Koorma hobused

«LOOMINGU» RAAMATUKOGU 1973

23/24

HRANT MATHEVOSJAN KOORMAHOBUSED Armeenia keelest tõlkinud Silvia Tobias

Kirjastus «PERIOODIKA » Tallinn

N (Armeenia) M24 Originaali tiitel: lib1£ bl'J. UtrP UUPbPC une l»UM>V

»wc

mm "IUJIMMMIIMI

FbflljUaPbP

ounuinu UINU

«IttUl AUITIMlC

uuiuruti WUMSU W1MM

IÜtHtltlsulil imXlU’d'iWMIll".

iirtput i>. Wf

(Q Kirjastus «Perioodika», 1973,

MÕNI SÕNA HRANT MATHEVOSJANIST «Sõltumata sellest, kas kunst areneb õigesti või vääralt, seisab ta alati kindlal põhjal armastusel inimese vastu.» See on Hrant Mathevosjani kreedo, sõnastatud artiklis «Kirjanduse kutsumusest», mille avaldas ajakiri «Garun» seoses poleemikaga rahvuslikust iseloomust ja kirjanduse olemusest. Mathevosjan armastab inimest, armastab lihtsalt ja varjamatult, haletsuseta ja idealiseerimiseta. Ta armastab raske saatusega üksildast Mariami, veidi kerge meelega Androd, omainimeselikult mõistvat ja läbinägelikku telefonisti jaamas, isegi kavalat Gikhori, kes on alati osanud elus kergemini läbi saada, kuid tunnetab sellegipoolest oma sidet maa ja tööga. Militsionäärgi jaamas, tegeva inimese antipood, kes selgest igavusest ning alaväärsustundest oma võimu näitab ( « M a pole elus näinud midagi vastikumat kui poolharitud inimese kadedus»), temagi on ju hea inimene. Jutustustes ei ole ühtki üheplaanilist tegelast, kõik nad avanevad mitmetahuliselt. Ning inimesed ja loomad on võrdselt tähtsad; nad kõik alistuvad seletamatutele jõududele, igaühel oma elukoorem, ja see kõik on elu, nii valusalt lähedane.

Gikhor ahnitseb ja kraabib vara kokku, kust aga saab, säästmata teisi ja hobust aga ka iseennast; ka tema on koormahobune, kes veab, kuni jõuab. Hrant Karjan, kerge linnaelu hüljanud kõrgema haridusega noormees, läheb tagasi oma sünni- külla, teades, mis teda ootab: kõik vana, hoolimatus, organiseerimatus, mis külas, eriti aga küla ja linna vaheastmel jaamas nii selgesti ilmsiks tuleb. Hrant Karjan teab, mis on Armeenia kolkaküla, ta näeb seda külas kasvanud nooruki silmadega, selgesti ja ilma eksootikata, ta on osa külast, sellest ühtsest tervikust, mis just oma terviklikkusega linnale vastandub.

Mathevosjan ei eita mitte linna, vaid linnaelu jõudeolekut, loodusest eraldatust, mitte tsivilisatsiooni, vaid selle võimetust inimest rikas—

—

—

■—

—

5

tada. «Kirjandus otsib rikkumata inimest ja rikkumatuid inimestevahelisi suhteid, viies ühest küljest inimeste ja inimsuhete moonutuse abstraktsuseni ja näidates teisest küljest inimest ja inimsuhteid puhastena, loomulikena, ürgsetena. See iseloomustab kogu kunsti: ühelt poolt abstraktsionism, teiselt poolt primitivism, urbanism ja külakirjandus, Picasso «Guernica» ja Pirosmani «Kalur», K a f k a ja Hemingway.»

Mathevosjan leiab oma loomuliku inimese ja rikkumatud inimestevahelised suhted maaelust, tihedast seosest töö ja eluvõitlusega.

Külateema on armeenia kirjanduses traditsiooniline, tasub vaid meenutada 30-ndate aastate «külakirjanikke» ning Aksel Bakuntsi (1899 1937) jutustusi, mis käsitlevad lüürilistes või traagilistes toonides küla olevikku ja minevikku. Kuid Mathevosjan näeb küla nii, nagu seda enne keegi näinud ei ole kildudest koosneva tervikuna, isiksusena, kes elab omaette elu nagu inimesedki, nagu hobused, koerad ja mesilased. Kõigel, millest juttu, on hing, oma arusaamine heast ja halvast, oma suhtumine ümbritsevasse. «Panteism ei ole pääseteeks inimkonna traagilisest saatusest (kirjandus on alati inimkonnale pääsu otsinud), kuid ta on väljapääsu otsimine.» Panteismis otsib kirjanik lepitust inimese ja looduse vastuoludele.

Hrant Mathevosjan sundis endast rääkima juba siis, kui ta jutustusi oli avaldanud ainult perioodika. Aasta enne esimese (ja seni ainsa) jutustustekogu ilmumist hindas Armeenia Kirjanike Liidu juhatuse sekretär Hratšja Hovhannesjan tema loomingut tõsiste ühiskondlike probleemide käsitlemise seisukohalt, märkides ära noore autori teravat silma ja julget sulge.

Hrant Mathevosjan sündis 1935. a. mägises Loode-Armeenias Alaverdi rajooni Aghnidzori külas, õppis pärast 7. klassi lõpetamist Leninakani Pedagoogilises Koolis ja Jerevani tööstuskoolis. Jerevani Pedagoogilise Instituudi üliõpilasena töötas ta ajalehe «Sovetakan Hajastan» toimetuses, hiljem kirjanduslehes «Grakan Therth». 1965. a. sai temast kaheks aastaks Moskva stsenaristide kursuste kuulaja. Praegu elab Mathevosjan Jerevanis.

Käesoleva kogumiku jutud on tõlgitud tsüklist «Koormahobused», mis ilmus koos jutustusega «Meie ja meie mäed» (sama pealkirja saanud -film on jooksnud ka meie vabariigi ekraanidel) raamatus «August» (Jerevan, 1967). Veidi varem vene keeles avaldatud kogumik «Meie ja meie —

—

£>

mäed» ( « M u u namu zopu», MocKea, 1967), mille sisu langeb üldjoontes «Augustiga» ühte, äratas laialdast tähele panu: keskajakirjanduses ilmus aasta jooksul seitse retsensiooni.

Mathevosjan on ammu astunud üle rahvuslike piiride tema jutte on tõlgitud saksa, inglise, tšehhi, poola ja paljudesse NSV Liidu rahvaste keeltesse.

-

—

S. T.

AUGUST Andro ehitab vankrit. Kui ais voolitud, kinnitab ristpuu otsa. Augu tegemine ristpuu jaoks on paari minuti töö, ainult mõni pulk vaja veel paigale panna. Kentsakad inimesed — laristavad, nagu kukuks neile kõik taevast sülle. Tõtt öelda, õigesti teevad: normipäev on normipäev, aga rühma nüüd seal lageda päikese käes. Õhtul vaja külasse minna, Manussarilt härga küsima. Mägikarjamaal on vist puud otsas; ta vaatab üksiti lehmi; Ašhenil on head mad- zuuni 1, saab madzuunigi süüa.

See on muidugi kõik kena, aga Androle ei meeldi vankri ais, ei meeldinud juba puu mahavõtmise ajal. Eestpoolt pole vigagi, sirge ja ümmargune, peaaegu et ilus, aga silus Andro, mis ta silus, ülejäänud osa jäi kõveraks. Vaja kett tihkelt peale tõmmata ja paariks päevaks pingutuse alla jätta.

Ašhen on mõnikord nagu hoopis teine naine. Vahel on ta justkui päris noor tüdruk, nagu võõra mehe naine, selline leebe ja lahke, ei saa arugi, kuhu ta pikk keel on jäänud, vaatab kui huumav tuli. Jah, siis seisab tal suu kinni. Vaa- rikalagendikul oli heina riisuda, Ašhen tuli mägedest, tema alt külast. Ašhen jõudis varem kohale: ta oli hommikul nobedasti lehmad lüpsnud, piima kurnanud ja tulema hakanud. Andro tuli ja nägi, et osa heina on juba koos, märkas puu all pikutavat naist. Kaugelt vaadates arvas Andro, et see on kadunud Hamo Siruš, aga muigas kohe — mis oleks Sirušil siia asja? Aga... seda parem, kui Siruš oleks. Aga see oli ikkagi Ašhen — lüpsis varahommikul lehmad, kurnas piima ja tuli alla.

Väli oli kuum, Ašhen väheke higine. Ta vaatas Ašheni õhetavat nägu, siis, tähendab, silmi: Ašhen magas, ja tõepoolest, ta polnud magades

1 Madzuun — madzuunijuuretisega käärida lastud piim; nõru- tatud kujul kohupiimataoline mass. T õ l k .

9

üldse enda moodi, täiesti teine. Puusakas nagu kadunud Hamo Siruš.

Andro kõditas õlekõrrega naise kaela ja naeris, aga see ei ärganud.

Laud liikusid, ta pomises «viimane vedamik», aga ei virgunud ja võttis mehel unes kaela ümbert kinni. Magas nagu, ja naeratas, ja ei ärganudki päris üles. Pärast lamas pärani silmi ja vaatas kuni lõunani taevasse. Aga kui siis sõnatult üles tõusis, oli jälle seesama puuatu Ašhen, see vana näägutaja.

«Teistel hein juba koos, koju veetud ja paika pandud, nüüd tõmbavad teiste tagant, tõmbavad kolhoosilt ja kust aga saavad, aga see eeslinägu siin põõnutab. Nüüd siis tullakse tööle. .. Pole tema jaoks ei vihma, ei päikest, ei tulevat talve, muudkui aga venib ja logeleb. ..

Siledat kivi otsib — selle vastu hea toetada.»

Andro tahtis talle hanguvarrega vastu ahtrit äiata, aga jättis niisama. Ta vaeseke ju töötab ning peale selle räägib kogu aja. Ega ta kuri ei ole, tal on lihtsalt see manamise komme. Ja kui ongi kuri, siis on põhjust ka: ilmaelu on raske, aga mees magab tõesti kõik maha.

Näituseks Gikhor — oli esimees, pidas brigadiriametit, siis sai laohoidjaks, poemüüjaks, farmijuhatajaks. Ühest kohast aetakse minema, haarab teisest kinni. Ütled, et jah, see on ajutine asi, praegu on valesti, homme saab õigeks; näe jah, juhatajaks määrati, küll homme võetakse maha — ja võe- taksegi, aga tema sehkendab end poodi; ütled, et ega nii ikka ei jää, ja ei jäägi: ärgu jäägu, aga see Gikhor on kuuekümneaastane, talle määrati pension, on oma elu nõndamoodi ajutiselt, õiguse-vale ja veidikesega ära elanud, ikka leivakoti ääres seisnud. Sina aga silu oma aisa ja aruta, et ajutine asi.

Kui nad abiellusid ja Ašhen temaga kuu aja pärast korralikult riidu läks, nägi ta, et sellisega elu ei ole. Ja siiamaani tahab tast lahti saada.

Möödunud talvel vihastas ta hirmsasti, äigas naisele ühe täie ja ütles, et käi isa- koju tagasi. Ašhen viskas salli õlgadele ja läks, hõlmad lehvimas. Läks, aga tuli õhtul koos väimehe ja vanema tütrega tagasi, ja lapselapsed kah veel süles. «Vanaisa!» Aga mööda Andro selgroogu lahvatas järsku üles rahuldustunne nende esimese abielukuu pringist Ašhenist, kesine poolrahuldus kõigist teistest kordadest ja kindel usk, et elu on pikk ja naisi palju. «Vanaisa...» Tola! Ta teenis Jerevanis 400ndas polgus, neid viidi kontserdile. Ansambel laulis: «Nagu hirv, nõtke hirv ringi sa käid ...» Nende kõrval, aga rida eespool istusid päevitunud nägu-

1 0

dega tüdrukud, ju vist lähedastest Aräräti täsändikü küladest, pillutasid punaste paeltega kokkuseotud juukseid ja muudkui vilksasid tagasi vaadata. Martin.. . Idževanist pärit mees, selline laia näoga, langes Kertši all — vaene Martin, seersant oli, Martin Sahakjan. Vaene Martin Sahakjan... ütles, et noh, Andro, teeme nendega sehvti, see tedretähtedega saab mulle, teine sulle. Andro vaatas seda teist, tahtis küll, ja piinlik oli ka. Selline kõrge rinnaga. Ta vaatas Martinit ja nägi, et munder istub tal seljas nagu valatud. Paraadrihm keha ümber pingul. Aga ta enda vöö oli presendist, pealegi olid saapad suured, jalg käis sees edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ta ütles: ei, Martin, mul on tegemist. Läks üksi ära ja otsustas, et teeb vanemale saabaste pärast säru ning muretseb endale ka ohvitseririhma. Martin tuli õhtul, väsinud ja naeratav. Pilk mesimagus. Ja muudkui ümises: «Nagu hirv, nõtke hirv ringi sa käid ...» Ütles: eesel olid, et ei tulnud. Tema sähvas vastu: sina ju läksid, mis sa sest said? Aga Martin lebas kõhuli ja laulis, vaatas siis veekalkvel silmadega: eesel. . .

Vaene Sahakjan Martin ... Laia näoga, tihedate kulmudega, selline nukranaerune poiss oli. Jalg üle teise, lamas ta raskena ja lõdvalt kanderaamil ning oleks nagu jälle nutnud.

Noorema venna õues haugatas vana Bassar, ja korraga kandus üle oapeenarde, üle ammuste lehmakookide ja vanade õunapuude ema ärev: «Kull-kull-kull-kull-kull-hee- hei!»

Valge taevas on eide jaoks hämar, ja selles taevas tiirlevad äkki kõik kullid, keda eit siis nägi, kui taevas talle veel valge oli, — kõik koos.

«Hee-hei!»

Tema arvates võib iga hetk vihma tulla ja kuiva heina ära määndada, haned kipuvad oapeenart rüüstama, koer on vanaks jäänud, loivab veel minema ja saab kuskil väljal otsa, kull tahab kanu ära viia, miniad kipuvad poegadega riidu kiskuma, ja eit räägib aeg-ajalt: «Hani, hani, hani, hani, oh te põrgulised ... Kuule võtke see hein kokku! Kuule, kas te võtsite selle heina kokku? Et te keel kiduneks, et ta kiduneks, mis te mu' laste kallal laksutate! Bassar!»

Vana hunt tuli aeglaselt ligi ja vaatas eidele otsa.

«Sa oled siin, Bassar?»

Puuvili kuivas päikese käes, vana peni ootas, et mis eit 11

ütleb, mesipuudes käis käre töö, ning raskelt ja kuumalt seisis nende sumin mesila kohal, vanema poja õues jäi kirves vait, läheduses naeris helisevalt üks tüdruk.

«Häbiraasugi sul pole! Manišak!» hõikas eit. «Kuule, Manišak, kas sa tuled mägedest?»

Vastust ei olnud, aga jälle naeris keegi kõlavat naeru. Ning see polnud lapse või neiu, vaid naise naer.

«Andranik!» hüüdis eit. «Andranik ...»

«Jaah, mis on, ema?»

«Poja, mis sa vait jäid?»

Jälle kostis naer, ja see ei meeldinud eidele põrmugi.

«Andranik! Kes see naerab?»

«Kust mina tean, kes see naerab, ema!»

«Mida?»

«Ma ei tea.»

«Andranik!»

«Jajah.»

«Viisid hobuse teise kohta?»

«Jah.» Mesila kohal rippus tarude tihe sumin, orgu viivat rada mööda laskusid jõe äärde Sahaki suvitajad, ning üks nende seast naeris kuumalt ja kumedalt. Nad olid neljakesi, kaks tüdrukut, pea päris lapsed, üks noor naine, määratu suur, kaameli astumisega — jaa, seda tasub vaadata —, ja neljas oli tüdrukute ema.

Räägitakse, et oli üks kuninganna, Pärsias või mujal, see rivistas oma sõjamehed üles ja jalutas ridade eest läbi: kes meeldis, selle võttis ööks enda juurde. Pärast laskis pea maha raiuda, et kuuldused ei leviks. Säärane südametu ja kalk oli... Oleks üks osav sell olnud — maganud öö ta juures ära, aga lipsanud hommikul miskit moodi minema. Hüpanud või aknast välja. Aken oli ju ometi olemas?

«Andranik!»

«Mis on, ema?»

«Et ega mesilased peret ei heida?»

Andro kuulatas, märkas, et tarude sumin on valjem, vaatas taevasse ja vastas: «See on kuumast, päike põletab.»

Kas sobiks jõe äärde minna, hobune teise kohta viia? Alho on päev otsa samas paigas, ja võib-olla on köis puntrasse kerinud? Räägitakse, et see hiid olla mehe maha jätnud, ja et koolidirektor olla temaga juttu teinud, ja naisel pole midagi selle vastu, et aasta siin töötada. Tead, Ruben,

12

hoia õige nina omaenda lõualaua kohal — teised vaatavad sinu naist, sina heidad teistele silma .. .

Andro viskas kirve vilusse, rapsis põlved puhtaks ja läks orgu, müts silmile tõmmatud. Hobune oli köie ulatuses maa kuni musta mullani paljaks söönud, päris siledaks kaapinud, ja vorpis nüüd platsi keskel päikese käes seistes jalgadega kõhtu.

«Mis sina siin teed?» naeratas Andro. «Kehv lugu — kui koormahobust tahad, pead ära ruunama. Ei ruuna, pole parata, vaja karja hulka jätta. Hommepäev lähme sinuga mägedesse.»

Andro viis hobuse läbi jõe, kukkus vette ja mühatas, ning kui ta uuesti üle oja pidi minema, kuulis ta läbi vee- vulina endist naeru.

Andro vihastas hobuse peale, ta möödus naistest, pea maas, müts silmil, ja teretas. Kaldal istuv ema, jalad vees, vastas heasoovlikult, paelkitsastes pükstes tüdrukud — tumetõmmud ja imepeenikesed — seisid libedaks kulunud paekivil ja naersid. Nii kuumalt ja kumedalt naeris üks tüdrukutest. Aga mida see hiid tegi, seda ei jõudnud Andro märgata. Ja oli natuke pahane, et ta hiiglast ei näinud.

«Noh, santlaager!» Andro pöördus hobust lööma: alasti hiid lamaskles, käed pea all, üks põlv püsti, prillid silmade ees. Ja kus siis Andro virutas kokkukeritud köiega hobusele pähe. Hobune viskus tagasi, laskus laudjale, sööstis siis püsti ja taganes veelgi. Ja vehkis peaga. Jäi vagusi, kiskus vaid ohelikku. Ning nüüd nägi Andro, et vaeseke oli minuti jooksul higiseks läinud, ta ütles kahetsedes ja muidu niisama: . «Vaene vana kiiberkints ...»

Tüdrukud rõkatasid jälle naerma, aga see hiid oli siledal kivil siruli, matsakas, rambe ja liikumatu. Vaia maasse tagudes nägi Andro jälle: kitsaste punaste pükste ja rinnahoidjaga hiiglane pöördub küljele, jalg on tohutu jäme. Andro ütles naerdes: «Mis sa sellestki selga panid?»

Ja kui Andro orukaldalt veel korra vilksamisi alla vaatas, meenus talle äkki isa, kes sellesama kivi ääres istudes pastlapaelu kiskus, ja ema, kes vees villa pesi, jalad peenikesed ja valged — ja ta ise samal paekivil istumas ja veega võidu laulmas. Ning viivuks oli see väga naljakas, talle tundus, et kohe kergitab isa naha ja noa kohal pead ja näeb kivil seda kitsaste punaste pükstega naist. Ju juu...

13

/ Korraks tahtis Andro naerda, aga muutus kurvaks, sest ta nägi isa pastlapaelu lõikumas, ja isa valgeid juukseid ja habet, ja isa tumma hauda ja surnuaia vaikivat rohelust, ja need tüdrukud libedal kivil olid nii imepeenikesed...

Isa voolis talle kirvevarre. Varreta kirves käes, seisis Andro mustaks kuivanud sõnnikulaama juures ja toksis jalaga kõrvitsat, isa istus tarude vahel ja kuulatas; Andro ütles äkki: «Kuule, isa, kirvel pole vart.»

«Mis on, poeg?» Ja isa vaatas oma valgete juuste ja habeme vahelt talle avali sui otsa.

Ta astus raskelt isa juurde ja naeratas, küünarnukid vastu mesipuud.

«Mis teha, mu kirvel pole vart.»

«Teen valmis, poeg, ole rahulik.»

Vähehaaval, hoolega, tasa ja kergelt lihvis ta vart, lihvis klaasiga, kareda riidega, peopesaga, vaatas siis avali sui pojale otsa. Ja kiitles: «Tegin valmis.» Ütles: «Vana lõhmus oli, sinuvanuselt võtsin maha.»

Ning ootas, mis And- ranik ütleb, aga ta enda arvates oli selles mingi tõeliselt suur mõte — nagu oli ja nagu ei olnud ka. «Käisin veel vaatamas,» ütles isa, «seda puud enam ei ole.» Ja vaatas jälle poega, suu lahti.

Pärast ta tõusis ja läks kemmergu poole. Kaldus kitsalt rajalt kõrvale, laut jäi ette, ja hakkas, könksus ja kõveras, püksinööpe kobama.

«Oh isakene, isa ...» ohkas Andro selga sirutades.

Selle vaese sepa sõnad olid ikka: «Oh emakene, ema!» Sepp tahtis kirvest teritada, tema heitis sellele pilgu ja mõistis kohe, et kirvevars on isa tehtud. «Hoolikus on vanade komme, Andranik. Sest me oleme paljust ilma jäänud. Jaah, homme mind enam ei ole, Andranik, siis tead, et ma olin tubli inimene. Vanade komme on tubli olla.» Puhaku su helge hing rahus! «Nii oli Svasis, meie kodus. Ega sa seda ei mõista. Mis mees see ka on, poeg, on see traktor või mees?»

«Andranik!»

«Jaah.»

«Miks sa tööd ei tee?»

«Noo, ema, oled sa ülemus või?»

«Misasja?»

«Teen tööd, teen.»

«Jah, poeg.»

14

' Päevalilled pöörasid hääletult päid, tomatipeenarde muld neelas vett, pirnipuult pudenes pirn, meevarga kimalase karvane sumin lõikus tarude ühetoonilisse kontserti, teekäänakul ilmus nähtavale koolidirektori naine Margo ja hõljus aeglaselt, ämbrid käes, allika poole. Plingi kitli hõlmad katsid ja paljastasid põlvi, katsid ja paljastasid. Ta kooldus oma kitli sees kahekorra ja ammutas lättesilmast vett. Seisis siis, käed puusas, puhus midagi kitlilt ära, kummardas kitli jälle laiaks ning tõmbas tõustes keha ümber pingule.

Ja kui ta pöördus, ämbrid käes, nägi ta ubade juures seisvat Androd.

«Tervist, seltsimees Margo,» ütles Andro.

«Tere, Andro.»

«Kuidas elate, seltsimees Margo?»

«Tänan, Andro.»

«Kuidas on seltsimees Rubeni tervis?»

«Seltsimees Rubeni tervis on hea,» ütles direktori naine juukseid kuklasse kinnitades, juuksenõel huulte vahel.

«Aga,» ütles Andro hoolitsevalt, «aga miks siis teie vett veate?»

«Miks ka mitte?»

«Palav ju, räägitakse, et teie süda pole korras.»

«Kull-kull-kull-kull-kull-hei!»

«No on alles!» naeris Andro, «eit on kui vabrikuvile, Kirovakani keemiatehas. Seltsimees Margo, kui kord vabrikust jutt, tuli meelde — mis nende poisikestega tehakse?»

Direktori naine ei taibanud.

«Sakho pojaga ja teie Martirosi pojaga?»

«Mispärast?» «Te ei tea?» naeris Andro. «Nojah,» naeris Andro, «need väänkaelad... Te siis tõesti ei tea, seltsimees Margo?»

Naine pistis kitlinööbi nööpaugust läbi, vaatas taipamatult Androle otsa, ja see nägi, et ta nätsutab närimiskummit. Nätsutab aeglaselt, paokil huultega, ja vaatab Androd oma meekarva silmadega.

«Mägedesse viival teel püüdsid need kollanokad sepa tütretütre kinni,» jutustas Andro süngelt, «tahtsid kõlvatut asja teha. Küll pakkusid õunu, nurjatud, et ära petta, küll läksid jõuga kallale, rebisid riideid.»

«Vaata aga,» ütles direktori naine.

«Mitmendas klassis nad käivad?» küsis Andro nukralt.

Naine võttis ämbrid ja läks. «Kaheksandas.»

«Mis te nendega nüüd teete, seltsimees Margo?»

15

« Andranik!»

«Ei mina tea öelda,» vastas naine, «Ruben ei ole asjast kuulnud.»

«Andranik!»

«Mis on, ema?»

«Kellega sa seal räägid?»

«Meie Margoga.»

«Mis?» «Eeh,» ärritus Andro, «no ütle, mis lahti on? Ruheni Margoga.»

«Jah, pojake.»

«Nojah, said täpse ülevaate,» mühatas Andro.

Plink kittel voogas põlveõnnaldes, ja põlveõnnaldest kõrgemal voogas kitli all ihu. Nende maja on jahe, raske, rohelistest eesriietest hämar, põrandal on vaibad ja karunahk, neil on külmutuskapp, ja Ruben, see rebane, loeb diivanil lesides ajakirju.

«Mis ajal sa õpetajaks said?» ütles Andro lamades. .«Mis õpetajad te ka olete?,» ütles ta istukile tõustes. «Muretsesite diplomid ja sadasite külale kaela.» Ja ta silus aisa ning mõtles: «Lehma peate.

Lambad peate. Palka saate ka. Tapate karu — trahvi ei maksa.

Jevpatoriasse sõidate — süda on haige, alla vajunud. Tule, ma tõstan ta sul üles, tõstan nii, et enam kohalt ära ei lähe.»

«Andranik!»

Andro tõmbas taru katusealust riidetükki ära, see oli raami külge kinni jäänud, ta rebis riide kerge pingutusega lahti, ja raputusest sööstsid mesilased sülemina üles. Üks närviline mesilind sibas mööda käeselga ja eksis käisesse. Andro puhus lõõtsast suitsu, mesilane uimerdas käelt minema ja potsatas vastu laupa.

«Selle vana aru on vist ära lennanud.» Ülalt hõredast metsast ilmus välja heinakoormaga eese* ja hakkas aeglaselt mööda rada allapoole vinklema.

Raamid olid rasked, täis kärgedes läikis alles kaaneta- mata mesi.

Kahe päevaga kaanetab ära, mõne päeva pärast võib juba vurritada.

Vaja veel paar alumist raami välja võtta, tühjad asemele panna. Toovad täis. Kui ilm halvaks läheb, vahetab ta alumised raamid ümber. Kaela tuiksoones sähvatas valu, mesilane takerdus veel juustesse, sumises kõrva ääres ja kadus.

1 6

«Andranik!»

