Positiiv 19 2014

FOTOAJAKIRI / E STONIAN PHOTO GR APHY

19 / 2014 / TALV

SILVIA PÄRMANN, ANNIKA HAAS, KARL HINTZER, ULVI TIIT, MADIS LUIK, LIINA SOOSAAR, KAUR MARAN, ENN KÄRMAS, VILLU JÄRMUT, SERGEI DIDYK

Eesti fotograafia ajakiri / Estonian Photography Journal: POSITIIV Väljaandja / Publisher: OÜ Meediarong Peatoimetaja / Editor in Chief: Kristel Schwede, kristel@positiiv.ee Toimetaja (nüüdiskunst) / Editor (Contemporary Art): Laura Põld, laura@positiiv.ee Keeletoimetaja: Mare Nurmoja Makett / Layout: Villu Koskaru Kujundus ja küljendus / Design and layout: Piret Frey Trükk / Printing: Aktaprint

Info ja müük / Info and sales: kristel@positiiv.ee www.positiiv.ee www.facebook.com/FotoajakiriPositiiv Üksiknumbri hind 4.80 aastatellimus (4 numbrit) 16.Esikaane foto / Cover: Silvia Pärmann „Lissabon“ 2014 Tagakaas / Back cover: Liina Soosaar „Kaader olematust filmist. Veneetsia“ 2014

ISSN 1736-9053 © OÜ Meediarong 2014 Täname Eesti Kultuurkapitali

2

19/2014/TALV

19/2014

Rändinimesed, juured ja mälu. Kristel Schwede

3

Kellega ma kohtunud olen. Fotod ja tekst Silvia Pärmann

4

Lennukivaatlejatega Soodevahelt New Yorki. Fotod ja tekst Annika Haas

14

Kaadrisse püütud saatus. Elu pagulaslaagrites läbi Karl Hintzeri fotoobjektiivi.

Sander Jürisson. Fotod TLÜ akadeemilise raamatukogu väliseesti kirjanduse keskus

22

Kuidas rekonstrueerida mälu. Fotod Ulvi Tiit, küsis Kristel Schwede

28

Järgmine peatus – Viljandi. Fotod Madis Luik, küsis Laura Põld

36

Kaks (s)ilma. Fotod ja tekst Liina Soosaar

44

Fotoretkel Aserbaidžaanis. Fotod ja tekst Kaur Maran

50

Fotovõistlus. Tamroni reisifoto. Valdek Udris

54

Kuidas valmis kultuuriplakat 1980. aastatel. Kristel Schwede

56

Nüüdisfotograafia tähendusteruum. Ats Parve

62

Foto kunstinäituse jäädvustajana. Laura Põld

64

Fotokunst ja fotoraamatud Soomes. Annika Toots

71

Seletuskiri. Kuidas valmisid Disainiöö moefilmid. Gert Zavatski, Liis Mutli, Martin Kaasen

74

Glamuurne filmimaailm. Foto ja tekst Joanna Jõhvikas

74

Ava valguse väravad. Rain Tirul

74

Fotovõistlus. Raamist välja linnaruum. Rait Tuulas

78

Contents

80

1

19/2014/TALV

Rändinimesed, juured ja mälu K

uidas saadakse rändinimeseks? Mis toimub ränduriga kohale jõudes? Kas kohanemine võõral maal on võimalik või jääb üle ainult olukorraga leppida? Mis saab rändinimese juurtest?

Kuidas me loome ja valime enda jaoks mälestusi? Just nendele küsimustele vastuste otsimisega tegeleb talve Positiiv.

Silvia Pärmanni lemmikreisisihiks on viimastel aastatel olnud Kagu-Aasia. Märkamatult on tema reisikirest saanud sügavam huvi eksootiliste maade väikerahvaste elu ja kohalike kommete vastu. Silvia fotoportreed Laose, Birma, Vietnami ja Hiina Yunnani provintsi elanikest pole tehtud tavalistes turismipiirkondades. Mõnikord on rännakud piiriäärse väikerahva kodukülla kestnud mitu päeva. Kohalikud elanikud on Silvia Pärmanni piltidel avatud ja rõõmsad, nad on fotograafi usaldavalt oma ellu lubanud. Lihtsate rändkaubitsejate, maainimeste ja munkade portreed lausa kiirgavad päikest, elurõõmu ja muretut rahu.

J­ärjekordne tõestus, et õnnetunne tuleb inimese hingest, mitte maise varanduse suurusest.

Suured rändinimeste parved võivad mõnikord tekkida ahnete riigiisade maailmavallutuslike plaanide tagajärjel. Millised on selliste inimeste toetuspunktid maal, kuhu ajaloo tõmbetuuled on neid puhunud?

Annika Haasi dokumentaalfotod Tallinna lennuvälja ümbruse datšapidajatest näitavad uue ja vana aja põrkumist. Me näeme sealsete elanike visa sidet maaga, juurdumist ja lihtsaid argielu rõõme konfliktses olukorras, kus kunagised nõukogude inimesed ei oska või ei taha tänapäevaste oludega kohaneda.

Teise Maailmasõja lõppedes, kui datšapidajad või nende vanemad Eestisse saabusid, põgenesid tuhanded eestlased punavenelaste eest kodumaalt.

Fotograaf Karl Nikolai Hintzer oli üks põgenikest.

Aktiivse fotograafina jäädvustas ta kaasmaalasi ka

19/2014

Saksamaa põgenikelaagrites, kus inimesed proovisid oma igapäevaelu korraldada nii hästi kui võimalik: pered hoolitsesid laste eest, noored vallalised lõid suhteid, naised tegid süüa, õhtuti mängiti kaarte ja tehti plaane edasiseks eluks võõral maal.

Välismaale õppima minek tundub tänapäeval lihtne. Viljandi noormees Madis Luik läks õppima Viini kunstikõrgkooli. Kuidas on kohanenud väikelinnast tulnud noormees eluga Austria pealinnas? Millisena paistab väike kodulinn pärast elu suurlinnas ja kuidas kajastub rändurielu – pidev „maandumine, jõudmine ja kohalolek” – kunstniku loomingus, uurib Madis Luigelt rändurkunstnik Laura Põld.

Inimese mälu on naljakas mehhanism. Mõned mälupildid keelduvad kustumast ka korduvate deletekäskude peale. Samas võivad olulised mäluteated kaduda nii kiiresti, et ei jõua neid meeldegi jätta.

Kunstnik Ulvi Tiit uurib, kuidas rekonstrueerida mälu kui emotsioonil põhinevat visuaali. Amatöörfotodest kodukroonikaid vaadates tekkis tal huvi, kuidas inimene taasloob kujutise olukorrast, mida ta hetk tagasi koges, ja kuidas ta selle irreaalse korduse tegelikkuses kinnitab.

Mis saab reisimälestustest ja miks me neid fotodele jäädvustame, selle üle mõtiskleb Liina Soosaar Itaalias ja Bulgaarias rännates. Reis võib olla ka julge seiklus nagu Kaur Maranil Aserbaidžaanis või hoopis loominguline sisekõne iseendaga, kus võõrad lõhnad, kombed ja vaated annavad mõtetele uue suuna. Reis võib olla ka tänulik äratundmisteekond kaotsi läinud iseendani. Vähemalt mõneks ajaks, kuni argiaskelduste koorem jälle silmapiiri ära varjab ja kaugete maade igatsev kutse valjuhäälseks muutub.

Positiivi peatoimetaja ja väljaandja Kristel Schwede

3

Punase jao naine

Kellega ma kohtunud olen Fotod ja tekst Silvia Pärmann Reisin ja pildistan, sest tahan ja võin. Ei ühtegi eneseabiõpikulikku lugu eneseotsingutest ja -leidmisest. Maailm lihtsalt on huvitav.

Minu maailmas on praegu KaguAasia väga selgelt kaardile joonistatud, samas on küllaga täiesti valgeid laike, isegi kontinendisuurusi.

See kaart võib juba kümne aasta pärast olla täiesti teistsugune.

Kagu-Aasia on soe ja värviline igas mõttes.

Ehk näivad väikese rahva hulgast tulnule kõik teised väikesed rahvad lähedasemad ja see on üks maailma nurk, kus neid väga suurte rahvaste vahel sadade kaupa leidub.

Tihti džunglisse ja mägede vahele peidetult, aga seda suurem on olnud kohtumisrõõm.

Kui ilusaid inimesi ja erilisi hetki koguda saaks, siis selline oleks minu kollektsiooni algus.

4

LAOS Merepiirita Laos on metsik ja kirju. Kunagine Prantsuse protektoraat on etniliselt värvikam kui kõik Pariisi äärelinnad kokku.

Mingit prantslaslikku elegantsi on tunda vaid Luang Prabangis, mis oli Laose kuningriigi pealinn kuni kommunistide võimuletulekuni 1975. aastal. Linna õhustikus on tunda hoopis teistsugust väärikust ja pikemat ajalugu. Võib-olla ainult saia- ja kohvilõhn on jäänud samaks.

Luang Prabang on kõige täiuslikum linn Aasias. See on Euroopa unistus Indohiinast, koloniaalajastu kõige romantilisemate hetkede salvestus. Õhust, näiteks maanduva lennuki aknast vaadates, on linn eriti ebamaine. Keset otsatut džunglit kohtuvad kaks üksikut jõge, et siis juba ühena koos edasi voolata. Selles liitumiskohas on pisike kuldseid templeid täis puistatud linn. Pigem kokku võlutud kui ehitatud. Džungel linna ümber ja veel sadu kilomeetreid eemal on samuti kui kokku võ-

lutud muinasjutumets neile, keda mägedes elavad väikerahvad huvitavad.

FOTOD Punase jao naine Jaod (eestikeelses kirjanduses vahel ka daod) on pärit Hiina aladelt. 15.–19. sajandini, kui suur osa jaodest tegeles oopiumiäriga ning Hiinas olid rahutud ajad, valgusid nad piirkonnas laiali ja asustasid mägiseid alasid ka Vietnamis, Tais, Laoses ja Kambodžas.

Oopiumiärist on nad suuremas osas tagasi tõmbunud ning kasvatavad rahumeelselt riisi ja kannavad igasugust moekoolitust saamata traditsioonilisi rõivaid, mis meenutavad pigem kunsti kui käsitööd.

Laose munk Luang Prabangis on budistlikud templid kõrvuti koloniaalajastu villade ja traditsiooniliste hõimude majadega – paarile ruutkilomeetrile oleks justkui paigutatud mitu sajandit ajalugu. Lihtsalt ärka hommikul koos munkadega ja hakka uurima.

Laose munk

19/2014

5

MYANMAR (BIRMA) Ehkki mul on Birmat puudutavaid raamatuid rohkem kui rahvusraamatukogul, on võimatu seda riiki ja tema lugu paari lausega kokku võtta. See lugu läheb muidugi iga päevaga edasi ja ma ei tea, kas vahepeal õudusromaaniks kujunenud loost saab õnneliku lõpuga muinasjutt. Maailmas on vähe kohti, kus riigijuhid on oma rahvast kaugemal ja erinevamad kui Birmas. See on riik, kus alandlikkuse tähendus saab selgeks. Riik, kus tekib piiritu imetlus nende inimeste vastu, kellel budistlik elufilosoofia aitab üle saada absoluutselt kõigest. Seda hetkeni, kui nad sekunditki kõhklemata kusagil, pigem Bangaladeshi piiri pool kui Yangonis, oma muslimist naabril kõri läbi lõikavad – ja need sama kõhklematult samaga vastavad.

Birma pole üks rahvas, üks riik, üks religioon ega saa seda ka kunagi olema.

Birma mungad 6

FOTOD Birma mungad Keegi lääne maailmas ei tea päris täpselt, kui palju Birmas munki on, oletatakse, et 300 000 ja 500 000 vahel. Neile lisandub veel ligikaudu 75 000 nunna. Mungad ei ole inimestest kaugel ja kloostrid pole eraldiseisev institutsioon, vaid nad on igal pool ja kogu aeg nähtaval, osa igapäevaelust.

Birma on maailma kõige religioossem budistlik riik, kui võrrelda munkade osakaalu rahvastikust ning osa sissetulekust, mida nii riik kui inimesed religioonile kulutavad.

Birmas arvatakse elavat umbes 55–60 miljonit inimest. See arv on ligikaudne, sest viimane usaldusväärne rahvaloendus toimus aastal 1931.

Birma lapsed Birma kaks nägu – piltpostkaardilikult ilus tõsibudistlik maa, mis samal ajal on maailma viie korrumpeerunuma riigi

hulgas – ei paista tänaval ringi jalutades silma. Kui samal ajal mitte mõelda sellele, et turisti liikumispiirangud on mingil põhjusel väga suured, võib tõesti kummaline tunduda, et see kamp ei esindagi maailma õnnelikemate inimeste edetabeli tippu kuuluvat rahvast, et neil pole selle tabeli etteotsa üldse asja.

Ehkki levinud on teooria, et etniliselt kirju Myanmari rahva liidab üheks theravada budism, siis tänavatarkusega võiks öelda, et sellele seltskonnale annab ühise näo thanakha.

See on puidust jahvatatav valge pulber, mida kreemiks segatult näole kantakse ja mis peaks ühtaegu niisutama, kaitsma päikese eest ning tapma vistrikke. Naised tõmbavad laiad thanakha-triibud põskedele just enne tänavale minekut ning lapsed ilmuvad kõige ootamatumatest nurgatagustest, nähes paksu maskina näole kantud thanakhaga välja nagu see kummituslik mees, kelle järgi Edvard Munch maalis „Karje”.

Birma lapsed 19/2014

7

VIETNAM Vietnam on oma ajaloos olnud kaheks jaotatud nii kaua, et sellest kui ühest riigist mõtlemine on harjumatu isegi neile, kes ühendatud Vietnamis on sündinud. Kahe erineva riigina ei eksisteerinud Vietnam mitte ainult Teise maailmasõja järel,

vaid ka suurema osa 17. ja 18. sajandist.

Elanikke on Vietnamis palju. Kui 1980. aastal oli neid 54 miljonit, siis nüüdseks juba 90 miljonit. Kaasa on aidanud nii lõpuks saabunud rahuaeg, kättesaadavam arstiabi kui ka kultuuriruum, kus oma viljakuse demonstreerimine on auküsimus.

Suureks on kasvanud ka väikerahvad.

Sellega edulugu seni ka piirdub. Põhja-Viet-

nami mägikülades elavad rahvad võivad kanda küll ebareaalseid nimesid, näiteks punased jaod ja lillehmongid, kuid sellegipoolest on argipäev värvikatele kostüümidele vaatamata üsna proosaline.

Värvilised pole mitte ainult lillehmongideks kutsutava rahva laste seelikud, mis pesupäeval luitunud majade vahele nööridele tõmmatult katavad värvimerega kogu küla. Kui turupäeva hommikul külade vahel riisiterrassidel jalutada ja mõni neist lastest ootamatult mäe tagant välja ilmub, turul müügiks mõeldud seapea kaenlasse haaratud, tundub täisvärvides õitsele puhkevat kogu maailm.

Aga võrreldes ülejäänud regiooniga on just Vietnamis esimesena juhtunud see, et juba paaris koolis on tabanud mõne väikerahva hulgast pärit lapsi kooliteed alustades üllatus: erinevalt oma vanematest vendadest-õdedest saavad nad kohe esimesest päevast peale aru, mida õpetaja räägib, sest ta räägib seda nende enda keeles.

FOTOD Vietnami põllud Vietnami põllud on kevadel ererohelised, sügisel kuldkollased ja talvel täis valgunud vett, millelt kuu ennast peegeldamas käib. Põhja-Vietnami põllumeeste riisiterrassid on meistriteosed, mida ükski õppinud maastikuarhitekt luua ei suudaks ning mida vaadates ka kõige küünilisem inimene unustab, kui mitmetähenduslik on nende kutsumine taevatrepiks.

Punase jao naine Vietnamis Hiina piiri ääres mägikülades elavad punase jao naised on eksimatu maitsemeelega. Nende punased rätid, tikitud ehisvööd ja mantlid ning hõbenööpidega säravvalged pluusid ajavad kadedusest roheliseks iga stilisti.

Musta hmongi naine Vietnamis Musti hmonge, geenidelt kaupmehi, on Põhja-Vietnami mägedes matkates kõige lihtsam kohata. Kus aga avaneb võimalus midagi müüa, on värvilistesse riietesse rõivastatud naised koos oma hiiglaslike punutud korvidega kohal.

Vietnami põllud 8

Musta hmongi naine

19/2014

9

Musta hmongi naine

10

Punase jao naine Vietnamis

19/2014

11

läbi bai väikerahva külade, kes on selle 1972 meetri kõrgusel asuva „mere” ääres elanud juba 3000 aastat.

Peaagu katkematu reana palistavad Erhai kallast valgete seintega majad, millele on maalitud musta värviga kauneid loodusvaateid ja kirja pandud poeeme. Baide arhitektuur eristub väga selgelt ja on nende külades kaunilt säilinud. Elu mustvalgete fassaadide taga on värvikas: mustrite ja kirkusega ei koonerda bai naiste kangad ja emotsioone ei peida oma päevi doominolaua taga veetvad mehed.

Kindlasti pole baide elus iga päev pühapäev, aga suures plaanis on Yunnani provintsis Dali linna ümbruses elavatel inimestel põhjust õnnelik olla: 1982. aastal arvati Dali vanalinn Hiina 24 väärtuslikuma ja huvitavama ajaloolise paiga nimekirja.

Linn asub nefriidimägede jalamil, mille 4000 meetri kõrgused majesteetlikud tipud kaovad pilvedesse.

FOTOD Yunnani kuduv naine.

Bai rahva külades Yunnani provintsis Erhai järve ääres on kõik leebem kui Hiina suurlinnades: inimesed, politseinikud, vihm, päike, hääled, tempo, naeratused.

Yunnani habemega mees.

Baid on eestlaste arvates kindlasti väikerahva kohta suur rahvas, neid on kokku umbes 1,8 miljonit. Ent arvukuselt meist suuremad baid jäävad 1 250 000 000 miljoni elanikuga Hiinas tibatillukeseks rahvakilluks.

