N (Armeenia) M24 IV—VI
7—6—2 188—74
Originaali tiitel:
VjfvJJyn. rorn
© Tõlge eesti keelde ja illustratsioonid «Eesti Raamat» 1974
V
aik lõi kuiva raksatusega vastu kaljut, aga ta heideti sealt ot- semaid eemale ning virutati rohetava maa rüppe. Kalju oli tugev, nii et välgul õnnestus tema küljest üksnes paarkolm kildu lahti kangutada. Rohetav maa kalju jalamil oli aga kääpakohaks kõikidele tulipäistele välkudele, kes tahtsid sellele orule kallale kippuda — kõik kevadised ja suvised välgunooled jäid igaveseks kaljujalamiie ning iga piksekärgatuse järel tänas suur kahar tammepuu mõttes kaljut selle eest, et tema, kalju, on ajast aega kõik välgud er.da peale tõmmanud ning nad orgu heitnud, päästes nõnda puu vältimatust hukkumisest. Kui pikne alles taeva all rähkles, teadmata, kas just nüüd või veidi aja pärast välgunoolena alla vuhiseda, hakkas varsa ema vaikselt hirnatades lapsukest enda juurde kutsuma. Ema teadis, et kõu on iga hetk kärgatamas ja et see kärgatus võib varssa kohutada, aga varss arvas, et ema kutsub teda piimale, ta jäi mõttesse, lingutas kõrvu, mõtles veel veidi, kas tal on ikka piima- himu, ja leidis selle päris puuduvat, sest praegu tahtis ta lilledes ja rohus ninapidi nuuskida ja nendega tutvust teha — ja vaat siis just kärgataski kõu. Varss heitis pea selga ja tahtis ema juurde joosta, kuid ta silmad olid hirmu nii täis, et ei seietanudki enam ema, ning ta kappas hoopis teisele poole. Ema oleks ju ise oma lapse juurde läinud, kuid kaela sooniv nöör hoidis teda kõvasti kinni ega lasknud kusagile. Ja seepärast kutsuski ema vaikselt hirnatades varssa enda juurde. Varss oli alles kuu aja eest sündinud ja see oli esimene välgusähvatus tema elus. Ta puges ema kõhu alla peitu ja kuulas seal kõrvu kikitades, kuidas vihm trummeldas tammepuufehtedele. Siis vaatas ta ema kõhu alt välja, nägi kaljut, kibuvitsapõõsast, tamme.. . See ühtekokku oli talle midagi õige arusaamatut ning ta unustas, et oli tulnud siia välgu eest varjule, talle näis, et ta oli tulnud hoopis ema käest piima tahtma. Musta sabajuppi väristades puges ta uuesti ema kõhu alla. Vana hobune sättis oma jala tahapoole ja laskis ennast üleni lõdvaks, et varsal oleks hõlpsam imeda.
3
See oli imetore varss. Ta oli tähniline, just nagu kataks teda härmakord. Tema jalad olid pikad ja peened. Kuid parem tagu- jalg oli hoopistükkis poolenisti valge, just nagu oleks varsal põlvsukk jalas. Just nagu oleks ta ise üleni härmas, aga parem tagujalg oleks päris lumine. Tal oli kõhn kael. Ja väike pea, ja laubal oli tal väike valge täpp. Selles orus käisid keelt kastmas hirved ja kitsed, lambad ja talled ja see hobune, kes oli oma elu jooksul palju varssu sünnitanud, kuid nii ilus varss oli tal siiski esmakordselt. Tolles rohetavas orus oli see varss üldse üks õige õevane olevus. Tal oli must lakk ja must saba. Üksnes see pole meile teada, mis värvi olid tema silmad, sest ta tormas äkki minema ja meil ei õnnestunudki talle nõnda lähedale pääseda, et vaadata tema silmadesse. Arvatavasti olid need silmad imekenad, sest kõikidel hobustel on ju ilusad silmad ja nendes peegeldub tavaliselt kogu ümbrus. Selle varsa silmades peegeldusid tammepuu ja lilled, kibuvitsapõõsas ja tema enese raudjas ema ning kogu