«Noh ütle, mis sul vaja on?» vihastas Andro. Tuiksoon põles, kael hakkas valutama.

Heinakühm koos eesliga pöördus teelt kõrvale, laskus Andro kodurajale. Aga eesli peremeest polnud veel näha — ju see oli vanake või laps. «Stephan oskab ilmas elada, kümme aastat muudkui, et haige ja haige, aga ega tema lehm heinapuudust ei tunne.» Andro asetas raami kohale, võttis kõrvalt pooliku raami ja pani taru najale, vabastas keskel selle jaoks koha, pani raami paika, ja kui ta riiet peale laotas, sai ta käeseljast nõelata. Andro naeratas: sellest tarust saab kümmeviisteist kilo. Terve puuda. Hea aasta juhtus olema. Ta tõstis katuse kohale, tahtis nõela käe seest välja võtta, aga ei saanud kätte. Inimene on ju tõesti haige, peab ta siis ära surema, et kõik uskuma jääksid? Ühe lehma hein, mis see ära ei ole — magad hästi välja, ja niidad selle ühe päevaga maha.

Hein läks tare tagant mööda, kadus lauda taha, pöördus pirnipuu juurest Andro maja poole, ja siis nägi Andro, et see polegi eesel.

«Andranik!»

«Jaah.»

«Kes see heina toob?»

«Mariam.»

«No mis sa sellisest röögatust seljatäiest vinnama pidid!» «Ütlesid nüüd kah...»

Mariam tuli õue, koorem puutus vastu puud ja naine lõi tuikuma, tahtis tüve vastu toetuda ja puhata, aga ei saanud. Hein ja puud ei passinud kokku. Ta istus koos koormaga maha ja ta näole ilmus kustunud, väsinud naeratus.

«Millal sa siis tagasi jõudsid, linnaproua?»

«Nägid, et tulen, ja võtad mett?»

«Kuidas muidu, minister ju tuleb,» ütles Andro. «Kena! Vend Andranik, mul said puud otsa, ole meheks... Mis seal ikka!»

Naine kohendas köie õlgadel mugavamaks ja ütles: «Mille poolest ma ministrist viletsam olen?»

«Vastupidi,» naeris Andro, «koorma poolest oled üle.»

«Et ta tühi mädaneks, käed on päris tuimad!»

«Kas sa lõdvemalt ei saanud siduda?»

«Heinalised köitsid.»

«Nonoh, sa tõid selle mägedest alla?»

17

«Kus siis praegu külas heina on?» , «Tubli naine! Millal sa tulema hakkasid?» s «Eile.»

«Juust müüdud?»

«Ei tahetud hästi.»

«Mitmeks päevaks sa jäid?»

«Neljaks.»

«Näha on,» lausus Andro.

«Ilusamaks olen läinud või?»

«Tunduvalt.»

«Ei ühtigi, iKKa sinu naise moodi.»

«Tühi jutt! On sul terav silm? Ma sain nõelata.»

«Hakkad end härjaks paisutama?>f «Paistab jah. Vahel paistetab üles, vahel pole midagi.»

«Kummarda, kummarda! Sisse on jäänud, pole näha.»

«Oled sa väiga rahul?»

«Tööd ta tunneb, mis siis veel!»

«Millal'noorema mehele paned?»

Nõel ei tulnud välja — sõrmed olid kanged ja nöörid segasid. Aga Andro langes kogu oma kondise keha raskusega naise jalale ja sirutas jämeda kaela ette. Ja jala all oli mingi kõva puutükk või kivi.

«No oled sina ka!» solvus Mariam. «Võtaksid vähemalt need tobedad köied mu kaela ümbert ära!»

«Kui sa nii t§xk oled, eks võta ise!»

Ta pääses koorma alt välja ja seisis sirgelt, kuivetu ja tahumatu — ritv, riided üll.

«Tahtjaid on, Andro. Ta lõpetas sel aastal üheksanda ära, annan mehele.»

«Jääd üksi.»

«Praegu ka üksi.»

«Tead, mis,» naeris Andro, «mine õige ise ka mehele, lõpeta midagi ära ja mine!»

«Naera, naera...»

Andro lõi viimase pulga sisse, ja nüüd, kui vanker vankri moodi välja nägi, mõistis, et. vedajad hakkavad teda kiruma: tagaosa oli liiga lai. Tee koorem misuke tahes, pöörab koledasti ääred ära.

«Ei noh, eks sa mine, kuni soojus sees,» ütles Andro.

«Sellise köönaka tegid?»

«Jäta loba, võta oma heinad ja hakka astuma!»

Aga kui Andro, kett käes, laudast välja tuli, seisis ta ikka veel, niiske kleit vastu ihu liibunud, laudsirge ja 17

*.,

lame, suured meestesaapad jalas, peaaegu rinnatu. Andro oli teda alati abistanud, millega sai, oli ta eest Vassili sur- 1 magi varjanud, oli vajaduse korral hobust andnud, jõudumööda heina niitnud, ilma erilise palumiseta puid vedanud, aga selline see Mariam oli.

Mariam jõi ja läigatas ülejäänud vee Androle kaela. «Naera, naera...» ja püüdis kleiti näpuotstega ihu küljest lahti tõmmata.

Sikutas siis kleidi tahapoole ja hõõrus õlga. «Ei viitsi minna, jahtusin maha.» Ja istus vankrile.

«Tõuse üles, katki teed! Ah jaa!» lõi Andro käsi kokku. «Kas tead, mis ma täna nägin? Arva ära! Nägin veas valget pühvlit. Kui just aidata tahad, ulata kang! Pime oled või, su jalge ees!» Ta surus kangi keti vahele, keeras raginal ja torkas otsapidi maasse. «Too köis! Laudast. Jämedam, tolvanf Tubli! No oli alles pühvel mis pühvel! Oleks osav rätsep, lõikaks kolm Mariami välja, Ašheni jagu jääks veel järele.»

«Vaatasid nii hoolikalt üle?»

«Kuuled sa ...»

Ning siis sopas Mariam: «Eks ta ole, omad jätate sinnapaika, käite pühvleid vahtimas!»

Ja Andro sattus segadusse, jäi kurvaks. Andis, näe, tütre mehele, juba lapselapski käes, aga ise alles neljakümnene.

«Mariam,» lausus Andro.

«Mis on?»

«Kui vana sa õled, Mariam?»

«Kuusteist,» ütles Mariam, «ma olen alles plika.»

«Nelikümmend oled täis?»

«Kolmkümmend kuus. Kolmekümne kuue aastane olen, Andro.»

«Ah tõesti? Neliteist võiks anda.»

«Togupea,» ütles Mariam kurvalt, «opakas!»

«See pole uudiseks,» naeris Andro.

«Ma olin kahekümnene, kui see togu ära läks.»

«Mariam!»

«Mis on?»

«Kui kaua sa meheta oled?»

Mariam vaatas pirnipuud, silmitses mesipuid, peatas siis pilgu Androl.

«Naerad?»

Andro müksis jalaga kirvest.

«Mariam... Mariam, kas meheta on väga raske? On 19

raske? Mitte puude-heina pärast. Puid-heinu ma tean, aga nii, ilma meheta, kas on väga raske?»

Kuivad huuled paokil, vaatas Mariam Androd.

«Mariam... Mariam, aga selle aja sees, ära pahaks pane, kas sul on kedagi olnud?»

Närtsinud ja kuivetu Mariam vaatas vaikides pirnipuud.

«Mariam,» lausus Andro, «mis sa lehmast pead, Mariam, milleks sulle lehm? Müü maha, mine mehele! Mine tütre juurde elama, väimehe koju, mis sa ennast vaevad, Mariam? Mitu elu sulle elada on antud, tobu? Mis lehma- pidaja sa oled, Mariam? Mariam,» ütles Andro, pea longus, «ära enam seljas heinu vea, ära tapa ennast, Mariam!»

Kuna ta oli kerge kui haoraag ja lavatsilauad tema all ei paindunud, meenusid Androle tema kandam ja karedad köied, ja kuna oli juba raske taganeda, mõtles Andro, et elu on lühike. Ja kuna tal oli kuivetu rind, vandus Andro jõe ääres lebavat hiiglast.

Kuna ta õlad olid nööridega siniseks hõõrutud, tuli Androle meelde seltsimees Margo nätsutav suu. Ja kuna ta oli jõuetu kui mahalastud lind ja ta silmist voolasid pisarad, oli Androl temast kahju. Andro armastas teda, sest ta oli abitu, värisev, kõrvetavalt jcuum. Põles nagu ahi. Üks mesilane püüdis valgest aknast välja pääseda, seinalt vaatasid kaelasidemega Andro ja värvitud suuga Ašhen, ja vaibalt vaatas põder, hämaras helkis seinakella kollane kast, uksevarnas rippus Ašheni paks ruuduline sall, kusagil kaugel kires kukk ja akna alt kostis talle vastu «kukeleeeegu!»

«Kull-kull-kull-kull-kull-hei!»

«Ašhen lööb mu maha.»

Köied olid kõvasti sooninud, kael oli tumemust, ihu valge, valgel ihul ränga kandami sinised jäljed.

«Kuule, kas pehmet heina ei olnud?» vihastas Andro.

«Kuule,» haavus Andro, «mis sa ennast kuumal ajal nii paksult sisse oled mässinud?»

«On ju õhukesi punaseid kleite,» arutles Andro, «sõidan Kirovakani, toon sulle õige.» «Ütle ausalt,» naeris Andro, «kas minuga oli parem, või Sahakiga?»

«Kuule, lirva,» vihastas Andro, «mis see Sahak sulle on, et sa talle ära öelda ei saanud?»

«Et ma enam ei kuuleks,» käskis Andro. «Kuni elan.»

«Hilja sain aru,» kurvastas Andro. «Kahju, et nii hilja 20

aru sain! Ise oled süüdi,» naeratas Andro, «oleksid tulnud ja öelnud!

Kas heinast rääkisid? Hobust küsisid, jah? Tulnud ja öelnud! Kuidas see Venemaal käib?»

«Naerad,» naeratas Mariam nukralt. «Kõik te olete ühesugused.

Käis kui uni peale, häbi kohe, seisis, suu ammuli peas, muul selline, kahmas juustest kinni. Oleks või mu täisealisi tütreid häbenenud!

Ptüi, et sellele hulgusele, va Vassilile, tuld ja tõrva kaela sajaks, jättis mu siia tule-- pesasse, enda jaoks leidis teise tee ...»

«Hea küll,» ütles Andro, «jäta järele!»

Andro läks õue, pirnipuu all istus kavalpea Gikhor ja tegi näo, nagu poleks ta Androd veel märganud.

«Vaja koer muretseda,» mõtles Andro, ja talle meenus, et tal on koer, aga praegu mägedes.

«Kas magasid, Andro?»

«Jah,» ütles Andro, «magasin, meie Mariam tuli, ajas üles.» Ning Andro haigutas ja küsis: «Mis uudist?»

«Pirnid on sul valmis.»

«Jah,» ütles Andro, «võta meki!»

«Hambaid pole. Head mesilased on sul, Andro,» kiitis rebane Gikhor. «Mul jälle ei tahtnud pooled tarudesse jääda, oli üks hea pere, möödunud aastal ei saanud paha sõna öelda, aga sel suvel kah kaks korda peret heitnud. Pööraseks läinud. Viina ka ajad?»

«Vaatan veel.»

«Aga mis nii paljude pirnidega muud teha, kahju, kui raisku lähvad, aja viinaks! Andro,» Gikhor vaatas talle teraselt otsa, «tulin sult üht asja paluma. Arva ära, mida?»

«Mesilased heidavad peret, mul pole taru. .. Sul on ehk üks valmis, või klopsid täna-homme kokku? Otsivad kohta ... Miks siis nii,» küsis korraga Andro, «kui vana sa siis oled, et sul hambaid pole?»

«Kuuskümmend seitse.»

«Noojaa?» naeris Andro puudutatult, «mis sa mulle puhud, ega ma pensionikomisjon pole.»

Majast tuli kuulmatult Mariam ja jäi posti juurde seisma, käed rinnal ristis.

Ja nähes neid mõlemaid ühel rõdul seismas ning märganud Andro musta habet ja juukseid, otsustas Gikhor, et nad elavad juba ammu kokku; üksik naisterahvas, ega ilma selleta läbi ei saa, ja see oli siis Andro, kes möödunud aastal naise maja eest palgi ära tõi. Hea kuiv palk oli, 21

mägedes juurel kuivanud puu. Ta tahtis ise selle ära lõhkuda, aga juba oli läinud. «Üheksakümnendast aastast. Kümme sealt, viiskümmend seitse siit — kuuskümmend seitse. Sindki mäletan poisikesest peast.»

«Ma tegin nalja,» naeris Andro. «Ära siis vihasta!»

«Kui ei teinudki, mis ma su peale ikka vihastan!» . Mariam möödus hääletult Androst ja Gikhorist, jäi hetkeks heinalasu ette seisma, pistis siis käed nööride alt läbi, kükitas ja toetas käed vastu maad. Kui Mariam neist möödus, nägi Andro jälle, et ta on laudlame. Liikumatult heina all seistes kogus naine tõusmiseks jõudu.

«Oota, ma aitan,» ütles Andro ja astus tema poole.

Mariam ei vastanud, rebis ühe käe ja põlve maast lahti ning pingutas end aeglaselt püsti. Kuni teine käsi veel maha toetus, nägi Andro ta tumedat nägu ja paisunud kaela.

«Oo, sa oled ju veel tugev,» ütles Andro, kui ta tõusis.

Naine ajas end sirgu, raputas koorma seljas tasaseks, ja kui ta pöördus, nägi Andro jälle kustunud naeratust. Ja kuulis pirnipuu juures teerajal sõnu: «Muidugi olen.»

Heinakämm takerdus puuokstesse, Mariam kummardus, oleks peaaegu kukkunud, vaarus tagasi ja astus sammu ette. Oksad tulid lahti, küpsed pirnid potsatasid maha.

«Kas tohib pirni võtta?» Ja juba kummardus ta põlvi nõtkutades oma seljatäie all.

«Tola!» hüüdis Andro, «puu otsast võta, ise kipuvad suhu!»

Mariam haaras käbedalt mahakukkunuid, noppis veel oksa küljest ja naeris.

«Väga tubli naine,» ütles rebane Gikhor, «noor tugev naine.»

Gikhor tahtis niisiis hobust. Khassahhis on tal paar puuda nisu, nii viie puuda ringis, tema hobune selleks sõiduks ei kõlba, tee on vilets, öösel tuleb minna, aga tema hobusele pole aru antud. Tugev küll, seda jah, aga arutu, ' kipakas, pani ükspäev eidele ühe täie. Tee on vilets, läheb veel lõhkuma. Koorem pole kõne väärtki, oma viis-kuus puuda. Ta läheb öösel, et hobusel palav ei oleks, päeval annab puhkust ja kaeru, tuleb öösel tagasi, et hobusel palav ei oleks.

2 2

Ašhen lõpetas lüpsi enne teisi, andis piima üle — piima oli rohkem kui teistel; hellitas ja silus lehmi, suges karva läikima; puhastas vasikalauda, tema vasikalaut oli kõige puhtam, andis vasikad, trullakad ja krapsid, karjusele üle; koristas oma telgi ära, pesi end — algul kareda seebiga, siis lõhnaseebiga, kammis juuksed ja sidus räti ümber pea (kui teised kammivad, ei seo nad rätti, ja kui räti seovad, ei kammi, aga tema on nii seest kui väljast puhas), pani kuldsõrmuse sõrme — ta on ju abielus naine —, pani kuldkella randmele, ja oli nii kabe, nii eesrindlik, nii karske, korralik ja kena; siis jäi ta farmijuhataja Levoni ette seisma.

Ja ta oli nii vaikne, nii tasane ja tagasihoidlik, ja nii armeenlaslik ja külanaiselik — ei hakanud ise rääkima, ootas, aupaklik vanemate vastu, et onu Levon teda kõne- taks.

«Mis on, Ašhen?»

«Onu Levon...» Ja nii häbelik, nii erinev linnalipaka- test ja külalõhvarditest: ta ootas, et onu Levon ise taipaks, mida eesrindlane Ašhen tahab.

«Tahad ära minna, Ašhen?»

Ašhen noogutas.

«Kui õhtuseks lüpsiks tagasi jõuad, mis siin küsida! Su oma aeg, tee mis tahad!»

Selline on Ašhen: küsimata ei tee sammugi. Ja Ašhen on nii arusaaja: teab, et all orus tahavad heinalised mad- zuuni. Ja Ašhen on helde’ käega: viib omaenda lehmade madzuuni. Ja Ašhen on hoolitsev: ise venitab käe otsas kohale. Ja Ašhen on peenetundeline: annab neile süüa, ise aga — vaikne, tasane ja tagasihoidlik — keerutab õle- kõrrekest käes, ootab, silmad maas. Ja läheb Mariamiga allikast vett tooma — nad on tüdrukupõlvest peale sõb- . rannad, saavad teineteisest sõnadeta aru ning mõistavad, et naised peavad niitjatele vett tooma.

Ašhen pesi pange hästi puhtaks, pani korralikult roo- renni alla, pani nii, et pärast ümber ei läheks, viis Mariami eemale — et pange mulda ja prahti ei satuks, võttis Maria- mil rätiku peast — et katki ei rebiks, haaras kõik juuksed korraga pihku — et salk liiga väikseks ei jääks ega juurtega välja ei tuleks, ja peksis teda vastu õlgu, rindu, kõhtu, selga, puusi, siis jälle vastu õlgu, rindu, kõhtu, selga, puusi.

Vedas siis Mariami pea alla ja peksis ainult 23

selga, selga, selga, et valus oleks ja jälgi ei jääks. Siis andis ta Mariamile juua, andis oma kammi juukseid siluda, sidus talle räti pähe ja võttis ise panged, sest Mariam seisis vaevaga jalul.

\

ALHO » «Aga ma tahtsin ju ise mägedesse minna...»

«Tahtsid mägedesse minna?» teeskles Gikhor hämmeldust. «Mis me siis teeme?» Oli selline nõutu ja kohkvel ning läks siis järsku elevile, oleks nagu väljapääsu leidnud. «Võta minu oma, sõida sellega! Sul ju puid vedada, eks ole, talle lao peale, palju tahad, mu hobune on tugev. Aga ta on mul peru, ma kardan kohe,» lõi Gikhor kõhklema.

«Seitsme-kaheksa-aastane hobune, mis ta ikka perutab, ega ta enam sälg pole,» naeris Andro tusaselt.

«Eks tal ole seda täkku s'isse jäänud, lööb vahel pähe, hilja ruunasin,» seletas rebane Gikhor. Ja kuna ta nii tõsiselt rääkis, tundis ka Andro tõsimeelset huvi: «Kas sellel mingi vahe ka on?»

«Räägitakse, et ei ole, aga näe minu omal on. Nagu ükspäev, kui eit mägedest tuli, pani lõhkuma, nii et tükid taga.»

«Sadul on tallis,» haavus Andro, «hobune on kivirahnude juures orus. Ära üle koorma, Gikhor, tean ma su puudasid!»

Gikhor astus vanamehelikult tõttamata ja kergelt talli poole. Ja kirus Androd kui tõeline peremees: «Pehme südamega koerapoeg, kui sa mu puudasid nii hästi tead, mis sa siis annad oma hobust!

Vaata nüüd seda sadulat, no mis sa niimoodi hobust pead!»

Aga Androle näis, et vanamees ta ütlemise peale solvus — tuli teine tallist nii pahase näoga välja —, ja ta tahtis oma ebaviisakaid sõnu mahendada: «Ega ma siis tõsiselt, Gikhor.» Andro naeris. «Kui orgu lähed, ära ehmata — vees on valge pühvel.»

«Ei või olla!» hüüatas Gikhor varmalt. «Kas sa ise nägid? » «Läksin hobust teise kohta viima ...»

25

«Noor oled, siis muidugi näed.» Talle ei meeldinud tarude paigutus ja see, et Andro on suvisel päeval kodus, ja pirnid lähevad raisku — siin sai ta juba päris vihaseks, «Nojah, sina vahid pühvleid, aga pirnid lased hukka minna!» Ja ta vuristas pirnipuu alt, pea viltu, pilklikult ja paluvalt, nagu oma ešimehe-päevil: «Täna võtad tünnid, viid jõkke likku, et homme õhtuks ühtki pirni puu otsa ei jääks! Laostad oma majapidamise ära, magad päise päeva ajal tuhandese kasu maha.»

Kui ta orgu oli jõudmas, hüüdis Andro: «Onu Gikhor! Kas lähed üle mägede?»

«Eks näe.»

«Kui mägedesse lähed, ütle Ašhenile, et ma tulen paari päeva pärast puid tooma, tulen puid tooma...»

«Andranik!»

«Mis on, ema?»

«Kellele sa hobuse andsid?»

«Gikhorile.»

«Mis ta teha tahab?»

«Khassahhi sõidab.»

«Kas sul loomast kahju pole?», «Ei see ta selga murra.»

«Nojah, pojake.»

Orus kivide vahel ümises jõgi, tüdrukute ema istus, pea põlvedel, ja tukkus või nukrutses — vee ja oma valgete jalgade pärast, üks tüdrukutest istus solvunult, käed ümber põlvede, kõhnuke selg lookas, teine kõdistas õle- kõrrekesega ta kõrva ning naeris kumedalt ja katkendlikult, ja õde pöördus mossitades kõrvale, mehe maha jätnud hiid sooritas päikese all oma sujuvaid pöördeid, aga Alho seisis kurvalt paigal. Ning kõik see oli kustunud ja kasutu, nagu tööta seisva veski vesi, nagu juurel mädanev puu või nagu päike, mille all ei laiu põllud. Jõgi oleks pidanud harudena peenarde vahele suunduma, tüdrukute ema istus täpselt nagu villapesija, tüdrukud pidanuksid vaarikaid korjama ja heinalistele vett viima, aga hiiglasel oleks paras sao juures seista ja kuhjategijatele sületäisi kätte anda, või siis... Gikhor jäi seisma, vaatas ja vaatas ning läks lõpuks muiates ja pead raputades Alho juurde.

«Kärvad laiskuse kätte,» ütles ta Alhole. «Khassahhi teed veel mäletad?»

Tukkudes võttis Alho sadula, sedelgarihmad, leid ja >26

suitsed vastu, laskis veidi pahasena valjad suhu panna, võttis midagi tundmata saduldaja selga ja hakkas kivide vahel kõikudes astuma.

Kivitükk libises jala alt liivasse, ja Alho prantsatas kõhuli.

«Noo-oh!» Ja rauad lõikusid vanadesse armidesse, painduv vits leidis kõhu all vorpideta koha, ja Alho tundis äfa rebase Gikhori. See tähendas külgedele rõhuvat koormat, lämbumistunnet kopsudes ja magusate, petlike sõnade keelitust.

Alho ohkas ja tahtis sörkima hakata, aga rauad rebisid suud, nõudes pinguldatust ja mõõdukat sammu. «Tundsid mu ära?» Valjad nõudsid õigesti, sest kohe tuli järsk tõus, mis oleks sorkimisel esijalgu koolutanud, tagajalad oleksid tasakaalu kaotanud, ja ta koon oleks praegu kivise maa ning hammaste kokkupõrkest lõhki.

Aga Gikhor pöördus sadulas ja ütles igaks juhuks tüdrukutele: «Te olete täiskasvanud neiud, aga vaarikad ussitavad metsas. Selge lõbu oleks korjata, saate talveks moosi. Isal oleks hea meel,» lisas Gikhor.

Hiidnaihe ohkas ja pööras naba päikese poole, aga tüdrukud naersid kuumalt ja kumedalt.

«Sulle räägin, õde,» sihtis Gikhor lõuaga vanemat naist.

Tüdrukute ema vaatas suvise loiu nukrusega põlvedelt üles, hiid aga leidis kohasema asendi, ja kui ta end mugavamalt lamama seadis, mõistis Gikhor, et ei, heinatööle ta ei sobi, kahju kohe temast.

«Kindlasti laseb ringi,» pomises Gikhor, kes enam millestki aru ei saanud, otsustades endamisi, et ilm on hukka ja ilmaasjad sassi läinud, ning sähvas vitsaga Alhod.

Kui nad üles jõudsid, hargus teelt Andro maja juurde viiv rada.

Lihtsameelselt tahtis Alho rebast Gikhori petta, tahtis näidata, nagu oleks see tavaline päev: ta tuli orust ja läheb tuttavat teed koju. Ta aeglustas sammu, keeras siis järsku kodurajale, kuid kohe tõmbusid valjad pingule, vedasid pea kõrvale, jalused lõikusid vanadesse armidesse.

«Rebane, vaata kus rebane,» ütles Gikhor ja juhtis ta külavaheteele.

Oapeenarde vahelt sööstis välja teravakoonuline punane krants, Alho põtkas korra väsinult ja tüdinult ning mõistis, et, tee on sama, rõhuva koorma ja lõppematu kuuma lämbumistundega kopsudes, ning ta lõi tülpinult ja väsi27

nult jalaga. Ja tundis, kuidas kabi koerasse vajus ja tagasi tuli.

«Kas sa ei saaks oma hobusega oma teed mööda sõita?» Rõdult paistis direktor Rubeni tume kogu.

«Minu tee on see, hoia oma koeralita ketis!»

«Istud võõra hobuse seljas, peksad võõraid koeri vigaseks.»

«Jookse külanõukogusse kaebama,» ütles Gikhor Rube- nile, aga ise kõrvetas vitsaga Alho kõhualust.

Terava koonuga krants on igavene nuhtlus ja talle on vaja nii virutada, et ta korra oimetuks jääks, ning kui ta lõpuks vinguma hakkab, siis tekib sõnelus — see on kõik arusaadav, aga vitsa Alho seekord küll ei oodanud. Seepärast oligi inimeste maailm tema jaoks lõputult käsitamatu. Kakskümmend aastat veab ta juba inimesi ja nende koormaid ning mõtleb neist, kuid ei saa midagi aru, ja mitte sellepärast, et ta hobune on, vaid et inimestel pole järjekindlust.

Gikhor viis ta sepikotta. Kuuma raua terav lõhn oli Alhole endise tugeva ja lahke sepa kaudu tuttav; nüüd ei astunud sepp enam tulijaile vastu ega silitanud hobuse silmi. Põlenud põll ees ja suits suus, vantsis noormees hobuse juurde, painutas jala kõveraks, thkk, thkk, thkk, ja läks sepikotta tagasi. Neil inimeste rajatud teedel saab ainult nende tehtud raudadega käia; Alho oli rautamise eest tänulik, teed on kõvad ja kivised, aga nael läks ju viltu, puutus vastu närvi, teine raud pigistas — Alho oli rängalt solvunud.

«Kuule, sa lõid ju viltu,» ütles Gikhor sepikoja hääli kuulates.

«Kuumus teeb liiga,» kostis seest sepa naer. «See on normipäev, ega sa kullaga maksa.»

Alho komberdas mõlemat jalga longates minema, ettevaatlikult nagu haige. Närv valutas. v «Olgu pealegi, ega sa ei sure,» ütles ratsanik, «käies läheb üle.»

