Jalka (veebruar 2023)

EESTI JALGPALLI SUURTOETAJA

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

Kes ikkagi on kõigi aegade PARIM?

Samal ajal kui Eesti tippklubid vihuvad hoolega trenni, et peagi algavaks uueks hooajaks võimalikult hästi valmis olla, on Jalka jaoks võistlushooaeg juba ammu käimas – õigupoolest ei saagi see kordagi otsa, sest meie ajakiri ilmub olenemata olukorrast ikka ja jälle kord kuus. Ikka selleks, et sulle, kallis lugeja, aasta ringi iseäranis Eesti jalgpalli kohta lugemisrõõmu pakkuda!

Kahe hooaja vahelised kuud on paras hetk selleks, et korra aeg maha võtta ja vaadata tagasi sellele, mis toimus mullu: nii on sinu käes oleva Jalka kaanelooks suur intervjuu Eesti naiste meistriliigas eelmisel hooajal võrgud puruks löönud Emma Treibergiga. Uudse lahendusena palusime tal isiklikust pildikogust välja otsida mõned fotod, mis tema senist teekonda kõige paremini iseloomustavad.

Lausa mitme looga kajastame eelmise aasta viimastel päevadel meie seast lahkunud Pelé elu. Lionel Messi värske triumf MM-finaalturniiril pani paljud hõiskama, et nüüd polegi enam kahtlust – Messi on kõigi aegade parim! Kuhu paigutub sel juhul aga jalgpallikuningas

Pelé? Arutlevad nii Indrek Schwede kui külalisautorina Jalkale kaastöö saatnud

Aserbaidžaani jalgpalliajakirjanik Rasim Mövsümzadeh.

Nagu ikka, on huvitavat lugemist numbris veelgi: muu hulgas paneme ajaloorubriigis juba käima uue lugude sarja, kus hakkame luubi alla võtma varasemaid EM-finaalturniire. Esimesena on mõistagi järjekorras 1960. aastal toimunud läbi aegade esimene EM Prantsusmaal.

Ilusat uue hooaja ootust ja head lugemist!

Foto: Jana Pipar

KAANELUGU LK 18–23

Naiste seas kuulus Eesti meistritiitel mullu küll FC Florale, kuid meistriliiga parimaks mängijaks ja parimaks väravakütiks tuli hoopis Tallinna Kalevit ja Saku Sportingut esindanud Emma Treiberg. Saame tuttavaks!

KOHUSTUSLIK LUGEMINE:

MM-finaalturniiri lõppedes kiirustas meedia meil ja mujal kõigi aegade parima jalgpalluri krooni sobitama Lionel Messi pähe. Kuid selleks, et kehtestada vabariik, tuleb enne kukutada kuningas ja murda rojalistide vastasseis.

Kolumn lk 52–55

Konverents

12 Raul Ojassaar

26 Marek Volt

Avaldame eelmisest numbrist välja jäänud ettekande, mis kõlas eelmise aasta lõpus Jalka konverentsil.

52 Indrek Schwede

56 Rasim Mövsumzad

Persoonid & intervjuud

14 Lugeja küsib: Igor Prins

Jalka lugejate küsimustele vastas seekord endine koondislane, nii mängija kui treenerina korduvalt Eesti meistriks kroonitud Igor Prins, kes juhendab algaval hooajal Pärnu Vapruse meeskonda.

18 2-kõne: Emma Treiberg

40 Mängija luubi all: Nikita Vassiljev

46 EJLi töötaja: Juss Tamming

Tublisti üle kümne aasta jalgpalliliidus eri ametites jalgpallipõldu kündnud Juss Tamming on jalgpalliga seotud olnud suurema osa elust – sealjuures väga erinevates rollides.

10 Lugu & tsitaadid

24 Koondis

Uue aasta teisel päeval jagati traditsiooniliselt välja auhinnad eelmise koondiseaasta ilusaimate väravate eest. Meeste Hõbepalli võitis taas Konstantin Vassiljev, naiste Annika kuulus teist aastat järjest Vlada Kubassovale.

42 Tagaseljajutud: Tartu Ravens

44 Faktifoto: Eesti üks, Soome null

50 Klõpsud

58 Ajalugu

Jalka alustab uue tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EMfinaalturniirid. Esimesena hüppame aastasse 1960, kui Prantsusmaal selgitati välja läbi aegade esimene Euroopa meister.

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

Poster Henrik Ojamaa

Julián Álvarez

Pelé

Ewa Pajor

ESIKAANEL: EMMA TREIBERG

FOTO: LIISI TROSKA NR 2 (182) 2023

PEATOIMETAJA:

RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA:

MAARJA TRAUSS

FOTOGRAAF:

LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS:

MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA:

TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: EVA NÕMME +372 5816 4595 eva@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP

SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA

AASTAS

Ubakivi poisid

Eelmise

aasta lõpus välja tulnud „Lõvide vennaskonna“

dokumentaalfilmi tõukel toob Lembit Peegel seekord välja neli endise aja tähte, kes tõusid jalgpallis pildile samuti treener Roman Ubakivi käe alt, nii-öelda Lõvide esimese põlvkonna meestena.

1963. aastal sündinud Ott Mõtsnikku peetakse senimaani üheks andekamaks eestlasest jalgpalluriks – suurepärase tehnika ja väravavaistuga Mõtsnik oli rahva lemmik, paljud tulid Tallinna KSMK (ja hilisema Spordi) mänge vaatama just tema pärast. Kuigi Eesti koondise taasloomise ajal oli Mõtsnik 29aastane ja justkui parimas mängijaeas, ei jõudnudki ta rahvusmeeskonda esindada –1988. aastal põgenes ta võistlusreisi ajal Rootsi ja jäi sinna elama, lõpetades mõne aasta pärast ka jalgpalli mängimise. Foto pärineb 1988. aastast Tallinna Spordi aegadest.

Samuti 1964. aastal sündinud Tiit Kõmper alustas jalgpalliga Ubakivi juhendamisel alles kümneaastaselt, kuid vaid viis aastat hiljem sai ta tuleristsed juba meestemängus. Poolkaitsjana tegutsenud Kõmper leidis väljakul hea klapi Mõtsnikuga ja jõudis nõukogude ajal pallida muu hulgas Tallinna Spordis, Normas ja Riia Daugavas, enne kui 1989. aastal Rootsi elama kolis ja karjääri lõpetas. Kaheksa aastat hiljem naasis ta aga kodumaale ning tegi madalamal tasemel mitu hooaega kaasa FC Toompea eest. 2001. aastal sai ta kirja ka oma ainsa mängu Eesti meistriliigas – FC Kuressaare eest. Foto pärineb juba 1983. aastast Tallinna KSMK (hilisema Spordi) mängult.

1964. aastal sündinud Urmas Hepner oli värskelt taasiseseisvunud Eesti koondise algusaastate põhijõud. Keskkaitsja oli 1992. aastal koondise esimene kapten – tema 13 koondisemängust kümnes kandis just Hepner kaptenipaela, 1992. aastal valiti ta ka läbi aegade esimesena Eesti aasta parimaks jalgpalluriks. Peale Eesti klubide teenis ta leiba ka Soomes Kuusankoski Kumus, Kotka TPs ja Hyvinkää PSis. Foto pärineb 1989. aastast ja on tehtud ajal, mil Hepner kuulus Tallinna Spordi ridadesse.

Jätkame aastakäiguga 1964 – kui Kõmper Eesti koondise eest platsile ei jõudnudki, siis Urmas Kaljend oli samamoodi nagu Hepner üheksakümnendate algul värskelt taasloodud Eesti koondise üks põhitegijatest, saades aastatel 1992–94 kirja 20 koondisemängu. Klubikarjäär viis ta Eesti taasiseseisvumise järel Soome, muu hulgas pallis Kaljend ka Tampere Ilvese eest. Foto pärineb 1984. aastast.

Fotod: Lembit Peegel

Katrin Loo ja Kethy Õunpuu

Jalgpalliliidu naistejalgpalli osakonnas alustasid tööd legendaarsed koondislased Katrin Loo ja Kethy Õunpuu. Loo töötab naistejalgpalli koordinaatorina, Õunpuu naistejalgpalli projektijuhina. Esimesel poolaastal on mõlema peamine fookus Eestis toimuv neidude U17 EM-finaalturniir.

Magnus Pehrsson

Rootsi maksuamet kahtlustab Eesti koondise endist peatreenerit Magnus Pehrssonit ja tema abilisi Jesper Norbergi ja Jimmy Högbergi maksupettuses. Osaliselt ka Eestis töötatud aega puudutava uurimise tulemusena nõuab sealne maksuamet Pehrssonilt 28 000, Norbergilt 86 600 ja Högbergilt 15 000 euro tasumist. Kolmik on otsused vaidlustanud.

Karolin Kaivoja sõidab

MM-finaalturniirile!

Viimastel aastatel Eesti kohtunike seas järjepanu oluliste verstapostideni jõudnud Karolin Kaivojat ootab sel suvel ees uus ja senistest veelgi vägevam proovikivi: FIFA valis ta suvist naiste MM-finaalturniiri teenindavate abikohtunike sekka. Eesti kohtunikele on see pretsedenditu tunnustus: Kaivoja tegi mullu ajalugu, olles esimene eestlasest kohtunik murujalgpalli täiskasvanute EMil, nüüd lisab ta sellele ka MMi.

Mõnes mõttes oli tegu formaalsusega, sest sellist otsust võis oodata: Kaivoja tegi eelmisel aastal ülimalt tugeva hooaja, mõistes naiste Meistrite liigas õigust nii veerandfinaalis kui finaalis, kuuludes EM-finaalturniiril tegutsenud kohtunike sekka (sealhulgas olles finaalis varuabikohtunik) ja käies augustis Costa Ricas teenindamas ka naiste U20 MM-finaalturniiri.

„Mõtted on nüüd vaid selles suunas, et mul on vaid pool aastat selleks, et olla MMiks parimas vormis,“ sõnab Kaivoja tunnustuse järel. Naiste MM-finaalturniir toimub sel aastal esimest korda 32 naiskonna osavõtul – Austraalias ja Uus-Meremaal on pall mängus 20. juulist 20. augustini.

64 kohtumise teenindamiseks määras FIFA nimekirja 33 peakohtunikku, 55 abikohtunikku ja 19 videokohtunikku. Abikohtunike osas tehti lõplik valik 100 nime seast –need sada hõigati välja juba 2020. aastal, kui avaldati finaalturniiri kohtunike kandidaatide nimekiri.

240 000

eurot kulutas jalgpalliliit A. Le Coq Arenale loodud ülimoodsa kehalise võimete arendamise keskuse rajamiseks.

26

kohtumist pikk on alates algavast hooajast naiste meistriliiga hooaeg. Varasemaga võrreldes tuli võistlussüsteemi muudatusega igale naiskonnale juurde kaks mängu.

4

Eesti jalgpallurit mängivad algaval hooajal Iirimaa kõrgliigas: juba eelmisel suvel sinna siirdunud Frank Liivaku (Sligo Rovers) kõrval veel Bogdan Vaštšuk (Sligo Rovers), Vladislav Kreida (St. Patrick’s Athletic) ja Markus Poom (Shamrock Rovers).

Foto: Liisi Troska

„Treenerite palgad peavad suurte hüpetega õpetajate palkadele järele minema – või meil lihtsalt pole ühel hetkel enam treenereid.“

Martin Reim

„Kui lüüa kokku viimati Montenegro matšis alustanud Eesti koondislaste vanuse liigadebüüdi ajal ja jagada see omakorda mängijate arvuga, saame keskmiseks eaks pisut enam kui 12 aastat. Sügisel Ukrainaga madistanud U17-koondislaste sama näitaja on koguni kolme aasta võrra madalam.“

Soccernet.ee ajakirjanik Laura Jaansen tõi välja huvitava kontrasti Eesti naiste A-koondise ja U17 koondise vahel – U17-koondislased alustasid jalgpalliga keskmiselt kolm aastat varem

„Kui rääkida Eesti jalgpallist tavalise inimesega, siis see on põhiline teema.

Kunagi olid Ragnar Klavan ja Lenna Kuurmaa, aga see oli väga episoodiline – lõpuks ometi on meil Eestis olemas tõeline power couple!“

Õhtulehe ajakirjanik Dannar Leitmaa

Brent Lepistu ja Anett Kontaveidi suhtest

„Nii nagu ei sobi eeskujuks ja reklaamnäoks olevale jalgpallikoondislasele purjuspäi räusata või kriminaalses seltskonnas viibida, ei sobi talle olla õllelauas ja fotol inimesega, kes esindab režiimi, mis alustaks suure tõenäosusega räiget vallutussõda ka Eesti vastu – kui sel seda vähegi lastaks. Kuid ei lasta, sest me ise ja meie liitlased oleme tugevad. „Aga sport ja poliitika tuleb…“ Lahus hoida? See populaarne lause on sama sisutühi, kui öelda näiteks, et Vene jalgpallikoondis ei esinda Vene riiki või rahvast või ei teeni selle valitsejate-rahabosside huve. Tegelikult kujundab ju iga koondis – nii Vene kui Eesti oma – oma riigi mainet, esindades ka selle põhimõtteid, kultuuri, ajalugu ja moraali. Lihtsalt enamik riike ei proovi samal ajal oma naabreid raketirünnakutega otse tappa või surnuks külmetada.“

Jalgpallifänn Kalle Paas endiste ja praeguste koondislaste Karpini-foto skandaalist

„Aga nagu teie, sain ka mina internetist teada, et lahkun Levadiast sajaprotsendiliselt. Minu jaoks ei ole see juhtkonna käitumine normaalne, sest ma olin osa meeskonnast seitse hooaega ning tulime koos kolm korda Eesti meistriks ja võitsime kõik tiitlid.“

Ilja Antonov Levadiast lahkumisest

A. Le Coq Arenal avatud keskus viib mängijate treeningu uuele tasemele

Eesti Jalgpalli Liit avas jaanuari keskel A. Le Coq Arenal kehaliste võimete arendamise keskuse. „Olles vaadanud 2021. aasta esimesi mänge Eestis ja öelnud kõva häälega välja, et peame õppima paremini kaitsma, küsisime endalt ka, kuidas saaksime seda oskust parandada. Üks ühe vastu olukordade võitmine on kaitsmise alus ja sellest tahtsime ka alustada. Lisaks kaitsvatele jalgpallioskustele nõuab see ülesanne ka jõudu, plahvatuslikkust ja kiirust. Ka maailmameistrivõistlused näitasid, et suurte meeskondadega saab võistelda ning neid isegi hea kiiruse ja plahvatuslikkusega võita. Jalgpall areneb edaspidi selgelt selles suunas. Seega peame neid oskusi arendama ja need väljakule tooma,“ selgitab koondise peatreener Thomas Häberli keskuse vajalikkuse kohta.

„Keskuse eesmärk on keskenduda plahvatuslikkuse arendamisele, ja see hõlmab kiirust ja võimsust. Tahtsime luua mängijatele võimalusi treenida sagedamini, tulemuslikumalt ja jalgpallispetsiifilisemalt, et neid olu-

Foto: Katariina Peetson

lisi omadusi parandada. See, et paljud klubid treenivad talvel Lilleküla jalgpallikompleksis, lihtsustab asja ja võimaldab tekitada erinevaid sünergiaid. Eestis kestab hooaja ettevalmistus kümme nädalat, peame selle võimalikult efektiivselt ära kasutama,“ lisab ta.

Kehalise võimekuse keskuse juht Hendrik Nälk: „Treeninguvahendid annavad võimaluse sättida vastupanu täpselt vastavalt sportlase enda võimekusele ja treeningu eesmärgile, võttes arvesse konkreetset jõukvaliteeti, mida soovitakse parandada. Lisaks traditsioonilistele hantlitele ja kangidele on keskuses olemas ekstsentrilised1 treeninguvahendid, mis annavad võimaluse kasutada tavapärasest suuremat ekstsentrilist koormust. Samuti on olemas plahvatuslikkust treenivad pneumaatilised2 masinad, mis on head abivahendid just kontsentrilise treeninguefekti rõhutamiseks. Mängijale annab see võimaluse treenida mitmetahulisemalt kui vaid hantleid ja kange kasutades. Mängijates avaldub see protsess väljakul paranenud jõu- ja kiirustulemusena.“

Koondise kehalise ettevalmistuse treener Michael Müller, kes nõustas keskust seadmete valikus, rõhutab, et tegelikult pole keskus pelgalt treeningusaal, vaid ka kohtumispaik: platvorm, kus fitnessi- ja jõutreenerid saavad vahetada omavahel teadmisi, samuti mängijad. See on meeskondadele ainulaadne võimalus teha koostööd ja tõsta taset. Väljakul muidugi mängitakse omavahel, ent jõusaalis on kõigil samad eesmärgid: parandada kiirust ja vastupanuvõimet.

„Väikeses riigis on tõesti oluline, et kõik meil olevad spetsialistid töötaksid koos,“ täiendab Häberli.

Keskuse avamisel proovisid masinaid ka koondise treenerid.

Foto: Liisi Troska

Masinate valikul lähtutigi just kvaliteedist ja nüüdisaegsusest. Keskuses on tipptasemel testimisvahendid force blade’id ehk surveplaadid ja lasersüsteem. „Üks on lihtsustatuna mõeldud hüppevõime ja vigastusohu hindamiseks ja teine eeskätt just kiiruslike võimete hindamiseks. Lisaks sellele on ka mõõdikud, mis aitavad treenida soovitud jõukvaliteedi arendamise vahemikus. Vahend kinnitub kangi külge ning mõõdab kangi liikumiskiirust, see annab võimaluse minna treeninguplaani koostamisel detailidesse,“ selgitab Nälk.

„Jalgpalliliit pakub klubidele igakülgset abi alates testimise läbiviimisest kuni treeningulahendusteni. Eesmärk on koolitada klubide treenereid, et nad suudaksid iseseisvalt keskust kasutada ja võtta sellest mängijate hüvanguks maksimum. Keskuses on pea 40 meetri pikkune tartaan, mis annab võimaluse integreerida kiiruslike võimete treeningut ühe jõusaalitreeninguga. See võiks anda tehnilistele treeneritele ka võimaluse kasutada väljakuaega jalgpallispetsiifilisemate harjutuste jaoks. Kõik treeninguvahendid, sealhulgas traditsioonilised kangid, on võimalus võistlusmomendiks. Tänu olemasolevatele seadmetele saavad treenerid ja mängijad otsese tagasiside nende tulemuste kohta ja ühtlasi on see hea viis hinnata mängija kehalist arengut treeninguprotsessi jooksul. Soovin tänada eelnevalt projekti vedanud Raul Jervat koos Thomase ja Michaeliga, et nad niivõrd head võimalused on siia loonud,“ lõpetab Nälk.

MAARJA TRAUSS

1 Ekstsentriline faas tähendab lihase tööd selle pikenemise ajal. Näiteks kükkharjutuse puhul püstisest asendist enda langetamine alumisse positsiooni nõuab ekstsentrilist lihastööd. Kükist püsti tõusmine nõuab sirutajalihastelt vastupidi aga kontsentrilist tööd.

2 Pneumaatiline treeninguvahend tähendab seda, et tööd tehakse õhurõhu vastu, mitte konkreetse raskuse vastu. See annab võimaluse anda lihastele täpsemat ja potentsiaalselt ühtlasemat koormust kogu harjutuses nõutava liikumisamplituudi ulatuses.

Täitkem pingid!

„Football Manageri“ mäng on jalgpalliinimesele ilmselt üks sõltuvust tekitavamaid arvutiprogramme, mis eales loodud. Esialgu võib see tunduda küll keeruline, hoomamatu ja tohutult aeglane, kuid kui juba vilumus tekib ja hoog sisse tuleb (ja uskuge mind, see tuleb kiiresti!), lendab aeg vaat et veel kiiremini kui magades. Nüüdseks olen sellest „pahest“ suutnud juba paar aastat hoiduda, kuid mäletan hästi aegu, kui võisin mõistlikul ajal arvuti taha istuda ja FMi lahti teha – ning järgmine kord libises pilk kellale alles siis, kui kardina vahelt esimesed päikesekiired tuppa hakkasid paistma.

Kes ei ole sellest mängust midagi kuulnud, siis kiirtutvustus: FM asetab sind jalgpalliklubi peatreeneri rolli, kusjuures meeskonna puhul saab kontrollida sisuliselt kõike, alates igaks mänguks taktika ja koosseisu paika seadmisest kuni treeningtöö, noormängijate värbamise ja üleminekuturul tegutsemiseni välja. FIFA-mängudele omast väljakul mängijate kontrollimist FM ei paku – nagu ka päriselus, tuleb treeneril mänge kõrvalt vaadata ning platsil toimuvat saab mõjutada vaid vahetuste, taktikaliste muudatuste ja juhiste hõikamisega.

hasardi – ja annab omal veidral moel sissevaate päris treenerite hingeellu. Aja jooksul tekivad igal „Football Manageri“ mängival huvilisel seal omad kiiksud ja harjumused: olen näiteks kuulnud, kuidas tähtsate karikamängude eel pannakse arvuti taga selga ülikond või käiakse neid arvutiga mõnel päris staadionil simuleerimas. Kas seda just kiiksuks saab nimetada, aga minu „treenerikarjääri“ üks kindel muster oli anda noortele võimalikult palju mänguaega.

Unustage 30aastased – minu meeskonnas oli juba 26–27aastane mängija täielik kõdu! Üldjuhul hankisin oma võistkonna pallurid 16–19aastaselt ja olin sunnitud nad kolme-nelja hooaja järel maha müüma, kuna suuremad ja rikkamad klubid pakkusid nende eest summasid, millest ei olnud mul mõistlik keelduda. Verinoortele palluritele mänguaja mõttes avansi andmine oli reegel, mitte erand.

Või teistpidi mõeldes: millise signaali annab see duubelmeeskonna mängijatele, kui esindusvõistkonna peatreener leiab, et ta jätaks ennem kolm kohta protokollis tühjaks, kui nimetaks sinna mõned noormängijad?