rohetav org. Ta oli veel rumalavõitu, see varss, rumalavõitu sellepärast, et oli alles liiga väike. Vihmapiisk veeres mööda tema jalga allapoole, aga tema lõi juba pruusates takka üles ning kihutas ema juurest minema. Ema ei hakanudki teda enam tagasi kutsuma. Vihmasadu oli lõppenud, välgunooled selleks korraks laiali pillutud ja nüüd säras taevas jälle päike, säras kõigest väest. Roheline org lausa sirendas päikeses. Ka vihmavees pestud tammepuulehed sirendasid. Ja kibuvitsapõõsas. Ja hobuse märg selg. Ja varsa selg. Ja oja, mis sai halli kalju alt alguse ning voolas läbi kogu rohelise oru. Ojal oli aga välgu lõhn juures ja varss põrkas temast eemale. Ka kibuvitsapõösal oli välgu lõhn juures. Varss taandus ehmunult, peatus lõpuks, uuris põõsast veidi aega eemalt ja hakkas siis sammhaaval talle uuesti lähemale astuma, et veel kord nuusutada. Aga vanale hobusele olid kõik selle oru lõhnad tuttavad. Talle olid tuttavad kõikide siinsete orgude ja küngaste lõhnad, kuid selle oru lõhnu tundis hobune siiski kõige paremini, sest tihti-
5
lugu pandi teda just siia köide. Välgu lõhn kaob peagi, päike viib selle koos vihmamärjaga minema. Ka liivatee lõhn polnud sellele orule omane, liivatee lõhna oli tuul koos märja lambavilla lõhnaga küngastelt alla kandnud. Hobune näksis rohtu ja mõtles, et künka taga peaks karjatatama lambaid, kui tuul toob sealt märja lambavilla lõhna, aga kui lugu nõnda on, siis peaksid seal ka koerad ja lambur olema. Künka taga karjatatakse lambaid, orus kasvav niiske rohi viib lausa keele alla, oja veeretab oma magusaid voogusid, arutles hobune, päike jagab soojust ja valgust ja varss rumaluke ehmub alalõpmata ning kasvab üles keset selle toreda oru lahket ja sooja rahu. Hobune tõstis pea. Tammepuu oli kuumusest õige roidunud näoga, hall kalju tukkus, varss nuusutas kibuvitsapõõsast. Päike jagas soojust ja valgust ja rohi oli pärast vihma eriti maitsev — seda pidi proovima. Hobune langetas pea, ampsas paar-kolm suutäit rohtu, kuid miski häiris teda ning ta tõstis uuesti pea. Pea kuklas, tardus raudjas keset rohetavat orgu paigale ja kuulatas tükk aega vaikust. Silmitses tükk aega orgu. Kõik oli nii nagu hetke eest: tammepuu seisis roidunud näoga, kalju tukkus vaikselt ja varss kargles ümber kibuvitsapõõsa. Nii et oleks rahumeeli võinud rohtu edasi näksida. Kuid hobune ei mõelnudki seda teha, ta ajas pea veel enam kuklasse ja jäi kõrvu kikitades kuulama, et tabada oru kõiki salasosinaid. Seejärel ajas ta ninasõõrmed laiali ja jäi ootama, et tunda kõiki orgu tulnud võõraid lõhnu. Liblikad lehverdasid, mesilased sumisesid, oja vulises ja varss ajas õieli kaelu ümber kibuvitsapõõsa liblikat taga, kuid vana punane hobune tahtis hoopis midagi muud näha ja kuulda. Orus varitses mingi hädaoht. Ohus polnud sellest ohust ainsatki häält. Seda ohtu polnud ka näha, ja isegi tuul ei toonud tema lõhna siiamaile, kuid vana hobune ei saanud enam rahulikult rohtu näksida. Vana punane hobune sai pahaseks. Vana punane hobune sai pahaseks, sest orus oli vaenlane, kuid seda vaenlast polnud 6