Alho unustas valu pärast ratsaniku, vitsa, punase koera- näru, saduldatuse ja ees ootava tee. Ta seisatas, aga taas rebisid päitsed pead ja vits vihises mööda kõhtu. «Nõõ!» Ja Alho mõistis jälle, et nii südametu, nii läbematu ja hoolimatu sõitja on rebane Gikhor. Eks näis, kuhu tee viib.

Püstandaed avanes nende ees, et nende möödudes sulguda, poegadega kana läks üle tee. Näis, kubu me läheme.

28

Alho kuulis ketikõlinat ning nägi musta karvast koera. Koer oli kärnas ja kärnade pärast püsimatu; alati ketis, jooksis ta üle õue tõmmatud traadi all laudaväravast majaukseni, majauksest laudaväravani, laudaväravast majaukseni... Koer peatus ning hakkas sülge pritsides haukuma, haukus ja haukus... Ja nüüd sai Alho lõplikult aru, et ta on sattunud Gikhori kätte: talle meenus lämmatav tee, parmud, läpatanud vesi, salakaval uss, lühike ja sooniline, kes oli juba tund aega salaja ta ümber roomanud, kuni ta lähedus hetkeks ununes, et siis viskuda ja nõelata — jalga lõi terav valu, siis poleks nagu midagi olnud, aga pärast läks jalg kuumaks ja tundetuks, südamesse lõi läila magusus, pea läks ka kuumaks ja tuimaks. Aga talle, pooloimetule, laoti ja laoti pärnade vahel koormat selga. Ta ei ihanud enam midagi, mälestused ja soovid sulasid magusas kuumuses, ja see oli meeldiv, kadusid parmud, koorem, Gikhor, ja oleks hea, kui neid poleks olemas olnudki.

Oleks uss teda kusagil mahajäetud paigas salvanud, oleks ta rahulikult surnud. Aga nad mõistsid teda.

«Uss nõelas, Gikhor. Hobune tahab surra.»

«Surra? Kui kärvab, jätab meid Andro ees häbisse.»

«Ei,» öeldi Gikhorile. «Kihuta ta higiseks, ära seisma jäta!»

Kuiva ja painduva punutud piitsaga toodi oma kohale tagasi hell kõhualune, koorem, tee. Mägirohi ja külmad allikad. Alguse raskus ja lõpu hõlpsus. Jaamasõidu vastumeelsus ja tagasituleku rõõm.

Kartus rautamise ees ja naiivne uhkus rautatuse pärast. Kihk mära vastu ja hirm täku eest. Võitmatu märaihaldus ja täku metsik raev.

Igatsus mära järele ja ükskõiksus koorma, vee, jaamasõidu, Gikhori ja pigistava raua vastu. Oma kohale toodi tagasi ta vanad kondid, ööd, päevad ja teed, mis ei lõpe ega lõpe, mis algavad laialt, ahenevad siis, kitsenevad, käänlevad ja laienevad jälle, teed, millel pole lõppu. Kutsus kord enesega rahulolev jumal Alho vanavanavanaisa enda juurde ja ütles: «Näed, Alho vaarisa, ma lõin su kebjaks ja arukaks, laotasin su jaoks maha rohelised nurmed, mõtlesin välja hundi, et sa saaksid joosta ja jääksidki kebjaks, ja inimese, et ta sind talitaks, — ütle, hobune, mitu aastat sa tahad elada?» Ja Alho vanaisa vanaisa mõtles ja mõtles, ja kuna jumal teda arukaks pidas, mõtles ta veel ning vastas läbimõeldult: «Kakskümmend aastat tahan ma elada, 29

\ issand.» Ja jumal leidis ta vastuse hea olema ja andis talle kakskümmend aastat elu. Milleks, vanaisa, kakskümmend aastat, milleks oli sul neid tarvis, milleks minul?

«Miks see hobune nii kurb on, Gikhor?»

«Tee oma tegemisi, ema! Kus kotid on?»

«Haige hobusega lähed Khassahhi, Gikhor!»

«Ei ta kärva. Jää terveks, ema!»

«Hobusel nael torgib, Gikhor.»

«Uuhh, kui sa kõike nii hästi tead, eks too tangid!»

Aeglaselt nagu mesi voolas valu naelaaugu kaudu närvist välja, ja meeldiv oli tunda harvenevaid valusähvatusi, puud puuda järel raskenevat koormat, jaluse puudutust, suuraudade jõhkrust, kuulda kärnase koera sülgepritsivat haukumist.

Tee viis mäkke... jaheda tuule vilin kõrvus ja lõpmatult maitsev rohi... ja Alho astus erksplt. Üles on ühe tunni, ühe hingetõmbe tee... siis tuleb lõpmatult maitsev rohi.

«Arvad või?» ütles Gikhor ja pööras ta teelt kõrvale, juhtis aedadevahelisele fajale. «Peremees!» hüüdis ta.

Särgiväel niitis valvur puude all heina. Ta tuli neile vastu, pani koera ketti; Gikhor läks, hobune käekõrval, tema juurde, nad vestlesid, valvur ei paistnud rahul olevat, aga koorma raskus suurenes õunte ja pirnide võrra.

«Kurke sul ei ole? Olgu, kui see sulle tüli teeb, pole vaja. Mis ma sulle Khassahhist toon?»

Valvur ei tahtnud Khassahhist midagi, aga kurgid olid raskemad kui õunad ja pirnid.

«Nõõ, kuradi köönard, kas sa pole enne koormat näinud või?

Tuli mul kindraliratsu välja... Andro setukas, see sa oled!»

Gikhor viis ta rada mööda teele tagasi, sõitis, kuni valvuri koera haukumist enam kuulda ei olnud, tõmbas siis ootamatult parema vai ja pingule. Alho pöördus — muidugi, paremal oli kuum küps põld. Jalused sundisid minema, nurjatu hääl käskis minna, aga ees oli ju põld. Alho taganes, aga jalused, hääl, piits ajasid ta otse põllule, põldu mööda edasi. Inimesed on imelikud, mõtles Alho, ühte ja sedasama ühel korral ei tohi, teisel korral jälle tohib. Üksi ta põllule ei lähe, sest ühekäeline valvur hakkab karjuma, tuleb ja viib ta mitmeks päevaks kasimata lauta kinni, ta ei taha, et teda räpasesse lauta kinni pandaks, aga nüüd pekstakse sellesama pärast.

Lähed — saad

30

peksa, ei lähe — saad peksa. Aga kui Gikhor teda sõnatult jalustega togides läbi jõe juhtis ja nad üle niidetud ' lagendiku metsa suunas läksid, mõistis Alho, et teda viiakse vargile. Metsa taga oli kartulipõld. Kartuleid varastama, otsustas Alho ja jäi seisma.

«Täitsamees, Alho!» imestas rebane Gikhor. «Söö,» meelitas ta, «sul pole muud muret kui süüa.»

Süüa ei olnud midagi, koorem ei olnud ka kerge, Alho seisis ja ootas. Puud ei õõtsunud, kõrred ei kõikunud, lillede õitseaeg oli läbi, kõik tardus päikese all vaikivas ootuses nagu hobunegi — tasuhimuta, rahulikus ja ebamäärases nukruses. Siis liigutas end midagi päikese all, seda märkasid kõik ümberringi ja Alho ka.

Kõrvad kikkis, ootas hobune, mis edasi saab. Põllu ülemises otsas kükitas onn nagu koer ja selle kõrval seisis valvur, lõug labidavarrele toetatud. Siis jäi onn endiselt liikumatuks, aga põlluvaht jooksis labidat vartpidi peos hoides metsa. Maa külge aheldatuna võttis Gikhor kartuleid. Alho vaatas metsa, vaatas Gikhori ja ootas, mis veel juhtub.

«Mis, kas nägid kedagi?» pöördus maa külge aheldatud Gikhor ringi. «Ei saa rahulikult seistud?» Äkki nägi Alho silmanurgast, kuidas puust eraldus val- ■ vur, labidas vartpidi peos. Alho tundis teda: kunagi oli ta * valvurile normipäevakartuleid koju vedanud; see oli rahulik mees, ei löönud, ei rääkinud, laskis tal omasoodu astuda. Alho väljendas teda nähes rõõmu, aga mees tõstis kohe sõrme huultele — tasa! — ja jäi seisma.

Maa külge aheldatud Gikhor võttis kartuleid, lõhkus hiirepesi; ning põlluvaht ja Alho vaatasid arusaamatuses selle vaikivas maailmas ainsana liikuva olendi selga, kes oma irdumu- ses valvuri ja Alho pilke ei märganud. Ta rebis end maa küljest lahti alles siis, kui kott oli ääreni täis, tõusis, sirutas selga ja nägi nüüd meest. «Haa-ha-ha-hahaa!» — ja ta naer sarnanes väga hobuse hirnumisega.

«Mis sa siin teed?» küsis valvur.

«Ha-ha-ha-haa, ma mõtlesin, et kas märkab...»

«See mu amet, miks ma ei pidanud märkama?»

«Augustikuu — mõtlesin, et Adam on välja peal heina tegemas.

Sel talvel lõppes sul ju hein varakult otsa?»

«Pole minu süü, mine päri Sanassarilt!»

«Sanassari asi on keelata, sinu asi niita.»

«Hakka iga koeraga purelema!»

31

• «Tõsi ta on. Aga raskeks läheb niimoodi,» ütles Gikhor. «Aita peale visata!»

«Hobusest kahju ei ole?»

«Hobune selleks loodud ongi.»

«Juba lähed?» vaatas valvur neile kurvalt järele. «Jääksid veel siia, ajaks juttu!»

«Sõidan öösel Khassahhi, peab valges mäkke jõudma. Mis ma sulle Khassahhist toon?»

«Su oma tervise.»

Hiljem hingasid mäed jahedust ja värskust. Mägituul vihises kõrvus, jahutas sapse, pääses koorma ja sadula alla, kuivatas higi, tungis sõõrmeisse ja lehvis koos päikese pleegitatud lakaga.

Ehavalguses helklesid mägede piirjoonel oranžid hobusekarjad, tuulehoog tõi kaasa nende hirnumist, ja kord näisid nad õige lähedal olevat, kord aga kaugel-kaugel. Alho tõstis pea ja hirnus — teatas, et tema on seal, ta ei ole unustanud neid ega nende vaba jooksu, ega iseennast, nende hulgas, ja sellel koormal ei ole temaga - midagi ühist, see on Gikhori koorem... Alho sammus kiiremini, et koormast rutem vabaneda, ja Gikhor muigas: «Tubli!» — viis ta kivi juurde, leidis endale kottide vahel koha: «Lase nüüd käia.. „» Kauguses suitses künkatipul lõke. Rada tegi ümber küngaste mitu käänu, suvekarjamaa kadus silmist, rada tõusis ja laskus, käänles, ja kui nad lõpuks kingule jõudsid, oli tarandik siinsamas.

Hääletult ja külmalt kõikusid kar- jaselõkked, lambad olid tarandikus vagusi, koerad võtsid nende ümber aset, lamavad lehmad vaevlesid täie kõhu käes, hobuste seas hirnus muretult ja põhjusetult sälg — ning kähedahäälne ja kondine Alho tahtis teatada oma saabumisest rändavate udude rõsketele mägedele, aga Gikhor tõmbas päitsed pingule, ja hirnumine jäi pooleli.

«Andro?» Keegi suitsetas pimedas.

«Mesrop?»

«Sina, Gikhor? Oli nagu Andro hobuse hääl.»

«Jah, see on Alho.»

«Ja milline koorem!»

Rajal seisis Ašhen, käed põlle all ja pea viltu. Arukas, tõsine, kuulekas. «. «Onu Gikhor,» ütles ta.

«Tere, Ašhen!»

«See. on meie hobune?»

«Jah, Ašhen, see on Alho.»

32

«Onu Gikhor, aga Andro pidi ju tulema, miks ta ei tulnud?» «Ütles, et kahe päeva pärast tuleb.»

«Või läheb meil halvaks, mispärast ta täna ei tulnud?»

«Eks ta ise tea, Ašhen, kust mina seda tean, mispärast ta täna ei tulnud.»

«Nojah,» nõustus Ašhen. «Küll oled koorma ladunud!»

«Mis siin ikka on, Ašhen, paar kilo kartuleid, mõned õunad ja pirnid...»

«Ega ma siis...»

Ašhen märkis ainult ära. Ašhen läks oma teed, telgi poole. Ašhen on naine, Andro on majas peremees. Ašhen ei sega end meeste asjadesse. Nad teavad ise, mis teha. Ašhen on naine, ta lüpsab lehmi, lüpsab lambaid, ootab, et Andro puid tooks... hobune on Andro asi. Andro ei too puid — Ašhen ootab, pea viltu. Või läheb mägedes raisku, aga hobune saadetakse Khassahhi — Ašhen võib kannatada, ta on pika meelega.

«Kott kartuleid, palju see teeb?»

Gikhor vaatas vilksamisi taha: Ašhen seisis, käed puusas. Gikhor vaikis põlglikult — tüütu koer, mis ta klähvib!

«Kae rebast... Ühest külast on sulle vähe, poest ei piisa, nüüd laostad inimeste kodusid! Leidsid, keda pügada, va häbitu! Endal hobune kodus, aga vaevad teiste oma! Noh, vasta, ära sa poe kuhugi!» «Ära lõhverda,» ütles Gikhor koormat maha võttes, «naine jäägu oma toimetuste juurde!»

«Sina laostad siin minu kodu. äga mina ei tohi suudki lahti teha!»

«Ooh,» naeratas Gikhor, «sinu kodu laostab Mariam.»

Gikhor võttis koorma maha, ütles midagi oma eidele, viis kotid sisse, aga Ašhen tänitas ikka veel, ja siis Gikhor vihastas: «Miks sa oma lollust nii väga välja tahad näidata?»

«Kui enda peale mõtlen, siis olen kohe loll?»

Siis ütles Gikhor — mitte Ašhenile, mitte tarandikule ega oma eidele, vaid endale, aga kuna karjakoppel oli pime, öiselt vaikne ja telkide viltseinad olid õhukesed, siis ütles ta kõigile: «Selle keele pärast võttiski vaene Andro endale teise naise, mina jälle mõtlesin, et mispärast ta seda tegi!»

Ta eidel jäi käsi suu juurde, siis küsis ta just nagu kartlikult, teeseldud imestuse ja endisaegse uudishimuga: 33

«Mis naise, Gikhor?»

«Ma sõidan Khassahhi, on sul kõik valmis?» käratas Gikhor, «Mariam, või kes neid kõiki teab! Seo kanad kokku!»

Siis valitses jälle vaikus, hobusekarjus suitsetas pimeduses, lehmad ohkasid, lõkked hõõgusid, karjused meenutasid Mariami, ja neile tuli meelde, et ta on taputeivas, midagi tal pole, või kes neid maailma asju teab, võib olla, et midagi on, ja Alho puhkas, üks jalg lontis, ning telgis märatses tummalt Ašhen.

Tähtede valgel tukkusid koplis soojad märad, nende kokkusurutud laudjate kohal lingutas kõrvu täku kõrge pea, pimeduses kõõrutasid kanad; siis seoti kanad Alhole selga, märjad madzuunisekid kinnitati Alho sadula külge: «Nädal aega teadis, et Khassahhi lähen, aga madzuun on nõrutamata!» — «Kuni kohale jõuad, nõrgub ära, mis siin kärkida!» Niisiis seoti tilkuvad madzuunikotid Alho sadula külge, petivee nired voolasid tal mööda, külgi alla, kanad reostasid ta ära, rabelesid ja rapsisid tiibadega; pärast laotati kanade, madzuuni, juustu ja kanasõnniku peale present ja presendil võttis istet Gikhor.

Ja pooleldi tukkuva Gikhori ees lõi õõtsuma öö, ja elu oli hästi korraldatud, sest Khassahhis ootas teda ta ruuge nisu, ja kanad kraapisid ja mustasid, madzuunist nõrgus vett, presendi all tilkus Alho külgedele juustusoolvett, aga tema vanainimese istumisekoht jääb ilusti kuivaks.

«Tõin teile mägede juustu.» «Tõin teile mägede madzuuni.» «Tõin teile kanu, mägedes kasvanud.» Orus on kuum, oru elanikele näib, nagu säilitaksid mägedest toodud kanad kõrguse jahedust. Ütled: tõin teile kanu — aga tal siblib ja soputab endal viiskümmend tükki õue peal. Teine asi on mägede kanad. Gikhor sai sellest hästi aru. Külas räägitakse, nagu oleks ta pensionikomisjoni teab mitme tuhandega ära ostnud. Eit arvab niisamuti. Napakad on need naabrid, eit on ka napakas. Komisjoni esimees oli Tsahkutist pärit, Gikhor viis talle kotikese madzuuni, ütles: «Tõin sulle Tsahkuti madzuuni, Tsahkuti mäed ja meie mäed on ühedsamad,» linnas aga oli kuum, tänavatel, puude vahel, trepikodades, igas majanurgas lõõsk üha tihenes, ventilaatorid keerutasid kuumavat õhku, «Tsahkuti ja meie mäed on ühedsamad, kõrgel pilvede all. Tõin sulle mägede madzuuni.»

Tähisöös vulises Ketšuti allikas, nad jätsid künkad selja34

taha, tee muutus libedaks. Lähedal põõsastikus karjatas lind, öösse ilmus ja vaibus hobuse sammude müdin. Üle tee libises kas hunt või jänes või vanasaatan ise. Tuhande üheksasaja kaheksateistkümnenda aasta sügisel — või oli see üheksateistkümnendal aastal — leiti siit Nesso poeg Aršak. Nesso Aršaki raudjat mära nähti viie aasta pärast Kirovakanis. Hobuse uus peremees ütles: «Ostsin Khassahhi turult.»

Aga kui lähemalt pärima hakati, ütles, et lõuad, pole teie asi, laske jalga.

Nad jõudsid teelahkmele. Vasakpoolne rada viis mägedesse, läks läbi kogu mäeaheliku, sidus allikaid allikatega, mägiaasu mägiaasadega, hobusekarju hobusekarjadega, pilviseid mäetippe tuuletute orusoppidega. Alho viivitas silmapilgu ja sööstis siis hoogsalt vasakule.

«Nõõ!»

Rauad rebisid suud, kael käändus valusasti tagasi, pea pöördus kõrvale, aga Alho tikkus ikka mägiraja poole. Valjad kiskusid pea selga, Alho ei näinud enese ette, kuid jalad viisid teda mägiteele.

«Ptruu . . . Päris pööraseks läinud, sindrinahk!»

Ratsanik rebis pead, hingamine põrkas vastu taevast, Alho tormas tähtede all, aga jalad puutusid teetut maad. Jalad otsisid maas kuristikku, et purustada need armetud kondid, mis millegipärast veel vastu peavad. Ratsanik vabastas hetkeks ta pea, pingutas siis ainult üht päitse- haru, tiirutas-tiirutas AIhod kohal ringi, põletas siis piitsahoobi ja laskis ratsmed lõdvaks. Hobune läks mööda rajatut nõlva, kiskunud end lahti leidest ja sedelgarihmast, sukeldunud välja koormahobuse paksust nahast, hingates takistamatult, täie kopsuga, jätnud maha isegi need kulunud kopsud.

«Läheb vanuigi veel varsaks, hullpea!»

Nüüd seisid nad järsaku serval, ja kõvad roided pitsita- sid kopse, kanad olid presendi all vaikseks jäänud, mad- zuunivedelik ja juustusoolvesi nirisesid mööda uusi marrastusi ja vanu arme alla, ja ees, orulinna kohal, õõtsus valgusehämu. Oli vana Alho, vanad leid, tuttav järsak ja uus valu tagakehas.

«Tubli!»

Ja kui esimest koormat vedav sälg linnas silla juures värises ning kõigi nelja jalaga vastu ajas, ütles Alho: «Tule, ära tembuta!»

Jalgade all tümises vilets ja petlikult kõva asfalt, äreva 35

mürinaga möödusid autod, vahel kostis jõe kohinat — s >e oli tuttav, omane, aga sälgu ei viidud läbi jõekoolme, teda tõugati ja tõmmati põhjatusse, nemad ei mõistnud, et see on kuristik, aga pehmete ja kindlate mägedega harjunud sälg nägi sügavikku, kuhu inimesed teda palumise, peksu ja valega ajasid.

Alho astus juurde, peatus, andis äratundmiseks aega ja ütles esimese aasta koormahobusele: «See pole kuristik, vaid sild, ega nad sind surra ei lase, tule... Siin on tühjus, aga see on tugev, ega sa ei sure, tule! Kui suredki, ega sa palju ei kaota. Tule...»

Esimese aasta koormahobune uskus teda, asus temasse ja ületas temana silla. Aga Alho oli ükskõikne all laiuva tühjuse, müra ja autode vastu, ta oli poolpime ning poolkurt, ja tema nahal oli seitse võõrast nahka pargitud. Turu juures lahkus sälg Alhost, kes jõe äärt mööda edasi läks, sälg seoti kinni ja jäeti kära ja tolmu sisse oma jälestuse ja hirmuga üksi, kuni või müüdud, sits ostetud, leib ostetud, suhkur ostetud, tee ostetud, kingapoodides ringi käidud.

Autod kihutasid Alho kõrvalt mööda, lõbusate jalgratturite salk heitis Gikhori üle nalja: «Onu, teeme võidusõitu!» — «Meie oleme vanad, sõitke teie, poisid!» Jalgratturid libisesid hobusest sahinal mööda, mahajääja naljatas heasüdamlikult: «Su jalgratas ei tööta, onu?

Minu oma ka ei tööta!» Aga ka tema sõitis mööda, ekskursioonibussist visati Alhole lillekimpe ja naerdi, siis jäi Alho asfaldile päikese kätte üksi.

Allika juures ronis Gikhor maha, et keha kinnitada: «Puhka,» ütles ta Alhole. Lõbusad jalgratturid sõitsid tagasi, nad haukusid kooris Alho peale, ja viimane tulija heitis Gikhorile: «õlitad?»

Nad veeresid üle asfaldi kergelt-kergelt, maa ei pidanud neid kinni, nad libisesid mööda, hästi õlitatud, nii rattad kui sõitjad. Nad olid väga terved, lühikesed püksid õmblustest ragenemäs, varsti lähevad nad heina niitma, aga praegu mängivad oma leludega, ja Gikhor mõtles, kui nad möödas olid: «Las laon sulle kümme puuda selga, sõida siis...»

Leib ja lambajuust maitsesid hästi, ja allikal polnud viga, hea külm vesi; ning homme on nisu kodus, Gikhoril nelja aasta varu käes.

Räägitakse, et Ameerika ütles 36

Prantsusmaale Hiina kohta... Ja Gikhor ütles Alhole: •:Puhkasid?

Läki!»

Maantee muutus valgeks, mets läks põõsastikuks üle, ka põõsad jäid seljataha, jõevool aeglustus, jõgi muutus laiemaks ja sogaseks, kuru asendus oruga, viimase allika vesi oli mudane, soe ja halva maiguga. Maantee eemaldus jõest, venis ja venis päikese käes, hele, umbne ja kuum.

Oleks roheline nurm, keskel allikas, ja Androgi ei teaks selle nurme asukohta! Sellel rohelisel aasal, allika lähedal, sööks raudjas hobune.

Keegi ei aimaks, et see hobune on Alho, aga see oleks Alho., Ta jookseks nurmel ringi, jooks vett, vehiks sabaga paar kärbest minema, nukrutseks, lamaks päikesepaistelisel rohelisel aasal nagu surnu, rebane tuleks ja kükitaks kaugemal maha, limpsaks kaheldes ja kindlust saades keelt — ja kui siis Alho puristaks läbi laiade sõõrmete, pühiks rebane pakku. Erksalt seisaks Alho rohelisel niidul: nurme teises otsas sööb laia laudjaga ruske mära. Alho oleks rohelisel nurmel, lamaks rohuiõh- nade keskel, üleval ujuksid valged pilved, ta oleks kaunis ja kurb. Ja siis tuleksid hundid, rammus ja hea Alho ei piinaks neid, ei piinleks ise, annaks end huntide kätte, las söövad. õhtu eel, külast poole tunni tee kaugusel, hakkas maantee elama.

Niidetud põllul hüüdis summutatult vutt, punane põllukivi muutus punaseks koeraks, pani klähvima ja silkas lühikeste hüpetega hobuse ja ratsaniku poole. Siinsed koerad on kurjad nagu siinsed ussidki. Gikhor ronis maha koera vaigistama — ei tulnud midagi välja, see hüppas näkku. Siis sähvas Gikhor piitsaga ja hakkas tehtult naerma, et peremees ei vihastaks, kui ta lähedal juhtub olema. Koer jäi maha, aga kui hobune ja Gikhor ta unustasid, kargas ta lõrisemata hobusele sappa. Haaras sabast ja lohises järel, lahti ei lasknud. Hoobid ei aidanud. Alho kaotas kannatuse ja sööstis edasi.

Alho ei valinud teed, tormas mööda niidetud välju — pole pääsu, punane laik virvendab ikka silmade ees. Ikka ja jälle tikub koonu ette.

Siinsed hundid on ka jultunud. Möödunud talvel istus vaene kinomehhaanik hommikuni telefoniposti otsas.

Gikhor leidis algul madzuunikoti, pärast presendi. All orus vilksas ja roomas punane peni, aga hobust ei olnud näha. Vastutulev suur pambuga vanaeit ütles, et ta oli näinud raudjat hobust külasse minemas. «Jah, kanad olid 37

sadula küljes.» Aga siis selgus, et ta oli hobust hommikul või eile õhtul näinud. Gikhor hakkas koera lähedalt jälgi otsima: maa oli kuiv, jälgi ei olnud. Aga koer hiilis lähemale. Liputas saba, nagu oleks suremas, anus halastust, aga silmist vahtis madu vastu. Nad olid kahekümne kolme-kahekümne kuue aastased noored mehed, kui käisid siit külast nisu toomas, hommik jõudis kätte. Otsustasid hobustele puhkust anda. Jõudsid vaevalt hobustelt maha, kui Akoph hüüdis «Uss!» Gikhoril oli jalg alles jaluses, need ussid! Gikhor kargas sadulasse ja — minema! Vaatas korra tagasi: poistel lõuad laiali peas.

Akoph tegi lihtsalt nalja. Gikhori hakati ratsanikuks hüüdma, pärast pulma- rebaseks, aga hiljem, sõja ajal, kui ta poja sõjaväest vabaks sai, ristisid naised ta rebaseks.

Gikhor vaatas künkaharjalt: kaugel on juba hämar. Ja kogu aeg on Gikhoril tunne, nagu hiiliks punane peni põldu mööda talle järele.

