipu sümboolikaga. Edasi liikusin vanade poliitikute juurde ja küsisin, kas nad sellist Eestit tahtsidki („Nemad, kes laulsid koos”). Nii jõudsin „eesti rassi” teemani ning mind hakkas huvitama, kas ja kuidas inimesed määratlevad võõraga kohtumisel tema rahvust.

Mujal maailmas reisides pole ma seda märganud, aga Eestis tänaval liikudes tabasin end vastutulijate rahvust kindlaks määramas. Hakkasin aru saama, et paljud teised teevad samamoodi. „Eesti rassi” eesmärk oli katsetada hüpoteesi, kas sorteerime teadlikult või alateadlikult inimesi rahvuste järgi.

Eesti rahvas on ajalooliselt olnud tihedalt seotud rootslaste, sakslaste ja venelastega ning nendega segunenud. Valisin modellideks noored mehed, kes vaatamata vanemate rahvusele määratlesid end eestlasena ja olid isiksustena veel puhtad lõuendid, kuhu elukogemused polnud jälgi jätnud. Modellide lõplik valik oli subjektiivne.

Näituseruumi seinale rivistatud noorte meeste portreed pidid vaatajale andma võimaluse otsustada, kas ta tunneb kokkukuuluvust tumedapäise või heledapäise noormehega. Ma ei tea, kas soovitud eesmärgini jõudsin (naerab), kuid lõpptulemus on minimalistlik ja vastab minu esteetilisele ettekujutusele portreest. Pean tähtsaks, et see oleks modelli suhtes neutraalne, poleks vaataja suhtes agressiivne ja jätaks vaatajale võimaluse otsustada, kas astuda pildiga dialoogi või mitte.

Milline on sinu suhe varasema loominguga, mis maailmas oma elu edasi elab? Kas tunned varem käsitletud teemadega jätkuvat sidet?

Oma varasemaid projekte ja nende vajalikkust ma kriitiliselt hinnata ei oska. Mõtlesin 2010. aastal Tartu Kunstimuuseumis isikunäitust „Split Mind” tehes, et nüüd saan rahvusteemaga lõplikult ühele poole, kuid tundub, et siiski pole nii. Alustasin uue kunstiprojektiga, mida esitlen ilmselt 2017. aastal.

Tagasi vaadates näen, et vanad projektid on olnud kui faasid või peatükid raamatus, uus projekt on mõeldud kulminatsiooniks.

Loodan iga projektiga, et suudan öelda midagi enda jaoks olulist ja panna kaasa mõtlema ka ühiskonda laiemalt.

Minu eesmärgiks pole vaatajat provotseerida. Ma ei oota, et inimesed tuleksid minuga isiklikult rääkima, mulle pai tegema, minu töid ostma või neid rikkuma. Loodan suuremale protsessile: et meedias tekiks diskussioon või ühiskonnas arutelu.

Mulle meeldiks reaktsioone distantsilt jälgida.

7

8

9

Tanja Muravskaja Eesti rass Digitaalne kromogeenne foto, 110x81cm, seerias 9 fotot, 2010 10

11

g Andres Keil

Margus Mikomägi portree

Portreefotograafiast Fotod ja tekst Andres Keil

On inimene. Ta on elanud, ta elab, ta jääb elama. Tal on elatud elu slepp, tal on hetk – just siin, just praegu –, ja tal on perspektiiv, tulevik. Kui ta siit lahkub, siis ta läheb kuhugi, teeb midagi.

Ja inimene mõtleb. Kogu aeg, lõppematult. Isegi mõtlematult. Millest ta mõtleb, hetkel, siin ja praegu, kuidas ta end tunneb, see sõltub ehk rohkem sellest, mis oli, kui sellest, mis tuleb (muide, kui jaapanlased näitavad žestiga tulevikku, viipavad nad pöidlaga seljataha: minevik on pilgu all, tulevik ei mitte). Inimese mõte ei peatu, inimene ei peatu, ta ei ole kunagi hetkes, paigal.

Minul on kaamera. Ja olgugi säriaeg 1/125 sekundit lõpmatult pikem kui hetk, on tulemuseks, fotoks – ekraanil või paberil – hetk. Peatatud inimene. Peatatud liikumine. Peatus.

Fikseering. Määramatu määratus. Mis on ju, tegelikult, ilmvõimatu. Inimene ei peatu. Hetkekski. Ei lakka mõtlemast.

Hetkekski. Ja ometi on fotol stopp. See on inimloomusele absoluutselt ja täiuslikult mitteomane. See on portreefoto paradoks.

Aga kuidas siis saab? Kas saab? Kas iga portree on „feik”?

Kas fotol pole mitte inimene, vaid ainult kujutis inimesest?

Kas portreefoto on jama a priori või manipulatsioon igal juhul a posteriori?

Ma tegelikult ei tea. Tundub küll nii, kõik eeldused vähemasti on. Aga kas tõepoolest? Ja milleks siis üldse portreefotot pildistada, miks siis üldse pildistada?

See on koht, kus (portree)fotograafia paradoksile astub seltsiks (portree)fotograafi vastutus. Vastutus portreteeritava ees ja vastutus hilisemate retsipientide ees.

Sel hetkel, kui minu käes on kaamera, ja minu ees on 12

inimene, keda ma pildistan, olen ma absoluutsel võimupositsioonil. Minu võimuses on pildistada ta selliseks, nagu teda hiljem nähakse. Kujundada kujutis temast, ja veel rohkem: retsipient samastab siiski foto inimesega, kujundades kuvandi temast. Temast kui inimesest. Ja terve tööriistakast on minu käes. Seda on oluline mõista.

Ja seda enam, et üldiselt on nii, et pärast seda, kui on sündinud kokkulepe – sina oled ja mina pildistan –, heidab pildistatav end vabatahtlikult täiesti selili, annab kogu võimu üle, ja küsib: „Kuidas ma pean olema, mida ma pean tegema?”

See on alati keeruline hetk. Sina fotograafina lihtsalt pead inimest selleks hetkeks tundma. Mil moel või mille kaudu, polegi ehk tähtis – olgu see empaatia või elukogemus või sabakonditunne, või mis. Sa lihtsalt pead enne esimest katikulaksu vastutuse võtma.

Ja veel kord: see ei ole kerge. Ja alati see, loomulikult, ei õnnestu.

Ma käin selle tee alati enne esimest katikulaksu läbi.

Mõnikord juba mitu päeva ette. Mõnikord jääb selleks mõni(kümmend) sekundit. Võhivõõras või kõige ammusem sõber.

Ikkagi alati, sest inimene muutub iga elatud hetkega.

Püüan pildistada inimest nii, et kujutis temast oleks tema, aga mingi tahu või nurga alt, mis pole tema igapäev.

Mis on üllatav nii talle endale kui ka retsipientidele laiemalt.

Ja kui see õnnestub, siis on väga hea tunne. Mõlemal pool kaamerat.

Kuidas? Selleks on mõned universaalsed trikid, ent rohkem käigupealt leiutamist.

Mismoodi? See selgub siis, kui kohtume: mina kaameraga, sina ilma. See on väga isiklik stuff.

13

14

Andres Keil. Heino Parsi portree seeriast „100 kineasti”

15

Andres Keil. Katrin Kissa portree seeriast „100 kineasti�

h Andres Keil

Karl Martin Sinijärve portree

g Andres Maimiku portree seeriast „100 kineasti”

16

17

Kuressaare linnus läbi Louis Kahni filtri Fotod Arne Maasik, tekst Heie Treier

Kuressaare ehk tsaariaegse nimega Arensburg oli maailmakuulsa USA arhitekti Louis Kahni (1901-1974) kodulinn tema esimesel viiel eluaastal. Arne Maasik, kes on USA-s külastanud paari Kahni hoonet, sai 2007. aastal kunstiajakirjalt1 väljakutse fotografeerida Kuressaare linnust „läbi Kahni filtri”, st võttes endale kujuteldavalt justkui Kahni silmad. Projekti tulemusena tekkis aastatel 2008‒2009 Arne Maasikul põhjalik fotoarhiiv 14. sajandi piiskopilinnusest: lähivaated, aero- ja detailifotod.

2015. aasta suvel projekt jätkus. Nimelt tellis Eesti Louis Kahni Sihtasutus näituse Kuressaare linnusesse. Selle ettevalmistamiseks sõitis Arne Maasik veel kord Saaremaale, et pildistada lisaks linnusele ka keskaegseid kirikuid.

Kahn nägi Kuressaare linnust lapsena aastail 1901‒1906, lisaks külastas ta oma sõnul Kuressaaret ka noore arhitektina aastal 1928. Arhiivis selle kohta dokumente pole, mistõttu Ameerika uurijad seda faktina ei kinnita. Saaremaad 2014. aastal külastanud uurija Wendy Lesseri sõnul on siiski dokumenteeritud Louis Kahni väide, mille kohaselt sai temast arhitekt kolmeaastaselt. Ehk teiste sõnadega – Saaremaal.

Miks on praeguse Kuressaare linnuse pildistamine sellisena, nagu Kahn seda 20. sajandi algul nägi, siiski mõneti läbikukkumisele määratud ülesanne? 1970. aastatel ehk nõukogude ajal toimus Kuressaare linnuse põhjalik nii-öelda renoveerimine, mille käigus ehitati hoone välisvaade ümber „Disney lossiks”: müüri ülaosa ümbritseti enneolematu siksakiga, ühele tornile lisati siksakkrae jms. Vähe sellest, isegi Kuressaare lossi ajalugu konstrueeriti kahtlaste allikate põhjal. Seda kõike analüüsib Jaan Tamm artiklis „Kuressaare linnus-kindluse restaureerimistöödest nõukogude perioodil” (Saaremaa muuseumi kaheaastaraamat 2013‒2014, lk 77‒109).

18

Nii nagu mis tahes muulgi ajastul, võib keskaja arhitektuuris eristada teatud koolkondi. Saaremaa keskaegne arhitektuur moodustab koolkonna, millesarnast me ei kohta Mandri-Eestis ega ka naabermaades. See tuleneb spetsiifilisest poliitilisest olukorrast kirikute ehitamise ajal, ehitusmaterjalist (kohalik dolomiit), kliimast, geopoliitikast, arhitektuurilistest ja teoloogilistest mõjutustest jpm.

Kui USA uurijad vaatavad Kuressaare linnuse fassaadi praegusel kujul, ei näe nad seost Kahni arhitektuuriga. Ja neil on õigus: seost pole, sest Kuressaare linnus tehti külma sõja perioodil muinasjutulossiks. Ka Kahn rääkis sellest Ameerikas kui kättesaamatust muinasjutulossist. Asudes Eesti NSV-s militaartsoonis, oli linnus raskesti ligipääsetav isegi Nõukogude kodanikele. Saaremaale sõiduks pidi võtma piirivalve loa, justkui sõidaks välismaale, piiri taha. Saaremaa oli välismaa.

Kuressaare lossi vaatamiseks Kahni pilgu läbi peab üles otsima hallivõitu autentsed arhiivifotod või laskma Arne Maasiku fotot retušeerida (töödelda Photoshopiga) 1970. aastate eelsesse olukorda. 2016. aasta suvehooajal lossis avatav näitus „KAHN. Saarlane“ püüabki sellist visuaali vaimus taasesitada.

Fotod keskenduvad teatud märksõnadele, mis on ühised nii keskaja Saaremaa arhitektuurile kui ka Kahni 20. sajandi arhitektuurile. Need on „kindlus”, „konvendihoone” (kloostri põhiplaan, kus ruumid koonduvad sisehoovi ümber ja neid ühendab ristikäik või koridor), „nurgalahendused”, „kontseptuaalne geomeetria” (ruut, kolmnurk, ring ja rist nii üldplaneeringus kui detailis), „dolomiit” (Kahnil sama tonaalsusega betoon), „saar”, „vesi”, „T-aknad“. Ja kindlasti „valgus”.

1

Ajakiri kunst.ee nr 1, 2012. Louis Kahni erinumber.

Arne Maasik Kuressaare linnuse ehk konvendihoone ristik채ik, 2009

19

20

j Arne Maasik

Vaade alt üles. Kuressaare linnuse gootilik ristroidvõlv, 2009

j Keskaja arhitektuuri kontseptuaalne geomeetria, 2009 j Valguse tulv (nn T-aken) on paksude müüridega kindlusarhitektuuris ülioluline, 2009

f Kuressaare linnuse siseõu kui konvendihoone tüüpi kindlusarhitektuuri tunnus, 2009

h Arne Maasik

Aerofoto 14. sajandi konvendihoone tüüpi piiskopilinnusest Kuressaares, 2008

21

Kaasaegse ühiskonna iseendast võõrandumine on nii intensiivne, et omaenese hävingu vaatlemisest on saanud esteetiline nauding.

Walter Benjamin

Tühjuse võlu Fotod ja tekst Triin Pitsi

Olen juba mõned aastad pildistanud mahajäetud kohti Eestis ja mujal. Samal ajal olen püüdnud mõtestada selliste kohtade rolli ühiskonnas ja fotokunstis tänapäeval.

Varemed on füüsiline märk minevikus ehitatust. Teinekord on see ainus asi, mis on järele jäänud kaugest ajast. Varemed võiks olla koondnimetus erinevat sorti tühjadele kohtadele, mahajäetud ja kasutuseta hoonetele.