Sisuliselt lõputu ülemaailmne mängijate andmebaas ja teiste jalgpallimängudega võrreldes väga realistlik tunnetus tekitab tohutu

Ja igaks kohtumiseks oli mul pingi peal maksimaalne arv mängijaid. Kui esindusmeeskonnast mingil põhjusel selleks ei piisanud, võtsin julgelt noortetiimist või duubelvõistkonnast lisa. Ükski koht ei jäänud kunagi tühjaks. Kinnitasin endale, et isegi kui ma neid pingiotsa mehi platsile ei saada, saavad nad esindusmeeskonnaga koos olemisest ikkagi kõva kogemuse. Ja kui mänguseis vähegi lubas, said noored ka platsile!

Foto: Jana Pipar

Tekst: Raul Ojassaar

Just seetõttu olen alati vaadanud viltu sellele, kui näiteks Premium liiga mängul on võistkondadel vahetuspingil tunduvalt vähem pallureid, kui protokoll lubaks. Kulla treenerid, milleks teil siis duubeltiim on? Millist kahju toob kaasa see, kui muidu tühjaks jäävatele kohtadele vahetuspingil tuua esindustiimi õhku nuusutama mõned mängijad, kes on parasjagu noorte- või duubelvõistkonnas heast küljest silma paistnud?

Keegi pole öelnud, et nad peaksid kindlasti mängu saama – aga ehk sütitab just selline kogemus mõne noore mängija sees tule, mis aitab tal lõpuks tippmängijaks saada? Või teistpidi mõeldes: millise signaali annab see duubelmeeskonna mängijatele, kui esindusvõistkonna peatreener leiab, et ta jätaks ennem kolm kohta protokollis tühjaks, kui nimetaks sinna mõned noormängijad?

Jah – päriselu seab tihti omad piirangud. Võibolla on duubelvõistkonnal samal päeval mängueelne trenn ja järgmisel päeval mäng. Võibolla on noormängija koormus niigi niivõrd suur, et esindusmeeskonna ärevuse ja stressiga ei taheta teda üle kuhjata. Või ei taha treenerid noort mängijat esindusmeeskonna juurde kutsumisega premeerida, kui pallur seda tegelikult ei vääri. Kõiki neid olukordi saab aga ju lahendada omavahel suheldes! Tühjaks jäänud kohad vahetuspingil on siiski üldjuhul märk treenerite laiskusest või klubi düsfunktsionaalsusest.

Lõpetage rääkimine rahust –räägime Ukraina võidust!

Eesti jalgpalli raputanud skandaal, mis tõukus ühest Valeri Karpiniga peetud õhtusöögist ja tehtud fotost, oleks võinud mööduda oluliselt valutumalt – peamine murekoht ei puudutanud mitte seda üht õllelauda, vaid sellele järgnevat. Osa ühiskonnast ei mõista endiselt, miks see pilt üldse kohatu oli või miks kogu teema nii suureks puhuti. See on tohutult kurb, eriti nähes pilte ja lugedes infot järjekordse raketirünnaku kohta mõnele Ukraina linna elumajale või tapetud-vägistatud naistest ja lastest. Eestlaste seisukoht on hetkel kindel: lojaalsus Eestile tähendab selgelt ka Ukraina poolt olemist, Venemaa agressiooni pidurdamise ja kõige sellega kaasneva toetamist. Venemaa on viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt tunginud kallale mitmele varem Nõukogude Liitu anastatud riigile ning seni on rahvusvaheline reaktsioon olnud liialt nõrk – agressorit pole piisavalt heidutatud, mistõttu olemegi praeguseks jõudnud seisu, kus sadistlikud venelased saadavad süütute Ukraina inimeste peal jultunult korda kõikvõimalikke sõjakuritegusid. Kõik märgid näitavad, et hea meelega teeksid nad seda ka mujal, sealhulgas Eestis. Enda meelest ajavad nad õiget asja. Sellise suhtumise ja mõttelaadi vastu tuleb kõikide vahenditega võidelda.

Paistab aga, et siin elavatele vene rahvusest Eesti inimestele ei ole seos Eestile lojaalne ja Ukraina poolt olemise vahel niivõrd selge. Vähemalt jalgpallurite väljaütlemistest saab järeldada, et nende jaoks on truudus Eestile üks asi, Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas poole valimine või seisukoha võtmine aga hoopis midagi muud. Võibolla nad ei taju, et Venemaa on küll füüsiliselt sõjas Ukrainaga, aga Ukraina sõdib ka meie eest. Või ei taha nad seda endale tunnistada.

Kogu tekkinud olukord on ilmselt avanud paljude eestlaste, sealhulgas minu silmad. Saime ootamatult reljeefselt teada, et siin elavad eestlased ja venelased mõtlevad endiselt üsna erinevalt. Isegi eestikeelses töökeskkonnas tegutsevad venelased võivad tarbida teistsugust meediat ja elada märksa teistmoodi inforuumis kui meie. Integratsioon ei saagi olla projekt, mis viiakse viie või kümne aastaga ellu, vaid see on protsess – ent see pole kulgenud nii hästi, kui vahepeal võis tunduda.

Üht asja siiski palun, ja mitte ainult jalgpalluritelt: lõpetage mainimine, et olete rahu poolt. Kes siis ei oleks? See lausejupp on tülgastavalt mittemidagiütlev. Ukrainale ei ole vaja rahu, Ukrainale on vaja, et okupandid nende riigist lahkuksid ja et nad saaksid oma maa taas reparatsioonide eest üles ehitada. Ka Eestile ei ole vaja rahu, vaid Ukraina võitu, Venemaa lüüasaamist. Rahu peab saabuma ainult Ukraina tingimusteta võiduga. Slava Ukraini!

Kui raske on mängijaid treenerina motiveerida? (@suur0rgtom1)

Oleneb keskkonnast. Madalamal tasemel on võibolla keerulisem, aga seal on ka suhtumine teistsugune. Arvan, et mida kõrgem tase, mida suuremad nõudmised... Iga treener leiab oma viisi, läbi mille motiveerida. Üks pool on kindlasti inimlikkus, läbisaamine. Vahel ei olegi vaja midagi muud teha. Kutid on sinuga ja mäng käib.

Mis on peatreeneri ameti juures kõige raskem? (@_m.mqnnu_)

Õpiprotsess – kui üritad midagi poistele selgeks teha, aga mängudes see ei õnnestu. 90 minutit mängu on treenerile eksam ja mingil hetkel võib

IGOR PRINS: tahan, et Pärnus oleks Premium liiga võistkond

Pärnust pärit ja noormängijana Kalakombinaadiga ajaloolise 1985. aasta ENSV meistritiitli võitnud Igor Prins veetis suure osa karjäärist Tallinna klubides. Suvepealinna naasis ta viis aastat tagasi Pärnu JK treenerina, nüüd aga võttis taas vastu Premium liiga kutse ja vahetas dressid linnarivaali Vapruse omade vastu. Ikka selleks, et tulemust teha.

Igor Prins jääb Pärnu rannastaadionile, kuid PJK asemel juhendab ta sellest hooajast alates Pärnu Vaprust.

tekkida stress, kui asjad ei õnnestu ja lahendusi ei leia. Seega ka iseendaga hakkama saamine, see on ikkagi stressirohke töö. Iseennast ei tohi ära kaotada, tuleb lõpuni oma joont hoida.

Milline jalgpallitreener on sind kõige rohkem inspireerinud? (@jessulehesalu)

Kui kõige lähemalt võtta, siis Täri (Tarmo Rüütli – toim.), kellega pikki aastaid Levadias koos töötasin. Tema oli kindlasti minu esimene eeskuju, välistreeneritega ei olegi mul mingit koostöövormi olnud. Mängijana nägin muidugi erinevaid treenereid, aga nemad olid ka kohalikud. Täri ise on näiteks Teituriga töötanud ja tema käe all hakkasin esimest korda mõtlema, kas treeneriamet mulle istub.

Tekst: Ivar Lepik | Foto: Liisi Troska

Igor Prins

Sündinud: 21.10.1966

Mängijakarjäär: Pärnu Kalakombinaat / MEK, Tallinna Noorus, Tallinna Sport, Tallinna Zvezda, Eesti Tööstus / Flora, FC Norma, FC Tevalte, FC Lantana-Marlekor, Tallinna Sadam, Maardu Levadia, Pärnu Levadia, MC Tallinn, Nõmme Kalju II, FC Toompea

Treenerikarjäär: FC Levadia abitreener (2003–2008), FC Levadia peatreener (2008–2010, 2016–2017), Nõmme Kalju peatreener (2010–2014), Pärnu JK peatreener (2017–2022), Eesti U21 koondise peatreener (2019–2020), Pärnu Vapruse peatreener (2023–)

Eesti NSV / Eesti meistritiitlid: mängijana

1985, 1986, 1995/96, 1999, 2000; peatreenerina

2008, 2009, 2012, abitreenerina 2006 ja 2007

Koondisekarjäär (1992–1994): 20/0

Miks sa PJK hülgasid? (@bruno.orm) Miks läksid

PJKst Vaprusesse? (@rasmus5401)

Mingit hülgamist kui sellist ei olnud. Mõned kuud enne hooaja lõppu olid läbirääkimised ja tean, et PJK-l olid veel mingid arutelud muudel teemadel. Kui oli allkirjastamise aeg, rääkisin paralleelselt Vaprusega – arvan, et on normaalne, et nad mind kutsusid –, ja kuna PJK puhul oli teadmatus edasise suhtes, siis otsustasin Vapruse kasuks. Kui konkreetselt vastata, siis PJK ei teadnud, mis saab edasi, ja langetasin seetõttu otsuse liituda Vaprusega.

Mis on sinu eesmärgid Vaprusega?

(@karina.mirtel) Millised on Vapruse eesmärgid uueks hooajaks? (@silverpaev)

Saime alles enne jõule teada, et oleme Premium liigas. Kui 12. detsembril alustasime, siis me veel ei teadnud, kus mängime. Kui teada saime, hakkas komplekteerimine, paljud mängijad ootasid ka infot. Nüüd oleme suure osa eelmise aasta võistkonnast säilitanud ja loodan väga, et saame kaks-kolm-neli mängijat veel. Vastuse lõpp oleks see, et loodan mängida seitsmenda koha peale. Ei tahaks visata loosungit, et viie hulka – päris keeruline on ja saan aru, et kui komplekteerime nagu eelmisel aastal, siis miks me peaks viie hulka jõudma? Mingid muudatused tulevad, uued treenerid, aga kas see on piisav? Loodan, et jääme kindlalt püsima.

Kas vaatate mängijaid ka välismaalt? (@silverpaev)

2013. aasta suvel lubas Prins Nõmme Kalju peatreenerina, et kui Meistrite liiga eelringis alistatakse Soome tšempion HJK, ajab ta oma pikad kiharad maha. Kaljul õnnestuski põhjanaabrid alistada – ja Prins on sõnapidaja mees!

Foto: Lembit Peegel

„Isiklikult

Kas Pärnul on Premium liigas üldse lootust või oleks võinud teha ühe hooaja esiliigas? (@andupeakurikael)

Selline jutuajamine juhtkonnaga oli ja ma ei näinud probleemi selles, kui oleksime pidanud mängima esiliigas oma noortega. Siis ei oleks ühtegi palgalist mängijat stipendiaatide kõrval. Isiklikult muidugi tahaksin, et Pärnu sats mängiks Premium liigas. Siin on kõik tingimused olemas ja järgmisel aastal saab hall ka valmis. Raskeks muidugi läheb, aga meie eesmärk ei ole võistkonda komplekteerida 11 punkti kogumiseks.

Mida soovitad teismelisele, kes tahtmist ja motti täis, aga kel on vanusest tulenevad segajad, et sihti hoida? (@reilykaneerut)

sats mängiks Premium liigas. Siin on kõik tingimused olemas ja järgmisel aastal saab hall ka valmis.“

15–16aastaselt pulbitsevad kehas tihti kõik asjad, mis vähegi saavad. Usun, et vanematel on suunamisel oluline roll ja võiks vähemalt teada, kas laps käib jalgpallis või võrkpallis. Teine faktor on grupp, kuhu noor satub, kellega trenni teeb. Eelkõige peab aga mängija ise leidma tahte ahvatlustele ei öelda ja jalgpallile keskenduda. Midagi ei juhtu tegelikult, kui 22aastaselt otsustada, et jalgpall ei ole sinu jaoks. Aga vähemalt sel ajal, kui koolis käid, võiks püüda. Et oleks õppimise kõrval mingisugune ala, millele panustada.

Kas Konstantin Vassiljev, Sergei Zenjov ja Andres Oper tuleks koondise juurest eemaldada? (@carlospol13)

Hetkel mitte. Nagu ütlesin, on meil eelmisest aastast tuumik säilinud ja mingid läbirääkimised veel käivad, aga nimesid ma muidugi hetkel öelda ei saa. Välismaale me ei ole vaadanud, jah.

Ma ei kommenteeriks seda. Arvasin, et sel teemal küsimus tuleb. Kui minu arvamust sõja kohta küsitakse, siis tean, mida vastata, olen küllaltki konkreetne. Aga teiste käitumist või koosviibimist ei tahaks kuidagi kritiseerida. Pole minu asi öelda, kas Vassiljevilt tuleks näiteks kaptenipael ära võtta.

muidugi tahaksin, et Pärnu

Mängisid kaheksakümnendate lõpus Tallinna Spordis, kus pallis samal ajal ka Valeri Karpin. Mida temast mäletad? (Timo, Hiiumaa)

Mäletan. See oli äkki aasta 1986, kui mina olin juba meeskonnas ja tema võeti juurde kui noormängija. Ta oli okei mängumees, okei inimene, saime okeilt läbi. Aga räägime muidugi ajast, mis oli 36 aastat tagasi. Sel ajal ei olnud eestlaste-venelaste teemat, pigem olid eestlased jalgpallis need, kellele viltu vaadati. Rahvuste tasakaal oli teistsugune. Aga olime koos ehk aasta, pärast ta läks edasi mingitele sõjaväevõistlustele ja siis juba Venemaale.

Kui vaadata sinu karjääri, siis pika keskkaitsja kohta lõid üsna vähe väravaid. Miks nii?

(Toomas, Nõmme)

Kaks väravat ehk? Või polnud sedagi? (Naerab – toim.). Mis ma oskan öelda, ei löönud tõesti! Ei läinud kuidagi need pallid sisse. Ju siis ei olnud vaja lüüa või ei olnud oskuseid.

Mängisid kogu klubikarjääri Eestis. Kas sul oli ka võimalusi välismaale siirduda? Kui jah, siis millise klubiga jõudsid sellele kõige lähemale? (Veiko, Rapla)

Igor Prinsi koondisekarjäär kestis aastatel 1992–1994. Selle aja jooksul sai ta sinises särgis kirja 20 kohtumist.

Foto: Lembit Peegel

kohtunik oli ebaõiglane. Mul löödi küünarnukiga kulm lõhki. Peale vilet tahtsin seda venda kätte saada, aga kohtunik andis reaktsiooni eest punase kaardi. Mingit kontakti ei olnud, aga püüdsin teda korrale kutsuda. Kulm oli täitsa lõhki ja rahval muidugi jube kihvt, mingi verine vend ajab oma poissi taga.

Oled üks väheseid mängijaid, kes esindanud nii Florat, Levadiat kui Kaljut – Kalju eest said 2007. aastal kirja ühe mängu (ja ühe värava!), olles juba 40aastane. Kuidas sa Kaljusse mängima sattusid? (Karl, Jõgeva)

Kaljus mängisin duublis. Esinduses, jah, vist ühe korra esiliigas, kui nüüd meenutama hakata. Ilmselt tekkis seal mingi probleem koosseisuga, oli vaja kedagi kaitsesse seisma. Väravat ma isegi ei mäleta, aga näe, löön küll! Aga duublis mingid aastad mängisin, Toomas Kaldma kutsus. Oli mingi punt vanu vutimehi koos, jukerdasime seal.

Kas juba Levadiat ja Kaljut treeninuna sihid nüüd ka Flora peatreenerikohta, et ka treenerina see „kübaratrikk“ kirja saada? (Karl, Jõgeva) Mis siin ikka sihtida, Eesti treeneri jaoks... Olen ju viis aastat esiliigas olnud. Tõusime PJKga esiliiga B-st üles, aga tänaseks päevaks langesime minu käe all ka alla tagasi. Aitäh Vaprusele, et kutse tuli ja saan läbi õnne taas Premium liigas olla, aga kõigepealt peab midagi tegema, et kellelegi silma jääda. Endalegi tuleb aru anda, et noored treenerid ruulivad, mis siin salata. Kas Premium liigas on üldse keegi treeneritest minust vanem? Mängijana mõtlesin, et millal ükskord olen see kõige kogenum mees, nüüd on treenerina sama tee läbi käidud. Aeg liigub edasi.

Kes on kõige kuulsam jalgpallur, keda oled kohanud? (@kiki_lipss)

„Kulm oli täitsa lõhki ja rahval muidugi jube kihvt, mingi verine vend ajab oma poissi taga.“

Oli äkki 1989 või 1990, mängisime Ubakiviga mingis liigas, mis oli alternatiiv Vene teisele liigale... Mäletan, et Ubakivi organiseeris Soomest kutse, mina ja Urmas Kirs käisime kuskil proovimas. Aga selleks see jäigi, nädalakese olime seal ja tulime tagasi. Mingi laager oli veel, kus ühe vene kutiga käisin, aga sellest suurt ei mäletagi. See oli ka kõik.

Sinu nimel on Eesti koondise ajaloo esimene punane kaart – see tuli 1994. aastal mängus USAga. Mille eest selle said? (Imre, Tabasalu) Jah, nad korraldasid tol aastal MMi, enne seda kevadel oli sõprusmäng. Naljakas lugu oli! Tundsin, et

Äkki toonane Galatasaray treener Frank Rijkaard, kui mängisime Levadiaga eurosarjas. Kui mõelda neile, kellega olen olnud näost näkku ja kätt surunud, siis tema. Ja kui Pro kursusel käisime Šveitsis UEFA peakontoris, siis olid teiste riikide Pro-kursuslased ka seal, näiteks Jens Lehmann. Ehk noored mäletavad neid mehi veel?

Milline on olnud karjääri parim hetk – nii mängija kui treenerina? (Helar, Tallinn)

Mängijana äkki 1999–2000. Siis, kui Levadiaga kaks aastat järjest meistritiitli võitsime. Olin juba tegelikult lõpetamas, 34–35aastane. Võidukarikad olid emotsionaalsed, nendesse aastatesse jagus kõike.

Treenerina... Kui Täri lahkus Levadiast, oli võistkond komplekteeritud, asi toimis. Aga kui Kaljuga võitsime, oli magusam. Nad polnud ju võitnud ja Kuno Tehva hõikas veel välja, et viie aastaga meistriks. 2012 õnnestuski. Treenerina oli see natuke erilisem, koos läksime meistritiitlini. Klubi töö meistritiitli nimel oli meeldejääv.

SUPERKARIKAS 2023

PAIDE FLORA

Kostivere kollikütt Emma Treiberg: võin lüüa viis väravat, aga mänguga mitte rahule jääda!

Naiste meistriliigas domineeris möödunud hooaega küll FC Flora, kes võitis kõik kohtumised ja kulges segamatult viienda järjestikuse meistritiitlini, ent individuaalselt noppis mõlemad autasud hoopis Tallinna Kalevi ja Saku Sportingu eest mänginud Emma Treiberg, kes pärjati nii parima mängija kui parima väravalööja tiitliga.

Emma Treiberg

Sündinud: 19.11.2000

Debüüt meistriliigas: 11.07.2015 (noortekoondise naiskonnas)

Statistika meistriliigas: 134 mängu / 101 väravat

Debüüt A-koondises: 8.11.2018

Statistika A-koondises: 26 mängu / 0 väravat

Tiitlid: Eesti superkarika võitja 2021, naiste meistriliiga parim mängija 2022, naiste meistriliiga parim väravakütt 2022

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

Aasta lõpus 22. sünnipäeva tähistanud Treiberg istus jaanuari keskel Jalkaga maha, et anda põhjalik intervjuu ja jagada oma erakogust põnevaid fotosid, mis tema senise teekonna kohta üht-teist räägivad.

Lõid eelmisel hooajal naiste meistriliigas 40 väravat, said peale parima väravaküti tiitli ka naiste meistriliiga parima mängija autasu. Individuaalselt on meistriliigas justkui kõik saavutatud, võistkondlikult on veel meistritiitel puudu. Kuhu siit veel edasi on minna?

seselt halvasti, lõin ju väravaid. Kartsingi, et otsus ei kanna vilja päris nii, nagu tahaksin. Uus keskkond, kohanemine, uus treener… kas üldse mänguaega jagub? Olin väga kahevahel, lõpuks oli üleminekuaken kinni minemas ja otsus tuli teha peaaegu viimasel minutil. Lõpuks otsustasin ikka minna.

Ei siirduks Florasse:

Meistritiitel on üks asi, mis on hingel ja milleni tahaks kindlasti jõuda. Muidugi ka karikavõidud ja superkarikavõidud – Eestis jagatakse kolm trofeed välja, aga meistritiitel on muidugi neist kõige magusam. Ühe superkarika suutsime Kaleviga võita, see oli väga meeldejääv. Nende asjade nimel tasub pingutada. Individuaalsele poolele polegi veel mõelnud. Loomulikult tahaks lüüa 50 väravat –olen statistikat vaadanud ja on ka mängijaid, kes on Eesti liigas löönud hooajaga üle 60 värava. Eks liiga on ka muutunud, loodetavasti ikka tugevamaks, tase peaks praegu olema ühtlasem.

Individuaalsest poolest rääkides on ka see omamoodi eesmärk, et standardeid mitte alla lasta. Hooaja alguses nullist alustades tundub 40 väravat jõhkralt kauge ja suur arv. Samuti tunnen, et ma pole veel koondises saanud ennast hästi näidata ja koguda nii palju mänguminuteid, kui ise tahaksin. Üks asi on koduliiga, aga rahvusvaheline jalgpall on ikkagi see, mis tegelikult näitab ära, mis see nii-öelda päris jalgpall endast kujutab.

Eelmisel aastal tegid suure liigutuse, kui vahetasid kasvatajaklubi Tallinna Kalevi särgi Saku Sportingu oma vastu. Miks nii?