Yunnani habemega mees

YUNNANI PROVINTS HIINAS Yunnan on Hiina edelaosas paiknev provints, pindalalt veidi alla 400 000 km².

Selle provintsi looduslik mitmepalgelisus on märkimisväärne: lõunakaares Birma, Laose ja Vietnamiga piirnev osa ulatub niiskesse troopikasse, keskosa on subtroo-

12

pilise kliima vööndis, lääne- ja loodeserv riivab aga Tiibeti karmi mägismaad. Sama märkimisväärne on selle provintsi etniline mitmekesisus. Mina käisin bai rahva juures, kes on kogunenud kunagise Dali kuningriigi pealinna Dali, ja sellest paari kilomeetri kaugusel asuva Erhai järve ümber. Erhai on nime saanud oma kuju järgi, see tähendab kõrvakujulist merd.

Erhai ise on järve kohta väike, ent kõrva kohta suur: et järvele tiir peale teha, tuleb läbida 116 km. Kogu tee kulgeb valdavalt

Photographer Silvia Pärmann: „If it were possible to collect beautiful people and special moments, this would be the beginning of my collection.” www.facebook.com/silvia.parmann

Yunnani kuduv naine 19/2014

13

Lennukivaatlejatega Soodevahelt New Yorki Fotod ja tekst Annika Haas

Vaevalt oleks ükski Tallinna lennuvälja ümbruses tegutsevatest datšapidajatest eales aimanud, et teda pärast kollaste väljatõstmissedelite väravatele ilmumist nii kaugele pagendatakse, kui seda on New York.

Küll visuaalsel dokumentaal-fotograafilisel moel, kuid täpselt nii see juhtuski. Lennukivaatlejate (Plane Watchers) projekt osales Eesti fotokunsti esindava näitusena USA-s New Yorgis toimuval mainekal Photoville’i festivalil, mida sel aastal külastas üle 70 000 huvilise.

Alustasin Lennukivaatlejate seeria pildistamisega juba 2010. aastal, kui oma tollase kolleegi Madis Jürgeni Eesti Ekspressist aiamaade rajooni meelitasin, ahvatledes teda särtsakate natuuridega, mis suvilakultuuri viljelejates peitub. Neis inimestes on värvikas sisu ning nad on loonud enda ümber värvika eklektilis-arhitektuurse keskkonna, kuhu nad sobituvad paremini kui Lasnamäe või Astangu kivilinna. Seda adusin kohe oma esimestel retkedel. Näiteks elab Soodevahes töötu Svetlana Ivnitskaja, kes peab oma üheksat kitse ja vabamõtlejast meest Borisi ning kandideeris edukalt Europarlamendi valimistel 2014. aasta kevadel.

Muidugi olin ma enda peale pahane, sest selleks hetkeks, kui dokumenteerimist alustasin, olid Soodevahe kohale ilmunud juba ähvardavad pilved: veidra pilpaküla saatus oli Tallinna Lennujaama poolt otsusekindel ja halastamatu: buldooseriga kokku lükata ja betooniga üle tõmmata.

Kartsin, et jäin hiljaks. Ometi olen suuremate ja väiksemate vaheaegadega käinud Soodevahes siiani, nähes ühe ajastu ja kultuu14

rilise erinähtuse hääbumist, saades tunda datšnikute sidet maaga, adudes sisemist poliitilist ja hingelist konflikti väljapoole pilpaküla jääva sootsiumiga. Ma olen vältinud Lennukivaatlejatega tegeledes laskumist nostalgiasse, sest dokumenteerides tuleks hoiduda liigsesse emotsionaalsusesse langemist isegi siis, kui lood, mida inimesed räägivad, on liigutavalt kurvad.

Oma fotolugu jutustades püüan anda nähtut ja kogetut edasi võimalikult autentselt, kasutades selleks ka kindlaid fototehnilisi vahendeid: negatiiv-laifilmile jäädvustamine nõukaaegse kaameraga Ljubitel, et saavutada see väljaspool Soodevahet kadunud ajastu hõng, milles portreteeritud viimane nõukogude inimene datšarajoonis veel siiani eksisteerib. See poliitiline konflikt, mis vana ja uue ajastu põrkumisest on tekkinud ning kuidagi muutuda ei taha, pole siinsetes kohalikes suunatud niivõrd väljapoole, vaid on pigem sisemist laadi: inimese enda hingevalu ja tahtmatus või oskamatus tänapäevaste oludega kohaneda.

Antud konfliktsituatsioon ja hääbuva kultuurilise fenomeni säilitamine kui fotoloo kajastamise eesmärk paeluski esmalt Euroopa olulist nüüdisaegse fotograafia organisatsiooni ja ajakirja Lens Culture, mille kaudu avastati projekt ka teisel pool lompi. Esmalt tuli pakkumine New Yorgi ühelt kommertsgaleriilt, aga kuna selle asutuse eesmärk näis rohkem olevat kunstnike pealt teenimine, sai tänu New Yorgis tegutseva Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse juhi Karin Laansoo soovitusele võimalikuks osalemine fotokunstifestivalil Photoville. Photoville’i korraldab grupp entusiastlikke fotograafia edendajaid organisatsioonist United Photo Industries (UPI), eraldi toon välja Sam Barzilay, Laura Roumanose ja Dave Shelley, kes seda mittetulunduslikku asutust

juhtides on teinud tohutu töö, kasvatades festivali kolme aastaga üheks suuremaks ja tähtsamaks fotosündmuseks USA-s. Üle 60 rahvusvahelise fotonäituse eksponeeriti spetsiaalselt selleks otstarbeks kohale transporditud konteinerites ning näitustega kaasnes ulatuslik lisaprogramm skriiningutest, aruteludest ja seminaridest.

Lennukivaatlejate näitus elab pärast festivali USA-s oma elu edasi ja on teel juba Washingtoni. Samuti näitavad huvi üles Londoni ja Pariisi galeriid. Ühe minu enda jaoks armsa tagasisidena ilmutas end juhus, kui New York Timesi fotokriitik ja fotograafia ajaloo professor Robert Stevens (School of Visual Arts / ICP) oma kümmekond tudengit festivalialale lahti lasi, andes ülesandeks valida kõikidest näitustest välja oma lemmikprojekt, millest kirjutada essee.

Toreda üllatusena oli Lennukivaatlejate seeria analüüsimiseks võtnud noor tulevane fotokriitik Matthew Cardinali, kelle kirjutise professor Stevens mulle isiklikult kohapeal ka ette luges.

Minu osalemist Photoville’il toetasid Eesti kultuuriministeerium, Eesti peakonsulaat New Yorgis, Kultuurkapital, MTÜ ambulARToorium ning Hooandja. Aitäh!

Photographer Annika Haas: “Plane watchers“ follows the extinction of the last of the Soviets in Estonia. The series that contains both portrait and documentary photos reflects the conflict between the followers of the culture of a fading era and new social order pressing down on them, showing how a group of people hangs on to the past in the teeth of the new rules. www.annikahaas.com

Svetlana #29062011

Arvustus kui armastuskiri „Мы, друзья, перелётные птицы …”

Jaak Kikas Annika Haasi fotoseeriat „The Planewatchers” palju vaadanuna Annika ei ole tolle maailma laps, millest fotodel kujutatud sündinud on. Ta on küll seda tüdrukuna näinud, oma elu aga elanud hoopis teistsuguses maailmas.

Seepärast usun ma, et me näeme (ja mõtleme) neid pilte vaadates erinevaid asju.

Ja siiski … Ma ei oska arvata, kui lähedale (muidugi mitte ruumilises mõttes) Annika Haas fotodel olevatele inimestele on jõudnud (kui lähedale üldse üks inimene teisele jõuda võib?), aga fotograafi tahtmine neid

19/2014

mõista vaatab vastu igalt pildilt. Inimesed Annika Haasi fotodel on püüdnud luua väikest kaitstud ruumi ümbritsevas kaoses ja hävingus. Mis neile just kaose ja hävinguna tundus – erinevalt paljudest (meist, eestlastest), kellele see oli vabanemise, lootuste ja maailma avanemise aeg. Tunneme me nüüd mingit hingelist lähenemist?

Nüüd, kus seegi nende väike omaruum on hävinud või hävimas.

Ma ei tea, kas Annika on pildistamise tarbeks mingeid esemeid natuuris teisaldanud. Oletan, et on – mõned pildid on nii mõjuvad, et raske on juhuslikkust eeldada.

Ja see pole tegelikult üldse oluline. Piltide dokumentaalne väärtus sellest ei muutu.

Kui öelda, et nad dokumenteerivad kaost ja laga, siis kaos ja laga on ikka ühesugu-

sed – tõstis siis fotograaf midagi umber või mitte. Aga nende piltide põhiväärtus ei ole dokumentaalne kaos ja laga.

Lennuk on võimas sümbol. Eriti, kui ta kerkib madalalt üle Su pea, sööstmas kõrgustesse nagu unistus, mis iial täituma pole määratud. Nemad seal lennukis ei tea midagi nendest, kes neid sealt alt madalate majakeste vahelt seiravad. Ei, ilmselt ei seira ammu enam. Küllap on nii harjunud, et ei pane tähelegi ega kuule isegi kõrvulukustavat müra.

Tuules kääksatab uks … või oli see üks ammune viiul? Maipühade kontserdil koolis?

Igal fotol on alati vähemasti üks inimene. Keda harva küll otse kaadris näha.

Fotograaf. Temast see kiri. Ja temale.

15

Altar ukrainlannast lauljannaga: Sofia Rotaru #31072011

Viktor #08142011 16

Ludmila #08142011

Nimeta #12112011 19/2014

17

V채ljakolimisp채ev #12012012

Lilleaed igaks aastaajaks #10072011 18

Konstantin #09252011

Nimeta #31072011 19/2014

19

Svetlana #05252011

Nimeta #10182012 20

KÕIK HEA PILDI NIMEL

19/2014

Müügil kõigis suuremates raamatupoodides.

Vaata ka: www.varrak.ee

21

Kaadrisse püütud saatus Elu pagulaslaagrites läbi Karl Hintzeri fotoobjektiivi Sander Jürisson, ajaloolane ja rändeuurija Fotod TLÜ akadeemilise raamatukogu väliseesti kirjanduse keskus

Konfliktid ja looduskatastroofid sunnivad igal aastal miljoneid inimesi maha jätma kodu, et päästa oma kõige kallim vara – elu. Möödunud aasta lõpus ületas põgenike arv maailmas esimest korda pärast Teist maailmasõda 50 miljoni piiri.

Süürias loetakse pagulasi miljonites, Ukrainas sadades tuhandetes.

Pagulaste suur arv ja nende rängad katsumused on vahest ka põhjuseks, miks maailma pressifoto konkursil auhinnatud tööde sekka juhtub viimastel aastatel sageli ülesvõtteid pagulaslaagreist ja nende elanikest.

2014. aasta sügisel möödus 70 aastat sündmustest, mis viis kodumaalt pagulusse ka kümneid tuhandeid eestlasi. 1944. aasta suvel ja tormisel sügisel põgenes üle 70 000 eestlase pealetungiva Punaarmee eest Rootsi ja Saksamaale, paljud neist hukkusid teel. Kuigi esialgu loodeti peagi vabale kodumaale naasta, osutus see võimalikuks alles poole sajandi pärast.

Kui Rootsi saabunud eestlased suundusid sõja lõpu järel peagi sealsesse majandusellu, siis Saksamaale pagenud eestlased pidid koos sadade tuhandete teiste IdaEuroopast pärit saatusekaaslastega leppima neile pakutud askeetlike tingimustega Briti ja USA okupatsioonitsoonidesse asutatud pagulas- ehk niinimetatud DP-laagrites.

Laagrites, kus paljud pidid elama 1950. aastate alguseni, hakati üles ehitama omamoodi mikroühiskonda koolide, laulukoo-

22

ride, ajalehtede, kirjastuste, koguduste ning võimuorganitega.

Nii eestlaste teekonda pagulusse läbi Teise maailmasõja keeriste kui ka eluolu põgenikelaagrites on fotosilma abil jäädvustanud mitmed Eesti harrastus- ja elukutselised fotograafid. Esile võiks ehk tõsta Eric Sooveret, kelle fotode ja päevaraamatu põhjal on 1999. aastal ilmunud kaasahaarav raamat „Käru ja kaameraga”, lisaks valmis Okupatsioonide Muuseumil sel sügisel fotofilm Sooverede perekonna teekonnast vabasse maailma.

Soovere kõrval oli aktiivseks pagulaslaagrite eluolu jäädvustajaks Karl Nikolai Hintzer. 1895. aastal Tartus sündinud Hintzer asus aktiivsemalt fotograafiaga tegelema 1930. aastate teisel poolel, töötanud enne seda aastaid Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis käsitöö- ja kehalise kasvatuse õpetajana. Aastatel 1941–1944 oli ta ametis ajalehe Postimees fotograafina, samuti Eesti sõjakirjasaatjate grupi juures. Tänu Hintzeri tööle on fotodele jäädvustatud paljud Saksa okupatsiooni aegsed sündmused Tartus, lisaks eluolu ja sõjapurustused Tallinnas.

Eestist evakueerus Hintzer 1944. aasta suvel, võttes endaga ühes ka negatiivide kogu. Ida-Preisimaale jõudes asus ta esmalt Danzigis (Gdansk) tööle hooldusinspektorina põgenike abistamiseks loodud organisatsioonis Eesti Toimkond. Sõja lõppemise järel sai Hintzeri elupaigaks Lübeck PõhjaSaksamaal, kus ta innustunult jätkas tööd fotograafina. Hintzer püüdis kaadrisse eelkõige rahvuskaaslaste igapäevaelu pagulaslaagrites: lapsed toidusabas ja koolitunnis, kultuuriüritused, verivorsti valmistamise jpm. Enda väitel olla ta sõjajärgsetel aastatel sel eesmärgil külastanud 80 eestlaste laagrit,

Ehk suudavad eestlased oma pagulaskogemuse toel suhestuda mõnevõrra enam ka tänapäeva pagulaste kannatustega. läbides 100 000 kilomeetrit Saksamaa teid.

Kuni surmani 1967. aastal Lübeckis osales Hintzer aktiivselt ka Saksamaa eesti organisatsioonide tegevuses.

Lõviosa Hintzeri pärandist jõudis juba tema eluajal Marburgis asuva Herderi instituudi kogudesse, kübeke on aegade jooksul ladestunud ka Eesti Filmiarhiivi ja Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu väliseesti kirjanduse keskusesse.

Karl Hintzer andis oma fotokirega silmapaistva panuse läände põgenenud eestlaste loo jäädvustamisel. See võimaldab meil ka praegu, 70 aastat hiljem, heita pilku pagulaste toonasesse raskustest ja väikestest rõõmudest pungil argipäeva. Ja ehk suudavad eestlased oma pagulaskogemuse toel suhestuda mõnevõrra enam ka tänapäeva pagulaste kannatustega.

In the summer and fall of 1944, more than 70,000 Estonians fled from the stormed Red Army to Sweden and Germany. Life in German Refugee Camps by Karl Hintzer

19/2014

23

24

19/2014

25

26

19/2014

27

Kuidas rekonstrueerida mälu Fotod Ulvi Tiit Küsis Kristel Schwede

Ulvi Tiit on põneva loominguga nüüdiskunstnik, kelle fotoinstallatsioon „Second Memory” valiti neli aastat tagasi Eestit esindama Dumbo Arts (Photoville/ Bio_Est) fotofestivalile New Yorki.

Kasutades amatöörfotodest kodukroonikaid oma loomingus lähtematerjalina, ei seadnud Ulvi Tiit endale eesmärgiks rõhutada nostalgilist tagasivaadet Eesti NSV ajastule. Kodukroonikate kaudu argimaailma visuaalset mälu uurides tekkis kunstnikul eelkõige huvi, kuidas rekonstrueerida mälu kui emotsioonil põhinevat visuaali.

Teie kodulehel on kirjas, et pärast 2002. aastal EKA lõpetamist alustasite oma teekonda kunstimaailmas uue generatsiooni visuaalkunstnikuna.

Palun rääkige veidi, milles seisnes teie põlvkonna uudsus 12 aastat tagasi?

Uus generatsioon seepärast, et 2002. aastal lõpetas EKA esimene lend fotograafiaosakonnas. Kui enne seda räägiti fotoväljal koolkondadest, siis pärast EKA fotokateedri avamist kõneldi fotograafidest, keda teadlikult kujundati visuaalkunstnikeks.

Mis on teie generatsiooniga vahepeal toimunud? Kas midagi on muutunud?

Kuna minu huvi fotograafias toimuva suhtes on äärmiselt valikuline, siis puudub mul terviklik teadmine, mis Eesti fotoväljal muutunud on. Kindlasti väga palju ja lisandunud on uut. Usun, et Eesti fotokuns-

28

ti hetkeseis on parem kui kunagi varem, kuna tugeva oma joone ja mõttega noori tegijaid tuleb süstemaatiliselt juurde. Mulle tundub, et asja juures ollakse väga kirglikult ja kiirendatud hingamisega.

Nimetate end kontseptuaalseks fotograafiks. Palun selgitage lähemalt, mida see täpsemalt teie meelest tähendab.

Kas selle sisuline või praktiline tähendus on teie jaoks aastate jooksul muutunud või samaks jäänud?

Kui oleks võimalik, siis ma ei nimetaks ennast peale nime kuidagi. Aga jah, olen ennast nimetanud kontseptuaalseks fotograafiks, kuna see täpsustab fakte minu tegemiste kohta nii sisuliselt kui praktiliselt.

Sest sisu dikteerib siinkohal praktika, ja praktiliselt ma pildistan nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik.

Ma püüan alati pildistada üles seda pilti, mis on mu peas, mitte seda, mis silme ees.

Vastupidi juhtub haruharva. Kuna see on tagurlik ja meediumile mitte omane, siis ma ennast ainuüksi fotograafiks nimetada ei saa.