Leonhard Lapin on nimetanud varemeid igaviku sümboliteks, mis aitavad inimesel üle saada ajalise olemise lühidraamast. Ta väidab, et varemeid tuleks dokumenteerida olenemata nende arhitektuurilisest ja kultuurilisest väärtusest, sest me ei või teada, millist olulist informatsiooni nad endas sisaldavad ja edasi kannavad.

Mahajäetud kohtade fenomen fotograafias Maailmas on sadu fotograafe, kellele meeldib mingil seletamatul põhjusel pildistada tühermaid ja tondilosse. Lahendamata ja ebaselge köidab neidki, kes käivad lihtsalt uitamas ja kuuluvad kategooriasse urbex ehk urbanistlikud seiklejad (ingl k urban explorers). Selline linnauurimisvorm on omaalgatuslik ja tihti ka küsitava legaalsusega viis sekkuda ruumiprotsessi läbi vaatluspraktika. Selline infiltreeruv linnaavastamine on päädinud doktoritööde ja lugematu hulga fotoraamatutega, mis pühendatud mahajäetud hoonetele. On kohti, kus niisugune seiklusfototurism on juba omaette tööstusharu. Detroit, Pripjat, New Orleans ja Berliin on kuulsaimad näited. See võib olla trend, aga päris kindlasti peegeldab praeguse generatsiooni vaimsust. Enamik meie aja inimesi ei ole näinud sõjakaost, maha pommitatud linnade ahastust. Samuti ei tea enamik meist loodusjõudude, nagu tsunamid või maavärinad, hävituslikest tagajärgedest. Ilmselt on nüüdisaegses linnas puudus ruumist, mis on piiritlemata ja mida igaüks saaks enda jaoks ise defineerida.

Urbex’i liikumisega käib kaasas hea kogus nostalgiat ja retronautikat. Sattumist hoopis teise ajastusse, kiire ühiskonna eest kuhugi kaugele, kus aeg justkui seisab paigal. Liikumise algus on seotud grafiti ja tänavakunstiga, mille harrastajad hak22

kasid oma loomingut eksponeerima n-ö keelatud pindadel ja seega laiendasid piire lubatu ja lubamatu vahel märkimisväärselt ning tõid linnaruumidiskursusesse nn mitte-kohad. Tänavakunst hakkas esimesena teadvustama ka varjatud/suletud linnaruumi kui teatud väärtusega pinda. Avantüristi taotlus on käia kohtades, mis on hüljatud, lagunemas, avalikkuse poolt unustusse vajunud ja raskesti ligipääsetavad. Avantürist õigupoolest vaid kogeb ruumi, jäädvustab seda, aga ei muuda.

Filmidest nähtud ja raamatuist loetud postapokalüptilise tuleviku ettekuulutus on osa varemeis hoonete tajumisest.

Kunagi varem ei ole inimkonna käes olnud selliseid massihävitusrelvi kui praegu, mille käikumineku tagajärjel võib hetkega kogu meie linnamaastik näha välja just selline.

Minu jaoks on mahajäetud kohtade pildistamine eelkõige eneseväljendus ja tung tegeleda muutusi puudutavate küsimustega. Ühelt poolt linn kasvab ja areneb, samas kui teisest otsast juba kõduneb ja hävib. Oluline teema on ka ligipääsetavus ja õigus kasutada midagi, mis on jäetud kasutuseta.

Uurin inimeste alateadlikku vabaduseihalust ja väljapääsupüüdu, protesti lõputult normeeritud ning reglementeeritud ühiskonna vastu, kuhu me paraku praeguseks oleme jõudnud.

Varemete lumm on rohkem kui vaid uudishimu ‒ see on väljumine turvalisest keskkonnast kuhugi, kus ohu piir on selgelt tunnetatav.

Igal hoonel on oma lugu ja jäädvustamine on osa selle loo jutustamisest. On midagi väga vabastavat, kui saad minna ruumi, mis on vaba konkreetsest narratiivist ning annab võimaluse sisenejal endal sellega suhestuda ja anda objektile oma tõlgendus.

Varemete fotograafia Eesti kunstis Rääkides mahajäetud kohtade pildistamisest Eestis, peab tõmbama noole arhitektuurifoto arengu suunas, mis on tihedalt seotud ka hüljatud hoonete fotografeerimisega. Nõukogude perioodil oli arhitektuur täielikult võimul oleva korra teenistuses, ka fotodel pidi kujutama vaid progressi ja linnaehitust kui jõuliselt tulevikku vaatavat tegevust. Veel 1970. aastatel oli

Triin Pitsi. Foto seeriast „Mahajäetud Eesti”, 2011 23

põlu all vanade inimeste ja hoonete pildistamine, justkui oleksid need olnud süsteemi nõrkuse tunnistajad.

1980. aastatel toimus Nõukogude Eesti kunstielus teatud vabanemine. Vaikselt hakati ehituslikku keskkonda pildistama just sellises võtmes, mis kujutas arhitektuuriterrorist lõhenenud ühiskonda, näidates konflikti inimese ja talle loodud tehiskeskkonna vahel. Kuid võib öelda, et mitmed selle aja fotograafid tegelesid esmakordselt ehitusliku keskkonna kui orgaanilise nähtusega ja hakkasid vaatama selle muutumist ajas. Arhitektuurifotosse ilmus rohkem kummalisi motiive majade tagakülgedest, sisehoovidest jms, mis vastandus esinduslikuga. Kõik n-ö ebafotogeeniline hakkas jõulisemalt kaadritesse ilmuma. Arvo Iho „Kivilinna bluus” aastast 1983 kujutas esmakordselt magalate ängistust ja arhitektuuri psühholoogilist mõju inimesele.

Siiski ei olnud 1980. aastate alguse ja keskpaiga arhitektuurifotos veel kuigi palju realismi ja objektiivsust. Alles kümnendi lõpus oli tavainimesel esimest korda võimalus pääseda territooriumidele, mis olid aastakümneid olnud salajased ja suletud. Hüljatud kohti pildistasid Peeter Linnap („Varjatud maastikud”, 1988), Mart Viljus („Hüljatud maa”, 1989), Jaak Veiderma, Malev Toom, Jüri Liim. Veel võiks mainida Toomas Kalvet ja Eve Kiilerit. Ann Tenno fotoseeria „Preisimaa” oli samuti lagunevatest keskkondadest inspireeritud. Ehitusliku miljöö dokumenteerimine oli saanud uue tähenduse. Mahajäetud keskkonnad Nõukogude Liidu lagunemise taustal rääkisid tugevalt ise enda eest.

Eraldi äramärkimist väärib Jüri Okas, kes on pildistanud palju n-ö mitteilusat arhitektuuri, kummalisi objekte ja nurki.

Sügavtrüki ja fotomeediumi kombineerimisega on ta loonud esteetiliselt nauditavaid kompositsioone, kus arhitektuur võetakse justkui koost lahti ja ehitatakse taas üles hoopis uudsel viisil. Okast võib pidada hoonete allakäigu, mahajäetud majade ja tühjade kohtade pildistamise pioneeriks. Temalt on ilmunud 1995. aastal „Väike moodsa arhitektuuri leksikon”, mis on sõnadeta sõnaraamat, süstemaatiline sissevaade irratsionaalsesse ehituslikku maailma.

1990. aastad oli keeristorm Eesti kunstielus, kus tehti palju uut ja julget ka fotomaastikul. Korraga oli tekkinud palju ilma peremeheta ruumi. Endised tööstushooned ja militaarobjektid, kuhu sisenemine polnud varem mõeldav, olid äkki ligipääsetavad. Selline asi oli iseloomulik tervele endisele idablokile, mistõttu on mõistetav ka kasvanud huvi neid kohti avastada ning pildistada. Foto ei olnud enam täiendus tekstile, vaid ise informatsiooni edastaja.

1990. aastate linnamaastikud on palju seotud mälu teemaga: ühest küljest on nad veel selgelt olemas, kuid teisalt juba kuuluvad minevikku. Õhus oli muutuste lõhna, kuid fotograafias tegeleti ikka veel minevikuarvete klaarimisega, sest riigikorra ja režiimi muutumine oli jätnud kriipivalt palju luukeresid, nii füüsilisi kui metafoorilisi. Mahajäetud kohtade jäädvustamise kaks poolt olid ühtaegu melanhoolne hetkepilt, aga 24

teisalt ka võidurõõm, et koos hoonete hääbumisega saab otsa ka endine maailmakord.

Industriaalajastu huku temaatikaga on edukalt tegelenud Andrus Kõresaar. Tema fotoseeria „Purgatoorium” on sissevaade ühe suure elusorganismi, Tallinna tselluloosivabriku minevikku. Fotod koos tehasest leitud päevikutega on kajastus vaakumist: vana on kadunud, aga uut pole veel kohale jõudnud. Hiljem on Kõresaar teinud samas kohas ka fotolavastusi kunagiste tööliste ja ülemuste eluolust.

Rääkides linnaruumi dokumenteerijatest, ei saa nimetamata jätta Arne Maasikut, kelle fotod on üsna süstemaatilised jäädvustused erinevatest mahajäetud paikadest Tallinnas ja ka mujal. Katkestatud linnamaastike töödega on Maasik selgelt toonud vaatajani uue ja vana konflikti. Tema fotodes on palju seletamatut ängi ja anonüümsust. Maasik on jäädvustanud lagunevat agulimiljööd ja jõude seisvat tööstust nii, et see mõjub väga metafüüsiliselt. Paljud Maasiku fotod on pildistatud talvisel ajal, mil trööstitu loodus rõhutab veelgi koha elutsüklit.

Pildikeel on mustvalge minimalism, otsekohene ja ilustamata.

Millegipärast on nii, et arhitektuuri loovad arhitektid ja ka selle allakäiku või koguni hävingut ning igasuguseid nihestusi meeldib pildistada just arhitektidest fotograafidel. Näiteid lähiaastatest pakuvad Paco Ulman ja Ott Kadarik (fotoseeriaga „Omedu”). Fotograafide loetelu ei ole siin mingil juhul absoluutne: leidub paljusid teisi, kes on rikastanud Eesti fotokunsti sarnaste motiividega.

1990. aastail olin kahjuks liiga noor, et saada osa värskelt kokku kukkunud režiimi füüsilistest jäänustest, neid külastada ja pildistada. Olen terve elu olnud uue Eesti ühiskonna muutuste tuules n-ö lammutamise ajastul, kus kehtib ütlemine, et lihtsam on lõhkuda kui ehitada. Selle taustal on arutlusteemaks saanud ka mineviku ümberhindamine. Töös olev fotoseeria „Mahajäetud Eesti” on püüd vaadelda ja dokumenteerida neid minevikust pärit külalisi, kes minu teadliku fotodega tegelemise ajaks on veel järele jäänud.

Kasutatud kirjandus: Pille Epner, Estonian Art 2/01 (10), Eesti Instituut 2001 Kadunud kaheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1980. aastate Eesti kunstis. S. Helme, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2010 Okas. Monograafia. S. Helme, T. Luuk, 2000 Fotod 1994‒2007. Arne Maasik, Parim Print, 2007 Kahemõõtmelised majad. Arhitektuurifoto Eestis 1860. aastast tänapäevani. P. Epner, L. Jänes, Eesti Arhitektuurimuuseum, 2002 Varemed/Ruins. J. Maiste, K. Polli, EKA Restaureerimiskool, 2004

Triin Pitsi. Fotod seeriast „Mahajäetud Eesti”, 2011 25

Triin Pitsi. Foto seeriast „Mahajäetud Eesti”, 2011 26

27

Mälestused ja fragmendid monumentide pilgu all Fotod Eve Kiiler, tekst Reet Varblane

Eve Kiiler tegutseb Eesti kunstiväljal juba 1980. aastate keskpaigast peale kunstniku, kuraatori ja õppejõuna. Tema üks esimesi seeriaid, Kihnu saare ja kihnlaste dokumentaal-poeetiline käsitlus 1985. aastast oli vaatamiseks „Fotokuu 2015” projekti raames Tanja Muravskaja kuraatoriväljapanekus „Külm vesi” Tallinna Kunstihoone galeriis.

Linnateema ja linnakeskkond, selle muutumine ning eelkõige portreteerimine foto abil on kunstnikku huvitanud 2000. aastate algusest saadik. Kui Vabaduse galeriis 2015. aasta sügisel eksponeeritud sarja „Monumentide pilgu all” võiks vaadata eelkõige fotograafia kui objektiivse meediumi subjektiivsuse võtmes, siis tema alanud aastatuhande esimese kümnendi Tallinna jäädvustuste puhul oli keskne linnakeskkonna tähenduslike fragmentide, arhitektuuriobjektide tähenduse muutumine ja staatuse minetamine. Kunagised esindushooned, nagu ametiühingute maja (valmis 1982. aastal, lammutati 2003. aastal), Sakala kultuurikeskus (valmis 1985. aastal, lammutati 2007) või ka Tallinna Linnahall (valmis 1980. aastal, pälvis mitmeid rahvusvahelisi arhitektuuriauhindu, täitis „kompleksseid sotsiaalseid funktsioone” ja on nüüd uue aja kinnisvaraarendusel pinnuks silmas), ilmuvad tema fotodel vaataja ette „metafüüsiliste ja melanhoolsete tühjuse tähistajatena”1, kus omaaegne esindusfunktsioon on asendunud „perifeerse tagatoa rituaalidega”2.