Tundsin, et vajan mingisugust muutust. Olin otsustanud, et panustan ise trennidesse pisut rohkem kui ainult võistkonnatreeningute aja, ja tunnetasin, et vaja oleks uut värskust. Tegelikult olin väga ebakindel, kartsin seda otsust teha. Lõpuks viskasin sisuliselt kulli ja kirja.

Kartsid, sest võõras keskkond ja kõik algaks mingis mõttes taas nullist? Jah. Mul oli ju Kalevis ka päris hea hooaeg olnud ja midagi ei olnud ot-

„Meistritiitli saamine, mida enne ka mainisin, on ilmselt kordades magusam sellise võistkonnaga, kellelt seda ei oodata.“

Kuidas Kalev sinu otsuse vastu võttis? Naiskonna parim väravakütt ütles ju ühtäkki, et tahaks ära minna. Eks treeneri jaoks oli see ka segane, et miks ma minna tahan – tema ju minu sisse ei näinud. Samal ajal olin ju ka ise ebakindel, teadmata, kuhu need otsused mind välja viivad. Lõpuks jäi mulle aga mulje, et nii tiim kui treener austasid mu otsust. Oleme ikkagi amatöörid, vahel peab teatud otsuseid tegema ka lihtsalt enda pärast. Alati ei saa teistele mõelda. Mõtlesin ka tookord, et teen selle otsuse enda pärast. Proovin – ja kui ei toimi, saan ju tagasi minna. Arvan, et kui poleks tiimivahetust teinud, oleksin alati jäänud mõtlema, mis oleks võinud olla. Seepärast on mul hea meel, et leidsin lõpuks julguse.

Uuel hooajal jätkad Sakus?

Jah. Me ei ole sellest hetkel väga rohkem rääkinud, peale selle, et lähen taas kord laenule. Hooaja esimese poole mängin kindlasti Saku eest.

Flora pole veel tulnud uksele koputama?

Ei ole. Kui ausalt ütlen, siis isegi kui tuleks, siis arvan, et ütleksin sellest ära. Meistritiitli saamine, mida enne ka mainisin, on ilmselt kordades magusam sellise võistkonnaga, kellelt seda ei oodata. Floras oleks meistriks tulemine ju mitu korda lihtsam kui näiteks Sakus. Enda esimesest meistritiitlist tahaksin kätte saada võimalikult hea emotsiooni – usun, et Floraga ei saaks ma nii head tunnet kätte kui mõne teise tiimiga.

Liigume ajas pisut tagasi. Esimesed ametlikud mängud said kirja alles 14aastaselt. Kuidas leidis tüdruk Kostiverest tee Tallinna Kalevi jalgpallitrenni? Kodukohas vist ei olnudki kuskil mängida?

Tegelikult sai kohapeal mängida küll: meil oli kooli taga põld kahe väravaga. Alati kui sinna mängima läksin, siis poisid ütlesid mulle, et Emma, sa oled täna

„Valisin need pildid, sest olen peres keskmine laps ja alati olnud kangekaelne ja jäärapäine. Need omadused on minuga siiani kaasas.“ Fotod: erakogu

pallitüdruk, sa ei saa meiega mängida! Mingi hetk võtsid nad mind ikka mängu. Olen kogu elu olnud sporditüdruk: kunagi käisin kergejõustikutrennis, aga seal tundsin, et see on liiga individuaalne, ja ma ei soovinud üksi pinget taluda. Kuidagi läks nii, et sattusin jalgpalli mängima.

Mäletan hästi, et mu esimesed kunstmuruputsad olid moodsad Adidase putsad siniste triipudega. Kostiveres on bussipeatus põhiline koht, kus noored hängivad. Kui ma parasjagu trenni minekuks seal bussi ootasin, küsisid paar aastat vanemad poisid, needsamad, kes mind mängu ei tahtnud võtta, et kuhu ma lähen. Kui ütlesin neile, et lähen jalkatrenni, siis nad arvasid, et ma teen nalja! Lõpuks näitasin neile enda uhkeid putsasid ja nad said aru, et mul on tõsi taga.

Vanem õde Kreet on äsja lõpetanud ülikooli, pildil on ka noorem vend Gustav. „Pean perekonda väga oluliseks. Vend on praegu 15, mina 22 ja õde minust kaks ja pool aastat vanem. Õega mängisime lapsepõlves väga palju ja ta oli minu jaoks alati suur eeskuju, tegin kõike tema järgi.“ Foto: erakogu

Kui nüüd meistriliiga parima mängija tiitli sain, siis ütlesid nad, et olen väga tubli ja neil on väga hea meel, et ma selle nimel pingutanud olen. Eks neil on ka vast uhke tunne, et see tüdruk, keda nad mängu ei võtnud, nüüd nii kaugele on jõudnud!

Kostiveres oli koolis poistetiim ja nad mängisid kogu aeg Raasiku Jokeriga. Aeg-ajalt käis Joker meil külas, Raasiku poistel oli üks punane buss – kui see parklasse jõudis, oli teada, et läheb mänguks. Mäletan, kuidas ükskord ostsin endale poest kümme pulgakommi ja läksin saali vaatama, kuidas nad mängivad. Raasiku eest mängis toona Herol, kel olid maani pikad juuksed, ja ta oli kõigist parem. Mul ei ole lapsepõlvest palju mälestusi, aga need kümme pulgakommi on väga hästi meeles.

Sõid kõik kümme sealsamas ära? Jah! Ja nautisin jalgpalli.

Esialgu olid mitu aastat ju hoopis väravavaht, aga ühel hetkel hakkasid ise väravaid lööma. Kuidas sa postide vahele sattusid ja kui sujuvalt toimus positsioonivahetus?

Jalgpalliga seotud mälestus lapsepõlvest: „Mäletan, kuidas ükskord ostsin endale poest kümme pulgakommi ja läksin saali vaatama, kuidas nad mängivad. Raasiku eest mängis toona Herol, kel olid maani pikad juuksed, ja ta oli kõigist parem.“

Tavaline vastus: ma ei kartnud palli ja eks keegi tuli väravasse panna. See sai alguse saaliturniiridel, kus lapsena ikka palju sai käidud. Saalis on väiksem värav ka ja nii ma sinna jäingi. Mäletan, et kui trenni läksin, siis paljud küsisid, et kas ma olen kuskil varem ka trennis käinud, sest olin päris hea. Ma arvan, et need olid tegelikult lapsepõlve mõjutused ja see, et ma lõpuks natuke ka poistega sain palli taguda. Ma arvan, et sel on siiani mu mängijakarjääris suur roll.

Kalevi naiskonnas leidis aga treener Allan Soomets, et olen väravas olemiseks liiga lühike ja kiire. Tookord, nooremana

Esimesel pildil mängib väike Treiberg (paremal) Kostiveres õe (vasakul) ja teiste kaaslastega, taustal on kortermaja, kus perekond kunagi elas. Teisel ronib Emma traktori rooli. „Kasvasin väikeses Kostivere külas, olen täitsa maalaps! Usun, et lapsena hästi palju õues mängimine ja maatööd aitasid ka esimesed lihased kasvama panna. Eks sai ikka vanaemal põllul abiks käidud või põllumehest isaga kive korjatud. Pealegi oli küla väike, kõik tundsid kõiki, saime pidevalt kokku ja mängisime pidevalt erinevaid sportmänge.“ Fotod: erakogu

ma ei teadnud, mis on mulle hea või halb, aga täna olen Allanile väga tänulik, et ta sellist asja märkas. Ma olen ju tõesti pigem lühem, arvan, et ma ei oleks väravavahina nii kaugele jõudnud. Koondises ei mängiks ma Karina Korki juba pikkuse tõttu üle. Ja tegelikult on platsil kordades lahedam! Mäletan, et väravavahina oli üks mu põhilisi probleeme see, et kui polnud palju tööd, läksid mu mõtted lihtsalt kuskile lendama ja nii oli raske end mängus hoida.

Jalgpalli mängimise kõrvalt töötad kodukohas Kostiveres koolis klassiõpetajana, oled ka 1. klassi klassijuhataja. Kuidas selle ametini jõudsid?

Mu ema on pedagoog ja vanem õde on ka klassiõpetajaks õppinud. Kui tuli aeg otsustada, kas minna ülikooli või mitte, siis ei olnud ma veel päris kindel, mida tahaksin õppida. Kehakultuur on sportlase jaoks tavaline asi, aga samas ei tahtnud ma kõike elus spordiga siduda. Ema ikka rääkis mulle: õpetajaamet on tore, lapsed sulle ju meeldivad, vaheajal saab puhata ja kogu suvi on põhimõtteliselt vaba…

Seni ainus võistkondlik tiitel täiskasvanuna: 2021. aasta alguses üllatas Tallinna Kalev superkarikafinaalis FC Florat. „Kalev on ikkagi mu esimene klubi, kus alustasin. Olen väga tänulik, et ma tänu Kalevile jalgpalli juurde tee leidsin ja seal põhitõed selgeks sain. Kõik treenerid, kes mul on olnud, on alati andnud endast maksimumi, et tunneksin ennast hästi. Muide: Kätlin Hein, kellest sai nüüd Kalevi naiskonna uus peatreener, on samuti Kostiverest pärit! Ta oli ka üks mu esimesi treenereid, mäletan siiani väga hästi, kuidas temaga söötu ja tehnikat õppisin.“

Praegu läheb ülikoolis neljas aasta, õpetajana töötanud olen viimased poolteist aastat. Eelmisel aastal olin pisut väiksema koormusega tööl, mul oli nädalas kuus tundi. Sel õppeaastal on 16. See on täpsemalt selline viimane töökoormuse piir, et jõuan ka trennile keskenduda.

Soccernet.ee-le antud intervjuus ütlesid eelmise aasta lõpus, et otsustasid 2022. aasta alguses, et oled sel aastal ainult jalgpallur. Kuidas õpetajatöö sellega sobitub?

Konkurentsist Lisette Tammikuga parima väravaküti

tiitlile:

„Teinekord ei vaadanud ma isegi Flora mängude protokolle: nägin küll seisu, aga ei vaadanud, mitu tükki Lisette lõi.“

Otsustavaks sai integreeritud õpe, mis tähendab, et teen ülikoolis bakalaureuse- ja magistrikraadi korraga ja vahepeal ei pea eraldi bakalaureusetööd tegema. Leidsin, et see sobib mulle. Pealegi olid kehakultuurikatsed hommikul jube tüütult vara, pidi kuskil jooksma ja ujuma. Otsustasin õppida klassiõpetajaks ja avastasin, et see sobib ja meeldib mulle.

Eelmisel aastal tundsin kindlasti, et jalgpall on minu jaoks kõige-kõige tähtsam asi. Otsustasin tööle minna, sest mul oli ülikoolis motivatsioonikriis. Mõtlesin, et see on nii mõttetu: olen juba nii kaua õppinud, aga ei saa teadmisi mitte kuskil kasutada! Õnneks kooli direktor kirjutas mulle ja küsis, kas tahaksin tulla, sest ta oli kuulnud, et õpin õpetajaks. Sel hetkel oli õpetamine veidi nagu hobi: tunde oli vähe, aga minu jaoks oli see nii tore, sest sain oma teadmisi natukenegi rakendada. Eks samal ajal oli ka raske jalgpallile keskenduda, kuid töökoormus oli täpselt paras ja suutsin kaht asja kenasti tasakaalus hoida.

Samas tundsin, et õpetajatöö aitas ka jalgpallis kaasa. Olen palju välismaale profiks läinud mängijatelt kuulnud, et trenni kõrvalt ei ole vaba ajaga midagi peale hakata – muid kohustusi ei ole ja see viskab lõpuks üle. Minu jaoks olidki need tunnid paras maht – tegin oma trennid ära, aga sain ka natuke laste peale mõelda ja tunde planeerida.

Foto: Jana Pipar

Praeguse väravaküti teekond jalgpallis algas hoopis väravavahina. „Ründajaks saamine ei käinud sugugi üleöö, sest oli mingi aeg, kus Kalevis mängisin juba väljakul, noortekoondises olin aga endiselt väravavaht. See oli tegelikult päris keeruline, sest mul ei olnud ju väravavahitrenne ega mänguminuteid. Ühel hetkel aga koondise treener lihtsalt leppis sellega – okei, ole siis väljakul!“ Foto: erakogu

Täna oli küll näiteks väga raske tööpäev, aga tegelikult mulle väga meeldib!

Samas usutluses märkisid veel, et tegid kõvasti lisatrenni. Millised need trennid välja nägid ja millal sa neid teha jõudsid, kui päeval oled õpetaja ja õhtuti treenid naiskonnaga?

Sisuliselt oli nii, et läksin hommikul tööle, andsin oma ühe matemaatikatunni ära ja sain seejärel sealsamas koolis jõusaali ja spordisaali kasutada. Kasutasin neid võimalusi ära, tegin oma jõusaalikava, jooksin intervalle, joonejooksu ja sain saalis ka palliga trenni teha. Kooli tööle minemisega vedas, sest sealne kehalise kasvatuse õpetaja aitas mind samuti – alguses, kui ta minu tegutsemist

nägi, ütles ta, et see polegi trenn, vaid hoopis vormi hoidmine. See pani mind mõtlema, et tal on võibolla õigus. Lõpuks panigi tema mind pingutama – vahel olin nii väsinud, et tahtsin lõpetada, aga ta aitas mul lõpuni suruda. Koolist oli mul väga palju abi – mulle anti isegi omad koodid, et võin ruumidesse minna, millal tahan, ja kõike täiesti tasuta kasutada.

40 väravat 23 mänguga on päris palju – kolmes mulluses meistriliigamängus lõid sa lausa viis väravat. Kas sul endal ei teki vahel sellist tunnet, et nüüd tuli mõni mäng isegi liiga lihtsasti? Tegelikult on tihti hoopis nii, et võin lüüa kolm või viis väravat, aga väljakult lahkudes ei ole ma üldse rahul, sest sisse jääb selline tunne, et tegelikult oleks võinud veel paremini minna. Iga mängu alguses alustan ju nulli pealt, see pinge, et kahe või kolme väravaga mingisugusele oma standardile jõuaksin, on ka olemas. Samal hetkel tead kogu aeg, et väravaküttide edetabelis keegi kogu aeg tagant müksab: kuule, ma lõin täna neli, palju sina suudad?

2017. aasta suvel U19 koondisega pärast Balti turniiril Leedu vastu saadud 5 : 0 võitu. „Saime sel ajal enamikus mängudes pähe ja kui lõpuks ise suurelt võitsime, tundsime, et oleme kõvad tegijad!“

Foto: erakogu

Seega ei ole tegelikult nii, et tuled riietusruumi ja mõtled: viis väravat, tehtud. Esimesena meenuvad ikka need olukorrad, mis löömata jäid. Samas tuleb väärtustada ka neid viit väravat, sest oleks võinud juhtuda, et ma ei löö ühtegi. Lõppenud hooajal oli Põlva Lootose naiskond küll tabeli tagumises pooles, kuid nende vastu lõin üllatavalt vähe väravaid (koos karikamänguga sai Treiberg Lootose vastu kirja neljas mängus kaks väravat –toim.).

Kas Lootos vastasena ei sobinud sulle või oli see lihtsalt juhus?

Nad hoiavad oma kaitseblokki tegelikult päris hästi ja mängivad kaitses targasti. Kuna ma olen selline ründaja, kellele meeldib liini taha minna ja seal palle noolida, siis nende mäng mulle tõesti ei sobinud. Kui me karikamängus Nike Arenal Kaleviga neid 1 : 0 võitsime, siis otsisime kogu mängu väravat ja lõpuks saime selle kätte. Pärast mängu oleks ju võinud olla õnnelik, et läks üle noatera, aga mina olin pigem endast väljas.

Selliseid mänge oli tegelikult päris palju. Kas jäi natuke puudu sellest, et Floralt midagi kätte saada, või tuli võit nibin-nabin. Ei olnud alati seda head tunnet sees, mida oleks tahtnud saada.

Lisette Tammik jäi lõpuks väravaküttide edetabelis sinust nelja värava kaugusele, aga omavaheline võistlus käis teil viimase vooruni välja. Nägime pärast hooaja lõppu ja tal oli väga hea meel, et ma nii palju väravaid lõin. Ka minul on hea meel, et see rebimine nii tihe on, uuel hooajal on see vast veelgi tihedam: eks noorematest tuleb ka peale ründajaid, kes väga hästi mängivad.

Meie „koostöö“ Lisettega toimis aga väga hästi, sest kui nägin, et tema lõi, siis mõtlesin kohe, et

nüüd tahan mina ka lüüa. Arvan, et tema mõtles samamoodi. Mingitel hetkedel ei vaadanud ma samas üldse neid tabeleid, sest ma ei soovinud, et kogu mu hooaja fookus oleks selle peale üles ehitatud. Teinekord ei vaadanud ma isegi Flora mängude protokolle: nägin küll seisu, aga ei vaadanud, mitu tükki Lisette lõi. See aitas – ma ei läinud mängule selle mõttega, et pean hirmus palju väravaid lööma, vaid keskendusin kindlatele elementidele, milles tahtsin õnnestuda.

Eesti koondises on aga ikkagi Lisette olnud see, kes peamiselt mängib. Sul on kirjas 26 mängu, seni mitte ühtegi väravat, aga kui mänguminu-

Esimese koondisemängu väljakumängijana tegi Treiberg alles 2018. aasta septembris U19 naiskonna ridades

Fääri saarte vastu. Vähem kui kaks kuud hiljem oli ta ründajana platsil juba A-koondises! Foto: Liisi Troska

Kolm päeva enne debüüti A-koondises. Nii noortekoondistes kui täiskasvanute seas on Treiberg ikka ja jälle saanud koos pallida parima sõbranna Mari Liis Lillemäega. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

tid kokku lüüa, siis oled tegelikult saanud platsile vaid pisut rohkem kui üheksa täismängu jagu. Miks on nii läinud, et sinu roll koondises on jäänud pigem väikeseks?

See on keeruline küsimus, parima vastuse saaks vast treenerite käest. Ma ise arvan, et iga kord, kui olen platsile saanud, olen tegelikult ennast vähemalt iseendale tõestanud. Ma ei tunne, et mul oleks koondises ükski mäng väga kehvasti välja kukkunud – on paremaid ja keskpäraseid, aga mitte ühtegi väga halba mängu.

Võibolla on küsimus mingisuguse stabiilsuse leidmises? Mängid kogu aeg mingil tasemel, aga ka trennis ei tohi seda taset allapoole lasta. Üks asi on see, mida teed liigas, aga treenerid teevad oma valikuid ju palju ka selle pealt, mida nad koondisetrennis näevad. Ise tunnen küll, et oleksin koondises rohkem väärt. Mäletan hästi, kuidas koondises esimestes põhikoosseisus alustatud mängudes oli küll selline tunne, et kes mind nüüd siia pani… Nüüd on tunne juba selline, et pane mind mängu, küll ma näitan, et olen seda väärt! Olen kindlasti ajaga enesekindlamaks muutunud.

On treenerid sulle selgitanud ka, miks sinu roll koondises selliseks on jäänud?

Olen küsinud. Ründajaid on koondiselaagris ju mitu – lisaks mulle on Getter Saar, kes lõi eelmisel aastal koondises kolm väravat, ja peamiselt on tipuründajana mänginud Vlada Kubassova. Kuna valikuid on kolm, siis ongi idee poolest nii, et üks alustab põhis, teine tuleb vahetusest ja kolmas eriti mänguaega ei saa. Millegipärast on mulle meelde jäänud üks Sirje Roopsi ütlus: üldiselt numbrid ei valeta. Kui Getter lõi eelmisel aastal kolm väravat ja Vlada oli ka resultatiivne, siis ju numbrid ei valetanud. Samas lõin mina liigas 40, ka need on päris head numbrid!

Vassiljevi

Hõbepallide riiul kipub täis saama, Kubassova võitis Annika teist aastat jutti

Traditsiooniline kuupäev ja traditsiooniline koht, mõnes mõttes ka traditsioonilised võitjad: uue aasta teisel päeval jagati Tallinna vanalinnas Beer Gardeni restoranis välja auhinnad möödunud aastal Eesti koondise ridades löödud ilusaimate väravate eest. Meeste Hõbepall leidis omaniku 28. korda, naiste Annika kolmandat korda.

Raul Ojassaar | Fotod: Brit Maria Tael

Eesti jalgpalliajakirjanike klubi (EJAK) välja antavatele auhindadele oli nii meeste kui naiste arvestuses tänavu väga tervislik konkurents: meestekoondis lõi kümne ametliku mänguga kokku 13 väravat, naised tegid aga üheksa kohtumisega koguni 15 tabamust, lisaks skoorisid vastased kaks omaväravat. Rahvusmeeskonna eest sai jala (või pea!) valgeks kaheksa mängijat, naiskonna ridades sahistas võrku seitse pallurit.

EJAKi liikmete seas toimunud valimistel reastas iga hääletaja nii meeste kui naiste seas viis ilusamat tabamust. Kui naiste seas oli Vlada Kubassova imeline kauglöök Leedu võrku selge soosik ning kogus selgelt kõige enam esikohahääli, siis meeste seas asi nii selge polnud – lõpuks edestas Konstantin Vassiljevi tabamus Malta vastu Rauno Sappineni kolli San Marinole 13 punktiga.

Seitsmenda Hõbepalli võitis Konstantin Vassiljev – aasta ilusaimaks tunnistati tema värav suvises Rahvuste liiga võõrsilmängus Malta vastu, kui ta karistusalast väljastpoolt madala löögi postipõrkega võrku saatis. Toona veel 37aastasele Vassiljevile oli tegu esimese koondiseväravaga pärast 2019. aasta suvel löödud kolli Põhja-Iirimaa vastu, mis samuti Hõbepalli võitis.

Tekst:

Jalgpallisõpradele juba tuttav vaatepilt: Konstantin Vassiljev Hõbepalliga!