Vokina vurisedes, siis valju mürinaga ja jälle vurisedes ilmus, oli ja kadus päikese käes helkiv valge lennuk. Räägitakse, et kahe tunniga jõuab Jerevanist Moskvasse. Kolmekümne üheksandal aastal sõitsid nad Levoniga kuus ööd-päeva, ta mäletab selgesti, Kremlis vaatas Levon hiiglaslikku kirikukella, vaatas säravaid kupleid ja ütles: «Nädal aega tagasi olime Tsmakutis, Gikhor. » Gikhor saatis pilguga lennukit, kaotas selle silmist ja läks vaatama — kas see asi seal kaugel on Alho või kivi- raun. Pärast valget taevast näis põldude hämarus täiesti pimedana, Gikhor ei läinudki. See võib kivikuhi olla, aga seljataga, pimeduses, võib Gikhor veel punase koera peale sattuda. Gikhor otsustas: müüb ühe lehma, lambad ja hobuse ära, lisab sellele kõik, mis hoiukassas on — kolmkümmend viis tuhat —, annab saadud raha Henrikust pojale, las ehitab aastaga maja, aasta pärast kolib poja juurde Kirovakani. «Sülitan küla peale.» Gikhor leidis veel juustukoti. Juust oli puru, armetult puru. Ja kui ta koti leidis, tahtis ta jälle tagasi minna, vaadata, kas see seal on kivihunnik või hobune. Ja siis hüüatas keegi ja lõi käsi kokku: Simon seisis keset niidetud põldu ja naeris: «Nojah, ja mina arvasin, et pani lõhkuma, peksis mehe pihuks ja põrmuks. Magasid või?»

«Hobune tuli kohale?»

«Ammu juba.»

«On ta sinu juures?»

38

«Jah. Tuli, jäi õue peale seisma. Mõtlesime, et kelle hobune see on, näen, et seisab, ära ei lähe. Siis tuli meelde, et sa käisid korra sellega siin.»

«Pani jah lõhkuma. Koer kargas kallale, nii ta läks ja kadus. Lõhkus juustu ära. Kas kanad olid seljas?»

«Olid küll.»

«Tõin teile mägede kanu. Paistab, et viljasaak on sul sel aastal hea olnud.»

«Jah, vilja jätkub.»

«Tõin teile mägede madzuuni. Nii et tuli ja jäi teie õue peale seisma?»

«Seisma jah, nagu naelutatud.»

«Seda ta pidigi tegema,» naeris Gikhor. «Lao talle kümme-kaksteist puuda selga ja lase lahti — läheb üksi Tsmakutti, jääb minu õuel seisma. Kui Andro koormat teeks, läheks Andro juurde.»

Sõja esimesel talvel andis Gikhor oma rehe all Simoni viiele lapsele ja naisele peavarju, pidas neil kartulitega hinge sees. Keldris elas teine pere, see kolis hiljem Jerevani. Räägitakse, et on seal kõrge koha peal, tütar olevat arst, dotsent. Tasuks nad kord üles otsida.

Pimeduses lärmas üle kogu küla raadio, ei jäänud ega jäänud vait.

Gikhor tõdes, et see ei ole Tsmakut, ja ta tundis Tsmakuti järele igatsust. Tsmakutis pandi ka valjuhääldaja üles, paar päeva mängis, siis hakkasid poisid purjuspäi kividega loopima, et kes kõige enne pihta saab.

Niita siinsed mehed oskavad, aga seda tuleb harva ette. Nad seisavad klubi juures, puhtad riided seljas, esimees nende peale ei karju, sest karjumisel on kodune maik, aga see küla on koduks liiga suur.

Neil polnud ei seda korda, mis linnas, ega seda küllust, mis väikeses külas. Millest neil praegu puudu on — vab- rikukaubad ja õlleputka, kerekad mehed mängivad nar- diid *, nagu poleks nad vikatit kunagi näinud; kui sadama hakkab, kolivad nardiiga tuppa.

Tsmakutis, kui vihmale kisub, tuntakse muret, et hein raisku ei läheks.

Gikhor otsustas: ei, linna ta ei koli — öösel lällab su õue peal purjus kingsepp, nuga käes, hommikul räägitakse, et naaber- tänavas on poevalvur surnuks pussitatud. Oma kümme- viisteist aastat, mis elada jäänud, elab ta Tsmakutiski ära, * Nardii — idamaa täringumäng, kusjuures täringunäite loetakse pärsiakeelsetena. T õ l k .

39

laseb end Tsmakuti rohelisele surnuaiale Adami, Movsessi, vanaisa Gikhori, Sahaki, Lado kõrvale matta.

Valjuhääldaja mängis ikka veel, üks lugu lõppes, teine algas.

«Teil siin hea rahulik rahvas,» ütles Gikhor.

«Miks ta rahulik ei peaks olema?»

«Ega ma midagi,» Gikhor seisatas, «mängite nardiid.»

Kontori, klubi ja poe juures oli nii palju" inimesi koos, et ei saanud aru — kes on siin asjamees, kes seisab muidu. Olid ennast üles ehtinud, seisid. > Valjuhääldaja rippus kontori seina küljes. Aga et nad oleksid kontserti kuulanud — ei, seda ei saanud öelda; võis arvata, et nad on mõttesse vajunud, aga see ei olnud mõtleja rahvas, sõja ajal õppis ta neid hästi tundma. Sõid kupakartuleid ja heitsid magama. Kui kartuleid oli, siis keetsid ja sõid, kui ei olnud, ootasid, et saaks. Aga kust midagi saadakse, see ei olnud nende asigi. Jumal on armuline, jumal annab.

«Simon,» ütles Gikhor. «Teil on siis tõepoolest vilja või räägid sa niisama?»

«Mul endal on kolme tonni ringis.»

«No aga kes teil vilja lõikab, ah?»

«Kombain.»

Gikhor läks ja muigas: «Täitsamees kombain, tubli, vennas!»

Mootorratas porises mööda, kari tähtsaid morne noorukeid sadulas, kolm-neli poissi.

«Elu on kergemaks läinud,» ütles Gikhor, «kümme puuda nisu oli enne kümme puuda nisu, ei saanud sa seda ei kinkida ega kingiks võtta. Aga,» pomises Gikhor vaikselt, «kui meie maa vilja ei kasvata ja teie oma nii hea on... Kes teie nisust küpsetatud leiba söönud on, see teist enam ei taha.»

Neile tuli vastu noor neiu, tõsine ja linnaliku olemisega, ning Gikhoril hakkas kaenla alla kägardatud presendi ja eriti juustukoti pärast häbi.

Mootorratas jõudis neiuga kohakuti, viimane nooruk kallutas end küljele, et teda kleidisabast sikutada.

«Kuule, Simon,» ütles Gikhor, «muidulogelejaid on järjest rohkem, leiba peaks nagu vähemaks jääma, aga elu läheb lahedamaks, kas pole imelik?»

Simoni majal oli kahest toast koosnev teine korrus peale kerkinud.

Väljast viis trepp värvitud käsipuudega rõdule.

40

«Vaata aga,» pomises Gikhor.

Lauda juures oli hämar. Alho seisis pimedas. Ta ei söönud, kuigi talle oli midagi rohutaolist ette visatud. Hobune oli nagu kurb ja mõtlik. Simoni noorim poeg, aasta kolme- teistkümnene poiss, seisis lauda lähedal ja vilgutas taskulampi. Raadio mängis, ja keegi ei keeranud seda kinni. Traktorimürinaga möödus mootorratas. Koer vist hammustas Alhod.

«Mis tööd sä teed?» küsis Gikhor Simonilt.

«Mis juhtub. Ma olen mehhanisaator.»

«Traktorist?»

«Nojah, traktorist, kombainer ...»

«Tõsi või?»

Simon kehitas õlgu. Aga poeg süütas ja kustutas lauda juures taskulampi, süütas ja kustutas.

«Lehma pead?»

«Milleks?»

«Muidugi, ilmaaegne vaev. Sa ei oskaks ju lehmaga ümbergi käia . .. Aga või, juust?»

«Küll seda leidub.»

«Nojah, kui leidub . ..» Logard, saatananahk! Mispärast teie peale nii palju kartuleid raisati, kui nüüd tuled kiitlema: «traktorist, kombainer, milleks mulle lehm?» Sõja ajal olid kui kassipoeg, «traktorist, kombainer» ... Tsma- kuti orukallast mäletad?

«Kuule, poiss, ära lõhu lampi,» ütles Gikhor.

Simoni poeg vaatas korra ükskõikselt üles, pööras pilgu kõrvale ja vilksutas edasi.

«Jonnib või, kas andsid nahatäie?»

«Ei andnud.»

«On nii mossis.»

«Ei, ta on ikka selline. Minu omad on kõik sedamoodi — igaüks omaette.»

«Pole kiita,» ütles Gikhor.

«Ah, ega nad minult leiba küsi.»

«Ei küsi või?»

«Noh, küsivad, aga igaüks teeb ise oma tegemisi.»

Koer oli Alhod kaelast hammustanud, Gikhor palus vee keema panna. .

Poeg Henrik, see mehkeldab linnas teiste naistega. Gikhor teab, millal see algas — kui poeg suitsetama hakkas, siis ajaski juba ringi.

Jah, muidugi, töötab kaheksa tundi päevas, või viis tundi, ja mis töö seegi on, ülemustega on 41

heal jalal, ülemustega koos joovad, aga mis tal ülejäänud ajal teha on? Ja kui linnamoodi ta riides käib, kust ta selle oskuse on võtnud?

Lips on lips, aga mõnega on nii, et paneb . lipsu ette — mitte põrmugi ei sobi, paras lipsutatult seakarja saata. Aga siin, siin on võõra naise käsi mängus. Ja kui külasse tuleb, ei tunne ta ei labidat, ei hangu.

Jõuab pärale: tere-tere, aga siis hakkab juba haigutama. Läheb küla peale, ja kui tagasi tuleb — head aega! Kuhu? Tuleb minema hakata.

Kuhu, poeg? Homme pean tööl olema. Talle on kartuleid vaja, kapsast on vaja, võid ja juustu on tarvis, puuvilja — tonn ja masin. Ega tema vastu ei ole, pojale on seda kõike tarvis, ainult et palun väga, ega ta ise siis vedama ei hakka! «Juhtub auto siiakanti — saada ära!» Teie alandlik teener. Kummarda autojuhi ees, sõima eite, et kotid on kadunud, tao pead vastu keldripiita, hi-hi-hii', naerata autojuhile: «Veel natuke kannatust, näh, kapsas on veel jäänud, ainult kapsas ongi veel!»

— vinna kapsas kohale, pane pirnide, või, juustu, kartulite peale ja rõõmusta, rõõmusta, et kõik nii hästi korda läks. Pärast palu igas kirjas ja iga tuttava kaudu kotte, et tühjad kotid tagasi saadetaks. Ja ei kippu ega kõppu. Käed tööd täis, aeleb eitedega ringi.

Kui vesi oleks pidanud juba keema, tuli välja, nagu poleks ta vett tahtnudki, Gikhor palus uuesti, ja siis ütles Simon: «Hobusekont, mis sa taga jändad!» Ja ta mõistis, et ainus lähedane hing oli talle seal Alho. Ning teist sõja ajal aidanud inimese õigusega pilkas ta: «Muidugi on see hobune, mitte traktor.» Ja seletas ära ka, muidu Simon arvab veel, et teda osatatakse: «See on võõras hobune, Simon, ma kardan, et koer oli marus.»

«Ehk kõlbab jood kah?» salvas see traktorist. Viiekümne viie aastane mees, aga häbi pole ollagi, on nende päevavarastega mestis, masuudiga koos. Gikhor ei teinud pilkest väljagi.

«Olgu, lase tuua!» Mis mees see ka on, et ta tuua võib lasta, põngerjas seisab kõrval, lamp peos, aga tema läheb ise joodi järele!

Kui vatitükk haavale pandi, võpatas hobune, läks higiseks ning surus end Gikhori vastu. Ja viivuks mõtles Gikhor, et ta ostab selle veohobuse Androlt ära, küsigu Andro, palju tahab, ta hoiab Alhod tema enda ja hobuse elupäevade lõpuni. Gikhor võttis sadula maha, puhastas ära, «kuidas me sellest jäärakunõlvast üles saame, ah, hobu?», 42

hõõrus rihmajälgi nahal, «ma olen juba vana, sina oled ka vana», vandus Androd, et see selline narts on — koerapoeg, annab hobust igaühele, kes aga küsib, küla parimat veo- hobust! Ta pühkis sapsud presendiga puhtaks ja tahtis hobust vee äärde viia.

«Poiss viib,» ütles Simon. «Makbeth!»

Gikhor andis ratsmed poisi kätte: «No muidugi, tema teab lättekohta paremini kui meie!» — isegi naeris, aga talle ei meeldinud poisi külmad sinised silmad. Ja veel see lamp, taskulamp, mida vilgutades ta mööda aiaäärt astus, mida süüdates ja kustutades ta valgustatud tanumal kõndis. Järk-järgult valjeneva mürina saatel ilmus jälle mootorratas.

«Makbeth, ajame võidu!»

Nad jõid teed, nende leival oli endiselt päikese ramm ja lõhn, laual oli viigimarjamoos. Ülihästi maitses mägede juustuga nende värske leib, nad lubasid anda nii palju, kui hobune vedada jõuab — «hobune on vana, tee pikk». Gikhor ütles, et ta võttis raha ühes, ja naeris — «nii kaheteist puuda eest»; nemad naersid ka — «saime kolm tonni, mis me sellega teeme, kaks ja seitsesada jääb veel järele.» «Tsmakutti on kõigega õnnistatud, kartuleid on küllaga, tahtsin tuua, tean, et teil läheks vaja, aga kole kauge maa, aga näe, vili on Tsmakutis vilets.

Riigi oma? Seda küll, riigilt saame vilja ja jahu, nojah, aga ei tea, mis vili ja jahu see on!» Ema on ka terve, aga eit, majalukk, on vanaks jäänud, tahtis neile võid saata, aga polnud kokku löödud, pealegi on palav, asfalttee, — ja kogu aeg kuulatas Gikhor väljast kostvaid hääli.

«Poiss pole veel tulnud?»

«Kuhu ta kaob,» rahustas Simon. «Õpib koolis hästi?»

«Jah, aga teda kisub rohkem traktor.»

«Mul... mulle paistis ka sedamoodi,» naeris Gikhor.

«Sul on õigus ... Eksamil meisterdasid telefoni, ütlesid telefoniga üksteisele ette.»

«Tubli, tubli...»

Nad ei löönud Alhod. Nad tõid ta vee juurde, imestasid, kui palju ta joob, nii et kõht paisub, arutasid isekeskis, kas selline joomine kahjulik ei ole, otsustasid, et on kahjulik, ja tirisid ta veest eemale, siis ütles üks poistest, et hobune jõi kinnise suuga, kokkupigistatud mokkade vahelt, nad kontrollisid järele: tõepoolest, taskulambi valgel 43

oli selgesti näha, et ta joob kõvasti kokkusurutud mokkadega, «et liiva koos veega sisse ei tõmbaks», yiisid siis hobuse külast välja, siledale põlluteele ... Üksteist oskamatuses süüdistades kiskusid nad üksteise käest päitseid ära, Alho viskas pea selga, sest ta ei mõistnud, mida. nad tahavad. Nad haarasid sadulaäärest. kinni, kaks poissi tulid mootorrattalt maha ja istusid koos Simoni pojaga Alho selga. Alho hakkas raskelt jooksma. Pole viga, joosta võib. Aga siis pistis mootorratas möirgama ja jõudis hobusele järele. Ning kuidas Alho ka ei põgenenud, kuidas ta ka ei katsunud, mootorratas ei kadunud tal sabast. Üürgas kõrva ääres, tolknes jalus, ilmus külje pealt nähtavale, läks mööda, jäi taha — tema eest ei olnud kuhugi pääsu. Ja siis jäi Alho seisma ning ootas peksu. Peks on tuttav, see ei hirmuta. Aga nad ei löönud.

«Olgu, ta on väsinud, las puhkab!»

Kaks poissi ronisid maha, kobisid mootorrattale ja kihutasid pimeda välja teise otsa. Simoni poeg istus Alho seljas algul kaksiratsi, pärast nii, et jalad ühele poole rippu jäid, ja vilgutas lampi.

«Makbeth! Bensiin lõppes otsa, too bensiini!» hüüti lagendiku teisest äärest.

Simoni poeg vilgutas lampi ja sundis hobust minema, vändates jalgadega olematuid rattapedaale. Seal vaieldi: mis on parem, mootorratas või hobune? Mootorrattal lõpeb bensiin otsa, aga hobune sõidab aeglaselt. Siis kadus mootorratas Alho vaateväljalt, nad kohmitsesid hobuse saba kallal, pärast tiris üks päitseid, kolm tükki istusid seljas, «Nõõ!» Ta läks, aga saba ei tulnud kaasa. Saba oli ära tulemas, ei tulnud küll, lohises vaevaga ühes. Nad valgustasid talle taskulambiga teed. Siis nad peatusid, tõmbasid hobuse alla ja sidusid põleva taskulambi lauba külge. Üks vedas päitseist, teine hoidis mootorratast püsti, aga kolm poissi väntasid Alho seljas jalgrattapedaale. Mootorratta hoidja väsis: «Aitab, hobune on väsinud, tulge maha!» Poisid ei hakanud vaidlema, hüppasid hobuse seljast maha, sidusid mootorratta saba küljest lahti, saba muutus kergeks. Nad pöörasid teelt kõrvale, ütlesid: «Söö nüüd!»

«Söö,» vedasid nad ta pead alla, vastu rohtu, «söö rohtu, söö!»

Uks leidis lille, sirutas hobuse koonu poole: «See on lill, söö!»

44

«Ta ei saa aru.»

«Pime, ta ei näe.»

Lamp võeti laubalt ära, valgus juhiti lillele.

«Näed, lill, söö!»

«Ta on haige.»

«Kas hobused ka haiged on?»

«Kas sul palavikku on?» küsiti Alholt. Üks hoidis päitseid, teised asusid saba taha.

«Lööb jalaga.»

«Me mõõdame palavikku, ära löö!»

Nad panid taskulambi põlema, torkasid saba alla. Saba varjas valguse, poisid käänasid saba kõrvale, mässisid ümber jala ja sidusid kinni. Ikkagi segas, aga nad ei lõiganud saba ära. Vaatasid kaugelt ja ligidalt, pole viga, käib küll.

Suur täiskuukera kallas piimjat valgust, tähed vilkusid, pooled tähed olid tähed, pooled olid planeedid nagu Maa. Planeetidel elavad arvatavasti inimesed. Planeetide inimesed vaatavad praegu tugevate teleskoopidega Maad, näevad maadj niidetud põldu, lapsi, hobust, taskulambi valgust.

Kui Gikhor ja Simon kohale jõudsid, lainetas kogu taeva ja maa vahelisel alal piimjas valgus, hääletult hõõgusid kõik tähed ja planeedid, vaikselt lõõmasid langevad tähed, niidetud väljadel laulsid rohutirtsud madalahäälset õhkuvate tähtede laulu, piimjas valguses heljusid laste ja hobuse täispikad varjud. Ja lamp hobuse saba all kiirgas leebet, tarka, kurba, naeruväärset ja rohutirtsude siristamise sulavat valgust. Simoni poeg oli põlvili ja silitas hobust, vaadates aeglaselt piimjat udu. Teised vaatasid teda, vaatasid hobust, tumedate säravate silmadega vaatasid nad teda ja hobust, kes tuhmilt läikiva raidkujuna nende ees seisis.

«Me nõiume.»

Gikhor ei kütnud neil nahka kuumaks, sest nad ei olnud Tsmakutis, Simon ei vihastanud, sest nad ei jooksnud ära, niisiis ei teinud pahandust. Gikhor võttis vaikides lambi ära ja pistis tasku: kas annab Androle või jätab ehk enda kätte, ainult et see lamp läheb kindlasti Tsmakutti, sest nad ei julge seda tagasi küsida.

Kolm kotisuud tõmmati kokku. Nende ait oli täis ja salveski oli omajagu nisu, polnud mingit vajadust kotte kaaluda. Kuid Gikhor teadis grammipealt, et seal pole terakestki vähem kui kaksteist puuda.

Nad panid kaks 45

kotti valmis, Gikhor tõmbas sedelgarihmad viimse võimaluseni pingule, läks koos Simoniga koormat tooma ja tundis hobuse värinat.

Ta tundis, kuidas hobune väriseb, ja märkas, et ka tema kardab.

«Noo-oh!»

Kui ei panekski seda kolmandat kotti. . . Teeks südame kõvaks ja ei paneks — põrgusse, kes praegusel ajal nälga sureb! Hobune võttis koorma vastu ja jäi tasaseks. Nagu kustus. Ta äigas hiljem, palju hiljem, kui koormaköied soonima hakkasid. See kombain, Simon, seisis, käed taskus, ei tema tea tühjagi ei hobusest, ei koormast, professori majas sündinud, ei tema ütle, et kahest kotist on küll, et tee on pikk — ta ei taha koonerina paista. Kombain lõikab, mis tal koonerdada! Gikhor võttis kotinurkadest kinni, ja ängistusega meenusid talle poja pehmed huuled.

«Kuule, kas palju ei saa?»

Nad tõstsid kolmanda koti peale: hobune jäi osavõtmatuks, oleks nagu kivi selga tõstetud. Ja Gikhoril tekkis halb eelaimus — loom katkestab end veel ära. Kuskohas?

«Alho?»

Ta kohendas kõhu all rihma, soovis, et kogu see koorem maha vajuks, tema peale. Kas või laibana, aga vedagu välja!

«Alho!»

Ja ta kuulis seda allasurutud ägamist, mis ei tule mitte kopsudest, vaid luude sisemusest — see oli härjaikke, maja nurgakivi, oru ägamine, seda kuuleb nii insener kui maamees.

«Ta käib elektriga, veab kohale.»

Kandam ja hobune olid üks keha. See hobune oli sündides selle laudjaga, selle koormaga, selle peaga ja seda värvi. Köied olid kindlad ja pingul ning sidusid need kaksteist ja pool puuda, kõõlused ja vanad kondid ühte. Gikhor sõlmis lühikese oheliku sadula külge, läks kuube ja piitsa võtma. «Noh, jääge terveks.. . Elage hästi! Kui keegi siiakanti tuleb, saadan võid. .. Elage hästi, inimene on inimestele inimene...» Ja kuulis, kuidas hobune ettevaatlikult jalga vahetas. Hobune astus õueväravast välja, pööras paremale, keeras vasakule, jõudis karjateele.

Tara jäi seljataha, tee oli vaikne, allasurutud ägamisega võitles hobune koorma ja elu eest. Miks Nesso Aršak maha löödi? Ta ei teinud ju kellelegi liiga, elas vaikselt omaette. Miks 46

ta tapeti? Räägitakse, et tal oli paar penni raha kaasas olnud, oli võid müünud, tuli Dilidžanist.

Kas koer hiilib tee kõrval? Võib-olla kärvas juba ära. «Ta käib elektriga, küll viib kohale.» Kes käib elektriga? Mispärast elektriga?

Ah jaa, nad mõtlesid taskulampi. Eeslipea! Mis sul leivast, või mis leib see nisu sinu jaoks on? Gikhor mõtles teele, kujutluses läbis ta tee — maantee, linna, silla, ta jõudis mäkke.

«Kuidas me kohale saame, Alho?»

Ning Gikhor mõistis, et ta on vanaks jäänud ja see tee käib talle üle jõu. Ja ta tundis, et reied on kõvas sadulas istumisest ära hõõrdunud, kipitavad. Ta kuulis oma vanade jalgade ägamist ja talle meenus hommikune lõbus buss, sõitjate rõõmus naer, ning südametäiega ütles ta: «Ma teid kergatseid...»

Buss läks varsti meelest, nagu tuule toodud naer, aga eeslinäoga Andro seisis vankri juures.

«Kalts, mitte mees, seelikus kinni...»

Ja talle meenus Andro Ašhen, aga ta ei vandunud. Talle näis, et Ašhen kaitses teda, Gikhori. Ja vastikusega meenutas ta poja punaseid huuli. Ta nägi ennast jõekaldal, Alhod päikese käes, kividele tardunud tüdrukuid, ja ta siunas kange selja pärast asendit vahetavat hiidnaist.

Ning ta nägi Henrikust poega palja hiiu kõrval liival lamamas, ja Henrik oli kiitsakas ja kõhn, ning talle ei meeldinud see põrmugi, sest hiid võiks poja valgest ninast kinni võtta ja see lämbuks. «Suitseta vähem, tolgus!» Talle tuli meelde suits rajoonikomitee büroos, kui ta parteist välja heideti ja esimehe kohalt maha võeti, ning talle tuli ette, et isegi sel ajal, kui tema käsutuse-juhatuse all olid hobused, masinad ja nii palju inimesi, oli ta ise olnud koormahobune, sest ka bürool muretses ta kuivava heina, valmiva kartuli, vihma kätte jäävate saadude pärast, kuigi kartul ja saod ei olnud tema omad. Ta meenutas viljaaita, mägedesse viiva tee äärset põldu, ja ta mõistis, et nagu Alho on koormast lahutamatu, nii on ta ise Khassahhi tee külge köidetud, temas on kõikide tulevaste vihmade mure, kõikide tulevaste põudade ja ikalduste mure. Ning ta vandus pagarit Vaghod, et see ei küpseta head leiba ja tema peab seda teed käima. Aga see oli ülekohus, ja ta sundis end mõtlema, et ta müüb lehmad ning ehitab linnas maja, lööb maja ümber tara püsti ja istub puu all, käed taskus. Ta naeratas, aga ei suutnud käsi taskus hoida, süda ei luba47

nud. Ta märkas esimest korda Henrik-poja sõrmes sõrmust ning Henriku kätt pehmetel huultel. See oli Henriku fotol. «Mis see maksab?» — «Ei tea, kingiti.» — «Tore, et kingiti. Mis ta hind oleks?»

— «Poolteist.» — «Tuhat viissada?» — «Nojah.» Ja mõte pöördus jälle mäeharjale, ja endine esimees tahtis teada, kui palju on oru põhjast kõrgustiku tippu maad, ta otsustas, et seda on kolm kilomeetrit — nagu Tsmakuti ühest äärest teise, ja see hakkas vastu, sest see polnud õige mõõt, mõõdupuuks olid vanad jalad, koorem ja õhupuudus.

«Alho ... kulla Alho ...»

Ja mida Henrikust poeg ükskord tegi? Gikhor viis ühe lamba ja viina linna, minia ehtis üles: «Henrik, isa tuli.» Aga tema — tehke lambast basturmaad 1. Neli korda viis ta viina, puhas sinine viin oli.