Sarja „Monumentide pilgu all” võib nimetada ka kunstniku reisipäevikuks. See koosneb Veneetsias, Peterburis, Roomas, Barcelonas, Ateenas, Berliinis, Pariisis ja Londonis tehtud fotojäädvustustest (esimene ülesvõte on 2004. aastast, viimased 2014. aastast). Ta on pildistanud küll üsnagi tuntud, isegi turistlikke paiku, kuid teinud seda viisil, et ka vaatajail, kes on neis paikades mitmel korral viibinud, on neid raske ära tunda. Eve Kiiler ei ole otsinud tuntud paikade ebatavalisi tagahoove või nurgatagusi ega ka „melanhoolseid ohvri rollis” hooneid. Ta on nihestanud vaatenurka just nii palju, et kõigile tuntud, nii-öelda turistlik paik hakkab toimima millegi muuna.

28

Seda galerii projekti võib vaadata kunstlikult (loe: kunstniku tahte kohaselt) kokku pandud Euroopale iseloomulikest kultuurilistest detailidest koosneva olematu linna portreena, dramaatilise ajaloomaastikuna. Või kui olla veelgi täpsem, siis ajaloo lavastusena hiiglaslikul teatriareenil. Lõpetatud stseenide, valmispaikade kõrval on kunstniku pilku paelunud ka ehituskonstruktsioonid, tellingutes rekonstruktsioonid. Kuid „visuaalses reisipäevikus” on igavesest muutumisest, ümbertegemisest, ideoloogilise või majandusliku vägivalla dokumendist saanud teatrilava, varjavatest palakatest teatridekoratsioonid.

Esmapilgul meeleolupiltidena mõjuvad vaated – metropolide tühjad väljakud, pargid, turud, ajaloolised suurhooned – toimivad neisse süvenemisel tähenduslikkuse, ajalooga laetuse ja atmosfääri tiheduse tõttu nostalgilise jalutuskäiguna. Tegemist ei ole aga sihipärase turistliku marsruudi, vaid vabalt kulgeva hulkumisega ning selle kaudu oma linna loomisega.

Eve Kiileri fotodel inimene peaaegu puudub, vaid vahel harva vilksatab üksik mööduja pigem varju kui tegeliku kujutisena. Konkreetsema inimesekujutisena võib vaadata mitmetel fotodel korduvaid monumente ning hiiglaslikke plakateid ehk siis inimese loodud enesekujutisi, mis on pandud teenima kas kommertslikke või võimuhuvisid. Need fotokujutised ei ole maha jäetud paigad, sest vaatamata sellele, et inimest pole näha, on tema kohalolek neis lausa füüsiliselt tuntav.

Nii ei ole ka Eve Kiileri „visuaalses reisipäevikus“ linnakeskkond mitte ainult kihiline, subjektiivne kogemus, vaid sellel on otsene, ent keeruline seos mälu ja ajalooga.

Anders Härmi iseloomustus. www.ekkm.ee/naitused/trans-europe-express/

1

2 Eve Kiileri Hobusepea näituse „Kohtumispaik – Mere puiestee 20“ pressitekst. www.eaa.ee/hobusepea/kiiler.htm

Eve Kiiler. Fotod seeriast „Monumentide pilgu al� 2004-2014

29

Eve Kiiler. Fotod seeriast „Monumentide pilgu all�, 2004-2014 30

31

Tundmatud kohad ja asjade loomus Küsis Laura Põld, tõlkis Jaakko-Priidik Hallas

Käesoleva aasta kevadeks olen Tallinna kutsunud Taani kunstniku Katrine Gram Slothi (s 1983) ja Rootsi päritolu arhitekti Johna Hanseni (s 1982), et töötada koos lühiajalise residentuuri raames ARS-i hoones ja lõpetada kohaspetsiifilisi teoseid Tallinna Kunstihoone galeriis avatava näituse „Kohataju” (“Sense of Place”) jaoks. Gram Sloth ja Hansen on tundlikud paikade väikeste erinevuste suhtes, millest näitus kõnelebki.

Saame kunstnikega põgusalt tuttavaks!

Olete mõlemad jõudnud oma fotomeediumiga põimuva installatiivse tegevuseni kõrvaltänavaid pidi. Katrine, oled õppinud stsenograafiat ning Johna arhitektuuri. Kuidas te kunstini jõudsite? Millised olid esimesed meelde jäänud kunstiteosed?

32

Teil on paigatundlikud töömeetodid, kas teile meenub mõni märgiline koht ka lapsepõlvest? Milline oli teie lapsepõlvekodu? Kas kontakt maastikuga ja taktiilne (kompimisega tajutav, puutetundlik ‒ toim) lähenemine, mida teie loomingus on tunda, mängis olulist rolli ka perekonnas?

KGS: Eriti mitte, kasvasin üles Aalborgi eeslinnas, kuid olin suur lugeja ja mäletan raamatutes kirjeldatud kohti. Mul oli kombeks kohe lugemise alguses joonistada tegevuskohast väike kaart, kuhu lisasin puuduvad detailid. Näiteks joonistasin maja puitehitisena. Oli väga tüütu, kui kirjanik otsustas hiljem hoonet täpsemalt kirjeldada ning lisas, et see oli tehtud hoopis tellistest.

Katrine Gram Sloth (KGS): Mäletan lapsepõlvest selgesti füüsilisi kunstiteoseid, mis võimaldasid kehalist suhtlemist. Erilist muljet avaldas Mogens Otto Nielseni näitus „Lindude pesad ja pesakastid” Nordjyllandi kunstimuuseumis aastal 1992.

Kunstnik oli erinevate lindude kodudest teinud suurendatud mudelid, kuhu näitusekülastaja sisse mahtus. Selline mäng kujutlusvõime ja asjade mõõtmetega oli üheksa-aastase minu jaoks midagi mõtlemist muutvat. Sain aru, et kunst võib olla elamus ja omamoodi mäng. Samas ei saa ma välja tuua kindlat momenti, kui otsustasin hakata tegelema sellega, mida praegu teen.

JH: Kasvasin üles korteris koos ema ja lemmikloomadega.

Veetsin palju aega tualetis, lugesin raamatut ja harjutasin varvaste abil ukse avamist. Põrandad olid korteris soojad ja elasin suurema osa ajast põrandal, seisin palju pea peal või kätel.

Tohtisin meie korteri muuta erinevateks lavakujundusteks ja emale meeldis mind selle juures aidata.

Vahepeal oli mul kodus teosafari. Emale ja isale meeldib loodus, käisime tihti metsas jalutamas või sõitsime jalgrattaga.

Johna Hansen (JH): Ma ei mäleta, et oleksin kunagi teinud otsuse kunstnikuks hakata. Pärast keskkooli tahtsin tööd, kus mulle antaks mingi kindel eesmärk. Kandideerisin Rootsis Gothenburgi arhitektuurikooli, kuid mulle ei meeldinud sealne tõlgendus arhitektuurist. Läksin hoopis Kopenhaagenisse, kus arhitektuurikool kuulub kunstiakadeemia alla. Siin leidsin üles uudishimu ja laiema definitsiooni arhitektuuri tähenduse kohta, mis oli rohkem seotud ruumi uurimisega, ning unustasin turvaliselt määratletud eesmärgi.

Haridus on mulle andnud arhitektitiitli, nii et vahel jään kunstnikutööd tehes mugavusest selle juurde.

KGS: Otsin kohti, mis sisaldavad endas tühja ruumi, lünka, mida on võimalik kujutlusvõimega täita. Need paigad on portaalid vaimu jaoks. Nende algne funktsioon on kaduma läinud, jättes koha eesmärgi tõlgendustele avatuks.

Või teisalt paigad, mis jäljendavad ideed „autentsest loodusest”. Näiteks inimtekkelised „looduslikud” maastikud Taanis – istandused ja erinevad taaskonstrueeritud loodusalad, mis on viidud tagasi oma esialgsesse seisundisse. Olen vaimustunud veidrast efektist, mille tekitab asjaolu, et need paigad on elavad koopiad minevikust.

Väldin oma töös tavaliselt igasugust konkreetse inimese

Katrine, sa kasutad oma töös palju maastiku- ja loodusmotiive. Millised paigad sinu tähelepanu köidavad?

kujutamist. Samal pakub väga suurt huvi teose vaataja ning tema suhestumine kohtadega. Erinevad paigad on minu jaoks justkui peeglid.

Johna, millal ja kuidas leidsid oma kunstitegevuse fookuse, mille võtad kokku väljendiga „inimkeha ruumis”?

JH: Loomulikult on mõju avaldanud arhitektuuriõpingud, tihti vahetuvad elupaigad ja jooga. Olin joogatunnis rabatud, et minu keha ei suutnud teha lihtsaid asju.

Mind huvitab, kuidas on tekkinud erinevad keha kasutamise kokkulepped. Näiteks venitusharjutused balletikoolis või võimu demonstreerivad kehahoiakud ärimaailmas.

Mõjutanud on ka kollektiivne elustiil. Elasin seitse aastat koos viie sõbraga. Lõime ühise kokkuleppelise maailma, kus meie kodu oli justkui maastik avastamiseks ja ronimiseks.

Katrine, suur osa sinu näitusetöid on teatraalsed ning töö kindla paigaga on sulle väga iseloomulik. Palun kirjelda protsessi, mille läbid, kui töötad konkreetse (galerii)ruumiga.

KGS: Asukohal on mu loomingus keskne osa, kuid kunstigalerii kontseptsiooni või ideena pakub mulle vähe huvi ja on pigem „kompromissruum”. Selles mõttes ma ei tööta kohaspetsiifiliselt, samas võin laenata ümbritsevast keskkonnast väljaspool galeriid.

Stsenograafiaõpingud aitasid paremini määratleda minu huvi kohtade suhtes. Õppisin selgeks lavastuskunsti keele, kuid ei unistanud kunagi karjäärist selles valdkonnas.

Film kui meedia on minu meelest põnev, samuti fotograafia, sest see sarnaneb vahetu tajumisega. Massikommunikatsioonivahendina need mind ei huvita. Pigem huvitavad teose jälgija isiklikud „valetõlgendused”, mis võivad loo jutustamise ajal ette tulla. Mulle meeldib idee, et ma justkui sätin üles lava, mis sunnib publikut keskenduma või paneb millegi toimumist ootama.

Milline on teie meelismeedium? Või otsustate alles projekti käigus, millega töötada?

pärasest einelaua installatsioonist „Laud” (2015‒2016), mida Tallinnas esitled koos performatiivsete elementidega.

JH: Pean alustama esimesest Jaapani-reisist viis aastat tagasi.

Jaapan ei meenutanud ühtegi kohta, kus olin varem viibinud.

Kohanemine oli väga keeruline, ma ei saanud sotsiaalsetest koodidest üldse aru.

Teine kord külastasin Jaapanit aastal 2015 ja peatusin külalisateljees nimega Artist in Residence Yamanashi. Siis teadsin selgemalt, mida otsin. Hakkasin kokku panema mõtteid joogast, Jaapanist, mitmetest kultuuridest koos. Mõtlesin, mida tähendab olla kehas. Mida tähendab keha mingil viisil kasutada, mis takistab inimesi teatud viisil käitumast.

Mulle pakkusid huvi tuntud käitumismustrid, antud juhul laua ümber istumine, einevõtmine, teejoomine. Siin on muidugi selged viiteid Jaapanile, kuid mulle oli tähtis ka tasakaalu teema. Püüdsin leida vastust küsimusele, kuidas laud dikteerib minu käitumist. Tahtsin luua omaenda reeglite kogumi. Tegemist on omamoodi söömise koreograafiaga.

Katrine, räägi lähemalt Islandil loodud teosest „Vista Revisited” (2015), millest ühte variatsiooni ka Tallinnas näha saame.

KGS: Islandi maastik on mulle tuttav juba aastate tagant, kui seal mõnda aega elasin. Toona olin lummatud sellest, kui kaugele vaateväli ulatus. Mäed on nähtavad väga kaugelt, kuid mitte ilmtingimata kergesti ligipääsetavad. Uuesti Islandile minnes teadsin, et tahan töötada maastiku mastaapidega. Siglufjörduris nägin kaht lumega kaetud mäetippu seismas vastamisi väikese linnakesega teisel pool fjordi.

Mägede rekonstrueerimine vähendatud fotoprojektsiooni põhjal andis võimaluse neile läheneda. Ehitasin mäed külast leitud materjalidest. Ruumi siseneja nägi kujutist kõigepealt tervikuna ning pidi astuma kõrvale, et avastada: pilti saab „siseneda”, minna mäetippude taha või sisse.

Püüdsin sedasi ühendada oma visiooni mingit laadi taktiilse aistinguga, kehalise arusaamisega. Tahtsin uurida, mida nägemine endast kogemusena kujutab. Kas on võimalik, et see aktiveerib samal ajal ka teised meeled? Mille põhjal me õigupoolest otsustame, mida näeme?

JH: Kahtlemata puit. Odav puit, mida kasutatakse ehituses.

