SPORT. Hoki liidab G4Sikaid igalt elualalt

kütab G4Sikate kirgi HOKI

Öeldakse ikka, et terves kehas terve vaim, aga mismoodi sportimisharjumust tekitada? Tuleb leida lihtsalt ala, mis tõeliselt meeldib. Hoki on spordiala, mis G4Sikad iga aasta alguses pöördesse ajab ja nii juba kolmandat aastat. Millest idee alguse sai, kirjutab merendusosakonna juht ja hokientusiast Henry Seemel.

Kolm aastat tagasi sattusin vaatama Tondiraba jäähallis esimest KHL (kontinentaalne ehk eesti keeli mandri hokiliiga, milles mängib 24 võistkonda Venemaalt, Soomest, Sloveeniast ja Hiinast) mängu, kus vastamisi olid Riia Dünamo ja Tšeljabinski meeskond nimega Traktor. Oli täissaal, tohutu melu ja emotsioon.

PÄRIS MÄNG KUI ÜLEELUSUURUSES FILM Paar kuud hiljem, külastades Riiat – seal on head raamatupoed ja hea vaimsusega vanalinn –, ostsin juba teadlikult piletid hokivõistlusele. Riia Dünamo võõrustab kõiki liiga meeskondasid ja Riia jäähalli hokimängude kalender on sügisest kevadeni lahti kirjutatud. Jäähall, mis mahutab kümme tuhat pealtvaatajat, on koduvõistkonna mängudel puupüsti täis. Näha sellist kõrgel tasemel prof fidemängu vahetult, mitte telekapildi vahendusel, on kui teisest dimensioonist elamus. Esimene emotsioon on, nagu näeksid kõiki näitlejaid lemmikfilmist enda ees otse käeulatuses ja kinoekraa nil toimuv oleks kolinud pärisellu. Kui ajutegevus välja lülitada, siis saab paari tunnise emotsionaalse laengu. Omavahel tervitavad üksteist ja löövad käed kokku võhivõõrad inimesed, kes ei pruugi sama kõnekeeltki kasutada. Iga kodumees konna löödud värav avab põrguväravad. Pärast esimest kogemust kannan kaasas kõrvatroppe. Jäähalli helimüra ja kaja on niivõrd intensiivsed, et vahel on valus toimuvat kõrvade läbi tajuda. Huvi taval kombel ei puuduta see väikelapsi, kes satuvad vanematega hokivõistlust vaatama ja lärmist häirida laskmata rahumeeli magavad kaks tundi.

UISUSAMMUDEKS POLE IIAL HILJA Sedasi hokipisik mind tabaski. Läksin poodi, ostsin esimesed uisud ja tegin esimesed uisusammud juba tublis keskeas. Ütlen ausalt, et oli väga hir mus. Hoida täiesti võimatuna tunduvat tasakaalu kahel metalltükil sigalibedal jääl seistes, samal ajal kätega vehkides. Tehes kehaliigutusi nagu pooletoobiline

Bollywoodi tantsija ja pööritades silmi, mis pealuust juba poolenisti väljas. See on absurdilähedane kogemus, aga kui juba ette võetud sai …

Esimesed liud tehtud, tekkis mul mõte jagada seda meeletut energiat ja ägedat emotsiooni kolleegidega. Nii saigi 2018. aasta veebruaris korraldatud G4S Spordiklubi juhi Sergei Karelini toetusel ajaloo esimene G4Sikate hoki sõpruskohtumine. Mängust võttis osa kakskümmend entusiasti, nende seas kolm julget naist.

ALGUSES AITAS HOKIKEPP TASAKAALU HOIDA Suurem osa hokivõhikuid kasutas jääl hokikeppi kolmanda pidepunktina ja eemalt vaadatuna võis mäng tunduda vägagi kentsakas. Emotsionaalne laeng oli aga sedavõrd võimas, et juba järgmisel aastal sai korraldatud sellele kohtumisele järg. Sel aastal, mil tulekul järjekorras kolmas mäng, saab väita, et tegemist on juba traditsiooniga. Seda peegeldab ühtlasi asjaolu, et juba nädalaga pärast üleskutset oli mängijate nimekiri (2x15 mängijat ja 2 väravavahti) lukus.

Võrreldes esimese mänguga võib rääkida juba teatavast korrapärasusest ja isegi strateegiast jäätandril. Enam ei meenuta võistkonnad jääl hullunud mesi lasi, kes litri otsekui emamesilase järel tihedas parves hokikeppide kui vikatitega vehkides platsi ühest otsast teise ja tagasi kimavad. Tekkinud on viisikud ja tradit siooniliselt on esimesed viisikud need, kes tahavad võidelda esimese vereni, samas kui kolmandad viisikud mängivad mängurõõmu pärast.