Kuidas valmis „Second Memory” seeria? Millised on teie enda seotus või mälestused piltidel oleva ajastu ja inimestega? „Second Memory” puhul ei olnud mulle tähtis algmaterjali ajajärk, vaid tema olemus, amatöörfoto kodukroonikad kui tähendusrikkad argikogumikud. Nostalgilist tagasivaadet Eesti NSV ajastule ma selle tööga rõhutada ei soovinud. Kuigi mõistan, et see võib osale publikust, kellel on antud perioodi osas teatud kollektiivse mälu foon, käivitada teistlaadi mõttekäike.

Korjates kokku hulga kodukroonikaid,

Usun, et Eesti fotokunsti hetkeseis on parem kui kunagi varem, kuna tugeva oma joone ja mõttega noori tegijaid tuleb süstemaatiliselt juurde.

19/2014

29

30

analüüsides argimaailma visuaalses mälus ja visuaalse jutustuse loomise tehnikaid amatöörfotograafias, tekkis mul huvi, kuidas rekonstrueerida mälu. Mitte kui dokumenteeritud autentset mälupilti, vaid ainuüksi emotsioonil baseeruvat ­visuaali.

Kuidas visualiseerida (visuaalse mälu kaudu) emotsiooni, lõhkudes pildi loogilist loetavust. Kuidas ma taasloon kujutise sellest kujutisest, mida ma hetk tagasi kogesin.

Kuidas ma selle irreaalse korduse reaalselt kinnitan.

Võib ju väita, et tõde on valikuline mälu ja mälu on valikuline tõde, aga ka see on üks valikuline illusioon.

Olete esinenud näitustel maailma väga erinevates kohtades: USA-s, Norras, Rootsis, Saksamaal ... ja Vilsandi päästejaama paadikuuris. Kuidas tekkis võimalus nendes kohtades oma loomingut näidata? „Second Memory” on olnud üleval New Yorgis, Tallinnas ja Vilsandil. Norras, Rootsis, Saksamaal olen käinud teiste teostega.

Esmakordselt oli „Second Memory” üleval New Yorgis festivalil Dumbo Art (Photoville/BIOEST). Teoks sai see tänu sellele, et kuraator Karin Laansoo tutvustas minu töid Sam Barzilayle (United Photo Industries), kellele antud teos huvi pakkus ja kes mind Photoville’ile kutsus. Teise ahvatleva pakkumise tegi Maria Mägi, et eksponeerida installatsiooni Vilsandi päästejaama paadikuuris. Järgmiseks saab antud teost näha Tšiilis Santiagos.

Milline on olnud erinevate maade vaatajate tagasiside?

Selle projektiga on tõesti olnud rohkelt tagasisidet – erinevaid teemakäsitlusi ja head analüüsi. Neis jutuajamistes olen kuulnud nii arvamust poliitprohvetlikust maailmanägemusest, metamonoloogi intiimelust kui ka juttu mälu trikitamisest ja lapsepõlve-eepikast kuni ORWO värvifilmini välja.

Ma kindlasti ei ole kunstnik, kes oma töö kõrval kõnet peaks ja selgitaks, kuidas ta mingit detaili näeb. Kasutades visuaalset keelt, leian, et oleks ilmselgelt liig ennast verbaalselt korrata. Kuid loomulikult ma naudin neid dialooge ja uusi vaatenurki, mis tekivad tänu mõnele minu teosele.

Need jutuajamised on ühtviisi magusad,

19/2014

ma jääda pikalt kindlaks ühele meediumile, ühele vormile, ühele sisule. Liiga tuttavlik on liiga mugav. Ma ei talu rutiini. Minu puhul see ei toimi. Üldiselt ma ei naudi oma tööde korduvaid ülespanekuid. Ideaalis ma lõpetaks tõesti oma töö, kui galeriiuksed esmakordselt avan. Aga see on privileeg, milleks ma väga palju vaeva ei ole näinud. Ma ei kuulu ühessegi rühmitusse ega galerii hingekirja, mul ei ole isiklikku kuraatorit ega mänedžeri, seega olen vagabundina ise projektijuhiks, mida iganes ette võtan. Sellega seoses tuleb teatava kordusega ikka tegeleda, ent püüan seda endale nii meelepäraseks teha kui võimalik.

Kuidas te leiate oma loomingu jaoks teemad? Mis annab teile loometööks impulsse?

olenemata asukohast – olgu siis tegemist Brooklyni tänavate või Vilsandi paadikuuriga.

Mälu ja tõde. Mida need sõnad üheskoos teile tähendavad päriselus ja loometöös?

Ma olen veendunud, et nii reaalsuses kui irreaalsuses mälu ja tõde ei eksisteeri, ei iseseisvalt ega koos. Me kirjutame mälu üle, me kirjutame tõde üle, me kirjutame teadust üle, me kirjutame loomingut üle, me kirjutame ennast üle ... Võib ju väita, et tõde on valikuline mälu ja mälu on valikuline tõde, aga ka see on üks valikuline illusioon.

Milline on teie suhe oma valmis loominguga? Kas pärast valmimist ja rahva ette saatmist lasete selle lahti laia maailma oma elu elama ja alustate uute projektidega või tunnete jätkuvat sidet ning soovite teemat edasi arendada?

Võin öelda, et ma naudin loomeprotsessi palju enam kui tulemust ennast. Kui teema on minu jaoks läbi töötatud ja teos lõpule viidud, siis ma jätan ta rahule ja liigun hea meelega edasi. Üldjuhul ei suuda

Sellele küsimusele mul ühest vastust ei ole. Usun, et inspiratsiooni üks tähtsaim algelement on huvi. Minu puhul on huvi tekkeks alati viljakad perifeersed kogemused. Kuidas mitmusest saab ainsus ja ainsusest mitmus ning mis saab siis, kui asetada see üleminek kaosesse või korrapärasusse.

Kuidas ma selle ära kaardistan.

Millises loomingulises suunas te praegu liigute?

Hetkel resideerun Tšiilis ja töötan oma autorifilmiga, tegemist on animatsiooniga.

Olen töötanud Nukufilmi stuudios operaatorina ja kogemus, mis sealt sain, on siiani hoidnud üleval huvi selle meediumi vastu.

Nüüd on võimalus see realiseerida.

Photographer Ulvi Tiit: “In the vintage slide project “Second Memory”, I found the time period of the original material less important than the essence of the amateur photos of home chronicles as meaningful collections of everyday life.” ulvitiit.com

31

32

19/2014

33

34

19/2014

PRINT FOTO VIDEO KOOL POOD RENT HOOLDUS

35

Järgmine peatus – Viljandi Fotod Madis Luik, küsis Laura Põld

Suundun Viljandi rongijaamast Kondase Keskusse Madis Luige (s 1988) näitusele „Palun, jää seisma”, mille põhjal tahan Viinis elava kunstnikuga teha Skype’i vahendusel intervjuu. Teekonnal läbi Viljandi kohtan üksikuid inimesi.

Viljandi linn ongi näitusel läbi foto-, videoja tekstimeediumi vaatluse alla võetud.

Sama projekti esmaesitlust nägin kevadel Viinis, kui Luik kaitses oma magistritööd Viini Kujutava Kunsti Akadeemias. Kunstnik Michael Höpfner, kes oli Madis Luige diplomitöö juhendaja, on tema loomingu kohta öelnud, et näitus „Palun, jää seisma” on väga isiklik ja eriline lähenemine Eesti väikelinnale, kus kunstnik üles kasvas. ­Madis Luik peegeldab oma töödes noorte elu, unistusi ja ootusi Euroopa äärealal.

Räägi, kuidas sa Viinis õppides Viljanditeemadega tegelema hakkasid?

Kui olin juba mitu aastat Viinis elanud, küsisin endalt, kui „kodus” ma end Austrias ikkagi tunnen. Elada eestlasena välismaal või eestlasena Eestis on kultuuriliselt erinev.

Samas on Eestist lahkumine väga aktuaalne teema. Ära kolitakse nii Tallinnast kui ka väiksematest linnadest. Mis saab tühjaks jäävatest paikadest? Miks mitte küsida seda Viinis, kuhu paljud tulevad.

Väikelinnad voolavad noortest tühjaks ka Austrias. Kuidas Viinis sinu Viljandi loole kaasa elati? Pole saladus, et said oma diplomitöö „Linn: Viljandi” eest cum laude.

Siin tulebki mängu kaks olulist ­aspekti.

36

Esiteks tõesti tõdemus, et väikelinnad jäävad tühjaks mitte lihtsalt Eestis, vaid kogu maailmas. Seetõttu saab Viljandit võrrelda teiste sama suurte Kesk-Euroopa linnadega, pakkudes mõtteainet paljudele Viini kolinud inimestele. Teiseks, migratsiooni erinevad põhjused: Eestis on nähtus seotud ka Euroopa Liidu ja avatud piiridega lääne suunas, Austrias aga pigem muutustega tööstus- ja maaelus, töökohtade pealinna koondumisega. Need protsessid mõjutavad lisaks Eestile ja Austriale muidugi ka teisi riike.

Loen sinu CV-st, et õppisid video- ja videoinstallatsiooni erialal?

Pärast EKA-s fotograafia osakonna lõpetamist astusin Viini Kujutava Kunsti Akadeemiasse õppima esmalt Martin Guttmanni käe all fotograafia erialale, seejärel jätkasin Dorit Margreiteri käe all videoja videoinstallatsiooni klassis. Ühe semestri tudeerisin ka Mona Hahni käe all suunal „Kunst avalikus ruumis”. Nüüd olen nii värskelt koolist väljas, et mõtlen alles, mida ja kuhu edasi. Näitus Viljandis oli esimene pärast kooli lõpetamist. Novembris osalen kahel Viini Fotokuu raames toimuval näitusel. Tahan sama teemaga jätkata ja vaadata, kuhu see areneb.

Rõhutad palju oma töö vormilist poolt ja erinevaid dokumentalistika meetodeid. Räägi sellest tööprotsessist lähemalt.

Kui olin eelmise aasta suvel taas Viljandis, märkasin linnaga toimunud muutusi.

Näiteks tundus mulle, et noori on jäänud vähemaks. Tahtsin oma kodulinna üles võtta, paiku ja ajaloolisi kihte dokumenteerida.

Uurisin, kuidas ma erinevaid muutusi kujutada saan. Tegin esmalt veel mitu video-

tööd, pildistasin maastikke ja portreesid, mis küll jäid sellest näitusest välja. Eelmisel aastal nägin Kondase Keskuses Viljandi fotograafi Jaan Rieti (1873–1952) näitust „Eesti meisterfotograaf Jaan Riet 140. Inimesed ja olustik stereopiltidel 1902–1935” ning käisin Viljandi Muuseumi fotokoguga tutvumas. Suur hulk hoonetest kesklinnas on samad, tänava struktuurid on äratuntavad. Alguses tahtsingi välja tuua hoopis seda, mis pole saja aasta jooksul muutunud. Pildistasin peaaegu kõik hooned ja tänavad linnas üles. Seejärel tegin narratiivse valiku. Näitusel eksponeeritud fotodele jäi flanöörlik, sihitu lonkija perspektiiv.

Sinu päevikutekstid annavad linnavaadetega paratamatult kaasa hõljuvale väljarände-teemale isikliku mõõte. Kas nõustud, et need elulõigud mõjuvad filmilikult, visuaalselt?

Olen alates 13. eluaastast päevikut pidanud. Valisin näitusele mõtlikud, pigem sisevaatlikud kanded. Neil tekstidel pole kronoloogilist narratiivi – algust ja lõppu –, vaid üks ots on lahti. Filmilikkus tuleb välja sellest narratsioonist, mida ma tahan kujundada: hüppamine Viini ja Viljandi vahel.

Viljandi on päeval inimtühi. Nii ka sinu fotodel. Kuid videotöö „Elmo” kohaliku ajalehe kauaaegsest fotograafist Elmo Riigist annab Viljandi loole juurde inimmõõtme. Kas see kontrast oli sul nii planeeritud? „Elmo” on näituse kõige sotsiaalsem osa.

Filmimeedium on kõigist ajal baseeruvatest meediumidest kõige aktiivsem. Ja minu meelest näitavad nii film ise kui ka selle valmimise protsess, et seal (tühjas) linnas ikkagi toimub midagi.

Stillkaadrid dokumentaalfilmist „Elmo“, 15’ 19/2014

37

V채ljav천te Madis Luige p채eviku kandest

38

Seeriast „Linn: Viljandi“, alumiiniumprint 40,5 x 27 cm

19/2014

39

Räägi oma videost „Seitse vaadet: Viin”.

Miks just need kohad?

Viini vanalinna ümbritseval Ringstrassel asetsevad peamised turismiatraktsioonid: Viini ooperimaja, Habsburgide talveresidents, parlamendihoone, loodusloomuuseum, Karlskirche, Burgtheater ja Belvedere’i loss. Need on paigad, mis kuuluvad tavaliselt päevase ekskursiooni programmi. Siin tuleb taas sisse ka autobiograafiline mõõde, sest olen kunagi giidina töötanud. Filmisin nende hoonete tagakülgi, illustreerimaks seda, mis jääb ütlemata

40

või mis on turistide eest varjatud. Kokku on video üle 30 minuti pikk ja üles ehitatud klassikaliste dramaturgiareeglite järgi.

Gregor Taul, Kondase Keskuse kuraator, pakkus välja võrdluse, et Karlskirche taga ongi sama vaikne kui Viljandis.

Tegemist on long take shot’idega: filmisin igat vaadet kaks-kolm tundi, millest võtsin kasutusele 3–7 minuti pikkused lõigud. Selle aja jooksul tuli ainult 3–4 inimest tagauksest välja. Karlskirche ees on sagin, aga teisel pool kirikut haudvaikus. Põhitänavatest eemal

ongi Viin hämmastavalt vaikne.

Sinu näituse pealkiri on „Palun, jää seisma”. Mida see tähendab?

Mõtlesin nimele hästi pikalt. Ingliskeelne pealkiri „Please, freeze” on täpsem.

Püüdsin seda tõlkida: „freeze” – tarduma, talletuma, jäätuma. Kaamera ju ka talletab, salvestab, jätab aja seisma. Sisuliselt, dokumentalistina ma seda teengi: salvestan aja lõike. Seismajäämine seostus kõige rohkem ajaga. Ning vaataja võib seisma jääda tööd vaadates ja lugedes. Tahtsin tekitada seost

nähtuste jäädvustamisega fotol, dokumenteerimisega ning ka sellega, mida Elmo Riig teeb – talletab ja salvestab Viljandis toimuvat. Ja vaatamise vahepeal tuua välja seose ajal baseeruva meediumi, videoga.

Kuidas on viljandlased näituse vastu võtnud? Millist tagasisidet oled saanud?

Võrreldes kommentaaridega, mida kuulsin Austrias, asetseb Viljandis fookus kusagil mujal. Ei keskenduta vormile ja meediumidele. Tundub, et kuna viljandlastele on teema nii palju isiklikum, leidub just

sisu kohta rohkelt erinevaid arvamusi. Üks linnaelanik oli natukene pahur, et miks nii melanhoolne ja kurb näitus. Teistelt kuulsin, et tegemist on olulise probleemiga, mille üle mõtiskleda. Ühe külastajaga algas hoopis arutelu generatsioonide erinevustest ning noorte soovidest ja väljavaadetest.

Minuvanused Viini noored ei tea nõukogude ajast just palju. Viljandi projekti puhul rõhutasin seda seetõttu, et minu vanemate generatsiooni suunati vastavalt töökohale teistesse linnadesse elama.

Valikut ei olnud. Praegu olen mina vaba liikuma ja vabalt valima oma elukohta kogu Euroopa Liidu piires.

Ja veel väike märkus: Eestis tegutsedes on ehk võõrastavgi kasutada väljendit „sündinud nõukogude aja lõpul”, kuid Viinis olen isegi tajunud selle konteksti märkimise tähtsust. Kuidas kommenteerid?

Michael Höpfner, artist and tutor of the Academy of Fine Arts in Vienna: „Madis Luik’s recent work about his hometown Viljandi, Estonia is a very personal and truly remarkable approach to the small town he grew up in. His works often reflect the life of teenagers on the periphery of Europe – their dreams, their hopes and desires. Combining the artist’s specific observations with the view of a photographer who documents life for the local newspaper in Viljandi for almost twenty years Luik managed to play with different perspectives in media and reality. The viewer is confronted with layers that create a new form of contemporary history.” madis.luik@artun.ee Seeriast „Linn: Viljandi“, alumiiniumprint, 40,5 x 27 cm

19/2014

41

„Seitse vaadet: Viin“, stillkaadrid videotööst, 35’

Väljavõte Madis Luige päeviku kandest

42

Kaks (s)ilma Fotod ja tekst Liina Soosaar

„Maailma tundmaõppimiseks ei pea üldse kodust lahkuma,” ütles järsku Marta, kui puhastasime herneid tema kodumaja trepil.

Ma küsisin, et kuidas nii. Mõtlesin, et ehk peab ta silmas raamatute lugemist, uudiste vaatamist, Nowa Ruda raadio kuulamist, internetis surfamist, poes kuulujuttude peale kõrvade kikitamist. Aga Martal oli mõttes hoopis reisimise viljatus.

Olga Tokarczuk „Päeva maja, öö maja” See juhuslik mõte suvel kätte sattunud raamatust võtab ehk kõige paremini kokku mu rännaku, mis viis läbi Itaalia, Bulgaaria, Rumeenia ja veel mitme muu koha, mis tee peale jäid. Kuigi igalt poolt ma pilte kaasa ei toonud, õnnestus nendel maadel leida end nii põllu ääres magamast, oliivisalus puhkamast, langevaid tähti vaatamast, veel ehedamaid hetki soovimast ja mõtlemast, milleks seda kõike vaja on. Ärevus, reisipalavik ja küsimused, mis tekivad, on iga kord samad. Kui palju on maailmas kohti ja pilte nendest? Mis paneb inimesi kotti pakkima? Miks võetakse kaasa fotokaamera? Miks on meil pilte vaja? Või milliseid pilte on vaja? Mida nende piltidega hiljem tehakse? Miks meile meeldib pilte vaadata?

Mu reisikaaslaste seas oli kaks kaamerat – vana Canon AE-1 ja Sigma Merrill DP3 –, seega üks vana kooli filmikaamera ja üks fotoilmas laineid lööv hübriidkaamera.

