Jalgpall ja alandamise eetika

Avaldame novembris toimunud Jalka konverentsi ettekande teksti, mis eelmisest numbrist välja jäi.

Tekst: Marek Volt | Foto: Liisi Troska

„Need on ju tüdrukud,“ puhises Priit.

„Jah, me võidame neid 10 : 0!“ kuulutas Tibu.

Mika Keränen, „Armando ja Ahjulinnud“

Mis võiks olla igavam prügiminutitest (garbage time), kus võitjas (ja kaotajas) pole vähimatki kahtlust ja mängus puudub pinge? Ent kui me suhtume ühepoolsetesse mängudesse taunivalt, kas see tähendab siis, et selliste võitudega on midagi moraalses mõttes valesti? Mõnikord väidetakse, et mammutskoorid (eeskätt puhkudel, kui pallid satuvad ühe võistkonna väravasse) pole üksnes igavad, vaid on alandavad, ning just see arusaam on selle ettekande peateemaks.

Keda alandab suureskooriline võit? Traditsiooniline arusaam lähtub enamasti eeldustest, et suureskooriline võit alandab kaotajat (väike eeldus), et alandamine on moraalselt taunimis- väärne (suur eeldus), ning jõuab siis järeldusele, et suureskooriline võit on moraalselt taunimisväärne.

Filosoofilises mõttes pole kuigi selge, miks peaks moraalne puudus avalduma just alanduse mõiste kaudu (miks mitte „moraalselt lubamatu“, „mittesoovitatav“ vms) ning kuidas suhestub alandamine spordieetiliste mõistetega nagu „ebasportlik“, „ebaspordimehelik“. On’s miski ebasportlik seepärast, et ta on alandav, või on alandamine ja ebasportlikkus suhteliselt eraldiseisvad nähtused? Samuti tuleks küsida, kas liigne skoorimine jalgpallis on alandav alati või üksnes mõnikord, teatud tingimustel. Ent kõige suurem probleem puudutab alandamist ennast, mis on eetilis-poliitiliselt keerukas nähtus ilma jalgpalli mängu toomatagi. Poliitikafilosoofias, eetikas, psühholoogias, psühhiaatrias on alandamist määratletud üksjagu erinevalt, mistõttu pole selge, milline määratlus tuleks aluseks võtta, ja kui jalgpall on eriline mängu- ja kultuuripraktika, satuvad igasugused jalgpallivälised ülekanded üldse kahtluse alla.

Kuidas toimida suureskoorilises eduseisus?

Kuigi mäng lõpeb alles kohtuniku vilega, saavad mõnikord jõuvahekorrad selgeks enne mängu lõppu. Suureskooriline võit hüüab tulles ning see nõuab eduseisus olijatelt otsust, kuidas toimida olukorras, kui võit on sisuliselt taskus. Spordisotsioloogiline uurimus võiks kindlasti välja selgitada, mil määral valitaks strateegilise lõdvenduse tee (st vahetusmängijate kasutamine, kuigi nood peavad pingutama maksimaalselt), mil määral tahtelõdvenduse tee (esirivistus jätkab mängimist, ent ei pingutata enam maksimaalselt), mil määral mittelõdvendavad strateegiad (st üritatakse skoorida veelgi enam – ei saa eeldada, et suur eduseis saavutati maksimaalse pingutuse pärast).

Mõistagi ei pakuks selline uurimus vastust painavale spordieetilisele küsimusele – kuidas peaks suures eduseisus toimima ning kas eri spordialad (nt jalgpall) vajavad erinevat lähenemist. Jalgpall on ju ühtlasi nii ajasport, mitte skoorisport (võrkpall, tennis), kui kontaktsport, mitte paralleelala (laskmine).

On’s tegemist skooripõhise alandamisega, kui üks võistkond valdab oskusliku söödumänguga palli, otsustades väravaid mitte lüüa, või lüüa ainult ühe, kuigi võinuks lüüa vähemalt viis?

Ent kas saaksime pelgalt (suureskoorilist) lõppseisu teades järeldada midagi alandatavuse kohta? Kui me leiame staadioniäärselt tänavalt rebitud pileti, millele on kirjutatud „nad võitsid 8 : 0“, võime ehk nentida, et tegemist on ebatavalise jalgpalliskooriga, ent alandamise diagnoosimiseks poleks meil piisavalt taustteavet (kes mängisid, mis võistlus, liiga vms).

Mis tingimustel on suur skoorimine alandav?

Kuigi mäng lõpeb alles kohtuniku vilega, saavad mõnikord jõuvahekorrad selgeks enne mängu lõppu. Suureskooriline võit hüüab tulles ning see nõuab eduseisus olijatelt otsust, kuidas toimida olukorras, kui võit on sisuliselt taskus.