Ma ei taha ennast üheainsa meediumiga piiritleda, kuid mulle meeldib puidu kui materjali muudetavus. Lisaks fotograafiale meeldib mulle ka maalimine, selles peituv erinevate ajakihtide võimalus.

KGS: Eelistan fotograafiat. Alustan alati fotograafiaga ning tihti muutub see ühel või teisel viisil mu töö keskpunktiks. Lisaks kasutan materjalina seda, mis mind ümbritseb.

Johna, räägi lähemalt oma Jaapani-kogemusest ja jaapani33

34

Johna Hansen Laud. Installatsioon ja performance, 2015

35

h Katrine Gram Sloth

Aias. Installatsioon, 2011

g Katrine Gram Sloth

Elumajad. Installatsioon, 2013

k Katrine Gram Sloth

Rears #1,2,3. Seeria, 2015

36

37

Seljakoti ja ühistranspordiga Gruusia linnades Fotod ja tekst Rait Tuulas

„Kandke hoolt, et ta öömaja leiaks. Ta on Eestist,” teatas autoaknast sõbralik grusiin hosteli ees suitsu tegevatele meestele.

Mind öömajani sõidutanud mees oli viis minutit tagasi oma auto remontimise pooleli jätnud, kui märkas, et olen pisut eksinud. Teada saanud, et otsin öömaja, tagurdas ta auto garaažist välja ning viis mu lähima hostelini.

Autoaknast kaasmaalastele kõlanud teade öömaja vajavast eestlasest käivitas justkui telefonimängu: loetud hetkede vältel jõudis sõnum hosteli administraatorini, kes mu kohe tuppa juhatas.

Grusiinid on uudishimulikud, soojad ja avatud inimesed.

Olin kuulnud, et mitmetel ajaloolistel põhjustel on grusiinid eestlaste suhtes positiivselt meelestatud, kuid pidasin lugusid sellest, kuidas eesti päritolu Gruusias sulle paljud uksed avab, pigem müüdiks. Seda suurem oli mu üllatus, kui mind hetkest, mil kuuldi, et tulen Eestist, kohe vennaks peeti ning minu käekäigu vastu suuremat huvi tunti.

Veetsin suure osa ajast Tbilisis, mille südames paikneb vanalinn oma hubaste mitmekorruseliste nikerdatud rõdudega majadega. Linna läbib Mtkvari jõgi, mõlemal kaldal laiumas rohelised pargid, kus näeb vanemaid härrasid malet või doominot mängimas, ning turud, kust võib leida kõike, mida iganes sul vaja peaks minema, ja lisaks küllaga asju, mida sul kindlasti vaja ei lähe.

Tänavatel kaameraga ringi kolades õpid riigi ja kohalike inimeste kohta nii mõndagi. Näed, kuidas reageeritakse, kui sa kellelegi lähened. Näed ka seda elu, mis pole otseselt mõeldud turistidele näitamiseks. Tbilisil on palju põnevat varuks.

Olin juba mõned tublid päevad linnas sihitult ringi kolanud, jalad tuletasid end vaikselt meelde, kui avastasin enda jaoks Tbilisi metroo. Võib-olla oli asi selles, et rajatise nõukogudeaegne hõng tekitas minus nostalgiapuhangu, võib-olla aga selles, et eestlasele mõjus 60 meetri sügavusel asetsev metroo eksootilise paigana, mida näeb ainult filmides, kuid edasi veetsin mitme päeva jooksul tunde metroos inimesi jälgides ja Tbilisit risti-rästi läbi sõites.

38

Ühistranspordil on minu üle mingi kummaline võim. Kui sulle meeldib inimesi jälgida, siis pole ühissõidukitest paremat paika. Pead aknale toetades ja ilma eriliste pingutusteta sihtkohta loksudes jääb aega õppida kaassõitjate ilmeid ja kehakeelt lugedes nii mõndagi selle kohta, kes nad on, kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Kui tänavatel on palju sigimist-sagimist, kõik kiirustavad kuhugi ja katsuvad liikluses peale jääda, siis ühissõidukeis ja peatustes oodates on inimestel aega olla nemad ise.

Lisaks Tbilisile jõudsin reisi vältel ka pisematesse Gruusia paikadesse. Miskipärast puges mulle eriti hinge pisike kaevanduslinn Tšiatura Gruusia südames, kus inimesed on lahked ja vaatamata oma majanduslikult kesisele olukorrale kannavad hoolt ka nende väheste rändurite heaolu eest, kes linnakesse satuvad. Tuleb tunnistada, et turiste Tšiaturas väga palju siiski ei kohta.

Linna põhiliseks vaatamisväärsuseks on sinna nõukogude võimu poolt 1950. aastail algselt kaevuritele rajatud köisraudtee, mis on linnas ühistranspordina siiani kasutusel. Nimelt jagab linna pooleks sellest läbi voolav Kvirila jõgi. Kahel pool jõge kõrguvad kaljud, mille sees asuvad kaevandused. Kaljude otsas on elumajad. Linna süda asub all jõeorus. Üles kaljudele sõidavad linnakodanikud roostes metallkirste meenutavate köisraudteevagunitega, mis on ühissõidukitena kasutusel juba viimased 60 aastat.

Nõukogude Liidu hiilgeaegadel oli Tšiatura ühe maailma tähtsaima mangaanimaardlana kuuldavasti jõukas linn, kuid pärast liidu lagunemist tabasid linna koos teiste Gruusia piirkondadega rängalt töötus, vaesus ja kehvad elutingimused. „Meie suurim probleem on, et meie omad inimesed ei hooli,” teatas raskelt üks kohalik mees, kes pikemalt mõtlemata mulle küüti pakkus.

Minu paaripäevase avastusretke jooksul kostis mitmete kohalike suust mure töö, palga ja kasinate töötingimuste pärast. Ometi oli Tšiatura näol tegemist ühe põnevaima ja erilisema linnaga, kus ma kunagi olnud olen.

Rait Tuulas Tipptund Tbilisi metroos, 2015

39

h Rait Tuulas

ĂœhissĂľidukeis ja peatustes oodates on inimestel aega olla nemad ise, 2015

h Grusiinid on uudishimulikud,

soojad ja avatud inimesed, 2015

g Elu turu kĂľrval, 2015

40

41

42

h Rait Tuulas

Üles kaljudele sõidetakse Tšiaturas roostes metallkirste meenutavate köisraudteevagunitega, 2015

h Tšiatura köisraudtee operaator, 2015 f 1950. aastail kaevuritele rajatud köisraudtee

on Tšiaturas ühistranspordina siiani kasutusel, 2015

43

Hallitanud mälestused Fotod Daniel Allen, tekst Kristel Schwede

Mida teeksite, kui avastaksite, et kogu teie kümne aasta jooksul loodud pildiarhiiv on hallitama läinud? Just nii juhtus Daniel Alleniga, Inglismaalt Lõuna-Eestisse elama asunud reisiajakirjaniku ja fotograafiga, kes oli kolimisperioodil oma slaidide kogu keldrisse hoiule viinud. Esimene ehmatus võtaks ilmselt kõigil jalad nõrgaks. „Olin mõni minut täielikus šokis, kui märkasin, et pildid on kaetud hallitusega. Need olid ainueksemplarid minu aastatetagustest reisidest eksootilistesse maadesse, mälestused huvitavatest paikadest ja kohtumistest toredate inimestega.

Karpe järjest avades märkasin, et ükski neist polnud jäänud hallitusest puutumata,” meenutab Allen juhtunut. „Olin enda peale maruvihane, sest aastate jooksul olin ainult mõnikümmend slaidi piltidena välja trükkinud.

Kui esmased emotsioonid lahtusid ning hakkasin kahjustatud slaide keldri lambi valguses lähemalt uurima, paistis tumedate pilvede vahel lootusrikas päikesekiir. Märkasin põnevusega, kui kummaliselt oli hallitus slaide viimistlenud, tekitanud ilusad värvid ja põnevad kujundid. Asjaolu, et ma ei saanud enam aru, kus pildid tehtud olid, nende uutmoodi ilu ei seganud. Mälestustekoormast vabana lõid need uue tähenduse, mis aitas üle saada originaalide kaotuse kurvastusest.

Haarasin kõik karbid kaasa ja jätkasin toas nende sisu uurimist päevavalguses. „Hallitanud mälestuste” seeria idee siis tekkiski.”

Skaneeritud slaide arvutiekraanil vaadates taipas fotograaf, et tulemus polnud huvitav ainult tema jaoks. „Koostöö” hallitusega oli piltidele juurde loonud tunduvalt laiemaid tähendusi. „Pildi ja mälu suhe on keeruline,“ selgitab Daniel Allen. „Aja jooksul mälestused eralduvad tegelikkuses toimunud sündmustest, eralduvad faktidest, et jätkata oma teed vabalt, täites loovalt tühikud, kust detailid on kaotsi läinud. Meenutades minevikku, ei mäleta me tegelikku olukorda. Paarikümne 44

aasta tagusest sündmusest mäletame eelkõige mälestusi mälestustest, mis on kootud meie ellu viisil, kuidas ühiskonnateadlased on neid selgitanud. Mälestused teevadki meist need, kes me praeguseks hetkeks oleme.

Me kõik oleme ilmselt tuttavad ehmatusega, kui vaatame fotolt mõnda minevikusündmust, mida me enda arvates mäletasime täpselt, ning siis selgub, et meie arvamus osutus ekslikuks. Meenutuste kogum, mis oleme oma mälus loonud, eksisteerib loona, universaalse tõena (mitte faktidena) inimelust.

Nende fotode pealt on näha, mis juhtub, kui toimub vastupidine protsess. Kui pildid, mitte mälu on moonutatud, kaunistatud ja värvilisemaks tehtud. Samal ajal on nad vähem usaldusväärsed, vähem täpsed. Foto, mitte mälu, on muundunud aja kulgedes ja vabastanud kujutelmad loo rääkimiseks.”

Daniel Alleni oskus muuta äpardus põnevaks kunstiprojektiks on ilmselt seotud tema loomingulise natuuriga: „Mulle ei paku huvi peavooluga kaasaminemine igapäevaelus, samuti fotograafias. Mulle meeldib piiride kompamine ja äärealadel tegutsemine.”

Mees tunnistab, et kuigi ta kasutab ka digikaamerat, naudib ta analoogkaameraga pildistamist, filmi käegakatsutavat olemust ning ilmutamisprotsessiga kaasnevat toimetamist rohkem. Mustvalgete fotode ilmutamiseks on tal köögis sisse seatud pimik.

Tavaliselt töötab fotograaf mitme projektiga korraga.

Fototeenuste osutamisega ta eriti ei tegele ja nii jääb omaenda projektide jaoks piisavalt tegutsemis- ja mõtlemisaega.

Alleni huvi eksperimentaalse kunsti vastu paneb ta pidevalt katsetama erinevaid lähenemisi ja meetodeid. „Väheseid katsetuste tulemusi saab fotodel kasutada, kuid protsess iseenesest on alati huvitav ja lõbus. Katsetamine on kui reisimine, kus teekond on tihti tähtsam kui sihtpunkt.”

Daniel Allen Mouldy Memories, 2015

45

Daniel Allen Mouldy Memories, 2015 46

47

Daniel Allen Mouldy Memories, 2015 48

49

Emajõe maalitud Tartu Fotod ja tekst Juhan Voolaid

Olen Tartu linna pildistanud juba mõnda aega. Esialgu tegin seda lihtsalt ajaviiteks ja stiihiliselt, jagasin pilte Facebookis ning nautisin saadud „laike”. Samas panin tähele, et millegi pildistamine läbi veepeegelduste ajas meeldimisi kuhjakaupa kokku ilma erilise vaevata.

Ma ei oska maalida ning mu joonistamisalased tippteosed pärinevad kaugest marakratieast, kui valmis seeria karvaseid lumememmi. Kord jälle Emajõe ääres jalutades ja parte pildistades sain ühtäkki valgustatud, mõistes, et jõe abil saan ka mina ihaldusväärseid maale luua. Kui impressionistlike maalide puhul tekib mulje kergest veevirvendusest, läbi mille kujutist vaadeldakse, siis mina kasutasin ära reaalset jõepeegeldust, pildistades linna läbi nõrgalt lainetava veepinna. Võtted pöörasin arvutis ümber.

Protsess kestis üle aasta ning kohe alguses selgus, et ega väga palju Tartust just jõkke peegelduma ulatu.

Käisin tihti jõe ääres ‒ nii hommikul, lõuna ajal kui õhtul, igal aastaajal ‒ ja silmitsesin peegelpilti. Kõige enam aega kulutasin Ranna tee ja Fortuuna tänava majade jälgimisele, samuti hoidsin eriliselt silma peal suurematel majakolakatel, mis jões näha olid.

Tihtipeale mängis mulle hea pildi kätte madal hommiku- või õhtupäike või siis juhus. Kord sõitis mööda lodi Jõmmu, pildistasin tema tekitatud laineid ja olin pilti ümber pöörates rõõmsalt üllatunud. Lained olid lodjaga ümber käinud nii, nagu käiks laps ümber plastiliiniga, ning tekkinud oli täiesti uus, Emajõe-poolne tõlgendus sellest tümakast praamist.