Tõtt-öelda oli selline valik mõneti juhuslik.

Canon on mind mitmetel reisidel varemgi hästi teeninud, kuid digi oli seekord väike ja kiire kaaslane. Pean ennast ikkagi eelkõige filmile pildistajaks, märksõnadeks „pildiotsija”, „manuaalne fokuseerimine”, „vinnastamine”, „ootus”, „ilmutamine”, „viperused”, „skännimine”, „indekspilt”, „kaadriääred”. Ja see, et midagi neis piltides on alati teisiti kui hetk, mida mäletan: on protsessi mõnusad osad, mis panevad ikka ja jälle filmi kaamerasse kerima.

Ärevus, reisipalavik ja küsimused, mis tekivad, on iga kord samad. Kui palju on maailmas kohti ja pilte nendest?

Kui mais Veneetsias maandusin, tabas mind šokk – nagu ilmselt paljusid selle linna külastajaid. Kui kuumalaine ei olnud veel end üle ilma laiali laotanud, olid vesise linna päevad jahedad ja sajused. Sellegipoolest võis kitsastel tänavatel inimeste vahel parkuuri harrastada, tupiktänavaisse ära eksida ja kanalite kaldail veini limpsida.

Küllap on Veneetsia maailma üks enim fotografeeritud kohti, mõneti on see masendav. Suvekuudel ületab külastajate hulk kohalike elanike oma mitmekordselt ning kaamera ei puudu neist kellelgi. Rasked statiivid, pikimad teleobjektiivid, suurimad aparaadid, teravaimad fookused, meeleheitlikud kadreeringud ja väsinud vaimustujad maailma arhitektuurihällis. Elada selles linnas fotograafina on ilmselt painav.

Justkui lahustunud ümbritsevas keskkonnas, ei pildistanud ma Veneetsiat. Otsisin miskit, mis on seal peidus, mis on selle koha saladus, mis teeb sellest paiga. Viimaks kõnetas see linn mind oma soojade öödega, kui kohalikud hea lapse kombel juba magavad ja tänavatel toimetavad rotid; kui kuutõbised sillalt sillale vee kohal liuglevad, Yks silm ja kaks ilma Viterbo

44

öö maagiasse mässituna. Või jahedate varahommikutega, mil ringi tuigerdavad vaid mõned tuvid ja ehmunud nägudega üksikud uitajad; kui kohvitasside kõlin ja magus lõhn päeva algust kuulutavad. Neis hetkis leidsin oma kaadrid.

Asjatoimetused viisid suursugusest Itaaliast omamoodi metsikusse Bulgaariasse.

Vaid veidi üle tuhande kilomeetri, ning vastu vaatab hoopis midagi muud. Ei kiirteid, vaid palju rohkem metsa ja asustamatust, midagi sellist oli Itaalia ehk eelmise sajandi algul. Varajased, kuid kuumad hommikud sellel melonite ja arbuuside maal, kus ollakse veel omamoodi ja siiralt loomulikud. Siin on kõik justkui peo peale laotud, otsekohene ja aus.

Oma rännakul mõtlen maailmast (või tükikesest sellest) ja kui palju on see muutunud sarnasemaks. Kontrastid on mahenenud, konarused ühtlustunud, oleme adapteerunud ja aina tihedamalt kokku pakitud ka siis, kui ümber on veel avarust. Reisimine on osa meie tänapäevasest olemisest ja tajumisest, mälestusi aina koguneb ja pilte neist veel enam. Uudishimu, mis meid teele saadab ja sõltumatuse tunne, mis võib tabada eriti tugevalt seljakotirändurit ja võrkkiigeelanikku, ehk ongi need põhjused, mis on loonud sajandi vältel fotograafiat.

Moodsa aja reisija kogeb end ümbritseva vahendajana, olgu aparaat milline tahes.

Ekraan on justkui giidiks, seda usutakse ning selle õigsuses ei kahelda. Jäädvustamisest on saanud tähtsaim tegevus, vaat et tähtsamgi oma meeltega kogetust. Vahest on pildi tegemisest olulisem mõelda selle hetke kordumatuse ja tähenduse peale?

Kas on ehk „päris” fotograafid hoopis need, kes pilti ei teegi? Või teevad mälupilte, neid mateeriasse kandmata. Salvestamine on nii lihtne, et enamik ei vaevu mõtlemagi, miks seda üldse teha on vaja.

Ega ei peagi, aga vahel võib. Mälukaardid, kõvakettad ja pilved täituvad. Enam ei jõua

19/2014

pildid raamaturiiulile fotoalbumisse, vaid neid säilitatakse „nähtamatuna”. On vaid teadmine, et need ON olemas.

Fotografeerimist on võrreldud meditatiivse seisundiga: me unustame end, „läheme kaotsi”, tunneme end osana millestki suuremast. Maailma vaatamine läbi aparaadi on justkui uus ja värske ning selle seisundi „tähistamine” nupule vajutamisega fikseerib mälestuse, me teadvustame hetke niiviisi. Samas, piltide vaatamine on kui fokuseeritud lõõgastumine, mis haarab meid endasse, hüpnotiseerib. Kummaline on selle juures veel määratlematus: internetiavarustes leidub lõputu hulk pilte, viimasel ajal isegi enam, kui tähti taevas.

Tagasi kodus olles võtan oma rännaku kildudeks, monteerin lahti, prepareerin ja arhiveerin. Uurin, millise saagiga mind koju saadeti. Need siin on minu rännu tunnistused, et olen olnud mõne hõrgu hetke tunnistajaks. Pildistatud, kantuna kohalolust. Need on kohtumised iseendaga neis paikades, õhusoleva äranimetamised, meeleseisundid ja sisse hingatud valgus.

Mõneti ehk anonüümsedki, võib-olla hoopis universaalsed, aga ometi ainulaadsed.

Sooviksin tänada Assar Jõepera ja Fotoluksi, kelle toel pildid tehtud said.

Today’s traveller will experience himself as a mediator of the surroundings. The screen of photo camera is like the guide you believe in and its veracity is not questioned. liinasoosaar@gmail.com

45

1

2

Sigma Merrill DP3 1 Mõnikord muutub suhe kivist linnaga nii kummaliselt intiimseks et tahaks temaga tantsida Veneetsia 2 Nukker utoopia Bulgaaria 3 See linn on veest ja merevahust Veliko Tarnovo 4 La citta invisible ehk nä htamatud linnad Veneetsia 5 Vesi puhkab meres Veneetsia

3

Canon AE-1 6 Linna kohal hõljub heleroosa udu ja õhk tundub nii mõnus, et tahaks selles ujuda Veneetsia 7 Buongiorno, päevake Siena 8 Kui linnal saab inimestest kõrini, siis päike puhkab ja vesi ajab üle kallaste Veneetsia 9 Linnast saab võttepaik, elanikest tegelased ja tegevustest stseenid Veneetsia 10 Piiripunkt Lido 11 See vesi kandis, kuid ei lubanud ujuda Viterbo

4

5

46

6

7

8

9

10

11

19/2014

47

12

17

13

14

15

16

48

18

20

19

Sigma Merrill DP3 12 Siin on kõik korras Norra 13 See on tema Veneetsia 14 Surnuaiasaarelt ei tule keegi peale Veneetsia 15 Lõputu lineaarsus Veneetsia 16 Rahulik ja dramaatiline üheaegselt Veneetsia 17 Põlevate juustega naine Veneetsia Canon AE-1 18 Veerekese peal jalgu kõlgutamas Garda järv 19 Seinakell Veneetsia 20 Läbi linna raiutud kulissid Rooma 21 Sel õhtul tilkus valgust Rooma 22 Metasüsteemid ja sõitvad kastid Rooma

22

21

19/2014

49

Fotoretkel Aserbaidžaanis Tekst ja fotod Kaur Maran

2013. aasta alguses hakkasin tundma, et tahaks ette võtta ühe hullumeelse retke: minna lihtsalt kusagile kaugele võõrale maale, kaamera käes, ja vaadata, mis ma sealt siis kätte saan. Retkeks sain inspiratsiooni oli Uus-Meremaa fotoajakirjaniku Amos Chapple’i Iraani seeriast. Ühes intervjuus kirjeldas Chapple oma reisimise ja pildistamise strateegiat: mine lihtsalt kohale ja vaata, mis saab.

O

lin mitmest allikast kuulnud islamivabariigi kaunist sürreaalsusest ja suletuse müstilisusest, lisaks ka selle maainimeste lõputust külalislahkusest ja sõbralikkusest, mis läheb tugevasse vastuollu läänes levivate arusaamadega pärslastest kui islamifundamentalistidest.

Kuna leidsin odavad lennupiletid, otsustasin minna Aserbaidžaani pealinna Bakuusse, veeta seal mõned nädalad ja seejärel üle piiri Iraani suunduda. Minekupilet ostetud, tekkisid aga ettenägematud raskused Iraani viisa hankimisega ja nii muutuski reisiplaan hoopis Taga-Kaukaasia avastamiseks. Kahe kuu jooksul jõudsin läbi käia kõik kolm endist liiduvabariiki: Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani. Siin on kogumik mu Aserbaidžaani piltidest.

Aserbaidžaan on omamoodi mõistatuslik maa. Ühelt poolt on ta määratlematu ja võõras. Juba tema maailmajagudesse määramisel tekib raskusi. Euroopa justkui ei oleks, Aasia samas ka mitte. Üks Eesti rahvusvaheliste suhete asjatundja sõnastas endiste Taga-Kaukaasia liiduvabariikide geograafilise kuuluvuse nii, et ainus tõeline

50

Kaukasuse riik olla Gruusia: Aserbaidžaan on rohkem juba Kesk-Aasia ja Armeenia Lähis-Ida. Ma ei ole küll kindel, kas sellise hinnanguga nõustun või ei, aga mingist servast võib selles isegi oma iva olla. Aserbaidžaan on Eestiga võrreldes loomulikult väga erinev, aga samas on meil 20. sajandi ajaloo tõttu ka palju ühist, ehk rohkemgi kui meile nii suureks eeskujuks olevais lääneriikides.

Selle ühisuse näitlikustamiseks võiks küsida: millises lääne mägismaa väikekülas on keegi pidanud vestlusi Tartus Raadil teeninud meestega, kes võivad ette joriseda Anne Veski ja Jaak Joala repertuaari või soovitada, kus asub Tallinna parim kohaliku rahvusköögi restoran (anno 1986). Ja selliseid kokkupuuteid tuli ette korduvalt.

I

nimesed on Aserbaidžaanis tuntud külalislahkuse ja sõbralikkuse poolest.

Kuigi tegemist on selgelt moslemitega, on nad siiski nõukogude inimesed ja seega ei mängi religioon reaalses elus kuigi suurt rolli. Kui näiteks Marokos oli inimeste pildistamine religioossetel põhjustel alati problemaatiline, siis siin tuli ette, et poseerima hakati ilma küsimatagi. Nii jooksis Kişi-nimelise küla inimtühjal tänaval minust mööda poisike läikivas hõbedases ülikonnas, jäi sekundiks seisma, nii et sain pildi ära teha, ja kadus siis jälle tänavate rägastikku.

Väike vestlus lihtsalt tänaval pildistatud inimestega võib viia täiesti ootamatult küllakutsete ja mitmepäevase suhtlemiseni.

Kindlasti on Aserbaidžaanlaste külalistesõbralikkuse üks põhjus see, et tegemist on võrldemisi kinnise riigiga. Autokraatlikult valitsev Alijevite klann on võimu juures olnud juba aastakümneid ning kui meile tähendas iseseisvumine liikumisvabadust, siis seal on nüüdseks piirid kinni ja nii piiridest väljasaamine kui ka välisriikide

Aserbaidžaan on Eestiga võrreldes loomulikult väga erinev, aga samas on meil 20. sajandi ajaloo tõttu ka palju ühist. viisade taotlemine on keeruline ja kulukas.

Seetõttu on iga välismaalasega kohtumine, mis on meile juba niivõrd igapäevane, neile suur asi. Samas on juba aastakümneid Armeeniaga peetava Karabahhi konflikti tõttu olemas ka teatud hirm ja viha armeenlaste vastu. Räägitakse, et muust riigist eraldatud Naxçıvani provintsis pidavat juba Armeenia mainimine välismaalase ohtu seadma.

Armeenlased on umbes samamoodi jällegi Aserbaidžaani-vastased. Üldse on siin suurest külalistearmastusest hoolimata palju tunda rahvaste ja ühiskonnakihtide vahelisi pingeid.

K

uid maa on kaunis ja mitmekesine.

Mäekülgedel, orgudes, kõrbetes ja suurtes stepiavarustes asjatavad inimesed on silmanähtavalt maaga ühes, hingates ja elades temaga samas rütmis.

Reisimiseks on tegemist väga huvitava ja silmailu pakkuva sihtkohaga.

Vaade Xınalıqi külale. Tegemist on tuhandete aastate vanuse külaga.

Kohalikud räägivad unikaalselt ketši keelt.

19/2014

51

Aserbaidžaani teemajad çayxana’d on olemas ka kõige väiksemates külades. Traditsiooniliselt lubatakse nendesse ainult täiskasvanud mehi. Noorukitele on mõnel pool olemas omad çayxana’d, naisi ei lubata aga ühtegi neist.

Lahij külas

52

T체drukud pesevad p채rast karjast tulemist k체la allikal k채si.

19/2014

53

Tamroni reisifoto konkursi 2014 võitja Valdek Udris: “Foto on tehtud ­populaarses suusakeskuses ­Gulmargis Kashmiris, kus on ainult üks suusatõstuk ja puuduvad ettevalmistatud rajad. Ootasin parajasti tõstuki järjekorras, kui nägin, et nüüd saab hea pildi. Gulmarg on fotograafi jaoks inspireeriv koht.”

Valdek Udris. Gulmarg, Kashmiir, India 54

19/2014

55

Kuidas valmis kultuuriplakat 1980. aastatel Kristel Schwede Leidsin juhuslikult internetis surfates fotograaf Sergei Didyki Facebooki galeriist väljapaneku „Eesti plakat 1980–1991”. Plakatikunstnike nimekiri ning nende värvikas ja põnev looming oli muljetavaldav.

Tekkis uudishimu, kuidas valmisid fotomontaažid kolmkümmend aastat tagasi, kui kunstnike käsutuses polnud veel arvuteid ega kujundusprogramme. Otsisin üles Sergei Didyki ning plakatikunstnike duo Enn Kärmase ja Villu Järmuti, et nad räägiksid, kuidas valmisid reklaamifotograafide ja graafiliste disainerite tööd 1980. aastatel.

Fotograaf Enn Kärmas, ERKI õppejõud 1972–1994:

P

ärast fotograafiaõpinguid Saksamaal suunati mind 1972. aastal Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti (ERKI) tööle. Just siis valmis ka kunsti­ instituudi juurdeehitus, loodi tingimused stuudio ja laborite sisustamiseks ning tekkis võimalus fotograafia kui õppeaine õpetamiseks ­ERKI-s. Kateedrit tollal siiski avada ei julgetud, kuna kõrgemal pool peeti fotograafia dokumentaalseid võimalusi tollase ühiskonna jaoks ebasobivateks.

Villu Järmutiga sain tuttavaks, kui ta oli disainieriala tudeng. Mäletan, kuidas pärast ühe minu loengu lõppu tuli ta rääkima millegi pildistamisest. Niimoodi sujuvalt meie koostegutsemine alguse saigi. Villu diplomitöö oli samuti fotograafiaga seotud ja olin mingil määral selle juhendamisse

56

kaasatud. Mõned aastad pärast ERKI lõpetamist jätkas Villu Järmut õppejõuna tööd kunstiinstituudi tööstuskunsti kateedris.

Töötasime ühes majas ja nii saime operatiivselt koostööd jätkata. Disainitudengid juba teadsid, et kui nad tahavad Villuga arutada oma koolitöödega seotud probleeme, siis leiavad nad ta tihti minu juurest fotolaborist.

Kuna ERKI õppejõud korraldasid sageli oma isikunäitusi, tuli palju pildistada ehteid, keraamikat ja skulptuure nende näituste plakatite ja kataloogide jaoks.

Kui meil mingi idee kujunema hakkas, tuli mul see nii-öelda pildilisse vormi panna ja Järmut tegi kirjakujunduse, ta on sellel alal virtuoos. Tollal ei olnud arvuteid ega fotolao kasutamise võimalust. Tekste tuli sageli mitu korda ümber pildistada, eriliselt monteerida ja vastavasse suurusesse viia.

Kõik tähed tuli ükshaaval fotopaberile lasta ja hiljem kokku kleepida. Nii oli üldinfo tekstidega, ent enamikul juhtudel tegi Järmut originaalkujundusega šrifti.

Kui kavand oli 6 x 9 cm diapositiivi kujul valmis, oli vaja tellijapoolset nõusolekut.

Me juba teadsime, kui julgeid asju võib kellelegi pakkuda. Eelkõige huvitasid meid sellised tööd, mida saaks ka plakatibiennaalidele saata. Tellijatelt, kes lubasid katsetada meile loominguliselt huvitavate lahendustega, küsisime vähem honorari. Kavandi kinnitamise järel jätkus töö trükikojas, ja seda sõna otseses mõttes. Meie plakatite juures oli vaja teha teha palju käsitsitööd, mis ei kuulunud trükikoja töötajate tavaliste ülesannete hulka, mistõttu tegimegi seda ise. Kõik, mis tänapäeval tehakse arvutil paari klahviliigutusega, tuli meil peale värvilahutust saabri või pintsliga ise teha. Sageli kasutasime lisavärvi või iirisega trükkimist. Paberivalik oli tollal kehv. Kui oli

Tellijatelt, kes lubasid katsetada meile loominguliselt huvitavate lahendus­ tega, küsisime vähem honorari.

võimalik kas või osa tiraažist 120 g paberile trükkida, oli hästi. Enamasti proovisime trükkimise ajal ise kohal olla, et tulemus oleks parem. Villu Järmut aitas mul trükikojas toimuvast paremat ülevaadet saada – tal oli seal kolleege ning tuttavaid, sest oli varem trükitööga kokku puutunud.