AINA PROFESSIONAALSEM SELTSKOND Kahe aastaga on väravasse tekkinud tõelised väravavahid. Kui eelmisel aastal olid puurivahtideks turvatehnikadivisjoni paigaldusjuhid Raigo Rebane ja Aleksandr Jegorov, siis sel aastal on vastutusrikka ülesande peal tehniline spetsialist Juri Rõbnikov ja hooldus juht Veljo Jakovets. Lisaks aitab meie mängu professionaalsemaks muuta suvel rannavalves alustanud ja täna lennundu ses leiba teeniv ning äsja rahvusvahelise kategooria hokikohtuniku passi kaitsnud Daniel Savtšenko. Võib julgelt öelda, et ka üldiselt on liulaskjate tase märgatavalt kasvanud ja hokikepile toetumine on asendunud hea tehnilise taseme ja võitlusvaimuga. G4Si hokientusiastide hulgas leiab erinevate ametite esindajaid turvatöötajast kuni juhatuse liikmeni. Toreda üllatusena on kahekordistunud naiste arv. Kokku võtab 20.02 mängust osa 33 G4Sikat, kõiki teisi ootame kaasa elama!

Vaimusilmas näen, et meie entu siastide tuumik kasvab võistkonnaks. Võiksime alustada regulaarsete treenin gutega treeneri käel all ja liituda alustuseks harrastajate liigaga, et kasvada Eesti hokimeistrivõistluste vääriliseks tiimiks ja ristata hokikepid Eesti karika nimel. Hockey Club G4S kõlab kaalukalt uhkelt.

„Varustuse selga panek eraldi ettevõtmine.“

Sergei Karelin, G4S Spordiklubi juhataja

Olen lõpetanud Kalevi spordikooli purjetamise erialal. Talviti sai omal käel jääd tehtud ja poistega hokit mängitud. Sestap hokikogemus on kaugest lapse- põlvest täitsa olemas. Sõpruskohtumine meeldib oma fun-formaadi poolest, on väga emotsionaalne ja kokkuvõttes lõbus mäng. Tunded keevad tükk aega pärast mängu.

Pärast esimest mängu pean tõdema, et olin endast tunduvalt paremal arvamusel. Kahekümne aasta taguses mälusopis

„Adrenaliin kestis kogu mängu aja.“ Elise Käit, G4S Staff projektijuht

Lapsepõlves mängisime lastega hokit järvejääl. See on kogu mu varasem kokkupuude hokiga. Eelmisel aastal otsustasin osaleda, sest oli oodata head emotsiooni ja adrenaliini. Samuti oli see võimalus osa võtta millestki, mida ma ei olnud varem

mängisin ägedalt, kuid tänane reaalsus ei läinud selle pildiga kokku. Põnev tunne oli varustuse selga saamine. Esiteks on varustuse tükke palju, need jagunevad parema ja vasaku poole vahel, selga käivad vaid õiget pidi ja konkreetses järjekorras. Osa asju peaks lihtsalt endale külge teipima. Kui midagi vahelt ununeb, siis tuleb tagasi riidest lahti võtta ja mälukaotuse hetkest uuesti alustada. Kui aga varustus lõpuks seljas, kiiver peas, kindad käes ja esimene higinire jookseb mööda selga, siis on võimas tunne täisvarustuses jääl olla ja uisutada. Tunned end vähemalt NHL-i tipptegijana! Kuigi eemalt võid paista veidrikuna. Hoki- mängus on piisav kogus mängurõõmu, emotsiooni ja füüsilist pingutust, mis kokkuvõttes annabki selle õige hokimehe tunde 

teinud, ainult teleka ekraanilt näinud. Et ma ei olnudki selle mängu ainus kobakäpp, andis julgust juurde.

Kõige eredamalt meenub sellest esimesest kogemusest, et kui mina läksin garderoobi, oli enamikul juba varustus seljas. Mind õpetati mis-kui- das-millises järjekorras selga panna, üllatusena tuli mingid asjad suisa enda külge teipida! Mängust meenub adrenaliin, mis kestis lõpuni. Võibolla ka sellepärast, et sellist võistlust korraldatakse vaid kord aastas, ongi see nii emotsioonide rohke.

„Hokimäng liidab erinevaid inimesi.“

Meelis Kalda, turvajuht

Lapsena uisutasin järvejääl. Siis ei olnud neid tänapäevaseid halle ja liuvälju. G4Si iga-aastasest hokimängust võta osa, sest see liidab ja lähendab ettevõtte siseselt inimesi. Kokku satuvad kolleegid, kes ei ole ametialaselt varem kohtunud, kuigi pikki aastaid on samas ettevõttes töötatud. Võistlus on hea võimalus päris hoki tunde saamiseks, sest emotsioon ja pingutused on samaväärsed, mis proffide liigamängudes.

Esimene kohtumine kaks aastat tagasi oli kõige muljeterohkem. Nägin, kuidas litter liikus mööda jääd ja mehi langes nagu loogu – enamik meist ei osanud uisutada ega hokikeppigi õigesti kasutada, rääkimata litrile pihta saamisest. Kai- gastega vehiti raidurite moodi. Kolleeg Ramon Kaju hokikepp vilises mu kiivrist paari millimeetri kauguselt kohutava hooga mööda. Kõik me olime kobad ja meenutasime uiskudega rohutirtse. See tegi mängu ühest küljest koomiliseks, aga teisalt olime kõik võrdselt kasulikud koomikud. Selline emotsionaalne palagan jääl. Hiljaaegu käisin Tondiraba jäähallis KHL liigamänge vaatamas. Meie sõprus- kohtumistest oli nii palju kasu, et mõistsin profimängu ilu näha.