näha ega kuulda ning tema täpset asukohta oli võimatu ära aimata. Hall kalju, võimas kahar tammepuu, vana punane hobune ja kibuvitsapõõsas seisid keset rohelist orgu, uurisid pärani silmi ja kikkiskõrvu vaikust. Kalju jaoks polnud orus mitte mingisugust hädaohtu, sest selle päeva pikne oli juba kärgatanud. Ka tammepuul polnud midagi karta, sest kalju oli teda seegi kord välgu- noole eest kaitsnud. Ja kibuvitsapõõsaga oli kõik kenasti, sest varss ei ulatunud tema kahe silmipimestavalt valge õie kallale. Aga vana punane hobune kuulatas aina pingsalt, hinge kinni pidades vaikust. Org oli hobust reetnud: orus varitses vaenlane, kuid org ei andnud teda välja, ei andnud välja tema häält, ei andnud välja tema lõhna. Vana punane hobune ei julgenud varsa juurde minna: ta kartis oma sammudega vaenlase ettevaatlikku astumist summutada. Vana punane hobune ei julgenud hingata: ta kartis, et tema hingeõhk summutab vaenlase vaikse, tagasihoitud hingamise. Vana punane hobune ei julgenud silmigi pilgutada: ta kartis, et sellal, kui ta paneb oma silmad kinni, võib vaenlane märkamatult ühest peidupaigast teise lipsata. Nõnda nad siis seisidki seal: kalju, tammepuu, kibuvitsapõõsas ja hobune. Kalju tukkus. Tugeva kestaga tõrudesse valgus mahla ja tammepuu rõõmustas, et kõik ümberringi on nõnda kenasti. Kibuvitsapõõsas keeras oma õienupud päikese poole ja tundis soojust endasse valguvat. Aga vana punane hobune lausa värises meelepahast. Mitte kunagi varem, mitte kordagi polnud org temaga veel nõnda käitunud. Nähtavasti oli see välgu lõhn, mis ei lasknud hobusel tunda toda teist lõhna, ei lasknud tunda vaenlast, kes oli lähedal, päris lähedal. Hobune tõmbas küll õhku sõõrmeisse, kuid vaenlase lõhn kadus tuleohu lõhna. Varss jäi miskit õige tähelepanelikult silmitsema ning vaatas siis ema poole. Seejärel silmitses ta uuesti seda miskit ning vaatas lõpuks jälle ema poole. Kuid ema ei näinud seda, mida varss nii hoolega uuris. Sinna, kus varsa ema seisis, ei paistnud see miski 8
lihtsalt ära. Varss aga muudkui vaatas ja vaatas seda miskit ning pööras lõpuks oma pea ema poole. Ema oli kaela õieli ajanud ja paigale tardunud ning tema silmad lausa põlesid. Varss vaatas veel kord ema poole ja hakkas siis aegamisi minema selle miski suunas, mida ta nõnda uudishimulikult oli silmitsenud. Ning sel hetkel tundis ema vastikut, lausa väljakannatamatut hundi haisu. Ema hirnatas ja sööstis varsa poole ning nägi, kuidas hunt kiskus enda pika sujuva hüppega maa küljest lahti ja kargas tema lapsukese suunas. Künka tagant kostis hobuse ärritatud hirnatus ja lambaid valvavad koerad läksid ärevile, kuid peagi jäi kõik jälle vaikseks ning penidki rahunesid pikkamisi. Punane hobune sööstis varsa poole, punane hobune tormas kõigest väest oma varsa poole ning kukkus. Ta oli juba vana hobune ning oma pika eluea jooksul oli tal mitmeid kordi kukkuda tulnud, kuid seekord juhtus kõik väga ootamatult. Ta kukkus, kuid oli sedamaid jalul. Ta oli kukkunud sellepärast, et teda hoidis kinni köidik ja et ta oli kõigest jõust varsa poole tormanud. Ja nüüd hakkas see köidik tagatipuks teda veel lämmatama, see köidik ei lasknud teda oma lapsukesele appi. Varss ihkas ema juurde. Ta tegi suure ringi ja tahtis oma ema juurde minna, kuid hunt lõikas tal iga kord tee ära, nii et varss jooksis emast aina kaugemale ja kaugemale. Ja kaela nööriv köidik kippus ema juba tõepoolest lämmatama. Lõpuks