Hõbepall 2022

Vasakult paremale: skoorija nimi, mäng koos kuupäeva ja vajaduse korral värava täpsustusega ning kogutud punktid, sulgudes esikohtade

Senised Hõbepalli võitjad

Aasta ja nime järel vastane, kelle võrku võidupall löödi

1995 Martin Reim Sloveenia

1996 Argo Arbeiter Andorra

1997 Martin Reim Leedu

1998 Sergei Terehhov Fääri saared

1999 Martin Reim Fääri saared

2000 Indrek Zelinski Hongkong

2001 Andres Oper Holland

2002 Teet Allas Moldova

2003 Indrek Zelinski Andorra

2004 Kristen Viikmäe Liechtenstein

2005 Andres Oper Slovakkia

2006 Tarmo Neemelo Türgi

2007 Indrek Zelinski Andorra

2008 Vjatšeslav Zahovaiko Fääri saared

2009 Konstantin Vassiljev Armeenia

2010 Tarmo Kink Serbia

2011 Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa

2012 Konstantin Vassiljev Poola

2013 Konstantin Vassiljev Holland

2014 Siim Luts Tadžikistan

2015 Sander Puri St. Kitts ja Nevis

2016 Konstantin Vassiljev Gibraltar

2017 Mattias Käit Küpros

2018 Siim Luts Ungari

2019 Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa

2020 Rauno Sappinen Põhja-Makedoonia

2021 Mattias Käit Belgia

2022 Konstantin Vassiljev Malta

Senised Annika võitjad

2020 Kristina Bannikova Läti

2021 Vlada Kubassova Fääri saared

2022 Vlada Kubassova Leedu

Kokku on Vassiljev koondise eest löönud 26 väravat ja saanud seitse Hõbepalli – üks Hõbepall vähem kui nelja värava kohta! Seitsme auhinnaga on ta pika puuga kõigi aegade tabelis esikohal: kolm autasu on ette näidata Martin Reimil ja Indrek Zelinskil, kaks Andres Operil, Siim Lutsul ja Mattias Käidil.

Annika 2022

Esimest korda löödi Hõbepall aga Malta vastu: varasema 27 võidukolli seast on kolm tükki löödud Andorrale ja Fääri saartele, kaks korda on hõbedane pall sahistanud Hollandi ja Põhja-Iirimaa väravavõrku.

Kolmandat korda välja jagatud Annika auhinnast kaks on nüüd Vlada Kubassova käes – 2021. aastal oli koondiseaasta ilusaim tema koll Fääri saartele, tänavu Leedule. Kokku lõi Kubassova lõppenud aastal koondises kolm väravat – Balti turniiri mängus Leeduga tegi ta kolme minuti jooksul kaks korda skoori, kolm päeva hiljem sahistas ta turniiri finaalis ka Fääri saarte võrku.

Hõbepalli ja Annika auhinna valmistas klaasikunstnik Eeva Käsper, kes on seda tööd teinud alates 2005. aastast. Varasemal kümnel korral oli Hõbepalli autor keraamik Kadri Jäätma. Auhindade väljaandmist toetab Coolbet.

Kuna Vlada Kubassova oli 2. jaanuariks juba Eestist lahkunud, sai tema auhinna kätte paar päeva varem aastalõputurniiri ajal.

Jalgpall ja alandamise eetika

Avaldame novembris toimunud Jalka konverentsi ettekande teksti, mis eelmisest numbrist välja jäi.

Tekst: Marek Volt | Foto: Liisi Troska

„Need on ju tüdrukud,“ puhises Priit.

„Jah, me võidame neid 10 : 0!“ kuulutas Tibu.

Mika Keränen, „Armando ja Ahjulinnud“

Mis võiks olla igavam prügiminutitest (garbage time), kus võitjas (ja kaotajas) pole vähimatki kahtlust ja mängus puudub pinge? Ent kui me suhtume ühepoolsetesse mängudesse taunivalt, kas see tähendab siis, et selliste võitudega on midagi moraalses mõttes valesti? Mõnikord väidetakse, et mammutskoorid (eeskätt puhkudel, kui pallid satuvad ühe võistkonna väravasse) pole üksnes igavad, vaid on alandavad, ning just see arusaam on selle ettekande peateemaks.

Keda alandab suureskooriline võit? Traditsiooniline arusaam lähtub enamasti eeldustest, et suureskooriline võit alandab kaotajat (väike eeldus), et alandamine on moraalselt taunimis-

väärne (suur eeldus), ning jõuab siis järeldusele, et suureskooriline võit on moraalselt taunimisväärne.

Filosoofilises mõttes pole kuigi selge, miks peaks moraalne puudus avalduma just alanduse mõiste kaudu (miks mitte „moraalselt lubamatu“, „mittesoovitatav“ vms) ning kuidas suhestub alandamine spordieetiliste mõistetega nagu „ebasportlik“, „ebaspordimehelik“. On’s miski ebasportlik seepärast, et ta on alandav, või on alandamine ja ebasportlikkus suhteliselt eraldiseisvad nähtused? Samuti tuleks küsida, kas liigne skoorimine jalgpallis on alandav alati või üksnes mõnikord, teatud tingimustel. Ent kõige suurem probleem puudutab alandamist ennast, mis on eetilis-poliitiliselt keerukas nähtus ilma jalgpalli mängu toomatagi. Poliitikafilosoofias, eetikas, psühholoogias, psühhiaatrias on alandamist määratletud üksjagu erinevalt, mistõttu pole selge, milline määratlus tuleks aluseks võtta, ja kui jalgpall on eriline mängu- ja kultuuripraktika, satuvad igasugused jalgpallivälised ülekanded üldse kahtluse alla.

Kuidas toimida suureskoorilises eduseisus?

Kuigi mäng lõpeb alles kohtuniku vilega, saavad mõnikord jõuvahekorrad selgeks enne mängu lõppu. Suureskooriline võit hüüab tulles ning see nõuab eduseisus olijatelt otsust, kuidas toimida olukorras, kui võit on sisuliselt taskus. Spordisotsioloogiline uurimus võiks kindlasti välja selgitada, mil määral valitaks strateegilise lõdvenduse tee (st vahetusmängijate kasutamine, kuigi nood peavad pingutama maksimaalselt), mil määral tahtelõdvenduse tee (esirivistus jätkab mängimist, ent ei pingutata enam maksimaalselt), mil määral mittelõdvendavad strateegiad (st üritatakse skoorida veelgi enam – ei saa eeldada, et suur eduseis saavutati maksimaalse pingutuse pärast).

Mõistagi ei pakuks selline uurimus vastust painavale spordieetilisele küsimusele – kuidas peaks suures eduseisus toimima ning kas eri spordialad (nt jalgpall) vajavad erinevat lähenemist. Jalgpall on ju ühtlasi nii ajasport, mitte skoorisport (võrkpall, tennis), kui kontaktsport, mitte paralleelala (laskmine).

On’s tegemist skooripõhise alandamisega, kui üks võistkond valdab oskusliku söödumänguga palli, otsustades väravaid mitte lüüa, või lüüa ainult ühe, kuigi võinuks lüüa vähemalt viis?

Ent kas saaksime pelgalt (suureskoorilist) lõppseisu teades järeldada midagi alandatavuse kohta? Kui me leiame staadioniäärselt tänavalt rebitud pileti, millele on kirjutatud „nad võitsid 8 : 0“, võime ehk nentida, et tegemist on ebatavalise jalgpalliskooriga, ent alandamise diagnoosimiseks poleks meil piisavalt taustteavet (kes mängisid, mis võistlus, liiga vms).

Mis tingimustel on suur skoorimine alandav?

Kuigi mäng lõpeb alles kohtuniku vilega, saavad mõnikord jõuvahekorrad selgeks enne mängu lõppu. Suureskooriline võit hüüab tulles ning see nõuab eduseisus olijatelt otsust, kuidas toimida olukorras, kui võit on sisuliselt taskus.

Lisatagu, et tegemist pole kitsalt jalgpallispetsiifilise olukorraga – tagaplaanil on küsimus, kuidas tuleks toimida eluvõitluses, kui meil on „konkurentidega“ võrreldes mõne hüve (jõud, anne, sissetulek vms) suhtes suur edu.

Kas puhas skooripõhine alandamine on võimalik?

Arvamusse, et alandatus johtub just nimelt suureskoorilistest võitudest, tuleks suh tuda ettevaatlikult. Esiteks, kui lähtuk sime mõnest konkreetsest alandamise definitsioonist, võib selguda, et suur osa spordimeedias alandavateks kaotusteks peetu tuleks ümber ristida häbistavateks või piinlikeks kaotusteks (ja vastupidi).

Niisamuti kipun arvama, et lõviosa suureskoorilistele võitudele omistatud alandamisest tuleks kirjutada mitte skoorimise, vaid kõige skoo rimisega kaasneva arvele (nt verbaalsed väljendid, žestid, miimika). Nõnda tekib õigu poolest küsimus, kas ainult skooripõhine alandamine on ülepea võimalik ning kas sellises kliiniliselt puhtas skoorimises on midagi alandavat.

Ka ei pea skooripõhine alandamine tingimata aset leidma võidu-kaotamise dialektikas. Tihti näeme, et ühel võistkonnal on mänguliselt mäekõrgune ülekaal, ilma et see väljenduks tablool.

Küsides, kas suur/ülekaalukas võit on moraalses mõttes taunitav (sh alandav), eeldatakse enamasti, et vastase mahajäämus ei tulene vigastusest, haigusest, võistlusvarustuse purunemisest, halvast loosiõnnest (et kokku on sattunud/ loositud ebavõrdsed võistkonnad) vms kahetsusväärsest asjaolust.1 See niinimetatud Fraleigh’ klausel võimaldab ehk taunida äsja viiruse läbi põdenud, vormi poolest nõrga võistkonna või putsadeta mängiva (jalanõusid polnud võimalik muretseda) satsi 7 : 0 materdamist. Ent paljudel puhkudel ei ole see klausel spordieetilise kompassina piisav, sest ei anna selgelt kriteeriumi, mille alusel õigupoolest otsustada, kas asjaolud on parasjagu kahetsusväärsed või mitte. Rootsi Gästriklandi meeskonna puhul polnud külalislahke kostitada 13 : 1 väravarahega kesiselt toidetud Eesti vutikoondist, kellele serveeriti mängu eel kuus rammestavat söögikorda (vaata Karmo 2015).2

Pealegi tekib jalgpallil võistkonnamänguna klausli rakendamisel kamaluga lisaraskusi. Oletame, et mängite vana rivaaliga, kellega olete aastaid pidanud tuliseid heitlusi. Ent nüüd saab enne mängu teatavaks, et nende tipuründajal murti äsja sisse korterisse, et esiväravavahil purunesid kontaktläätsed, äärekaitsjal abielu, teine äärekaitsja abiellub homme ja keskväljamees mattis eile lähedase jms.

Niisiis, kuidas peaks nendega mängima, eriti siis, kui olete kümme minutit enne mängu lõppu eduseisus 5 : 0, ning kuidas mõjutab see taustinfo suure võidu või eduseisu pidamist alandamise juhtumiks? On’s meeskonnal moraalne kohustus teada kõike ja seda ka mingil viisil arvestada, või tuleks meeskonda hoida infovaakumis – mängida nii, justkui poleks midagi juhtunud. Võibolla sõltub

1 Fraleigh, Warren P. 1984. Right Actions in Sport: Ethics for Contestants. Champaign, IL, Human Kinetics. 2 Karmo, Meelis 2015. Wabariigi vutituus. Eesti jalgpalli kuldinternatsionaali Eugen Einmanni lugu. Tallinn, Grenader.

kõik sellest, kas tegemist on liiga põhiturniiriga või rahvusvahelise tiitlivõistluse sõelmänguga, kus eeldatakse matšieelset favoriidiseisusega manipuleerimist.

Kes alandab kellena? Kellena tuntakse alandust?

Peale selle, et jalgpallur on ühtlasi ründaja (kaitsja, väravavaht vms), on ta ka teatud klubi, linna, küla, soo, kultuuri, rassi, rahvuse, ideoloogia või poliitilise režiimi esindaja. Seega kui räägime skooripõhisest või mingisugusest muust alandamise viisist, tekib alati küsimus, kes kellena alandab, kellena tunneb jalgpallur end alandatuna, kellena ta peaks end tundma. Ja see ei ole üksnes mõistetega mängimise küsimus, sest teatud sünnipärastel või valitud identiteetidel (sh jalgpalluri omal) võib olla eksistentsiaalne tähendus. On ju üsna suur vahe, kas kogeda juhuslikku vägivalda, sest sattusid valel ajal valesse kohta (linnaossa), või saada süstemaatiliselt peksa eestlaste, venelaste, naiste, mustanahaliste vms inimgrupi esindajana.

Kuigi identiteedikogum võimaldab kohanemisstrateegiaid alandatutele („pole hullu, meid alandati üksnes mängijatena, sportlastena, mitte inimestena“), võivad „kasu“ saada ka alandajad. Kujutlegem, et mõni neist ütleb kaotajatele: „Rahu, milleks ärrituda, ärge võtke isiklikult, sest me alandasime teid kui venelasi (klubi mängijatena vms).“

Ühesõnaga, mingis pedagoogilise ahela punktis peab jalgpallitreener juhendavatele tutvustama mängukultuuri, sh mõtestama, kellena võideti, kellena kaotati. Identiteedi peenhäälestus on delikaatne küsimus, millega ei tahaks vähemasti laste jalgpallikasvatuse puhul väga eksida. Asi algab juba motiveerimisest, sest keda me õigupoolest silmas peame, kui ütleme „läheme näitame neile!“?

Teiseks, kuigi mul puuduvad andmed, kui palju on jalgpallureid, tiime, treenereid, kes tunnevad suurtest kaotustest mõnu, on vastase suureskooriline alandamine siiski märksa levinum. Ja õigusega. Tänapäeva jalgpalli tihedas mängugraafikus saab ju iga alandatud kaotaja rahustada end mõttega, et peagi (korduskohtumisel) on käes tasumise tund. Selline revanšeeriv alandamine ei pruugi olla kõige spordimehelikum kättemaks, aga see lähtub siiski argisest heastava õigluse loogikast.

Pealegi saab alandamist õigustada korrektiivses tähenduses, näiteks puhkudel, kui võistkond käitub nii mängu eel kui mängus üleolevalt, kasutades kõikvõimalikke mitteskoorilisi alandamisviise. Sel puhul võivad võõrustajad õigusega leida, et vastasele tuleks koht kätte näidata (nad nii-öelda maa peale tuua), ning mis võiks olla sel eesmärgil parem kui neid suure skooriga nahutada.

Kas alandamise vastu saab vaktsineerida?

Rootsi Gästriklandi meeskonna puhul polnud külalislahke kostitada 13 : 1 väravarahega kesiselt toidetud Eesti vutikoondist, kellele serveeriti mängu eel kuus rammestavat söögikorda.

Kui võtta vaktsineerimist ülekantud tähenduses, paistab vastus olevat liigagi ilmne. Jalgpallurid treenivad individuaalselt ja meeskondlikult eesmärgiga saada paremaks, mis tähendab ühtlasi vähem kaotusi, sh vähem alandavaid kaotusi. Pealegi, vähendamaks suureskooriliste kaotuste/võitude tõenäosust, on võimalik täiendada võistlussüsteeme, ühtlustada liigasid, pitsitada sanktsioonidega võistkondi (trahvid, treeneri kõrvaldamine), kui võiduskoorid ületavad kokkuleppelise alandamisläve. Spordipsühholoog oskab anda mõistelist abi identiteediga seotud küsimuses (kellena tunti end alandatuna, kellena mitte).

Kas alandamine on tingimata halb?

Oleme harjunud mõtlema, et alandamine on ikka ja alati pahe nii spordis kui väljaspool seda. Jättes kõrvale vastase mõttelise alandamise motiveerival eesmärgil (nõuab pikemat arutelu), näeme, et jalgpallivälises tegelikkuses harrastatakse alandamist rollimänguna seksuaalsetes praktikates. See võib olla ebatavaline ja veider, ent mitte automaatselt moraalselt lubamatu, vähemasti nii kaua, kui seda tehakse vabatahtlikult, ühes osapoolte võimalusega seanss kokkuleppelise paroolsõna abil lõpetada.

Teisalt pole sugugi kindel, et peaksime heaks kiitma ükskõik missugused alandamisvastased meetmed. Näiteks kuidas suhtuksime plaani muuta jalgpallurid teatavate psühholoogiliste manipulatsioonide või farmakoloogiliste vahendite abil alandamise vastu täiesti immuunseks, st et nad ei alanduks, ei tunneks end alandatuna, ükskõik kui suure alanduse (sh kaotuse) osaliseks nad ka ei langeks. Võimalik, et vaktsineerimise kõrvalnähuna minetaks jalgpallurid midagi inimesele ainuomast; et moraalsete olenditena peaksid jalgpallurid olema alandamisele põhimõtteliselt vastuvõtlikud (et vähemasti teatud puhkudel on alandamine õigustatud ja enda alandatuna tundmine ära teenitud).

Foto: Christian Hofer, UEFA via Getty Images

Pelé Brasiilia

Ewa Pajor Wolfsburg

Foto: Christian Hofer, UEFA via Getty Images

Nikita Vassiljev

Seekord on Jalka luubi all 19aastane poolkaitsja Nikita Vassiljev. Noor mängumees sai laiemat kõlapinda tänavu jaanuaris, kui debüteeris meestekoondise eest maavõistluses Islandiga ja kuulus mõned päevad hiljem toimunud kohtumises Soomega algkoosseisu. Möödunud hooajal peamiselt Levadia duubelmeeskonda esindanud, ent ka Premium liigas esimesed kaheksa mängu teinud Vassiljevit analüüsisid Levadia treener Nikita Andrejev ja poolkaitsjat varem Nõmme Unitedis juhendanud Martin Klasen.

ÕHUVÕITLUS

Andrejev: Peaga mäng ei ole tema suurim trump, selle kallal on vaja tööd teha.

Klasen: Kindlasti tema üks nõrgemaid külgi. Oli nooremana rohkem kunstnikuhingega mängija ning aktiivselt ja julgelt õhuvõitlustesse ei läinud. Eelistab pigem seda, kui pall on maas.

JÕUD

Andrejev: Selleks, et keskväljal oma positsioonil kahevõitlustes stabiilsem olla, on vaja lihasmassi juurde kasvatada.

Klasen: Noorena oli tema trumbiks pigem tehniline võimekus ja mõlemajalgsus. Oli pikalt kleenuke, kasvas pikkusesse, mitte laiusesse. Viimane aasta Levadias on aga mehistumisele kõvasti kaasa aidanud.

SISU

Andrejev: Loeb hästi mängu. Nikital on kindlasti potentsiaali A-koondises mängimiseks ning miks mitte tulevikus maestro Kostja kingadesse astumiseks.

Klasen: Kui ta kunagi Nõmme Unitedisse tuli, ütlesin kohe treeneritele, et tema jõuab A-koondisesse. Oli näha, kuidas poisil silmad põlesid – teeb seda, mida armastab, ja on valmis iga päev vaeva nägema selleks, et kuskile välja jõuda.

SÖÖT JA LÖÖK

Andrejev: Lahendab hästi standardolukordi. Hea terava löögiga. Tehnika on hea nii lühikese kui pika söödu puhul: võib palli toimetada kõikjale üle väljaku.

Klasen: Tema puhul on märkimisväärne, et tegu on tõesti mõlemajalgse mängijaga. Ma ei tea, et mul oleks kunagi olnud võistkonnas ühtki teist mängijat, kellel ma saan rahulikult paluda nurgalööke anda ühelt poolt vasaku ja teiselt poolt parema jalaga, ning ta võibki seda teha. See on väga harukordne.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Andrejev: Peaks hakkama võtma rohkem riske ettepoole mängides. Nikita näeb hästi kohti võtmesöötudeks.

Klasen: Noorena oli ta mängija, kellele meeldis veidi huvitavamaid lahendusi leida, ent need hõlmasid tihti teda ennast: ei tahtnud nii väga sööta, kuivõrd ise midagi ägedat korda saata. Samas oli juba noorest peast näha, et kui ise tegemise soovist üle saab, tajub ja näeb ta väljakut enda ümber väga hästi.

VASTUPIDAVUS

Andrejev: Võib teha suures mahus tööd, ilma et kvaliteet selle juures kannataks. Kastist kastini mängija. Klasen: Mida aastad edasi, seda paremaks läinud on. Vastupidavus ja töövõime oli üks põhjuseid, miks ta ei mahtunud selle U17 koondise keskväljale, kes ärajäänud koduseks finaalturniiriks valmistus. See andis talle aga indu ja motivatsiooni juurde ja ta on selle kallal tõesti palju vaeva näinud.

LIIKUVUS

Andrejev: Hea koordinatsiooniga, suudab hästi tempot muuta.

Klasen: Ei ole olnud üks nendest elementidest, mis teda teistest mängijatest eristaks.

TEHNIKA

Andrejev: Hea esimene puude. Palliga väga osav. Kontrollib palli ka kiiruse pealt hästi. Klasen: Tribling, söödud-löögid, tsenderdused, mõlemajalgsus – just tema tehniline võimekus on see, mis on teda noorest saati pildis hoidnud ja mis on paljudele tõestanud, et temast võiks tulla tippjalgpallur.

KIIRUS

Andrejev: Stardikiirus on hea, aga kindlasti on arenemisruumi.

Klasen: Kui ta viimasel hooajal Levadia duubli eest meie vastu mängis, valmistas palju peavalu. On näha, et on Levadias jõutreeningutega muutunud palju plahvatuslikumaks. Samas ei ole kiirus koos töövõimega varasemalt tema trumpideks olnud.

FOTOD: Jana Pipar

Jalgpall jättis maksunduse tagaplaanile

Mis spordialaga sa tegeleksid, kui jalgpalli ei mängiks?

Enne jalgpalliga alustamist tegelesin vanemate soovil taekwondo’ga. Võibolla jätkaksin sellega, aga pigem ei usu. Äkki võrkpall? Mulle see spordiala väga meeldib – tihti, kui sõpradega kokku saame, mängime võrkpalli.

Mis on parim söök enne mängu? Parim söök pärast mängu? Üldiselt söön seda, mida ema valmistab. Tähtis on süüa midagi, mis ei ole raske, et oleks lihtsam joosta.