Fotograafia jõudis tol ajal paljudesse ERKI õppetöö osadesse. Näiteks siiditrükis ja litograafias muutusid fotoülekanded igapäevaseks, ehkki need olid tollal tehniliselt küllaltki keerukad. Igapäevased olid diplomitööd, mis olid täies ulatuses teostatud fotograafiliste vahenditega.

Fotoaparatuuri osas sain kasutada niinimetatud lääne aparatuuri. Vahel harva, kui kirjastuselt tuli tähtis tellimus, jagati ka näpuotsaga AGFA filme koos ilmutikomplektidega. Fotomaterjalina oli võimalik kasutada ORWO diapositiivfilme, kuid nende valgustundlikkus oli vaid 18 DIN. Nii kunstvalguse kui ka päevavalguse spektri jaoks mõeldud filme sai kasutada kas ainult stuudios või ainult looduslikes tingimustes. Tänapäevaseid muinasjutuliste võimalustega stuudiovälke asendasid tava-

Enn Kärmas ja Villu Järmut

lised Norma välklambid. Kõik mahendid ja reflektorid tuli ise välja mõelda. Filmipartiides esines kvaliteedi kõikumist ja tuli teha proovivõtteid, et konkreetse emulsiooninumbriga partii osas selgust saada. Filmid ilmutati ja vastavad lahused tehti kõik kohapeal. Viie erineva lahuse kasutamisega kestis protsess poolteist tundi. Kemikaale sai osta tollasest Himreaktivist. Mul on siiani meeles, et kõige pikema nimetusega kemikaal, mida värviilmutis kasutasin, oli oksoetüülortoamiinofenoolsulfaat!

Eesti Kunstiakadeemia meediagraafika (graafiline disain) õppekava juht Villu Järmut:

T

egin 1974. aastal ERKI diplomitööks mustvalge pop-up kalendri ja Enn Kärmas oli üks minu juhendajaid. Enn oli väga abivalmis ning aitas alati üliõpilasi. Pärast kunstiinstituudi

19/2014

lõpetamist läksin alguses tööle ajakirja Noorus, kuid ERKI tööstuskunsti kateedri juhataja Bruno Tomberg kutsus mind instituuti õpetajaks. Meist said Enn Kärmasega kolleegid ja partnerid: Enn pildistas, mina kujundasin.

Olin enne kunstiinstituuti õppima minekut töötanud kolm aastat trükikojas Oktoober ja mulle jäid alles sidemed endiste kolleegidega. Kui hakkasime Ennuga kujundama kunstnikest kolleegidele näituste katalooge ja plakateid, saime tänu minu tutvusringkonnale rahulikult trükikojas töötada, oma töid seal parandada või kasutada tehnilisi võimalusi, mida polnud võimalik teha fotomani­ pulatsiooniga.

Näiteks kasutasime Ennuga ­slaidide kokkusulatamist. Panime kaks slaidi teineteise peale, tekkis uus kujund ja selle kujundi värvilahutusega manipuleerisime trükikojas edasi. Tutvused võimaldasid kergemini ligi pääseda trükikoja materjalidele

ja ajapikku muutus järjest heatahtlikumaks ka trükikodade juhtkonna suhtumine. Ka mitmed meie õpilased hakkasid kasutama võimalust trükikojas oma loominguga edasi töötada. Nad said aru, et slaidi trükikotta andmine ei tähendanud ühe protsessi lõppfaasi, vaid järgmist etappi. Kuid enne, kui oskasid loomingulist protsessi trükikojas mõjutada, pidid kõigepealt sealseid võimalusi nägema.

Trükikoja töötajad suhtusid meie katsetustesse huviga, eks nad said ise ka kogemusi juurde ja tänu sellele tegid teinekord seda, mis otseselt nende tööülesannete hulka ei kuulunud: trükkal keeras mõne plakati trükkimisel värvi juurde või võttis vähemaks. Mõned asjad, mida tol ajal rastriga polnud võimalik saavutada (näiteks iirisega trükk), tegimegi otse trükikojas. Trükikoja töötajate vastutulek meile oli väga suur. Trükimasinad pidid kogu aeg töötama, aga meie värvide ja toonidega katsetamisele kulus ju aega.

57

praegu paljudel juhtudel dokumentaalsus ja meisternäitlejate äratundmine peamine, ei teki intrigeerivat kujundit või tähenduse ülekannet. Tegemist on situatsiooni fikseerimisega. Samuti on ära kadunud personaalsus ja isiklik vastutus.

Meie Ennuga tegelesime kultuuri­ plakatitega, kus foto oli üks osa tervikust.

Fotograafiline truudus ja objekti realistlik esiletõstmine polnud nii tähtis. Reeglina ei kasutanud me plakatil kunagi kunstniku töid ega tema isikut, püüdsime leida mõne teistsuguse kujundi. Kui mõnel plakatil oli inimene, siis pigem metafoorina või meie nägemusena temast. Tegime üksjagu plakateid ka pop- ja rokkmuusikutele. Muusikud tahtsid enesestmõistetavalt plakatitel ennast näidata, siis tekkis dokumentaalsus juurde, meid huvitas rohkem metafoor ja ootamatu kujundi intriig.

Kuigi oleme koos Ennuga umbes 150 plakatit kujundanud, ei tähenda see, et kõik oleksid meid rahuldaval tasemel. ­Mõnikord oli väljamõeldu trükikojale trükitehniliselt tülikas, mõnikord vajutas mõeldule pitseri GLAVLIT või Kultuuriministeerium, mõnikord ei õnnestunud värvilahutus. Praegu võime oma trükitud plakatitest umbes kümmet protsenti ­vaadata ilma häbitundeta.

Fotograaf, graafiline disainer ja loomeettevõtja Sergei Didyk:

Õ Enn Kärmas ja Villu Järmut

Kui alustasime tööd fotolavastustega, mõjus see uudsena nii Baltikumi kui ka Venemaa kontekstis. Meie plakateid avaldati Venemaa ja välismaa ajakirjades.

Plakat muutus sisekujunduse osaks, maal ja graafika hakkasid veidi taanduma ning andsid võimaluse ka muudele kunstiliikidele. Tekkis võimalus arenguks, näitusetegevuseks ja samuti osalemiseks näitustel välismaal. Kunstnike Liitu oli võimalik

58

astuda kui plakatist, nii tegi näiteks Raul Meel. Ka kunstiteadlastel (Inge Teder, Jüri Hain, Sirje Helme, Ants Juske) tekkis huvi plakatikunsti vastu ja nad suhtusid sellesse kunstiliiki heatahtlikult. 1980. aastad olid plakatikunstnikele head ajad. Kui võrdleme neid praeguse ajaga, siis tundub, et tänapäeval on loomingulisust vähem ning dokumentaalsust ja fotokeskset lähenemist rohkem. Ka teatriplakatitel on

ppisin kunstiinstituudis foto­ graafiat graafilise disaini kõrval­ erialana, see oli juba meie kursuse programmis. Iga graafik peaks fotograafiat õppima.

Kui Enn Kärmasel ja Villu Järmutil olid tööd jagatud, üks tegi fotosid ja teine ­kujundas, siis mina tegin mõlemat. Hakkasin reklaamplakateid tegema üliõpilasena.

Kui foto mõttes on 1980. aastate plakatid primitiivsevõitu, siis eriliseks muudavad need kunstnike ideed ja kujundid. Kunstnikud pidid ise välja mõtlema originaalseid tehnoloogiaid. Plakatite järeltöötlus trüki­ kojas oli seesama, mida praegu tehakse Photoshopis. Ainult et praegu näeb tulemust kohe arvutiekraanil, tol ajal polnud see võimalik. Võis ainult ette kujutada ja

Sergei Didyk

tegelik tulemus selgus pärast trükkimist.

Moe ja reklaamiga seotud plakatite ­puhul oli kvaliteetse foto roll suurem, ilmselt sellepärast hakkasingi tegelema moe- ja reklaamifotode ning plakatitega. Mulle meeldis moemaailma glamuur ja suhtlemine modellidega.

Kvaliteetse foto saamiseks olid tehnilised võimalused nõukogude ajal väga piiratud. Mulle ei meeldinud näiteks Saksa film ORWO, kuna selle värvid olid minu arvates liiga primitiivsed. Õnneks tundsin Moskvas uudiste agentuuris TASS ühte laboranti, kes oli nõus mulle muretsema Kodaki filme. Sain tema käest korraga osta kaks rulli. Sõitsin öise rongiga Moskvasse, võtsin filmid ja läksin samal õhtul Tallinna tagasi. Ühele rullile mahtus kümme kaadrit suurusega 6 x 7 cm. Kui sain kolme plakati tellimuse, siis jagus ühe plakati tegemiseks kolm kaadrit: igaks juhuks tumedama, heledama ja normaalse variandi jaoks.

Mõtlesin kujunduse peas sada korda läbi ja joonistasin eskiise, kus modell seisab, mida 19/2014

ta teeb, kuhu vaatab.

Kui sain kolme plakati jaoks kaadrid pildistatud, ostsin jälle Moskva rongile piletid ja hommikul kohale jõudes ruttasin TASS-i tuttava laborandi juurde. TASS oli rangelt valvatud, ootasin nurga taga, kuni tüdruk sai välja lipata. Umbes kolme tunni pärast läksin ilmutatud filmile järele. Kogu süsteem toimis tänu sellele, et TASS-i fotograafidel oli lisaraha vaja. Nemad hoidsid oma filmirullide pealt kokku, pildistasid vähem, ja nii oli vähem tööd ka fotolaborantidel, kes said tekkinud aega ja vahendeid kasutada endale lisaraha teenimiseks.

Kapitalistlik majandus trügis juba sel ajal vägisi sisse. (Naerab.)

Olen mõelnud, miks pole praegu reklaamidel ja plakatitel enam kunstnike nimesid. Nõukogude ajal oli nimi kohustuslik, sest kunstnik vastutas. Näiteks Enn Kärmasel ja Villu Järmutil oli kujundatud ühtne monogramm, mis kordus kõigil nende plakatitel. Kujundasin nende eeskujul endale ka sellise. (Muigab.) Kui reklaame

ja plakateid hakkasid tegema reklaamiagentuurid, kadusid töödelt ka kunstnike ja fotograafide nimed. Ilmselt agentuurid ei taha, et klient pöörduks tellimusega otse kunstniku poole. Olen pakkunud agentuuridele välja kompromissi: kui nad lisavad reklaamile oma nime, siis pangu kaldkriips ja minu nimi taha. Kui klient ei soovi üldse nime, siis hea küll, ärgu olgu ei agentuuri ega ka minu nime. Veel olen pakkunud välja võimaluse, et need, kes märgivad minu nime reklaamile, maksavad vähem, kuid see pakkumine ka ei toiminud.

Niimoodi märkamatult ongi Eesti reklaamiturult k­ adunud reklaamikunstniku isik.

Tundub, et reklaamiagentuurides töötavatel kunstnikel pole isegi selleks ambitsiooni.

Teoreetiliselt peaks neil ju huvi oma nimi välja tuua kas või oma portfoolio jaoks, kui nad soovivad töökohta vahetada, kuid ilmselt ringleb info tehtud töödest siseringis ja sellest piisab.

59

Enn K채rmas ja Villu J채rmut 60

Enn K채rmas ja Villu J채rmut 19/2014

61

Nüüdisfotograafia tähendusteruum Kaks aastat tagasi kirjutas Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna tudeng Ats Parve kriitikuessee pealkirjaga „Nüüdisfotograafia kirjutaja test” Tallinna Fotokuu programmi kuulunud näituse „Hingetõmbeaeg: puudumise kujutamine nüüdisfotograafias” põhjal (Kunst.ee 2/2012).

Positiivi arvates on Ats Parvelil test edukalt läbitud: ta kirjutab põhjalikult, valgustavalt ja selgitavalt siiani Eesti fotomaastikul kirgi tekitaval teemal kontseptuaalse ja nüüdisfotograafia kokkupuutepunktidest ja erinevustest ning arutleb fotomeediumiga seotud tiitlite „kunstnik”, „fotograaf” ja „visuaalkunstnik” olemuse üle.

(Positiiv avaldab essee lühendatult autori ja kunst.ee loal, teksti toimetas Kristel Schwede)

V

algesse kuupi jõudvat fotot on siinmail latentselt tähistatud kui fotokunsti. Viimane on aga kahtlase väärtusega mõiste, mida ma parema meelega ei kasutaks. Põhjus peitub fotoga kaasnevas küsimuses selle olemusest. Rääkides maalist, skulptuurist või graafikast, ei teki liite „kunst” järele põhimõttelist vajadust. Olgu klassikaliste kunstiliikide all kirjeldatud praktikad praegusel ajal nii avardunud kui tahes, ikkagi jäävad nad esmajärjekorras seotuks kunstiga. „Foto” ilma „kunstita” valgub aga laiali, tähendusteruum teiseneb sedavõrd, kuivõrd avar on fotot kasutavate distsipliinide väli. Meediumi iseärasus, mis tuleneb selle igapäevasest kasutamisest vastandlikes, üksteisest kaugetes distsipliinides – ja veel erinevamate institutsioonide poolt – on selle õnn ja õnnetus.

62

F

oto esmaste loomupäraste (üles)annete hulka kuuluv doku­ mentaalsus ja erapooletus teevad sellest meediumi, mille töötlemine fotokunstniku kui kaamerat kasutava võimu­ üksuse käes liigub valdava arvamuse kohaselt ainult ühes suunas – nn objektiivsest eemale. Olgu see nii ambivalentne tõde kui tahes, foto kõige tunnustatum voorus on võime representeerida reaalsust ehk pakkuda objektiivseid vastuseid ja mälu.

Foto asetamine kunsti konteksti tähendab aga foto kokkuviimist diskursusega, mille üks tähtsamaid ülesandeid on tekitada küsimusi ja mälu kahtluse alla seada.

Foto kui tõekujutise verifitseerimatus, mis tuleneb fotokujutise ja tema teksti lihtsast töödeldavusest, tekitab sildistamise järele terava vajaduse. Kuigi iga fotokujutis läbib vaatajas automaatselt küsimuste „lavastuslik või dokumentaalne?” ja „originaalne või töödeldud?” kadalipu, otsib valedega ettevaatlikuks tehtud vaataja ikka väljaspool kujutist asuvat kinnitust selle

Kontseptuaalne fotograafia tegeleb fotograafia harudest kõige intensiivsemalt ja järjepidevamalt enese lahti­ mõtestamise ja uueks loomisega.

Ats Parve

tõesuse kohta. Selleks pöördub ta üldjuhul foto autori ja fotot esitava kandja või ruumi poole – mis aga tähendab pimesi usaldamist. Tänases pildivoos on eriti tähtis vaataja võime kahelda fotos, mille esitusviis pretendeerib dokumentaalsusele. „Nüüdisfoto” nimetus jätab siinkohal vaatajale meeldivalt-häirivalt lahtised otsad, võttes vastu uue publiku, kes on läbinud 20. sajandi fotograafia kursuse ning on valmis kõnetama fotot selle sildistamata alastuses.

Nüüdisfoto võib nimetada fotode vaatamise teiseks tasandiks.

V

aatamise režiimi etteandmine, nagu mainitud, leiab aset juba ruumiga (galerii) ja vormiga (näitus), milles fotot esitatakse. Et puudub nähtus nagu neutraalne ruum ja nüüdisfoto näitused toimuvad enamasti tavapärases, kunstiinstitutsiooni poolt hallatud valges kuubis, tuleks vaatajal see pind enda jaoks rekontseptualiseerida. On küündimatu suhtuda galeriis esinevasse fotograafi automaatselt kui kunstnikku ja tema loomingusse automaatselt kui kunsti. Esiteks pole galeriisse toodud foto tingimata fotokunst ja teiseks: kui fotokunsti tema loosungi all galeriisse tuuaksegi, ei pruugi see kunstina kõige paremini töötada.

Oma veendumustelt võib fotograaf seista dokumentalistika või kontseptuaalse fotograafia eest, kuid tema loomingut võib vaataja omatahtsi nii tõlgendada kui kontekstualiseerida. Meediumist tulenev vabadus näha fotot erinevatest perspektiividest on võimalus, millega paljud vaatajad-kuraatorid ei arvesta. Võtta fotoajaloo õpikutest ja etnograafiamuuseumidest, reklaamitulpadelt ja perekonnaalbumitest saadud teadmised ja kasutada neid uuel moel tundub olevat üks nüüdisfotograafia ülesannetest.

S

ama palju kui otsustab vaataja, otsustab ka fotograaf, millistele väljadele ta end ja oma loomingut paigutada tahab. Näiteks „Paul, kes pildistab maju”1 võib oma töös liikuda nii arhitektuurifotograafia, dokumentalistika kui kontseptuaalse fotograafia maastikul. Peeter Linnapi kirjeldatud „universaalne fotograaf”2 võib küll olla kadunud majanduslikust mudelist, ent oma töösse kriitiliselt ja loominguliselt suhtudes võib ta nüüdisfotograafia kontekstis uuesti ellu ärgata. Nüüdisfotograafia teemaks pole mitte fototöötlus, vaid töötlus foto ideest.

Varaseks näiteks oskusest fotod etteantud raamistikust välja tõsta on Berenice Abbotti tegevus. Tema töö tulemusena jõudis 20. sajandi alguse Pariisi dokumenteerija Eugene Atget’ fotoarhiiv, küll postuumselt, New Yorgi moodsa kunsti muuseumisse (MoMA) ja selles hakati nägema ka kunstilist väärtust.

N

üüdiskunsti väljal just fotomeediumiga seotud nimede eest leiab tiitleid „kunstnik”, „fotograaf” ja „visuaalkunstnik”. Küsimused tekivad piirialal ehk tugeva visuaalse ja mentaalse keelega fotograafide nimetamisel kunstnikeks ja liigagi kaine pilguga kunstnike nimetamisel fotograafideks. Probleem viitab fotograafi-kunstniku hierarhilisele paigutumisele, mida kirjeldab Wolfgang Tillmans, rääkides oma kogemustest samaaegselt ajakirjade ja galeriide heaks töötamisel.3 Tillmans, kes oli 2000. aastal esimene Turner Prize’i võitnud fotograaf, nimetab end kunstifotograafiks (ingl k fine-art photographer) ja kunstnikuks. Kokkuvõttes võiks see ju tähendada fotokunstnikku, nagu kasutab oma nime tõlkimisel Fotokunstnike Ühendus Eestis – aga Tillmans ei näi tahtvat „fotograafi” tiitlist lahti öelda. Kokkuvõttes tundub tituleerimise probleem taanduvat eelpool vihjatud küsimusele kunstniku ja tõega opereerivate meediumite kokkusobivusest.