Piltidele said loojanguvalguses Plasku ja Tigutorn, udus Kaarsild, öine Atlantis, kõige eksootilisema ja kau50

gema objektina isegi talvine Jaani kirik, mis lehtedeta puude vahelt jõkke ära paistis.

Kord varahommikusel Turusillal peatus minu ees nooruk, vaatas, kuidas ma jõepinda objektiiviga sihin, ja küsis: „Vabandage, kas te võiksite öelda, mida te pildistate?” „Ei võiks,” vastasin talle, ning kuigi see kõlas tookord natuke ebaviisakalt ja isegi turtsakalt, oli mul õigus.

Ma ei tahtnud, et enne seeria valmimist keegi sellest midagi teaks.

Fotograafiaalane tegevus ongi mul siiani piirdunud põhiliselt Tartu ja teatud põhjustel ka jalgrattavõistluste pildistamisega.

Linna muudavad minu silmis köitvaks erinevad valgustingimused ja ilmastikuolud, samuti püüan igale pildile hankida mõne elusolendi ‒ linnakodaniku, kelleks võib inimese asemel osutuda ka näiteks mõni loom või lind. Spordivõistluste puhul huvitab mind liikuva objekti „külmutamine”, kui tavaajas tähelepanuta jäävad ilmed, kehaasendid ja poripritsmed ühtäkki nähtavaks saavad.

Ma ei ole eriline tehnikainimene, uued kaameratüübid ja objektiivid mind väga ei eruta.

Fotograafias hindan loomingulisust, mulle meeldib üksindus ja vaikne tiksumine kusagil tagaplaanil. Ja tegelikult ei olegi ma üldse niivõrd foto- kui kirjutamishull.

Päevatööst vabal ajal tegelengi põhiliselt kirjatööga. Ilmunud on lasteraamat, ööpõnevik ja jutukogumik täiskasvanutele. Avaldamist ootavad Tartu-teemalised lood, musta huumorit sisaldav „Tuhastunud külavanem” ning elu ja kunsti mõteteis sobrav seiklusjutt „Ideaalne taies.”

Juhan Voolaid Emaj천e maalitud Tartu, 2014

51

52

Juhan Voolaid Emaj천e maalitud Tartu, 2014 53

Vivian Ainsalu Hiirte hirm, 2012

Kohtumised kakkudega Fotod ja tekst Vivian Ainsalu

Ma ei armasta lugeda lambaid. Kui ma kuidagi sõba silmadele ei saa, siis loendan tavaliselt öökulle. Vahel olen proovinud loendada ka jäälinde, kuid sellest pole eriti kasu, sest nad on liiga värvilised, kiired ja kriiskavad. Öökullid viivad sihile hoopis tõhusamalt: on nad ju kaisutama kutsuvalt pehmed, rahustavalt pruunikashallid ja hääletu lennuga.

Ning kakutiivul saabunud uni maitseb magus hetkeni, mil tarmukas lõoke uneliiva silmist pühib.

Ega ma õieti mäletagi, kust see kakuhullus alguse sai. Ühel hetkel kasvas soov selle müstilise linnuga kohtuda nii suureks, et ei mahtunud enam minu sisse ära ning tuli astuda mingeid samme. Palju-palju samme. Ikka kand ja varvas, mõõtsin pikki üksildasi metsateid. Sadu kilomeetreid. Trehvasin „Mutionu peo” jagu karvaseid ja sulelisi, ent öökulli mitte.

Trööstisin end mõttega, et meie kohtumine läheneb iga päevaga. Ning ühel tilkuval ja hallil talvepäeval see juhtuski. Metsavälul konutaval rõuguredelil istus üks suur lind ‒ händkakk! Kuigi pildid tulid suurest hingevärinast udused, andis see hetk määratu laengu, mis pani mu veel kolm korda usinamalt metsateid tallama. Ja kui algus oli tehtud, hakkas kohtumisi kakkudega tulema päris ridamisi.

Mõni kohtumine jääbki ainukeseks, aga mõne linnuga kujuneb välja omapärane tutvus. Üks mulle armsaid matkateid viib mööda sügaval metsapõues asuvast mahajäetud talust. Selle viltu vajunud korstnal on händkaku vahipost.

Küllap meelitavad teda sinna seina sees krõbistavad hiired, kes on õndsas teadmatuses katusel varitsevast raudküünistega surmast. Talust möödudes heidan ikka lootusrikka pilgu korstnale. Ja vahel on ka õnne. Ühel korral jagus seda lausa mitmeks tunniks: kakk pidas pool päeva talu juures jahti, suhtudes minu kohalolekusse armuliku rahuga. Kui tavaliselt on kohtumised metsaelanikega üürikesed ja näpp peab kogu aeg päästikul olema, siis seekord oli kõik teisiti. Aseta54

sin kaamera fotokotile ning toetasin selja vastu palkseina, et lihtsalt istuda ja seda elamust nautida. Ühel hetkel lendas öökull minust mõne meetri kaugusele sammaldunud oksale ja lasi silma kinni. On harras tunne, kui saad sellise usalduse osaliseks.

Kuid sellised juhused on siiski harukordsed. Tavaline kakupildistamine käib lühidalt kokku võttes nõnda: istun raiesmikul kännu otsas, kuni silm enam midagi ei seleta, ja longin sama targalt koju tagasi.

Mõnikord, kui veab, annab kakk endast ka elumärki. Öölinnule kohaselt ikka pimedas. Vahel liugleb läbi hämaruse tume kogu, vahel on kuuskede vahelt kuulda tõrrehäälset huikamist. Vahel lendab pimedusest julgust saanud uudishimulik lind hääletult otse mu pea kohale ja püsib hetke liikumatult. Vahel olen üritanud verd tilkuva südamega neid hetki ka jäädvustada, ent tulemus on tavaliselt pettumust tekitavalt udune ja pime. Siis lepingi lihtsalt vaatamise ja kuulamisega ning kleebin need hetked oma mälupiltide albumisse.

Ka tibatillukesel värbkakul on mu südames eriline koht. Seda nõela ei olnud heinakuhjast sugugi lihtne üles leida. Tema südikat vilet võib sagedasti kuulda sügiseti, mil õhk lõhnab kõdunevate lehtede järele ning mets on hallade ootuses vaikinud. Siis tuleb hoolega silmi teritada ja kammida läbi kõik kuuseladvad, sest just ühe tipus võib istuda tigeda näoga kakuke, silmad pildumas loojuva päikese kiirte peegeldusi, sulgkerge kogu vaevu latva painutamas.

Neid vahvaid hetki meenutades tuleb kerge nukrusega nentida, et looduse pildistamine on muude žanride kõrval tagaplaanile jäänud. Aga kui miski mind ikka veel väga loodusesse kisub, on see igatsus kuulda pimenevas metsas händkaku salapärast nokturni, mis räägib talvevaikusest ja tähevalgusest. Ning elamus on täiuslik ka siis, kui maestro ise soovib jääda kardinate taha.

55

Meie esimesed naisfotograafid Annika Haas Fotomuuseumi aastanäituse kuraatorid: Betty Ester-Väljaots, Merili Reinpalu Kunstnik: Lilian Juhkam

Eelmises ajakirjanumbris (Positiiv 23/2015) alustasime Tallinna fotomuuseumi aastanäituse „Varjust välja. Esimesed naisfotograafid Eestis” tutvustamist Hilja Rieti ning Lydia Taremi elu ja loomingu kaudu. Fotograafia oli kirg, olemisviis ja maailmavaade ka Anna Kukele ja Evi Lembergile.

Anna Kukk (s Uudelt, 1885‒1960) Alles hiljuti tabas mind Anna Kuke nime Google’i otsingumootorisse toksinult kurb tõdemus, et kunagise fotomeistri originaalteose omanikuks on interneti ostukeskkonnas võimalik saada 10 euro eest (alghinnaks, muide, 10 senti). On see antiigiärimeeste võhiklikkus või lihtne paratamatus, et Eesti esimeste naisfotograafide saatuseks ongi olnud püsida varjus? Ilmselt nii üht kui teist.

Ometi on Anna Kuke näol tegu ühe läinud sajandi alguse huvitavama dokumentalistiga, kes ületab oma meisterlikkuselt paljusid kaasaegseid meeskolleege.

Viljandimaalt pärit Anna asus pärast kihelkonnakooli lõpetamist õpingute jätkamiseks elama vanema õe Marie juurde, kes oli abielus Mulgimaa pealinna kõige kuulsama piltniku Jaan Rietiga. Seega olid eeldused fotograafiahuvi tekkimiseks soodsad ning mõlemad õed siirdusid fotokunsti ja -tehnikat õppima Saksamaale. Naasnud kodumaale, töötas Anna aastakese õemehe ateljees, kuid 1910. aastal sõitis ta Venemaale väikesesse Zeja linna, mis asub Kaug-Idas Amuuri jõgikonnas.

Sealne linnasekretär oli eesti mees Jaan Kukk, kellega kohtumisest sai alguse armastuslugu. Noored abiellusid, 1911. aastal sündis poeg Olev ning avarasse majja, kuhu ühiselt kodu loodi, rajas Anna ka oma esimese fotoateljee.

Anna Kuke loomingulise pärandi isikupärasem ja originaalsem osa ongi seotud eelkõige tollase kodulinnaga Venemaal. Naiseliku vaistuga on ta jäädvustanud muinasjutulist puitarhitektuuri, talviseid Siberi loodusvaateid, keskkonnaportreesid abikaasast ja pojast Zeja linnakeses. Kõik need on 56

andnud kokku idüllilise ja veidi ilustava koondpildi Kukkede elust kaugel Venemaal.

Reaalsuse toob lähemale Anna elutööks kujunenud dokumentaalseeria Kaug-Ida kullakaevanduste piirkonnast, mida ta alustas 1912. aastal. 20. sajandi alul oli kullakaevandamine moes nii Euroopas kui Ameerikas, õnneotsijaid leidus küllaldaselt ka Siberis, mis inspireeriski Annat tsaariaegse Venemaa üht elatiseteenimise moodust kaamera vahendusel uurima. Omas ajas on selline teemavalik üsna novaatorlik. Neis fotodes tajub kirge ja siirast huvi tegeliku elu vastu. Kullakaevamise raske töö erinevaid protsesse pole püütud ilustada, tegevuspildid vahelduvad loodusvaadetega paikadest, mille pinnases hinnaline metall peidus oli.

Kokku tuli puutuda ka haigustega, mis piirkonda tabasid ning ränga tööga kaasas käisid. Ometi pole need fotod pelgalt külm ja kalkuleeriv dokument. Ilmselt on naiseks olemise fenomen lisanud neisse omamoodi pehmust ja kaastunnet, siirast mõista tahtmist, miks inimene end väärismetalli pimestava sära nimel tapab. Tulevaste põlvede õnneks on piltnik Anna kirjutanud fotodele ka allkirjad, mis loob kogu kullakaevanduse albumile väärtust juurde.

Kuigi fotograaf nägi oma edaspidist elu seotuna Zejaga, katkes Kukkede Siberi-idüll haiguste tõttu. 1920. aastal viis tüüfus abikaasa Jaani endaga teispoolsusesse. Anna pöördus koos pojaga tagasi Eestisse ja naasis taas Rietite fotoärisse.

Kahjuks on väga keeruline midagi öelda Anna Kuke stuudiotööde kohta, kuna fotodele pandi signatuuriks ateljeeomaniku Jaan Rieti nimi olenemata sellest, kes oli autor. Siiski on Anna prestiižsus tõelise oma ala meistrina Eestis ilmselge, sest 1936. aastal loodud Eesti Meisterfotograafide Ühingu ainsaks naisterahvast asutajaliikmeks sai just fotograaf Kukk.

55-aastasena oli Anna fotograafina oma ala tipus. Kuid pöörde tõi sõda ja uue riigikorra kehtestamine. Kuigi edaspidi veel ühiskondlikult aktiivne, jäi Anna 1940. aastal pensionile ning aktiivse pildistamise ajad jäid seljataha.

g Anna Kukk. 1905 (vm_f439_75) i Anna Kuke fotoateljee Zejas. 1911 (vm_f439_114)

57

f Kaevanduse kontoris kullakastide

lahtineetimine ja 체lelugemine. 1912 Foto: A.Kukk

i Kanali l천pp, kust vesi liiva ja kividega v채lja jookseb. 1912 Foto: A.Kukk

58

h Eesti kogukond Zeja linnas Eesti lippudega oktoobrirevolutsiooni p채evil. 1917 Foto: A.Kukk

g Seltskond teed joomas. Paremalt Jaan Kukk ja Anna Kukk. 1911 (vm_f439_193)

59

Evi Lemberg (s Baumann, 1904‒1999) Eesti esimeste naispiltnike seas pälvis Evi Lembergi looming tähelepanu väga hea tehnilise kvaliteedi poolest. Tema kujunemises mängis paljuski kaasa sattumine nn õigesse seltskonda, kuid ei saa alahinnata ka Lembergi loomulikku andekust ja oskust teha õigeid valikuid.

Pesamunana kaheksalapselises perekonnas sündinud tüdruk kasvas üles justkui vati sees hoitult. Kooliteed alustas ta Tallinnas Hildebrandi tütarlaste erakoolis. 1921. aastal lõpetas erialakoolis masinakirjutuse kursused, asus tööle vandeadvokaadi sekretärina, ent sai veel samal aastal kantseleiametnikuks uue ja maineka riiklikku seadusandlust kajastava Riigi Teataja juures.