On sul mõni selline mängija, kelle tegemistel eriti silma peal hoiad?

Kõige lemmikum on Messi, aga minu positsioonilt meeldivad mulle varasemast ajast Iniesta ja Xavi, praegu jälgin Sergio Busquetsi. Esiteks on nad seotud minu lemmiku klubi Barcelonaga ja teiseks on ka treenerid öelnud, et võiksin neid jälgida, ja olen seda noorest saati teinud.

Kuidas on sinu teekonda jalgpallurina mõjutanud sinu vend Vladimir Vassiljev?

Väga palju on mõjutanud. Ta soovitab tihti, mida võiksin mänguplaanis paremini teha, ja on ka üleüldiselt nõu andnud, näiteks klubi ja positsiooni osas, ning rääkinud, mis on õige ja mis vale.

Õppisid vahepeal sisekaitseakadeemias. Mida sa seal täpsemalt õppisid? Miks selline valik?

Valikuid oli tegelikult mitu, aga valisin sisekaitseakadeemia, sest see paistis huvitav ja asus Pirital Levadia baasi kõrval –tundus kõige sobivam variant. Õppisin seal tolli ja maksunduse erialal, kui oleksin õpingutega jätkanud, oleksin keskendunud rohkem maksunduse poolele. Lõpetasin, sest sain aru, et jalgpall on hetkel mu elus esikohal ja et sellest võib miskit tulla.

Millised mõtted su peast läbi käisid, kui said teada, et kuulud Soome vastu meestekoondise põhikoosseisu?

Olin väga üllatunud. Samas rääkisid treenerid laagri jooksul, et olen ennast positiivselt näidanud. Ma olin seda võimalust oodanud, aga tegelikult ei suutnud lõpuni uskuda, et kuulun sinna. Mäng ise läks päris okeilt. Lähedased kiitsid ja sain isegi isalt kiidusõnu – seda liiga tihti ei kuule!

Kas eelistad mängida päeva esimeses või teises pooles?

Oleneb tujust! Mõnes mõttes on hea, kui saab kohe hommikul mängu ära teha ja ei pea mõtlema, kuidas sellele eelnevat aega sisustada. Samas õhtul töötab vähemalt minul aju paremini ja ei ole unine olla.

Mida sa väljakul oma suurimaks tugevuseks pead?

Ma arvan, et oskan hoida mängu tasakaalus, ja see, et mul on vasak ja parem jalg samal tasemel.

Kas oled endale selleks hooajaks paika pannud ka mingeid eesmärke?

Klubitasandil liigavõit. Individuaalselt tahaksin meeskonnas kanda tähtsat rolli – mängida igas mängus, olla põhikoosseisus ning olla liider ja toetav abi teistele, eriti noorematele.

Sünniaeg: 07.10.2003

Positsioon: poolkaitsja

Klubi: Tallinna FCI Levadia

Endised klubid: JK Tabasalu, FC Nõmme United

Endised treenerid: Mati Pari, Robert Sadovski, Jüri Talu, Risto Sarapik, Martin Klasen, Vladimir Vassiljev, Marko Savić, Ivan Stojković, Nikita Andrejev, Artjom Artjunin, Ats Sillaste, Norbert Hurt, Thomas Häberli

Koondisekarjäär: A-koondis 2/0, U21 koondis 1/0, U19 koondis 2/0

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Raske küsimus! Eredalt on meeles 2019. aasta Gothia Cup, kus me käisime Nõmme Unitediga. Olime seal olnud umbes nädal aega ja väga häid tulemusi teinud, kui 1/8-finaalis kaotasime kohtuniku vale otsuse tõttu. Ühelt poolt oli see kurb, aga samas jõudsime nii kaugele ja iga Eesti võistkond seda suutnud ei ole.

Tartu Ravens

Sedapuhku pajatab meile

tiimikaaslastest Coolbet saaliliigas palliva Tartu Ravensi mängumees Mats Plado.

Rene Kolsar

väravavaht, 1988

Rene tassib Ravensit. Nii väravas kui ka muudes asjaajamistes. Vastutab riietusruumis muusika eest, tassib palle, peseb veste, majandab rahaasjadega, broneerib saali ning vahepeal tõrjub ka mõne pealelöögi (kahjuks ei püüa).

Maksõm

Kalašnõkov

väravavaht, 1998

Liitus see hooaeg meiega, pärit Ukrainast. Alati rõõmsameel ne ja positiivne. Väga palju mänguminuteid ei ole veel saanud, aga mees areneb ning me toetame teda selles alati!

Tommy Tooming väravavaht, 1991

Ebaõnnesõdur Tommy. Tal alati juhtub midagi. Jätab käsipiduri peale panemata ning auto vajub kraavi, teeb niisama avarii, juurib puid ja vigastab mõlemat põlve jne. Päris mõjuvad põhjused, miks trenni või mängule hiljaks jääda. Arvan, et tasub karmavõla meie kõigi eest ära.

Fotod: Liisi Troska

Foto: Diana Jesin

Foto: EJL

Gonzalo Jimenez

Gomez

1987

Tavaliselt tuuakse Kolumbiast midagi muud kaasa, kuid Chalo tõi meile täiesti uue vaatenurga futsalist. Ta viib läbi trenne, juhendab ja abistab kõiki, olles igaühe suhtes aus ja võrdne. Väga oluline täiendus meie meeskonnas. Õnneks võttis EJL ennast kokku ja lubas Chalo kevadringis ka mänguplatsile. Nüüd on vaja mees vormi saada!

Juhan Kondike

1990

Juhan on väljakul tööloom, olles Ravensis väga oluline lüli. Teda iseloomustavad eelkõige tema ilusad jalad ning ausus. Juhani poolehoidu/sõprust on raske saavutada, kuid pingutus on seda väärt. Helme (mitte Tõrva) hirm!

Jan Mihkel Leetsaar 1995

Jan on kõige suurem jutupaunik. Autoga trenni sõites ta ainult vatrab ja lobiseb. Samuti on Jan väga kohusetundlik ning alati trennides ja mängudel kohal. Oleme ühisel arvamusel, et tema sooritusvõime paraneks, kui ta patsi maha lõikaks, kuigi peale meistritiitli võitmist võtame selle nagunii maha!

Erki Mõttus

1997

Mees tuli, nägi ja lõi oma pikkade koibadega ennast Eesti koondisesse. Väga oluline täiendus meie meeskonnas. See, kuidas Erki vastaseid ette võtab, on midagi müstilist. Kus sa varem olid?

Temari Nuuma

1996

Väga eeskujuliku käitumisega kehalise kasvatuse õpetaja, Põlvamaa parim sportlane ning meist igas mõttes kõige eeskujulikum.

Temari puudumisel trennist/mängust ei ole kellelgi õiget fiilingut. Meeskonna võtmemängija. Samas võiks ta tunduvalt rohkem võimalusi ära lahendada ning see eeskujulikkuse jutt oli ka liialdus.

1991

Ravensi kodumängude kommentaator Roma (Ravensi üks asutajatest) ütleb, et Pahla on meeskonna veteran. Alati kohal ning kõigeks valmis. Pahla on kogu meeskonnast kõige rohkem kahe jalaga maa peal ning kõige täiskasvanulikum. Be like Pahla!

Aleksandr Pruttšenko

1983

Prutša on hea huumorimeelega ja väga sõbralik meeskonna raudvara. Tema tehnika, taiplikkus ja mängulugemine on klass omaette. Kahjuks sellel hooajal vigastuste tõttu vähe trennis käinud ja mänginud. Parane kiiresti, meeskond vajab sind!

Eric liitus meiega sel hooajal ning tema tavajalgpallist ülemineku protsess on veel pooleli. Ericu kasuks räägivad tema teotahe ning püüdlikkus. Alati on siht silme ees ning ta on võtnud välijalgpallist kaasa väga hea tehnika. Loodan, et koos Ericuga tuleb meeldejääv futsalihooaeg.

Raul Rebane

1994

Meeskonna hing ja liider Raul, kes on kaaslaste suhtes väga toetav. Kaptenipaela auga välja teeninud. Rauli suhtumine futsali ja meeskonna arengusse on imetlusväärne, temast peaksid kõik eeskuju võtma. Väljakul on ta rebase kombel kaval, vedades meeskonna läbi igasuguse olukorra, jäädes alati positiivseks. Kahju ainult, et mees õlut ei joo, pakkuge talle siidrit!

1990

Kuidas teada, et Lehar on trennis? Üle spordihoone on kosta tema kilkeid! Futsali ja Ravensi arengut väga tõsiselt võttev tööloom. Kui mängus on ideed otsas, siis anna pall Leharile: karu jõuga kontrollib mees palli, pöörab vastasest üle, ja nii need 14 väravat sügisringis ongi sündinud!

2000

Uuspalu on meeskonna noorim, seega langevad talle ka kõik ebameeldivad kohustused: pallid kokku korjata ja üle lugeda, tähised kokku korjata, võõrsilmängudel palle ja meditsiinikotti tassida, samas teeb ta seda kõike ülima positiivsusega. Sellesama positiivsuse võtab ta enesega kõikjale kaasa. Go, Ken!

Kristo Pahla

Lehar Savikink

Eric Pärn 1996

Foto: Ravens Futsal

Eesti–Soome, üks-null!

Eesti meestekoondise uue aasta esimene treeninglaager

Portugalis hõlmas ka kaht treeningmatši:

Islandiga lepiti 1 : 1 viiki, Soome vastu saime aga Martin Milleri 85. minuti väravast kirja 1 : 0 võidu.

Soome vastu kolm järjest

Huvitaval kombel on Eesti koondis suutnud nüüd Soome kolmel korral järjest üle mängida. 2019. aasta jaanuaris saime Kataris Gert Kamsi ja Henri Anieri tabamustest 2 : 1 võidu, 2021. aasta suvel võitis Eesti Helsingis peetud maavõistlusmängu Rauno Sappineni penaltist. Kokku oleme ajaloo jooksul Soomega vastamisi olnud 37 korral – meie saldo on kümme võitu, kümme viiki ja 17 kaotust.

Foto: Jana Pipar

Milleri teine

25aastasele Martin Millerile oli tegu teise koondiseväravaga: sinimustvalget 22. korda esindanud Miller lõi oma esimese koondisevärava 2017. aasta lõpus Fidži vastu.

Kümme debütanti

Kahes mängus Islandi ja Soomega saatis koondise peatreener Thomas Häberli platsile kokku lausa kümme koondisedebütanti.

Peale pildil olevate Robi Saarma ja Erko Jonne Tõugjase said oma tuleristsed Ioan Jakovlev, Danil Kuraksin, Marko Lipp, Karl-Romet Nõmm, Sten Reinkort, Alex Matthias Tamm, Karl Andre Vallner ja Nikita Vassiljev.

Häberli suur võiduprotsent

Thomas Häberli on kahe tööaastaga juhendanud Eesti koondist väljaku äärest 22 kohtumises – meie saldo on selle aja jooksul kümme võitu, viis viiki ja seitse kaotust. Kui võrrelda koondist vähemalt kümnes mängus juhendanud treenereid, teeb võiduprotsent 45,5 Häberlist läbi aegade edukaima Eesti koondise peatreeneri. Samas tuleb meeles pidada, et suur osa Häberli kohtumistest on peetud võrdlemisi nõrkade vastastega ja/või olnud suurema tähtsuseta: 22 mängust kuus on olnud maavõistlusmatšid, neli on toimunud Balti turniiri raames ja neli Rahvuste liiga kõige madalamas divisjonis.

Juba

algklassides

FC Florasse

jalgpallitrenni

sattunud Tamming on lõviosa elust olnud

jalgpalliga suuremal või

vähemal määral seotud.

Mängijana jõudis ta Eesti

mõistes juba tippjalgpalli lävele, kuid lõpetas tippu pürgimise võrdlemisi ootamatult ning alustab tänavu FC Reaali ridades juba 18. hooaega. Peaaegu sama kaua on Tamming tegev olnud ka jalgpalliliidus, kusjuures vägagi erinevates ametites.

Juss Tamming: pool elu jalgpallile

„Floras oli mul väga palju erinevaid treenereid, kes on kõik omamoodi toredalt meeles. Marko Kuusik, Ivo Lehtmets, Priit Tomingas, Ilmar Põhjala, Karel Voolaid – meil oli põnev punt. Kui noorteaeg hakkas läbi saama, tuli paralleelselt juurde meestetasand: esialgu väga noore pundina III liigas FC Lelles, hiljem veetsin mitmeid aastaid HÜJK Emmaste ridades. See oli kindlasti koht, kus olin kõige lähemal mingis mõttes tippjalgpalli maitsmisele,“ meenutab 35aastane Tamming peaaegu 20 aasta tagust aega. Jalgpallitrenniga alustas ta aga hoopis Tallinna Jalgpallikoolis Benno Taela juhendamisel.

„Emmaste oli toona kõrgliigas mänginud Valga Warriori duubeltiim. Meil oli aeg-ajalt ühiseid treeninguid, noorteklassis sai mängitud kõige kõrgemal tasemel ja korra saingi tunnetada ennast jalgpallurina: trennid olid viis korda nädalas, lisaks veel ka mäng.“ Vasakujalgsena tegutses ta peamiselt vasakul äärel poolkaitsjana, aga teatud ajal ka kaitsva keskväljamehena.

Viimase mängu Emmaste särgis pidas Tamming

2005. aastal. „Olime Tallinna poisid, aga kodumängud toimusid ju Hiiumaal Emmastes. 15–16aastaselt muutus sotsiaalne elu ka kõrvalt ahvatlevaks ja see tunnetus jäi üha õrnemaks, et sõidad Hiiumaale ja saad oma 90 minutit kätte. Ühel hetkel jõudsid minuni signaalid, et tegelikult mängivad kutid jalkat ju ka tunduvalt lähemal ja mõõdukas koguses, armastusest mängu vastu.“

FC Reaal oli selleks ajaks juba mõned aastad toiminud, kuid veel enne seda oli Tamming siiski lähedal oma kõrgliiga-võimalusele. Tema mängijaõigused ostis Floralt ära Tallinna Kalev. „Esindus ja duubel treenisid koos, aga mängima ma lõpuks Kalevi eest ei jõudnudki. See oli mu enda otsus – olin Reaaliga juba sel hetkel suhtluses ja nende mõttelaad meeldis mulle ja jõudis tasapisi kohale. Mind prooviti küll ümber veenda, et nii noorel tüübil pole veel mõistlik jalgpallilisest ambitsioonist loobuda, aga ma ise tunnen täna, et see oli väga hea otsus. Selle 17 hooajaga Reaalis olen jalgpalli tarbinud täpselt sellises koguses, et isu pole grammigi vähenenud. Ootan iga trenni – kui üks saab läbi, siis ootan juba

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Liisi Troska

„Ootan iga trenni – kui üks saab läbi, siis ootan juba järgmist.“

järgmist. Ma arvan, et see nälg ongi säilinud eelkõige seepärast, et olen jalgpalli saanud mõistlikus koguses ja heade inimestega.“

Reaali kaudu vutiliitu

Reaali kaudu sai alguse ka Tammingu karjäär jalgpalliametnikuna. Ühest küljest võttis ta pealehakkaja inimesena juba üsna varakult meeskonna asjaajamise enda kanda, tegutsedes nii treeneri kui administraatorina. Treeneri ülesanded on nüüdseks juba mõni aasta olnud teiste kanda, aga muud ülesanded on Reaalis endiselt Tammingu õlul. „Erinevatel aegadel oled laheda pundi motiveerija, teinekord lasteaiakasvataja, teinekord lihtsalt kaasaja. Loomulikult on mingitel hetkedel olnud meeskonnal raskemad hooajad ja siis on olnud kõva proovikivi mitte käega lüüa, vaid rahulikuks jääda ja teha tööd selle kallal, et pardale rohkem inimesi saada.“

võistluste ja ürituste toimumiseks oleksid loodud võimalikult head tingimused. Olen ju nii vahetult mängudega seotud, mispärast on see väga põnev roll.“

Viimase kümmekonna aasta jooksul on Tamming saanud kätt suurte ürituste juures proovida korduvalt. Otsapidi oli ta juba seotud 2012. aastal Tallinnas, Haapsalus ja Rakveres toimunud U19 EM-finaalturniiriga, kus vastutas vabatahtlike eest. Tõeline tipptase saabus 2018. aastal UEFA superkarikafinaaliga.

„Palliplatsil loodan väga, et keha ei vea alt ja saan vähemalt Tarmo Rüütli stiilis, madalamates liigades veel isegi viiekümnendaid eluaastaid nautida!“

Aastate jooksul on Reaal pidanud mängijate puuduse tõttu andma ka paar loobumiskaotust, kuid enamjaolt on Tamming suutnud pundi mängudeks kokku ajada. „Kohusetunne on see, mis mind on selle aja jooksul saatnud. Ma ei taha asju viimase hetke peale lasta ja kui on vaja nädalavahetusel toimuvaks mänguks tiim kokku saada, siis hakkan selle nimel juba nädala alguses tööle.“

Noormehe aktivism jäi silma juba tollal Reaalis pallinud Kalle Roosile, kes töötas jalgpalliliidus võistluste osakonnas – ning 2007. aastal asuski Tamming ülikooli kõrvalt vutiliidu võistluste osakonda tööle, tegeledes peamiselt noorteliigade organiseerimisega. Selle kõrvalt alustas ta IT-süsteemidega sina peal olevana koos välisarendajaga sujuvalt ka jalgpalliliidu infosüsteemide projektijuhtimisega. Muu hulgas aitas Tamming üles ehitada jalgpalliliidu kodulehe ja praegugi kasutatava ERISenimelise võistluste haldamise süsteemi, millega on paljud jalgpalliinimesed kokku puutunud.

Võistluste osakonnas töötas Tamming kokku seitse aastat, kuniks veetis vaheaasta Austraalias. „Võistluste osakonna töö oli suurepärane võimalus luua endale jalgpallivõrgustik – arusaamine sellest, mis igas Eesti otsas toimub. Need suhted inimestega igast piirkonnast on mind ka edaspidi mõnusalt saatnud. Kuhu iganes ma ka Eestis ei lähe, tean, kes seal kandis vähemalt noorte suunal jalgpalli eestvedajad on.“

Rahulolu õnnestunud sündmusest

Maakera kuklapoolelt naasis Tamming 2015. aastal, kuid siis juba uues ametis: tema ülesandeks sai ja on siiani ürituste korraldamine. Viimastel aastatel on selleks liidu kontoris loodud suisa eraldi mängude ja ürituste korraldamise osakond, mida Tamming juhib.

„Kui võistluste osakonnas olin rohkem administreerivas rollis, siis nüüd vastutan selle eest, et

„See oli uskumatu kogemus! Mõnes mõttes oli see teistmoodi üritus, sest oli väga ühe staadioni keskne, kusjuures staadion vuntsiti selleks üheks õhtuks üles ja laias laastus sai ta ju enne seda üldse valmis. Rahulolutunne pärast selle ürituse õnnestumist oli kirjeldamatult äge!“

2020. aastal oleks pidanud Eestis toimuma veel ka poiste U17 EM-finaalturniir, kuid mitu aastat tehtud töö jäi realiseerimata, sest koroonapandeemia puhkedes tuli turniir sootuks ära jätta. „Midagi suurt ja ägedat oli tulemas. Korraldajana oli väga kahju ja samal ajal oli kahju ka sellest koondisest, kel jäi väga hea ettevalmistuse pealt osalemata. Õnneks on nüüd uus võimalus tüdrukute U17 finaalturniiriga, mis juba sel aastal Eestis toimub.“

Üks üritus iga nelja päeva tagant Kui seni on juttu tulnud peamiselt väga suurtest üritustest, siis tegelikult on Tammingul ja tema osakonnal käed-jalad tööd täis aasta ringi. Jalgpalliliidu korraldatavaid üritusi ja mänge on ju palju: hooaja alustamine ja lõpetamine, eri vanuseklasside ja täiskasvanute koondisemängud, klubijalgpalli pidupäev, olulised mängud saalijalgpalli omadest muude finaalide ja aastalõputurniirini.

Staadionite avamisel toimuvad sõprusmängud jalgpalliliidu võistkonna ja kohalike vahel, samuti klubide juubelid ja muud olulised promomängud on olnud samuti Tammingu koordineerida. „Need mängud on mulle aastate jooksul väga meeldinud. Olen selle kaudu saanud osa igas Eesti otsas staadionite avamisest ja üldjuhul on need mängud toimunud hästi positiivses õhkkonnas jalgpallile suure osa elust pühendunud inimeste seltsis. Vahel on need kohalikke kõnetanud suisa nii tugevalt, et pealtvaatajaid tuleb kohale üle saja.“

„Laias laastus on nii, et kui aastas kõik üritused päevade peale võrdselt ära jagada, tuleks umbes üks sündmus iga nelja päeva tagant. Mass on seega tegelikult päris suur. On mõned päris tihedad perioodid, näiteks koondiseaknad, mille järel tekib natuke aega ainult planeerida, aga vahepeal on küll tunne, et tuleb ainult operatiivselt tegutseda. Aga see on põnev, kogu aeg on midagi teha!“

Kogu aeg on midagi teha juba seepärast, et näiteks suuremate A-koondise mängude korraldamine algab tegelikult juba paar kuud enne avavilet. Avakoosolekul pannakse üldiselt paika ürituse raamid: A. Le Coq Arenal toimuva koondisemängu puhul näiteks see, kui suureks publikuarvuks valmistutakse, kas staadioni ümbrus tehakse kinniseks või lahtiseks. Publiku ennustamine on Tammingu sõnul üks tema töö keerulisemaid ülesandeid – sellest oleneb ju see, kui palju teenuseid alustades turvateenistusest ja lõpetades toitlustusega vaja läheb. Prognoosimiseks on õnneks aastatega kogunenud piisavalt kogemust, et suuri möödalaskmisi vältida.

Rahvusvaheliste suurturniiride puhul räägime aga ettevalmistusaja puhul paari kuu asemel paarist aastast. Noorte EM-finaalturniiride ja UEFA superkarikafinaali näitel on siis peale eestlaste olulisel kohal ka UEFA inimesed, kes kõigel silma peal hoiavad. „Näiteks mängu- ja treeninguväljakute muru tuleb finaalturniiriks viia ideaalsesse seisukorda. See on aga väga pikk protsess, mis nõuab sisuliselt kogu aastat, mistõttu on oluline nendega varakult alustada,“ toob Tamming näite ühest valdkonnast, milles peab töö algama vältimatult väga vara.