MoMA-s iga-aastaselt toimuv „New Photography” ehk uue fotograafia näitus püüab haarata päritolult mitmekesist ja praktikates erinevat fotograafiat. MoMA fotokogu, mis töötab alates 1930. aastatest, täiendab enda kollektsiooni mitte ainult kunstnike, vaid ka pressifotograafide, teadlaste, kommerts- ja hobifotograafide loominguga. Fotograafia diskursusteülesus

19/2014

Nüüdisfotograafia kaotab hierarhiad nii eri fotograafia diskursuste, fotokujutiste kui ka nende loojate vahel. toetab selle kasutamist väga erinevatel eesmärkidel põhimõtteliselt kõigi kaameraomanike poolt. Foto kõikjale ulatuvus, mitmekihilisus ja mõjuvõim ning seejuures odavus ja kättesaadavus tõotavad sujuvat libisemist fotomeediumisse kõigile oma töös kujutiste ja dokumenteerimisega tegelevatele inimestele. Tänase maailmakodaniku ellujäämiskomplekti kuuluva, iseseisvalt kiiresti arendatava oskusega kaamerat käsitleda võivad nii antropoloog kui mikrobioloog jõuda tulemusteni, mis kõnetavad suuremat auditooriumi kui nende erialane publik.

K

ui nüüdisfoto hõlmab põhimõtteliselt kõiki ja kõike, mis tänapäeval fotoga seotud, siis mis teeb selle „nüüdseks”, erinevaks fotograafiast üldiselt?

Võiks öelda, et nüüdisfotograafia tegeleb kujutistega, mis töötavad tänases. Kriteeriumiks ei saa olla „uus”, nagu nimi eeldaks, sest uus võib olla nii võõras ja/või fabritseeritud, et ei käivita vaatajas protsessi.

Samal põhjusel puhastab nüüdisfoto galeriiseintelt välja ka juba kulunud mõtted ja võtted. Rääkida ei saa žanritepõhisest puhastamisest, sest žanrid on üksteisega põimunud. Kuigi võib väita, et galeriides esineb peamiselt kontseptuaalne fotograafia, on lihtne mõista, miks see nii on: kontseptuaalne fotograafia tegeleb fotograafia harudest kõige intensiivsemalt ja järjepidevamalt enese lahtimõtestamise ja uueks loomisega. Siinkohal on tähtis meeles pidada, et mõned fotograafia diskursused kehtestavad end vastupidiselt, just tänu oma muutumatusele – Peeter Linnapi kirjeldatud nullpunkti hoidmisele4.

Teine suur küsimus on nüüdisfotograa-

fia ja kontseptuaalse fotograafia eristamine.

Kuigi need kaks jagavad rohkelt ühiseid küsimusi ning toimivad fotokujutiste nägemisel kõikehaarava instantsina, võib nende vahel leida mitu olulist lahutajat.

Kontseptuaalne fotograafia, mis on endale võtnud pretsedenditu vabaduse kasutada idee teostamise nimel kõiki fotokujutisi, kehtestab sellega enda ülemvõimu teiste diskursuste ees. Oma vabaduses unustab ta sageli, et selline meetod ei loo iseenesest resultaati, mis seisaks algmaterjalist kõrgemal. Teiste autorite loomingu nn laenamine ja leidmaterjalide kasutamine on kunstiajaloos tavaline praktika. Keelud ja seadused, mis kehtivad näiteks fotodokumentalistika maailmas, siin ei loe. Näiteks võib tuua Doug Rickardi Google Mapsi abil „pildistatud” kaadrid (seeria „A New American Picture”, MoMA „New Photography” 2011). Kontseptuaalset fotograafiat ilmestab sageli fotograafi puudumine ja tema asendumine piltide uurija, valija ja kokkukleepijaga.

K

ontseptuaalsele fotograafiale on omane ka teksti suur tähtsus teose tervikus. Rahuldumata pelgalt visuaalse naudinguga, võib kontseptuaalse fotograafia teos kaotada ilma kaastekstita mitte ainult oma sisu, vaid ka oma köitvuse.

Kui kontseptuaalse fotograafia ristiisa ongi kontseptuaalne kunst, siis nüüdisfoto on seotud just kõikehõlmava fotograafia mõistega. Nüüdisfotograafia kaotab hierarhiad nii eri fotograafia diskursuste, fotokujutiste kui ka nende loojate vahel.

Kui olukorrale kriitiliselt vaadata, jäävad nüüdisfotograafia kandjateks – peale üksikute erandite nagu Tillmans – peamiselt vaatajad ja kuraatorid.

1

2 3

4

Prof Marco Laimre huumoriga laetud pöördumine Paul Kuimeti poole Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna bakalaureuseõppe lõpuportfooliote kaitsmisel 31.05.2011.

Peeter Linnap, LAVA ja PEEGEL: Eesti foto 21. sajandil. Kultuur ja Elu, 1/2004 (http://kultuur. elu.ee/ke475_linnap.htm).

Wolfgang Tillmans, Royal Academy Schools Annual Lecture. Royal Academy of Arts, 22.01.2011 (http://www.royalacademy.org.uk/events/talks/ wolfgang-tillmans,1554,EV.html).

Peeter Linnap, Pilt ja tõde. Ööülikool, 2002 (http://www.ylikool.ee/et/13/peeter_linnap).

63

64

Maria Arusoo Kogutud taimede salong

Foto kunstinäituse jäädvustajana

Laura Põld, fotod Anu Vahtra

Vestlus Anu Vahtra ja Paul Kuimetiga Kunstinäitused Tallinna galeriides kestavad pahatihti napilt kaks nädalat ning paljudest ei jää maha mingit märki. Näitus aga on praegusel ajal, mil kunstiteoste ostmine ja müümine ei ole kaugeltki igapäevane nähtus, kunstniku väljund, tema tegevuse kulminatsioon.

Nöökivalt võiks ju lausa öelda, et olukorras, kus kunsti kollektsioneeritakse vähe, kollektsioneerivad kunstnikud näitusi. Helgema tuleviku nimel kasvatatakse ridu CV-s ja püütakse arhiveerida tehtut, iseenda kunstipraktikat, nagu omaette kunstiteost.

Oskus seda teha viib kui mitte materiaal­ sete hüvedeni, siis uute näitusteni. Teosed on muutunud aga üha kohaspetsiifilisemaks, rääkides vahel näitusepaigast endast ning eksisteerides üksnes antud aja vältel ja antud ruumis. Ka peamiselt väikesemõõdulisel maalipinnal töötavad autorid jagavad omavahel fotoülesvõtteid mitte maalil kujutatavast, vaid teose osaks saab kogu näitusesituatsioon: põrandamaterjali koos- või vastumõju maalitekstuuriga, fotol tööle hakkav ruumikompositsioon, suured ristkülikud ruumis pidamas dialoogi väikese pildipinnaga.

Sellise nähtuse eelduseks on muidugi kunstniku ja dokumenteerija hea koostöö.

Olukorras, kus näituse dokumentatsiooni vaatab interneti vahendusel palju rohkem inimesi, kui neid näitusesaali satub, võib mõnel juhul lausa öelda, et kunstnik usaldab oma teose lõpliku visuaalse avaldumise dokumenteerija kätesse.

Kohtun Anu Vahtra ja Paul Kuimetiga kunstnike uues, Paavli tänava ateljees,

19/2014

et rääkida nende tegemistes omavahel teinekord ka põimuvast näitusepraktikast ja näituste pildistamisest. Vestlust raamistab Anu Vahtra dokumentatsioon möödunud suvel Tartu Kunstimuuseumis toimunud Maria Arusoo kureeritud rahvusvahelisest näitusest „Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist”, kus kunstnikena osalesid ka Vahtra ja Kuimet ise.

Mõlema fotokunstniku isiklikus praktikas on ruumi ja arhitektuuriga töötamine kesksel kohal, aga kohe meie vestluse alguses tuleb oma „pärisloomingu” kõrval sisse märksõna „tellimustöö”.

Paul, sinu loomingust on teada hea näide selle kohta, kuidas tellimustööst kasvab välja oluline isikunäitus. Pärast Tõnis Saadoja tehtud Teater NO99 laemaali loomisprotsessi jäädvustamist ja Eesti monumentaalkunsti ülevaateraamatu „Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99s. Eesti monumentaalmaal 1879–2012” jaoks pildimaterjali kogumist ning raamatu ilmumist avasid Kumus isikunäituse „Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod”.

Anu Vahtra: Amsterdamis õppides imetlesin toonaseid õppejõude Johannes Schwartzi, Anuschka Blommersit ja Niels Schummi, kes tellimustöödena tehtud teoseid ka näituste kontekstis esitasid. Mõnel juhul oligi tegemist näituse dokumentatsiooniga. Selleni ei ole ma ise veel jõudnud.

Paul Kuimet: Wolfgang Tillmans on 1990. aastatest kõige tuntum näide sellisest praktikast. Ta ei teinud vahet ajakirjalehel ja näituseseinal: mõlemas kohas olid samad

Olukorras, kus kunsti kollektsio­ neeritakse vähe, kollektsionee­rivad kunstnikud näitusi.

pildid. See on seotud ka 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse noortekultuuriga, kus ajakirjade moelehekülgi ei sponsoreerinud suurbrändid, vaid need näitasid portreid noortest, kes olid käinud kaltsukates. 1990. aastate teisel poolel see nähtus kadus.

Tillmans võttis kõrvalvaldkonnast üle ka materiaalsel tasandil: ta lõikas ajakirjadest enda tehtud pildid lihtsalt välja ja kleepis galerii seinale. Selline teadlik, läbimõeldud esitlusviis.

Siit võib-olla ongi hea põigata korraks trükiste teema juurde. Olete mõlemad kirjastuse Lugemik kaudu tihedalt seotud Indrek Sirkeliga, kes ühes Eesti Arhitektuurikeskuse korraldatud välkloengus võrdles Willem van Zoetendaali eeskujul raamatut majaga ja rääkis raamatu arhitektuurist. Sellest tulenevalt oletan, et Lugemiku juures töötades seate kõigepealt paika kunstnikuraamatu kontseptsiooni ja iseloomu ning alles seejärel asute kunstiteoseid jäädvustama?

65

AV: Jah, ideaalis võiks see nii olla, et fotod tehakse raamatu jaoks. Siis on pildistamisel konkreetsem raamistik, milles töötada. Tooksin näitena Kumus toimunud, omavahel põimunud grupinäituse „Mina kui maal” ning Merike Estna soolonäituse „Sinine Laguun” puhul ilmunud raamatu „Kallis Mina kui Maal / Alati Sinu Sinine Laguun”.

Kuna näitus oli sõna otseses mõttes hästi kihiline, paljud teosed olid näiteks asetatud üksteise peale, lõime seda silmas pidades ka raamatu kontseptsiooni. Lihtsalt ruumivaateid pildistada tundus selles kontekstis mõttetu. Selleks et kihilisust, aga samas ka üksikuid teoseid esile tuua, kasutasime ühte ja sama fotot kaks korda: ühel topeltleheküljel on näha taustast välja lõigatud teos ja järgmisel teost ümbritsev ruum koos ülejäänud kaadris olevate teostega. Enne tuli kõik detailselt läbi mõelda, kuidas ja mis nurga all pildistama hakata.

PK: Siin on aga vastupidine näide: näituse „Continuum_the perception zone” (kuraator Maria Arusoo) kataloogi fotod sündisid teadmata, kuhu nad lähevad. Õnneks oli nii palju pilte, et sai teha nii, nagu hiljem Indrek Sirkliga otsustasime.

Näitusel mängis suurt rolli vaataja suhe objektidesse. Nii saigi kataloog üles ehitatud topeltdokumentatsiooni ideele. Teosed on pildistatud koos inimesega ja ilma ning need kaks fotot on lehekülgedel asetatud kõrvuti.

Esimene, mis pähe tuleb, on näitusefoto seos arhitektuurifotoga.

Paul toob välja, Anu, sinu äratuntavat käekirja ja töötamist kompositsiooniga.

AV: Ma tahan luua võimalikult puhtaid, hästi komponeeritud kaadreid. Ma arvan, et siin on vaja ruumitunnetust ning oskust ruumi vaadata ja kadreerida.

Paljud maali(installatsiooni)d näevad fotodel paremad välja ja oleks naiivne arvata, et fotomeediumi ei kasutata meelega efekti saavutamiseks. Mis teie arvate?

PK: Juhtub ka seda, et näitusi pannakse üles nii, et neid oleks hea pildistada.

Valgustatakse luminofoortorudega ühtlase erksa tooni saavutamiseks. Valge seina peal näeb objekt või maal siis väga apetiitne välja. On huvitav küsimus, et kas see on siis valetamine. Mind ennast on aga kunstnikutöös hakanud huvitama hoopis kehaline kohalolek, vaataja suhe teatud arhitektuursete omadustega ruumis. Näitused, mille fotodokumentatsioonist ei saagi mingit elamust. Situatsioonid, mida ei ole võimalik fotol kogeda.

Elmgreen & Dragseti teosed „Pinakothek der Moderne” ja „MUUSEUM / Jõuetud struktuurid” II korrusel 66

Nagu juba jutuks tuli, valgusel paistab olevat tähtis roll hea tulemuse saavutamisel. Kuidas galeriides valgustusega lood on?

AV: Ideaalis on galeriides näitusevalgus ja üldvalgus. Viimast saabki tihti edukalt näituse pildistamiseks kasutada.

PK: Aga kas see on siis petmine?

AV: Tallinna galeriides on valgustusega üsna kehvasti. Kasutusel on erineva temperatuuri ja kujuga kohtvalgustid, kohati on valgus üsna vikerkaarevärviline. Kristi Kongi kasutas Hobusepea galerii näitusel oma valgust – päevavalgustorusid – mis oli väga hea: tekkis ühtlane, aga samas kontrastne valgus. Fotograafina ei armasta ma kohtvalgust üldse.

PK: Kohtvalgusega on tüütu pildistada, aga see on teatud olukordades vältimatu. Näiteks, kui tahad luua mingil moel dramaatilise või narratiivse valgusskeemi. Valgustorudega on lihtne pildistada, aga kogemus galeriis kohapeal jääb lamedaks.

Mis puudutab kõike muud, siis seda olen ma Anu Vahtra ja Indrek Sirkeliga koos töötades õppinud või teadvustanud.

AV: Mulle ei räägitud isegi seda.

AV: Aga niikuinii ma vahel petan, sest igasugune kohtvalgus jääb pildil palju kontrastsem, kui me seda silmaga näeme. Seda tuleb siis järeltöötluses korrigeerida.

Osalesite Maria Arusoo kureeritud näitusel „Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist” ning sina, Anu, dokumenteerisid kogu näituse.

Kahtlemata on teoste/näituste jäädvustamise teema igale kunstnikule oluline.

Aga kas sellest räägitakse ka EKA-s, näiteks portfoolio ettevalmistamise kursuse raames?

AV: Tegemist oli üldise näituse dokumentatsiooniga, esitamaks seda kuraatorile, kunstnikele, kunstnikke esindavatele galeriidele. Näitusekataloogi traditsioonilises formaadis ei olnudki plaanis teha. Pildistasin näituse kulgemise trajektoori mööda, alustades „Kogutud taimede salongist”. Vaja oli dokumenteerida ka koridori ja trepikoda, kus väga tähenduslikuna kasvas näituse jooksul läbi korruste kõrgemaks agaavitaim.

Samas, liikumist ei saa fotodel niikuinii

PK: EKA-s sain portfoolio kokkupanemise kontekstis vaid väga üldisi suuniseid.

Näiteks, et võiks esitada kolm vaadet: kuidas töö eksisteerib ruumis, objekti iseseisvalt (portree suures plaanis) ja detaili.

Anu Vahtra Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon I–III 19/2014

67

päriselt edasi anda. Tegin ka videoklipid. Üldiselt ma videodokumentatsiooni ei tee, küll aga olen sellele aina enam ja enam mõelnud – mujal maailmas käib see niiöelda paketi juurde.

Teie mõlema teosed sellel näitusel on kohaspetsiifilised. Anu, sina töötad Tartu Kunstimuuseumi näitusemaja ehk kõige karakteersema, mõne arvates ehk lausa mitmetähendusliku joonega – viltuolekuga. Palun räägi lähemalt.

AV: Selle näituse jaoks loodud kolmeosalise töö pealkiri on „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon”. Tegemist on kunstnik Monika Sosnowska tsitaadiga, mis huvitaval kombel kirjeldab päris hästi minu teost, võiks isegi öelda, et minu töömeetodeid, Tartu Kunstimuuseumi viltust maja ning kaudselt ka olukorda muuseumis viimase paari aasta jooksul. Maria Arusoo kutsus mind näitusel osalema ettepanekuga, et teeksin midagi ruumist lähtuvalt. See on ka ootuspärane, kuna enamik minu varasemaid töid suhestub pea alati näitusepaiga endaga. Tartusse tehtud töö esimene osa paigutub näitusehoonest välja. See on tehtud postkaardi põhjal, mis dokumenteerib hoonet 1982. aastal renoveerimistööde ajal, kui viltune maja oli toestatud kahe talaga. Nähes seda postkaarti, sain töö oma kujutluses põhimõtteliselt juba valmis, lihtsalt oli vaja leida viis talade tootmiseks ja paigaldamiseks. Teose teine ja kolmas osa lisandusid töö käigus, minu ja Maria dialoogi tulemusel. Kuidagi läks nii, et rakendasin juba varem kasutatud töömeetodeid: teise korruse eelviimases ruumis lõikasin ruumi füüsiliselt ja eemaldasin osa seinast ning sama korruse viimases ruumis kasutasin sama tehnikat, ainult et viltust maja kujutavate postkaartide peal.