Noore Evi elu iseseisva Eesti pealinnas oli täis seltskondlikke üritusi. 1924. suvel kohtus Evi reisilaev Kungla pardal endast 22 aastat vanema leskmehe Walter Lembergiga. Mees oli tuntud Tallinna meisterfotograaf, kelle kuulsat ateljeed teadsid vanalinnas kõik.

Kõigest pool aastat pärast kohtumist laulatati paar Tallinnas Kaarli kirikus. Evi koduks said mehe korter ja ateljee, mis asusid Suur-Karja tänaval. Evi lõpetas töölkäimise ja asus abikaasa kõrvalt fotograafiat õppima.

Pealinlaste seas oli Walter Lembergi ateljee prestiižne.

Kliendid olid mehe hellitavalt ristinud kunstfotograafiks, sest temas oli oskust sättida modellid poosidesse, justkui maaliks ta suurt kunstiteost. Lisaks pani härra Lemberg rõhku valguse ja varju suhtele. Tema piltidel on kontrastina nii pehmet kui tugevat. Naised on lüürilised oma pärlite ja sulgedega, mehed väärikad ülikonnas ja kübaras. Kogu tollane Eesti eliit lasi end Lembergi juures üles pildistada: diplomaadid, professorid, jõukad välismaalased. Ühel päeval astus stuudio uksest sisse ka Eesti vabariigi president Konstantin Päts.

Pildid said viimase lihvi ateljee laboris, kus töötasid abilised ja ka abikaasa Evi. Oma noort naist pildistas Walter väga palju. Olles ise modelliks, sai naine aimu, kuidas poseerijat suunata, ning pani tähele, kuidas kasutada fotograafilise töövahendina valgust. Evi võis teha nii mõnedki fotod oma mehe ateljees, kuid pildile läks alati Walter Lembergi fototöökoja tempel.

Huvi fotograafia vastu muutus Evis järjest suuremaks.

Abikaasa hoidis tema tegemistel ateljees silma peal ning poseeris ka ise naisele hea meelega, kui oldi koos väljasõitudel või Pirital suvilas puhkamas. Palju sõideti ringi sõpruskonnaga, kuhu kuulus teisigi tuntud Eesti fotograafe (Nikolai Nyländer, Walter Zapp), kelle vaimustus pildistamiskunsti vastu innustas noort naist veelgi. Ometi pidi ka see idülliline muinasjutt keerulise pöörde võtma.

1941. aastal pakkisid Lembergid kohvrid ning sõitsid ateljee sisustuse ja mööbliga Saksamaale põgenikelaagrisse. Sealt 60

Evi Lemberg. 1924‒1939

pääsedes töötasid Evi ja Walter Würzburgis ja Königshüttes.

Kui teine maailmasõda lõppes, kolisid Lembergid Poolasse Legnica linna ja avasid seal oma fotoäri. Kõik oli märksa tagasihoidlikum kui Eestis. 1948. aastal tabas fotograafipaari uus tragöödia: Walter Lemberg haigestus maovähki. Tööd pidi aga jätkama, sest raha oli vaja. Nüüd sai Evi pildistamisel peaosa.

Tema põhižanriks jäi portree, objektideks lapsed, pered ja sõdurid. Kõva kool abikaasa kõrval oli naisest vorminud perfektse fotomeistri. Tehnilisele täpsusele lisaks oskas ta oma piltidesse panna naiselikku intiimsust ning üllatas vahetu ja loomuliku käekirjaga ka abikaasat. Walter suri 1950. aastal ja on maetud Poolasse.

Kümme aastat hiljem avanes põlisel tallinlannal võimalus naasta sünnilinna. Naisel õnnestus kodumaale tagasi tuua ka osa ateljee sisustusest ning ta sai fotograafina tööd tööstuskombinaadis Ühendus. 1970. aastal poseeris Evi ise lillesülemite keskel ning sai kolleegidelt häid soove vanaduspuhkusele minekuks. 1989. aastal Peeter Toominga vändatud lühifilmis võtab Evi Lemberg oma elu ja töö kokku: „Olen eestlaseks jäänud igal maal, kus ma olen elanud. Terve elu on üks võitlus, kõige eest on tulnud maksta. Kogu aeg on üks kaotus ja uuesti algamine.” Evi suri 95-aastasena.

Portreed.

Lembergite Tallinna fotoateljee

61

Minu 105-aastane Fotod ja tekst Reet Sau

Üks vana ja räämas välimusega klappkaamera leidis tee minu vanade kaamerate turvakodusse. Ta oli väsinud, ta kopitas, narmendas, lõõts oli hallituse moodi kihiga kaetud. Lubasin tal lihtsalt olla, uurida teisi kaameraid ja elu enda ümber. Puhkus mõjus hästi, kopituslõhn hajus. Kui olin viinud läbi puhastuse nii seest kui väljast ning putitanud siit ja sealt, tegin esimesed pildikatsetused. Kassette oli tal kaasas kolm, millest üks oli üsna räämas ning vajas natuke plekitööd.

Kaamera nime ma ei tea. Oskan ainult lugeda objektiivi andmeid ja tean vaid, et ta on 105-aastane või pisut vanem. Ütlen tema kohta „mu 105-aastane”. Objektiivil on kirjas „Doppel Anastigmat Sytar 1:6,3, 135 mm, G. Leitmeyr München” ja katik on Vario oma.

Esimesed klõpsud tegin tavalisele nõukogudeaegsele fotopaberile, saades pabernegatiivid. Kolme kassetiga ei ole väga suurt motivatsiooni filmiga välja minna. Aga eBay, vana sõber, aitab ikka hädast välja – nii ma leidsingi sealt terve pesakonna 9 x 12 kassette, mis kõik olid täpselt sellise soonega nagu mul tarvis.

Nüüd oli juba midagi, millega töötada, ja suurema formaadi avastamine võis alata ‒ kõrvus millegipärast kõlamas Joosep Tootsi kuldsed sõnad teooria ja praktika kohta. Mul oli küll ettekujutus, kuidas kõik toimib, aga ometi ... Kassetid on vanad, kraabivad käsi ja negatiive, mõnelt vaatab vastu pruunikas roostealge, kaamera on kapriisne, ei haaku tänapäevase tempoka maailmaga.

Kui mingi asi on liiga lihtne, siis peab seal olema riugas või paar, või siis on meie aju harjunud järjest keerulisemate nüanssidega, et midagi nii lihtsat ajab juhtme kokku. Füüsiliselt sain kaamera ilusti tööle, vaimselt pidin kähku juurde õppima.

Kuigi õpiprotsess tähendas mulle edasiarenemist, oli see samas ometi ajas tagasi õppimine. Milline kummaline vastuolulisus.

Lihtsusega põrkumine kestab õnneks lühikest aega ning mind tabas hoopis mõte, et asi polegi ju lihtsuses, vaid ajas, 62

põhjalikkuses, kannatlikkuses, korralikkuses. Kohalolemises.

Kuidas teha pilti? Valin välja koha, kadreerin alguses silmadega. Ootan ära õige valguse. Sean üles statiivi, sätin kaamera paika. Krutin lahti lõõtsa, avan mattklaasi. Vaatan läbi klaasi pea alaspidi avanevat maastikku. Teravustan.

Järgmiseks pistan käe musta kotti, otsin välja ühe filmiga laetud kasseti. Eemaldan ettevaatlikult mattklaasi ning libistan kasseti mattklaasi asemele, viskan peale ka musta riide, aga nii, et see ei langeks objektiivile ja et saaksin kasseti avada. Sikutan ettevaatlikult siibri eest ja säritan. Valmis. Siiber kähku kinni ja pildistatud kassett teise musta kotti. Ja siis teen igaks juhuks veel ühe. Vahest erineva säriga, kuid muidu täpselt samamoodi.

Ei tee paha kassettidele märkusi teha, mis peaks pildil olema.

Filmilehtede tanki laadimine erineb päris palju rullifilmi tanki kerimisest. Kui see lõpuks tehtud, tuleb ilmutus, vaheloputus ja kinnistamine – mis õnneks kõik samamoodi kui tavaliselt (st rullfilmi puhul) – ja siis on tõehetk. Oh seda närvikõdi terve protsessi vältel!

Minu tagasihoidlikud katsetused on päädinud alati põneva tulemiga. Motivatsiooni hoiab üleval kogupaki osaline ideaalselt õnnestumine. Kuna kassetid on räämas ja ei liigu hästi ning vahel ununeb pildistamisel must riie, siis on negatiividel kohati lausa kosmilisi valgusdefekte. Praegusel moodsal ajal saab aga nii mõnestki defektist efekt.

Võib ka juhtuda, et valgus on kogu pildi ära „õginud”.

Filmilehtede kassettidesse laadimist võib omamoodi kottpimedaks seikluseks nimetada ja kuna mul on erinevad kassetid, siis mõnes õnnestub filmil vajuda viltu, jääda kummi või veel mingit muut moodi.

Lõpetuseks võin siiski öelda, et mida suurem formaat, seda suuremad seiklused, ning õnneks on õppimist ja avastamist nii palju, et igav ei hakka kuidagi.

Liikuda saab ainult edasi, ka siis, kui vahel tuleb võtta paar sammu tagasi.

Reet Sau ja 105-aastane klappkaamera, 9x12 Vaikinud saladused, 2015

63

Rohkem kui moefoto: fotokunst brändi identiteedina Annika Haas, fotod Heiki Laan ja Dmitri Gerasimov

Rõivatööstus ja moefoto on käinud ühte jalga fotograafia leiutamisest saati, kuid väga vähesed rõivabrändid on suutnud oma visuaalse kontseptsiooni üles ehitada nii, et sellel oleks arvestatav mõju ka kunstina.

Eestis on üks ilmekaima fotograafilise keelega kaubamärke Reval Denim Guild rõivaid tootev loominguline kolmik Sten Karik, Joan Hint ja Peep Vähi. Oma identiteediloomes on nad rõhunud fotokunstile, uurinud teksatekstiili ja -moe ajalugu ning ühendanud selle fotograafias kohati renessansliku maalikunsti võtetega. Igatahes on juhtunud nii, et ootan fotograafina põnevusega iga uut Guildi kollektsiooni just fotode pärast, millega värskeid tooteid tutvustatakse. See on puhas nauding silmadele ja vaimule.

Reval Denim Guild on põhjalikult süüvinud teksade ajaloosse. Kuigi teksased läksid moodi 1950. aastatel ja inimesed seostavad neid Marilyn Monroe, James Deani ja Ameerika Ühendriikidega, on lõbus mõelda, et teksariie eksisteeris tegelikult pea 350 aastat tagasi. Seda tõestab kolme 1650. aastatest pärit maali avastus.

Sinise teksa meistriks tituleeritud tundmatu Põhja-Itaalia kunstniku pintslist sündis mitmeid maale, millel on kujutatud lihtrahvast tuntud Genova sinist kandmas (Gênes = jeans).

Näiteks on ühel maalil noor poiss, kes kannab tumesinist „teksatagi”, samuti on kujutatud teksaseelikuid ning isegi pleekinud teksapõlle. Ja mis kõige põnevam: kunstiteadlaste sõnul on tindikarva kangad maalitud just selle indigovärviga, mida tänapäeval teksa toonimiseks kasutatakse.

Taustateadmised on brändiloomes ülitähtsad ja säärast teadlikkust on tunda Reval Denim Guildi tegijate puhul nende brändi visuaalse identiteedi loomisel.

Uurides Guildi pildikeele tagamaid, saab selgeks, et visuaalne kontseptsioon on sillaks loodud rõivaste ja vaatleja vahel – luuakse kollektsioon ning seejärel tehakse pilt. „Talletame fotodele kangad ja materjalid, mille oleme tuhandeist võimalikest valinud. Talletame ühe unistuse, mis sündis Eestimaal 64

ja mis võib piltidena rännata üle laia ilma,” räägivad loojad kirega. „Võime mingit pildistamise kohta või rakurssi täpselt ette kujutleda, kuid mitte alati ei ole seda varnast võtta. Nüüd kohtub visioon Elu ja Juhusega. Vaatame, mis Elul pakkuda on, ning tihti üllatab ta kõikse omapärasema asjade käigu ja kokkulangevustega, tänu millele jõuame vahest veelgi parema lahenduseni. Elu tasub usaldada.”

Kuigi fotograafilist imagot ei loo fotograaf, vaid Guild ise, tuleb jõuda pildistaja ja kõikide loomeprotsessi osalistega ühisele keelele. On ääretult oluline, et fotograafid mõistaksid tooteloojate nägemust, kuidas pildile läheneda. Alles siis, kui kõik osapooled on visiooni omaks võtnud, jäädvustatakse pilt. Kolmiku filosoofia kõlab: „Fotograafides hindame puhast, julget joont, tõetruud, ent maagilist fototöötluskunsti, oskust valgusega ümber käia, avatud meelt ja südameheadust.”

Veel sündimata kollektsiooni või lavastuse laad tärkab enamasti Guildi naishinges Joan Hindis, kuid kõik, mis sellele järgneb, on kolme ühislooming – alates rõivaste täpsest väljanägemisest ja istuvusest kuni pildistamise asukoha, casting’u, stilistika ja pildi trükini.