„Tänavuse tüdrukute finaalturniiri osas on meil naljaga pooleks käinud UEFAga suhtlus juba neli aastat, sest alguses plaanisime ju 2020. aas-

279

mängu on Tamming senise 17 hooajaga FC Reaalis kirja saanud. Selle ajaga on ta löönud 133 väravat.

Vahel saab enda korraldatud üritustest ka osa võtta – siin on Tamming FC Reaali ridu aastalõputurniiril esindamas.

ta poisteturniiri, aga ühel hetkel tuli hoopis kolm aastat hiljem toimuvat tüdrukute turniiri korraldama asuda,“ muigab Tamming.

Töö jalgpallis suure dünaamilise protsessi juures

Jalgpalliliidus täitub Tammingul järgmisel aastal 15 tööaastat, FC Reaalis on ta olnud veelgi kauem. Tundub, et ta on leidnud endale sobivad kohad! „Tööalaselt on mul olnud hea võimalus rolli varieerida ja mitut suunda hoida, see on kindlasti värskust hoidnud. Ja kahtlemata on mul olnud isu jalgpalli erinevatest tahkudest teada saada. Väsimust kuidagimoodi ei ole – palliplatsil loodan väga, et keha ei vea alt ja saan vähemalt Tarmo Rüütli stiilis, madalamates liigades veel isegi viiekümnendaid eluaastaid nautida!“ loodab Tamming.

„Üks asi, mis mind veel aja jooksul motiveerib, on see, millised on tänu globaalsele edule jalgpalli võimalused. Kui vaadata reaalselt kasvõi seda, mis on viimase kolme aasta jooksul arenenud või juhtunud, siis on see tegelikult päris võimas. Avalikkusele ei paista võibolla välja paljud nüansid, mis mingi nurga alt kellegi või millegi arengut toetavad, aga jalgpalliliit annab ju erinevatel tasanditel tohutu panuse, et see mäng Eestis suureneks ja harrastajaid pidevalt juurde tuleks,“ mõtiskleb Tamming.

„Ja see ei ole ju kuskil pidurdumas – on väga põnev olla selle dünaamilise protsessi juures. Tegelikult oleks ju äge mõelda, mis tunne on jalgpalliliidus olla olukorras, kus meie koondis on näiteks jõudnud mõnele suurturniirile… Mõelda vaid, et mõne suurema riigi alaliidud töötavadki sellises rütmis, et igal aastal on kas mehed või naised EMil või MMil.“

Euroopa tasemel nõutud mees

FC Reaali legendi võimed ürituste korraldamise vallas on juba ületanud ka riigipiire. Eestis toimunud UEFA superkarikafinaalil olid Tammingu hallata kogu ürituse transpordi ja liikumisega seotud küsimused – peale auto- ja bussiliikluse fännide ja ametnike liikumisteed, kokkulepped ja kooskõlastused lennujaama ja linnavalitsusega ja kõik muu selline.

„Pingutasin kõvasti, olin väga motiveeritud ja koostöö UEFAga oli väga hea. Seejärel kutsuski UEFA transporditiim mind aasta hiljem Madridi Meistrite liiga finaali bussitransporti korraldama,“ räägib Tamming. „Seejärel tulid koroona-aastad vahele. Käisin peaaegu Istanbulis Meistrite liiga finaali korraldamas, aga lõpuks paarinädalase etteteatamisega hoopis Portos. Viimane UEFA üritus oli mul mullu Helsingis toimunud superkarikafinaal. See oli veel ekstra lahe, sest see toimus meie lähinaabrite juures, kellega on ka varem ühiseid projekte tehtud.“

200

autot ja 60 bussi oli Tammingu hallata 2019. aastal Madridis Meistrite liiga finaalis.

Umbes 300

inimest on seotud keskmise Eesti meestekoondise kodumängu korraldamisega.

Talvised rõõmud siin- ja sealpool piiri

Talveaeg on Eesti jalgpalluritel traditsiooniliselt uueks hooajaks põhja ladumise jaoks. Pealegi saab jalgpalli mängida muidugi ka sisetingimustes!

Eesti meeste A-koondis käis aga treenimas ja mängimas kaugel Portugalis, kus kliima on soojem ja vigastusoht väiksem. Kohalikul väikesel Estádio da Nora staadionil, mida igapäevaselt kasutab Portugali madalamates liigades mängiv FC Ferreirase klubi. Staadioni üks omapära on väljakut piirav metallraam, mille vahelt läbipugemise võimalust demonstreerib koondise arst Kaspar Rõivassepp. Foto: Jana Pipar

juurde käib ka puhkus! Tribüünil demonstreerib seda Eesti koondise kehalise ettevalmistuse treener Michael Müller. Foto: Jana Pipar

käis Portugalis kaasa elamas peaaegu kümnepealine fännide seltskond. Teises mängus Islandi vastu said nad koos meeskonnaga võitu tähistada. Foto: Jana Pipar



Iga treeninguprotsessi

Eesti koondisele

 Kalev versus Kalev! Taliturniiri esimeses voorus tekkis omalaadne olukord: kuna Tallinna Legion ei saanud haiguspuhangu tõttu mängule Tallinna Kalevi vastu tulla, pallis Kalevi vastu… Kalevi oma duubeltiim! Esindusmeeskond võitis kohtumise 11 : 0. Foto: Katariina Peetson

Suure-Jaanis peetud naiste saalijalgpalli karikavõistlustel üllatust ei sündinud: võitjaks tuli FC Flora, kes alistas finaalis Saku Sportingu 1 : 0. Florakas Anastasia Ivanova näitab, et mängus on omal kohal ka… vastase hirmutamine!?

Taliturniir algas eriti hästi algaval hooajal esimest korda Premium liigas mängivale Harju JK Laagrile, kes alistas esimeses mängus meistriliiga meeskonnana Pärnu Vapruse, kellest saab eeldatavasti Harju meeskonna konkurent püsimajäämise heitluses. Foto: Katariina Peetson

A. Le Coq Arena läänetribüüni taga avatud kehalise võimekuse arendamise keskuses proovisid kätt ka avamisüritusele saabunud inimesed. Soccernet.ee peatoimetaja Kasper Elissaare stiilinäide: mantli, salli ja saabastega!

Foto: Liisi Troska

Foto: Liisi Troska

Rojalistide mäss: meie kuningas on Pelé!

MM-finaalturniiri lõppedes kiirustas meedia meil ja mujal kõigi aegade parima jalgpalluri krooni sobitama Lionel Messi pähe. Kuid selleks, et kehtestada vabariik, tuleb enne kukutada kuningas ja murda rojalistide vastasseis.

Meedia armastab kangelasi ja ülivõrdeid. Need paeluvad ka inimesi. Sestap paiskub ekraanile ja paberile ikka aina uusi võrdlusi ja ülistusi. Olles kogenud midagi erakordset, on inimlik teha lihtne järeldus: midagi sellist pole maailm kunagi varem näinud. On inimlik, et enamiku inimeste jaoks algab ajalugu nende esimestest personaalsetest mälupiltidest. Ka spordisõbrale (ja ajakirjanikele) on tähtsaimad mälestused ja mäletamised need, mis kogetud õrnas vastuvõtlikus eas või nüüd ja täna. Kaasaeg valitseb ajaloo üle.

See lõi ilmekalt välja ka viimase MM-finaalturniiri järel, kui üleilmse (ka Eesti) meedia jaoks sai täidetud viimane formaalsus, et kuulutada Lionel Messi kõigi aegade parimaks jalgpalluriks – ta võitis Argentina koondisega MM-tiitli. Pahatihti tehti seda saatesõnadega, et enam pole selles kahtlustki ja enam ei saa keegi selle üle vaielda ega väita midagi muud. Mis mõttes pole kahtlust? Mis mõttes ei saa vaielda ega midagi muud väita? Keegi ei saa keelata kellel tahes väita midagi muud ja kahelda! Jalgpall ongi üks lõputu vaidluste jada, igapäevane poolt- ja vastuargumentide duell, subjektiivsete mõõdupuude konflikt. Alljärgnevalt vaatleme lähemalt kandidaate maailma kõigi aegade parima tiitlile, peatudes pikemalt ühel, kel polnud õnne mängida telepubliku ees.

Must Ime – José Leandro Andrade

Jalgpalliajalukku vaadates näeme, kuidas minevikutähed vajuvad paratamatult tagaplaanile. Nende kahjuks ei räägi ainuüksi oleviku valitsemine mineviku üle, vaid ka kehvem tehnoloogia: alles televisiooni laiem levik eelmise sajandi 1950. aas-

Tekst: Indrek Schwede

Pelé 1970. aastal kolmanda MM-tiitli järel. Foto: AP/TT/Scanpix

tatel tegi võimalikuks kaugete maade jalgpalli ja jalgpalluritega tutvumise. Varasematest aastatest on säilinud üksikuid filmilõike, mis ei anna täit pilti mõne tollase staari mänguoskustest. Hea näide on uruguaylane José Leandro Andrade – esimene rahvusvaheline jalgpallitäht –, kes valitses maailma aastatel 1924–1930. Mõned näited. 1924. aasta Pariisi olümpial kohtusid tiitlivõistlustel esimest korda eri mandrite koondised – neid oli koguni neljalt kontinendilt. Esimest korda saadi suurel areenil aimu, mis sorti jalgpalli teistes maailma otstes mängitakse. Rahvusvahelise Jalgpalliajaloo ja -statistika Föderatsiooni (IFFHS) olümpiamänge käsitlev teatmeteos kirjutab Uruguay avamängu kohta Jugoslaavia vastu: „Eurooplaste jaoks oli see, mida nad nägid, ulm, unistus, millest võis vaevu uskuda, et see saab olla tõsi. Mängu kajastavate reporterite hämmeldus oli nii suur, et nad märkisid üles valesid väravalööjaid ja minuteid.“1

Veerandfinaal Uruguay–Prantsusmaa: „Prantsuse publik unustas omadele kaasaelamise ning hõiskas Héctor Scarone ja Ángel Romano uskumatute üksiksoorituste peale ning oli tunnistajaks Andrade eeltööle 4 : 1 juhtvärava puhul, kui ta 80meetrise triblingu jooksul möödus seitsmest vastasest. Näis, et 31 000 pealtvaataja aplaus sellele etteastele ei lõppegi. Andrade demonstreeris terve mängu oma suurepärast kehakontrolli, nõtkust, loomingulisust, artistlikkust ja seitsmendat meelt ohu tunnetamiseks, tegutsedes edukalt mitte ainult rünnakul, vaid ka kaitses. Uruguay kirjanik Eduardo Galeano on kirjutanud, et ühes mängus Pariisis olevat Andrade jooksnud poole väljaku ulatuses, pall pea peal.“

Kogu turniiri peale kokku Andradest: „Palli paitades tantsis ta graatsiliselt üle väljaku. Ta oli uskumatult leidlik ja hea isegi silm silma vastu vastasseisudes. Maailm polnud kunagi näinud sellise täiuslikkuse ja esteetikaga jalgpallurit.“

„Teda võrreldi baleriiniga jalkaplatsil, kirjeldati kui väljaku elegantseimat tantsijat oma peenekoelise tehnika, taktikalise taibu ja oskusliku kaitsetööga. Ikka ja jälle sai ta tribüünilt tormilise aplausi osaliseks.“

Austria legendaarse treeneri Hugo Meisli poolt kaheksandaks maailmaimeks nimetatud Andrade juhatusel võitis Uruguay järjest kolmed tiitlivõistlused (1924 ja 1928 OM, 1930 MM). Lisaks on tegu kahekordse (1923, 1926) Copa América võitjaga. Kuna

MM-võistlusi 1920. aastatel ei toimunud, on FIFA lubanud Uruguayl asetada tärnikesed riigi jalgpalliliidu logole ka kahe olümpiavõidu eest. Koos kahe MM-tiitliga on neid seal neli. Uruguay valitsemisaeg võinuks kesta kauemgi, kuid 1934. ja 1938. aasta MMile Euroopasse nad ei tulnud. Tänapäeva omadega võrreldavaid rahvusvahelisi klubide tiitlivõistlusi (UEFA Meistrite liiga jt) sel ajal ei toimunud. Oli küll Mitropa Cup, kuid see hõlmas Kesk-Euroopa riike. Seega puudus Andradel võimalus üle maailma klubide kulda ja karda kokku kraapida. Aga kui oleks valitud maailma parimat jalgpallurit, siis poleks välistatud, et tal oleks neid tiitleid kapis sama palju kui Messil. Üks on siiski selge: selle aja suurimad turniirid olid juba nimetatud kaks OM-turniiri ja alates 1930. aastast alanud MM-finaalturniirid. Ja seal valitses Andrade, kellest kirjutas pidevalt ka Eesti Spordileht. Messi pole sellist tulemustepõhist üleolekut suutnud näidata ei koondise ega klubiga. Seda on keeruline hinnata, aga omas ajas

Andrade ja Messi ühe mängu

võrdlus

Tumedanahalist ja kräsupäist José Leandro Andradet on võimalik episoodiliselt näha YouTube’is saadavatel, 17 minutit ja 53 sekundit kestvatel katkendlikel filmilõikudel, mis on üles võetud 1924. aasta OM-finaalmängus Uruguay–Šveits. Sealt ei tule kuidagi välja need kirjeldused, mida on tema kohta võimalik lugeda trükiajakirjandusest. Küllap ongi süüdi lõikude katkendlikkus, ja samamoodi võiksime teha valejärelduse Messi kohta, kui peaksime tema suurust hindama näiteks 2014. aasta MM-finaali põhjal. Seal oli argentiinlane kipsis. Aga tema kohta võime ekraanilt vaadata suurepäraseid klippe muudest fantastilistest sooritustest. Andrade puhul see võimalus puudub. Seega teeb nüüdisaegne tehnoloogia ühele teene ja teisele ülekohut. Ideaalses maailmas ei tee Andradet pisemaks asjaolu, et tema ajal YouTube’i polnud. Kas meie –igaüks meist – oleks nõus end võrreldes tulevikuinimestega viletsamaks persooniks tunnistama üksnes seepärast, et tulevikuühiskond on tehnoloogiliselt võimekam?

1 Kõik tsitaadid Andrade kohta pärinevad Indrek Schwede artiklist „Täiuslik Must Ime – José Leandro Andrade“ (Jalka 2/2021)

José Leandro Andrade.

võis Andrade olla Messist silmapaistvam jalgpallur: tema mõju alles rahvusvahelistuva jalgpalli arengule oli suurem. Ta tegi suurepärast triblingut, tal oli hea väljakunägemine ja taktikaline taip ning ta oli tõhus ka kaitsetöös. Oma baleriiniliikumised väljakul tegi ta tänapäeva mõistes kehva kvaliteediga väljakutel. Me ei saa iial teada, kuidas ta näinuks välja vahetus võrdluses Pelé, Maradona ja Messiga, mida ta võinuks korda saata tänapäeva suurematel kiirustel ja kõrgekvaliteedilisel murul. Aga selle üle vaielda ja hoiduda kategoorilistest järeldustest on küll meie võimuses.

Televisioon ja popkultuur:

Pelé fenomeni sünd

Uus ajajärk maailma jalgpallis algas televisiooni ja popkultuuri tulekuga. Kuid rahvusvahelises ulatuses töötas televisioon eelkõige koondisejalgpalli kasuks, sest isegi koduse liiga ülekandeid oli publiku kaotuse kartuses vähe. See sai saatuslikuks Madridi Reali tähele Alfredo Di Stéfanole, kes ei suutnud end inimeste mällu kinnistada. Esiteks loobus Argentina MMidel (1950, 1954) osalemast, teiseks sai Di Stéfano rahvusvahelise mängukeelu FIFA-lt, sest osales ebaseaduslikus Kolumbia liigas ja mängis isegi Kolumbia koondise eest mitteametlikeks tunnistatud mängudes. Kolmandaks: kui Di Stéfano sai 1957. aastal loa esindada Hispaaniat, ei pääsenud koondis järgmise aasta MMile. Sinna jõudis Di Stéfano alles 1962. aastal 35aastasena, kuid ei teinud vigastuse tõttu kaasa ainsatki kohtumist. Teda on nimetatud moodsa aja esimeseks jalgpalluriks, kes tänu oma universaalsusele oskas

väljakul teha kõike. Millest kõlab läbi ka oleviku hääl: aga kuidas jääb siis Andradega? Di Stéfano võitis kaks Ballon d’Ori (1957, 1959) ja Realiga viis korda järjest tänapäevases tähenduses Meistrite liiga.

Kuid televisioon ja popkultuur tõstsid 1958. aasta MMil laineharjale 17aastase brasiillase Pelé, kellest õhkuv loovus, poisikeselik siirus, liigutuste sundimatu elegants ja vabadus lummasid maailma. Pelé on esimene, keda hakati üldaktsepteeritult nimetama jalgpallikuningaks. Ta on ainus kolmekordne maailmameister. Temast olid huvitatud Euroopa tippklubid, kuid Brasiilia valitsus kuulutas ta rahvuslikuks aardeks ega lubanud tal kodumaalt lahkuda. Ühest küljest traagiline, aga teisalt: milline au! Seetõttu ei saanud Pelé end proovile panna Euroopa klubijalgpallis. Ajakiri France Football, mis valis alates aastast 1956 Euroopa parimat jalgpallurit (alates 1995. aastast parimat Euroopas mängivat jalgpallurit ja alates 2007. aastast maailma parimat), on tagasiulatuvalt andnud Peléle seitse Ballon d’Ori. Sama palju on neid hetkeseisuga Messil.

Pärast Pelé aega

Pärast Peléd tuli Johan Cruyffi aeg. Hollandlane oli totaalse jalgpalli ikoon, Pythagoras putsades, nagu teda kutsuti. Cruyff oli treener väljakul, mitte mängiv treener. Ta dirigeeris meeskonnakaaslaste liikumisi, otsides matemaatilise täpsusega vaba ruumi väljakul. Kaasaegsete sõnul suutis Cruyff paremini kui keegi teine enne teda tuua mängu käiku pööret. Tema juhitud Amsterdami Ajax triumfeeris kolm aastat järjest Euroopa rii-

Diego Maradona karjääri tipphetk oli 1986. aasta MM-tiitel.

Foto: Carlo Fumagalli, AP/Scanpix

kide meistermeeskondade karikavõistlustel ehk Meistrite liigas (1971–1973) ja Cruyff oli esimesena kolmekordne Ballon d’Ori võitja (1971, 1973, 1974). Koondisega pälvis ta üllatuskaotuse 1974. aasta MM-finaalis, kui eduseisus Saksamaa vastu muututi üleolevaks.

Järgnes Diego Maradona ajastu. Nii pöörast, nii suurel kiirusel vastaste vahel palliga slaalomit tegevat pallurit polnud varem nähtud. Erinevalt Andradest, Di Stéfanost, Pelést ja Cruyffist mängis Maradona keskpärases klubis – Napolis – ja suutis selle kahel korral tassida Itaalia meistritiitlini. Seda eksamit pole läbi teinud ükski maailma kõigi aegade parima tiitlile pretendeeriv pallur. Kõik nad on mänginud tugevates klubides ja koondistes koos endaga samaväärsete partneritega (vaid Andrade on ekselnud ka nõrgemates klubides tiitlit võitmata). Maradona aga mängis Argentina koondises ka ajal, kui see oli keskpärane, ja tiris ka selle MM-tiitlini ja korra finaali. Pelél olid ümber esmaklassilised pallurid, Di Stéfano ja Cruyff maailmameistriks ei tulnudki (mõlemal olid koondises ümber tähtmängijad).

Maradonale järgnes alguses see õige Ronaldo ja siis Ronaldinho. Ka nende puhul flirtis kaasaeg võimalusega, et nad on ehk kõigi aegade parimad, mis näitab eriti ilmekalt, et alati on vahele ajapuhvrit, mis laseb rahulikul moel hinnata mõne konkreetse mängija väärtust. Siis tuli Messi ja Cristiano Ronaldo aeg. Seda mäletab lugeja hästi.

Eelis on keskväljamängijatel

Üks joon näib kõigi aegade parima valimisel olevat. Eelis on keskväljamängijatel, kes saavad tänu positsioonile väljakul toimuvat kõige enam mõjutada. Kirjelduste järgi võib aru saada, et Andrade, Di Stéfano ja Cruyff olid samatüübilised mängijad: võibolla mitmekülgseimad maailma jalgpalliajaloos, kelle mõju ulatus üle väljaku nii ründe- kui kaitsetsooni, eriti Andrade puhul. Pelé oli rohkem ründaja looja armust, Maradona ja Messi filigraansed triblajad, teistele võimaluste loojad ja skoorijad, aga väiksema tõhususega kaitses. Selle loogika puhul tekib muidugi küsimus: kuidas saab jalgpallikuningas olla ründaja Pelé? Aga võtkemgi teda kui erandit. Cristiano Ronaldo on temaga võrreldes liialt üheplaaniline, masinlik, väiksema elegantsi, plastilisuse ja tagasihoidlikumate võistkondlike saavutustega.

(Võime teha mõttelise eksperimendi. Kummast mängijast

Kõigi aegade parimast finaalist

Kõigi aegade parima tiitlit püüti kuuma peaga külge kleepida detsembris lõppenud MM-finaalile. Eks see sõltub. Metsikute pööretega on olnud ju ka varasemaid finaale. Kui suurfavoriit Ungari 1954. aasta finaalis autsaideri Saksamaa vastu juba 8. minutiks 2 : 0 juhtima läks, näis ju kõik olevat tehtud. Ungari oli alagrupikohtumises sakslasi võitnud 8 : 3. Ungari polnud kaotanud viimases 31 kohtumises. Ometi šokeeris Saksamaa maailma 3 : 2 võiduga. Või 1986. aasta oma, kui Argentina juhtis sakslaste vastu 2 : 0, aga Saksamaa jõudis 2 : 2 viigini kümme minutit enne lõppu, kaotades ikkagi normaalajal. Või kuulus 1966. aasta finaal, mille Geoff Hursti fikseeritud värava õigsusest räägitakse tänini.

oleks mõnel Eesti Premium liiga tagaotsa klubil rohkem kasu: kas Cristiano Ronaldost või Messist? Esimene neist kaitsetööd ei tee ja ootab palli. Aga kas pall temani üldse jõuab? Messi seevastu läheb ja võtab palli oma kaitsekolmandikul ise ja suundub rünnakule.)