Lisatagu, et tegemist pole kitsalt jalgpallispetsiifilise olukorraga – tagaplaanil on küsimus, kuidas tuleks toimida eluvõitluses, kui meil on „konkurentidega“ võrreldes mõne hüve (jõud, anne, sissetulek vms) suhtes suur edu.

Kas puhas skooripõhine alandamine on võimalik?

Arvamusse, et alandatus johtub just nimelt suureskoorilistest võitudest, tuleks suh tuda ettevaatlikult. Esiteks, kui lähtuk sime mõnest konkreetsest alandamise definitsioonist, võib selguda, et suur osa spordimeedias alandavateks kaotusteks peetu tuleks ümber ristida häbistavateks või piinlikeks kaotusteks (ja vastupidi).

Niisamuti kipun arvama, et lõviosa suureskoorilistele võitudele omistatud alandamisest tuleks kirjutada mitte skoorimise, vaid kõige skoo rimisega kaasneva arvele (nt verbaalsed väljendid, žestid, miimika). Nõnda tekib õigu poolest küsimus, kas ainult skooripõhine alandamine on ülepea võimalik ning kas sellises kliiniliselt puhtas skoorimises on midagi alandavat.

Ka ei pea skooripõhine alandamine tingimata aset leidma võidu-kaotamise dialektikas. Tihti näeme, et ühel võistkonnal on mänguliselt mäekõrgune ülekaal, ilma et see väljenduks tablool.

Küsides, kas suur/ülekaalukas võit on moraalses mõttes taunitav (sh alandav), eeldatakse enamasti, et vastase mahajäämus ei tulene vigastusest, haigusest, võistlusvarustuse purunemisest, halvast loosiõnnest (et kokku on sattunud/ loositud ebavõrdsed võistkonnad) vms kahetsusväärsest asjaolust.1 See niinimetatud Fraleigh’ klausel võimaldab ehk taunida äsja viiruse läbi põdenud, vormi poolest nõrga võistkonna või putsadeta mängiva (jalanõusid polnud võimalik muretseda) satsi 7 : 0 materdamist. Ent paljudel puhkudel ei ole see klausel spordieetilise kompassina piisav, sest ei anna selgelt kriteeriumi, mille alusel õigupoolest otsustada, kas asjaolud on parasjagu kahetsusväärsed või mitte. Rootsi Gästriklandi meeskonna puhul polnud külalislahke kostitada 13 : 1 väravarahega kesiselt toidetud Eesti vutikoondist, kellele serveeriti mängu eel kuus rammestavat söögikorda (vaata Karmo 2015).2

Pealegi tekib jalgpallil võistkonnamänguna klausli rakendamisel kamaluga lisaraskusi. Oletame, et mängite vana rivaaliga, kellega olete aastaid pidanud tuliseid heitlusi. Ent nüüd saab enne mängu teatavaks, et nende tipuründajal murti äsja sisse korterisse, et esiväravavahil purunesid kontaktläätsed, äärekaitsjal abielu, teine äärekaitsja abiellub homme ja keskväljamees mattis eile lähedase jms.

Niisiis, kuidas peaks nendega mängima, eriti siis, kui olete kümme minutit enne mängu lõppu eduseisus 5 : 0, ning kuidas mõjutab see taustinfo suure võidu või eduseisu pidamist alandamise juhtumiks? On’s meeskonnal moraalne kohustus teada kõike ja seda ka mingil viisil arvestada, või tuleks meeskonda hoida infovaakumis – mängida nii, justkui poleks midagi juhtunud. Võibolla sõltub kõik sellest, kas tegemist on liiga põhiturniiriga või rahvusvahelise tiitlivõistluse sõelmänguga, kus eeldatakse matšieelset favoriidiseisusega manipuleerimist.

Kes alandab kellena? Kellena tuntakse alandust?

Peale selle, et jalgpallur on ühtlasi ründaja (kaitsja, väravavaht vms), on ta ka teatud klubi, linna, küla, soo, kultuuri, rassi, rahvuse, ideoloogia või poliitilise režiimi esindaja. Seega kui räägime skooripõhisest või mingisugusest muust alandamise viisist, tekib alati küsimus, kes kellena alandab, kellena tunneb jalgpallur end alandatuna, kellena ta peaks end tundma. Ja see ei ole üksnes mõistetega mängimise küsimus, sest teatud sünnipärastel või valitud identiteetidel (sh jalgpalluri omal) võib olla eksistentsiaalne tähendus. On ju üsna suur vahe, kas kogeda juhuslikku vägivalda, sest sattusid valel ajal valesse kohta (linnaossa), või saada süstemaatiliselt peksa eestlaste, venelaste, naiste, mustanahaliste vms inimgrupi esindajana.