Kohati on Guildi lavastused lausa pöörased. Kui vaadata Vimeost „Gardens of Imaginationi” ruumilist illusioonlavastust, võib aimata, milline sünergeetiline põlemine tegijates on toimunud. Lõbusalt räägivad nad ka protsessist: „68 töökätt, 280 tundi, 47 liitrit värvi, neli kaamerat, kakskümmend kilovatti valgust, 22 puitplaati, pisut külma udu, kuus liitrit kohvi ja mõned pintslid ‒ tulemuseks maagiline 3D võluaed, mida saatis Liisa Kivimäe maalikunst, Karl Kraffa heli ning operaator Christian Kase lähenemine videopildile.”

Modellidena kasutab kolmik tihti omaenda rõivabrändi taga olevaid inimesi. Steni, Joani ja Peebu näol on tegu isikupäraste ja karismaatiliste karakteritega, mis sobituvad kohati aristokraatse stiiliga imehästi. On mõneti loomulik, et kogu protsessi iga etapiga niivõrd läbi ja lõhki seotuna leiavad nad lõpuks endidki kaamerasilma eest.

65

66

67

Portreefotograafia Oscarid Kuidas neid küll jagada?

Fotod ja tekst Annika Haas

Portreefotograafia üheks tähtsamaks sündmuseks maailma tasandil on kujunenud Londoni rahvusliku portreegalerii (National Portrait Gallery) poolt 2003. aastal algatatud portreefotokonkurss Taylor Wessing Photographic Portrait Prize (TWPPP).1 Need 60 tööd, mille žürii tohutust pildihulgast (viimasel konkursil 4929 fotot) lõpuks näitusele välja valib, on omamoodi trendinäitajad nüüdisaja portreefotograafias. Loomulikult määrab piltide valiku põhimõte, et ekspositsioon saaks võimalikult mitmekesine ning tulemuseks oleks portreefotode erinevust ja erilisust esile tõstev kollektsioon.

Ometi ei pääse auväärse brittide rahvusgalerii seinale rippuma lihtsalt pilt inimesest. 1980. aastal analüüsib erudiit ja filosoof Roland Barthes oma „Camera Lucidas” portreefotode mõju, maagiat ning meie sõltuvust nendest. Ta kirjeldab portreed oma emast, mida ta ise jumaldab, kuid ei saa seda trükkida raamatus. „Teie kui vaataja jaoks pole see midagi rohkemat kui iga teine suvaline foto, see on vaid üks tuhandest „tavapärasuse” manifestatsioonist. „Tavapärased” portreed võivad olla meie isiklikud suurimad aarded: esimesed päästmist vajavad asjad tulekahjus või kõige viimased, mida me hoiaks pärast ebameeldivat lahkuminekut. Me ei armasta neid pilte, et nad on suurepärased portreed. Me armastame neid, sest armastame neil kujutatud inimesi.” Järelikult peab fotodes võõrastest inimestest olema midagi üldinimlikku ja äratuntavalt globaalset, mis mõjub ka siis, kui me portreteeritud isikut ei tunne. Või sootuks midagi jahmatamapanevalt uut.

Enne konkursil osalemist on vajalik endalt küsida: mis on portree? Paljudes seletavates teatmeteostes kirjeldatakse portreed kui isikust loodud kujutist, mis on sarnane portreteeritavaga. Kõlab üheselt, kuid nii see päriselt pole. Tähtsamaid nüansse, mida TWPPP žürii aastast aastasse esile toob ja üle kordab, on naturaalsus ehk portreteeritava loomulikkus ning muidugi individuaalsuse rõhutamine. Ehk on see üks põhjusi, miks galerii seintel kohtab nii vähe naeratavaid nägusid? „Cheese” ütlevad inimesed fotodel kuuluvad rohkem 68

reklaamindusse või siis mõjuvad sellised fotod kui juhuslikud snapshot’id. Ei, naeratus pole keelatud, kuid see olgu päris.

On äärmiselt raske peatada inimesi kaamera ees näitlemast.

Ehk on aastate kestel just sellepärast sattunud TWPPP esinelikusse pea eranditult just portreed lastest ja teismelistest või saatusest muserdatud inimestest, kel polegi vaja kaamera ees näidelda. Nad lihtsalt on nemad ise. Näitab ju sellegi aasta võidutöö, David Stewarti „Viis tüdrukut”, ealisest iseärasusest tulenevat teismelistele omast eneseteadlikkust, mis pole samas veel moondunud ebaloomulikuks maskiks.

Anoush Abrari teise koha „Hector” on kavalasti ühendatud fotograafi Caravaggio-vaimustusega, kelle maal „Magav Cupido” (1608) on fotograafilise portree aluseks. Võtet, kus kunstiajaloost tuntud teosed seotakse nüüdiskunstiga, võib pidada üsna kindla peale minekuks. Seda enam, kui fotograafiliste võtetega on saavutatud samasugune ikooniline ja võimas tulemus. Abrari ajendas õnnestumine ilusate ja süütute laste portreedega jätkama ning ta nimetas selle „Keerubite” seeriaks.

Ning muidugi mõjutavad valikuid aktuaalsed teemad.

Kõik, mis antud ajahetkel maailmas sünnib ning muutusi põhjustab, kannab olulist tähendust ka portreefotograafias.

Kolmas ja neljas koht oli Peter Zelewski „Ilusate võõraste” seeriast pärit portree mustanahalisest neiust Nyauethist ning Ivor Pricketti dokumentaalportree sõjapõgenikest Amirast ja tema lastest.

Varasemaga võrreldes tõi 2015. aasta konkurss portreenäituse teemade kontseptsiooni ühe vägagi suure muutuse.

Kui seni ilmestas esinelikuid vähemalt üks punapea või kaksikute portree, siis seekord polnud neist ükski pääsenud isegi näitusele. Resoluutne retoorika, kas pole! Õnne on TWPPP-l olnud juba kahel Eesti fotograafil: siinkirjutajal (portree „Industrial Girls” valiti 2015. aasta näitusele) ning Birgit Püvel, kes saavutas tubli kolmanda koha 2014. aastal ja kelle töö „Fagira” valiti 2015. aastal näitusele.

1

Kolm esimest tegevusaastat Schweppes Photographic Portrait Prize.

Birgit Püve kommentaar: „TWPPP konkursi valik on Euroopas, aga ka mujal portreefotograafia majakas ja suunanäitaja.

Konkursitööde jälgimisest on mulle saanud omamoodi igaaastane professionaalne rutiin. Mingil ajal kahanes tema tähtsus mõnevõrra etteaimatavate võidutööde-subjektide tõttu, kuid õnneks suutis konkurss teha hädavajaliku reinkarnatsiooni ning just viimaste aastatega on hakatud taas kõigutama portreežanri määratlust.

Oma lõpliku valiku ja sõnumiga on Londoni rahvuslik portreegalerii tekitanud ka olulisi valdkonnasiseseid diskussioone, võib-olla vaidlusigi. Samuti on seatud kahtluse alla varasemad, väga kindlad pikaaegsed, ehk ka iganenud portreefoto kriteeriumid ning see on kindlasti ainult tervitatav nähtus.

Isiklikus plaanis on TWPPP andnud mulle võimaluse end proovile panna ja suhestuda muu maailma portreekunstiga, mis teatud arengufaasis on kindlasti väga vajalik. Teistest konkurssidest erineb ta ka selle poolest, et väärtustab olemasole-

vate tööde kvaliteetset, kõige paremal tasemel vormistamist. Žürii teeb valiku juba lõplikult vormistatud tööde, mitte digifailide põhjal (nagu paljud konkursid tänapäeval). Ühelt poolt sunnib see osalejat enne võistlust väga põhjalikult ette valmistama, teisalt elimineerib žürii sel moel kohe võimalike vajakajäämistega tööd.

Arvestades TWPPP mastaapi, on see kindlasti üks populaarsemaid, suuremaid ja tähtsamaid portreefotokonkursse maailmas, rääkimata auhinnafondist.”

h Annika Haas

Taustal Taylor Wessing Photographic Portrait Prize 2015. a võidutöö, David Stewarti „Viis tüdrukut”

69

Öised hetked Manfrotto ööfoto 2015 Jürgen Veerme

Traditsiooniline Manfrotto ööfotode konkurss algab alati oktoobri lõpus koos talveajale üleminekuga. Tegemist on Eestis ainulaadse võistlusega, kuhu fotohuvilised saavad esitada oma parimaid hämaras või pimedas jäädvustatud pilte.

Kolmandat korda toimunud konkursile esitati kokku üle seitsmesaja foto. Tööde hulgast võis leida nii pika kui ka lühikese säriajaga pildistatud fotosid.

Esikolmiku valimisel olid olulisteks kriteeriumideks tavalisest hämaram keskkond, loovus, originaalsus ning tehniliselt hea teostus. Žürii tänuväärt tööd tegid Eesti professionaalsed fotograafid Sven Začek, Toomas Ili ja Martin Mark. Sarnaselt varasemate aastatega pani Manfrotto koostöös Photopointiga esikolmikule välja väärikad auhinnad. „Manfrotto ööfoto 2015” võitjad jagunesid järgmiselt: I koht: Margus Muts „Selle öö tähed”, vt lk 72‒73 Žürii liikme Sven Začeki kommentaar: „Ööfotoga tuleb kõige paremini välja inimese kui olematu kübeme roll universumi mõistes, sest tähistaevas paistab pildil kõikse ja lõputuna. Pulmapaari (ilmselt on tegemist pulmafotoga) ja sel hetkel kahe kõige õnnelikuma inimese jäädvusta70

mine üüratus universumis loob ööpildile uudse dimensiooni ning tekitab tundeid ja seoseid, mida pole varem kogenud.”

II koht: Remo Savisaar „Värbkakk kuuvalgel” Žürii liige Toomas Ili kommenteeris: „Kes värbkakku looduses oma silmaga on näinud, teab, kui väike see lind tegelikult on. Seetõttu ei piisa temast korraliku pildi saamiseks tihti ainult pikast objektiivist, abiks tuleb ka oskus pääseda ettevaatlikule tegelasele piisavalt lähedale. Kui muu loodus kaasa mängib ja fotograaf seda ära kasutada oskab, ongi äge tulemus käes.”

III koht: Hendrik Osula „Väike maja metsa sees” Žürii liikme Martin Marki kommentaar: „Selgel talveööl on väga mõnus taevast uurida, kui tead, et soe tuba on ootamas. Fotol on väga hästi tabatud karge eestimaise talveöö olemus. Pilt on hubane ja loomulik, tekitab koduse tunde ning selles pole mitte midagi puudu ega üle.”

Manfrotto ja Photopoint tänavad osalejaid põneva konkursi eest ning soovivad kõigile inspiratsioonirohket aega.

g

II koht Remo Savisaar V채rbkakk kuuvalgel

i

III koht Hendrik Osula V채ike maja metsa sees

71

72

73

Aasta pressifoto 2015 Andres Haabu, Eesti Pressifotograafide Liit

Eesti Pressifotograafide Liidu korraldatud aasta pressifoto konkurss toimus sedapuhku viiendat korda. Märtsi alguses kuulutati välja võistluse võitjad.

Eesti Ajalehtede Liidu (EALL), Eesti Pressifotograafide Liidu (EPFL), Canoni ja Overalli žürii valis 62 osaleja esitatud 1135 foto seast aasta pressifoto ning parimad uudis-, olemus-, spordi- ja portreefotod. Žürii esimees oli Eesti Ajalehtede Liidu liikmeslehtede esindajana Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg. Eestist olid fotosid hindamas ka pressi-, spordi-, reklaami- ja loodusfotograafina tegutsenud Jarek Jõepera ning Eesti Ekspressi uuriva toimetuse juht Tarmo Vahter. Välismaalt kuulusid žüriisse Leedu fotoajakirjanik Artūras Morozovas ning Soome fotograaf Hanna-Kaisa Hämäläinen.

Parima uudisfoto auväärse tiitli ja peapreemia „Aasta pressifoto 2015” pälvis Äripäeva fotograaf Andras Kralla fotoga „Okasroosipõõsas”. Sellel on kaitsepolitseinikud Tallinna linnapea häärberi ümber piiranud ning käib läbiotsimine. Altkäemaksu võtmises kahtlustuse saanud Edgar Savisaarele elab aia tagant kaasa tema südamedaam.

Parima olemusfoto, „Pool sajandit surmaga silmitsi” pildistas Postimehe fotograaf Liis Treimann. Pärnu haigla patoloog Järvi Tähtla (75) on surnutega tegelenud juba 51 aastat.

Spordifoto kategoorias võidutses Jaanus Ree oma fotoga „Pool teed veel minna” ‒ ratturid sõitmas võidu maailma piki74

mal, 9200 kilomeetri pikkusel rattavõistlusel Moskvast Vladivastokki läbi Siberi.