varss taipas, mida ette võtta — jah, tuli lihtsalt hundist üle karata. Nõnda ta tegigi, kuid hunt haaras tal tagujalast ning varss prantsatas maha. Varss hirnatas ehmunult ja kargas uuesti jalgadele. Oru kohal kõlas varsa terav hirnatus, koerad kikitasid kõrvu, aga kõige rohkem sattus ärevusse Thopušš. Varss kargas karjatades püsti, tema ema ajas end selsamal hetkel tagujalgadele, viskus kogu jõudu kokku võttes hundi ja varsa poole ning teda hoidnud köidik katkes ja nähvas talle valusalt vastu kintse. Ja ema, tulvil armastust ja vihkamist,
9
tormas kõigest väest edasi. Ta oli küll väga käbe hobune, kuid mitte kunagi varem polnud ta veel nõnda kiirelt kihutanud. Tema sammude müdin kostis küngaste tahagi. Aga siis jäi jälle kõik vaikseks, nii et koerad ja karjuspoiss rahunesid sootuks. Hunt jättis varsa, põikas kõrvale, vupsas vana hobuse kapjade alt välja. Hobune tormas tema peale, nii et hunt pidi taganema. Hobune ründas uuesti ja hunt nihkus kallalekippujast veel veidi kaugemale. Nina maas, astus hobune aeglaselt ja ähvardavalt tema poole ning hunt litsus enese liistakuna ligi maad ja sättis end hüppeks, et oma hambad hobuse sõõrmeisse lüüa. Ja siis äkki pööras hobune talle selja. Hobune pööras talle selja ja hüppeks valmistunud hunt pidi nüüd ringi tegema, et uuesti hobuse nina ette jõuda. Võtnud varsa oma kõhu alla, pööras hobune uuesti selja ja hunt pidi jälle ringi tegema, et hobuse nina ette jõuda. Kuid hobune pööras ennast jälle, võttis hoogu ja lõi tagant üles. Üheainsa pika hüppega oli hunt uuesti hobuse nina ees, aga hobune ei jõudnud seekord enam nii kiiresti kõrvale põigelda, hunt lõi oma hambad talle sõõrmeisse, kuid hobune suutis ta siiski oma esijalgadega eemale paisata. Hunt ei pannud plehku, hunt istus maha ja jäi hobuse otsa vahtima. Ja hobune vahtis hundi otsa. Ja hunt mõistis, et hobune kaitseb oma varssa viimse hingetõmbeni, aga hobune mõistis jälle, et hunt ei jäta teda nii lihtsalt rahule. Hobune oli üleni vahus, kuid ka hunt oli tublisti väsinud. Hunt kargas ikka jälle ootamatult hobusele kallale ja proovis muudkui oma hambaid talle sõõrmeisse lüüa, aga hobune pööras talle muudkui selja, laskmata hetkekski varssa oma kõhu alt välja. Hakkas juba hämarduma. Nende liigutused muutusid aina aeglasemaks, hunt lausa roomas hobuse ümber, vedades vaevaliselt jalgu järel, ja hobunegi oli loiuks jäänud, komistas tihtilugu ja püsis hädavaevu jalul. Väsimus oli nad peaaegu kurdiks teinud. 11
Karjuspoiss ronis künkaharjale ja jäi päikeseloojakut silmitsema. Loojak oli punane. Selle punase valguse käes mustendas eemal kaugel üksik tammepuu ... Kuid see, mida karjuspoiss all orus nägi, oli nõnda hull, et karjuspoisil jäi meelepahast hing kinni: all orus oli hunt oma hambad nende punase hobuse ninna löönud ja vana hobune ei saanud mitte kuidagi hunti oma jalge alla põrmuks tallata. Vana punane hobune oli iga hetk jõuetult rohule vajumas. «Hei, kes seal on! Hei!» kaikus orgu ümbritsevatel küngastel. «Hunt murrab hobust, kohe on ots peal! Kus on koerad, ässitage koerad hundi kallale! Hei!...» Karjuspoiss tahtis suu avada, et vastu hõigata, kuid ei suutnud — hääl oli äkki kusagile kadunud. Karjuspoiss vehkis üksnes kätega ega saanud ainsatki sõna