Poeg tuli koos töökaaslaste ja pikkade katmata jalgadega sekretäriga koju, nad sõid, lärmasid, naersid, laulsid ja läksid ära. Tema küpsetas väljas šašlõkki ja saatis miniaga varrashaaval tuppa; ja kui ta ise tuppa tuli, olid kõik söönud, kõhud täis, rohitsesid. «Vabanda, isa,» öeldi talle, «ei hakanud sind ootama, šašlõkki peab kuumalt sööma.» Talle öeldi: «Joo meie terviseks!» Tema oli juhmakalt rõõmus, tahtis kõnet pidada, et tema on Gikhor, Henrik on tema poeg, tuhande üheksasaja kolmekümne üheksandal aastal käis ta Moskvas, ja ta mõistab neid, tagasiteel oli samas kupees üks tohter, venelanna või armeenlanna, see sõitis Musta mere äärde.. . Aga teda ei kuulatud. Üks paks heasüdamlik mees tahtis äkki paljaste säärtega sekretäri terviseks juua, ja nii järsku, et tal polnud aega oma pitsi viina valada, võttis Gikhori käest klaasi ära, ei palunud vabandustki, ei märganudki, et teise inimese käest võttis. Aga mis Henrik- poeg ütles? Ta ütles naisele, et mine keeda kohvi, mine too paljaste säärtega sekretärile uus klaas. Henrik pööras silmad naiselt ära, ta häbenes teda, 'häbenes isa. Ning Gikhor nägi köögis, et minia kael peidetud raevust tuksleb.

Ja teine kord. Nad pressisid end pehmetesse autodesse, võtsid liha ja joomapoolist kaasa, kihutasid riiklikke autosid teelt pühkides Tsmakuti külje alla sööma-jooma. Neile vaja selget allikat, Kirovakanis ei lähe toit ja jook alla.

1 Basturmaa — paberõhukesed lihaviilud, mida hoitakse soolvees, vašardatakse mitmel korral ja kuivatatakse õhu käes. Võib valmistada ka suuremate pipardatud tükkidena, millest siis tarvitamisel õhukesi viile lõigatakse. T õ l k .

48

Vaata kõlvatuid! Sõid ja jõid küla lähedal, sõitsid. tagasi. Saatsid postikandjaga ülejäägid ära, poeg saatis posti- kandja kaudu isale tervist. «Ütle, et meie pärast ei muretseks, me elame hästi.»

Sul pole mind vaja, poeg . .. aga riigist on ju ka kahju — ümberringi kõik te sööte, ja keegi tööd ei tee. Ja rikute elu. Niitja pinnib allika ääres vikatit, naised panevad sealsamas heina kokku — näete? — teie tulete istute neile selga, võta ja vea! Postikandja rääkis, et heasüdamlik paksuke jooksis naeru lõkutades eest ära, Henrik-poeg ajas teda taga, paljaste säärtega sekretär sügas paksukesel juustuga pead.

Koidu ajal läbisid nad linna. Turu juures pühkis üksik vanaeit tänavat; öövalve-miilits vaatas poolunistuste ja kaugete külamälestuste sekka haigutades hobust ja Gik- hori, ning nende koorem ja astumine tuletasid talle vanaisa juttu meelde; tähtsalt punus trobikond hulkuvaid linnakoeri ühest kohast teise, kaotanud konservi- ja asfaldilõh- nas hirmu huntide ees, karjuse surma ettenägemisvõime, maavärina tuleku aimuse ja karjavalvuri uhkuse. Nad jäid seisma, paar peni haukus koormahobuse peale, siis läksid nad tähtsalt oma toimetuste juurde.

Ning nad olid lollid ja naeruväärsed.

«Kallis Alho.»

«Ei, ega ma midagi ei öelnud. Aga kui sa juba seisma jäid, las ma kohendan siin seda rihma.»

Nad läksid üle silla, jõelt hoovas külma ja väsimust. Ühel aastal viis jõgi Jessai ära. Imestati, et kuidas nii tugev mees sai siia madalasse ojja uppuda. Küllap ta oli väsinud, ei viitsinud rabelda. Ta tuli Gruusiast, Sulaverist, poja pulmaveini toomast, oli läinud üle Bortšalu niidetud tasandiku, tõusnud Artšesi mägedesse, laskunud Debeti orgu, keerutanud ja keerutanud, kuni jõudnud Sanahini mägedesse, tõusnud ja laskunud, laskunud ja tõusnud, kuni Džvari mäe juurest oli siia jäänud ühe päeva tee.

Nad jõudsid üle puusilla, tee lõhnas Tsmakuti järele. Udu, mägede kroonid, Ašheni sõimlemine, karu suures metsas, hirm selle karu ees.

Sanatooriumi hoolitsetud puiesteel siristas üks lind. Mägede tuulehoog lahvatas Alhole ja Gikhorile vastu, läks turuplatsile hulkuma, tiirutas koristaja luua ümber. .Sanatooriumi tumedatest akendest hoovas soojust ja mahedust. Räägitakse, et seal antakse viis korda päevas süüa ja lastakse kümme tundi magada. Gikhor tahtis magada, talle meenus Tsmakuti 4-23/24

49

roheline surnuaed, ta tahtis surra ja kaua-kaua magada. Lahtise akna all suitsetas üks tüse särgiväel mees. Gikhor tahtis magada, magada... Ja kui ta silmad pärast haigutust selgisid, oli juba valge, metsaäärsel karjamaal valen- dasid karikakrad, meelillele laskus metsmesilane ja lill õõtsus, hobune jäi seisma ja vaatama, ta vaatas eemalt teerajalt, rahulikult, pea kõrgel, ja seal paistis, et eemalt tuleb pahur naine, jakk käe peal, mees süütab tagapool suitsu. Sinises metsas vidistas lehelind, kuldnokad kaunistasid kümnel eri moel vaikust, rähn trummeldas oma puuõõnt. Naine oli naabrite minia, Gikhor tahtis teda lähedase inimese hooletusega tervitada — naine osutus täiesti võõraks. Ta jäi Alho ette teerajale seisma ja ütles Alhole keeleotsa näidates: «Üü!» — läks Alhost mööda ning lahmas talle jakiga vastu laudjat. Ning Gikhor mõistis, et ta minia, Henriku naine, on väga maanaiselik ja kohmakas. Sanatooriumi lähedal metsas hakkas ööbik laulma; need kaks läksid Gikhorist ja hobusest mööda, see külamees oma hobusega oli nende meelest keskaja ilmutis, nad läksid mööda ja segunesid Gikhori harvade unistustega.

Nad astusid metsa. Hämaruses kõikusid kännud rähni toksimise saatel, nad pugesid peitu nagu karu või metsavaht, muutusid lähenedes kändudeks ja varjudeks ning jäid maha. Kahekümne esimesel ja kahekümne üheksandal aastal oli ta otsustanud linna kolida, Kirovakan ei olnud sel ajal linn, ta otsustas kolida Tbilisi või Leninakani, aga miski segas. Ei tea, kelle oma see paljaste säärtega sekretär on — Henriku või paksukese? Gikhor naeratas: sõja ajal sai talvel mägedes lehm otsa, ta karjus lüpsja peale, aga see naeris.

Hiljem jäi see lüpsja rasedaks, naeris jälle ja ähvardas oma Märtsi küla murdes: «Näe, toon jah lapse, toon ilma ja ütlen, et sinu oma, sinu neitsilikkusest saingi.» Küll oli rumal ja imelik inimene, oleks ta peaaegu ära häbistanud, häbematu. Praegu on selle lüpsja viimane laps üheteistkümnene, ja ta räägib naerdes Gikho- rile: «Sellal sain lapse, oleks sul nüüd viieteistaastane täismees olnud. Oleksid sina ka oma süütusest lahti saanud ' - rahval suured kasud sees.»

Tema minia, Henriku naine, peab just kohmakas ja maanaiselik olema, ta on kolm last sünnitanud, lastel pole mingit viga küljes, maja läigib käes, kuulekas — tema armastab allaheitlikult, kui teda ennast ei armastatagi, tema on kodune naine, ümberaelejad on teistsugused.

50

Tuhande helgiga sätendas metsas valge lagendik. Kellele seda lagendiku lätet vaja on? Külmanud, näljased, väsinud ...

Jah, kuuekümne aasta eest, ja see pole teiste jutustatud lugu, see juhtus täpselt viiskümmend viis aastat tagasi, seisis tee peal sedaviisi sirgelt, pea püsti, huuled pruntis, Kharantsi minia, sall rippu käes. Gikhor-poisike istus hobuse seljas, isa astus edasi, minia seisis tee peal isa ees, sall käes, ja vaatas kangekaelselt isale otsa.

«Mis on, Zar,e?» Aga minia vaatas, suu lahti. Tõsi jah, tema istus hobuse seljas, isa käis ees, minia seisis tee peal vastas. Isa jäi seisma, minia vaatas, pruntis huuled koos, hobüne jõudis nende juurde, pani pea isa õlale. «Mis on, Zare?» Isa takerdus. Mis veel?

Kust nad tulid? See oli karjamaa ligidal, ju nad siis külast tulid. Isa ütles: «Mis on, Zare?» Aga edasi? Läks Tbilisi majateenijaks. Ei, seda ta kuulis kellegi käest. Ta mees tõi Samutist uue naise, see on Kharantsi eit: «Kull-kull-kull-kull-kull-hei!» Aga mis juhtus sel päeval, kui Zare seisis teerajal nende vastas, lillede keskel?

«Isake, oh isa,» ohkas ja haigutas Gikhor. Kõrvad läksid kohinal lahti ja silmad selginesid. Nad olid lagendikule jõudnud, lahendikul suitses lõke, keegi kükitas tule ääres, allika ääres käratses linnarahva summ, pesi ja lõkerdas. Telk oli püsti löödud tee äärde, sinna, kus rada lõpeb, edasi tuleb järsk mäenõlv, mis neile midagi ei ütle. Telgi juures seisis sviitris noormees ja vaatas läbi tumedate prillide Gikhori ja hobust, ning see koorem ei öelnud talle midagi.

Nad pesid end allikaveega, naersid, üks poistest hoidis pead veejoa all ja tüdruk keerutas kiirgudes ta ümber: «Peotäis vett uputab ära, peotäis vett uputab ära!» Üks vibalik togis jalaga palli, üks arvestas, kell käes, mitu sekundit ta suudab nina vees hoida, siis lendas pall ja lõi kella ta käest maha, raadio keerati lahti ja lasti tulla laulu, araabiakeelset, klaverit, Türgi hümni, kõnet, laulu, vaikust, merekohinat, noh, siin on see, mida nad otsisid... Ja inimsüda sulas kadedusest ning maailma lihtsusest ja rõõmust.

«Onu, onu, onu!» Paistab, nagu oleks suitsu ääres küki- tanu lõkke põlema saanud — nuga käes, jooksis ta Gikhori poole. «Tapa lammas ära, üksainus minut, ootame sind juba terve päev!»

Hetkeks sarnanes see noormees Henrikuga, ja Gikhor 51

tahtis öelda, et ta tuieb kaugelt, on öö läbi käinud, puruväsinud, tal on üle kuuekümne turjal, ja ta tahab korralikult välja magada.

«Mis on parem, onu, kas keeta või šašlõkki teha?» Ja ise mõtles salajas: «Ütle, et keeta, et see pole šašlõkiliha!» Ning teatas siis valjusti: «See on eht talumees, tunneb asja, ta ütleb, et see liha šašlõki jaoks ei kõlba.»

«Kuidas siis nii?» ütles Gikhor, «lammast tappa te ei oska — kui ma poleks tulnud, mida te teinud oleksite?»

«Oleksime tapmata ära söönud, onu.»

Gikhor vaatas neid pärani silmi.

«Olete Jerevanist või Kirovakanist?»

«Jerevanist.»

Gikhor ütles: «Minu omad on Kirovakanis.» Ja vaatas talle lammast veristades uhkelt otsa. Vaatas teda: ta kõrval põlvitas kitsastes pükstes tüdruk ja silmitses veiklevat verd. Zare. Kas sel või mõnel teisel päeval lüpsis ta lammast, vaatas Gikhori isa ja oma meest ja mõtles vaikides, et ta jookseb sealt ära. Läks Tbilisi majateenijaks. Gikhor pigistas silmad kinni, tegi lahti ja ärkas lõplikult — oli täisvalge.

Henrik. Sahakjan. Insener Kirovakanis. Varsti sõidab Jerevani ...

Kui koorem veidi tahapoole vajus ja rihmad rinda soonima hakkasid, mõistis Alho, et tõus on alanud. Alho hoidis hinge kinni ja läks. «Nüüd hakkame seda veeru ära needma.» Mäeharjal saab hinge tõmmata, iga samm tõi selle viivu lähemale, kuid õhk sulas kopsudes, voolas minema, ja koorem kiskus ikka veel tahapoole.

Alho mõistis, et on alanud pikk mäenõlv, ta ahmis uuesti õhku ja läks uue hingetõmbega, kuid seekord sai õhk ruttu otsa, rada aga roomas ja roomas ülespoole. Alho tõmbas jälle õhku kopsudesse ja sai aru, et jonniga siin midagi ära ei tee. Alho jäi seisma, ootas, mis saab, koorem seljas vedas tagasi, aga ees seisis mäeveer — nüri, kalk ja ükskõikne tema kopsude ahistuse suhtes. Ja Alho otsustas mäenõlva petta. Alho pöördus, hingas sügavalt sisse, läks põiki mööda nõlvakut üles, peatus ja tõmbas hinge, pöördus, läks põiki üles, peatus ja tõmbas hinge. Kolmkümmend viis korda läks Alho, sadul, kahesajakilone nisukoorem ja kakskümmend eluaastat turjal, põiki üle nõlva, viis kõik selle üles mäkke, keeras nõlva kokku, tallas jalge alla ja kangestus

52

viivuks langus äärel, teel, mille alumisse otsaniiti oli pistetud rebane Gikhor, teel, mis tiris ja tiris teda üles, tema nisu ja Alho poole, kes tardus hetkeks võitjana oma mäe harjal ja astus siis tuulte keskel, mägiaasade ja karjaigat- suse keskel oma Ketšuti allika poole; hirm täku ees oli kadunud. «Koorem on minu, mina olen ta all,» — Alho ei hakanud rebast Gikhori ootama, ta jõi, tõmbas kopsud ja selgroo õhku täis ning läks edasi.

«Viska kottidele present peale, et niiskeks ei läheks,» ütles Gikhor naisele. «Nühi hobune hoolega kuivaks, kata viltvaibaga kinni, et ta ei külmetaks! Kihuta sead minema, ma heidan magama. Ära plärista oma padade ja pannidega!» karjus Gikhor. «Kalla see madzuun endale pähe! Ma tulen Khassahhist! Too sooja vett jalgu pesta,» ütles Gikhor uinudes. «Vakka!»

Hiljem rippus orus vee kohal pilvetopp, tuul liibus ühelt mäeharjalt teisele, farmi juhata ja Levon ja tallimees Mesrop läksid riidu ja leppisid kohe ära, lambad tulid lüpsile, voolasid lüpsjate vahelt nagu liivakellast läbi, koerad läksid näljast pööraseks ja oleksid peaaegu türklaste härja- värsi maha murdnud, kaugel lagendikul lõi oranž hobuse- kari tuuleiili kartma ja kappas minema, Gikhori naine tappis kana, ja Alho magas sügavat und.

Lambakarjad aeti liikvele, talled saadeti alla orgu, söönud koerad lonkisid laisalt karjustele järele, künka tipul mustendas türklaste härg ja näis läbi uduvirve hiigelsuurena, all aasal eraldus karjast kolmeaastane sõnn ja jäi härja ette seisma, kaugel lagendikul ehmus hobusekari jälle millestki, koerad moodustasid pika rea, mis sidus künkaid küngastega, nõlvu kinkudega, kauge mäeveeru rebast mägiaasaga, ja Alho puhkas püstijalu.

Gikhor väljus telgist, istus telgi juurde maha, haigutas ja oli endiselt sünge. Äšhen tuli, heitis Gikhorile ette, et ta hobusele nii palju selga oli ladunud, Gikhor vastas, et ärgu õiendagu, all peksis karjus sõnni tagasi, kakskümmend korda ilmus koerte nina alla rebane ja kadus kahekümnel korral koos koertega küngaste taha, Gikhor läks orgu kusele, kaugel lagendikul ehmus jälle hobusekari, seitsme künka taga tormasid koerad puntrasse ja kägistasid rebast, aga rebane kükitas karjamaa lähedal kingul ja vaatas naerdes pealt, kuidas koerad isekeskis purelevad, juhataja Levon lõhkus farmi jaoks puid, Mesrop läks hobusekarja poole — ja Alho asus sööma.

Siin mägedes ei 53

oska keegi korralikult süüa, Alho aga krõmpsutas rohtu.

«Söö,» ütles Gikhor.

Laagris tõusis tüli, et piiriküsimus ei ole naabritega selgeks tehtud: nende põlluvaht oli tahtnud siinse karja ära ajada, sest oru kuuluvus ei ole selge; siis rahuneti, pöörduti koos videvikuga karjade juurde tagasi, karjaselõkked eretasid; mängeldes, tümina ja lustiga saabus hobusekari, puistus lagendikule laiali; Mesrop tahtis piiritüli küsimuse saata Moskva Kremlisse, Ülemnõukogu esimehele, ja sel põhjusel läksid nad Levoniga veidi riidu, Gikhor tassis nisu sisse, Alho aga sõi.

«Kui oled tõesti Alho, söö!»

«Sööd veel?» küsis Gikhor hommikul. «Õigesti teed, söö!»

All jõe kohal rippus pilvetopp, lambad tulid lüpsile, voolasid aeglaselt naiste vahelt läbi, kaugel lagendikul põgenes tuulehoost ehmunud oranž hobusekari, ja Alho tõstis pea ning vaatas karja. Ta hirnatas, pea hobusekarja poole püsti: seal hõõgasid laiade laudjatega märad vere- söösti ja väsimust. Alho hirnatas püstipäi, kähedalt, ja läks; karjast eraldus täkk, tunnistas teda ja tormas teda põrmuks tallama. Lendas, rind puhevil, saatanliku müdinaga Alho poole, paiskus Alhole rinnaga peale ning kappas noos- kudes tagasi.

Siis vaatas karja juurest tagasi: kus on see ruun, kes hirnus?

Alho tõusis istukile, - siis püsti, raputas end, vaatas hobusekarja: märad kandsid vere mässamist ja sügavust. Alho hirnus, ja täkk sööstis ümber karja, kogus karja kokku, tormas ringi ümber kokkukogutud karja ning kihutas ringist välja. Õel kui madu, kerge kui tuul ja raske kui härg, tuli ta hirmsuurena, tallas Alho maha ja traavis pead võngutades tagasi.

Taevas ujus pilvelahmakas, lõo lõõritas, söönud hobused olid nurmel karjas, näljast pöörased koerad ei teadnud, keda maha murda; täku jaoks oli Alho alati olnud ja saab igavesti olema; Alho tõusis püsti, jalad värisesid, ta tõstis pea: laiade laudjatega märadest hoovas soojust ja lillede lõhna. Alho hirnatas ja liikus karja poole — täkk eraldus karjast.

«Gikhor! Vaene hobune saab otsa, Gikhor!»

«Gikhor! Ära jaburda, ta tallab su surnuks!»

Hang käes, jäi Gikhor täku jooksujoonele seisma.

«Lurjus, lasen soolikad välja, muidusööja, mõrtsukas!»

54

Koerad päästsid Gikhori — ringis ümber täku, tõrjusid nad ta Gikhorist ja Alhost eemale, ajasid laias kaares karja juurde tagasi.

Aga Alhod tõmbas ja tõmbas oranžide märade juurde, ta ei märganudki Gikhori — Gikhori jalge alla tallates läks ta nende poole.

Täkk tormas karja seast välja, sööstis koos koerterõn- gaga edasi, jättis koerad seljataha, tuli hirmuäratavana, raius, paiskas maha, hammustas ja tallas — kõike korraga. Siis läks karja juurde, vasekarva lakk lehvimas selles rohelises maailmas päikese all.

Vaatas sealt tagasi: Alho oli jälle püsti, läks koos Gikhoriga mägiaasale, kus asusid koormad ja küla ning külasse tuleva jaamatee algus.

«Tänan väga,» öeldi Androle, kui Gikhor hobuse orgu köietas ja sadula Androle ära tõi, «suured tänud! Poiss tuli koju, ootab jaamas... Ootab juba kaks päeva jaamas, ole sa tänatud!» « Andranik!»

«Mis sinuga lahti on, ema?»

«Su vennapoeg ootab jaamas, Andranik.»

«Kas hobune süüdi on, et ta jaamas istub, kas sul hobusest kahju ei ole, ema?»

«Jah, pojake.»

JAAM Vaat mis juhtus üheksanda klassi sügisel. Me olime veel ühe palava, magusa ja toore suve võrra mehistunud, aga direktor ja geograafia õpetaja Davthjan, kauaaegsest tööst ja kindlustatud elujärjest ükskõikne meie hea või halva õppeedukuse vastu, tundetu õpetajate salajase naeru suhtes, ütles meile oma tukastuse vahelt: «Pidage lõuad, pärdikud!»

Heinateol hiilis öösel sao alt sokkides minema lonkav ja jultunud Spandar, ning kohe ilmus kuuvalgusse pikakasvuline Leena, hetkeks pinevalt kuulatama jäädes ning astus oma sihvakate tugevate jalgadega edasi, ja nende sammude peale tõusis unine lesk Gino istukile: «Hei, kes seal on, mis juhtus?» Sedamoodi. Selline oli see suvi, ma lugesin «Dekameroni» läbi, möödunud aasta kleidid olid tüdrukutele kitsaks jäänud, Iganatiose Džemma viskas mulle kooliteel koti: «Viid meile,» ja läks Kirovakani autojuhiga minema, et tema naiseks saada; kiitsakas Garuš Samutist oli uue õpetaja rinnahoidjat nööril rippumas näinud, tuhmroheliste silmadega Anahit asetas pea kätele ning vaatas ja vaatas mind, — aga nüüd ütles see Davthjan aastatest ja kergest elust tingitud laiskusega: «Pidage lõuad, va pärdikud!»

Mõtlesin, et vaatame õige, kas ta magab päriselt või ainult tukub kergelt, ja ütlesin: «Ega meie pole pärdikud.»

Selgus, et ta ei maganudki, ta küsis: «Kes siis?»

Tüdrukute läinudaastased kleidid olid kitsad, me olime näinud uue õpetaja rinnahoidjat rippumas, suvel segas Gino võrratut Leenat ja lonkurit Spandari, Anahitil rage- nes rindade survest villane kleit ja nahk rinnal, — ma venitasin end püsti, 'kallutasin pilkavalt pead ja jäin ootama. Ta ütles: . 57

«Kui teie ei ole pärdikud, kes siis on?»

Eespingis pöördus ehmunult ümber Garuši kõhn õde, selja taga täitus Anahiti tuhmroheline pilk õudusest, — ma toetusin mõlema käega pingile, õlad kerkisid korraks, ja ma ütlesin: «Küllap keegi,» ja vaatasin silmi pilgutamata talle otsa.

«Kes on see keegi?»

«Leidub,» ütlesin mina.

Ta viskas mu klassist välja.

«Mine seakarjuseks.»

Suvel teenitud rahaga olin ma ostnud endale kingad, püksid, pintsaku, kella, ujumispüksid, täitesulepea, emale salli, lastele kompvekke; sel sügisel hoovas prantsuse keele õpetajannast, pioneerijuhist, kõigist kaheksanda, üheksanda ja kümnenda klassi tüdrukutest soojust ja saladust, tüdrukud ei sobinud omavahel, — ning ma ütlesin: «Mõtleks vaid!»

Et õpetajad ja õpilased teda austasid — mitte ainult temaga vesteldes, vaid ka omas kodus, süües, lugedes, käies —, lõi ta mu koolist välja. «Pärdik,» ütles ta lõpetuseks, ma ei vastanud talle: «Ise oled,» ja seega jäi lootus, et ta mind korraliku palumise peale tagasi võtab, aga isa saatis mu tööstuskooli. Kodus lärmasid ja hävitasid seitse last leiba ja kartulit. — «Saad kiviraiduriks, aitad koduseid.»

«Poks...»

«Stopp. Vasakuga. Ainult vasakuga. Paremat kätt sul pole.

Vasak. Poks. Vasak. Vasak, vasak, vasak. Tubli.»

Esimeses raundis purustasin ma Karapet Karapetjani nina. See oli Aparanist tööstuskooli tulnud härjakerega poiss, vajus su poole, nagu tuleks puskima. Viieteistkümnest meie selle aasta kohtumisest neljateistkümnel lõin ma ta laia näo segi, ma olin temast juba tüdinud, ta väsitas mind oma lakkamatu peksasaamisega, tema juuresolek ei teinud mind enam valvsaks, ja siis, viieteistkümnendal kohtumisel, tabas ta väljapeetud hooga mu lõuga — ta laskis mul maitsta põranda tolmu ja mu enda vere segu magedust.

«Vasak, vasak. Vasak!» Meie ümber hüples treener. «Kuhu su vasak jäi, magad või?»

Selle aasta sügisel viidi meid Moskvasse võistlustele. See, keda nimetatakse vastaseks, polnud vastane, sest teda 58

ei olnud. Köitega piiratud alal oli üks võit ja üks kaotus, võit anti baškiirlasele Makaninile, kaotus — mulle, järelikult võistlesime tema ja mina. Aga ma ei näinud teda enda vastas, mu käsi ei leidnudki teda. Arvatavasti oli ta kusagil läheduses, sest talle plaksutati, aga teda ei olnud, ei olnud. Ma võitlesin õhuga, köitega, segasin kohtuniku Makaniniga ära, «Vasak, vasak,» sosistas treener, ma nägin kinnaste tagant paaril korral Makanini kassisilmi, siis ei olnud teda jälle, jälle ei olnud. «Vasak, vasak, vasak,» sosistas treener, ma pöördusin ootamatult, et seda Maka- ninit lüüa paremaga, vasakuga, põlvede ja peaga, peksta ta osavus puruks, teha tast sportlane, vastane, tuua ta enda vastu, — aga jälle teda ei olnud, kukkusin oma löögist köitesse. Ja häbi oli pead tõsta, näha soojas niiskuses ja poolhämaruses naervaid suid. «Ära on tüüdanud su vasak, vasak, vasak!» karjusin ma käsi tõstes treenerile.

Ja toit jäi kurku kinni, ja voodi pehmus ei meelitanud, ja tüdrukud ei äratanud minus meest.

Sel aastal avaldati ajalehes minu pikk olukirjeldus, Poksivõistluste juttu ei avaldatud, öeldi: siin on ring, siin on köied, need on vastased, see on kohtunik, kõik on omal kohal, on siis midagi puudu? — Ei ole. öeldi: näete, sportlased kisuvad oma jõuga võidu teadmatusest välja, mis- ■ moodi siis «köitega piiratud alal oli üks võit ja üks kaotus»? Olukirjeldus ehitajatest sai esimese preemia. Kaheksateistkümnendal kevadel õppisin ma naist tundma, sel päeval meenus mulle külakool ja Davthjan, ja ma puhkesin võõrastemaja vannis naerma, sest oli ju nii: Davthjan ennustas mulle seakarjusepõlve, ma pöördusin, et öelda: «Mõtleks vaid,» — aga Samuti küla Meružan upitas kätt, tahtis hirmsasti tundi vastata, sest selle päeva osast sai ta aru. Minu mälestustes kipub ta ikka veel õppetükki vastama, aga mina olen juba Moskvas käinud, võitnud, kaotanud, nüüd olen võõrastemaja vannis. Keskhariduse sain ma õhtukoolis; kui kinninööbitud kraedega Samuti ja Tsmakuti poisid, väsimusest ja magamatusest ära vaevatud, piineldes hirmust oma selgusetu tuleviku ja eksaminaatorite metsiku ranguse ees, ülikooli usteni jõudsid, rääkisid kõik kirjandist, milles diplomitöö kaalukus oli ühendatud klassikalise teose säraga. See oli minu kirjalik töö.