Seda kuulates tekib mõte, kas su töömeetod võiks ka olla seotud üles pildistatud ruumivaadetega, mida esmalt näiteks arvutis läbi joonistad või lõhud?

Räägi, kuidas su tööprotsess algab, näiteks selle seinalõhkumise töö puhul.

AV: Ei, ruumide pildistamisest ma ei alusta. Tegutsen kohapeal tunde järgi.

68

Anu Vahtra: Raske on ise oma tööd dokumenteerida, otsustada, mis see kõige parem nurk on.

Seinast eemaldatud riba asetseb silmade kõrgusel, mis tuleneb samuti kohaspetsiifikast – tavapärasest piltide riputamise kõrgusest kunstigaleriis. Mahakooritud kihtidega postkaartide puhul küll tegin arvutiga mõned kavandid, et kaarte kokku hoida. Postkaartide paigutamine sellesse kõige viltusemasse, Raekoja platsi poolsesse ruumi, mis jääb kaardil kujutatud fassaadi taha, tundus ainuõige. Nii oli ka teisaldatav töö kohaspetsiifiline.

Kas oma tööde dokumenteerimine on kuidagi teistsugune?

PK: Oma asjadega on kohutavalt isiklik suhe, hakkad sellega igati taidlema. Veel ja veel, hästi palju on kõike vaja! Eriti, kui teos on selline, et ongi palju vaateid ja variante. Õnneks fotooptika piirab: siit kaugemale enam ei saa astuda ja kõik.

AV: Väga tore on, kui juhtub, et keegi teine dokumenteerib. Raske on ise oma tööd dokumenteerida, otsustada, mis see kõige parem nurk on. Aga ma ei tea, kuidas sa, Paul, seda tulemust hindad? (Näitab fotosid Kuimeti teosest „Le Lys”.) Kuidas sa näitad fotol seda, et valguskast on nii suur ja vaatajale nii lähedal. Ja et kui minna ümber nurga, siis on näha veel õrna valguskuma ja samas juba ka teist kasti. Ja et põrandale on ehitatud spetsiaalne lisakiht kerge nurga all, nii et tagumisele valguskastile lähenedes liigud justkui ülesmäge ...

Ma ei tea, kas ma oleksin saanud kuidagi niimoodi pildistada, et seda oleks näha olnud.

Paul, palun räägi oma tööst „Le Lys” lähemalt.

PK: „Le Lys” on fotoinstallatsioon, mis koosneb kahest valguskastist, vaheseinast ja kaldega põrandast. Vaataja siseneb pimendatud ruumi ning satub vastamisi nõrgalt valgustatud valguskastiga, mis kujutab skulptuuri. Hämarus, teatraalne valgus, tumedad seinad ja sametine eesriie panustavad teatraalsele kogemusele, mis saab vaatajale osaks siin ja praegu. Skulptuuri paiknemine ja vaataja suunatud liikumine kitsas ruumis lubavad eeldada, et seina taga on skulptuur näoga vaataja poole, kuid selle asemel on skulptuur hoopis selja keeranud. Põranda kalduolek suurendab vastupanu veelgi.

Kuraator Maria Arusoo oli teemad üles ehitanud selgelt korruste peale. Tema soov oli, et näituse viimane töö ja viimase toa liikumine oleksid ka kuidagi spiraalses liikumises. Vaataja kohaloleku väga selge esiletoomine on oluline osa minu teosest.

See kogemus ei ole vähem tähtis kui see, mis pildil kujutatud on.

Vee- või tiigimotiiv on sinu töödest mulle varemgi meelde jäänud. Kas siin on tähtsam vesi kui element või selle avaldumise vorm – kunstlik veekogu, tiik?

PK: Jah, vesi on vähemalt analoogse fotograafilise protsessi juures vältimatu komponent. Ta on aines, mis aitab pilti luua, nii negatiivide kui fotode ilmutamise juures. Kuid seejuures on oluline, et ta oleks kontrollitud. Teose „Horisont” juures esineb vesi inimese poolt loodud ja kontrollitud keskkonnas – tehistiigis – ning loob veepinna peegelduse näol ühtlasi ka pildi. „Le Lys” paistab olevat ka näituse kõige keerulisem teos pildistamiseks.

AV: Kottpimedas ruumis valguskasti või projektsiooni pildistada on muidugi keerukas. Dokumentatsioonifotol peaksid ruumi piirjooned nähtavad olema.

PK: Samuti on problemaatiline nende teoste internetis levitamine. Arvutiekraanid

Denes Farkas Vajumised

19/2014

69

on erinevalt kalibreeritud ja osa infot võib kaduma minna, nagu need hämara ruumi piirjooned. Trükise või raamatu puhul saab selliseid probleeme ära hoida.

AV: Pauli teose puhul tuleb ette ka veel selline fototehniline piirang, et ruum on üsna väike, aga kaadrisse peaks ikkagi kogu töö mahtuma. Vaataja peaks ruumisituatsioonist aru saama. Siin tuli lainurkobjektiiv appi võtta, see aga omakorda moonutab ruumi.

Paul Kuimet Le Lys 70

Maria Arusoo, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) juhataja ja näituse „Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist” kuraator: Näitus on üles ehitatud tõepoolest ühtpidi korruste kaupa, kuid teisalt on see ka väga läbipõimuv. Esimese korruse idee oli murda piir linnaruumi ja muuseumi institutsiooni vahel.

Kogutud taimede salong toob sisse maastikuelemendi, mis tutvustab viisi, kuidas näitust vaadata. Teine korrus tegeleb puhtalt arhitektuuri, viltuse maja ja muuseumiga ning kolmas korrus on nendele teemaarenduste epiloog.

Sel näitusel põimuvadki maastik ja muuseum ning kunstnikud mängivad nende elementidega, arendades välja teemaliine, millega näitus tegeleb: teatav ebakindlus/prekaarsus, kaduvus, kihistused.

Mul on alati väga suur sisemine

konflikt olnud näituse dokumentatsiooniga, seda eriti omaenda projektide puhul, mis mõlemad (nii „Continuum_the Perception Zone” Tallinna Kunstihoones kui ka „Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist” Tartu Kunstimuuseumis) on olnud ülimalt ruumilised ja kogu dramaturgia on loodud sellele, et sa kõnnid teosest teosesse ning koged seda tervikuna: visuaalselt, heliruumina ja ka väga füüsiliselt.

Tallinna näituse puhul töötasin koos Paul Kuimeti ja Tartu näituse puhul Anu Vahtraga. Mõlemal juhul püüdsime vältida näituse ümbertõlkimist ja pigem kätte saada näituse põhiolemust ja kontseptsiooni.

Fotokunst ja fotoraamatud Soomes Annika Toots

Oktoobri alguses toimunud Eesti Fotokunstimessi fookuses oli sel aastal Soome fotokunst.

Koostöös Soome Fotokunstnike Ühendusega valmis messi jaoks spetsiaalne väljapanek Soome fotoraamatutest, mis andsid ülevaate erinevatest lähenemistest Soome fotokunstis ning tõstsid esile kunstnikuraamatu kui eraldi žanri. Lisaks käisid loenguid andmas Soome Fotomuuseumi peakuraator ja fotokunstile pühendunud kunstiajaloolane Anna-Kaisa Rastenberger ning fotokunstnik Ida Pimenoff.

Viis suunda Soome nüüdisaegses fotokunstis Anna-Kaisa Rastenberger tõi oma ettekandes välja viis lähenemisviisi nüüdisaegses Soome fotokunstis, mis talle endale kõige rohkem huvi pakuvad.

19/2014

E

simene neist on ilmselt kõige tuntum fenomen Soome fotokunstist – Helsinki School. Tegemist on ekspordiprojektiga, mis on tugevalt mõjutanud Soome fotokunsti nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Helsinki Schooli ametlik algus pärineb aastast 2004 ning selle eestvedajaks on Timothy Persons, kes on aastate jooksul Aalto Kunsti- ja Disainiülikooli tudengite seast välja valinud andekamad kunstnikud, neid tähtsamatele kunstimessidele viinud ja sel moel nad rahvusvahelisele kunstiturule aidanud.

Praeguseks koonduvad Helsinki Schooli nime alla ligikaudu 80 kunstnikku, kes on õppinud või õpetanud Aalto ülikoolis. ­Positiivne on Helsinki Schooli juures see, et ta on viinud Soome nüüdisaegse fotokunsti rahvusvahelisele kunstiturule, negatiivseks peetakse aga seda, et tegemist oleks justkui brändiga: tähtis on hea vormistus, mitte sisu. Tegemist ei ole enamasti kriitilise või poliitiliste teemadega tegeleva fotokunstiga, vaid pigem iseloomustab Helsinki Schooli keskendumine puhtalt esteetikale.

Samas on Helsinki Schooli üheks

positiivseks mõjuks see, et ta on ärgitanud noori fotokunstnikke moodustama oma grupeeringuid.

T

eise huvitava nähtusena Soome tänapäevases fotokunstis tõigi Anna-Kaisa Rastenberger välja noorte fotokunstnike rühmitused, mille näideteks valis ta Maanantai Kollektiivi ja grupeeringu nimega „11”. Esimese puhul on tegemist kaheksa tudengiga, kes on koos õppinud ja kelle rühmitus sündis sellest, et nad said igal esmaspäeval kokku, et oma tööde üle arutada. Neil kõigil on juba omaenda karjäär, kuid grupina näitustel esinedes panevad nad autorluse kahtluse alla, sest nende tööd on esitatud anonüümsetena. Nad sõidavad looduses väikebussiga ringi ning nad on selgelt mõjutatud romantismist ja 1970. aastate kontseptuaalsest kunstist. Nende reisi tulemusena Norrasse Lofoteni saartele sündis rohkelt auhindu võitnud fotokunstiraamat „Nine Nameless Mountains”.

Teise rühmitusena tõi Rastenberger esile kollektiivi „11”, mis tegeleb fotoajakirjanduse, dokumentalistika ja fotokunsti piiride

71

Tänapäevases Soome fotokunstis on peamine koht esteetikal, sotsiaalsete ja poliitiliste teemadega eriti ei tegeleta.

ähmastamisega. Sellesse rühmitusse kuulub üksteist Tampere kunstnikku. Igal aastal valivad nad ühe teema ja iga liige teeb sellel teemal reportaaži. Kunstnike peamisteks huvideks on tänapäeva ühiskonna probleemsed kohad, ühiskonna toimimise mehhanismid ja kombed. Tuntumad fotokunstnikud sellest grupist on Maija Tammi, Meeri Koutaniemi ja Touko Hujanen.

K

olmanda suunana nüüdisaegses Soome fotokunstis tõi Rasteberger välja noorte naisfotograafide suhestumise 1980. aastate feministliku fotokunsti pärandiga. Kui 1980. aastatel oli peamiseks teemaks naiste õiguste manifesteerimine ja loosung „personaalne on poliitiline”, siis tänapäeval on paljud noored naisfotokunstnikud seotud fantaasiafeminismiga.

Nad kalduvad romantismi ja eelistavad jääda tüdrukuteks, keda miski ei kohusta üles kasvama. Selle suuna parimateks näideteks peab Rastenberger rahvusvaheliselt tunnustatud ja edukaid fotokunstnikke Anni Leppälät, Susanna Majurit ja Elina Brotherust.

N

eljas silmapaistev lähenemisviis on tegelemine ruumiga pildipinna sees ja selle ümber. Peamiseks küsimuseks on, kuidas luua ruumi kujutise sees. Üheks näiteks sellisest mängulisest lähenemisest, mis nihestab meie taju, peab Rastenber-

72

ger Jonna Kina seeriat „Foley Objects”, mis ühendab omavahel objektid ja sõnad, millel esialgu ei tundu mingit seost olevat, kuid mis kohe ärgitavad vaataja fantaasiat.

V

iiendaks Soome fotokunstis praegusel hetkel domineerivaks lähenemiseks on traditsiooniliste fotožanrite ümbertöötamine. Veel 15 aastat tagasi arvas Rastenberger, et fotokunst kui eraldi žanr kaob peatselt ning kõik liigitub ühtse nüüdisaegse kunsti alla, kuid peamiselt tänu Helsinki Schoolile on vanad, traditsioonilised ja turvalised lähenemised – vaikelud, portreed jms – väga populaarseks muutunud.

Näiteks Nelli Palomäki, kes mõtestab ümber klassikalist portreefotot, on saavutanud sellel alal ka suure tunnustuse. Selle suuna esindajateks on Rastenbergeri sõnul ka Maija Savolainen ja Harri Pälviranta.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tänapäevases Soome fotokunstis on peamine koht esteetikal, sotsiaalsete ja poliitiliste teemadega eriti ei tegeleta. Anna-Kaisa Rastenbergeri sõnul on Soome fotokunstnikele omane mitte eriti häiriv asjade esitamise viis. Isegi tõsisemaid teemasid, nagu haigusi või koolitulistamisi, püütakse esitada kaalutletud ja minimalistliku põhjamaise esteetika kaudu.

Seitse punkti fotoraamatu koostamisel Soome fotokunstnik ja fotoraamatute entusiast Ida Pimenoff tuli fotokunstimessile rääkima fotoraamatute kirjastamisest. Ta lähtus peamiselt oma kogemustest, kuna on viimaste aastate jooksul välja andnud kaks teost: „A Shadow at the Edge of Every Moment of the Day” (2011) ja „Perhaps Loneliness Does Not Exist After All” (2013).

Mõlemad on kirjastanud Saksa kirjastus Kehrer Verlag.

Pimenoffi sõnul sai fotoraamatute traditsioon Soomes alguse umbes 1960. aastatel ja alates 1970. aastatest on fotoraamatute kirjastamist järjekindlalt riiklikult rahastatud. Iga aasta on välja antud spetsiaalselt raamatute kirjastamiseks mõeldud stipendiumit. See on oluline, kuna kunstiraamatute tegemine on kallis ja turg on üliväike. 1990. aastatel hakkasid ka mõned

kunstnikud ise raamatuid kirjastama ja tekkisid sellised tuntud kirjastused nagu Opus ja Musta Taide. Viimase kümne aasta jooksul on aga toimunud suur muudatus, sest järjest rohkem on hakanud rahvusvahelised kirjastajad Soome fotokunsti vastu huvi tundma. Suurem osa Soome fotokunstiraamatuid antakse välja Saksamaal, Belgias või Prantsusmaal, peamised kirjastused on Kehrer Verlag, Hatje Cantz ja Kerber.

Viimasel ajal on populaarsemaks muutunud ka isekirjastamine, kuid võrreldes ülejäänud maailmaga võtab see nähtus Soomes alles hoogu. Isekirjastamise negatiivseks küljeks peab Ida Pimenoff seda, et siis peab kunstnik ise tegelema turustamise ja levitamisega, sest tal puudub kirjastuse poolt pakutav mugav võrgustik.

Oma kogemustest lähtuvalt toob Pimenoff välja punktid, millega peaks fotoraamatu koostamisel arvestama.  Esimene asi, mille peale tuleb mõelda, on sisu. Vaja on teoseid, mis üksteisega suhestuksid ning vaataja endasse tõmbaksid. Üleminek ühelt töölt teisele peaks olema sujuv, et ei tekiks katkestust. Välja arvatud muidugi juhul, kui see on eraldi eesmärk.

Samuti peaks arvestama sellega, et kõik tööd ei sobi raamatusse, osad mõjuvad palju paremini näitustel kui raamatus.  Oluline on ka teksti küsimus. Kas raamatusse on vaja teksti? Kui on, siis kas selle peaks kirjutama mõni kunstiajaloolane või -kriitik? Või pigem sobiks raamatu visuaalset poolt saatma mõni ilukirjanduslik tekst?  Graafiline disain. Alati tasub usaldada oma graafilist disainerit. Vaja on leida inimesed, kes jagaksid sinu väärtusi ja huvisid ning kellega koos sa sobid töötama.

Graafilise disaini juures on kõik tähtis: alates paberi valikust kuni raamatu suuruseni.  Tee testraamat ehk „dummy”.

Testraamat võimaldab sul saada ettekujutuse sellest, milline päris raamat hakkab välja nägema. Testiraamatuga saab minna kirjastaja juurde või portfooliote läbivaatamisele ning see on ka hea eeldus rahastuse taotlemiseks. Soovitatav on kogu protsessi jooksul teha isegi mitu testraamatut, et näha toimunud muutusi.

 Rahastuse osas pead valima endale sobiva võimaluse. Soomes on tavaliselt kolm valikut: 1) stipendiumid; 2) ühisrahastus (crowdfunding) ja 3) mõnel juhul ka rahastus kirjastaja poolt (seda enamasti ainult siis, kui kirjastus on täiesti kindel, et raamat neile tulu toob).  Ole ise printimise juures ja jälgi, et kõik oleks nii, nagu sa tahtsid. Fotoraamatu trükkimine võib maksma minna 10 000 – 20 000 eurot, nii et küllap sa tahad kindel olla, et kõik on tehtud nii, nagu vaja.  Turustamine, levitamine, müük. Tarvis on ise oma raamatut reklaamida, kas või näiteks sotsiaalmeedia vahendusel. Vii ise oma raamatut raamatupoodidesse ja paku seda fotoraamatute blogidesse arvustamiseks. Soomes on fotoraamatute klubid, kus entusiastid saavad kokku, näitavad üksteisele oma testraamatuid, saavad tagasisidet ja soovitavad uusi teoseid. Peab meeles pidama, et eesmärk on see, et inimesed raamatut näeksid.

Soomes on fotoraamatute klubid, kus entusiastid saavad kokku, näitavad üksteisele oma testraamatuid, saavad tagasisidet ja soovitavad uusi teoseid.

19/2014

73

Seletuskiri Kuidas valmisid Disainiöö moefilmid Gert Zavatski, Liis Mutli, Martin Kaasen Fotod Getter Kuusmaa, Liis Mutli

25.–28. septembrini 2014 toimus Tallinnas üheksas Disainiöö, mis tõi rahva ette kohalike disainerite loomingut ja disainihuvilistele hulgaliselt põnevaid sündmusi.