Igatahes on kõigi aegade valimine paras pähkel. Arvestama peab sellega, mis oli tähtis vastavatel ajastutel: kas esmane oli koondise- või klubijalgpall; kuidas võrrelda televisiooniaja tähti sellele eelnenud aja omadega; milline oli mängija mõju oma ajal, milline oli teda ümbritsev kontekst. Õiget vastust küllap polegi. See on rohkem usu küsimus. Aga soovi korral on eespool toodud küsimuste abil võimalik siiski mingil tasemel võrrelda.

Mina olen selle asja enda jaoks lahendanud ka pisut usupõhiselt, olles lojaalne rojalist. Kuigi Pelé hiilgeaegadel olin liiga väike, et spordi vastu huvi tunda, on just tema minu kuningas. Mis ei tähenda, et ta on tingimusteta parim oskustelt. Igal kuningal on õukond. Pelé õukonnas on parimad triblajad Maradona ja Messi, parimad universaalid-strateegid-kindralid Andrade, Di Stéfano ja Cruyff. Kusagil sisimas on mul arusaam, et kõigi aegade tegelikud parimad on Maradona (keskpäraste meeskondade tassimine!) ja Andrade (tema puhul on miinus, et tollal tugev Briti vutt oli end üleilmsest vereringest isoleerinud). Nende järel tulevad kõik ülalmainitud, välja arvatud Cristiano Ronaldo. Aga truu kuningriiklane minus ei luba seda kõva häälega välja öelda. Seetõttu tõstan mässu kõigi vastu, kes seavad kahtluse alla Pelé staatuse jalgpallimaailma monarhina. Tean, et ma pole üksi. Messi positsioonile teiste suurte seas saab hinnangu anda pärast tema karjääri lõppu.

Ehk tuleks läbi aegade parimaks pidada hoopis Johan Cruyffi?

Foto: AFP/Scanpix

Pelé ongi jalgpall!

Ta elas moto „Kui oled esimene, oled esimene, kui oled teine, ei ole sa mitte keegi“ järgi, mistõttu üritas ta alati olla parim. Mitte keegi teine pole ei varem ega hiljem tulnud kolmekordseks maailmameistriks.

Ta saabus jalgpallimaailma kui meteoor. Koondisedebüüdil, 16 aasta ja üheksa kuu vanuselt tegi ta Argentina vastu skoori ning on senimaani Brasiilia koondise läbi aegade noorim väravalööja.

MM 1958. 1958. aastal alustas ta MM-rekordite ümber kirjutamisega. 17aastaselt sai temast MM-ajaloo noorim väravalööja, samuti finaali noorim mängija ja väravalööja. Finaalis Rootsi vastu oli üks tema tabamus MM-ajaloo kaunimaid, kui ta tõstis palli karistusalas üle kaitsja ja saatis selle seejärel väravasse.

Mis oli Brasiilia enne Peléd? Edutu meeskond! Brasiillased olid MMil tulnud korra teiseks ja kolmandaks, kuid mitte kordagi maailmameistriks. Esimest korda võitsid brasiillased Jules Rimet’ trofee 1958. aastal Peléga ning vaid 12 aastat hiljem olid nad juba kolme tiitliga kõigi aegade edukaim riik. Lisaks püsisid brasiillased MM-finaalturniiril kaotuseta 13 mängu järjest – ka seda seeriat pole suudetud hiljem korrata. Pelé ajastu järel on Brasiilia 50 aasta jooksul suutnud võita vaid kaks MM-tiitlit – 1994. ja 2002. aastal.

Copa América. Erinevalt Lionel Messist, kes võitis Lõuna-Ameerika meistritiitli alles kuuendal katsel, osales Pelé sel turniiril vaid korra – 1959. aastal tuli ta koondisega teiseks, kuid oli turniiri parim mängija ja kaheksa kolliga ka parim väravakütt. Brasiilia koondises lõi ta kokku 92 mänguga 77 väravat – alles eelmisel aastal jõudis Neymar talle väravate arvu poolest järele, kusjuures seda alles oma 124. koondisemängus.

Botafogo de Ribeirão Preto meeskonda 1964. aastal Campeonato Paulistas ehk São Paulo osariigi meistrivõistlustel. Santos võitis kohtumise 11 : 0!

Ta on legend! Ta on jalgpallikuningas! Ta ongi jalgpall!

„Jalgpall on ainus spordiala, mis ühendab kõik inimesed, olenemata sellest, kas oled rikas, vaene, must või valge. Jalgpallis oleme üks rahvas. See ongi jalgpalli võlu,“ on Pelé öelnud.

MM 1970. Pelé karjääri kroonijuveel oli 1970. aasta MM-finaalturniir. Toonast Brasiilia koondist peetakse senimaani jalgpalliajaloo parimaks meeskonnaks. Kuus võitu kuuest mängust, 19 väravat – mitte keegi teine pole pärast neid ühel MMil nii palju väravaid löönud. Finaalis Itaalia üle võetud 4 : 1 võit on vaid üks kolmest nii suurest finaalis saadud võidust. Pelé arvele jäi sel turniiril neli väravat ja kuus väravasöötu, finaalis sai ta neid kirja 1 + 2 – mitte keegi teine pole ühel MMil andnud rohkem väravasööte. Tofiq Bahramov. Aserbaidžaanlane Tofiq Bahramov (seesama mees, kes luges 1966. aasta MM-finaalis ära inglaste ründaja Geoff Hursti vastuolulise värava) oli 1970. aasta MMil abikohtunik poolfinaalmängus, kus Brasiilia alistas Uruguay 3 : 1. Oma 1971. aasta raamatus „Kohtunik näitab keskringi suunas“ meenutas Bahramov, kuidas ta Brasiilia–Uruguay kohtumise järel koos Brasiilia meeskonnaga televiisorist Itaalia ja Lääne-Saksamaa vahelise poolfinaali lisaaega vaatas.

Pelé:

„Jalgpall on ainus spordiala, mis ühendab kõik inimesed, olenemata sellest, kas oled rikas, vaene, must või valge. Jalgpallis oleme üks rahvas. See ongi jalgpalli võlu.“

„Hoolimata sellest, et ruum, kus televiisor asus, oli üsna suur, läks seal kiiresti kitsaks. Mina sain kohtunikuna istuda tugitoolis, aga paljud mängijad istusid põrandal. Minu lähedal oli metallist toolil Pelé – ilma särgita, sinistes lühikestes pükstes. Jälgisin teda pidevalt silmanurgast – ta vaatas mängu lapseliku huviga. Kui Gerd Müller sööstis vapralt väravavaht Albertosi ja kaitsja Poletti vahele ja palli väravasse suunas, panin tähele, kuidas Pelé tahtmatult tema liigutusi matkis.

Kui kokku panna kõik ametlikud ja mitteametlikud mängud ja turniirid, lõi Pelé karjääri jooksul kokku üle 1300 värava. Tahan siinkohal tähelepanu pöörata sellele, et kuna ametlikke kohtumisi oli tol ajal võrdlemisi vähe, korraldasid klubid pidevalt kommertsvõistlusi, tuure ja sõprusmänge, mille väärtus ei olnud olemuse poolest ametlike võistlusmängude kõrval oluliselt väiksem. Pelé isiklikuks rekordiks ühes mängus jäi kaheksa väravat – sellega kostitas ta Santose meeskonna ridades

Kui Müller seejärel oma teise värava lõi, kargas Pelé püsti ja hüüdis rõõmsalt: „Müller! Müller!“ Minuti jagu hiljem lõid aga itaallased võiduvärava ja sammusid ise finaali.

Olime vaadanud vägevat mängu. Otsisin välja oma kohtunikumärkmiku ja pastaka ning palusin talt autogrammi. Pelé oli endiselt äsja lõppenud mängu lummuses ning ei saanud esialgu minust üldse aru. „Autogrammi, autogrammi,“ kordasin ennast. „Aa, autogrammi,“ vastas Pelé, olles justkui üles ärganud, ning kirjutas mu märkmikusse sujuvalt oma allkirja.“

Euroopa. Pelé ei võitnud ei 1958., 1970. ega ühel-

Tekst: Rasim Mövsümzadeh, Aserbaidžaani jalgpalliajakirjanik

gi teisel aastal Ballon d’Ori, sest toona oli see auhind mõeldud parimale Euroopas mängivale jalgpallurile. Tema veetis aga suurema osa karjäärist Lõuna-Ameerikas. Kui ta oleks vastu võtnud Milano Interi, Juventuse või mõne teise klubi pakkumise, oleks tema nimi kindlasti olnud ka kuuekümnendate kõige kallimate üleminekute nimekirjas.

Santos. Samas oli Pelé õnnelik ka ilma Euroopata, sest tema koduklubi Santos oli tol hetkel üks maailma paremaid meeskondi. 1962. ja 1963. aastal võitsid nad Copa Libertadorese ning ka Euroopa –Lõuna-Ameerika trofee, kui esmalt alistati Benfica ja siis AC Milan. Brasiilia 1962. aasta 22-liikmelises MM-koondises oli Santosest seitse mängijat.

Ballon d’Ori sümboolne koosseis. Ajakiri France Football korraldas 2020. aastal ajakirjanikest koosnenud rahvusvahelise žüriiga hääletuse, et panna positsioonide kaupa paika kõigi aegade parim koosseis. Pelé jõudmine 11 parema sekka oli loogiline – olgugi et ta sai hääletusel kokkuvõttes vähem punkte kui Lionel Messi (792), Franz Beckenbauer (738) ja Cristiano Ronaldo (730), tuleb märkida, et erinevalt teistest oli Pelé positsioonil väga tugev konkurents – brasiillane konkureeris Diego Maradonaga ning nad teenisid 655 ja 602 punkti.

Osalesin žüriiliikmena sel hääletusel ja kirjutasin ründavate poolkaitsjate arvestuses Pelé nime kõhklemata esikohale. Talle järgnesid minu sedelil Maradona, Zinédine Zidane, Ferenc Puskás ja Roberto Baggio.

„Ma leian, et Pelé oli neist kõigist parem. Minu jaoks ei ole siin küsimustki. Pelé oli palju rohkem kui täiuslik mängija. Tal olid kõik omadused, mida ründajal on vaja, tal polnud ühtegi puudust. Maradona oli vapustav mängija, kuid tal polnud sellist füüsist nagu Pelél ja ta ei löönud nii palju väravaid. Messi on vapustav mängija, kuid ta ei löö palli peaga nii hästi kui Pelé ja ei suuda mõlema jalaga lüüa nii hästi kui Pelé, tema arsenalis ei ole selliseid liigutusi nagu Pelél. Cristiano Ronaldo on vapustav mängija, kuid ta ei ole nii hea, kui oli Pelé, ja ta ei suuda anda nii häid sööte kui Pelé. Kui võtta Cristiano Ronaldo ja Messi ning panna nad kokku, siis oleks alles mängija, keda saaks Peléga võrrelda!“ kiitis Pelé kunagine koondisekaaslane Tostão.

Pelé veel üks eripära on see, et erinevalt sellistest legendidest nagu Alfredo Di Stéfano ja Ferenc Puskás, Johan Cruijff ja Franz Beckenbauer, Diego Maradona ja Michel Platini ei proovinud ta kunagi kätt treenerina. Sellegipoolest ei unustatud teda kunagi, kuigi ta lõpetas profikarjääri juba 1977. aastal. Tema nimi on saanud jalgpalli sünonüümiks.

Pelé, kes hiljuti, 82-aastaselt suri, ütles kunagi veebiajakirjale The Talks: „Kui ma ühel päeval suren, olen õnnelik, sest ma püüdsin anda endast parima. Minu spordiala võimaldas mul teha nii palju, sest see on maailma suurim spordiala.“

Hüvasti, õnnelik mees!

Jalgpall ei unusta sind kunagi!

Karikatuur: Margus Kontus

EM 1960: NSV Liit triumfeerib kindral Franco „abiga“

Kui pisut rohkem kui aasta jooksul vaatas Jalka 2022. aasta turniiri ootuses ajalookülgedel tagasi kõikidele eelmistele MM-finaalturniiridele, siis nüüd on aeg alustada uue projektiga: alates käesolevast numbrist võtame luubi alla kõik senised EMfinaalturniirid. Seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame 2024. aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Meie lugude sarja esimeses osas vaatame mõistagi tagasi 1960. aasta EMile, mis oli läbi aegade esimene turniir, kus selgus ametlik Euroopa meister jalgpallis.

Kuigi olümpiamängudel mängiti jalgpalli juba 1900. aastal ja esimene MM-finaalturniir korraldati Uruguays 1930. aastal, läks Euroopa meeskondade vaheliste meistrivõistluste loomiseni

veel 30 aastat. See aga ei tähenda, et senikaua said Euroopa meeskonnad omavahel kokku vaid olümpial või MMidel: juba 19. sajandi lõpus tekkisid koondiste vahel regionaalsed võistlused. Esimene selline oli juba 1883. aastal loodud nelja Suurbritannia maa (Inglismaa, Šotimaa, Wales, Iirimaa) omavaheline turniir, mida peeti terve sajandi jagu; aastatel 1927–1960 pidasid Austria, Ungari, Itaalia, Tšehhoslovakkia, Šveits ja Jugoslaavia aga Kesk-Euroopa rahvusvahelist karikaturniiri, mida mängiti lõpuks kuus korda.

Esimesena pakkus FIFA-le üleeuroopalise turniiri mõtte välja Prantsusmaa jalgpalliliidu peasekretär Henri Delaunay juba 1927. aastal koos toonase Austria wunderteam’i peatreeneri Hugo Meisliga, kuid esialgu ei leidnud idee kandepinda – suuresti seetõttu, et Euroopas ei olnud loodud veel kogu maailmajagu ühendavat jalgpalliorganisatsiooni. Aasta hiljem pakkus ta FIFA kongressil Amsterdamis välja aga idee ülemaailmse võistluse kohta, mis võeti vastu – ning kaks aastat hiljem toimuski Uruguays esimene MM.

Delaunay ei unustanud oma ideed Euroopa meistrivõistlustest aga ära ning viiekümnendate

Tekst: Raul Ojassaar

Alfredo Di Stéfano (paremal) kuulus küll Real Madridi, Euroopa parimasse klubimeeskonda, kuid Hispaania koondis oli poliitilistel põhjustel sunnitud otsustavast valikmängust NSV Liiduga loobuma ning esimesele EMile nad seetõttu ei pääsenud. Foto: AP/Scanpix

alguses alustas ta koos itaallase Ottorino Barassi ja belglase José Crahayga eeltööd UEFA loomiseks. 1954. aasta suvel loodigi Šveitsis toimunud MM-finaalturniiri varjus Euroopa jalgpalliliit UEFA, mille esimeseks peasekretäriks sai just Delaunay.

Kui prantslane arvas, et UEFA loomine tähendab sisuliselt ka EMi sündi, siis nii lihtsalt asjad paraku ei läinud. Kui 1955. aasta märtsis tuli kokku esimene UEFA kongress, kõlasid tugevad hääled EMi loomise vastu: FIFA peasekretär Kurt Gassmann leidis näiteks, et EM kujutaks endast ohtu hästi toimivale MMile – ning 30st kohal olnud riigist 20 toetasid teda. Kuuekuusele tööle, mis EMi reglemendi ja plaanide jaoks oli kulunud, lasti sisuliselt kümne minutiga vesi peale.

Sama aasta septembris kirjutas Delaunay, kelle tervis oli seks ajaks juba väga kehv, arvamusloo France Footballi ajakirja, kus väitis, et UEFA ei ole tema hinnangul veel oma eesmärki täitnud. „Sellest on saanud kooslus küll juriidilises mõttes, kuid mitte veel sportlikus. Sportlik pool on UEFAle sama oluline kui riiklikud meistrivõistlused selle liikmetele. Lõuna-Ameerika alaliit korraldab

Lõuna-Ameerika meistrivõistlusi, FIFA korraldab MMi – meie Euroopa riikide mosaiik vajab seda väljundit. Teised spordialad korraldavad Euroopa meistrivõistlusi – kas jalgpall, kes on muidu olnud igati esirinnas, jääb tõesti aegunud mudelitele truuks?“ 72aastane Delaunay suri kaks kuud hiljem ning tema töö UEFAs võttis üle poeg Pierre.

Teisel UEFA kongressil 1956. aastal tuli Pierre isa suure ideega taas välja, kuid taas kord hääletati see maha – põhjendusena tõid oponendid välja,

Poolfinaalmäng Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Liidu vahel – Tšehhoslovakkia väravavaht Viliam Schrojf püüab palli vastase ründaja eest.

Foto: Ian Langsdon, AFP / Getty Images / UEF

et napid kümme aastat pärast maailmasõja lõppu on rahvuslikud pinged endiselt suured, võistluskalender niigi tihe ning Euroopa jalgpall ei vaja veelgi suuremat kommertsialiseerimist. 1957. aastaks oli Pierre Delaunay juba valmis visandanud täpse plaani, kuidas võiks turniir esimesest valikmängust finaalini välja näha, kuid ka sellest ei piisanud. Alles 1958. aastal Stockholmis, MM-finaalturniiri eelõhtul, pääses vesi tammi tagant valla.

Sellest hoolimata ei olnud huvi turniiril osalemise vastu esialgu eriti suur. UEFA soovis kokku saada vähemalt 16 osalist ning selle jaoks pikendati esialgset tähtaega nelja kuu võrra. Lõpuks saabus avaldusi 17: eemale jäid näiteks Lääne-Saksamaa, Itaalia, Inglismaa, Belgia, Holland, Šveits, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa, aga ka Rootsi ja Soome. Sakslaste peatreener Sepp Herberger leidis näiteks, et teine rahvusvaheline turniir paneks tema meeskonnale MMi kõrval peale liiga suure koormuse, Briti meeskonnad ei soovinud, et EM segaks nende omavahelisi mõõduvõtmisi.

Esimesel valikmängul

kuuekohaline publikunumber

Nelja finaalturniirile pääseva meeskonna väljaselgitamiseks ei hakatud keerulist valiksüsteemi leiutama – osalt ilmselt ka selleks, et rahustada kriitikuid, kes arvasid, et EMi mängud suurendavad liialt mängijate koormust. Valikturniiri põhiosa koosnes kahest ringist: esimeses ringis loositi 16 meeskonda paaridesse ning printsiibil kodus-võõrsil pääses iga paari võitja edasi; teises ringis korrati sama kaheksa edasi-

pääseja vahel. Kuna osalejaid oli 17, loositi kaks meeskonda – Iirimaa ja Tšehhoslovakkia – veel enne esimest ringi eelringi mängima.

Kuigi loogiliselt võttes oleks pidanud läbi aegade esimene valikmäng toimuma just eelringis, alustati tegelikult mõne esimese ringi kohtumisega juba mitu kuud enne iirlaste esimest mängu tšehhoslovakkidega. Läbi aegade esimene EM-valikmäng peeti Moskvas Nõukogude Liidu ja Ungari vahel, kusjuures kodumeeskonna 3 : 1 võitu tuli tänapäevasele Lužniki staadionile vaatama lausa 100 572 inimest! Esimese värava au sai endale Anatoli Iljin, kes tegi skoori juba mängu neljandal minutil. Kordusmatš peeti alles üks päev vähem kui aasta hiljem ning ka selle võitis NSVL.

Esimeses ringis oli ainus üllatus Portugali võit Ida-Saksamaa üle – ülejäänud paarides kulgesid sündmused üsna ettearvatud rada pidi. Prantsusmaa sõitis Kreekast kokkuvõttes üle 8 : 2, Hispaania alistas Poola 7 : 2 ja eelringist läbi tulnud Tšehhoslovakkia Taani 7 : 3.

Teises ringis ehk sisuliselt EMi veerandfinaalis sündis aga EM-ajaloo esimene suurem skandaal. Loos viis seal vastamisi Nõukogude Liidu ja Hispaania – kaks riiki, kel polnud isegi diplomaatilisi suhteid, sest venelased toetasid Hispaania kodusõjas vabariiklaste leeri, mitte polnud sõja võitnud kindral Francisco Franco poolt. Kohtumised pidid toimuma 1960. aasta hiliskevadel, vaid kuu aega enne finaalturniiri algust. Üsna viimasel hetkel lõid hispaanlased põnnama: hoolimata sellest, et Real Madrid oli äsja kroonitud viiendat korda järjest Euroopa karikavõitjaks, tekitas NSVLi sõprusmängus saadud 7 : 1 võit Poola üle Francos ärevust: tema meeskond ei saa ju ometi kaotada kommunistidele!

Diktaatorit olevat mõjutanud ka võltsinfo selle kohta, et korduskohtumist Madridis sõidab vaatama suur hulk venelasi. Mõtted NSVLi lipust ja hümnist Santiago Bernabéu staadionil olid lõpuks liig: Franco käskis meeskonnale teatada, et Moskvasse nad ei sõida! UEFA-l ei jäänud üle muud kui NSV Liit loobumisvõiduga edasi finaalturniirile saata. Hispaanlaste superstaarid Alfredo Di Stéfano, Ladislao Kubala, Luis Suárez, Paco Gento ja teised oleksid kindlasti olnud tiitlipretendendid, ent riigijuhi otsus jättis nad võimalusest ilma.

Teistes veerandfinaalides alistas Prantsusmaa 9 : 4 Austria, Jugoslaavia pööras Portugali vastu avamängu 1 : 2 kaotuse kokkuvõttes 6 : 2 võiduks ning Tšehhoslovakkia ei andnud Rumeeniale 5 : 0 paremusega sõnaõigust.