Kuigi identiteedikogum võimaldab kohanemisstrateegiaid alandatutele („pole hullu, meid alandati üksnes mängijatena, sportlastena, mitte inimestena“), võivad „kasu“ saada ka alandajad. Kujutlegem, et mõni neist ütleb kaotajatele: „Rahu, milleks ärrituda, ärge võtke isiklikult, sest me alandasime teid kui venelasi (klubi mängijatena vms).“

Ühesõnaga, mingis pedagoogilise ahela punktis peab jalgpallitreener juhendavatele tutvustama mängukultuuri, sh mõtestama, kellena võideti, kellena kaotati. Identiteedi peenhäälestus on delikaatne küsimus, millega ei tahaks vähemasti laste jalgpallikasvatuse puhul väga eksida. Asi algab juba motiveerimisest, sest keda me õigupoolest silmas peame, kui ütleme „läheme näitame neile!“?

Teiseks, kuigi mul puuduvad andmed, kui palju on jalgpallureid, tiime, treenereid, kes tunnevad suurtest kaotustest mõnu, on vastase suureskooriline alandamine siiski märksa levinum. Ja õigusega. Tänapäeva jalgpalli tihedas mängugraafikus saab ju iga alandatud kaotaja rahustada end mõttega, et peagi (korduskohtumisel) on käes tasumise tund. Selline revanšeeriv alandamine ei pruugi olla kõige spordimehelikum kättemaks, aga see lähtub siiski argisest heastava õigluse loogikast.

Pealegi saab alandamist õigustada korrektiivses tähenduses, näiteks puhkudel, kui võistkond käitub nii mängu eel kui mängus üleolevalt, kasutades kõikvõimalikke mitteskoorilisi alandamisviise. Sel puhul võivad võõrustajad õigusega leida, et vastasele tuleks koht kätte näidata (nad nii-öelda maa peale tuua), ning mis võiks olla sel eesmärgil parem kui neid suure skooriga nahutada.

Kas alandamise vastu saab vaktsineerida?

Rootsi Gästriklandi meeskonna puhul polnud külalislahke kostitada 13 : 1 väravarahega kesiselt toidetud Eesti vutikoondist, kellele serveeriti mängu eel kuus rammestavat söögikorda.

Kui võtta vaktsineerimist ülekantud tähenduses, paistab vastus olevat liigagi ilmne. Jalgpallurid treenivad individuaalselt ja meeskondlikult eesmärgiga saada paremaks, mis tähendab ühtlasi vähem kaotusi, sh vähem alandavaid kaotusi. Pealegi, vähendamaks suureskooriliste kaotuste/võitude tõenäosust, on võimalik täiendada võistlussüsteeme, ühtlustada liigasid, pitsitada sanktsioonidega võistkondi (trahvid, treeneri kõrvaldamine), kui võiduskoorid ületavad kokkuleppelise alandamisläve. Spordipsühholoog oskab anda mõistelist abi identiteediga seotud küsimuses (kellena tunti end alandatuna, kellena mitte).

Kas alandamine on tingimata halb?

Oleme harjunud mõtlema, et alandamine on ikka ja alati pahe nii spordis kui väljaspool seda. Jättes kõrvale vastase mõttelise alandamise motiveerival eesmärgil (nõuab pikemat arutelu), näeme, et jalgpallivälises tegelikkuses harrastatakse alandamist rollimänguna seksuaalsetes praktikates. See võib olla ebatavaline ja veider, ent mitte automaatselt moraalselt lubamatu, vähemasti nii kaua, kui seda tehakse vabatahtlikult, ühes osapoolte võimalusega seanss kokkuleppelise paroolsõna abil lõpetada.

Teisalt pole sugugi kindel, et peaksime heaks kiitma ükskõik missugused alandamisvastased meetmed. Näiteks kuidas suhtuksime plaani muuta jalgpallurid teatavate psühholoogiliste manipulatsioonide või farmakoloogiliste vahendite abil alandamise vastu täiesti immuunseks, st et nad ei alanduks, ei tunneks end alandatuna, ükskõik kui suure alanduse (sh kaotuse) osaliseks nad ka ei langeks. Võimalik, et vaktsineerimise kõrvalnähuna minetaks jalgpallurid midagi inimesele ainuomast; et moraalsete olenditena peaksid jalgpallurid olema alandamisele põhimõtteliselt vastuvõtlikud (et vähemasti teatud puhkudel on alandamine õigustatud ja enda alandatuna tundmine ära teenitud).

Pelé Brasiilia