Programmi üheks osaks oli Eesti rõivadisaini tutvustamine, millel esinema valis korraldaja Piret Mägi nii tunnustatud kui ka noori ambitsioonikaid disainereid, kes tekstiili või rõivaste loomisel peavad silmas sügavamaid väärtusi. Valituiks osutusid Mare Kelmpan, Liisa Soolepp, Anna Viik, Kairi Lentsius ja Reet Aus. Moeetendusel näidati iga disaineri loomingu sissejuhatuseks videointervjuud disaineriga. Videoklippide tegemise ahvatleva ettepaneku said noored videograafid

Martin Kaasen ja Liis Mutli: Positiivne noot ehk miks Disainiöö projekt äge oli • Algtõuge tuleb vastu võtta, mõtlemata liigselt asjaoludele, mis võivad esile kerkida ka vaatamata väljakutse põnevusele.

• Koostöös teistega on emotsioonide valitsemine kõige tõhusam relv.

• Nullpunktis looda teistele, kuid motiveeri samal ajal iseennast.

• Suur kergendus oli saada projekt viimaks kaante vahele, kuigi pinget hoidis veel tulemuse vaatamine suurelt ekraanilt koos saalitäie moeteadlike pealtvaatajatega.

• Soe kaasaelamine ja positiivne tagasiside taastasid jõuvarud.

74

Overallist ja Smoked Sparrow’st. Kui Disainiöö eesmärk oli tuua disain tavainimesele lähemale, siis Overalli ja Smoked Sparrow’ visioon oli laiendada seda mütoloogiat lihtsate katteplaanidega laiendatud ­intervjuudega ning tuua disainerid sel moel vaatajatele lähemale. Tööülesanded jagasime üksteise vahel võrdselt, et kõik saaksid osaleda erinevates videotegemise etappides. Olime platsil alati kolme kaameraga kohal ja kõik said iseseivalt monteerida ühe filmiloo algusest lõpuni.

Tööülesanded jagasime üksteise vahel võrdselt, et kõik saaksid osaleda erinevates videotegemise etappides.

Gert Zavatski, Smoked Sparrow: Sellel hetkel, kui Liisiga lubasime Disainiöö moeetenduste korraldajale Piret Mägile, et teeme neile Overalli ja Smoked Sparrow’ ühistööna neli moefilmi, teadsin, et olen ette võtnud liigagi pretensioonika teekonna: kummalgi minu noortest andekatest kaaslastest, ei Liis Mutlil ega Martin Kaasenil, polnud sellise suure projekti läbiviimise kogemust. Koostöö duoga tõotas sotsiaal­ set eksperimenti, milles loomingulised konfliktid, mis minu arvates on äärmiselt vajalikud, varmad tekkima. Ühtlasi teadsin, et tähtaegade jälgimise võin rahulikult Liisile usaldada ja ootamatud eksperimendid Martini toel läbi viia. Meie seljatagust julgestas Smoked Sparrow töökas raudvara Jakob Kanguri ja Janek Zavatski näol.

Otsustasime, et igaüks võtab enda hoolde ühe disaineri, räägib temaga läbi, toimetab intervjuude tekstid ja kannab igakülgselt hoolt, et see konkreetne lugu filmi kujul õigeks ajaks valmis on. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minule oli ainsana tuttav disainer Reet Ausi nimi. Selleks et nelja disaineri hulgast valikut langetada, vaatasime nende loomingu tutvustusi, mille Disainiöö toimkond meile oli saatnud.

Minu valituks osutus Anna Viik, just tema postapokalüptilistena tunduvate meesterõivaste tõttu. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas filmin tema etenduseks valmistumise kaadreid, kus ta proovides nõudlikul ilmel modelle drillib. Ühtäkki olimegi Liisi, Martini ja Piretiga Kalamajas Anna Viigi ateljees. Reaalsus sundis aga kiiresti plaane muutma, kui nägin, et seal ei ole piisavalt valgust. Tegime Pireti koostatud küsimustiku kaks korda läbi ja lahkusime lisakaadrite võimaluse osas hägusale kokkuleppele jõudnult. Intervjuumaterjali rohkus, katteplaanide vähesus ja lõigete suur tihendus andsid tulemuseks rea vaikivaid portreesid, mille taustal Anna Viik oma mõtteid esitab. Lisakaadrid filmisimegi juba sihilikult vaikivate portreedena. Ühelt poolt Overalli ja Canoni usaldus, teisalt Disainiöö publiku eeldatav nõudlikkus seadsid ülesande, millest loobuda polnud võimalik. Adrenaliini lisas ka tõsisasi,

Foto Liis Mutli Liis Mutli, Gert Zavatski ja Martin Kaasen kell 4 hommikul moefilme monteerimas.

et 48 tundi enne viimase tähtaja kukkumist olid planeeritud veel võtted disainer Kairi Lentsiusega rabas. Siin leidis tõestust hüüdlause ad fontes!, sest kolme kaamera asemel oli kasutada üks ja aega nii intervjuuks kui katteplaanideks poolteist tundi. Nii valmiski kaks-ühes-lugu, milles pilt räägib fotosessioonist ja Kairi oma loomingust.

Minu jaoks lõppes projekt etenduse hommikul pärast filmide üleandmist NO99 projektsionistile ja veerandtunnist võitlust projektori, arvuti ja inimese vahel, et pääseda pildi hakkimisest, mida tehniliste parameetrite järgi poleks tohtinud olla.

Pilt päästetud, uinusin, teades, et õhtune etendus on juba järelmäng.

Martin Kaasen ja Liis Mutli, Overall ProShop: Võtteperiood lendas peale ootamatult kui sügistorm. Ei adunud kohe, et võtsime ette projekti, mis nõuab palju enamat 19/2014

kui õhtupoolikud ja öötunnid. Esimene probleem kerkis üles pisut vähem kui kaks nädalat enne projekti lõppkuupäeva. Sel ajal pidid algama võtted, mille koordineerimine kolme osapoole vahel – Overall, Smoked Sparrow ja moeloojad – osutus päris keeruliseks. Soovide ja ootuste konfliktid kippusid tekkima esmapilgul lihtsa ülesande täitmisel: leppida kokku ajad ja võtta lood mälukaardile.

Videolugude tegemine neljast moeloojast oli Overallil esmakordne selline projekt ja poleks õnnestunud ilma Smoked Sparrow’ osaluseta. Sealt tuli mängu Gert Zavatski, kelle muskliks on ideede ja detailide läbimõtlemine nii loo, pildi kui ka meetodi tasandil ja kes tajus suurepäraselt tervikut. Seni oleme videolugudes johtunud juhuslikest detailidest, mis mängivad ennast montaažilaual kenasti välja. See, et võttele minnes teadsime lugu, tähtsamaid punkte, millele osundada, ning kõik klappis, oli rikastavaks kogemuseks. Samas ei

välistanud ettevalmistused ootamatute situatsioonide tekkimist, millele enne mõeldagi ei osanud.

Kõige mustem hetk tabas meid neli päeva enne moeetendust, kui pidime videolood esitama. Istusime pärast tööpäeva Overallis ja lugesime kokku tunde, mis meil projekti lõpuleviimiseks järele on jäänud.

Kohustused kuhjusid ka igapäevatöös ning olime punktis, kus montaažiks enam õhtutest ei piisanud. Kindlasti on paljud kogenud, kuidas sellistel hetkedel öötunnid tegijaid zombiks muutes hädast välja aitavad. Selles punktis on kõige olulisem taasleida motivatsioon. Meil aitas selleni jõuda nõu ja jõuga toetavate inimeste huvi tulemuse vastu. Tundus tobe mõelda järgmisest projektist, kui selle pooleli jätame.

Teisisõnu: enesekindluse taastamine motiveeris tol hetkel jätkama. Jalad saime maha pärast vajalikku lihtsustavat ümbermõtlemist, et teeme intervjuusid moeloojatega, mitte moefilmi.

75

FOTOKOOL

Glamuurne filmimaailm Joanna Jõhvikas, lõpetas Tallinna Polütehnikumi fotoeriala aastal 2014 Koolis anti meile pidevalt palju erinevaid teemasid, millele vastavalt pidime tegema oma visiooni järgi foto. Üheks teemaks oli glamuur. Ideid tekkis mul kohe palju, kuid jäin tagasihoidliku ja naiseliku stiili juurde – foto olgu lihtne, kuid elegantne.

Modelliks kutsusin sõbranna ­Anneliisi, kellega olin juba varemgi teinud mõned fotosessioonid. Tänu sellele sujus koostöö väga hästi ning ühise keele leidmine oli kerge. Kui palusin tal kaasa võtta valge maani kleidi ja kingad, pakkus ta välja oma ema pulmakleidi, mis sobis fotosessioonile ideaalselt.

Kui olime modelliga riietuse välja valinud, hakkasin mõtlema miljöö peale: kuidas muuta tavaline kooli fotostuudio natuke glamuursemaks. Selleks tuli teha mõned sisseostud kangapoes ning stuudio saigi salapärasem ja naiselikum.

Glamuuriga seoses tulevad mulle silme ette Hollywood ja punane vaip, kaunid staarid ja sähvivad välgud. Filmimaailma õhustiku edasiandmiseks lisasin kanga taha ka neli stuudiovälku.

Kõik need ettevalmistused olid vaeva väärt, jäin tulemusega täitsa rahule ja olen saanud fotosessiooni kohta ka palju positiivset tagasisidet.

76

Ava valguse väravad Rain Tirul, Tallinna Polütehnikumi fotograafia eriala kutseõpetaja Olin juba terve aasta olnud Lasnamäe Sidekoolis fotograafia eriala meister – nii nimetati tookord praktiliste tööde juhendajat –, kui lendasin omal käel Novosibirskisse sealsesse fotokooli uurima, kuidas nemad seal, meist neli tuhat kilomeetrit eemal, fotograafe õpetavad.

See oli aastal 1989.

Vilniuse fotokooli tööga olin just tutvunud. Novosibirskis korraldati mulle kohtumine fotograafidega. Õhtul vestlusringis küsis üks lugupeetud fotograaf Aleksander minult, mitme valgusallika ehk valgusega ma stuudios töötan. Ütlesin, et kahe-kolme, vahel ainult ühe, kuid vahel isegi nelja-viie valgusallikaga. Sellepeale vaatas enamik seltskonnas viibijaid mind kahtlustava pilguga, et mis sa, hitrõi estonets (kavalpea eestlane – vene k), sogad. Ma ei tajunud olukorda ja küsisin hiljem võõrustajalt, milles asi, miks minusse umbusklikult suhtuti. Ta vastas, et siinmail on fotograaf kas ühe, kahe või kolme valguse fotograaf. Kõik. Mida kõvem fotograaf, seda vähem lampe!

Stuudios on alguses kasulik jäljendada looduses valitsevat valguse loogikat: kaks võrdset ninavarju kummalgi pool nina pole loomulik, sest meil paistab ju üks päike, aju on harjunud nii. Ka madal valgusti viib ninavarju üles põsele, aga päike ei paista ju altpoolt horisonti. Ühe terava valgusega liigkontrastne foto inimesest mõjub dramaatiliselt, isegi hirmutavalt, eriti, kui taust on tume, sest vaataja samastab ennast öösse sattunuga. Pehmet, varjudevaba stuudiovalgust tõlgendab aju aga kui pilves ilma.

Kasulik on inimese/objekti jälgimisel kätega piirata muu, kõrvaline, tekitades pöidlate ja esimeste sõrmedega kaadriakna. Nii teevad paljud, ka filmimehed.

Ruumis vastu akent pildistades kissita silmi, nii näed, kuidas inimene jääb

Nii nagu modelli kõige ebaharilikum või ebaesteetilisem poos võib pildil hoopis huvitav paista, tasub samuti katsetada valgusega.

fotole – tume kui tont. Sama oht on ka vastu päikest või heledat taevast pildistamisel. Siin aitab peegeldi või välklambi/lisavalgusti kasutamine. Ilmaasjata pole levinud väljendid: valgust seadma või valgust kontrollima. Kaamera ja objektiivi nupud ning funktsioonid õpib kiiremini ära kui valguse nägemise oskuse ehk teadmise enne nupule vajutamist, kuidas valgus fotole jääb.

See teadmine tuleb alles aastatega, siin kiirkursus ei aita.

Nii nagu modelli kõige ebaharilikum, ebamugavam või ebaesteetilisem poos võib pildil hoopis huvitav paista, tasub samuti katsetada valgusega: valguslaigud, valgushelgid, peegeldused, varjumustrid vms fotol võivad hoopis ilmestada, dramatiseerida, kõnetada.

Avage valguse väravad ja katsetage vahenditega, mis teil on, hinnake valgust enne pildistamist ning katsetage, võtke fotohuviline sõber kaasa valgustajaks. Olge kriitiline, kui töö on tehtud.

19/2014

77

FOTOVÕISTLUS

Raamist välja linnaruum Rait Tuulas, fotovõistluse žürii liige

Idee korraldada fotovõistlus „Raamist välja linnaruum” sündis Tallinna noortenädala eesmärgist tutvustada noortele erinevaid loomingulisi valdkondi ning innustada neid kujunenud raamidest kaugemale vaatama. Ürituse mõte oli panna noored linnakeskkonda paremini tajuma, seda mitmete nurkade alt nägema ning linna erinevate tahkudega suhestuma.

Konkursi raames toimus noortele

Mario Ansip „Tiitlita I” 78

ka tänavafotograafia ja linnakeskkonnas pildistamise töötuba.

Tänavafotograafiaga tegelemine on justkui kinoskäimine, ilma et teaks ette, mis filmi parasjagu näitama hakatakse. Fotolavastuse puhul on enamasti selge visioon, millise tulemuse nimel töötada. Tänavatel toimub aga korraga väga palju ning kunagi ei tea ette, mis, kus ja millal juhtuma hakkab.

Head tänavafotograafid oskavad kogu linnamüra seest üles leida ja esile tuua need põnevad hetked, mis räägivad lugusid ja kõnetavad.

Tänavafotograafiaga tegelemine on justkui kinoskäimine, ilma et teaks ette, mis filmi parasjagu näitama hakatakse.

Artjom Mõško „Tema tahab eesmärki saavutada”

Mario Ansipi võidutöö „Tiitlita I” on hea näide läbimõeldud tänavafotost, mille detailid moodustavad kokku tugeva terviku.

Tänavafotograafias on üks võtmemomente oma mugavustsoonist väljatulemine ja inimestega kontakti loomine. Võõrastele kaameraga lähenemine ei ole sugugi kerge ülesanne. Samas on just inimesed need, kes annavad kõige ilmekamalt lugusid edasi.

Mariol õnnestus tabada kõnekas pilk, mis loob vaatajaga sideme ja kannab endas emotsiooni. Žüriitöös osalemine, fotohuviliste juhendamine ja töötubade läbiviimine on väga arendav ja põnev viis, kuidas ennast fotograafina paremini tundma õppida.

Avastan tihti teiste fotosid analüüsides ja enda kogemusi jagades midagi, mida seni olen fotode ja pildistamisega seoses intuitiivselt teinud või hinnanud, põhjust taipamata.

19/2014

Artjom Mõško: Pildistamine on minu hobi. Mulle meeldib vaadata, mis ümberringi toimub, märgata huvitavaid hetki ja inimesi ning näha, kuidas linn muutub. Minu pilt on tehtud Hispaanias. Tutvusin rulluisutajaga, kui jalutasin Barcelonas. Kui küsisin, kas võin teda pildistada, oli ta nõus, ja niimoodi saidki mõned head kaadrid tehtud.

Mario Ansip: Kuidas?

Me erineme harva hallist massist. Vahel kohtab ootamatult huvitavat karakterit.

Härral kulus tükk aega, et minuni vaaruda, mis võimaldas teda kaugelt kuni lähikontaktini jälgida. Seadsin kaamera valmis ja sain soovitud kaadri koos järgneva

naeratusega, kommentaarita, vaikusega, ühetimõistmisega.

Miks?

Foto oli inspireeritud kergest isiklikust emotsioonist ja kontaktist.

Mis? (Linna)ruumi kontuure pole üldiselt keeruline püüda. Hoiduda fotograafias vormilisest keskpärasusest on raske, kuid tulemusena see-eest tõeliselt premeeriv.

Enim põnevust ja närvikõdi pakub õnnestunute kõrval kaader, mille magasin lihtsalt maha – mis eksisteerib päriselt ainult minu peas.

79

19/2014/WINTER

Contents Migratory People, Roots and Memory First Column by Editor in Chief Kristel Schwede The People I Have Met Photos and Article by Silvia Pärmann With Plane Watchers from Soodevahe to New York Photos and Article by Annika Haas The Fate Captured Into Frame.

Life in German Refugee Camps

by Karl Hintzer Photos by Karl Hintzer (1895-1967).

Article by Sander Jürisson How to Reconstruct a Memory Photo Collages by Ulvi Tiit. Ulvi Tiit Interview by Kristel Schwede Next Stop – Viljandi Photos and Videos by Madis Luik.

Madis Luik Interview by Laura Põld

3 4

14

22

28

The Meaning Space of Contemporary Photography Article by Ats Parve

62

Photography as a Document of an Art Exhibition Anu Vahtra and Paul Kuimet Interview by Laura Põld

64

Contemporary Photographic Art and Photo Books in Finland Article by Annika Toots

71

Explanatory Note: How We Made the Fashion Design Movies Article by Gert Zavatski, Liis Mutli and Martin Kaasen

74

The Glamorous World of Film Photo and Article by Joanna Jõhvikas

74

Open the Light Doors Article by Rain Tirul

74

Photo Contest: Cityspace Without Frames Photos by Artjom Mõško and Mario Ansip

78

36

Two Eyes, Two Worlds Photos and Article by Liina Soosaar

44

Photo Journey in Azerbaijan Photos and Article by Kaur Maran

50

Travel Photo Contest Photo Valdek Udris

54

Estonian Culture Posters in 1980s Enn Kärmas, Villu Järmut and Sergei Didyk Interview by Kristel Schwede

56

Foto Karl Hintzer. Saunaõhtu Saksamaal pagulaslaagris.

80

Hind: 4.80 造