suust. Koerad muutusid valvsaks ja vahtisid orgu. Nad nägid kõike ja kihutasid sedamaid tulistvalu künkast alla — Thopušš, Bob, Sevon, Bogar, Tsalak, Tšambar. Mustalõustaline Thopušš oli neist kõige tugevam. Tavaliselt kargas ta vaikides hundi kallale ja kukkus nohinal kägistama. Nüüdki jooksis ta vaikides kõige ees. Bogar oli kõige noorem, ta pelgas veidi hunte ja hakkas seepärast juba eemalt kaugelt haukuma, et hundid paneksid putku ja karvakatkumine jääks ära. Bogar klähvis praegugi, kihutas vahetevahel Thopušistki ette, julgemata sealjuures koerakarjast liiga kaugele joosta. Ta jäi seisma ja ootas Thopušši järele, jooksis veidi aega Thopušiga kõrvuti, lippas siis jälle ette ja jäi uuesti teda ootama. Kui hobune oli juba peaaegu kokku vajumas, kuulis hunt otsekui läbi une koerte haukumist. Hunt ei tahtnud uskuda, et koerad hauguvad tema peale — ei võinud saatus olla ju nõnda halastamatu, et rasket tööd täis päev läheb lõpuks niimoodi tühja. Kas ta peab siis tõepoolest näljaselt ja saagita oma lapsukeste juurde pöörduma? Kui jõud oli juba otsakorral, kui silme ees hüplesid veel üksnes mustad rõngad ja kõrvad oleksid otsekui vatti täis topitud, kuu-
1 4
lis varsa ema koerte kauget klähvimist ja uskus, et nad hauguvad just nimelt tema lapsukese päästmise pärast. Ei võinud saatus olla ju nõnda halastamatu ja lasta tema lapsukesel surra? Vana hobune teadis, et koerte hauked olid sellepärast nõnda nõrgad, et ta ise oli surmani väsinud ning kuulis seetõttu halvasti. Vana hobune teadis, et ta peab veel veidike vastu pidama, kuni koerad kohale jõuavad. Aga kui raske oli äkki hingata, kui raske oli äkki üldse olla! Koerte hauked kostsid otse hundi kõrva juures, kuid hunt ei tahtnud ikka veel uskuda, et nii raskelt kättevõideldud edule järgneb järsku niisugune ebaõnn. Kodus ootavad näljased kutsikad. Mida küll teha? Mida küll teha? Ta tundis kaelas teravat valu, keegi naksas kõrvast, ja hunt laskis hobuse lahti. Tema käpp suruti tugevalt vastu maad. Et käppa kätte saada, oli vaja jõudu, aga taevake, kuskohast pidi ta praegu seda võtma! Hunt oleks tahtnud magada, muudkui magada. Hunt oleks tahtnud surra, lõpuks end kõigest sellest välja puhata. Hunt litsus enda vastu maad. Kõige tähtsam oli praegu oma kõri kaitsta, passida peale, et koerad ei saaks talle kõrri karata. Ja koerad kargasid talle turja, kiskusid teda kaelast ja kõrvust, aga hunt kaitses üksnes oma kõri, kogus jõudu ja puhkas tigetseva koertehunniku all. Ta hammustas kellegi käppa, ja üks penidest kargas kiunudes eemale. Ta ajas end püsti ja koerad jäid ringis ootama, mida ta nüüd ette võtab. Hunt lasi pilgul ringi käia. Koeri oli liiga palju ja oli raske, äraütlemata raske nende küüsist pääseda ja vedada end koju, kus ootasid näljased kutsikad. Hambad irevil, vahtis hunt koeri ja koerad vahtisid hunti. Nõnda vahtisid nad teineteist tükk aega, teadmata, mida peale hakata. Ja siis tormas üks peni turriskarvu hundi kallale. Hädavaevu suutis susi jalule jääda ning talle sai sedamaid selgeks, et too mustalõustaline on kõige kardetavam kogu sellest koerakarjast. «Hei, poisu, hei! ... Jookse kärmesti koertele appi, jookse ja aita neil hundile ots peale teha! Hei! . . .» õhutati teisel pool orgu kõrguvalt künkalt.