Portreeauhinna sai sel aastal Postimehe fotograaf Sander Ilvest seeriaga „Kõik oli uus aprillikuus”, kus näha värskelt ametisse astunud ministreid töölaudade taga. Žürii sõnul oli uudisfotode kategoorias väga palju poliitikateemat. Puudust tunti heade sündmusfotode üle. Domineerisid negatiivsed sündmused, põgenikud ja süüdimõistetud. Žüriiliikmed oleksid tahtnud näha rohkem pilte põgenikest Eestis. „Pagulased oli aasta suurim teema. Olid küll Ungaris tehtud pildid, kuid puudusid fotod pagulaste elust Eestis,” kommenteeris Tarmo Vahter. „Finaali jõudnud pildid olid head, kuid keskmine olemusfoto ei vastanud meie ootustele,” lisas žürii esimees Väino Koorberg. “Oleks oodatud laiemat valikut ja erinevamaid käsitlusviise. Samuti peaks fotograafil olema tugevam kvaliteedisõel fotogaleriide koostamisel. Veebis piltide avaldamine on vähendanud loo jutustamise oskust.” „Meil on hea meel, et spordifotod on muutunud iga aastaga järjest tugevamaks, lisandunud on palju erinevaid vaatenurki, fotodel on juures poeetiline mõõt ning piltidel on olemuslikku haaret. Tavalisele veri-higi-pisarad motiivile ja väravafotode püüdmisele on lisandunud uusi teemasid,” võttis zürii esimees valiku kokku.

Aasta pressifoto ja parim uudis Andras Kralla. Okasroosip천천sas 75

Parim spordifoto Jaanus Ree Pool teed veel minna 76

Parim portreefoto Sander Ilvest K천ik oli uus aprillikuus

77

Extract TIME, HUMAN AND TANJA MURAVSKAJA Tanja Muravskaja, Photos Muravskaja Interview by Kristel Schwede pp. 6-11 Tanja Muravskaja: Photo medium allows to collect information and to engage in a dialogue with people. I read a lot and socialize closely with models who are recorded on my photographs.

Tanja Muravskaja (b. 1978) is mainly working in portraiture. She received her B.A. in Media and Journalism from Tallinn Pedagogical University, B.A. in Photography and M.A. in Fine Arts from Estonian Academy of Arts. Since her 2007 exhibition “Positions” at Tallinn City Gallery, she has continued exploring the issue of Estonian nationalism and “neonationalism” after the Singing Revolution. www.tanjamuravskaja.com

78

ENCHANTMENT OF EMPTINESS Triin Pitsi, Photos & Article pp. 22-27 Triin Pitsi: For some years I have taken a pictures of abandoned areas in Estonia and somewhere else and tried to render sense to their role in society and in modern photography. Unsettled and ambiguous fascinates merely stragglers, who belong to category of urbex or urban explorers. Urbex movement is accompanied by grand amount of nostalgy and retro.

Triin Pitsi (b. 1984) is an Estonian photographer. She has studied urbanistics in Estonian Academy of Arts and worked with different urban projects in Estonia and UK. She has contributed to issues U, ÕU, Värske Rõhk and Sirp. triinpitsi.com

ABOUT PORTRAIT PHOTOGRAPHY Andres Keil. Photos & Article pp. 12-17 Andres Keil: I have a Camera. Although a flutter speed 1/125 sec is interminably longer than awhile, for outcome for a picture on a screen or on a paper it is a Moment. A stopped human. A stopped movement. A fixation. An undetermined immensity. Actually it is quite out of the question. A human never comes to a standstill, never cease to think, yet for an instant. Even so there is a snapshot. That is the paradox of portrait.

Andres Keil (b. 1974) is an Estonian journalist, theatre critic, director and photographer. He has studied in Tartu University (Theatre Studies) and in Drama School of Estonian Academy of Music and Theatre (Directing). A. Keil has worked as a journalist in daily newspapers.

He has made a short documentaries for TV. Since 2011 he is a creative entrepreneur in photo and film company Pimik Plc. pimik.org

MEMORIES AND FRAGMENTS IN GLANCE OF MONUMENTS Eve Kiiler, Photos Reet Varblane, Article pp. 28-31 Reet Varblane: Eve Kiiler has taken pictures of wellknown European cities in such a way that it is difficult to recognize them even by the public who had visited these places several times. Series of these photographs can be seen (and should be) as a portrait of nonexistent city and dramatic historical scenery, which is constructed by artist in characteristical cultural details of Europe.

Eve Kiiler (b. 1960) is an Estonian photographer artist. She has received her M.A. in Interior Design from Estonian National Art College and M.A. in Cultural Theory from London University Goldsmith´s College. Favorite genres are urban photography, visitors and art museums, installation art, history of photography.

Reet Varblane (b. 1952) is an Estonian art critic. She has worked as a curator in Tallinn Art hall and has compiled a collection “The Art of the 20th Century” (1994) together with Ants Juske and Jaak Kangilaski.

KURESSAARE CITADEL VIA LOUIS KAHN´S FILTER Arne Maasik, Photos Heie Treier, Article pp. 18-21 Heie Treier: The photographs of Arne Maasik focus on a certain keywords, which are common for Saaremaa´s medieval and Louis Kahn´s 20. centuries architecture. These words are “citadel”, “convention house”, “angular solution”, “conceptual geometry” (square, triangle, circle, cross in general planning and in details), “dolomite” (Kahn has “concrete” in the same tonality), ”island”, “water”, “Twindows”. And to be sure the “light”.

Arne Maasik (b. 1971) is an Estonian architect and photographer.

He received his B.A and M.A in Architecture from Estonian Academy of Arts. His creative work centres mainly on architectural photography.

Has contributed to art and architectural publications in Estonia, UK, Finland. arnemaasik.org Heie Treier, PhD (b. 1963) is an Estonian art critic, lecturer, and art journalist. Has studied in Tartu University and in Estonian Academy of Arts. The guidelines of her scholastic work are social sciences and culture focused upon arts of 20.21. century. Has contributed internationally to art issues Springerin, Beaux Art etc.

UNKNOWN PLACES AND NATURE OF THINGS Katrine Gram Sloth & Johna Hansen, Photos Sloth & Hansen Interview by Laura Põld pp. 32-37 Laura Põld was interviewing artists Katrine Gram Sloth (b. 1983, Sweden) and Johna Hansen (b. 1982, Denmark).

Katrine Gram Sloth: I am interested in portraying surroundings rather than humans. I mostly avoid any singular human representations in my work.

Johna Hansen: The awareness of being a body is interesting to me. It is interesting to learn body language and ways of behaving. And I love the fact that there are a million ways of doing things, and in each place a consensus on how to live together. People are fascinating. People represented in space.

Laura Põld (b. 1984) is Estonian artist and cultural journalist (Positiiv, 2014) living in Estonia and Austria. She has received her B.A. in Ceramics from Estonian Academy of Arts and M.A. in Painting from University of Tartu. Architectural forms, paintings, textiles, wooden structures, ceramics, video image, text and found objects often find their place in her staged landscapes. www.laurapold.com, www.katrinesloth.com, johnahansen.dk

BACKPACKING BY PUBLIC TRANSPORT IN GEORGIAN CITIES Rait Tuulas, Photos & Article pp. 38-43 Rait Tuulas: If you like to observe people then can´t be better place for you than public transport. It´s easy to lean your head to window, lazily move towards your station and without special efforts read fellow travellers body language and visage to know better who they are, from where are coming and where going.

Rait Tuulas (b. 1987) is Estonian street and documentary photographer. Photos taken in Estonia and abroad reflect his deep curiosity about human nature and simple sincere life in general. www.raittuulas.com MOULDY MEMORIES Kristel Schwede, Article Daniel Allen, Photos pp. 44-49 Daniel Allen: The relationship of image to memory is a difficult one.

Over time memory becomes separated from the original events that gave rise to it, separate from the facts as they then were, set free to pursue its own path, filling in blank spaces creatively where details go missing. Here, the photographic record is corrupt.

Daniel Allen (b.1966) is a self-taught British photographer and experimental filmmaker living in Estonia. His interests include travel (he is a published travel writer), landscape images, the boundary between abstract photography and painting, and pinhole photography.

He is active in promoting analogue photography and experimental filmmaking in Estonia.

URBAN PAINTINGS BY RIVER EMAJÕGI Juhan Voolaid, Photos & Article pp. 50-53 Juhan Voolaid: I can not paint. One day, walking on the bank of River Emajõgi, I suddenly became enlightened and apprehended that river can help me to create these desirable impressionistic paintings. I started to take pictures about city through slightly wavy water surface and later turned snapshots upside down in my computer.

Juhan Voolaid (b 1971) is an Estonian writer and photographer, living in Tartu. He has studied geography in Tartu University, published storybooks and articles in magazines. His photographs have been presented in various exhibitions.

MEETINGS WITH OWLS Vivian Ainsalu, Photo & Article pp. 54-55 Vivian Ainsalu: Ordinary way of photographing Owls goes briefly like that: I am sitting on clearing in the forest on a stump till my eyes can not see anything in the darkness and strolling back to home without any result. Sometimes, if I have good luck, Owl may give me a sign. In the darkness of course appropriately for night bird.

Vivian Ainsalu (b. 1979) is a translator and photographer. She graduated from the Tallinn University Department of Philology. In her creative work she focus upon nature and portrait photography. She has contributed in Estonian nature magazines. Vivian is co-author of Positiiv since 2012. vivian.planet.ee OUR FIRST FEMALE PHOTOGRAPHERS ANNA KUKK (1885-1960) AND EVI LEMBERG (1904-1999) Annika Haas, Article Anna Kukk & Evi Lemberg, Photos pp. 56-61

Portrait photographer Evi Lemberg worked by side her husband and later independently in photostudios of Germany, Poland and Tallinn.

Anna Kukk was living in a small Siberian town Zeja (1910-20) and photographed the life of gold miners. First of Estonian ladies was A. Kukk graduated as a professional photographer.

Exhibition “Out of the Shadow. The First Woman Photographers in Estonia” curators are Betty Ester-Väljaots and Merili Reinpalu, designer is Lilian Juhkam.

Annika Haas (b. 1974) is Estonian portrait and documentary photographer. She received her B.A. in Finno-Ugric languages from University of Tartu and studied photojournalism at Tartu Art College. Annika’s work has been published and exhibited internationally. Annika is a portrait and documentary photography editor of Positiiv.

MY 105-YEAR-OLD CAMERA Reet Sau, Photos & Article pp. 62-63 One smeary and old folding plate camera found its way to my shelter for old cameras. It was tired, musty, its bellows was covered with mouldlike substance. I just let it be for a while, just to look a life and other cameras around it and rest. It did some good – the smell disappered and after cleaning inside out and a little repair work it was time to try it up.

Reet Sau (b. 1979) is an Estonian photographer. She graduated from the Tallinn University Department of Philology. She likes vintage cameras and taking pictures with them. Favorite genres are nature (light, birds, freedom), portrait (black and white analog photography), staged and documentary photo stories. Looking for patterns, rhythms, symmetry and balance.

NOT MERELY FASHION PHOTOGRAPHY: FINE ART PHOTOGRAPHY AS A BRAND IDENTITY Annika Haas, Article pp. 64-67 The significant way of using photographies for brandmaking in Estonia is known by works of creative trio Sten Karik, Joan Hint and Peep Vähi in company Reval Denim Guild which produces denim clothing.

OSCARS OF PORTRAIT PHOTOGRAPHY. HOW TO DEAL OUT FAIRLY? Annika Haas, Photos & Article pp. 68-69 One of the most significant event of the portrait photography in the world is the Taylor Wessing Photographic Portrait Prize initiated by London National Portrait Gallery in 2003. Estonian photographers Annika Haas and Birgit Püve were participated in competition in 2015 and their photos were selected for exhibition in London National Portrait Gallery.

NOCTURNAL HOURS. MANFROTTO NIGHTLY PHOTO COMPETITION 2015 Jürgen Veerme, Article pp. 70-73 Nightly photographs competition took place for third time. The Winner is Margus Muts, second prize is for Remo Savisaar and the third prize is for Henrik Osula.

ESTONIAN PRESS PHOTO OF THE YEAR 2015 Andres Haabu, Article pp. 74-77 Estonian Press Photo of the Year 2015 winners are Andras Kralla from Äripäev, Liis Treimann and Sander Ilves from Postimees and freelance sport photographer Jaanus Ree.

79

Impressum POSITIIV Eesti fotoajakiri Estonian Photography Magazine

Keeletoimetaja Language Editor Mare Nurmoja

positiiv.ee www.facebook.com/FotoajakiriPositiiv

Kujundus Layout Kristel Schwede

Väljaandja Publisher Meediarong OÜ Peatoimetaja Editor in Chief Kristel Schwede kristel@positiiv.ee Dokumentaal- ja portreefoto Documentary and Portrait Photography Annika Haas annika@positiiv.ee

Info ja müük Info and sales info@positiiv.ee Üksiknumbri hind Price per Issue 5,50 EUR

Nüüdiskunst Contemporary Art Laura Põld laura@positiiv.ee

Aastatellimus Eestis (4 numbrit) One Year Subscription in Estonia (4 issues) 18 EUR

Extract Küllike Pilden

© Meediarong 2016 ISSN 1736-9053

Täname kõiki, kes kaasa aitasid!

80

Trükk Printing Aktaprint AS www.aktaprint.ee

Lembergite fotoateljee Legincas Poolas.

1948‒1950. aastad

81

Hind: 5.50 造