Ma ütlesin šamutlastele ja tsmakutlastele: «Kuidas Davthjan elab?»

Ja lisasin heatahtlikult: «Vana väsind 59

mees, elagu, kuidas tahab!» Ja ma küsisin tsmakutl astelt: «Mida mu isa kiviraiduri tööst arvab?»

«On sul tükk selge, vennas?» ütlesin ma meie murdes Meružanile, «tahad instituuti sisse saada?»

Sel aastal toimus veel üks katse mind poksile võita, ja see ebaõnnestus; kuid mu edusammud olid liiga suured, et end killustada: üksteise järel trükiti ära mu kolm olu- kirjeldust ja üks jutustus; ma avasin suure kohtumisõhtu ühe poeediga; igaüks oleks südame värisedes Tbilisi üliõpilaste teaduslikule konverentsile sõitnud, aga min.' \ keeldusin; kui ma võtsin maailmakuulsalt Sarjanilt intervjuud, eksis ta hajameelsusehetkel mingi faktiga, ma ütlesin: «Võib-olla on see siiski niimoodi?» — ja ta nõustus otsekohe ja parandas sõnavääratuse. Poliitökonoomia loengul kirjutasin ma ajalehele pikka olukirjeldust, vaidlesin aegajalt õppejõule vastu, tema kaotas kannatuse, aga mina kirjutasin artiklit, pilgutasin Verginele silma, hingasin Bersabe siledasse kuklasse ja ütlesin üle õla Surenile, kes iga minut mu selga togis: «Lase lõpetada, koerapoeg, koos joome maha!»

Sel ajal kui Alho süldhaaval rebase Gikhori ja omaenese koormat Khassahhist Tsmakuti külla vedas, viibisin ma Jerevan— Moskva kiirrongi pehmes vagunis, kujutlesin end ilusa ja armastatud õnneseenena, issanda nuhtlusena naissoole. «Ah, see Hrant Karjan!» Dumas-isa nautis kuulsust ja naisi — see olin mina; otsustava lahingu ajal Kutu- zov magas — see olin mina; meie kuningas Artavazd läks Kleopatrast mööda, kroonitud pea uhkelt püsti, astus ta tapalavale — see olin mina. Nobeli preemia, Toro — toreador, Gar?on, kaks pudelit konjakit kolmandale lauale, see kassike Brigitte Bardot, «Tütarlaps ballil». Ma vihkan Teid.

«Keiser ootab Teid.» — «öelge keisrile, et ma olen sunnitud tund aega hilinema.»

«Vergine? Vergine!»

«Nüüd on juba hilja. Hilja.»

«Vergine...»

«Neli aastat... esimesest päevast peale-.. Kodus, trammis, loengul, laagris, väljakaevamistel... neli aastat. Kus sa siis olid?»

«Vergine...»

«Hilja.»

«Mis siis ikka, Vergine, õnnelikku koduperenaisepõlve!»

See oli tõesti nii. Vergine abiellus inseneriga, tuli joos60

tes riigieksamile, ülahuul higine, jooksis eksami ajal välja lapsele rinda andma, aga kunagi peab Jerevani saabuma uusim prantsuse kinotäht, või Hrantil tuleb Pariisi sõita. Mulle olid pjedestaaliks ema valjud vaimustushüüded, meie kümne lapse imetlevad pilgud, isa salajane uhkus, koridoris tehtud dotsent Ahverdjani ettepanek: «Jää aspirantuuri!» Ja-veel see, et ma sõitsin Jerevan—Moskva rongis, ja see oli minu kiirrong: ma võisin vaguni vahekäigus oma pressitud pükstest teadlikuna aeglaselt edasi-tagasi jalutada, võisin akent avada — palav on, suitsetada — seal olid tuhatoosid, ja ma teadsin nende asukohta, ma võisin lamada, jalg üle teise — see siin on minu koht. Tõsi, rebane Gikhor ja paar lüpsjat käisid tuhande üheksasaja kolmekümne üheksandal aastal Moskvas, arvatavasti kiirrongiga, aga nad ei tundnud selle mugavusi; Moskvas veeti neid üheskoos nagu kotis ühest kohast teise: «See on Kreml, see on Moskva jõgi, see on Mausoleum,» ja saadeti tagasi. Aga siin ‘heidab pikkades pükstes grusiinlanna mulle oma kanamunasuurustest silmadest pilgu, vaatab ja vaatab, ja mina kas märkan teda või mitte, nagu ise tahan, vaene tüdruk. Kupee kolmas reisija on lühinägelik ja peaaegu kiilas, aga mina olen õnnelik ja ilus, hallid triibulised püksid viikis, mustad kingad läigivad, valge särk seljas, tume lõdva sõlmega lips kaelas, nii laman ma väsinuna pärast võitu suures vaidluses; vaene grusiinlanna ei saa pilku mu kupee ukse küljest lahti, ja teine reisija kupees on vist tolle prillidega tegelase naine, ta on sõrmed oma kullakarva juustesse torganud, tahab minust mööda vaadata, ja ei suuda, — aga Byron nägi vilksamisi ta kurbi silmi, õilsat laupa, pikki sõrmi kuldsetes juustes ning ta saledaid jalgu laua all, ja Byron pani käe suule ja haigutas. «Jääd aspirantuuri? Jää aspirantuuri!» Ja need poolharitud pedagoogid, ja need poolharitud dotsendid, «Verbi tekkimine, Meillet ütleb, Atšarjan ütleb, Vvedenski ütleb, Atšarjan ütleb.» Ja minu terav repliik: «Aga teie?»

— ja tüdrukute ehmunud pilgud.

Valge juulipäev, Vergine annab pargis lapsele rinda, mees varjab teda pilkude eest, aga üleval on juba tema kord, tema kord hakkab mööda saama, ja ta ei ole korralikult õppinud: «Raha tekkimine, raha kui... ära oled tüüdanud, söö juba...» Aga siniste varjude tagant möödub juulipäikeses Hrant Karjan — pikk, sihvakas, puhas...

Koerapoeg, milline samm — astub — on ilus, tuleb uni61

sena loengule — on ilus, novembridemonstratsioonil, tänaval — ilus, tantsis polütehnilise instituudi Karinega rock-n-rolli — oli ilus, ekskursioonil tantsis muiates kurdi khotšariid * — oli jälle ilus. Andis polütehnilise Karinele vastu kõrvu ja tuli ülikooli läbipekstuna — latern silma all ja huuled paistes. «Pole midagi, sain natuke vatti. Kolmekesi olid, surusid vastu seina...» ja oli jälle ilus, koera- poeg.

«Kirovakan! Kirova-kaan!»

Ja see Kirovakan... Matsakad perenaised, kitlid seljas, punased ja higised, keedavad kahekümne kolmandat sorti moosi, «Kas nägid?»

— «Mida?» — «Ei näinudki või?» — «Mida?» — «Linnakomitee Hratši musta autot.» — «Millal ta ära vahetas?» — «Seitsmeteistkümnendal, viie päeva eest.» — «Jah, see on mees.»

— «Mhm.» Ja keemiakombinaadi ansambli süit: «Kirovakan, kiidetud linn, võlud külalisi nõidusliku iluga sa, laulude linn, ohete linn, mu Kirovakan.» Ning isa: «Tule Kirovakani õpetajaks, ehitame maja, hakkame linnas elama.» Nojah, kui külasse ilmume, tapetakse meile lammas, kui Jerevani vaja sõita, võtame komandeeringu .. . Hakkame jaamas käima — kas Tbilisi— Jerevani rongist väljuvate suvitajate hulgas on sobivaid — et oleks noor ja ilma meheta .. «Kas su oma juba näkkas?» — «Vaatame, eputab veel.» — «See nende komme, lase aga käia!» — «Tean.»

Silmapilguks, ainult üheks viivuks vaatas aknasse ja jäi kohe maha Phambaki teivasjaam. Vaene Phambaki teivasjaam — üksainus punane müts, üks roheline semaforisilm, üks kell. Kui palju kiirronge on suureliselt mööda kihutanud, aga sina jääd oma punase mütsiga, rohelise semafori ja ühe kellaga siia orgu. Ja see kolmas sõitja — ta elab ju ka üksainus kord, sedagi lühinägeliku ja kiilaspäisena. Ja see naabrinna — naiselik ja kurb, seda küll, aga kohe libiseb kupee uks kuulmatult lahti ja uksel seisab Brigitte Bardot, ning tal vaesekesel hakkab häbi, et ta on sõrmed välismaalikult juustesse torganud, ja et ta jalad on katmata, ja et ta on siiamaani arvanud, et ta on ilus.

«Noormees sõidab Moskvasse eksamitele?»

«Noormehel on ülikool lõpetatud,» vastasin ma lamades, lips lõdvaks tõmmatud, ning ütlesin endale, et meie vestlus toimub Pariisi tasemel. *

6 2

Khotšarii — kiiretempoline armeenia meestetants. T õ l k .

«Tõesti?»

«Läheb juba valgeks, te ei maganudki.»

«Ning kuhu noormees sõidab?»

«Tsmakutti. See on Tšehhoslovakkias,» ütlesin ma ja tõusin püsti. Unine vagunisaatja tuli teatama, et rong jõuab kohe Kholagerani, peatus — üks minut.

«Tsmakut,» ütlesin ma kohvreid ja korve vahekäiku tassides. Ja tundsin, et Tsmakuti küla omandab erilise kaalu. Aga nemad seal mõtlesid, et see on ebaõiglane: noormees on Pariisi väärt — ja läheb mingis Kholagera- nis maha, et jumal teab mis Tsmakutti jõuda. Rong roomas aeglaselt edasi, aga Hrant Karjan seisis harkisjalu, käed taskus, jälgides ükskõikselt rongi aeglast liikumist.

Ning kõnniteel seisev kohvri- ja korvikuhi oli peremeheta, sest Hrantil ei olnud sellega midagi ühist. Khola- geran muutus paljutähenduslikuks — Hrant Karjan, lipsusõlm valge särgi peal lõdvale jäetud, seisis Kholagerani ainsal kõnniteel. Ta seisis, kuni viimane vagun möödas oli, kõik vaikseks jäi ning selles vaikuses kires oma pimedas kuudis kukk. Hrant Karjan naeratas — ta armastas seda kukke kerge üleolekutundega, nii nagu tänavatõtus võõra lapse pead silitatakse; siis ta haigutas, pikka kasvu ja rühikas, ning suundus telefoni kõnepunkti, millest õhkus hommikuse koristamata magamistoa soojust. Unine, ja kortsus naine küsis süngelt, alles peaaegu magades: «Mis sa tahad?» — ning Hrant Karjan mõistis, et naisel on kodus lapsed, ja ta mõtles: vaesed emad.

«Mis kell on?»

«Viis. Ühenda mind Tsmakutiga!»

«Mis Tsmakutiga?»

«Tsmakuti küla. See on minu sünnipaik.»

Naine rebis end hetkeks uneköidikust lahti ja naeratas.

«Sa oled vist kõõritava Jeghiši Hrant?»

«Nojah,» kohmetusin ma.

Raske pea kätele toetatud, silmad aukus, pomises ta katkendlikult läbi une: «Kuule ... ega sa segane ei ole? Tsmakut... Teie küla rahvas ... need on kõik sellised ... metsa poole.»

Hämaruses tõusis valvemilitsionäär kokkulükatud toolidel istukile.

«Miks nii?» küsisin ma telefonistilt, öeldes endale, et ma armastan meie rahva kurjuseta nalja.

«Kuule, kes sind kella viie ajal ikka ootab?»

63

Valvemiilits vaatas mind punetavate silmade ja unise nohinaga ning küsis siis järsku väga ootamatult: «Kas see pole meie kõõrdsilmse Jeghiši poeg?»

«Valvur,» ütlesin ma telefonistile, ja mul oli piinlik, sest raske oli uskuda, nagu oleks valvur augustikuus kantseleis.

Pea laual, nöökas ta: «Jah, teie esimehe miljonid võidakse tuksi panna, eks siis valvur seisab, kuulipilduja käes.»

«Tsmakutti sõidad või?» küsis militsionäär.

«Tsmakutti.» «õhtul läks masin sinnakanti, oleks sa õhtul tulnud, oleks peale saanud.» Käed enda all toolil, vaatas ta mind veel mõnda aega ja küsis: «Mis kell on?»

«Viis.»

«Jah,» ütles ta ja haigutas. «Õhtul läks ära. Kella kaheteistkümne paiku. Mitu kilomeetrit sinna maad on?»

«Kakskümmend viis.»

«Jah,» ütles ta ja heitis toolidele pikali. «Õhtul läks masin. Mitte Tsmakutti, aga Šamutti. Kui kaugel see teist on?»

«Seitse kilomeetrit.»

«Jah,» ütles ta. «Teie farmi juhata ja sõitis kah. Levon on ju teie farmijuhataja?»

«Vist jah.»

«Oli ta nimi ikka Levon?»

«Ei tea,» ütlesin ma.

Jaam oli tilluke. Äärmise vajaduse sunnil olid vene insenerid rajanud jaama võimatusse paika — kaljud olid siin vaid kahe rööpapaari laiuselt tagasi nihkunud. Perrooniks oli kitsas kõnnitee, aga jaamahoone tegi endale jõe arvel ruumi. Siin sünnivad lapsed, käivad seitsmenda klassini koolis, istuvad siis rongi ja lahkuvad kurust ega pöördu enam kunagi tagasi. Pärast näevad nad isakodu Alaverdi—Leninakani töölisterongi, Tbilisi—Jerevani sega- rongi ja Moskva—Jerevani kiirrongi aknast. Arvatavasti nukrutsevad nad silmapilgu, kui näevad maantee ja raud- teerööbaste vahel taaruvaid lapsepõlve hanesid ja kuru nõlva mööda alalibisevat kollast päikeseviirgu, mis silitab hetkeks jõe pruuni põhja ja õlilaike rööbaste vahel ning ronib siis vastasnõlva mööda üles, mäeseljandikule, avaruste ja nurmede, metsade ja vaikuse poole.

Hrant Karjan läks mööda ainsat kitsast rada, jõi mälestusallikast vett,

6 4

| tuli tagasi ja mõtles: «Mu vaene jaam.» Siis astus ta ootesaali, seda oli just pühitud, õhus oli tolmu ja vee lõhna, ning haigutades ütles ta tühjas saalis: «Mu vaene Kholageran.»

Hrant Karjan istus, heitis pikali, ja talle meeldis ta pikkus, ja ka see meeldis, et valge särk veidi määrdub, ning ta mõtles: «Olemegi Kholagerani jaamas.»

Keegi koputas talle sõrmeotstega pähe ja sikutas jalgu pingilt maha. Hrant Karjan ärkas ega mõistnud, kas miilits naeratab või on pahane.

«Ise näed haritud inimese moodi välja, pingil lamada ei tohi.»

Hrant Karjan, korralikult raseeritud laiaõlgne noormees, vaatas alt üles militsionäärile otsa.

«Mh?» Ja, käed taskus, heitis ta jälle pikali.

«Ma räägin sinuga.» Ning Hrant Karjan tõusis kohe istukile, nagu enne ülikooli, samal pingil. «Saavad siit minema, jätavad arunatukese igasugu Jerevanidesse, tulevad ilma tagasi. Ütlesin, et ei tohi, tähendab, ei tohi.»

«No hästi, ära vihasta,» ütles Hrant Karjan ja väljus ootesaalist.

Ja talle tuli piinlikult meelde, et polütehnilise Karinega ei ole ta mingit rock-n-rolli tantsinud. Ta nägi kõnniteel kohvri- ja korvikuhja ning ütles: «Kuidas me sellest kurust välja pääseme?»

Militsionäär oli korra jalule seadnud ja mõõtis nüüd sammudega jaama teerada. Ta jõudis allikani, vaatas mind, vaatas rööpaid ning ütles: «Ära siin seisa, korja kompsud kokku ja mine maanteele! Kui masin juhtub minema, läheb sealtkaudu, ära maha maga!»

«Kas masinaid käib ka?»

«Vahel juhtub, tead isegi.»

«Aitäh,» ütlesin ma.

Kella seitsme ajal tuli üks auto. Kui ma ta mürinat kuulsin, ütlesin endamisi: «Hrant Karjanil on alati õnne olnud.» Siis ilmüs auto nähtavale — mitte veoauto, vaid Samuti küla «Willis», ja mu lootus kustus nagu kaheksa aasta eest, kui ma ei julgenud kätt tõsta, et sõidüautot peatada. Magus elu keeldus Hrant Karjanist, Hrant Karjan keeldus magusast elust. Pea kätele toetatud, istus ta korvidel, millega teda sidusid viimased stipendiumid ja lootus, et see emale rõõmu valmistab. See oli tema koorem.

«Hei, linlane!» Ta vilistas, ja see vile surmas mu.

5-23^24

«Seltsimees korrespondent!» Autos istus naeratav Meru- žan, Samuti arst.

Ta vilistas, ja see vile tappis mu. Sõber sõbrale niimoodi ei vilista, nõnda ei vilista peremees sulast, nii vilistab alla- jäänutele kõrgele mäkke jõudnu. Üheksandast klassist saadik oli iga Jerevani suvitaja neile kui jumal. Hiljem jäid jumalateks ainult need, kes mingil moel meditsiini- instituudiga seotud olid. Meružani ema teenis neid salaja ning — juba külarahva kuuldes — ülistas oma poega. Ta karjusest isa saatis neile mägedest kotikese madzuuni: «Tühipaljas madzuun, vennas, muud head meil ei ole, karjuste asi,» — ja naeratas maamehe ettenägelikkusest. Meelituste ja madzuuniga, võlgnevuste ja visa roomamisega pistis ta diplomi taskusse, pühib nüüd kõhult tolmu maha.

Ja mulle meenus, kuidas mind peksti, ja see, et ma pärast nahatäit sugugi ei naeratanud. Ja et neid ei olnud mitte kolm, vaid üksainus, ja see ainus ei olnud põksijagi. Vergine mees, töödejuhataja, hüppas käigu pealt tse- mendiautolt maha, ma olin teel raamatukokku, ta haaras mu käest: «Tunned ära?» •— jä ma ei jõudnud teda veel tõesti ära tunda, ta äigas paar täit ja sõitis oma tsemendiga ehitusele.

«Mis uudist, seltsimees ajakirjanik, kuhu tee viib?»

Saatananahale sobis see heasüdamlik üleolek nii hästi, et mul hakkas oma paari jutustuse ja olukirjeldusi meenutava nupu pärast häbi. Ilmas on tuhandeid ameteid, pidin siis mina ennast just paberimäärimisele pühendama!

«Koju, Meruž, Tsmakutti.» * «Ahah. Tubli, tubli. Kena, et meid meeles pead.»

«Tulin, aga autot ei ole. Ootan siin.» Hrant Karjan tõusis, pistis käed vöö vahele, ajas end sirgu ja naeratas.

«Ah n i i . . . Mis seal mitmel pool Jerevanides ka uudist?»

«Jerevan nagu ikka, Meruž, kuumus ja tolm.»

«Nojah,» ütles ta, haigutas ja kattis peopesaga suu. «Öösel ei maganud, olime Tohjani tütre sünnipäeval.»

«Madzuuni sa ei viinudki?»

«Tahäd, anna kohvrid mulle, korvid viid ise kohale.»

«Oled sa oma võlgnevuse likvideerinud?» küsis äkki Hrant Karjan.

«Mis võlgnevuse?» Seltsimees Meružan kahvatas.

«Sa põrusid ju keemias läbi?»

«Ei.»

«Aaah,» venitas Hrant Karjan. «Tore on, tore on. Ma arvasin, et sul jäid võlgnevused kaela.»

Ta mõtles veidi ja ütles: «Sa siis ei sõida?»

«Aitäh, Meruž.» «Õigesti teed, seltsimees korrespondent. Siin on klaas, läheb veel katki, peale selle on mul teel üks pooletunnine asi õiendada, peame sind kinni, jääd veel hiljaks,» ta naeratas, «sa oled ju tähtis tegelane.»

«Muidugi sõitke ära.» Täitsa kindel, et madzuuni viisid.

Ta naeratas jälle. «Noh, nägemist, astu vahel sisse,» ja lehvitas veel kätt.

Ja ma seisin sihvakatel jalgadel õõtsudes maanteel, ning mulle meenus ülikooli koridor, dotsent Ahverdjan: «Kas sa aspirantuuri peale ei mõtle?» Ja kui me Ahverdjaniga nii tõsiselt vestlesime, möödus sugugi mitte rumal, täidlane, vormikas ja naiselik karjerist Bersabe, ja ma saatsin vaenuliku pilguga ta nõtket selga tihedalt kehale liibuvas kleidis, kuni ta dekanaati kadus. «Su enda pärast räägin.» Dotsent Ahverdjan mõistis, miks mu tähelepanu hajus, ning ta ütles ohates: «Jah.» «Mõtle hästi järele!»

«Ma mõtlen.» Ja ma sõitsin trepi käsipuud pidi alla. Siis veel korra. Veel. Veel. Väljudes ütlesin ma valvur Niko- lilej kes juba nelikümmend aastat sõjaväelaslikku kuube, kirsasaapaid ja sirmiga mütsi kannab: «Aitab juba kapteniks olemisest, Nikol, kas sa dissertatsiooni peale ei mõtle, ah, Nikol?» Tõsine Nikol mõtles, et muidugi peaks tema dissertatsiooni kaitsma ja et ülikool ei ole Hrant Karjani taolistele poologaratele õige koht. Aga mina naersin väljas, päikese käes.

Tolle päeva kergusega tulin maanteelt ära, sammusin üle kõikuva silla — «mina keeldusin aspirantuurist, kes sina selline oled, koerapoeg?» — ja suundusin sidesõlme.

«Auto oli tühi, miks ta peale ei võtnud?» tundis militsionäär huvi. Ta silmad olid tõsised, nagu peaks ta toimunu üle aru, aga südames ta naeris, sest sai teada mu tõelise hinna — nii rublat viisteist —, ikka seesama eesel, ainult sadul on teine.

«Ei olnud tühi, madzuuni vedas,» laususin ma.

Selles Hrant Karjani lauses võis olla mõte, võis ka mitte olla, äga ta võis ka lihtsalt narrida — miilits naeris ettevaatlikult. .

67

«Hoia tuju üleval,» ütles Hrant Karjan ja astus kõnepunkti.

«Arvan, et nüüd võib ehk juba helistada. Anna mulle Tsmakut!»

«Tere, Sanassar, Hrant räägib. Jaamast. Karjan.» Ta nõustus naerdes, et jah, kõõrdsilmse Jeghiši vanem võsu. «Kuidas elate?» Ja et asjad nü 'hästi edenesid, pilgutas ta telefonistile silma. «Sanassar, ma jõudsin kohale, olen jaamas. öelge meie omadele, et saadaksid hobuse või nii. Ei, käe otsas ära ei too. Kaks kohvrit, kaks korvi.

Nägemist, ma jään ootama!»

Hrant Karjan võttis triibuliste pükste tagataskust rahakoti, tõmbas saja neljakümne seitsme tuhande kuuesaja viieteistkümne rubla hulgast välja viierublalise ja ulatas telefonistile.

«Anna peenraha!»

«Pole.»

«Vaata taskud läbi!»

«Pole seda harjumust, et kopikaid hoian.»

«Mis me siis teeme?»

«Jäägu sinu kätte, kui vahetusraha saad, annad tagasi.»

«Kuule, see on ju totakas!»

«Miks totakas?» naeris Hrant Karjan.

«Kes siin nii palju helistab, et ma viielise lahti saan vahetada ja sulle tagasi anda?»

Hrant Karjan puhkes jälle naerma ja ütles naerdes: «Hästi, ma lähen vahetan kassas ära.»

«Kassa tehakse õhtul lahti.»

«Olgu, las jääb sinu kätte,» ütles Hrant Karjan tõsiselt, «kui siiakanti juhtun, võtan ära.»

Telefonist pilgutas imestunult silmi, ja Hrant Karjan hakkas jälle naerma. Aga telefonist pilgutas, pilgutas ja ütles: «Tead... tead, oled ikka juhmakas. Kuule, su isa on juhm, sina oled tola, mis teie perest niimoodi saama peab?»

«Miks nii?» naeris Hrant Karjan.

«Sa veel küsid?»

«Nojah, miks mitte?»

«Kuule, ma võtan praegu raha, ehk tuleb auto, saad jumala abiga täna minema, mille eest sa siis endale suitsu ostad, et tähtsa näoga tõmmata?»

Hrant Karjan naeris pisarateni, puhkes siis uuesti naerma ja mõtles naeru sekka, et ta armastab seda jaama, seda sidesõlme, mille-kassas ei ole kopikatki raha, telefo68

nisti, kellel on kodus neli last, isegi militsionääri ja, olgu jumal tunnistajaks, seda Meružani ta isa madzuunikoti- kestega õppejõudude korterite parkettpõrandatel, ning kodukandi rahva avalat naeru, ning oma kõõrdsilmset isa ja kurb-aeglast ema ja oma üheksat kõõrdsilmset venda ning iseennast, et ta oskas sellest supist otsesilmsena välja tulla.

Siis istusin ma ootesaali, militsionäär astus kõmaval sammul minu juurde, jäi seisma ja ütles: «Istudes tohib,» «Mh?» avasin ma silmad, «mida tohib?»

«Maga pealegi, ega sa vist öösel silma kinni ei saanud.»

Pärast kella kaheksat täitis jaama külarahvas, kell üheksa saabus töölisrong, piis tegi kõik tühjaks, viis ära kanad, munad, müra, maitserohelise, või, õunad, pärimised, kaebed, lambaliha, juustu, sünguse. Jäime, mina, , militsionäär ja vana kellaga jaamahoone.

«Lähme sööma,» ütles militsionäär.

«Aitäh,» ütlesin ma ja mõistsin kohe, et ta ütles seda iseendale — siit jaamast käib päeva jooksul sadu inimesi läbi, aga tema elab ju ka palgast.

«Mis siin häbeneda,» sai militsionäär aru.

«Aitäh, pole isu.»

«Nojah, kui just nii.»