1 6
Hobune püsis vaevu jalul. Ta pea muutus aina raskemaks ja raskemaks. Hobune tundis, kuidas varss imes piima, kuid ta ei suutnud selle üle enam rõõmustada. Hobuse pea puudutas maad, esijalad vajusid konksu, aga varss imes ikka veel ema piima. Siis prantsatas hobune maha. Varss seisis ta juures ja ootas, mil ema end jälle jalule ajab, kuid ema ei tõusnud. Varss müksas ema ninaga, kuid ema ei tõusnud nüüdki, isegi .ei liigutanud ennast. Varss heitis ema kõrvale rohule, tema tagajalga läbis tuim valu, kuid sellest hoolimata hakkas ta uuesti imema. Veel andis ema talle piima, andis talle palju piima, andis viimast korda piima oma orvuks jäänud varsale, kes oli kõikidest varssadest kõige ilusam, andis piima varsale, üleni tähnilisele varsale, kel oli must kohev lakk ja saba, kelle üks jalg oli sootuks valge, kelle laubal ilutses väike valge täpp, ja kes oli rumaluke, kes oli rumaluke lihtsalt sellepärast, et ta oli alles päris pisike varsamudilane. Aga hunt? Hunt pääses koerte küüsist. Kui ta poleks pääsenud, oleksid ta pojad orbudeks jäänud, keegi poleks neid enam hoidnud ja kaitsnud ning nad oleksid kindlasti hukkunud. Ja seepärast pidi hunt koerte küüsist pääsema. Ei, see polnud põgenemine. See oli aegavõttev, kaval taganemine, samm-sammult, hüpe-hüp- pelt. Kui koerad talle päris kannule jõudsid ja teda tükkideks tahtsid kiskuda, keeras hunt end nende poole, ajas hambad irevile ja kuklakarvad turri ja see peatas hetkeks koerad, aga hunt jõudis selle ajaga jälle paar-kolm hüpet teha. Mustalõustaline peni ei saanud hundile kõrri karata ja hunt ei saanud teda hammustada ning talle hirmu naha vahele ajada. Mustalõustaline peni jättis hundi jälitamise, sest ta oli tuusti hundi karvu endale kurku ajanud ja pidi köha kätte lausa lämbuma, sest karvu polnud kurgust kuigi lihtne välja saada. Mustalõustaline peni jättis hundi jälitamise, aga teised koerad polnud enam nõnda ohtlikud, sest nad polnud nii osavad jälitajad nagu mustalõustaline Thopušš. Hunt pääses koerte käest minema ja lõpuks kaotasid koerad ta jäljed hoopiski, kuigi kihutasid haukudes veel tükk aega ringi-
17
ratast mööda rohelist orgu, kus kalju oli juba tumehalli jume saanud, kus tumm tammepuu nohises mõtlikult, kus kibuvits pakkus oma kahele õiele esimesi kastepiisku ning kus rohul lebas vana punane hobune. Varss seisis ema juures ja oli veidi ärevil, aimates halba. Loojuva päikese kiired vaatasid viimast korda rohelist orgu ja musta ringi, süsimusta ringi vana punase hobuse all. Punane hobune lamas sellel mustal ringil. See must ring oli olnud hobuse ja hundi võitlusmaa, selle musta ringi oli rohu sisse trampinud hobune. Ja seda mustaks trambitud maad vaadates võis aimata, kui kaua oli vana hobune siin keerelnud ja hunti enda ümber jooksutanud. See must ring jäi tervelt kolmeks aastaks mustendama. Kolm aastat ei kasvanud siin peaaegu midagi, üksnes meie armsa hobuse valged luud vedelesid mahajäetuna sellel mustal ringil. Siis aga võttis rohi jälle võimust, luude kõrvalt upsas välja paar rohuliblet ja tärkasid lilled, need üksikud tutid kosusid rammusaks rohuks ja roheline org sai jälle üleni roheliseks. Kui sa vaatad mäekünkalt alla, siis näed nüüd tõepoolest üleni rohelist ort|u, uhket tammepuud ja tema kõrval seisvat kaljut, kes suikvelsilmi jälgib pilvede lendu, ja kibuvitsapõõsast, kes sätib oma viit õienuppu päikese paitada, ja hobust, üleni tähnilist hobust, kelle parem tagujalg on poolest saadik lumivalge, kellel on üldse pikad ja peened jalad, kõhn kael, must lakk ja saba ja kelle laubal on väike valge täpp. Kui hobune astub, läbib tema paremat tagujalga värin, sest tal on seal ühe ammuse haava arm. Hobune tõstab oma väikese valge täpiga pea ja tema silmis peegelduvad vastu kalju, tammepuu, õitsev kibuvitsapõõsas, roheline org ja sinitaevas ujuvad lumivalged pilved.» «Ja ongi kõik?» «Kõik.» «Ei, ei!» «Miks siis?»