Kolm sotsialismimaad ja prantslased

Prantsusmaal kahes linnas Pariisis ja Marseille’is peetud finaalturniirile sõitsid kohale seega kolm sotsialismimaad Jugoslaavia, NSVL ja Tšehhoslovakkia. Kogu finaalturniir toimuski vaid viie päeva jooksul kahes linnas ja nelja mänguga – kaks poolfinaali, kolmanda koha matš ja finaal.

Kodumeeskond Prantsusmaa oli turniiri eel hädas vigastustega, kusjuures eriti valusalt oli pihta saanud ründeliin: kaks aastat varem MMil 13 kolli löönud Just Fontaine oli murtud jalaluu tõttu väljas, karm põlvetrauma jättis aastaks kõrvale Roger Piantoni ja vigastatud oli ka Raymond Kopa. Vaid kaks aastat varem toimunud MMiga võrreldes oli koosseisus kõigest kolm tuttavat nime ning väravasse tuli peatreener Albert Batteux’l panna Georges Lamia, kes oli tuntud kohatiste prohmakate poolest. Esimeses poolfinaalis Jugoslaaviaga oligi Lamia karjääri tumedaim õhtu: tal oli suurem või väiksem süü kõigis viies väravas, mis Prantsusmaale löödi! Mäng ise oli tõeliselt haarav triller: Jugoslaavia asus 11. minutil 1 : 0 juhtima, kuid prantslased viigistasid vaid minut hiljem ja asusid 53. minutiks 3 : 1 ette. Veel veerand tundi enne lõpuvilet hoidsid prantslased 4 : 2 eduseisu, kuid Jugoslaavia leidis seejärel vaid nelja minuti jooksul kolm väravat ja võttis pooltühjal Parc des Princes’i staadionil 5 : 4 võidu. Prantslaste ajakirjandus keskendus mängu järel väravavaht Lamia personaalküsimusele: France Football kirjutas lausa, et Lamia ei teinud lihtsalt üht, kaht või kolme viga, vaid tema suurim eksimus oli see, et ta üldse platsil oli!

Teine poolfinaal sedavõrd sündmusterohke ei olnud. Tšehhoslovakkia meeskond jõudis küll kaks aastat hiljem MM-finaali, ent Nõukogude Liidu meeskond oli neist täielikult üle. Peatreener Gavriil Katšalin viis meeskonna päev enne mängu Vahemere saarekesele Ifile ekskursioonile ning täpselt sama sujuvalt kulges ka nende poolfinaal: Valentin Ivanovi ja Viktor Ponedelniku tabamused tõid venelastele kindla 3 : 0 võidu.

„Nad olid meist paremad. Nad on juba ettevalmistuses jõudnud teatud professionaalsuseni, sa-

1960. aasta EMi mängiti sellise lihtsa palliga.

Foto: Harold Cunningham, UEFA via Getty Images

mal ajal kui meie riigis on kõigil endiselt ka muud töökohad,“ tõdes tšehhoslovakkide üks liidreid Josef Masopust.

Esimese tiitli karika tõstab pea kohale eesti soost mängumees

Kohutav kollaps poolfinaalis peletas ka kohalike huvi pronksimängu vastu: kui poolfinaal NSVLi ja Tšehhoslovakkia vahel meelitas Marseille’i Stade Vélodrome’ile pisut üle 25 000 inimese, siis Prantsusmaa pronksimängu tuli samale staadionile vaatama alla 10 000 pealtvaataja. Neistki nõudsid paljud hiljem piletiraha tagasi, kui nägid, et Prantsusmaa oli välja pannud sisuliselt teisejärgulise koosseisu.

Tšehhoslovakkial läks väravaluku murdmiseks peaaegu tund aega – 58. minutil tegi madala löögiga skoori Vlastimil Bubník. 88. minutil vormistas lõppskoori Ladislav Pavlovič, kusjuures Prantsusmaa väravas seisnud debütant Jean Taillandier lasi suhteliselt pehme löögi esiposti juurest sisse. „Minu mehed ei olnud head, aga veel suurema pettumuse valmistas mulle Prantsusmaa,“ sõnas Tšehhoslovakkia peatreener Rudolf Vytlačil otsekoheselt.

Ka finaalis oli publikut oodatust vähem – väga kehva ilma tuli Parc des Princes’i staadionile trotsima napilt alla 18 000 inimese. Prantslased oleksid tahtnud näha kohtumist Lääne-Euroopa glamuursete tiimide vahel, mitte tundmatute Ida-Euroopa mansade heitlemist.

Kohtumine ise oli põnev ja mõlemapoolsete võimalustega. Esimese poolaja teine pool kuulus pigem Jugoslaaviale – paaril korral säras tõrjetega Lev Jašin, aga ka tema oli kaks minutit enne poolaja lõppu võimetu. Dražan Jerkovići tsenderdus leidis esiposti tsoonis Milan Galići, kes Igor Nettot edestades palli väravasse suunas.

Vaheajal lasi oma oskused käiku NSVLi endine koondislane, kingsepana töötanud Boriss Kuznetsov, kes varustas mängijate saapad kärmelt

EM 1960

Poolfinaalid

Prantsusmaa–Jugoslaavia 4 : 5

Tšehhoslovakkia – Nõukogude Liit 0 : 3

Kolmanda koha mäng

Tšehhoslovakkia–Prantsusmaa 2 : 0

Finaal

Nõukogude Liit – Jugoslaavia 2 : 1 (l.a)

200 franki

oli esimesel EMil osalenud riikide osalustasu.

Fakte 1960. aasta EMi kohta

^ Kõigi aegade esimene EM-finaalturniiri kohtumine Prantsusmaa ja Jugoslaavia vahel (5 : 4) on siiani kõige suureskoorilisem mäng EM-finaalturniiride ajaloos.

^ Ametlikult nimetati turniiri Euroopa rahvaste karikaks.

^ Viktor Ponedelniku 113. minuti värav finaalis on senimaani hiliseim EM-finaalis löödud värav.

^ Pronksimängus skoori teinud Vlastimil Bubník tuli neli aastat hiljem olümpiamängudel pronksile – aga mitte jalgpallis, vaid jäähokis!

^ Finaali järel proovis Real Madridi president Santiago Bernabéu viit mängijat NSVLi meeskonnast oma klubisse mängima meelitada – leping pandi ette Lev Jašinile, Valentin Ivanovile, Igor Nettole, Slava Metrevelile ja Viktor Ponedelnikule. Pallurid üritasid Bernabéud vältida ja luiskasid, et neil on oma klubidega leping.

teravate korkidega, et mudasel väljakul paremini hakkama saada. Vaid neli minutit pärast teise poolaja algust jõutigi viigini, kui grusiin Slava Metreveli väravaesisel väravavahi tõrje järel lahtiseks jäänud palli võrku rammis.

90 minuti jooksul rohkem väravaid ei löödud, mis tähendas lisaaega. Lisaaja kontseptsioon oli toonases jalgpallis veel küllaltki uudne ning see tähendas suuresti seda, et mängijad ei osanud jõuvarusid jagades sellega arvestada – pealekauba ei olnud veel lubatud ka vahetused. Aeglaseks ja rabedaks jäänud mängus jäid ka võimalused suhteliselt väheseks, kuid mõlemad tiimid oma kuldse šansi siiski said – esmalt oli Galićil võimalik väravaesisel pall võrku suunata, kuid ta ei ulatunud pallini. Seitse minutit enne lisaaja lõppu kasutas aga Viktor Ponedelnik oma võimaluse ära, suunates kõrge tsenderduse võimsa pealöögiga võrku.

Kuigi Pariisis oli tegu veel pühapäeva hilisõhtuga, oli Moskvas kell saanud juba üks öösel – ja kuna ponedelnik tähendab vene keeles esmaspäeva, saidki Vene lehed hõisata, et Esmaspäev lõi esmaspäeval värava. Nõukogude Liidust oli saanud läbi aegade esimene Euroopa meister.

Võidukarika, mis sai nime EMi idee autori Henri Delaunay järgi, tõstis esimesena pea kohale kapten Igor Netto. Jalka lugejad teavad hästi, et Netto vanemad Aleksander ja Juuli olid pärit Eestist, kuigi ta ise pidas end venelaseks.

NSVLi koondislastele anti preemiaks 400 franki, kuid nagu poolkaitsja Juri Voinov meenutas, piisas neile juba sellest, et nad said hommikuni Pariisi ööelu nautida, kohvikus klaasi veiniga istuda. „Me ei joonud palju – olime juba võidust endast purjus!“

76 949

pealtvaatajat käis turniiri nelja mängu kokku vaatamas.

4,25

väravat löödi 1960. aasta EMi mängudes keskmiselt – see on senimaani EM-ajaloo kõige suurem näitaja.

14 046 962

televaatajat üle maailma vaatas 2012. aasta suvel Eestis toimunud U19 EM-finaalturniiri.

Neli kuud

oli Anne Rei olnud ametis jalgpalliliidu peasekretärina.

21.

hooaega alustas Eesti meistriliigas Narva Transi keskkaitselegend 40aastane Stanislav Kitto.

Kunstmuru tuli, et jääda

2013. aasta veebruarikuu Jalka keskendus mitmele teemale. Suures loos tegi Alver Kivi ülevaate kunstmuruväljakute ajaloost ja hetkeolukorrast. Kivi tõi välja, et kunstmuruväljakute paranev kvaliteet ja aina laienev kasutuselevõtt on muutunud jalgpalli loomulikuks osaks. Põhjamaades on ilma tehiskatteta väga raske jalgpalli kõrgtasemel mängida. Maailmas mängitakse jalgpalli peamiselt naturaalsel murul, kuid kliimatingimused seavad piire ja nii kasutatakse novembrist märtsini ka kunstmuru. Kui kunstmuru on kvaliteetne, pole olulist vahet, kumma kattega väljakul mängida.

Mitu Euroopa klubi võtsid kunstmuru kasutusele juba 1980. aastatel: esimene oli Inglismaa klubi QPR, kes paigutas kunstkatte 1981. aastal oma staadionile, kus see oli 1988. aastani. Kunstmuruväljakute esimese generatsiooni võrdlus muruväljakutega näitas, et kunstmuru kasumlikkus oli muruväljakust 12 korda suurem ja hooldamine kõigest 15% muruväljakule kuluvast mahust. Kunstmuru aastane kasutusaeg on umbes 1500 tundi, küttega väljakutel isegi kuni 4000 tundi, alternatiiviks olevate looduslike muruväljakute kasutusaeg aga keskmiselt vaid 150 tundi.

Ajakirja kaaneloos usutles Lennart Komp FC Flora kapteniks tõusnud Andre Frolovi. „Mul on võitja iseloom ja nõuan väljakul, nii mängus kui ka trennis, endalt täiuslikkust. Keskpoolkaitsja koht on juba iseenesest vastutusrikas positsioon, meeskonna süda!“ arutles Frolov toona, tuues välja, et Floras varem peatreeneriks olnud Martin Reim andis talle palju positsioonispetsiifilist nõu.

2013. aastal hakkas toimima uus kahetasandiline esiliiga, mille eesmärgiks seati meie kohaliku tippjalgpalli püramiidialuse laiendamine. Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul oli reformi eesmärk vajadus laiendada klubide ringi, kes pürgivad terviklikeks noortest esindusmeeskonnani töötavateks organisatsioonideks ja kelles on ambitsioon tipptasemel kaasalöömiseks.

Naistekülgedel rääkis Jalka Eesti naistekoondises Malta vastu debüüdi teinud Grete-Lilijane Küppasega, kelle soov oli sama õhkkonda veel kogeda. Küppas oli enda sõnul valmis eesmärgi nimel treeningutel ja mängudel usinalt pingutama.

Tippkohtunike kehalise ettevalmistuse eest vastutanud Ain Karutoom rääkis, et kohtunikud valmistuvad hooajaks sama tõsiselt kui tippmängijad: nõudmised vilemeeste füüsisele Eestis, rääkimata Euroopast, on jõudnud tasemele, mille saab kokku võtta ühe sõnaga – tippsport. „Treeningkava on selgroog, millele ettevalmistusel toetuda,“ ütles kõrgel tasemel õigust mõistnud Ain Karutoom. „Kes ise palju improviseerida ei taha, lähtub sellest. Kes on pikemat aega seda või mõnd sarnast kava teinud, tahab vaheldust ja käib näiteks iseseisvalt spordiklubis spinningus, süvalihaste trennis või midagi muud tegemas. Vaheldus on tähtis, sest nii püsib vaim värske.“ Alates 2009. aastast võttis EJL ka Eestis kasutusele uue füüsilise testi, mida kuni eelmise aastani tuli tippkohtunikel läbida kaks korda aastas. 2022. aastast tuleb neil joosta kolm korda.

Kui aastaid tunti Taijo Tenistet Tartu Tammekas mehetegusid teinud Timo Teniste (fotol) noorema vennana, siis 2013. aastaks pidi noortetreenerist vanem veli vahel aru andma, kas tema pole mitte rahvuskoondislase Taijo vend. Tartu Tammekaga 2005. aastal meistriliigasse kerkides oli Timo Teniste 19aastane, kaks aastat noorema venna Taijo värbas samal ajal FC Levadia, ent kuna mehistumine kulges läinud kümnendil ridamisi meistritiitleid võitnud Tallinna klubis ajapikku, jäi Taijo ikka Timo väikevennaks. Koondisesse ja välismaale pääsedes osutus Taijo tähelend aga kõrgemaks.

Postritel olid Karol Mets, Roberto Soldado, Luis Suárez ja Antonio Cassano, luubi all Ilja Antonov.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitut õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Sporditäht ja Jalka on juba 31 aastat valinud aasta lõpus Eesti koondise sümboolse koosseisu. Enim kordi (16) on sinna pääsenud Ragnar Klavan, viimati teenis 15. nominatsiooni Konstantin Vassiljev. Aja jooksul on koosseisudesse kokku kuulunud 83 jalgpallurit – 2022. aastal lisandusid näiteks Vlasi Sinjavski, Markus Soomets ja Henrik Pürg. Aja jooksul on sealt läbi käinud kaks mängijat, kes pole Eesti koondises kordagi platsile pääsenud (mullu Zakaria Beglarišvili, 2006. aastal Viljandi Tuleviku äärekaitsja Heikki Talimaa). Milline pallur on taasiseseisvunud Eesti koondises mänginud aga kõige rohkem mänge ilma kunagi sümboolsesse koosseisu pääsemata? Tegu on igati korraliku karjääriga palluriga, kes on mänginud välismaa kõrgliigas, löönud koondises väravaid ja tulnud viiekordseks Eesti meistriks.

2. Eelmisel aastal ootamatult sportlaskarjääri lõpetanud naistetennise maailma esireketi Ashleigh Barty koer kannab sama nime, mis seisab ühe üsna eduka 27aastase jalgpalluri särgil. Küsitav pallur on löönud värava Euroopa viiest tippliigast neljas, kusjuures ükski neist pole tema kodumaa liiga. Koondises 32 mängu ja kolm väravat. Klubikarjääri jooksul on ta võitnud Meistrite liiga ja klubide MMi, aga vaid ühe liigatiitli.

3. 2011. aastal toimus FIFA liikmete seas muudatus – seni ühe nimega tuntud koondis jagunes riigikorra muutumise tõttu mitmeks väiksemaks. Küsime riiki, mis on varasema (1958–2010), teistsuguse nimega eelkäija praegune, FIFA liikmeks olev õigusjärglane (näide: NSVL ja Venemaa või Tšehhoslovakkia ja Tšehhi). Hetkel on küsitav jalgpalliriik FIFA edetabelis 86. kohal. Koondise endiste peatreenerite seast võib leida ka Guus Hiddinki. Riigi nimes sisaldub täht, mida ei leia ühegi teise FIFA liikme nimest. Omal moel on riigi nimi jäädvustatud ka Eesti popmuusikaajalukku.

4. Vaid kolm meesjalgpallurit on löönud kolme klubi eest vähemalt sada väravat. Kes need on?

5. Eelmisel Premium liiga hooajal ei leidunud ühtegi mängijat, kes oleks teinud kõik 36 mängu kaasa algusest lõpuni. Enim mänguminuteid (3060 ehk täpselt 34 täismängu) sai kirja kaks pallurit. Üks neist on 32aastane ning alates 2009. aastast mänginud Premium liigas üle 400 kohtumise, teine on 25aastane leegionär, kes tegi Premium liiga debüüdi 2021. aastal. Kes on need kaks mängijat?

Sina oled kohtunik

1. Võistkonna a ilmse väravavõimaluse peatab kaitsemängija, kes tirib ründajat särgist. Määrad penalti ja eemaldad rikkuja. Videokohtunik märkab aga videoülevaatust tehes, et enne intsidenti oli pall selgelt üle küljejoone. Milline on sinu otsus?

a) otsust ei saa muuta

b) tühistad penalti ja punase kaardi, mäng jätkub sisseviskega

c) tühistad penalti, aga punane kaart jääb kehtima; mäng jätkub sisseviskega

d) tühistad penalti ja punase kaardi, mäng jätkub kohtuniku palliga

2. Mängija sooritab audiviske selgelt valest kohast –õigest paigast neli meetrit eemal. Sisseviskest saab alguse rünnak, mis lõpeb väravaga. Kuidas käitud videokohtunikuna?

a) informeerid kohtunikku, et rünnaku ülesehitusfaasis on toime pandud faktiline rikkumine ja värav tuleks tühistada

b) ei sekku, kuna tegemist pole lubatud sekkumisega

c) kutsud kohtuniku ekraani pealt olukorda üle vaatama, kuna tegemist on subjektiivselt tõlgendatava olukorraga

3. Määrad penalti. Olukorraga pole rahul kaitsva võistkonna väravavaht, kes näitab üles rahulolematust, mille peale karistad teda hoiatuskaardiga. Videokohtunik soovitab sul ekraanilt penaltiolukorra üle vaadata – seda tehes näed, et väravavaht tõepoolest ei sooritanud penaltiväärilist rikkumist. Kuidas jätkad mänguga?

a) tühistad penalti ja hoiatuskaardi, mäng jätkub kohtuniku palliga

b) tühistad penalti, aga mitte hoiatuskaarti; mäng jätkub kohtuniku palliga

c) tühistad penalti, aga mitte hoiatuskaarti; mäng jätkub vabalöögiga

Curaçao

4. Romário, Cristiano Ronaldo, Neymar

5. Sander Sinilaid ja Ivans Baturins

Foto: Christopher Lee, UEFA via Getty Images Vastused

1. Õige on variant b) – penalti ja punane kaart kuuluvad tühistamisele.

2. Õige on variant b) – tegu ei ole videokohtunikule lubatud sekkumisega.

3. Õige on variant b) – hoiatuskaart jääb kehtima, mäng jätkub kohtuniku palliga.

Veebruarikuu sünnipäevad

Kaks tilka vett

Erling Haalandi väravate saladus: lasanje enne mängu!

Manchester City ja Norra koondise ründaja Erling Braut Haaland on teinud hooajale pöörase alguse: kui just mõni vigastus kimbutama ei tule, on 22aastane kesktormaja kursil Inglismaa Premier League’i ühe hooaja väravarekordi purustamise poole. Augusti lõpust oktoobri alguseni tegi ta skoori seitsmes järjestikuses liigamängus, kusjuures kolmes kodumängus jutti sai ta kirja suisa kübaratriki.

Hiljuti avaldas norralane ühe oma edu saladuse: nimelt sõi ta enne kübaratrikiga lõppenud mänge isa Alfie tehtud lasanjet! „Mis teha? Pean vist seda nüüd elu lõpuni sööma. Olen õnnelik, et isa seda teeb, ta teeb seda armastusega. Seda võib kutsuda kübaratrikilasanjeks!“ muigas Haaland.

Karikatuur: Meelis Naudi

Markus Soomets korvpalliäss

Kristjan Kangur jalgpalliäss

Ingemar Teever 40

Samal päeval, kui Eesti vabariik tähistab 105. sünnipäeva, täitub ümmargune tähis ka Eesti koondise endisel ründajal Ingemar Teeveril, kel on 40. tähtpäev. Meistriliiga karjääri 2002. aastal TVMK ridades alustanud ründaja jõudis peale Nõmme Kalju ja FC Levadia esindada ka Rootsi klubi Österit ja Saksamaa meeskonda Pfullendorfi. 296s Premium liiga mängus löödud 157 tabamusega on Teever Eesti meistriliiga kõigi aegade väravalööjate tabelis kuues – temast eespool on vaid Maksim Gruznov, Vjatšeslav Zahovaiko, Tarmo Neemelo, Andrei Krõlov ja Vitali Leitan.

TVMKga 2005. ja Levadiaga 2013. ja 2014. aastal Eesti meistriks kroonitud Teever valiti 2015. aastal Premium liiga parimaks mängijaks. Ta on üks vaid neljast pallurist, kes on sel sajandil suutnud meistriliigas parimaks väravakütiks tulla kahel korral.

2003. aasta lumelahingus Kanada vastu debüteerinud Teeveri arvele jäi Eesti koondises 30 mängu ja neli väravat – kõik tabamused sündisid aastatel 2004–2005. Viimased koondisemängud pidas Teever aga 2015. aastal. See Lembit Peegli foto pärineb 2014. aasta võõrsilmängust San Marinoga.

LHV edetabel

Detsembrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

1. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

2. (1.) Tallinna FC Flora

3. (3.) Nõmme Kalju FC

4. (4.) FC Elva

5. (6.) FC Nõmme United

6. (9.) JK Tallinna Kalev

7. (7.) Viljandi JK Tulevik

8. (8.) Paide Linnameeskond

9. (13.) Viimsi JK

10. (10.) JK Tabasalu

11. (18.) Pärnu JK Vaprus

12. (11.) FC Kuressaare

13. (15.) JK Welco

14. (12.) Rakvere JK Tarvas

15. (14.) Tallinna FCI Levadia

16. (–) FC Kose

17. (16.) Pärnu JK Poseidon

18. (19.) FC Hiiumaa

19. (20.) FC Tallinn

20. (5.) Tallinna JK Legion

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Jaanuarikuu ristsõna õige vastus oli „Mängime mädamuna“.

Õige vastuse eest võitis EJLi pleedi Sigvard Suppi. Võitjaga võtame ühendust.

Veebruarikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. veebruariks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi pleedi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.