Kell kümme helistasin Tsmakutti — telefoni juures ei olnud kedagi. Pool üksteist helistasin uuesti, keskuses valitses kuumus, klubi oli kinni, pood, mille aknaklaasi taga piinles juba viiendat päeva mesilane, kinni, külanõukogu uks oli lukuS; koolimajast tuli krohvilõhna, kaevu kogunes vett, küla ülemises otsas seisis õhus mu vanaema ärev hääl: «kull-kull-kull-kull-kull-hei!» ja kukel jäi aia otsas kiremine pooleli, — ma nägin küla kõigi ta lõhnade ja värvidega, kuulsin inimtühjas keskuses helisevat telefoni ja muutusin hetke jooksul kurvaks ja loiuks. Seal vananeb aeglaselt päikese ja nukruse, käes Bassari-nime- line koer, kanade arv kasvab ja kahaneb vaheldumisi; madalalt, ühetooniliselt, lõputult ja uinutavalt laulavad telefonitraadid, orus seisab kakskümmend aastat liikumatult nagu pildil seesama punane hobune, veski kiivavaju- nud katus ei lange ikka veel kokku, — kuhu ma lähen?

Hakkan meestega heina niitma. Hakkame Varthanjani Lavrentit narrima — too ei teadnud, et jäätis on külm, neelas kõik korraga alla. Meie narrime, aga tema tukub .................................... .. .............................'..: 69

silmile tõmmatud mütsi all. Me niidame ja niidame ja niidame ja niidame ega jõuagi lõpule, algab viljalõikus. Põllu palavus, ohted ja su higine kael. Ja kibekuiv suu. «Kaks tundi tagasi läksid vett tooma, kuradi lita!» — «Pea õige lõuad.» Ja ülikooli koridor ning Bersabe pehme, pinev selg. Mitte keegi ei kõnele temaga naeratamata. Ning ta pole ei rumal ega kergesti kättesaadav.

Ja jaama ainsal kõnniteel seistes närisin ma enda kallal. Ma seisin ainukesel kõnniteel ja siunasin: «Mühakas plika, kõik grupi tüdrukud olid sinust targemad.

Karjerist, ühiskondliku tööga tõusid esile. . . Rahul pealegi.. . Mis ühiskondlikku tööd sa seal tegid? Ilus. .. Mis ilu sul ka oli?»

Mulle meenus halb külavahetee, ning et mu isa ja ema ei mõtle, milline on nende laste elu, lihtsalt toovad ilmale ja armastavad kõiki ühetaoliselt, aga lapsed on paljad, ja ma käisin kaks aastat vihma ja poriga pea paljajalu Tsma- kutist Samutti koolis, ning et see lojus Meružan oli üle kooli kõige nõmedam ja kõige ettevaatlikum tüüp, ning et sellel insenerist töödejuhatajal oli raske käsi, ja et isal valutavad vihmaga jalad, aga tema tassib heina, toob puid, lükkab laudast sõnnikut välja, läheb mõlemat jalga longates külasse, selle asemel et kodus istuda ja jalgu hõõruda, ning et see jaam on võimatult kitsuke, — ning kõige selle pärast vandusin ma Bersabe Mirzahanjani, aga tema naeratas endiselt, oli endiselt ilus, edvistas dekanaadis ning oli väga täpne, ta ei vääratanud kordagi; dotsent Ah verd j an naeratas talle vastu, kõik naeratasid talle, kõik tunnustasid ta tarkust. Tahab — saajj kuulsaks, tahab — võtab kätte ja vallutab pool Aafrikat, aga kui ei valluta — siis tähendab, ei taha. Kuulsused ei ole temast targemad. Ameerika president Wilson istus oma Valges majas, maailm oli leebe ja meeldiv, ja tal tekkis tahtmine midagi head teha, ning ta mõtles ja leidis suure Armeenia, ja ta joonistas Suur-Armeenia kaardi, ja kergesti libises pliiats paberil, ning ta elulookirjut^jad uurisid ta arhiivi ja ütlesid: ah, milline hea kristlane ta oli! Aga mida see Hitler tegi: tahtis kogu maailmas korda luua, nagu oleks tal endal kõik korras olnud, ja mida see armeenlasest ohvitser Türgi armees tegi — päästis minister Enveri vältimatust vangistusest, see sai vabaks ja läks korraldas kohe armeenlastele hiigelveresauna, aga pärast, kroonulao võtmed olid ju tema käes, pärast ta võttis ja ehtis end gene-

7 0

§ralissimuse tärnidega. Ning mis need rüütlite ristikäigud hiid — nad ütlesid: lähme Issanda põrmu vabastama. Läkisid, ja kui kohale jõudsid, leidsid sealt palju pipart ja (mürtse, kaneeli ja tilli eest.

Kraapisid kaneeli ja pipra, tilli |ja peterselli kokku, võtsid kaasa ja läksid ära koju. Neilt küsiti: aga Issanda põrm? Nemad vastasid: mis Issanda fpörm? Neile öeldi, et Jeesus Kristus, aga nemad sõid ipipardatud toitu, enneolematult maitsvat, ja neil ei olnud laega tühjadele küsimustele vastata. Ning see filosoofide, ^seaduseandjate, oraatorite ja poeetide Rooma, mis saatis |Kartaagole sellise käsusõna, nagu ei oleks Roomas filo- Fsoofe ega seaduseandjaid, oraatoreid ega poeete ollagi, | vaid ainult harimatud barbarid: Rooma käskis, et tõmbugu < Kartaago linn merest kolmteist versta eemale. Aga see ' Hiina müür, kuna ta on pikk, kõige pikem maailmas, teist j nii pikka müüri pole olemaski, tahab endale seitsme ilma- lime seas kohta leida. Aga seesamune Mesrop, Tsmakuti Itallimees, kes ei tahtnud ainult tallimees olla ja läks tea- |tama, et ta on ühtaegu nii tallimees kui natsionalist ja (laskis ennast kinni panna, ja talle endale meeldis ta kinni- Iistumine. Aga ta uurijale arvatavasti meeldis ta nüri [tõsidus.

Mis jutt see selline küll on?

«Vabandust, Bersabe, tuubi pealegi oma kesksõnu,» fütlesin ma Bersabe Mirzahanjanile.

Ja kui Tbilisi—Jerevani rong saabus ja raskelt seisma | j äi, nõjatus Hrant Karjan käsipuule ja naeratas. Tõenäo- Jliselt oli ta silmis tark pilk ja suunurkades kaunis naera- rtus. Ning ta ütles töntsilt aknast väljavaatavale karvasele |-onklile ja ta paksule naisele: «Palavus... Sööge, sööge, söömine aitab hästi palavuse vastu.»

Ning teise aknasse, arvatavasti althõlma kaubitsejatele, ütles ta: «Kuhu te tõttate, pipra ja peterselli viisid ristirüütlid juba ära.»

Ning kolmanda akna vene tüdrukutele ütles ta: «Tulge maha, Jerevanis on palav.»

Need osutasid jaamale ja krimpsutasid nägu.

«Aga kas teil Moskvas on kõik hästi?»

«Aga meie oleme Kurskist,» vastasid nemad.

«Tublid tüdrukud.» Ning Hrant Karjan ütles järgmisest

71

aknast vaatavale elatunud mehele ta noorukese naise aadressil: «Kuhu sa selle lapse viid?»

Ning ta ütles ühe teise akna talumeestele: «Praegu on turg mune täis, oodake veel! Jaanuaris on viiskümmend kopkat tükk!»

Ning ta andis sõjaväelaste vagunile au: «Tervist, seltsimees kindral!»

Ning ta ütles järgmise vaguni naeratavale vuntsidega mehele: «Sõidad Kirovakani või? Varsti jõuad pärale? Lähed moõsi sööma või? » Ning teise vaguni sasipäisele, ju vist luuletajale ütles ta: «Naturalism, kapitalism, panteism, sotsrealism.»

Ning ta ütles ühes vagunis napsitajatele: «Tsssss.»

Ning naelutas võidukalt kinni viimase vaguni armunud: «Näuu, ammuu!» Tüdruk oli armunud kassipoja nägu, poiss vaatas nagu vasikas.

Pärast seda olin ma tervelt viis tundi jaamas üksi ja kaotasin nagu aru. Ma naeratasin ning näugusin ja ammusin endamisi, aga mul oli kurb. Norisin väljas jaamaülemaga tüli — seegi ei võtnud vedu.

«Miks teil käsipakkide hoiuruumi ei ole?»

«Kes ütles, et ei ole?»

«Kui on, siis kuskohas?»

«See on teine asi. Kinni.»

«Aga miks ta kinni on?»

«Pakihoidja sõitis Jerevani.» ««Sõitis Jerevani», aga mis mina tegema pean?»

«See on teine asi — pane käed pea peale ja hakka bajathiid 1 jorutama.»

Ma helistasin uuesti Tsmakutti — jälle kuum küla ja nukrusest vananev peni. Ma suigatasin. Militsionäär kiskus mind jälle jalast ja nipsutas pähe.

«Mis, kas auto tuli?»

«Ei, lennuk. Erilennuk. Magada ei tohi.»

«No ole inimene!»

Ma ei tahtnud ärgata, sest mul polnud midagi teha. Vaatasin kella ja heitsin uuesti pikali.

«Tõuse üles!»

1 Bajathii — levinuim aserbaidžaani rahvalauluvorm. T õ l k .

Ma hüppasin püsti. Ta viis mu risti-rästi pinkide vahelt | läbi, võttis küünarnukist kinni ja avas mingi ukse, ning I kuni ma mõtlesin, et sõiduplaanis on üks sõna valesti kirjutatud, ja et see on teater, ja et maailma kõige kurvem asi oc väikese jaama elanik olla, astus ta kirjutuslaua taha ja muigas.

«Edasi?»

Edasi — kirjutuslaual hääbus vaikselt telefon, telefoni all oli paks klaas, klaasi all — laud, laua all — soojad saapad, saabaste all oli kulunud põrand, aga põrand asus keldri kohal, kelder jõe kohal.

Jõgi on tuhandeid, miljoneid, miljardeid aastaid sellessamas sängis voolanud, vastu /neidsamu kive pekselnud, ja süda oli tüdimusest lõhkemas. Aga militsionäär muigas: hea meel, et pole tarvis niita, et tal on jaama juures oma maja, ta puutub kokku sellise tähtsa asjaga nagu Moskva—Jerevani kiirrong, ta peab kaht siga, söötmisega pole mingit muret, sest jaamas peab ainult tema sigu, vesi viis jaamaülema kaks põrsast ära, puhveti toidu jäätmed saavad nüüd ainult tema sigadele. Aga päeva võib ju millegagi sisustada — rongid käivad, autosidki juhtub sõitma, puhvetis tuleb jagelusi ette, kaubarongid veavad sütt, kive, puid, võib seista ja vaadata, raadio mängib, võib seda kuulata, räägitakse, et Ameerikas või seai kusagil olevat üks kollanokk kulla- kamaka ära varastanud. Viis minema, aga mis ta sellega peale hakkab? See pole raha, riideid selle eest ei osta. Küllap ta vahetab raha vastu ringi, et riided selga saaks. Eks ta võetakse kinni. Võib vett võtma tulnud kopsakalt reisijalt küsida: «Kas Jerevanis on palav?» ning nõusoleku märgiks pead noogutada.

«Eile said linna,» lausus ta muiates, «täna tulid tagasi, ja meie ei olegi enam inimesed? Kas sulle selle jaoks diplom anti, et sa tuleksid ja ütleksid, et meie pole inimesed?»

«Edasi?» ütlesin ma.

«Ei, sa ütle mulle, kas sulle selle jaoks diplom anti?»

«Mul ei ole diplomit.»

«See veel puudus, et oleks,» turtsatas tema.

«Aga kui järsku on?»

«Seda on sust näha jah.»

Mu püksid olid kortsunud, särk määrdunud ja kortsus, silmad valutasid, nägu oli vist paistes. «Ma pole öösel magada saanud.»

73

«Mis sellel mu kuupalgaga pistmist on?»

«Ei midagi.»

Ta nõjatus toolil tahapoole ja naeratas, käed taskus.

«Mina polegi inimene? Kui ma nüüd ukse lukku panen ja su nagu kord ja kohus läbi klõbin? Kes ütleb, et mina seda tegin?»

«Võid küll,» ütlesin mina, «tunnistajaid ju ei ole.»

«Või tunnistajaid?» Ta peatus. «Ilmaaegu raiskasid ülikoolis riigi leiba, kui tunnistajatest rääkima tuled.»

Ei, see polnud peksjate killast. Tema viitis aega. «Ära oled tüüdanud,» tegin ma põlgliku näo.

«Mi-is?»

«Ah, ära oled tüüdanud.»

Ta võttis toru, käskis telefonistil teda Kirovakaniga- ühendada, ta helistas Kirovakani miilitsajaoskonda: «Ma olla ta ära tüüdanud,» — palus korrapidajat ja ütles, et Kholageran tülitab. «Ma olla poisi ära tüüdanud.» Ta ootas valvekaptenit, mina muigasin irooniliselt, kuid tõeliselt ma nutsin. «Poiss sai diplomi, ma olla ta ära tüüdanud.»

«Jäta kord juba järele, lollpea!» karjusin ma.

Ta kandis juhtumi üksikasjaliselt, midagi lisamata või ära jätmata, kaptenile ette,-ma olin talle selle täpsuse eest tänulik.

Kapten oli vait, korraks hakkas mul temast kahju. Siis andis militsionäär edasi mu viimased sõnad: «Seltsimees kapten, ma kutsusin teda korrale, aga tema vastas mulle: «Jäta kord juba järele, lollpea!».»

Kapten vaikis, ja ma armastasin teda kauge vahemaa tagant, kapten ja mina — me võitlesime tölplusega.

«Kas toon ta linna jaoskonda, seltsimees kapten?»

«Ei,» ütles kapten.

See siin solvus. «Noh, aga mis ma temaga siis teen?»

Kapten vaikis, ütles siis: «Las maksab trahvi.» Ma oleksin tema asemel täpselt samuti öelnud, oleksin toru hargile visanud, katkestanud ühenduse Kholageraniga. Aga mina olin Hrant Karjan, ma olin jaamas, ootasin hobust või autot — ei ole ega ole. Ma sõidan Tsmakutti heina tegema, mingi riukaga seltsimees Rubeni poolehoidu võitma, et koolis veel mõned tunnid juurde krabada, ning kodus on üheksa lapse lärm ja isa sokkide lehk.

«Kopikatki mul pole, lollpea.»

Ta ütles pead vangutades: «Aga kui ma nüüd uuesti helistan?»

«Tead mis,» ütlesin ma, «kui sa tahad Kirovakani sõita, 74

;ks sa sõida, ega su kirjütuslaud ja jaamaülem plehku ei |pista.»

«Ui-ui-ui!» teeskles ta imestust, «said diplomi ja nüüd [märatsed! Su isa on nii rahulik inimene, kuidas siis sina liimoodi märatsed? Vihastasid või?»

Ta tegi siis nalja. Nalja pärast oleks ta võinud mind Lirovakani viia.

Nalja pärast trahvida. Hiljem võiks enda- |misi uhkustada: «Sai just alles diplomi, pidasime kinni, larrisime natuke.»

«Otsi aga kukkur välja!»

«Kukru otsin välja, aga kas sa tead, et ma toimetuses [■töötan?»

Kui ma toimetuses töötaksin, sõidaksin autoga I kohale, sõidaksin mööda ega märkakski teda, ma ei teakski, | et Kholagerani jaam olemas on.

-«Töötad jah toimetuses, mis sa minuga siis teed?» Ning |ta pööras kaamed silmad kõrvale, liigutas hääletult kah- |vatuid huuli. Siis maigutas ta jälle suud — õhku ei jätku- lud. Ning ma pole siiamaani näinud midagi vastikumat kui [poolharitud inimese kadedus. «Paned lehte, jah, keerutad loo kokku? Kui lehte paned, mis siis minuga tehakse? Võetakse siit jaamast maha, saan kõrgendust! Kus tuli mul lülemus kaela — tema töötab toimetuses! Kirjutab lehte — [mind võetakse miilitsakohalt maha. Endal pole kopikatki taskus — tema töötab toimetuses. Ega tema Tsmakutist |pole — tema on toimetusest.»

Ma pistsin käe taskusse, et kahmata sealt sada tuhat ja /irutada vastu ta malmpead, võtsin oma viimased rublad, ris ta ise mulle viielist vahetades hommikul andnud oli, ja Imaksin trahvi ära.

Pärast seisin kitsal perroonil ning vaatasin Moskvast [Jerevani poole sõitvat kiirrongi, aga mu selja taga osutas [militsionäär peaga minu poole ja kõneles jaamaülemale: ;«Poisil on diplom, ta töötab toimetuses. Ära rongi hiljaks jäta, ta paneb lehte. Tõmba oma müts õigesti pähe, muidu ' ta paneb lehte. Isa on tal lehemees, tema kah, nii isa kui ipoeg on lehemehed.»

Ma nutsin vaikides ja rääkisin kiirrongile: «Rõhutatult [tähtsalt te tulete ja lähete. Kholagerani jaamas seisatate. [Südamlik tänu. Võtate komandeeringu ja lööte pitseri |peale. Lasete nari alla ja magate. Lähete restoranvagu- isse. Naerate. Sööte kana, joote konjakit. Ärkate üles ja [haigutate.»

Ma helistasin uuesti Tsmakutti, oma vaesesse külla, ta 75

unustati lähedalasuva elektrijaamaga ühendada, aga suur kuu ainult säras ega kallanud ta majadele, aedadele, teeradadele valgust, sest tihe mets ei lasknud ühtki kiirt läbi, inimesed tulid põllult ja heitsid magama, ja neile polnud vaja ei valgust, ei ajalehte, ei vestlust.

«Viiskümmend kopikat on veel jäänud,» ütles telefonist, «homme helistad, ja hüit — on auto kohal. Tuleb ja viib me jerevanlase ära. Kuule, mis sinuga juhtus?» ütles ta tõsiselt ja naerdes — meielikult, «kas said sugeda? No muidugi said, laps sai sugeda.»

«Kurat teid võtku,» mõtlesin ma, «pugesite varjulisse kohta peitu, ei tea ega tahagi teada, mis maailmas toimub. Teete heina, veate küüni, peate lehmi, valmistate võid ja juustu, liha ja nahka, teete veel heina, veate küüni... Oleks või raudteele lähemal, elaksite veidi siinpool. Leidsite endale varjulise koha.»

Kholageran oli juba ammu oma tuled süüdanud ja ta soojad aknad vaatasid jaama rahu. Üks kaubarong sõitis mööda.

Valvevedur saatis teda ülemise jaamani ja pöördus tagasi. Kaks teetöölist rüüpavad juba viis tundi vas- taskioskis õlut. Hävitanud rööpaseadja oapeenrad, astusid haned rahuliku vadina saatel piki raudteed, pöörasid kõrvale, läksid üle silla, ületasid maantee ning leidsid endale vaikse ohutu paiga. Head ööd, homse hommikuni.

«Kurat võtku, mis sellel jaamal viga on?» mõtlesin ma. «Linna ja küla vahepealne. Tõsi, külalisetendustele siia keegi ei sõida, aga siin võib igal ajal, rongi istuda ja põrutada Kirovakani, Tbilisi, Jerevani. Kasvatavad sigu? Jah. Pagana päralt, see on nii linn kui küla. Peavad sigu, aga hundi ees hirmu ei ole. Praegugi on helepruunid praekar- tulid ja vorstiviilud laual, teed on alati, valge laudlina, raadio mängib vaikselt, iga päev on värsket valget leiba, elektrijaama leivavabrik siinsamas. Tuli on alati olemas, ei seda unustata nagu Tsmakutti. Kurat võtaks, kui isa siin elaks, kasvataks ube, peaks sigu, isa töötaks rööpaseadjana või miilitsana või pagarina, tooks hommikuti sooje leivapätse koju.» , Akende kollane valgus reetis umbset õhku ja lutikaid, aga veel see Tsmakuti pimeduse pori! Maa kaob jalge alt, pimeduses laieneb uputus, hundikari viib ukse eest koera minema. Ja rajoonikomitee tehniline sekretär võib sind iga hetk põllu pealt telefoni juurde kutsuda lasta ja sulle igasugust solki pähe kallata, sina aga ära tunne end solva76

tuna, sest et sa räägid rajoonikomitee esindajaga. Ta teeb sulle au, ta räägib sinuga Hing ma manasin jälle Bersabe Mirzähanjani ning leidsin varsti, et olen ta ümarate õlgade, veetleva naeratuse ja majandusliku mõistuse ees võimetu. Ning siis nägin ma selgelt, sama selgelt kui enne Tsmakuti küla, et diivan ja telefon ning varjundirikas hääl ja naer sobivad Bersabele, nagu need korvid, määrdunud särk ja punased silmad sobivad mulle. Kumbki meist on oma õigel kohal. Vanad ministrid ja õppejõud surevad, vananevad, lähevad pensionile — keegi peab ju nende asemele asuma. Me lõpetasime ülikooli ja hakkame vähehaaval õppejõu ja ministri elueale lähenema. Kes meie hulgast õppejõuks või ministriks saab? Me seisime koridoris, meist möödus inglise keele õppejõud Hamlet Taronjan. Tema vetruv kõnnak oli liiga meelitav, et ma oleksin võinud talle järele minemata ja seda osatamata jätta.

Aga enne seda olin ma rääkinud anekdoodi ja me naersime, see oli arukadumise hetk. Hamlet Taronjan vaatas tagasi — pea maas, läksin ma nina sügades temast mööda, nii nagu ta mind tabas, otsekui oleks see mu enda kõnnak. Aga ta saatis mind pilguga, kuni ma trepile pöörasin. Naerdes ja punastamisest higine, tormasin alla.

«Tasem, tasem!» — «Be ... Bersabe! Millise lollusega ma hakkama sain!» — «Mis siis ikka,» ütles ta huvitult ning astus vana Hasrathjani kõrval nõtkelt ja väärikalt edasi, trepist üles. Ning hiljem olin ma kaks aastat Hamlet Taronjani psühholoogiline ori, aga Bersabe ei märganudki Taronjani, sest too polnud õppejõudude seas au sees, tema ise aga oskas õpikus ettenähtud ulatuses inglise keelt, järeleahvimisega ta ei tegelnud. Miks on Bersabe tõsine, miks tema ei albi? Bersabe saab ministriks, mina aga ütlen heinalistele mägedes, et see oli meie grupist, «me olime sõbrad,» ütlen ma. Heinalised vaatavad Bersabe pilti, banketil viibinud aukülaliste nimekirja, vaatavad mind ja ütlevad: «Su isa on kiidukukk, ise oled samasugune.»

Kholagerani kitsas jaamas, ööpimeduses, anusin ma teda: «Ei tohi olla selline karjerist, Bersabe... Mis su süda sees ütleb, nii ei tohi, Bersabe... Muidugi sa võid, Bersabe, sa suudad, aga nii ilus, ja niisugune karjerist — nii ei või, Bersabe.»

Jerevan—Moskva kiirrong tuli kell viis, kahekümne nelja tunni pärast, ta veeres minust üle. Kui rong saabus, 77

vaatasin ma kella ja ütlesin: «Jah, õigel ajal tuli sisse, eile oli ta punkt samal ajal kohal.» Tahtsin juba masinisti täpsust kiita, kui äkki mõistsin, et ma kükitan siin juba kakskümmend neli tundi, ja milline tobedus oli Jerevanis taksoga jaama kihutada, limonaadi osta, enne taksosse istumist veel seista, sõrm meelekohal, ja mõelda, et ega ma midagi maha ei unustanud. Ning see, et ma palusin taksojuht' Vergine tänavat pidi sõita: «Hrant siirdub kahekümne viieks aastaks Austraaliasse.»

Läksin ootesaali, sest mul oli kiirrongi ees häbi. Sulgesin silmad, sest mulle tundus, et praegu jõuab mu eilne rong lõppjaama ning pöördub koletu suurena Moskvast tagasi. Muidugi polnud see nii, veel on neli päeva aega. Ta roomab praegu kusagil Rostovi lähistel.

Aga ta liigub. Jõuab kohale, tühjeneb, teda õlitatakse ja ta saadetakse tagasiteele. Aga mina olen siin, nagu see sild, šee kiosk, need haned, ma lähen lutikaid täis nagu see saal.

«Sanassar!» lõugasin ma, «mis teil seal lahti on, et ma juba kolmkümmend tundi siin tolknen?»

Jah, ta oli mu unustanud, ta oli vait ja küsis siis: «Kes,seal räägib?»

«Küllalt, Sanassar, aitab!»

«Aga kes seal räägib?»

«Mina, Sanassar, ma olen kolmkümmend tundi siin passinud! » Ta mõtles, mõtles ja hakkas naerma — ta ei suutnud endale sellist abitut loigamit ette kujutada, kes kolmekümne tunni jooksul ei ole ise midagi ette võtnud, ootab ainult teiste teeneid.

«Kes sa selline oled?» naeris ta.

«Hrant, Sanassar, Karjani Hrant.»

«Jaah?» rõõmustas ta, «kõõrdivaatava Jeghiši Hrant? Tere, Hrant!»

«Tere, Sanassar.» «Ütlesin sulle juba, et härgi ei ole, ja sellise vihmaga sa minult härgi ei saa! Halloo!» Ta karjus kellelegi kantseleis: «Linna, mine aga linna, mis sa siin pobised, korja kompsud kokku ja hakka või kohe astuma! Aga kuni sa läinud pole, tee, mis sulle öeldakse!» Ta käis kantseleis ringi, tuli ja viskas toru hargile.

Mis siin teha? Mis ma tegemata jätsin? Noh, hästi, ma ei tantsinud polütehnilise Karinega rock-n-rolli, aga uhkustasin enda ees, et tantsisin. Hästi, ma olen maailma

78

kõige hirmsam koletis, mina korraldasin suure armeenlaste veresauna ja juutide tapmise, ma tahan mingil moel uut maailmasõda valla päästa, suitsu ja kära varjus vaikselt hävitaba allesjäänud armeenlased ja juudid ning neid pärast silmakirjalikult taga leinata. Ma leian, et pole vaja raudteed, telefoni, raadiot, asfalti, tsementi, kivisütt, nööpe, kella, vasarat, sulepead, pitsatit, samovari, keemiat, voodit, naeratusi, klaverit, saali, närimiskummit ega tähestikku — see kõik on liigne, inimene pole seda kõike väärt, ma tahan, et elu algaks jälle metsast, juurtekogumisest ja katkust. Olgu. Aga miks inimesed oma headusega ei takista koletise sündi?

Koletis Hrant Karjan istus korvidele ja ütles endale: «Vettekastetud kana, oleksid sa mees, läinud kas või vägisi Meružaniga!» Hrant Karjan käis jaamas ringi ja jäi siis telefonist! ette seisma. , «Ühenda uuesti!» ' «Aga kui ma ütlen, et jää siia õpetajaks, siis ajad vastu.» Ta jätkas numbrit valides: «Kui teie omad siia jõuavad, siis nad ei saa aru, kas see on Jerevan või Moskva.»

«Sanassar!» karjusin ma, «oled sa inimene? Ütle, mis ma tegema pean, et sa telefoni juurde jääksid, ütle, kõik teen ära! Neli suve niitsin sulle heina!»

«Tahad nüüd ordenit või?»

«Ei!» kisendasin ma, «ainult inimlikku suhtumist!»