19
«Las varsa ema jääb ellu!» «Kuidas ma saan sulle öelda, et varsa ema jäi ellu? Varsa ema suri ju ära! Kui väike karjuspoiss künkalt alla jõudis, oli varsa ema juba surnud ja varss seisis kurvalt oma ema juures, Aga kui too karjus, kes hõikas: «Hei, poisu, hei!», kui too karjus teiselt künkalt alla sai, oli varsa ema juba päris külm, ning vana karjus ja karjuspoiss istusid punase hobuse külma surnukeha juures ja mõtlesid murelikult, kuidas nad küll varsa üles kasvatavad . . .» «Noh, ja kas kasvatasid?» «Kasvatasid ikka. Teiste hobuste piimaga.» «Ei, ema ei tohi surra!» «Kuidas ma saan sulle ütelda, et ema jäi ellu, kui ma ise terve suve toitsin orvuks jäänud varssa teiste hobuste piimaga?» «Kas ütlen sulle, kuidas see kõik tegelikult oli?» «Eks sa ütle!» «Karjuspoiss ronis veidi varem künkale ja märkas õigel ajal hunti.» «Karjuspoiss ronis künkale liiga hilja, siis kui polnud võimalik enam mitte kui midagi heaks teha . ..» «Aga miks ta suri? See hobune .. . » «Kui vana karjus ja karjuspoiss istusid kahekesi kõrvu punase hobuse surnukeha juures, ütles vana karjus, et hobuse süda lõhkes hirmust oma lapse pärast, ja raevust ja vastikustundest.» «Kas vastikustundest hundi vastu?» «Jah, just nõnda.» «Ma tahan, et koerad teeksid hundile lõpu peale.» «Ei, ma ei saa sulle seda öelda, et koerad tegid hundile lõpu peale, sest meie mustalõustaline Thopušš ajas endale hundi karvad kurku ja oleks ise peaaegu hinge heitnud.» «Kas karjuspoiss olid siis sina?» «Jah, ja see hobune oli meie hobune ja see varss oli meie hobuse varss . . .» «Aga nüüd on varss suureks kasvanud ja te köietate teda rohelises orus.» 20
«Jah, ta on suureks kasvanud ning me köietame teda rohelises orus.» «Aga kas ta oma raudjat ema ikka mäletab?» «Võib-olla et mäletabki, sest hobused suudavad igasuguseid asju meeles pidada.» «Noh, siis jutusta mulle seda kõike veel kordi . . .» «Välk lõi kuiva raksatusega vastu kaljut, aga ta heideti sealt otsemaid eemale ning virutati rohetava maa rüppe. Hall kalju oli tugev, nii et välgul õnnestus tema küljest üksnes paar-kolm kildu lahti kangutada. Kalju kõrval seisev tammepuu ehmus veidi, seeeest ehmus aga väike pikajalgne tähniline varss õige tublisti... Ehmus nõnda, et tahtis ema juurde joosta, kuid hirmu pärast läks hobuselapsel silme ees mustaks ning ta kappas hoopis teisele poole ja vana punane hobune hakkas vaikselt hirnatades varssa enda juurde kutsuma . . .»
Jutustus sai 1971. aastal Armeenia NSV lasteajakirja ÂŤPionerÂť aastapreemia.
H. Mathevosjan
ROHELINE ORG ARMEENIA KEELEST TÕLKINUD ANDRES JAAKSOO ILLUSTREERINUD EDGAR VALTER
1974 KIRJASTUS «EESTI RAAMAT»-TALLINN