«Mismoodi me suhtuma peame, et inimlik oleks?» , «Ma istun kolmkümmend tundi jaamas.»

«Jaah? Kustkohast sa räägid?»

«Jaa-aa-mast!»

«Sa olid vist eile ka jaa-aa-mas. Oled sa ikka veel jaa- aa-mas?

Milline viletsus ja vaev! Õppisid ja õppisid, aga jäid ikka Jeghiši võsuks?»

«Sanassar,» ütlesin ma, «mul on rasked pakid.»

«Annan kohe teie omadele teada.»

«Mul on raske koorem, Sanassar, hobust oleks vaja.»

«Ei, hobust ei saa, ma ütlen teie omadele.»

«Meil ei ole hobust, Sanassar, aga mul on rasked pakid.»

«Ma nüüd ei tea,» ütles ta. «Mis ma teie omadele ütlen, kas öelda, et Hrant on jaa-aa-mas või et pakid on rasked?»

«Seltsimees esimees,» selgitasin ma, «meie omad ei olt üksiktalupidajad. Kui ühismajandit organiseeriti, koguti hobused kokku ja öeldi: kui vaja, võtate.»

79

«Kas sedasi seisab su diplomis kirjas?» nöökas ta rahulikult.

«Minu arust seisab sinu omas samamoodi.»

«Meie oleme tagasihoidlikud inimesed, ei meil ole diplomit tarvis.»

«Aga mida sa arvad lihtsast loogikast?»

«Meie asi on töö, mitte loogika.»

«Hobust!»

«Võta!» ütles ta, pani toru ära, ja kui mina sedasama tegin, ütles veel midagi.

«Mida?»

«Ei midagi,» vastas ta, «ütlesin, et teil on maja rahvast täis, saate ilma hobusetagi hakkama.»

«Ole lahke,» ütlesin ma. «Võid teatamata jätta. Ja üldse käi koos oma hobusega ... Head aega.»

Hrant Karjan viskas toru ära, pikakasvuline ja sihvakas, läks ta asjaliku hooletusega, õige natuke habetunud, pingsal ja aeglasel sammul polütehnilisse instituuti, leidis Karine, tantsis pärast temaga rock-n-rolli, astus ülikoolis aspirantuuri, ja õppejõudude seas ei olnud ühtki nii noort, vaimukat ja tarka kui tema. Ta oli Jerevani tuntuim isik, . igal pool räägiti Hrant Karjanist, temast kõneldi juba Tbilisis, Kiievis; Moskvas öeldi tema kohta: «Hämmastav: Jerevanis, ja selline andekas mees,» ja see Hrant Karjan, pikk ja ilus, aastat kakskümmend kaheksa-kolmkümmend vana, lõdvaks lastud lipsuga, võttis siis kirjutuslaua taga istudes sahtlist revolvri ning tulistas endale suhu. «Võitja koorem, seltsimehed, on raske.» Ja keegi ei saanudki teada, et Kholagerani jaama meenutades tõmbus ta noor süda iga kord valust kokku.

Olgu neetud need ameerika filmid! Olgu neetud Tsma- kuti ogar raamatukoguhoidja, kes ei andnud mingit uut rämpsu lugeda, kuni sa polnud vana rämpsu endale lõikude kaupa pähe tuupinud!

«Võetud raamat tuleb läbi lugeda.» «... Ole lahke,» ütlesin ma. «Võid teatamata jätta. Ja üldse käi koos oma hobusega... Head aega.»

«Pole viga,» ütles Sanassar, «see pole uudiseks, harjund asi. Head aega.»

«Head aega,» ütlesin mina. «Mulle pole ka uudiseks. Kümme korda olen siia jaamalogusse jõudnud ja siiasamasse hallitama jäetud. Suur aitäh!»

«Valiti esimeheks, ja igaüks saadab sulle head ja pare-

80

mat kaela, küll Andro, küll instruktor, küll vasikatalitaja ja Samuti esimees ... Iga tulija sõimab, nüüd on sinu kord, lase aga käia!»

«Palun vabandust.»

«Palun, aga hobuse suhtes — ära pahanda!»

«Olgu,» ütlesin ma, «kes sa üldse selline oled, et su peale pahandada?»

«Laiad lõuad on sul.»

«Kui lõugu ei laiuta, ei saa midagi tehtud.»

«Oota!»

«Arvad, et hakkan pärast seda veel ootama?»

«Head aega!»

«Kõike head! Majas pole kilogi tangu, mis ma tegema hakkan, kui koju saan?»

«Mu maja on tangu täis, tule võta üks tonn!»

«Mis sa mulle kaebad, ega mina su laohoidja pole. Head aega!»

«Aga kas mina su teener olen, et minu käest hobust tahad?»

«Ma ei taha su hobust!»

«Väga rõõmustav. Head aega!»

«Vaene isa rühmab aasta ringi teile tööd teha. Head aega!»

«Jah, su vaese isa selg on veel praegugi rühmamisest haige.

Head aega!»

«See pole sinu asi.»

«Mis ei ole minu asi?»

«Kas selg on haige või ei ole.»

«Mis sa siis jutustad?»

«Pole paha meenutada. Head aega!»

«Pea kah meeles — pole paha meenutada. Head aega!»

«Jah, pean meeles.»

«Pea kindlasti.»

«Mäletad, kui rajoonikomiteest tuli mingi tegelane ja teil polnud tuhkagi majas, meie tapsime siga, te tulite ja viisite meie sea ära?»

«Mäletan, andsime kahe päeva pärast puhtaks kõrvetatud sea vastu.»

«Aga kas sa seda ka mäletad, et sa aru ei saanud — meile oli ju nahka ka tarvis. Seitse last kodus paljajalu. Oleks meil kõrvetatud siga vaja, oleks ise ära kõrvetanud. Kõrvetada oskame isegi.»

6— 23/24

81

«Kõrvetan, kõrvetad, kõrvetab, kõrvetatud, kõrbemas, diplom, ja siis?»

«Emale määrasite ametlikult abiraha, tagaselja hüüate jänesemammaks.»

«Iga aasta laps juures, mismoodi siis teda veel hüüda tuleb?

Räägitakse, et olevat veel ühega hakkama saanud, palju teid nüüd kokku on?» «Üksteist. Poiss või tüdruk? Sanassar, on see poiss või tüdruk?»

«Teid nii palju, et ei saa sotti, mis ta on, tüdruk või poiss.»

«Sanassar!»

«Räägitakse, et sündis ja kadus teiste hulka ära, kõõrdsilmne Jeghiš ei saa aru, milline see uus on.»

«Kuidas ema tervis on, ema?» Mu loid ema, mu ema varjatud naeratus, petlikud ohked ja salanaeratus, teeseldud kurjus ja peidetud naeratus; kisun su silmad välja, nurjatu. Oh, hinge olete seest ära söönud; pool muna sulle, pool sulle; minge õue, Hrant loeb, tss...

«Sanassar,» karjusin ma, «anna hobust! Niidan kuu aega järjest heina!»

«Selle teotamise eest?»

«Palun vabandust!»

«Sõimad näo täis, siis vabandad?»

«Ma ju vedelen eilsest saadik siin!»

«Kas mina sind sinna torkasin, et sa minu peale vihastad?»

«Sa ei anna mulle hobust, sellepärast vihastan.»

«Hästi, vihasta aga, palju tahad!»

«No olgu, Sanassar, ma ei vihasta.»

«Hästi teed, ära siis vihasta!»

«Sanassar...»

«Kes sulle augustikuus hobust annab? Head aega!»

«Mis inimene sa oled, elajas!»

«Mida? Sa karjusid, ma ei kuulnud.»

«Kes karjus?»

«Ei kuule.»

«Tahad, ütlen uuesti?»

«Ei kuule.»

«Miks siis mina sind kuulen?»

«Ei kuule, kui kohale jõuad, siis ütled!»

«Saada hobune, siis jõuan.»

«Ah hobune.... Ütlesin: hobust ei saa. Head aega!»

82

«Head aega, Sanassar! Seda sa ei unusta.»

«Iak aida, Sonossar. Sodo so äi onosta.»

«Mis? Kuule... sa oled ju kloun... sulle usaldati ‘küla...»

«Mis? Koolo... so olod jo kloun... sollo ösoldoti %ülä...»

«Ptüi!»

«Kui esimees oled, siis ei tohi enam naljagi teha?» «Kaks päeva tõlgendan jaamas. Sul pole raasugi inimlikkust! » «Siin sellist kraami ei müüda, too jaamast kaasa!»

«Kui hobuse saadad, siis toon...»

Kurat võtaks, kord tekkis mul tohutu lootus, kord adus viimane kübegi, ta oli minu jaoks vaheldumisi jumal *a lojus, lojus ja jumal, ning ma ei saanud kuidagi aru, et |a ei ole ei jumal ega metsloom, ta on inimene. Tsmakutis .Valab vihma, unised inimesed on kaartide või doomino taha ‘Istunud, heidavad vahel nalja, loeyad lehte ja on kas või telefoni juures ametis. Välk raksatab ümbruskonna mägedesse, ja inimesed meenutavad elevuseta, et ühel aastal lõi pikne Valge allika juures härg Latšini mah-i. aasta või kaks tagasi sai äikese ajal Ašoti naine Varthuhi surma ja :.et Ašoti uus naine vaatab paremini laste järele, on ka naisena vanast etem. Piksevarraste suhtes tuleks midagi ette võtta, ministeeriumile kaevata, või poleks sellel mõtet? /Räägitakse, et lehes olevat sellest kirjutatud, keegi oli külas lugenud, kes see oli? Muidugi võib ministeeriumi kaevata ja Moskvanigi välja minna, aga kuhu need piksevardad torgata? Lööks nagu mägedesse, seda küll, aga kord lõi Jessaii poja orus paju all surnuks.

«Vaata korraks välja,» ütles Sanassar, «kas jõgi on tõusnud?» r-. Jõgi oli leetjas ja veerohke, voolust lämbumas. Hanesid ei olnud ujumas näha, silla alt oli kadunud vana autokumm ja masuuditünnid. Jõgi märatses, veel veidike — ja ta kannab minema jaamaülema, telefonisti, militsionääri, laohoidja, rööpaseadja, koristaja, koolidirektori ja õpetajate ühte ritta ehitatud kemmergud.

«On küll tõusnud, Sanassar, mis siis?» Ma tegin tele- fonistile silma.

«Millest ta tõusnud on, seltsimees pealinlane?»

«Millest ta tõusnud on?» kordasin ma ja pilgutasin tele- fonistile silma.

83

«Vihma sajab.»

«Ei saja, Sanassar, päikest ka ei ole, muidu lämmatab.»

«Siin sajab vihma, siin külas. Mägedes tuleb rahet.»

«Mis siis?» Ma tegin telefonistile silma.

«Siis — vestleme seltsimees Karjaniga.»

«Aga miks see jõgi sind huvitab?»

«Aah,» naeris Sanassar. «Nojah, niisiis, see on meie jõgi, seltsimees pealinlane. Siin tuleb rahet, seal tõuseb jõgi üle kallaste.

Jõgi tuleb siit, kui sa veel mäletad.» Ta naeris jälle, ja ma olin ta naeru üle väga rõõmus.

«Nojah, või vihm.. . Mina jälle mõtlesin, et miks sa ütlesid — vaata, kas jõgi on tõusnud. Tähendab, vihma sajab. Niisiis külas kallab, sellest siis jõgigi, tähendab... Sanassar! Palun sind, hobust või midagi... saada!» Ma tegin militsionäärile silma, aga see seisis ja muigas. «Olen juba kaks päeva siin olnud, Sanassar ...» «Öh sa vaesekene, kas sa räägid ikka veel Kholagera- nist? Võta kas või see tühipaljas vesi, see jõudis oma vee- aruga ilma igasuguse diplomita kahe tunniga Kholagerani, läheb kaugemalegi, aga sina ei saa oma diplomite ja õppi- mistega kahe päevaga Tsmakutti kohale?»

«Käigu see diplom põrgusse, Sanassar, tähtis on see, mis mees sa põllul oled ... saada hobune, Sanassar...»

«Mis sa nüüd, diplomit on ka vaja.»

«On küll, aga hobust on praegu rohkem vaja, Sanassar.»

«Muidugi on hobust vaja, aga diplom on ka vajalik asi. Näe, Rubenil pole diplomit — võetakse direktorikohalt maha.»

«Et nad kaela murraksid, mis õigusega nad end sinu küla asjadesse vahele segavad?»

«Ei, ära ütle, see on päris hea, tuled ja hakkad direktoriks. » «Kes mind direktoriks paneb, Sanassar?»

«Ma räägin nendega.»

«Aitäh, Sanassar!»

«Head aega, ootame sind!»

«Saada siis ometi hobune, Sanassar!»

«Ise oled direktor, milleks sulle hobust?»

«Mul on ju koorem kaasas, Sanassar.»

«Pole viga, küll unustad meid veel ära. Saad direktoriks ja ei ütle enam teregi.»

«Sa ei tunne mind veel, Sanassar.»

«Kõik räägivad algul nii.»

84

«Oleneb, kes räägib.»

«Seda räägitakse ka alati.»

«Pane mind proovile, siis saad teada!»

«Ha-ha-ha-haa! Niimoodi räägivad ka algul kõik.»

«Küllap neil kitsas käes on, eks siis räägivadki.»

«Miks siis sinul kitsas käes on, kas sõda käimas?»

«Sõda ei ole, aga mina istun kaks päeva jaamas.»

«Tõuse üles ja tule siia!»

«Aga mul on ju suured pakid, Sanassar.»

«Pakid! Mis pakid?»

«Kaks korvi, kaks kohvrit.»

«Kaks korvi, kaks kohvrit, aga mis seal sees on?» «Üht kui teist, Sanassar.» ««Üht kui teist», mis salaasju sa vead, et varjad?»

«Mis siin varjata, pole lihtsalt midagi nimetamisväärset.»

«Kaks korvi ja kaks kohvrit täis, «mul on suured pakid», aga kui öelda vaja, siis pole nimetamisväärset?»

«Suhkur, Sanassar.»

«Sada kilo suhkrut?»

«Viis. Nuudlid, Sanassar.» «Üheksakümmend viis kilo nuudleid?»

«Kümme, Sanassar.»

«Tõesti kümme kilo?»

«Ei, Sanassar, kaheksa.»

«Kas see on üks seesama? Mis veel?»

«Mis sul sellest prahist teada vaja?»

«Noh, kui see on praht, siis ma teen õigesti, et hobust ei saada.»

«Laste jaoks küpsiseid.» ««Laste jaoks», nagu Jeghiš ei võikski süüa! Edasi?» «Mis edasi?»

«Suhkur, nuudlid ja küpsised?»

«Ei, on ikka veel midagi, Sanassar.»

«Ja see on?»

«Viinamarjad, esimesed viinamarjad.»

«Kena, kena.»

«Minu raamatud.»

«Tore.»

«Lastele jalavarjusid.»

«Väga tubli.»

«Isale kuub, puuvillane.»

«Ohhoo, Jeghiš, tubli! Hakkab kandma?»

85

«Arvatavasti küll. Emale peasall, mu vanad kingad. Loengute konspektid, minu pintsak, püksid, särk. Isale aluspüksid, sooja pesu lastele, lasteseepi, paksud naistepüksid, noad-kahvlid, üks tort. Uks triikraud. Kraadiklaas ja jood. Koormasadul, tabalukk, ader, väike mõõk, müts ja mütsi- paik, ükspäev sa mu käest veel saad, bandiit, koerapoegi» Ma viskasin toru käest, ja jäi selline vaikus, nagu oleksin ma narkoosi all. Vaikse sahinaga pöördus kaugest hämarusest teadvus tagasi.

«Mida?» ütlesin ma militsionäärile ja telefonistile, võtsin toru.

«Timukas!» ja panin toru ära.

Pcolpimedusest vaatasid mind telefonisti kaastundlikud silmad ning pilklikud ja osavõtlikud militsionääri silmad, joon joone järel taastusid sein, üks aken, maantee, põrsas.

«Sanassar!» sööstsin ma telefoni poole, siis haaras milit- ' sionäär mu embusse ja mu kõrva äärest kostis ta hingamine: «Mõistlikumalt, mõistlikumalt...»

«Elajas! Metsloom! Jõhkard!» lõõtsutasin ma.

Ning siis näis maailm mulle ilus ja kurb, ning ma tundsin, et mu aju soojeneb, soojeneb, soojeneb ning hakkab pehmenema. Kõik aju seosed ja sillakesed muutusid pehmeks, sulasid üles, ning mul ei olnud enam mingeid soove, ma ei armastanud ega vihanud enam kedagi, ainult põrand meelitas mind vastupanematu võluga, ma lasksin end selles embuses põranda suunas lõdvaks, aga käed pigistasid mind, takistasid.

«Olgu pealegi, aitab, noh, aitab. ..» palusin ma. «Aitab, noh, aitab, lase mind, lase...»

Ta laskis mu lahti, aga nüüd oli minu all tool, istusin pool sekundit ja viskusin põrandale, ning see oli juba natuke teatraalne.

Viskusin maha ja tahtsin kisendada, aga see oleks juba päris meelega olnud. Ja ma olin vait. Ning mu sõõrmed tunnevad siiamaani seda tolmulõhna. Ma lamasin ja ütlesin endale, et ma nutan oma porritallatud õiguste pärast, riiete pärast, mis niimoodi mustaks saavad, sellepärast, et mul pole telefonikõne eest maksmiseks raha, militsionääri pärast, kes on kindlasti hea inimene, sellepärast, et mu Vergine minult ära võeti, ning sellepärast, et ma ei või valjusti ulguda, pean vaikselt nutma, ja see on ilus, — tegelikult aga mõtlesin ma, mida ettekäändeks tuua, et saaksin põrandalt tõusta, ning et peale seda kõike saadab Sanassar hobuse, tal hakkab häbi, tingimata saadab.

86

Aegamööda sai maailm oma hääled sügava vaikuse seast tagasi — kohin kuulus jõele, ühtlased maa-alused tõuked rongile, nüüd ta vilistas, lähenes, jõudis jaama, sõitis mööda ja kadus, liginesid kellegi sammud, uks avanes, sammud peatusid mu kõrval.

«Ohhoo . .. purjus või?»

«Ei, niisama lamab.»

«Mis siis juhtus?»

«Sol vati.»

«Miks siis last solvati?»

Kui ta nüüd mu sülle võtaks, üles tõstaks ja osutuks mu *■isaks, ja ma oleksin väike, ma olen noa ära kaotanud, õõh- f hõõ-hõõ!

Nende hellitused ainult ägendavad mu pisaratevoolu, ma luksun nutust, nende antud õuna kiusatus tunduks mulle noa reetmisena, ning ma nutan ikka valjemini, ma tuletan meelde, mismoodi mu nuga kokku käis ja missugune oli noapea kiri, ma nutan üha ägedamalt, nad ähvardavad mind, ning ma nutan noa pärast ja selle jõhkra vägivalla pärast... Nutan kaua ja lohutamatult, mu pisarad on rohked, puhtad ja soolased. Ma uinun isa süles — ning olen ärgates piimsüütu, ma naeratan mahedalt ja helgelt.

«Tõuse üles, poiss! Kohvrid seal ütlevad, et meil on peremees olemas, paljunäinud inimene, ülikool seljataga. Mis sa kostad — peremees on tita, püherdab põrandal maas!»

«Rikkus siin veel telefoni ära.»

«Rikkus ära?»

«Nojah, rikkis on, praegu helistati, aga midagi kuulda ei ole.»

«Et sa telefoni ära lõhkusid, see on tõesti halb.»

Hrant Karjan tõusis viivitades püsti, tuikus ja ütles süngelt, silmad punased: «Mis siis veel?»

Hääl oli räme, see meeldis talle, ja ta tahtis, et nad veel midagi ütleksid, tema vastaks ning kuuleks oma karedat mehehäält.

«Lõhkusid telefoni ära, ja taskus pole sul pennigi, mis me sinuga nüüd peale hakkame?»

«Ei ole jah, mis siis?»

«Ei tea.»

«Mina tean,» ütles Hrant Karjan.

«Mida sa tead?»

«Viige pooge üles!»

87

«Uuh, Tsmakuti pöörane hing... kuule, nii noor, uhiuue diplomiga, nii kena poiss ... kui me su üles poome, kas sul endast kahju ei hakka?»

«Ei!» käratas Hrant Karjan.

«Noh, kui ei, siis ei. Võtke ta kinni, lähme!»

Jaamaülem ja militsionäär võtsid mul kaenla alt kinni, talutasid välja, läksid üle silla, viisid militsionääri juurde koju. Viisid, et praekartulite ja teega kostitada, et magama panna. Et mind tänuvõlglaseks teha. Et üles äratada ja öelda, et Alho on kohal, et kohvrid sadulasse kinnitada, et teha seda, mis tegematagi valmis. Et näidata ülekäigukohta ja külasse viiva tee algust.

«Araik,» küsisin vennalt, «kas teist hobust polnud, et sa sellega tulid?»

«Ohhoo,» vennal oli nutuvõru suu ümber, «sa küsi, kas Andro üldse hobust andis!»

«Mis ta ütles?» «Ütles, et pole kaht tundigi, kui ta Khassahhist tuli.»

«Kuidas ta siis andis?»

«Isa läks — ei andnud. Ema ja isa läksid riidu. Siis ema läks ja tõi ära.»

«Kuidas ema end tunneb?»

«Mismoodi ta end tundma peaks?»

«Kas panid traavi?»

■ «Mis traavi, hea, et üldse kohale sai!»

All väänles müratult Moskva—Jerevani kiirrong. Tabasin hetkeks sõõrmeis kupee lõhna, korraks meenusid katmata jalad laua all ja hooletult pikutav Hrant Karjan.

«Araik, on sul raha kaasas?» küsisin ma.

Ta vaikis, vaikis ning ütles solvunult: «Mnjaa ...»

«Ei ole või?»

«Kust ma raha peaks võtma?»

«Kas ema ei anna?»

«Kui laste abiraha sai, andis rubla. Ma läksin kohe sulepead ostma, poes nägin, raha on kadunud. Nüüd ei tea, kas kukkus taskust välja või olin ta koju jätnud.»

«Pole viga, Araik, ma annan sulle raha.»

«Milleks mulle raha?»

«Ostad kompvekki.»

Tapvalt täiskasvanuliku ilmega, tapvalt mureliku näoga vaatas ta hetkeks mulle otsa ja raputas pead, «Sulle ei meeldi kompvekid?»

Ta peaaegu karjus: «Meeldivad!»

88

«Mispärast siis?»

«Kodus pole tükikestki suhkrut, aga sina räägid siin: osta kompvekki.»

«Araik... Araik, kes käis hobusega Khassahhis?»

«Gikhor,» ütles ta sügavasti solvunult.

«Araik, ma annan sulle sulepea.»

Ta küsis väga lihtsalt: «Aga millega sa ise kirjutama hakkad?»

«Küll leian.»

«Pliiatsiga?»

«Kas või.»

«Tubli,» ütles ta.

«Vasak, vasak, vasak, vasak! Tubli. Vasak! Vasak, vasak, vasak...

Paremat kätt sul pole. Vasakuga! Teist pole! Teine ilmasõda viis minema. Tramm lõikas otsast. Sündisid ilma paremata. Vasak, vasak.

Tubli!» Pärast sõpruskohtumist ristis ta mu Võitmatuks Vasakuks, aga kui mind valikvõistlustele võeti, arvas ta juba, et ma viin ta poksikooli ja oskused koos tema antud nimega Moskvasse, Berliini, Rooma, Melbourne’i, et mulle saab osaks seista võitjate pjedestaalil.

«Vasak, vasak, vasak!» Komisjon tuli tema nõudmistele vastu. Mina arvasin ka, et mul on suurepärane vasaksirge. Aga veterinaarist sõnn Karapet Karapetjan valas mulle kohe esimesel minutil vastu lõuga. Ütlesin endale: pole viga. Komisjon ootas mu äkilist vasaksirget.

Köite küljes rippuv treener ütles ette: vasak, vasak, vasak. Ma olin temaga nõus, ma teadsin, et kohe ilmub mu ootamatu vasak lagedale.

Me olime riides. Komisjon oli laiali läinud, Karapet Karapetjan oli kuulutatud võitjaks, mina kaotajaks, treener oli sülitanud ja minekut teinud, me tulime tänavale, oli kevad, rahulik ehavalgus, aga mina mõtlesin ikka veel, et kohe ilmub välja mu ootamatu vasaksirge. «Mis poks see ka oli,» ütlesin ma. «Mis tal viga?» kehitas ta õlgu.

«Pääsesid mu vasakust, Karapet.» Pärast ma palusin Vergined mehele öelda, et Hrant on poksija, et tal on kohutav vasaksirge. Kas talle öeldi või ei, aga ta hüppas käigu pealt autost maha, virutas paar täit ja läks oma tsementi ehitusele vedama.

«Kas Sanassar on hea või halb inimene, seltsimees Araik?»

«Inimene nagu ikka.»

«Kas vihma sadas?» «Ütlesin, et sadas.»

89

«Araik, aga miks onu hobust ei tahtnud anda?» «Ütlesin, et just Khassahhist tuli.»

«Gikhorile Khassahhi sõiduks annab, aga kui meie tahame, siis ütleb, et just Khassahhist tuli?»

«Aga kui ta just alles tuli, mis ta siis ütlema pidi — et ammu juba kohal või?»

«Aga kas ta teadis, et ma nädal aega jaamas vedelen?» «Nad läksid isaga natuke riidu.»

«Mispärast?»

«Ta ütles isale, et milleks sul selline kari lapsi.» «Ütles, et mismoodi sa sellist karja ülal pead.»

«Mis see tema asi on?»

«Mis see temasse puutub?»

«Isa ütles, et ise ma pean, tema ütles, et mine ja leia siis ise endale hobune, Alho tuli just alles Khassahhist.»

«Mis me nüüd peale hakkame, Araik?»

«Mis mõttes?» «Üldiselt, Araik.»

«Ma ei tea. Isa käskis, et sa onule külmalt tere ütleksid.» -

Toimetaja J. O j a m a a .

U. Laht, O. Ojamaa Toimetuse kolleegium: V. Beekman, V. Ilus, O. Jõgi, ja O. Samma.

Toimetuse aadress: Tallinn, Harju t. 1, tel. 492-54; 407-82.

Trükkida antud 25. V 1973. Trükiarv 19 000. Kohila Paberivabriku trilki- paber nr. 2, 84X108, 1/32. Trükipoognaid 3,0. Formaadile 60X90 kohaldatud trükipoognaid 5,04. Arvutuspoognaid 4,95. Tellimise nr. 1043. Trükikoda «Ühiselu», Tallinn, Pikk t. 40/42.

Hind 20 kop.

Ha 3CTOHCKOM H3bIKe BnõjinoTeKa «JIooMHHr» Xs 23/24 (811/812) M3AaTeJibCTB0 «nepMOflMKa» TpaHT MaTeBocaH

BBIOHHbIE JIOIUAÄH nepeBOA e apMaucKoro